28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaalne ettevõtlus ja sotsiaalne ettevõte” (ettevalmistav arvamus)

2012/C 24/01

Raportöör: Ariane RODERT

Oma 6. juuni 2011. aasta kirjas palus Euroopa Komisjoni asepresident Maroš ŠEFČOVIČ Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 262 ettevalmistav arvamus järgmises küsimuses:

„Sotsiaalne ettevõtlus ja sotsiaalne ettevõte”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 3. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 106, erapooletuks jäi 1.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Sotsiaalset ettevõtlust edendavate algatuste uurimisel peab komitee vajalikuks vaadelda sotsiaalset ettevõtlust sotsiaalse ettevõtte laiema mõiste taustal, sest tegutsemine on vajalik kõigis selle elutsükli etappides.

1.2 Sotsiaalne ettevõte on üks Euroopa sotsiaalse mudeli põhielemente. See on tihedalt seotud Euroopa Liidu 2020. aasta strateegiaga ning annab olulise panuse ühiskonda. Sotsiaalse ettevõtte toetamise ja edendamisega saame kõige paremini ära kasutada selle kasvupotentsiaali ja võimet luua sotsiaalset väärtust. Komitee toetab komisjoni käivitatud poliitilist raamistikku ja tegevuskava sotsiaalse ettevõtte edendamiseks Euroopas ning rõhutab selle täieliku rakendamise tähtsust nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil.

1.3 Kuna riiklikud määratlused erinevad, tuleks sotsiaalset ettevõtet kirjeldada ühiste näitajate, näiteks sotsiaalsete eesmärkide, kasumi reinvesteerimise, õiguslike vormide mitmekesisuse ja sidusrühmade osalemise alusel.

1.4 Liikmesriigid ja ELi institutsioonid peavad tagama, et sotsiaalsed ettevõtted oleksid kaasatud riiklikesse ettevõtetele suunatud poliitikaalgatustesse ja programmidesse võrdsetel tingimustel teiste ettevõtlusvormidega ning et nendega arvestataks nagu teiste ettevõtlusvormidega. Piiriüleseid sotsiaalse ettevõtte algatusi saab kõige paremini edendada ELi vahenditega, mis on ette nähtud ideede ja mudelite vahetamiseks korraldatavatele Euroopa tasandi kohtumistele.

1.5 Sotsiaalsete ettevõtete jaoks on esmatähtsad parem juurdepääs kapitalile ning vastavad rahalised vahendid. Komisjon peaks koguma ja levitama liikmesriikides olemasolevaid häid tavasid ja uuendusalgatusi, nagu hübriidkapital ning riikliku ja erakapitali vahelise koostoime vormid, ning kindlustama, et ELi praegune õigusraamistik ei takista uute vahendite väljatöötamist.

1.6 Oluline on, et järgmine struktuurifondide programmitöö periood hõlmaks selgesõnaliselt programme sotsiaalsete ettevõtete käivitamiseks ja arendamiseks. Komisjon peaks andma juhiseid eri allikatest pärit rahaliste vahendite kombineerimiseks ja kasutamiseks.

1.7 Komisjon peaks käivitama ELi-ülese sotsiaalsetele ettevõtetele sobilike riikliku rahastamise kontseptsioonide võrdluse. Komisjon peaks soodustama sotsiaalseid kaalutlusi hõlmavaid pakkumusi ja hindama nende levikut ning lahendama ülemääraste nõuete probleemi hangetes. Riigiabi eeskirjade läbivaatamisel peaks komisjon kaaluma üldist huvi pakkuvatele sotsiaalteenustele täieliku erandi kehtestamist või vabastama teatamiskohustusest kõik väikesemahulised avalikud teenused ja teatud sotsiaalteenused, et edendada rohkemate sotsiaalsete ettevõtete loomist.

1.8 Mõnes liikmesriigis kehtivad seoses mitmekesiste õigusvormide ja kindlate sotsiaalsete eesmärkidega maksusoodustused. Need tuleks üle vaadata ja neist teada anda, et soodustada sobivate eeskirjade väljaarendamist.

1.9 Komisjon ja liikmesriigid peaksid edendama spetsiifiliste tugiprogrammide loomist sotsiaalsete ettevõtete arendamiseks ja järgmise põlvkonna sotsiaalsete ettevõtjate tekkeks.

1.10 Koos sotsiaalsete ettevõtetega peaks komisjon algatama võimaluste otsimise ühtse Euroopa süsteemi loomiseks sotsiaalsete tulemuste mõõtmiseks ning edendama olemasolevate süsteemide kasutamist. Täiendavalt tuleks uurida ka algatusi läbipaistvama aruandlussüsteemi loomiseks, mille eesmärk oleks suurendada investorite usaldust. Komitee kutsub komisjoni üles algatama uuringut olemasolevate sotsiaalmärgiste kohta eesmärgiga luua ühtne Euroopa süsteem või käitumisjuhend.

1.11 Sotsiaalsed ettevõtted tuleb kaasata teadus-, uuendus- ja arendusprogrammidesse. Peale selle tuleks käivitada algatused sotsiaalseid ettevõtteid puudutava statistika kogumiseks ja levitamiseks Euroopas. See võiks olla ELi tasandi sotsiaalsete ettevõtete vaatluskeskuse ülesanne.

1.12 Nagu kõik teised tööandjad, peavad ka sotsiaalsed ettevõtted täitma töötingimustele kehtestatud nõudeid ning mis tahes kehtivaid kollektiivlepinguid, tagades nende asjakohase rakendamise.

1.13 Erilist rõhku tuleb panna uutele liikmesriikidele, kindlustamaks sotsiaalsete ettevõtete teke avaliku sektori teenuste avamise, sotsiaalse kaasatuse poliitika rakendamise ning sotsiaalsete ettevõtete vormide, näiteks sotsiaalmajandusettevõtete edendamise teel.

2. Sissejuhatus

2.1 Komisjoni 27. oktoobri 2010. aasta teatises „Ühtse turu akt” (1) sätestati meetmed „kõrge konkurentsivõimega sotsiaalse turumajanduse” kontseptsiooni elluviimiseks. Üks soovitatud meede oli „sotsiaalse ettevõtluse algatus”. See ettepanek jäi 2011. aasta aprilli teatise „Ühtse turu akt” (2) lõppversiooni põhimeetmeks ning seda rõhutati ühe prioriteetsema valdkonnana ka komitee arvamuses INT/548 (3), mis koostati ühtse turu akti puudutava konsulteerimise raames.

2.2 Euroopa seisab silmitsi väljakutsetega, mis nõuavad majanduslikku ja sotsiaalset heaolu ühendavaid lahendusi. Sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalsete ettevõtete edendamine eelkõige praeguses karmis majanduskliimas võimaldab rakendada nii nende kasvupotentsiaali kui ka sotsiaalset lisaväärtust. Selle potentsiaali realiseerimiseks tuleb välja töötada ja ellu rakendada ulatuslik poliitiline raamistik, kaasates sidusrühmade laia skaala kõigist ühiskonna sektoritest (kodanikuühiskond, era- ja avalik sektor) ning kõigilt tasanditelt (kohalik, piirkondlik, riiklik ja Euroopa tasand).

2.3 Sotsiaalne ettevõtlus ja sotsiaalne ettevõte hõlmavad mitmesuguseid lähenemisviise, millesse on liikmesriikide tasandil kaasatud mitmed osapooled ja mõisteid. Käesoleva ettevalmistava arvamuse pealkiri on „Sotsiaalne ettevõtlus ja sotsiaalne ettevõte”, kuna komitee leiab, et kogu arvamuses tuleks kasutada laiemat terminit „sotsiaalne ettevõte” (mis hõlmab ka sotsiaalset ettevõtlust), sest tegutsemine on vajalik kõigis sotsiaalse ettevõtte elutsükli etappides.

2.4 Käesoleva ettevalmistava arvamuse eesmärk on tuvastada prioriteetsed valdkonnad, selleks et luua Euroopas sotsiaalsetele ettevõtetele soodne keskkond. Komitee on käsitlenud seda teemat aastate jooksul mitmes arvamuses (4) ning väljendab heameelt selle üle, et komisjon on suunanud tähelepanu taas sotsiaalse ettevõtte teemale. Samuti on oluline tunnustada suurt tööd, mille eri sidusrühmad on selles valdkonnas aastate jooksul ära teinud – osa sellest on arvesse võetud käesolevas arvamuses (5).

3. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märkused

3.1 Sotsiaalse ettevõtte määratlus

3.1.1 Mitmesuguste keeleliste ja kultuuriliste traditsioonide tõttu on sotsiaalse ettevõtte mõistel mitmeid tähendusi.

3.1.2 Komitee mõistab, et vaja on selget määratlust, mis võimaldaks tegevust fokuseerida, kuid pakub selle asemel välja pigem ühiste omaduste kirjelduse:

—	vastandina kasumlikele eesmärkidele peamiselt sotsiaalsete eesmärkide omamine, millega luuakse üldsusele või selle liikmetele sotsiaalseid eeliseid;

—	tegutsemine peaasjalikult mittetulundusühinguna, mille kasum põhimõtteliselt reinvesteeritakse, mitte ei jagata seda eraaktsionäridele ega omanikele;

—	mitmekesiste õiguslike vormide ja mudelite olemasolu: nt ühistud, vastastikused ühingud, vabatahtlikud ühingud, sihtasutused, tulundus- või mittetulundusühingud; sageli on eri õiguslikud vormid kombineeritud ning mõnikord need muutuvad vastavalt vajadusele;

—	(tihti üldist huvi pakkuvaid) kaupu ja teenuseid pakkuva ettevõtjana tegutsemine, millega sageli seondub tugev sotsiaalse kaasatuse element;

—	tegutsemine sõltumatute üksustena, kus olulisel kohal on osalemise ja kaasotsustamise (töötajad, kasutajad, liikmed), valitsemise ja demokraatia (esindus- või avatud demokraatia) aspekt;

—	tihti pärinetakse mõnest kodanikuühiskonna organisatsioonist või ollakse sellega seotud.

3.1.3 Sotsiaalsed ettevõtted annavad olulise panuse ühiskonda ning on Euroopa sotsiaalse mudeli põhielement. Nad annavad panuse ELi 2020. aasta eesmärkide saavutamisse, luues töökohti, töötades välja uuenduslikke lahendusi üldsuse vajaduste täitmiseks ja kujundades sotsiaalset ühtekuuluvust, kaasatust ja aktiivset kodanikkonda. Nad mängivad erilist rolli naiste, eakate, noorte, vähemuste ja rändajate kaasatuse edendamises. Samuti tuleb tunnustada seda, et paljud sotsiaalsed ettevõtted on VKEd, kes sageli tegutsevad sotsiaalmajanduse valdkonnas ning kellest mitmed edendavad aktiivselt integratsiooni tööellu.

3.1.4 Komisjoni sotsiaalmajanduse õiguslike struktuuride valdkonnas käimasolevas töös tuleb neid näitajaid arvesse võtta, et tagada kõigi sotsiaalse ettevõtte vormide hõlmatus. Komisjon peaks kaaluma ka uuringu läbiviimist uute õiguslike vormide ja õigusaktide algatuste kohta mõnes liikmesriigis (6) eesmärgiga hinnata nende kasulikkust.

3.2 Sotsiaalsete ettevõtete kaasamine riiklikku ettevõtluspoliitikasse

3.2.1 Ettevõtete arendamise ja kasvu riiklik poliitika on seotud mitme poliitikavaldkonnaga, näiteks konkurents, siseturg, rahandus ja innovatsioon. Ettevõtete käivitamise ja tegutsemise edendamiseks käivitatud avaliku poliitika algatustes tuleb nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil arvestada sotsiaalsete ettevõtetega samadel alustel nagu muude ettevõtlusvormidega, võttes siiski arvesse nende eripärasid.

3.2.2 Sotsiaalsed ettevõtted tegutsevad tihti kohalikul tasandil ega ole alati laienemisest huvitatud või pole see nende jaoks esmatähtis. Konkureerimise ja mudeli laiendamise asemel eelistatakse tihti muid kasvumeetodeid. Seda tuleb arvesse võtta piiriüleste sotsiaalse ettevõtluse algatuste uurimisel. EL ja liikmesriigid peaksid rahastama ja toetama foorumite loomist, praktikantide vahetust, nn sotsiaalse innovatsiooni laagreid ja sotsiaalset frantsiisi, mis võib olla parem viis uute ideede ja piiriülese koostöö edendamiseks.

3.3 Sotsiaalsete investeeringute edendamine

3.3.1 Sotsiaalsete ettevõtete jaoks on esmatähtis parem juurdepääs kapitalile nii nende käivitamiseks kui ka kasvuks. Hoolimata vastastikusest koostööhuvist finantsasutuste ja sotsiaalsete ettevõtete vahel on praegu puudus rahalistest vahenditest, mis oleksid välja töötatud spetsiaalselt sotsiaalsete ettevõtete jaoks. Praegu on kohalikul ja riiklikul tasandil loomisjärgus mitu uuenduslikku rahastamisvahendit. Komisjon peaks algatama uuenduslikke algatusi edendavate heade tavade ning olemasoleva oskusteabe kogumise ja levitamise liikmesriikides eesmärgiga motiveerida sotsiaalseid investeeringuid Euroopa sotsiaalsetesse ettevõtetesse. Seda tehes peaks komisjon meeles pidama järgmisi punkte.

3.3.1.1 Sotsiaalsed ettevõtted vajavad oma eriomaduste ja mitmekesiste õiguslike vormide tõttu teistsuguseid rahastamisevahendeid kui muud ettevõttevormid. Sotsiaalsetele ettevõtetele sobib kogu nende elutsükli kestel paremini spetsiaalselt kohandatud hübriidkapitali (7) vorm, mis sisaldab toetuste, omakapitali ja võlakapitali elemente. Hübriidkapital ühendab toetuse komponendi (riiklik toetus, heategevusfondid, annetused) omakapitali ja võlakohustuste / riskijagamise vahenditega. Hübriidkapitali olemusega rahastamisvahendid on tagastatavad toetused, tingimuslikult tagastamatud laenud, konverteeritavad toetused ja kasumi jagamise kokkulepped. Hübriidkapital tähendab sageli avaliku sektori vahendite ja erakapitali vahelist tihedat koostoimet.

3.3.1.2 Kaaluda tuleks ka sotsiaalsetele ettevõtetele suunatud vahendajate teket. Need mängivad olulist rolli sotsiaalsete ettevõtete ja investorite kokkuviimisel, andes teavet kapitali kohta, tagades kapitali ning pakkudes nõu ja tuge. On palju huvitavaid näiteid, mida tuleks täpsemalt vaadelda (8).

3.3.1.3 Komisjon peaks pöörama tähelepanu ka eri tüüpi avalike sotsiaalsete investeeringute (9) ning muude algatuste (koostööpangad (10), sotsiaalpangad (11), sotsiaalprogrammidega kommertspangad (12)) tekkele finantssektoris või uuenduslikele vahenditele, näiteks „sotsiaalsetele võlakirjadele” (13). Eriti oluline on toetada neid algatusi praegusel ajal, kus riiklik rahastamine väheneb.

3.3.2 Oluline on, et komisjon kindlustaks ELi õigusraamistikus (nt riigiabi eeskirjad) nendele uutele rahastamisvahenditele toetuse, mitte ei takistaks nende teket.

3.3.3 Järgmine struktuurifondi programmitöö periood peab selgelt hõlmama ka programme sotsiaalsete ettevõtete loomiseks ning olema kättesaadav pikema aja jooksul, et kindlustada toetus tundlikus käivitusfaasis. Samuti peab komisjon selleks, et struktuurifondid saaksid sotsiaalseid ettevõtteid toetada, andma struktuurifondidele juhiseid heade tavade kohta eri allikatest pärit rahastamisvahendite kombineerimisel ja kasutamisel.

3.4 Riikliku rahastamise ajakohastamine

3.4.1 Sotsiaalsed ettevõtted pakuvad tihti üldist huvi pakkuvaid kaupu ja teenuseid, mida rahastatakse peamiselt avaliku sektori vahenditest. Nende rakendamisel eelistab praegune õigusraamistik tihtipeale suuri, hästikapitaliseeritud eraettevõtjaid. Välja tuleks töötada uued õiguslikud vahendid ja/või arendada olemasolevaid, et need sobiksid sotsiaalsetele ettevõtetele paremini. Komisjon peaks käivitama ELi-ülese sotsiaalsele ettevõtlusele sobilike riikliku rahastamise kontseptsioonide võrdluse.

3.4.2 Nagu komitee arvamuses INT/570 (14) välja tõi, peab VKEde, sealhulgas sotsiaalsete ettevõtete osalemine riigihangetes kasvama. Oluline on kindlustada võrdne juurdepääs riigihangetele kõigi osalejate jaoks. Hankeid tuleks lihtsustada haldusmenetluse lihtsustamise teel. Komisjonil on sotsiaalsetele ettevõtetele mõeldud tõhusate ja lihtsate hankemudelite kogumisel ja levitamisel oluline roll.

3.4.3 Komitee arvamuses riigihangete kohta juhitakse tähelepanu ka uuenduste, keskkonna- ja sotsiaalse aspekti tähtsusele hangetes. Kesksel kohal on komisjoni juhendmaterjal „Sotsiaalne ostmine” (15), milles kirjeldatakse sotsiaalsete ja keskkonnaaspektidega arvestamist hangetes ning millele tuleks omistada veelgi suurem tähtsus. Komisjon peaks võtma meetmeid ka sotsiaalseid kaalutlusi hõlmavate pakkumuste soodustamiseks ja nende leviku hindamiseks.

3.4.4 Komisjon peab võitlema ülemääraste nõuete probleemiga, mida esineb mõnes liikmesriigis, parandades teadlikkust alternatiivsetest, sobilikumatest ja uuenduslikumatest riikliku rahastamise vahenditest.

3.4.5 Sotsiaalsete ettevõtete jaoks on riigiabi eeskirjad tihtipeale liiga keerulised. Oma arvamuses TEN/455 (16) toetab komitee mitmekülgsemat ja proportsionaalsemat lähenemisviisi, vajadust võtta arvesse mitte ainult majanduskriteeriume, vaid ka sotsiaalseid, territoriaalseid ja keskkonnaaspekte ning mõõta tõhusust kvaliteedi, tulemuste ja säästvuse puhul. Seetõttu tuleks riigiabi eeskirjade lihtsamaks ja selgemaks muutmisel arvestada ka sellega, kuidas nende eeskirjade muutmine mõjutab sotsiaalseid ettevõtteid. Samuti on oluline rõhutada erandeid, mis nendele eeskirjadele on juba kehtestatud (17).

3.4.6 Riigiabi eeskirjade ülevaatamisel peaks komisjon kaaluma erandite laiendamist kõigile üldist huvi pakkuvatele sotsiaalteenustele või, nagu pakutakse välja komitee arvamuses, vabastama teatamiskohustusest kõik väikesemahulised avalikud teenused ja teatud sotsiaalteenused. Riigiabi eeskirjade ebaselgus ja nende täitmisega kaasnev täiendav halduskoormus võib takistada erainvestoritel ja riigihankeametnikel sotsiaalsete ettevõtete kaasamist. Kohustustest vabastamine võib edendada innovatsiooni ja ettevõtete loomist. Siiski peaks selline algatus nägema ette ka mehhanismi korruptsiooni ennetamiseks.

3.4.7 Sotsiaalsed ettevõtted tegutsevad mitmesugustes õiguslikes vormides ning neile kohalduvad seetõttu erinevad maksueeskirjad ja tingimused. Tänu nende sotsiaalsetele eesmärkidele ning piiratud või puuduva kasumijaotamise tõttu kehtivad mõnes liikmesriigis sotsiaalsetele ettevõtetele maksusoodustused ja muud maksualandid. Need tuleb läbi vaadata ning neist teavitada edendamaks asjakohaste eeskirjade väljatöötamist sotsiaalsetele ettevõtetele, sõltumata nende õiguslikust vormist.

3.5 Sotsiaalsete ettevõtete arendamise programmide käivitamine

3.5.1 Sotsiaalsed ettevõtted vajavad juurdepääsu sihtotstarbelistele arendusprogrammidele. Ettevõtete loomise faasis on osutunud tõhusaks ettevõtlustoetust, töökohti ja nõustamist pakkuvaid keskusi hõlmavad algatused, nagu ka sotsiaalsete ettevõtete võrgustike koolitusprogrammid. Erilist rõhku tuleb panna investeerimisvalmiduse programmidele. Sellist tüüpi tugiprogrammide loomist ja levitamist tuleks edendada.

3.5.2 Vaja on toetada järgmise põlvkonna sotsiaalseid ettevõtjaid. Sotsiaalset ettevõtlust tuleks edendada formaalses, informaalses ja mitteformaalses õppes. Liikmesriikide vahel tuleks levitada sotsiaalse ettevõtluse alast erikoolitust (18).

3.5.3 Komisjon ja liikmesriigid peaksid toetama ja tegema koostööd sotsiaalse ettevõtluse väljakujunenud osapoolte ja võrgustikega. Sotsiaalsed ettevõtted on tihti saanud alguse vabatahtlikust tegevusest või sotsiaalmajandusest. Need on suurepärane kanal sotsiaalsete ettevõtjate ja ettevõteteni jõudmiseks.

3.6 Teadlikkuse tõstmine sotsiaalsetest ettevõtetest ja usalduse suurendamine nende vastu

3.6.1 Sotsiaalsed ettevõtted peavad olema nähtavamad ning neid tuleks tunnustada ühiskonna olulise sektorina. Komisjon peaks kaaluma Euroopa sotsiaalse ettevõtte märgise loomist, mis parandaks teadlikkust ja tunnustamist ning suurendaks usaldust ja nõudlust. Esimene samm peaks olema komisjoni algatatud ja koostöös sotsiaalsete ettevõtjatega läbiviidav uuring olemasolevate märgiste ja muude paljudes liikmesriikides rakendatud sertifitseerimissüsteemide kohta (19).

3.6.2 Teadustegevuses ja poliitika kujundamisel võrdsustatakse ettevõte sageli kasumit tootva eraettevõttega. Seetõttu tuleks ka sotsiaalseid ettevõtteid kaasata pidevalt teadus-, uuendus- ja arendusprogrammidesse.

3.6.3 Liikmesriikide ja ELi tasandil puudub sotsiaalseid ettevõtteid käsitlev koondstatistika. Kõigis liikmesriikides tuleks edendada satelliitkontode (20) kasutamist. Peale selle aitaks teadmisi süsteemselt koguda, võrrelda ja levitada ELi tasandil tegutsev sotsiaalsete ettevõtete vaatluskeskus, millesse oleksid aktiivselt kaasatud komitee ning selle riiklikud analoogid tihedas koostöös liikmesriikidega.

3.6.4 Sotsiaalse ettevõtte eelised tuleks muuta nähtavamaks muude kui vaid puhtalt majanduslike väärtuste mõõtmise teel. Sotsiaalsete tulemuste mõõtmiseks on olemas mitmeid instrumente (21) ja sotsiaalse aruandluse meetodeid. Kahjuks on need väikestele ettevõtetele kasutamiseks tihti liiga keerulised. EL peaks koostöös sotsiaalsete ettevõtete, teadlaste ja kapitalipakkujatega edendama olemasolevate süsteemide kasutamist, kuid astuma samme ka lihtsama ühtse Euroopa süsteemi või käitumisjuhendi väljatöötamiseks olemasolevate süsteemide alusel.

3.6.5 Usalduse suurenemine sotsiaalsete ettevõtete vastu sõltub aruandekohustuse täitmisest ja läbipaistvusest. Sotsiaalsed ettevõtted sõltuvad tihti riiklikust rahastamisest, eraannetustest ja liikmetasudest. Nende ressursside kasutamise kohta tuleb avatumalt aru anda avatud aruandlussüsteemi kaudu, mis võiks olla investorite usaldust suurendav standardne ELi meetod. Suurema läbipaistvuse ja avatud aruandlusega välditaks ka ohtu, et sotsiaalsed ettevõtted muutuvad kiiresti kasumlikumateks ettevõteteks, kus juhtidele ja juhatuse liikmetele makstakse ülemääraseid palku.

3.6.6 Sotsiaalsetele ettevõtetele optimaalsete tingimuste loomine nõuab juhtimist ning pidevat dialoogi kõigi ühiskonna sektorite vahel. See nõuab komisjoni juhtimisel toimuvat koostööd kõigi ELi institutsioonide, liikmesriikide ja ühiskonna kui terviku vahel, mis keskendub eelkõige piirkondlikele ametiasutustele, kes on sageli peamised sidusrühmad. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, samuti Regioonide Komitee võivad kanda selle töö järgmises etapis olulist rolli, arvestades nende koosseisu, eksperditeadmisi ja tihedaid sidemeid liikmesriikidega.

3.7 Muud märkused

3.7.1 Sotsiaalsetes ettevõtetes tegutsevad tihtipeale vabatahtlikud. Oluline on, et nende rolli osas valitseks selgus. Nõukogu 27. novembri 2009. aasta otsuses (22) rõhutatakse, et vabatahtlik tegevus on tegevus, mida isik teeb omast vabast tahtest, valikust ja motivatsioonist juhindudes. See ei asenda kutsealase tasustatud töö võimalusi, vaid annab ühiskonnale lisaväärtust.

3.7.2 Sotsiaalsed ettevõtted, nagu kõik teised tööandjad, peavad täitma töötingimustele kehtestatud nõudeid ning mis tahes kehtivaid kollektiivlepinguid. Euroopa õigusaktide ja riiklike seaduste ja/või kollektiivlepingute sätete kohaldamisel töötajate teavitamise, ärakuulamise ja osalemise valdkonnas peavad sotsiaalsed ettevõtted leidma kõige sobivama ja asjakohasema viisi nende õiguste asjakohaseks rakendamiseks.

3.7.3 Sotsiaalsed ettevõtted on hakanud tekkima erinevates riiklikes kontekstides. Komitee kutsub komisjoni üles keskenduma eelkõige asjakohasele toetusele ja algatustele sotsiaalsete ettevõtete arendamiseks uutes liikmesriikides. Olulised algatused on muudatuste kohandamine nende heaolusüsteemidele, aktiivse kaasamise poliitika edendamine, sotsiaalse majanduse / sotsiaalse ettevõtluse loomise edendamine ning avalike teenuste turu avamine.

3.7.4 EL peaks edendama sotsiaalset ettevõtlust ka väljaspool oma piire. ELi sotsiaalse ettevõtluse mudelit tuleks levitada edendamaks sarnaste mudelite arendamist kandidaatriikides ja rahvusvahelisel tasandil.

Brüssel, 26. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) KOM(2010) 608 lõplik.

(2) KOM(2011) 206 lõplik.

(3) ELT C 132, 3.5.2011, lk 47.

(4) EÜT C 95, 30.3.1998, lk 99; EÜT C 117, 26.4.2000, lk 52; ELT C 112, 30.4.2004, lk 105; ELT C 234, 22.9.2005, lk 1; ELT C 120, 20.5.2005, lk 10; ELT C 318, 23.12.2009, lk 22; ELT C 44, 16.2.2008, lk 84.

(5) EMESi võrgustik (www.emes.net), Ciriec International (www.ciriec.ulg.ac.be), Cecop (www.cecop.coop).

(6) Ühendkuningriik: Community Interest Company (CIC – üldsuse huve teeniv ettevõte) 2005, Itaalia seadus nr 118/2006 ja määrus nr 155/2006, Soome seadus nr 1351/2003, Sloveenia sotsiaalse ettevõtluse seadus 2011.

(7) http://www.schwabfound.org/pdf/schwabfound/SocialInvestmentManual.pdf.

(8) www.unltd.org.uk; www.commoncapital.org.uk; www.cafonline.org.

(9) Peamised sotsiaalsete investeeringute pakkujad on heategevuslikud riskifondid, sotsiaalinvesteeringute fondid, rahastamisega tegelevad konsultatsioonifirmad ja sotsiaalsed börsid. Täiendav teave: Investor Perspectives on Social Enterprise Financing (Sotsiaalse ettevõtluse rahastamise väljavaated investorile): http://217.154.230.218/NR/rdonlyres/1FC8B9A1-6DE2-495F-9284-C3CC1CFB706D/0/BC_RS_InvestorPerspectivesonSocialInvestment_forweb.pdf. Sotsiaalse investeeringu näide on Ühendkuningriigi „Big Society Capital” vt: http://www.cabinetoffice.gov.uk/content/big-society-capital.

(10) www.eurocoopbanks.coop.

(11) www.triodos.be.

(12) Pangandusgrupi Intesa Sanpaolo algatus sotsiaalsetele ettevõtetele – Banca Prossima (www.bancaprossima.com).

(13) www.socialfinance.org.uk/sib.

(14) ELT C 318, 29.10.2011, lk. 113.

(15) http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=331&langId=en&pubId=606&type=2&furtherPubs=yes.

(16) ELT C 248, 25.8.2011, lk 26.

(17) Näiteks toetus töötajate koolitamiseks, tööhõiveabi, abi puuetega inimestele ning väiksema abi liigid.

(18) www.sse.org.uk ja mitmesugused sotsiaalse ettevõtja magistriprogrammid (Università di Trento ja Università Bocconi).

(19) www.standardsmap.org/en ja www.socialenterprisemark.org.uk.

(20) http://unstats.un.org/unsd/publication/SeriesF/SeriesF_91E.pdf.

(21) www.thesroinetwork.org; http://iris.thegiin.org; www.iso.org/iso/social_responsibility.

(22) ELT L 17, 22.1.2010, lk 43.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kriisi mõju Euroopa ettevõtete suutlikkusele teha kliimakaitseinvesteeringuid” (ettevalmistav arvamus)

2012/C 24/02

Raportöör: Josef ZBOŘIL

30. novembril 2010 otsustas Euroopa Liidu tulevane eesistujariik Poola vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Kriisi mõju Euroopa ettevõtete suutlikkusele teha kliimakaitseinvesteeringuid” (ettevalmistav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 6.oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (27. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 75, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 3.

1. Järeldused ja soovitused

1.1

2010. aasta novembri lõpus, kui ELi tulevane eesistujariik Poola otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega konsulteerida selle üle, millist mõju avaldab kriis Euroopa ettevõtete suutlikkusele teha kliimakaitseinvesteeringuid, seisnes küsimus peamiselt mõjus ELi heitkogustega kauplemise süsteemile. Kas ELi heitkogustega kauplemise süsteem kui ELi kliimamuutuste poliitika keskne sammas toimis piisaval määral, kui EL tegi pärast 2008. aasta lõpus alanud finantskriisi 2009. aastal läbi majanduslanguse?

1.2

2009. ja 2010. aasta andmed kasvuhoonegaaside ja CO2-heite kohta näitavad, et heitkoguste vähenemise tingis majandustegevuse langus 2009. aastal. Samamoodi kaasnes 2010. aasta jooksul alanud majanduse elavdumisega heitkoguste suurenemine. Sellest võiks järeldada, et heitkogustega kauplemise süsteemi hinnasignaalid ei ole küllaldased selleks, et luua piisavaid stiimuleid palju CO2-heidet tekitavate protsesside vältimiseks ja innustada pikaajalisi investeeringuid kliimahoidlikesse tehnoloogiatesse. Õnneks on heitkogustega kauplemise süsteem loodud nii, et seda on võimalik taoliste probleemide tekkimise korral kohandada ja muuta, kehtestades süsinikule sellise hinna, mis toob kaasa heitkoguste vähendamise, kompenseerides samas hinnavahe kõige väiksema kohanemisvõimega tööstusharudele. Selleks, et liikuda vähese CO2-heitega majanduse poole, on tööstustoodangu vähendamise asemel vaja teha investeeringuid keskkonnahoidlikesse ja ressursitõhusatesse tehnoloogiatesse.

1.3	Heitkogustega kauplemise süsteem loodi algselt selleks, et optimeerida kliimamuutuste leevendamise protsessi kulusid ning ikka veel peetakse seda peamiseks heitkoguste vähendamise vahendiks. Süsteemi tuleb kiiresti parandada, et taastada selle tõhusus ja keskkonnaalane usaldusväärsus.

1.4

Saab üha selgemaks, et heitkogustega kauplemise süsteemi muutmisega iseenesest ei saa tagada sellise kliimamuutuste poliitika edukat rakendamist, mis kiirendab üleminekut vähesema CO2-heitega või CO2-heitevabadele energiaallikatele ning toetab samas tugevat majanduskasvu. Seevastu väärivad märksa suuremat avaliku sektori rahalist toetust Euroopa töötlevas tööstuses ja energeetika sektoris keskkonnahoidlikesse ja ressursitõhusatesse tehnoloogiatesse tehtavad alginvesteeringud. Näiteks peaksid Euroopa energiatehnoloogia strateegiline kava ja ELi ühtekuuluvuspoliitika rohkem toetama tehnoloogiate arendamist ja kasutuselevõttu.

1.5

Seepärast soovitab komitee eraldada vajalikud finantsvahendid, et anda tehnoloogia arengule mõjus ja asjakohane tõuge. Vajalike vahendite hankimiseks tuleks kasutada liikmesriikides ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kaudu saadavaid tulusid. Lisaks kiidab komitee heaks komisjoni ettepaneku ühtlustada energia ja süsiniku maksustamine ELis. Komitee kutsub liikmesriike üles suunama suurema osa süsiniku ja energia maksustamisest saadavatest täiendavatest tuludest keskkonnahoidliku tehnoloogia tööstuslikku innovatsiooni.

1.6

Mõnedes OPECi riikides toimuvatest rahutustest tingituna on energiahinnad olnud viimasel ajal väga kõikuvad. See areng ning Jaapanis Fukushimas toimunud tuumareaktoriõnnetus on andnud energiaküsimuste aruteludele uue suuna. Viimasel ajal mõnes liikmesriigi võetud ühepoolsetel meetmetel ning kaubaturgude spekulatiivsetel suundumustel võivad olla tõsised tagajärjed ELi energiasektori arengule ning neid tuleks põhjalikult analüüsida.

1.7

Lisatud komisjoni talituste töödokumendis jõutakse komisjoni kasutatavate mõjuhinnangu mudelitega (PRIMES jne) makromajanduslikul tasandil väga optimistlike tulemusteni, mis lähevad mikromajandusliku tasandi, st rakendusliku/sektori tasandi uuringu tulemustest lahku või on nendega lausa vastuolus. Seepärast tuleks enne poliitiliste otsuste langetamist üle vaadata makrotasandi hinnangud ja viia need kooskõlla alt üles suunatud uuringutega.

1.8

Komitee kutsub nõukogu, komisjoni ja parlamenti üles tagama, et saavutatakse täielikult kõik olemasolevad CO2-ga seotud 2020. aasta eesmärgid, ning – võttes arvesse COP 17 läbirääkimistel saavutatud edu ja ühenduse majandusarengu prognoosi – kaaluma uuesti 2020. aastaks seatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi karmistamist 25 %-ni, et saavutada hiljemalt 2050. aastaks kokkulepitud 80–95 %-line vähendamine. Komitee peab väga oluliseks säilitada globaalse tasandi osalejatele üldjoontes võrreldavad majandustingimused. Et selline kokkulepe toimiks, peavad teised arenenud riigid tegema samaväärseid ja samaaegseid jõupingutusi ning muud osalised – peamiselt tärkava majandusega riigid – peaksid vabatahtlikult nõustuma heitkoguste vähendamise eesmärkide suurendamisega osana globaalsest, õiguslikult siduvast ja ulatuslikust kokkuleppest Kyoto protokolli järgse korra kohta.

1.9

COP 15 ja COP 16 järel on enam-vähem selge, et globaalsed kliimamuutuste läbirääkimised on suunda muutnud, avades palju rohkem võimalusi alt üles lähenemisviisile. ELi 2050. aastaks vähese CO2-heitega majandusele ülemineku edenemiskavas (KOM(2011) 112) tunnistatakse seda olulist muutust, mille puhul liigutakse uute siduvate eesmärkide seadmiselt meetmete võtmise suunas. Sellega käivitatakse ELi liikmesriikidega arutelu, mille käigus otsustatakse, kas on vaja kehtestada uusi eesmärke või mitte. Selles on oma osa nii ülalt alla eesmärkidel kui ka alt üles tehnoloogiainnovatsiooni poliitikal. EL ei tohiks jätta kasutamata seda reaalse progressi võimalust ning peaks näitama positiivset eeskuju.

1.10

Kriisijärgne investeerimiskeskkond erineb ELi lõikes märkimisväärselt ning kriisi teistkordse süvenemise kartuses on olukord on juba halvenemas. Jätkuva võlakriisi tõttu, mis nõuab rangemat rahanduspoliitikat, näivad avaliku sektori vahendid muutuvat üldiselt üha napimaks. VKEd on selliste muutuste puhul kõige haavatavamad, sest nemad sõltuvad pangalaenudest rohkem kui suuremad korporatsioonid, kellel on juurdepääs kapitaliturgudele.

1.11

Seni ei ole aset leidnud infrastruktuuri tehtavate investeeringute uus ja elutähtis laine. Energia- ja gaasiinfrastruktuuridele tuleks pöörata oluliselt rohkem tähelepanu, eriti pidades silmas Euroopa ühtset energiaturgu, samuti on vaja laialdasemalt kasutada taastuvaid energiaallikaid. Ilma täielikult toimivate ja omavahel ühendatud võrkudeta kahanevad tõsiselt võimalused edusammudeks.

2. Sissejuhatus – taust

2.1

Euroopa Komisjoni teatises „Kasvuhoonegaaside heite üle 20 %-lise vähendamise võimaluste analüüs ja kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohu hindamine” (1) tuuakse välja mitmed uue, 30 % eesmärgi saavutamise võimalused heitkogustega kauplemise süsteemi sees (ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga hõlmatud valdkondades) ja teistes sektorites (peamiselt transport, ehitus ja põllumajandus). Kuna Euroopa Komisjoni teatises ei analüüsita majanduskriisi mõju Euroopa ettevõtetele teha täiendavaid kliimakaitseinvesteeringuid, siis tegi eesistujariik Poola ettepaneku koostada sellel teemal EMSK arvamus.

2.2

Üldiselt ollakse seisukohal, et CO2-heite vähendamine ei ole kerge ülesanne ning et kiireid lahendusi ei ole, arvestades rahvastiku jätkuvat kasvu ja arenguriikide suurt energianappust. Varustuskindlust silmas pidades on täiendav võtmetegur fossiilkütustel põhinevast energiast loobumise protsess. Võiks väita, et Kopenhaageni kokkuleppes ja selle järeltulijas, Cancúni kokkuleppes, on loobutud õiguslikult siduvate eesmärkide kontseptsioonist (mis vähendab globaalse piiramise ja kauplemise süsteemi tõenäosust), nihutades ajalise piiri aastale 2050 ning rõhutades tehnoloogilise arengu ja innovatsiooniprotsesside olulisust. Cancúni kokkuleppes tuuakse välja rida olulisi eesmärke, sh kolm alljärgnevat põhieesmärki:

—	luua aja jooksul selged eesmärgid inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks, hoida globaalne keskmise temperatuuri tõus alla 2 °C;

—	innustada kõiki riike osalema heitkoguste vähendamises vastavalt iga riigi erinevale vastutusele ja suutlikkusele;

—	tagada riikide võetavate meetmete rahvusvaheline läbipaistvus; tagada pikaajalise eesmärgi saavutamisel tehtavate ülemaailmsete edusammude õigeaegne ajakohastamine.

2.3

Valitseb laialdane üksmeel selles osas, et eduka kliimamuutuste poliitika võti on kohase, üldiselt tunnustatud CO2 hinna kehtestamine (William D. Nordhaus „Economic Issues in a Designing a Global Agreement on Global Warming”). Kui CO2 hinda ei kehtestata kohasel viisil ja ning see ei leia üldist tunnustamist, puudub sellel ka stimuleeriv mõju. Vaja on realistlikku õigusraamistikku: stimuleerivad mehhanismid peavad praktikas toimima, et tagada poliitiliste otsuste tõhusus. Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles esitama ettepanekuid ELi heitkogustega kauplemise süsteemi tõhustamise võimaluste ja paralleelsete meetmete kohta heitkogustega kauplemise süsteemiga hõlmamata sektorites.

2.4

Kasvuhoonegaaside heite vähendamisel on saavutatud teataval määral edu (suhteliselt madalate kuludega), parandades energia- ja kütusetõhusust, kuid tehnoloogilised ümberkorraldused ja progress on siiski ainsad viisid järkjärguliseks üleminekuks mittefossiilsete kütuste ajastule. Isegi tõhususe parandamise meetmed nõuavad olemasoleva tehnoloogia laiaulatuslikku kasutamist ning innovaatiliste lahenduste väljatöötamist (McKinsey Global Institute „The Carbon Productivity Challenge: Curbing Climate Change and Sustaining Economic Growth”).

2.5

Energiamahukad tööstusharud on tegevuskulude vähendamiseks tehtud pidevate jõupingutuste tulemusena suurendanud energiatõhusust. Ükski ettevõte ei paiska atmosfääri süsinikdioksiidi lihtsalt seepärast, et tal on kasutamata/külluslikult saastekvoote. Eratarbimise tõhustamise meetmete tulemused ei ole nii otsesed nn tagasilöögiefekti tõttu, mille puhul on tegemist psühholoogilise nähtusega, kus inimesed kulutavad efektiivsete tõhustamisabinõude abil saavutatud säästud näiteks endisest kõrgema toatemperatuuri peale. See nähtus võib hõlpsalt nurjata ka kõige otsusekindlamad jõupingutused tõhususe parandamiseks.

2.6

Taastuvad energiaallikad aitavad heitkoguste vähendamise protsessile kindlasti kaasa, kuigi ehk vähemal määral kui sageli usutakse. Kättesaadavate taastuvate energiaallikate füüsikalisi, ruumilisi ning sotsiaalökoloogilisi piiranguid ei võeta mõnikord täiel määral arvesse ja nende piirangute ületamine toob kaasa märkimisväärseid kulusid. Praegu tuntud taastuvate energiaallikate käitamis- ja kulutõhususe parandamine on seotud ka kulutustega, millele mõnes liikmesriigis üritatakse lahendust leida, ent teistes mitte.

2.7

Tingimata tuleb lahendada kolm aspekti ning neist mitte ühegi puhul ei ole rahuldava lahenduse leidmine tõenäoline enne 2020. aastat. Esiteks on vaja kõikuva kättesaadavusega energiaallikate täielikult integreeritud kogu ELi hõlmavat arukat võrku, millel oleks piiratud võime integreerida kõikuva kättesaadavusega taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat enam kui oodatud 35–40 % osa ulatuses. Ent tasub juhtida tähelepanu asjaolule, et Saksamaa otsus vähendada kiirkorras tuumaenergia tootmisvõimsust on oluliselt ergutanud tegevust antud valdkonnas. Teiseks on seesuguse integreerimise puhul vaja märkimisväärset salvestusvõimet. Kolmandaks on laialdase ja pikaajalise rakendamise jaoks vaja korralikku süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiat juhuks, kui jätkatakse fossiilkütuste laialdast kasutamist energiaallikana. Enne nende kolme kriitilise küsimuse lahendamist on taastuvate energiaallikate laialdase kasutamise puhul paratamatult vajalik tavapärastest energiaallikatest saadav varuenergia koos kaasneva heitega.

2.8

Elektri- ja soojatootmisprotsesside tõhususe parandamine on sedavõrd kulukas, et selle saavutamine ei ole praeguse piirava rahanduspoliitika tingimustes tõenäoline. Seetõttu on lisaks olemasolevate taastuvatel energiaallikatel põhinevate tehnoloogiate laialdasele kasutuselevõtule ja tõhustamisele oluline osa murrangulistel leiutistel, saavutamaks 2050. aastaks kavandatud 80–90 %-line vähendamine (Rahvusvaheline Energiaagentuur „Energy Technology Perspective 2010”).

2.9

Samuti on oluline roll tootmistehnoloogiate energiatõhususe täiendaval parandamisel. Seepärast on kõigi vähese CO2-heitega tehnoloogiate puhul vajalikud nii etapiviisilised kui ka radikaalsed uuendused. Ilma seesuguste uuenduste ja parendamisteta on võimatu kasutada nii kiires tempos ja niivõrd suures ulatuses vähese CO2-heitega energiat, kui on vaja globaalse energianõudluse täitmiseks ning võimalike kliimakatastroofide ärahoidmiseks. Selle innovatsioonivaldkonna peamise väljakutsega tuleb tegeleda vahetult ja proaktiivselt.

3. ELi heitkoguste andmete analüüs; kriisi mõju

3.1

Komisjoni dokumendis tuuakse välja rida väiteid, mis eraldi vaadelduna lasevad järeldada, et kliimamuutuste leevendamise kaugeleulatuv eesmärk on küll keeruline, kuid saavutatav. ELi viimaste aastate heitkoguste empiirilisi andmeid tuleb kõrvutada tõsiasjaga, et taastuvate energiaallikate osakaal ELi uues elektritootmise võimsuses moodustas 2009. aastal 61 %. Tegelikkuses muudab mõningate taastuvate energiaallikate varieeruvus kindla baaskoormuse tagamise lühiajalises perspektiivis üsna problemaatiliseks.

3.2

Komisjoni väited tuginevad optimistlikele ootustele taastuvate energiaallikate direktiivi ja liikmesriikide individuaalsete tegevuskavade tulemuste suhtes. Lisaks peetakse endastmõistetavaks energiatõhususe 20 %-list suurenemist, kuigi liikmesriikidest laekuv teave näitab mõnel juhul oluliselt aeglasemaid edusamme. Kui võtta arvesse elektri- ja soojatootmise energiatõhususe põhielement (nn CO2-mahukus), siis on tõenäoline, et viivitused ja edasilükkamised elektrijaamade moderniseerimisel muutuvad tõsiseks probleemiks ja võivad põhjustada energianappust. Lisaks näitavad Rahvusvahelise Energiaagentuuri analüüsid, et 80 % ülemaailmse energiasektori heitkogustest on tegelikult aastani 2020 lukus. Seepärast on järgmisel kümnendil (eelkõige CCSi tehnoloogiatesse) tehtud investeeringud ülimalt olulised vähese CO2-heitega tuleviku jaoks.

3.3

Ekspert-analüütikute hinnangute järgi suurenesid kasvuhoonegaaside heitkogused 2010. aastal 4 % võrra ja ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvad rajatised teatasid 3,2 % kasvust. 2009. aastal langesid globaalsed heitkogused 2008. aastaga võrreldes 1,1 %: EL (–6,4 %), USA (–6,5 %) ja Jaapan (–11,8 % ilma heitkogustega kauplemiseta) teatasid kõik vähenemisest, samas kui Hiina teatas 9,1 %-lisest suurenemisest (Richard N. Cooper, Harvardi Ülikool, „Europe's Emission Trading System” juuni 2010; Christian Egenhofer, CEPS, Brüssel, „The EU ETS and Climate Policy Towards 2050” jaanuar 2011). On ilmselge, et arenguriikide heitkoguste vähenemine aastatel 2008 ja 2009 tulenes peamiselt majanduslangusest. 2010. aasta esialgsed tulemused kinnitavad, et heitkogused suurenevad ja vähenevad majandustegevusega samas taktis.

3.4

Maailma suurima piiramise ja kauplemise süsteemi, ELi heitkogustega kauplemise süsteemi hoolika analüüsi kõige murettekitavam tulemus oli suutmatus vähendada olulisel määral CO2 või kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Kogu Euroopa tööstuse CO2 ja kasvuhoonegaaside heide on näidanud mõõdukat vähenemise tendentsi alates 1990. aastast ning kui vaadelda seda suundumust 2008. aasta valguses, siis selgub, et heitkogustega kauplemise süsteem on vähendanud heitkoguseid vaid 2 % võrreldes prognoositud määradega, mis oleks saavutatud ilma heitkogustega kauplemise süsteemi kasutamata. Kui lisaks võtta arvesse 2008.–2009. aasta finantskrahh ja majanduslangus, siis näitavad andmed, et ELi heitkogustega kauplemise süsteemil on olnud Euroopa kasvuhoonegaaside heitkogustele väike või olematu iseseisev mõju.

3.5

Tervikuna on täiesti selge, et heitkoguste vähenemine 2008. aasta neljandas kvartalis ja kogu 2009. aasta vältel, samuti 2010. aasta teises kvartalis alanud heitkoguste suurenemine tulenevad majanduskriisi algusest (2008. aasta lõpp) ja lõpust (2010. aasta keskpaik). Napib tõendeid, et heitkoguste vähenemine sel perioodil oli tingitud süsteemimuutustest.

3.6

Oluline on märkida ka seda, et tööstussektorid on juba astunud silmapaistvaid, head eeskuju näitavaid samme: püsivalt vähendatakse heitkoguseid, minnes üle CO2-tõhusamatele kütustele, ning võetakse mõjusaid meetmeid energiatõhususe parandamiseks. Seda protsessi võib kiirendada järgmisel kauplemisperioodil aastani 2020, juhul kui uusi murrangulisi tehnoloogiaid arendatakse ja rakendatakse pea kõigis ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvates sektorites.

3.7	Mõned energiamahukad tööstused, näiteks terase-, lubja- ja tsemenditööstused on jõudmas oma CO2-tõhususe tegeliku piirini ning lähitulevikus on heitkoguste langust võimalik saavutada vaid tootmise vähendamisega („Sustainable steelmaking”, Boston Consulting Group, 2009).

3.8

Olgu märgitud, et süsinikdioksiidi leke on seotud konkreetse tööhõivemääraga nendes tööstusharudes, mida see nähtus puudutab. See tööhõive täpne määr on liikmeriikides erinev – ELi keskmine näitaja on hinnanguliselt 3 %, ent näiteks Poolas moodustab tööhõivemäär nendes energiamahukates sektorites 9,5 %.

3.9

Nagu märgitud punktis 2.4, on kasvuhoonegaaside heite vähendamise peamised tegurid ulatuslik tehnoloogia areng ja uute tehnoloogiate kasutamine. Kõikides selleteemalistes dokumentides viidatakse lahendamata probleemile seoses vajalike finantsvahendite leidmisega. Võimalik, kuigi kauge ja ebakindel rahastamisallikas on heitkogustega kauplemise süsteemist laekuvad summad, kuid muid reaalseid alternatiive ei ole silmapiiril. Isegi praegused ELi teadus- ja arendustegevuse ning kasutuselevõtuprogrammid on ebapiisavad. Sama kehtib ka Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava algatuse kohta, sh seoses süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamisega.

3.10

Mitmetes OPECi riikides hiljuti aset leidnud ülestõusud ning jätkuvad rahutused koos Fukushima tuumajaamaõnnetusega on selgelt muutnud suhtumist globaalse kliimamuutuse üle peetavatesse läbirääkimistesse. Nimetatud muutus võib pakkuda isegi võimalust sisuka rahvusvahelise kokkuleppe saavutamiseks. EL peaks teadmiseks võtma ka USA hiljutise, väga kaugeleulatuva innovatsioonikava („The White House: Strategy for American Innovation”, http://www.slideshare.net/whitehouse/a-strategy-for-american-innovation).

3.11

Kõik need näitajad osutavad tungivale vajadusele kaaluda struktuurimuutusi, mis hõlbustaksid ja kiirendaksid üleminekut majandusele, mis tugineb uutel, vähese CO2-heitega energiaallikatel. Kuigi mõned eksperdid ja poliitikud soovivad uurida võimalusi järkjärguliseks eemaldumiseks heitkoguste piiramise ja kauplemise süsteemist süsinikdioksiidimaksu kehtestamise suunas, tundub mis tahes uue, piisavalt kõrge sihtotstarbelise kliimameetmete maksu kehtestamise teostatavus kõikjal ELis (rääkimata kogu maailmast) küsitav. Seda tuleks üksikasjalikult uurida kliimamuutustealaste läbirääkimiste järgmiste sammude ettevalmistamisel. Seetõttu peetakse ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ELis parimaks alternatiiviks, mis vajab siiski olulist ja radikaalset reformimist.

3.12

Kriisijärgne investeerimiskeskkond erineb ELi lõikes märkimisväärselt ning kriisi teistkordse süvenemise kartuses on olukord juba halvenemas. Jätkuva võlakriisi tõttu, mis nõuab rangemat rahanduspoliitikat, näivad avaliku sektori vahendid muutuvat üldiselt üha napimaks. Erasektoris on ettevõtete rahastamise kättesaadavus olnud seni üsna stabiilne, eriti ekspordile suunatud tööstusharudes. Ent Euroopa Rahasüsteemi kriis, õigusaktide vastuvõtmise viibimine (Basel III ja Solventsus II) ning majandusperspektiivide võimalik halvenemine võivad peagi takistada pangalaenude kättesaadavust. VKEd on selliste muutuste puhul kõige haavatavamad, sest nemad sõltuvad pangalaenudest rohkem kui suuremad korporatsioonid, kellel on juurdepääs kapitaliturgudele.

3.13

Mõned taastuvad energiaallikad on viimasel ajal läbi teinud üsna dünaamilise arengu. Kogu ELis ning kõigis liikmesriikides tuleks üksikasjalikult analüüsida küsimust, kas selline buum on kasulik ja jätkusuutlik. Tagatud energiahindade finantsmõju võib põhjustada pikaajalisi moonutusi. Lisaks kaasneb taastuvate energiaallikate osakaalu järsu kasvuga kindlasti vajadus teha märkimisväärseid investeeringuid ülekandeinfrastruktuuri, et säilitada võrgu usaldusväärsus ja ohutus.

3.14

Kõnealuseid uudseid ja elutähtsaid investeeringuid ei ole seni veel piisavas mahus tehtud. Energia- ja gaasiinfrastruktuuridele tuleks pöörata oluliselt rohkem tähelepanu, eriti arvestades Saksamaa hiljutist otsust loobuda tuumaenergiast aastaks 2022. Ilma täielikult toimivate ja omavahel ühendatud võrkudeta kahanevad tõsiselt võimalused edusammudeks.

Brüssel, 27. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) KOM(2010) 265 lõplik.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Liidu tööstus- ja kaevandusjäätmete töötlemine ja kasutamine majanduslikul ja keskkonnaalasel eesmärgil” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 24/03

Raportöör: Dumitru FORNEA

Kaasraportöör: Zbigniew KOTOWSKI

20. jaanuaril 2011 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Euroopa Liidu tööstus- ja kaevandusjäätmete töötlemine ja kasutamine majanduslikul ja keskkonnaalasel eesmärgil”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 27. septembril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 61, erapooletuks jäi 5.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Tööstus- ja kaevandusjäätmete töötlemise peamine eesmärk on vältida nende kõrvaldamist. Selliste väljakutsetega nagu keskkonnareostus, terviseriskid ja maastikupilt tuleb viivitamatult vastutustundlikult tegeleda. Tänapäeval ei saa ükski riik endale lubada seda, et ei kaaluta esmase toorme kasutamisel tekkinud jäätmete ringlussevõtu potentsiaali. Kui oleme teadlikud mõjust keskkonnale, inimeste tervisele ja ühiskonnale, ei tule enam kõne alla lihtsalt jäätmete täiendavast käitlemisest loobumine, kuna nii on odavam.

1.2 Sellist tüüpi jäätmete töötlemine majanduslikul eesmärgil parandaks asjaomaste kogukondade keskkonda, maastikku, tööhõivet ja sotsiaalseid tingimusi. Inimeste mürgitamise ja keskkonna saastamise ohu kõrvaldamisel paraneksid elamistingimused neis piirkondades ja see oleks kõigile kasulik. Just seepärast tuleks nende jäätmete heaotstarbelist kasutamist käsitleda säästva arengu strateegia osana ja asjaomaste kohalike kogukondade tasakaalustava meetmena.

1.3 Kodanikuühiskonnal, sotsiaalpartneritel, mäe-, metallurgia- ja energiatööstuse spetsialistidel, teadlastel, seadmete valmistajatel, transportijatel ja kutseliitudel on oluline roll üldsuse teavitamisel ja nende teadlikkuse tõstmisel mäe- ja metallurgiatööstuse ning söeküttel töötavate elektrijaamade tekitatud suure hulga jäätmete töötlemise keskkonnaalastest, majanduslikest ja sotsiaalsetest eelistest.

1.4 Kohalikel omavalitsustel võib selles küsimuses olla tähtis ülesanne innustada kodanike avatud dialoogi piirkonna tasandil, leida lahendusi keskkonna kaitseks, jäätmete töötlemiseks ja tööstuse säästvale arengule uue aluse panemiseks. Sel eesmärgil on vaja luua avaliku, erasektori või avaliku ja erasektori partnerlusprojektide võrgustik, et jagada vastutust tulevaste investeeringute, infrastruktuuri ja keskkonnaprojektide eest.

1.5 Euroopa Liit ja liikmesriigid peaksid välja töötama uuenduslikud vahendid ja poliitikameetmed tööstus- ja kaevandusjäätmete küsimusega tegelemiseks võimalikult tõhusalt ja säästvalt, tuginedes teadusuuringutele, statistikale ja teaduslikele faktidele. Samuti on tähtis asjakohaselt konsulteerida asjaomaste sidusrühmadega, et paremini aru saada, millised on praegused õiguslikud, poliitilised, halduslikud ja sotsiaalsed takistused nende jäätmete töötlemisel.

1.6 Seepärast viitab komitee vajadusele arendada välja tõhusad meetmed tööstus- ja kaevandusjäätmete valdkonnas Euroopa 2020. aasta strateegia raames, mis üldise lähenemisena seostab jätkusuutliku tööstuspoliitika selgelt innovaatiliste protsesside, ressursitõhususe ja parema juurdepääsuga toorainetele.

1.7 Igasuguse uue kaevandamisjäätmete töötlemise protsessiga peaks kaasnema teave jäätmete füüsikaliste ja keemiliste omaduste kohta, et ametivõimudel ja ettevõtetel, kes käivitavad ümbertöötlemise või keskkonnakaitseprogramme, oleks piisavalt kättesaadavat teavet.

1.8 Praegused poliitilised algatused toorme varustuskindluse tagamiseks peaksid suurendama ELi ja liikmesriikide toetust selliste tehnoloogiate uurimiseks ja arendamiseks, mille abil töödeldakse kaevandus- ja tööstusjäätmeid ning eraldatakse väärtuslikke mineraale ja väärismetalle. Üks prioriteete peaks olema selliste tehnoloogiate arendamine, mille abil on võimalik taaskasutada nii kriitilise tähtsusega aineid kui ka inimeste tervisele ja keskkonnale kahjulikke aineid.

1.9 Euroopa 2020. aasta strateegia kontekstis leiab organiseeritud kodanikuühiskond, et aeg on hinnata direktiiviga 2006/21/EÜ saavutatud tulemusi, ning on valmis esitama kommentaare ja ettepanekuid direktiivi paremaks rakendamiseks ning kaevandusjäätmete heaotstarbelist kasutamist käsitlevate algatuste edendamiseks.

1.10 Ettepaneku kivimite allmaa- ja pealmaakaevandamise ning metallurgiatööstuse jäätmete ringlussevõtu parandamiseks ja nende jäätmete vähendamiseks võib kokku võtta järgmiselt.

—	Kõrvalsaaduste õigusliku staatuse muutmine kaassaadusteks, millel on samad omadused kui kõrvalsaadustel.

—	Tuleks selgelt lubada kõrvalsaaduste eritöötlemist esmases käitises või selleks mõeldud süsteemides, mis on välja töötatud kaassaadusele kasutamiseks vajalike omaduste andmiseks.

—	Kaassaaduste turustamise edendamine transpordi ja kasutamise hõlbustamise teel.

—	Maksusoodustused tarbijatele, kes kasutavad kaassaadusi.

1.11 ELiga seotud institutsioonid peaksid pakkuma rohkem teavet soojuselektrijaamade jäätmete mõju kohta keskkonnale ja inimeste tervisele, samuti söe põlemissaaduste (Coal Combustion Products – CCPs) heaotstarbelise kasutamise kohta. Tarvis on teadus- ja arendustegevust, et parandada rakendusi, kus söe põlemissaadusi kasutada võidakse, samuti uute tehnoloogiate ning üldisi tuha käitlemise ja kõrvaldamise rakendusi.

1.12 EL peaks käivitama ja rahastama projekte söe põletamisel tekkivate kaassaaduste heaotstarbeliseks taaskasutamiseks, aidates säästvale arengule kaasa nimetatud jäätmete ringlussevõtmise teel, selle asemel et saata need prügilatesse, vähendades seeläbi vajadust uue toorme kaevandamise järele ning hoides kokku energiat ja veevarusid.

1.13 Euroopa tasandil tuleks läbi viia uuring, et koguda rohkem teavet lendtuha, koldetuha, katlaräbu, suitsugaasi väävlitustamisel moodustuva kipsi, suitsugaasi väävlitustamisel moodustuva märja ja kuiva skraberi ning keevkihis põletamisel moodustuva tuha kohta. ELi söeküttel töötavaid elektrijaamu peaks kutsuma üles uuringus vabatahtlikult osalema. Samuti tuleks koostada pidevalt ajakohastatav andmebaas olemasolevatest toodetest ning söe põlemissaaduste kasutusvõimalustest.

2. Ülevaade

2.1 Jäätmetekke vältimise ja jäätmete ringlussevõtu temaatilises strateegias, mis võeti vastu 2005. aastal kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi raames ning millele järgnes komisjoni uus teatis (KOM 2011(13)), milles hinnati strateegia eesmärkide saavutamist, pakuti välja uusi meetmeid strateegia jõulisemaks rakendamiseks.

2.2 Tööstus- ja kaevandusjäätmete küsimus valmistab Euroopa kodanikele ja organiseeritud kodanikuühiskonnale tõsist muret. Euroopa tööstuse tulevik sõltub teatud määral sellest, kuidas me selle küsimuse lahendame. Praegu valitseb oht, et märkimisväärne hulk tööstusprojekte jookseb ummikusse nii kohalike kogukondade kui ka kodanikuühiskonna organisatsioonide vastuseisu tõttu, kes tunnevad muret tööstus- ja kaevandustegevuse mõju pärast rahvatervisele ja keskkonnale.

2.3 Kahjuks võib kodanikuühiskonna mure taga olla paljudel juhtudel puudulik teave ja läbipaistmatus, mistõttu on vaja tagada keskkonnamõju hindamise kohane rakendamine täies ulatuses, et kindlustada täpne teave ning kodanikuühiskonna osalemine.

2.4 Tööstus- ja kaevandusjäätmed kujutavad endast siiani probleemi suurele hulgale liikmesriikidele, kus on olnud või on siiani tööstusrajatisi ja kaevandusi. Need jäätmed võivad kohalike kogukondade jaoks tähendada kas ohtu või võimalust. Jäätmed on ohtlikud, kui nad jäetakse lihtsalt maha, võtmata meetmeid keskkonnaohu vähendamiseks, ent nad võivad osutuda ka võimaluseks juhtudel, kui jäätmeid saab taaskasutada metalli või muu kasuliku teisese toorme jaoks.

2.5 Mõnel juhul võib kaevandusjäätmete metallikontsentratsioon olla sama suur või isegi suurem kui maagis. Sama kehtib ka metallurgiatööstuse jäätmete kohta: taaskasutustehnoloogiad on edasi arenenud ning nüüd on võimalus ümber hinnata vanadest tööstustegevustest pärinevate jäätmete potentsiaali ja muuta see valdkond keskkonnahoidlikuks.

2.6 Paljudel juhtudel peavad tööstus- ja kaevandusjäätmete küsimusega tegelema kohalikud omavalitsused, kuna rikastusjäätmete hoidlad ja jäätmehoidlad kuuluvad nende vastutusalasse. Seepärast saab sel tasandil leida lahendusi, et muuta väljakutse võimaluseks: innustada eraettevõtete, avaliku ja erasektori ning haldusalast partnerlust, et luua tööstusparke jäätmete täielikuks ärakasutamiseks, ning kombineerida töötleva tööstuse, ehituse ja infrastruktuuri valdkonna horisontaalseid ja vertikaalseid käsitlusi.

2.7 Käesolevas arvamuses keskendutakse kolme liiki jäätmetele, mida leidub Euroopas suurtes kogustes (miljardites kuupmeetrites) ning mille vastu ELi ja liikmesriikide seadusandjad on erilist huvi üles näidanud.

—

Söe või muude kui energiat andvate maavarade uurimisel, kaevandamisel ja töötlemisel tekkinud kaevandusjäätmed (või ka „kaevandamisjäätmed”, nagu on määratletud direktiivis 2006/21/EÜ) – kohalikest kogukondadest erinevas kauguses asuvates praegustes või endistes kaevanduspiirkondades on hoiustatud või hoiustatakse siiani sadu miljoneid tonne käitlemata jäätmeid (1). Suletud ja mahajäetud kaevandusjäätmete hoidlad võivad muutuda keskkonnale ja kohalikele kogukondadele suureks ohuks.

—	Metallurgiatööstuse jäätmed, peamiselt räbu, muda ja tolm. Näiteks värvilise metallurgia jäätmed võivad sisaldada suurel hulgal raskemetalle, mis võivad avaldada keskkonnale kahjulikku mõju, kui neid asjakohaselt ei käidelda.

—	Soojuselektrijaamadest pärinevad jäätmed. Suure osa jäätmetest moodustab elektrijaamadest pärinev räbu ja tuhk, seda eriti riikides, kus soojuselektrijaamades kasutatakse suurel hulgal madala kvaliteediga sütt.

2.8 Kõigil nimetatud juhtudel võivad jäätmehoidlad, kui neid õigesti ei käidelda, muuta ümbruskonna väga ebameeldivaks ning muuta kasutuskõlbmatuks suured alad, mis võiksid muidu tuua kogukondadele majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast kasu.

3. Poliitika- ja õigusraamistik tööstus- ja kaevandusjäätmete töötlemise edendamiseks

3.1 Euroopa 2020. aasta strateegia, ELi tööstuspoliitika (2), ressursitõhusust käsitlev ELi strateegia (3), ELi toorainestrateegia (4), jäätmetekke vältimise ja jäätmete ringlussevõtu temaatiline strateegia (5) ning ELi innovatsioonistrateegia (6) edendavad

—	Euroopa jätkusuutlikku majanduskasvu ressursitõhusa, loodussäästlikuma ja konkurentsivõimelisema majanduse kaudu;

—	loodusressursside kasutamist vähendavaid tehnoloogiaid ja tootmismeetodeid ning suuremaid investeeringuid ELi loodusvaradesse;

—	jäätmehierarhia täielikku rakendamist, mis põhineb kõigepealt jäätmetekke vältimisel, millele järgneb korduskasutamiseks ettevalmistamine ja ringlussevõtt ning seejärel energiakasutus ning viimase võimalusena jäätmete kõrvaldamine;

—	õigusaktide läbivaatamist, et toetada teenindus- ja tööstussektori muutumist senisest ressursitõhusamaks, sealhulgas tagada jäätmete senisest tõhusam ringlussevõtmine, ning toetada võimalusi avardavate oluliste tehnoloogiate turustamist ja kasutuselevõttu;

—	investeerimist kaevandustööstusse, töötades välja maavaradega seotud maakasutuse planeerimise poliitika, mis hõlmab digitaalset geoloogiaalast andmebaasi ja läbipaistvaid meetodeid maavarade kindlaksmääramiseks, ning innustab taaskasutamisele ja jäätmete vähendamisele;

—	Euroopa partnerlussuhete käivitamist innovatsiooni vallas, et kiirendada uuenduslike lahenduste uurimist, arendamist ja turule viimist.

3.2 Esimene Euroopa jäätmekäitlusdirektiiv jõustus 1970ndatel aastatel. 1991. aastal loodi direktiiviga 91/156/EÜ Euroopa jäätmeloend, sellele järgnes direktiiv 91/689/EÜ ohtlike jäätmete kohta. 2008. aastal võeti vastu käesoleva arvamuse jaoks eriti tähtis direktiiv 2008/98/EÜ, mille artikli 4 lõikes 1 määratleti täpsemalt jäätmekäitlushierarhia: „a) vältimine; b) korduvkasutamiseks ettevalmistamine; c) ringlussevõtt; d) muu taaskasutamine, nt energiakasutus, ning e) kõrvaldamine” (7).

3.3 Direktiivis 2006/12/EÜ ja otsuses nr 1600/2002/EÜ sätestatakse järgmist:

—	tekkivate jäätmete ohtlikkust tuleks vähendada, nii et need oleksid nii ohutud kui võimalik;

—	eelistada tuleks jäätmetekke vältimist ja ringlussevõttu;

—	kõrvaldatavate jäätmete kogust tuleks vähendada miinimumini ja need tuleks kõrvaldada ohutult;

—	kõrvaldamiseks ettenähtud jäätmed tuleks töödelda nende tekkekohale võimalikult lähedal ja sellises ulatuses, mis ei vähenda jäätmetöötlustoimingute tõhusust.

3.4 Direktiivis 2006/21/EÜ kaevandustööstuse jäätmete käitlemise kohta (vastu võetud 2006. aastal, jõustunud mais 2008, direktiivi rakendamise hindamine on kavas novembris 2012) sätestatakse järgmist:

—	kavatsus vältida olemasolevatest ja uutest kaevandustest pärinevate kaevandusjäätmete võimalikku kahjulikku mõju inimeste tervisele ja keskkonnale;

—	käitajate kohustus koostada jäätmekava, mis peab olema kooskõlas jäätmehierarhiaga – esmalt teadmised, seejärel vältimine, millele järgnevad korduvkasutamine, ringlussevõtt ja lõpuks kõrvaldamine;

—	liikmesriikide kohustus koostada 2012. aastaks loetelu suletud ja mahajäätud kaevandusjäätmete hoidlatest, mis kahjustavad või võivad kahjustada keskkonda ja inimeste tervist (8).

4. Kaevandusjäätmete töötlemine

4.1 Senistes seadusandlikes ettepanekutes on kutsutud liikmesriike üles koostama 2012. aasta maikuuks loetelu suletud ja mahajäätud kaevandusjäätmete hoidlatest, millel võib olla kahjulik mõju inimtervisele või keskkonnale, ning selle loetelu avaldama.

4.2 Esimeste Ida-Euroopa riikide liitumise raames anti 2004. aastal ELi PECOMINESi uuringus (9) ja selle juhtumiuuringu aruandes kaugseire vahendite kasutamise kohta (10) esialgne hinnang reale prügilatele. Siiski ei pakkunud uuring nende alade füüsikalise ega keemilise stabiilsuse analüüsi.

4.3 Praeguse seisuga ei ole olemas kaevandusjäätmete ja muude tööstusjäätmete füüsikaliste ja keemiliste omaduste üleeuroopalist andmebaasi. Liikmesriikides, näiteks Hispaanias, on juba vastavalt asjakohastele statistilistele andmetele registreeritud mahajäetud ja tegutsevate jäätmehoidlate, tammide ja settebasseinide hulga ja mahutavuse kohta välja töötatud riiklikud kavad kaevandustööstuse jäätmete käitlemiseks (11).

4.4 Mõned liikmesriigid on välja töötanud ja kasutusele võtnud meetodid vanade rikastusjäätmete hoidlate tammide ja jäätmehoidlate turvalisuse hindamiseks ja kehtestanud esmatähtsad meetmed, mis on vajalikud ulatusliku reostuste vältimiseks (nt Slovakkia keskkonnaministeerium). Siiski ei ole läbi viidud kõikehõlmavat hinnangut kaevandusjäätmete ümbertöötlemise majandusliku elujõulisuse kohta praegusel hetkel. Kas ümbertöötlemine osutub majanduslikult elujõuliseks või mitte, sõltub suuresti asjaomase maavara turuhinnast. Niisugused hindamised peaks läbi viima liikmesriigid, et selgitada välja võimalikud kõigile osapooltele kasulikud olukorrad.

4.5 Ligipääs neile jäätmehoidlatele ja rikastusjäätmete hoidlatele kuuluks riiklike maavarade planeerimise poliitikate ja maa planeerimise poliitikate valdkonda, mis kõik on allutatud subsidiaarsuse põhimõttele ja mida iga liikmesriik peaks käsitlema eraldi, ent järgides ELi seadusi mõjuhindamise ja kaevandusjäätmete valdkonnas ning veepoliitika raamdirektiivi.

4.6 ELi toorainestrateegias pakutakse välja, et maavarade nõudluse pikaajaline analüüs võiks pakkuda alust vanade rikastusjäätmete hoidlate ja jäätmehoidlate ümbertöötamiseks.

4.7 Jäätmehoidlate ja rikastusjäätmete hoidlate ümberkorraldamine majanduslike stiimulitega või ilma võib pakkuda uusi töökohti, parandada keskkonda ning asjaomaste kogukondade sotsiaalseid ja elutingimusi ning eelkõige parandada maastike kvaliteeti ja kõrvaldada reostuse ohu.

4.8 Suletud ja mahajäetud kaevandusjäätmete hoidlate käitlemisel tuleb lähtuda mitmetest kaalutlustest.

—

Kiire ja hoolika loamenetluse aspektist tuleks prioriteetsena käsitleda selliste suletud ja mahajäetud kaevandusjäätmete hoidlate käitlemist, mis kujutavad endast ohtu turvalisusele või tervisele või mis võivad reostada keskkonda või millel on praeguses majanduskliimas majanduslik väärtus; varasemate käitajate vastutuse küsimused tuleks lahendada, et julgustada investeerimist (12).

—	Selliste suletud ja mahajäetud kaevandusjäätmete hoidlate käitlemiseks, mis kujutavad endast ohtu turvalisusele või tervisele või mis võivad reostada keskkonda või millel puudub majanduslik väärtus, võib tarvis minna rahastamist avaliku sektori vahenditest (13).

—

Võimalikuks tuleks muuta selliste suletud ja mahajäetud kaevandusjäätmete hoidlate ümbertöötlemine, mis ei kujuta endast ohtu turvalisusele või tervisele või mis ei reosta keskkonda, ent omavad majanduslikku väärtust, ja lahendada tuleks varasemate käitajate vastutuse küsimused, et julgustada investeerimist.

4.9 Tehnoloogia vanade ülekoormatud jäätmehoidlate ümbertöötamiseks ja ennistamiseks on osaliselt juba olemas, ent vajab mõningaid uusi uuringuid. Tooraineid käsitlevat Euroopa innovatsioonipartnerlust võiks kasutada vahendina uurimistegevuse ergutamiseks selles valdkonnas ja ehk ka katseprojektide rahastamiseks. Kõnealused eksperditeadmised võivad küündida maailmatasemele ja neid võidakse kasutada nii Euroopas kui kogu maailmas (nt pärast riigi taasühendamist Ida-Saksamaal kasutatud tehnoloogiad). Edasiste tehnoloogiate ja tehnika alane uurimistöö võib kujuneda valdkonnaks, milles Euroopa tööstus saavutab tipptaseme.

4.10 Mäetööstuse jäätmete käitlemise parimat võimalikku tehnikat käsitlevas dokumendis viidatakse vaid väga põgusalt parima võimaliku tehnika kasutamisele jäätmete sorteerimisel, et võimaldada tulevikus rikastusjäätmete ja muude jäätmete paremat ümbertöötlemist.

4.11 Euroopa struktuurifondidel on siin otsustav tähtsus – teadus- ja innovatsioonitegevust juba rahastatakse suurel määral nende vahenditest. Käimasolevaks finantsperioodiks (2007–2013) on kavandatud ligikaudu 86 miljardit eurot. Suur osa sellest rahast on veel kulutamata ning seda tuleks kasutada paremini innovatsiooni huvides ja Euroopa 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks.

4.12 ELi struktuurifonde kasutati juba varem aeg-ajalt juhtudel, kui uue piirkondliku infrastruktuuri arendamist oli võimalik ühendada vanade tööstus- ja kaevanduspiirkondade puhastamise ja taaselustamisega. Kõige edukamates algatustes on vanade rikastusjäätmete hoidlate ja jäätmehoidlate ümbertöötlemine ühendatud uue kaevandusega, mis tänu mastaabisäästule enamasti suurendab majanduslikku elujõulisust.

4.13 Praeguseks on vaid väike osa ELi rahalistest vahenditest kulutatud ELi kaevandusjäätmete töötlemisele ja käitlemisele majanduslikul ja keskkonnaalasel eesmärgil. Siiski osutab Euroopa Komisjon rahalist toetust mõnele Euroopa algatusele ja projektile, nt maavarade säästva kasutamise Euroopa tehnoloogiaplatvorm, ELi projekt ProMine ja EuroGeoSource, ning eeldatakse, et need projektid annavad panuse innovaatiliste tehnoloogiate väljatöötamisse, maavaradealaste teadmiste parandamisse ja kaevandusjäätmete andmebaasi loomisse.

5. Metallurgiajäätmed. Tööstusjäätmete kontseptsioon. Keskkonnaalased väljakutsed. Majanduslikud ja sotsiaalsed võimalused.

5.1 Tööstusheitmete kontseptsioon ei ole aja jooksul oluliselt muutunud, s.t et arusaam „mis pole toode, on praht” on jäänud samaks. Siiski oleks viimase aja keskkonnapoliitilistel kaalutlustel („nulljäätmed”) ja tooraine vähesusest tulenevate majanduslike probleemide tõttu vaja põhjalikult muuta tööstustegevusest tuleneva saaduse kontseptsiooni.

5.2 Praegu on komplekssed tööstustegevused suunatud pigem paljude nn kaassaaduste kui üksiktoote loomisele. (14) Näiteks kasutakse nüüd tsemendi tootmisel kõrgahjuräbu paljude tsemendisegude olulise koostisosana (15).

5.3 Euroopas praegu kehtivate seaduste kohaselt võib tootmisprotsessi käigus lisaks tootele tekkida vaid kõrvalsaadusi ja mitte kaassaadusi. See tähendab, et kõrvalsaadust, kui seda ei ole töödeldud põhitootmistsükli käigus, käsitatakse praagina, mida võib taaskasutada ja mis allub jäätmeõigusele.

5.4 Tegelikkuses ei ole see aga mõiste määratlemise probleem (kõrvalsaadust ja kaassaadust võib pidada samaväärseks). Probleem seondub nüüd seadusega kõrvalsaadusele rakendatavate piirangutega. Direktiivi 2008/98/EÜ artiklis 5 esitatakse kõrvalsaadusele neli nõuet: „a) aine või eseme edasine kasutamine on kindel; b) ainet või eset võib kasutada peale selle, mis antud tööstusharus üldiselt tavaks; c) ning d) edasine kasutamine on seaduslik, st aine või ese vastab konkreetse kasutamise osas kõigile asjakohastele tootele esitatavatele ning keskkonna- ja tervisekaitsenõuetele ning ei avalda lõppkokkuvõttes ebasoodsat mõju keskkonnale ega inimese tervisele”.

5.5 Prügilasse ladestatud metallurgiatööstuse jäätmed võivad sisaldada hulka erinevaid kahjulikke aineid, nt raskemetalle, sealhulgas ühendite kujul, millel puudub kasutegur „toote” valmistamisel. Samuti nõuavad need ained (16) prügilasse ladustamise korral sageli eelkäitlemist vastavalt direktiivile 2006/12/EÜ.

5.6 Sekundaartoote käsitamine kaassaadusena võimaldab käitlemist ja/või töötlemist peamises käitises eneses (nagu praegu) või spetsiaalsetes süsteemides kaassaaduse muutmiseks uueks tooteks, mille turuleviimiseks puuduvad muud piirangud peale kaassaaduse registreerimise. Praegu on see võimalik vaid ettevõtetes ja rajatistes, millel on direktiivi 2006/12/EÜ kohaselt lubatud jäätmeid käidelda.

5.7 Esmane keskkonnakasu on pinnase ja maastiku vähesem kahjustamine. Nii näiteks oleks iga miljoni tonni teraseräbu kohta (süsinikterase räbu on võimalik muuta inertseks) tarvis hinnanguliselt ligikaudu 900 000 m3 mahutavusega prügilapinda ja säästetaks ligikaudu samas mahus inertsete täiteainete matmise pinda (17). Täiendav kasu, mis saadakse lisaks taaskasutuse jaoks inertseks muutmisele, seisneb väiksemate heitkoguste (tolm ja metallide leostumine) sattumises keskkonda.

5.8 Sotsiaalsest ja majanduslikust vaatepunktist on metallurgiatööstuse jäätmete töötlemise ja ringlussevõtuga seotud tegevused innovaatilised tegevused, milleks on lisaks otsesele tööle tarvis teadus- ja arendustegevust, et viia miinimumini keskkonnamõju ja vähendada kulusid. 2010. aastal viidi Inglismaal selles valdkonnas läbi huvitav uuring, mille käigus selgitati välja, milliseid oskusi vajavad tööandjad olme- ja tööstusjäätmete kogumiseks, käitlemiseks ja töötlemiseks (18).

6. Soojuselektrijaamadest pärinevad jäätmed. Söe põletamisel tekkivate toodete heaotstarbeline kasutamine

6.1 Süsi on oluline ressurss, mida looduses esineb suurel hulgal. 2008. aastal ulatus kivisöe tootmine kogu maailmas 579 miljoni tonnini ja pruunsöe üleilmne kogutootmine 965 miljoni tonnini (19). Süsi katab 27 % üleilmsest primaarenergia vajadusest ja söe baasil toodetakse 41 % maailma elektrienergiast. Söe tähtsus elektritootmisel kogu maailmas jääb püsima – 2030. aastal toodetakse söe baasil 44 % elektrienergiast kogu maailmas. Praeguse tootmistaseme juures jätkub tõestatud söevarudest hinnangulisest 119 aastaks (20).

6.2 Pärast söe põletamist elektri ja soojuse tootmiseks jäävad järele tohutud jäätmehulgad, mis on nii Euroopa Liidus kui kogu maailmas suur probleem ja väljakutse kogukondadele, kus seda laadi jäätmed tekivad ja kus neid kõrvaldatakse. Ettevõtted ja teadusasutused sellistes riikides nagu USA, Saksamaa ja Ühendkuningriik on alates 1945. aastast otsinud võimalusi söe põlemissaaduste heaotstarbeliseks kasutamiseks. Olulisemad söe põlemisaadused on järgmised: lendtuhk, koldetuhk, katlaräbu, keevkihis põletamisel moodustuv tuhk, poolkuiva absorbtsiooni saadus, suitsugaasi väävlitustamisel moodustuv kips.

6.3 American Coal Ash Association (ACAA, Ameerika Söetuha Ühendus) loodi USAs 1968. aastal kaubandusorganisatsioonina, mille eesmärk oli taaskasutada söeküttel töötavate elektrijaamade jäätmeid. Ühenduse ülesanne oli edendada söe põlemissaaduste haldamist ja kasutamist keskkonnateadlikul, tehniliselt heatasemelisel, äriliselt konkurentsivõimelisel ja globaalset kogukonda toetaval viisil (21).

6.4 ACAA arvestuste kohaselt kasvas USAs söe põlemissaaduste tootmine 25 miljonilt tonnilt 1966. aastal ligikaudu 135 miljonile tonnile 2008. aastal ja söe põlemissaaduste heaotstarbeline kasutamine samal ajavahemikul 5 miljonilt tonnilt ligikaudu 55 miljoni tonnini.

6.5 European Coal Combustion Products Association'i (ECOBA, Euroopa Söe Põlemissaaduste Ühendus) (22) 2007. aastal esitatud hinnangu kohaselt ulatus söe põlemissaaduste tootmine 27-liikmelises ELis enam kui 100 miljoni tonnini aastas ja 15-liikmelises ELis 61 miljoni tonnini aastas; 68,3 % sellest moodustas lendtuhk, 17,7 % suitsugaasi väävlitustamisel moodustuv kips, 9,4 % koldetuhk, 2,4 % katlaräbu, 1,5 % keevkihis põletamisel moodustuv tuhk ja 0,7 % poolkuiva absorbtsiooni saadused.

6.6 Kogu maailmas ning ka Euroopas ei teavitata söe põlemissaaduste potentsiaalseid kasutajaid piisavalt nende uute ainete ja saaduste omadustest ja eelistest. Praeguse ajani on söe põlemissaaduste suurim tootja ja tarbija olnud USA tööstus, kellele järgnevad üksikud Euroopa riigid, nt Saksamaa ja Ühendkuningriik. Senine olukord on muutumas ning söe põlemissaaduste juhtivateks tootjateks ja tarbijateks kujunevad sellised riigid nagu Hiina ja India (23).

6.7 Söeküttel töötavate elektrijaamade jäätmete heaotstarbelisest kasutamisest tulenev keskkonnakasu:

—	söeküttel töötavaid elektrijaamu ümbritseva keskkonna kvaliteedi paranemine

—	loodusvarade säästmine

—	energianõudluse ja kasvuhoonegaaside heite vähenemine

—	prügilapinna säästmine.

6.8 Söe põlemissaaduste olemasolevad kasutusvõimalused:

—	tsemendi- ja betoonitootmine: lendtuhka kasutatakse betooni sideainena (24);

—	ohtlike jäätmete tahkestamine või stabiliseerimine;

—	koldetuha kasutamine asfaldisegudes teede ehitamisel;

—	suitsugaasi väävlitustamisel moodustuva kipsi kasutamine põllumajanduses;

—

kenosfääride või metallide ekstraheerimine: kenosfääre saab kasutada kergbetoonis, konstruktsioonimaterjalides, ülikergete komposiitmaterjalide sünteesimisel. Neil on rakendused järgmistes valdkondades: autotööstus, lennundus, rehvid, värvid ja pinnakattevahendid, põrandakatted, kaablid, torustikud, ehitus ja kodumasinad;

—	mullakaitse ja mahajäetud kaevanduste all oleva pinnase parandamine;

—	koldetuhka kasutatakse telliste ja savitelliste tootmisel. Lendtuhast tellised ei nõua põletusahjus töötlemist ja ringlussevõetud materjali osakaal neis võib olla suur;

—	germaaniumi eraldamine söe lendtuhast;

—	uute värvide ja muude keskkonnarakenduste väljatöötamine: värvid, mis on välja töötatud söe põlemissaadusi kasutades, on vee, hapete ja orgaaniliste lahustite suhtes vastupidavamad;

—	puitu asendavad tooted;

—	lendtuha kasutamine reovee käitlemisel, raskemetallide, nagu kaadmium või nikkel, puhul;

—	teadusuuringud toksilise lendtuha muutmiseks metallivahuks autotööstuses kasutamiseks.

6.9 Euroopas ladustatakse suurtes kogustes lendtuhka prügilatesse või kasutakse seda väheväärtuslikes rakendustes. Selles on vaid mõni erand (nt Madalmaad ja Saksamaa). Selle põhjuseks on tuha kvaliteet ELis, mis ei ole alati kõrgväärtuslike rakenduste jaoks sobiv, ent ka ebapiisav teavitamine söe põlemissaaduste heaotstarbelise kasutamise võimalustest eri rakendustes ja nende vähene propageerimine. Tulevikus on oodata lendtuha kvaliteedi paranemist tänu keskkonnanõuetele, millele söeküttel töötavad elektrijaamad peavad vastama, ja tööstuse jõupingutustele põletada sütt tõhusalt ja keskkonnahoidlikul moel.

6.10 Vaja on rohkem uuringuid ja teadustööd, et mõista söe põlemissaaduste kasutamist mõjutavaid tegureid. Eesmärgiks tuleks seada kõnealuste saaduste arukas kasutamine. Selleks on lisaks tulemuspõhisele lendtuha klassifitseerimise süsteemile ning teadus- ja arendustegevuse programmidele söe põlemissaaduste uuteks innovaatilisteks materjalideks muutmiseks ning lendtuha kenosfääride koostise, morfoloogia ja struktuuri kohta olemasolevate teadmiste laiendamiseks tarvis ka innovaatilisi majanduslikke, haldus- ja logistilisi lahendusi.

6.11 Söe põlemissaaduste õiguslik määratlemine jäätmetena on takistus, mis ei soodusta söeküttel töötavate elektrijaamade jäätmete heaotstarbelist kasutamist. Praegune klassifikatsioon kujutab endast jäätmete harmoneeritud nimistut, mida võidakse uute teadmiste ja teadustulemuste põhjal läbi vaadata. Söe põlemissaadused, mis ei kuulu jäätmealaste õigusaktide alla, võidakse seega allutada kemikaalimäärusele REACH.

Brüssel, 26. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Näiteks Rumeenias on majandus- kaubandus- ja ärikeskkonna ministeeriumi andmetel 77 rikastusjääkide hoidlat kogupindalaga 1 700 ha, mis mahutavad kokku 340 miljonit kuupmeetrit jäätmeid, ning 675 kaevandusjäätmete hoidlat kogupindalaga 9 300 ha, mis mahutavad kokku 3,1 miljardit kuupmeetrit jäätmeid.

(2) KOM(2010) 614 lõplik.

(3) KOM(2011) 21 lõplik.

(4) KOM(2011) 25 lõplik.

(5) Viimane aruanne, KOM(2011) 13 lõplik.

(6) KOM(2010) 546 lõplik.

(7) Samas ei ole sätestatud vajadus vähendada jäätmete kahjulikkust, kui jäätmed on vastu võetud või juba prügilas.

(8) Selleks et toetada liikmesriike selles ülesandes, avaldati hiljuti juhised loetelu sisseseadmiseks.

(9) G. Jordan ja M. D'Alessandro: Mining, Mining Waste and Related Environmental Issues: Problems and Solutions in Central and Eastern European Candidate Countries (Kaevandamine, kaevandusjäätmed ja sellega seotud keskkonnaküsimused: probleemid ja lahendused Kesk- ja Ida-Euroopa kandidaatriikides), PECOMINES, JRC 2004 (EUR 20 868 EN).

(10) A.M. Vijdea, S. Sommer, W. Mehl: Use of Remote Sensing for Mapping and Evaluation of Mining Waste Anomalies at National to Multi-Country Scale (Kaugseire kasutamine kaevandusjäätmete anomaaliate kaardistamisel ja hindamisel ühe ja mitme riigi tasandil), PECOMINES, JRC 2004 (EUR 21 885 EN).

(11) Plan Nacional de Residuos de Industrias Extractivas 2007-2015 – siit nähtub, et Hispaanias on 988 registreeritud kaevanduste settebasseini ja tammi, mille kogumahutavus on 325 878 800 kuupmeetrit, ja et aastatel 1983–1989 kaevandamisel tekkinud rikastusjäätmete kogumaht moodustas ligikaudu 1 375 673 315 kuupmeetrit. 47,2 % kõigist rikastusjäätmetest on mahajäetud rikastusjäätmed.

(12) Huvitavat mudelit vastutuse küsimuste lahendamiseks pakub USA keskkonnakaitse ameti Good Samaritan Initiative (hea samariitlase algatus).

(13) See peaks kehtima vaid mahajäetud prügilate suhtes, mille käitajat ei ole võimalik välja selgitada.

(14) Tegelikult pole see kontseptsioon sugugi uus. Sellega kantakse tööstussektorisse üle põllumajanduses levinud kontseptsioon, mille kohaselt orgaanilised jäätmed viiakse väetisena pinnasesse või leiavad kasutust kütusena.

(15) Euroopa tsemendistandardi EN 197-1 koostisosade loetelus on üheksat tüüpi tsementi. Kõrgahjuräbu osakaal moodustab 6–95 % nende kaalust.

(16) Nt elektrikaarahju filtritolm (27-liikmelises ELis tekib seda süsinikterase tootmisel hinnanguliselt üle 1,2 miljoni tonni) sisaldab rauda (10–40 %), aga ka tsinki (21–40 %), pliid (kuni 10 %) ja kaadmiumi + vaske (kuni 0,7 %). Räbu (27-liikmelises ELis tekib seda süsinikterase tootmisel – hapnikkonverteris ja elektrikaarahjus – hinnanguliselt 27 miljonit tonni) võib sisaldada teraseosakesi (kuni 10 %), samuti raud- (10–30 %), mangaan- (3–9 %) ja kroomoksiidi (1–5 %).

(17) Hinnanguliselt vastab 27 miljonit tonni 27-liikmelises ELis toodetud jäätmeid mahult 20 meetri kõrgusele hunnikule, mis võtab igal aastal enda alla Milano linna kahekordse pindala.

(18) http://www.viridor.co.uk/news/recycling-waste-industry-labour-market-investigation-published/.

(19) Rahvusvahelise Energiaagentuuri 2008. aasta aruanne.

(20) Allikas: World Coal Association (ülemaailmne söeühendus).

(21) Ühenduse veebilehe kohaselt koostab ühendus ka teadustöid, aruandeid, uuringuid, tööstusdokumente ja pakub eksperditeadmisi söetuha, katlaräbu või suitsugaaside väävlitustamisel moodustuvate ainete taaskasutamise valdkonnas. Ka Jaapanis tegutseb vastav organisatsioon: Söetuha Kasutuse Keskus.

(22) Ühendus asutati 1990. aastal ja praegu esindab see enam kui 86 % 27-liikmelisest EList toodetavatest söe põletamise saadustest.

(23) Nt Indias eeldatakse, et 2020. aastal küündib riigi energianõudlus ligikaudu 260 000 megavatini, millest ligi 70 % toodetakse söe baasil. Söeküttel töötavates elektrijaamades tekib 273 miljonit tonni söe põlemissaadusi.

(24) Ameerika Söetuha Ühenduse andmetel on üle poole USAs toodetud betoonist segatud lendtuhaga.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa konkurentsivõimelisema puidutöötlemis- ja mööblitööstuse võimalused ja väljakutsed” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 24/04

Raportöör: Josef ZBOŘIL

Kaasraportöör: Patrizio PESCI

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee otsustas 20. jaanuaril 2011 vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 töötada välja omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

Euroopa konkurentsivõimelisema puidutöötlemis- ja mööblitööstuse võimalused ja väljakutsed

(omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 27. septembril 2011. Raportöör oli Josef ZBOŘIL ja kaasraportöör oli Patrizio PESCI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.-27. oktoobril 2011. aastal (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 120, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 2.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa puidutöötlemis- ja mööblitööstuses (samuti paberimassi- ja paberitööstuses) kasutatakse peamiselt looduslikku taastuvat toorainet, nimelt puitu, ja see etendab rohelise majanduses edendamisel olulist rolli. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on märganud, et kahjuks on ELi poliitikate ja algatuste teatud osade vahel praegu mõned põhimõttelised ebakõlad, millel on tõsised tagajärjed metsatööstuse konkurentsivõimele ja kasumlikkusele.

1.2 Kõnealuses sektoris avaldab puidule teravat konkurentsisurvet taastuvenergia sektor, kus toetuste ja muude meetmete abil soodustatakse biomassi kasutamist (puit on üks peamisi kütuseid, mida biomassi tootmiseks kasutatakse). On ka probleeme seoses investeeringute, teadusuuringute, koolituse ja noorte töötajate ligimeelitamisega ning riigihangetega seotud halduspiirangud. Peale selle on mööblitööstuses tegemist dramaatilise hinnatõusuga, mis puudutab tooraineid nagu nahk, plastmass, looduslikud kiud ja naftaderivaadid.

1.3 Komitee kutsub ELi ja liikmesriikide institutsioone üles tõsiselt vaeva nägema, et kohandada ja kujundada õiguslikku raamistikku, mis ergutaks konkurentsi ja aitaks parandada juurdepääsu sellele puidutöötlemis- ja mööblitööstuse ning paberimassi- ja paberitööstuse toorainele. Komitee tahaks meenutada vajadust põhjaliku uuringu järele, milles käsitletaks puidutoormega varustamise probleeme metsatööstuses ja taastuvenergia sektoris (biomass).

1.3.1 Komitee innustab komisjoni koostööd tegema metsa-/puidutööstusega, et pakkuda välja sobivad ja konkreetsed meetmed eelnimetatud probleemide lahendamiseks. Koostöö hõlbustamiseks soovitab komitee moodustada mitteametlik neutraalne institutsioonidevaheline eksperdirühm „Puit kui kestlik tooraine”, kes oleks samuti ühenduses asjaomaste sidusrühmadega. Tööstuse muutuste nõuandekomisjon on loomulikult huvitatud selle eksperdirühma töös osalemisest.

1.4 ELi uuring „EUwood” (1) näitab, et puidu tarbimine energia tootmiseks kasvab eeldatavasti 346 miljonilt tihumeetrilt 2010. aastal (3,1 EJ) 573 miljonile tihumeetrile (5 EJ) 2020. aastal ja võib kasvada 752 miljoni tihumeetrini (6,6 EJ) 2030. aastaks. Need tulemused põhinevad oletusel, et puidu osakaal taastuvenergia allikate hulgas kahaneb – 50 %-lt 2008. aastal 40 %-ni 2020. aastal. Prognooside kohaselt on puudujääk 2025. aastal 200 miljoni m3 ja 2030. aastal 300 miljoni m3.

1.5 Komitee teeb ettepaneku kaasata puit olulise toorainena tooraineid käsitlevasse Euroopa juhtalgatusse kooskõlas soovitustega, mille komisjon esitas teatises toorainete kohta. Sellega seoses tuleks eriti uurida taaskasutuse ja ringlussevõtu võimalusi.

1.6 ELi metsanduspoliitikad peaksid toetama aktiivset metsa majandamist; konkreetsemalt soovitab komitee, et Euroopa Komisjon peaks edendama lühikese raieringiga energiapuidu tootmist. Tuleks ka uurida meetmeid, et vältida tööstuslikuks kasutamiseks sobiva puidu kasutamist taastuvenergia tootmiseks.

1.7 Komitee rõhutab vajadust edendada aktiivselt keskkonnasäästlikke hooneid, milles kasutatakse keskkonnasõbralikke ja ressursitõhusaid struktuure ja menetlusi kogu nende elutsükli jooksul. Sellega seoses oleks kasulik, kui komitee koostöös komisjoni vastavate talitustega saaks toetada mõnda iga-aastast üritust – näiteks seminari – keskkonnasäästlike ehitiste ja projektide tutvustamiseks.

1.8 Komitee tervitab Euroopa Komisjoni asepresidendi Antonio Tajani ettepanekut võtta kasutusele „konkurentsivõimetest” enne kaubanduspartnerluslepingu sõlmimist ELi ja kolmanda riigi vahel. Komitee nõustub samuti, et tööstusliku konkurentsivõime mõjusid on vaja arvesse võtta ka kõigi muude poliitiliste algatuste puhul (näiteks energia-, kaubandus-, keskkonnakaitse-, sotsiaal- ja tarbijakaitse poliitika puhul) enne vastavate meetmete rakendamist.

1.9 Tootlikkuse suurendamiseks ja konkurentsis edu saavutamiseks vajab sektor töötajaid, kes on saanud koolituse kõige uuemate oskuste ja tehnoloogiate alal. Komitee tervitab tööstusettevõtete proaktiivset lähenemist seoses töötajate kaitsmisega kahjulike ainetega kokkupuutumise eest töökohal ja tervitab sektori pühendumist ametialase ja tööhõivekindluse tagamisele, töötajate tervise ja heaolu säilitamisele, oskuste ja pädevuste arendamisele ning töö ja eraelu ühitamise saavutamisele.

1.10 Edusammud puidutöötlemis- ja mööblitööstuse alaste teadus- ja innovatsiooniprojektide algatamise saavutamisel ELi tasandil on siiani olnud tähelepanuväärselt tagasihoidlikud. Et saada suuremat teadus- ja arendustegevuse toetust Euroopa puidutöötlemis- ja mööblitööstusele, peaks tulevastes programmides võtma eraldi arvesse VKEde spetsiifilisi probleeme ja vajadusi.

1.11 Komitee meenutab, kui oluline on tugev koostöö tööstusettevõtete ja ELi/riigi valitsusinstitutsioonide vahel võitluses võltsimise vastu. Seetõttu toetab komitee Euroopa standardpatendi loomist ja soovitab „tootelehe” lisamist mööblitoodetele. Olulisel määral peaks abi olema ka autentimist hõlbustavate meetodite arendamisest. Komitee soovitab ELil rakendada meetmeid riiklike tolliasutuste kompetentsi tõstmiseks ning korraldada „Euroopa/riiklik võltsimisvastane päev”.

2. Puidutöötlemis- ja mööblitööstusettevõtted Euroopa Liidus (2)

2.1 Puidutöötlemis- ja mööblitööstus on elujõuline, jätkusuutlik, innovatiivne ja keskkonnasõbralik sektor. Selle käive oli umbes 221 miljardit eurot 2008. aastal ja tööhõivemäär 2,4 miljonit inimest enam kui 365 000 ettevõttes, millest suur enamus on VKEd. Mööblitööstuse arvele langeb peaaegu pool sellest käibest, järgnevad ehitusdetailide tootmine (19,3 %), saeveskid (13,9 %) ja puitplaatide tootmine (9,2 %). Üldine finants- ja majanduskriis on avaldanud kogu sektorile väga suurt mõju: 2008. ja 2009. aasta vahel langes käive üle 20 %. Paberimassi- ja paberitööstus moodustab Euroopas teise osa metsaga seotud tööstusest: selle aastakäive on 71 miljardit eurot ning selles toodetakse 36 miljonit tonni paberimassi ja 89 miljonit tonni paberit.

2.2 Tööhõive osas langeb mööblitööstusele 51 % kogu sektori tööhõivest. Kõige suurem töötajate arv on Itaalias, kus kõnealuses sektoris on 363 000 töökohta, järgnevad Poola, Saksamaa, Hispaania ja Ühendkuningriik. ELi uutes liikmesriikides on antud sektoris tööl eriti palju inimesi: kogu tööhõives on puidutöötlemisettevõtete töökohtade osakaal 34 %. Puidutöötlemis- ja mööblitööstussektori töökohad paiknevad sageli kõrvalistes, vähemarenenud tööstusega või mahajäänud piirkondades ja annavad seetõttu olulise panuse vastava maakoha majandusellu. Paberimassi- ja paberitööstus annab 235 000 otsest ja 1 miljon kaudset töökohta. 60 % töökohtadest asuvad maapiirkondades.

2.3 Kuna kõnealune sektor kasutab peamiselt taastuvat toorainet ja on tõestanud oma jätkusuutlikkust, siis on ta üks väljapaistvamaid eeskujusid rohelises majanduses, mis on ELi üks peamisi tulevikueesmärke. Paberimassi- ja paberitööstusel on samuti head keskkonnasõbralikkuse näitajad. Mis puutub toorainesse, siis pool paberi tootmiseks kasutatavatest kiududest tuleb ringlussevõtust. Teise poole päritolu näitab head ressursikasutust: 20-30 % kiududest on pärit teiste tööstuste jääkidest, harvendusraidest tuleb 40-60 % ja ainult 20-30 % lõppraidest.

2.4 Kahjuks on ELi poliitikate ja algatuste teatud osade vahel praegu mõned põhimõttelised ebakõlad, millel on tõsised tagajärjed metsatööstuse konkurentsivõimele ja kasumlikkusele. Euroopa puidutöötlemis- ja mööblitööstuses avaldab puidule teravat konkurentsisurvet taastuvenergia sektor, kus toetuste ja muude meetmete abil soodustatakse biomassi kasutamist (puit on üks peamisi kütuseid, mida biomassi tootmiseks kasutatakse). On ka probleeme seoses investeeringute, teadusuuringute, koolituse, hariduse ja noorte töötajate ligimeelitamisega. Riigihangetega seotud halduspiirangud avaldavad sektorile veel täiendavat survet.

2.5 Sektorile avaldavad konkurentsisurvet madalate kuludega tärkava majandusega riigid ning järjest arvukamad tehnilised kaubandustõkked. Peale selle ei ole mööblitööstuses tegemist mitte ainult raskustega puidu kui tooraine kättesaamisel, vaid ka dramaatilise hinnatõusuga, mis puudutab tooraineid nagu nahk, plastmass, looduslikud kiud ja naftaderivaadid.

2.6 Kui ELi institutsioonid ei tegele sellise õigusliku raamistiku arendamisega, mis ergutaks konkurentsivõimet, ega taga juurdepääsu puidutöötlemis- ja mööblitööstuse toorainele, siis satub kogu sektori tulevik küsimärgi alla.

3. Taastuvenergiat käsitlevate Euroopa Liidu õigusaktide mõju puidunõudlusele

3.1 Komitee tunneb tõsist muret mõju üle, mida komisjoni energia- ja kliimamuutuste pakett hakkab avaldama taastuvenergia allikate arengule ja puidu kui tööstuse tooraine kättesaadavusele. Komitee on pettunud selle üle, et ebasobivate taastuvenergia tootmise toetuskavade tõttu, mis loodi kliimaeesmärkide saavutamiseks, on nüüd tulusam puitu otseselt põletada kui seda toodete valmistamiseks kasutada. See on avaldanud tõsist mõju puidutöötlemisettevõtete puiduga varustamise tingimustele ning nende ettevõtete üldisele tasuvusele ja konkurentsivõimele.

3.2 Komitee soovitab komisjonil läbi viia põhjaliku uuringu, milles käsitletaks metsatööstuse ja taastuvenergia sektori (biomassi) puidutoormega varustamist. Komitee innustab komisjoni koostööd tegema metsa-/puidutööstusega, et pakkuda välja sobivaid ja konkreetseid meetmeid eelnimetatud probleemide lahendamiseks. Koostöö hõlbustamiseks soovitab komitee moodustada mitteametlik neutraalne institutsioonidevaheline eksperdirühm „Puit kui kestlik tooraine”, kes oleks samuti ühenduses asjaomaste sidusrühmadega. Tööstuse muutuste nõuandekomisjon on loomulikult huvitatud selle eksperdirühma töös osalemisest.

3.3 Komitee toetab puidu- ja paberitööstusettevõtete üleskutset tasakaalustatud lähenemise järele puidupõhise biomassi energia kasutamisele, et vältida turumoonutusi töötleva tööstuse puidutoorme kättesaadavuse ja hinna osas. Tuleks samuti arvesse võtta, et paljud puitplaaditootjad on pidanud 2009. aasta juuni ja 2011. aasta juuni vahel tootmismahtusid vähendama – mitte majanduslikel ega tehnoloogilistel põhjustel, vaid pigem kättesaadava tooraine vähesuse tõttu.

3.4 Kuigi puidu biomassil on biomassiliikidest kaugelt kõige suurem võimsustihedus (energiavoog vattides ruutmeetri kohta), tuleks märkida, et see võimsustihedus on siiski väga madal (0,6 W/m2) ja näiteks puuküttega elektrijaam, mille paigaldatud tootmisvõimsus on 1 GW, võimsustegur 70 % ja muundamise kasutegur 35 %, eeldaks igal aastal puidutoorme kogumist umbes 330 000 ha pindalaga metsast ehk maatükilt, mille pindala on peaaegu 58 × 58 km (3). Euroopa taastuvenergia eesmärkide saavutamiseks biomassi osatähtsuse osas oleks vaja 340-420 miljonit tihumeetrit puidu biomassi.

3.5 Taastuvenergia allikate ja biomassi edendamise osas leiab komitee, et olulised on järgmised põhimõtted:

—	liikmesriigid peaksid enne taastuvenergia kasutamist edendavate meetmete rakendamist hindama oma taastuvenergia tegevuskavades energia tootmise otstarbeks kindlasti saadaoleva puidu biomassi hulka riigis või piirkonnas ja juba puitu toorainena kasutavate puidutöötlemisettevõtete tootmismahtusid;

—	et taastada loomulik tasakaal puidu materjalina kasutamise ja biomassi energiaks kasutamise vahel, tuleks vältida puidu otseselt põletamise toetamist;

—	tuleks rakendada sobivaid meetmeid, et tagada puidujäätmete ning tootmisjääkide optimaalne taaskasutamise ja ringlussevõtu määr;

—	edendada astmelise kasutamise põhimõtet (toodete valmistamine, taaskasutus, parandamine ja ringlussevõtt, energiasisalduse hindamine);

—	Euroopa Liidu ja riiklikud institutsioonid peaksid edendama puidu ulatuslikumat kasutuselevõttu metsadest ja muudest allikatest (4) ning tuleks toetada lühikese raieringiga madalmetsa kasutamist biomassienergia tootmiseks.

3.6 Majanduslikust aspektist arvestatakse, et puidutoodete tööstuse pakutav lisaväärtus on 1 044 eurot ühe tonni kuiva puidu kohta ja biomassi tootmiseks kasutatava puidu puhul on see 118 eurot ühe tonni kohta. Tööhõive seisukohalt luuakse puidutoodete tööstuses ühe tonni kuiva puidu kohta 54 töötundi – bioenergia sektoris vaid 2 töötundi (5). Mis puutub süsinikuringesse, siis puidutoodete tööstus annab suuremat kasu tööhõive ja lisaväärtuse näol kui puidu otsene põletamine.

3.7 Puidutöötlemissektor on andnud paljude aastakümnete jooksul panuse säästvasse energiakasutamisse ja loodusvaradesse, olles teerajajaks taastuvenergia tootmise alal. See on veel üks oluline panus kliimamuutuste leevendamisse.

3.8 Peale selle on suurt energiakokkuhoidu saavutatud investeeringutega tänapäevasesse seadmetesse ja menetlustesse, tootes enamiku tööstuslikuks puidutöötlemiseks vajalikust energiast puidu biomassist, mis ei sobi ringlussevõtu jaoks. Tõepoolest toodetakse kuni 75 % puidutoodete tootmiseks vajaminevast energiast puidujääkidest ja taaskasutatud puidust. Sektoris parandatakse ka pidevalt puidu ringlussevõtu määra tänu märkimisväärsetele investeeringutele innovatiivsetesse tehnoloogiatesse.

3.9 Puit on piiratud ressurss ja puidutöötlemistööstus püüab seda kasutada võimalikult tõhusalt. Viimase kahe aastakümne jooksul on sektoris välja arendatud logistilised võrgustikud ringlussevõetud puidu kogumiseks ja taaskasutamiseks. Komitee märgib aga siiski, et mitmetes liikmesriikides suunatakse väärtuslikud puiduressursid prügilatesse, mis on vastuolus Euroopa prügiladirektiivis (1999/31/EÜ) seatud eesmärkidega. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama Euroopa prügiladirektiivi nõuetekohast rakendamist, vältimaks tööstuslikuks või taastuvenergia tootmiseks sobiva puidu raiskamist.

4. Puit on suurepärane, mitmeotstarbeline hoonete energiasäästu tagav lahendus

4.1 Energiatõhusus on Euroopa 2020. aasta aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia üks peamine element. Energiatõhusus on ka üks kõige kulutõhusamaid viise energiavarustuse kindluse suurendamiseks ja kasvuhoonegaaside ning muude saasteainete heite vähendamiseks (6).

4.2 Hoonete osa energiatarbimisel on 40 % ja ELi CO2-heites 36 %. Hoonete energiatõhusus on nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis ELi kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisel määrava tähtsusega.

4.3 Ehitusmaterjalina saab puidu abil kulutõhusalt parandada hoonete energiatõhusust; paljude rahvusvaheliste teadusuuringute käigus on leidnud kinnitust, et puitkarkassiga hooned tekitavad vähem kasvuhoonegaaside heiteid kui teras- ja betoonkarkassiga hooned (vastavalt 26 % ja 31 %). Lisaks tõdeti elamuehitussektoris, et teras- ja betoonkarkassiga hooned tarbisid 17 % ja 16 % rohkem siseenergiat ning paiskasid õhku 14 % ja 23 % rohkem heiteid kui puitkarkassiga elamud. Seega saab antud sektor etendada olulist osa, saavutamaks Euroopa Komisjoni 2050. aasta tegevuskavas püstitatud eesmärk – vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks 80 %.

4.4 Komitee rõhutab vajadust propageerida keskkonnasäästlikke hooneid, milles kasutatakse keskkonnasõbralikke ja ressursitõhusaid struktuure ja menetlusi kogu nende elutsükli jooksul: projekteerimisest ja ehitamisest, kasutamise, hooldamise, renoveerimise ja lammutamiseni. Edendada tuleks olelusringipõhist hindamist: selle käigus tehakse kindalaks, millisel materjalil on väikseim mõju globaalsele soojenemisele.

4.5 Komiteele valmistab pettumust asjaolu, et jätkuvalt esineb õiguslikke tõkkeid või puudulikust teadlikkusest tingitud takistusi, mis pärsivad puidu ja puidupõhiste toodete laiemat kasutamist ELi elamutes. Riiklikul tasandil tuleks võtta otsetarbekohaseid meetmeid selleks, et parandada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste teadmisi puidust kui ehitusmaterjalist. Lisaks on kohase hariduse, koolituse ja oskuste puudumine mitte üksnes puitu kasutavates tööstusharudes, vaid ka seonduvatel elualadel (ehitusinsenerid, arhitektid jne) veel üheks väga oluliseks takistuseks, mis ei luba suurendada puidu kasutamist ehitussektoris.

4.6 Kahjuks ei leia puidu positiivne roll elamuehituses praegu kehtivates keskkonnahoidliku ehituse hindamissüsteemides alati täielikku tunnustamist. Mõned süsteemid on töötanud isegi puidu kasutamise vastu. Seepärast kutsub komitee üles kasutama üldtunnustatud olelusringipõhist metoodikat, mis võtab arvesse konkreetse ehitusmaterjali eelised ja puudused, sh süsinikdioksiidi säilitamise.

4.7 Puidust toodete kasutamise edendamine on keskkonnasõbralikem valik: kui Euroopa kasutaks täielikult ära puidu võimalused ehitussektoris (võime süsinikku talletada ja asendada), võiks CO2-heide väheneda 300 miljonit tonni (15–20 %) (7). Komitee märgib, et keskkonnasõbralikud ehitusmaterjalid aitavad hoonetes saavutada märkimisväärset energiasäästu.

4.8 Silmas pidades käimasolevaid arutelusid kliimamuutuste üle, eriti aga maakasutuse, maakasutuse muutmise ja metsanduse üle, kutsub komitee ametkondi üles:

—	tunnustama puidutooteid süsinikuvaramuna (8);

—	innustama selliste materjalide kasutamist, mis toimivad süsinikuvaramuna ja mille ökojalajälg ressursside kasutamise ja süsihappegaasiheidete osas oleks väiksem.

5. Maailmamajandus: puidutöötlemis- ja mööblitööstuse võimalused ja väljakutsed

5.1 Nüüdsel ajal ei kujuta geograafiline vahemaa endast kaitset konkurentsi eest.

5.2 Globaliseerumine on mitmeti mõjutanud Euroopa puidutöötlemis- ja mööblitööstust.

—

Impordi surve odavama tootmisega riikidest, eriti Aasiast, mitte ainult selliste tarbekaupade nagu mööbel ja puidust põrandakatted (parkett ja laminaatparkett), vaid ka vineeri puhul, millega seoses on juba sisse viidud dumpinguvastane tollimaks. Vineeri ja mööbli hindadele avaldab tugevat survet esmajoonest Hiinast lähtuv konkurents.

—

Hiinasse eksporditud palgid (pöök, tamm, pappel) tuuakse Euroopasse tagasi pool- või valmistoodetena. Hiina tolliameti andmetel oli 2010. aasta esimese nelja kuu palgiimport 11 miljonit m3, mis on 24 % rohkem kui 2009. aasta samal perioodil. 2009. aastal ulatus imporditud puidutoodete (selle sõna kõige rangemas tähenduses) väärtus 7 miljardi euroni. Hiina on juba aastaid olnud ELi suurim välismaine mööblitarnija. Alates 2008. aastast saabub üle 50 % Euroopa koguimpordist Hiinast. Hiina mööbli import Euroopasse on praegu 46,9 % suurem kui 2005. aastal, kuid samas on mööbli kogueksport, kui maksumusest rääkida, praegu vaid 12,6 % suurem, mis rõhutab Hiina domineerimist.

5.3 Euroopa institutsioonid peaksid tagama võrdsed võimalused ja ühesugused turueeskirjad nii Euroopa tootjatele kui ka nende konkurentidele. Komitee tervitab Euroopa Komisjoni asepresidendi Antonio Tajani ettepanekut võtta kasutusele „konkurentsivõimetest” enne kaubanduspartnerluslepingu sõlmimist ELi ja kolmanda riigi vahel. Tulevikus peaksid EL ja kolmandad riigid tuginema mõjuhindamisele, mis teostatakse enne läbirääkimiste alustamist kaubandus- ja investeerimislepingute sõlmimise üle. Komitee nõustub samuti, et tööstusliku konkurentsivõime mõjusid on vaja arvesse võtta ka kõigi muude poliitiliste algatuste puhul (näiteks energia-, kaubandus-, keskkonnakaitse-, sotsiaal- ja tarbijakaitsepoliitika valdkonnas) enne vastavate meetmete rakendamist.

5.4 Kuna paljusid globaliseerimise mõjusid ei saa aeglustada ega vältida, peavad Euroopa puidutöötlemis- ja mööblitööstus arenema edasi uutes ja innovatiivsetes turusegmentides. Antud sektoris keskendutakse juba selliste konkurentsieeliste loomisele nagu:

—	paindlik tootmine, mis võimaldab tooteid eritellimusel valmistada;

—	kõrged kvaliteedinõuded ja tipptehnoloogia;

—	ülihea disain;

—	lisaks hinnapõhistele väärtustele ka muude väärtuste kujundamine (nt kaubamärgiarendus, ostukogemus jne);

—	müügi- ja müügijärgsete teenuste integreerimine;

—	kiire tarnimine ja minimaalne laoseis.

5.5 Seega on Euroopa tööstus keskendunud „igavesele” innovatsiooniprotsessile nii tehnoloogia, funktsionaalsuse kui ka esteetilise poole pealt. Äärmiselt innovaatilised ja originaalsed nišitoodete on olulised selleks, et konkureerida Hiina tööstusega, mis suudab nüüdseks toota igasuguseid kaupu palju odavamalt kui Euroopa.

6. Sotsiaalsed aspektid

6.1 Puidutöötlemis- ja mööblitööstus on tohutu surve all, mille on põhjustanud mitmed välised stressifaktorid, sh turu globaliseerumine, kiiremini toimuvad tehnoloogilised muutused ja hiljutine maailma finantskriis. Ülitähtis on uuesti keskenduda turustrateegiatele, et püsida konkurentsis ja jääda Euroopa majanduse oluliseks osaks. Täpsemalt on probleemid seotud pensionikavadega, asjaoluga, et töötajate haridustase jääb alla keskmise, ning võimega ligi meelitada noori töötajaid (kes ka paigale jääksid) ja muuta kvalifikatsiooninõudeid. Tähelepanelikult tuleks jälgida tööjõu demograafilist arengut selles sektoris ja ennetavalt võtta parandusmeetmeid, et mitte seada takistusi tulevasele õitsengule.

6.2 Koolitatud oskustööliste olemasolu on väga oluline. Mööbli või puidutoodete tootmistsüklis nõutavad spetsiaalsed oskused võivad ette määrata konkreetse toote edu. Lisaks tavapärastele mudelitele peab tööliste koolitamisel võtma aluseks ka uued turuvajadused ja tehnoloogia arengu.

6.3 Praegu valmistab muret puidutööstuse mitmete allsektorite vananev töötajaskond ja suutmatus noori ligi meelitada. Kuid sektor vajab töötajaid, kes on saanud koolituse kõige uuemate oskuste ja tehnoloogiate alal.

6.4 Tööstus teeb nende probleemide lahendamiseks koostööd valdkondlike organisatsioonide ja ametiühingutega, (9) võttes tähelepanu alla ebapiisavad kutseoskused ja vajaduse noori töötajaid ligi meelitada. Sektori konkurentsivõime taastamise võtmetegur on tagada sektori nõudmisi rahuldava piisava hulga oskustööliste olemasolu. Koolitusasutuste õppekavad peaksid olema vastavuses tööjõu vajadustega.

6.5 Samuti on tööstusettevõtted teinud Euroopa Komisjoni toetusel tervise- ja ohutusalaste parimate tavade projektide kaudu tööd selle nimel, et kaitsta töötajaid kahjulike ainetega kokkupuutumise eest töökohal. Projektid „REF-Wood” (formaldehüüdiga kokkupuute vähendamine puidutööstuses) ja „Less Dust” (vähem tolmu) on parimaks näiteks puidutööstuse võetud vastutusest luua oma töötajatele tervisele ohutu töökeskkond. Euroopa sotsiaalpartnerite eelnimetatud algatuste eesmärk on paremate töötingimuste tagamise abil parandada tööhõivet ja need peaksid viima mõjuhindamiseni, millega määratletaks edasised sammud sotsiaalpartnerite poolt seatud eesmärkide saavutamiseks. Puidutöötlemis- ja mööblitööstus peavad oluliseks tagada ametialane ja tööhõivekindlus, säilitada töötajate tervis ja heaolu, arendada oskusi ja pädevusi ning saavutada töö ja eraelu ühitamine. Komitee avaldab toetust sotsiaalhartadele, mis sätestavad töötajate ja tööandjate õigused ja kohustused ettevõtte tasandil.

6.6 Tähtis on rõhutada nende tööstusharude tohutut potentsiaali kohaliku tasandi keskkonnahoidlike töökohtade loomisel, seda tänu Euroopa puidu- ja mööblitööstuse taastuvale toorainele ja vähesele energiatarbimisele ning asjaolule, et need tööstusettevõtted paiknevad sageli maapiirkondades.

7. Teadusuuringud ja innovatsioon

7.1 Selleks et tagada turvaline juurdepääs Euroopa teadus- ja arendusprogrammidele, on Euroopa puidutöötlemissektor koos partneritega paberimassi- ja paberitööstustest ning metsaomanikega loonud metsandussektori tehnoloogiaplatvormi. Ehkki see on avardanud teadus- ja arendustegevust ELi tasandil, on edusammud puidutöötlemise ja mööblitööstuse alaste projektide algatamise saavutamisel ELi tasandil siiani olnud tähelepanuväärselt tagasihoidlikud, sest vaid vähestel VKEdel on vajalikke vahendeid neis osalemiseks.

7.2 ELi koostööprogrammid, näiteks ERA-NET, on tõestanud, et nad on paremini kohandatud VKEde vajadustele ja nad on pakkunud selle sektori ettevõtetele konkreetseid võimalusi.

7.3 Et Euroopa puidutöötlemis- ja mööblitööstus saaksid suuremat teadus- ja arendustegevuse toetust, tuleks ELi tulevastes teadus- ja arendustegevuse programmides võtta eraldi arvesse VKEde spetsiifilisi vajadusi, parandada nende juurdepääsu programmidele ja pidada silmas ettevõtete igapäevavajadusi.

7.4 Komitee kutsub sellest tulenevalt Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles neid märkusi arvesse võtma ning vaatlema neid ELi teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise ühise strateegilise raamistiku arendamise rohelise raamatu üle peetavate avalike arutelude valguses. Lisaks innustab komitee Euroopa institutsioone kaaluda uusi algatusi, et anda tõuge mittetehnoloogilise innovatsiooni arengule.

7.5 Innovatsioon areneb orgaaniliselt, seda ei saa käsu korras esile kutsuda. Siiski saavad liikmesriikide ja Euroopa ametiasutused innovatsiooniprotsessi toetada raamtingimustee abil, tänu millele on ettevõtetel kasulik oma aega ja raha tulevikku investeerida.

7.6 Euroopa toorainepoliitika on siiani keskendunud pigem kriitilise tähtsusega materjalidele kui muudele tooraine liikidele nagu puit ja ümbertöötatud paber. Eesmärgiga ületada ilmne tühik Euroopa Komisjoni poliitikas teeb komitee ettepaneku kaasata puit olulise toorainena tooraineid käsitlevasse Euroopa juhtalgatusse kooskõlas soovitustega, mille komisjon esitas teatises toorainete kohta.

8. Intellektuaalomandi õigused ja toodete võltsimine

8.1 Intellektuaalomandi õiguste kaitse ja tugevdamine peavad olema esmatähtsad, kui eesmärk on tagada ELi jätkuv konkurentsivõime maailmamajanduses, seda paljudes sektorites levinud rahvusvahelise võltsimise ja piraatluse kiuste. Komitee rõhutab vajadust suurema koostöö järele tööstusomandi õiguste vallas, eelkõige Euroopa standardpatendi loomise kaudu.

8.2 Komitee meenutab, et tööstusettevõtete ja valitsusinstitutsioonide (nii Euroopa kui liikmesriigi tasandil) vaheline tugev koostöö on vajalik võitluses võltsimise vastu. See on tähtis, et pakkuda paremat toetust avaliku sektori ja tolliametite töötajate koolitamisele ning tõsta tarbijate teadlikkust. Olulisel määral peaks tulu tõusma ka autentimist hõlbustavate meetodite arendamisest, et aidata vahet teha ehtsa ja võltsitud toote vahel. Komitee soovitab ELil rakendada meetmeid, et tõsta riiklike tolliasutuste suutlikkust võltsitud kaupade turu vastu võitlemisel.

8.3 Itaalia algatus, Riiklik võltsimisvastane päev, mida möödunud aastal tähistati Confindustria eestvedamisel Roomas ja mitmes teises Itaalia linnas, on hea tava näide. Komitee kutsub Euroopa institutsioone üles korraldama samasuguse ürituse Euroopa ja liikmesriikide tasandil.

8.4 Võltsitud mööbliesemed võivad olla kahjulikud tervisele või isegi eluohtlikud. Tugevdamaks intellektuaalomandi õigusi ja võitlemaks toodete võltsimise vastu teeb komitee seepärast Euroopa Komisjonile ettepaneku luua mööbliesemete „tooteleht”. Andmeleht peaks antama ostetud tootega kaasa, et tagada tootjate, edasimüüjate ja tarbijate kaubandussuhte vajalik läbipaistvus. Euroopa turul müüdavate mööbliesemete kohta peab olema kättesaadav vähemalt alljärgnev teave: toote ametlik nimetus või ühise tollitariifistiku kohane nimetus; tootja või importija ärinimi; toote päritolu; kõigi inimesele või keskkonnale tõenäoliselt kahjulike materjalide või ainete olemasolu; teave kasutatud materjalide ja tootmismeetodite kohta, kui neil on oluline mõju toote kvaliteedile või omadustele; kasutamisjuhend.

8.5 Komitee tõdeb, et mööbli- ja puidutöötlemistööstust tuleb kindlasti toetada majanduslike reformide abil, et innustada tooteedendust rahvusvahelisel tasandil ja tagada aus konkurents. EL peaks samuti innustama tärkava turumajandusega riike oma riiklike süsteeme reformima, et kõrvaldada bürokraatlik saamatus või korvata regulatiivset või bürokraatlikku ebajärjepidevust, mis võib tollitariifides väljenduda. Samuti tuleb täiustada õigusraamistikku, et luua selge regulatiivne raamistik Euroopa ettevõtetele, kes soovivad kolmandate riikide turgudele investeerida.

Brüssel, 26. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Allikas ELi uuring „ELi metsade kasvu ja kasutamise tõeline potentsiaal. EUwood”. Lk 45 peatükk 3.5 „Tuleviku nõudlus puiduenergia järele”: „… Puidu tarbimine energia tootmiseks kasvab eeldatavasti 346 miljonilt m3-lt aastal 2010 (3,1 EJ) 573 miljoni m3-ni (5 EJ) aastal 2020 ja võib jõuda 752 miljoni m3-ni aastal 2030 (6,6 EJ). Need tulemused põhinevad oletusel, et puiduenergia osakaal taastuvenergias väheneb 50 %-lt aastal 2008 40 %-ni aastal 2020.”

(2) Allikas: European Panel Federation (EPF) 2009.-2010. aasta aruanne.

(3) Vaclav Smil: Power Density Primer – Understanding the Spatial Dimension of the Unfolding Transformation to Renewable Electricity Generation, mai 2010

(4) „Energiatootmiseks ette nähtud puidu ja puidujääkide ulatuslikum kasutuselevõtt ja tõhusam kasutus”. Alalise metsakomitee II ajutise töörühma aruanne alalisele metsakomiteele, milles käsitletakse energiatootmiseks ette nähtud puidu ja puidujääkide ulatuslikumat kasutuselevõttu ja tõhusat kasutust.

(5) Tackle Climate Change: Use Wood. CEI-Bois publikatsioon, november 2006.

(6) Energiatõhususe kava 2011, KOM(2011) 109 lõplik.

(7) CEI-Bois: www.cei-bois.org.

(8) Dušan Vácha, TSU Internship, Harvested Wood Products, approaches, methodology, application, IPCC/NGGIP/IGES, Kanagawa, Jaapan, mai 2011.

(9) Vt näiteks Pfleiderer AG sotsiaalharta (PASOC), mis sõlmiti Saksamaal Frankfurdis Maini ääres 30. novembril 2010. http://www.pasoc.innopas.eu/fileadmin/docs/documents/sozialcharta/EN__IFA-PAG.pdf

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/24

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Jätkusuutliku tööhõive perspektiivid raudtee- ja veeremisektoris ning infrastruktuuritootjate jaoks: kuidas mõjutavad tööstuse muutused tööhõivet ja oskuste baasi Euroopas?” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 24/05

Raportöör: Brian CURTIS

Kaasraportöör: Monika HRUŠECKÁ

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee otsustas 20. jaanuaril 2011 vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 töötada välja omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Jätkusuutliku tööhõive perspektiivid raudtee- ja veeremisektoris ning infrastruktuuritootjate jaoks: kuidas mõjutavad tööstuse muutused tööhõivet ja oskuste baasi Euroopas?” (omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 27. septembril 2011. Raportöör oli Brian CURTIS ja kaasraportöör oli Monika HRUŠECKÁ.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (27. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 104 ja erapooletuid oli 1.

1. Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa raudteeseadmete tööstus on tõestanud, et ta suudab pakkuda uusimaid lahendusi keskkonnahoidlikele ja kasutajasõbralikele transpordivahenditele, mis vastavad rangetele liikumiskeskkonna ja CO2-heite vähendamise nõuetele. Kuid vähenev koduturg ja piiratud juurdepääs teistele turgudele kahjustab Euroopa tööstuse juhtpositsiooni. ELi lennukat transpordikava ei ole võimalik täita ilma tugeva Euroopa tööstuseta. Komitee soovitab järgmiseid samme tööstuse strateegilise positsiooni kindlustamiseks ja tugevdamiseks Euroopas.

1.2	Vaja on ulatuslikku ülevaadet peamiste riigisiseste ja riikidevaheliste ühendusteede kitsaskohtadest.

1.3	Võrdluse aluseks peaks võtma Euroopa suurlinnaaladel töös olevate linnasüsteemide ja uusimate lahenduste võrdluse energia- ja keskkonnaalase tõhususe seisukohast.

1.4	ELi tootjatel peaks olema vastastikkuse alusel samasugune juurdepääs ELi-välistele turgudele kui ELi-välistel tootjatel ELi turgudele.

1.5	Vaja on terviklikku tööstuspoliitikat, mis hõlmaks märkimisväärseid investeeringuid tavapärastesse süsteemidesse. Investeerimata jätmine tähendaks selles strateegilises sektoris täiendavaid töökohtade ja oskuste kaotusi. See nõrgendaks aga sektorit ohtlikult.

1.6

Kuigi Euroopa Raudteeagentuur andis välja koostalitluse tehnilise kirjelduse, ei ole integreeritud raudteevõrk veel kaugeltki teoks saanud, mis ilmselgelt takistab üleeuroopalist raudteetransporti. Komitee leiab, et praegust olukorda arvesse võttes tuleb täiel määral kasutada Euroopa 2020. aasta strateegiat, milles muu hulgas nähakse ette komisjoni ja liikmesriikide vahelise kooskõlastamise kindel raamistik valdkondades, mis ei kuulu otseselt ELi määruste või õigusaktide alla, kuid mis on ühtse turu seisukohalt otsustava tähtsusega.

1.7

Väga oluline on teha palju rohkem piiriülest koostööd, kaasates sellesse ka ülikoolid, teaduskeskused ja asjakohase väljaõppega noored spetsialistid, et standardida selliste uute rongide arengut, disaini ja tootmist, mis võivad sõita eri raudteedel ja signaalsüsteemides. See annaks juba iseenesest Euroopa tööstusele hoogu. Samuti tuleks toetada mitmesuguseid meetmeid raudteetranspordi kasutamise edendamiseks, et vähendada ummikuid ja CO2-heidet. Käitumismalli muutmiseks oleks samal ajal vajalik suurendada raudteetranspordi suutlikkust ning muuta see atraktiivsemaks ja kasutajasõbralikumaks ka teiste transpordiliikide suhtes õiglase konkurentsi tingimustes.

1.8

Nii nagu ELi 2020. aasta programmis välja pakuti, peaksid EL ja liikmesriikide valitsused innovatsiooni innustama ja toetama, kuna see aitab Euroopa konkurentsivõimet hoida ja parandada. Sellel alal võib prioriteetseks pidada tehnoloogia lihtsustamist, pakutavate teenuste kvaliteedi tagamist (ohutuse, mugavuse, liikluse regulaarsuse ja liiklusmahu jmt seisukohast), energiakasutuse vähendamist ja CO2-jalajälje vähendamist.

1.9

Tehnoloogiline areng käib käsikäes kõnealuses sektoris toimuva oskuste ja teadmiste arengu ning suutlikkusega meelitada ligi noori insenere (võitlus talentide pärast). Kuna potentsiaalsete kasutajate ja teiste sidusrühmade nõudmised annavad hoogu tehnoloogilisele arengule, siis on vaja arendada edasi sotsiaalpartnerlust ja kaasata rohkem sidusrühmi.

1.10

Keskpikas ja pikaajalises perspektiivis tuleks kaaluda Euroopa valdkondlike oskuste nõukogu loomist, mis teeks kindlaks, milliseid oskusi ja töökohti on kõnealuses sektoris vaja. Seetõttu on oluline läbi viia ajakohastatud uuringuid ja koguda täpseid andmeid tööhõive kohta raudteesektoris, et teha kindlaks edaspidised vajadused.

1.11	Tervikliku tööstuspoliitikata ja korraliku rahastamiseta jääb sektor ikka killustatuks ja Euroopa turg kaotab oma juhtpositsiooni. Vaid kasvav siseturg võimaldab tööstusel hoida Euroopas praegust tööhõivetaset.

2. Sissejuhatus

2.1

Reisijate ja kauba raudteevedu on kaasaegses majanduses oluline tegur. See teenib üldsuse huve ning sellel on poliitikute jaoks strateegiline tähtsus liikuvuse ja logistikavoolude suurendamisel, vähendades samal ajal negatiivset keskkonnamõju. See pakub energiatõhusat liikumiskeskkonda võimalikult vähese CO2-heitega ning on üks lahendusi ummistunud kiir- ja linnateedele. Keskpikad raudteeühendused võiksid olla alternatiiviks õhutranspordile ning lühimaa ja kohalikud ühendusteed võiksid vähendada sõiduautode liiklust.

2.2	Tõhus võrgustik on keskkonnahoidliku ja mobiilse Euroopa ning kogu Euroopa, kuid eelkõige uute liikmesriikide edaspidise integratsiooni jaoks esmatähtis. Praegused võrgustikud ei ole ei võimsuselt ega kvaliteedilt valmis, et ahvatleda raudteetranspordi turuosa suurendamisele.

2.3

Bensiinihinna pidev tõus ja järjest suurem sõltuvus naftast, keskkonnateadlikkuse suurenemine ja võitlus CO2-heitega mõjutab seda, kuidas eri transpordiliike kasutatakse. Seetõttu tuleb raudteetransporti uuendada ja ehitada selle jaoks uut infrastruktuuri. Ülemaailmsel turul domineerib Hiina, kes investeerib väga palju üleriigilise ja linnasisese raudteetranspordivõrgustiku laiendamisse ja uuendamisse. Ka teised tärkava turumajandusega riigid nagu India, Venemaa, Brasiilia ja Saudi Araabia on ellu viimas või kavandavad ellu viia ulatuslikke transpordiprojekte. Kasv väljaspool Euroopa Liitu, allakäik Euroopa turgudel ja vastastikkuse puudumine maailmaturul ohustab lõpuks Euroopa juhtpositsiooni.

2.4	Linnade ühistransporditurul on suur kasvupotentsiaal. Maailmas on kokku 300 rohkem kui miljoni elanikuga suurlinnapiirkonda, kus ei ole rööbastranspordisüsteemi (metroo või tramm).

2.5	Hiinas, USAs ja teistes maailma osades kavandatakse ülikiireid ja tavapäraseid raudteeühendusi. Kuid selleks, et Euroopa tööstus oleks konkurentsivõimeline, peab tal olema võrdsetel tingimustel ja vastastikune turule juurdepääs.

2.6

Tõhus raudteeinfrastruktuur kaasaegsete rajatiste ja seadmetega on tarbijate käitumise muutmise, keskkonnanõuete täitmise ja eduka mobiilse tööturu jaoks esmatähtis. Selle eelduseks on hästitoimiv ruumilise planeerimise süsteem, sh asjakohane kodanike kaasamine kavandamis- ja otsustusprotsessi. Kuna tegemist on keerukate süsteemidega, millesse tuleb palju investeerida, siis võib turustamine võtta aega aastakümneid. Praegu tehtavad valikud mõjutavad transporti 2050. aastal.

2.7

Konkurendid Aasiast on juba Euroopas kanda kinnitamas, samas kui ELi-väliseid turge kaitsevad veel regulatiivsed ja õiguslikud tõkked. Nende tõkete vältimiseks ostavad Euroopa tootjad tehnosiirdega turuosa, luues vastuvõtvas riigis tööstusbaasi, mis lõppkokkuvõttes hakkab ohustama Euroopa tööhõivebaasi.

2.8	Tõenäoliselt on ELi-väliste konkurentide järjest suuremat mõjuvõimu tunda viie-kümne aasta pärast, nt siis, kui Hiina enda turg on jõudnud piisava küpsuseni. See avaldab otsest mõju tööhõiveperspektiividele Euroopa raudteesektoris.

2.9

Euroopas eraldati üleeuroopalise transpordivõrgu 2007.–2013. aasta programmidest raudteetranspordile 4,3 miljardit eurot. Lisavahendid Euroopa Ühtekuuluvusfondist kulutatakse peamiselt maanteetranspordile ning neid ei kasutata täielikult ära. Tundub, et kaasrahastamise nõue on takistav. Erilist tähelepanu tuleks pöörata olukorrale uutes liikmesriikides. Kuigi nende riikide raudteesüsteem on katvuse, võimsuse ja tehnilise seisu poolest ELis kõige vähem arenenud, eraldatakse neile suhteliselt vähe rahalisi vahendeid. Suhteliselt vähestest kavandatud projektidest enamus on ikka uurimis- või katsefaasis.

2.10

Maanteetranspordi riiklik ja ELi rahastamine, autotööstuse toetused ja toetavad meetmed ning lennuliikluse maksusoodustused on vastuolus sellega, kuidas käitutakse raudteetranspordiga. See, et raudteetranspordis maksustatakse energiakasutust ja piletitulu, näitab selgelt, et raudteetransport on paljuski tagaplaanil. Hoolimata raudteetranspordi sotsiaalsest ja keskkondlikust jätkusuutlikkusest, on raudteetransport võrreldes teiste transpordiliikidega ebaõiglase maksustamise tõttu vähem konkurentsivõimeline.

2.11	Peale selle ohustab raudteetranspordi konkurentsivõimet pikkade veoautorongide (diiselveoautode, millele tihtipeale viidatakse eksliku sõnaga ökokombid) kasutuselevõtt ja kaugliini autobusside levimine õiguslike piirangute vähendamise tõttu mitmetes Euroopa riikides.

2.12	Nõudlust Euroopas toodetud veeremi ja raudteeinfrastruktuuri järele kahjustab selgelt eri transpordiliikide ebaõiglased konkurentsitingimused ja ülemaailmsed kaubandustõkked.

2.13

Euroopa raudteeseadmete sektor on konkurentsivõimeline ja tagab märkimisväärse osa tööhõivest. Kuigi selle kohta ei ole usaldusväärset statistikat, töötavad vähemalt 113 000 inimest otseselt infrastruktuuri ja rongide tootmises. Kokku töötab selles sektoris Euroopas hinnanguliselt 300 000 inimest. Komitee kiidab komisjoni algatust koostada sektori ülevaade ja raudteetööstuse konkurentsiuuring, mis annaks meile selle tööstuse kohta rohkem teavet.

2.14

Kuigi paljud riigid kavatsevad infrastruktuuri uuendada või parandada, uusi linnasiseseid ja maakondadevahelisi ronge välja arendada, metrooliine ja veeremit uuendada või laiendada, võib finantskriis paljusid kavasid ohustada ja investeeringute algselt kavandatud mahtu piirata. Praegu on päevakorral projektide edasilükkamine ja piiramine.

2.15

Selle asemel, et uuendada ja uude tehnoloogiasse investeerida, on paljud tavavõrkude ettevõtjad otsustanud vana sõidukipargi ümber kujundada. Koos elektriga varustamise kavade aeglustumisega (48 % 230 000 km Euroopa raudteedest ei ole elektriga varustatud), aeglustub ka tehnoloogiline ja keskkonnaalane areng, mis võib lausa seiskuda.

2.16

Tärkav raudteeturg teistes maailma osades kiirendab globaliseerumist ja võib mõjutada tehnoloogiabaasi ja pikaajalist tööhõivet Euroopas. Aasia on juba kõige suurema raudteeseadmete turuna Lääne-Euroopast mööda läinud, kuigi varem arvati, et see ei juhtu enne 2015.–2016. aastat. Hiina eraldas juba ainuüksi 2009. aastal u 60 miljardit eurot oma raudteevõrgustiku laiendamiseks ja parandamiseks (1) ning kavatseb järgmisel kümnendil investeerida 300 miljardit. Hinnangute järgi kulub praegusest 2050. aastani üleameerikalisse reisijate võrgustikku (Trans-American Passenger Network) avaliku sektori eelarvest 50 miljardit.

2.17

Euroopa Komisjon on olnud väga aktiivne. Ta avaldas 2007. aastal rohelise raamatu linnalise liikumiskeskkonna kohta (2). 2008. aastal teavitas komisjon teatmikus transpordisektori hinnangulistest väliskuludest (3). 2009. aastal pakuti rohelises raamatus pealkirjaga „Üleeuroopaline transpordivõrk: poliitika läbivaatamine. Paremini integreeritud üleeuroopaline transpordivõrk ühise transpordipoliitika teenistuses” (4) ning teatises „Linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava” (5) selliseid uusi vahendeid nagu uuringud, andmebaasid ja teabematerjal. 2011. aastal avaldas komisjon lõpuks valge raamatu „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava”, (6) milles prognoositakse, et järgmisel 20 aastal on infrastruktuuri tehtavate investeeringutega seotud kulud üle 3 triljoni euro, kusjuures põhirõhk on raudteetranspordil. Komitee on seisukohal, et raudteetransport on kõige vähem CO2-heidet tekitav transpordiliik, ning kiidab kõnealuse valge raamatu väga kõrgelennulist visiooni ja sooviks, et selle elluviimiseks võetaks vajalikke meetmeid.

3. Üldmärkused

3.1

Finantskriisi arengut aeglustav mõju on suurendanud survet Euroopa raudteesüsteemidele. Paljud Euroopa riigid, kuid eelkõige riigid, mida on tabanud finants- ja majanduskriis, ei suuda oma raudteesüsteemi uuendada. Sellised kõrgelennulised suurprojektid nagu Rail Baltica peavad ületama mitmeid poliitilisi ja eelarvelisi raskusi ning võivad praeguses olukorras ohtu sattuda.

3.2

Kriisi mõju riikide eelarvetele on viinud tavasüsteemidesse investeerimise edasilükkamiseni. Kuid tavasüsteemid on peamiseks transpordiviisiks reisijatele, kes tööle ja tagasi sõites läbivad tavaliselt lühidistantse. Kuna tavasüsteemid on juba olemas, siis on nende keskkonnamõju võrreldes kiirühendustega väike. Arvestades tavasüsteemide transpordimahtu ja tihedust, on neil süsteemidel autotranspordi alternatiivina ka suurem mõju saaste ja ummikute vähendamisele.

3.3	Kuigi keskmise distantsiga kiirliinid on viimase paari aastakümne jooksul kiiresti arenenud, on järgmiseks suureks väljakutseks olemasolevate võrkude laiendamine ja ühendamine.

3.4

Keskendumine kiirliinide arendamisele on viinud selleni, et tavalistesse raudteeühendusse on investeeritud liiga vähe. Selle tulemusena on veerem liiga vana ja infrastruktuur aegunud, seda nii signaalide, energiatõhususe, võimsuse kui ka ohutusnõuete osas. Kui kiirliinide arendamisele eraldatakse ka edaspidi proportsionaalselt liiga palju eelarvevahendeid, siis see areng jätkub.

3.5

Tavasüsteemid on üle 150 aasta jooksul arenenud piirkondlikest süsteemidest üleriigilisteks süsteemideks. Süsteemi parameetrid (rööpalaius, elektripinge, reguleerimisulatused, suurim kiirus, signalisatsioonisüsteemid ja ohutus) on riigiti ja mõnel juhul isegi piirkonniti erinevad. Euroopa tavaraudteevõrk on tegelikult eri süsteemidest koosnev mosaiik. Neid erinevusi on püütud mitmel moel lahendada: standardimisega (nt Euroopa ohutusnorm), hübriidveeremiga (nt ohutussüsteemid, elektripinge ja muudetavad rööpalaiused) ning tehniliste seadmetega infrastruktuuri piirangute kompenseerimiseks (nt kallutusseadmega rongid, kahekorruselised rongid jm).

3.6

Süsteemiga sarnaselt on kirju mosaiik ka selle taga olevad poliitilised otsused. Planeerimises osaleb alati palju kohalikke, piirkondlikke ja riiklikke ametivõime sellistest poliitikavaldkondadest nagu transport, ruumiline planeerimine, demograafia ning majanduslik ja keskkonnaalane areng. Projekte arendab kas avalik sektor üksi või koostöös erasektoriga ning üha enam projekte viib ellu erasektor. Kuid õppida võib nii edukatest kui ka nurjunud projektidest.

3.7	Poliitiliste valikute tõttu on võrgu väga tasuvad osad eraldatud vähem tasuvatest ja kasumit tekitavatest osadest. Selle tulemusel on halvenenud teenusepakkumine võrgu kaugemates osades.

3.8

Kohalike metroosüsteemide edasiarendamine on aeglustunud ja võib lõpuks täielikult suurte kulude ja riskide tõttu peatuda. Paljudes linnastutes kaalutakse metroo alternatiivina suletud linnasiseste raudteeliinide kasutuselevõtmist kergraudteeliinidena ja trammiliinide (taas)avamist. Riigieelarvete kärpekavad on doominoefektina kaasa toonud nende kavade edasilükkamise ja peatamise.

3.9

Trammide tootjad on välja töötanud ilma trepita rongi sisenemise võimaluse, energiatõhusa muunduri tehnoloogia, energia kogumise ja kontaktivaba energiaülekande tehnoloogia (Primove ja APS) ning parandanud juurdepääsu rongidele, vähendanud CO2-heidet ning lahendanud esteetilisi ja praktilisi probleeme. Kuid paljudes linnades kasutavad ettevõtjad ikka 1930-ndatel aastatel välja töötatud PCC-mudeli (7) hilisemaid versioone.

4. Konkreetsed märkused

4.1	Kui varem oli Euroopa juhtiv raudteearendaja, siis nüüd on eespool jooksmisest tulenevad raskused koos avaliku sektori kulutuste kokkutõmbumisega asetanud Euroopa viimasele kohale.

4.2

Vajadus liikuda ühest kohast teise põhjustab ummikuid, saastet ja pikemaid sõiduaegu. Sellised meetmed nagu teemaksud võivad autode kasutust vähendada, kuid sel juhul on vaja ka konkurentsivõimelist, usaldusväärset, keskkonnahoidlikku ja mugavat alternatiivi. Teemaksude kasutuselevõtt oli Stockholmis ja Londonis edukas, kuna mõlemas linnas on lai metroovõrk, millele kogu ühistransport toetub. Teemaksud võivad autoga linna tööle ja sealt tagasi sõitjate arvu vähendada, kui on olemas muud tõhusad kodunt tööle sõitmise alternatiivid.

4.3

Tavaraudteesüsteemi tiheda liiklusega liinid on jõudnud oma võimete piirini. Paljudel liinidel on liiklustihedus jõudnud turvalise kasutamise piirini, rongid on nii pikad, kui praegused platvormid võimaldavad ja reisijate arv on jõudnud vaba ruumi osas maksimumini. Liiklusmahu suurendamiseks on vaja tohutuid investeeringuid.

4.4

Ühendvedu ei ole veel optimeeritud. Kuigi rongid transpordivad inimesed linnakeskusesse, on linna tööle sõitjatel vaja ka usaldusväärset transpordiühendust nende lõplikku sihtkohta, milleks on sageli linna servas asuvad äripargid. Metroo, muust liiklusest eraldatud kergraudtee ja trammiliinide võrku saab veel laiendada, paremini omavahel ühendada ja parandada, et vähendada keskmist aega kodunt tööle sõitmiseks. Kuid jällegi on vaja tohutuid investeeringuid.

4.5

Kuigi kiirliinide võrgud on arenenud kiiresti, on enamik neist isoleeritud. Kirde koridor, ühendus Idaga ja rahvusvahelised ühendusteed Vahemere piirkonnaga ja Vahemere piirkonna sees ei ole ikka lennuliiklusega konkurentsivõimelised. Selleks, et kiirraudteeliinid oleksid rohkematel marsruutidel konkurentsivõimelised on vaja märkimisväärseid investeeringuid.

4.6

Kuigi komisjon esitas valges raamatus (8) lennuka visiooni, tuleks üleeuroopaliste raudteevõrkude rahastamise strateegilisi väljavaateid selgitada. Milline on iga ELi riigi ja kogu Euroopa Liidu tööstuspoliitika ning kuidas sobitub selle tööstuspoliitikaga kokku raudteeseadmete toodang? Kui realistlikud on kavad praeguse majandus- ja finantskriisi tingimustes? Kui suur on raudteetranspordi eelarve võrreldes teiste eelarvetega (asfalt versus raudtee)? Kas maailma kaubanduspoliitika mõjutab Euroopa tööstusbaasi ja mida sellega teha saaks? Kas hankemenetlustes pakutakse tõesti võrdseid võimalusi Euroopa tööstusele või luuakse pigem võimalusi kolmandatele isikutele, kelle siseturgu kaitstakse kaubandustõketega?

4.7	Kui allakäiku ei peatata, siis muutub sektor pikaajalise perspektiivi halvenemise tõttu noorte inseneride ja teiste kvalifitseeritud töötajate jaoks vähem ligitõmbavaks ega ei suuda tööturul enam konkureerida.

4.8	Pika tootearendus- ja tootmisaja tõttu toob tellimuste vähenemine kaasa tegevuse ja tootevaliku ning konkurentsivõime vähenemise.

4.9

Ettevõtted peavad ellujäämiseks vähendama oma filiaalide arvu, langetama sotsiaalstandardeid ja toetuma alltöövõtjate paindlikkusele, mis omakorda ohustab ettevõtte konkurentsivõimet pikemas perspektiivis ning toob kaasa selle, et sektori võime tõmmata ligi kvalifitseeritud töötajaid halveneb veelgi.

4.10	Tervikliku tööstuspoliitikata ja korraliku rahastamiseta jääb sektor ikka killustatuks ja Euroopa turg kaotab oma juhtpositsiooni. Vaid kasvav siseturg võimaldab tööstusel hoida Euroopas praegust tööhõivetaset.

4.11

Üldiselt tuleks liikmesriike ja nende haldusasutusi kõigil tasanditel, eelkõige praegustel eelarvepiirangute aegadel, innustada mitte ohverdama investeeringuid kõigi transpordiliikide jaoks vajalikesse infrastruktuuridesse, mis on Euroopa pikaajalise arengustrateegia jaoks esmatähtsad ning loovad lisaks uusi töökohti.

Brüssel, 27. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Boston Consulting 2010:3.

(2) KOM(2007) 551 lõplik.

(3) http://ec.europa.eu/transport/sustainable/doc/2008_costs_handbook.pdf

(4) KOM(2009) 44 lõplik.

(5) KOM(2009) 490 lõplik.

(6) KOM(2011) 144 lõplik.

(7) Esimene PCC-mudeli (Presidents’ Conference Committee) ehitati 1930-ndatel aastatel . Mudel osutus kodumaal edukaks ja pärast sai see litsentsi mujal maailmas kasutamiseks.

(8) Vt joonealune märkus 6.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/29

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi ühtekuuluvuse ja ELi sotsiaalpoliitika kooskõlastamise parandamine ELi toimimise lepingu artiklis 9 sisalduva uue horisontaalse sotsiaalklausli abil” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 24/06

Raportöör: Christoph LECHNER

20. jaanuaril 2011 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 töötada välja omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„ELi ühtekuuluvuse ja ELi sotsiaalpoliitika kooskõlastamise parandamine ELi toimimise lepingu artiklis 9 sisalduva uue horisontaalse sotsiaalklausli abil”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 28. septembril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.-27. oktoobril 2011 (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 113, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 7.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Põhimõtteline muudatus Euroopa Liidu toimimise lepingus on horisontaalne sotsiaalklausel (ELi toimimise lepingu artikkel 9), mille kohaselt võtab liit „oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel […] arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid”. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, kelle vastutus ELi sotsiaalsesse mõõtmesse panustamise eest on tänu Lissaboni lepingu vastuvõtmisele veelgi kasvanud, on seisukohal, et kõnealune klausel on vaid sel juhul oluline samm sotsiaalsema ELi suunas, kui seda ka õigesti rakendatakse. Seetõttu toetab komitee ELi eesistujariigi Belgia 2010. aasta teisel poolel tellitud sõltumatu teadusliku uuringu arvukaid järeldusi ja soovitusi (1).

1.2 Komitee rõhutab, et horisontaalse sotsiaalklausli elluviimine on esmase õiguse rakendamine, milleks on end kohustanud kõik liikmesriigid Lissaboni lepingu allkirjastamise ja ratifitseerimise kaudu. Sotsiaalklauslilt ei tohiks selle rakendusala ja meetodite osas piirata, vaid hoopis vastupidiselt – seda peaksid rakendama nii ELi institutsioonid kui ka üksikud liikmesriigid ELi kõigis olulistes poliitikavaldkondades ja meetmetes, sh ka majanduslikes valdkondades.

1.3 Euroopa Komisjon, kellele anti Lissaboni lepinguga ülesanne edendada Euroopa Liidu üldisi huve (ELi lepingu artikkel 17), peab jälgima, et klauslist vajalikul määral kinni peetaks ning hoolitsema selle eest, et seda mainitaks ja arvestataks täielikult kõigis asjaomastes dokumentides ja ka kohtumenetlustega seotud tekstides ning et see aitaks kaasa lepingu uute eesmärkide elluviimisele nii Euroopa Liidu kui liikmesriikide poolt.

1.4 Euroopa Komisjon peaks oma üldise mõjuhindamissüsteemi raames pöörama üldiselt enam rõhku sotsiaalsete mõjude hindamise rollile. Seda tuleks tunnustada kui olulist vahendit, et süstemaatiliselt tagada Euroopa Liidu ühiste sotsiaalsete eesmärkide kaasamine kõigisse ELi olulistesse poliitikavaldkondadesse.

1.5 Horisontaalset sotsiaalklauslit tuleb rakendada Euroopa Ülemkogul 2010. aastal kokku lepitud Euroopa 2020. aasta strateegia raames suurtes valdkondades ning uue sotsiaal- ja majanduspoliitilise juhtimise üldstruktuuris ELi tasandil. Kõnealust klauslit tuleb kasutada selle kõigi kolme prioriteedi puhul (arukas majanduskasv, jätkusuutlik majanduskasv, kaasav majanduskasv), samuti ELi viie põhieesmärgi (mis tuleb muuta riiklikeks eesmärkideks ja mis peavad aitama kaasa ELi eesmärkide saavutamisse) saavutamise edusammude jälgimisel, seitsme suurprojekti ning majandus- ja tööhõivepoliitika kümne koondsuunise puhul, Euroopa poolaasta ning uue majanduspoliitilise juhtimise puhul.

1.6 Oma arvamustes ja muudes töödes kavatseb komitee koos kõigi oma sektsioonidega sotsiaalse mõõtme tugevdamisel ELis piisavalt arvestada õiguslikult siduva horisontaalse sotsiaalklausli ja kõigi teiste õiguslikult siduvate horisontaalklauslitega (ELi toimimise lepingu artiklid 8–12).

1.7 EMSK-l on kavas iga Euroopa Komisjoni või teiste ELi organite jaoks koostatava arvamuse puhul iga kord kontrollida, kas on läbi viidud piisav sotsiaalse mõju hindamise menetlus. Vajadusel kutsub komitee ELi vastutavaid organeid üles võimalikku puudust kõrvaldama.

1.8 Lähtuvalt oma vastutusalast ELi tasandi sotsiaalvaldkonna koostöö ja kooskõlastamise alal suureneb sotsiaalkaitsekomitee roll, et tagada Euroopa 2020. aasta strateegias tugev sotsiaalne mõõde ning üldisemas mõttes sotsiaalsem Euroopa Liit. Väga oluline on, et tulevikus oleks sotsiaalkaitsekomiteel Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisel ja jälgimisel ulatuslik ja võrdõiguslik roll ELi majanduspoliitika komitee ning ELi tööhõivekomitee kõrval.

1.9 Riiklikul ning kohalikul ja piirkondlikul tasandil ilmnevate sotsiaalse mõju hindamise menetluse edendamiseks ja tugevdamiseks peaks sotsiaalkaitsekomitee seadma prioriteediks kõnealuse valdkonna praeguste tööde süvendamise, tagamaks, et rohkem tähelepanu pöörataks tekkivatele haavatavatele elanikkonnarühmadele ja soolise võrdõiguslikkuse puudujääkidele. Lisaks peaks sotsiaalkaitsekomitee edendama kõnealuse vahendi paremat mõistmist ning kutsuma liikmesriike üles lisama vahendi poliitika kujundamise protsessi varasesse etappi ning toetama kõnealuse vahendi menetlust käsitleva vahendite-, meetodite- ja andmeallikatealase teabe arendamist ja levitamist selle tõhusaks rakendamiseks. Lisaks peaks sotsiaalkaitsekomitee sotsiaalse mõju hindamise menetluse kasutamist liikmesriikide riiklike reformikavade koostamise käigus jälgima ja korrapäraselt selle kohta aruandeid esitama.

1.10 Sotsiaalkaitsekomitee otsustas koostada aastaaruande, mille eesmärk on hinnata ELi põhieesmärgi „sotsiaalne kaasatus ja vaesuse vähendamine” edusamme, jälgida majanduskasvu ja tööhõive koondsuuniste sotsiaalsete aspektide rakendamist ning sotsiaalset olukorda ja selliste meetmete arendamist, mida on võetud ELi tasandi koostöö ja kooskõlastamise raames sotsiaalvaldkonnas (2). Kõnealuse aruande võiks edasi arendada Euroopa 2020. aasta strateegia sotsiaalse mõõtme aastaülevaateks ning kasutada seda komisjoni iga-aastasesse majanduskasvu analüüsi, ELi poliitiliste suuniste ja liikmesriikidele nende reformikavade kohta esitatavate võimalike sotsiaalsete soovituste väljatöötamisel. Vastavalt sotsiaalkaitsekomitee seisukohale tuleb kõnealuse komitee hinnang koostada lähtuvalt liikmesriikide strateegilistest aastaaruannetest ELi ühiste sotsiaaleesmärkide saavutamise kohta ning tuginedes kaasajastatud plaanidele, milles võetakse arvesse vastavat riiklikku poliitilist tegevuskava.

1.11 EMSK koostab igal aastal arvamuse horisontaalse sotsiaalklausli (millele pühendatakse arvamuses oluline ja eraldi peatükk) ja teiste sotsiaalsete horisontaalklauslite, põhiõiguste harta, Lissaboni lepingu muude sotsiaalpoliitiliste sätete, teiseste õigusaktide ning muude õiguslike ja poliitiliste meetmete rakendamise kohta, jälgides eesmärkidest kinnipidamist ja nende edendamist. Samuti kavatseb EMSK kontrollida ja hinnata, mil määral võivad need anda panuse ELi sotsiaalpoliitilisse ja põhiõigustealasesse arengusse, ning anda soovitusi selle kohta, kuidas konkreetsete meetmete abil paremini saavutada eesmärke. Kõnealust temaatikat käsitlevas arutelus on ka kodanikuühiskonna teistel suurtel sotsiaalvaldkonna esindusorganisatsioonidel võimalus lisada oma konkreetsed seisukohad ja aruanded. EMSK iga-aastast arvamust tutvustatakse ELi institutsioonide esindajatele.

1.12 EMSK, riiklikud majandus- ja sotsiaalnõukogud ning sarnased institutsioonid liikmesriikides peaksid horisontaalse sotsiaalklausli ja sotsiaalse mõju hindamise menetluses etendama oma osa sidusrühmadena, toetades Euroopa kodanikealgatusi ja kodanike projekte kodanikuühiskonnadialoogi sotsiaalpoliitiliste küsimuste raames. Ka EMSK Euroopa 2020. aasta strateegia juhtkomiteel peaks olema keskne roll riiklike reformikavade jälgimisel ja aruandlusel nende sisu ja edusammude kohta.

1.13 EMSK ja Euroopa Komisjon peaksid sõlmima institutsioonidevahelise kokkuleppe, et komisjon edastaks kõik enda toimikuid puudutavad mõjuhindamismenetlused komiteele, et EMSK saaks neid oma arvamustes ja aruannetes arvesse võtta.

2. Taustteave arengust sotsiaalsema ELi suunas

2.1 Lissaboni leping ja Euroopa 2020. aasta strateegia pakuvad märkimisväärseid võimalusi jõuda majandus-, tööhõive- ja sotsiaaleesmärkide vahelise parema tasakaaluni, toetades samaaegselt üksteist vastastikku ning jõudes seega lähemale sotsiaalsemale ELile. Nagu eesistujariigi Belgia tellitud eelnimetatud teaduslikust uuringust selgus, on olemas viis võimalust (3).

2.1.1 Lissaboni lepingus sisalduva horisontaalse sotsiaalklausliga loodi õiguslik alus eri poliitikavaldkondades võetavate meetmete sotsiaalsete mõjude arvessevõtmisele. Sellega loodi vahend sotsiaalsete eesmärkide ulatuslikuks arvestamiseks kõigis olulistes poliitikavaldkondades (ka väljaspool sotsiaalpoliitikat ja sotsiaalmeetmeid) ning meetmete mõju jälgimiseks ja nendest teavitamiseks.

2.1.2 Leping ja Euroopa 2020. aasta strateegia (koos ELi põhieesmärkide ja ELi suurprojektidega) on sotsiaalküsimuste potentsiaalset nähtavust ja tähendust suurendanud, eriti kehtib see (kuid mitte ainult) sotsiaalse kaasamise ja vaesuse vähendamise kohta.

2.1.3 Euroopa 2020. aasta strateegia võimaldab palju paremini integreeritud ja kooskõlastatud lähenemisviisi majanduslike, sotsiaalsete, tööhõive- ja ka keskkonnaalaste huvide juhtimiseks. Sellega saaks tagada, et kõnealuste valdkondade meetmed üksteist tõeliselt tugevdaksid.

2.1.4 Uuest lepingust tulenevad suuremad võimalused riiklike sotsiaalkaitsesüsteemide paremaks alalhoidmiseks, tugevdamiseks ja kaasajastamiseks ning üldhuviteenuste – eelkõige sotsiaalteenuste – paremaks kaitsmiseks, mis võib aidata taastada ELi ja liikmesriikide tasandite vahelist tasakaalu.

2.1.5 Leping annab õigusliku aluse ELi meetmetele terves sotsiaalküsimuste valdkonnas, mis on suurem kui varem, arvestades seejuures nt hariduse ja koolituse kõrget taset, inimeste tervise kaitset ja ebavõrdsuse vähendamist. See võiks viia sotsiaalpoliitiliste meetmete suure ja korrastamata kogumi senisest tugevama koordineerimiseni.

2.2 Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso viitas sellele, et „Euroopa 2020. aasta strateegias määratletakse eesmärgiks sotsiaalne kaasamine ning rõhutatakse vaesuse ja tõrjumise kolme mõõdet. Sellest lähtuvalt on oluline, et liikmesriigid ja kogu EL jätkaksid tulemuste jälgimist kõigi ühiselt kokkulepitud sotsiaalsete näitajate puhul, millele toetub ELi tasandi sotsiaalvaldkonna kooskõlastamine ja koostöö.” (4).

2.3 Kooskõlas ELi uue territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgiga (mis lisati Lissaboni lepingusse) ja viimase eelarvereformi taotlustega kasutada ühtekuuluvuspoliitika vahendeid Euroopa 2020. aasta strateegia kõikide eesmärkide jaoks ning tugevdada seeläbi vastavalt ühtekuuluvuspoliitikat, peaks lõpuks olmeti järgmise finantsperspektiivi (pärast 2013. aastat) keskmes olema ELi sotsiaalsete eesmärkide täielik arvessevõtmine Euroopa Liidu territoriaalpoliitilistes meetmetes ja programmides. Sellega tuleks siduda ELi sotsiaalsed eesmärgid ja ühtekuuluvuspoliitika, st kasutada territoriaalse ühtekuuluvuse uue eesmärgi potentsiaali järgmist programmitöö perioodi käsitlevate määruste raames, tagada diskrimineerimise keelust ja struktuurifondide kulutustele juurdepääsu põhimõtetest kinnipidamine, kasutada ühtekuuluvuspoliitikat ennetava meetmena (5) struktuuriliste ja institutsiooniliste reformide edendamisel seoses ELi sotsiaalsete eesmärkide tugevdamisega ning lisada territoriaalne lähenemisviis olulise elemendina ELi sotsiaalvaldkonna kooskõlastamisse ja koostöösse. Tuleb märkida, et kõnealuse territorialiseerimise üks oluline aspekt on kohalike ja piirkondlike osalejate aktiivne osalemine.

2.4 Oluline on ELi sotsiaalse kaasamise eesmärk, mis määratleti ka Euroopa 2020. aasta strateegias, üle kanda mõistlikesse riiklikesse (ja võimalusel ka kohalikesse ja piirkondlikesse) eesmärkidesse. Riiklikud eesmärgid peavad andma selge panuse ELi üldeesmärgi saavutamisse. Eesmärgi püstitamisel tuleks lähtuda konkreetsetest asjaoludest. Sealjuures peaks piisavalt arvestama mehhanisme, mis põhjustavad vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, ning sotsiaalse kaasamise parandamiseks seatud üldisi poliitilisi eesmärke. Nad tuleb suunata sellele, et mõõta tegelikke poliitilisi tulemusi ja vältida olukorda, kus sihtide saavutamisel moonutatakse, unustatakse või ignoreeritakse poliitilisi eesmärke. Püsiva avaliku ja poliitilise toetuse tagamiseks tuleks eesmärgid määratleda põhjaliku, täpse ja läbipaistva menetluse alusel. Samuti tuleb arvestada huvitatud osapoolte seisukohti. Edusamme ELi ja riiklike (ka kohalike ja piirkondlike) eesmärkide järgimisel tuleb täpselt jälgida ja vastavaid aruandeid koostada.

3. Taustteave horisontaalse sotsiaalklausli rakendamise kohta

3.1 Lissaboni lepingus määratleti mitmed olulised uuendused ELi sotsiaalse mõõtme kujundamise kohta. ELi toimimise lepingu artiklis 9 horisontaalse sotsiaalklausli kohta märgitakse, et Euroopa Liit võtab „oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel […] arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid.”

3.2 Kõnealune horisontaalne sotsiaalklausel on kooskõlas lepingu teiste horisontaalklauslitega: meeste ja naiste võrdõiguslikkus, diskrimineerimise vastu võitlemine, keskkonnakaitse, tarbijakaitse, loomakaitse ja VKEd (ELi toimimise lepingu artiklid 8, 10, 11, 12, 13, ja 153). Euroopa Liit, kõik selle institutsioonid, mille hulka kuulub nõuandva organina ka EMSK, ja liikmesriigid on kohustatud kõigi oluliste ettepanekute, poliitikate ja meetmete puhul kõnealuseid horisontaalklausleid rakendama (6). Samuti kehtib see kõigi oluliste dokumentide ja juriidiliste tekstide kohta.

3.3 Horisontaalse sotsiaalklausli eesmärk on, et Euroopa Liit võtaks ELi toimimise lepingu artikli 9 kuut alleesmärki järgides kogu oma tegevuses täielikult arvesse sotsiaalset mõõdet, et jõuda ELi pädevuste raames (Euroopa Liidu lepingu artiklid 2 ja 3 ning ELi toimimise lepingu artikkel 7) oma peamiste väärtuste ja eesmärkideni.

3.4 Liikmesriikide jõupingutuste oluline eesmärk seisneb soovis „pidevalt parandada oma rahvaste elu- ja töötingimusi” (ELi toimimise lepingu preambuli 3. lõik). Liit ja liikmesriigid võtavad „oma eesmärgiks tööhõive edendamise ning parandatud elamis- ja töötingimused, et võimaldada nende ühtlustamist samal ajal jätkuva parandamisega” (ELI toimimise lepingu artikkel 151).

3.5 Otsuseid langetavad organid ei tohiks horisontaalse sotsiaalklausli rakendamisel piirduda selle rakendusala (nt vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemine) ega meetodiga (avatud koordinatsiooni meetod sotsiaalkaitse, sotsiaalse kaasamise ja mõjuhindamise menetluse valdkonnas), või sotsiaalkaitsekomitee sekkumisega, vaid peavad seda rakendama hoopis laiemas mõttes ELi kõigis poliitikavaldkondades, eriti majandus- ja välispoliitikas. Horisontaalne sotsiaalklausel peab jõudma õigusloometekstidesse, mis tagab lepingu uute eesmärkide teostamise Euroopa Liidu ja liikmesriikide tasandil.

3.6 Nagu rõhutatakse 2010. aasta üldaruandes ühenduse tegevuse kohta (lk 121), annab Lissaboni leping EMSK-le suurema vastutuse ELi sotsiaalsesse mõõtmesse panustamisel.

3.7 Seetõttu peab EMSK kõigis oma arvamustes ja muudes töödes piisavalt arvestama õiguslikult siduvat horisontaalset sotsiaalklauslit ja teisi õiguslikult siduvaid horisontaalklausleid (ELi toimimise lepingu artiklid 8–12) ning seeläbi tugevdama Euroopa Liidu sotsiaalset mõõdet. EMSK toetab sel moel ka horisontaalse sotsiaalklausli aktiivset ja ennetavat toimet.

3.8 EMSK on juba vastu võtnud ulatusliku arvamuse horisontaalse sotsiaalklausli ja sotsiaalvaldkonna avatud koordinatsiooni meetodi kohta (7), samuti sotsiaaltoetuste tähenduse kohta kogu ühiskonnale (8). Arvamuses viidatakse sellele, et kõnealuse horisontaalse sotsiaalklausli tõhus ja praktiline rakendamine ELi poliitika kujundamisel ja elluviimisel võib oluliselt kaasa aidata ELi ühtekuuluvuse tugevdamisele ja sotsiaalvaldkonna koordineerimisele.

3.9 2010. aasta teisel poolaastal rõhutati ELi eesistujariigi Belgia algatusel mitmetel konverentsidel horisontaalse sotsiaalklausli ja sotsiaalse mõju hindamise menetluse olulisust ELi sotsiaalse mõõtme edasisele arengule (9). Lissaboni lepingu horisontaalse sotsiaalklausliga nõutakse suuremat tähelepanu Euroopa Liidu poliitika sotsiaalsele mõõtmele. Kõigi Euroopa poliitikameetmete sotsiaalsete mõjude arvestamine nõuab kõigi Euroopa institutsioonide vahelist ja nende sisest struktureeritud dialoogi. Selleks võtsid Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Kohus kohustuse pidada institutsioonidevahelist ja nende sisest dialoogi (10).

3.10 Lisaks horisontaalsele sotsiaalklauslile ja mõjuhindamismenetlusele kuuluvad sotsiaalpoliitilise kooskõlastamise ja koostöö parandamise vahendite hulka avatud koordinatsiooni meetod sotsiaalvaldkonnas, ELi ühtekuuluvuspoliitika ja ELi eesmärgid sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasamise valdkonnas (11).

3.11 Oluline vahend horisontaalse sotsiaalklausli rakendamiseks on mõjuhindamismenetlus. Euroopa Komisjon toetab seda oma suunistega mõjuhindamismenetluse kohta head valitsemistava (12) ning paremat ja arukamat reguleerimist (13) puudutavate algatuste raames.

3.11.1 Lisaks sellele on Euroopa Komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament sõlminud institutsioonidevahelise kokkuleppe mõjuhindamismenetluse rakendamise kohta (14).

3.11.2 Ka Euroopa Komisjon on koostanud suunised sotsiaalse mõju hindamiseks komisjoni mõjuhindamismenetluse raames (15). 2011. aastaks on komisjon kavandanud 11 mõjuhindamismenetlust tööhõive ja sotsiaalvaldkonnas (16).

3.11.3 Euroopa Kontrollikoda on mõjuhindamismenetlust ajavahemikus 2005–2008 põhjalikult analüüsinud ja andnud sellele positiivse hinnangu (17).

3.11.4 Regioonide Komitee teeb teatud mõjuhindamismenetluste puhul juba koostööd Euroopa Komisjoniga (18).

3.11.5 Nõukogu kutsus Euroopa Komisjoni üles rakendama ELi toimimise lepingu artiklit 9 ja sotsiaalse mõju hindamise menetlust (19) ning ühtse turu akt sisaldab ettepanekut 29, mis puudutab sotsiaalse mõju hindamise menetlust.

3.11.6 Alates 2005. aastast võtab Euroopa Komisjon õigusaktiettepanekutes süstemaatiliselt arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätteid ning selle rakendamiseks esitas komisjon 2010. aastal strateegia (20), mille kohta EMSK on juba koostanud vastavasisulise arvamuse (21).

3.11.7 EMSK juba vastu võtnud positiivsed arvamused mõjuhindamismenetluse kehtestamise, väljatöötamise ja rakendamise ning säästva arengu mõjuhinnangute ja ELi kaubanduspoliitika kohta (22).

3.11.8 Mõjuhindamismenetlused on suure potentsiaaliga poliitilised vahendid, mida on aga raske praktikasse rakendada. Selleks, et kasutada nende potentsiaal täielikult ära ja tagada, et neid ei kasutataks üksnes juba kokkulepitud poliitiliste ettepanekute näiliseks legitimeerimiseks, peab toimuma mõtteviisi muutus poliitikakujundamises ning selle eest vastutavad isikud vajavad piisavalt aega, teadmisi, oskusi ja toetust. Oluline on edendada asjaomaste sidusrühmade kaasamist protsessi. Mõjuhindamismenetluste rakendamine peaks toimuma kulutõhusalt ja sobima vastavate eesmärkidega.

4. Üldmärkused

4.1 Horisontaalne sotsiaalklausel (ELi toimimise lepingu artikkel 9) on Lissaboni lepingu üks olulisemaid uuendusi sotsiaalvaldkonnas. Selle potentsiaal tuleks täies ulatuses ära kasutada. Leping annab selge mandaadi nende eesmärkidega arvestamiseks kõigis olulistes ELi poliitikavaldkondades, algatustes ja meetmetes. Sotsiaalse ELi arendamine peaks tänu lepingu sellele artiklile muutuma Euroopa Liidu üleüldiseks ülesandeks, mida järgitakse kõigis poliitikavaldkondades. Horisontaalne sotsiaalklausel tuleb seepärast kaasata ka Euroopa uurimisprogrammidesse.

4.2 Horisontaalne sotsiaalklausel on hetkel seda olulisem ja pakilisem, kuna seoses finantsturgude-, majandus- ja eelarvekriisi mõjudega kasvab nii kogu ELi kui ka üksikute liikmesriikide jaoks ELi sotsiaalse mõõtmega täieliku arvestamise olulisus. Tuleb ületada tasakaalu puudumine siseturul toimuva majandusintegratsiooni arengu ja ELi sotsiaalse mõõtme edasiarendamise vahel. Selle uue vahendi kasutuselevõtt peaks aitama kaasa valitseva ebakindluse ja mõnedes liikmesriikides ELi poliitika „lisandväärtuse” suhtes (eelkõige mis puudutab majanduslikke, tööhõivepoliitika alaseid ja sotsiaalseid edusamme) üha kasvava skepsise vähendamisele, samas suurendades liikmesriikide vastutust.

4.3 EMSK-l on kavas iga kord kontrollida iga Euroopa Komisjoni või teiste ELi organite jaoks koostatava arvamuse puhul, kas on läbi viidud piisav sotsiaalse mõju hindamise menetlus. Vajadusel kutsub komitee vastutavaid ELi organeid üles võimalikku puudust kõrvaldama.

4.4 Euroopa Parlamendil on horisontaalse sotsiaalklausli rakendamisel oluline roll, seda ka Euroopa Komisjoni ja teiste ELi institutsioonide poolt kasutusele võetud sotsiaalsete mõjude hindamismenetlusele jooksva hinnangu andmise läbi (23).

4.5 Ka liikmesriigid on kohustatud rakendama horisontaalset sotsiaalklauslit nagu ka kõiki teisi horisontaalseid klausleid kõigi oluliste ettepanekute, poliitikavaldkondade ja meetmete nagu ka kõigi asjaomaste dokumentide ja juriidiliste tekstide puhul. Selleks peaksid nad läbi viima sotsiaalsete mõjude hindamismenetluse.

4.6 Organiseeritud kodanikuühiskonna reaalne osalemine kõigis etappides ja kõigil tasanditel on oluline, et saavutada horisontaalse klausli ja avatud koordinatsiooni meetodi tõhus kasutamine sotsiaalvaldkonnas (24). EMSK kui nõuandev organ koosneb kõigi 27 liikmesriigi tööandjate ja töötajate ühenduste ning kodanikuühiskonna esindajatest. Seega ühendab komitee ELis olulisi sidusrühmi ning sobib seeläbi suurepäraselt mõjuhindamismenetluse edendamisse ja optimeerimisse märkimisväärset panust andma.

4.7 EMSK saab aidata kaasa sotsiaalpoliitiliste eesmärkide ning liikmesriikides aset leidva sotsiaal- ja kodanikuühiskonnadialoogi arendamisele ja süvendamisele, tihendades teabevahetust ja koostööd majandus- ja sotsiaalnõukogudega ning liikmesriikide sarnaste organitega, samuti sotsiaalpartneritega, erinevate huvirühmade esindajatega ja teiste kodanikuühiskonna oluliste organisatsioonidega kõigil tasanditel (ELi, riigi ja piirkonna tasandil). Lisaks tuleks nendesse pingutustesse kaasata ka EMSK Euroopa 2020. aasta strateegia juhtrühm, kes tegeleb riiklike reformikavade sisu ja protsessi korrapärase kontrollimise ja vastavasisulise aruande koostamisega.

4.8 Ka Euroopa Sotsiaalplatvormile (25) ja selle liikmetele, kelleks on paljud valdkonnaspetsiifilised ühiskondlikud organisatsioonid (naisteühendused, eakate inimeste, puuetega inimeste, vähekindlustatud inimeste jne ühendused), nagu ka sotsiaalvaldkonna teistele esindusorganisatsioonidele, Euroopa ja riikide kodanikuühiskonna organisatsioonidele lisandub oluline ülesanne – nõuda horisontaalse sotsiaalklausli rahuldavat rakendamist ELi nagu ka riigi ja piirkonna tasandil.

4.9 Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatus „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm” (26) nagu ka EMSK kõnealust ja teisi Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatusi käsitlevad tööd (27) peaksid andma panuse selleks, et tagada horisontaalse sotsiaalklausli tasakaalustatud rakendamine Euroopa, riigi ja piirkonna tasandil.

5. Konkreetsed märkused

5.1 Lissaboni lepingu sotsiaalpoliitilised sätted (eelkõige ELi toimimise lepingu artiklid 145 kuni 166 ja 168) ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (eelkõige peatükk „Solidaarsus”) täpsustavad horisontaalset sotsiaalklauslit ning nendega tuleb täiel määral arvestada.

5.2 EMSK koostab igal aastal arvamuse horisontaalse sotsiaalklausli ja teiste sotsiaalsete horisontaalklauslite (ELi toimimise lepingu artiklid 8, 9, 10), põhiõiguste harta (pühendades erilist tähelepanu sotsiaalsetele põhiõigustele), Lissaboni lepingu muude sotsiaalpoliitiliste sätete (eelkõige ELi toimimise lepingu artiklid 145 kuni 166 ja 168), teiseste õigusaktide ning muude õiguslike ja poliitiliste meetmete rakendamise kohta, jälgides sotsiaalvaldkonna eesmärkidest kinnipidamist ja nende edendamist. Seejuures kontrollib ja hindab komitee, mil määral võivad need anda panuse ELi sotsiaalpoliitilisse ja põhiõigustealasesse arengusse. Vajadusel sisaldab arvamus ka soovitusi selle kohta, kuidas konkreetsete meetmete abil paremini sotsiaalvaldkonna eesmärke saavutada, nii siseriiklikul kui Euroopa Liidu tasandil. Seejuures arvestatakse ka sotsiaalkaitsekomitee arvamusega Euroopa 2020. aasta strateegia sotsiaalse mõõtme kohta (28).

5.2.1 Alati enne arvamuse koostamist korraldatavas EMSK konsulteerimises on lisaks sotsiaalpartneritele ja eri huvirühmade esindajatele ka kodanikuühiskonna teistel suurtel sotsiaalvaldkonna esindusorganisatsioonidel võimalus lisada oma konkreetsed seisukohad ja aruanded.

5.2.2 Seda EMSK iga-aastast arvamust tutvustatakse ELi institutsioonide – eelkõige Euroopa Ülemkogu, nõukogu, Euroopa Parlamendi, komisjoni, Euroopa Kohtu ja Euroopa Keskpanga – esindajatele.

5.3 EMSK, riiklikud majandus- ja sotsiaalnõukogud ning sarnased institutsioonid liikmesriikides peaksid horisontaalse sotsiaalklausli ja sotsiaalsete mõjude hindamise menetluses etendama oma osa sidusrühmadena, toetades Euroopa kodanikealgatusi ja kodanike projekte kodanikuühiskonnadialoogi sotsiaalpoliitiliste küsimuste raames.

5.4 EMSK ja Euroopa Komisjon peaksid sõlmima institutsioonidevahelise kokkuleppe, et komisjon edastaks kõik komisjoni toimikuid puudutavad mõjuhindamise menetlused komiteele, et EMSK saaks neid oma arvamustes ja aruannetes arvesse võtta.

5.5 EMSK ja kõik komitee sektsioonid peavad kõigis oma arvamustes ja muudes töödes ELi sotsiaalse mõõtme tugevdamist silmas pidades piisavalt arvestama õiguslikult siduvat horisontaalset sotsiaalklauslit ja teisi õiguslikult siduvaid horisontaalklausleid (ELi toimimise lepingu artiklid 8 kuni 12) (nt vabakaubandusleppe sotsiaalklauslid (29), siseturu sotsiaalne mõõde, säästvale arengule avaldatava mõju kontrollimine ja ELi kaubanduspoliitika (30)).

Brüssel, 26. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) „Europe 2020 Towards a More social EU?”, E. Marlier, & D. Natali, (koostajad), Rudi Van Dam, Brüssel: Peter Lang, 2010.

(2) Sotsiaalkaitsekomitee arvamus Euroopa 2020. aasta strateegia sotsiaalse mõõtme kohta, SPC/2010/10/7 lõplik.

(3) Vt joonealune märkus nr 1.

(4) Eessõna väljaandele „Income and living conditions in Europe”, Atkinson, A.B. & Marlier, E, Luksemburg: Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitus (OPOCE), 2010.

(5) Euroopa Komisjon (2010) „Majanduspoliitika parem koordineerimine aitab suurendada stabiilsust, elavdada majanduskasvu ja luua enam töökohti – ELi majandusjuhtimise tõhustamise hoovad”, KOM(2010) 367 lõplik.

(6) Schorkopf, F, ELi toimimise lepingu artikkel 9; väljaandes „Das Recht der Europäischen Union, Kommentar”, Nettesheim, M. (koostaja) 2010.

(7) EMSK ettevalmistav arvamus teemal „Avatud koordinatsiooni meetod ja sotsiaalklausel Euroopa 2020. aasta strateegia kontekstis”, ELT C 44, 11.2.2011, lk 23.

(8) EMSK ettevalmistav arvamus teemal „Sotsiaaltoetuste arendamine”, ELT C 44, 11.2.2011, lk 28.

(9) See kehtib eriti konverentsi „ELi koordineerimine sotsiaalvaldkonnas Euroopa 2020. aasta strateegia kontekstis. Tagasivaade ning tulevikusuunad” kohta, 14.–15. september 2010, La Hulpe, Belgia.

(10) „Horisontaalne sotsiaalklausel ja sotsiaalne süvalaiendamine ELis”, kolmas üldist huvi pakkuvaid sotsiaalteenuseid käsitlev foorum, 26.–27. oktoober 2010.

(11) Sotsiaalkaitsekomitee arvamus, millele avaldas toetust tööhõive-, sotsiaalpoliitika-, tervishoiu- ja tarbijakaitseküsimuste ministrite nõukogu 2011. aasta juunis.

(12) EMSK arvamus teemal „Uuendatud Lissaboni strateegia tõhus juhtimine”, ELT C 175, 28.7.2009, lk 13.

(13) INT/544 „Arukas reguleerimine”, raportöör: Jorge Pegado Liz, ELT C 248, 25.8.2011, lk 87.

(14) Institutsioonidevaheline ühine lähenemisviis mõjuhindamisele, 14901/05 JUR.

(15) Suunised sotsiaalse mõju hindamiseks komisjoni mõjuhindamismenetluse raames, 2009.

(16) http://ec.europa.eu/governnce/impact/planned_ia/roadmaps_2011_en.htm#empl 20.3.2011.

(17) Eriaruanne teemal „Kas mõjuhindamine ELi institutsioonides toetab otsuste tegemist”, nr 3/2010, (http://ec.europa.eu/governance/impact/docs/coa_report_3_2010_de.pdf).

(18) http://ec.europa.eu/governance/impact/ia_in_other/ia_in_other_en.htm, 20.3.2011.

(19) Tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu, 6.12.2010, pressiteade, (http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/lsa/118244.pdf).

(20) Komisjoni teatis KOM(2010) 573 lõplik.

(21) EMSK arvamus teemal „Komisjoni teatis: Euroopa Liidu strateegia põhiõiguste harta rakendamiseks”, raportöör: Gabriele Bischoff, kaasraportöör: Cristian Pīrvulescu (ELT C 376, 22.12.2011, lk 74).

(22) EMSK arvamused teemadel „Kvaliteedinõuded / sotsiaalne mõju”, ELT C 175, 27.7.2007, lk 21 ning „Mõju hindamise suunised”, ELT C 100, 30.4.2009, lk 28. Vt ka joonealune märkus 30.

(23) Euroopa Parlamendi resolutsioon, 8.7.2011 (2011/2016 (IND).

(24) Vt joonealune märkus nr 8.

(25) Euroopa sotsiaalvaldkonna valitusväliste organisatsioonide platvorm (sotsiaalplatvorm) on Euroopa sotsiaalvaldkonnas tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide ühenduste ja võrgustike esindajate liit. http://www.socialplatform.org/.

(26) Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm, http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=961&langId=et.

(27) EMSK arvamus „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik”, raportöör Maureen O'Neill, http://www.eesc.europa.eu/?i=portal.en.soc-opinions.14953

(28) Sotsiaalkaitsekomitee arvamus Euroopa 2020. aasta strateegia sotsiaalse mõõtme kohta, SPC/2010/10/7 lõplik.

(29) „Sozialnormen in Nachhaltigkeitskapiteln bilateraler Freihandelsabkommen”, Lukas, Steinkellner, Ludwig Boltzmann Institut für Menschenrechte, Viin 2010.

(30) EMSK arvamus teemal „Säästva arengu mõjuhinnangud ja Euroopa Liidu kaubanduspoliitika”, REX/313, raportöör Evelyne Pichenot, http://www.eesc.europa.eu/?i=portal.en.rex-opinions.18107; http://eur-lex.europa.eu/JOHtml.do?year=2011&serie=C&textfield2=218&Submit=Rechercher&ihmlang=et.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/35

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kodutuse probleem” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 24/07

Raportöör: Eugen LUCAN

20. jaanuaril 2011 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„Kodutuse probleem”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 28. septembril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoober 2011 (27. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 98, erapooletuks jäi 6.

1. Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee soovitab järgmist:

1.1.1

Euroopa Liit peaks suunama palju rohkem struktuurifondide (eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi) vahendeid kodutuse (homelessness) probleemile lahenduste otsimiseks, pöörates erilist tähelepanud alaliste eluasemete ehitamisele.

1.1.2

Euroopa Liidu ja liikmesriikide poliitika võitluses kodutuse vastu peaks tuginema inimõigustest täieliku kinnipidamise põhimõttel. Nende õiguste hulgas on ka õigus kättesaadavale ja kohasele eluasemele. Komitee arvates ei ole kodutuse probleem tekkinud mitte iseenesest, vaid poliitiliste ja majanduslike valikute tulemusena. Arvestades ELi praegu vaevavat kriisi, tuleks ELi 2020. aasta strateegia kaasava majanduskasvu eesmärgi raames nüüd kohe analüüsida jõukuse ümberjagamist.

1.1.3

Euroopa käsutuses on suur hulk õigusakte ambitsioonika sotsiaalelamumajanduse poliitika kohta (lepingud, hartad, rahvusvahelised dokumendid). Pealegi võib Euroopa Liit kooskõlastada sellealast tegevust, et innustada liikmesriike ratifitseerima muudetud sotsiaalhartat (1). Komisjon, Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet peaksid koostama iga-aastase aruande, milles hinnataks põhiõiguste harta artikli 34 – mis käsitleb õigust eluasemetoetusele – kohaldamist liikmesriikides.

1.1.4

Eurostat peaks soodustama ühiste määratluste, indeksite ja näitajate kasutamist selleks, et mõista probleemi keerukust ja spetsiifilisust Euroopa tasandil ning et ühtlustada statistikat. Komitee soovitab võtta Euroopa tasandil kodutuse probleemi määratlusena kasutusele peavarjuta inimestega tegelevate riiklike ühenduste Euroopa föderatsiooni (FEANTSA) loodud Euroopa kodutuse ja eluasemealase tõrjutuse (ETHOS) tüpoloogia.

1.1.5

Euroopa Komisjon peaks välja töötama ambitsioonika strateegia kodutuse vastu võitlemiseks ja aitama liikmesriikidel koostada tõhusad riiklikud strateegiad, mis oleksid kooskõlas sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse teemalises 2010. aasta ühisaruandes pakutud suunistega ja milles võetaks arvesse kodutusteemalise Euroopa konsensuskonverentsi žürii soovitusi. Põhjalik Euroopa eluasemepoliitika kuuluks suurprojektide alla, mille käigus luuakse töökohti ja parandatakse inimeste heaolu, mis on ühed Euroopa Liidu aluslepingute eesmärkidest.

1.1.6

Arvestades asjaolu, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärk on arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv, siis teeb komitee ettepaneku, et EL jälgiks seda korrapäraselt ja töötaks välja poliitikameetmeid, milles võetaks muuhulgas arvesse seost kinnisvaraturu eluaseme hinna ja Euroopa kodanike võimaluse vahel osta või üürida eluase vastavalt oma sissetulekule.

1.1.7

EL peaks aitama liikmesriikidel oma kaasavates poliitikameetmetes arvesse võtta järgmisi aspekte: tänaval elamisest põhjustatud surmade vähendamine nullini; inimeste väärikus; mitme kahjutekitajaga juhtumid; kodutuse ära hoidmine; toetusesaajate vastutustundlikumaks muutmine ja kaasamine sotsiaalse või üürilepingu abil; Euroopa kulutõhususe eeskirjad eluaseme ja sotsiaalteenuste puhul; igas linnaosas alaliste eluasemete, sotsiaalkorterite ja ennetuskeskuste loomine (2); lähenemisviis, mis võimaldaks kiiret juurdepääsu alalisele eluasemele.

1.1.8

Komisjon peaks looma kodutuse vastu võitlemise Euroopa ameti.

1.1.9

Liikmesriigid peaksid looma kriisiga võitlemiseks tulemuslikud strateegiad, kus asetatakse rõhk optimaalsele kulutõhususele, konsulteerimisele, avaliku ja erasektori partnerluste edendamisele ning kinnisvara laiendusele, arvestades, et kriisi tõttu on kinnisvarahinnad märkimisväärselt langenud.

2. Taustteave ja üldmärkused kodutute probleemi kohta Euroopa Liidus

2.1	Kodutud on vaesuse vastu võitlemise Euroopa aastal (2010) (3) prioriteetne tegevusvaldkond.

2.2	Kodutute probleemi nimetati prioriteetse teemana esimest korda 2005. aasta ühisaruandes sotsiaalkaitse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta. Euroopa Komisjon avaldas 2007. aastal uuringu kodutuse hindamise kohta Euroopa Liidu tasandil (4).

2.3	Selle probleemiga võitlemine on muutunud prioriteetseks, seda enam, et tegemist on sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse Euroopa strateegia olulise aspektiga.

2.4

Euroopa Liit koordineerib ja ergutab sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse Euroopa strateegia (samuti tuntud nimetuse all „sotsiaalvaldkonna avatud koordinatsiooni meetod”) vahendusel riiklike meetmete vastuvõtmist ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise poliitikameetmete arendamist, kasutades selleks süsteemi, mis põhineb aruandlusel, ühistel näitajatel ja poliitilistel lõppjäreldustel, mille Euroopa Komisjon võtab vastu ELi ministrite nõukoguga konsulteerides.

2.5

Euroopa Parlament on võtnud vastu hulga olulisi algatusi kodutute probleemi kohta, nt 2008. aastal vastuvõetud (5) kirjalik deklaratsioon tänaval elavate kodutute probleemi lahendamiseks. Selles deklaratsioonis kutsutakse nõukogu üles kiitma heaks ideed, mille järgi võetakse kogu ELi tasandil kohustus lahendada 2015. aastaks tänaval elavate kodutute probleem. 6. septembril 2010 avaldasid viis Euroopa Parlamendi liiget uue kirjaliku fraktsioonideülese ühisdeklaratsiooni vajaduse kohta kodutust käsitleva Euroopa strateegia järele. See dokument võeti vastu 2010. aasta detsembris. Komitee on seisukohal, et ülalnimetatud ambitsioonikate eesmärkide saavutamine nõuab vahendite eraldamist Euroopa fondidest (Euroopa Sotsiaalfondist ja Euroopa Regionaalarengu Fondist).

2.6

2009. aasta lõpus tutvustas sotsiaalse kaasatuse valdkonna sõltumatute ekspertide ELi võrgustik aruannet (6) eluasemega seotud kodutuse ja tõrjutuse probleemi kohta ELi liikmesriikides. Aruandes kutsutakse üles pidama kodutuse küsimust lahutamatuks osaks sotsiaalvaldkonna avatud koordinatsiooni meetodist ning tõhustama ja jätkama selle küsimuse käsitlemist pärast 2010. aastat.

2.7

17. juunil 2010 võttis Euroopa Ülemkogu vastu uue Euroopa 2020. aasta strateegia. EL püüab 2020. aastaks kõrvaldada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohu vähemalt 20 miljoni inimese jaoks. Komisjoni ettepanek 2020. aastaks näeb ette Euroopa vaesusevastase võitluse platvormi, et määrata kindlaks ja rakendada „meetmed riskirühmade ([…] ja kodutute) olukorra kergendamiseks” (7).

2.8

2010. aasta oktoobris avaldas Regioonide Komitee arvamuse „Võitlus kodutusega”, milles ta kinnitas, et EL peab selle probleemiga võitlemiseks palju enam pingutama. Regioonide Komitee teeb ettepaneku edendada Euroopa tasandil ETHOSe tüpoloogiat, asutada kodutusega võitlemise koordineerimise ja toetamise Euroopa amet, soodustada kodutuse ära hoidmist ja kaasata neisse jõupingutustesse piirkonnad.

2.9

Komisjoni ja nõukogu sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse teemalises 2010. aasta ühisaruandes (8) kutsutakse liikmesriike üles koostama strateegiad, mis keskenduksid ennetusele, alalise eluaseme jaoks lahenduste (sotsiaaleluasemed ja alalised eluasemed) otsimisele, lähenemisviisile, kus absoluutne prioriteet antakse eluasemele ja millega kaasneksid täiendavad sotsiaalteenused, ning ka juhtimise parandamisele.

2.10	2010. aasta kõige olulisemad soovitused kodutuse probleemi lahendamiseks on selle konsensuskonverentsi (9) järeldustes, mis toimus Euroopa Komisjoni algatusel ja Euroopa Liidu eesistujariigi Belgia toetusel Euroopa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse aasta (2010) lõpus.

2.11	2011. aastal avaldas Eurostat (10) aruande 2009. aasta eluasemetingimuste kohta Euroopas („Housing Condition in Europe in 2009”), millest selgus, et 30 miljonit ELI kodanikku kannatab ruumipuuduse ja viletsate eluasemetingimuste käes.

3. Õigus eluasemele

3.1	Kodutute probleem võib otseselt ohustada Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (11) nimetatud inimõigustest kinnipidamist.

3.2	Harta artiklis 34 sätestatakse järgmist: „(3) Sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemiseks tunnustab ja austab liit õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et tagada […] rahuldav elu kõigile neile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid”.

3.3

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis tagatakse õigus kohastele elutingimustele, mis hõlmavad juurdepääsu eluasemele ning meditsiini- ja sotsiaalteenustele. Kooskõlas selle artikli 25 lõikega 1 on „igal inimesel […] õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas toit, riietus, korter, arstiabi ja vajalik sotsiaalne teenindamine, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks”.

3.4

Euroopa Nõukogu muudetud sotsiaalharta (12) artiklis 31 sätestatakse, et igal kodanikul on õigus eluasemele, ja kutsub lepingupooli üles võtma meetmeid, mille eesmärk on teha kättesaadavaks kindlale tasemele vastav eluase; hoida ära ja vähendada kodutust, et see järk-järgult kaotada; muuta eluaseme hind kättesaadavaks piisava sissetulekuta isikutele.

3.5

Õigus eluasemele on sätestatud paljude ELi liikmesriikide põhiseadustes. Kohane eluase on vajadus ja õigus. Komitee soovitab kõigil liikmesriikidel aidata tagada juurdepääs eluasemele kõigile inimestele, kellel on selleks kooskõlas riigi kehtivate õigusaktidega õigus. Komitee kutsub liikmesriike ja kodanikuühiskonda üles tagama järelevalve selle protsessi üle. Õiguspärase õiguse olemasolu moodustab aluse, millel saab määratleda ja arendada tulemuslikke poliitikameetmeid kodutute probleemiga võitlemiseks.

4. Halbadest eluasemetingimustest tingitud sotsiaalne tõrjutus ja vaesus

4.1

Eurostat osutab (13), et Euroopa Liidus kannatab 30 miljonit kodanikku ruumipuuduse ja viletsate eluasemetingimuste käes. 2009. aastal kannatas 6 % ELi elanikkonnast väga halbade eluasemetingimuste tõttu. Lisaks on 12,2 %-le ELi rahvastikust nende eluasemekulud võrreldes nende sissetulekuga liiga kõrged.

4.2

Tänaval elavad kodutud on vaesuse ja tõrjutuse kõige nähtavam ja äärmuslikum vorm. Kodutute probleem hõlmab siiski hulga muid olukordi, nt varjupaikades, ajutistes või ülemineku majutuskohtades viibivad inimesed, ajutiselt perekonna või sõprade juures elavad inimesed, eri tüüpi asutustest lahkuma peavad inimesed, kellel ei ole eluaset, väljatõstmise ohus olevad inimesed ja ka need, kes elavad ebasobivas või ebaturvalises kohas.

4.3	Juurdepääsu sobiva kvaliteediga eluasemele võib lugeda inimeste põhivajaduseks.

4.4	Halbu eluasemetingimusi iseloomustab puudulik varustus ja neid hinnatakse majutuskoha seisundi põhjal: halvas korras katus, vannitoa/dušširuumi ja tualeti puudumine või liiga pime eluase.

4.5	Mõned ELiga alates 2004. aastat liitunud liikmesriigid, näiteks Rumeenia, Poola, Bulgaaria ja Balti riigid (14) on andnud teada sellest, et suur osa nende elanikkonnast elab väga halbades eluasemetingimustes.

4.6	Paljudes riikides on vaesus seotud eluaseme kõrgete kuludega: 67 % eurooplastest peavad inimväärset eluaset liiga kalliks. Sellisel arvamusel ollakse eelkõige Tšehhi Vabariigis ja Küprosel (89 %), aga ka Luksemburgis, Maltal (86 %) ja Slovakkias (84 %).

4.7	Üks eurooplane kuuest kinnitab, et tal on raskusi igapäevaste eluasemekulude tasumisega (15). 26 % ELi kodanikest peavad inimväärset eluaset meie ühiskonnas liiga kalliks. Kui kodanikelt küsitakse vaesuse põhjuste kohta, siis paigutuvad eluasemekulud neljandale kohale.

5. Elukohata ja kodutute inimeste probleemi määratlus

5.1	ELi tasandil ei ole olemas ühist tõhusat määratlust kodutute jaoks: see määratlus erineb liikmesriigiti märkimisväärselt. Kodutus on keeruline ja arenev protsess. Kodutu kategooriasse sattumine ja sealt väljumine on sellega kokkupuutuvate inimeste ja inimrühmade puhul erinev.

5.2

Elukohata inimeste hulgas võib eristada eri tüüpe ja rühmi, nt tänaval elavad üksikud mehed, tänaval elavad lapsed ja noored, lasteasutustest lahkunud noored, tänaval elavad üksikemad, terviseprobleemidega inimesed (nt alkohoolikud, sõltuvuses olevad inimesed, psüühiliste või psühhiaatriliste probleemidega inimesed), elukohata eakad inimesed, tänaval elavad perekonnad, etnilisse vähemusse kuuluvad elukohata inimesed (nt romad) või rändava eluviisiga elanikkond, sisserännanud elukohata inimesed, elukohata varjupaigataotlejad (pagulased), teise põlvkonna tänavalapsed, kelle vanemad on kodutud.

5.3

Peavarjuta inimestega tegelevate riiklike ühenduste Euroopa föderatsioon on välja arendanud eluasemega seotud kodutuse ja tõrjutuse nähtuste tüpoloogia (ehk ETHOSe tüpoloogia), mille kohaselt võib kodu tähendada järgmist:

— füüsilisest vaatenurgast: on olemas kohane eluase (või ruum), mis kuulub ainult konkreetsetele inimesele ja tema perekonnale;

— õiguslikust vaatenurgast: on olemas omandiõigus;

— sotsiaalsest vaatenurgast: on võimalik säilitada intiimsust ja inimestevahelisi suhteid.

5.4

See määratlus võimaldab kehtestada järgmised neli peamist kontseptsiooni: kodutu olemine, eluasemeta olemine, viletsates eluasemetingimustes elamine ja sobimatus eluasemes elamine – neid võib lugeda aspektideks, mis osutavad kodu puudumisele. Edasi jagatakse ETHOSes kodutud inimesed kategooriatesse nende elutingimuste või nn kodu tüübi alusel. Need kontseptuaalsed kategooriad on jagatud 13-ks funktsionaalseks kategooriaks, mida võib kasutada mitmesuguses poliitikas, nt kodutuse probleemide kaardistamiseks või nende poliitikameetmete (16) väljatöötamiseks, jälgimiseks ja hindamiseks.

6. Statistika, indeksid ja näitajad

6.1	Euroopa Liidu tasandil ei kohalda riikide statistikaametid ja liikmesriikide muud ametlikud statistikaallikad elukohata inimeste kohta andmete kogumisel ühtset ja ühtlustatud meetodit.

6.2	ETHOSe arendatud mudelit koos kontseptuaalsete kategooriatega võib kasutada statistika koostamiseks ja kodutute kaardistamiseks, toetusesaajate vajaduste ja ka kohalike või organisatsiooniliste vahendite hindamiseks ning poliitikameetmete väljatöötamiseks, jälgimiseks ja hindamiseks.

6.3

Kodutust tuleks ELi tasandil analüüsida ja uurida, et mõista selle põhjusi ja struktuure ning suuta välja töötada poliitikameetmeid ning koordineerida ja ellu viia strateegiaid. Komitee palub, et Eurostat (andmete kogumise süsteemi EU-SIL (17) abil) ja teised nende programmide eest vastutajad, mis on võimaldanud rahastada kodutute kaasamise soodustamiseks tehtud jõupingutusi, esitaksid viimase viie kuni kümne aasta kohta hinnangu, milles antaks ülevaade kodutuse arengust Euroopas.

7. Elukoha puudumisega seotud haavatavuse ja tõrjutuse riskitegurid: põhjuslikkus

7.1	Kodutuseni viivad põhjused on tihti keerulised ja omavahel seotud. Selline olukord tekib mitme teguri koostoimel.

7.2

On olemas eri tüüpi haavatavuse tegureid, millega tuleks tegeleda, et kodutust ära hoida ja kodutute probleem lahendada:

— struktuurilised tegurid: majanduslik olukord, sisseränne, kodakondsus, kinnisvaraturu areng;

— institutsioonilised tegurid: peamised sotsiaalteenused, toetuste jagamise süsteem, institutsioonilised menetlused;

— inimsuhetega seotud tegurid: perekonnaseis, peresuhted (nt lahutus);

— isiklikud tegurid: puue, haridus, sõltuvus, vanus, sisserännanute olukord;

— diskrimineerimine ja/või õigusliku seisundi puudumine: võib puudutada eelkõige sisserännanuid ja teatud etnilisi vähemusi nagu romade kogukond.

8. Sotsiaalteenused või hädaabiteenused ning eluasemele juurdepääsu tagamise strateegiad

8.1

Kodututele pakutakse mitmesuguseid eluasemega seotud või muid abiteenused. Avaliku ja erasektori partnerluste edendamine on eluasemele juurdepääsu võimaldavate strateegiate elluviimisel väga oluline. Äärmiselt oluline on võimaldada alalist eluaset ja hädaabi-, meditsiini- ja sotsiaalteenuseid ning edendada partnerlusi, eelkõige talvel ja suvel, kuna mõnedes riikides sureb teatav protsent elukohata inimesi igal aastal kõige kuumemal või külmemal perioodil.

8.2

Komitee soovitab levitada uuenduslikke mudeleid ja heade tavade suuniseid liikmesriigi ja Euroopa tasandil, mis edendaksid neil tasanditel uuenduslikke ja interaktiivseid meetodeid, kus alaline eluase ja vajalikud täiendavad teenused peavad olema esimene valik. Avatud koordinatsiooni meetod võib osutuda väga kasulikuks kodutute inimeste integratsiooni tulemuslike poliitikameetmete edendamisel.

8.3

Komitee soovitab arendada mitmekülgseid teenuseid ja edendada miinimumeeskirju kõigi sotsiaalteenuste jaoks, mis on mõeldud elukohata inimestele, et vastata nende mitmesugustele vajadustele:

—	otsene sotsiaaltegevuse: sotsiaal- ja õigusabi eluaseme saamisel, ajutised majutuskohad, sotsiaalmajad ja -korterid, toetus- ja abivõrgustikud, mitmesugust abi pakkuvad keskused;

—	eriteenused (HIV-viiruse kandjaist või erivajadustega elukohata inimesed jne);

—	nõustamine, õigusabi ja ametialane koolitus;

—	ettevõtlusvaimu arendamise koolitus kodututele ja sotsiaalmajandus;

—	jälgimine ja toetamine (kogukondlik abi);

—	perekesksed, sotsiaalsed ja kultuurilised kampaaniad, ennetusprogrammid.

8.4

Komitee soovitab viia ellu integreeritud strateegiaid, mis võimaldaksid luua piisavaid täiendavaid teenuseid kõigis valdkondades, et vastata toetusesaajate kõigile vajadustele, eelkõige vajadusele sotsiaaleluaseme järgi. Komitee peab kodutute tänaval suremise vältimiseks vajalikuks edendada õigusakte, mis kohustaksid igas piirkonnas looma kodututele vähemalt ühe nõuandekeskuse ja ühe hädaabimajutuskoha, mis suudaks mahutada tänaval elavate inimeste arvu jagu inimesi. Komitee rõhutab, et tuleb leida püsivaid lahendusi ebasoodsas olukorras inimeste integreerimiseks, ehitades majutuskohti ja alalisi eluasemeid ning luues täiendavaid sotsiaalteenuseid, eelkõige selleks, et võimaldada säilitada peresiseseid solidaarsussidemeid (vanemate ja laste vahel jne), ning võimaluse piires reintegreerida lapsed peredesse juhul, kui nad on vanematelt ära võetud vaesuse või raskete elutingimuste tõttu.

8.5	Komitee soovitab liikmesriikidel töötada eelisjärjekorras välja keskpikad ja pikaajalised ennetusstrateegiad.

8.6	Kodututele mõeldud sotsiaalteenuseid ei tohiks korrapäraselt kasutada selleks, et korvata ebakõlasid sisserändepoliitikas või eriteenuste puudumist sisserändajate vastuvõtmiseks.

9. Konkreetsed märkused

9.1

Peavarju või eluaseme puudumine võib viia inimese allakäiguni, sotsiaalsel kuuluvusel (ebasoodsas olukorras rühma) põhineva diskrimineerimiseni, vahel isegi surmani (eelkõige äärmiselt külmal või kuumal aastaajal). Komitee arvates võib kodutus ohustada otseselt Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (artiklites 1, 2, 3, 6, 7, 21 ja 34) (18), läbivaadatud Euroopa sotsiaalhartas ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste paktis kirjeldatud inimõigusi.

9.2

Kodutute sotsiaalne integreerimine on keeruline ja raske protsess. Komitee palub Euroopa Komisjonil koostada ambitsioonikas strateegia, eesmärgiga aidata liikmesriikidel kõrvaldada tulemuslike riiklike strateegiate abil kodutuse sotsiaalne probleem. Strateegiad peaksid keskenduma ühistele määratlustele, põhjustele, meetmetele ja mõjule. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni valmistama ette teadlikkuse tõstmise kampaania kodutuse teemal ja rõhutab, et see on äärmiselt oluline. Komitee pooldab, et Euroopa poliitikameetmed ja strateegiad oleksid välja töötatud koostöös organisatsioonidega, kes osutavad sotsiaalteenuseid, eluasemest ilma jäetud inimeste, riigi ametivõimude ning teadlaste ja uurijate kogukonnaga.

9.3

Komitee soovitab komisjonil julgustada liikmesriike pühendama tulevikus eelarvevahendeid ja erivahendeid kodutute aitamise programmide rahastamiseks ja kaasrahastamiseks (eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi raames). Komitee leiab, et struktuurifonde (Euroopa Sotsiaalfond ja Euroopa Regionaalarengu Fond) tuleks 2014.–2020. aastaks suurendada ja et lähenemisviis peaks olema täiendav. Lisaks soovitab komitee liikmesriikidel lisada riiklikesse rakenduskavadesse kodutute probleemiga seotud strateegiad [viidates määrusele (EÜ) 1083/2006] ja meetmed, mille eesmärk on vähendada majanduskriisi negatiivset mõju juurdepääsul eluasemele.

9.4

Komitee soovitab edendada Euroopa poliitikameetmeid, mille eesmärk on piirata igasugust spekulatiivset suundumust kinnisvaraturul. Komitee on selle poolt, et Euroopa ja riikide sotsiaalpoliitika analüüsimisel jälgitaks suhet igakuise netopalga ja eluaseme hinna vahel. Komitee on seisukohal, et juurdepääs inimväärsele eluasemele peab olema proportsionaalses suhtes igakuise laenu- või üürimakse ja igapäevakulutuste ning Euroopa kodaniku netopalgaga.

9.5

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et kodutus on mõnedes riikides üha levinum. Kui mõnede aastakümnete eest puudutas see probleem ainult tänaval elavaid täiskasvanuid, siis nüüd on see muutunud paljudes Euroopa riikides palju mitmekülgsemaks ja teravamaks probleemiks: üha rohkem on tänaval elavaid elukohata naisi, perekondi, peavarjuta lapsi ja noori, palgatöötajaid, kes on oma eluaseme kaotanud, kuna ei ole suutnud tasuda pangalaenu või kinnisvara- ja majanduskriisi tõttu, ning üha enam sisserännanuid või etnilistesse vähemustesse kuuluvaid peavarjuta inimesi. Nn teise põlvkonna tänavalapsed, kes elavad tänaval ja kelle vanemad on peavarjuta, on selgeks ja kahetsusväärseks tõendiks, et teatud piirkondades on kodutus muutunud kontrollimatuks.

Brüssel, 27. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Muudetud Euroopa Nõukogu Euroopa sotsiaalharta aastast 1961. Selle 1995. aastal muudetud versioonis lisati sotsiaalsete põhiõiguste hulka ka õigus eluasemele, kuid vaid 14 osalisriiki (43st) on selle oma riigi õiguses ratifitseerinud.

(2) Soome näidisprojekt „Ennekõike eluase” („Housing first”) näitab, et ühe abisaava inimese kohta on võimalik vähendada kulusid 14 000 euro võrra.

(3) www.2010againstpoverty.eu.

(4) http://ec.europa.eu/employment_social/social_inclusion/docs/2007/study_homelessness_en.pdf.

(5) Vt lisa.

(6) http://www.peer-review-social-inclusion.eu/network-of-independent-experts/2009/homelessness-and-housing-exclusion.

(7) http://eurlex.europa.eu/Notice.do?mode=dbl&lang=en&ihmlang=en&lng1=en,fr&lng2=bg,cs,da,de,el,en,es,et,fi,fr,hu,it,lt,lv,mt,nl,pl,pt,ro,sk,sl,sv,&val=509103:cs&page=.

(8) http://register.consilium.europa.eu/pdf/et/10/st06/st06500.et10.pdf.

(9) http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=637&langId=en&eventsId=315&furtherEvents=yes.

(10) http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/product_details/publication?p_product_code=KS-SF-11-004

(11) ELi lepingu artiklis 6 sätestatakse, et „Liit tunnustab […] Euroopa Liidu põhiõiguste hartas […] sätestatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid, millel on aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud.”.

(12) http://www.coe.int/t/dghl/monitoring/socialcharter/presentation/escrbooklet/Estonian.pdf.

(13) http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/product_details/publication?p_product_code=KS-SF-11-004.

(14) Eurobaromeeter.

(15) Uue vaesust ja sotsiaalset tõrjutust käsitleva eurobaromeetri uuringu kohaselt (MEMO/09/480/27.10.2009).

(16) ETHOSe tüpoloogia on aruande lisas. Vt ka http://www.feantsa.org/files/freshstart/Toolkits/Ethos/Leaflet/EN.pdf.

(17) http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/microdata/eu_silc.

(18) Euroopa Liit, 2010 / ISBN 979-92-284-2588-6, lk 391-403. Vt samuti arvamuse punkt 3.2.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/40

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Pilvandmetöötlus (cloud computing) Euroopas” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 24/08

Raportöör: Eric PIGAL

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee otsustas 20. jaanuaril 2011 vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 töötada välja omaalgatusliku arvamuse järgmisel teemal:

„Pilvandmetöötlus (cloud computing) Euroopas”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 7. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.-27. oktoobril 2011. aastal (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 143, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 7.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Toetudes Euroopa 2020. aasta strateegiale ja eelkõige digitaalsele tegevuskavale soovib komitee uurida ühte tugevas arengujärgus ja paljutõotavat infotehnoloogilist lahendust: pilvandmetöötlus ehk Cloud Computing (CC). Käesolevas omaalgatuslikus arvamuses püütakse kõigepealt koguda ja jagada komitee osalejate kogemusi sellises valdkonnas nagu pilvandmetöötluse turg. Seejärel pakutakse välja nimekiri soovitustest Euroopa (1) ergutamiseks, et see asuks selles paljutõotavas valdkonnas juhtpositsioonile, toetudes juhtivatele ettevõtetele.

1.2 Pilvandmetöötlus toetub digitaalsele arhitektuurile, mis pakub järgmisi eeliseid: kiiresti kasutatav, kergesti laiendatav ja võimalus maksta kasutamise alusel.

1.3 Koha peal toetub pilvandmetöötlus paljutõotavale majandusmudelile:

—	potentsiaalselt suur kasutajate arv: eraisikud, ettevõtted, avalikud teenused jne;

—	infotehnoloogiavõimaluste ja –vahendite koondamine, mis optimeerib nende kasutamist;

—	pilvandmetöötluse võimaldatav liikuvus, eelkõige palju reisivate kasutajate jaoks, kes pääsevad oma andmetele pidevalt ligi;

—	selle tehniliste koostisosade lihtne, kohandatav ja läbipaistev integratsioon: internet, IT süsteemide haldus, mobiilsiderakendused jne;

—	infosüsteemide kogu olelustsükli keskel kulude silumine ilma suurte alginvesteeringuteta;

—	ettevõtete keskendumine taas oma põhitegevusele, muretsemata infosüsteemide keerukuse pärast;

—	võimalus majanduskasvuks uute tegevuste kaudu sektori peamiste osalejate, süsteemide koostajate, tarkvara arendajate jaoks.

1.4 Tänasel päeval ilmneb pilvandmetöötluses ka teatav ebaküpsus ja järgmised kitsaskohad:

—	nende eeskirjade rohkus, mis püüavad pilvandmetöötluse kasutamisele raame seada ja seda kontrollida;

—	üle-euroopalise tuvastatava valitseva autoriteedi puudumine nende eeskirjade jõustamiseks;

—	kasutajatel, eelkõige erakasutajatel puudub piisav ülevaade, et hinnata kasu ja eelkõige kaasnevaid riske;

—	interneti olemuslik haavatavus: õnnetustest tingitud katkestused, küberkuritegelikud rünnakud jne;

—	interneti ummistus: toimimise aeglustumine, laadimiste (audio, video, rämpspost) mahtude hüppeline suurenemine, domeeninimede süsteemi (IP) piirangud;

—	serverite ummistus: nende ühine kasutamine ja sellest tulenev ülekasutamine, mis võib kaasa tuua ummistuse;

—	andmete väljastamisega seotud riskid ja nende töötlemine kolmandate isikute poolt;

—	andmete ümberpaigutamisega seotud riskid ja nende töötlemine muus riigis, millel on oma eeskirjad;

—	arendus-, majutus- ja kasutustegevuste koondumisest tingitud sotsiaalne risk;

—	pilvandmetöötluse teenuse kasutajate ja osutajate õigused ja kohustused jäävad ebaselgeks;

—	vahe andmetöötluse eest vastutaja ja selle isiku vahel, kes isikuandmeid reaalselt töötleb, ei ole üheselt selge;

—	spetsiifiliste teadmisteta inimeste jaoks on selliste teenuste osutamise lepingud keerulised või isegi raskesti mõistetavad selles osas, mis puudutab tarbijate kohta käivate andmete kogumist, nende töötlemist ja edastamist, aga ka nende õigusaktides sätestatud õigusi.

1.5 Euroopa jaoks on pilvandmetöötlus võimalus siseneda paljutõotavale, suurele ja strateegilisele turule. Et seal edu tagada, soovitab komitee, et võimalusel komisjon ise liikmesriikide toel või sektori Euroopa ettevõtted viiksid ellu järgmised meetmed.

1.5.1 Pädevus

—	käivitada uuring IT-spetsialistide pädevuste uurimiseks, mida on vaja selleks, et pidada sammu pilvandmetöötluse vajaduste ja tööjõu muutustega,

—	julgustada ja/või koordineerida koolituskavade koostamist,

—	kinnitada sertifikaat või erialadiplomid, mis tunnustavad ja tõendavad pilvandmetöötluse eest vastutavate spetsialistide pädevusi.

1.5.2 Teadusuuringud ja investeeringud

—	julgustada Euroopa teadusuuringute keskusi oma tegevust koordineerima, et oma teadmiste ja ekspertiisi osas ajaga kaasas käia,

—	tugevdada kiudoptika arengut, toetudes (toetuste või partnerluse osas) Euroopa telekommunikatsiooni osalejatele.

1.5.3 Partnerlus

—	julgustada konsortsiumide teket Euroopa tööstuste vahel, et investeerida ühistesse pilvandmetöötluse projektidesse, nt teadus- ja arendustegevuse raamprogrammi,

—	julgustada või toetada investeerijaid, et luua liikmesriikide territooriumil nn kobararvutid, võttes eeskuju teistes piirkondades juba olemasolevaist,

—	kasutada partnerluste stimuleerimiseks riigihankeid,

—	koondada pilvandmetöötluse lahenduste loojad ja telekommunikatsiooniettevõtted, kes on oma loomult otseses kontaktis pilvandmetöötluse lahenduste sihtkasutajatega.

1.5.4 Eeskirjad ja valitsemine

—	julgustada avaliku ja erasektori osalejaid osalema nende eeskirjade loomisel, mis raamistavad suhted ühelt poolt tarnijate ja teiselt poolt ettevõtete või Euroopa kodanike vahel,

—	kasutada ära ELi tehtud edusamme andmete turvalisuse, eraelu kaitse jne valdkonnas, et nõuda nende ranget kohaldamist pilvandmetöötluse lahendustes,

—	luua Euroopa agentuur, mis vastutaks nendest eeskirjadest kinnipidamise eest,

—	kehtestada õigusaktid, millega piirataks salajaste andmete ümberpaigutamist väljapoole Euroopat,

—	võtta isikuandmete kaitse direktiivi järgmisel läbivaatamisel tõsiselt arvesse pilvandmetöötluse rakendustega kaasnevaid probleeme, isegi kui komitee möönab, et need on eriliselt ulatuslikud.

2. Sissejuhatus

2.1 Pilvandmetöötlust tuleks käsitleda jätkuna teistele samas suurusjärgus arengutele nagu klient/serveri mudel või internet.

2.2 Pilvandmetöötlus seisneb selliste olemasolevate kontseptsioonide ja tehnoloogiate nagu internet, ühiselt kasutatavad kobararvutid, IT-süsteemide haldus jne kasutamise kombineerimises ja optimeerimises.

Sellest tulenevalt pärib pilvandmetöötlus vältimatult ka nende koostisosade tugevad ja nõrgad küljed, nt internetiliikluse võimekus, IT-süsteemide halduse andmete kaitse, ühiselt kasutatavate arvutite ummistused jne.

2.3 Komitee on juba uurinud aspekte, mida pilvandmetöötlus otse pärib, nt:

—	andmekaitse (2),

—	telekommunikatsioonisüsteemid (3),

—	elektroonilised sidevõrgud (4),

—	internet (5),

—	tarbijakaitse (6),

—	asjade Internet – Euroopa tegevuskava (7).

Vältimaks juba öeldut ja enda kordamist, keskendutakse käesolevas arvamuses rangelt pilvandmetöötlusega seotud aspektidele.

2.4 Komitee ei huvitu ainsana pilvandmetöötlusest, see on mureallikaks ka teiste Euroopa asutuste ja organite.

2.5 27. jaanuaril 2009 Davoses toimunud Maailma majandusfoorumil tutvustas Euroopa Komisjoni asepresident Neelie Kroes oma nägemust sellest nähtusest:

„Seoses pilvandmetöötlusega sain ma aru, et me ei saa oodata määratlust, mis koguks kõigi poolehoiu. Me tegutsesime […]. Nagu on ette nähtud Euroopa digitaalses tegevuskavas, hakkasin ma välja töötama kogu Euroopat käsitlevat pilvandmetöötluse strateegiat, mis põhineks poliitilisest raamistikust väljuval lähenemisviisil. Ma ei taha piirduda pilvandmetöötluse sõbraliku („cloud-friendly”) Euroopaga, vaid tahaksin väga, et Euroopa oleks selles valdkonnas aktiivne („cloud-active”).”

2.6 Euroopa Komisjon käivitas 2009. aastal uuringu „Pilvandmetöötluse tulevik” (8), toetudes digitaalsektori ekspertide ja teadlaste rühmale.

Lisaks käivitas komisjon avaliku konsulteerimise (9), mille tulemused annavad sisendi 2012. aastal tutvustatava Euroopa pilvandmetöötluse strateegia ettevalmistamisse.

Pilvandmetöötlus on Euroopa 2020. aasta strateegia, eelkõige selle kahe juhtalgatuse digitaalse tegevuskava ja innovatsiooni rakendamise oluline element.

Teadusuuringute seitsmendast raamprogrammist (10) juba rahastatakse pilvandmetöötlust.

2.7 Muuhulgas avaldas ENISA (11) 2009. aasta novembris aruande „Pilvandmetöötlus: eelised, ohud ja soovitused infoturbeks”.

2.8 NIST (12) avaldas hiljuti dokumendi „Pilvandmetöötluse standardite tegevuskava (NIST CCSRWG – 092 – 5. juuli 2011)”.

3. Pilvandmetöötluse sissejuhatav tehniline tutvustus

3.1 Katseid leppida kokku ühtses määratluses on olulisel määral takistanud arendajate püüdlused nimetada oma olemasolevaid tarkvarasid pilvandmetöötluse lahendusteks või nn cloud ready toodeteks.

Siiski on saavutatud laiaulatuslik konsensus selles osas, et pilvandmetöötlust saab kiiresti kasutada, seda on lihtne laiendada ja see pakub kasutusel põhineva maksmise lahendust.

3.2 Mis iseloomustab pilvandmetöötlust?

— Dematerialiseerimine: kasutaja, eraisik või ettevõte, nende infotehnoloogiliste vahendite konfiguratsioon, asukoht või hooldamine muudetakse võimalikult nähtamatuks.

— Lihtne juurdepääs: internetile juurdepääsu olemasolul võivad kasutajad pääseda ligi oma andmetele ja oma rakendustele hoolimata oma asukohast või varustusest (arvuti, tablett, nutitelefon).

— Dünaamiline jaotamine: tarnija kohandab reaalajas jagatavat arvutijõudlust vastavalt kasutaja vajadustele. See võimaldab kasutajal katta laadimiste tipphetked ilma, et ta peaks investeerima infotehnoloogilistesse vahenditesse, mis on alakasutatud kahe tipphetke vahel.

— Ühine kasutamine: tarnija võib osutada dünaamilist jaotamist kasutades infotehnoloogilisi vahendeid mitme kasutaja vahel. Nii võib ta saavutada mitmetest tuhandetest arvutitest koosneva kobararvuti suurema ja parema ühise kasutamise.

— Kasutamisel põhinev maksmine: kasutaja maksab vaid infotehnoloogiliste vahendite reaalse kasutamise eest, võttes arvesse oma vajaduste arengut arvutijõudluse järele. Lepingulised tingimused on veel tihti ajutist laadi, aga need hakkavad standardiseeruma.

3.3 Ettevõtetes võtavad pilvandmetöötluse omaks kõigepealt sellised rakendused nagu sõnumivahetus, koostöö ja veebipõhise konverentsi vahendid, arendus- ja katsetuskeskkonnad, kliendisuhte haldus- ja „Business Intelligence” süsteemid.

Tulevikus on enamik infotehnoloogilistest rakendustest võimelised pilvandmetöötlust kasutama.

3.4 Pilvandmetöötlust kasutatakse tavaliselt ühes kolmest mudelist (või kombinatsioonina), mis varieeruvad osalisest täielikuni ja mis on suunatud erinevatele klientidele:

— IaaS (Infrastructure as a Service)– infrastruktuur kui teenus), kus pilvandmetöötlus hõlmab vaid infrastruktuuri. See on suunatud suurettevõtete IT-teenustele,

— PaaS (Platform as a Service)– platvorm kui teenus), kus pilvandmetöötlus hõlmab infrastruktuuri ja tarkavara. See on suunatud tarkvara arendajatele,

— SaaS (Software as a Service)– tarkvara kui teenus), selle puhul on tegemist täielikult, kuni rakendustarkvarani pilvandmetöötlusega hõlmatud lahendusega. See on suunatud eelkõige lõppkasutajatele, kes ei ole tingimata IT-spetsialistid, nt eraisikute e-kirjad.

3.5 Era-pilvandmetöötlus areneb hoogsalt. Seda kasutatakse ettevõtte siseselt – nii võib ettevõte saada kasu ka pilvandmetöötluse paindlikkusest ja tootlikkusest, muretsemata sealjuures raskuste pärast, mis on seotud pilvandmetöötluse teenuse väljast ostmisega.

See lahendus näib vastavat eri vajadustele:

—	valmistada ettevaatlikult ja ettevõtte siseselt ette olemasolevate infosüsteemide ülekannet pilvandmetöötlusel toimuvale platvormile,

—	orienteerida ettevõtte majasisesed IT-osakonnad teiste osakondadega võrreldes rohkem teenustele ja muuta need rohkem läbipaistvaks kasutamisel põhineva arveldamise kaudu.

4. Pilvandmetöötluse mõju

4.1 Mida võib üks ettevõte pilvandmetöötluselt oodata?

4.1.1 Nagu juba eelnevalt osutatud, pärib pilvandmetöötlus oma teatud koostisosade tugevad ja nõrgad küljed.

4.1.2 Meenutagem siis alguses mõningaid ettevõtete jaoks kaasnevaid kasutegureid, mis ei tulene pilvandmetöötlusest, vaid pigem IT-süsteemide halduse esilekerkimisest:

—	nad saavad keskenduda oma põhitegevusele;

—	nad saavad kasu mastaabisäästust tänu teenuseosutajate industrialiseerimisele ja koondumisele;

—	nende käsutuses on spetsialistide ekspertteadmised ja teenusekvaliteet.

4.1.3 Ühe hiljutise uuringu kohaselt moodustab 70 % majasiseste IT-osakondade kuludest juba olemasolevate vahendite haldus. Kui selle teenuse saaks sisse osta, siis oleks IT-osakonnal piisavalt vabasid vahendeid innovatsiooniks ja uuenduslike teenuste väljaarendamiseks.

4.1.4 Järgnevalt mõned kasutegurid ettevõtete jaoks, mis tihti esile tuuakse:

— madal alginvesteering: IT-süsteemi loomine või arendamine uute digitaalsete lahenduste jaoks ei eelda enam suuri investeeringuid arvutiklassidesse, serveritesse, tarkvarasse, rakenduspõhistesse koolitustesse jne.

Siiski tuleb märkida, et olemasolevate süsteemide kohandamine pilvandmetöötluse platvormi jaoks ja nende sinna ülekandmine nõuavad mahukaid investeeringuid nii ettevõtetelt kui tarkvara arendajatelt;

— vähendatud kasutuselevõtu tähtajad: arendusmeeskonnad keskenduvad peamistele probleemidele ega pea muretsema tehnilise infrastruktuuri pärast, mille eest hoolitseb pilvandmetöötluse osutaja. Eelkõige saab nii tagada materiaalse ja inimressursi olemasolu järkjärgult ja vastavalt nõudlusele;

— raamatupidamine ja kulude kontroll: pilvandmetöötlusega muutub informaatika pigem tegevuskuluks kui kapitalikuluks.

Hoolduskulud põhinevad üürikulul, eelkõige tark- ja riistvara läbipaistvad uuendused, otse ja elektrooniliselt tagatav vigase vahendi tehniline tugi tarkvara loojalt või serveri tootjalt;

— teenusemudeli tugevdamine: toetudes pilvandmetöötluse teenuseosutaja kohustustele kvaliteedi, kättesaadavuse, turvalisuse, vahendite ajas arenemise valdkonnas, muutub IT-osakondade jaoks üha lihtsamaks oma siseklientidele omakorda teenusemudeli pakkumine koos teenustaseme kokkuleppega (Service Level Agreement);

— töötajate liikuvus: pilvandmetöötluse lahendus säilitab ettevõtte kõigi töötajate – reisivad nad või mitte – andmetele juurdepääsu kvaliteedi ja lihtsuse.

4.2 Teatud ettevõtted on pilvandmetöötlusest eriti huvitatud, näiteks:

—	väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ning väga väikesed ettevõtted, kes näevad koos pilvandmetöötlusega võimalust vallata arvutivõimsust (riist- ja tarkvara ning pädevused) ilma takistavate liiga suurte nn sisenemiskulude tasumiseta;

—	alustavad ettevõtted, kes on tõsises arenguetapis ja kes teavad, et pilvandmetöötluse mudel lihtsustab nende arvutivõimsuse kohandamist nende tegevuse suurenemisega.

4.3 Kuidas valmistuvad süsteemide koostajad pilvandmetöötluseks?

4.3.1 Süsteemide koostajad (system integrators) tegelevad infotehnoloogiliste lahenduste loomisega klientettevõtete jaoks.

Nende koht IT-sektoris on muutunud oluliseks tänu nende ekspertteadmistele, nende tööjõule ja nende suutlikkusele kohaneda oma klientide töökoormuse vooga.

Euroopa turul on esirinnas Accenture, Atos, Cap Gemini, HP, IBM, Wipro jne.

4.3.2 Kuna infotehnoloogilised arengud on oma loomult ühekordsed ja ajutised, siis kasutavad IT-osakonnad süsteemide koostajate teenuseid, kui neil on vaja IT-spetsialiste ühe arendusetapi jaoks.

IT-osakonna alaline meeskond kaasatakse sellesse etappi vaid selleks, et paremini tagada järgmised etapid: kasutuselevõtt ja hooldus.

4.3.3 Pilvandmetöötlusega on süsteemide koostajad jätkuvalt vastutavad oma klientettevõtete jaoks lahenduste välja töötamise ja arendamise eest.

Arvestades uut tööd, mida see kaasa toob, võivad süsteemide koostajad pilvandmetöötluse arengule mitte lihtsalt hea pilguga vaadata, vaid suisa selle arengut soodustada.

4.3.4 Ometi tekib selle uue tegevuse jätkusuutlikkuse küsimus. Kas tegemist on ühekordsete tegevuste lisandumisega, nagu sektoris on seda ennegi juhtunud uue aastatuhande saabumisel või euroga liitumisel?

Mitukümmend aastat innovatsiooni ja tehnoloogia arengut on toonud kaasa tootlikkuse kasvu, mis ei ole vähendanud ei arengute mahtu ega IT-spetsialistide arvu. Vastupidi, see on võimaldanud suurendada märkimisväärselt infosüsteemide arvu ja ulatust.

Pilvandmetöötlus järgib loogiliselt seda suundumust. Seega peaks see avama infotehnoloogilised arengud süsteemi koostajate uutele tegevusvaldkondadele.

4.4 Kuidas valmistuvad tarkavara tootjad pilvandmetöötluseks?

4.4.1 Teiste hulgas ka Microsoft, Google, Oracle ja SAP peavad tegema suuri investeeringuid oma praeguste toodete muutmiseks, et neid saaks pidada pilvandmetöötluseks sobivaks (cloud computing ready).

4.4.2 Selleks tuleb teha märkimisväärseid investeeringuid uutesse IT-lahendustesse. Eelkõige on see tõsiseks väljakutseks teatud ärimudelitele.

Näiteks Microsofti Office 365 erineb täielikult selle tavamudelist, mis põhineb litsentsi müümisel kõnealuse tarkvara mis tahes toote esmakordseks kasutamiseks.

4.5 Milline on veebimajutuse pakkumisega seotud teenuste olukord pilvandmetöötluse aspektist?

4.5.1 IT-süsteemide haldamine ja eelkõige selle oluline roll veebimajutuse teenuse sisseostmisel (serverite, võrkude ja põhitarkvara puhul) on viimase kümne aastaga arenenud.

Pilvandmetöötlus avardab seda lähenemisviisi, pakkudes piiramatule hulgale kasutajatele (nii ettevõtjatele kui ka eraisikutele) sisse ostetavat teenust.

4.5.2 Pilvandmetöötlus seega pigem soodustab teenuste sisse ostmist, eelkõige seeläbi, et koondab ulatuslikud veebimajutuskohad, mis moodustavad hiiglaslikud serveripesad. Pilvandmetöötlus peaks seega viima sektori ümberkorraldamiseni, mille käigus kasvab konkurents pakkujate vahel ja tõhustatakse tohututele investeerimisvajadustele vastamiseks tarvilikke ühinemisi; selle käigus avaldatakse paratamatult mõju sotsiaalvaldkonnale, nagu on juhtunud ka teistes selliseid konsolideerimisetappe läbinud sektorites.

4.6 Kas avalik sektor käsitab pilvandmetöötlust kuidagi teisiti kui erasektor?

4.6.1 Avalik sektor tugineb strateegiatele, kultuuridele, inimestele ja organisatsioonidele, kelle eesmärgid, piirangud ja toimimisviisid sarnanevad erasektori omadega.

4.6.2 Sellest tulenevalt võib pilvandmetöötlusest avalikule haldusele oodata samasugust kasu nagu ettevõtluselegi (vt eespool).

Lisaks võiks tänu pilvandmetöötlusele saavutatav parem andmete kättesaadavus ja neile juurdepääs aidata parandada kodanikele pakutavaid avalikke teenuseid.

4.6.3 Avalikul sektoril on siiski ka teatud erijooned.

—

Üldjuhul rangemad säästutingimused

Selle tulemuseks on piiritletud eelarve, mis sunnib tegema kärpeid riiklikes investeerimisprogrammides, sh IT-valdkonnas. Kirjeldatud konteksti arvestades oleks pilvandmetöötlus igati õigustatud: see võimaldaks arendada IT-suutlikkust ilma eelnevate investeeringuteta.

—

Avaliku sektori teadustegevus

Kuigi teadustegevus toimub kahtlemata ka erasektoris, on see vägagi tavaline avalikus sektoris, kus tegutsevad riiklikud teadusasutused ja ülikoolikeskused ning luuakse avaliku ja erasektori partnerlust.

Teadustegevuses võib teatud perioodidel osutuda vajalikuks kõrgetasemeline IT-suutlikkus, mida pilvandmetöötlus suudab suurepäraselt pakkuda.

—

Avaliku sektori investeeringud

Tänu oma võimendavale mõjule võivad need ärgitada ja julgustada asjaomase riigi või Euroopa eraettevõtjaid, eriti telekommunikatsioonioperaatoreid, pilvandmetöötlusse investeerima. Mõned varasemad avaliku sektori investeeringud on mõjunud soodsalt erasektori investeeringutele ja strateegilisele positsioneerimisele. Näitena võib siinkohal tuua lennunduse ja kosmonautika, mobiilside, kiirrongid jt valdkonnad.

—	Teatud liikmesriigid on juba märkimisväärselt investeerinud oma haldustarkvara ühildamisse pilvandmetöötluse süsteemidega.

4.7 Kas pilvandmetöötlus mõjutab ka eraisikuid?

4.7.1 Pilvandmetöötluse lahendused ongi mõeldud just eraisikutele – näiteks Apple’i iCloud, Microsofti Office 365, Picasa jne.

4.7.2 Vaid üksikud eraisikud on valmis ostma ühe või mitu serverit, võrkude infrastruktuuri vms. Pealegi ei soovi või oska igaüks tegeleda sellise infrastruktuuri hooldamisega oma personaalarvuti puhul.

4.7.3 Seni vaid personaalarvuti kõvakettal olnud programmid (tekstitöötlus-, trükkimis-, foto- ja andmesalvestusprogrammid) on teenuste kujul pakutava tarkvara (SaaS) eeskujul järk-järgult asendumas veebiteenustega (vt eespool).

4.7.4 Nende teenuste põhiversioonide kasutamine on tasuta. Rahastamiseks tekib teenusepakkujal võimalus koostada nimekiri eraisikutest kasutajatest, samuti võimalikest turundus- ja reklaamisihtrühmadest. Tavaliselt pakutakse neile tasu eest täiendatud versiooni, mille salvestusmaht on suurem, millel on lisafunktsioone jne.

4.7.5 Eraisikute jaoks on pilvandmetöötlus ka lahendus IT-vahendite üha keerulisemaks muutumise probleemile, lihtsustades nende kasutamist tänu välisele toele. Ühtlasi on tegu mudeliga, mille puhul makstakse konkreetselt vastavalt kasutusele, mis sobibki IT-vahendeid vähe ja harva kasutavatele eraisikutele.

4.7.6 Pidev andmetele kaugligipääsu võimalus on kasutajatele üha olulisem. Mitmed tootjad (13) juba pakuvadki kasutajatele võimalust kuulata soovitud muusikat, vaadata oma fotosid jne peaaegu kõikjal.

4.8 Milline on majandus- ja kaubandusmõju kõrval pilvandmetöötluse sotsiaalne mõju?

4.8.1 Kõige rohkem mõjutab pilvandmetöötluse võidukäik ilmselt IT-spetsialiste.

4.8.2 Süsteemide koostajate töökoormus ei peaks pilvandmetöötluse tõttu küll kuidagi vähenema, vaid peaks selle rakenduste kasutussevõtu tulemusel ehk isegi märgatavalt suurenema. Ettevõtete IT-spetsialistid peaksid pilvandmetöötluse lahenduste väljatöötamise õppimiseks küll pingutama, kuid see ei tohiks kuidagi mõjutada töötajate arvu üldiselt.

4.8.3 Ettevõtete IT-spetsialistid (süsteemide koostajate klientide ettevõtetes), kes vastutavad arendustegevuse eest, jäävad ilmselt ilma oma peamisest tööülesandest: osaleda uute rakenduste arendamisel koos süsteemide koostajate IT-spetsialistidega, et tagada süsteemide parem hooldus pärast nende lahkumist. Kui pilvandmetöötluse pakkujad peavad oma sõna ja võtavad osaliselt üle süsteemide hoolduse, siis peaks ettevõtete asjaomaste arendustöötajate arv samas mahus vähenema.

4.8.4 Operatsioonisüsteemidega tegelevaid IT-spetsialiste peaks muutus rohkem mõjutama. Olgu meenutatud, et ulatuslikku mõju avaldas neile juba IT-süsteemide haldamise algus, mille tulemusena viidi nad üle IT-süsteemide halduse teenuse pakkujate alla. Pilvandmetöötlusega areneb jätkuvalt ka IT-süsteemide haldus, kuid sektor muutub oluliselt kontsentreeritumaks ja andmete ümberpaigutamine lihtsamaks. Sellest tulenevalt on oodata järjekordset töötajate arvu vähenemist operatsioonisüsteemide kasutamise ja veebimajutuse valdkonnas.

4.8.5 IT-lahenduste tervikuna või osaliselt sisseostmine suurendab distantsi IT-spetsialistide ja nende lahenduste lõppkasutajate vahel. Selline korralduslik või ka geograafiline kaugus vähendab nende kahe poole vahelist suhtlust. Suhtlemine aitaks aga viia vahetu ja tõhusa mõttevahetuseni ning eelkõige luua sotsiaalse sideme, tänu millele IT-spetsialistid mõistaksid paremini kasutajate raskusi ja ootusi ning suudaksid neile tulemuslikumalt reageerida.

4.9 Millised on pilvandmetöötluse lahenduste lepingu tähtsaimad aspektid?

4.9.1 Tarbija ja (pilvandmetöötluse lahenduste) pakkuja suhe võib väljenduda kahel moel: tasuta ja tasuliste teenustena. Nende eristamine ei ole sageli aga eriti selge. Näiteks võivad tasuta teenustega kaasneda mittevaralised kohustused, nagu kontekstipõhine reklaam või pakkuja õigus kasutada tarbija andmeid hiljem uuesti.

4.9.2 Tasuta või madala hinnaga teenused ongi tavaliselt mõeldud just eraisikutele. Siiski peavad nad eriti tähelepanelikult tutvuma üldtingimustega, sest kuigi need tunduvad üsna mitteformaalsed, on tegemist ikkagi lepinguliselt siduvate sätetega. Pealegi on pakkujale usaldatud teave väärtuslik ka eraisiku enda jaoks. Probleemide tekkides võib selguda, et tasuta teenus osutub ajakulu või andmete levimise tõttu üsna kulukaks.

4.9.3 Ka ettevõtted peavad pilvandmetöötluse lahenduste lepingu sisusse tähelepanelikult süvenema ja eriti hea, kui seda teeksid asjatundjad. Usaldab ju ettevõte välisele teenusepakkujale väärtuslikke andmeid või vahendeid, mis väärkasutuse korral võivad seada nad suurtesse raskustesse.

4.9.4 Pilvandmetöötluse lahenduste lepingud on harva läbiräägitavad ja enamik pakkujaid nõuavad, et nende potentsiaalsed kliendid aktsepteeriksid nende lepingu standardvormi. Ent nagu alati, võib pakkuja nõustuda lepingut kohandama juhul, kui tegemist on väärtusliku või talle piisavat strateegilist huvi pakkuva tehinguga.

4.9.5 Sõltumata sellest, kas tegemist on standard- või erilepinguga, peavad selles olema järgmised punktid:

—	pilvandmetöötluse lepingu tase (IaaS, PaaS, SaaS);

—	andmetele tagatud juurdepääsu tase ja vastutus andmete hävimise või kahjustamise korral;

—	võimaluste ühine kasutamine mitme kasutaja poolt (ülekoormamise oht);

—	pakutavate ja kasutatavate vahendite paindlikkuse tingimused ning kasutusel põhinev tasumine;

—	pilvandmetöötluse lahenduste pakkuja õigus või kohustus avaldada andmeid kolmandatele isikutele, näiteks kohtuinstantsidele;

—	teenuste tegelike pakkujate konkreetsed andmed, eriti kui arvestada süsteemi rohkeid tasandeid;

—	lepingust taganemise võimalus ja pakkuja tugi üleminekuperioodil;

—	lepingule nt vaidluse korral kohaldatav õigus ja kohtualluvus (riiklik või rahvusvaheline).

5. Pilvandmetöötluse nõrgad küljed

5.1 Pilvandmetöötlus põhineb internetil, millest ta peaasjalikult sõltubki. Tundub aga, et internet on mitmes aspektis, eelkõige tulemuslikkuse osas, saavutanud oma lae.

Kasutajate üha kasvav arv, pidevalt lisanduvad kasutusviisid, lausa plahvatuslikult kasvanud vahetatavate andmete maht (eelkõige audio- ja videoandmete vormis) ja kasutajate soov üha kiirema ühenduse järele on samuti toonud esile võimalikud interneti tulemuslikkuse probleemid. Pilvandmetöötlusega seotud andmete liikumine üksnes süvendab neid raskusi, suurendades vahetatavate andmete hulka, aga eriti lühendades kasutajatele vastuvõetavat ooteaega veelgi.

5.2 Võrgu vastupidavus on teine internetiga seotud oht pilvandmetöötluse jaoks. Tehnilised probleemid, küberkuritegelikud rünnakud ja ka poliitiliste juhtide otsused on viimasel ajal põhjustanud häireid interneti toimimises, mis näitab võrgu haavatavust ja eelkõige kasutajate suurt sõltuvust selle avaliku võrgu seisukorrast. Pilvandmetöötluse mudel rõhutab veelgi vajadust muuta see võrk, mille algne eesmärk ei olnud äriotstarbeline kasutamine, turvaliseks.

5.3 Pilvandmetöötluse teine peamine ja mitmetahuline nõrk külg on seotud andmete turvalisusega, mida ohustab eelkõige nende usaldamine sisseostetava teenuse pakkujale – nii ümberpaigutatavate kui ka muude andmete puhul.

See tekitab andmetele pideva juurdepääsu tagamise probleemi juhtudel, kui kohene juurdepääs andmetele on pilvandmetöötluse lahenduse kasutajale äärmiselt oluline või lausa elulise tähtsusega. Teiseks kerkib üles välise teenusepakkuja poolt säilitatavate ja hallatavate andmete konfidentsiaalsuse probleem.

See on eriti terav suure lisaväärtusega andmete puhul, eelkõige seoses tööstusspionaažiga.

5.4 Lahendused muutuvad häkkeritele seda ihaldusväärsemaks ründeobjektiks – ja seega ka haavatavamaks –, mida suuremad, nähtavamad ja tähtsamad on nende toimimiseks loodud ja rakendatud serverid. Vähendamaks võimalike sihtmärkide atraktiivsust, on vaja täiendavaid jõupingutusi ja eksperte.

Tasub märkida, et IT-teenuste (allhange, pilvandmetöötlus jne) pakkujad on juba väga teadlikud turvalisuse ja küberkuritegevuse küsimustest ning selles osas ilmselt paremini ette valmistatud kui enamik nende klientideks olevaid ettevõtteid.

Analoogiana võib tuua näite, et pangaseif võib olla küll ihaldusväärne ründeobjekt, kuid samas on juveelid seal ikkagi paremini kaitstud kui kuskil ehtekarbis kellegi magamistoas.

5.5 Eelnimetatud riskidele lisaks esineb probleem kohaldatava õigusega – kas selleks peaks olema andmete omanikule või andmete veebimajutajale kohaldatav õigus?

Ning millise järelevalveasutuse poole võib pöörduda õiguse kohaldamise kontrollimiseks või andmete omaniku ja veebimajutaja vaheliste lahkarvamuste lahendamiseks?

Sellega seoses tuleb meenutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/46/EÜ isikuandmete kaitse kohta ning komitee sellekohast arvamust (14).

Euroopa andmekaitsesüsteem toimib tõhusa tõkestajana igasuguste andmete edastamisel väljapoole Euroopat. Pilvandmetöötluse rahvusvaheline olemus tekitab küsimusi seoses andmete võimaliku edastamisega nii kliendi ja pakkuja vahel kui ka pakkuja infrastruktuuri sees.

Selles valguses on interneti ja konkreetsemalt pilvandmetöötluse (ülemaailmse) juhtimise puudumine järjekordne nõrk külg.

Lisaks andmekaitseküsimusele tekib küsimus ka autoriõiguste kohta. Kuna nimetatud õigustega hõlmatud andmeid on võimalik edastada ja levitada paljudel veebilehtedel, muutub keeruliseks neile kohaldatava kaitsmise, tasustamise ja järelevalve korra kindlaksmääramine.

5.6 Tänu IT-innovatsioonile on mõned ettevõtted suutnud saavutada juhtrolli: näiteks Microsoft ja Apple erakasutuseks mõeldud rakenduste (personaalarvuti, mobiiltelefon jne) puhul, aga ka otsingumootor Google ja sotsiaalvõrgustik Facebook. Euroopa on alati pööranud tähelepanu sellele, et niisugusel positsioonil olijad ei rikuks ülejäänud sektoris tegutsejate, näiteks tarbijate huve.

Mitmeid peamisi tehnoloogialahendusi hõlmava pilvandmetöötlusega seonduvad nii juhtrolli positiivsed küljed kui ka ohud, mistõttu Euroopa peab olema eriti hoolikas.

5.7 Ühilduvuse küsimus ei ole mitte üksnes tehniline, vaid ka äriline. Kui kasutaja valitud pilvandmetöötluse lahendus ei ühildu teiste süsteemidega, muutub see piiratuks ega lase edastada andmeid teise pakkuja süsteemi, mis takistab eri pakkujate vahelist konkurentsi. Avatud normide kasutamine ning teenuste ja rakenduste ühilduvuse tagamine võiks pakkuda lahendusi andmete lihtsaks ja kiireks edastamiseks ühelt teenuseosutajalt teisele ilma erilise kuluta kasutaja jaoks.

5.8 Kõik kirjeldatud nõrgad küljed on takistuseks pilvandmetöötluse mudeli laialt kasutusse võtmisel. Selliste probleemide ja nendest tulenevate vaidluste kajastamine (erinevates ajakirjandusväljaannetes, sotsiaalvõrgustikes jne) võib pilvandmetöötluse mainet tõsiselt kahjustada ning viia nii kasutajate kui ka pakkujate usalduse kadumiseni.

6. Euroopa ees seisvad raskused ja võimalused

6.1 Euroopa Komisjon on võtnud eesmärgiks muuta Euroopa pilvandmetöötluse valdkonnas aktiivseks (vt Neelie Kroesi tsitaat eespool). Ei ole aga päris selga, kas aktiivsuse all mõeldakse lihtsalt pilvandmetöötluse kasutamist või pigem selle arendamist. Esimese tõlgenduse püüdlus oleks ilmselgelt äärmiselt ambitsioonitu. Eesmärk muuta Euroopa pilvandmetöötluse alal tulemuslikuks (cloud-productive) on hoopis selgem: soovitakse, et Euroopa leiaks selles valdkonnas uusi lahendusi, mitte lihtsalt ei kasutaks teiste poolt pakutavat.

6.2 Digitaalvaldkonnas – nii teenuste, toodete kui ka sisu osas – domineerivad suuresti Põhja-Ameerikas ja Aasias asuvad välisettevõtted.

Seevastu telekommunikatsiooni valdkonnas võib Euroopa uhkusega pidada end teiste piirkondadega võrdväärseks. Näiteks Deutsche Telekom, Orange ja Telefonica kuuluvad tipptegijate hulka.

6.3 Ajal mil digitaaltööstus on majanduskasvu mootor, kipub Euroopa aga maha jääma.

Lähiminevikus on Euroopa teatud valdkondades, eelkõige mobiilsidesektoris, tõestanud, et suudab olla juht ja eestvedaja, kuigi viimasel ajal on seegi positsioon pisut nõrgenenud.

6.4 Pilvandmetöötluse lahenduste kasutuselevõtt on uus võimalus jõupositsioonide muutmiseks. Teisisõnu: kõik osalised hakkavad uuesti konkureerima juhtpositsiooni nimel kogu maailma tasandil ning praeguste domineerijate positsiooni hakkavad ohustama konkurendid või uued tegijad.

6.5 Pilvandmetöötluse ülemaailmne iseloom nõuab ülemaailmsete põhimõtete ja normide arendamist, mille nimel peab Euroopa Liit jätkama koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega. EL peab tegema jõupingutusi nende ülemaailmsete normide ja põhimõtete arendamisel ning kindlustama, et need tagavad isikuandmetele Euroopa õigusaktides sätestatud kõrge kaitse.

6.6 Euroopal on uues ülemaailmses konkurentsis nii mõnigi trump varuks:

—	suurepärane digitaalinfrastruktuur; jõudsalt arenev kiudoptika; infrastruktuuri kontrollib ja juhib väike rühm end aja jooksul tõestanud ettevõtteid, kes suudavad mõjutada telekommunikatsioonistandardeid ja tehtavaid investeeringuid;

—	võime ja oskus ajada jõulist poliitikat soosimaks avaliku sektori investeeringuid, mis võiksid omakorda erasektorit investeerima innustada;

—	piirkonna või riigi tasandil tegutsevad VKEd, kes eelistavad kohalikke äripartnereid ja seega ka Euroopa pilvandmetöötluse ettevõtjaid;

—

teatud valdkondi (nt tervishoid, relvajõud, ühistransport, avalik sektor) reguleerivad riiklikud või ka Euroopa reeglid ja seepärast eelistatakse neis riiklikke või Euroopa pilvandmetöötluse teenuste pakkujaid; teisi sektoreid (nt pangandus, kindlustus, energeetika, ravimitööstus) piirab aga andmekaitsenõue, mistõttu nende võimalus valida sobivaim väljaspool riiki või Euroopat tegutsevate pakkujate hulgast on kitsam.

Brüssel, 26. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Terves dokumendis kasutatakse termineid „Euroopa” või „Euroopa Liit” või „EL” samas tähenduses.

(2) EMSK arvamus „Isikuandmete kaitse”, ei ole veel Euroopa Liidu Teatajad avaldatud (ELT C 248, 25.10.2011, lk 123).

(3) EMSK arvamus „Elektroonilised sidevõrgud”, ELT C 224, 30.8.2008, lk 50.

(4) EMSK arvamus „Mõtisklused elektroonilise side universaalteenuse teemal”, ELT C 175, 28.7.2009, lk 8 (CESE 1915/2008).

(5) EMSK arvamus „Interneti edendamine”, ELT C 175, 28.7.2009, lk 92.

(6) EMSK arvamus „Interneti-põhise loomingulise infosisu kohta ühtsel turul”, ELT C77, 31.3.2009, lk 63.

(7) ELT C 77, 31.3.2009, lk 60 ja ELT C 255, 22.9.2010, lk 116.

(8) Euroopa Komisjon, infoühiskond ja meedia, ekspertrühma aruanne. Aruande raportöör oli Lutz Schubert.

(9) 16. mai – 31. august 2011.

(10) Või FP7 (teadusuuringute seitsmes raamprogramm).

(11) Euroopa Võrgu- ja Infoturbeamet (European Network and Information Security Agency).

(12) Ameerika Ühendriikide riiklik standardite ja tehnoloogia instituut (National Institute of Standards and Technology).

(13) Amazoni Cloud Drive ja Apple’i iCloud.

(14) EÜT C 159, 17.6.1991, lk 38 (CESE 569/1991).

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/48

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Püügipiirkondade arendamine kalavarude haldamiseks ja kalapüügi kontrollimiseks” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 24/09

Raportöör: Brendan BURNS

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee otsustas 20. jaanuaril 2011 vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Püügipiirkondade arendamine kalavarude haldamiseks ja kalapüügi kontrollimiseks” (omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 6.oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (27. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 147, vastu hääletas 6, erapooletuks jäi 15 liiget.

1. Soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab kiiduväärseks kavatsust muuta põhjalikult ühist kalanduspoliitikat ja eelkõige eesmärki luua detsentraliseeritud poliitika, mis sõltub vähem Brüsselis tehtavatest põhjalikest otsustest ning jätab rohkem võimalusi kalavarude haldamise üle otsustamiseks kohalikule ja piirkondlikule tasandile. Ometi on puudu sellise poliitika toimimiseks hädavajalikust üksikasjalikkusest, selgusest ja sanktsioonide korrast, mis tuleb tingimata lisada.

1.2 Ilma korralike kalavarudeta ei saa olla ka jätkusuutlikku kalandust. Seepärast on soovitatav prioriseerida keskkonnaalast jätkusuutlikkust kui majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse alust ning kaasata see ka algmäärusesse. Selleks tuleb poliitikas juhinduda teaduslikust, ökosüsteemidele tuginevast lähenemisviisist, arvestades ettevaatuspõhimõtet.

1.3 Maksimaalsel jätkusuutlikul saagikusel põhinevate püügikvootide juhtimissüsteemi kavade tõhusaks toimimiseks tuleb hiljemalt 2015. aastaks kehtestada sellised kõrgemad piirmäärad, mis tõepoolest tagavad kõigi reguleerimisega hõlmatud liikide hea seisundi.

1.4 Pakutud turupõhise kaubeldavate kalapüügiõiguste süsteemiga, mille puhul püügilubade väljastamine sõltub varasemast kalandusalasest tegevusest, kaasneb oht, et juba varemgi ülepüüki teinutel lubatakse samamoodi jätkata. Seepärast soovitab komitee liikmesriikidel kohaldada sätet, mille kohaselt kalapüügiõiguse saajad peavad tõendama, et nende tegevus ei kahjusta merekeskkonda ja et nad annavad olulise panuse rannikukogukondade heaolusse. Sel moel kontrollitaks kalavarude varjatud erastamist nii sotsiaal- kui ka keskkonnaaspektist.

1.5 Komitee peab püütud kalade tagasiheite osalist keeldu kiiduväärseks, kuid soovitab, et see tuleks konkreetselt siduda täiendustega selektiivsemates püügitehnikates.

1.6 Toetusi tuleks edasi maksta neile kalalaevastikele, kelle püügitegevus ei ole keskkonnale nii kahjulik (kes kahjustavad vähem kalavarusid ja merepõhja, heidavad vähem kalu tagasi jne), mitte aga püügimahu suurendamiseks.

1.7 ELi kalalaevastikule koduvetes kalastamisel kehtivad normid ja reeglid peaksid olema kohaldatavad ka siis, kui püügitegevus toimub avamerel ja kolmandate riikide vetes – topeltstandardeid ei tohiks lubada.

2. Sissejuhatus

2.1 Käesoleva arvamuse väljatöötamise ajal avaldati komisjoni ettepanekud ühise kalanduspoliitika teistkordse läbivaatamise kohta. Neis pakutakse välja põhjalik reform, et tegeleda praeguse olukorraga, mille märksõnadeks on ülepüük, kalalaevastiku liigne püügivõimsus, suured toetused, vähene majanduslik vastupanuvõime ja Euroopa kalurite püügimahu vähenemine. Arvamuses esitatakse tähelepanekud kalavarude haldamise eesmärgil püügipiirkondade arendamise kohta pakutava reformi kontekstis laiemalt.

3. Taust

3.1 ELi aluslepingute ja praeguse ühise kalanduspoliitika kohaselt on komisjonile antud algatusõigus ja nõukogule ainupädevus mere bioloogiliste ressursside kaitse valdkonnas. Selline ühise kalanduspoliitika ülesannete täitmiseks valitud detsentraliseeritud süsteem ehk täpsemalt nn ülevalt lähtuv lähenemisviis ei ole seni viinud lahendusteni, mis toimiksid ühise kalanduspoliitika rohketes eritingimustes ja geograafilistes piirkondades. Selle raames leitud lahendustega seoses nenditakse sageli, et puudub üks ja kõigile sobiv lahendus.

3.2 Sidusrühmade kaasamise vajadust tunnustati 2002. aastal läbiviidud esimeses reformis, mille tulemusena asutati piirkondlikud nõuandekomisjonid, millel on vaid nõustav ülesanne.

3.3 Lissaboni lepingu vastuvõtmisega tehti väga olulised sisulised muudatused. Nüüd kasutatakse kaasotsustamismenetlust Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel kõigis kalanduse reguleerimise küsimustes, välja arvatud nõukogu ainupädevusse jääva kalastamisvõimaluste kehtestamise küsimuse puhul.

3.4 Igale probleemile lahendust leida püüdes on komisjon ja nõukogu koostanud määrused, mis on liiga keerukad ega suuda pakkuda vastust Euroopa vetes esinevatele raskustele.

3.5 Kalandustööstuse esindajate sõnul on jõutud „peaaegu naeruväärse hulga üksikregulatsioonideni” püügivahendite tehniliste kirjelduste, lubatud väljapüügi liigilise koosseisu, tehniliste ettekirjutuste jne kohta, mis on esitatud 900 õigusaktis. Selline üksikasjalikkus aeglustab uuendustegevust, sest pidurdab toimivate lahenduste leidmist. Samuti on see õõnestanud usaldust kalandustööstuse ning ühist kalanduspoliitikat kontrollima määratud poliitiliste mehhanismide ja komiteede vahel. Seepärast püütaksegi paratamatult reeglitest pigem kõrvale hiilida kui neid järgida.

3.6 Praeguses ühises kalanduspoliitikas ei soosita sektori uuendustegevust ega uute võimaluste järeleproovimist, kuid kalurid ise on teinud mõned head algatused. Šotimaal tegeletakse järjepidevalt uuendustega, näiteks tursa kaitse Põhjameres. Märkimisväärne arv kalapüügilaevu on utiliseeritud, ja seda käsikäes püügipiirkondade sulgemisega reaalajas; merel viibitavaid piiratud arvu päevi planeeritakse arukalt; arendatakse täiendavalt selektiivsemaid püügivahendeid ja katsetatakse videovalvet. See on aidanud vähendada tagasiheite hulka, suurendada konkurentsivõimet ja parandada kalavarude säilitamist. Püügivahendite muutmisel ja täiustamisel on abi olnud ka paljudest teistest meetmetest, näiteks Hollandi kalatööstuses laialt kasutusele võetud piimtraalist ning kalapüügilaevade utiliseerimisest.

3.7 Kõigi nende algatuste lähtepunktiks oli kalandustööstuse tõdemus teatud probleemide (nt tagasiheite hulga) olemasolu kohta ja selle kohta, et esmajoones just tööstus peab aitama neile lahendust leida. Leidub ka muid piirkondlike lahenduste näiteid, mis tõendavad, et piirkondlikud meetmed annavad paremaid tulemusi kui Brüsselis tehtavad üldised korraldused.

3.8 Neid kõiki ühendab aga oluline piirang – praeguse ühise kalanduspoliitika kohaselt ei toimu vastutuse delegeerimist. Uuendustegevus, uute võimaluste järeleproovimine ja arendamine suudab reguleerimist mõjutada üksnes siis, kui komisjon soostub ideest kinni haarama.

3.9 Komisjoni kalduvust ajada reeglites rangelt näpuga järge võib seletada ehk suure sooviga püüda oma kohustusi edukalt täita. Eriti võis seda näha enne Lissaboni lepingu jõustumist, kuid kahjuks süvendab praegune regulatsioon seda veelgi. Mida tsentraliseeritumaks, keerukamaks ja sobimatumaks õigusloome muutub, seda rohkem väheneb sidusrühmade usaldus ja seega järgitakse üha vähem ka kehtestatud reegleid. See omakorda on õigustuseks rangemale kontrollile – ja nii jõutaksegi suletud ringi.

4. Üldmärkused

Kõiki eelmises osas (Taust) toodud põhjuseid arvestades on ilmselgelt õigustatud piirkondlike asutuste rajamine ELi poliitika elluviimiseks. Sellega seoses tekib aga mitmeid küsimusi.

4.1 Volituste delegeerimine

4.1.1 Et piirkondlike asutuste tegevus oleks tõeliselt tulemuslik, peavad neil olema strateegilised, teaduslikel andmetel põhinevad eesmärgid, mis on kindlaks määratud Brüsselis. Lisaks peaks Brüssel

—	vastutama piirkondade ja kalapüügipiirkondade võrdse kohtlemise tagamise eest;

—	kontrollima kalandustööstust, tagamaks ELi kvootidest ja sihtmääradest kinnipidamine ning eesmärkide järgimine.

4.1.2 Kuna iga kalapüügipiirkonna tingimused on geograafiliselt ja ka muudest asjaoludest tingitult väga erinevad, tuleb liikmesriikidele anda kohased vahendid. Seeläbi tagatakse, et reeglite ja õigusaktide koostamisse nii ELi kui ka piirkonna tasandil on igakülgselt kaasatud ka kalandussektor ning eksperdid, kes teavad ja mõistavad, milline lahendus ühes või teises piirkonnas toimib ja milline mitte.

4.2 Püügipiirkonnad ja piirkondlikud omavalitsused

4.2.1 Kuna need muudatused hõlmaksid väga paljusid valdkondi, ei ole käesolevas arvamuses võimalik pakkuda konkreetseid eesmärke. Võib vaid soovitada, et kõik püügipiirkonnad tuleks luua liikmesriike ja sidusrühmi kaasavate esindusorganite kaudu, eelkõige niisuguste organite kaudu, kes esindavad üksnes piirkondlikke huvisid, kuid kellel puudub üleeuroopaline pädevus.

4.3 Tagasiheide

4.3.1 See on muutunud aktuaalseks teemaks, eriti seoses kalapüügi käigus toimuva tagasiheitega. Merendus- ja kalandusvolinik Maria Damanaki pakkus sellele küsimusele osaks saanud meediakajastuse järel lahenduseks kehtestada ühise kalanduspoliitika läbivaatamisel osaline kalade tagasiheite keeld.

4.3.2 Kalade tagasiheite probleemi asjatundmatu käsitlemine võib viia kalandusega tegelevate kogukondade ja kalanduse jaoks kohutavate tagajärgedeni.

4.3.3 Rohke tagasiheite peapõhjus peitub kehtivates õigusaktides, mis reguleerivad mitme liigiga püügipiirkondi, kus paratamatult satub väljapüüki korraga eri liike. Selline kord, et igale liigile määratakse lubatud väljapüügi maht, millele täiendavalt kohaldatakse püügi liigilise koosseisu reegleid, millega reguleeritakse eri liikide väljapüügiks lubatud osakaalu, tekitab jäiga reegliteraamistiku, mis ei arvesta teatud kalaliikide rohkust või osakaalu ühes või teises ökosüsteemis.

4.3.4 Muudetud ühise kalanduspoliitika üks peaeesmärke peaks olema paremate kalandustavade juurutamise toetamine, nagu on täpsemalt esile toodud käesoleva arvamuse 3. osas, et tagasi heidetaks võimalikult vähe kalu.

Brüssel, 27. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

LISA

Komitee arvamuse

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel enam kui veerandi häältest:

Punktid 1.2, 1.3, 1.4, 1.6 ja 1.7

Välja jätta.

Hääletuse tulemus:

Poolt	:	46
Vastu	:	102
Erapooletuid	:	14

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/51

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kodanikuühiskonna roll ELi ja India vabakaubanduslepingus” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 24/10

Raportöör: Madi SHARMA

14. septembril 2010 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses

„Kodanikuühiskonna roll ELi ja India vabakaubanduslepingus”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 5. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (27. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 152, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 5.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et ELi ja India vabakaubandusleping oleks kasulik nii Euroopale kui ka Indiale, võimaldades saada kasu arengu, konkurentsivõime, jõukuse ja tööhõive kasvu näol. Kaubandus on oluline vahend arengu toetamiseks ja vaesuse vähendamiseks. Siiski tuleb selle majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid mõjusid kõigi osapoolte huvides hoolikalt, läbipaistvalt ja arusaadavalt hinnata. Antud kontekstis on kodanikuühiskonnal otsustav roll.

1.2 Kõnealuse vabakaubanduslepingu läbirääkimiste protsessis, sealhulgas selle potentsiaalsete mõjude määratlemises esineb mitmeid vajakajäämisi, mida mõlemad pooled peaksid käsitlema enne vabakaubanduslepingu lõpuleviimist. Komisjoni talituste seisukohavõtus täheldatakse, et „rohkem tähelepanu oleks võinud suunata mitteametlikule tööhõivele” ja põhjalikumalt analüüsida mõjusid, mida vabakaubandusleping avaldaks tööjõu ümberasumisele, sest see „võimaldaks täpsemalt prognoosida teisi sotsiaalseid mõjusid, nagu näiteks mõjud vaesusele, tervishoiule ja haridusele” (1).

1.3 Komitee tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 alusel teostatakse ELi ühist kaubanduspoliitikat „kooskõlas liidu välistegevusepõhimõtete ja eesmärkidega” ning et Euroopa Liidu lepingu artikli 3 alusel peab see aitama muu hulgas kaasa säästvale arengule, vaesuse kaotamisele ja inimõiguste kaitsele. Kaubandus ei ole eesmärk omaette.

1.4 Komitee soovitab viia viivitamata läbi uued uuringud, mis võtaksid konkreetselt arvesse vabakaubanduslepingu tegelikku mõju ELi ja India kodanikuühiskonnale (eelkõige Mode 4, VKEd, tööõigused, naised, tarbijaohutus, mitteametlik majandus, põllumajandus, vaesus ja juurdepääs põhitarbekaupadele, näiteks elutähtsatele ravimitele)). Läbipaistvuse huvides tuleks need uuringud läbi viia avalike akadeemiliste uuringute ja kodanikuühiskonnaga peetavate seminaride kujul. Saadud tulemusi saaks seejärel arvesse võtta praeguseks viimastesse faasidesse jõudnud läbirääkimiste osana.

1.5 Komitee kutsub nõukogu, Euroopa Parlamenti ja komisjoni üles tagama, et enne lepingu sõlmimist Euroopa Liit

—	võtaks arvesse ELi kodanikuühiskonna seisukohti ja muresid;

—	hindaks Mode 4 tõenäoliste stsenaariumide mõju, sealhulgas töö kvaliteeti ja kvantiteeti sektori ja liikmesriigi kaupa, täielikus konsultatsioonis sotsiaalpartneritega;

—	täidaks oma juriidilisi kohustusi tagada, et vabakaubandusleping ei suurendaks vaesust;

ning et leping

—	põhineks tõhusal inimõiguste klauslil, mis on kooskõlas ELi varasemate tavade ja määratletud poliitikaga;

—	sisaldaks jõulist säästva arengu peatükki, milles esitataks tööhõive- ja keskkonnaalased sätted, mida jõustataks tavapäraste vaidluste lahendamise menetluste teel koos tõhusate õiguskaitsevahenditega;

—	looks eelkõige ILO õigustel põhineva raamistiku nende jaoks, kes tegutsevad mitteametlikus majanduses;

—	sisaldaks kahepoolset sotsiaalkaitse klauslit, milles võetakse arvesse mitte ainult riske ELi ja India tööstusele, vaid ka riske ühiskonnale, sealhulgas tööjõu ümberasumisele.

1.5.1 Komitee soovitab luua kodanikuühiskonna järelevalvemehhanismi. Järelevalvemehhanismile tuleks anda pädevus esitada konkreetselt sotsiaalkaitse klausli aktiveerimise kohta soovitusi, millele vastavad asutused oleksid kohustatud põhjendatud vastuse esitama. Seoses sellise järelevalvetegevusega tuleks toetada kodanikuühiskonna koolitust ja haldussuutlikkuse suurendamist.

1.6 ELi ja India vabakaubanduslepingu sisu on praegu jätkuvalt konfidentsiaalne ning seega ei ole võimalik selle üksikasju käesolevas arvamuses käsitleda.

2. Sissejuhatus

2.1 ELi ja India vabakaubandusleping hõlmaks rohkem kui viiendikku maailma rahvastikust, muutes selle üheks kõige tähtsamaks vabakaubanduslepinguks maailmas. Lepingul on suur potentsiaal tuua märkimisväärset kasu nii ELi kui ka India ühiskonnale.

2.2 Mõlemad ühiskonnad seisavad silmitsi suurte majanduslike väljakutsetega, EL oma vananeva rahvastiku ja küllastunud turgude tõttu, India oma tohutu rahvaarvu ja kasvava linnastumise tõttu. Liberaliseerimine ja mõlema turu täiendav avamine, võttes arvesse nende kahe piirkonna ebavõrdset arengut, võib tuua kasu mõlema poole rahvastikule.

2.3 ELi ja India ettevõtlusorganisatsioonid nõustuvad, et esineda võib mõningast ümberasumist. Ent mõlema turu täiendav avamine ja oskuste arendamine, koolitusprogrammid, kahepoolne teadmistevahetus, infrastruktuuri arendamine ning tarneahela loomine ja ühisettevõtjate kaubandustegevus India ja ELi vahel võiksid kaasa tuua jätkusuutliku kasvu, suurema konkurentsivõime ja rohkem töökohti pikas perspektiivis. Euroopa ettevõtlus- ja tehnoloogiakeskusel (European Business and Technology Centre), mis loodi India turule sisenevatele ettevõtetele praktiliste lahenduste pakkumiseks, on tähtis osa teatud väljakutsetele vastamises.

2.4 Innovatsiooni edendamine vabakaubanduslepingu kaudu võib tagada ettevõtete tulevase konkurentsivõime. Euroopa ja India ettevõtted teevad üha rohkem koostööd mitmete sektorite tehnoloogiaarenduses. Indias on odav ja hästi kvalifitseeritud tööjõud märkimisväärse teadus- ja arendustegevussuutlikkusega. Siiski on mõlemal poolel vaja keskkonda, mis toetaks jätkusuutlikku investeerimist innovatsiooni. Kogemus ja eksperditeadmised, mida ELi ettevõtted omandavad Indias ning India ettevõtted ELis, võivad osutuda oluliseks vahendiks nendele nõudmistele vastamiseks.

2.5 Vabakaubanduslepingul on suur mõju välisinvesteeringutele. Alates 1991. aastast on India liberaliseerinud ja lihtsustanud oma välismaiste otseinvesteeringute süsteemi, et tõmmata ligi suuremaid rahalisi vahendeid, mis on viinud välismaiste otseinvesteeringute sissevoolu suurenemiseni. Vabakaubandusleping toetuks sellele alusele, tagades ELi ettevõtetele pääsu turule ja õiguskindluse (2). Vabakaubanduslepingutega loodud uues kontekstis tuleks hoolikalt hinnata India jaemüügiteenuste sektori välismaistele otseinvesteeringutele avamise mõju ning sellega seoses ka vajadust viia avamine läbi järk-järgult.

2.6 Käesolevas arvamuses ei vaadata läbi vabakaubanduslepingu võimalikke majanduslikke eeliseid. Selles käsitletakse lepingu ebakindlaid sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid mõjusid ELile – eelkõige seoses Mode 4ga – ning India vaesematele elanikkonnakihtidele. Need mõjud on ELi ettevõtete hoolsuskohustuse ja tootemargi kaitse huvide oluline osa. Teisel mandril kauplevate ELi ettevõtete ühiskondlik vastutus, töötajate ja inimõiguste küsimused ulatuvad Euroopa piiridest kaugemale.

3. Läbirääkimisprotsess

3.1 Läbirääkijad on konsulteerinud suurte ettevõtetega nii ELis kui ka Indias. Siiski valmistab komiteele kui kõiki kodanikuühiskonna rühmi esindavale nõuandvale organile muret asjaolu, et läbirääkijad ei konsulteeri kõigi ühiskondlike sidusrühmadega võrdsetel alustel. Komitee kutsub komisjoni võtma mõlema poole kõigi sidusrühmade seisukohti täielikult arvesse. Komitee kutsub komisjoni üles konsulteerima VKEdega seoses võimalike mõjudega; ametiühingutega seoses selguse puudumisega töötagatiste ja Mode 4 osas; tarbijarühmade ja põllumajandussektoritega seoses toiduohutuse ja toiduga kindlustatuse ning mitteametliku majandusega Indias.

3.2 Paljud ELi ja India valitsusvälised organisatsioonid ja ametiühingud, samuti ka ELi sihtasutused ja India mitteametlikud ettevõtted on väljendanud muresid seoses vabakaubanduslepingu võimaliku negatiivse mõjuga ja läbirääkimistel tooni andnud suhtumisega (3). Ehkki komitee tunnistab kaubandusläbirääkimiste konfidentsiaalsuse olulisust, ärgitab ta komisjoni selgitama samavõrd olulisel läbipaistvuse eesmärgil mis tahes arusaamatusi, avaldades nendes küsimustes oma ettepanekud.

3.3 Komitee leiab, et kaubandust ei saa Euroopa välisteenistuse pädevusest välja jätta. Euroopa poliitika sidusus on Euroopa väärtuste ja põhimõtete säilitamiseks esmatähtis. Komitee soovitab hoida kõiki asjaomaseid peadirektoraate teavitatuna kogu läbirääkimisprotsessi jooksul.

4. Säästva arengu mõjuhinnang

4.1 Euroopa Komisjon tellis sõltumatutelt konsultantidelt säästva arengu mõjuhinnangu, mis avaldati 2009. aastal (4). Mõjuhinnangus esitati prognoos, et ELi jaoks oleksid vabakaubanduslepingu sotsiaalsed mõjud väga väikesed, avaldamata mõju palkadele ja tuues kaasa üksnes vähese tööjõu ümberasumise; (5) India jaoks aga tõuseksid oskus- ja lihttööliste palgad lühikeses perspektiivis 1,7 % ja pikas perspektiivis 1,6 %, samuti toimuks mõningane tööjõu ümberasumine paremini tasustatud töökohtade suunas (6).

4.2 Euroopa Komisjon toob kõnealust säästva arengu mõjuhinnangut tugevalt esile, kui soovib rõhutada vabakaubanduslepingu üldiseid eeliseid. (7) Siiski on oluline märkida, et samas mõjuhinnangus hoiatatakse ka võimalike sotsiaalsete ja keskkonnaalaste ohtude eest.

4.3 ELi ametiühingud on väljendanud muret seoses töötajate õigustega ELis ja kutsuvad üles viima läbi mõjuhinnangu tõenäoliste Mode 4 stsenaariumide kohta enne läbirääkimiste lõpuleviimist. Selline hinnang peaks hõlmama mõju töö kvaliteedile ja kvantiteedile sektori ja liikmesriigi kaupa. Samuti peaks seejuures täiel määral konsulteerima sotsiaalpartneritega nii enne kui ka pärast vabakaubanduslepingu sõlmimist ning tooma välja siduvad soovitused ilmnenud negatiivsete mõjude ennetamiseks või leevendamiseks.

4.4 Säästva arengu mõjuhinnangus kirjeldatakse vabakaubanduslepingu mõju tööstandarditele ja töötingimustele Indias ebaselgena. India valitsuse ametliku statistika kohaselt on umbes 90 % India majandusest mitteametlik (või organiseerimata), mis jääb hinnanguliselt lähitulevikus üldiselt stabiilseks. (8) ILO ja WTO andmetel peavad mitteametlikus sektoris töötavad inimesed ära elama alla 2 USA dollariga päevas. (9) Suurem osa töötavatest naistest (üle 95 %) töötavad mitteametlikus sektoris ja on ebaproportsionaalselt suures ohus.

4.5 Mõjuhinnangus rõhutatakse võimalikke keskkonnaalaseid mõjusid, märkides tõenäoliseid mõõdukaid negatiivseid mõjusid atmosfäärile, (10) maa kvaliteedile, (11) bioloogilisele mitmekesisusele (12) ja vee kvaliteedile (13). Komitee leiab, et säästva arengu mõjuhinnangus endas esitatud hoiatusi tuleks arvesse võtta.

4.6 Mõjuhinnangu metoodika ei ole piisav tegelike mõjude väljaselgitamiseks. Mõjuhinnangu esmane tähelepanu on ametlikul majandusel, mille majanduslik modelleerimine on võrdlemisi lihtne (14). Seevastu põhineb sotsiaalsete ja keskkonnaalaste mõjude analüüs hinnangus vähem läbipaistvale kvalitatiivsele metoodikale. Samuti ei analüüsita mõjuhinnangus põhjalikult mõju süsinikdioksiidi heitkogusele, tarbijaohutusele ja toiduga kindlustatusele.

4.7 Komisjoni talituste seisukohavõtu kohaselt oleks võinud rohkem tähelepanu suunata lepingu mõjudele seoses inimväärse töö, mitteametliku tööhõive ja tööjõu ümberasumisega. See „võimaldaks täpsemalt prognoosida teisi sotsiaalseid mõjusid, nagu näiteks mõjud vaesusele, tervishoiule ja haridusele” (15).

4.8 Üllataval kombel ei käsitleta säästva arengu mõjuhinnangus mitmeid teisi uuringuid, milles on välja toodud vabakaubanduslepingu potentsiaalselt tõsised tagajärjed Indias, (16) ega ELi muresid, eelkõige seoses Mode 4 mõjuga ELi tööhõivele.

4.9 Komitee võttis hiljuti vastu arvamuse säästva arengu mõjuhinnangu kohta, milles esitatakse suunised headel tavadel põhineva metoodika kasutamiseks vabakaubanduslepingu täieliku mõju hindamisel (17).

4.10 Komitee soovitab läbi viia uued uuringud, mis võtaksid nimetatud suuniste alusel eraldi arvesse vabakaubanduslepingu tegelikku mõju ELi ja India kodanikuühiskonnale, sealhulgas eelkõige tööõigused, Mode 4, naised, tarbijakaitse, VKEd, mitteametlik majandus, keskkond, põllumajandus (sh toiduga kindlustatus), vaesus ja kliimamuutused. Need uued uuringud tuleks läbi viia sõltumatute avalike akadeemiliste uuringute ja seminaride kujul.

4.11 See kõik aga ei tähenda, et vabakaubanduslepingul oleks tingimata negatiivne mõju. Ent vähemasti tunnistatakse sellega esialgu tõenäosust, et vabakaubanduslepingul võib olla negatiivne mõju. Juba ainuüksi sellest piisab, et õigustada komisjonipoolset täiendavat läbivaatamist, eelkõige arvestades asjaolu (mida arutatakse allpool), et ELil on juriidiline kohustus hinnata oma välispoliitika mõjusid kodus ja väljaspool.

5. ELi kohustused

5.1 Kaubanduse liberaliseerimise üle läbirääkimisi pidava valitsuse esmane kohustus on võtta arvesse oma poliitika majanduslikke ja sotsiaalseid mõjusid. Kahtlemata on India peamiselt vastutav oma poliitika mõjude üle oma rahvastikule. Komitee tunnustab väljakutseid, millega komisjon silmitsi seisab suhetes Indiaga, kes õigustatult usub inimõiguste, töönormide, säästva arengu ja oma kodanikuühiskonna käsitlemisse omal viisil. Ent see ei tähenda, et ELil ei oleks selles osas oma sõltumatut vastutust. Nimelt on see ELi juriidiline kohustus.

5.1.1 Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 207 teostatakse ELi kaubandus- ja arengupoliitikat kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega. Need on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 ja sisaldavad järgmisi põhimõtteid

„inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine”

ning eesmärke

„toetada arengumaade säästvat majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonna-alast arengut, pidades esmaseks eesmärgiks vaesuse kaotamist.”

5.2 Komitee kutsub komisjoni üles täitma oma juriidilisi kohustusi tagada, et ELi ja India vabakaubandusleping on kooskõlas inimõigustega ja ei kahjusta jõupingutusi säästva majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase arengu edendamiseks ning vaesuse kaotamiseks..

6. Vabakaubanduslepingu järelevalve ja kohandamine

6.1 EL peab tagama, et tema poliitikal ei oleks võimalikke negatiivseid mõjusid vaesusele, ning aitama kaasa vaesuse kaotamisele. Seda kohustust on võimalik täita, tagades vabakaubanduslepingus klauslid, mille kohaselt võib kavandatud kaubanduse liberaliseerimist kohandada juhul, kui ilmnevad nimetatud mõjud, ja luues tõhusa järelevalvemehhanismi, mille alusel kõnealuseid klausleid jõustada saab.

6.2 Inimõiguste klausel

6.2.1 ELil on olnud tavaks lisada kahepoolsetesse lepingutesse sätted, millega tagada, et lepingud ei kahjusta sotsiaalseid eesmärke. Alates 1995. aastast on ELil poliitika lisada inimõiguste klausel igasse kolmandate riikidega sõlmitavasse kaubandus- ja koostöölepingusse (18). Hiljuti on tekkinud tava kohaldada olemasolevates raamlepingutes inimõiguste klausleid hilisemate lepingute suhtes. See võib õiguslikult siduv olla sõltuvalt esialgse inimõiguste klausli sõnastusest ja hilisema lepingu nn siduva klausli sõnastusest.

6.2.2 Esmatähtis on see, et vabakaubanduslepingu suhtes kohaldataks kehtivat inimõiguste klauslit, ükskõik kuidas see saavutatakse. ELi ja India 1994. aasta koostööleping sisaldab inimõiguste klauslit, ent see on varasemat tüüpi. Nagu on kinnitanud Euroopa Kohus, on kõnealuse klausli funktsioon võimaldada koostööleping lõpetada (19). See ei võimalda teiste lepingute, nagu näiteks vabakaubanduslepingu lõpetamist (20). Oluline on see, et vabakaubandusleping oleks kooskõlas ELi kehtiva poliitikaga inimõiguste klausli osas, seda kas uue inimõiguste klausli või hoolikalt koostatud siduva klausli kaudu.

6.2.3 Komitee rõhutab, et oluline on see, et vabakaubandusleping oleks kooskõlas ELi kehtiva poliitikaga inimõiguste klausli osas, seda kas uue inimõiguste klausli või hoolikalt koostatud siduva klausli kaudu. Seda seisukohta toetab ka Euroopa Parlament (21).

6.3 Säästva arengu sätted

6.3.1 Sama oluline on see, et jätkataks ja tugevdataks ELi head tava lisada vabakaubanduslepingutesse keskkonnaalased ja tööstandardid. Nii ELi ja Korea vabakaubandusleping kui ka Kariibi mere piirkonna foorumi (CARIFORUM) ja ELi majanduspartnerlusleping sisaldavad sätteid, mille kohaselt peavad pooled tagama, et ILO põhilised tööstandardid on täidetud (absoluutne standard) ja et olemasolevaid keskkonna- ja töökaitse tasemeid ei alandata (suhteline standard). Samuti sisaldavad lepingud muid teemaga seonduvaid sätteid.

6.3.2 Komitee tervitab seda, et volinik Karel de Gucht on väljendanud oma pühendumist sotsiaalsetele ja keskkonnalastele peatükkidele (22). Siiski kutsub komitee ka komisjoni üles tagama, et – vastupidiselt ülalnimetatud lepingute sätetele – kaasneksid nende sätetega sama kindlad jõustamismeetmed, mida rakendatakse vabakaubanduslepingu teiste osade rikkumise korral või näiteks Ameerika Ühendriikide vabakaubanduslepingute vastavates sätetes (23). Komitee kutsub komisjoni samuti üles looma koostööprogrammide või sarnaste mehhanismide kaudu stiimulid, mida toetaks nimetatud sätete rikkumise korral tõhus trahvisüsteem, nagu on soovitanud Euroopa Parlament (24).

6.3.3 Komisjon peab lisama ELi ja India vabakaubanduslepingusse jõustatavad töö- ja keskkonnaalased sätted, mida mõlemad pooled saaksid jõustada tavapäraste vaidluste lahendamise menetluste käigus ning millega kaasneksid õiguskaitsevahendid nii kaubanduskohustuste peatamise kui ka trahvide näol.

7. Sotsiaalkaitse klausel

7.1 Kõik vabakaubanduslepingud sisaldavad kaitseklausleid, mis lubavad kaubanduse liberaliseerimise peatada juhul, kui sellega kahjustatakse või häiritakse siseriiklikku tööstust. Eeldatavalt sisaldab ELi ja India vabakaubandusleping vastavaid sätteid. Siiski peaksid nimetatud sätted olema suunatud kõnealustele riskidele.

7.2 Komitee kutsub komisjoni üles tagama sellise kahepoolse sotsiaalkaitse klausli lisamise, milles võetakse arvesse mitte ainult riske ELi ja India tööstusele, vaid ka riske ühiskonnale, sealhulgas tööjõu ümberasumisele. See klausel peaks olema koostatud ELi ja CARIFORUMi riikide majanduspartnerluslepingu artikli 25 lõike 2 punkti b alusel, milles sätestatakse, et kaitsemeetmeid on võimalik kasutada juhul, kui „toodet imporditakse teise lepinguosalise territooriumile sellistes suurenevates kogustes ja sellistel tingimustel, et see tekitab või ähvardab tekitada häireid teatavas majandusharus, ”.

8. Kodanikuühiskonna järelevalvemehhanism

8.1 ELi ja India kodanikuühiskonnad on mõlemad väga organiseeritud ja proaktiivsed. Mõlema poole ametiasutustele oleks kasulik luua mehhanism läbipaistvuse ja konsulteerimise parandamiseks, samuti hirmude leevendamiseks, tagades kodanikuühiskonnale otsese kontakti otsustajatega.

8.2 Komitee soovitab, et kodanikuühiskonna järelevalvemehhanism loodaks selliselt, et see kaasaks osalejaid ettevõtetest, ametiühingutest, valitsusvälistest organisatsioonidest ja teistest säästva arengu mõjuhinnangus soovitatud sidusrühmadest. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võiks osaleda selles protsessis (25). Mehhanismi võiks luua ELi ja Korea vabakaubanduslepingu või ELi ja CARIFORUMi riikide majanduspartnerluslepingu eeskujul, hõlmates tervet rida kodanikuühiskonna sidusrühmi, kellel on tõhusa järelevalvemehhanismi loomiseks vajalik koolitus ja rahastamine (26).

8.3 Nii säästva arengu mõjuhinnangus kui ka Euroopa Komisjoni talituste seisukohavõtus soovitatakse järelevalvemehhanismi (27).

8.3.1 Sellisel järelevalvemehhanismil peaks olema ka konkreetne funktsioon seoses sotsiaalkaitse klausliga. Üldiselt sõltub kaitseklauslite tõhus rakendamine asjaomase tööstuse organiseerituse astmest. See on mitteametliku majanduse korral mõistagi palju keerulisem.

8.3.2 Komitee soovitab, et kodanikuühiskonna järelevalvemehhanismile tuleks anda pädevus esitada konkreetselt sotsiaalkaitse klausli aktiveerimise kohta soovitusi, millele vastavad asutused oleksid kohustatud põhjendatud vastuse esitama.

Brüssel, 27. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Euroopa Komisjoni talituste seisukohavõtt – Trade SIA for FTA EU-India (hinnang mõjule, mida kaubandus avaldab säästvale arengule ELi ja India vabakaubanduslepingu puhul), 31.05.2010.

(2) ELT C 318, 29.10.2011, lk 150.

(3) Uuringud on viidanud raskustele seoses järgnevaga: TRIPS-plus intellektuaalomandi õiguste sätted, finantsteenuste liberaliseerimine ja dereguleerimine, liberaliseerimine kaupadega kauplemisel ja põllumajandustoodete sektoris, suurte jaemüügikettide turule sisenemine, liberaliseeritud investeerimise ja riigihangete menetlused, ekspordipiirangute keelustamine. Vt nt S Polaski et al, India’s Trade Policy Choices: Managing Diverse Challenges (Carnegie, 2009), S Powell, EU India FTA: Initial Observations from a Development Perspective (Traidcraft, 2008), C Wichterich, Trade Liberalisation, Gender Equality, Policy Space: The Case of the Contested EU-India FTA (WIDE, 2009), K Singh, India-EU FTA: Should India Open Up Banking Sector? Special Report (Delhi, 2009), CEO/India FDI Watch, Trade Invaders: How Big Business is Driving the EU-India FTA Negotiations (2010).

(4) ECORYS, CUTS, Centad, Trade SIA FTA EU and India – TRADE07/C1/C01, 18.05.2009.

(5) Ibid, lk 17-18. Tööjõu ümberasumise prognoos jääks 250–360 vahele 100 000 inimese kohta.

(6) Ibid. Tööjõu ümberasumise prognoos jääks 1 830 ja 2 650 vahele 100 000 inimese kohta.

(7) Volinik Karel De Guchti kiri Euroopa Parlamendi liikmetele, 16.02.2011.

(8) National Commission for Enterprises in the Unorganised Sector, The Challenge of Employment in India: An Informal Economy Perspective, Volume 1, Main Report (New Delhi, April 2009), lk 2.

(9) Bacchetta et al, Globalisation and Informal Jobs in Developing Countries (ILO/WTO: Geneva, 2009).

(10) Vt joonealune märkus 4, lk 277. (2009. aasta mõjuhinnang – täielik viide on joonealuses märkuses 4)

(11) Ibid, lk 278.

(12) Ibid, lk 279.

(13) Ibid, lk 280.

(14) Ibid, lk 51.

(15) Vt joonealune märkus 1.

(16) Vt joonealune märkus 4.

(17) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, jätkusuutlikkuse mõjuhinnangud ja Euroopa Liidu kaubanduspoliitika, 05.05.2011, ELT C 218, 23.7.2011, lk 14.

(18) Euroopa Komisjoni teatis demokraatia põhimõtete ja inimõiguste tagamise tingimuse lisamise kohta ühenduse ja kolmandate riikide vahel sõlmitavatesse lepingutesse, KOM(1995) 216 (lõplik).

(19) Kohtuasi C-268/1994, Portugal vs. nõukogu [1996] EKL I-6177, punkt 27.

(20) L Bartels, Human Rights Conditionality in the EU’s International Agreements (Oxford: OUP, 2005), 255. See seisukoht oleks väidetavalt teistsugune selliste lepingute puhul, milles põhielementide klauslile on lisatud täitmatajätmise klausel, milles sätestatakse asjakohased meetmed.

(21) Euroopa Parlamendi 26. märtsi 2006. aasta resolutsioon, milles Euroopa Parlament „rõhutab, et inimõiguste ja demokraatia klausel on jätkuvalt vabakaubanduslepingu keskne element.” Vt ka Euroopa Parlamendi 11. mai 2011. aasta resolutsioonis väljendatud üldpoliitikat, mille kohaselt Euroopa Parlament „toetab kindlalt tava lisada Euroopa Liidu sõlmitud rahvusvahelistesse lepingutesse õiguslikult siduvad inimõiguste klauslid, kaasa arvatud Cotonou lepingu artiklis 96 esitatud selge ja täpne konsulteerimise mehhanism” ning Euroopa Parlamendi resolutsioon inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes (2005/2057(INI)).

(22) Vt joonealune märkus 7.

(23) Nt USA ja Jordaania vabakaubanduslepingu artikli 17 lõike 2 punkt b.

(24) Euroopa Parlamendi 25. novembri 2011. aasta resolutsioon inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes, punkt 2.

(25) Vt joonealune märkus 3, lk 275–280.

(26) Vt joonealune märkus 18.

(27) Vt joonealune märkus 4, lk 288. Vt joonealune märkus 1, lk 2.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/56

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi uus välis- ja julgeolekupoliitika ning kodanikuühiskonna roll” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 24/11

Raportöör: Carmelo CEDRONE

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee otsustas 14. septembril 2010 vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

„ELi uus välis- ja julgeolekupoliitika ning kodanikuühiskonna roll”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 25. mail 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (27. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 111, vastu hääletas 23, erapooletuks jäi 23 liiget.

1. Järeldused ja ettepanekud

1.1 Strateegia

1.1.1 Käimasolevate suurte muutuste oludes on Euroopa Liidul Euroopa välisteenistuse asutamise ja välispoliitika kõrge esindaja ametikoha loomisega avanevat võimalust ära kasutades vaja uuesti määratleda oma välispoliitika strateegia nii poliitika kui ka prioriteetsete sekkumisvaldkondade osas. Selle eesmärgi saavutamist võib soodustada ainult ühiste huvide vastastikuse jagamise ja tegevuse tiheda kooskõlastamise teel.

1.1.2 Euroopa annab kolmandiku maailma SKPst. Siiski on EL midagi enamat kui üksnes majandusühendus. ELi rolli tõelist ulatust on näha asjaolust, et ELi liikmesriigid ei suuda tänapäeval enam üksikute rahvusriikidena kaitsta oma huve, panna oma väärtusi rahvusvahelisel areenil maksma või leida lahendusi piiriülesteks muutunud probleemidele, näiteks rändele või terrorismile. Seetõttu aitaksid liikmesriikide suuremad ühised jõupingutused välispoliitika vallas ka piirata valitsustevahelise menetluse kasutamist või vältida üksikute riikide eraldi tegevust, nagu hiljuti juhtus. Vastasel juhul, kui selline suundumus peaks süvenema, võib see kiirendada mitte ainult ELi majandusliku, vaid ka poliitilise olukorra halvenemist ja selle tagajärjel seada ohtu ELi aluseks olevad demokraatlikud väärtused.

1.2 Tegevussuunad

1.2.1 EL peab säilitama eelkõige oma väärtused välispoliitikas, määratledes poliitikavaldkonnad ja ühised meetmed, et hoida rahu, ennetada konflikte, arendada stabiliseerivaid meetmeid, suurendada rahvusvahelist julgeolekut kooskõlas ÜRO harta põhimõtetega ning kindlustada ja toetada demokraatiat, õigusriiki, peamisi inimõigusi, rahvusvahelise õiguse, sh tööalaste põhinormide põhimõtteid ning abistada elanikkonda, keda on tabanud looduskatastroofid või inimtegevusest põhjustatud katastroofid. Ent kui Euroopa võtab kohustusi väljaspool oma piire, siis ei tee ta seda üksnes humaansusest või armastusest oma lähedaste vastu, vaid selle pärast, et niisugune toimimine on meie endi huvides, kui soovime säilitada heaolu Euroopas. Ühtlasi tuleb tegeleda põgenike küsimusega ja luua tulevikuvõimalusi elanike jaoks nende koduriikides.

1.2.2 EL peab asuma selles valdkonnas täitma juhtrolli ÜROs, kellele kuulub esmane vastutus rahvusvahelise rahu hoidmise eest. Sellepärast on vajalik ELi ja ÜRO tihe koostöö tsiviil- ja sõjaliste kriiside ning eelkõige humanitaarabi päästeoperatsioonide juhtimises.

1.2.3 Lisaks on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hinnangul vaja tõhustada integreeritud ja ühiseid poliitikameetmeid energiajulgeoleku ja -varustuse, toiduga kindlustatuse ja kliimamuutuse vallas, rändevoogude juhtimisel ning organiseeritud kuritegevuse, salakaubanduse, piraatluse ja korruptsiooni vastu võitlemisel. See integreerimise ja kooskõlastamise protsess peaks hõlmama ka kaubanduspoliitikat. Kokkuvõttes on tegemist märkimisväärse ja keerulise kohustusega, mis eeldab välispoliitikale mõeldud ELi eelarve kohandamist.

1.3 Geograafilised sekkumispiirkonnad

1.3.1 Euroopa Liidul tuleb jälgida kõike ja huvi tunda kõige vastu, mis toimub väljaspool tema piire, ning määratleda ümber oma poliitiliste liitude strateegia. Ent veel ei ole tal kõiki meetmeid ja vahendeid, et teha seda nii, nagu oleks vajalik ja nõutav selleks, et EL saaks olla rahvusvahelisel tasandil tõeline ja asjakohane poliitiline osaleja. Sellegipoolest ei seisne peamine probleem mitte vahendite puudumises, vaid suutmatuses tagada järjepidevust eri vahendite haldamises ja leida liikmesriikide vastavat poliitilist tahet.

1.3.2 Sellepärast peab EL, jätmata vähemalt majanduslikust vaatepunktist hooletusse oma suhteid maailma suurte piirkondadega – Põhja-Ameerikaga, kellega tal on strateegiline suhe, Lõuna-Ameerikaga ja Kariibi mere piirkonnaga, kellega on loodud kahe piirkonna vaheline strateegiline partnerlus, Hiinaga, Indiaga ja Venemaaga –, pöörama senisest veel suuremat tähelepanu suhetele enda geograafilistes piirides ja oma naabritega. Selleks tuleb saavutada koostoime kahepoolsete ja piirkondlike suhete vahel.

1.3.3 Selles perspektiivis näib vajalik viia lõpule laienemisprotsess Balkani riikide suunas, mis moodustavad väga tundliku piirkonna ELi piirialadel, jätkata läbirääkimisi Türgiga, arendada välja tõhus naabruspoliitika, keskendades oma tähelepanu olukorrale Vahemere piirkonnas ja Lähis-Idas.

1.3.4 Selleks on asjakohane rajada Vahemere poliitika uutele alustele, kasutades selleks uusi institutsioone, uusi koostööorganisatsioone, asjakohaseid vahendeid ja töövahendeid. Nende riikide demokratiseerimise ja ühiskonna arengu alaseid nõudmisi tuleb kuulda võtta ja toetada. ELi õlgadel on esmane vastutus selle eest, et tagada kiire ja valutu üleminek demokraatiale, mitte aga uuele, ehkki varjatud kujul diktatuurile, et mitte petta noorte ja kogu elanikkonna ootusi vabaduse, inimväärikuse ja sotsiaalse õigluse suhtes.

1.3.5 Selleks näib vajalik määrata rohkem ELi eelarve vahendeid koostööle kõnealuste riikidega, pidades eriti silmas institutsioonide asutamist, majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning töökohtade ja investeerimisvõimaluste loomist neis riikides.

1.3.6 Komiteel on selles on väga oluline roll: edendada inimestevahelist tegevust ja sekkumist ning arendada välja lahutamatu side Vahemere piirkonna ja Lähis-Ida kodanikuühiskonda tõeliselt esindavate organisatsioonidega, kes olid käimasolevate üleminekuprotsesside algatajateks. Eesmärk on toetada kodanikuühiskonna ja asjaomaste riikide valitsuste dialoogi, et suurendada demokraatlikku osalemist kodanikuõiguste ja õigusriigi kaitsmises.

1.3.7 Veel üheks ELi tegevuse prioriteetseks piirkonnaks peab olema kogu Aafrika kontinent, sest liidu julgeolek ja stabiilsus sõltub suures osas selle meile nii lähedal asuva mandri demokraatlikust arengust ja kasvust. Et leida lahendus kõrbestumisest, toidukriisist, Aafrika elanikkonna vaesumisest, korruptiivsetest ja valelikest režiimidest ning õigluse ja vabaduse puudumisest tingitud massilisele, ebastabiilsust tekitavale väljarändelainele, peab EL tegutsema tõhusalt ja viivitamata ning sõlmima Aafrikaga kokkuleppe.

1.4 Rahvusvahelised organisatsioonid

1.4.1 Edendades kooskõlastatud ja tõhusaid meetmeid rahvusvahelistes foorumites, soodustades ka nende põhjalikku muutmist, et need vastaksid paremini uutele ülesannetele ja vajadustele, peab EL suutma rääkida selles kontekstis ühel häälel, et tal oleks vaid üksainus esindaja.

1.4.2 Eelkõige tuleks ILO põhikonventsioonides sätestatud tööõigusi käsitleda võrdsel alusel majanduslike ja vabakaubandusõigustega. Ka ILO kontekstis peab ELil olema üks ja ühtne seisukoht.

1.4.3 Komitee usub, et EL peaks täitma selles valdkonnas üha aktiivsemat rolli, pöörates erilist tähelepanu G20 protsessile ja suhete loomisele ÜRO olulisimate esindusinstitutsioonidega, eriti majandus- ja sotsiaalnõukoguga (ECOSOC), kus EL peaks esindama ühiseid seisukohti. Sellega seoses võiks ECOSOCi reformimine võimaldada edasi liikuda ja soodustada lisaks ka kodanikuühiskonna seisukohtade laiemat kajastust kõnealuses organisatsioonis.

1.4.4 Tähelepanu keskmesse tuleb seada tõhusad ja pikaajalised poliitikameetmed, et kaitsta euroala ja luua asjakohased vahendid spekulatiivse tegevuse vastu võitlemiseks rahvusvahelisel tasandil, kaotada maksuparadiisid, vähendada vääringute vahetuskurssidel põhinevat konkurentsi, taastada majanduskasvu ja soodustada tööhõivet inimväärse töö edendamiseks. Aluslepingu artikli 136 muutmine on esimene oluline samm, mis on soodne eelkõige Euroopa Liidule, kuna on tagatud komisjoni keskne roll ja Euroopa Parlamendi kaasamine, teisisõnu aitab see kaasa demokraatlikule protsessile. Samamoodi tuleks toimida välispoliitika vallas (artikli 24 muutmine).

1.4.5 Sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemine on üks rahvusvahelise kooseksisteerimise aluseks olevate väärtuste kaitse ja edendamise eeltingimusi. EL peab edendama ulatuslikku konsulteerimist komitee, kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartneritega, et hõlbustada nende osalemist rahvusvaheliste organisatsioonide tulevastes valitsemisstruktuurides.

1.5 Julgeolekupoliitika

1.5.1 Julgeoleku- ja kaitsepoliitika tasandil tuleb tugevdada Euroopa Kaitseagentuuri, kiiremini rakendada alalist struktureeritud koostööd muu hulgas ka selleks, et saavutada kasulikku koostoimet ja kokkuhoidu riikide eelarves, suunates säästetud vahendid tulemuslikesse investeeringutesse, uute töökohtade loomisse või riigivõla vähendamisse.

1.5.2 ELi käsutuses olevaid julgeoleku- ja kaitsevahendeid peaks saama kasutada ja tunnustada piirkondliku julgeoleku täieõiguslike vahenditena.

1.5.3 Julgeoleku vallas tuleks ELil tegutseda esmajärjekorras oma lähinaabruses kriisialade stabiliseerimiseks toimuvate sekkumiste teel ja rahutagamisoperatsioonide kaudu.

1.5.4 Selles kontekstis loodab komitee, et ühiseid kogemusi võetakse kaitseagentuuris arvesse, nagu tehti pärast 1998. aasta Saint-Malo lepinguid, ja see lisatakse ühisesse julgeolekupoliitikasse.

1.6 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

Komiteel peab olema võimalik täita oma rolli ning anda ELi välispoliitika kujundamisse ja rakendamisse oma panus. Seepärast peab komitee kasulikuks, et temaga konsulteeritaks ELi välispoliitika küsimustes, eelkõige selleks, et tagada asjaomaste algatuste läbipaistvus ja järelevalve. Seepärast tuleks esile tõsta kõiki komitee arvamusi, milles antakse suuniseid ELi välis- ja julgeolekupoliitika kohta, ning arvamusi, milles käsitletakse koostööinstrumente, millel võib olla mõju välispoliitikale (1). Siinkohal võib komitee tegevus osutuda äärmiselt tõhusaks, toimides ühenduslülina liikmesriikide ja ELi meetmete ning kodanikuühiskonna väljendatud nõudmiste vahel.

1.6.1 See on vajalik selleks, et võimaldada kaasata organiseeritud kodanikuühiskonda ja üldsust otsuste tegemise protsessi rahvusvahelise poliitika küsimustes, mis mõjutavad otsesemalt majandust ja Euroopa kodanike elu.

1.6.2 Rahvusvahelisel tasandil võib komitee tegutseda ELi poliitikavaldkondades, milles soovitakse rõhutada kodanikuühiskonna rolli läbirääkimistel ja sõlmitud kokkulepete ellurakendamisel. Saadud kogemusi ja juba elluviidud algatusi arvestades leiab komitee, et tal tuleks koos oma partneritega edendada ELi rahvusvahelisi läbirääkimisi ning ühtlasi tuleks komitee kaasata kõnealuste – assotsiatsiooni-, kaubandus- või muude – lepingute täitmise ja rakendamise mehhanismi.

1.6.3 Konkreetselt jätkab komitee nõuandeprotsesside ja talle rahvusvahelisel tasandil antud osalemisvõimaluste raames suhete loomist nende riikide ja piirkondade kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kuhu liidu poliitika tuleb esmajärjekorras suunata.

1.6.4 Et komitee saaks asjakohaselt täita oma ülesandeid ELi kodanike huvides, on vaja, et komitee konsultatsiooniprotsess toimuks selle eri etappides ka ühise välisteenistuse delegatsioonide kaudu. Selleks võiks alla kirjutada komitee ja ühise välisteenistuse koostööprotokollile, võttes eeskujuks komisjoni ja komitee vahel juba sõlmitud koostööprotokolli. Tegemist võiks olla vastastikuse mõistmise memorandumiga, milles kehtestatakse eeskirjad ja menetlused struktureeritud koostööle.

1.7 ELi vahendid ja ülesanne

1.7.1 Aluslepingu võimalusi tuleb kasutada selleks, et EL saaks oma ühisele välisteenistusele tuginedes end rahvusvahelisel tasandil üha rohkem maksma panna, rääkides ühel häälel, suurendades sidusust ELi poliitikameetmete vahel ning ELi ja liikmesriikide poliitikameetmete vahel ning vältides oluliste ELi mainet kahjustavate lahkhelide tekkimist.

1.7.2 Vahendina tuleb väärtustada näiteks tõhustatud koostööd välispoliitika raames, nii et moodustuks riikide rühm, mis toimiks üha enam integreeritud välispoliitikat juhtiva ja liikumapaneva jõuna, luues stabiilsema ja sidusama institutsionaalse koosluse ühiste eesmärkide saavutamiseks. Alustuseks võiks allkirjastada Euroopa välispoliitika kohta pakti, nagu tehti ühisraha puhul (24.–25. märtsi 2011. aasta ülemkogu).

1.7.3 Komitee on seetõttu seisukohal, et ELi otsustusprotsessi tuleb parandada ja muuta tõhusamaks, eelkõige ka ELi nähtavuse suurendamiseks rahvusvahelisel tasandil. Seda silmas pidades loodab komitee, et Euroopa Liit leiab õiged meetodid ja ettepanekud, mis võimaldavad tal välispoliitika küsimustes üksmeelselt tegutseda.

1.8 Lähiaja prioriteedid

1.8.1 On vaja kõigi ühise välisteenistuse töö käivitamisse kaasatud Euroopa Komisjoni talituste maksimaalset koostööjõupingutust, vältides seda, et piirdutakse lihtsalt uue peadirektoraadi loomisega lisaks juba tegutsevatele.

1.8.2 Tuleb teha jõupingutusi – G20 tippkohtumisel ELi esitatud ettepanekute põhjal – rahvusvahelisel tasandil kokkuleppele jõudmiseks, et vältida ikka veel varjatult ähvardavate finantsspekulatsioonide kordumist.

1.8.3 Vahemere piirkond tuleb seada ELi koheste ja konkreetsete algatuste keskmesse.

1.8.4 Tuleb rakendada Euroopa Ülemkogu 16. septembri 2010. aasta ja 24.–25. märtsi 2011. aasta kohtumistel tehtud järeldusi liidu strateegilise partnerluse kohta.

1.8.5 Lisaks on vaja rakendada konkreetselt ja täpselt Lissaboni lepingu artiklit 11, kutsudes kõiki institutsioone üles täitma Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega konsulteerimise kohustust ning pidama tihedas seoses Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentidega aktiivset dialoogi teemadel, mis võivad avaldada otsest või kaudset mõju kodanikuühiskonnale.

2. Sissejuhatus

2.1 ELil avanes uue aluslepinguga võimalus teha välispoliitikas oluline samm edasi, kui liikmesriikide valitsused seda lubavad; EL saab nii tugevdada oma poliitilise osaleja rolli rahvusvahelises plaanis. Isegi kui uus alusleping ei vasta veel liidu objektiivsetele vajadustele, on see tekitanud liikmesriikides ja maailmas palju ootusi. Nüüd on vaja tehtud muudatusi konkreetselt ellu viia ja vastata asjakohaselt rahvusvahelise kogukonna ootustele, vastasel korral kaob ELi usaldusväärsus. Kõnealust eesmärki ei saa saavutada ilma kodanikuühiskonna aktiivse osalemiseta ja teda täielikult kaasamata. Komitee on Lissaboni lepingu artiklist 11 tulenevalt organiseeritud kodanikuühiskonna esindajana täielikult volitatud andma oma panuse Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikasse, mistõttu EL ja selle ühine välisteenistus peavad komiteed otseselt kaasama.

3. Uus rahvusvaheline raamistik

3.1 Minevikus on ELi roll välispoliitikas olnud pigem tagasihoidlik; tänaseks on rohkem võimalusi, mida tuleks allakäigu peatamiseks ära kasutada. Tegelikult muutub iga liikmesriigi roll eraldivõetuna selles üha marginaalsemaks, arvestades kiiresti ja pidevalt muutuvat rahvusvahelist olukorda. Seetõttu on vaja senisest suuremat Euroopa-sisest solidaarsust, viies võimupädevused üksikutelt riikidelt ühisele ehk kogu ELi tasandile, vältides riikidevahelist konkureerimist, mis on peaaegu alati kahjulik.

3.2 Euroopa Liit seisab praegu rohkem kui kunagi varem silmitsi arvukate globaalsete probleemidega, mille lahendamine nõuab suuremat ühtekuuluvust ja kavatsuste ühtsust, et toime tulla üha keerukamate ähvardavate ohtudega, mis muudavad geopoliitilist tasakaalu mitme jõukeskusega maailma suunas: Lähis-Idas, eelkõige ikka veel lahtises Iisraeli ja Palestiina küsimuses, Iraanis, Afganistanis, Iraagis, Sudaanis ja mujal maailmas on veel lahendamata konflikte või pingeid. Kogu Põhja-Aafrika keeb ülestõusuliikumistest autoritaarsete režiimide vastu, mille lõpplahendust on raske ette näha. Riikide julgeolekut ähvardavad mitmesugused globaalsed ohud, sh ususallimatus või uued tuumaprogrammid, nagu nt Iraanis.

3.3 Veel ühed väga olulised tegurid, millest võivad saada ebastabiilsuse ja mässu ajendid, on toiduga kindlustatuse küsimus, rahvastiku kasv, suurenev sotsiaalne ebavõrdsus, kaubanduse tasakaalustamatus ning võitlus maade ja haruldaste metallide pärast – nendele probleemidele tuleks lahendused leida juba algjärgus. Kõik need küsimused on seotud globaliseerumisega, mis aga siiski on riikidele pakkunud uusi võimalusi vaesuse, tööpuuduse jne vastu võitlemiseks.

3.4 EL on n-ö hädaolukorras, mis sunnib tegutsema. Ent ta peab seda tegema kiiremas korras ja viivitamata, paremini kui nt euro toetusfondi, Vahemere piirkonna, Lähis-Ida vms küsimuse puhul. Ühine välispoliitika on sellele kõigele suureks vasturohuks ja suurepärane vahend selleks, et paremini kaitsta ELi, tema ettevõtjate ja kodanike huve. Vahemere piirkonnas puhkenud kriis võiks pakkuda ELile võimaluse käivitada ühine välispoliitika.

4. Välispoliitika põhjused ja eesmärgid ning ELi seisukord

4.1 Globaliseerumisprotsess ja finantskriis on välja toonud ja suurendanud nõudmist uute finantseeskirjade järele ning vajadust ulatuslikuma maailma ja Euroopa tasandil valitsemise järele, mille eestkõneleja peab olema EL. Sellest tuleneb vajadus, et liikmesriigid peavad tegutsema tihedas koostöös ja väljendama ennast ühtselt rahvusvahelistes organisatsioonides, kus nad on praegu esindatud eraldi ja vahel ülemääraselt võrreldes nende kaaluga rahvusvahelises kontekstis. Euroopa Liidu delegatsioonid peavad saama esindada ELi seisukohta kõikides rahvusvahelistes institutsioonides (aluslepingu artikkel 34) alates ÜRO Julgeolekunõukogust (vt 24.–25. märtsi 2011. aasta Euroopa Ülemkogu otsus).

4.2 Komitee on seisukohal, et ELil peaks ühtselt tegutsemiseks olema globaliseerumise probleemidest ja võimalustest ühine strateegiline nägemus, milles on kindlaks määratud poliitilised prioriteedid ja esmased huvivaldkonnad, ning ta peaks tegutsema järk-järgult, laiendades sekkumismeetmete valdkonda vahendite ja tegevusvõime alusel. Selleks on ELi jaoks hädavajalik määrata maailma tasandil kindlaks liitude strateegia mitme jõukeskusega süsteemis. Tuleks lähtuda Atlandi-ülesest strateegiast, mida on vaja konsolideerida ühtse poliitilise lähenemisviisi kaudu, arvestades juba pikka aega olemas olevat kahesuunalist seost. Seda oleks vaja, et peatada praegu toimuv Atlandi ookeani kahe kalda vaheliste suhete nõrgenemine. See sunnib ELi täitma veenvalt ja usutavalt oma rolli, et soodustada konkreetselt mitmepoolsust ning põhja- ja lõunapoolsete riikide mõistlikku tasakaalu, arendades oma tegevust Ladina-Ameerika, Aasia ja eelkõige Aafrika mandri suunas.

4.3 EL peab tegema oma valikuid senisest hoolikamalt. Nii ähvardab viimastel aastatel üles näidatud tähelepanematus Vahemere lõunakalda kodanikuühiskonna üksuste suhtes, kus osutusid sisuliselt edutuks kõigepealt Barcelona protsess ja seejärel Vahemere Liit, kahjustada Euroopa Liidu enda stabiilsuse jaoks eluliselt tähtsa piiri julgeolekut. EL peab käsitlema seda keerukat problemaatikat vastutustundlikult kui võimalust, vastates nende riikide kodanikuühiskonna tsiviil-, majandus- ja sotsiaalarengu nõudmistele, soosides demokraatia ja õigusriigi kehtestamist.

4.4 Selliseid kaalutlusi tuleb laiendada ka ülejäänud Aafrika mandrile, kus EL ei saa jätta algatusvõimet Hiinale – ainsale riigile, mis tegevushaaret laiendab – ning unustada oma ajaloolist ja geograafilist vastutust, vaid tal tuleb sõlmida ühiskokkulepe kogu mandriga.

4.5 ELi aktiivsem ja tõhusam, seni hästi toiminud välispoliitika viiakse ellu tema geograafiliste piiride järkjärgulise itta ja lõunasse laiendamise teel. Seda protsessi tuleb veel täiendada läbirääkimistega, mis käivad Balkani riikide ja Türgiga, ent mida ei saa lõpmatult pikendada. Mõlemal osapoolel tuleb kõnealusele protsessile läheneda avatult, ilma eelarvamuste ja kartusteta.

4.6 Tegutseda tuleb vastastikustes huvides ja partnerluses riikide või piirkondadega, et saavutada tasakaalustatud areng, mis seaks huvide ja ühise tegevuse keskmesse inimese, alahindamata ELi ja tema kodanike strateegilisi huve. EL peab alati toetama ja edendama Euroopa sotsiaalse mudeli sisu ning rajama oma kokkulepped põhiõigustele ja tööõigustele.

4.7 Komitee on seisukohal, et on mitmeid poliitikameetmeid, millel on väljund ELi välissuhete valdkonnas, kus kodanikuühiskonnal on vältimatu roll, arvestades nende olulist mõju ka liidusiseselt. Seejuures peetakse konkreetselt silmas õigusi, spekulatiivse rahanduse eeskirju, rahapoliitikat (euro kui reservvaluuta ja rahvusvahelise majanduspoliitika instrument), energeetikat (mida sageli kasutatakse survevahendina), keskkonna- ja kaubanduspoliitikat, toiduga kindlustatust, julgeolekut ja terrorismivastast võitlust, sisserännet, korruptsiooni jne.

4.8 Seetõttu on tähtis, et Euroopa Komisjon pakuks – ka komitee abi kasutades – objektiivset, konkreetset ja tõhusat teavet ELi välispoliitilise tegevuse ning selle tähtsuse ja lisandväärtuse kohta võrreldes üksikriikide tasandil võetud meetmetega. Selline teave sageli puudub või liikmesriigid annavad seda moonutatud kujul. Seepärast on väga oluline ka Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide kaasamine.

4.9 Sellega seoses esineb oht, et Euroopa elanikkond tunneb ennast eksitatuna ning seab ELi kasulikkuse ja rolli kahtluse alla. Tegelikult ei ole eri riikide poliitiline eliit sageli huvitatud Brüsselis tehtud töö väärtustamisest, vaid muretseb pigem enda ellujäämise pärast lühiajalises perspektiivis kui huvitub pühendumisest pikaajalisele ja laiaulatuslikule strateegilisele projektile.

4.10 Euroopa Liit jääb ikkagi tasakaalustatud ja jätkusuutliku arengu mudeliks, mis põhineb õiguse, demokraatia ja rahumeelse kooseksisteerimise väärtustel ning mida tuleks laiendada naaberriikidele. ELi nn soovituslik võim, tema mõjujõu diplomaatia (transformational diplomacy) on võimaldanud meie mandri stabiliseerida, laiendades demokraatlikku protsessi ja arengut laienemis- ja naabruspoliitika kaudu paljudele riikidele.

4.11 Ent sellest veel ei piisa. Euroopa Ülemkogu kinnitas 16. septembri 2010. aasta kohtumisel, et liit peab olema tõhus maailma tasandil osaleja, valmis võtma ühist vastutust maailma julgeoleku eest ja täitma juhtivat rolli ühistele probleemidele ühiste lahenduste leidmisel.

4.12 EL jääb peamiseks abiandjaks abivajajate riikide jaoks, mistõttu peaks ta senisest paremini ära kasutama koostööpoliitikat. EL on maailma esimene kaubandusjõud ja tema seisukohad keskkonnapoliitika vallas on kõige arenenumad, nagu näitab hiljutine Cancuni tippkohtumine. Seega on tal õigus ja kohus osaleda eesliinil ja juhtivalt mitmepoolse korra uute eeskirjade kindlaksmääramises.

4.13 ÜRO on rahvusvahelise süsteemi alusorgan. Meil tuleb uuendada mitmepoolseid suhteid, et vastu astuda nii poliitilistele kui ka majanduslikele väljakutsetele. Tuleb tegutseda kaugeleulatuvalt kõikides rahvusvahelistes valdkondades ja aidata põhjalikult uuendada eri institutsioone – IMFi, Maailmapanka, WTOd. Lisaks tuleb anda G20-le konkreetsem ja sihipärasem roll eesmärgiga parandada majandus- ja finantstehingute reguleerimist, nagu nõuti juba ammu, loomata seejuures uusi hierarhiaid.

5. Julgeolekupoliitika

5.1 Euroopa Liit on välja arendanud ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika, luues kriisijuhtimisvahendid ja võttes arvesse liikmesriikide erinevaid seisukohti. Tal tuleb täita olulist stabiliseerivat rolli liiduga piirnevates riikides. Seetõttu peab EL nõudma kõikidelt riikidelt rahvusvahelise rahumeelselt kooseksisteerimise aluseks olevate põhimõtete kinnitamist ja järgimist, olles teadlik, et põhiõiguste osas järelandmisi ei tehta.

5.2 EL on juba ammu osalenud otseselt (või oma riikide kaudu) mitmesugustes sõjalistes ja tsiviilmissioonides. See on tegelikult üleilmne, vahel pelgalt sümboolne kohustus. ELi käsutuses olevaid vahendeid tuleb tõhustada, kasutada neid tõeliste ja asjakohaste piirkondliku julgeoleku vahenditena ning neid sellena ka tunnustada. EL peab konkreetselt sekkuma, kasutades kõiki oma vahendeid, nagu Euroopa ühine välisteenistus ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja / komisjoni asepresident.

5.3 EL peaks julgeolekuteemal tegutsema esmajärjekorras oma naabruses: Ida-Euroopas, Kaukaasias, Balkani riikides, Vahemere piirkonnas ja Aafrikas, kombineerides meetmeid kriisialade stabiliseerimise, rahuvalve, institutsioonide ülesehitamise ja majandusarengu eesmärgil. Just nendes valdkondades on kodanikuühiskonnal täita oluline roll, et soodustada rahumeelset arengut. Komitee on selles suunas tegutsedes juba väga aktiivne ja teeb tulemuslikku tööd.

5.4 Ka selline traditsiooniliselt riikide suveräänsuse valdkonda kuuluv sektor nagu julgeoleku- ja kaitsepoliitika muutub Euroopa kodanikuühiskonna ja avaliku arvamuse jaoks üha tähtsamaks, arvestades strateegilisi, sotsiaalseid ja eelarve tasakaalu mõjutavaid tagajärgi, mis võivad neid sektoreid hõlmavatel valikutel olla.

5.5 Seda silmas pidades peavad EL ja NATO arendama oma strateegilist partnerlust ning muutma seda põhjalikumaks, et parandada koostööd kriisijuhtimisoperatsioonides. Lisaks sellele, et Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika on ÜVJP määrava tähtsusega osa, loetakse seda ka Lissabonis 20. septembril 2010. aastal NATO ja ELi institutsioonide tippjuhtide osalemisel kokku lepitud Atlandi Liidu uue strateegilise lähenemisviisi lahutamatuks osaks.

6. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee roll

6.1 Komitee tegevuse eesmärk välissuhete valdkonnas on väljendada organiseeritud kodanikuühiskonna seisukohti ELi kaubandus-, laienemis-, arengu- ja välispoliitikameetmete kohta.

6.2 Komitee jälgib pidevalt Euroopa Liidu ja paljude maailma riikide suhete arengut, eelkõige riikides ja piirkondades, kellega ELil on struktureeritud suhted, säilitades ühtlasi kontaktid nende riikide kodanikuühiskonnaga. Kolmandate riikide majandus- ja sotsiaalpartneritega ning teiste kodanikuühiskonna organisatsioonidega on loodud tihedad suhted, et koostada ettepanekuid peamiselt majandus- ja sotsiaalküsimuste kohta ning et aidata tugevdada kodanikuühiskonda. Sellega seoses on vastu võetud ühisavaldused poliitilistele võimuorganitele.

6.3 Suhteid meie kolleegidega arendatakse alaliste komiteede kaudu. Nimelt on olemas ühised nõuandekomiteed kandidaatriikidega (Türgi, Horvaatia, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik) ja riikidega, kelle suhtes kehtib assotsiatsioonileping (Euroopa Majanduspiirkonna riigid). Asutatud on kontaktrühmad Lääne-Balkani riikide, Venemaa, Jaapani ja Ida-Euroopa naaberriikide jaoks. Samuti on olemas järelevalvekomiteed, kes tegutsevad oma kolleegidega Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna, samuti Ladina-Ameerika riikidega suhtlemise valdkonnas ning Vahemere Liidu raames. Kodanikuühiskonna ümarlaudadel kohtutakse regulaarselt Brasiilia ja Hiina majandus- ja sotsiaalnõukoguga.

6.4 Kõnealuste poliitikameetmete seas on komitee arendanud olulist tegevust muu hulgas kolmes järgmises valdkonnas:

—	arengupoliitika vallas teeb komitee komisjoniga regulaarselt koostööd, pakkudes organiseeritud kodanikuühiskonnale abi arengu peadirektoraadi erinevate ettepanekute kaudu AKV riikide kodanikuühiskonna organisatsioonidega ühiselt koostatud arvamuste või soovituste vormis;

—

ELi laienemise vallas töö kaudu, mida komitee teeb kandidaatriikidega, kellega ta asutab ühised kodanikuühiskonna nõuandekomiteed. Nende komiteede ülesanne on vahetada oskusteadmisi, kogemusi ja teavet ELi ja kõnealuste riikide ühiskondlike ja kutseorganisatsioonide vahel ühise poliitika ulatuse ja ühenduse õigustiku tulemusliku rakendamise kohta;

—

kaubanduspoliitikas tegutseb komitee koos asjaomaste riikide või piirkondade organiseeritud kodanikuühiskonnaga võrdsetel alustel rajatud mehhanismide vahendaja ja organiseeritud kodanikuühiskonna häälekandjana ning jälgib läbirääkimisi ja kavatseb tagada ELi sõlmitud lepingute majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase mõju järelevalve. See võib toimuda suurema osalemise kaudu läbirääkimistes ELi rahvusvaheliste lepingute üle, mis peavad kodanikuühiskonna kaasamise ja rolli sõnaselgelt ette nägema.

6.5 Komiteele on usaldatud ka ülesanne osaleda järelevalves ELi ja Cariforumi, ELi ja Kesk-Ameerika ning ELi ja Korea vahel sõlmitud kaubanduslepingute rakendamise üle. Kaubandusläbirääkimiste arvu kasv peaks märkimisväärselt suurendama kõnealuse ülesande mahtu. Ühtlasi tegeleb komitee demokraatia ja inimõiguste Euroopa vahendite ning rahvusvahelise koostöö vahendi järelevalvega, mis toimub erikohtumiste vormis komisjoniga ja koostöös Euroopa Parlamendiga, kellel on nende vahendite osas kontrolliõigus.

6.6 Komitee võib seega anda eriti tähendusrikka panuse ELi nende poliitikameetmete järjepidevuse parandamisse, millel on kasvav mõju rahvusvahelisele poliitikale ja mis omakorda sellest sõltuvad. Piisab sellest, kui mõelda tihedatele vastastikustele seostele siseturupoliitika ning rahvusvaheliste majandus-, finants-, rahandus-, energeetika-, keskkonna-, kaubandus-, sotsiaal- ja tööstussektorites ning paljudes teistes sektorites rakendatava poliitika vahel. Komitee tegevus võib osutuda eriti tõhusaks, toimides ühenduslülina liikmesriikide ja ELi institutsioonide meetmete ning kodanikuühiskonna väljendatud nõudmiste vahel.

6.7 Komitee on seisukohal, et nende eesmärkide poole tuleb püüelda ka kodanikuühiskonna piisava esindatuse ning tõhusa tegutsemise kaudu rahvusvahelistes organisatsioonides, alustades ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogust, ILOst ning majandus- ja finantsasutustest, mida oleks juba ammu tulnud põhjalikult reformida, et kohandada neid tänapäeval toimuvatele kiiretele muutustele ja tagada parem läbipaistvus otsustusprotsessides, milles sageli puuduvad tõhusad järelevalvesüsteemid.

6.8 Lissaboni leping pakub ELile tervikuna võimaluse tegutseda kooskõlastatult kodanikuühiskonnaga – seda mudelit tuleb rahvusvahelises kontekstis tutvustada ja edendada. Aluslepingu artikli 11 alusel võib komitee täita põhirolli ELi aluseks oleva osalusdemokraatia elluviimisel välispoliitikas, kehastades ja tagades kodanikke arvestavat diplomaatiat, muu hulgas algatuste läbipaistvuse osas. Neil põhjustel ja rahvusvahelisel tasandil seni tehtud töö tõttu on komitee seisukohal, et ta peab saama – nagu ta juba on teistes poliitikavaldkondades – üheks peamiseks Euroopa Komisjoni partneriks uue diplomaatilise välisteenistuse (Euroopa välisteenistus), Euroopa Parlamendi ja nõukogu kaudu, et töötada välja välispoliitikat ja teostada selle üle järelevalvet. Sellega seoses teeb komitee Euroopa välisteenistusele ettepaneku sõlmida kahe institutsiooni vahel vastastikuse mõistmise memorandum, mis aitaks paremini struktureerida kodanikuühiskonna osalemist ELi välispoliitikas – kas arvamuste koostamist taotledes või teisi korrapärase konsulteerimise mehhanisme kasutades.

6.9 Komitee töötab juba mõnda aega väga pingsalt rahvusvahelises plaanis; ta on loonud samalaadsete organisatsioonidega suhete võrgustiku mitmes maailma piirkonnas, olles ELi aluspõhimõtete ja kodanikuühiskonna nõudmiste esindaja majanduse, ühtekuuluvuse, partnerluse vallas ning võitluses diskrimineerimise ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu.

6.10 Komitee nõuab suuremat järjepidevust Euroopa Komisjoni eri peadirektoraatide ja ELi eri organite võetavate meetmete vahel. Ta leiab ühtlasi, et WTO peaks tööõigusi ning majanduslikke ja vabakaubandusõigusi käsitlema võrdsel alusel, kuigi on riike, kes ei kohalda või kes täielikult eiravad ILO põhinorme. Selliste valikute tagajärjed avaldavad mõju Euroopa ühiskonnale, ettevõtetele ja töötajatele. Sellepärast on komitee seisukohal, et EL peaks toetama globaliseerumise edasipüüdlikumat ja õiglasemat käsitust, et vältida seda, et majanduse taastumine jätkuks püsivalt ilma samaaegse tööhõive taastumiseta.

6.11 Komitee on seisukohal, et organiseeritud kodanikuühiskond tuleb aktiivsemalt kaasata rahvusvahelise poliitika küsimustesse otsese kaasamise ja Euroopa välisteenistuse poolse regulaarse konsulteerimise kaudu. Komitee soovib vältida seda, et ELi kodanikke ei teavitata õigesti kõigest toimuvast, mis puudutab neid otseselt.

6.12 Selles suhtes võib komitee olla vahelüliks, et viia Euroopa tasandile arutelu nendes küsimustes, mida ei saa enam lahendada riigi tasandil: ränne, energia, naabrusküsimused, keskkond, demograafilised muutused, korruptsioon, sotsiaalküsimused, toiduküsimus, kaubandus ja areng jne. Komitee saab ühtlasi hoida neid arutelusid päevakorral ka siis, kui teised kiireloomulised küsimused võivad need Euroopa tegevuskavast välja tõrjuda.

6.13 Komitee võib tutvustada ELi institutsioonidele ka oma kogemusi ja võimet analüüsida ELi konkreetseid poliitikameetmeid uutest seisukohtadest, mis esindavad kaasatud sektorite konkreetseid huve: sotsiaalmajanduse edendamine kolmandates riikides, põllumajandustootjate huvid rahvusvahelises toidukaubanduses, kodanikuühiskonna roll arengupoliitikas, rahvusvaheline veemajandus, rahvusvaheline põllumajandustoodete kaubandus WTO raames, väikeettevõtlus, sotsiaalne ühtekuuluvus, piirkondlik integratsioon jne.

Brüssel, 27. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Vt nt arvamused „Uuendatud Lissaboni strateegia väline mõõde” (ELT C 128, 18.5.2010, lk 41–47), „Arengut edendav piirkondlik integratsioon AKV riikides” (ELT C 317, 23.12.2009, lk 126–131), „Säästva arengu mõjuhinnangud ja Euroopa Liidu kaubanduspoliitika” (ELT C 218, 23.7.2011, lk 14–18), „Euroopa Liidu arengukoostöö rahastamisvahend: organiseeritud kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite roll” (ELT C 44, 11.2.2011, lk 123–128); ja „Demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend” (ELT C 182, 4.8.2009, lk 13–18).

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/63

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi (CCCTB) kohta”

KOM(2011) 121 lõplik – 2011/0058 (CNS)

2012/C 24/12

Raportöör: Joachim WUERMELING

6. aprillil 2011 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 115 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu direktiiv ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi (CCCTB) kohta”

KOM(2011) 121 lõplik – 2011/0058 (CNS).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 4. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011. aastal (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas.137, vastu hääletas 22, erapooletuid oli 15.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kava ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi (CCCTB) kehtestamiseks kui suurt ja olulist sammu Euroopa siseturu jaoks. Siseturu väljakujundamine nõuab ettevõtete maksustamisbaasi ulatuslikumat ühtlustamist.

1.1.1 Komisjoni direktiivi ettepanekut võib lugeda õnnestunuks, kuna CCCTBga luuakse . Kokkuvõttes võimaldavad esitatud eeskirjad kehtestada ettevõtte tulumaksu vastavalt majanduslikule suutlikkusele, vältida moonutusi ja ennetada maksudest kõrvalehoidmist. Direktiivi ettepanek vajab aga üksikasjades veel täiendavat täpsustamist, ent ka üksikuid muudatusi.

1.1.2 CCCTBga on võimalik vähendada või lausa kõrvaldada suur osa puhul ELis, nagu piiriülese kahjumi piiratud tasaarvestamine, siirdehindade keeruline arvutamine ja topeltmaksustamine ning püsivate tegevuskohtade ja tütarettevõtete ebavõrdne kohtlemine ELis ning vastavalt nende asukohale riigipiiride sees või neist väljaspool.

1.1.3 Komitee ootab, et direktiivi ettepanek viib juba keskpikas perspektiivis märkimisväärse vähenemiseni äriühingute jaoks ja halduskulude vähenemiseni liikmesriikide jaoks.

1.1.4 CCCTB viib . Ettevõtlusalased otsused siseturul ei sõltu tänu CCCTB-le enam maksualastest kaalutlustest. CCCTB edendab sel viisil õiglast ja jätkusuutlikku konkurentsi ja mõjutab positiivselt .

1.2 Komitee tunnistab , et CCCTB rakendamisega kaasneb , maksualaste võimaluste piiramine, maksutulude vähenemine või muud soovimatud tagajärjed. Eelkõige on oht, et Euroopa Liidus, kus 27 liikmeriigi jaoks käitatakse CCCTB süsteemi, puuduvad kiirelt muutuva ja ägedas konkurentsivõitluses globaalse majanduse tingimustes struktuurid, mille abil reageerida kiiresti globaalsetele maksumuutustele või stiimulipakettidele (nt teadus- ja arendustegevuses), mis võib viia välismaiste otseinvesteeringute kadumisele.

1.2.1 Ka CCCTB raames tuleb asjakohaselt arvesse võtta muret seoses maksusuveräänsuse piiramise ja maksutulude vähenemisega. Ajal, mil riikide rahandus on kogu ELis märkimisväärse surve all, on otsustava tähtsusega, et liikmesriikide tuludele ei avaldataks liialt suurt negatiivset mõju ja et liikmesriigid oleksid võimelised prognoosima oma rahvamajanduse arvepidamisele avalduvat mõju. oma maksustamisbaasi osa suhtes. Ent maksuõiguses võib CCCTBd puudutavaid majanduspoliitilisi meetmeid võtta nüüd üksnes Euroopa tasandil. Valitseb mure, et see vähendab Euroopa paindlikkust ja konkurentsivõimet võitluses välismaiste otseinvesteeringute eest, mille tõttu kaotatakse investeeringud sellistele riikidele nagu Šveits või Singapur.

1.2.2 Kas ja mil määral toob CCCTB endaga kaasa negatiivseid seoses ettevõtete asukohavalikuga, seda on praegu raske hinnata, seda enam, et selle otsuse langetamisel on ettevõtte maksustamine vaid üks paljudest olulistest teguritest. Komitee selleks teostada .

1.2.3 Maksustamisbaasi alus on laiaulatuslikum kui praegu liikmesriikides keskmiselt. See toob tulevikus endaga kaasa suuremad maksutulud. Kahjumi piiriülene tasaarvestus võib seevastu maksutulusid vähendada. Komitee on seisukohal, et aastate jooksul peaksid muutused olema kokkuvõttes tasakaalus ja üksikutel liikmesriikidel .

1.2.4 Komitee arvates . Seepärast toetab komitee direktiivis ettenähtud võimalust, et liikmesriigid kohandaks oma maksumäärad selliselt, et kokkuvõttes maksukoormus ei suureneks ega väheneks.

1.2.5 Seni peetud aruteludes on kesksel kohal loomulikult maksupoliitilised ja maksusüsteeme puudutavad küsimused. Komitee paneb aga Euroopa Parlamendile ja liikmesriikidele südamele, et kavale üldise hinnangu andmisel lähtutaks ka , mida CCCTB toob kaasa vabade ja õiglaste maksualaste konkurentsitingimuste loomisega kõikidele liikmesriikidele.

1.2.6 CCCTBga muutuvad erinevused . Komitee arvamuse kohaselt ei vähendaks CCCTB riiklike maksumäärade olulisust äriühingutele asukoha valimisel, kuna ka pärast CCCTB kehtestamist jäävad maksumäärad eri liikmesriikides erinevaks. Praeguses maksukonkurentsis on peamine teema kasumite ja kahjumite ümberpaigutamine liikmesriikidesse, kus maksustamismäärad on kas madalad või kõrged. CCCTBga keskenduks maksukonkurents neile teguritele, mida võetakse arvesse maksustamisbaasi jaotamise valemis.

1.3 Komitee eri liikmesriikides (konsolideerimine) kui CCCTB eeskirjade põhisisu. Üksnes konsolideerimise abil on võimalik kõrvaldada olemasolevad tasaarvestamise probleemid, võimaldada üleeuroopalisi maksuneutraalseid ümberkorraldusi ja vältida topeltmaksustamist. Kuna konsolideerimine on CCCTB peamine majanduslik eelis, siis peaks ühtne maksustamisbaas algusest peale seda elementi sisaldama.

1.4 CCCTB reguleerimisalast lähtuvalt ei pea komitee enam vajalikuks CCCTB kohest kohustuslikku rakendamist, vaid ka juurutamisetapil. Pikas perspektiivis peaks CCCTB olema aga ettevõtetele kohustuslik teatud künnise ületamisel. Sest CCCTB pidev vabatahtlik kasutamine põhjustaks liikmesriikidele pikaajalist märkimisväärset halduskoormust, kuna lisaks uuele CCCTB süsteemile peaksid nad samaaegselt rakendama edasi ka senist riiklikku ettevõtte tulumaksu süsteemi.

1.5 Komitee tervitab asjaolu, et eelnõu kohaselt on CCCTB kättesaadav ja seda võib kasutada olenemata sellest, kas äriühing on tegev piiriüleselt või ainult riigi tasandil. Just pakub CCCTB võimalus , kuna sellega vähendatakse tunduvalt piiriülese tegevusega kaasnevat nõuetele vastavusega seotud kulude kasvu. See ei kehti aga paljude väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete puhul nagu füüsilisest isikust ettevõtjad ja isikuühingud, mille suhtes ei kohaldata ettevõtte tulumaksu.

1.6 Väljastpoolt ELi teenitud sissetulekute topeltmaksustamise vältimine põhimõttelise maksuvabastuse kaudu on tervitatav ja väärib edasiarendamist. Komitee ei pea .

1.7 Üksikute eeskirjade osas on osaliselt . See on vajalik selleks, et eeskirjade rakendamist. Eelkõige puuduvad määratlused ja ei kasutata piisavalt täpsustatud õigusalaseid mõisteid. See ohustab rakendamise ühtsust.

1.8 lähenemisviisi kasutuselevõtmist maksustamisbaasi kindlaksmääramise jaoks peab komitee eelkõige selleks, et lihtsustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks maksustamismenetlust ja tagada eeskirjade ühtne rakendamine maksukohuslaste suhtes. See nõuab aga liikmesriikide vahelist paremat haldusalast koostööd, mis praegu veel puudub, eelkõige seoses konsolideerimise ulatust käsitleva teabe automaatse edastamisega. Siiski märgib komitee, et märkimisväärselt jääb ruumi liikmesriikide pädevate siseriiklike ametiasutuste ja peamise maksuhalduri vahelisteks vaidlusteks seoses taotlustega pädeva asutuse arvamuse saamiseks ning tuluauditite ja jaotusvalemi küsimustega.

1.9 Komitee leiab, et Euroopa Komisjon peaks pöörama enam tähelepanu kavandatud jaotussüsteemile. Praegune ettepanek, mis annab võrdse kaalu nii käibetegurile kui ka vara- ja tööjõutegurile, võib soosida liikmesriike, mis tarbivad rohkem lihtsalt oma suuruse tõttu. Intellektuaalomandi peaaegu täielik kõrvalejätmine jaotusvalemist teeb sellest süsteemi, mis põhineb iganenud nägemusel moodsast Euroopa majandusest, mis ei innusta ega toeta arukat majandust.

1.10 Kahe või enama liikmesriigi kavad ühtlustada riikidevahelise koostöö raames ettevõtte tulumaksu maksustamisbaas, soodustavad komitee arvates maksuõiguslikku lähenemist. Igatahes tuleb sellised algatused kavandada nii, et need ei tekitaks üleeuroopalise ühtlustamise teele uusi tõkkeid, samuti ei tohiks nende raames üritada sõlmida eelnevaid kokkuleppeid üleeuroopalise projekti jaoks.

2. Ettepaneku sisu ja taust

2.1 16. märtsil 2011 võttis komisjon vastu ettepaneku „Nõukogu direktiiv ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi (CCCTB) kohta”, (KOM(2011) 121/4 lõplik; IP/11/319). Praegu peavad äriühingud arvutama maksustamisbaasi kuni 27 erinevast riiklikust süsteemist lähtuvalt. See toob endaga kaasa suure halduskoormuse eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks ning konkurentsimoonutused siseturul.

2.2 CCCTB peaks aitama kõrvaldada või vähemalt vähendada ELis jätkuvalt püsivaid :

—	maksude arvutamisega seotud halduskulud vähenevad märkimisväärselt (maksualaste nõuetele vastavusega seotud kulud);

—	siirdehindade kujundamise keeruline küsimus äriühingu siseselt muutub ebaoluliseks, kuna maksualane kohtlemine on kõikjal ühesugune;

—	kahjumid on võimalik piiriüleselt tasaarvestada;

—	topeltmaksustamise probleem lahendatakse kogu Euroopas ühtselt.

2.3 Komisjoni hinnangute kohaselt võimaldab CCCTB Euroopa Liidu äriühingutel hoida aastas kokku 700 miljonit eurot nõuetele vastavusega seotud kuludelt ja täiendavad 1,3 miljardit eurot tänu konsolideerimisele ning kuni 1 miljard eurot piiriülese tegevuse puhul. Lisaks peaks CCCTB muutma ELi välismaa investoritele atraktiivsemaks.

2.4 Lähtuvalt direktiivi formuleeringust sõltub lõpuks liikmesriikide maksumäärade suuruse kohta langetatud otsustest, kas CCCTB kehtestamine avaldab maksutuludele negatiivset mõju. Euroopa Komisjoni näidiskalkulatsioonide kohaselt ei ole mitmete aastate jooksul oodata negatiivset mõju maksutuludele, eelkõige seepärast kuna CCCTB maksustamisbaas on keskmiselt suurema ulatusega kui riiklikel eeskirjadel põhinev.

2.5 Kahjumi piiriülese tasaarvestamise korral kitsendataks aga tendentslikult. Nõuetele vastavusega seotud kulude vähenemine ja atraktiivsuse suurenemine kolmandatest riikidest pärit investoritele peaksid seda vähemalt osaliselt kompenseerima.

2.6 on eeskirjad, mis puudutavad CCCTB reguleerimisala, maksustamisbaasi arvutamist, kasumi piiriülest tasaarvestust (konsolideerimist), maksutulu jaotamist liikmesriikide vahel ja äriühingute võimalust suhelda ühe maksuhalduriga.

2.7 on piiratud juriidiliste isikutega, kelle suhtes kohaldatakse ELis ettevõtte tulumaksu. CCCTBd ei kohaldata seega isikuühingute, füüsiliste isikute ja investeerimisfondide suhtes.

2.8 Direktiivi reguleerimisalasse kuuluvatel äriühingutel on võimalik valida maksustamist vastavalt CCCTB-le (direktiivi ettepaneku artikkel 6). Alguses kohaldavad nad seda süsteemi viie maksuaasta jooksul ja seejärel kolme maksuaasta pikkuste perioodide kaupa (direktiivi ettepaneku artikkel 105).

2.9 Direktiivi ettepanek sisaldab kõiki eeskirju arvutamiseks. Ettepanek ei sisalda viiteid ühelegi raamatupidamisarvestuse eeskirjale, kuigi mõningates eeskirjades on äratuntavad äriõiguse rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite põhimõtted. Maksustatava sissetuleku kindlaksmääramine lähtub kasumi- ja kahjumiarvestusest ning vastab rahvusvaheliselt kasutatavale praktikale.

2.10 CCCTB kasuks otsustavad (konsolideerimine). Praegu on see võimalus piiratud või seda ei eksisteeri üldse, mis paneb maksuõiguse seisukohast märkimisväärselt halba olukorda äriühingute osad, mis asuvad väljaspool selle asukohariiki.

2.11 põhimõtteliselt kõiki ELi residendiks olevaid ettevõtetegruppe ning ELis asuvaid püsivaid tegevuskohti. Tütarettevõtted kaasatakse siis, kui emaettevõttel on enam kui 50 % hääleõigusest ja enam kui 75 % osalusest. Materiaalsesse kohaldamisalasse kuuluvad grupi liikmete kõik saadud tulud. Territoriaalne kohaldamisala on piiratud Euroopa Liiduga.

2.12 Ühtsete eeskirjade põhjal arvutatud kasum jaotatakse vastava liikmesriigi (majandusliku) äritegevuse ulatusest lähtuvalt (arvestatakse tööjõust, käibest ja varast lähtuvalt). Jaotus leiab aset valemi alusel, mis põhineb kolmel lisandväärtuse teguril (tööjõu-, käibe- ja varategur). Erijuhtudega (nt rahandussektoris finantseerimisasutused ja kindlustusandjad) arvestatakse tegurite kohaldamise teel. Igas liikmesriigis tuleneb maksude konkreetne suurus riigi maksumäära kohaldamisest talle jaotatud kasumiosale.

3. Üldised märkused

3.1 Komitee kehtestada CCCTB kui oluline meede maksualaste takistuste kõrvaldamiseks siseturul: kaob topeltmaksustamine, kõrvaldatakse püsivate tegevuskohtade ebavõrdne kohtlemine siseturul, kahjumeid on võimalik piiriüleselt tasaarvestada ja kaob siirdehindade probleem.

3.2 Komitee on juba varem toetanud vabade ja õiglaste konkurentsitingimuste loomist piiriülese tegevuse toetamiseks ka maksuõiguse valdkonnas (1). Komitee avaldas viimati 14. veebruaril 2006 põhjalikult arvamust teemal „Ettevõtete ühtse konsolideeritud tulumaksubaasi loomine ELis” (2). .

3.3 Komisjoni esitatud tõendusmaterjal on siiski vastuoluline. Mõjuhinnangu raames tuuakse ühest küljest näiteks Deloitte’i uuring, millest ilmneb, et nõuetele vastavusega seotud kulud konkreetsel juhul, kui rahvusvaheline suurettevõte loob uue tütarettevõtte mõnes muus liikmesriigis, võivad langeda rohkem kui 60 %, ent Price Waterhouse Cooperi (PWC) uuringus hinnati registreeritud rahvusvaheliste suurettevõtete valimi alusel, et nõuetele vastavusega seotud kulud langevad vaid 1 % võrra. Ernst and Youngi koostatud uuringus hinnati, et nõuetele vastavusega seotud kulud kerkivad 13 % võrra maksudeklaratsioonide ettevalmistamisel ja esitamisel tekkivate lisakulude tõttu ning sellega seotud maksude haldamine kaalub väiksema siirdehindade vajaduse tõttu üles oodatava kulude kokkuhoiu. Maksuasutuste halduskulud tõusevad, kuna kõrvuti CCCTB süsteemiga tuleb käigus hoida riiklikku süsteemi.

3.4 Direktiivi ettepanek toob äriühingute jaoks kaasa ja liikmesriikidele halduskulude vähenemise, isegi kui esmalt toovad ümberkorraldused kaasa lisatööd.

3.5 . Praegu ei langetata ettevõtlusalaseid otsuseid ELis mitte üksnes konkurentsikriteeriumitest lähtuvalt. Pigem on tihti otsustavad „maksualast optimeerimist” puudutavad kaalutlused: näiteks tehakse investeeringuid teadustegevusse seal, kus kulutused saab maksudest maha arvata ning kõrge riskitasemega tegevused viiakse üle riikidesse, kus kahjum arvestatakse maksudest maha. Siseturu põhimõtetega on vastuolus, et ettevõtlusalaseid otsuseid moonutavad maksualased kaalutlused ning see avaldab negatiivset mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele.

3.6 Seejuures tunnistab komitee paljude – eelkõige üheksa liikmesriigi parlamentide (3) – väljendatud , et ettepanek ei ole kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ning et selle süsteemi rakendamisega kaasnevad riigi suveräänsuse kitsendamine, maksualaste võimaluste piiramine, maksutulude vähenemine või muud soovimatud tagajärjed.

3.6.1 Vastab tõele, et liikmesriigid ei saa CCCTB kasuks otsustavate ettevõtete suhtes enam rakendada majanduspoliitiliste eesmärkidega , kuna maksustamisbaas määratakse kindlaks Euroopa tasandil. Teiselt poolt võib nüüd taolisi meetmeid kasutada konkurentsivõime tõstmiseks ja töökohtade loomiseks Euroopa tasandil, mis avaldab positiivset mõju tervele siseturule, ilma et üksikute ettevõtete suhtes kehtiksid erinevad raamtingimused.

3.6.2 Keskpikas ja pikas perspektiivis võib CCCTB tuua kaasa , mis on teatud asukohtadesse üle viidud seoses teatud riikide maksualaste soodustustega. Tegelikult peaks CCCTB tänu maksuõiguslikele soodustustele taolisi konkurentsimoonutusi just ära hoidma. Siiski on komitee seisukohal, et komisjon peaks neid aspekte täpsemalt uurima raames, et ELi institutsioonid ja teised sidusrühmad saaksid selliseid tagajärgi paremini hinnata.

3.7 CCCTB puhul liikmesriikide , sest liikmesriikidel on vabad käed maksumäära kehtestamisel maksustamisbaasi oma osa suhtes. CCCTBga ühtlustatakse niisiis MITTE maksumäärad, vaid maksustamisbaas. Liikmesriigid võivad nagu varemgi kehtestada riiklikke maksumäärasid lähtuvalt oma eelarvepoliitilistest eelistustest. Ajutiselt võib see aga kaasa tuua sissetulekute vähenemise, mida on võimalik korrigeerida üksnes tulevikku suunatud maksumäära tõstmisega.

4. Üksikasjalikud märkused

4.1 Komisjon on direktiivi ettepanekuga astunud suure sammu edasi, mis aga. Kokkuvõttes võimaldavad esitatud eeskirjad siiski kehtestada ettevõtte tulumaksu vastavalt majanduslikule suutlikkusele, vältida moonutusi ja ennetada maksudest kõrvalehoidmist.

4.2 Komitee tervitab seda, et CCCTB on vastavalt direktiivi ettepanekule kättesaadav ja seda võib kasutada olenemata sellest, kas äriühing on tegev piiriüleselt või ainult riigi tasandil – kuigi direktiivi ettepanek on eelkõige suunatud piiriüleselt tegutsevatele äriühingutele või gruppidele. See lihtsustab aga ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete piiriülese tegevuse laienemist, kuna CCCTBst tulenevad märkimisväärsed kulueelised võrreldes mitmetest riiklikest süsteemidest lähtuva maksustamisega. CCCTB kasuks valiku tegemine pakub eeliseid väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks, mis on loodud kapitaliühingu vormis. See ei kehti aga nende paljude väikeste ja keskmise suurusega füüsilisest isikust ettevõtjate ja isikuühingute puhul, mille suhtes ei kohaldata ettevõtte tulumaksu.

4.3 Seda lähtepunkti aluseks võttes ei pea komitee enam vajalikuks CCCTB kohest kohustuslikku rakendamist, vaid pooldab juurutamisetapil. Pikas perspektiivis peaks CCCTB olema kohustuslik piiriüleselt tegutsevatele äriühingutele, kui nad on ületanud teatud künnise. Sest CCCTB pidev vabatahtlik kasutamine põhjustaks liikmesriikidele pikaajalist märkimisväärset halduskoormust, kuna lisaks uuele CCCTB süsteemile peaksid nad samaaegselt rakendama edasi ka senist ettevõtte tulumaksu süsteemi.

4.4 Kaasatud grupiliikmete kogu kasumi ja kahjumi kokkuarvutamine () kujutab endast siseturul maksualaste takistuste kõrvaldamise põhisisu ja . Konsolideerimisega tagatakse järgmised eelised: kahjumi piiriülene tasaarvestus, siirdehindade probleemi vältimine, võimalus luua üleeuroopaline, maksuneutraalne ettevõtlusstruktuur, topeltmaksustamise vältimine ning ELis asuvate tütarettevõtete ja ELis asuvate püsivate tegevuskohtade võrdsustamine. Seepärast tuleb konsolideerimisega täiel määral nõustuda. Seda tuleb eelistada nn suure lahendusena nn väiksele lahendusele, milleks oleks ühtne ettevõtte tulumaksu maksustamisbaas ilma konsolideerimiseta.

4.5 määratlemisega sätestatakse CCCTB reguleerimisala asjakohaselt. Formaalsete kriteeriumite alusel teostatud isikulise kohaldamisala kindlaksmääramisel on see eelis, et need kriteeriumid on lihtsalt käsitletavad, kontrollitavad ja vähem vastuvõtlikud muutustele. Äriühingute seisukohast vaadates on kõnealused kriteeriumid praktilised ja õiguskindlad. See kehtib üksnes osaliselt eeskirjade suhtes, mis käsitlevad grupiga liitumist ja sellest lahkumist. Materiaalse kohaldamisala lai määratlus, mille kohaselt tuleb kaasata kõik sissetulekud, on mõistlik vältimaks piiritlemise probleeme. Ka territoriaalne kohaldamissala – Euroopa Liit – on asjakohane. Ülemaailmsete kasumi arvutamise eeskirjade puudumisel eeldaks kaugemale minev ülemaailmselt teenitud sisetulekute arvessevõtmine väga keerulisi ümberarvutusi.

4.6 liikmesriikide vahel lähtuvalt lisandväärtuse teguritest – tööjõu-, käibe- ja varategur – peab komitee konkreetse majandusliku seose tõttu mõttekamaks kui arvutusi makromajanduslike näitajate alusel.

4.6.1 . Tänu mitme teguri arvesse võtmisele on märkimisväärselt vähenenud maksukohuslaste võimalus suunata tegureid võimalikult madala maksumääraga liikmesriiki. Alternatiivsete jaotusmeetodite kasutamine nõuab üheselt mõistetavamaid piiritlemiseeskirju ja spetsiifilist õigustust. Seoses spetsiifiliste ärimudelitega on need vajalikud näiteks rahandusvaldkonnas (pangad ja kindlustusettevõtted).

4.6.2 Ent on , et üksikud liikmesriigid seda valemit ja et selle tulemusel osutub kõigi jaotatud osade summa kas suuremaks või väiksemaks kui tegelik jaotatav kogusissetulek. See võib viia jaotatava kogusissetuleku mitmekordsele või alamaksustamisele. Sellele probleemile peab ELi komisjon vastama rakendusakti kiire vastuvõtmisega.

4.6.3 Mis puudutab puhul, siis vajab see täpsemat piiritlemist, pidades silmas majanduslikku omandit ja tegelikku kasutamist, ning kaaluda tuleks ka intellektuaalomandi kaasamist. Kahest osast koosneva puhul on jaotus vastavalt töötajate arvule lihtne ja praktiline, ent see võib osutuda probleemseks, eriti kui tegu on tegevusega ühe grupiliikme „kontrolli ja vastutuse all”. Uurimuste kohaselt võib tööjõutegurist lähtuv kasumijaotus avaldada tööturule negatiivset majanduslikku mõju. Sotsiaal- ja pensionikindlustushüvitiste kaasamine võib seoses ELis kasutatavate erinevate sotsiaalkindlustussüsteemidega kaasa tuua ohu liikmesriikidevaheliste tülide tekkimiseks. on suunatud turule ja võib põhjendamatult soosida suuri liikmesriike lihtsalt nende suurusest lähtuvalt. Tuleks arutada selle välja jätmist või selle kaalu muutmist jaotusvalemi sees.

4.7 Maksustamisbaasi alus on laiapõhjalisem kui praegu liikmesriikides keskmiselt. See toob tulevikus endaga kaasa suuremad maksutulud. Kahjumi piiriülene tasaarvestus võib seevastu maksutulusid vähendada. Komitee arvates . Seepärast toetab komitee direktiivis ettenähtud võimalust, et liikmesriigid kohandaks oma maksumäärad selliselt, et kokkuvõttes maksukoormus ei suureneks ega väheneks.

4.8 on suunatud rahvusvahelistele standarditele, eelkõige 27st liikmesriigist 25 liikmesriigis kehtivatele standarditele. Komitee peab seda asjakohaseks. Direktiivi ettepanekus ei ole viidet äriõiguse rahvusvahelistele finantsaruandlusstandarditele, kuna CCCTB puhul on tegu eraldiseisva maksualase kasumi arvutamisega. Ent samas on üksikutes sätetes äratuntavad rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite põhimõtted, mis on CCCTB pikaajalise kavandamise algusest küll edasi arenenud.

4.9 Üksikute eeskirjade osas on osaliselt . Seda on vaja riikidepoolsest rakendamisest tingitud killustumise vältimiseks. Eelkõige ning ei kasutata piisavalt täpsustatud õigusalaseid mõisteid (nt nagu põhivara või soetusmaksumus ja tootmiskulud). ohustavad puuduvad üksikasjalikud eeskirjad üksikute valdkondade jaoks, nagu nt finantsvarade käsitlemine või ebapiisavad üksikasjalikud eeskirjad, mis puudutavad näiteks majandusliku omaniku määratlust.

4.10 Üldise kaasamine praeguses vormis on küsitav. Vastavalt direktiivi ettepanekule ei võeta maksustamisbaasi arvutamisel arvesse kunstlikke tehinguid, mida on tehtud ainult maksustamise vältimise eesmärgil (direktiivi ettepaneku artikkel 80). Sellise üldise kuritarvituse vastase reegli rakendamine või tõlgendamine toob kaasa märkimisväärseid raskusi, kuna kuritarvitamine tuleb vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tõestada iga üksikjuhtumi puhul eraldi.

4.11 Komitee tervitab selliste sissetulekute põhimõttelise maksuvabastuse kaudu. Nii peavad kõnealused ELi äriühingud maksma makse üksnes välisturul. Komitee arvates ei ole mõistetav, miks esitab komisjon ettepaneku teha selles põhimõttes erand juhul, kui välisriigi maksustamistase on madal. Komitee peab küsitavaks kasutamist üldisest korrast oluliselt madalama maksustamistaseme puhul kolmandas riigis, kuna asendamine hõlmaks mitte üksnes kuritegelikku tegevust, vaid ka tavapärast äritegevust.

4.12 Eraldiste loomise võimalust piiratakse komitee arvates liiga suures ulatuses.

4.12.1 Eraldiste loomine on piiratud juhtumitega, mille aluseks on üksnes õiguslikud kohustused. See välistab . Komitee arvates ei ole see majanduslikust seisukohast õigustatud, kuna seega piiratakse majanduslikku suutlikkust ja seeläbi maksustatavat kasumit ka majanduslikult tekkinud varade koormamise teel.

4.12.2 Õiguslike kohustustega seotud eraldiste puhul tuleb selgitada nõudmisi nende kasutamise . Piisavalt ei ole määratletud ka usaldusväärse hinnatavuse kriteeriumid. Ebakonkreetsuse tõttu jääb üksikasjades ebaselgeks ka võimalike kahjumieraldiste käsitlemine. Eeskirjades ei mainita ka pensionieraldisi, samas tuleb nendega aga arvestada, sest vastasel juhul oleks enesehindamise nõue mõttetu.

4.12.3 Lähtuvalt ELi õigusega tunnustatud ei sisalda direktiivi ettepanek täiendavaid täpsustusi ega ka rakendamisvolituste delegeerimist komisjonile. Ettepanekus sisaldub üksnes erinõue, mis puudutab kindlustusandjate kindlustustehniliste eraldiste mahaarvatavust, kus liikmesriigile jäetakse õigus sätestada tasanduseraldiste mahaarvamine.

4.12.4 Täiendavaid üksikasjalikke eeskirju vajab eelkõige , et arvestada asjakohaselt riskispetsiifiliste eripäradega (pidades silmas finantskriisi). Üksikasjalikud eeskirjad puuduvad eelkõige tuletisinstrumentide ning ka liisingu käsitlemiseks. Lisaks näib vajalik eeskirja lisamine, mis arvestab kas pangatehniliste eraldiste mahaarvatavusega (üldiste pangariskide tarvis) või finantsvarade väärtuse vähenemisega. Nagu kindlustusandjate erinõude puhul, peaks direktiiv sisaldama üksikasjalikke eeskirju ka rahandussektori jaoks.

4.13 On asjakohane mitte lubada ettevõtte tulumaksu enda ja sellega sarnaste maksude mahaarvamist. Ent samas tuleb veelkord kriitilise pilguga üle vaadata III lisas CCCTB direktiivi ettepaneku artikli 14 juurde kuuluv mahaarvamisele mittekuuluvate maksude loetelu. Nii ei ole ettevõtte tulumaksuga võrreldav Saksamaa kindlustusmaks, mis peaks olema mitte-mahaarvatav vaid riiklikult kehtestatud maksu ulatuses. Seni kuni kindlustusmaksu makstakse kindlustusmakse pealt ja kindlustusettevõtted käsitlevad seda kui sissetulekut, peaks olema ka võimalik selle mahaarvamine ettevõtte kuluna.

4.14 kindlaksmääramine tundub asjakohane võrdse maksustamise seiskohast, pidades silmas seda, et vaba valiku puhul tekiks liialt suur otsustusõigus. Problemaatiline on aga see, et erandjuhtudel võib kasutada kokkulepitud määrasid.

4.15 Ettepanekus sisaldub võimalus kasutada . See on õigustatud. Varakogumina amortiseerimise lahendus pakub äriühingutele sisefinantseerimise võimalust. 25 % amortisatsioonimäära puhul tasaarvestataks suur osa amortisatsioonikulumist aga alles asendusinvesteeringu hetkel. Seepärast tuleks asjakohaselt tõsta amortisatsioonimäära varakogumina amortiseerimise korral.

4.16 Erandliku amortiseerimise piiramine mitteamortiseeritavate põhivaradega, mille puhul on tõendatud selle väärtuse pidev vähenemine, piirab liialt kahjumiga arvestamist. Lisaks puudub „pideva vähenemise” vajalik täpsustamine. Erandlikust amortiseerimisest on välja arvatud põhivarad, mille võõrandamisest saadav tulu on maksuvaba, nt kapitaliühingute osakud. See võib avaldada negatiivset mõju valdusettevõtetele ja riskikapitaliettevõtetele.

4.17 lähenemisviisi kasutuselevõtmist maksustamisbaasi kindlaks määramise jaoks peab komitee kasulikuks eelkõige selleks, et lihtsustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks maksustamismenetlust ja tagada eeskirjade ühtne kohaldamine maksukohuslaste suhtes. See nõuab aga liikmesriikide vahelist paremat haldusalast koostööd, mis praegu veel puudub, eelkõige mis puudutab tõhusat kontrolli konsolideerimise ulatuste üle (ettevõtted, tütarettevõtted, alalised asutused), mis muutuvad igal aastal. Teabe automaatne edastamine peab muutuma normiks, nagu see on ELi-sisese käibemaksu puhul.

4.18 Esile tuleb tõsta asjaolu, et kogu teabevahetus maksuametkondadega peaks toimuma üksnes nn grupi peamise maksumaksja ja temale määratud peamise maksuhalduri vahel. Sellega jääks ära kooskõlastamine erinevate riiklike maksuametkondadega. Komitee tervitab sellega kaasnevat halduskoormuse vähenemist maksukohuslastele ja maksuametkondadele.

Brüssel, 26. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) EMSK arvamus „Euroopa Liidu maksupoliitika – tulevaste aastate prioriteedid”, EÜT C 48, 21.2.2002, lk 73.

(2) Komisjoni taotlusel koostatud ettevalmistav arvamus, ELT C 088, 14.4.2006, lk. 48.

(3) Vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli (nr 2) artiklile 6 esitasid Bulgaaria, Iirimaa, Malta, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Rootsi, Madalmaade ja Ühendkuningriigi parlamendid Euroopa Parlamendile, nõukogule ja Euroopa Komisjonile põhjendatud arvamused.

LISA

majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsiooni arvamusele

Arutelu käigus lükati tagasi järgmine muudatusettepanek, mis kogus hääletamisel vähemalt veerandi antud häältest.

Punkt 1.4

Muuta järgmiselt:

„CCCTB reguleerimisalast lähtuvalt ei pea komitee enam vajalikuks CCCTB kohest kohustuslikku rakendamist, vaid on nõus ka fakultatiivse kohaldamisega juurutamisetapil. Pikas perspektiivis peaks CCCTB olema aga CCCTB pidev vabatahtlik kasutamine põhjustaks liikmesriikidele pikaajalist märkimisväärset halduskoormust, kuna lisaks uuele CCCTB süsteemile peaksid nad samaaegselt rakendama edasi ka senist riiklikku ettevõtte tulumaksu süsteemi.”

Muudatusettepanek lükati tagasi 70 poolt- ja 90 vastuhäälega, erapooletuid oli 15.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/70

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/96/EÜ (millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik)”

KOM(2011) 169 lõplik – 2011/0092 (CNS)

ja „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Arukam energia maksustamine ELis: ettepanek energia maksustamise direktiivi läbivaatamiseks” ”

KOM(2011) 168 lõplik

2012/C 24/13

Raportöör: Eric PIGAL

29. aprillil 2011 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 113 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/96/EÜ (millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik)”

KOM(2011) 169 lõplik – 2011/0092 (CNS)

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Arukam energia maksustamine ELis: ettepanek energia maksustamise direktiivi läbivaatamiseks””

KOM(2011) 168 lõplik.

Komitee asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 4. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (27. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 158, vastu hääletas 4, erapooletuks jäi 13.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Järeldused

1.1.1 Praegu, kui mitmed liikmesriigid on määratlemas oma strateegiat majandus- ja finantskriisist väljumiseks, pakub energia maksustamise direktiivi läbivaatamine võimaluse lepitada keskkonnaalaseid ja majanduslikke eesmärke. See võimaldab liikmesriikidel, kes seda soovivad, suunata osa töö või kapitali maksustamise koormusest sellisesse maksuvormi, mis toetab kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegiaga keskkonnahoidlikku käitumist ja edendab energiatõhusust.

1.1.2 Euroopa ei saa piirduda eesmärkidega, mille ta on energiapoliitikas seadnud. Ta peab nüüd nende saavutamiseks vahendid tagama. Edu saavutamiseks peab ta saatma tugeva hinnasignaali. See on tõhus, kui mitte ainus vahend, mille abil on võimalik mõtteviisi ja käitumist muuta.

1.1.3 Energia maksustamise direktiivi uuestisõnastamine tähendab vaieldamatult edasiminekut võrreldes algse versiooniga. Kahe teguri kasutuselevõtmine energia mõõtmiseks ja maksustamiseks muudab direktiivi täpsemaks ja asjakohasemaks. CO2-maks täiendab hästi ELi heitkogustega kauplemise süsteemi.

1.1.4 Nende kahe maksustamise teguri alusel tuleb enamikku energialiike käsitleda ja maksustada võrdselt, lähtuvalt nende CO2-heitest ja energiasisaldusest. Peab siiski mainima, et elektrit ei asetata teiste energialiikidega samale joonele.

1.1.5 Ükskõik, kui raske see ka lühikeses perspektiivis võib olla, valmistab mootorikütuse kõrge maksustamisega saadetav hinnasignaal Euroopa tarbijaid ette vältimatuks energianappuseks ja piiranguteks, mis soodustab investeeringuid ja jõupingutusi energia kokkuhoidmiseks, taastuva energia atraktiivsemaks muutumist ja arengut, vastupidavust naftahinna hüppelistele kõikumistele jmt.

Samas ei jõua see maksustamisega seotud hinnasignaal kohale kütteainete puhul ja olukord ei pruugi energia maksustamise direktiivi uuestisõnastamisega muutuda. Tarbijad ei näe sel juhul kütteaine säästmise püüetest ja sellesse investeerimisest saadavat tulu ning kannatavad turu ettenägematute kõikumiste all.

1.1.6 Kui tarbijatele pakutaks suuremaid stiimuleid kütteainet säästa, siis saaksid sellest kasu ka sektori ettevõtted, kuna kiireneks seadmete uuendamine ja pakutaks uusi turuvõimalusi.

1.1.7 Palju energiat tarbivad tööstussektorid, mis ei kuulunud seni energia maksustamise direktiivi reguleerimisalasse, on nüüd sellesse õigustatult lisatud.

Kuid mõned teised sektorid on sellest täielikult või osaliselt välja jäetud, nt:

—	põllumajandus, ehitus ja riiklikud ehitustööd;

—	ühis- ja sõjaväetransport, jäätmete kogumine, avalik haldus;

—	kiirabi (kuid mitte taksod), õhutransport ja ühenduse meretransport;

—	kodumajapidamistes tarbitav elektrienergia jne.

Nendes erandites on raske sidusust leida ja pealegi võib see jääda arusaamatuks neile, kelle suhtes erandit ei kehtestatud.

1.1.8 Vastupidiselt Euroopa Komisjoni teatises öeldule ei määratleta uues energia maksustamise direktiivis raamistikku, ei võeta seisukohta ega anta isegi soovitusi selle kohta, kuidas liikmesriigid kasutavad osasid või kõiki uue maksustamissüsteemi vahendeid pakkumise suunamiseks uute tehnoloogiate või puhtama energia poole.

1.1.9 Komitee peab siiski märkima, et energia maksustamise direktiiv aitab arendada ühtset turgu, võttes eesmärgiks ja võimaldades energiamakse ühtlustada.

1.2 Soovitused

1.2.1 Komitee toetab Euroopa Komisjoni püüdeid saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid. Energia maksustamise direktiivi uuestisõnastamine on võtnud selgelt selle suuna, seades eesmärgiks

—	edendada säästvat arengut ja hoida keskkonda;

—	kaitsta siseturgu ja toetada majanduskasvu;

—	võimaldada vähendada tööjõukulusid ja eelarvedefitsiiti.

1.2.2 Kuid komitee kahetseb, et direktiivi uuestisõnastamine ei läinud sellest kaugemale ega olnud sidusam. Nimelt juba enne direktiivi esitamist (ja läbirääkimist) nõukogus tegi komisjon algatuse lisada sellesse erandid, mille eesmärk on mõningaid liikmesriike mitte pahandada või teiste soovidele vastu tulla.

Tulevastel läbirääkimistel nõukoguga ei pruugi komisjonil enam läbirääkimisruumi olla, välja arvatud juhul, kui uuestisõnastamise tooni sellisena, nagu see on komiteele esitatud, lõplikult ja ohtlikult muudetakse.

1.2.3 Liikmesriikidelt võib oodata kahtlusi või isegi vastuseisu. Samas leiab komitee, et Euroopa ning eelkõige Euroopa Komisjon peaks suutma liikmesriikidele meetmeid kehtestada, eriti kui mõned neist peavad oma riigis hakkama saama vastuseisuga otsustele, mis on vajalikud selleks, et ELi tasandil kõigi poolt ühiselt kokkulepitud eesmärke saavutada.

1.2.4 Lisaks sellele peab komisjon olema valmis lobitöötajate püüdlusteks, millega soovitakse ära hoida igasugused muutused, ja neile vastu seisma, tuues välja võimalikud lisakulud või ohtliku konkurentsivõime kaotuse. Ehkki komisjon peab kutsuma liikmesriike üles kaaluma mõningaid üksikuid tundlikke juhtumeid, peab ta ka hoidma kurssi Euroopa energiaeesmärkidel ja tooma esile uute energiaallikate innovatsiooni strateegilised eelised, kuna sellega luuakse töökohti ja suurendatakse majanduskasvu, parandatakse elukvaliteeti jne.

1.2.5 Komitee soovitab, et liikmesriikide tõenäoliste kahtluste ennetamiseks teeks komisjon kindlaks kehtestatavate muutuste kõrvalmeetmed ja lisaks need võimaluse korral kavandatud direktiivi. Selline käsitlus tundub komiteele parem kui liikmesriikidega toimuvatele läbirääkimistele eelnevalt järeleandmiste tegemine, seda enam, et see võimaldaks tarbijatel kavandatud muutusteks paremini ette valmistada.

2. Sissejuhatus

2.1 Kokkuvõte

2.1.1 Arutlusel olev tekst ei ole uus direktiiv, vaid energia maksustamise direktiivi uuestisõnastamine. Uuesti sõnastatud direktiiv peaks jõustuma 1. jaanuaril 2013. See kuupäev langeb kokku ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kolmanda etapiga.

2.1.2 Muudetud direktiivis võetakse iga mootorikütuse ja kütteaine kohta kasutusele kaks maksustamise tegurit, millel mõlemal on oma eesmärk:

—	CO2-heite maksustamine, mille eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heidet;

—	energiasisaldusega seotud maksustamine, mille eesmärk on sõltumata kasutatud energiatootest vähendada energiatarbimist.

2.1.3 Mootorikütused

—	2013: CO2-maks hakkab olema 20 eurot tonni CO2 kohta

—	2018: energiamaks hakkab olema 9,6 eurot gigadžauli kohta

2.1.4 Kütteained

—	2013: CO2-maks hakkab olema 20 eurot tonni CO2 kohta

—	2013: energiamaks hakkab olema 15 senti gigadžauli kohta

2.1.5 Tuleks meeles pidada, et praeguses energia maksustamise direktiivis, nagu ka selle uuestisõnastamise ettepanekus, võetakse kasutusele maksustamise alammäärad. Liikmesriigid võivad seega kehtestada kõrgemad maksumäärad, mida enamik neist ka teeb.

2.2 Taust

2.2.1 Kõnealune ettepanek direktiivi uuestisõnastamiseks lisandub tervele reale eelnevalt koostatud ja vastuvõetud direktiividele:

—	2003/96/EÜ: energia maksustamise direktiiv, mis tuleb läbi vaadata;

—	2003/87/EÜ: direktiiv, millega määratletakse kasvuhoonegaaside heide ja luuakse ELi kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem;

—	2009/29/EÜ: direktiiv, millega vaadatakse alates 2013. aastast üle kasvuhoonegaaside saastekvoodid;

—	2006/32/EÜ: direktiiv, mis käsitleb energiatõhusust; lisas II alumise kütteväärtuse (1) määratlus;

—	2009/28/EÜ: direktiiv, milles sätestatakse säästlikkuse kriteeriumid, eelkõige biomassist saadavate mootorikütuste ja kütteainete puhul.

2.2.2 Lisaks sellele, et käesolevas arvamuses uuritakse energia maksustamise direktiivi uuestisõnastamise ettepanekut, toetub see ka teatises esinevale lisateabele (2) ja komisjoni koostatud märgukirjale (3).

2.2.3 Oluline on märkida, et Euroopa Komisjon teeb kõnealuse Euroopa poliitika kehtestamiseks tööd rahvusvahelises kontekstis, mis avaldab suurt mõju mitmetele aspektidele:

— õiguslikud aspektid: Chicago konventsioon piirab rangelt ja siduvalt lennunduse maksustamist;

— turg: teadusuuringud on võimaldanud põlevkivi kaevandada. Tänu sellele avastusele on olnud võimalik kasutad uusi maardlaid ja suurendada sellega fossiilenergia pakkumist. See on aga täielikult segi löönud gaasituru. Gaasi hind langes maailmaturul, muutes teised energiaallikad ning eelkõige taastuva energia vähem atraktiivseks;

— strateegilised aspektid: Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida sündmused mõjutavad märkimisväärselt mitte ainult mootorikütuse hinda, vaid ka liikmesriikide seisukohti seoses kõnealuste energiaallikatega;

— keskkond: Kyoto protokolli ja Cancunis toimunud läbirääkimisi tuleb arvesse võtta ja vajadusel Euroopa strateegiat ja poliitikat vastavalt kohandada;

— avalik arvamus: Fukushimal juhtunu näitas, kui palju võib avalikku arvamust mõjutada nii suur ja ootamatu sündmus. Liikmesriigid ja Euroopa ei saa strateegiate kujundamisel ja otsuste tegemisel selle suhtes ükskõikseks jääda ja peavad muidugi oma poliitikat kiiresti kohandama.

2.2.4 Seetõttu tekib küsimus, kuidas asetada energia maksustamise küsimus taas rahvusvahelisse perspektiivi.

—	Millise CO2 võrdlushinna peaks Euroopa üldise rahvusvahelise kokkuleppe puudumisel kehtestama?

—	Samuti tasub kaaluda üldise rahvusvahelise maksu ideed.

2.3 Kronoloogia

2.3.1 Eelmine direktiiv (2003/96/EÜ) koostati Euroopa Komisjoni 1996. aasta ettepaneku alusel. Pikkadel läbirääkimistel Euroopa Liidu Nõukogus muudeti ettepanekut liikmesriikide eripärade arvesse võtmiseks põhjalikult. Muudatusettepanekutes pakuti välja, et direktiivi hakataks rakendama järk-järgult, nähes ette üleminekuperioodid, mööndused ja muud erandid. Lõpuks võeti 1996. aasta direktiivi ettepanek vastu 2003. aastal.

2.3.2 Selle elluviimine liikmesriikides, energiaturu areng ja järjest suurem teadlikkus energiatarbimise mõjust keskkonnale ja kliimale on toonud esile direktiivi puudused ja võimalused seda parandada (vt allpool).

2.3.3 2005. aastal hakati direktiivi läbi vaatama. Esimene, kaubanduslikul eesmärgil kasutatavale diislikütusele keskenduv katse tehti 2007. aastal, kuid see ei jõudnud nõukogusse. Uue ettepaneku direktiivi läbivaatamiseks tegi Euroopa Ülemkogu 2008. aasta märtsi järeldustes ja sellest sai 2011. aasta majanduskasvu analüüsis Euroopa Komisjoni prioriteet.

Volinike kolleegium võttis energia maksustamise direktiivi sätete uuestisõnastamise ettepaneku vastu 12. aprillil 2011.

3. Üldised märkused

3.1 Energia maksustamise direktiivi uuestisõnastamise eesmärk on eelkõige vastata Euroopa Liidu uutele prioriteetidele nii, nagu need on sätestatud Euroopa 2020. aasta strateegias. Muu hulgas on prioriteedid järgmised:

—	võidelda kliimamuutuse vastu;

—	seada prioriteediks säästev areng;

—	muuta majandus keskkonnahoidlikumaks ja konkurentsivõimelisemaks;

—	osaleda maksude ühtlustamises;

—	vähendada töö maksustamist;

—	aidata väikese sissetulekuga majapidamisi;

—	konsolideerida liikmesriikide eelarveid.

3.2 Direktiiv vastab ka strateegia „ELi 2013.–2020. aasta kliima- ja energiapakett”3X20 reeglile:

—	vähendada kasvuhoonegaase 20 %;

—	toota 2020. aastal 20 % energiast taastuvatest energiaallikatest;

—	parandada energiatõhusust 20 %.

3.3 Selle eesmärk on ka parandada eelmise direktiivi nõrkused või puudused:

—	praegused maksustamise alammäärad kehtivad üldiselt tarbitud kogusele, võtmata arvesse energeetilist väärtust ega saastet;

—	see viib ELi eesmärkidega vastuolus oleva käitumiseni, millega toetatakse kivisöe kasutamist ja karistatakse taastuva energia kasutamist;

—	praeguses direktiivis ei nähta ette stiimuleid alternatiivsete energiaallikate edendamiseks; nt on kõige rohkem maksustatud etanooli;

—	energia maksustamise direktiivi ja ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ebapiisava kooskõlastamise tõttu maksustatakse osasid sektoreid topelt või ei maksustata üldse.

3.4 Direktiivi uuestisõnastamisel võetakse arvesse eksogeenseid piiranguid:

—	maksusüsteemide ümberkujundamine ja ajakohastamine;

—	majanduskriis, mis piiras liikmesriikide tegevusvabadust ja suurendas survet eelarvele;

—	kliimamuutuste esimeste tuntavate ja mõõdetavate mõjude ilmnemine;

—	rahvusvahelised pinged, mis on põhjustanud rahutust ja muret rahvusvahelisel energiaturul.

3.5 Lisaks peab uuestisõnastamine alluma ka mõnedele endogeensetele piirangutele:

—	sellise olukorra vältimine, milles energia maksustamine oleks diskrimineeriv või tekitaks liikmesriikide ettevõtete vahel konkurentsimoonutusi;

—	ja teisalt energia maksustamise ebaühtlusega seonduvate moonutuste piiramine Euroopas.

4. Konkreetsed märkused

4.1 Peamised punktid

4.1.1 Sissejuhatusele viidates on ettepaneku peamine punkt (artikkel 1) kahe maksustamisteguri määratlemine. Lisaks kinnitatakse selles (artikkel 4), et arvutatud määrad on alammäärad, mida liikmesriigid võivad ületada ja et need alammäärad vaadatakse üle iga kolme aasta tagant.

4.1.2 Ettepaneku teine oluline punkt on see, et liikmesriikidele kehtestatakse uus kohustus (artikli 4 lõige 3) kohaldada kõikidele sama kasutusega toodetele (mootorikütus või kütteaine) ühetaolisi maksustamistasemeid, mis arvutatakse nende CO2-heite ja energiasisalduse järgi.

4.1.3 Algses direktiivis kehtestati madalaimad maksustamistasemed igale tootele (ja antud kasutusele) eraldi, ilma et neid oleks omavahel seotud.

4.1.4 Selle muudatusega peavad liikmesriigid oma (riiklikud) maksustamistasemed ümber arvutama, et kontrollida, kas nad on proportsionaalselt sama suured kui need, mis on sätestatud Euroopa madalaimate maksustamistasemetena (vt muudetud energia maksustamise direktiivi I lisa tabelid A, B ja C).

4.1.5 See kohustus kehtib nii mootorikütustele kui ka kütteainetele. 2013. aastal hakatakse seda kohaldama kütteainetele ja alates 2023. aastast mootorikütustele. Mootorikütuste puhul lükatakse tähtaega edasi sellepärast, et võtta arvesse liikmesriikidevahelisi väga suuri erinevusi.

4.1.6 Kuid kuna elektrienergia madalaimad maksustamistasemed on esitatud eraldi tabelis (tabel D), siis ei kehti proportsionaalsuse ja maksustamistasemete ühtlustamise nõue elektrienergiale.

4.1.7 Elektrienergiale kehtib energiamaksu osas jätkuvalt lõpptarbija (nn pistiku) maks, et vältida topeltmaksustamist – tootmisel ja tarbimisel.

4.1.8 Kuna elektrienergia tarbimisel ei teki CO2, siis ei saa CO2-maksu elektrienergiatootjatele kohaldada. Seega jäävad suurkäitised energia maksustamise direktiivist välja, sest nad kuuluvad ELi heitkogustega kauplemise süsteemi.

Tuumaelektrijaamadest saadava elektrienergia puhul ei maksustata seega CO2 (kuna ei ole CO2-heidet), vaid energiatarbimist.

4.1.9 Direktiivi 2003/87/EÜ lisamiseks kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemisse ja kattuvuse vältimiseks tehakse muudetud direktiivis ettepanek (artikli 14 lõike 1 punkt d) vabastada ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvad energiatooted CO2-maksust. Samal ajal lisanduvad senini ELi heitkogustega kauplemise süsteemist välja jäänud tegevusalad energia maksustamise direktiivi reguleerimisalasse.

4.2 Üksikud sektorid

4.2.1 Ettepanekus võetakse arvesse ka seda, et sektorites võib olla süsinikdioksiidi lekke oht (artikkel 14a) ja tehakse ettepanek näha 2020. aastani igale asjaomasele käitisele ette maksukrediidi. Maksukrediidi summa vastab võrdlusperioodi jooksul energiatoodete keskmisele aastasele tarbimisele.

4.2.2 Senini maksustamata jäänud tegevusalad (artikkel 2) lisatakse nüüd direktiivi reguleerimisalasse, kas siis CO2 või energiasisalduse põhjal.

4.2.3 Erinevate maksumäärade puhul (artikkel 5) muudetakse ainult seda, et sättest jäetakse välja taksod.

4.2.4 Õhutransport (v.a eraõhutransport) ja ühenduse meretransport (v.a eraomanduses olevate lõbusõidulaevade navigatsioon) on energia maksustamise direktiivist välja jäänud.

4.2.5 Järgmiste sektorite puhul võiks mootorikütust maksustada nagu kütteainet (artikkel 8):

—	põllumajandus, aiandus, kalakasvatus ja metsandus;

—	statsionaarsed mootorid;

—	ehitus, tsiviilehitus ja riiklikud ehitustööd;

—	sõidukid, millel ei ole luba teedel liigelda.

4.2.6 Põllumajanduse ja selle CO2-heite puhul näeb komisjon ette (artikkel 14a) analüüsi, kas selles sektoris on süsinikdioksiidi leket. Kui see peaks nii olema, siis ta volitaks liikmesriike andma põllumajandusettevõtetele maksukrediiti.

Samuti teeb komisjon energiasisalduse maksust (artikli 15 lõige 3) täieliku erandi, kui põllumajandussektor suudab saavutada võrdväärseid edusamme energiatõhususe alal, ent selle mõiste tõlgendamine on jäetud iga liikmesriigi otsustada.

4.2.7 Biokütuseid (artikkel 16) ei maksustata enam nagu nendega võrdväärseid fossiilseid kütuseid. Neile kehtib energiatarbimise üldine maks (sõltuvalt energiasisaldusest).

4.2.8 Kuid CO2-maksuga võrreldes on siin siiski erinevus. Kõik biokütused ei ole taastuvad: mõned võivad tekitada rohkem CO2, kui nad tarbivad. Taastuvatest energiaallikatest toodetud biokütustele see maks ei kehti, kuna leitakse, et nad ei tekita põhimõtteliselt CO2. Taastumatutest energiaallikatest toodetud biokütustele kehtib CO2-maks nii, nagu tavalistele energiatoodetele.

4.2.9 Liikmesriigid võivad 2023. aastani kohaldada oma maksumääri, mis on madalamad kui energia maksustamise direktiivi alammäärad.

4.2.10 Liikmesriikidele jääb jätkuvalt õigus kehtestada kodumajapidamiste (ja heategevusorganisatsioonide) kütteainele ja elektrienergiale (artikli 15 lõike 1 punkt h) täielik või osaline erand.

5. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus

5.1 Energia maksustamise direktiivi alused

5.1.1 Energia maksustamisel kahe teguriga arvestamine on kahtlemata varasema direktiiviga võrreldes edusamm. Esiteks vastab see Euroopa 2020. aasta strateegia kahele eesmärgile: vähendada CO2-heidet ja energiatarbimist.

Teiseks mõõdab see täpsemalt (ainult ühe kriteeriumiga) energiatarbimise kahjulikku mõju: saastet ja ületarbimist maailma varusid arvestades.

5.1.2 Muudetud energia maksustamise direktiivi ettepanekus kehtestatakse liikmesriikide tasandil CO2 -maks. Tasub meelde tuletada, et Euroopa tasandil juba on üks süsteem, mille raames ostetakse ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kaudu saastekvoote.

ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvat käitist ei saaks pealegi energia maksustamise direktiivi järgi maksustada. See jäetakse sellest välja. Nii välditakse direktiiviga kahe süsteemi järgi CO2 topeltmaksustamist. Kuid samas võimaldab direktiiv luua maksustamisvahendi, mis katab ka väikeseid käitisi, mis olid senini oma suuruse tõttu ELi heitkogustega kauplemise süsteemi reguleerimisalast välja jäänud.

Komitee toetab ettepanekut lisada ELi heitkogustega kauplemise süsteem energia maksustamise direktiivi, kuna sellega parandatakse seda süsteemi, kust senini jäi 50 % mootorikütuste ja kütteainete CO2-heitest välja.

5.1.3 Mõned energialiigid on saastavamad kui teised. Mõned kontsentreeritumad energialiigid võimaldavad rohkem tarbida kui teised. Seega on direktiivi läbivaatamisega kavandatav energiaallikate õiglane tasakaal põhimõtteliselt sidus ja õiglane.

Kuid see toob teatud energialiikide jaoks, mida praegu mõnedes liikmesriikides vähem maksustatakse, kaasa märkimisväärse maksude tõusu. Kõige silmatorkavamaks näiteks on diislikütus, mille puhul peaks maksustamise alammäär olema kõrgem kui bensiini puhul, arvestades selle veidi suuremat CO2-heidet, kuid eelkõige kõrgemat energiasisaldust. Kuid praegu on paljudes liikmesriikides olukord täpselt vastupidine. Diislikütust maksustatakse vähem ja see on odavam kui bensiin ning teedel on palju rohkem diiselmootoriga sõidukeid.

5.1.4 Komitee on nõus komisjoni analüüsiga, et kuna diislikütus on palju odavam kui bensiin, siis on rafineerimise turg praegu moonutatud diislikütuse liiga suure ja bensiini liiga vähese nõudluse tõttu. Diislikütuse suurem maksustamine aitaks kindlasti tasakaalu taastada.

5.1.5 Samas hoiatab komitee komisjoni ka selle eest, et bensiini ja diislikütuse hinnavahe ümberpööramine võib autotööstusturgu tugevalt häirida ja suurendada leibkondade kulusid autotranspordile. Ka siinkohal peaks üleminek olema järkjärguline.

5.1.6 Paradoksaalselt kaitsesid mootorikütuste kõrged maksud tarbijaid naftahinna hüppeliste kõikumiste eest. Nimelt innustab kõrge hind juba ennetavalt tarbimist vähendama ja kõrged maksud vähendasid mootorikütuste hinna osakaalu, mis on tundlik turuhinnakõikumistele (šokkidele).

5.1.7 Juba aastakümneid on autotootjad osanud ja suutnud investeerida teadus- ja arendustegevusse ning vähendada edukalt mootorite kütusekulu. Hoolimata korduvatest naftahinna hüppelistest kõikumistest ei ole transpordisektor kunagi halvatud olnud.

5.1.8 Selle analüüsi järgi märgib komitee, et CO2 -maks on mootorikütuste ja kütteainete puhul samasugune. See hakkab olema 20 eurot tonni CO2 kohta ehk näitlikult kõikide diislikütuste (mida kasutatakse kütteks või mitte) puhul 0,0533 eurot liitri kohta.

Samas on komitee üllatunud, et energiatarbimise üldine maks on

—	mootorikütuste puhul 9,6 eurot gigadžauli kohta ehk 0,316 eurot liitri diislikütuse kohta;

—	ent nii madal kütteainete puhul: 15 senti gigadžauli kohta ehk 0,0054 eurot liitri kütteks kasutatava diislikütuse kohta.

5.1.9 Seepärast soovib komitee, et tarbijad tunnetaksid kütteainete energiamaksu – see aga ei ole võimalik siis, kui maks on 0,0054 eurot liitri kohta!

Komitee soovitab seda maksu järk-järgult, kuid märkimisväärselt tõsta, et

—	võtta arvesse tarbijate vältimatuid küttevajadusi;

—	vähendada kütteainete tarbimist;

—	õigustada majandusosaliste investeeringuid energiaalasesse innovatsiooni seoses eluasemete ja tööstuslike vajadustega (nagu seda on teinud autotootjad).

5.2 Energia maksustamise direktiivi erandid ja mööndused

5.2.1 Viies liikmesriigis on lubatud diislikütuse kaubanduslikku kasutust (veoautod, bussid, taksod jm) madalamalt maksustada kui erakasutust. Direktiivi läbivaatamisel käsitletakse taas seda võimalust ja tehakse liikmesriikidele kohustuseks need maksud võrdsustada.

Kuna diislikütuse põhjustatud saaste on ikka samasugune, hoolimata selle kasutusest (kaubanduslik või erakasutus), siis oleks selle maksualanduse kaotamine mõistlik ja eelkõige kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegia põhimõtetega. Pealegi toob peamiselt diislikütust tarbiva maanteetranspordi hüppeline kasv esile vajaduse toetada selle suundumuse peatamist või isegi vähendada veoautode liiklust.

Kuid nende kahe diislikütuse maksustamist suurendava meetme (tasakaalu taastamine võrreldes bensiiniga (vt eelpool) ja kaubandusliku kasutuse maksualanduse kaotamine) kumulatiivne mõju viib mõnedes liikmesriikides diislikütuse hinna väga järsu tõusuni. Sel juhul võivad mõned tugevalt organiseerunud ja kergelt mobiliseeritavad töötajaterühmad oma riigi valitsusele survet avaldada või ulatuslikke streike korraldada.

Komitee hoiatab seega komisjoni liiga ulatuslike või kiirete muudatustega kaasnevate ohtude ja vältimatute vastuseisude eest liikmesriikides. Ta teeb seega ettepaneku näha ette kõrvalmeetmeid selleks, et ühelt poolt vastata Euroopa 2020. aasta strateegia nõuetele ja teiselt poolt ärgitada liikmesriike direktiivi läbivaatamist toetama.

5.2.2 Liikmesriigid peavad hoolitsema selle eest, et nad maksustaksid kõiki energialiike võrdselt ja proportsionaalselt võrreldes nende CO2-heite ja energiasisaldusega (vt eelpool). Kuid see ühtlustamiskohustus ei kehti elektrienergiale.

Komitee tõstatab selle erandi küsimuse ja soovib, et komisjon kohandaks oma ettepanekut nii, et elektrienergiat käsitletaks samamoodi kui teisi energialiike.

5.2.3 Eelmises direktiivis energiamaksust vabastatud tegevusalad tuleks edaspidi teiste tegevusaladega kooskõlla viia ja seega neis CO2 ja energiatarbimist samamoodi maksustada.

Meeldetuletuseks, maksust olid vabastatud järgmised tegevusalad: metallurgia ja keemiline redutseerimine, elektrolüüsiprotsessid, palju elektrienergiat tarbivad ettevõtted (kus elektrienergiakulu moodustab rohkem kui 50 % tootmiskuludest) ja mittemetallmineraalide (tsement, klaas, lubi jm) tootmisega seotud tegevusalad.

Selle muudatusega näitavad direktiivi läbivaatajad selget sidusust: esiteks oleksid nii kõik saastavad ja energiat tarbivad tegevusalad maksustatud ilma diskrimineerimiseta ja teiseks toetataks nii investeeringuid nende energiamõju vähendamisse.

Komitee võib sellist õigluse ja sidususe taastamist vaid toetada. Ta tunneb siiski muret sotsiaalse ja majandusliku mõju pärast kõnealustele valdkondadele. Sellega seoses teeb ta ka siinkohal ettepaneku näha ette kõrvalmeetmeid, et

—	aidata neil sektoritel investeerida ja/või ümberkorraldusi teha;

—	tagada nende püsimajäämine ja asumine ELis.

Lisaks sellele kahtleb komitee selles, milline on kõnealuse muudatuse tõeline mõju, kui sellega lisatakse energia maksustamise direktiivi reguleerimisalasse valdkondi, kuid samas jäetakse sealt kohe välja need tegevusalad, mis on hõlmatud ELi heitkogustega kauplemise süsteemi.

Lõpuks küsib komitee, kas varem maksust vabastatud tegevusalade puhul ei või olla süsinikdioksiidi lekke ohtu. ELi heitkogustega kauplemise süsteem sisaldab kaitsemehhanisme ja energia maksustamise direktiiv võiks sellest eeskuju võtta.

5.2.4 Liikmesriikidele jääb õigus kehtestada erinevaid maksumäärasid peaaegu kõigile eelnevalt mainitud tegevusaladele. Kui kohalikul ühistranspordil on jätkuvalt see eelis, siis ei innusta see neid kindlasti investeerima saaste või mootorikütuse tarbimise vähendamisse. Kuid erandi säilitamist võib õigustada sellega, et toetada tuleks pigem ühis- kui eratransporti.

Komitee kahtleb siiski, kas erandi säilitamine on õigustatud jäätmete kogumise, kiirabi, avaliku halduse, puuetega inimeste, sõjaväe jm puhul.

Seepärast soovitab ta ettepanekut muuta, et väga veenvaid põhjuseid, mis õigustavad taksode väljajätmist erineva maksumäära eelisest, kohaldataks samamoodi ka teistele transpordivahenditele.

5.2.5 Tuginedes samale analüüsile, nagu erinevate maksumäärade puhul, küsib komitee ka seda, mis õigustab õhutranspordile ja ühenduse meretranspordile energia maksustamise direktiivis erandi tegemist.

5.2.6 Isegi kui tulevikus võivad õhu- ja meretransport vaid CO2-heite tõttu lisanduda ELi heitkogustega kauplemise süsteemi reguleerimisalasse, tunneb komitee muret sellepärast, et nende kahe palju energiat tarbiva sektori puhul ei maksustata energiatarbimist.

Rahvusvaheliste konventsioonide tõttu ei saa neid kahte transpordiliiki maksustada energiasisalduse peatüki all. Seega teeb komitee ettepaneku algatada maailma tasandil läbirääkimised, et lähendada neid konventsioone ELi eeskirjadele.

5.2.7 Komiteel on ka kahtlusi seoses liikmesriikide jätkuva õigusega vabastada (näiteks) kodumajapidamised kütteaine ja elektrienergia maksust.

See võimalus seab ohtu kogu energia maksustamise direktiivi sidususe. Nimelt on direktiivi aluseks hüpotees, et hinnasignaal innustab asjaosalisi vähendama CO2-heidet ja energiatarbimist. Miks ei peaks seda sõnumit edastama kodumajapidamistele, mis ometigi tarbivad palju energiat?

Komitee soovitab seega võimalus kodumajapidamised kütteaine maksust vabastada ettepanekust välja jätta, kuid arvestada seejuures tarbijate eripiiranguid kohalikul ja riigi tasandil.

5.2.8 Energia maksustamise direktiivi läbivaatamisega püütakse sidususe huvides tagada, et seni välja jäänud tegevusalad oleksid taas direktiiviga hõlmatud ja et diislikütuse kaubanduslikku kasutust ei seataks enam erakasutusega võrreldes eelisseisu.

Kuid kuidas sel juhul selgitada, et teised tegevusalad (nt põllumajandus, ehitus, riiklikud ehitustööd jmt) on jätkuvalt eelisseisus, kuna nende puhul maksustatakse mootorikütust samal tasemel kui kütteinet ehk palju madalamalt? Seda enam, et need sektorid peavad eeskuju näitama – oma tegevuse ja nähtavuse tõttu on nad maakasutuse ja eluasemete planeerimise parandamise keskmes.

5.2.9 Komitee küsib, mis võiks seda erandit õigustada, sest need õigustused ei saa olla ei majanduslikud, sotsiaalsed ega keskkonnaalased. Ta tunneb muret, et seda punkti võidakse kasutada uue direktiivi rakendamise aeglustamiseks või takistamiseks ettekäändel, et see on omavoliline ja diskrimineeriv.

5.2.10 Konkreetselt põllumajanduse puhul soovib komitee komisjoni hoiatada selle eest, et muudetud direktiiv on küllaltki ebamäärane ja liikmesriigid võivad enne ettepaneku heakskiitmist nõuda selgitusi ja tagatisi.

Selgitusi on vaja järgneva kohta:

—	põhjused, mis õigustaksid põllumajanduse väga soodsat erikohtlemist, mis oleks vastuolus direktiivi põhimõtetega ja hinnasignaaliga ning teistelt, samuti raskustes olevatelt sektoritelt nõutavate jõupingutustega;

—	ühelt poolt süsinikdioksiidi lekke ohu hindamisprotsess ja -kriteeriumid ning teiselt poolt energiatõhususe eest pakutav vastutasu.

5.3 Direktiivi muud aspektid

5.3.1 Uus direktiiv ei saa olla lihtne ja üheülbaline vastus. Euroopa Liidu energiapoliitika on muu poliitikaga võrreldes mitmekihilisem ja keerukam ning nõuab kas erinevate lahenduste kombineerimist või ühte kompleksset lahendust.

Komitee tunnustab siiski direktiivi läbivaatajate püüdeid selle põhimõtteid, eesmärke ja rakendamist lihtsustada.

5.3.2 Samas, nagu me juba eelnevalt nägime, on direktiivi uuestisõnastamine osa keerukast ja mitmekesisest reguleerivast raamistikust. Direktiivis on ka mitmeid viiteid teistele tekstidele ja direktiividele. Tänu kõigile neile tekstidevahelistele ristviidetele ei ole vaja samu punkte mitmes direktiivis korrata.

Kuid energia ja keskkonna valdkond muutub pidevalt. Selle näiteks on nomenklatuuri koodide ajakohastamise võimalus (artikli 2 lõige 5). Lisaks võib igasugune muudatus viidatud tekstis mõjutada ootamatult või soovimatult teisi tekste.

Komitee teeb kõigepealt ettepaneku panna viitetekstid lisasse ja vajaduse korral selgitada, kas mõningaid lisasid saab tulevase direktiivi sidususe tagamiseks kinnitada.

5.3.3 Artiklis 4 lisatakse alammäära arvutusse kõik kinnipeetavad kaudsed maksed, sealhulgas seega puhtalt riiklikud maksed, nagu näiteks mõnede liikmesriikide süsinikdioksiidimaks. Kuid liikmesriikide valitud maksu reguleerimisala ja erandid võivad süsinikdioksiidimaksu puhul erineda direktiivis sätestatust.

Komitee arvates võiks komisjon selgitada, et liikmesriigid peavad need kaks CO2-maksu oma õiguskorda lisama direktiivi ülevõtmise hetkel.

5.3.4 Direktiivi läbivaatamine keskendub energia maksustamisele ja komisjon tunnistab, et direktiivis ei käsitleta energia maksustamise direktiivist tuleneva maksutulu kasutamist liikmesriikides.

Euroopa 2020. aasta strateegias on seatud prioriteediks jätkusuutlik majanduskasv, et majandus oleks ressursitõhusam, keskkonnahoidlikum ja konkurentsivõimelisem.

Komitee küsib, miks tulevases direktiivis ei ole näiteks järgmisi täpseid meetmeid ühiste ja sidusate meetmete tagamiseks liikmesriikides, et liikuda jätkusuutlikuma, keskkonnahoidlikuma ja konkurentsivõimelisema majanduse suunas:

—	sotsiaalsed meetmed, mis toetavad tööhõivet ja vähendavad tööjõukulusid;

—	tehnoloogilise arengu toetamine uute energialiikide sektoris;

—	liikmesriikide eelarve konsolideerimine.

5.3.5 CO2-heidet väljendatakse tonnides ja energiasisaldust gigadžaulides (GJ). Iga energiatoote maksustamise alammäär arvutatakse tema CO2-heite ja energiasisalduse järgi. Neid alammäärasid peab kohaldama tavapärasele arvestus- ja makseühikule, milleks on mootorikütuste ja mõnede kütteainete puhul tavaliselt liiter ja elektri puhul kilovatt/tunnis (KWh) jne. See ümberarvestus nõuab komisjoni talituste arvutusi. Samas ei ole nende arvutuste puhul kasutatavaid reegleid ja hüpoteese selgitatud, mistõttu ei saa mõnede liikmesriikide esindajad jõuda samale tulemusele.

Komitee tuletab meelde, et ümberarvutuste ühtlustamine on vältimatu ja soovitab seega ettepanekus selgelt märkida, milliseid ümberarvutusmeetodeid kasutati. Viimased peaksid olema võimalikult sarnased liikmesriikide maksusüsteemides kasutatavatele meetoditele.

Brüssel, 27. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Täpsemalt öeldes energiatoodete ja elektrienergia alumine kütteväärtus.

(2) KOM(2011) 168 lõplik.

(3) Märgukiri 11/238.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/85

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Roheline raamat interneti hasartmängude kohta siseturul”

KOM(2011) 128 lõplik

2012/C 24/20

Raportöör: Stefano MALLIA

24. märtsil 2011 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Roheline raamat interneti hasartmängude kohta siseturul”

KOM(2011) 128 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 3. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 126, vastu hääletas 4, erapooletuks jäi 4.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Rohelise raamatu üle peetava konsulteerimisega püüab komisjon jõuda paremale arusaamisele interneti hasartmängude sektorist, mis laieneb kiiresti ja on olemuselt piiriülene ning mida iseloomustavad liikmesriikide rakendatavad erinevad riigisisesed korrad.

1.2 Komitee märgib, et mõned eesmärgid on ühised kõigile ELi liikmesriikidele. Need võib määratleda järgmistena: võitlus ebaseaduslike hasartmängudega, tarbijate kaitse, avaliku korra säilitamine ja üldist huvi pakkuvate tegevuste (heade eesmärkide) rahastamine.

1.3 Tarbijakaitse on valdkond, kus EL saab pakkuda oma kodanikele lisaväärtust. EL peaks looma ELi raamistiku ELi tarbijakaitset käsitlevate õigusaktide vormis, mis oleksid siduvad kõigile ELis litsentsitud ettevõtjatele. Sel viisil loodaks minimaalsed (ent mitte madalal tasemel) tarbijakaitsestandardid. Riikide valitsustele peab siiski jääma õigus kehtestada soovi korral oma riikide turgudel kõrgemaid tarbijakaitsestandardeid ning eelkõige peab liikmesriikide õigusnormide üks eesmärk olema hasartmängusõltuvuse ennetamine ja ravi.

1.4 Võitlus pettuste, identiteedivarguste, rahapesu ja muude kuritegudega nõuab liikmesriikide tugevamat koostööd ELi tasandil. Komitee kutsub üles looma ametliku struktuuri liikmesriikide pädevate asutuste koostööks ELi tasandil. Eelkõige peaks iga liikmesriik tegema kättesaadavaks selles konkreetses riigis litsentsitud ettevõtjate nimekirja ja rahapesudirektiivi (1) tuleks laiendada nii, et see hõlmaks lisaks kasiinodele ka teisi interneti hasartmänge, andes sellega riiklikele asutustele suuremad volitused võitluseks kuritegevusega.

1.5 Hasartmänguvõimalused võivad viia mängusõltuvuseni. Komitee kutsub komisjoni üles teostama kogu ELi hõlmava uuringu, et selgitada täielikult välja mängusõltuvuse eriomane profiil, misjärel tuleks kasutusele võtta kohased, sealhulgas ennetavad meetmed. Selleks soovitab komitee eraldada osa laekunud maksutuludest hasartmängusõltuvuse ennetamiseks ja raviks.

1.6 Samuti kutsub komitee üles kehtestama ranged reeglid, millega keelatakse hasartmängude reklaamimine, mis on suunatud alaealistele või milles osalevad alaealised või inimesed, kelle vanus näib jäävat allapoole hasartmängudes osalemisele riigis kehtivat vanusepiirangut, et tagada alaealiste ja muude haavatavate rühmade tõhus kaitstus.

1.7 Sektorit iseloomustab praegu loata hasartmänguteenuste pakkumine nii litsentsimata ettevõtjate (rohelises raamatus määratletud kui „must turg” ja „ebaseaduslik turg”) kui ka ühes liikmesriigis litsentsitud ettevõtjate poolt, kes pakuvad hasartmänguteenuseid tarbijatele mõnes muus liikmesriigis, omamata selleks nõutavat luba (rohelises raamatus määratletud kui „hall turg”). Selleks, et sektor areneks sidusalt ja suudaks ühildada avaliku huvi eesmärgid siseturu põhimõtetega, on tarvis suuremat õiguskindlust.

1.8 Üldist huvi pakkuvate tegevuste rahastamiseks liikmesriikides on palju erinevaid viise. Komitee nõustub põhimõttega, mille kohaselt suunatakse kindel protsent hasartmängutulust või -maksust otse sporti üldiselt või teistesse üldist huvi pakkuvatesse tegevustesse.

1.9 Komitee toetab nõukogu järeldusi hasartmängusid ja kihlvedusid käsitleva raamistiku kohta ELi liikmesriikides, mille konkurentsivõime nõukogu võttis vastu 10. detsembril 2010.

1.10 Komitee kutsub komisjoni üles selgitama välja piiriüleste pakkumiste mõju spordi rahastamisele, sealhulgas selle, kas niisugune rahastamine jõuab rahvaspordini, ja pakkuma välja konkreetsed meetmed spordi sellise rahastamise kindlustamiseks.

1.11 Liikmesriigid panustavad ebaseaduslike interneti hasartmängupakkumiste vastastele ennetus- ja karistusmeetmetele. Ebaseaduslike pakkumiste levik osutab faktile, et need meetmed ei ole piisavalt tõhusad. Seetõttu peab komitee vajalikuks luua ja määratleda rikkumiste ning karistuste süsteem, millega tagatakse eeskirjade tõhus täitmine. See võib seisneda tegevuse takistamises ja meediumide sulgemises, mille kaudu pakutakse infoühiskonna teenuseid, mis toetavad ebaseaduslike hasartmängude mängimist, või isegi kõigi selle tegevusega seotud elementide konfiskeerimises ja hävitamises.

1.12 Haldusasutused ja sotsiaalpartnerid peavad kehtestama tagatised, et interneti hasartmängud ei põhjustaks tagajärgi tööhõivele mittevirtuaalsete hasartmängude sektoris.

2. Sissejuhatus

2.1 Komitee tervitab rohelist raamatut interneti hasartmängude kohta kui head algatust mõtlemaks pragmaatiliselt ja arukalt järele sektori tuleviku üle Euroopas. Selleks kutsub komitee ELi üles koostama kiiresti põhjalikku uuringut, et hinnata mõju tööhõivele nii avalik-õiguslikus kui ka eraõiguslikus hasartmängusektoris.

2.2 Komisjoni käivitatud konsultatsioon rohelise raamatu teemal on suunatud ulatusliku dialoogi saavutamisele interneti hasartmängude üle, et saada parem ülevaade konkreetsetest probleemidest, mis tulenevad ELi liikmesriikides elavatele tarbijatele nii seaduslikult kui ka loata (must ja nn hall turg) interneti hasartmänguteenuste osutamise arengust. Kõnealuste teenuste olemuse tõttu jääb nende osutamine sageli välja nende riikide valitsuste kontrolli alt, mille kodanikele neid teenuseid pakutakse.

2.3 Kõnealuse rohelise raamatuga vastatakse ka Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2009. aasta resolutsioonile online-hasartmängude usaldusväärsuse kohta (2) ning selle koostamist on taotlenud nõukogu oma 10. detsembri 2010. aasta järeldustes hasartmängusid ja kihlvedusid käsitleva raamistiku kohta ELi liikmesriikides (3).

2.4 Hasartmänge käsitlevad õigusaktid ELis on äärmiselt erinevad ning paljudes ELi liikmesriikides on käimas nende läbivaatamise protsess, et võtta arvesse selle turu internetisegmendi laienemist üle piiride.

2.5 Komisjoni esmane eesmärk kõnealuse konsulteerimise käivitamisel on saada faktidel põhinev ülevaade praegusest olukorrast ELi interneti hasartmängude sektoris. Konsulteerimisega püütakse saada selge ülevaade ühiskondliku ja avaliku korraga seotud väljakutsetest, mis tulenevad interneti hasartmänguteenuste osutamisest ELis, samuti regulatiivsetest ja tehnilistest väljakutsetest.

2.6 Komitee kutsub ELi institutsioone ja eelkõige komisjoni üles käsitlema kiiresti otsustavat väljakutset, mis tuleneb konkurentsimoonutustest, mida põhjustavad loata tegutsevad ettevõtted, mille asukoht ei ole nende tarbijate elukohariik, kellele nad interneti hasartmänguteenuseid pakuvad, saades kasu oma asukohariigi madalatest maksudest ja sotsiaalkindlustusmaksetest.

Sellega paralleelselt kutsub komitee komisjoni ja liikmesriike üles alustama ka kompromissitut võitlust ebaseaduslikult tegutsevate ettevõtetega (nn musta turuga), kust pärineb enamik pettuse, rahapesu ja muude kuritegude juhtumeid.

3. Avaliku huvi eesmärgid

3.1 Komitee arvates on eluliselt tähtis tagada rohelises raamatus nimetatud avaliku huvi eesmärkide kaitse, eelkõige tarbijate kaitse pettuse, probleemse mängukäitumise ja mängusõltuvuse ning selle kahjulike mõjude eest, milleks on terviseprobleemid ja ülemäärane võlgnevus. Hasartmänguteenust tohib pakkuda liikmesriigi poolt antud riikliku loa alusel, et tagada avaliku korra kaitse, võidelda pettusega, hoida ära sõltuvuskäitumist, kaitsta alaealiste õigusi ja tagada hasartmängude mängijate õigused.

3.2 Seoses sellega märgib komitee, et mõned eesmärgid on ühised kõigile ELi liikmesriikidele. Need on: võitlus ebaseaduslike hasartmängudega, tarbijate kaitse (mängijad, alaealised ja haavatavad rühmad, võitlus mängusõltuvusega), avaliku korra säilitamine (võitlus pettuste, rahapesu ja muude kuritegudega), üldist huvi pakkuvate tegevuste rahastamine (head eesmärgid) ning internetis ja muudes praegu toimuvates vormides hasartmängude sektori töötajate kaitse.

3.3 Arvestades interneti hasartmängude erilist olemust, mis tuleneb sellega seonduvatest sotsiaalsetest, avaliku korra ja tervishoiu aspektidest, juhib komitee kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga tähelepanu asjaolule, et liidusisese ühtlustamise puudumisel on liikmesriikidele antud kaalutlusõigus (4) oma hasartmänguturgude õiguslikuks reguleerimiseks ja kontrollimiseks vastavalt nende oma traditsioonidele ja kultuurile. Siiski peavad nende kehtestavad piiravad meetmed vastama proportsionaalsuse aspektist Euroopa Kohtu praktikas kehtestatud tingimustele (5).

3.4 Siiski on mõned eesmärgid, mida liikmesriigid eraldi ei suuda piisaval määral saavutada ja mille puhul võib ELi tasandi meede anda selget lisaväärtust.

3.5 Kuna need eesmärgid on ühised kõigile liikmesriikidele, soovitab komitee soodustada heade tavade levitamist nende riikide vahel. Sel taustal võtab komitee teadmiseks ka mõned avalik-õiguslike ja eraõiguslike hasartmänguettevõtjate iseregulatsiooni algatused. Komitee rõhutab siiski, et tööstusharu iseregulatsioon võib kohustuslikke õigusakte vaid täiendada, mitte neid asendada. Seda silmas pidades leiab komitee, et ELi institutsioonid peaksid üheaegselt keskendama oma jõupingutused sellele, et lisada neile ühistele eemärkidele Euroopa mõõde, järgides seejuures täielikult subsidiaarsuse põhimõtet.

3.6 Eelkõige just tarbijakaitse valdkonnas saab EL tõepoolest pakkuda lisaväärtust. Komitee leiab, et ELi institutsioonid peaksid looma esialgse ELi raamistiku ELi tarbijakaitset käsitlevate õigusaktide vormis, mis oleksid siduvad ELis litsentsitud ettevõtjatele. Kaitse minimaalne tase peaks muu hulgas hõlmama vajadust ennetada probleemset mängukäitumist, vanusepiirangute seadmist juurdepääsul mis tahes õnne- ja hasartmängudele, laenude kasutamise keeldu ning mistahes reklaami keelustamist, mis on suunatud alaealistele või milles osalevad alaealised või inimesed, kelle vanus näib jäävat allapoole hasartmängudes osalemisele riigis kehtivat vanusepiirangut. Sel viisil loodaks minimaalsed (ent mitte madalal tasemel) tarbijakaitsestandardid. Riikide valitsustele jääb siiski õigus kehtestada soovi korral oma riikide turgudel kõrgemad tarbijakaitsestandardid.

3.6.1 Kogu ELi turul peaks tarbijatel olema võimalik eristada ebaseaduslikke veebisaite mõnes ELi liikmesriigis luba omavatest veebisaitidest. Seoses sellega soovitab komitee, et iga liikmesriik kohustaks iga ettevõtjat, kes tegutseb selle konkreetse ELi liikmesriigi litsentsi alusel, paigutama oma veebisaidi esilehel kindlaksmääratud nähtavale kohale interaktiivse märgise, mis näitaks, et tegemist on litsentsitud ettevõtjaga. Märgist kasutataks kõigis liikmesriikides ja selle kujundus peaks sisaldama ühiseid tunnuseid, et muuta see kõigis ELi liikmesriikides kergesti äratuntavaks. Sellel peaks siiski olema selgelt välja toodud ka riik, kus litsents väljastati. Kõnealuse meetme elluviimise eest peaks vastutama Euroopa Komisjon.

3.7 Komitee kavandab sõltumatu organi loomist igas liikmesriigis, mis vastutaks eespool punktis 3.6 nimetatud ELi tarbijakaitset käsitlevate õigusaktide tõhusa kohaldamise jälgimise ja tagamise eest. ELi tarbijakaitset käsitlevate õigusaktide vastuvõtmisega peaks kaasnema teabekampaania, mis tuleks läbi viia igas liikmesriigis. Iga liikmesriigi riiklikud asutused peavad tegema interneti hasartmänge pakkuvate ettevõtjate kohustuseks paigutada tuvastamise võimaldamiseks veebisaidil nähtavale kohale riigi poolt antud loa number ning lahendada tarbijate kaebused kooskõlas riikliku tarbijakaitseõiguse ja nende asukohariigi kohtupraktikaga.

3.8 Vastutustundliku mängimise poliitika tähendab tegelemist hasartmänguprobleemiga ettevõtete sotsiaalse vastutuse kõikehõlmava poliitika kaudu, milles käsitatakse hasartmänge kui keerukat nähtust, mis vajab nii ennetavaid, teadlikkust tõstvaid, sekkuvaid kui ka järelevalvemeetmeid ning samuti meetmeid kahjulike mõjude leevendamiseks. Selleks tuleb

—	pöörata piisavalt tähelepanu riskirühmadele;

—	pakkuda üldsusele vajalikku teavet, et inimesed oskaksid hasartmängude puhul teha teadliku valiku, ning edendada mõistlikku, mittesõltuvat ja vastutustundlikku mängimist;

—	teavitada sellest, kui hasartmängu sisust ja mängus kasutatavatest vahenditest sõltuvalt on mängu keelatud mängida alaealistel või isikutel, kes on ise endale mängukeelu kehtestamist taotlenud.

3.9 Komitee märgib, et mõned liikmesriigid on kogunud usaldusväärseid andmeid mängusõltuvuse kohta, ent teised mitte. Läbi on viidud mõned riigisisesed empiirilised uuringud ja jõutud erinevatele, kohati vastuolulistele järeldustele. Siiski on selge, et hasartmänguvõimalused võivad viia mängusõltuvuseni, mis omakorda põhjustab ühiskondlikke probleeme. Seda aspekti tuleb kõnealuse sektori tarbijakaitsepoliitika kujundamisel alati arvesse võtta.

3.10 Alati tuleb meeles pidada ka selliseid aspekte nagu interneti vahendusel loodud uued hasartmänguvõimalused, kuna uued tehnoloogiad on avanud rohkem mänguvõimalusi inimeste jaoks, kes veedavad suhteliselt palju aega kodus, nt pensionärid, koduperenaised ja töötud. Tuleb tagada, et internetipõhised interaktiivsed mängud ei oleks kättesaadavad alaealistele, piiratud teovõimega isikutele ega isikutele, kellele kas omal soovil või kohtuotsusega on hasartmängudele juurdepääs keelatud.

3.11 Komitee kutsub üles viima läbi kogu ELi hõlmava kompleksuuringu, et selgitada täielikult välja mängusõltuvuse eriomane profiil nii võrgukeskkonnas kui ka väljaspool võrku pakutavate hasartmängude sektoris, et võimaldada ELi seadusandjal võtta tõhusaid ja sihipäraseid meetmeid kõnealuse probleemiga võitlemiseks ning selle ennetamiseks.

3.12 Komitee leiab, et tõhus moodus rahapesu vähendamiseks oleks liikmesriikide koostöö ELi tasandil ELis vohavate ebaseaduslike interneti hasartmängudega võitlemisel. Seega palub komitee ELi liikmesriikidel käivitada tõhusad mehhanismid nende eesmärkide saavutamiseks, mis avaldavad kahtlemata positiivset mõju maksutulu suurenemisele.

3.13 Lisaks sellele on komitee kindlalt veendunud, et rahapesudirektiivi tuleks laiendada nii, et see hõlmaks peale kasiinode ka teisi interneti hasartmänge, andes sellega riiklikele asutustele suuremad volitused võitluseks kõnealuse kuritegevusega.

3.14 Pealegi arvab komitee seoses tulemustes kokkuleppimisega, et iga hinna eest tuleb kaitsta spordi eetilisust. Komitee võtab teadmiseks avalik-õiguslike ja osade eraõiguslike kihlveokorraldajate panuse spordikihlvedude eetilisusesse, sportlaste ja spordiametnike haridusprogrammidesse ning kahtlaste kihlvedude varajase avastamise ja hoiatamise süsteemidesse ning nende erineva kvaliteeditaseme ja ulatuse. Komitee leiab, et raamistik kõigi osalevate sidusrühmade jõupingutuste koordineerimiseks on vajalik, et käsitleda seda probleemi terviklikult ja vältida ressursside dubleerimist. Eelkõige oleks vaja luua süsteem, mis ei ole piiratud üksnes kuritegude avastamisega, vaid hõlmab ka haridus- ja täitemeetmeid.

3.15 Lõpetuseks viidatakse rohelises raamatus ka heategevuse, üldist huvi pakkuvate tegevuste ning interneti spordikihlvedude aluseks olevate sündmuste rahastamisele. Komitee pooldab süsteemi, mille raames eraldatakse osa hasartmängudest laekunud tulust sellisteks tegevusteks ja üritusteks. Komitee kutsub komisjoni üles pakkuma välja konkreetsed meetmed selliste riiklike rahastamismehhanismide säilitamiseks, nagu on märgitud konkurentsivõime nõukogu 10. detsembri 2010. aasta kohtumisel vastu võetud järeldustes hasartmängusid ja kihlvedusid käsitleva raamistiku kohta ELi liikmesriikides. Lisaks tuleb komitee arvates hoolitseda selle eest, et vältida niisuguste „tegevuste” kasutamist hasartmängude negatiivsete sotsiaalsete seoste murdmiseks ja hasartmängude mängimise jätkamiseks põhjusel, et sellega teenitakse head eesmärki. Lisaks kutsub komitee siinkohal üles eraldama osa laekunud maksutulust hasartmängusõltuvuse ennetamiseks ja raviks ning sektori töötajate kutse- ja täienduskoolituseks.

4. Asutamine ja litsentsimine

4.1 Interneti hasartmängude sektorit iseloomustab praegu killustumine, mis tuleneb ELi liikmesriikides rakendatava siseriikliku korra erinevusest.

4.2 Sektori üks suuremaid probleeme seisneb asjaolus, et ühes või enamas liikmesriigis litsentsitud ettevõtjad võivad pakkuda oma teenuseid tarbijatele mõnes muus liikmesriigis, omamata selleks vastavas liikmesriigis nõutavat luba. Niisuguseid pakkumisi käsitatakse kui „loata pakutavaid interneti hasartmänguteenuseid” (6).

4.3 Teisest küljest väljastas komisjon aprillist 2006 kuni veebruarini 2008 kaksteist ametlikku hoiatuskirja kümnele liikmesriigile ja jõudis seitsmega neist põhjendatud arvamuste tasandile. 5. mail 2010 sulges komisjon Itaalia vastu algatatud menetluse ja 24. novembril 2010 rikkumismenetluse Prantsusmaa vastu. Komisjonile lepingu väidetava rikkumise kohta esitatud arvukate kaebuste tulemusel avas komisjon rikkumismenetlused seoses piiriülestele hasartmänguteenustele kehtestatud piirangutega, et kontrollida nende piirangute proportsionaalsust. Komitee kutsub komisjoni üles võtma vastu kindla otsuse selle kohta, mil viisil jätkab komisjon tööd menetluses olevate juhtumitega.

4.4 Arvestades interneti hasartmängude olemust ja õiguslikku staatust, on kohtupraktika põhjal praeguseks esile kerkinud rida põhimõtteid. Esiteks kuuluvad hasartmänguteenused ELi toimimise lepingu artikli 56 kohaldamisalasse ja on seega allutatud teenuste osutamise vabadust reguleerivatele sätetele.

4.5 Kuna hasartmänguteenustele ei kehti kogu ELi hõlmavad ühtsed eeskirjad, antakse liikmesriikidele „kaalutlusõigus” (7) nende teenuste reguleerimiseks, mis hõlmab ka ettevõtete hulga, pakutavate mängude tüübi ja nende ulatuse piiramist.

4.6 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt võivad ühes liikmesriigis tegutsemisloa saanud ettevõtjad pakkuda oma teenuseid teiste liikmesriikide tarbijatele, välja arvatud siis, kui viimased kehtestavad piiranguid, mida õigustavad olulise avaliku huviga seotud põhjused, nagu tarbijate kaitse ja avaliku korra säilitamise üldvajadus.

4.7 Sellised piirangud peavad olema proportsionaalsed, mittediskrimineerivad ning neid tuleb kohaldada järjepidevalt ja süstemaatiliselt.

4.8 Komitee märgib, et hasartmängusektoris ei kohaldata vastastikkuse tunnustamise põhimõtet ja et liikmesriik võib võtta seisukoha, et üksnes asjaolu, et ettevõtja pakub oma mänge seaduslikult teises liikmesriigis, ei ole piisav tagatis, et kaitsta tarbijaid pettuste ja kuritegevuse ohtude eest asjaomase liikmesriigi territooriumil, arvestades raskusi, millele asukoha liikmesriigi ametiasutused ettevõtjate ametialast kvaliteeti ja usaldusväärsust hinnates selles kontekstis tõenäoliselt põrkuvad.

4.9 Viidates punktile 4.8 on selge, et sektoris on tarvis suuremat õiguskindlust, selleks, et see areneks sidusalt, järgides samas avaliku huvi eesmärke ja siseturu põhimõtteid. Rohelise raamatu üle peetav konsulteerimine peaks andma olulise sellesuunalise impulsi.

4.10 Lisaks sellele leiab komitee, et hasartmängude reklaamimisele tuleb kehtestada ranged reeglid, et tagada haavatavate rühmade, nt alaealiste kaitstus. Eriti oluline on kehtestada ranged reklaamipiirangud, et hoida eelkõige ära alaealiste ja piiratud teovõimega isikute juurdepääs hasartmängudele, vältida selliste kujutiste, sõnumite ja objektide kasutamist, mis võiksid otseselt või kaudselt solvata inimväärikust ning ohustada põhiõigusi ja -vabadusi, ning ennetada igasugust rassilist või soolist diskrimineerimist ning vägivallale ja kuritegevusele õhutamist.

5. Sport

5.1 Komisjon soovib keskenduda kahele spordiga seonduvale küsimusele: 1) kas hasartmängu aluseks olevad spordiüritused peaksid saama seonduva hasartmängu eest õiglast tulu ja 2) kas tekib nn ärakasutamise oht.

5.2 Komitee märgib, et üldist huvi pakkuvate tegevuste rahastamiseks liikmesriikides on palju erinevaid viise. Mõnes liikmesriigis kohustavad siseriiklikud õigusaktid nt riiklikke loteriisid suunama kindla protsendi tuludest otse sporti ja/või teistesse kindlaksmääratud üldist huvi pakkuvatesse tegevustesse. Teistes liikmesriikides suunab riigikassa teatud protsendi hasartmängudega teenitud maksutulust erinevatesse väljavalitud üldist huvi pakkuvatesse tegevustesse.

5.3 Komitee nõustub põhimõttega, mille kohaselt suunatakse kindel protsent hasartmängutulust või -maksust otse sporti või teiste kindlaksmääratud, üldist huvi pakkuvatesse tegevustesse.

5.4 Komitee märgib ära riigi-/riiklike loteriide ja muude seaduslike hasartmängude olulise panuse spordi, eriti rahvaspordi rahastamisse. Komitee märgib ka, et piiriüleste interneti hasartmängu- ja kihlveoteenuste pakkumisel konkreetses jurisdiktsioonis registreeritud ettevõtjate poolt võib olla negatiivne mõju spordi ja muude avaliku huvi eesmärkide rahastamisele mõnes muus jurisdiktsioonis, kus ettevõtja pakub teenuseid.

5.5 Seepärast kutsub komitee komisjoni üles selgitama välja piiriüleste pakkumiste mõju sellisele rahastamisele, sealhulgas selle, kas niisugune rahastamine jõuab rahvaspordini, ning pakkuma välja konkreetsed meetmed spordi rahastamise tagamiseks.

5.6 Komiteel on kahtlusi seoses „spordi õiguse” või õiglase tulu õiguse võimaliku loomisega. Komitee peab vajalikuks edasisi selgitusi, et mõista, mida tähendab õigus õiglasele tulule ja kas see toob Euroopa tasandil kaasa uute, spordiüritustega seotud intellektuaalomandiõiguste tekkimise.

5.7 Seepärast kutsub komitee komisjoni üles selgitama õiglase tulu õiguse olemust, ulatust ja mõju ning sellele kohaldatavat õiguslikku alust.

5.8 Ärakasutamise probleem kuulub maksuvaldkonda ja komitee leiab, et sellisena tuleks see jätta riikide pädevusse. Komitee leiab siiski, et ELi liikmesriikidel tuleb omavahel arutada õiglast lähenemisviisi kõigile asjaomastele pooltele tuluosa eraldamisele ning selles kokku leppida. See on keeruline teema ELi tasandil arutamiseks, ent teatud etapil on süvendatum arutelu hädavajalik, et vältida olulisi häireid sektoris.

5.9 Komitee kutsub komisjoni selgitama, kas rohelises raamatus tõstatatud spordiküsimused on tõepoolest seotud spordi eetilisusega või on tegemist kahe eraldiseisva teemaga, millele tuleb läheneda individuaalselt. Lisaks sellele võiks komisjon selgitada, kas ta leiab, et õiglase tulu õiguse või spordi õiguse kehtestamine oleks tõepoolest tõhus vahend spordi eetilisuse tagamiseks.

6. Jõustamine

6.1 Kiiret käsitlemist vajab veel üks oluline teema – ebaseaduslike hasartmänguteenuste pakkumine kogu Euroopa Liidus (8), mis kahjustab tarbijakaitset, avalikku korda ning avaliku huvi eesmärkide rahastamist.

6.2 ELi tarbijate kaitsmisel ebaseaduslike ettevõtjate eest on otsustav tähtsus liikmesriikide koostööl. Seoses sellega leiab komitee, et koostööd lihtsustaks ametliku struktuuri loomine regulatiivkoostööks ELi tasandil (9). Eelkõige peaks iga liikmesriik tegema kättesaadavaks selles konkreetses riigis litsentsitud ettevõtjate nimekirja. Kõik need nimekirjad tuleks teha kättesaadavaks komisjonile, liikmesriikidele, riiklikele reguleerivatele asutustele ja tarbijatele. Liikmesriikide koostöö peaks sisaldama ka parimate tavade tutvustamist.

6.3 Komitee märgib ära ka andmete vähesuse kõnealuse majandusharu kohta. See ei võimalda majandusharu ja sellele iseloomulikku dünaamikat korralikult analüüsida. Seda silmas pidades teeb komitee ettepaneku leppida ELi tasandil kokku ühised nõuded andmete kogumisele ja muuta need kohustuslikuks kõigile reguleerivatele asutustele, kes omakorda kohustaksid kõiki litsentsihoidjaid nõutavaid andmeid esitama. Seejärel saab need andmed ELi tasandil kokku koondada. Teretulnud oleksid ka ebaseaduslike saitide sulgemiseks tehtud pingutusi kajastavad andmed, et selgitada välja riiklike pingutuste tõhusus võitluses musta turuga.

6.4 Võitlus ebaseaduslikult tegutsevate ettevõtjatega nõuab tõhusaid täitemeetmeid. Komitee leiab, et see on nõrk koht, mille suhtes peavad liikmesriigid võtma rohkem meetmeid, et takistada ebaseaduslikult tegutsevaid hasartmängupakkujaid oma teenuseid internetis pakkumast. Nende meetmete hulka võiks kuuluda ka rikkumiste eest kehtestatavate karistuste süsteem. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles uurima võimalust esitada sellise õiguslikult siduva vahendi ettepanek, mis kohustaks panku, krediitkaardiettevõtteid ja teisi maksesüsteemis osalejaid ELis blokeerima tehingud ebaseaduslikult tegutsevate hasartmängupakkujate ja nende klientide vahel, takistamata seejuures seaduslikke tehinguid. See võiks hõlmata ka tegevuse takistamist ja meediumide sulgemist, mille kaudu pakutakse infoühiskonna teenuseid, mis toetavad ebaseaduslike hasartmängude mängimist, ja isegi kõigi selle tegevusega seotud elementide konfiskeerimist ja hävitamist.

Brüssel, 26. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Direktiiv 2005/60/EÜ, ELT L 309, 25.11.2005, lk 15.

(2) http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+REPORT+A6-2009-0064+0+DOC+XML+V0//ET.

(3) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_Data/docs/pressdata/en/intm/118398.pdf.

(4) Kohtuasi C-212/08 Zeturf Ltd – eelotsus, Euroopa Kohtu 30. juuni 2011. aasta otsus, punkt 39.

(5) Placanica jt, punkt 48; Liga Portuguesa jt, punkt 59.

(6) Roheline raamat (SEC(2011) 321 lõplik, lk 6.

(7) Kohtuasi C-212/08 Zeturf Ltd – eelotsus, Euroopa Kohtu 30. juuni 2011. aasta otsus, punkt 39.

(8) Vt roheline raamat, lk 3, viimane lõik.

(9) Mõned liikmesriigid osalevad vabatahtlikul alusel hasartmänge reguleerivate asutuste Euroopa foorumil (Gaming Regulators European Forum; GREF); http://www.gref.net/.

LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse

Täiskogus vastu võetud muudatusettepaneku kohaselt jäeti sektsiooni arvamusest välja järgmine punkt. Kõnealune muudatusettepanek kogus hääletamisel enam kui veerandi häältest (kodukorra artikli 54 lõige 4).

a) Punkt 4.11

„Komitee kutsub komisjoni üles viima läbi praegu siseriiklikes litsentsides ja eri liikmesriikides teostatavates kontrollides sisalduvate nõuete ja tingimuste hindamise eesmärgiga töötada välja ühtne tingimuste raamistik, millega kaoks dubleerimise vajadus iga kord, kui ühe ELi riigi litsentsi hoidja taotleb litsentsi mõnes muus riigis, tagades samas avaliku huvi eesmärkide kaitse, nagu seda on üksikasjalikult kirjeldatud eespool punktis 2.”

Hääletuse tulemus:

Poolt	:	73
Vastu	:	46
Erapooletuid	:	18

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/91

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Roheline raamat – Äriühingu üldjuhtimise ELi raamistik”

KOM(2011) 164 lõplik

2012/C 24/21

Raportöör: Milena ANGELOVA

Kaasraportöör: Denis MEYNENT

Euroopa Komisjon otsustas 5. aprillil 2011 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Roheline raamat – Äriühingu üldjuhtimise ELi raamistik”

KOM(2011) 164 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 3. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475 istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011. aastal (27. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 168, vastu hääletas 6, erapooletuks jäi 14 liiget

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Komisjoni rohelise raamatu üldist ideed, kuid soovitab tungivalt (1) anda äriühingu üldjuhtimisele täpsem ja kindlam määratlus.

1.2 Roheline raamat sisaldab tõeliselt olulisi küsimusi. Neile kõigile vastates sooviks komitee alati viidata äriühingu hea üldjuhtimise kümnele põhimõttele, mis on esitatud punktis 2.14, ja kutsub komisjoni üles rakendama asjakohaseid meetmeid tagamaks, et kõik äriühingud täidavad neid põhimõtteid ja asjaomaseid operatiiveeskirju, mis on esitatud punktis 2.15.

1.3 Arvestades aga äriühingute juhtimise mudelite suurt mitmekesisust eri riikides, nagu on kirjeldatud punktis 2.4, on komitee arvates eriti raske pakkuda neile kõigile universaalset lahendust. Õigusaktid, traditsioonid, ärijuhtimise tavad ja aktsionäride käitumisviisid erinevaid riigiti ja seetõttu on väga keeruline pakkuda korralikku õiguslikku raamistikku ELi tasandil, võimaldades samal ajal äriühingutele piisavalt paindlikkust, et nad saaksid ellu jääda ja edeneda.

1.4 Kuigi komitee arvates leiduvad enamikule rohelises raamatus esitatud küsimustest vastused riiklikes äriühingu üldjuhtimise eeskirjades, ei vähenda see vajadust ELi poolse regulatiivse sekkumise järele rohelises raamatus kehtestatud ulatuses, et parandada äriühingute üldjuhtimist Euroopa Liidus, tugevdades õigusnorme ja mittesiduvaid eeskirju.

1.5 Komitee kutsub siiski komisjoni õigusaktide algatuste juures üles ettevaatusele, et vältida ülereguleerimist. Selles osas soovitatakse enne õigusaktide vastuvõtmist tungivalt hoolikaid mõjuhindamisi.

1.6 Komitee rõhutab, et kui komisjon otsib adekvaatseid vastuseid küsimustele 16 kuni 25, siis peaks ta läbi viima ja avalikustama üksikasjaliku uuringu hiljutiste arengute ja suundumuste kohta osanike tüüpide, struktuuri ja neile kuuluvate osade suhtelise osatähtsuse suhtes.

2. Sissejuhatus

2.1 Komitee tervitab mitmetes tekstides selgitatud ja komisjoni reformikava (2) keskmes paiknevat komisjoni kompleksset algatust äriühingute üldjuhtimise parandamiseks. Käesolevas arvamuses kajastatakse ja arendatakse edasi komitee seisukohti komisjoni seniste asjaomaste dokumentide kohta (3).

2.2 Rohelise raamatuga püütakse parandada äriühingute üldjuhtimist Euroopa Liidus, optimeerides õigusaktide süsteemi ja nn pehmet õigust. Selles esitatakse 25 küsimust, mis on jagatud kolme jao vahel ja puudutavad direktorite nõukogu kooseisu ja tööd, aktsionäride rolli ja „täida või selgita” lähenemisviisi rakendamist, mis on ELi äriühingute üldjuhtimise raamistikuks.

2.3 Rohelises raamatus esitatud küsimustele vastates viitab komitee äriühingu kõrgeimale juhtimisorganile, olgu selleks siis direktorite nõukogu või järelevalvenõukogu. Peale selle peaks komisjon rohkem arvesse võtma ühe- ja kahetasandilise juhtimise eripärasid. Vältides seda teemat, tehes kergelt (ja ekslikult (4)) vahet direktorite nõukogu ja järelevalvenõukogu vahel, jätab komisjon arvestamata Euroopas toimivate süsteemide mitmekesisuse.

2.4 Komitee kutsub komisjoni üles võtma arvesse erinevusi äriühingute üldjuhtimise olemasolevate süsteemide vahel.

2.4.1 Äriühingute üldjuhtimise Briti süsteemi iseloomustab „aktsionäri vara suurendamise” (shareholder value) spetsiifiline kontseptsioon, kusjuures väärtpaberiturg etendab olulist rolli ettevõtete rahastamisel ja nende kontrollimisel väljastpoolt. Ettevõtetel on ühetasandiline juhtimissüsteem ja tavaliselt väga madal omanike kontsentratsioon.

2.4.2 Samas äriühingute üldjuhtimise „germaani mudeli” puhul nähakse ettevõtet eri osalejate (kellest kõigil on firma tegevuses oma „huvid”) partnerlusena. Lisaks osanike vara väärtuse maksimumini viimisele on firmadel laiem valik strateegilisi eesmärke. Ettevõtete rahastamise juures on pangad palju olulisem allikas kui kapitaliturud. Väga sageli omavad pangad suurt osa kapitalist, osutavad finantsteenuseid, nõustavad ja esindavad osanikke ettevõtete juhtimisorganites. Ettevõtete kontrolli välimist turgu peaaegu ei ole suurte holding-firmade ja ristosaluse tõttu. Juhtkonna otsustamisprotsessi toetab osanike otsene mõju kahetasandilise juhtimissüsteemi kaudu, kus lisaks aktsionäridele on esindatud ka sidusrühmad (5).

2.4.3 Nende kahe äärmusliku mudeli vahel, kuid siiski lähemal viimasele, on äriühingute üldjuhtimise romaani mudel. Sel on mõlema mudeliga ühiseid jooni, kuid erinevusteks on riigi tähtis roll ja suured osakud perekondade omandis. Pärast kommunistliku režiimi kokkuvarisemist ja üleminekul turumajandusele hakkas arenema uus mudel ELi uutes liikmesriikides Kesk- ja Ida-Euroopas. See mudel ei ole homogeenne – mõnedes selle piirkonna riikides pööratakse suurt rõhku osanike vara väärtusele, samas kui teised sarnanevad seoses sidusrühmadele orienteeritusega kontinentaalsele mudelile (6). Konkreetne ühine joon on töötajate suhteliselt suur osalus aktsionäridena seoses erastamisprotsessiga, mille ajal kapitaliturud olid üsna vähe arenenud.

2.5 Komitee tervitab rohelise raamatu eesmärki, kuid hoiatab, et komisjoni pakutud äriühingu üldjuhtimise määratlus ei ole ühtne; komitee on arvamusel, et seda tuleb täiustada, ning pakub välja tabavama ja üldisema kontseptsiooni (7). Komitee palub komisjonil eelkõige silmas pidada, et äriühingu üldjuhtimise põhieesmärk on tagada äriühingu elujõulisus ja edenemine jätkusuutlikul moel. Selle saavutamiseks peab nõukogu vastama aktsionäride mõistlikele ootustele, tagades samas mõistliku hüvitise asjaosaliste kogukonnale – tarbijatele, partneritele, töövõtjatele, tarnijatele ja töötajatele (8).

2.6 Komitee kutsub komisjoni üles hoolikalt uurima ja arvesse võtma uut tüüpi aktsionäre ja nende suhtelist tähtsust ELi kapitaliturul, arvestades nende omanduses olevate aktsiate hulka, kuna äriühingu üldjuhtimise traditsioonilised kontinentaalsed vormid tegid alates 1990.-ndate aastate keskpaigast läbi dramaatilisi muutusi. Seoses taas aktuaalse dereguleerimise ja finantsturgude globaliseerumisega satuvad finantsasutused kogu Euroopas järjest enam globaalse konkurentsi surve alla (9). Suured erapangad ja suured tippettevõtted on loobunud tihedatest panga ja ettevõtte vahelistest suhetest. Paralleelselt pankade ja ettevõtete vaheliste suhete taandumisele omandavad aktsiaturud ettevõtete rahastamisel järjest tähtsama rolli. Kasvav konkurents tooteturgudel loob Euroopa ettevõtetele stiimulid, et omandada piisavat suurust ja mõju turul, peamiselt tänu välistele kasvustrateegiatele ja lihtaktsiate vahetustehingute strateegiatele (10). Tähtis aspekt on välismaiste (peamiselt Briti ja Ameerika) institutsiooniliste investorite (pensionifondide, investeerimis- ja riskifondide) järjest tuntavam kohalolu Euroopa valuutaturgudel. Sellised investorid pooldavad väga aktsionäride vara väärtuse maksimumini viimist ja avaldavad lisasurvet äriühingu üldjuhtimise traditsioonilistele mudelitele Euroopas, et nihutada rõhuasetust sidusrühmadelt huvidelt osanike lühiajalistele huvidele.

2.7 Komitee nõustub komisjoni kriitikaga lühiajalistele eesmärkidele keskendumise ja liigsete riskide võtmise kohta – need on äriühingu üldjuhtimise mudeli kaks olulist osa, mille osakaal on viimase 20 aasta jooksul järjest suurenenud. Komitee on seisukohal, et ettevõtted peaksid püüdma luua pikaajalisi väärtusi jätkusuutlike meetmete abil, mis paljudel juhtudel nõuab praeguse äriühingu üldjuhtimise raamistiku pidevat parandamist.

2.8 Komitee toetab vajadust tugevdada äriühingu üldjuhtimise rolli selliselt, „et tuleks võtta meetmeid jätkusuutliku majanduskasvu tagamiseks ning tugevama rahvusvahelise finantssüsteemi rajamiseks” (11). Äriühingu üldjuhtimise heade põhimõtete järgimine tuleb kahtlemata ettevõtetele kasuks, võimaldades neil tõhusamalt juhtida oma äriprotsesse ja riske ning saavutada oma eesmärke, aidates samal ajal kaasa üldise heaolu kasvule Euroopa Liidus. Selline poliitika aitab tarbijatel omandada vastutustundlikke tooteid, mis põhinevad ausal kaubandusel ja asjakohasel teabel. Äriühingu üldjuhtimise põhimõtete laiendamine õigusaktide süsteemi ja nn pehme õiguse abil börsil noteerimata ettevõteteni on protsess, mida tuleks edendada ja innustada.

2.9 Komitee rõhutab ka ettevõtete sotsiaalset funktsiooni kaasavas ühiskonnas ning seda, et nende juhtimine peab hõlmama sotsiaalse vastutuse põhimõtteid.

2.10 Komitee tunnistab, et äriühingu üldjuhtimise teatud mudelites on töötajate esindajad nõukogu liikmed ja aitavad otseselt kaasa äriühingu juhtimisele. Sellisele korraldusele vaatamata lihtsustavad töönõukogud ja teised esinduskogud töötajate kaasamist ettevõtte töö korraldusse. Komitee teeb ettepaneku lisada need kaalutlused komisjoni dokumendi lõppversiooni.

2.11 Börsil noteeritud ettevõtete suurus varieerub, olenemata sellest, kas seda mõõta kapitali, käibe või töötajate arvu järgi, alates suurtest rahvusvahelistest ettevõtetest kuni kõige väiksemate börsil noteeritud mikroettevõtete ja VKE-deni. Äriühingu üldjuhtimise arutelu põhirõhk on suurtel ettevõtetel nende majandusliku ja sotsiaalse mõju tõttu nende edu kui ka ebaõnnestumise korral. Head äriühingu üldjuhtimise meetmed peavad olema kohandatud VKEde eripärade ja vajadustega. See on oluline VKEde piiratud ressursside, eriti haldus- ja inimressursside tõttu.

2.12 Äriühingu üldjuhtimise paketi muudatusi kavandades kutsub komitee komisjoni üles viima läbi põhjalikku mõjuhindamist tekkivate kulude ning vajaminevate inimressursside ja õiguslike reformide osas, et edaspidised ettepanekud oleksid realistlikud (12). Kõige sobivam viis selle eesmärgi saavutamiseks on võtta arvesse ettevõtete suurust, struktuuri ja tähtsust ning rahvusvaheliste kontsernide majanduslikku olukorda.

2.13 Lõppversioonis peaks komisjoni ettepanek võimaldama börsil noteeritud ettevõtetel (ja laiendamise korral ka börsil noteerimata ettevõtetel) tõhusalt oma tegevust viljeleda ja konkurentsivõimeliseks jääda, nii et majanduskasv ja töökohtade loomine ei oleks ohus (13).

2.14 Komitee kutsub komisjoni üles tulevastes õigusakti ettepanekutes looma tasakaalu õigusaktide ja nn pehme õiguse, sealhulgas soovituste ja äriühingu üldjuhtimise eeskirjade vahel. Komitee usub siiski kindlalt, et kõik seadustikud peavad toetuma järgmistele põhimõtetele, et tagada kvaliteetne äriühingu üldjuhtimine.

2.14.1

Äriühingu üldjuhtimise põhieesmärk on tagada, et äriühing püsib elujõuline ja areneb.

2.14.2

Äriühingute nõukogud peavad tegutsema ettevõtte parimates huvides kooskõlas osanike (keda tuleb võrdselt kohelda) ootustega. Äriühingute nõukogud peavad pidama aktiivset dialoogi sidusrühmade kogukonnaga, et täita osanike ootusi ja tagada ettevõtte pikaajaline jätkusuutlikkus, luua heaolu ja töökohti.

2.14.3

Äriühingute nõukogud peavad vastutama ettevõtte kogutegevuse eest, sealhulgas strateegilise suunamise, peamiste ettevõtmiste, riskijuhtimise, äri planeerimise, juhtimise tõhusa järelevalve ja aruandluse eest.

2.14.4

Äriühingute nõukogude koosseis peaks olema selline, et täita komplekssete ekspertteadmiste vajadust, sõltuvalt konkreetsest valdkonnast, tegevuse ulatusest ja ettevõtte asukohast. Nõukogus peaks olema ka loodud asjakohane sooline tasakaal ning tasakaal autoriteedi, tegev- ja tegevjuhtkonda mittekuuluvate direktorite ning nõukogu liikmete huvide mitmekesisuse osas, et anda ettevõttele laiem ja rikkalikum perspektiiv.

2.14.5

Nõukogude liikmed peavad saama pühenduda tõhusalt oma kohustustele, investeerides sellesse tegevusse piisavalt aega ja jõudu. Nende otsused peavad põhinema täpsel, asjakohasel ja õigeaegsel teabel.

2.14.6

Äriühingu nõukogu peab juhtima äriühingut selle parimates huvides, pidades silmas omanike või osanike ja töötajate huve ning avalikkuse huve üldiselt. Seega tuleb otsuseid langetada korrektse, asjakohase ja ajakohase teabe alusel. Direktorite tõeline sõltumatus tuleks tagada nende võimalike järjestikuste ametiaegade piiramisega.

2.14.7

Ettevõtted peavad kehtestama läbipaistva tasustamispoliitika. Osanikud peavad sellist poliitikat aktsepteerima. Äriühingu nõukogu, direktorite nõukogu ja järelevalvenõukogu tasustamine sõltub ülesannete mahust, vastutusest, äriühingu eesmärkide saavutamisest ning äriühingu majanduslikust olukorrast. Tasu määramiseks on vajalik osanike nõuksolek.

2.14.8

Ettevõtted peavad täpsel ja õigeaegsel viisil avaldama kõik ettevõtte materiaalset olukorda käsitlevad küsimused. Nad peavad innustama osanikke üldkoosolekutel osalema ja olema avatud dialoogile äriühingu üldjuhtimise küsimustes teiste osanike ja sidusrühmadega.

2.14.9

Ettevõtted peaksid püüdma rakendada äriühingu üldjuhtimise häid tavasid, mis on toodud vastavates riiklikes äriühingu üldjuhtimise eeskirjades ja mis kajastavad kohaliku majandusliku arengu ja õigussüsteemi eripärasid.

2.15 Komitee seisukoht rohelise raamatu suhtes väljendub järgnevates äriühingu üldjuhtimise operatiiveeskirjades nõukogu töö kohta, mis tuleks lisada äriühingu üldjuhtimise eeskirjadele.

2.15.1

Nõukogu esimehe ja äriühingu tegevjuhi rollid tuleks üksteisest eraldada.

2.15.2

Nõukogusse uute liikmete määramiseks tuleks kehtestada ametlik, range ja läbipaistev menetlus.

2.15.3

Kõigil direktoritel peaks olema võimalik pühendada äriühingule piisavalt aega, et oma kohustusi tõhusalt täita.

2.15.4

Kõiki direktoreid tuleks nõukogu liikmeks saades juhendada ning nad peaksid oma oskusi ja teadmisi korrapäraselt ajakohastama ja värskendama.

2.15.5

Nõukogu peaks läbi viima omaenda ning samuti komisjonide ja direktorite tegevuse ametliku ja range iga-aastase hindamise.

2.15.6

Juhtkonna tasustamispoliitika väljatöötamiseks tuleks kehtestada ametlik ja läbipaistev menetlus.

3. Küsimused

3.1 Sissejuhatus

Küsimus 1. Kas äriühingu üldjuhtimise ELi meetmete puhul tuleks arvesse võtta börsil noteeritud äriühingute suurust? Kuidas? Kas väikestele ja keskmise suurusega börsil noteerimata äriühingute jaoks tuleks kehtestada diferentseeritud ja proportsionaalne kord? Kui jah, kas on asjakohaseid määratlusi või künniseid? Kui jah, siis alljärgnevatele küsimustele vastates palun soovitage viise, kuidas kohandada need vajaduse korral väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks.

Reguleeritud Euroopa turgudel kaubeldakse mitmesuguste ettevõtete väärtpaberitega. Igal ettevõttel on oma eripärad, sõltuvalt liikmesriigi majandusliku arengu tasemest ja seadusandlusest. Ettevõtete suurus, struktuur ja äriühingute mudelid mõjutavad äriühingu üldjuhtimist. Punktis 2.14 toodud äriühingu üldjuhtimise põhimõtted peaksid kehtima siiski kõigile börsil noteeritud ettevõtetele, arvestades erinevate sidusrühmade legitiimset huvi ja kaasatust igat liiki ettevõtetes. Liikmesriikide riiklikud äriühingu üldjuhtimise eeskirjad kujutavad endast selleks head alust ning need on ka tõhusaks mehhanismiks ettevõtete tegevuse järelevalve ja kontrolli jaoks (seda teeb tavaliselt turu reguleerimise asutus). Komitee on seisukohal, et börsil noteeritud VKEdele, kellega ei kaubelda reguleeritud turgude kõrgeimas segmendis, tuleks kehtestada diferentseeritud ja proportsionaalne süsteem.

Küsimus 2. Kas ELi tasandil tuleks võtta äriühingu üldjuhtimise meetmeid börsil noteerimata äriühingute puhul? Kas EL peaks keskenduma börsil noteerimata äriühingute vabatahtlike eeskirjade väljatöötamise ja kohaldamise edendamisele?

Igas liikmesriigis on arvukalt olulisi börsil noteerimata ettevõtteid. Komitee tunnistab, et need võivad olla ühiskonnale sama olulised kui börsil noteeritud ettevõtted. Äriühingu üldjuhtimise meetmeid börsil noteerimata ettevõtetele ELi tasemel pole aga praegusel hetkel vaja, kuna riiklikud äriühinguid käsitlevad seadused peaksid reguleerima kõiki nende juhtimise olulisi aspekte. Komisjon peaks rõhutama ja edendama riiklikul tasandil vabatahtlike eeskirjade väljatöötamist ja rakendamist börsil noteerimata ettevõtete jaoks, eriti neile, millel on suur tähtsus ühiskonnale, eelkõige juhul, kui need on riigi- või munitsipaalosaluses olevad (14) ja suure turuväärtusega ettevõtted.

3.2 Direktorite nõukogu

Küsimus 3. Kas ELi peaks püüdma tagada, et direktorite nõukogu esimehe ja tegevjuhi ülesanded ja kohustused on täpselt jagatud?

Komitee toetab direktorite nõukogu esimehe ja tegevjuhi ülesannete ja kohustuste jagamist, kuna see tagab nõukogu töö tõhusama korralduse, loob parema kontrollsüsteemi ja ennetab võimu koondumist. Komitee leiab siiski, et õigus otsustada kõnealuste ülesannete ja kohustuste lahushoidmise üle kuulub ettevõtjale (aktsionärid ja direktorite nõukogu), ega toeta sellise lahushoidmise kohustuslikuks muutmist Euroopa õigusaktidega. Siiski tuleks lõpliku otsustamise õigus jätta äriühingu sõltumatule juhtimispoliitikale, kuna on väikseid ettevõtteid, kelle nõukogus on minimaalne arv inimesi. ELi tasandil on nimetatud lahushoidmine vägagi soovitatav.

3.2.1 Nõukogu liikmelisus

Küsimus 4. Kas värbamispoliitikaga peaks olema üksikasjalikumalt määratletud direktorite, sealhulgas esimehe profiil, tagamaks, et neil on õiged oskused ja et nõukogu on sobivalt mitmekesine? Kui jah, siis kuidas võiks seda kõige paremini saavutada ning millisel valitsemise tasandil, st kas siseriiklikul, ELi või rahvusvahelisel tasandil?

On soovitav, et nõukogu koosseisus valitseks sobiv tasakaal kogemuste, ekspertteadmiste, pädevuste ja liikmete mitmekesisuse vahel, eelkõige selleks, et vältida „karjamentaliteeti” ja soodustada uute ideede genereerimist. Neis püüdlustes võiks arvesse võtta järgmisi tegureid: välisliikmete ulatuslikum esindatus, sooline tasakaal ja töötajate esindatus. Oma vastuses dokumendis „Roheline raamat „Äriühingu üldjuhtimine finantsasutustes ja tasustamispoliitika” ” (15) esitatud sarnasele küsimusele on komitee juba märkinud ja arvab endiselt, et direktorite nõukogu moodustades on soovitav analüüsida konkreetseks funktsiooniks vajalikke oskusi ja kogemusi ja seega värvata kandidaat, kes neile kriteeriumitele kõige paremini vastab. On oluline, et nõukogu koosneks ausust, kompetentsust ja pühendumust üles näitavatest direktoritest ja ettevõtete pädevuses on nende omaduste üle otsustamine.

Küsimus 5. Kas börsil noteeritud äriühingutelt tuleks nõuda selle avalikustamist, kas neil on mitmekesisuse poliitika ning kui neil on, siis selle eesmärkide ja põhisisu kirjeldamist ning korrapärast aruandlust edusammude kohta?

Äriühingu üldjuhtimise eeskirjades soovitatakse või nõutakse teabe avaldamist „täida või selgita” põhimõtte alusel. Seetõttu peaks mitmekesisuse poliitika avaldamine olema „kohustuslik” äriühingutele, kes on sellised eeskirjad vastu võtnud/nendega ühinenud. Äriühingute jaoks, kes seda ei ole teinud, tuleks mitmekesisuse poliitikast aruandmist tutvustada kui üht nende eelist seoses läbipaistvuse ja avaldamise põhimõtte praktilise elluviimisega.

Küsimus 6. Kas börsil noteeritud äriühingutelt tuleks nõuda, et nad tagaksid juhtorganites parema soolise tasakaalu? Kui jah, siis kuidas?

Komitee märgib ära positiivse asjaolu, et naiste roll ELi ettevõtetes ja ühiskondlikus elus on kahtlemata kasvanud, nii et vastavalt Euroopa väärtuste süsteemile on kõigis valdkondades tasakaalustatum esindatus (16). Sellega seoses viitame „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiale 2010-2015”, (17) komisjoni asepresidendi Viviane Redingi käivitatud algatusele „Naised juhatuses” (Women on the Board) (18) ning mittesiduvale resolutsioonile „Naised ja ärijuhtimine”, mille Euroopa Parlament võttis vastu 6. juulil 2011 (19).

Komitee tunnistab, et naiste osalus otsustamisprotsessides on ikka veel ebapiisav. Sooline tasakaal tooks erinevaid vaatenurki ja seda tuleks soodustada. Naistel peaks olema juurdepääs kõigile ametikohtadele, mille jaoks neil on vajalikud kogemused, oskused ja kvalifikatsioon. Koht nõukogus peaks loomulikult sõltuma peamiselt pädevusest ja mitte soost, ja peamised kriteeriumid peaksid olema kehtestatud nii, et need tagaksid nõukogu koosseisu hulgas optimaalse tasakaalu hariduse, ekspertteadmiste, kogemuste, teadmiste ja oskuste osas, mis võimaldaks ettevõttel saavutada oma eesmärke ja täita aktsionäride ja teiste sidusrühmade mõistlikke ootusi.

3.2.2 Kättesaadavus ja ajakulu

Küsimus 7. Kas Teie arvates peaks ELi tasandil olema meede, millega piirata tegevjuhtkonda mittekuuluva direktori mandaatide arvu? Kui jah, siis kuidas peaks see olema sõnastatud?

Tegevjuhtkonda mittekuuluvale direktorile ühekorraga kuuluvate mandaatide hulka tuleks põhimõtteliselt piirata, kuid täpsete arvude nimetamine pole väga kerge. Komitee leiab, et siiski tuleb mõistlik tasakaal leida, et direktorid saaksid korralikult oma ülesandeid täita nii, et neil oleks piisavalt aega vastavat dokumentatsiooni uurida, erikomiteede koosolekutel osaleda, koolitust saada ja kontrolli teostada, eriti seoses ettevõtete raamatupidamisega jne. Iga mandaadi puhul peab direktoritel olema aega oma ülesandeid täita.

3.2.3 Nõukogu hindamine

Küsimus 8. Kas tuleks soodustada seda, et börsil noteeritud äriühingud teostaksid välishindamisi korrapäraselt (nt igal kolmandal aastal)? Kui jah, siis kuidas võiks seda teha?

Äriühingu juhtimise häid tavasid tuleb edendada ning luua ja rakendada mehhanisme investorite, aktsionäride, tarbijate, töötajate ja teiste sidusrühmade, samuti ühiskonna kui terviku paremaks teavitamiseks äriühingu juhtimise kriteeriumitest. Suur samm selles suunas oleks börsiindeksi ja heade juhtimistavade sõltumatu hindamise formuleerimise innustamine. Võimaluse korral võivad juhatajad või järelevalvenõukogud tellida väljastpoolt hinnanguid või ettevõttesiseseks kasutamiseks eriraporteid audiitorfirmadelt. Seda peetakse heaks tavaks, mida võiks laiendada küsimuses 2 toodud börsil noteerimata ettevõtetele.

3.2.4 Direktorite tasustamine

Küsimus 9. Kas tasustamispoliitika, iga-aastase tasustamisaruande (aruanne selle kohta, kuidas tasustamispoliitikat rakendati eelmisel aastal) ning tegevjuhtkonda kuuluvate ja mittekuuluvate direktorite individuaalsete tasude avalikustamine peaks olema kohustuslik?

Komitee leiab, et aktsionäridel, potentsiaalsetel investoritel ja kõigil sidusrühmadel peab olema piisav ja täpne teave ettevõtete organite ja tippjuhtkonna motivatsiooniskeemide ja nende struktuuri kohta, eelkõige ettevõtte tasustamispoliitika osas (20) (vt punkt 2.13.4). Seetõttu usub komitee, et iga ettevõte peaks avaldama selge ja kergesti arusaadava dokumendi oma tasustamispoliitika kohta, mis sisaldaks eelkõige 30. aprilli 2009. aasta soovituse 2009/384/EÜ artiklis 5 sätestatud teavet (21).

Küsimus 10. Kas peaks olema kohustuslik esitada tasustamispoliitika ja tasustamisaruanne aktsionäridele hääletamiseks?

Komitee toetab seda ettepanekut, kuna aktsionäre tuleb teavitada ja samal ajal on neil õigus aktsepteerida tuleviku poliitikat ja saada aruandeid tasustamise kohta. Aktsionäride üldkoosolekule esitatud ettepanek tuleb aga enne läbi arutada ja heaks kiita juhatuses, kooskõlas Saksamaal vastavalt 2009. aasta direktorite palkade kohasuse seaduse alusel kujunenud tavadega.

3.2.5 Riskijuhtimine

Küsimus 11. Kas Te nõustute, et direktorite nõukogu peaks heaks kiitma ja võtma vastutuse äriühingu riskivalmiduse eest ning andma sellest mõistlikult teada aktsionäridele? Kas see avalikustamise kord peaks sisaldama ka peamiseid asjaomaseid ühiskondlikke riske?

Komitee soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et riskidest õigeaegne teatamine aitab luua usaldust ettevõtte nõukogu ja sidusrühmade vahel. Praegu soovitatakse äriühingu juhtimise eeskirjades stabiilsete riskijuhtimissüsteemide kehtestamist ja alahoidmist ning ettevõtted, kes neid seadusi täidavad, peavad teatama, kuidas need süsteemid toimivad ja milliseid probleeme neil on selles osas tekkinud.

Sotsiaalseid ja ühiskondlikke riske tuleb täiel määral arvesse võtta, mitte ainult ettevõttesisestes järelevalve- ja kontrollsüsteemides, vaid ka riskide avastamisel, ja vastavalt OECD soovitustele (22). Teisisõnu, direktorite nõukogu või järelevalvenõukogu ei peaks vaid kinnitama ja kontrollima ettevõtte riskivalmidust (rahalist, sotsiaalset ja keskkonna-alast), ta peaks ka mõislikul viisil sellest aktsionäridele, töötajatele ja nende esindajatele ja teistele sidusrühmadele aru andma vastavalt seadusega ette nähtud teabe avaldamise mehhanismidele.

Küsimus 12. Kas Te nõustute, et direktorite nõukogu peaks tagama selle, et äriühingu riskijuhtimise kord on tulemuslik ning vastab äriühingu riskiprofiilile?

Jah. Kui on kehtestatud eeskirjad, siis peab nõukogu vastutama selle eest, et riskijuhtimine oleks tõhus ja vastaks ettevõtte riskiprofiilile. Seetõttu vastutab nõukogu tõhusa riskijuhtimise mehhanismide ja ettevõtte äristrateegia teiste komponentide eest. Oma aruannetes peavad direktorid andma teavet ettevõtte tegevuse ja kõigi sellega seotud riskide kohta. EuropeanIssuers poolt vastu võetud põhimõtted riskijuhtimise ja auditeerimissüsteemide toimimise kohta (23) toetavad seda seisukohta.

3.3 Aktsionärid

3.3.1 Finantsturgude lühiajaline lähenemisviis

Küsimus 13. Palun osutage mis tahes kehtivatele ELi õigusnormidele, mis Teie arvates võivad soodustada investorite hulgas ebasobivat lühiajalist lähenemisviisi ning soovitage, kuidas võiks neid eeskirju muuta, et vältida sellist käitumist.

Kapitaliturge on põhjalikult muutnud uute investorite, näiteks riskifondide saabumine ja varahaldurite motivatsioonistruktuuri mõju. Kehtivad Euroopa õigusaktid ühinemiste ja ülevõtmiste valdkonnas ei takista vaenulike ülevõtmispakkumiste tegemist, mille ainus eesmärk on suurendada lühiajalisi aktsiahindu osanike ja sidusrühmade pikaajalise lisaväärtuse kahjuks. Seetõttu tuleks seda vastavalt muuta.

Komitee leiab, et teabe avaldamine on tõhusam, kui see toimub kahepoolselt. Kuna ELi börsil noteeritud ettevõtted alluvad arvukatele õiguslikele sätetele, mis kohustavad neid avaldama õigeaegselt reguleeritud, hinnatundlikku ja siseteavet, siis oleks kasulik, kui institutsioonilised investorid oleksid samuti allutatud siduvatele nõuetele oma investeerimispoliitika avaldamise kohta. See tuleks kasuks investeerimisettevõttele: prognoositavus kapitali kogumise korral, suurem läbipaistvus ja võimalus börsil noteeritud ettevõtetele luua pikaajalisi suhteid investoritega.

Komitee teeb ettepaneku, et komisjon vaataks läbi pensionifondide maksevõime raamatupidamiseeskirjad, et oleks võimalik hinnata potentsiaalseid probleeme. Samal ajal võiks sel otstarbel muuta ka finantsaruandluse nõuete lühikest tsüklit.

3.3.2 Esindussuhted institutsiooniliste investorite ja varahaldurite vahel

Küsimus 14. Kas tuleks võtta meetmeid seoses nende varahaldurite ergutusmehhanismide ja tulemuslikkuse hindamisega, kes haldavad pikaajaliste institutsiooniliste investorite portfelle, ning kui jah, siis milliseid meetmeid?

Jah, pikaajaliste institutsiooniliste investorite portfellihaldurite ergutusmehhanismid ja eriti nende tasustamise poliitika tuleks avaldada. Komitee kutsub komisjoni rakendama meetmeid, vältimaks huvide konflikte varade haldamise protsessis ning tõkestamaks tehinguid, milles kliendi huvid jäetakse arvestamata.

Küsimus 15. Kas ELi õigusega tuleks edendada institutsiooniliste investorite poolt tõhusamat järelevalvet varahaldurite üle seoses strateegiate, kulude, kauplemise ja ulatusega, mil määral varahaldurid osalevad investeerimisobjektiks olevas äriühingus? Kui jah, siis kuidas?

Komitee näeb vajadust rangemate sätete järele seoses investeerimisobjektiks olevate äriühingutega. Lahenduseks oleks teabe avaldamine varahalduri poolt nende poliitika kohta seoses investeerimisobjektiks oleva äriühinguga. Strateegiad ja kulud on enamasti hästi reguleeritud lepingu tasemel. Sama võib öelda teabe avalikustamise protseduuride kohta.

3.3.3 Institutsiooniliste investorite osalemise muud võimalikud takistused

Küsimus 16. Kas ELi eeskirjadega tuleks nõuda varahaldurite juhtorgani teatavat sõltumatust, näiteks oma emaettevõtjast, või on vaja muid (õigus)meetmeid, et parandada huvide konfliktide avalikustamist ja nende juhtimist?

Jah, komitee soovib selgeid ja rangeid reegleid ELI tasandil, mis jätavad varahalduri juhtivale organile teatava sõltumatuse ning nõuavad huvide konflikti avaldamist ja lahendamist. Peale selle tuleks varahaldureid innustada ühinema vabatahtlike algatustega nagu näiteks äriühingu üldjuhtimise eeskirjade aktsepteerimine ja teabe avaldamine, mis ületab kehtiva seadusega sätestatud miinimumi.

Küsimus 17. Kuidas saaks EL hõlbustada aktsionäride koostööd?

Komitee soovitab esimese sammuna luua selgus õiguslikku raamistikku ja määratleda viise, kuidas soodustada koostööd pikaajaliste investorite vahel.

Praegused infotehnoloogiad ja nende taskukohane hind tähendavad seda, et koostöö aktsionäride vahel interneti kaudu on täiesti võimalik ja väga tõhus. Institutsioonilise toega saab selleks otstarbeks luua erifoorumeid, eelkõige huvigruppide ja nende organisatsioonide koostööl.

3.3.4 Volitustega seotud nõustamisteenused

Küsimus 18. Kas ELi õigusega tuleks nõuda volitustega seotud nõustamisteenuste osutajatelt rohkem läbipaistvust, nt nende analüütiliste meetodite, huvide konflikti ja nende juhtimise põhimõtete kohta ja/või selle kohta, kas nad kohaldavad käitumisjuhendit? Kui jah, siis kuidas saab seda kõige paremini saavutada?

Komitee teeb ettepaneku kehtestada uusi nõudmisi, et suurendada volitustega seotud nõustamisteenuste läbipaistvust. Nad peavad mitte ainult oma klientidele, vaid ka ettevõtetele avaldama õigeaegselt igasuguse huvide konflikti hääletamisel või hääletamise nõustamisel, samuti peavad nad avaldama oma poliitikad, et takistada selliseid konflikte. Tuleks ka kaaluda korralikku järelevalvemehhanismi.

Küsimus 19. Kas Teie arvates on vaja muid (õigus)meetmeid, nt piirang volitustega seotud nõustamisteenuste osutajatel osutada nõustamisteenuseid investeerimisobjektiks olevatele äriühingutele?

Jah, see ei takistaks tõsiseltvõetavaid emitente ja samal ajal aitaks vältida potentsiaalseid huvide konflikte. Volitustega seotud nõustamisteenuste pakkujad ei pea pakkuma nõustamisteenuseid ettevõtetele, kus nad osutavad oma klientidele nõustamisteenuseid.

3.3.5 Aktsionäride tuvastamine

Küsimus 20. Kas Teie arvates on vaja tehnilist ja/või õiguslikku Euroopa mehhanismi, et aidata emitentidel tuvastata oma aktsionäre selleks, et hõlbustada dialoogi äriühingu üldjuhtimise küsimustes? Kui jah, kas arvate, et see edendaks ka investoritevahelist koostööd? Palun täpsustage (nt seatav eesmärk/eesmärgid, soovitav instrument, sagedus, üksikasjalikkuse tase ja kulude jaotus).

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et selliste mehhanismide kujundamise protsessis tuleks võtta arvesse antud riigi isikuandmete kaitse valdkonna õigusaktide eripärasid (24). Sellepärast olekski parem lahendada see probleem riigi ja mitte ELi tasandil. Üks võimalik meede oleks soovitada riiklikele hoiustusasutustele, et nad lisaksid aktsionäride andmetesse internetiaadressi, mis avardaks suhtlemisvõimalusi emitentide ja aktsionäride vahel.

3.3.6 Vähemusaktsionäride kaitse

Küsimus 21. Kas Teie arvates vajavad vähemusaktsionärid täiendavaid õigusi selleks, et nad saaksid esindada oma huvisid tulemuslikult kontrollivate või domineerivate aktsionäridega äriühingutes?

Ei, see ei ole vajalik. Viimased muudatused ELi õigusraamistikus seoses aktsionäride õiguste kaitse ja nende üldkoosolekutel osalemise hõlbustamisega on loonud hea süsteemi, mis annab aktsionäridele võimaluse saada teavet, osaleda hõlpsasti üldkoosolekutel ja teostada kõiki oma õigusi. Igasuguste täiendavate õiguste kehtestamisega tuleks hoolikalt tagada tasakaal vähemusaktsionäride ja kontrollivate aktsionäride huvide vahel, et oluliste otsuste tegemise menetlusi ei blokeeritaks. Ühe kontrolliva aktsionäri kohalolek tagaks lisakontrolli direktorite nõukogu koosseisu ja tegevuse üle.

Küsimus 22. Kas Teie arvates vajavad vähemusaktsionärid rohkem kaitset seotud osapooltega tehtavate tehingute eest? Kui jah, siis milliseid meetmeid võiks võtta?

Jah, sest osapooltega tehtavad tehingud võivad alati olla potentsiaalse huvide konflikti allikaks. Osapooltega tehtavate tehingute kohta peaksid kehtima ELis ühtsed sätted. Need peavad olema selged ja samas piisavalt paindlikud, et takistada ettevõtetel suurte vigade tegemist. Need ei tohiks võimaldada kontrollorganitel ebaselgete ja eksitavate tekstide korral suvalisi otsuseid teha.

3.3.7 Töötajate osalus

Küsimus 23. Kas tuleks võtta meetmeid, et edendada ELi tasandil töötajate osalust, ning kui jah, siis milliseid meetmeid?

Ei, komitee ei arva, et see oleks ELi tasandil vajalik. Praeguses etapis piisab täiesti sellest, et see võimalus on põhimõtteliselt olemas, ilma et see oleks kohustuslik; seda saab sobival juhul kasutada.

Töötajaid võib motiveerida, pakkudes neile omandit aktsiate näol, suurendamaks nende pühendumust ja produktiivsust, kuid mitte mingil juhul ei tohi see asendada olemasolevat töötasu ega takistada kollektiivpalgaläbirääkimisi, samuti ei tohiks see asendada teisi punktis 2.9 nimetatud osaluse vorme. See otsus peaks siiski jääma iga ettevõtte enda pädevusse, kuna ei pruugi alati olla asjakohane (25).

3.4 „Täida või selgita” raamistik – äriühingu üldjuhtimise eeskirjade järelevalve ja rakendamine

Küsimus 24. Kas Te nõustute, et äriühingutelt, kes kalduvad kõrvale äriühingu üldjuhtimise eeskirjade soovitustest, tuleks nõuda selliste kõrvalekaldumiste puhul üksikasjalike selgituste esitamist ning kasutatud alternatiivsete lahenduste kirjeldamist?

Jah. Sellistel kõrvalekaldumistel võivad mõnikord olla mõjuvad põhjused. Kui neid selgitatakse ja õigustatakse, siis on ettevõtte huvid kaitstud samal määral nagu investorite huvid, keda teavitatakse selliste kõrvalekaldumiste vajadusest. Vastasel korral õõnestataks eeskirjade kui äriühingu üldjuhtimise heade tavade edendamise vahendi rolli.

Küsimus 25. Kas Te nõustute, et järelevalveorganitel peaks olema pädevus kontrollida äriühingu üldjuhtimise aruannetes esitatud selgituste informatiivset kvaliteeti ja nõuda äriühingutelt vajaduse korral selgituste täiendamist? Kui jah, siis mis täpselt peaks olema nende roll?

Jah. See on kindlasti teave, mis on oluline aktsionäridele ja investoritele ja mida tuleks võtta arvesse investeerimisotsuste tegemisel. Kontrollorganitel peaks olema see õigus analoogiliselt muule teabele, mida emitendid avaldavad. Peale järelevalve ja selgitustöö harvadel juhtudel (nt märkimisväärsed ohud ühiskonnale) peaks neil olema õigus meetmeid rakendada. Vastasel korral väheneks äriühingu juhtimise avalduste usaldusväärsus ning investorid ja huvigrupid puutusid kokku suuremate riskidega.

Brüssel, 27. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) ELT C 84, 17.3.2011, lk 13.

(2) Koos kahe rohelise raamatuga – KOM(2010) 284 lõplik ja KOM(2011) 164 lõplik – on Euroopa Komisjon avaldanud terve rea äriühingute üldjuhtimisega seotud dokumente (nt KOM(2010) 561 lõplik, KOM(2010) 579 lõplik). Seda teemat on käsitletud ka komisjoni esmases õigusakti algatuses „Ühtse turu akt” (KOM(2010) 608 lõplik.

(3) ELT C 84, 17.3.2011, lk 13; ELT C 248, 25.8.2011, lk 92 ja 101.

(4) „Mõiste „direktorite nõukogu” viitab käesolevas rohelises raamatus eelkõige direktorite järelevalvealasele rollile”, lk 5. Kui järelevalvenõukogul on järelevalvet teostav roll, siis saab direktorite nõukogu täita juhtimisrolli, osaledes strateegiliste otsuse vastuvõtmises (ühinemised/ülevõtmised/, firmade ost/müük).

(5) Vt. J. Weimer ja J. Pape, A Taxonomy of Systems of Corporate Governance, Theory Papers in Corporate Governance, Vol 7(2), April 1999, Blackwell Publishers.

(6) Vt. A. Vliegenthart, Transnational actors and the converging corporate governance regulation in ECE, Central and East European International Studies Association (CEEISA), 2006.

(7) ELT C 84, 17.3.2011, lk 13.

(8) Ibid, punkt 2.4.

(9) J. Fichtner, Activist hedge funds and the erosion of Rhenish capitalism: The impact of impatient capital, Working Paper Series Number 17, CCGES/CCEAE 2009.

(10) M. Goyer, Varieties of Institutional Investors and National Models of Capitalism: The Transformation of Corporate Governance in France and Germany. POLITICS & SOCIETY, Vol. 34, no 3, September 2006, lk 399-430.

(11) G20 rahandusministrite ja keskpankade presidentide 5. septembri 2009. aasta kommünikee.

(12) ELT C 248, 25.8.2011, lk 101.

(13) ELT C 84, 17.3.2011, lk 13.

(14) OECD on välja töötanud rahvusvahelised standardid, et aidata valitsustel parandada oma osalusega seotud tegevust. Vt OECD Guidelines on Corporate Governance of State-Owned Enterprises, OECD 2005.

(15) ELT C 84, 17.3.2011, lk 13.

(16) Vt Lissaboni lepingu artiklid 2 ja 3 ning ELT C 83, 30.3.2010, lk 17.

(17) http://www.equalities.gov.uk/pdf/EN_document_travail%5Bmain%5D.pdf.

(18) http://ec.europa.eu/commission_2010-2014/reding/womenpledge/index_en.htm.

(19) Vt ka õigusloomeväline määrus naiste ja ärijuhtimise kohta, vastu võetud Euroopa Parlamendis 6. juulil 2011, http://www.europarl.europa.eu/oeil/file.jsp?id=5862452&noticeType=null&language=en, ET.

(20) ELT C 84, 17.3.2011, lk 13.

(21) EÜT L 120, 15.5.2009, lk 22.

(22) „Äriühingute juhtimise raamistik nõuab nõukogudelt või soovitab neil võtta arvesse sidusrühmade huve ja teatada avalikult, kuidas tal läheb olulistes küsimustes,” OECD, 2006, Methodology for assessing the implementation of the OECD principles of corporate governance, lk 112.

(23) EuropeanIssuers on emitentide assotsiatsioonide katusorganisatsioon, vt http://www.europeanissuers.eu/_mdb/position/200_Towards_Common_Principles_for_ICRM_European_Companies__final_100127.pdf.

(24) ELT C 248, 25.8.2011, lk 123.

(25) ELT C 51, 17.2.2011, lk. 1.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/99

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühtse turu akt – Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks „Üheskoos uue majanduskasvu eest” ”

KOM(2011) 206 lõplik

2012/C 24/22

Raportöör: Benedicte FEDERSPIEL

Kaasraportöörid: Martin SIECKER ja Ivan VOLEŠ

13. aprillil 2011 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Ühtse turu akt – Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks „Üheskoos uue majanduskasvu eest””

KOM(2011) 206 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 3. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (27. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 150, erapooletuks jäi 4.

1. Sissejuhatus

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on tähelepanelikult jälginud ühtse turu kujundamist kodanikuühiskonna seisukohast ning lõi selleks 1994. aastal ühtse turu vaatlusrühma. Komitee on andnud panuse komisjoni algatusse taaskäivitada ühtne turg ja anda sellele uut hoogu, kuid märgib, et komisjon ei ole võtnud täielikult arvesse Monti, Lamassoure'i Gonzáleze, Grechi ja Herzogi aruandeid ega loonud tarbijatele ja kodanikele ühtset turgu, nagu nõudis Euroopa Parlament oma 20. mai 2010. aasta resolutsioonis.

1.2 Arvamuses ühtse turu akti kohta (1) tõi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee välja mitmed meetmed, mis ühtse turu aktist puudusid. Puuduvate vahendite hulka kuuluvad autoritasud, autoriõiguse direktiivi läbivaatamine, interneti neutraalsus, andmekaitse, investorite kaitse, sotsiaalse arengu protokoll, Euroopa osaühingu põhikirjad, e-hange, Euroopa reitinguagentuurid, sooline võrdõiguslikkus, mikro- ja pereettevõtted, meetmed uute ettevõtete loomise ja olemasolevate laiendamise toetamiseks, deebet- ja krediitkaardid, e-maksed, tarbimislaenud ja ülemäärane võlgnevus, pankadevahelised ülekanded, noored, meetmed euro täielikuks kasutuselevõtuks ja ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) toimimise tugevdamiseks jne.

1.3 Komitee valis välja mitmed integreeritud ühtse turu prioriteedid, millest paljusid mainitakse nüüd põhimeetmete loetelus ehk nn kaheteist vahendi hulgas: Euroopa põhiõiguste harta kui ühtse turu lahutamatu osa, teenused, jaefinantsteenused, üldhuviteenused, säästev areng, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ning muud ettevõtlusvormid, konkurentsivõime, standardimine, digitaalne ühtne turg, ettevõtete juhtimiskultuur ja töötajate kaasatus, töötajate vaba liikumine ja muud majandusvabadused, riigihankeid käsitlevad õigusaktid, välismõõde ning juurdepääs õiguskaitsele / kollektiivne hüvitamine.

2. Komisjoni teatise põhisisu

2.1 Siseturul on mõningaid puudusi, millele on osutanud Mario Monti oma aruandes „Ühtse turu uus strateegia” ning Euroopa Parlament Louis Grechi raportis „Ühtse turu loomine tarbijatele ja kodanikele”. Nende puuduste kõrvaldamiseks tuleks välja töötada ennetav ja paljusid valdkondi hõlmav strateegia. Tuleb peatada turu killustumine ning likvideerida teenuste liikumist, innovatsiooni ja loovust pärssivad tõkked ja takistused. Vaja on suurendada kodanike usaldust siseturu vastu ja pakkuda tarbijale kõiki siseturu eeliseid.

2.2 Nende probleemide lahendamiseks pani komisjon arutusele viiskümmend ettepanekut. Need esitati teatises „Ühtse turu akt” (2). Võttes aluseks avaliku arutelu käigus saadud arvamused, määras komisjon kindlaks kaksteist vahendit. Komisjon teeb ettepaneku, et EL võtaks 2012. aasta lõpuks vastu neist igaühe puhul põhimeetme, mis aitaks edendada majanduskasvu ja suurendada kodanike usaldust.

2.3 Selleks et kavandatud meetmetel oleks oodatud mõju majanduskasvu ja töökohtade loomise seisukohast, tuleb tagada nende väljatöötamiseks ja tõhusaks rakendamiseks vajalikud tingimused. Tingimusi on vähemalt neli: 1) parem arutelu kogu kodanikuühiskonnas; 2) eri turuosaliste tihe partnerlus; 3) teabe tõhus edastamine kodanikele ja ettevõtetele; ning 4) ühtse turu eeskirjade rakendamise tõhusam kontroll. 2012. aasta lõpuks tuleb käivitada ühtse turu arendamise uus etapp. Aruteludel tuginetakse laiapõhjalisele majandusuuringule, mille tulemused peaksid võimaldama teha kindlaks kasutamata kasvuvõimalused ja rakendada vajaduse korral täiendavaid majanduskasvu toetavaid vahendeid. Samuti konsulteerib komisjon uute haldusvahendite raames kodanikuühiskonna ja kõigi ühtse turu osalistega.

3. Üldised märkused ja soovitused

3.1 Komitee tervitab komisjoni eesmärki edendada majanduskasvu ja suurendada usaldust ühtsel turul. Komitee tuletab meelde, et ühtne turg on Euroopa integratsiooni keskne osa, millel on potentsiaal tuua Euroopa sidusrühmadele otseselt tuntavat kasu ning luua Euroopa majanduste jätkusuutlikku kasvu. Praeguses olukorras muudab see toimiva, tulevikku suunatud ühtse turu Euroopa Liidu poliitilise ja majandusliku tuleviku jaoks mitte ainult soovitavaks, vaid ka äärmiselt vajalikuks. Selle kasu saavutamiseks on oluline, et komisjoni ettepanekud oleksid ambitsioonikad ja läheksid kaugemale lihtsalt madalamat järku detailsete probleemidega tegelemisest.

3.2 Komitee tõdeb, et komisjoni teatis on alles teine samm protsessis, kus tuleb teha veel palju samme. Teatis hõlmab komisjoni poolt jätkamiseks valitud kahtteist vahendit teatises „Ühtse turu akt” esitatud algsest viiekümnest ettepanekust. Komitee märgib, et paljud väljapakutud vahendid ei olnud uued, nagu lubatud, sest need olid juba lisatud komisjoni 2010. ja 2011. aasta tööprogrammidesse (3).

3.3 Lisaks sooviks komitee mõista, millise loogika alusel tehti ühtse turu saavutamise aluseks olev üldpoliitiline valik, mille tulemusena valis komisjon paljude hulgast välja kaksteist vahendit. See protsess ei saa selgemaks ei teatisest ega nimetatud meetmete analüüsist.

3.4 Komitee kutsub komisjoni üles jätkama tööd ülejäänud ettepanekutega, mis on välja toodud algses teatises (KOM(2010) 608), kuid mida ei valitud kaheteistkümne vahendi hulka. Samuti soovitab komitee arvesse võtta puuduvaid vahendeid (vt punkt 1.2), mis on välja toodud komitee varasemas arvamuses ühtse turu akti kohta. Komitee soovib, et teda teavitataks mõlema valdkonna arengutest, ja tuletab komisjonile meelde, et vajalik on kiire järeltegevus, tagamaks, et ühtse turu edasine areng saaks Euroopa majanduskasvu lähitulevikus positiivselt mõjutada.

3.5 Mitmed ettepanekud on juba töös ning need on kavas esitada enne selle aasta lõppu. Komitee ootab, et komisjon konsulteeriks temaga nende ja muude konkreetsete ettepanekute osas, et komitee saaks väljendada kõigi asjaomaste sidusrühmade seisukohti. Komitee on ka valmis osalema uute õigusaktide mõju hindamises ühtsele turule ning andma panuse ulatuslikku majandusuuringusse, mille tulemused võimaldaksid määratleda nišid, kus on kasutamata kasvupotentsiaal ja uued võimalikud vahendid kasvu saavutamiseks. Komitee märgib, et vaja on teha rohkem jõupingutusi ühtse turu varasemate ja praeguste õigusaktide mõju hindamiseks, keskendudes eesmärgile teha kindlaks, kas meetmete kombinatsioon on olnud edukas, toomaks kaasa märgatava muutuse ühtse turu toimimises selles osas, mis puudutab ettevõtete, töötajate ja tarbijate otseselt tuntavat kasu.

3.6 Komitee rõhutab ka seda, et vastutus ühtse turu arendamise eest ei seisne mitte ainult siseturu peadirektoraadi pädevusse kuuluvates tegevustes ja meetmetes, vaid puudutab ka paljusid teisi poliitikavaldkondi. Selles kontekstis tõstab komitee esile selliste algatuste olulisust nagu digitaalne tegevuskava (4) ja aruanne ELi kodakondsuse kohta (5) ning ärgitab komisjoni tagama edusammud ühtse turu toimimise saavutamisel neis teatistes hõlmatud poliitikavaldkondades.

3.7 Sissejuhatuses rõhutab komitee jätkusuutliku arengu olulisust. Komitee avaldab kahetsust, et see teatis ei sisalda komisjoni 2008. aastal vastu võetud ambitsioonika säästva arengu strateegia järelkäsitlust. Vääriliselt tuleks toetada tootmise ja tarbimise mudelite vajalikku säästvamaks muutmist.

3.8 Enne Lissaboni lepingut olid Euroopa taasühinemise poliitilised ja majanduslikud huvid sotsiaalsetest küsimustest ja säästvusest olulisemal kohal. Lissaboni lepinguga on see ebakõla ilmselt tasakaalustatud, nii et teised huvid on võrdselt olulised (tegelikud tulemused tuleb siiski ära oodata). Teatises mainitakse mitmel korral, et ettevõtetele ei tohiks põhjustada lisakoormust ega tarbijatele lisakulusid, kuid ei mainita mõjusid töötajatele ega avaliku sektori asutustele.

3.9 Komitee kordab oma nõudmist tervikliku lähenemisviisi järele. Komitee leiab, et majanduskasvu ja ettevõtete potentsiaali edendamine on küll oluline, kuid arvab siiski, et ettepanekutes tuleks keskenduda rohkem tarbijatele ja kodanikele kui sõltumatutele osalejatele ühtse turu loomises.

3.10 Komitee nõuab nulltolerantsi ELi õigusaktide liikmesriikidepoolse mitterakendamise suhtes ning tuletab nõukogule ja komisjonile meelde, et viivitusega, ebajärjepidev ja ebatäielik rakendamine on jätkuvalt siseturu toimimise peamine takistus. Komitee tervitaks väga liikmesriikide korrelatsioonitabelite avaldamist, mis annaks panuse ühtse turu edendamisse ja paremasse mõistmisse (6).

4. Konkreetsed märkused ja soovitused kaheteistkümne vahendi kohta

4.1 Meetmed väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks

4.1.1 Komitee tervitab ettepanekuid, mis peaksid lahendama mõned VKEde probleemid, eriti mis puudutab paremat juurdepääsu piiriülesele riskikapitali rahastamisele. Ent komitee märgib, et see ei ole piisav selleks, et lahendada üldisem probleem – piiratud juurdepääs rahastamisele, millega kriisi tagajärjel puutuvad kokku paljud VKEd kogu Euroopas. Lisaks tuleb rohkem tähelepanu pöörata mikro- ja pereettevõtetele, kelle jaoks on juurdepääs toetusmehhanismidele tihti võimatu ja kelle finantsilist jätkusuutlikkus õõnestavad sageli hilinevad või saamata jäävad maksed. Hinnata tuleks Basel III kokkuleppe mõju pankade valmidusele VKEde rahastamiseks.

4.1.2 Komitee tuletab meelde ka seda, et enamik ülejäänud põhimeetmeid avaldab suuremal või vähemal määral mõju VKEdele. Väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” rolli ei tohi alahinnata. Seepärast tuleks põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele” rakendada iga õigusakti ettepaneku puhul, mille mõjusid VKEdele ja mikro- ja pereettevõtetele tuleks eelnevalt analüüsida. Rakendamist ja selle järelevalvet tuleks käsitleda Euroopa Liidu VKEde poliitika prioriteedina.

4.1.3 ELi patendi tulevane keelerežiim peab tagama rahalise toetuse ettevõtetele neist riikidest, kelle ametlikku keelt ei kasutata ELi patendi ametliku keelena, et vältida igasugust diskrimineerimist.

4.2 Kodanike liikuvus

4.2.1 Kodanike suurema liikuvuse saavutamiseks pakutud põhimeede on kutsekvalifikatsiooni tunnustamise süsteemi ajakohastamine. Töötajate kutsealase ja geograafilise liikuvuse edendamine võib aidata parandada Euroopa tööturgude toimimist ja piiriüleste teenuste osutamist. Kogu Euroopas heitlevad ettevõtted tõsise oskuste puudusega, mida osaliselt põhjustab ebapiisav kutseõpe ja koolitus. Kuigi edusammud nimetatud valdkonnas on tervitatavad, kutsub komitee komisjoni üles võitlema ka rea muude tõketega, mis jätkuvalt takistavad kodanikel hõlpsalt üle ELi piiride liikuda.

4.2.2 Kutsekvalifikatsioonide tunnustamist on üritatud vähema hulga liikmesriikidega ka varem, 1980ndate aastate lõpus. 2005. aastal vastu võetud kutsekvalifikatsioonide direktiivi konsolideeriti 15 varasemat direktiivi, mis hõlmasid reguleeritud kutsealade eraldi kategooriaid. Kuna seni ei ole direktiiviga seatud eesmärki saavutatud, alustas Euroopa Komisjon 2010. aastal direktiivi ülevõtmise läbivaatamist.

4.2.3 Komitee rõhutab, et igale praegust direktiivi täiendavale õigusaktile peab eelnema põhjalik analüüs selle kohta, kuidas saab kehtivaid õigusakte parandada, et täiendavalt toetada kutsekvalifikatsioonide vastastikust tunnustamist. Komitee rõhutab järgmist:

—	reguleeritud kutsealade arvu vähendamine: reguleeritud kutsealade vajadust tuleks süstemaatiliselt analüüsida, et reguleerimisel arvestada tööturu uusi vajadusi;

—	Euroopa kutsekaardi ideed tuleb täiendavalt analüüsida (automaatne tunnustamine pädevate asutuste poolt, kellel peaks olema ka nende kaartide väljastamise pädevus);

—	koolituse miinimumstandardite ajakohastamine peaks põhinema pigem tulemustel oskuste ja pädevuste mõttes, mitte koolis veedetud tundidel;

—	tagada tuleb ühelt poolt kutsekvalifikatsioonide direktiivi üldise süsteemi ja teiselt pool Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku (7) ning teiste Bologna ja Kopenhaageni protsessi läbipaistvuse tagamise vahendite kooseksisteerimine.

4.2.4 Komitee soovitab, et kuni 27 liikmesriigi hulgas täieliku ühtlustamise saavutamiseni tuleks hinnata võimalust teiseks, vähema hulga liikmesriikide ühisel tegevusel põhinevaks lähenemisviisiks, võib-olla kasutades tugevdatud koostööd, mis järgib rändemudeleid ja tööturu suundumusi. See võiks kaasa tuua edu, mis on vajalik töötajate liikuvuse parandamiseks. Selle esimese sammu järel võib täieliku ühtlustamise eesmärgi saavutamine osutuda lihtsamaks.

4.2.5 Komitee ei näe vajadust tööandjapensioni kogumisasutuste direktiivi läbivaatamiseks, kuna sellega kehtestati piisav õigusraamistik. Ent parandada on vaja selle piiriüleste elementide toimimist.

4.3 Intellektuaalomandi õigused

4.3.1 Intellektuaalomandi õigused peavad toimima loojate, autoriõiguse kasutajate ja tarbijate jaoks (8). Tarbijatel peaks olema juurdepääs autoriõigusega kaitstud sisule ning autoriõigusega kaitstud materjalil tuginevatele toodetele ja teenustele sõltumata sellest, kus nad Euroopa Liidus asuvad. Vajalik on rohkem üleeuroopaline lähenemisviis lubade andmisele ja tasudele.

4.3.2 Tarbijate jaoks on praegune intellektuaalomandi õiguste õigusraamistik segadust tekitav ning üleeuroopalisel tasandil on olukord veelgi halvem. Õigusraamistik on vaja selgemaks muuta ning õiguslikud sanktsioonid ja jõustamine peavad olema proportsionaalsed: üksiktarbijaid, kes on intellektuaalomandi õigusi rikkunud tahtmatult ja/või väikeses mahus oma isiklikuks tarbeks, tuleb võib-olla kohelda erinevalt suuremahuliste/kaubanduseesmärkidel sooritatud kuritegude toimepanijaist.

4.4 Tarbijad kui täieõiguslikud osalejad ühtsel turul

4.4.1 Õigusakt alternatiivse vaidluste lahendamise korra kohta võib olla kasulik vahend, mis aitab tarbijaid kaitsta ning võimaldab neil oma õigust saavutada kiiresti ja odavalt mitte ainult e-kaubanduse puhul, vaid üldiselt. Selle kohtuvälise mehhanismi keskmes peavad olema tarbijate huvid ning nad peaksid vajadusel võima pöörduda ka kohtu poole. Komitee tervitab õigusakti ettepanekut alternatiivse vaidluste lahendamise korra kohta, mis on ette nähtud komisjoni 2011. aasta tööprogrammis, ning tuletab meelde, et see ettepanek peab andma kõrge kaitsetaseme.

4.4.2 Lisaks õigusaktile alternatiivse vaidluste lahendamise korra kohta on õigusküsimuste peadirektoraat viinud läbi konsultatsiooni kollektiivse hüvitamise kohta. Pettumust valmistab asjaolu, et paraku ei ole novembriks kavas esitada mitte õigusakti ettepanek, vaid ainult järgmine teatis sellekevadise konsultatsiooni tulemuste kohta. Praegu on viimane aeg liikuda konsulteerimiselt tegudele. Komitee ootab, et õigusakti ettepanek esitataks lähitulevikus. Seesugune ettepanek peab viima kollektiivse hüvitamise mehhanismini, mis toimib nii riiklikul kui ka piiriülesel tasandil ja on kättesaadav kõigile ühtse turu tarbijatele.

4.4.3 Need mehhanismid peaksid olema kättesaadavad kõigile, kelle õigusi on ühtsel turul rikutud. Mitte ainult tarbijad ei leia, et kaupade ja teenuste pakkujad on rikkunud nende õigusi ebaõiglaste lepingutingimuste ja ebaausate kaubandustavadega. Ka töötajatel, kelle õigusi rikutakse, ning diskrimineerimise all kannatavatel kodanikel üldiselt peaks olema juurdepääs kollektiivse hüvitamise mehhanismidele. VKEdel võib olla vaja sarnast kaitset ebaausate kaubandustavade jms vastu.

4.4.4 Üldiselt rääkides ei tunne kodanikud jaefinantstoodete valdkonnas ikka veel ühtsest turust saadavat kasu. Komitee toetab töö jätkamist pangakulude läbipaistvuse saavutamiseks ja hüpoteeklaenuturu laenuvõtjate tõhusamaks kaitsmiseks, ent rohkem on vaja ära teha jaefinantstoodetele piiriülese juurdepääsu edendamiseks. Samuti peaks kõigil kodanikel kogu ELis olema juurdepääs põhimaksekontodele.

4.4.5 Komitee toetab üldise tooteohutuse direktiivi läbivaatamist, keskendudes rohkem tarbijate vaatenurgale, ning ootab võimalust esitada märkused konkreetsete ettepanekute kohta. Samuti on tervitatav nii riikliku kui ka üleeuroopalise turu ulatuslikum järelevalve.

4.4.6 Tarbijate ja kodanike otsesed ühtsest turust tulenevad õigused on turuintegratsiooni alustala ning need toovad Euroopa majandusintegratsioonile otseselt tuntavat kasu, olgu see siis reisijate õiguste, rändlusteenuste hindade või e-kaubanduse valdkonnas. Tarbijatel/reisijatel peab olema kiire ja hõlbus juurdepääs mehhanismidele, mis võivad neid abistada oma õiguste kasutamisel, eriti kui nad on hädaolukorras, nt jäädes välismaal ilma vahenditest koduriiki tagasipöördumiseks. Lisaks on otsustav tähtsus ühtsel kohaldamisel, kuna reisijaid ei kohelda ELis võrdselt, sest jõustamine erineb märkimisväärselt, samuti nagu kehtivate reeglite ja eeskirjade tõlgendaminegi.

4.5 Teenused

4.5.1 Komitee toetab ettepanekut laiendada standardimist teenustele, kuid juhib tähelepanu sellele, et arvesse tuleb võtta teenuste eripära ning kaupade standardimise mudelit ei saa automaatselt jäljendada. Teenuste valdkonna standardite edasisel arendamisel tuleb võtta arvesse turu ja ühiskonna vajadusi, samuti tarbijaohutust.

4.5.2 Komitee toetab ettepanekut moodustada ettevõttele suunatud teenuste kõrgetasemeline töörühm, et uurida peamisi takistusi ja kitsaskohti turul.

4.5.3 Komitee toetab algatust avaliku halduse asutuste ajakohastamiseks, luues ühtsed kontaktpunktid, ning saab vaid tervitada halduskoostöö arendamist piiriülestes küsimustes. Seda koostööd on vaja laiendada ka poliitikavaldkondadele, kus kaalul on kohustuste täitmine. Komitee on seisukohal, et komisoni järeldused teenuste direktiivi mõju ja teenustesektori toimimise kohta on ennatlikud, kuna direktiiv on kehtinud vaid mõned aastad (9).

4.6 Võrgud

4.6.1 Energiavõrkude valdkonna (10) puhul on komitee seisukohal, et liikmesriikidele peab jääma vabadus valida energialiike. Üldhuvi edendamine tähendab pakkuda toimivaid võrke, kvaliteetset teenust ja kõiki vahendeid, et tagada üldine kättesaadavus, turvalisus ja järjepidevus taskukohase hinnaga. EL peaks rahvusvahelisel areenil kõnelema energia valdkonna küsimustest ja energiatranspordi võrkudest ühehäälselt. Neid küsimusi, eriti energiavarustuse kindlust, tuleks käsitleda ELi diplomaatia (Euroopa naabruspoliitika) lahutamatu osana ning välja tuleks pakkuda juhtimisstandardid transiidiriikide jaoks. Tervikliku Euroopa Liiduna peaksid liikmesriigid kaitsma energiasolidaarsust kogu maailmas ning järgima ELis üldhuvi põhimõtet. Lisaks nõuab komitee energiat ja kliimamuutusi käsitleva Euroopa nõuandekomitee loomist.

4.6.2 Transpordiküsimustes (11) nõuab komitee paremat ühendust nii ELi lääne- ja idaosa kui ka põhja- ja lõunaosa vahel. Samuti tahab komitee, et selgelt arvestataks nn naabruspoliitikaga, luues täiendavaid ühendusi ELi ida- ja lõunanaabritega. Komisjon ja liikmesriigid peaksid keskenduma ennekõike võrgustikule, mitte individuaalsetele infrastruktuuriprojektidele. Sellega edendatakse ka liikmesriikidevahelist solidaarsust. Komitee rõhutab, et kui ELi eesmärk on luua tõeline integreeritud ühtne Euroopa transporditurg ja jätkata ühtekuuluvuspoliitikat, tuleb võrgustike valikut põhjalikult muuta. Sellega seoses kiidab komitee heaks üleeuroopalise transpordivõrgu poliitika hiljutise läbivaatamise. Samuti soovitab komitee kasutada üleeuroopalise transpordivõrgu projektide rahastamisel hoolikalt ja valikuliselt avaliku ja erasektori partnerlusi. Arvesse tuleks võtta liikmesriikide kogemuste erinevat taset ning vaja on järjepidevat rahastamisstrateegiat, et osana parema rahastamise lähenemisviisist mobiliseerida kõik ELi ja riiklikud finantsvahendid.

4.7 Digitaalne ühtne turg

4.7.1 Ühtse turu killustatuse üks suuri ohvreid näib olevat elektrooniline kaubandus. Ühtlustatud eeskirjade ja infosüsteemide koostalitusvõime puudumine (12), intellektuaalomandi õiguste lahendamata probleemid, maksekindluse puudumine, tarbijaõiguste ebakindlus eriti tooteohutuse osas, takistavad veebipõhise piiriülese kaubanduse suure potentsiaali täielikku kasutamist nii teenuseosutajate kui ka tarbijate jaoks. Kuigi komisjoni teatises pakutud meetmed käsitlevad mõnd digitaalse ühtse turu takistust, tuletab komitee meelde, et vaja on suuremaid jõupingutusi, et valmistada ühtne turg ette teadmisteajastuks, sh on vaja näiteks ühtseid kõrgetasemelisi andmekaitse eeskirju nt e-allkirjastamise valdkonnas. Selles kontekstis kordab komitee oma nõudmist tunnustada võrgu neutraalsust kui digitaalse ühtse turu üht peamist põhimõtet.

4.7.2 Teatises seoses e-kaubandusega mainitud probleemide lahendamine võib suurendada tarbijate usaldust ühtse turu vastu. Siiski on seni pakutud vähe konkreetseid meetmeid. Komitee kutsub komisjoni üles välja töötama e-kaubanduse arendamise kaugeleulatuva tegevuskava, mille keskmes oleksid tarbijad. Tulemus peab olema ELi veebiturg, kus tarbijad tunnevad end kaitstuna ja turvaliselt, teades, kuidas saada toetust, kui nende õigusi rikutakse.

4.7.3 Toimiv digitaalne ühtne turg peab tooma kaasa selle, et tarbijad ja ettevõtted tajuvad rahvusel/elukohal põhinevate takistuse kõrvaldamist. See tähendab, et tarbijad saavad tellida digitaalseid tooteid, nagu muusika, vabalt teistest ELi riikidest, mis on eriti oluline selleks, et muuta ühtne turg oluliseks järgmiste põlvkondade eurooplaste jaoks.

4.8 Sotsiaalne ettevõtlus

4.8.1 Komitee toetab sotsiaalse ettevõtluse edendamist ja komisjoni algatust poliitilise raamistiku kohta eesmärgiga kasutada ära selle potentsiaal. Sotsiaalsele ettevõtlusele suunatud algatuste puhul tuleb järgida ühtse turu õigusaktide põhiprintsiipe, nagu konkurentsi- ja riigiabi eeskirjad, ning võtta arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tööd selles valdkonnas (13).

4.8.2 Komitee on toetanud Euroopa sihtasutuse põhikirja loomist, ent kutsub komisjoni üles kaaluma, kas õiguslik sekkumine juba tegutsevate sihtasutuste piiriüleste tehingute lihtsustamiseks võiks olla täiendav tee, arvestades praeguste analoogide, nagu Euroopa ühistu põhikiri ja Euroopa äriühingu põhikiri, vähest rakendamist.

4.8.3 Komisjon peab tugevdama ELi pühendumust parandada äriühingute üldjuhtimist, et edendada töötajate kaasatust ja parandada ettevõtete esitatava teabe läbipaistvust. Töötajate õigus saada teavet, olla ära kuulatud ja osaleda otsustamisel on lisatud aluslepingusse põhiõigusena töötajate kaasamise eri vormides: ELi toimimise lepingu artikli 151 esimeses lõigus „tööturu osapoolte dialoogi” kujul ja artikli 153 lõike 1 punktis f, kus sedastatakse, et liit toetab ja täiendab liikmesriikide meetmeid järgmistes valdkondades: „töötajate ja tööandjate huvide esindatus ja kollektiivne kaitse, sealhulgas ühine otsusetegemine”. Seepärast tuleks avaliku konsulteerimise käigus käsitleda seda, kuidas parandada selle teabe läbipaistvust, mida ettevõtted edastavad oma tegevuse sotsiaalsete, keskkonnakaitse ja inimõiguste aspektide kohta. Komiteel on kavas kriitiliselt hinnata sotsiaalse ettevõtluse algatust, sealhulgas võimalust säilitada ettevõtete sotsiaalse vastutuse vabatahtlik alus, kui komiteele esitatakse konkreetne taotlus arvamuse koostamiseks.

4.9 Maksustamine

4.9.1 Komitee rõhutab seoses energiatoodete maksustamist käsitleva direktiivi läbivaatamisega, et süsinikdioksiidimaksu kehtestamise kontseptsioon peaks täiendama heitkogustega kauplemise süsteemi ja energiatõhususe tegevuskava (14). Süsinikdioksiidimaks peaks toetama rahastamist, mis on vajalik teadus- ja arendustegevuse püüdluste kiirendamiseks vähese CO2-heitega protsesside ja innovaatiliste tehnoloogiate väljatöötamisel. Sellest laekunud raha tuleks pühendada ainult neile eesmärkidele. Nimetatud maks tuleb kehtestada nii, et see ei ohustaks kasvu ega põhjustaks poliitilist või avalikkuse vastuseisu, ning selle kohaldamine ei tohi põhjustada kütteostuvõimetuse suurenemist.

4.9.2 Süsinikdioksiidimaks peaks põhinema pigem tarbimisel kui tootmisel. Komisjon peaks välja töötama süsinikdioksiidimaksu sissenõudmise üldised suunised, nii et selle üksikasjad jääksid iga ELi liikmesriigi enda otsustada. Liikmesriigid saaksid seda maksu sisse nõuda vastavalt nende asjaomastele töötleva tööstuse ja energiatööstuse struktuuridele.

4.9.3 Komitee toetab meetmeid, mis on suunatud maksustamise teatud vastuoludele valdkondades, nagu käibemaks, energiamaksud ja ettevõtete tulumaksubaas. Hoolt on vaja kanda selle eest, et oleks tagatud eri liikmesriikide võime rahastada oma avalikke teenuseid kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, ent samas on vaja tähelepanu pöörata erinevatest maksurežiimidest ja nende rakendamisest tingitud raskustele, mida kodanikud ja VKEd kogevad oma igapäevastel kokkupuudetel ühtse turuga, eesmärgiga tagada, et ühtne turg saaks tõhusamalt toimida. Pakutud finantstehingute maks peaks aitama tegeleda ka teatava jätkusuutmatu riskivõtmisega kõnealuses valdkonnas.

4.10 Sotsiaalne ühtekuuluvus

4.10.1 Komitee toetab ideid, mida komisjon tutvustab sotsiaalse ühtekuuluvuse vahendi all. Komisjon läheb kaugemale lihtsalt töötajate lähetamist käsitleva direktiivi paremast rakendamisest, nagu ta oma teatises „Ühtse turu akt” algselt välja pakkus. Komisjonil on kavas vastu võtta õigusakti ettepanek, millega parandada töötajate lähetamist käsitleva direktiivi rakendamist, et lisada sellesse või selle juurde täpsustused, kuidas tagatakse ühtse turu pakutavate majandusvabaduste kontekstis sotsiaalsete põhiõiguste kaitse. Komisjon ei tee ettepanekut direktiiv läbi vaadata, vaid soovitab võtta vastu uus õigusakt direktiivi paremaks rakendamiseks. Tuleks selgitada vastuolusid direktiivi rakendamisel ning nõuetekohaselt määratleda liikmesriikide pädevus töönormide ja töösuhete süsteemide jõustamisel, sealhulgas kollektiivläbirääkimiste eri vormide otsustav roll. Selle selgituse tulemus peaks näitama, kas töötajate lähetamist käsitleva direktiivi läbivaatamine on vajalik. See ei tohiks toimuda konkurentsieeskirjade ja rahvuse alusel mittediskrimineerimise põhimõtte arvelt. Igasugune kehtiva õigusakti läbivaatamine või iga uus õigusakt peaks põhinema sotsiaalpartneritega konsulteerimisel ning samuti peab säilima tasakaal kõrgete töönormide ja majandusvabaduste vahel. Samuti tuleb käsitleda musta tööturu põhjustatavaid probleeme.

4.11 Ettevõtete õigusraamistik

4.11.1 Reguleerimist ei saa pidada takistuseks või koormaks, kui see tähendab ühiskonna huvide, sealhulgas tarbijate ja töötajate õiguste kaitsmist. Raamatupidamisalaste direktiivide väljapakutud lihtsustamine, mis vähendaks ettevõtete, eelkõige VKEde halduskoormust, näib õige sammuna soodsa ettevõtluskeskkonna suunas, kuid see peaks moodustama vaid ühe osa ulatuslikust analüüsist ebavajaliku halduskoormuse kohta, millega Euroopa ettevõtted peavad toime tulema ja mis muudab nad ülemaailmsel turul vähem konkurentsivõimeliseks.

4.11.2 Komitee tervitab ja toetab selliseid pakutud meetmeid nagu äriregistrite ühendamine, Euroopa osaühingu põhikiri, mis vastab ühiskonna nõudmistele, väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” sidusam rakendamine ELi ja liikmesriikide poolt, ent rõhutab vajadust täiendavalt vähendada ebavajalikku halduskoormust ning loodab, et komisjon teeb ettepanekud sihtmärkide kohta 2012. aasta järgseks ajaks, mil halduskoormust peaks olema vähendatud 25 % võrra. Komitee märgib, et ebavajaliku koormuse vähendamine on alati soovitav, puudutagu see siis ettevõtteid, tarbijaid või riigiasutusi, kuid sellega peab kaasnema hoolikas analüüs tagamaks, et ei kahjustata õigusakti algset eesmärki. Komitee juhib tähelepanu ka sellele, et halduskoormust võiks aidata vähendada ka ELi ühine lähenemisviis, kui see asendaks 27 erinevat riiklikku lähenemisviisi.

4.12 Riigihanked

4.12.1 Komitee toetab algatust arendada välja tasakaalustatud riigihankepoliitika, millega edendada keskkonnasäästlikku, uuenduslikku ja sotsiaalselt vastutustundlikku arengut. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et kogu ELis oleks tagatud korruptsiooni ja avalike vahendite kuritarvitamise probleemiga tegelemine riigihankemenetlustes. Kuid on oht, et riigihange muutub liiga keeruliseks, et seda sidusalt kohaldada (15). Vähemalt tuleks rohkem teha selleks, et suurendada riigiasutuste suutlikkust kohaldada riigihanke-eeskirju sidusal viisil, võimaldades neil samas lisada riigihangetele esitatavad uued nõudmised oma pakkumistingimustesse. Komisjon peaks riigiasutuste hulgas propageerima ka käitumisjuhendi laialdasemat kasutamist, et muuta hankemenetlus VKE-sõbralikumaks (16).

4.12.2 Alates ühtse turu projekti käivitamisest 1980ndate aastate keskpaigas on arutletud eeskirjadesse sotsiaalklausli lisamise üle. Need nõudmised täideti osaliselt hanke-eeskirjade läbivaatamise käigus 2005. aastal. ELi riigihankedirektiivide läbivaatamine peaks võimaldama täielikult kasutada riigihankelepingutesse sotsiaalsete ja keskkonnaalaste kriteeriumide lisamise praegust raamistikku (mida peavad täitma ka kolmandate riikide teenusteosutajad), eeldusel, et sellised kriteeriumid on tasakaalus ELi õiguse aluspõhimõtetega, nagu need on sätestatud Lissaboni lepingus.

4.12.3 Riigihanke valdkonda käsitlevas komisjoni algatuses tuleks pöörata suuremat tähelepanu asjaolule, et ELi ja tema peamiste kaubanduspartnerite riigihanketurgude avatus ei ole endiselt võrreldav. Tuleks kaaluda, mil määral saavad ELi riigihanketurud jääda püsivalt avatuks, samas kui kolmandad riigid säilitavad ebavõrdsed tingimused. Siinkohal peavad kõik osalejad, nii liikmesriigid kui ka kolmandad riigid, järgima ratifitseeritud ILO konventsioone ja inimõigusi. EL peaks seda poliitikat ülemaailmselt tasandil aktiivselt edendama.

5. Edu saavutamise tingimused

5.1 Komitee tervitab asjaolu, et komisjoni teatises tunnustatakse kodanikuühiskonna kaasamise olulisust ühtse turu arendamisse, samuti kodanikuühiskonna soovi selles osaleda. Komitee tuletab meelde, et tema roll on tegutseda sillana Euroopa ja organiseeritud kodanikuühiskonna vahel ning seega on komitee ainulaadses positsioonis, et aidata komisjonil ühtset turgu edasi arendada. Selles kontekstis tuletab komitee komisjonile meelde, et vaid konsulteerimisest ei piisa, näidata tuleb ka seda, kuidas konsultatsioonid ja nõuandvad arvamused on kujundanud ettepanekuid.

5.2 Ühtse turu foorumist peaks saama tõhus koostoimeplatvorm ELi ning riigi- / piirkondlike asutuste jaoks, kes vastutavad ühtse turu sujuva toimimise eest peamiste osalistega. Komitee toetab tugevalt volinik Michel Barnier' esitatud ühtse turu nädala kontseptsiooni, mis viiks kokku eri liikmesriikide riigiasutused ja kodanikuühiskonna organisatsioonid.

5.3 Siseturu infosüsteem (17) on peamine tehniline vahend koostööks riigiasutuste vahel ning lisaks on sellel ka potentsiaali saada ühtse turu kasutajaid ühendavaks liideseks.

5.4 Euroopa kodanike nõrgenev toetus Euroopa integratsioonile nõuab tõhusamat ja sihipärasemat teabevahetusstrateegiat, sh tuleb mobiliseerida kõik vahendid, mis pakuvad vajalikku toetust nii ettevõtetele, töötajatele kui ka kodanikele, nt Solvit, EURES, Euroopa ettevõtlusvõrgustik, Euroopa tarbijakeskused, RAPEX jne. Ühtse kontaktpunkti („Teie Euroopa”) väljaarendamine saab ettevõtete ja kodanike jaoks olla kasulik vaid siis, kui teave on täielik, asjakohane, usaldusväärne ja kättesaadav. Samuti on vaja mõista, et ka kodanikel ja ettevõtetel peab olema võimalik esitada oma küsimusi otse kindlale inimesele, et nad ei peaks tuginema vaid elektroonilisele materjalile.

Brüssel, 27. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) ELT C 132, 3.5.2011, lk 47.

(2) KOM(2010) 608 lõplik; EMSK arvamus ELT C 132, 3.5.2011, lk 47.

(3) KOM(2010) 135 lõplik, 31.3.2010; KOM(2010) 623 lõplik, 27.10.2010.

(4) http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2010:0245:FIN:ET:PDF.

(5) http://ec.europa.eu/justice/citizen/files/com_2010_603_en.pdf.

(6) ELT C 248, 25.8.2011, lk 87.

(7) Euroopa kvalifikatsiooniraamistik.

(8) ELT C 18, 19.1.2011, lk 105.

(9) EL C 318, 29.10.2011, lk. 109.

(10) ELT C 306, 16.12.2009, lk 51.

(11) ELT C 318, 23.12.2009, lk 101.

(12) ET C 318, 29.10.2011, lk. 105.

(13) Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 1.

(14) Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 7.

(15) Vaata EMSK arvamusi ELT C 224, 30.8.2008, lk 32, ELT C 318, 29.10.2011, lk. 99 ja ELT C 318, 29.10.2011, lk. 113.

(16) „Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate riigihankelepingutele juurdepääsu hõlbustavate Euroopa parimate tavade juhend”, SEC(2008) 2193.

(17) Täiendav teave aadressil http://ec.europa.eu/internal_market/imi-net/index.html.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/106

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa mõõtme arendamine spordis” ”

KOM(2011) 12 lõplik

2012/C 24/23

Raportöör: Alfredo CORREIA

18. jaanuaril 2011. aastal otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 165 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa mõõtme arendamine spordis””

KOM(2011) 12 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis oma arvamuse vastu 28. septembril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011. aastal (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 79, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 7.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib rõhutada oma suurt huvi Euroopa mõõtme arendamise vastu spordis ning pühendumist sellele. Oluline on tagada, et Euroopa Liidus jätkatakse spordi arendamise meetmetega, tehes koostööd liikmesriikidega ning võttes nõuetekohaselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet Euroopa Liidule lepinguga antud pädevuse raames.

1.2 Sport annab vaieldamatu panuse füüsilise ja vaimse tervise edendamisse ning selliste väärtuste arendamisse nagu distsipliin ja meeskonnavaim, mis omakorda edendavad sotsiaalset integratsiooni. Spordil on võtmeroll suure hulga haiguste ennetamisel. Terviseprobleemid on otseselt seotud inimeste vähese kehalise aktiivsusega. Sport aitab parandada inimeste elukvaliteeti ning pikendada oodatavat eluiga, samuti suurendab see Euroopa majanduse tootlikkust ja parandab konkurentsivõimet. Komitee kutsub üles edendama spordiga tegelemist ning võtma ELi tasandi meetmeid selle saavutmiseks.

1.3 Komitee tunnistab spordivaldkonnas esinevat dopinguprobleemi. Nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil peavad toimuma arutelud selle üle, kuidas võidelda selle sotsiaalse nuhtluse vastu. Doping võib ohustada sportlaste – eelkõige noorte amatöörsportlaste – tervist, samuti kahjustada ausat konkurentsi spordis.

1.4 Komitee tervitab komisjoni seisukohta sportimise ja spordi arendamise osas hariduses, sest see vastab komitee varasemale soovitusele (1). Komitee kordab vajadust parandada spordikeskusi, riietusruume ja muid infrastruktuure, et võimaldada inimestel sporti teha heades tingimustes ning taskukohase hinnaga.

1.5 Komitee erilise tähelepanu all on see, et sportlased saaksid korralikku haridust. Liiga sageli langevad noored sportimise tõttu koolist välja. Tuleb luua tingimused, et oleks võimalik alustada ja arendada oma karjääri spordis ilma koolist lahkumata kooskõlas topeltkarjääri põhimõttega. Selle põhimõtte rakendamine on samuti oluline selleks, et sportlasekarjääri lõpetavatel sportlastel oleks uuesti tööturule sisenemiseks vajalik kvalifikatsioon. Selleks peavad treenerid saama samuti koolitust, et sisendada treenitavatele noortele õigeid väärtusi.

1.6 Vägivald spordis on kahetsusväärne ja nõuab resoluutseid meetmeid selle kaotamiseks nii poliitikameetmete kui ka asjakohaste kriminaalõigusaktide kaudu. Euroopa Liit võib tegutseda ja peab tegutsema liikmesriikide algatuste koordineerijana, et parandada teabevahetust kõige tõhusamate toimimisviiside alal.

1.7 Komitee on seisukohal, et eritähelepanu tuleks pöörata spordivaldkonnas kõige ebasoodsamas olukorras elanikkonnarühmadele, näiteks puuetega ja eakatele inimestele. Neil on õigus osaleda spordis teistega võrdsetel alustel. Komitee tuletab meelde, et Euroopa Liit on allkirjastanud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni. Liikmesriigid peavad tagama, et see konventsioon viiakse nõuetekohaselt ellu.

1.8 Komitee kordab oma 2008. aasta üleskutset (2) pöörata erilist tähelepanu naiste esindatusele spordis ning soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisele selles valdkonnas.

1.9 Komitee soovib rõhutada mittetulunduslike spordiühingute rolli sporditegevuse edendamisel. On oluline, et kõnealuseid organisatsioone toetataks kas piisavate finantsvahendite eraldamise või neis organisatsioonides toimuva vabatahtliku tegevuse julgustamise kaudu.

1.10 Samuti on vajalik aktiivne koostöö kutse- ja mittetulunduslike organisatsioonide vahel, kuna sellest sõltub spordi tulevik. Komitee arvates on esmatähtis leida jätkusuutlikud rahastamisviisid, et muuta selline koostöö elujõuliseks.

1.11 Komitee väljendab erilist muret seoses ebaseadusliku ja reguleerimata kihlveo- ja loteriisektori kasvuga, kuna selles valdkonnas puuduvad selgelt eeskirjad ja nõuetekohased sanktsioonid. Oluline on rõhutada selle riikliku ja riigi poolt litsentseeritud sektori võimalikku olulisust spordi rahastamise seisukohalt, kuivõrd sektori tulu investeeritakse spordirajatiste ajakohastamisse. Liikmesriikide vahel tuleb luua dialoog, et leida mudelid, milles järgitakse kõige paremini ELi põhimõtteid. Spordiga seotud kihlveo- ja loteriituru reguleerimine on oluline ausa konkurentsi ja läbipaistvuse tagamiseks.

1.12 Komitee tunnistab ELi ees seisvaid probleeme kihlveoturu reguleerimisel. Siseturu- ja konkurentsieeskirju tuleb täielikult järgida, võttes nõuetekohaselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet. Komitee kutsub komisjoni üles seda küsimust täpselt jälgima ning looma suunava raamistiku kõnealuse turu reguleerimiseks, võttes aluseks eelnimetatud põhimõtted ja potentsiaalselt väärtusliku teabe, mis saadakse käimasolevast konsultatsioonist (3).

2. Üldised märkused

2.1 Sissejuhatus

2.1.1 18. jaanuaril 2011 avaldas Euroopa Komisjon teatise „Euroopa mõõtme arendamine spordis”, milles vaadeldakse sporti käsitleva valge raamatu tulemusi. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 165 koostas Euroopa Liidu Nõukogu töörühmadele tuginedes tegevuskava, mille eesmärk oli saavutada seatud eesmärgid.

2.1.2 Spordi tähtsust tunnistavad kõik – mitte ainult liikmesriigid, vaid ka kõik selles sektoris osalejad. Spordi lisaväärtus ühiskonna jaoks on vaieldamatu. Spordist saadav kasu Euroopa Liidu tervishoiu, sotsiaalse integratsiooni ja majanduse seisukohalt näitab koostöö ja ühiste strateegiate väljatöötamise vajadust. Euroopa Liit on kõige sobivam tasand liikmesriikide juhtimiseks heade tulemuste saavutamise suunas kõnealuses valdkonnas.

2.1.3 Euroopa mõõtme olulisus spordis on selge, seda nii programmide ja spetsiifiliste meetmete rahastamise osas antud sektoris kui ka konkreetsete dialoogi- ja teabevahetusplatvormide arendamise seisukohalt.

2.1.4 2012. aasta Londoni olümpiamängud kujutavad endast võimalust arendada Euroopa mõõdet spordis mitmel tasandil, seda nii organisatsiooniliste, järelevalve- ja koordinatsioonimudelite kui ka eri sidusrühmade dialoogi tulemuse osas.

2.2 Teatise eesmärgid ja sisu

2.2.1 Uue lepingu jõustumisega anti ELile uus pädevus spordivaldkonnas. Tänini on Euroopa mõõde spordis arenenud kaudselt läbi ELile sotsiaal-, haridus- ja tervishoiuvaldkonnas antud pädevuste ning veelgi kaudsemalt seoses siseturu ja konkurentsiõiguse põhimõtetega.

2.2.2 Neile piirangutele vaatamata on alati tunnistatud, et liikmesriikide huvides oleks teha koostööd spordi arendamise küsimustes. Euroopa Liidust on nüüd saanud sobiv tasand selle poliitika elluviimiseks.

2.2.3 Üritati määratleda spordi Euroopa mõõtme vajadusi ja tähtsust. Määratleti kõige olulisemad ja kõige paremini ELi tasandi meetmete jaoks sobivad küsimused. Sel eesmärgil toimus avalik arutelu erinevate sidusrühmadega, et määratleda prioriteetsed valdkonnad, mida edasi arendada. Kolm olulist esilekerkinud valdkonda on:

—	spordi sotsiaalne funktsioon;

—	spordi majanduslik tahk ja

—	spordi korralduslikud aspektid.

Neis valdkondades määratleti kõige olulisemad aspektid.

2.2.4 Arutuse all olevas teatises üritatakse arendada ja süvendada valge raamatu sisu, võttes arvesse selle avaldamisest saadik tehtut, ning loomulikult kasutada ELi toimimise lepingu (ja selle asjaomase artikli 165) jõustumisega ELile antud volitusi.

3. Konkreetsed märkused

3.1 Tervis

3.1.1 Komitee tunnistab, et sportimine parandab üldiselt inimeste füüsilist ja vaimset tervist ning sellel on otsene ja positiivne mõju tööviljakusele ning elukvaliteedile, kuivõrd see on oluline vahend võitlemaks järjest kasvava istuva eluviisiga.

3.1.2 Sport aitab ennetada rasvumist ja paljusid tõsiseid haigusi, eriti südame-veresoonkonna haigusi, ning nende vastu võidelda. Seega pakub sport täiendavaid majanduslikke eeliseid, vähendades tervishoiu- ja sotsiaalkindlustuskulusid.

3.1.3 Spordil on ka võtmeroll sotsiaalse integratsiooni ja eakate inimeste heaolu valdkonnas. Sport aitab mitte ainult võidelda haiguste vastu, vaid edendab ulatuslikumat põlvkondadevahelist suhtlemist.

3.2 Dopingu vastu võitlemine

3.2.1 Dopingu vastu võitlemine on eriti oluline. Sportlaste füüsilise heaolu kaitse ning aus konkurents spordis nõuavad koordineeritud meetmeid kõigil tasanditel, mitte ainult 27 liikmesriigi ja nende riiklike asutuste vahel, vaid ka rahvusvahelisel tasandil. Mida ulatuslikum on koostöö ja mõistmine kõigi osapoolte vahel parimate toimimisviiside osas, seda edukam kõnealune tegevus on.

3.2.2 Üks eriti oluline aspekt on võitlus dopingu vastu mitte ainult profi-, vaid ka amatöörspordis.

3.2.3 Elulise tähtsusega on liikmesriikide vahel koordineeritud jõulised meetmed dopinguainete müügi reguleerimise ja järelevalve valdkonnas, ning seega toetab komitee komisjoni ideed kavandada läbirääkimiste pidamise juhend ELi ühinemiseks Euroopa Nõukogu dopinguvastase leppega.

3.3 Haridus, treening ja spordikvalifikatsioonid

3.3.1 Kehaline aktiivsus koolides on esimene samm selles suunas, et sisendada meie kõige noorematele spordiväärtusi, mida nad kannavad kaasas kogu oma elu. Komitee toetab täielikult meetmeid, mille eesmärk on rakendada häid sportimistavasid haridussüsteemis ning parandada vajalikku infrastruktuuri.

3.3.2 Komitee toetab Euroopa Komisjoni seisukohta, mille kohaselt tuleb samuti arvesse võtta topeltkarjääri olulisust sportlaste hariduses ja koolituses.

3.3.3 Komitee toetab samuti elukestva õppe programmi raames loodud algatusi; kõnealune programm on komitee arvates oluline strateegia spordi suurepäraste väärtuste sisendamiseks.

3.3.4 Sporditreenerite ja treenitavate nõuetekohane kvalifikatsioon on teine võtmetegur spordi väärtuste säilitamisel. Komitee jagab komisjoni soovi lisada spordialaseid kvalifikatsioone liikmesriikide kvalifikatsioonisüsteemidesse tagamaks, et need vastaksid Euroopa kvalifikatsiooniraamistikule.

3.3.5 Vabatahtlikul tegevusel spordis, mida peaasjalikult teostavad kohalikud spordiklubid, on arvestatav väärtus ühiskonnale tervikuna. Sageli ei saa aga mittetulunduslikud vabatahtlikud spordiorganisatsioonid poliitikakujundajatelt vajalikku tunnustust ning seisavad praegu silmitsi suurte väljakutsetega. Komitee rõhutab, et komisjoni teatises ei võeta piisavalt arvesse vabatahtliku tegevuse olulisust spordis, ning kutsub seetõttu komisjoni üles astuma vajalikke samme vabatahtliku tegevuse kultuuri edendamiseks antud valdkonnas. Eelkõige tuleks Euroopa tasandil jõulisemalt edendada vabatahtlike kvalifikatsiooni ja koolitust ning teadmiste ja oskuste omandamist ja tunnustamist. Komisjon peaks Euroopa õigusaktide koostamisel samuti jälgima seda protsessi ning vältima soovimatuid kahjulikke tagajärgi mittetulunduslikele spordiorganisatsioonidele.

3.4 Vägivalla ärahoidmine spordis

3.4.1 Komitee tervitab komisjoni algatust arendada ja rakendada koolitusmeetmeid, mis on seotud vägivalla ennetamisega spordivaldkonnas ja mis oleksid suunatud nii vaatajaskonnale kui ka politseile.

3.4.2 Pealtvaatajate koolitamine algab samuti koolipingist juba maast madalast. Kehalise aktiivsuse ja sportimise väärtused tuleks seada kõrgemale ebatervest konkurentsist.

3.4.3 Vägivald spordis on tõsine probleem, mis on väga levinud kogu Euroopas. Üldiselt on vägivald seotud rassismi, ksenofoobia, homofoobia ja teiste samalaadsete tunnetega. Võetavate meetmete eesmärk peab olema võidelda selliste nähtustega, mis on täielikult vastuolus spordi väärtustega.

3.4.4 Vaatajaskonna heaolu eest vastutavad organid peavad pidevalt jälgima teavet ning tegema koostööd, eelkõige et ennetada õigusrikkumisi, mille paneksid toime eelnevalt nimetatud riskirühmad peaasjalikult rahvusvahelistel spordiüritustel.

3.5 Sotsiaalne kaasamine spordis ja spordi abil

3.5.1 Tuleb luua vajalikud tingimused, et kõigil – ka puuetega ja eakatel inimestel – oleks juurdepääs spordirajatistele ja samas ka võimalik ise sporti teha. Avalik toetus on selle eesmärgi saavutamiseks äärmiselt oluline.

3.5.2 Puuetega inimeste sporditegevuse kohta on tehtud vähe uurimistööd, mille eesmärk oleks võimaldada neil osaleda kõigil spordialadel. Komitee toetab komisjoni algatust selles küsimuses.

3.5.3 ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni allkirjastamine Euroopa Liidu ja liikmesriikide poolt tähendab, et konventsiooni täitmiseks tuleb vastu võtta vajalikud meetmed. Komitee kutsub komisjoni üles uurima liikmesriikide võetud meetmeid selles valdkonnas.

3.5.4 Spordis peab olema tagatud sooline võrdõiguslikkus, kuna naised on paljudel spordialadel vähem esindatud. Komitee toetab algatusi, mille eesmärk on tagada soolise võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste põhimõtte järgimine. Seega nõustub komitee spordikategooria lisamisega juhtival kohal olevate naiste andmebaasi.

3.5.5 Sport võib toimida eri kultuuride integratsiooni ja dialoogi vahendina ning sellega võib edendada Euroopa kodakondsuse vaimu. Tasub rõhutada spordi potentsiaali ebasoodsas olukorras ja haavatavate elanikkonnarühmade integreerimisel. Komitee nõustub täielikult vajadusega toetada programme, mille eesmärk on sotsiaalne integratsioon spordi abil. Valitsusvälistel organisatsioonidel on selles valdkonnas võtmeroll, mida tuleks edendada.

3.5.6 Järjest enam sportlasi vahetab elukohariiki. Vastuvõtvate riikide jaoks on kõnealuste sportlaste ja nende perede integreerimine üks viis vastuvõtva riigi kultuuriliste ja sotsiaalsete väärtuste tutvustamiseks. Komitee toetab liikmesriikide ja komisjoni jõupingutusi luua õiguslikud stiimulid selles olukorras olevate inimeste vastuvõtmiseks, sisseseadmiseks ning mittediskrimineeriva kohtlemise tagamiseks.

3.6 Spordi majanduslik tahk

3.6.1 Komitee tunnistab spordi majandusliku tähtsuse kasvu. Kõnealune sektor annab ligikaudu 2 % ELi kogu SKTst. Sporditurg annab panuse tööhõivesse ja kasvumääradesse. Mitmetest spordiorganisatsioonidest on saanud äriühingud, ent väga paljud on jäänud mittetulunduslikuks. Vaja on luua või arendada suhteid nimetatud kahte tüüpi organisatsioonide vahel, et muuta need majanduslikult jätkusuutlikuks.

3.6.2 Erasektoril on oluline sotsiaalne roll spordi arendamisel nii otseselt eritoetuste vormis kui ka sponsorluse kaudu.

3.6.3 Komitee tunnustab ja toetab spordi satelliitarvepidamist. Kõige asjakohasemate poliitikameetmete vastuvõtmiseks on vajalikud usaldusväärsed andmed spordi loodud tulude kohta. Mida ulatuslikum on koostöö ja teabevahetus, seda lihtsam on koostada kõige mõttekamaid poliitikameetmeid.

3.6.4 Käsitletavas teatises pannakse olulist rõhku spordiürituste korraldajate ürituste omandiõiguse ning nende intellektuaalomandi õiguste kasutamisele. Komitee toetab kõnealust rõhuasetust. Teleülekandeõiguste müük ja turundus annab suure osa nende spordiorganisatsioonide sissetulekust. Euroopa Liidu õigusaktides tuleks tugevdada spordiorganisatsioonide õigusi. Spordiürituste korraldajatel peaks olema õigus küsida õiglast tasu ürituste kasutamise eest olenemata sellest, milline on ürituse liik või milline on üritusest saadav majanduslik tulu.

3.6.5 Komitee nõustub teatises esitatud õigusliku analüüsiga konkurentsieeskirjade võimaliku rikkumise kohta, mis tuleneb õiguste kollektiivsest müügist. Sellest hoolimata peab komitee tervitatavaks asjaolu, et õiguste kollektiivne müük võib täita ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohase erandi kehtestamise nõudeid. Komitee tunnistab, et kollektiivsel müügil on vaieldamatuid eeliseid spordiorganisatsioonide jaoks ning et kõnealune müük tuleks läbi viia viisil, mis jääb välja ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 kohaldamisalast.

3.6.6 Spordivahendite ja -rõivaste ning muude kõrvaltoodete (tootmine ja) kaubandus on miljarditesse ulatuv äri ka Euroopas. Reklaami ja sponsorluse kaudu on see valdkond üks spordi suurim rahastamisallikas. Paljudest Euroopa organisatsioonide tellimusel koostatud uurimustest nähtub, et sporditoodete ülemaailmses tootmisahelas esineb palju töötingimustega seotud puudujääke, mis võivad nõrgendada kogu spordiliikumise eetilist usaldusväärsust. Sportlastelt, spordiliikumiselt ja spordiüritusi sponsoreerivatelt ettevõtetelt ja koostööpartneritelt tuleb nõuda tootmisahela ja selle töötingimuste usaldusväärset ja läbipaistvat järelevalvet (ja eetilisi suuniseid, mis põhinevad ILO kinnitatud rahvusvahelistel tööeeskirjadel).

3.6.7 Komitee märgib, et riiklik või riigi poolt litsentseeritud kihlveo- ja loteriiturg on äärmiselt oluline sporditegevuste rahalise jätkusuutlikkuse seisukohalt. Maksutulud on märkimisväärsed ning aitavad kaudselt muuta spordi eri tasandid rahanduslikult jätkusuutlikuks. Samas peaksid veebipõhised spordikihlveokontorid jätma spordiürituste korraldajatele lepingu alusel võimaluse kontrollida pakutavaid kihlveoliike ja pakkuma neile hüvitist nende ürituste kasutamise eest veebipõhiste spordikihlvedude sõlmimiseks.

3.6.8 Euroopa spordiloterii loomine võiks muuta selle turusegmendi atraktiivsemaks ning suurendaks vahendeid, et rahastada piirkondlike spordiühingute arengut ning sporditreeninguid ja sellealast haridust.

3.6.9 Komitee tunnistab probleeme, mis seonduvad selle turu reguleerimisega, ning tuletab komisjonile meelde, et siseturu põhimõtete ja konkurentsieeskirjade alusel on õiguslikult võimalik edendada meetmeid, mis suurendaksid selle sektori läbipaistvust.

3.6.10 Ebaseadusliku kihlveoturuga on seotud korruptsioon ja organiseeritud kuritegelikud rühmitused. Kõnealused rühmitused üritavad – mõnikord edukalt – manipuleerida tulemustega, mis aitab õõnestada ausat konkurentsi spordis, korrumpeerida ametnikke ja mängijaid ning kahjustada spordi väärtusi. Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama õigusaktide ühtlustamise nimel, et võidelda eelnimetatud ebaseaduslike tavade vastu.

3.6.11 Komitee tervitab algatust jälgida riigiabi õigusaktide kohaldamist spordivaldkonnas, et tagada täielik kooskõla Euroopa õigusaktidega.

3.6.12 Komitee toetab täielikult Euroopa Regionaalarengu Fondi võimaluste kasutamist, et toetada spordistruktuure, kuna vabatahtlikud organisatsioonid vajavad seda toetust, mis hoogustab kohalikku ja maaelu arengut liikmesriikides.

3.7 Spordi korraldus

3.7.1 On äärmiselt oluline selgitada spordisektoris kohaldatavaid Euroopa Liidu õigusakte. Komitee tervitab komisjoni algatust anda juhtumipõhiselt abi ja juhiseid spordi eripära mõiste nõuetekohase kohaldamise kohta.

3.7.2 Komitee jagab täielikult kasvavat muret spordiagentide tegevuse üle selle õiguslikust vaatepunktist. Esmatähtis on mõista ja uurida mõju, mida selline tegevus avaldab spordi- ja koolitusorganisatsioonidele ning tagada sportlaste parem kaitse.

3.7.3 Komitee juba toetab konverentsi, millel analüüsitakse korrapäraselt Euroopa mõõtme arendamist spordis ja mõju. Komitee sooviks täita seesugusel üritusel aktiivset rolli.

3.7.4 Komitee nõustub komisjoni ettepanekuga, et oluline on toetada tööturu osapooli ja spordiorganisatsioone ning luua nende vahel püsiv dialoog, et uurida ja arutada spordiga seotud küsimusi, nagu näiteks haridus ja koolitus, alaealiste kaitse, tervis ja ohutus, tööhõive ja töötingimused ning lepinguline stabiilsus.

Brüssel, 26. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteearvamus teemal „Valge raamat spordi kohta”, ELT C 151, 17.6.2008.

(2) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteearvamus teemal „Valge raamat spordi kohta”, ELT C 151, 17.6.2008.

(3) KOM(2011) 12 lõplik, lk 10.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/111

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis: „Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020” ”

KOM(2011) 244 lõplik

2012/C 24/24

Raportöör: Lutz RIBBE

3. mail 2011. aastal otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis: „Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020” ”

KOM(2011) 244 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 6. oktoobril 2011. Raportöör oli Lutz RIBBE.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 120, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 6 liiget.

1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee järelduste ja soovituste kokkuvõte

1.1	Taaskord tervitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nüüdseks oma neljandas arvamuses nelja aasta jooksul komisjoni selgitusi selle kohta, et Euroopa Ülemkogu püstitatud eesmärkide saavutamiseks vaja on teha palju enam.

1.2

Komitee suhtub kriitiliselt asjaolusse, et komisjon ei teosta tegelikku analüüsi selle kohta, miks ei ole ikka veel või ei ole piisavalt ellu viidud juba aastaid teada-tuntud ja komitee poolt alati tervitatud nõudmisi – nt 2006. aasta bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava 160 meedet. 2006. aasta bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava ulatusliku meetmetekogumi mitterakendamise või ebaõnnestumise põhjuste uurimine on seda olulisem, et lõppude lõpuks on üksnes selle põhjal võimalik sihipäraselt välja arendada uued, paljulubavamad meetmed ja strateegiad.

1.3

Praegu esitatud strateegia ei sisalda midagi põhimõtteliselt uut! Nende probleemidega ei ole võimalik tegeleda teada-tuntud nõudmisi sisaldava uue strateegiadokumendi esitamisega. Bioloogilise mitmekesisuse säilitamise osas ei ole puudus seadustest, direktiividest, programmidest, näidisprojektidest, poliitilistest avaldustest või juhenditest – vaid puudus on rakendamisest ja kooskõlastatud tegevusest kõigil poliitikatasanditel.

1.4

Poliitikutel ei ole seni olnud jõudu või siis tahet viia ellu aastaid hädavajalikuks tunnistatud meeteid, kuigi teatises selgitatakse korduvalt, et ühiskond ja majandus võidaksid mõlemad võrdselt rangemast bioloogilise mitmekesisuse poliitikast. Liikmesriigid ei ole täielikult rakendanud isegi ELi keskseid looduskaitsedirektiive, ja seda 32 või vastavalt 19 aastast pärast nende jõustumist!

1.5	Komitee tunnistab siiski, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel on saavutatud osalist edu. Ent see ei tohi varjata tõsiasja, et üldiselt leiab aset bioloogilise mitmekesisuse dramaatiline vähenemine. Seepärast on ELil ülesanne arendada välja rakendamisele suunatud strateegia.

1.6

Kahjuks jääb selgusetuks, kuidas on võimalik jagu saada senisest poliitilise tahte puudumisest. Selles osas ei kujuta esitatud bioloogilise mitmekesisuse strateegia endast tegelikku edasiminekut. Ministrite nõukogus kõnealuse teatise üle peetud senised arutelud näitavad, et ollakse endiselt veel väga kaugel bioloogilise mitmekesisuse poliitika sidumisest teiste poliitikavaldkondadega.

1.7

Seepärast on ülimalt oluline, et eelseisvate poliitiliste reformide puhul (nt kalandus-, põllumajandus-, transpordi-, energia- ja ühtekuuluvuspoliitika) loodaks tihe side bioloogilise mitmekesisuse strateegiaga. Komitee näeb siin aga veel suuri vajakajäämisi. Sama kehtib ka 2014.–2020. aasta finantsperspektiivi kohta esitatud kavade suhtes. Komiteele ei tundu need olevat sobivad, et tagada vajalikus ulatuses hädavajalikke finantsvahendeid. Komisjon peab võtma oma bioloogilise mitmekesisuse strateegiat tõsisemalt!

1.8

Käesoleva arvamuse koostamise ajal tõmmati selle arutelupunkti juures paralleele võla- ja eurokriisiga. Kui ELi liikmesriigid ise ei võta tõsiselt oma aluspõhimõtteid ja kriteeriume, olgu tegu siis looduskaitse-eeskirjade või Maastrichti lepingus sätestatud rahaliidu stabiilsuskriteeriumitega, siis ei ole midagi imestada selle üle, kui a) poliitikavaldkonnas tekivad probleemid ja b) kodanikud kaotavad usu poliitikasse.

1.9	On selge vajadus teabe ja teadmiste järele, mis puudutab bioloogilist mitmekesisust, bioloogilise mitmekesisuse ning majandusarengu ja tööhõive keerukat vastastikust mõju, samuti on vaja määratleda ja toetada edukaid näiteid.

1.10	Komisjoni kutsutakse üles avaldama lõpuks juba 2006. aastal lubatud keskkonnale kahjulikku mõju avaldavate toetuste nimekirja.

2. Komisjoni dokumendi põhielemendid ja taust

2.1

2001. aastal Göteborgis toimunud Euroopa Ülemkogul võeti vastu ELi säästva arengu strateegia, milles sõnastati ka bioloogilise mitmekesisuse valdkonna poliitika selge eesmärk. See on järgmine: „Looduslike elupaikade ja looduslike süsteemide kaitse ja taastamine ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamine aastaks 2010” (1).

2.2

2010. aasta märtsis pidid ELi riigipead ja valitsusjuhid tunnistama, et nad ei ole oma eesmärki saavutanud. Seepärast kiitsid nad heaks komisjoni teatises „Valikuvõimalused ELi visiooniks ja eesmärgiks bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas pärast 2010. aastat” (2) väljapakutud eesmärgi. See ulatub aastasse 2020 ning kõlab järgmiselt: „Peatada ELis 2020. aastaks bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemine, taastada bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemid võimalikult ulatuslikult ning suurendada ELi panust maailma bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vältimisse”.

2.3	Nõukogu tegi komisjonile ülesandeks töötada välja uus strateegia seatud eesmärgi saavutamiseks ning see avaldatigi käsitletava teatisega.

2.4

Komisjon rõhutab selles vajadust lõpuks tegutsema hakata, esitades juba aastaid teadaolevaid fakte:

—	bioloogilise mitmekesisuse vähenemist vaadeldakse kliimamuutuste kõrval kui „maailma kõige olulisemat keskkonnohtu” ning seejuures märgitakse, et need kaks on teineteisega lahutamatult seotud;

—	liikide hävimine toimub hetkel ennenägematu kiirusega: praegu kaovad liigid 100 kuni 1 000 korda kiiremini kui looduslikult;

—	ELi õigusaktidega kaitstud elupaikadest ja liikidest on heas seisundis üksnes 17 % ning peamistest ökosüsteemidest vaid 11 % (3) (4);

—

alates 2001. aastast võetud meetmetest saadud vähest kasu on „vähendanud pidev ja suurenev surve Euroopa bioloogilisele mitmekesisusele: maakasutuse muutumine, bioloogilise mitmekesisuse ja selle osade liigne kasutamine, invasiivsete võõrliikide levimine, saastamine ja kliimamuutus on jätkunud kas endises või kiirenevas tempos”;

—	bioloogilist mitmekesisust kahjustab olulisel määral ka asjaolu, et otsuste tegemisel ei võeta arvesse bioloogilise mitmekesisuse majanduslikku väärtust.

2.5

Bioloogilise mitmekesisuse vähenemise majanduslikele teguritele pööratakse teatises enam tähelepanu kui ELi varasemates dokumentides, mis nähtub ka mõiste „ökosüsteemi teenused” üha sagedasemast kasutamisest. Taaskord viidatakse TEEBi uuringule (5) ja näitena tuuakse välja, et üksnes putuktolmlemise majanduslik väärtus ELi põllumajandusele on hinnanguliselt 15 miljardit eurot aastas. Sellest järeldatakse, et „mesilaste ja teiste tolmeldajate arvu pidev vähenemine võib tuua kaasa rängad tagajärjed Euroopa põllumeeste […] jaoks”.

2.6

Teatise kolmandas osas kirjeldatakse järgmise kümne aasta meetmeraamistikku, mis koosneb kuuest eesmärgist:

—	1. eesmärk: rakendada täielikult linnudirektiiv ja loodusdirektiiv;

—	2. eesmärk: säilitada ja parandada ökosüsteeme ja nende teenuseid;

—	3. eesmärk: suurendada põllumajanduse ja metsanduse rolli bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja suurendamisel;

—	4. eemärk: tagada kalavarude säästev kasutamine;

—	5. eesmärk: invasiivsete võõrliikide tõrje;

—	6. eesmärk: aidata vältida maailma bioloogilise mitmekesisuse vähenemist.

2.7	Iga eesmärgi saavutamiseks on ette nähtud meetmepaketid, mis on koostatud vastavalt konkreetsele probleemile, mida teatava eesmärgi kaudu soovitakse lahendada. Ühtekokku kirjeldatakse 37 meedet.

2.8	Teatises viidatakse korduvalt sellele, et bioloogilise mitmekesisuse poliitika tuleks paremini siduda ELi teiste poliitikavaldkondadega (nagu nt põllumajandus- ja kalanduspoliitika).

2.9	Kõigepealt on vaja leida rahalised vahendid kaheks otstarbeks: Natura 2000 võrgustiku täielikuks lõpuleviimiseks ning kokkulepitud rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks (6).

2.10	Lisaks viidatakse selle, et „bioloogilise mitmekesisuse jaoks on kasu ka keskkonnale kahjulikku mõju avaldavate toetuste reformimisest […]”.

3. Üldised märkused

3.1	Komitee on juba väljendanud oma seisukohta bioloogilise mitmekesisuse poliitika küsimustes veebruaris 2007, juulis 2009 ning septembris 2010.

3.2	Komitee nendib, et praeguses strateegia kavandis nimetatud valdkonnad, eesmärgid ja meetmed olid kesksel kohal juba 2006. aasta tolleaegses tegevuskavas.

3.3

Praegu esitatud strateegia ei sisalda midagi põhimõtteliselt uut, ent selles tuuakse veelkord välja, millised lähenemisviisid on absoluutselt hädavajalikud ning millised on kõige tungivamad ja millised kõige paljulubavamad lähenemisviisid! Strateegia on suures osas „kopeeri ja kleebi” (copy-paste) vanadest, juba ammu tuntud faktidest, nõudmistest ja meetmetest. See näitab – kõik on juba piisavalt teada-tuntud. Enam ei pea tegelema küsimusega, mida tuleb teha, vaid pigem sellega, miks seda ei tehta ja kuidas me jõuame sihipärase tegutsemiseni. Ent kõnealune strateegia ei anna senini vastust sellele kesksele küsimusele!

3.4	Sel põhjusel ei saa komisjoni dokumendiga rahul olla. Seepärast nõuab komitee, et bioloogilise mitmekesisuse strateegias 2020. aastani keskendutaks ulatuslikumalt rakendamisele.

3.5

Komitee tuletab meelde seda, mida ta sedastas juba 2007. aastal:

—	bioloogilise mitmekesisuse säilitamine on vajalik ja keskne ülesanne, mis ei tulene mitte ainult eetilisest ja moraalsest kohustusest. On ka majanduslikke põhjuseid, mis nõuavad kiiremat ja tulemuslikumat tegutsemist.

—	Liikide kadumine Euroopas on viimastel aastakümnetel langetatud miljonite üksikute väärtushinnanguliste otsuste tagajärg, valdav enamus neist otsustest on langetatud tulenevalt olemasolevatest seadustest.

—	Bioloogilise mitmekesisuse areng on jätkuvalt negatiivne. Senini puudus poliitiline tahe pikka aega hädavajalikuks peetud meetmete reaalseks rakendamiseks.

—	Komisjon toob välja õiged põhjused: „juhtimisvead ja looduskapitali ning ökosüsteemi teenuste majandusliku väärtuse tunnistamata jätmine tavapärases majandusteaduses”.

—	See ning asjaolu, et bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise eetilist ja moraalset põhjust käsitletakse kavandamisel ja poliitilisel hindamisel teisejärgulisena, on viinud praeguseks olukorra teravnemiseni.

—

Komitee tervitas 2006. aasta tegevuskava ja pidas selles toodud 160 (!) meedet mõttekaks. Enamik neist ei olnud kindlasti mitte uued, vaid juba aastakümneid päevakorras. Komitee väljendab kahetsust seoses asjaoluga, et komisjoni teatisest ja tegevuskavast on peaaegu täielikult välja jäetud komitee 18. mai 2006. aasta ettevalmistavas arvamuses (7) tõstatatud küsimuse – miks on vajaduste, lubaduste ja tegelikkuse vahel sedavõrd suured lõhed – strateegiline käsitlemine.

—	Komitee toetab ELi globaalse vastutuse kontseptsiooni.

3.6	Need 2007. aasta täiskogu istungjärgul vastu võetud arvamuses sisalduvad peamised seisukohad on praegu sama aktuaalsed kui tookord. Komitee väljendab suurt kahetsust seoses sellega, et möödunud aastatel ei ole mindagi otsustavalt muutunud.

3.7

Ka praegu käsitletavast komisjoni teatisest ei leia me 2006. aasta bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava ulatusliku meetmetekogumi mitterakendamise või ebaõnnestumise põhjuste analüüsi. Ebaõnnestumise selline kvalifitseeritud analüüs on seda olulisem, et lõpuks on selle põhjal võimalik sihipäraselt välja töötada uued, paljulubavamad meetmed ja strateegiad. Nende probleemidega ei ole võimalik tegeleda teada-tuntud nõudmisi sisaldava uue strateegiadokumendi esitamisega.

3.8

Kuigi komisjon püüab juba aastaid tuua bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ka enam majanduslikke argumente, ei ole selles osas suurt edu saavutatud. Komitee, kes sedastas kord, et bioloogilise mitmekesisuse poliitika puhul on tegu „pika perspektiivi majandusküsimusega, seetõttu peaksid lõpuks ka majandus- ja rahandusministrid kõnealuse teemaga tegelema” (8), tervitab ühelt poolt katset näidata, millised võivad olla bioloogilise mitmekesisuse poliitika unarusse jätmise majanduslikud tagajärjed. Seni ei ole aga bioloogilise mitmekesisuse poliitikat piisavalt seotud ELi majandus- ja rahanduspoliitikaga. Uus strateegia peaks andma vastuse küsimusele, kuidas oleks seda võimalik muuta.

3.9

Teiselt poolt juhib komitee aga tähelepanu majanduslike küsimuste kasvava rõhutamisega kaasneda võivale ohule. Nimelt võib juhtuda, et tulevikus keskendub bioloogilise mitmekesisuse kaitse eelkõige nendele valdkondadele, mis tasuvad end lühikeses perspektiivis majanduslikult ära või näivad ära tasuvat. Seepärast peaks komisjon kaaluma, kuidas käituda liikide ja elupaikadega, mille majanduslikku väärtust ei ole võimalik otse välja arvutada? Suhteliselt raske on kirjeldada eurodes ja sentides suurte imetajate nagu nt huntide, karude või ilveste väärtust, sama kehtib rohukonna, rohutirtsu, valge-toonekure ja tuhandete teiste liikide kohta. Lisaks on olemas liike, kelle „tootlust” ei saagi majanduslikult piisavalt kõrgelt hinnata, need on poliitilistest aruteludest täiesti välja jäetud – kus on kaitsekavad bakteritele, seentele või vihmaussidele, niisiis lagundajatele, kelle puudumisel orgaaniliste ainete lagundamine ei saaks toimuda?

3.10

Kõnealune strateegia keskendub väga tugevalt põllu- ja metsamajandusele ning kalanduspoliitikale. Ühelt poolt on see õigustatud, kuna a) need mõjutavad bioloogilist mitmekesisust ja tegu on b) poliitikavaldkondadega, mis hõlmavad suuri maa-alasid ja mida EL saab mõjutada. Teisalt pööratakse liialt vähe tähelepanu bioloogilise mitmekesisuse teistele koormajatele nagu transport ja asustuse areng.

3.11

Kui komisjon viitab strateegia kavandis sellele, et „bioloogilise mitmekesisuse jaoks on kasu ka keskkonnale kahjulikku mõju avaldavate toetuste reformimisest […]”, siis on tal kindlasti õigus. Ent: komisjon peaks lõpuks keskkonnale kahjulikku mõju avaldavate toetuste nimekirja ka avaldama. Vastavasisuline lubadus on õhus juba alates 2006. aastast, ent täidetud ei ole seda siiani.

3.12	Komitee tervitab komisjoni lubadust kontrollida nüüdsest alates kõigi väljaminekute kokkusobivust bioloogilise mitmekesisusega ja hoolitseda algatusega „no-net-loss” (puhaskaotuse vältimine) selle eest, et bioloogilisele mitmekesisusele ei põhjustataks täiendavat kahju.

4. Märkused eesmärkide kohta

4.1

Analüüsides kuut eesmärki ja mõningaid meetmeid, soovib komitee selgitada, miks ta peab uut esitatud bioloogilise mitmekesisuse strateegiat erialasest seisukohast väheambitsioonikaks. Arvatavasti on põhjus, miks komisjon tegutseb meetmete sõnastamisel väga tagasihoidlikult, pigem poliitilist laadi. Keskkonnaministrite nõukogus peetud ülimalt vaevalised läbirääkimised üksikute meemete kehtestamiseks annavad tunnistust sellest, et bioloogiline mitmekesisus ei ole endiselt piisavalt seotud teiste poliitikavaldkondadega.

4.2

1. eesmärk

4.2.1

1979. aasta linnudirektiiv nagu ka 1992. aasta loodusdirektiiv on Euroopa looduskaitse kesksed direktiivid, ilma nende täieliku rakendamiseta ei oleks looduskaitsel Euroopas mingit võimalust. Samas võib uue bioloogilise mitmekesisuse strateegia esimest eesmärki, milleks on „ Rakendada täielikult linnudirektiiv ja loodusdirektiiv ”, mõista kui fataalset signaali. Komitee peab bioloogilise mitmekesisuse poliitika kõige suuremaks probleemiks Euroopas seda, et eelnevalt mainitud direktiive ei ole täielikult rakendatud isegi 32 või vastavalt 19 aastat pärast nende vastuvõtmist. See tõendab selgelt, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel jääb vajaka poliitilisest tahtest ja mitte õiguslikest alustest või strateegiatest. Siin on oma roll kindlasti ka Euroopa Kohtul, sest isegi head strateegiad ei suuda asendada ilmselt puuduvat poliitilist tahet.

4.2.2

Komitee pettumusel nende direktiivide rakendamise venimise üle on seda enam alust, et enamik positiivsete tulemustega praktilistest meetmetest olid otseselt või kaudselt seotud nimetatud looduskaitsedirektiividega. Aeg-ajalt esitatakse poliitikaringkondades küsimus, kas need direktiivid ja nende eesmärgid on veel „päevakajalised”. Komitee annab sellele küsimusele selge ja vääritimõistmist välistava vastuse: „Jah”. Komitee ei näe mingit võimalust uute eesmärkide saavutamiseks ilma kõnealuste direktiivide kiire ja täieliku rakendamiseta.

4.2.3

4.2.4

Selle eesmärgi saavutamise meetmete juures peetakse kõige olulisemaks „tagada Natura 2000 alade piisav rahastamine”. Ka komitee on sellel seisukohal, ent ta ei suuda 2014.– 2020. aasta finantsperspektiivi kavandist välja lugeda, et uuel rahastamisperioodil toimuks olukorra paranemine, mida on aga väga vaja. Natura 2000 alade majandamise eest antav toetus (nt põllumajandusettevõtetele) oleks positiivne märk, ent kahjuks ei näe ÜPP reform sellist võimalust ette.

4.2.5

Üksnes 17 % ELi õigusaktidega kaitstud elupaikadest ja liikidest ning 11 % peamistest ökosüsteemidest on heas seisundis. Komitee palub komisjonilt teavet selle kohta, kas sõnastatud eesmärk, mille kohaselt 2020. aastal näitaks „100 % rohkem elupaikade hindamisi […] ja 50 % rohkem liikide hindamisi seisundi stabiilsust või paranemist”, on piisav bioloogilise mitmekesisuse vähenemise tegelikuks peatamiseks. Komitee saab antud sõnastusest aru nii, et komisjon oleks rahul sellega, kui 2020. aastal oleks heas seisundis 34 % õigusaktidega reguleeritud liikidest ja elupaikadest (järelikult: 2/3 oleks ebarahuldavas seisundis).

4.3

2. eesmärk

4.3.1

Teise eesmärgi puhul on tegu lubadusega „ Säilitada ja parandada ökosüsteeme ja nende teenuseid ”, mille riigipead ja valitsusjuhid andsid juba 2001. aastal. 2020. aastaks tuleks mh keskkonnasõbraliku taristu loomise ja vähemalt 15 % kahjustatud ökosüsteemide taastamise abil saavutada olukorra paranemine (9).

4.3.2

Komitee rõhutab, et möödunud aastakümnetel on maakasutusega seotud konfliktide arv dramaatiliselt tõusnud ja seda kõigis valdkondades (nt põllu- ja metsamajanduses, energiatootmises, transpordisektoris ja asustuse arengus). Kahjustatud ökosüsteemide taastamine praeguste raamtingimuste juures teravdab maakasutusega seotud konflikte veelgi, kuna maakasutajad võtavad looduskaitset kui täiendavat konkurenti maa-alade kasutamisele. Komitee nõuab, et 2012. aastaks väljakuulutatud rakendusstrateegias esitataks viisid nende konfliktide lahendamiseks.

4.4

3. eesmärk

4.4.1

Ka kolmas eesmärk, milleks on „ Suurendada põllumajanduse ja metsanduse rolli bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja suurendamisel ”, on juba aastaid arutelude osa, millele ei ole lahendust leitud. Komitee on korduvalt viidanud sellele, et põllumajandustootjate ja metsamajanduses tegevatel inimestel on tugev positiivne seotus loodus- ja biotoobikaitsega Paljud näidisprojektid tõendavad, et heapartnerlikus koostöös on võimalik saavutada positiivseid tulemusi.

4.4.2

Põllumajandustootjad on valmis rinda pistma väljakutsetega, mis kaasnevad sellega, kui ühiskond paneb neile „multifunktsionaalse rolli” ega piirdu pelgalt tootmisfunktsiooniga. Ent nad puutuvad seejuures kokku ülesannetega, mis nõuavad esmalt raha ega too midagi sisse, kuna tootjahinnad ei sisalda põllumajanduse oodatavat täiendavat panust.

4.4.3

Seepärast tuleb ühist põllumajanduspoliitikat antud dilemma lahendamiseks vastavalt muuta. Komitee viitab oma varasematele vastavasisulistele arvamustele ja jälgib eelseisvat ÜPP reformi ka selles osas suure huviga.

4.4.4

Lisaks tuleks vajalike stiimulite kindlustamiseks uurida ka rahastamisvõimalusi väljaspool ELi põllumajanduseelarvet

4.5

4. eesmärk

4.5.1

Neljas eesmärk„ Tagada kalavarude säästev kasutamine ” puudutab otseselt ELi kalanduspoliitikat. Professionaalse kalanduse ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise huvid on ikka veel täiesti põrkuvad. See ei pane üldsegi mitte imestama, et kalanduse tarvis sõnastatud eesmärgid (nt meede 13 „Parandada kalavarude majandamist”) on ülimalt üldsõnalised ega sisalda peaaegu ühtegi mõõdetavat looduskaitsealast eesmärki. Komitee tervitab eesmärki säilitada kalavarud alates 2015. aastast (ja mitte alles 2020. aastast) sellisel tasemel (või siis viia need jälle sellisele tasemele), mis võimaldab „saavutada maksimaalse jätkusuutliku saagikuse”, ent siiski tuleb tunnistada, et see on pigem kalamajanduslik ja mitte nii väga looduskaitse alane eesmärk. Nõukogus toimunud arutelud näitasid, et isegi sellisele, pigem mittesiduvale sõnastusele ollakse tuliselt vastu. Komitee jaoks on see märk sellest, et bioloogilist mitmekesisust ei peeta endiselt nii oluliseks kui ammu mittesäästlikuks tunnistatud tootmismeetodeid. Komitee jälgib aktiivselt edasisi läbirääkimisi kalanduspoliitika reformi üle.

4.6

5. ja 6. eesmärk

4.6.1

Viienda eesmärgi teemal, milleks on „ Invasiivsete võõrliikide tõrje ” on komitee juba ühes arvamuses (10) oma seisukohta väljendanud. See probleem ei ole uus, ent ootab pikisilmi lahendust, nagu ka kuues eemärk„ Aidata vältida maailma bioloogilise mitmekesisuse vähenemist ”. Viimase eesmärgi osas märgib komitee, et ülemaailmse bioloogilise mitmekesisuse säilitamise osas jäävad paljud tehtud avaldused ja antud lubadused ilmselgelt täitmata. Ecuadoris asuva Yasuni rahvuspargi projekt näib olevat üks sellistest näidetest. Seal soovis rahvusvaheline üldsus anda finantsabi selleks, et pargis loobutaks nafta tootmisest. Need rahad ei jõudnud aga kohale lubatud ulatuses, nii et rahvuspargis toimub nüüd nafta tootmine vihmametsade looduse arvelt.

4.6.2

Komitee palub komisjonil, nõukogul ja Euroopa Parlamendil selgitada, kui suured summad eraldatakse uuel rahastamisperioodil 2014–2020 „ülemaailmsele bioloogilise mitmekesisuse poliitikale”. Senistest dokumentidest ei ole seda võimalik välja lugeda. Seni on EL ja liikmesriigid kulutanud vähem kui 0,004 % oma majandusressurssidest ülemaailmse bioloogilise mitmekesisuse arendamise ja säilitamise meetmetele. Sellega ei ole võimalik lahendada probleeme, mis praegu seoses maakasutamisega seotud ülemaailmse konkurentsiga pigem suurenevad.

Brüssel, 26. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) KOM(2001) 264 lõplik, 15.4.2001, lk 14.

(2) KOM(2010) 4 lõplik.

(3) http://www.eea.europa.eu/publications/eu-2010-biodiversity-baseline/

(4) Õigusaktidega kaitsmata elupaikade ja liikide kohta andmed puuduvad, kuigi ka need on loomulikult bioloogilise mitmekesisuse jaoks olulised.

(5) „The Economics of Ecosystems and Biodiversity” (TEEB), vt: http://teebweb.org.

(6) Vt COP 10-konverents Nagoyas 2010. aastal.

(7) ELT C 195, 18.8.2006, lk 96.

(8) ELT C 48, 15.2.2011, lk 150, punkt 1.6.

(9) See eesmärk on kooskõlas ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni (CBD) eesmärkidega.

(10) ELT C 306, 16.12.2009, lk 42.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/116

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 302/2009, milles käsitletakse Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni varude taastamise mitmeaastast kava”

KOM(2011) 330 lõplik – 2011/0144 (COD)

2012/C 24/25

Raportöör: Gabriel SARRÓ IPARRAGUIRRE

24. juunil 2011 otsustas nõukogu ja 18. juulil 2011 otsustas Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 43 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 302/2009, milles käsitletakse Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni varude taastamise mitmeaastast kava”

KOM(2011) 330 lõplik – 2011/0144 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 6. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 129, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 8 liiget.

1. Järeldused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab Euroopa Komisjoni ettepanekuid ning tunnustab nii liikmesriikide kui ka kalurite jõupingutusi täitmaks Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse komisjoni (ICCAT) hariliku tuuni varude taastamise nõudlikku kava. Need jõupingutused on vilja kandmas, kuid kava elluviimine põhjustab olulisi sotsiaal-majanduslikke tagajärgi, millega tuleb arvestada.

1.2	Selleks et suuta hariliku tuuni varusid taastada ja võtta tulevikus parimaid varude majandamise meetmeid, nõuab komitee liikmesriikidelt ja Euroopa Komisjonilt rakenduslike teadusuuringute toetamise jätkamist.

2. Sissejuhatus

2.1	Komisjoni esitatud määruse ettepanekuga muudetakse määrust (EÜ) nr 302/2009, milles käsitletakse Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni varude taastamise mitmeaastast kava.

2.2

Määrusega (EÜ) nr 302/2009, mis võeti vastu 6. aprillil 2009 vastusena ICCATi soovitusele 08-05, mis sõnastati ICCATi 16. erakorralisel koosolekul novembris 2008, tühistati nõukogu 17. detsembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1559/2007, millega kehtestati esialgselt Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni varude taastamise mitmeaastane kava.

2.3	ICCAT võttis oma 2010. aasta koosolekul vastu soovituse, millega muudeti seni kehtinud varude taastamise mitmeaastast kava. Selle muudatuse eesmärk oli taastada hariliku tuuni varud Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres.

2.4	2010. aasta soovituses nähakse ette veelgi vähendada lubatud kogupüüki, karmistada püügivõimsuse vähendamise meetmeid ja tugevdada kontrollimeetmeid, eriti kalade üleviimise ja sumpadesse paigutamise osas.

2.5	Kõnealuste meetmetega soovitakse tagada kava tõhusus ning saavutada 2022. aastaks maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastav biomass (Bmsy) vähemalt 60 %-lise tõenäosusega.

2.6	ICCATi soovitused on kohustuslikud neile lepinguosalistele, kes ei ole avaldanud soovitustele oma vastuseisu. Ka Euroopa Liit kui ICCATi konventsiooniosaline alates 1997. aastast peab kõnealust soovitust rakendama, kuna EL ei ole avaldanud sellele vastuseisu.

2.7	Seepärast on määruse ettepaneku eesmärk võtta kõnealune ICCATi soovitus üle ELi õigusse.

3. Muudatused

3.1	Kõigepealt muudetakse varude taastamise kava eesmärki nii, et nüüd tuleb saavutada maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastav biomass 50 %-lise tõenäosuse asemel enam kui 60 %-lise tõenäosusega.

3.2	Muudetakse mõnda määratlust, nimelt laiendatakse mõistete „abilaev” ja „üleviimistoimingud” määratlusi, täpsustatakse mõiste „kasvatamine” määratlust ning lisatakse mõiste „vastutav liikmesriik”.

3.3	II peatükki „Kalapüügivõimalused” lisatakse liikmesriikide kohustus edastada komisjonile esialgne iga-aastane püügikava järgmise aasta kohta hiljemalt iga aasta 15. septembriks.

3.4

Võimsusega seotud meetmete osas, mis on III peatüki teema, esitatakse määruse ettepanekus iga liikmesriigi jaoks püügivõimsuse kohandamise ajakava 2010.–2013. aastani, nii et viimasel aastal peavad kõik liikmesriigid kõrvaldama 100 % lahknevusest oma püügivõimsuse ja talle eraldatud kvootidega vastavuses oleva püügivõimsuse vahel, seda nii kalapüügilaevade kui ka tuunimõrdadega püügi puhul.

3.5	IV peatükis „Tehnilised meetmed” pikendatakse ühe kuu võrra perioodi, mil on keelatud püük seinnoodaga, kestes nüüd 15. juunist järgmise aasta 15. maini.

3.6

V peatükk sisaldab muudatusi kontrollimeetmetes, nimelt järgmisi.

3.6.1

Nimekirjadesse, mis iga liikmesriik saadab komisjonile vähemalt 45 päeva enne kalapüügihooaja algust, ei ole tagasiulatuvalt lubatud lisada ühtki kalapüügi- ega kalalaeva.

3.6.2

ELi kalapüügilaeva kaptenid on kohustatud kandma püügipäevikusse lisaks ühise kalanduspoliitika eeskirjade kontrollisüsteemis nõutule ka määruse ettepaneku II lisas loetletud teabe, et tagada hariliku tuuni püügi range kontroll.

3.6.3

Täielikult on keelatud ühised püügioperatsioonid teiste konventsiooniosalistega.

3.6.4

Täies mahus asendatakse määruse nr 302/2009 artikkel, milles käsitletakse üleviimistegevust, sätestades üleviimistegevusele tõhusama ja selgema kontrollisüsteemi.

3.6.5

Samuti asendatakse täielikult artikkel, milles käsitletakse sumpadesse paigutamist.

3.6.6

Täiendatakse laevaseiresüsteemi käsitlevat artiklit, lisades ICCATi hariliku tuuni püügi luba omavate kalapüügilaevade registris olevale laevale kohustuse alustada laevaseiresüsteemi andmete edastamist ICCATile vähemalt 15 päeva enne püügihooaja algust ning jätkata vähemalt 15 päeva pärast püügihooaja lõppu. Samuti ei katkestata andmete edastamist, kui laev on sadamas.

3.6.7

Mõrrapüügi registreerimist ja sellest teatamist muudetakse nii, et lisaks teabele pärast igat tuunimõrraga püüki üles märgitud mõrra saagi kohta tuleb edastada ka teave mõrda jäänud hinnanguliste koguste kohta.

3.6.8

Samuti laiendatakse ICCATi rahvusvahelise ühisinspekteerimise kava nii, et kui ICCATi konventsioonialas püüab harilikku tuuni mis tahes ajal rohkem kui 15 ühe liikmesriigi kalapüügilaeva, peab samal ajal konventsioonialas olema ka selle liikmesriigi inspekteerimislaev või peab ta tegema koostööd teise liikmesriigi või konventsiooniosalisega, et kasutada inspektsioonilaeva ühiselt.

3.6.9

Riiklikku vaatlusprogrammi käsitlevat artiklit 30 muudetakse, laiendades riiklike vaatlejate olemasolu laevadel nii, et oleks kaetud

—	100 % aktiivsetest seineritest pikkusega kuni 24 m aastal 2011;

—	100 % aktiivsetest seineritest pikkusega kuni 20 m aastal 2012;

—	100 % puksiiridest.

3.6.10

Artiklis „ICCATi piirkondlik vaatlusprogramm” asendatakse lõige 1 uuega, milles sätestatakse, et iga liikmesriik tagab ICCATi kohaliku vaatleja kohaloleku

—	kõigil üle 24 m pikkustel seineritel 2011. aasta püügihooaja vältel;

—	kõigil üle 20 m pikkustel seineritel 2012. aasta püügihooaja vältel;

—	kõigil seineritel pikkusest olenemata kogu püügihooaja vältel alates 2013. aastast.

3.6.10.1

Ilma piirkondliku vaatlejata ei saa nimetatud seinerid luba hariliku tuuni püügiks või püügiga seotud tegevuseks.

3.6.11

Juurdepääsu videosalvestistele sätestav artikkel 32 asendatakse täies mahus, lisades uue punkti, mis kohustab liikmesriike võtma vajalikke meetmeid videosalvestise originaali asendamise, toimetamise või andmetega manipuleerimise vältimiseks.

3.6.12

Lisatakse artikkel 33a pealkirjaga „ELi inspekteerimiskava edastamine ICCATile”, milles kuupäevana, mil liikmesriigid peavad edastama komisjonile järgmist aastat käsitleva inspekteerimiskava, kehtestatakse 15. september. Komisjon edastab ELi inspekteerimiskava ICCATi sekretariaadile heakskiidu saamiseks.

3.6.13

Turumeetmeid käsitleva artikli 34 punkt 1asendatakse uuega, milles lisaks sellele, et keelatakse hariliku tuuni sisekaubandus, lossimine, import, eksport, nuumamiseks või kasvatamiseks sumpadesse paigutamine, reeksport ja ümberlaadimine, kui kalaga ei ole kaasas kõnealuses määruses nõutavad täpsed, täielikud ja valideeritud dokumendid, keelatakse loetletud toimingud ka siis, kui kalaga ei ole kaasas dokumendid, mis on nõutud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta määrusega (EL) nr 640/2010, millega kehtestatakse hariliku tuuni (Thunnus thynnus) püügi dokumenteerimise programm.

3.6.14

Lõpetuseks sisaldab määruse ettepanek kõnealuse V peatüki „Kontrollimeetmed” raames lisade asendamist ja muutmist vastavalt kõigile muudetud meetmetele.

4. Üldised märkused

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hindab kõrgelt ja pooldab kõiki muudetud või lisatud tehnilisi ja kontrollimeetmeid, sest komitee mõistab, et kõik need meetmed on saadud kogemuste vili ja nad aitavad taastada hariliku tuuni varusid Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres ning saavutada 2022. aastaks maksimaalsele jätkusuutlikule saagikusele vastav biomass (Bmsy) vähemalt 60 %-lise tõenäosusega.

4.2	Samuti kutsub komitee komisjoni üles rakendama kõnealust määrust maksimaalse rangusega kõigile liikmesriikidele ja lepinguosalistele, kes püüavad või kasvatavad ja nuumavad ICCATi konventsioonialas harilikku tuuni.

4.3	Komitee tunnustab Euroopa Komisjoni, liikmesriikide ja kalurite viimaste aastate jõupingutusi viimaks oma kalalaevastikku kooskõlla olemasolevate püügivõimalustega ning täitmaks varude taastamise nõudlikku kava, mis põhjustab olulisi sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi, millega tuleb arvestada.

4.4	Komitee väljendab rahulolu selle üle, et toodud ohvrid on vilja kandmas ja nii teadlased kui ka asjaomased kalurid näevad, kuidas hariliku tuuni varud taastuvad.

4.5

Komitee kutsub liikmesriike ja komisjoni üles jätkuvalt toetama riiklikke teadusasutusi, et nad saaksid anda võimalikult täpseid hinnanguid hariliku tuuni varude ja taastamiskava mõju kohta. Sellega seoses tervitab komitee teadusliku vaatlusasutuse loomist, mis on algatatud riigiasutuste, teadlaste ja tuuni püüdjate osalusel, ning samuti erasektori algatusi, mida käivitavad ettevõtjad ja teadlased, et kõnealust liiki paremini tundma õppida.

4.6	Seinnoodaga püügile kehtestatud keeluperioodi kohta leiab komitee, et tuleb põhjalikult analüüsida praegu kehtiva püügikeelu muutmise ettepanekuid, mida teadlased on teinud selleks, et kõnealune püük oleks jätkusuulikum nii majanduse ja ühiskonna kui ka keskkonna jaoks.

Brüssel, 26. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/119

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus imikutele ja väikelastele ning meditsiiniliseks eriotstarbeks ettenähtud toiduainete kohta”

KOM(2011) 353 lõplik – 2011/0156 (COD)

2012/C 24/26

Raportöör: Madi SHARMA

5. juulil 2011 otsustasid Euroopa Parlament ja nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus imikutele ja väikelastele ning meditsiiniliseks eriotstarbeks ettenähtud toiduainete kohta”

KOM(2011) 353 lõplik – 2011/0156 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 6. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.-27. oktoobril 2011 (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 141, erapooletuks jäi 6.

1. Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab komisjonile kiitust toiduaineid käsitlevate olemasolevate õigusaktide põhjaliku läbivaatamise eest ning märgib, et keeruline on selgelt vahet teha kogu elanikkonnale ja teatud elanikkonnarühmadele ettenähtud toiduainete vahel. Selguse puudumine raskendab eelkõige liikmesriikide ja kodanikuühiskonna jaoks olemasolevate õigusaktide tõlgendamist, rakendamist ja jõustamist.

1.2

Komisjon on läbi viinud põhjaliku mõjuhindamise ja sellega seonduva konsulteerimise, et järgida oma eesmärke siseturu sidususe, lihtsustamise ja ühtlustamise osas. Mõjuhindamisel vaadeldi selliseid valdkondi nagu haldustõkked, toodete koostise ja märgistuse muutmine, innovatsioon, konkurentsivõime, hinnad, tarbijakaitse ja teavitamine, võimalik mõju tööhõivele ja väikeettevõtetele ning sotsiaalne heaolu.

1.3	Oluline on säilitada meditsiiniliseks eriotstarbeks ettenähtud toiduainete kehtiv määratlus, et eristada neid üldtarbimiseks mõeldud toiduainetest ja tagada oluliste koostisainete (nt aminohapete ja oligopeptiidide) lisamine nende koostisse.

1.4	Samuti pooldab komitee seda, et toitumise seisukohast täisväärtuslike toitude kategooriasse hõlmataks enneaegsete imikute piimasegud, kuivõrd enneaegsete imikute näol on tegemist äärmiselt haavatava elanikkonnarühmaga, kes on sageli halva tervisega.

1.5

Komisjon tunnistab, et raamõigusaktide praegune kohaldamine toob siseturul kaasa kaubanduse moonutused, mis tulenevad liikmesriikidepoolsest erinevast tõlgendamisest ja jõustamisest. Kavandatava uue määrusega kõnealused moonutused loodetavasti kõrvaldatakse, põhjustamata kõnealuses sektoris ebasoodsaid tagajärgi tööhõivele või VKEdele, ning võimaldades innovatsiooni jätkumist.

1.6

Kõik inimtoiduks ettenähtud tooted on praegu Euroopa Toiduohutusameti toetusel kaitstud ELi õigusaktidega toiduohutuse, märgistamise ja toiduainetele kehtivate nõuete valdkonnas. Uus ettepanek toetab ELi õiguseeskirjade ühtlustamist toiduohutuse ja tarbijakaitse valdkonnas, kõrvaldades igasuguse kattuvuse ja ebaselguse. Subsidiaarsuse põhimõttest peetakse kinni, võimaldades liikmesriikidel kohaldada siseriiklikke eeskirju, kui see on rahvatervisekaitse seisukohast õigustatud.

1.7	Komitee kutsub komisjoni üles vaatama hoolika teadusliku hindamise käigus läbi kasvu soodustavad lastetoidud 12-36-kuustele lastele. Praegu on nende kohta esitatud vastuolulisi teaduslikke järeldusi ning üldsus nõuab selget juhtimist ja teavet.

1.8

Komitee leiab, et uues õigusaktis tuleks säilitada kehtiv õigussäte (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiiv 2009/39/EÜ eritoiduks ettenähtud toiduainete kohta, artikli 8 lõige 2), mis võimaldab anda teavet eritoiduks ettenähtud toiduainete ja nende õige kasutuse kohta meditsiinilise ettevalmistusega isikutele, et nad saaksid tarbijaid ja patsiente asjakohaselt teavitada ja neile soovitusi anda.

1.9

Komitee kutsub komisjoni üles tagama, et ei tekiks konkurentsimoonutusi sporditoidu valdkonnas, mille jaemüügiturg Euroopas ulatub hinnanguliselt 2 357 miljoni euroni ning mille iga-aastane kasv on 7 %. Toiduohutuse ja märgistamise laiemas kontekstis kutsub komitee komisjoni üles kaaluma tulevastes õiguseaktides hoiatuste kasutamist toiduainetel, mille toitaineprofiilid (eelkõige sportlastele mõeldud toiduainete ja kaalu langetavate või dieettoiduainete puhul) võivad avaldada kahjulikku mõju, kui neid tarvitatakse pika aja vältel või ebasoovitavas koguses.

1.10

Komitee tunnistab, et seoses Euroopas praegu valitseva majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise mitmekesisusega võib juhtuda, et ei ole võimalik varustada kõiki elanikkonnarühmi tervislikuks eluks vajalike toitainetega, ning see on toonud kaasa toidulisandite arengu, mille kohta on komisjon välja töötanud reklaami- ja märgistamiseeskirjad. Selles osas toetab komitee kindlalt ELi praegusi seadusandlikke ja rakendusmeetmeid, millega tagatakse, et kõik toiduainetega seotud vabatahtlikud väited oleksid selged, täpsed ja põhjendatud. Kõnealused väited ei tohi segadust tekitada, et lõpptarbijad saaksid teha teadlikke valikuid, ning et meditsiinilise, toitumisalase või farmaatsiaalase ettevalmistusega isikutel oleks meditsiiniliseks eriotstarbeks ettenähtud toiduainete puhul võimalik saada asjakohast teavet nende toiteväärtuse ja õige kasutuse kohta.

1.11	Lõpetuseks tervitab komitee komisjoni ettepaneku põhjendustes esitatud jätkuvat nõuet toidu- ja söödaalase kiirhoiatussüsteemi kohaldamiseks toidukriiside korral, mis võivad mõjutada tarbijaid kogu Euroopas.

2. Taustteave

2.1

Ohutute ja tervislike toiduainete vaba liikumine on siseturu tähtis osa ning mõjutab olulisel määral kodanike tervist ja heaolu. Selleks töötati välja ELi toidualased õigusaktid, tagamaks, et „toitu ei tohi turule viia, kui see ei ole ohutu”. Kõnealune nõue kehtib nii koostisosadele kui ka märgistamissätetele.

2.2

1977. aastal võeti vastu dieettoiduainete raamdirektiiv (direktiiv 2009/39/EÜ), käsitlemaks asjaolu, et „eritoiduks ettenähtud toiduaineid käsitlevate siseriiklike õigusaktide erinevused takistavad nende toiduainete vaba liikumist, [ja] võivad tekitada ebavõrdseid konkurentsitingimusi”. Meditsiiniliseks eriotstarbeks ettenähtud toiduainete määratluse mõisted on ettepanekus alles jäetud, mis tagab nende eristamise tavatoiduainetest ja oluliste ainete lisamise nende koostisesse. Üldsätete ja märgistamise üldeeskirjade all toodud eritoidu üldmääratluses märgitakse, et eritoidul on kolm peamist iseärasust:

—	nad erinevad märgatavalt tavatoiduainetest (koostise või valmistusviisi poolest);

—	nad on mõeldud teatud elanikkonnarühmadele ning mitte üldelanikkonnale;

—	nad peavad vastama nende inimeste eritoitumisvajadustele, kellele nad on ette nähtud.

2.3

Näited eritoidust – vastavalt dieettoiduainete raamdirektiivi määratlusele – on imikutele ja väikelastele, gluteenitalumatusega inimestele või meditsiiniliseks eriotstarbeks ettenähtud toiduained, mille puhul tuleb teha pakendile märge eritoiduks sobivuse kohta. Paljude jaoks neist tooterühmadest (imikute piimasegud, teraviljapõhised töödeldud toidud ja muud imikutoidud, vähendatud energiasisaldusega dieetides kasutatavad toiduained, meditsiiniliseks eriotstarbeks ettenähtud toiduained ning gluteenitalumatusega inimestele ettenähtud toiduained) on juba koostatud spetsiaalsed õigusaktid, mis sisaldavad nende toiduainete koostist ja märgistamist puudutavaid eeskirju. Kuid puuduvad spetsiaalsed eeskirjad sporditoidule ning diabeetikutele ja laktoositalumatusega inimestele ettenähtud toiduainetele.

2.4

2007. aastal algatas komisjon liikmesriikidega konsultatsioonimenetluse dieettoiduainete raamdirektiivi teemal. Sellest ajast alates on peetud konsultatsioone liikmesriikide, talitustevaheliste juhtrühmadega ((SANCO, AGRI, ENTR, RTD, TRADE ja peasekretariaat) ning tööstuse ja tarbijarühmadega ning valminud on väline konsultatsiooniaruanne.

2.5

Pärast konsultatsioone esitas komisjon kõnealuse määruse ettepaneku imikutele ja väikelastele ning meditsiiniliseks eriotstarbeks ettenähtud toiduainete kohta. Kavandatav määrus asendab järgmised direktiivid:

—	direktiiv 2009/39/EÜ eritoiduks ettenähtud toiduainete kohta (1989. aasta raamdirektiivi uuestisõnastatud versioon);

—	direktiiv 92/52/EMÜ kolmandatesse riikidesse eksportimiseks ettenähtud imiku piimasegude ja jätkupiimasegude kohta;

—	direktiiv 96/8/EÜ kehakaalu alandamiseks ettenähtud vähendatud energiasisaldusega dieetides kasutatavate toiduainete kohta;

—	komisjoni määrus (EÜ) nr 41/2009 gluteenitalumatusega inimestele sobiva toidu koostise ja märgistamise kohta.

2.6

Oma tegevusega kavatseb komisjon lihtsustada ja selgitada õiguslikke nõudeid, mis kehtivad vaid piiratud arvule toiduainerühmadele, ning koostada ühtse loetelu (ELi loetelu) ainetest, mida võib lisada kõnealuses ettepanekus käsitletud toiduainetele. Eelkõige on ettepanekuga kavas:

—	kaotada „dieettoiduainete” kontseptsioon;

—	luua uus üldine õigusraamistik, millel on selgelt ja täpselt määratletud rakendusala, mis katab vähesed hästi määratletud toiduainekategooriad, mis on olulised teatud toitumisalaste erivajadustega tarbijarühmadele;

—	säilitada spetsiifilised meetmed kõnealuste oluliste toiduainekategooriate jaoks;

—	töötada välja kõnealuste toiduainekategooriate koostisele ja märgistusele kehtivad üldeeskirjad;

—	kõrvaldada liikmesriikide ja turul osalejate tõlgendamisraskused ja probleemid toidualase õigustiku eri sätete rakendamisel, lihtsustades õigusraamistikku;

—	kõrvaldada teavitamise korraga seonduvad takistused;

—	tagada, et sarnaseid tooteid koheldaks sarnaselt kogu ELis;

—	kõrvaldada eeskirjad, mis on muutunud liigseks, ebajärjekindlaks või potentsiaalselt vasturääkivaks;

—	luua ühtne õigusinstrument ainete tarvis, mida võib lisada kõnealuse ettepanekuga hõlmatud toiduainetele.

2.7	Erakorralised meetmed, mis on toodud komisjoni ettepaneku artiklis 6, on ette nähtud olukordadeks, mil kõnealuse ettepanekuga hõlmatud toiduained kujutavad endast tõsist riski inimtervisele.

Brüssel, 26. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/122

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega määratakse kindlaks nõuded elanikkonna tervise kaitsmiseks olmevees olevate radioaktiivsete ainete eest”

KOM(2011) 385 lõplik – 2011/0170 (NLE)

2012/C 24/27

Raportöör: Josef ZBOŘIL

27. juunil 2011 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklitele 31 ja 32 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega määratakse kindlaks nõuded elanikkonna tervise kaitsmiseks olmevees olevate radioaktiivsete ainete eest”

KOM(2011) 385 lõplik – 2011/0170 (NLE).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 6. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (27. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 105, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 2.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Järeldused

1.1.1 Komitee tervitab seda ettepanekut, milles määratletakse põhilised ohutusnormid elanikkonna tervise kaitsmiseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest seoses joogivees olevate radioaktiivsete ainetega.

1.1.2 Komitee on selle poolt, et ettepaneku koostamise õiguslikuks aluseks võetakse Euratomi lepingu 3. peatükk, et tagada lähenemisviisi ühtsus nimetatud lepingus ja kiirguskaitse põhilistes ohutusnormides sätestatud keskkonna järelevalve nõuetega.

1.1.3 Ettepanekus kehtestatakse kvaliteedinormid ja järelevalve nõuded normaaltingimustes. Kiirgusavariisid ja neist tulenevat joogivee saastumist inimtekkelisest kiirgusallikast on käsitletud eraldi määruses (1).

1.1.4 Komitee mõistab, et komisjoni 20. detsembri 2001. aasta soovituses 2001/928/Euratom (2) (elanikkonna kaitsmise kohta joogivee kaudu radooniga kokkupuute eest) on käsitletud joogiveevarude radioloogilist kvaliteeti seoses radooniga ja selle lagunemissaadustega, millel on pikk poolestusaeg.

1.2 Soovitused

1.2.1 Komitee nõustub, et pakutud direktiivi reguleerimisala peaks hõlmama radooni ega selle lagunemissaadusi, hoolimata kehtivast soovitusest 2001/928/Euratom.

1.2.2 Komitee soovitab siiski lisada pika poolestusajaga radionukliidid polooniumi (Po-210) ja plii (Pb-210) kumulatiivse doosi (TID) määratlusse.

1.2.3 Komitee märgib, et kõnealuse direktiivi III lisa punktis 3 „Analüüsimeetodite tulemuslikkuse kriteeriumid” võetakse arvesse uraani keemilist toksilisust. Komitee soovitab lisada nõukogu direktiivi 98/83/EÜ (olmevee kvaliteedi kohta) ka sätte joogiveeks kasutatava põhjavee toksiliste kontrollide kohta, eriti ohustatud piirkondades, kus uraani esinemissagedus on suurem.

1.2.4 Komitee märgib, et lisas I esitatud direktiivis sisalduvad triitumi parameetrilised väärtused on sada korda madalamad kui Maailma Tervisekaitseorganisatsiooni joogivee kvaliteedi juhistes sätestatud normid (Genf, 3. trükk, 2008). Ehkki triitiumi liiga madal parameetriline väärtus ei too praegu kaasa põhjendamatuid piiranguid ning võib osutuda kasulikuks, viidates muudele probleemidele, tuleb see tulevikutehnoloogiate valguses uuesti läbi vaadata.

1.2.5 Komitee hindab kõrgelt väga põhjaliku tööd, mida kõik kaasatud organid ettepaneku koostamisel on teinud, ja soovitab ettepanek võimalikult kiiresti vastu võtta.

2. Taustteave

2.1 Vesi on ühenduse keskkonnaõiguses üks kõige põhjalikumalt reguleeritud valdkondi. Üksnes väga väike osa joogiveesüsteemidest asub piirkonnas, kus asuvad potentsiaalsed inimtekkelised radioaktiivse saastumise allikad, milles kasutatakse, toodetakse või kõrvaldatakse radioaktiivseid aineid.

2.2 Seda tüüpi saastusest ohustatud veesüsteemide puhul tuleb teha laialdast seiret, et tagada joogivee ohutus. Euroopas on siiski palju piirkondi, milles looduslikud radioaktiivsed ühendid võivad tekitada probleeme.

2.3 ELi tasandi tehnilised nõuded elanikkonna tervise kaitsmiseks joogivees olevate radioaktiivsete ainete eest võeti lõplikult vastu rohkem kui viis aastat tagasi pärast nõupidamist eksperdirühmaga vastavalt Euratomi lepingu artiklile 31, joogivee direktiivi kohaselt moodustatud komiteega ning Euratomi lepingu artiklite 35-36 kohaselt liikmesriikide esindajatest moodustatud komiteega. Seni ei ole nõukogu direktiivi 98/83/EÜ (olmevee kvaliteedi kohta) kohaseid nõudeid triitiumi ja kumulatiivse doosi seire kohta rakendatud, kuna oodatakse II lisa (järelevalve) ja III lisa (parameetrite analüüsi spetsifikatsioonid) muudatuste vastuvõtmist.

2.4 Kohane on viia radioaktiivsustaseme seire nõuded Euratomi lepingu kohasesse eraldi õigusakti, et säilitada radioaktiivsuse eest kaitsmist käsitlevate õigusaktide ühtlus, kooskõla ja täielikkus ühenduse tasandil.

2.5 Seepärast on komisjon teinud vastavalt Euratomi lepingu artiklile 31 ettepaneku, milles esitatakse elanikkonna tervisekaitse nõuded, mis on seotud olmevees olevate radioaktiivsete ainetega.

2.6 Pärast vastuvõtmist on Euratomi lepingu kohase direktiivi sätted ülimuslikud direktiivi 98/83/EÜ sätete suhtes joogivees olevate radioaktiivsete ainete puhul.

2.7 Direktiivi ettepaneku peamised põhimõtted on järgmised.

2.7.1

Õiguslik alus. Käesoleva direktiivi sätted on seotud elanikkonna tervise kaitse põhinormidega. Vastavalt sellele on õiguslikuks aluseks valitud Euratomi leping, eriti selle artiklid 31 ja 32.

2.7.2

Subsidiaarsuse põhimõte. Kuna ühendusel on Euratomi lepingu II jaotise 3. peatüki valdkonnas ainuõiguslikud seadusandlikud volitused, ei kohaldata ettepaneku suhtes subsidiaarsuse põhimõtet.

2.7.3

Proportsionaalsuse põhimõte. Ettepanek on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, kuna selles on esitatud ühtlustatud miinimumnormid triitiumi ja kumulatiivse doosi seire kohta ning direktiivis 98/83/EÜ radioaktiivsuse kohta esitatud nõuded on kohandatud teaduse ja tehnika viimasel ajal toimunud arengule.

2.7.4

Vahendi valik.

—	Kui ühenduse kohustuseks on kehtestada kiirguskaitse ühtlustatud eeskirjad, siis liikmesriikide ülesandeks jääb nende ülevõtmine siseriiklikesse õigusaktidesse ja rakendamine.

—	Kõige kohasem on seepärast direktiiv, kuna sellega luuakse ühine lähenemisviis, mille alusel määratakse kindlaks ühtlustatud nõuded olmevee kvaliteedi seires kasutatavatele radioaktiivsuse parameetritele.

3. Üldised märkused

3.1 Komitee tervitab seda sihipärast ja ühtset ettepanekut, milles määratletakse selgelt ja selgesõnaliselt põhilised ohutusnormid elanikkonna tervise kaitsmiseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest seoses joogivees olevate radioaktiivsete ainetega. Selles pakutakse kindlustunnet veevarustussüsteemide kaudu jaotatava vee radioloogilise kvaliteedi osas.

3.2 Komitee on selle poolt, et ettepaneku koostamise õiguslikuks aluseks võetakse Euratomi lepingu 3. peatükk, et tagada lähenemisviisi ühtsus nimetatud lepingus ja kiirguskaitse põhilistes ohutusnormides sätestatud keskkonnaseire nõuetega.

3.3 Ettepanek on laiaulatusliku konsulteerimistöö tulemus, kuhu kaasati kiirguskaitse eksperdid. Selles kehtestatakse kvaliteedinormid ja seirenõuded normaaltingimustes. Kiirgusavariist tuleneva joogivee (nn vedeltoiduainete) saastumist inimtekkelisest kiirgusallikast on käsitletud eraldi eeskirjades ja menetlustes (3).

3.4 Komitee mõistab, et komisjoni 20. detsembri 2001. aasta soovituses 2001/928/Euratom (elanikkonna kaitsmise kohta joogivee kaudu radooniga kokkupuute eest) on käsitletud joogiveevarude radioloogilist kvaliteeti seoses radooniga ja selle lagunemissaadustega, millel on pikk poolestusaeg.

3.5 Komitee märgib, et radoonigaasist kui sellisest tulenev oht kodumajapidamises kasutatavas vees on praktiliselt alati seotud välisõhku paisatud gaasi sissehingamisega ja palju vähematel juhtudel veejoomisega.

3.6 Samas on komitee seisukohal, et pika poolestusajaga radionukliidid poloonium (Po-210) ja plii (Pb-210) tuleks lisada kumulatiivse doosi (TID) määratlusse.

3.7 Komitee märgib, et kõnealuse direktiivi III lisa punktis 3 „Analüüsimeetodite tulemuslikkuse kriteeriumid” võetakse arvesse uraani keemilist toksilisust. Ohustatud piirkondades, kus uraani esinemissagedus on suurem, tuleb läbi viia joogiveeks kasutatava põhjavee toksilisi kontrolle. Vastav säte tuleks lisada nõukogu direktiivi 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta, võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni suunistes joogivee kvaliteedi kohta (4) soovitatud uraani ajutist piirväärtust 30 μg/l.

3.8 Komitee märgib, et lisas I esitatud direktiivis sisalduvad triitumi parameetrilised väärtused on sada korda madalamad kui Maailma Tervisekaitseorganisatsiooni joogivee kvaliteedi juhistes sätestatud normid (Genf, 3. trükk, 2008). Ehkki triitiumi liiga madal parameetriline väärtus ei too praegu kaasa põhjendamatuid piiranguid ning võib osutuda kasulikuks, viidates muudele probleemidele, tuleb see tulevikutehnoloogiate valguses uuesti läbi vaadata.

3.9 Komitee märgib, et kui komisjon reguleerib direktiivi ettepaneku II lisa (Radioaktiivsete ainete seire) märkuses 2 auditeerimise sagedust jaotusvõrgu kaudu antava olmevee seire puhul ja jätab seejuures liikmesriikidele võimaluse „vee hulga asemel kasutada veevarustustsooni elanike arvu”, on jäetud arvestamata juhtumid, kui jaotusvõrgust väljuv vesi villitakse turustamise eesmärgil pudelitesse.

Brüssel, 27. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Nõukogu määrus (EURATOM) nr 3954/87.

(2) Komisjoni 20. detsembri 2001. aasta soovitus elanikkonna kaitsmise kohta joogivee kaudu radooniga kokkupuute eest (2001/928/Euratom).

(3) Nõukogu määrus (EURATOM) nr 3954/87.

(4) „WHO Guidelines for drinking-water quality”, 4. väljaanne 2011, 12. peatükk „Chemical Factsheets”.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/125

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Lennureisijate kehtivate õiguste tõhusus ja rakendamine”

2012/C 24/28

Raportöör: Bernardo HERNÁNDEZ BATALLER

1. juunil 2011 otsustas Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Lennureisijate kehtivate õiguste tõhusus ja rakendamine” (ettevalmistav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 7. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (27. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 157, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 2 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab vajalikuks muuta määrust nr 261/2004, et koondada ühte teksti kokku kõik lennureisijate õigused. See õigusreform peaks esiteks hõlmama Euroopa Liidu Kohtu praktikat; teiseks tuleks selles püüda määratleda „erakorraliste asjaolude” all mõistetava ulatust, täpset mõistet ja tuvastamise viisi ning seda, kui kaugele ulatub õigus abile; ning samuti hõlmama kõiki teisi aspekte, millele käesolevas arvamuses viidatakse, et tagada reisijate kõrge kaitsetase.

1.2 Reisijaid tuleb paremini teavitada, sealhulgas teavitada neid arusaadavalt nende õigustest. Teavitamine peab lisaks toimuma ka pardalemineku alal ning igal juhul tuleb teha suuremaid jõupingutusi reisijate õiguste alase teabe levitamiseks ka teistele kodanikuühiskonna osadele, näiteks tarbijaorganisatsioonidele jt.

1.3 Lennuettevõtjad vastutavad ainuisikuliselt määruse nr 261/2004 artiklis 13 sätestatud kohustuste täitmise eest. See tähendab, et vahel võivad nad taotleda hüvitist kolmandatelt isikutelt, kellesse reisileping küll ei puutu, kuid kes on asjaomase juhtumi (tühistamise või hilinemise) põhjustanud. Nende hüvitustoimingute jaoks tuleb kehtestada kiired ja tõhusad mehhanismid.

1.4 Komitee peab vajalikuks suurendada läbipaistvust, kasutades tõhusaid teabevahetusmehhanisme, sealhulgas halduslikest ja õiguslikest otsustest teavitamiseks, ning tehes avalikuks ettevõtjatele kohaldatud sanktsioonid ja määruse nr 261/2004 nendepoolse järgimise määra. Samuti tuleb kehtestada taotluste menetlemise ühtlustatud kord, mis on lihtsalt kasutatav ja tõhus, järgib konkreetseid tähtaegu ning mille tulemuseks on siduvad otsused.

1.5 Liikumispuudega isikute õiguste valdkonnas on probleeme määruse nr 1107/2006 rahuldava rakendamisega. Komitee kutsub komisjoni üles töötama koos täitevasutustega ja asjaomaste esindusorganisatsioonidega, sh liikumispuudega isikute organisatsioonidega, välja suunised, millega selgitatakse kõnealuses määruses kasutatud mõisteid ja parandatakse määruse rakendamist. Juhul kui nimetatud suunised ei suuda lahendada probleeme, mis esinevad liikumispuudega isikute õiguste tõhusal kohaldamisel, nõuab komitee määruse nr 1107/2006 kiiret muutmist.

1.6 Komitee leiab, et määruse nr 261/2004 muutmisel tuleks täpsustada, millised on osised, millest koosneb lennuteenuste lõpphind, ning need määratleda.

2. Sissejuhatus

2.1 Lennutransporti reguleerivad eeskirjad on keerulised ja killustatud. Kõige enam on nende omaduste halba mõju tunda siis, kui tegemist on eeskirjadega, mis käsitlevad lennuettevõtjate vastutust lennureisijate ees.

2.2 Lennutranspordi õitseng tänapäeval on avaldanud negatiivset mõju selle kvaliteedile. Kvaliteedi allakäigu põhjuseid on palju, neid käsitletakse üksikasjalikult komisjoni teatises KOM(2011) 174 lõplik.

2.3 Lisaks on reisijate vedu üks põhivahendeid, millega edendada ja levitada Euroopa Liidu põhimõtteid: kaupade ja ELi kodanike vaba liikumist.

2.4 Pärast kavandatava teatise avaldamist hindab komisjon määruse nr 261/2004 mõju, et laiendada lennureisijate õiguste kaitset ning kohaneda muutuvate sotsiaal-majanduslike oludega.

Komitee on teadlik „Ühtse Euroopa taeva II” rakendamise paljudest tahkudest, mida ta käsitleb ühes teises arvamuses (1).

3. Parlamendi konsulteerimine komiteega

3.1 Euroopa Parlament on omalt poolt saatnud transpordi- ja turismikomisjoni esimehe kaudu komitee presidendile konsulteerimistaotluse, et hinnata, kas kehtivate Euroopa õigusnormide kohaldamine tagab reisijate õiguste sobiva kaitse või mitte, ning määrata kindlaks valdkonnad, kus on vaja võtta uusi meetmeid. Täpsemalt öeldes palutakse esimehe kirjas vastuseid järgmistele küsimustele.

3.2 I küsimus. Millised on peamised kehtivate õigusnormide kohaldamisel täheldatud puudused? Milliseid meetmeid võiks nende probleemide lahendamiseks soovitada? Täpsemalt: kas on vaja võtta vastu mõni õigusakt?

3.2.1 Lennuettevõtjate sektor on väga liberaliseeritud ja konkurentsitihe. Seepärast on ELi tasandi õigusraamistiku olemasolu ülioluline, et tagada siseturu tasakaalustatud areng ja lennuettevõtjate konkurentsivõime, soodustada sotsiaalset ühtekuuluvust ja jätkusuutlikkust, kontrollida lennuettevõtjate äritavade läbipaistvust ning seeläbi edendada kasutajate õiguste kõrget kaitsetaset.

3.2.2 Tarbijakaitsepoliitika põhialused on tarbijate õigus tervise, ohutuse ja majandushuvide kaitsele, õigus kahju hüvitamisele, õigus teabele, haridusele ja esindatusele. Väga oluline on, et määruse nr 261/2004 igasugusel tulevasel täiendamisel või muutmisel nende õigustega arvestataks, et tagada reisijate kõrge kaitsetase.

3.2.3 Olles teadlik kõnealuse sektori omapärast, sätestas õiguslooja lennuettevõtjatele õiguse hüvitisele, kui tekkinud kahju on põhjustanud kolmas isik ning lennuettevõtja kui teenuse osutaja on pidanud võtma vastutuse reisijatele tekkinud kahju eest. Seda võimalust ei ole lennuettevõtjad tänaseni eriti kasutanud juhtudel, kui kolmandad isikud on tuvastatavad: näiteks lennujaama administratsioon, lennuliikluse juhtimise eest vastutajad, maapealse käitluse teenuste osutajad, reisibürood või reisikorraldajad.

3.2.4 Omaette teema on need juhud, kus on ilmnenud loodusoludest põhjustatud erakorralised asjaolud – neid käsitletakse arvamuses edaspidi.

3.2.4.1 On juhte, kus vastutust ei ole võimalik tuvastada. Viimastel aastatel on toimunud mitmeid sündmusi, mis loeti erakorralisteks asjaoludeks – Islandi vulkaanipursked, 2010. ja 2011. aasta alguse tugevad lumesajud jne. Need tekitasid ELi lennuettevõtjatele palju probleeme ja omakorda ka suuri rahalisi kulutusi ning põhjustasid kasutajatele kahju.

3.2.4.2 „Erakorraliste asjaolude” all mõistetava ulatus, täpne mõiste ja tuvastamise viis on üks määruse tõlgendamisel konflikte tekitav aspekt, sest see toob lennuettevõtjatele kaasa kohustusi, näiteks kohustuse tagada õigus abile.

3.2.4.3 Euroopa Liidu Kohus on märkinud, et ELi õiguslooja piirdus erakorraliste asjaolude küsimuse käsitlemisel vaid näitliku nimekirja koostamisega. Selline ebatäpsus tekitab segadust ja eelkõige õiguslikku ebakindlust nii lennuettevõtjatele kui ka kasutajatele.

3.2.4.4 Esiteks tuleb selgitada, mida mõistetakse erakorraliste asjaolude all, ja teiseks määrata kindlaks, mis piirini on lennuettevõtjad kohustatud oma teatud kohustusi täitma. Seda olukorda tuleb käsitleda ja see lahendada määruse järgmise muutmise käigus.

3.2.4.5 Teine võimalus seda küsimust lahendada võiks olla koostada avatud nimekiri, milles kirjeldataks üksikasjalikult erakorraliste asjaolude eeltingimusi: st kõnealused probleemid on põhjustatud sündmustest, mis oma olemuse või päritolu tõttu ei kuulu lennuettevõtja tavapärase tegevuse juurde ja ei allu tema kontrollile.

3.2.5 Viimastel kuudel Euroopa Liidu Kohtusse esitatud eelotsuse küsimustele toetudes võib järeldada, et kõnealust õigusnormi on vaja ajakohastada.

3.2.5.1 Euroopa Liidu Kohus on omalt poolt oma otsuste kaudu selgitanud mõnda asjakohast aspekti, mis ei tohiks kasutajate usalduse nimel lennundussektori vastu ja lennuettevõtete õiguskindluse huvides olla vaieldavad. Samuti on riiklikud kohtud võtnud vastu selgitavaid otsuseid, nagu Namuri kaubanduskohtu hiljutine otsus, millega kuulutati reisilepingu teatavad üldtingimused ebaõiglasteks.

3.2.6 Määruse nr 261/2004 muutmise põhjused

3.2.6.1 Komisjoni teatises KOM(2011) 174 lõplik esitatakse kõnealuse määruse rakendamise üksikasjalik ja täpne analüüs. See määrus on olnud oluliseks verstapostiks lennutranspordi kasutajate kaitses.

3.2.6.2 Kõnealuse sektori areng viimastel aastatel teeb vajalikuks määruse muutmise. Kehtiva teksti edaspidisel muutmisel tuleks kaaluda näiteks järgmiste paranduste tegemist.

—	Hõlmata Euroopa Liidu Kohtu otsustes sisalduvad lahendused tulevastesse sätetesse.

—	Määratleda „erakorraliste asjaolude” all mõistetava ulatus, täpne mõiste ja tuvastamise viis.

—	Määrata teatud erandjuhtude jaoks kindlaks see, kui kaugele ulatub õigus abile või kus on selle piir, sätestades selle, kuidas kaitsta reisijate seaduslikke õigusi alternatiivsete mehhanismide abil, millega pakutakse lahendusi osapoolte jaoks siduvate ja mõistliku aja jooksul esitatud otsuste abil.

—	Reguleerida lendude ümberplaneerimise tõttu tekkivaid olukordi.

—	Reguleerida probleeme, mis tekivad jätkulennust maha jäämisel esimese lennu hilinemise tõttu, kui esimest lendu teostab ettevõtja, kes pakub vaid ilma ümberistumiseta lende.

—	Reguleerida abi kohustust ümberistumistel.

—	Käsitleda õigust hüvitisele, sätestades 2004. aastast kehtivate ühetaoliste ja viivitamatute hüvitamismeetmete korrapärane ajakohastamine.

—	Hõlmata määruses sätestatud teenuste osutajate hulka ka maapealse käitluse teenuste osutajad, kes töötavad lennuettevõtjate nimel.

—	Täpsustada, milline on pädev asutus, kes töötleb kasutajate kaebusi ja kontrollib määruse täitmist.

—	Jälgida ja avaldada nii ELi tasandil kui ka liikmesriikides määruse rikkumise kaebusi ettevõtjate kaupa ja liigiti ning võimaldada selles küsimuses igas liikmesriigis nende lennuettevõtjate auditeerimist, kellele antakse lennuettevõtja sertifikaat (AOC).

—	Parandada määruse artikli 14 lõigete 1 ja 2 sõnastuse omavahelist ebakõla.

—

Kehtestada kohustus hüvitada reisijatele tekkinud kahju lennuettevõtja pankrotistumise korral, sätestades solidaarvastutuse põhimõtte reisijate kodumaale lennutamisel teiste lennuettevõtjatega vabade istekohtade olemasolul ning sätestades sellise fondi loomise, mis võimaldab hüvitada reisijatele kahju põhimõttel „turuosaleja maksab”.

—	Sätestada võimalus loovutada reisileping kolmandale isikule.

—	Keelata lennuettevõtjate praegune tava tühistada tagasilend, kui reisija ei ole kasutanud samal piletil olevat sihtkohta suunduvat lendu.

3.3 II küsimus. Kas reisijatele edastatav teave ja osutatavad teenused on piisavad ja asjakohased? Kui ei ole, siis kuidas neid parandada?

3.3.1 Komitee leiab, et teave on oluline element nii otsuste tegemisel kui ka õigusnormidega antud õiguste nõudmisel. Määruses pannakse teavitamise kohustus lennuettevõtjatele.

3.3.2 Näiliselt on õigus teabele tagatud, kuid lennuettevõtjad ei täida alati sätestatud kohustusi.

3.3.3 Määruse praeguses tekstis ei sätestata lennuettevõtjatele kohustust teavitada reisijaid juhul, kui lõppsihtpunkti jõutakse kolme- või enama tunnilise hilinemisega, nagu järeldati Euroopa Liidu Kohtu otsuses kohtuasjas Sturgeon.

3.3.4 Lisaks ebakõlade parandamisele ja mõne uue sätte lisamisele tuleks määrust muuta nii, et artiklis 14 sätestatud kohustuste täitmise nõue kehtiks ka pardalemineku alal, mitte ainult lennule registreerimise alal.

3.3.5 Reisijate õiguste tutvustamise valdkonnas võiks lisaks juba komisjoni tehtud jõupingutustele seda tegevust laiendada ja jagada ka teiste ahela osalistega, soodustades koostööd riikide lennujaamade administratsioonide, tarbijaorganisatsioonide, reisibüroode ja -korraldajate, Euroopa tarbijakeskuste ning määruse täitmist kontrollivate asutuste vahel.

3.4 III küsimus. Lennundussektori jaoks oleks kasulik hinnata mõne praeguse kohustuse proportsionaalsust, näiteks piiramata vastutus seoses õigusega abile erakorraliste asjaolude korral, mis ei allu lennuettevõtja kontrollile, nagu suured loodusõnnetused või äärmuslikud ilmastikuolud.

3.4.1 Määrusega ei anta mingit rolli ühelegi teisele osalejale peale lennuettevõtjate, kellele langeb ainuisikuliselt lõppvastutus osutatava teenuse eest ja kes on lepinguga seotud. Kuid on veel teisigi osalejaid, kes lennuettevõtjaid mõjutavad, ning mõned neist võiksid aidata parandada osutatavat teenust ja teised võiksid aidata tutvustada lennutranspordi kasutajate õigusi.

3.4.2 Esimese rühma hulgas võib nimetada lennujaamade haldajaid, kes osalevad teabe jagamisel lennuettevõtjate toimingute kohta. Nad võivad olla kaebuste hindajad ja vastuvõtjad lennuettevõtja esindaja puudumisel, võivad oma rajatistega aidata abi osutamisel vääramatu jõu või erakorraliste asjaolude korral, vastutavad pagasi liikumise eest, võiksid oma kanalite kaudu edastada teavet kriisiolukorras, et vältida oma rajatistes rahva kogunemist või avaliku korra probleeme, jne.

3.4.3 Väljapaistev roll on ka lennuliikluse juhtimise eest vastutajatel. Nende tegevus on muu hulgas oluline seoses lennuettevõtjatele eraldatud teenindusaegade järgimisega ja lennuliikluse juhtimisega.

3.4.4 Teise rühma hulgas võib nimetada reisibüroosid ja reisikorraldajaid, kes võiksid aidata tutvustada õigusi ning kes abistavad reisijaid ja edastavad lennuettevõtjate teateid lendude tühistamise või ümberplaneerimise kohta.

3.4.5 Tuleb ära märkida ka roll, mida reisijate kaitse valdkonnas võiksid täita maapealse käitluse ettevõtted. Määrusega ei anta neile ettevõtetele mingit rolli ning oleks kasulik kaasata nad seaduslikult reisijate abistamisse. Nende rolli võiks käsitleda samas määruses või muutes nõukogu direktiivi 96/67/EÜ juurdepääsu kohta maapealse käitluse turule ühenduse lennujaamades.

3.4.5.1 Oleks soovitav kehtestada maapealse käitluse ettevõtetele, kes tegelikult reisijatele abi osutavad, kohustus seda teenust osutada. Teiseks võiks parandada määruse kohaldamist, pannes lennuettevõtjatele kohustuse omada – kohaliku esindaja kaudu – tegevuskavasid ja menetlusi lennuliikluse katkemise puhuks, tagades abi osutamise ja alternatiivse transpordi teiste transpordivahenditega. Selleks oleks vaja anda neile kohalikele esindajatele kõnealuse teenuse osutamiseks vajalik õigus- ja finantssuutlikkus ning muuta nad lennuettevõtja nn hääleks suhtlemisel lennujaama haldajaga ja riigiasutustega.

3.4.5.2 Seda meedet kohaldataks vaid neile lennujaamadele, mille aastane liiklusmaht ületab kahte miljonit reisijat. Kõigil lennuettevõtjatel peaks olema esindaja või peaksid nad sõlmima esinduslepingu oma maapealse käitluse ettevõttega. Sellel abistajal peab olema volitus võtta lennuettevõtja nimel finants- ja õiguslikke kohustusi, kui see osutub vajalikuks määruse artiklite 8 ja 9 nõuetekohaseks kohaldamiseks.

3.4.5.3 Lennuettevõtjad vastutavad ainuisikuliselt määruse nr 261/2004 artiklis 13 sätestatud kohustuste täitmise eest. See tähendab, et vahel võivad nad taotleda hüvitist kolmandatelt isikutelt, kellesse reisileping küll ei puutu, kuid kes on asjaomase juhtumi (tühistamise või hilinemise) põhjustanud. Selline hüvitamine võib kergendada lennuettevõtjate kohustustega kaasnevat rahalist koormat või nad koguni sellest vabastada.

3.4.5.4 Tuleks kaaluda tagasimaksmise meetme (actio in rem verso) kasutuselevõttu, kehtestades Euroopa tasandi menetluse, mis lihtsustab ja kiirendab neist tagasimaksmise meetmetest tulenevate maksetega seotud piiriüleste vaidluste lahendamist ning vähendab nende kulusid. Teine võimalik lahendus oleks hõlmata sellised nõuded Euroopa maksekäsumenetlust loova määruse nr 1896/2006 (2) kohaldamisalasse.

3.5 IV küsimus. Mida saaks riiklike täitevasutuste koostöö vallas teha, et tagada riigiasutustes reisijate õiguste ühtlasem tõlgendamine ja kohaldamine kogu Euroopa Liidus? Kas Euroopa Liidu Kohtu otsused määruse nr 261 kohta tuleks hõlmata ELi õigustikku?

3.5.1 Komisjoni teatises käsitletakse üksikasjalikult vajadust parandada riigiasutuste koostööd, et tagada määruse ühtne tõlgendamine ja kohaldamine.

3.5.2 Komisjonil on oluline roll juhi ja eestvedajana. Õiguslooja on kasutanud õigusvahendina määrust, mis on vahetult kohaldatav mis tahes asutusele või eraisikule kõigis ELi liikmesriikides, ilma et oleks vaja riiklikku õigusnormi, mis määruse täieliku tõhususe tagamiseks selle riigi õigusesse üle võtab. Samuti saavad eraisikud pöörduda kohtuliku kaitse saamiseks kas riiklikesse või ELi kohtutesse.

3.5.3 Ei ole kasutatud kõiki olemasolevaid vahendeid parandamaks lennutranspordi valdkonnas tarbijate ja kasutajate kaitset, näiteks määrust nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta.

3.5.4 Määrus nr 2006/2004 võiks olla väga kasulik nende aspektide jaoks, mis jäävad määruse nr 261/2004 otsesest kohaldamisalast välja, eelkõige valdkondades, mis seostuvad halbadest äritavadest teatamisega või lepingutingimuste rikkumisega lennuettevõtjate poolt.

3.5.5 Eelmainitud vahendi kohaldamise probleem on selles, et eri liikmesriikides lennureisijate õiguste valdkonnas tarbijakaitsega tegelevad asutused on killustatud.

3.5.6 Teisena esitatud küsimuse osas, et kas Euroopa Liidu Kohtu praktika tuleks hõlmata määrusesse nr 261/2004, ei tohi olla mingit kahtlust, sest Euroopa Kohus tagab õiguste kaitse aluslepingute ja teiseste õigusaktide tõlgendamisel ja kohaldamisel. Täpsuse puudumist teatud aspektides näitab määruse nr 261/2004 kohta esitatud eelotsuse taotluste liiga suur hulk.

3.6 V küsimus. Kas teatud määratluste tõlgendamine (näiteks liikumispuudega isiku määratlus või lennuettevõtja õigus liikumispuudega isikut julgeolekukaalutlustel pardale mitte lubada) tekitab probleeme? Ning kas on vaja uuesti läbi vaadata see, kes vastutab teenuste osutamise eest liikumispuudega isikutele: kas lennujaam, lennuettevõtja või maapealse käitluse teenuste osutaja?

3.6.1 Määrus nr 1107/2006 puudega ja liikumispuudega isikute õiguste kohta lennureisi puhul edendab sotsiaalset kaasatust eesmärgiga tagada puudega ja liikumispuudega isikutele õiguse reisida lennukiga teiste kodanikega võrdsetel tingimustel. Lennujaamade haldajad ja lennuettevõtjad ei kohalda aga seda määrust nõuetekohaselt seoses abiga, mida nimetatud isikutele tuleb osutada alates lennujaama sisenemisest kuni sealt väljumiseni, nagu oleks soovitav. Võimalik, et see on tingitud sellest, et II lisas ei ole kirjeldatud kõiki asjakohaseid teenuseid, mida tuleks puudega või liikumispuudega isikutele osutada. Lisaks seab rangete kvaliteedistandardite rakendamise puudumine kõnealuses valdkonnas kahtluse alla võrdse kohtlemise.

3.6.2 Samuti ei ole puudega ja liikumispuudega isiku määratlus piisavalt selge, sest määruse eesmärk on anda laiapõhjalist abi asjaomastele inimrühmadele, kes vajavad eriabi.

3.6.3 Kuna puudega või liikumispuudega isiku määratluse sisseviimine õigusnormi võib olla keeruline, oleks soovitav, et komisjon koostöös kõnealuse määruse täitmise kontrollimise eest vastutajatega ja asjaomaste inimrühmade, sealhulgas puudega isikute esindusorganisatsioonidega koostaksid määratluste tõlgendamise juhised või suunised. Tuleb kehtestada Euroopa standardid tagamaks liikumisabivahendit või meditsiinilist seadet kasutavatele lennureisijatele kohaldatavate turvakontrollide selgus ja ühetaolisus ning kõnealuste reisijate inimväärikuse austamine.

3.6.3.1 Nimetatud juhistes tuleks käsitleda näiteks teenuste kvaliteeti ja teavet maapealse käitluse teenuste kohta ning üritada saavutada kooskõla määruse nr 261/2004 ja määruse nr 1107/2006 vahel. Juhul kui nimetatud suuniste tulemuseks ei ole liikumispuudega isikute õiguste tõhus kohaldamine, pooldab komitee määruse nr 1107/2006 kiiret muutmist.

3.6.4 Määruses sätestatakse, et vedamisest ei tohi keelduda reisija puuet või liikumispuuet põhjenduseks tuues, kuid kohe seejärel kehtestatakse artiklis 4 sellest põhimõttest erandid ohutusnõuete ja lennuki suuruse tõttu või selle tõttu, et lennuki uste suurus muudab puudega või liikumispuudega isiku pardalemineku või vedamise võimatuks.

3.6.5 See küsimus ei ole erapooletu ega neutraalne, sest oma riskianalüüsist lähtudes koostavad just lennuettevõtjad oma kehtivad ohutusnõuded, mis kinnitatakse tavaliselt pädeva lennuameti poolt. Seetõttu sõltub mittediskrimineerimise põhimõte ühe osapoole kriteeriumidest. Lennuettevõtjatelt tuleb nõuda selgitusi otsuse kohta mitte lubada puudega või liikumispuudega isikuid lennuki pardale. Seejuures tuleb selgitada ettevõttesisest poliitikat selles küsimuses ja viidata konkreetsetele tõenditele. Neid tõendeid peab asjaomane lennuamet kontrollima põhimõttel, et lennuettevõtja ülesanne on tõestada konkreetse ohutusriski olemasolu, mitte ei ole puudega inimese ülesanne tõestada selle puudumist.

3.6.6 Selles valdkonnas oleks vaja vähemalt läbipaistvat poliitikat lennukisse pääsu võimaluste kohta, edastades piletite broneerimisel selget ja läbipistvat teavet.

3.6.7 Üks kõige vastuolulisem küsimus on hüvitis liikumisabivahendi eest juhul, kui see on kaduma läinud või kahjustada saanud. See hüvitis ei ole Montreali konventsiooni järgi piisav, et kompenseerida liikumispuudega isikule tekkinud kahju, rääkimata mittevaralisest kahjust, mida võib tekitada tema ilmajätmine tegevusvabadusest. Seepärast tuleb lennuettevõttesisese poliitika ning lõpuks ka õigusaktide läbivaatamise abil tagada piisav hüvitamistase.

3.7 VI küsimus. Kas reisijate õiguste valdkonnas on vaja läbipaistvamat piletihinna süsteemi, sealhulgas lisatasude küsimus?

3.7.1 Määruses nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta sätestatakse, kuidas tuleb teavitada lennuteenuste kasutajaid lõpphinnast.

3.7.2 See ELi õiguslooja nõue ei ole andnud soovitud tulemusi, mis omakorda on põhjustanud kasutajate pahameelt, sest nad ei saa võrrelda teenuste hindu.

3.7.3 Tänapäeval puutuvad lennutranspordi kasutajad kokku hulga äritavadega, mis jätavad paljudel juhtudel segaseks, millistest osistest koosneb lennuteenuste lõpphind.

3.7.4 Nimetatud määruses sätestatakse põhimõte, et lennuettevõtjad kehtestavad hinnad ja tasud vabalt. See põhimõte on vaieldamatu, kuid see ei tohi takistada võrreldava teabe pakkumist.

3.7.5 Komitee arvamuses „Tarbija teavitamine” (3) nimetatakse hulk kriteeriume, milline peab olema tarbijatele ja kasutajatele suunatud teave: usaldusväärne, ajakohane, erapooletu, täpne, oluline, sisutihe, arusaadav, selge, loetav ja hõlpsasti kättesaadav. Lennuettevõtjate vaba äripoliitika juures on väga oluline teada, millised on need aspektid või elemendid, millest koosnevad hind, maksud, lennujaamamaksud ja muud tasud või õigused, mis kokku annavad lõpphinna.

3.7.6 Teisisõnu: õiguslooja peab täpsustama, millised on osised, millest koosneb lennuteenuste lõpphind, ning need määratlema (4). Ja viimane teema, mille üle arutleda: praegu sõlmitakse veoleping teatud aja peale ette enne reisi tegelikku toimumist. Lennuettevõtjaid tuleks kohustada neid hindu säilitama vähemalt kolme kuu jooksul.

3.7.7 Nagu märgitakse teatises KOM(2011) 174 lõplik, on puudu läbipaistvusest tarbijatele vajaliku teabe edastamisel, näiteks andmete avaldamisel selliste tegurite kohta nagu sõiduaja täpsus, katkenud lendude arv ja lennureisijate õigusi käsitlevad kohaldatud meetmed ning samuti täitevasutuste tehtud otsused määruse rakendamiseks ja lennuettevõtjatele rikkumiste eest määratud karistused.

3.8 Vaidluste kohtuvälise lahendamise korra parem rakendamine

3.8.1 Kaebuste esitamine kohtuväliselt täitevasutustele peab tuginema ühtsetele, tõhusatele ja kiiresti kohaldatavatele eeskirjadele, mille aluseks on kohtuväliste tarbijakaebuste esitamise põhimõtted. Samuti on vaja ühist standardiseeritud mitmekeelset avalduse vormi, mis vastab komisjoni 12. mai 2010. aasta soovitusega vastu võetud „ühtlustatud metoodikale”. Igal juhul tuleb otsused teha mõistliku aja jooksul ning need peavad olema osapoolte jaoks siduvad.

3.8.2 Menetlustele tuleb kehtestada ühtsed tähtajad vähemalt järgmistel juhtudel:

—	vastuse tarbijate kaebustele peab lennuettevõtja andma hiljemalt ühe kuu jooksul;

—	määruse nr 261/2004 kohaldamise eest vastutavad täitevasutused peavad lahendama tarbijate kaebused lennuettevõtjate kohta kahe kuu jooksul;

—	täitevasutused peavad avaldama lennuettevõtjatele määratud karistused kahe kuu jooksul pärast nende kehtestamist.

3.8.3 Liikmesriikide kõik täitevasutused ja kohtud peaksid teavitama komisjoni kõigist otsustest, mis tehakse määruse nr 261/2004 kohaldamisel, nii nagu tehakse määruse nr 1/2003 kohaldamisel, ning komisjoni ülesandeks jääb nende otsuste levitamine.

3.8.4 Kollektiivsete vaidluste puhul, mis tekivad sageli lennuteenuste osutamisel esinevatest probleemidest, on vaja kohtulikku kaitset ühishagide kujul, mida vahendavad tarbijate esindusorganisatsioonid. Komitee kordab taas, et ELi tasandil on vaja reguleerida kirjeldatud kohtumenetlusi ning samuti on vaja luua hüvitusfond, millest rahastataks kulusid, mida sellised menetlused tekitavad tarbijaorganisatsioonidele, sest lennureisijad on üks rühmadest, kes kõige enam sellist kaitset vajavad.

3.8.5 Tsiviilkaristused võivad olla hoiatavad, proportsionaalsed ja tõhusad elemendid, mida tarbijakaitseseaduste rikkumisega reisijate rühmadele põhjustatud kahju hüvitamisele juurde lisada, nagu komitee on juba eelnevates arvamustes märkinud.

3.8.6 Kõnealuse määruse nr 261/2004 mis tahes muutmine peab toimuma nii, et säiliks vajalik sidusus teiste olemasolevate tarbijakaitsealaste õigusnormidega, nagu reisipakette käsitlev direktiiv ja ebaausaid kaubandustavasid käsitlev direktiiv.

Brüssel, 27. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) ELT C 376, 22.12.2011, lk 38.

(2) ELT L 399, 30.12.2006, lk 1.

(3) ELT C 44, 11.2.2011, lk 62.

(4) ELT C 128, 18.5.2010, lk 142.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/131

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (uuesti sõnastatud)”

KOM(2011) 402 lõplik – 2011/0187 (COD)

2012/C 24/29

Raportöör: Raymond HENCKS

22. juulil 2011 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (uuesti sõnastatud)”

KOM(2011) 402 lõplik – 2011/0187 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 7. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.-27. oktoobril 2011 (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 150, erapooletuks jäi 4.

1. Järeldused ja soovitused

1.1	Määrus (EÜ) nr 717/2007, milles kehtestatakse mobiilside rändlusteenuste ülempiir jae- ja hulgimüügiturul, lõpetab kehtivuse 30. juunil 2012, ent jätkuvalt ei ole kujunenud elutervet konkurentsi ja kasutajad peavad ikka tasuma ülemäära kõrget hinda.

1.2	Seepärast peab Euroopa Liit võtma täiendavaid meetmeid, kui soovitakse saavutada Euroopa digitaalarengu tegevuskavas seatud eesmärki, et rändlustasude ja riiklike tariifide vahe peaks 2015. aastaks jõudma nulli lähedale.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab uued meetmed heaks, pidades neid proportsionaalseks ning sobivaks, et tagada taskukohase hinnaga juurdepääs üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele. Pakutud tariifide ülempiiri vähendamine on samm õiges suunas, st selles suunas, et keskpikas perspektiivis kaoksid igasugused rändlusteenuste erihinnad.

1.4	Samuti väljendab komitee põhimõttelist toetust sättele, mis võimaldab kliendil kasutada vabalt nii kõne-, SMS- kui ka andmesideteenuste jaoks mis tahes vastastikku seotud alternatiivse rändlusteenuseosutaja rändlusteenuseid oma mobiiltelefoninumbrit muutmata.

1.5	Komitee väljendab siiski kahetsust, et komisjoni ettepanekuga ei käi kaasas uuring selle kohta, kuidas sellised uued meetmed mõjutavad asjaomase sektori tööhõivet ja töötingimusi.

1.6	Mis puutub väljuvatesse rändluskõnedesse, siis palub komitee teatud liikmesriikides toimunud muutusi arvestades alandada minimaaltasuga maksustatava kõneperioodi kestuse ülempiiri, milleks praegu on 30 esimest sekundit.

2. Taustteave

2.1	Alates 2005. aastast on Euroopas reisivatele inimestele osutatavate mobiilside rändlusteenuste hinna vähendamine olnud hõlmatud ELi elektroonilise side ja tööstuse poliitikameetmetega.

2.2	Kuna komisjoni korduvad üleskutsed mobiilsideoperaatoritele vähendada rändlusteenuste ülemääraseid tasusid on jäänud tulemusteta, otsustas EL sekkuda hindade reguleerimise teel.

2.3	Määrusega (EÜ) nr 717/2007 kehtestas EL alates 1. septembrist 2007 rändluskõnedele nii hulgi- kui ka jaemüügil minutitasu ülempiiri (nn eurotariifi), mida vähendati kuni 2010. aastani 0,03 eurosenti aastas.

2.4

Kuigi eurotariifi kehtestamisel mõeldi piisavalt suure varu jätmisele operaatoritevahelise eluterve konkurentsi võimaldamiseks ka maksimaalsest lubatud tasemest madalamaid tariife kasutades, on komisjon sunnitud tõdema, et üldjuhul jäävad operaatorite kehtestatud keskmised hinnad ikkagi lubatava ülempiiri kanti.

2.5

Sellistes oludes pikendati kõnealuse määruse kehtivust kuni 30. juunini 2012 ning jätkati kõneside rändlusteenuste hinna ülempiiri alandamist igal aastal. Ühtlasi kehtestati (nii hulgi- kui ka jaemüügil) ülempiirid lühisõnumite rändlusteenustele ning (hulgimüügil) andmeside rändlusteenustele, kuid andmeside jaehinna ülempiir jäeti reguleerimata.

2.6	Vältimaks varjatud kulusid tarbijatele, arvestatakse alates 1. juulist 2009 kõne kestust väljaminevate kõnede puhul sekundi täpsusega pärast esimest 30 sekundit ja sissetulevate kõnede puhul sekundi täpsusega kogu kõne vältel.

3. Komisjoni uus ettepanek

3.1

Kuna määruse (EÜ) nr 717/2007 kehtivus lõpeb 30. juunil 2012 ning aruandes rändlusteenuste turu arengu kohta on komisjon pidanud nentima, et tariifid (v.a pakettide erihinnad) ei ole piisavalt muutunud, et kasutajad ei peaks tasuma riigisiseste tariifidega võrreldes ülemäära kõrget hinda, on komisjon esitanud uue ettepaneku eelnimetatud määruse muutmiseks.

3.2

Lisaks tariifide ülempiiri täiendavale märkimisväärsele alandamisele aastani 2016 või 2022 pakutakse uue määruse ettepanekus välja ka näiteks järgmised struktuurimeetmed:

—	rändlusteenuse lahtisidumine riigisisesest teenusest, nii et abonent saaks rändlusteenuse kasutamiseks valida mõne teise operaatori (nii kõne-, SMS- kui ka andmesideteenuste jaoks) oma mobiiltelefoninumbrit muutmata;

—	võrguoperaatorite kohustus võimaldada juurdepääsu rändlusteenuste hulgiturule.

3.3	Tariife käsitlevate sätete osas teeb komisjon ettepaneku pikendada määruse (EÜ) nr 717/2007 kehtivusaega veel kümme aastat, st 30. juunini 2022, et struktuurireformid saaksid hakata tulemusi andma.

3.4	Jaeturuhindade ülempiire tuleks kohaldada kuni 30. juunini 2016, samal ajal kui hulgituruhindade ülempiirid peaksid jääma kehtima kogu reguleeritava perioodi, kui just konkurents lähitulevikus piisavalt ei suurene.

3.5	Rändlusteenuste jaehinnad, mida seni ainsana ei ole reguleeritud, on jätkuvalt ülemääraselt kõrged, ületades hulgihindu kohati lausa seitsmekordselt.

3.6

Sellest lähtuvalt tehakse ettepanek alandada määrusega järk-järgult 2014. aastani andmeteenuste kilobaidipõhiseid jaemüügi hindu. Ajavahemikul juulist 2014 kuni juulini 2016 jäetaks hinnapiirangud muutmata ja seejärel kaotataks täielikult, v.a juhul, kui terve konkurentsi tekkimine võimaldaks nende varasemat kaotamist.

3.7	Hulgimüügi andmeteenuste hindu alandatakse igal aastal kuni 30. juunini 2015, mille järel nad jäävad samale tasemele kuni uue määruse kehtivuse lõppemiseni (kavandatud 2022. aastaks).

4. Üldised märkused

4.1	Vajadus lahendada rändlusega seotud probleemid, et muuta ühtne turg tegelikkuseks, tuleneb nii ELi 2020. aasta strateegia, ühtse turu akti kui ka Euroopa digitaalarengu tegevuskava raamistikust.

4.2	Komitee tuletab meelde, et elektrooniline side kuulub üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hulka, mis määratluse järgi peavad olema kättesaadavad kõigile inimestele ja taskukohase hinnaga.

4.3

Seega kiidab komitee heaks kõik meetmed, mille eesmärk on vältida olukorda, kus tarbijatel tuleks rändluskõnesid tehes või vastu võttes maksta ülemäära kõrget hinda. Komitee palub komisjonil tegutseda sama otsustavalt ka kuritahtlike kasumimarginaalide suhtes, mida rakendavad teised üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavad turgu valitsevas seisundis olevad operaatorid.

4.4	Euroopa digitaalarengu tegevuskava üks põhielemente puudutab mobiilside rändlust. Eesmärk on, et 2015. aastaks peaks rändlustasude ja riiklike tariifide vahe jõudma nulli lähedale, st kaotada keskpikas perspektiivis igasugused rändlusteenuste eritariifid.

4.5	Ent vaadeldavas määruses selline väljakuulutatud eesmärk ise formaalse sättena siiski ei sisaldu. Sellegipoolest ei jää rändlustariifide hinnapiirangute järjekordse alandamise tulemusel enam eriti marginaali riiklike ja rändlustasude vahel.

4.6

Kuigi praegune lähenemisviis, mille kohaselt kehtestatakse tasude vähendamised piirangute kindlaksmääramise kaudu, on viinud märkimisväärse hinnalanguseni (vt komitee koostatud tabelit), on see meede vaadeldava ettepanekuga saavutamas oma piire ega ole jätkusuutlik.

	Kõneteenused eurot/minut (käibemaksuta)			Lühisõnum eurot/SMS (käibemaksuta)		Andmed eurot/kilobait (käibemaksuta)
	Hulgi-hind	Tehtud kõne jaehind	Vastuvõetud kõne jaehind	Hulgi-hind	Jae-hind	Hulgi-hind	Jae-hind
Keskmine hind enne 1.9.2007		0,7692	0,417	—	—	—	—
Määrus (EÜ) nr 717/2007
Maksimaalne hind 1.9.2007–31.8.2008	0,30	0,49	0,24	—	—	—	—
Maksimaalne hind 1.9.2008–30.6.2009	0,28	0,46	0,22	—	—	—	—
Maksimaalne hind 1.7.2009–30.6.2010	0,26	0,43	0,19	0,04	0,11	1,00	—
Määrus (EÜ) nr 580/2008
Maksimaalne hind 1.7.2010–30.6.2011	0,22	0,39	0,15	0,04	0,11	0,80	—
Maksimaalne hind 1.7.2011–30.6.2012	0,18	0,35	0,11	0,04	0,11	0,50	—
Maksimaalne hind 1.7.2012–30.6.2013	0,14	0,32	0,11	0,03	0,10	0,30	0,90
Määruse ettepanek KOM(2011) 402
Maksimaalne hind 1.7.2013–30.6.2014	0,10	0,28	0,10	0,03	0,10	0,20	0,70
Maksimaalne hind 1.7.2014–30.6.2015	0,06	0,24	0,10	0,02	0,10	0,10	0,50
Maksimaalne hind 1.7.2015–30.6.2016	0,06	0,24	0,10	0,02	0,10	0,10	0,50
Maksimaalne hind 1.7.2016–30.6.2022	0,06	Ei kohaldata (1)	Ei kohaldata (1)	0,02	Ei kohal-data (1)	0,10	Ei kohal-data (1)

4.7

Hindade alandamine ei võimalda lahendada rändlusteenuste turul jätkuvalt esinevaid struktuurilisi probleeme. Seetõttu avaldab komitee heameelt selle üle, et uue määruse ettepanekus sisalduvad lisaks hinnaeeskirjadele ka struktuurilised sätted, mis kohustavad koduteenuseosutajaid võimaldama oma abonentidele alates 1. juulist 2014 juurdepääsu mis tahes vastastikku seotud alternatiivse rändlusteenuseosutaja kõne-, SMS- ja andmeside-rändlusteenustele.

4.8

Kuigi komitee kiidab põhimõtteliselt sellise sätte heaks, on ta siiski mures selle pärast, et antud meede võib ehk kaasa tuua klientide ülemäärase suunamise suurte, turgu valitsevas seisundis olevate rühmade poole väikeste mobiilsideoperaatorite arvelt, seda enam, et viimaste kulud kavandatud meetme tehniliseks rakendamiseks ja turustamiseks osutuvad püsikulude tõttu tunduvalt suuremaks.

4.9	Komitee palub komisjonil tagada, et läbipaistvus oleks lõpptarbija jaoks tagatud, vaatamata täiendavate ettevõtjate kaasamisele mobiilsideteenuse pakkumisse.

4.10

Kuigi komisjoni ettepanek laiendada turulepääsu piiriüleseid rändlusteenuseid osutavatele ettevõtjatele (Mobile Virtual Network Operators / MVNO) võiks veelgi kaasa aidata konkurentsivõime parandamisele, väljendab komitee kahetsust selle üle, et täitmata jäeti Euroopa Parlamendi 2005. aasta nõudmine uurida määruse mõju ühenduse väikestele mobiilsideoperaatoritele ja nende positsioonile rändlusturul tervikuna.

4.11	Samuti peab komitee nentima, et vaadeldavale ettepanekule lisatud mõjuanalüüsi ja mõjuhinnangu kokkuvõttest ei selgu sugugi, milline võiks olla uute meetmete oodatav mõju tööhõivele ja/või töötingimustele kõnealuses sektoris. Seetõttu soovib komitee täiendavate analüüside koostamist.

4.12	Mis puutub väljuvatesse rändluskõnedesse, siis palub komitee teatud liikmesriikides toimunud muutusi arvestades alandada minimaaltasuga maksustatava kõneperioodi kestuse ülempiiri, milleks praegu on 30 esimest sekundit.

Brüssel, 26. oktoober 2011

Euroopa Majndus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) tingimusel, et on tekkinud piisavalt suur konkurents

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/134

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse energiatõhusust ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ”

KOM(2011) 370 lõplik – 2011/0172 (COD)

2012/C 24/30

Raportöör: André MORDANT

Kaasraportöör: Thierry LIBAERT

15. juulil 2011 ja 1. augustil 2011 otsustasid Euroopa Parlament ja nõukogu vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 194 lõikele 2 ja artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse energiatõhusust ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ”

KOM(2011) 370 (lõplik).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 7. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 165, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 6.

1. Soovitused ja järeldused

1.1 Komitee soovitab nõukogule ja Euroopa Parlamendile, et komisjon hindaks võimalikult kiiresti ja igal juhul enne 2014. aastat, kas EL tõenäoliselt saavutab oma 20 % energiasäästu eesmärgi ning suunata jõupingutused tegelike tulemuste saavutamisele.

1.2 Komitee palub komisjonil tutvustada ja edendada liikmesriikide häid tavasid, eelkõige hoonestuse energiatõhususe parandamise valdkonnas.

1.3 Komitee soovitab komisjonil leida võimalusi täiendavate ELi rahastamisvahendite eraldamiseks meetmetele, mis peaksid aitama saavutada direktiivi eesmärke, ning toetada nende meetmete rakendamist.

1.4 Komitee palub komisjonil uurida kiiresti küsimust, miks olemasolevaid ressursse nii vähe kasutatakse, ning vajadusel vaadata läbi rahastamiseeskirjad. Komisjon peaks ühtlasi ka uurima, kuidas saaks suurendada hiljuti loodud energiatõhususe fondi rolli nii rahastamisallikate kui ka abikõlblikkuskriteeriumide osas, mis peaksid aitama kaasa keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide saavutamisele.

1.5 Samuti palub komitee komisjonil uurida võimalust laiendada oma ettepanekut, mis käsitleb Euroopa 2020. aasta strateegia võlakirjade kasutamist projektide rahastamiseks, ka sellistele projektidele, mis aitavad saavutada kõnealuse direktiivi eesmärke.

1.6 Komitee palub komisjonil hinnata kiiresti tööstuses esineda võivat kasutamata potentsiaali seoses energiatõhususega, et määratleda asjakohased meetmed, mis tuleks vastu võtta.

1.7 Komitee soovitab komisjonil uurida, mil määral ja millistel tingimustel oleks võimalik CO2 heitkoguste ja teiste (BREF-dokumentides määratletud) heitgaaside heidete võrdlusuuringuid kasutada nagu tööstusheiteid käsitleva direktiivi puhul ja neid koostada sellise juhtimissüsteemi raames, kuhu oleksid kaasatud kõik asjaomased sidusrühmad, sealhulgas tööandjad, ametiühingud ja valitsusvälised organisatsioonid.

1.8 Komitee soovitab muuta arukate arvestite kasutuselevõtu tingimused rangemaks, et pidada kinni energia universaalsuse ja kasutajale kättesaadavuse ning isikuandmete kaitse põhimõtetest.

1.9 Komitee soovib, et kõnealuse direktiivi ettepanekus sätestataks, et liikmesriigid leevendavad meetmete kulude tagajärgede avaldumist lõpptarbijate arvetel, eelkõige seoses arukate arvestitega tekkivate võimalike kulude korral, ning tagavad, et kõik need meetmed oleksid madala sissetulekuga kodumajapidamistele vastavalt liikmesriikide määratletud korrale tasuta.

1.10 Komitee palub komisjonil aidata kaasa sellele, et Euroopa ettevõtlus- ja töönõukogude pädevusi laiendataks energiatõhususele, et võimaldada direktiivi eesmärkide saavutamine.

1.11 Komitee palub komisjonil määratleda täpsemalt mõiste „väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted” nii suuruse kui tegevusala poolest, vältides liiga üldist definitsiooni, mille tagajärjel ei oleks suur osa ettevõtetest kohustatud läbi viima energiaauditeid ega osalema direktiivi eesmärkide poole püüdlemises.

1.12 Komitee palub komisjonil tagada, et transpordisektor oleks paremini integreeritud ja et kõnealuse direktiivi raames kavandataks meetmeid, mis aitaksid kaasa seatud eesmärkide saavutamisele.

1.13 Komitee palub komisjonil nõuda liikmesriikidel kaaluda enamate ja vajaduse korral siduvate meetmete võtmist kogu oma hoonestuse suhtes ning nõuab vastavasisulise arvulise eesmärgi kehtestamist, millega kaasneksid rahastamisvahendid, asjakohased stiimulid ja kõrvalmeetmed.

1.14 Komitee palub komisjonil anda panus ELi tasandi koordineerimisse, mida vajatakse kooli- ja ülikooli õppekavade, koolitus- ning teadus- ja arendusprogrammide parandamiseks, et need oleksid vastavuses direktiivi väljakutsete ja eesmärkidega ning soodustaksid sellealast partnerlust.

1.15 Komitee rõhutab, et piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel võib olla tähtis roll seoses energiaaudititega, et aidata eraisikutel oma eluaseme energiatõhusust parandada ja neid selleks julgustada.

1.16 Komitee arvates on tarbijatel otsustav osa energiatarbimise vähendamisel. Euroopa Komisjonil tuleb tagada riiklike tegevuskavade olemasolu tarbijate kohustamiseks ja mobiliseerimiseks kõnealuses valdkonnas, et saavutada võimalikult häid tulemusi nii igale tarbijale kui ka kogu ühiskonnale. Energiatõhusust soodustavate poliitikameetmetega peavad kaasnema asjakohased (rahalised) stiimulid, mis oleksid tarbijatele atraktiivsed ja teeksid kõnealused meetmed neile vastuvõetavaks. Ebasoodsas olukorras olevate tarbijarühmade vajadustega arvestamine peab olema kõigi energiatõhususe alaste meetmete lahutamatu osa.

2. Sissejuhatus

Arvamuses käsitletakse energiatõhususe direktiivi ettepanekut (KOM(2011) 370 lõplik), tuginedes kehtivatele direktiividele koostootmise ja energiateenuste kohta, mis soovitakse hõlmata üheainsa üldise õigusaktiga energiatõhususe kohta energiaga varustamisel ja energia lõpptarbimisel.

3. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv energiatõhususe kohta, millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ – põhisisu

3.1 EL on seadnud eesmärgi saavutada primaarenergia 20 % sääst aastaks 2020 ning see on üks viiest põhieesmärgist Euroopa 2020. aasta aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegias.

3.2 Komisjoni viimaste hinnangute järgi, milles on arvesse võetud liikmesriikide poolt seoses Euroopa 2020. aasta strateegiaga seatud riiklikke 2020. aasta energiatõhususe eesmärke, suudab EL 2020. aastaks saavutada 20 % eesmärgist üksnes poole. Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlament on kutsunud komisjoni üles vastu võtma uue ambitsioonika energiatõhususe strateegia, et otsustavalt tegutsedes kasutada ära olemasolevad suured säästuvõimalused.

3.3 Energiatõhususe teemale uue hoo andmiseks esitas komisjon 8. märtsil 2011 uue energiatõhususe kava, milles on sätestatud meetmed energiatarnetes ja -kasutuses suurema säästu saavutamiseks.

4. Üldmärkused direktiivi ettepaneku kohta

4.1 Käesolev arvamus tugineb komitee 14. juuli 2011 arvamusele CESE 1180/2011 teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Energiatõhususe kava 2011” ning täiendab seda. Komitee tuletab eriti meelde kõnealuses arvamuses väljendatud seisukohti soojuse ja elektri tootmise, koostootmise (punkt 5.3) ja energiateenuste (punkt 5.4) kohta. Lisaks tuletab komitee meelde oma ettepanekut uurida hoonete energiatõhususe sertifitseerimise, kodumasinate ökomärgistamise ja arukate arvestite suhtes praegu kehtivate õigusaktide toimivust ja vajadusel neid muuta.

4.2 Komitee toetab direktiivi ettepaneku taotlust ja eesmärke, millega soovitakse kehtestada „ühine raamistik energiatõhususe edendamiseks Euroopa Liidus, et tagada liidu eesmärgi täitmine saavutada primaarenergia sääst 20 % aastaks 2020 ja rajada teed edasisele energiatõhususe parandamisele pärast seda tähtaega”. Komitee on veendunud selles, kui oluline on edendada Euroopa Liidus energiatõhusust, kuna palju potentsiaali on veel kasutamata ja seatud eesmärgi saavutamine oleks ELile kasulik nii keskkonnaalasest kui ka majanduslikust ja sotsiaalsest aspektist. Komitee tunnistab, et viimastel aastatel on tehtud arvukaid seaduslikke ja muid algatusi keskkonnasõbralike ehitiste ja ehitustoodete kohta. Sellegipoolest näib puuduvat üldine lähenemisviis keskkonnasõbralikule ehitamisele, millest tuleneb tegevuse kooskõlastamise puudulikkus ja ressursside raiskamine. Oleks kasulik, kui Euroopa Komisjon avaldaks keskkonnasõbralikku ehitamist käsitleva rohelise raamatu, millega oleksid hõlmatud kõik ehitust ja ehitusmaterjale puudutavad algatused.

4.3 Komitee toetab direktiivi ettepanekus kavandatud koostootmisdirektiivi 2004/8/EÜ ja energiateenuste direktiivi 2006/32/EÜ kehtetuks tunnistamist ja nende sisu läbi vaatamist ja ühendamist, kuna selline integreeritud lähenemine võib soodustada koosmõju, eelkõige soojuse ja elektri koostootmise valdkonnas, ning seega aidata kaasa seatud eesmärkide saavutamisele. Komitee leiab, et samuti tuleks uurida transpordisektori paremat integreerimist ja kõnealuse direktiivi raames kavandatavaid meetmeid, millega toetatakse seatud eesmärgi saavutamist.

4.4 Komitee leiab, et eesmärk saavutada 2020. aastaks primaarenergia sääst 20 % on määrava tähtsusega, ja soovitab tagada, et komisjon hindaks juba 2013. aastal seda, kas EL suudab kehtivate õigusaktide raames selle eesmärgi saavutada. Komitee soovitab suunata jõupingutused tegelike tulemuste saavutamisele.

4.5 Võttes arvesse töökeskkonna olulisust kavandatavate meetmete välja töötamisel ja rakendamisel, avaldab komisjon kahetsust, et ettepanekus ei viidata töökeskkonnale ega vajadusele edendada töökohtades sotsiaaldialoogi seatud eesmärkide saavutamiseks. Töötajate kaasatus ja osalemine energiatõhususe programmides on tõepoolest esmatähtis eesmärkide saavutamiseks, samuti nagu asjakohaste haridus- ja koolitusprogrammide väljatöötamine ja elluviimine ning meetmete võtmine heade töötingimuste loomiseks ja töötervishoiu ja -ohutuse tagamiseks. Töötajaid tuleb nendest aspektidest teavitada ja nendega tuleb sel teemal konsulteerida sotsiaaldialoogi raames, mida on vaja edendada.

4.5.1 Lisaks soovitab komitee – analoogiliselt direktiivile 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta – võtta vastu lisa, milles käsitletakse direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate teenuseosutajate sertifitseerimist ja kvalifikatsiooni.

4.6 Komitee on mures vajalike investeeringute rahastamise pärast. Ehkki nagu arvamuse CESE 1180/2011 punktis 6.5.1 märgitakse, et paljudel juhtudel näib ELi rahastamisvahendite osakaal stiimulina toimimiseks liiga väike, siis kõnealuse ettepaneku seletuskirja punktis 4 piirdutakse ainult kinnitusega, et direktiivi rakendamisel „kasutatakse […] olemasolevat eelarvet ning see ei avalda mõju mitmeaastasele finantsraamistikule.” Mõistagi on oluline kasutada võimalikult palju olemasolevaid finantsvahendeid, ent peab tunnistama fakti, et need on ebapiisavad, kuna liikmesriigid ja piirkonnad kasutavad struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondi olemasolevaid vahendeid vähe. Komitee on veendunud, et seatud eesmärkide saavutamiseks peaks komisjon

—	uurima olemasolevate ressursside vähese kasutamise põhjuseid ning vajadusel vaataks läbi rahastamise eeskirjad. See on veelgi pakilisem ja olulisem praeguses riigieelarvete kärbete kontekstis, kusjuures kärped tulenevad muu hulgas ELi tasandil võetud säästukavade otsustest;

—	uurima, kuidas saaks suurendada hiljuti loodud energiatõhususe fondi rolli nii rahastamisallikate kui ka abikõlblikkuskriteeriumide osas, mis peaksid aitama kaasa keskkonnaalaste, majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamisele;

—	uurima võimalust laiendada oma ettepanekut, mis käsitleb Euroopa 2020. aasta strateegia võlakirjade kasutamist projektide rahastamiseks, ka sellistele projektidele, mis aitavad saavutada kõnealuse direktiivi ettepaneku eesmärke;

—

uurima teisi võimalikke rahastamismehhanisme ja nende seas ka nii-öelda kolmandate investorite süsteeme, mis pakuksid eelrahastamist ja mis saaksid oma investeeringu tagasi eluasemete energiatõhusamaks renoveerimise kaudu saavutatud energiasäästu kaudu. Sellega seoses toetab komitee komisjoni ettepanekut kasutada energiateenuste ettevõtteid (ESCO) muu hulgas arukate arvestite kasutuselevõtul.

4.7 Komitee rõhutab, et dokumendi „Energiatõhususe kava 2011” alusel moodustavad avaliku sektori hooned ELi hoonestusest üksnes 12 %. Komitee rõhutab sellega seoses ülejäänud hoonestuse olulisust ja soovitab liikmesriikidel kaaluda ulatuslikumate ja võib-olla siduvate meetmete võtmist kogu oma hoonestuses ja palub komisjonil määratleda selline eesmärk, millega kaasneksid rahastamisvahendid, asjakohased stiimulid ja kõrvalmeetmed. See on veelgi vajalikum seetõttu, et – nagu rõhutatakse direktiivi ettepaneku punktis 15 – „olemasolevad hooned on üks suurimaid võimaliku energiasäästu allikaid. Pealegi on hooned olulised ELi kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgi saavutamiseks, et 2050. aastaks vähendada heidet 80–95 % võrreldes 1990. aastaga.” Lisaks toonitab komitee, et ELi hoonestuse energiatõhusamaks renoveerimine

—	võimaldaks luua ELis palju töökohti, mille kvaliteet tuleks tagada tugevdatud sotsiaaldialoogi kaudu ja mis tuleks luua tänu kohandatud haridus- ja koolitusprogrammidele;

—	tooks riikidele ka tulu (eelkõige tänu töötuse vähenemisele ja maksutulu suurenemisele);

—	toetaks ELi majanduse elavdamist;

—	võimaldaks samuti saavutada sotsiaalseid eesmärke madala ja keskmise sissetulekuga kodumajapidamistele suunatud erimeetmete abil, aidates vähendada nende energiaarveid tänu kütteks ja valgustuseks vajatava energia koguse vähenemisele.

5. Konkreetsed märkused

5.1 Artiklis 4, millega kehtestatakse liikmesriikidele kohustus renoveerida avaliku sektori asutustele kuuluvate hoonete üldpõrandapinnast igal aastal 3 %; viidatakse sellistele hoonetele, mille kasulik üldpõrandapind on üle 250 m2. Komitee leiab, et see kohustus peaks kehtima ka ELi institutsioonidele kuuluvate hoonete suhtes. Lisaks väljendab komitee kahtlusi seoses 250 m2 miinimumpinnaga ja tunneb huvi, kas selle piirangu tagajärjel ei jääks renoveerimiskohustusest välja sotsiaalkortereid pakkuvad asutused, kuna sotsiaalkorterite kasulik pind on sageli väiksem. Seatud energiatõhususe eesmärkide poole püüdlemisel on siiski oluline pidada silmas ka sotsiaalset eesmärki ja määratleda meetmed, mis aitaksid kaasa ebasoodsas olukorras olevate majapidamiste energiaarve vähendamisele tänu nende kasutuses oleva korteri energiatõhusamaks renoveerimise üleskutsele.

5.1.1 Võttes arvesse praegust majandusolukorda, võivad aga artiklites 4 ja 6 sätestatud eesmärgid jääda kehtestatud tähtaja jooksul saavutamata. Igal juhul on olulisem pikaajalisem energiasääst. Komitee arvates peaks komisjon kaaluma Euroopa solidaarsuse rakendamist liikmesriikide suhtes, kes ei suuda üksi neid eesmärke saavutada.

5.2 Artiklis 6 kavandatud energiatõhususkohustuste süsteemid on võib-olla küll vajalikud, ent toovad kaasa kulusid. Komitee peab vajalikuks leevendada meetmete kulude tagajärgede avaldumist lõppklientide arvetel (vt arvamus CESE 1180/2011, punkt 4.5.5). Komitee leiab, et energiatõhusamaks renoveerimine peaks olema madala sissetulekuga kodumajapidamistele tasuta, nagu ta rõhutab sellesama arvamuse CESE 1180/2011 punktis 6.7.2.

5.3 Artikli 7 lõikes 1 sätestatakse, et liikmesriigid julgustavad muu hulgas väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid läbi tegema energiaauditeid. Komitee peab sellega seoses vajalikuks määratleda „väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate” mõiste artiklis 2.

5.4 Artikli 7 lõikes 2 sätestatakse, et ettevõtetes, mida ei käsitleta „väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatena”, tehakse energiaauditid hiljemalt 30. juuniks 2014 ning seejärel iga kolme aasta tagant viimasest energiaauditist arvates. Nagu komitee märgib ka arvamuse CESE 1180/2011 punktis 5.5.1, võib tööstuses veel esineda kasutamata potentsiaali seoses energiatõhususega, ehkki on tehtud edusamme ja ELi tasandil on juba võetud meetmeid, nagu näiteks heitkogustega kauplemise süsteem, mis on suunatud energiamahukale tootmisele. Selleks, et määratleda võimalikult kiiresti tööstuses kasutamata potentsiaal ja asjakohased meetmed, mis tuleks sellega seoses vastu võtta, teeb komitee järgmised ettepanekud:

—	teostada aegsasti ja tõhusalt energiaauditeid;

—	laiaulatuslikult toetada, kasutada ja levitada traditsioonilisi ja uusi vahendeid, mis lihtsustavad energiatõhususe sihipärast ja järjepidevat parandamist nii energiamahukates tootmisettevõtetes kui ka VKEdes;

—

auditid hõlmavad nii juhtimise kui struktuuri küsimusi. Juhtimises on muutusi suhteliselt lihtne sisse viia, kuid struktuurilised muutused (põrandad, katused, hoone funktsiooni muutus, rasked ehitusmaterjalid) on kallid ja aeganõudvad, eeskätt kuna auditi soovituste rakendamine eeldab kulude-tulude uuringut ja rakenduskava, et valmistada ette kindlate parameetrite ja eelarvega pakkumismenetlus. Lisaks neile piirangutele on sageli vaja lubasid, mis teeb renoveerimisprotsessi märkimisväärselt pikemaks. Neil põhjustel on vaja võimaldada juhul, kui auditi käigus soovitatud muudatused nõuavad suuremaid renoveerimistöid, pikendada nende läbiviimiseks ettenähtud tähtaega;

5.4.1 töötajate osalemine on energiatõhususe parandamiseks väga oluline. Ilma nende teadmiste, kogemuste ja põhendumiseta ei ole võimalik tulemusi saavutada. Seetõttu soovitab komitee uurida, mil määral ja millistel tingimustel oleks võimalik CO2 ja teiste heitgaaside (endise IPPC-direktiivi ja 2010. aastal vastuvõetud tööstusheiteid käsitleva direktiivi (Industrial Emissions Directive – IED) rakendamist toetavad, Sevillas asuva Tulevikutehnoloogiate Instituudi koostatud BREF-dokumendid, mida kasutatakse ka heitkogustega kauplemise süsteemis ja mis sisaldavad energiatõhususe võrdlusaluseid) heidete võrdlusuuringuid kasutada samuti kõnealuse direktiivi puhul ja neid koostada sellise juhtimissüsteemi raames, kuhu oleksid kaasatud kõik asjaomased sidusrühmad, sealhulgas tööandjad, ametiühingud ja valitsusvälised organisatsioonid. Sel viisil oleks võimalik olukorra määratlemisel ja ettepanekute koostamisel sellise juhtimissüsteemi raames võtta arvesse kavandatavate energiatõhususmeetmete kulusid ja eeliseid, sealhulgas sotsiaalne ja tööhõivealane mõõde, mõju töötingimustele, sotsiaalsed analüüsid ja normid, prognoositavate tööhõive- ning kvalifikatsioonide ja tööalase koolituse vajaduste hindamise vahendid ning selleks vajaminevad süsteemid.

5.5 Artikli 8 lõikes 1 tuuakse välja tingimused, mida tuleb arukate arvestite kasutuselevõtul täita. Komitee peab neid tingimusi ebapiisavaks. Komitee soovib, et iga riik viiks oma õiguslikus kontekstis läbi põhjaliku eelneva uuringu seoses selliste arvestite kulude ja eelistega, ning leiab, et uuringus tuleks arvesse võtta tehnilist teostatavust ja kulutõhusust arukate arvestite paigaldajatele, k.a hooldus-, haldus- ja asendamiskulud, selliste arvestite võimalikke ohte seoses kohustusega pidada kinni energia universaalsuse ja tarbijale kättesaadavuse põhimõtetest ning samuti isikuandmete kaitse põhimõttest. Elektri puhul on selline uuring lisatud 13. juuli 2009 direktiivi 2009/72/EÜ lisa I punktis 2 viidatud majanduslikku hinnangusse.

5.6 Artikli 10 lõikes 1 sätestatakse kohustus kehtestada riiklik kütte- ja jahutuskava. See peaks hõlmama konkurentsiaspekte, et käsitleda konkurentsivastaste kaugküttemonopolide tegevusest tuleneda võivaid probleeme.

5.7 Komitee rõhutab väga konkreetselt seda, kui oluline on arendada riigiasutuste või eraettevõtete pakutavaid energiateenuseid, mis on suunatud nii ettevõtete, asutuste kui ka eraisikute jaoks kõige energiatõhusamate lahenduste ellu viimisele. ELi rahastamine peaks võimaldama neid edasi arendada, muutes need üldhuvi tingimuste alusel kättesaadavaks eraisikutele ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele.

5.8 Juriidilisest aspektist on energiatõhususe lepingud – mida on komisjoni tekstis küll mainitud, ent seoses riigiasutustega sõlmitud lepinguliste suhetega – üks vahend liikuda süstemaatiliselt üha suurema energiatõhususe poole.

5.9 Artikliga 1 tuleks reguleerimisalast välja jätta ajaloolised hooned, kuna praktilised ja esteetilised probleemid, muuhulgas seoses tõhusate arvestite paigaldamisega, on ajalooliste hoonete puhul üldiselt palju suuremad. Näiteks kultuuripärandi säilitamist käsitlevate õigusaktidega keelatakse ajaloolise hoone omanikul sageli paigaldada uusi energiahaldussüsteeme. Liikmesriikidel peaks olema õigus otsustada ise igal konkreetsel juhul, millal teha konkreetse ajaloolise hoone osas erand ja võtta kasutusele paindlikumad lahendused.

Brüssel, 26. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/139

KOM(2011) 222 lõplik

2012/C 24/31

Raportöör: Jorge PEGADO LIZ

19. aprillil 2011 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Avatud internet ja võrgu neutraalsus Euroopas””

KOM(2011) 222 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 7. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.-27. oktoobril 2011 (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 151, erapooletuks jäi 1.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Avatud interneti ja võrgu neutraalsuse – nn võrguvabaduse – kontseptsioon on ülitähtis iga määruse puhul, mille eesmärk on tagada vabadus kasutada internetti kommunikatsioonivahendina.

1.2 Avatud interneti ja võrgu neutraalsuse tagamist on mitmes olulises dokumendis tunnustatud kui üht põhilist poliitilist eesmärki ELi tasandil ning see on eraldi poliitilise eesmärgina toodud välja digitaalarengu tegevuskavas, ühes ELi 2020. aasta strateegia tähtsamatest sammastest.

1.3 Seepärast väljendab komitee heameelt komisjoni teatise üle, mille eesmärk on jälgida turu- ja tehnoloogiaarengu mõju nn võrguvabadusele. Teatis ei vasta kahjuks komitee õigustatud ootustele.

1.4 Komisjon tunnistab, et teatud olukorrad võivad viia nende põhimõtete rikkumiseni, ent meetmete võtmise asemel nende kaitseks soovitab komisjon oodata ja vaadata.

1.5 Arvestades selle küsimuse aktuaalsust Euroopa majandusliku ja sotsiaalse tuleviku jaoks, soovitab komitee tungivalt sätestada avatud interneti ja võrgu neutraalsuse põhimõtted võimalikult kiiresti ametlikult ELi õigusaktides, pidades alati silmas tehnoloogia arengut (ajakohast tehnikat) selles valdkonnas.

1.6 Komitee on veendunud, et praegu on õige aeg määratleda avatud ja neutraalse interneti tagamise põhimõtted, ning esitab soovitused rea põhimõtete kohta, mis tuleks tema arvates vastu võtta, nagu märgitakse alapunktis 7.12.

1.7 Komitee leiab ka, et need põhimõtted on ülimalt tähtsad interneti edasiseks arenguks. Internet on ühelt poolt vahend selleks, et saada paremaks kodanikuks, võttes aluseks ELi põhiõiguste harta, ning teiselt poolt tähtis tingimus Genfis (2003) ja Tunises (2005) määratletud infoühiskonna maailma tippkohtumise eesmärkide saavutamiseks.

1.8 Komitee leiab, et kiire tegutsemine selles vallas on otsustav Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks, digitaalarengu tegevuskava rakendamiseks ja siseturu paremaks elluviimiseks, ning tunneb heameelt volinik Neelie Kroesi hiljutiste sellesisuliste avalike sõnavõttude üle.

1.9 Komitee nõuab seega, et Euroopa Parlament ja liikmesriigid läheneksid võrguvabaduse kaitsmisele proaktiivselt, ning eeldab, et komisjon käitub samamoodi.

2. Komisjoni teatise põhisisu ja kokkuvõte

2.1 Teatis on poliitiline dokument, millega Euroopa Komisjon täidab 2009. aasta telekommunikatsioonireformipaketiga (1) kaasnenud deklaratsioonis antud lubaduse jälgida „turu- ja tehnoloogiaarengu mõju nn võrguvabadusele, teavitades Euroopa Parlamenti ja nõukogu enne 2010. aasta lõppu täiendavate suuniste vajalikkusest”.

2.1.1 Deklaratsioonis väljendas Euroopa Komisjon, et peab sõnaselgelt väga oluliseks „interneti avatuse ja neutraalsuse säilitamist, võttes täiel määral arvesse kaasseadusandjate praegust soovi säilitada võrgu neutraalsus kui riigi reguleerivate asutuste edendatav poliitiline eesmärk ja reguleerimispõhimõte”.

2.2 Meenutagem, et Euroopa digitaalarengu tegevuskavas nimetas komisjon, et jälgib tähelepanelikult avatud ja neutraalse internetiga seotud uute õigusnormide rakendamist (2).

2.3 Teatises antakse ülevaade komisjoni läbiviidud avalikust arutelust ja teabekogumisest 2010. aastal (3) ning komisjoni ja Euroopa Parlamendi korraldatud ühisest tippkohtumisest 11. novembril 2011 (4).

2.4 Komisjoni järeldus on, et praegu ei tuleks meetmeid võtta, kuna puuduvad piisavad tõendid vajaduse kohta täiendavate õigusaktide järele.

2.4.1 Konsulteerimise käigus nimetasid mitmed sidusrühmad ja elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud amet (BEREC), et mõned internetiteenuse osutajad on piiranud, blokeerinud või nõudnud teatud liiki andmeedastuse puhul diskrimineerivaid hindu (5).

2.4.2 Komisjon loodab siiski, et lepinguid, (6) läbipaistvust, (7) operaatori vahetamist (8) ja teenuse kvaliteeti (9) käsitlevad eeskirjad, mis on osa ELi elektroonilise side läbivaadatud raamistikust, peaksid aitama saavutada konkurentsivõimelisi tulemusi.

2.4.3 Komisjon on lisaks arvamusel, et tuleks anda piisavalt aega kõnealuste sätete rakendamiseks ja vaadata, kuidas need praktikas toimivad (10).

2.5 Teatises ei ole selgelt määratletud olulised mõisted, nagu neid võiks Euroopa õigusaktides tõlgendada. Seal öeldakse koguni, et „mõistet „võrgu neutraalsus” ei ole täpselt määratletud”.

2.5.1 Selle asemel käsitletakse neid kahte terminit koos ja ELi õiguslik seisukoht nende terminitega seoses võetakse kokku viitega raamdirektiivi artikli 8 lõike 4 punktile g, mis kohustab riigi reguleerivaid asutusi tagama lõppkasutajatele võimaluse pääseda juurde nende valitud teabele ja seda levitada või kasutada rakendusi ja teenuseid (vastavalt kohaldatavatele õigusnormidele) (11).

2.6 Teatise lõpus kohustub komisjon avaldama BERECi täiendava uurimistegevuse tulemused internetiteenuse osutajate tavade kohta, mis võivad eirata konkurentsireegleid ning olla vastuolus avatud ja neutraalse interneti põhimõttega. Kui täheldatakse märkimisväärseid ja püsivaid probleeme ning komisjoni hinnangul on vaja täiendavat reguleerimist, nõustab komisjon nõukogu vajalike meetmete osas.

3. Millest me räägime?

3.1 Kõnealuste põhiterminite selgesõnalise määratluse puudumine on tõsine probleem. Ilma määratluseta ei ole võimalik esitada selgeid argumente ega selgeid juhiseid ei turule ega reguleerivatele asutustele sellealaste ELi õigusaktide kavandatava ulatuse kohta.

3.2 Avatud internet

3.2.1 Avatud internet on kontseptsioon, mis võeti kasutusele interneti algusaegadel ja World Wide Webi (veeb) loomisel, millega sai avaliku interneti sisu kõikjal maailmas kättesaadavaks kõigile, kellel on internetiühendus.

3.2.2 Avatud internet on põhimõte, mille kohaselt on kasutajatel vabadus kasutada avalikku internetiühendust, ilma et valitsus või internetiteenuse osutaja piiraks interneti sisu, aadresse, platvorme, internetiga seotud seadmeid ja kommunikatsiooniprotokolle.

3.2.3 Seda nimetatakse „avatuks” esiteks seepärast, et see kasutab tasuta, avalikkusele kättesaadavaid standardeid, mida saavad veebilehtede, rakenduste ja teenuste loomiseks kasutada kõik, ning teiseks seepärast, et see tegeleb kogu andmeedastusega enam-vähem ühtemoodi.

3.2.4 Avalikus internetis ei pea küsima luba ega maksma internetiteenuse osutajatele lisatasu, et teistega veebis ühendust saada. Uue innovaatilise teenuse loomisel ei ole vaja saada luba selleks, et seda kogu maailmaga jagada.

3.2.5 See vabadus suhelda ja teha uuendusi on interneti märkimisväärse edu võti.

3.2.6 Tegelikkuses ei ole suur osa avalikust internetist praegu enam avatud. Veeb on siiani avatud, kuid nutitelefonides kasutatavad rakendused, suhtlusportaalid, mida me külastame, ja tasuline infosisu, mida me ostame, on osa suletud internetist, millele pääseb ligi ainult konfidentsiaalse liidese ja rakendusliideste kaudu (12).

3.2.6.1 Riigid, (13) ettevõtted (14) ja võrguoperaatorid (15) piiravad üha enam juurdepääsu avalikule internetile või muudavad selle toimimist poliitilistel, tehnoloogilistel ja kaubanduslikel põhjustel.

3.2.7 Just avatud interneti kontseptsioon on põhjus, miks internet on viinud majandusvaldkonna innovatsiooni, demokraatliku osaluse, sõnavabaduse ja e-õppe tervesse maailma. Tegemist on ülimalt tähtsa kontseptsiooniga meie väärtuste – vabaduse, võrdsuse ja inimõiguste – jaoks, nagu sedastatakse ELi põhiõiguste hartas.

3.2.8 Ehkki seda ei ole otseselt nimetatud, käsitletakse avatud interneti põhimõtet elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste raamdirektiivi artikli 1 punkti 3 lõikes a ja artikli 8 punkti 4 lõikes g ning kodanike õiguste direktiivi 2009/136/EÜ põhjenduses 28.

3.3 Võrgu neutraalsus

3.3.1 Võrgu neutraalsuse põhimõte tuleneb avatud interneti kontseptsioonist. Ehkki avatud internet puudutab avatud standardeid ja vabadust olla ühendatud internetiga ja seda kasutada, siis võrgu neutraalsus puudutab interneti kasutajate ärilist kohtlemist internetiteenuse osutajate poolt. Selle eesmärk on kaitsta tarbijate õigusi vastavalt avatud interneti põhimõttele, ilma et võrguteenuse osutaja ülemääraselt ärilise sekkumisega häiriks.

3.3.2 Võrgu neutraalsuse põhimõte tähendab, et internetiteenust osutavad ettevõtted peaksid kohtlema kõiki sarnaste internetiandmete allikaid võrdselt ega tohiks teha ärilistel kaalutlustel vahet internetiliikluse eri liikidel.

3.3.2.1 See on põhimõte, mille kohaselt peaksid interneti kasutajad saama ise kontrollida, millist infosisu nad internetis vaatavad ja milliseid rakendusi nad kasutavad, ning internetiteenuse osutajatel ei tohiks lubada kasutada turuvõimu konkureerivate rakenduste või infosisu kitsendamiseks.

3.3.2.2 See põhimõte võib kokku sobida internetiliikluse haldamise meetmetega, seni kuni need meetmed ei ole diskrimineerivad, on tarbijate jaoks läbipaistvad ning neid võetakse selleks, et saavutada teenuste kvaliteeti puudutavad eesmärgid. Internetiliikluse haldamise meetmed ei tohi siiski motiveerida võrgustikku aeglasemalt arendama, et ressursside puudumise tõttu kõrgemat hinda nõuda.

3.3.3 Selle põhimõtte kohaselt peaks ühenduvuse turg olema infosisu ja rakenduste turust juriidiliselt eraldiseisev, mis tähendab seda, et mõlemal turul tegutsevad ettevõtted peavad kumbagi turu haldamise nõuetekohaselt eraldama.

3.3.4 See põhimõte võib aga olla ohus (16). Internetiteenuse osutajad saaksid kasutada oma seadmeid internetirakenduste ja -sisu (näiteks veebisaidid, teenused, protokollid) blokeerimiseks, eriti konkurentide puhul, või muuta oma ärimudelit nii, et see vähendab erinevate kasutajate juurdepääsu kvaliteeti ja ulatust. Sellised muutused ärimudelites võivad kaasa tuua ebaõiglase diskrimineerimise hindade ja teenuse kvaliteedi osas.

3.4 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee varasemad arvamused

3.4.1 Komitee on mitmes arvamuses võtnud nende kahe põhimõtte suhtes selgelt pooldava seisukoha, tuues põhjenduseks peamiselt vabaduse ja inimõigused; andmekaitse ja eraelu puutumatuse kaitse; demokraatliku ja koostööl põhineva valitsemistava; kaasamise ja õiguste suurendamise; uuendustegevuse ja majanduskasvu (17).

3.4.2 Juba arvamuses CESE 362/2011 ütles komitee järgmist: „Komitee on seisukohal, et võrgu neutraalsuse põhimõte on Euroopa internetiteenuste tuleviku seisukohalt keskse tähtsusega” (18).

4. Põhimõtete aluseks olev ökonoomika: seos Euroopa 2020. aasta strateegiaga ja digitaalarengu tegevuskavaga

4.1 Digitaalmajandus

4.1.1 Digitaalarengu tegevuskava juhtalgatuse (19) kaudu soovib Euroopa 2020. aasta strateegia (20) ära kasutada interneti ja digitaalmajanduse tohutut kasvupotentsiaali.

4.1.2 Praegu on internetiühendus kahel miljardil inimesel ning e-kaubanduses tehakse igal aastal tehinguid ligi 5,5 triljoni euro ulatuses. Internetiga seotud tarbimine ja kulud ületavad põllumajanduse ja energia valdkonna vastavad näitajad ning riikides, kus internet on laiemalt levinud, moodustas see 21 % SKP kasvust viimasel viiel aastal (21).

4.1.3 McKinsey hiljutine uurimus, (22) mis hõlmas ligi 5 000 VKEd, näitas, et veebikeskkonnas jõuliselt esindatud ettevõtted kasvavad enam kui kaks korda kiiremini kui ettevõtted, kes on veebikeskkonnas esindatud vähesel määral või ei ole seda üldse. Nad lõid ka enam kui kaks korda rohkem töökohti kui teised ettevõtted.

4.1.4 Et seda jõulist majanduskasvu ja muutuste esilekutsujat võimalikult hästi ära kasutada, tuleks teha kõik selleks, et ühelt poolt suurendada juurdepääsu internetile ja selle kasutamise vabadust ning teiselt poolt vähendada selle maksumust tarbijatele ja ettevõtetele.

4.2 VKEd, uuendustegevus, tööhõive ja majanduskasv

4.2.1 Euroopa 2020. aasta strateegia keskendub suures osas eelkõige ettevõtluskeskkonna parandamisele VKEde jaoks, et vähendada tehingute maksumust, motiveerida VKEde uuendustegevust ja toetada alustavaid ettevõtteid.

4.2.2 Igasugused poliitikameetmed, mis eiravad avatud interneti ja võrgu neutraalsuse põhimõtteid ning eelistavad suuri võrguoperaatoreid, põhjustades kannatusi nii Euroopa 23 miljonile VKEle (23) kui ka tarbijatele, vähendavad Euroopa suutlikkust muuta majandust ja ühiskonda, nii nagu seda on kavandatud Euroopa 2020. aasta strateegias.

4.3 Siseturg ja aus konkurents

4.3.1 Avatud interneti ja võrgu neutraalsuse põhimõtted, mis tagavad ausa konkurentsi ja motiveerivad uuendustegevust, on tähtsad ka tugeva digitaalse ühtse turu saavutamiseks (24).

5. Mõned võrguoperaatorid on võrgu neutraalsuse põhimõtte vastu

5.1 Mõned võrguoperaatorid on avaldanud riikide valitsustele, komisjonile ja Euroopa Parlamendile survet, et need aitaksid suurendada võrguoperaatorite internetiteenuste eest saadavat tulu (25). Nende väitel ei ole nad võimelised – juhul, kui nad ei loo infosisu pakkumisest uusi tuluvooge –, vajalikul määral investeerima, et tagada Euroopale vajalik kiire lairibaühendus (26).

5.1.1 Mõned eraõiguslikud võrguoperaatorid, kes võistlevad internetiühenduse turul ja taotlevad investeeringutelt lühiajalist tulu, suhtuvad hetkel ettevaatusega sellesse valdkonda investeerimisse, kuna nad ei pea seda piisavalt tulusaks äriks, eriti äärepoolsetes piirkondades.

5.2 Tänu Euroopa investeerimistoetustele, mille eesmärk on aidata pakkuda kiiret lairibaühendust (27) ja suurendada nõudlust läbilaskevõime järele, tulevad uued infrastruktuuride pakkujad siiski internetiühenduse turule. Kuna lairibaühenduse infrastruktuuri turg Euroopas on muutumas konkurentsivõimelisemaks, mõjub läbilaskevõimele ja teenuse pakkumise hinnale positiivselt nii maapealset kui ka traadita lairibaühendust puudutavate uute tehnoloogiate areng. Näiteks on käimas suured projektid kiire internetiühenduse tagamiseks eeskätt maapiirkondades, kasutades analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile üleminekul vabanevat digitaalset dividendi.

5.3 Probleem seisneb selles, et mõnede internetiteenuse osutajate ettepanek ärimudeli muutmiseks võrgu neutraalsuse põhimõtte eiramise teel suurendab kas internetisisu ja -teenuste maksumust või vähendab interneti avatust.

5.3.1 Kui võrgu neutraalsuse põhimõtet õnnestub õõnestada, lubades seeläbi internetiteenuse osutajatel klientide ja teenuse osutajate vahelist internetiliiklust maksustada, piirata või blokeerida, suureneb internetiteenuste maksumus, avaldades negatiivset mõju uuendustegevusele, majanduskasvule, tööhõivele ja Euroopa 2020. aasta strateegiale.

5.3.2 Ohus oleks koguni Genfis (2003) ja Tunises (2005) määratletud infoühiskonna maailma tippkohtumise eesmärkide ja aastatuhande arengueesmärkide (28) saavutamine.

6. KPN (29) ajendab looma võrgu neutraalsuse seadust Madalmaades

6.1 Komisjoni 19. aprilli teatises väidetakse, et puuduvad piisavad andmed selle kohta, nagu sekkuksid teenuseosutajad ärialase kasu saamise eesmärgil internetiliiklusse, mistõttu ei ole täiendavate õigusaktide sisseviimine võrgu neutraalsuse kaitsmiseks praegu õigustatud.

6.2 Hiljem, 10. mail viitas Madalmaade internetiteenuse osutaja KPN (30) siiski, et kavatseb alates juulist küsida klientidelt lisatasu ligipääsuks teatavatele internetirakendustele, nagu näiteks VoIP (Skype) ja SMSe asendav nutitelefonide rakendus WhatsApp.

6.2.1 Selgus, et KPN, nagu ka teised internetiteenuse osutajad, on kasutanud klientide internetiliikluse analüüsimiseks tehnoloogiat, mida nimetatakse interneti andmepakettide põhjalikuks kontrolliks (Deep Packet Inspection), (31) ning kavatseb küsida lisatasu programmi VoIP kõnede, rakenduse WhatsApp internetiliikluse ja muu infosisu eest, mida ta tahab piirata või millest kasu lõigata.

6.2.2 Kuna võrgu neutraalsuse eiramine oli nende strateegilistes huvides ning kuna selle põhimõtte järgimiseks puudus juriidiline nõue, kuulutas KPN avalikult, et kavatseb hakata teatud tüüpi internetiliiklust maksustama.

6.3 KPNi tegevuse ja edaspidiste kavatsuste avalikustamine vallandas Madalmaades poliitilise tormi, mille järgselt võeti riigi parlamendi alamkojas 22. juunil vastu esimene Euroopa õigusakt, mille eesmärk on kaitsta avatud interneti ja võrgu neutraalsuse põhimõtteid.

6.4 KPNi kavatsuse kinnitus tõendas selgelt, et mõnede võrguoperaatorite arvates ei kaitse elektroonilise side läbivaadatud raamistiku ega ELi konkurentsiõiguse sätted oluliselt võrgu neutraalsust.

7. Kas EL peaks kohe tegutsema või jääma äraootavale seisukohale?

7.1 Komisjon soovitab teatises jääda äraootavale seisukohale.

7.2 Teatises öeldakse, et muudetud õigusraamistiku ülevõtmine riiklikesse õigusaktidesse peaks pakkuma avatud interneti põhimõttele piisavat kaitset. Juhul, kui operaator seadust rikub, on riigi reguleerivatel asutustel selged volitused otsustavalt tegutseda.

7.3 Teatise kohaselt ei ole võrgu neutraalsuse põhimõtet siiski vaja jõustada. Selle asemel pakub komisjon, et piisama peaks konkurentsivõimelisest lairibaühenduse turust, millega kaasnevad läbivaadatud raamistikus sätestatud läbipaistvus ja tarbijate võimalus operaatorit vahetada.

7.4 Teatises antakse mõista, et parem oleks oodata, kas olemasolevad õigusaktid ja konkurentsitingimused kaitsevad piisavalt võrgu neutraalsuse põhimõtet, ning et eriõigusakti praegune rakendamine võiks negatiivselt mõjutada Euroopa internetimajanduse arengut, peletades eemale investeeringud või takistades teiste uuenduslike ärimudelite tekkimist.

7.5 Äraootava seisukoha pooldajad viitavad Euroopa internetiteenuste konkurentsivõimelisele turule, öeldes, et kui võrguoperaatorid hakkavad infosisu edastamise maksustamisel diskrimineerima, lähevad rahulolematud kliendid teise teenuseosutaja juurde.

7.5.1 Selle argumendi puhul alahinnatakse aga reaalseid raskusi, millega paljud kliendid operaatori vahetamisel silmitsi seisavad, (32) ning suurimate internetiteenuse osutajate ühise ettevõtmise ohtlikku mõju, kui nad kõik otsustaksid infosisu edastamist diskrimineerivalt maksustada.

7.6 61 % Euroopa internetiühendusega majapidamistest ostavad praegu internetiühenduse paketina, mis hõlmab interneti-, telefoni- ja televisiooniteenust. Lisaks ei ole 92 % teenuspaketi ostnud majapidamistest kunagi vahetanud operaatorit, ehkki 36 % on seda kaalunud (33). On selge, et arukate turustamistavade tõttu kasvab internetiteenuste osutajate turuvõim, mis aga mõjutab negatiivselt klientide operaatorivahetust – arukas turustamine nõrgendab tarbijate positsiooni. Arukas turustamine võimaldab internetiteenuse osutajatel oma positsiooni ära kasutada ja kasutada karistamatult võrgu neutraalsuse põhimõttega vastuolus olevaid tavasid, teenides seeläbi ülemäärast kasumit ja nõrgendades konkurentsi ja uuendustegevust. Seda saab peatada vaid õigusakti abil.

7.7 Igal juhul võtab uute elektroonilise side eeskirjade tõhususe hindamine kaua aega.

7.7.1 Arvestades, kui kaua aega läheb regulatiivmeetme arutamiseks, koostamiseks ja jõustamiseks ELi 27 liikmesriigis, ning arvestades, kui kiiresti hakkavad internetiteenuse osutajad uusi ärimudeleid tõenäoliselt kasutama, võib võrgu neutraalsuse kontseptsioon kaotada tähtsuse juba enne uue määruse valmimist.

7.8 Komitee teeb ettepaneku teistsuguseks, proaktiivseks lähenemiseks, võttes eelkõige aluseks ennetamise ja ettevaatuse põhimõtted, mida kirjeldatakse komitee eelmises arvamuses teemal „Proaktiivne õigus”, (34) ning tunneb heameelt volinik Neelie Kroesi hiljutiste avalike sõnavõttude üle, milles ta tundub seda lähenemisviisi toetavat.

7.9 Selle lähenemisviisi kohaselt tuleks avatud interneti ja võrgu neutraalsuse põhimõtted üheselt määratleda ja sätestada ametlikult ELi õigustikus, et toetada kodanike õigusi, nagu need on määratletud ELi põhiõiguste hartas.

7.10 Komisjon peaks sõnastama avatud ja neutraalse interneti põhimõtted pärast seda, kui ta on hoolikalt kaalunud eri sõnastusviise, konsulteerinud kõigi sidusrühmadega ja võtnud arvesse tehnoloogia arengut (ajakohast tehnikat) selles valdkonnas.

7.11 Ehkki avatud interneti põhimõtet käsitletakse ELi õigustikus enam-vähem piisaval määral raamdirektiivi (35) artikli 1 punkti 3 lõikes a ja artikli 8 punkti 4 lõikes g ja kodanike õiguste direktiivi põhjenduses 28 (36), tuleks seda teha selgemalt ja ühesemalt. Võrgu neutraalsuse põhimõtet ei ole aga ELi õigustikus määratletud, samuti ei ole seda piisaval määral käsitletud üheski sättes.

7.12 Komitee on oma arvamuse kujundamisel võtnud esmajoones aluseks Norra interneti neutraalsuse suunistes esitatud põhimõtete kokkuvõtte, (37) Euroopa Tarbijaliitude Ameti vastuse Euroopa Komisjoni konsulteerimisele võrgu neutraalsuse teemal, (38) Atlandi-ülese tarbijate dialoogi resolutsiooni võrgu neutraalsuse kohta (39) ning hiljuti vastu võetud Madalmaade õigusakti, (40) ning leiab seega, et nimetatud põhimõtete määratlus peaks sisaldama vähemalt järgmisi osi.

i)	Vaba juurdepääs kvaliteetsele internetile Euroopa Komisjon peaks vastavalt üldhuvi põhimõttele leppima kokku ühises internetiteenuse kvaliteedi miinimumstandardis ning tagama tõhusa järelevalve selle kohaldamise üle.

ii)

Interneti liiklusvoogude mittediskrimineerimine

Üldiselt ei tohiks üksikute andmevoogude käitlemisel teha neil infosisu, teenuse, rakenduse, seadme ega andmevoo päritolu- või sihtkohaaadressi alusel vahet. See kehtib kõigi võrgustiku punktide, sh ühenduspunktide kohta.

Sellest põhimõttest võib teha erandeid, tingimusel et järgitakse ettepanekus iii) sätestatud suuniseid.

iii)

Internetiliikluse haldamissüsteemide jälgimine

Erandi tegemisel ettepanekutes i) ja ii) nimetatud põhimõtetest ning piiramaks võimalikke kõrvalekaldeid neist, peavad internetiteenuse osutajad haldamissüsteemide kasutamisel kvaliteetse internetiühenduse tagamiseks järgima asjakohasuse, proportsionaalsuse, tõhususe, mittediskrimineerimise ja läbipaistvuse põhimõtteid.

iv)

Hallatavad teenused

Säilitamaks kõigi osalejate uuendussuutlikkust, peavad elektroonilise side operaatorid suutma turustada internetiühenduse kõrval nn hallatavaid teenuseid, tingimusel et selline teenus ei langeta internetiühenduse kvaliteeti alla teatavat rahuldavat taset ning et müüjad tegutsevad kooskõlas kehtiva konkurentsiõiguse ja sektoripõhiste määrustega.

Suurem läbipaistvus lõppkasutajate jaoks ja kindlaksmääratud standardteave

Internetiteenuse osutajate pakutavate teenuste ja rakenduste kohta antav teenuse kvaliteeti, võimalikke piiranguid ning internetiliikluse haldamise tavasid puudutav teave peab olema selge, täpne ja asjakohane. Komisjon peaks tagama tarbijate jaoks läbipaistvuse, sh selge teabe tingimuste kohta, õiguse kasutada mis tahes seaduslikke rakendusi ning võimaluse vahetada operaatorit. Euroopa Komisjon peaks edendama ühelt poolt tööstuse ja teiselt poolt riigi reguleerivate asutuste dialoogi ja tõhusaid kaasregulatsioonimehhanisme komisjoni egiidi all, et leppida kokku ELi-ülestes läbipaistvuse põhimõtetes ja standardteabes.

Brüssel, 26. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) ELT L 337, 18.12.2009.

(2) KOM(2010) 245 lõplik, 26.8.2010.

(3) http://ec.europa.eu/information_society/policy/ecomm/library/public_consult/net_neutrality/index_en.htm

(4) http://ec.europa.eu/information_society/policy/ecomm/library/public_consult/net_neutrality/index_en.htm

(5) Piiramine: internetiteenuse osutaja võib piirata oma ribalaiust, et tahtlikult vähendada konkreetsele kliendile osutatava teenuse kiirust teatud liiki andmeedastuse puhul. BERECi andmetel kasutasid teatavad teenuseosutajad Kreekas, Leedus, Poolas, Prantsusmaal, Ungaris ja Ühendkuningriigis piiramist võrdõigusvõrgu failijagamisel või voogvideoedastusel. Blokeerimine: internetiteenust osutav ettevõte võib tahtlikult blokeerida teatavate veebilehtede IP-aadressid, et internetiteenust kasutavad kliendid ei saaks teatavatele rakendustele ja teenustele ligi. BEREC teatas, et teatavad mobiilsideoperaatorid Austrias, Itaalias, Madalmaades, Portugalis ja Rumeenias blokeerivad IP-kõneteenuseid või küsivad nende eest lisatasu.

(6) Kodanikuõiguste direktiivi 2009/136/EÜ, millega muudetakse universaalteenuste direktiivi, artikli 20 punkti 1 lõige b.

(7) Kodanikuõiguste direktiivi 2009/136/EÜ, millega muudetakse universaalteenuste direktiivi, artikli 21 punkti 3 lõiked c ja d.

(8) Kodanike õiguste direktiivi 2009/136/EÜ põhjendus 47.

(9) Kodanikuõiguste direktiivi 2009/136/EÜ, millega muudetakse universaalteenuste direktiivi, artikli 22 punkt 3.

(10) 19. juulil 2011 algatas komisjon menetluse 20 liikmesriigi vastu seoses suutmatusega võtta läbivaadatud raamistik üle siseriiklikesse õigusaktidesse.

(11) Direktiiv 2009/140/EÜ, 25. november 2009, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ (ELT L 337, 18.12.2009).

(12) Rakendusliides (application programming interface, API) on kahe programmi vahele lisatud programmikood, mis tagab nende omavahelise ühenduse ja koostöö.

(13) Hiina juba kontrollib tulemüüri abil rangelt internetiühendust muu maailmaga, jälgib andmeedastust ega lase ligi paljudele veebilehtedele ja teenustele. Teised riigid, sh Iraan, Kuuba, Saudi Araabia ja Vietnam, on käitunud sarnaselt ning teised valitsused kontrollivad rangemalt, mida inimesed saavad internetis näha ja teha.

(14) „Apple’i mobiilseadmete kasutajad pääsevad paljudele internetiteenustele ligi pigem väikeste allalaaditavate tarkvararakenduste kui veebilehitseja abil. Apple on muutunud kontrollijaks, kuna otsustab, milliseid rakendusi ta lubab oma seadmetes. Kui rakendusi hakatakse kasutama teistes mobiilseadmetes ning koguni autodes ja televisioonis, hakkavad seda tegema ka teised ettevõtted.” The Economist, 2.9.2010.

(15) Uusi tuluallikaid otsivad internetiteenuse osutajad ja elektrooniliste sidevõrkude operaatorid kasutavad tehnoloogiat interneti andmeedastuse eri liikide eristamiseks oma võrgus, et nad saaksid küsida teatud teenuste eest lisatasu, neid teenuseid piirata või isegi blokeerida.

(16) Oma vastuses Euroopa Komisjoni 30. juuni 2010. a avalikule konsulteerimisele tõi BEREC välja kolm peamist põhiprobleemi seoses tulevaste arengutega: 1) ulatuslik hinnaalane diskrimineerimine selliste meetoditega nagu interneti andmepakettide põhjalik kontroll (Deep Packet Inspection), millele lisanduvad majanduslikud stiimulid ja vertikaalne integreerimine, avaldaks konkurentsi kahjustavat mõju; 2) võimalikud pikemaajalised negatiivsed tagajärjed internetimajanduse jaoks (uuendustegevuse, sõnavabaduse jne alal); 3) tarbijate segadusseajamine/kahjustamine läbipaistmatuse tõttu.

(17) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus CESE 984/2008 elektrooniliste sidevõrkude kohta (TEN/327–329, 29. mai 2008), raportöör: Bernardo Hernįndez Bataller, peamiselt punktid 1.1, 1.2.4 ja 4.4; arvamus CESE 1915/2008 teemal „Kõigi juurdepääs kiirele ühendusele: elektroonilise side valdkonna universaalteenuse ulatuse laienemine” (TEN/353, 3. detsember 2008), raportöör: Raymond Hencks, peamiselt punkt 1.5; arvamus CESE 1628/2010 teemal „Euroopa digitaalne tegevuskava” (TEN/426, 13. detsember 2010), raportöör: Thomas McDonogh, peamiselt punktid 1.6, 1.9 ja 4.5; arvamus CESE 525/2011 teemal „Ühtse turu akt” (INT/548, 15. märts 2011), raportöörid: Benedicte Federspiel, Martin Siecker ja Ivan Voleš; eelkõige hiljutine arvamus CESE 669/2011 teemal „Digitaalpädevuse, e-oskuste ja e-kaasatuse parandamine” (TEN/453), raportöör Laure Batut.

(18) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus CESE 362/2011 teemal „Esimene raadiospektripoliitika programm / Euroopa lairibaühendus: investeering digitaalvaldkonnale tuginevasse majanduskasvu” (TEN/434–435).

(19) „Euroopa digitaalne tegevuskava”, KOM(2010) 245 lõplik.

(20) KOM(2010) 2020 lõplik.

(21) McKinsey Global Institute: „Internet matters: The Net's sweeping impact on growth, jobs, and prosperity”, mai 2011.

(22) McKinsey Global Institute: „Internet matters: The Net's sweeping impact on growth, jobs, and prosperity”, mai 2011, http://www.mckinsey.com/mgi/publications/internet_matters/pdfs/MGI_internet_matters_full_report.pdf.

(23) Eurostat (Eurostat Yearbook 2010, http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/publications/eurostat_yearbook_2010).

(24) Nagu määratletakse teatises „Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus. 50 ettepanekut ühise tööturu ja ettevõtlusmaastiku ning omavahelise kaubavahetuse parendamiseks” (KOM(2010) 608 lõplik/2, 11.11.2010) ja teatises „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks „Üheskoos uue majanduskasvu eest” ” (KOM(2011) 206 lõplik, 13.4.2011), punkt 2.7.

(25) Neli Euroopa suurimat internetiteenuste osutajat – Deutsche Telekom, France Telecom, Telecom Italia ja Telefónica – tellisid uuringu, et oma taotlust põhjendada. A.T. Kearney (2010): „A Viable Future Model for the Internet”.

(26) Euroopa suurimad internetiteenuse osutajad väidavad, et kui nad uuendaksid oma võrgustikke lairibaühenduse prognoositud nõudlusele vastamiseks, ilma et nad saaksid täiendavat tulu, väheneks nende kapitalitulu 3 protsendipunkti umbes 9 %ni. A.T.Kearney (2010) „A Viable Future Model for the Internet”.

(27) Vt KOM 2010/471 lõplik „Esimene raadiospektripoliitika programm; KOM(2010) 472 lõplik „Euroopa lairibaühendus: investeering digitaalvaldkonnale tuginevasse majanduskasvu” ja 2010/572/EÜ (vt http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2010:251:0035:0048:ET:PDF) – komisjoni soovitus reguleeritud juurdepääsu kohta järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudele; vt ka digitaalarengu tegevuskava tulemustabel (SEK(2011) 708 lõplik, 31.5.2011).

(28) Vt „Monitoring the WSIS Targets. A mid-term review” (World Telecommunications/ICT Development Report 2010, ITU, Genf, 2010).

(29) KPN on Madalmaade telekommunikatsiooniettevõte, millel on ärihuvisid paljudes Euroopa riikides. See on suurim internetiteenuse osutaja Madalmaades, mille 2010. aasta tulu oli 13,4 miljardit eurot ning kasum 1,8 miljardit eurot.

(30) Vt KPNi investorite päeva veebiülekanne kontserni strateegia kohta aadressil http://pulse.companywebcast.nl/playerv1_0/default.aspx?id=12193&bb=true&swf=true.

(31) Interneti andmepakettide põhjalik kontroll on tehnoloogia, mida internetiteenuse osutaja kasutab kontrollpunkti läbiva andmepaketi üksikasjalikuks uurimiseks. Interneti andmepakettide põhjalik kontroll (ja filtreerimine) võimaldab paremini võrgustikku hallata, kasutajaid teenindada, turvata, andmeid hankida, pealt kuulata, tsenseerida jne.

(32) Ofcomi ülevaates operaatori vahetamisest Ühendkuningriigis (10.9.2010) leiti, et kui neil on valida, siis 45 % klientidest peavad operaatorivahetust liiga tülikaks, ning et on ebatõenäoline, et kliendid vahetaksid operaatorit lihtsalt sellepärast, et paar veebilehte, mida nad kasutavad, on keelatud või nad peavad nende eest lisatasu maksma: http://stakeholders.ofcom.org.uk/binaries/consultations/consumer-switching/summary/switching.pdf.

(33) Kõik statistilised andmed on pärit eurobaromeetri eriuuringust nr 362 „e-Communications household Survey”, juuli 2011: http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_362_en.pdf.

(34) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Proaktiivne õigus: samm parema õigusliku reguleerimise poole ELi tasandil” (ELT C 175, 28.7.2009, lk 26).

(35) Direktiiv 2009/140/EÜ, 25. november 2009, millega muudetakse direktiivi 2002/21/EÜ (ELT L 337, 18.12.2009).

(36) 2009/136/EÜ.

(37) „Network Neutrality. Guidelines for Internet Neutrality” (Võrgu neutraalsus. Interneti neutraalsuse suunised), 2009: http://www.npt.no/ikbViewer/Content/109604/Guidelines%20for%20network%20neutrality.pdf.

(38) Tarbijatel peaks olema õigus

1.	internetiühendusele, mille kiirus ja usaldusväärsus vastab reklaamitule;

internetiühendusele, mis võimaldab

a)	saata ja vastu võtta vabalt valitud infosisu;

b)	kasutada vabalt valitud teenuseid ja rakendusi;

c)	ühendada vabalt valitud riistvara ja kasutada oma valitud tarkvara, mis ei kahjusta võrgustikku;

3.	internetiühendusele, mis ei diskrimineeri teatavaid rakenduse, teenuse või infosisu liike ega põhine saatja või vastuvõtja aadressil;

4.	võrgustiku, rakenduse, teenuse ja infosisu pakkujate konkurentsile;

5.	teada, milliseid võrguhaldustavasid nende operaator kasutab (http://ec.europa.eu/information_society/policy/ecomm/doc/library/public_consult/net_neutrality/comments/08industry_social_consumer_orgs_ngos_etc/beuc.pdf).

(39) Atlandi-ülese tarbijate dialoogi (TADC) resolutsioon, aprill 2010 (dokument nr INFOSOC 42-09).

(40) Mitteametlik tõlge inglise keelde: https://www.bof.nl/2011/06/15/net-neutrality-in-the-netherlands-state-of-play/.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/146

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Valge raamat – Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas”

KOM(2011) 144 lõplik

2012/C 24/32

Raportöör: Pierre Jean COULON

Kaasraportöör: Stefan BACK

Komisjon otsustas 28. märtsil 2011 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Valge raamat – Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas”

KOM(2011) 144 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni võttis arvamuse vastu 7. oktoobril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 170, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 8.

1. Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) väljendab üldiselt heameelt Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava (valge raamat) (edaspidi tegevuskava) üle. Tegevuskavas kirjeldatud strateegiad on suurel määral kooskõlas sellega, mida komitee on oma varasemates arvamustes väljendanud. Siiski on komiteel mitmes küsimuses kahtlusi.

1.2

Komitee on nõus sellega, et 2050. aasta visiooni eesmärk vähendada transpordisektoris kasvuhoonegaase 60 % on küll väga raskesti saavutatav, kuid on kooskõlas ELi üldise kliimapoliitika eesmärkidega, ning et see nõuab mõistlikku tasakaalu kasvuhoonegaaside kiire vähendamise ning aja vahel, mis kulub Euroopa ühtses transpordipiirkonnas energiatõhususe optimeerimiseks ning fossiilsetest kütustest sõltuvuse vähendamiseks vajalike uute ja säästvate kütuste ja jõusüsteemide väljatöötamiseks.

1.3	Komitee täheldab olulist lünka eesmärkide, nende saavutamise viiside ja saavutamiseks vajalike rahaliste vahendite vahel. Komitee soovitab luua tegevuskava strateegiliste meetmete (kuni aastani 2050) ning praktilisemate ja kiiremate meetmete (2020 ja 2030) vahel parem seos.

1.4

Nagu tegevuskavas õigesti öeldakse, nõuab alternatiivsete transpordiliikide suurem turuosa olulisi investeeringuid infrastruktuuri. Dokumendis käsitletakse siiski peamiselt tulevase TEN-T põhivõrgu rahastamist ning kirjeldatakse mitut võimalust vähemalt osa vajaliku raha saamiseks. Tasud ja erasektoripoolne rahastamine ei ole alati teostatavad lahendused. Need tähelepanekud puudutavad ka infrastruktuuri üldiselt, sealhulgas endiselt vajalikku teede infrastruktuuri ja hooldust. Komitee soovitab eraldada mitmeaastases finantsraamistikus pärast 2013. aastat transpordi infrastruktuurile piisavalt rahalisi vahendeid. Tulevased projektid nõuavad liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahel paremat planeerimiskriteeriumide ja prioriseerimise koordineerimist ning hõlmavad olemasoleva infrastruktuuri ajakohastamist.

1.5

Komitee toetab strateegia väljatöötamist, mis kindlustaks Euroopale tõhusa ja tõeliselt jätkusuutliku transpordi ning arvestaks majandus-, keskkonna- ja sotsiaalsete probleemidega. Kõigi transpordiliikide arengus tuleks arvestada rohkem sotsiaaldialoogiga ning seda tugevdada. Komitee võtab teadmiseks viite „miinimumteenuste nõude” tegevuskavas. Seda küsimust tuleb käsitleda igas ELi liikmesriigis peetavatel kollektiivläbirääkimistel. Komitee jagab komisjoni seisukohta selles, et sotsiaaldialoog on oluline sotsiaalsete konfliktide ennetamiseks, millega arvestatakse täielikult töötajate kollektiivse tegutsemise õigust, mis on ette nähtud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 151.

1.6	Lisaks tähelepanule, mida pööratakse soodsate tingimuste loomisele kvaliteetsete töökohtade loomiseks transpordisektoris, tuleb kehtestada meetmed koolituse tugevdamiseks ning turuosaliste abistamiseks töötajate leidmisel. Üldiselt on tegevuskava sotsiaalne mõõde nõrk.

1.7

Tegevuskava on maantee-kaubavedude CO2-heite vähendamise osas küllaltki pessimistlik. Võib-olla tuleks lisaks uute jõuseadmete ja kütuste väljatöötamise edendamisele kaaluda selliste meetmete suuremat toetamist, mille abil oleks võimalik selle transpordiliigi kasutamist optimeerida ja sõitude arvu vähendada, säilitades samas e-kaubaveo meetmete, parema logistika ja sõidukite ning roheliste koridoride abil üldise suutlikkuse.

1.8

Kuigi tegevuskava toetub eri transpordiliikide kombineerimisele (üks koosmodaalsuse aspekt), tehakse selles ka konkreetne ettepanek maantee-kaubavedude asendamiseks muude transpordiliikidega (st 30 % maantee-kaubavedudest, mis on pikemad kui 300 km, tuleks asendada muude transpordiliikidega, nt raudtee- või veetranspordiga 2030. aastaks ja üle 50 % kõnealustest kaubavedudest tuleks asendada muude transpordiliikidega 2050. aastaks). Sellel soovitatud universaalsel lähenemisel puudub adekvaatne teaduslik põhjendus ning ei valges raamatus ega mõjude hindamises ei selgitata selle piirmäära alust.

1.9

Tegevuskavas soovitatakse laiendada riikliku sekkumise vähendamise poliitikat, eelkõige raudteesektoris. Komitee liikmed paluvad läbi viia eri liikmesriikides läbiviidud reformide, eeskätt infrastruktuuri haldamise ja rongiliikluse lahutamise reformide hindamise ning hinnata reformide mõju pidevalt suurenevale reisijate hulgale ja raudtee kasutamisele, turvalisusele, tööhõivele, teenuste kvaliteedile, tootmiskuludele ja hindade taskukohasusele reisijate jaoks.

1.10

Tegevuskavas soovitatakse muuta avaliku teenindamise lepingute sõlmimine võistleva pakkumismenetluse alusel kohustuslikuks. Komitee loodab, et Euroopa Komisjon koostab enne selleteemaliste ettepanekute esitamist ja hiljemalt kuus kuud pärast 3. detsembrit 2014 aruande määruse (EÜ) nr 1370/2007 rakendamise kohta, nagu on sätestatud selle artiklis 8.2.

1.11

Komitee soovib rõhutada linnade ühistranspordi tähtsust säästva transpordipoliitika osana. On hädavajalik arendada linnade ühistransporti, mis oleks tõhus, taskukohane ja konkurentsivõimeline võrreldes eratranspordiga. See on seda olulisem ilmsete eeliste tõttu nagu saaste, müra ja ummikute vältimine. Seetõttu toetab komitee Euroopa Liidu ideed, võttes täielikult arvesse subsidiaarsuse põhimõtet, seada liikmesriikidele eesmärgid linnade ühistranspordi arendamise kohta ja rakendada struktuurifonde ja ühtekuuluvusfonde, et aidata arendada ja moderniseerida seda transpordiliiki, edendades samal ajal linnalise liikumise vaatluskeskuse tegevust.

1.12

Viimasena tõstatatakse tegevuskavas linna kaubavoogude küsimus, kuid seda liiga möödaminnes ja rõhutamata. Ühise tegevusliini väljatöötamise ning kohustuslike õigusaktide ettepanekute tegemise asjakohasust ja võimalikkust selles valdkonnas tuleks uurida, arvestades, et teekonna lõppetapi jaotus linnades on kaupade siseturul vaba liikumise ja säästvate transpordiliikide valiku edendamise jaoks oluline.

2. Sissejuhatus

2.1

1992. ja 2001. aasta valgetes raamatutes seati üldiseks eesmärgiks transpordi muutmine jätkusuutlikumaks, näiteks maanteetranspordi asendamine keskkonnasõbralikumate transpordiliikidega, nagu meretransport, siseveekogude ja raudteetransport, edendades keskkonnasõbralikke lahendusi, pannes transpordivaldkonna oma tegeliku hinna väliskulude arvessevõtmise kaudu ühiskonnale tagasi maksma, aga ka vähendades transpordivajadust tõhusa planeerimise abil.

2.2

Aja jooksul, eelkõige Euroopa Komisjoni 2001. aasta transpordi valge raamatu 2006. aasta vahearuandes on toimunud muudatus rõhuasetustes, mis väljendub suurema tähelepanu pööramises eri transpordiliikide tõhusale koostoimimisele, tõhusatele mitmeliigilistele transpordiahelatele ning vajadusele asjakohase infrastruktuuri ja tugisüsteemide järele, mille abil vähendada transpordi keskkonnajalajälge.

2.3

Tegevuskava erineb varasemast valgest raamatust oma ulatuse poolest, põhinedes 2050. aastani ulatuval nelja aastakümne pikkusel visioonil, kus mõned eesmärgid on seatud lühemale perioodile, aastateks 2020 ja 2030, ning kus öeldakse selgelt, et liikuvuse piiramine pole lahendus. Siiski seatakse tegevuskavas ambitsioonikad eesmärgid jätkusuutlikkusele, eelkõige energiatõhususe, naftast sõltumise vähendamise, kasvuhoonegaaside vähendamise ja tehnoloogilise arengu osas.

3. Üldised märkused

3.1	EMSK väljendab heameelt tegevuskava kui väärtusliku panuse üle tõhusa ja jätkusuutliku transpordisüsteemi arendamisse Euroopas. Tegevuskavas kirjeldatud strateegiad on suurel määral kooskõlas sellega, mida komitee on oma varasemates arvamustes väljendanud.

3.2

Kahjuks sisaldab soovitatud meetmete loetelu väga vähe konkreetseid ajamääratlusi. Osa ajalistest määratlustest on võimalik tuletada tegevuskava punktis 2.5 olevast kümne eesmärgi loendist, kuid see oleks puhas spekulatsioon. Tegevuskavas ei seota ühtki strateegilist meedet (kuni aastani 2050) konkreetsete taktikaliste meetmetega (mida saaks kohe rakendada). Tegevuskavas tuleks sätestada täpsem töökava aastateks 2013–2020.

3.3

Komitee mõistab transpordi olulist rolli konkurentsis ja heaolus, vajadust luua integreeritud Euroopa transpordisüsteem, ning vajadust parandada jätkusuutlikkust ja edendada madala CO2-heitega transpordiliike, energia- ja ressursitõhusust, tarnete kindlust ja sõltumatust ning liiklusummikute vähendamist. Komitee suhtub positiivselt tähelepanusse, mida on pööratud optimeeritud mitmeliigilistele logistikaahelatele ja transpordi infrastruktuuri tõhusamale kasutamisele. Komitee toetab tegevuskava strateegiat rakendada rohkem turupõhiseid meetmeid kui valge raamatu eelmistes versioonides.

3.4

Komitee on oma varasemates arvamustes palunud selgeid ja konkreetseid meetmeid, mis on kohandatud soovitud eesmärkidele. Tegevuskavas on selles osas tehtud mitmes punktis oluline edasiminek, alustades kas või punktis 13 olevast üldisest seisukohast, et vanaviisi jätkates ei saavutata naftasõltuvuse, CO2-heidete, juurdepääsuvõimaluste ning sotsiaalkulude ja müra osas asjakohaseid tulemusi.

3.5

Enamik planeeritavatest algatustest on suunatud eri transpordiliikide tõhusa koostoimimise süsteemi rakendamisele Euroopa ühtse transpordipiirkonna raames. Eri transpordiliikide tõhusa koostoimimise tähtsustamine on positiivne. Komitee rõhutab, et eri transpordiliikide tõhusa koostoimimise põhimõte, millel tegevuskava põhineb, tähendab nii kõigi transpordiliikide kui ka nendevaheliste seoste optimeerimist. Hulk planeeritavatest meetmetest vajab aga siiski selgitamist.

3.6

Tegevuskavas seatakse väga ambitsioonikas eesmärk seoses transpordisüsteemi keskkonnasõbralikumaks muutmisega, kuid ei kirjeldata realistlikult, kuidas seda saavutada ja kui palju see maksma läheb. Komitee väljendab muret lünga üle, mis valitseb eesmärkide, nende saavutamise viiside ja nende saavutamiseks vajalike rahaliste vahendite vahel.

3.7	Pikaajaline eesmärk vähendada transpordisektori CO2-heiteid 2050. aastaks 60 % on väga raskesti saavutatav, mis võib etendada transpordisektori tehnilises ja poliitilises arengus keskset rolli eeldusel, et see jääb lähitulevikus samaks.

3.8

Komitee on nõus sellega, et heidete eesmärk on kooskõlas ELi üldise seisukohaga kliimakaitse osas ning et see võtab kokku vajaduse kasvuhoonegaaside kiire vähendamise vajaduse ühiskonnas ning võimaluse kasutada ELi majanduse jaoks olulist rolli mängiva transpordi jaoks kiiresti alternatiivseid kütteallikaid. Komitee teeb ettepaneku lisada tegevuskava sellele pikaajalisele eesmärgile konkreetsemad mõõdetavad vahe-eesmärgid naftasõltuvuse, müra ja õhusaaste vähendamise kohta.

3.9

Komitee tõstab esile tegevuskava punktis 18 kirjeldatud selget ja olulist seisukohta, mille kohaselt pole liikuvuse piiramine lahendus. Komitee arvates on oluline, et seda seisukohta ei tõlgendataks vääralt kui vastuseisu transpordi energiatõhusamaks ja heitevaesemaks muutmise meetmetele, näiteks saadetiste transpordi optimeerimise, suuremaid laadimistegureid andva parema logistika ja ühistranspordi edendamise meetmetele. Need meetmed on tegevuskavas märgitud ning neisse suhtutakse üldjoontes positiivselt. Komitee ergutab muutma käitumist ja tarbimist. Tegevuskavas sätestatud heite-eesmärkide saavutamise ning ELi ühiskonna liikumisvajaduse vahelise tasakaalu leidmine on ilmselgelt väga keeruline. Seepärast on punktis 18 öeldu komitee arvates oluline.

3.10

Maantee-kaubavedude osas toetab komitee vajadust olemasolevate ressursside tõhusama kasutamise järele, milleks tuleb koordineerida väiksemaid saadetisi ning luua avaliku ja erasektori osapoolte koostöös optimaalsed keskkonnasõbralikud logistikakoridorid. Komitee märgib siiski, et CO2-heite vähendamise ambitsioonikas eesmärk (- 60 %) võib nõuda laiaulatuslikumaid ja julgemaid meetmeid.

3.11

Tegevuskavas nähakse ette vajadus parandada maanteetranspordi alternatiivsete transpordiliikide konkurentsivõimet. Komitee toetab seda eesmärki, kui selle saavutamiseks edendatakse raudtee-, sisevee- ja lühimereveo võimekust ja kvaliteeti ning tõhusaid mitmeliigilise transpordi teenuseid, mitte ei takistata tõhusate ja jätkusuutlike maanteeteenuste arendamist ELis.

3.12

Alternatiivsete transpordiliikide aktiivsel edendamisel peaksid Euroopa Komisjon ja liikmesriigid tegema maksimaalseid jõupingutusi maanteetranspordi jätkusuutlikumaks muutmiseks nii majanduslikust, keskkonnaalasest kui ka sotsiaalsest aspektist vaadatuna. Komitee väljendab muret pingete üle, mis on tekkinud seoses erineva sotsiaalkaitse ja palgatasemega maanteevedude turul. Komitee rõhutab selle sektori sotsiaaldialoogi ning 4. detsembril 2011 jõustuva maanteetranspordi paketis sätestatud seiremeetmete tõhusa rakendamise tähtsust. Komitee kutsub komisjoni üles järgima hoolikalt paketi rakendamist liikmesriikides ning nii komisjoni kui ka liikmesriike eraldama maanteetranspordi paketi jõustamiseks ja kontrollimiseks vajalikud ressursid. EL peaks võtma ka meetmeid ausa konkurentsi, rahuldavate töötingimuste ja parema teeohutuse tagamiseks, sealhulgas seoses kolmandate riikide maanteeveooperaatorite juurdepääsuga sisetransporditurule ning turu võimaliku moonutamisega.

3.13

Nagu tegevuskavas õigesti öeldakse, nõuab alternatiivsete transpordiliikide suurem turuosa olulisi investeeringuid infrastruktuuri, sealhulgas maanteetranspordi infrastruktuuridesse. Dokumendis ei ole siiski selgeid viiteid selle kohta, kuidas seda rahastada. Üldine pöördumine erainvesteeringute ja infrastruktuuride kasutustasude kehtestamise poole ei ole mingi imerohi. Komitee pooldab transpordisektori väliskulude arvessevõtmist, mida on öeldud ka mitmetes varasemates arvamustes. Komitee nõustub, et vastavalt põhimõttele „saastaja maksab” peavad majanduslikud vahendid kajastama transpordi tegelikku hinda ühiskonna jaoks, aidates nii mõjutada turu käitumist, et muuta see jätkusuutlikumaks. Selles suhtes tuleks neist lisamaksudest saadav tulu muuta sihtotstarbeliseks, et arendada jätkusuutlikku transporti ja optimeerida kogu transpordisüsteemi, et saavutada tõeliselt säästev liikuvuspoliitika. Need tuleb hoida lahus ka maksudest, mis on kehtestatud finantseerimise otstarbel, st vastavalt põhimõttele „kasutaja maksab”.

3.14

Väliskulude arvessevõtmise osas kordab komitee, et seda meedet tuleb rakendada kõigile transpordiliikidele ühtemoodi (1). Komitee jõudis oma hiljutises arvamuses järeldusele, et EL peab väliskulude arvessevõtmiseks hinnastruktuuris rakendama transpordisektori olemasolevate maksude järkjärgulise asendamise tõhusamate turupõhiste vahenditega.

3.15

Komitee kahtleb väga tegevuskavas ette nähtud konkreetse transpordiliigi asendamise asjakohasuses: st 30 % maantee-kaubavedudest, mis on pikemad kui 300 km, tuleks asendada muude transpordiliikidega, nt raudtee- või veetranspordiga 2030. aastaks ja üle 50 % kõnealustest kaubavedudest tuleks asendada muude transpordiliikidega 2050. aastaks. Sellisel universaalsel lähenemisel ei ole teaduslikku põhjendust ning ei valges raamatus ega mõju hindamises ei selgitata selle piirmäära alust. Peale selle paneks see visioon, juhul kui seda rakendatakse, suure koormuse paljudele äärepoolsetele liikmesriikidele, õõnestades piirkondliku ühtekuuluvuse põhimõtet. Komitee kutsub komisjoni üles sellele teemale hoolikalt tähelepanu pöörama ja andma kõik vajalikud selgitused. EMSK märgib siiski ka seda, et ligi 85 % ELi kaubamahtudest veetakse kuni 150 km pikkustel lõikudel, kus lähematel aastakümnetel tõenäoliselt ei teki reaalset alternatiivi maanteetranspordile.

3.16	Sama kehtib ka eesmärgi kohta asendada keskpika vahemaa sõidud suures osas raudteevedudega. Rohkem ühistransporti bussidega on väärt alternatiiv, mida tegevuskavas pole arvesse võetud.

4. Erimärkused

4.1	Komitee toetab üleeuroopalise transpordivõrgu programmi. Komitee märgib, et vajadus laiema transpordi infrastruktuuri järele Euroopas on kasvanud ning kaaluda tuleb seda, kuidas kohandada olemasolevat poliitikat ja selle rakendamise vahendeid tulevastele probleemidele (2).

4.2

Komitee toetab ühtse Euroopa taeva loomist, mis on ülemaailmsel turul Euroopa lennundussektori konkurentsivõime tagamise alustala. Komitee kutsub kõiki lennundusvaldkonna sidusrühmi üles tegema suuremaid jõupingutusi ELi ambitsioonikate eesmärkide täielikuks ja kiireks rakendamiseks õhutranspordisektori ohutuse, kulutõhususe, võimekuse ja jätkusuutlikkuse osas.

4.3	Komitee märgib, et Euroopa ühtse transpordipiirkonna loomine on vajalik selleks, et tagada selle jätkusuutlik konkurentsivõime teiste transpordiliikidega. Komitee rõhutab vajadust luua tingimused, mis tagaksid võimaluse korral eri liikide vahel võrdsed turu- ja rahastamistingimused (3).

4.4	Komitee tuletab meelde, et Euroopa ühtse transpordipiirkonna loomine sõltub suurel määral tehnilise koostalitlusvõime paranemisest (3).

4.5

Tegevuskavas soovitatakse laiendada riikliku sekkumise vähendamise poliitikat raudteesektoris. Komitee palub enne mis tahes muude meetmete võtmist selles suunas, sealhulgas teenuste ja infrastruktuuri struktuuriline eraldamine, viia läbi tasakaalustatud hindamise nende meetmete mõju kohta raudtee konkurentsivõimele, teenuste kvaliteedile, tööhõivele ja tootmiskuludele, võtmaks asjakohaselt arvesse tõsiasja, et liikmesriikides eri reformidega saadud kogemused erinevad üksteisest suurel määral.

4.6

Komitee tuletab meelde vajadust leida raudtee infrastruktuurile uusi rahastamisallikaid, lähtudes eesmärgist ning kulude/tulude võrdlevast analüüsist. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee viitab sellega seoses oma hiljutisele arvamusele ühtse Euroopa raudteepiirkonna kohta, milles komitee tegi ettepaneku arutada investeerimissoodustusi seoses teatise „Ühtse turu akt” ettepanekuga nr 15 – „luua erasektorile võimalus anda Euroopa Liidu projektide rahastamiseks välja võlakirju” – ja ettepanekuga nr 16 – „[uurida] võimalusi, kuidas kaasata Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse senisest veel aktiivsemalt erasektori investeeringuid (eelkõige pikaajalisi investeeringuid)”. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab võimaliku ühtse transpordifondi loomist ainult juhul, kui see kohtleb kõiki veoliike erapooletult ja võrdselt (3).

4.7

Tegevuskavas soovitatakse muuta avaliku teenindamise lepingute sõlmimine võistleva pakkumismenetluse alusel kohustuslikuks. Komitee eeldab, et Euroopa Komisjon koostab enne selleteemaliste ettepanekute esitamist ja hiljemalt kuus kuud pärast 3. detsembrit 2014 aruande määruse (EÜ) nr 1370/2007 rakendamise kohta, nagu on sätestatud selle artiklis 8.2.

4.8	Komitee rõhutab, et Euroopa laevandus on maailmas juhtival kohal ning tegev paljudes merendussektori valdkondades. Laevanduse globaalset olemust tuleks arvesse võtta kõigis valdkondades, näiteks vaba juurdepääs turule, ELi laevanduse konkurentsivõimeline positsioon, ohutus, keskkond ja tööturg.

4.9

Komitee märgib, et ELi liikmesriike kutsutakse üles ratifitseerima rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) meretöönormide konventsiooni (MLC), et luua õiglasemaid tingimusi, ilma et see piiraks kõrgemaid standardeid, mis võivad ELis eksisteerida. ELi õigusaktid peaksid olema täielikus kooskõlas rahvusvaheliste õigusaktidega, eelkõige MLC ning rahvusvahelise mereorganisatsiooni (IMO) meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelise konventsiooni (STCW) standarditega.

4.10

Tegevuskavas edendatav Euroopa meretranspordiruumi ehk sinise vööndi kontseptsiooni eesmärk on vähendada ELi-sisese meretranspordi tolliprotseduuride halduskoormust. See on positiivne. Et selles ei osutata sotsiaalsetele standarditele, eeldab komitee, et merenduse sotsiaalsed standardid tugevnevad rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) meretöönormide konventsiooni (2006) eesseisva rakendamise ja jõustamise käigus ELi liikmesriikides. Komitee kutsub komisjoni üles võtma vajalikke meetmeid, et tagada ELi-sisese liiklusega seotud sotsiaalsete standardite ühtlustamine, pidades silmas ka vajadust rahvusvaheliselt õiglaste tingimuste järele selles valdkonnas.

4.11

Mis puudutab ELi registri ja ELi lipu loomist mere- ja siseveetranspordi jaoks, tuleks ELi registri teostatavust hoolikalt hinnata. Oleks keeruline – kui mitte võimatu – siduda ELi register kasuliku ja eeliseid pakkuva süsteemiga (nt sadamamaksude vähendamine, väiksemad kindlustuskulud või vähem kontrollimisi). Siiski käsitletakse paljusid küsimusi ELi liikmesriikide vahelistes rahvusvahelistes lepingutes, mis sisaldavad „siseriiklikel alustel kohtlemise” sätet. ELi registri loomine eeldaks ühtset ELi tasandi majandusjuhtimist, mida praegu pole.

4.12

Nii nagu ELi register, on ka Euroopa rannavalveüksuse idee korduv teema. See puudutab eeskätt ELi liikmesriike, kuna on nende ainupädevuses. Et rannavalveüksusega seotud tegevusi käsitletakse ELi liikmesriikides erinevalt, oleks Euroopa rannavalveüksuse loomine praeguses etapis ebavajalik või ennatlik. Selle asemel tuleks tegeleda liikmesriikide rannavalveüksuste tihedama koostöö küsimusega, eelkõige sellistes valdkondades nagu ebaseaduslik sisseränne ja uimastiäri. Kui selline koostöö juba toimib, tuleks seda tõhustada.

4.13

Vajadus uuenduste järele on oluline laevanduse keskkonnanäitajate parandamisel. ELil võib tekkida vajadus vaadata rakendamine läbi, sest alates 2015. aastast hakkavad Lääne- ja Põhjameres kehtima merekütuse väävlisisaldusele uued nõuded, samuti tuleks mõelda, kuidas käsitleda selle meetme konkurentsi moonutavat mõju ning võimalikku mõju transpordiliikide asendamisele.

4.14

Tegevuskavas nähakse ette teede infrastruktuuri rahastamist „kasutaja maksab” ja „saastaja maksab” põhimõtete rakendamisest saadavatest tuludest. Kuigi teede käitamine sellistes tingimustes võib olla hea äriidee Kesk-Euroopas, kus on suur transiitliikluse osakaal jne, oleks sedalaadi ettevõtmine äärepoolsemates liikmesriikides riskantsem. Samuti avaldaksid kõrged teemaksud eeskätt mõju äärealadelt pärit vedudele ning võivad kujutada konkurentsi moonutamise ohtu, eriti maailmaturul konkureerivates tööstusvaldkondades. Tuleb rõhutada, et infrastruktuuri rahastamine peaks olema riigi või Euroopa Liidu ülesanne, kuid et sellest eeskirjast võib kõrvale kalduda, kui erasektoripoolse rahastamise tingimused on olemas kasutaja (sh majanduslikult ja füüsiliselt haavatavate isikute) jaoks mõistlikul kujul.

4.15

Komitee märgib ära soovi kehtestada kabotaažvedudele liberaalsemad eeskirjad. Komitee on muidugi nõus sellega, et praegused piirangud toovad kaasa väiksemad laadimistegurid ja tühjemad sõidud, mis pole kooskõlas tegevuskavas sätestatud ressursside optimeerimise üldise poliitikaga. Teisest küljest soovib komitee rõhutada, et see sektor pole veel kaugeltki saavutanud sotsiaalset ja rahanduslikku ühtlustumist ega jõustamist, mis oleks vajalik turu täielikuks avanemiseks. Kabotaažvedude liberaliseerimine võib süvendada probleeme, mis on seotud erineva palga- ja sotsiaalkaitse tasemega. Sotsiaaldialoog ja piisav seire vastavalt 4. detsembril 2011 rakenduvale maanteetranspordi paketile võib aidata neid probleeme lahendada, kuid nendega tuleks tegeleda ka praeguses maanteetranspordi kõrgetasemelises rühmas, mis sai komisjonilt ülesande vaadata läbi selle turu toimimine. Komitee rõhutab vajadust viia lõpule lähetatud töötajate direktiivi sätted, eelkõige kabotaažvedude osas (4).

4.16	Komitee peab kaupade vaba liikumise ja rahvusvaheliste transporditeenuste vaba pakkumise huvides väga oluliseks seda, et piirikontrollide ja lepingute dubleerimist vältiv Euroopa teemaksusüsteem rakendataks asjakohaselt ja tõhusalt. Komitee pooldab vastava ühtse kontaktpunkti loomist kasutajatele.

4.17

Valges raamatus seatakse eesmärgiks vähendada surmaga lõppevate liiklusõnnetuste arvu 2020. aastaks 50 % võrra ning 2050. aastaks 100 % võrra. Hiljuti avaldatud liiklusohutuspoliitika suunistes 2011–2020 ei käsitleta kommertsmaanteetransporti. Komitee soovitab järgmist: 1) Euroopa Komisjon peaks tegelema kõigi teguritega, millel on liiklusohutusele negatiivne mõju, sealhulgas juhtide väsimus; 2) koostada tuleks ühtne ja põhjalik statistika, mis hõlmaks liiklusõnnetuste eri aspekte ja aitaks võidelda maanteetranspordi valdkonnas valitseva suure liiklusõnnetuste arvu tegelike põhjustega; 3) tagada tuleks asjakohane tugi ja investeerimine professionaalsetele juhtidele mõeldud ohututesse, turvalistesse, juurdepääsetavatesse ja taskukohastesse parkimisaladesse ja puhkerajatistesse; 4) liiklusohutus peaks olema kõigi Euroopa tasandil edaspidi vastuvõetavate õigusaktide oluline eesmärk.

4.18	Komitee väljendab heameelt asjaolu üle, et arvesse on võetud globaalset konteksti, milles transpordisektor tegutseb, ning et tähelepanu pööratakse vajadusele võimalikult globaalsete keskkonnastandardite järele.

4.19	Mis puutub Euroopa transpordialasesse teadus-, innovatsiooni- ja arendusstrateegiasse, siis selle eesmärk toetada puhtamate ja energiatõhusamate jõuseadmete ning transpordi toimimise ja logistika tugisüsteemide arendamist ja rakendamist tundub olevat paljulubav.

4.20

Komitee väljendab heameelt algatuse üle töötada tihedas koostöös olemasoleva energiatehnoloogia strateegilise kavaga välja transpordi strateegiline tehnoloogiakava, mis tagaks teadustöö tulemuste kiire rakendamise ning toetaks juba rakendatud algatusi, näiteks keskkonnasõbralike autode algatus ja 2010. aasta strateegia puhaste sõidukite arendamiseks.

4.21	Tehnoloogilise arengu edendamine ja meetmed reisimisharjumuste ja kaubavedude planeerimise mõjutamiseks on komisjoni strateegiaettepaneku teise tegevussuuna kaks põhiaspekti. Kavandatavad meetmed on kooskõlas vabaturu arenguga ning on seetõttu positiivsed.

4.22

Komitee rõhutab, et uute käitumismustrite loomise meetmed nii kauba- kui ka reisijateveo valdkonnas peavad kajastama tegelikku transpordinõudlust ning ühistranspordi osas ka sotsiaalset reaalsust. Näiteks, kuigi eri transpordiliikide piletid on positiivne algatus, leiab komitee, et tõhusam oleks jätkata nüüdisaegse piletivaba mobiiltelefonitehnoloogiaga, mis võimaldab kasutada eri transpordivahendeid lähikommunikatsiooni (NFC) kaartide või kiipidega varustatud mobiiltelefoni olemasolul. Kaaluda tuleks NFC-tehnoloogia kiiret standardimist Euroopas eesmärgiga võimaldada kasutada tõrgeteta eri transpordivahendeid ja liikuda üle riigipiiride. Tähelepanu tuleb pöörata transpordikulude vähendamisele uute vastuvõetud meetmete abil.

4.23	Kaubavedude osas hindab komitee positiivselt kavandatavat elektroonilist transpordidokumenti, eeldusel, et see aitab vähendada juba niigi suurt dokumendihulka.

4.24	Kvaliteetsete töökohtade jaoks soodsate tingimuste loomise vajatuse rõhutamine on transpordisektori tulevase arengu positiivne element. Seetõttu tuleks rakendada meetmeid, mis tugevdaksid koolitust ja aitaksid turuosalistel leida töötajaid kõigi transpordiliikide lõikes.

4.25

Komitee osutab oma hiljutisele arvamusele ELi transpordipoliitika sotsiaalsete aspektide kohta, milles komitee soovitab meelitada transpordisektorisse naisi ja noori töötajaid meetmete abil, mille eesmärk on parandada kõigi transpordiliikide lõikes tööhõive kvaliteeti, töötingimusi, koolitust ja elukestvat õpet, karjäärivõimalusi, töötervishoidu ja -ohutust ning aidata kaasa töö ja eraelu paremale tasakaalustamisele (5).

4.26	Komitee soovitab kasutada riigiabisuuniste kavasid paremini ja täpsemalt, uurides eelkõige võimalust tugevdada seost riiklike toetuste maksmise või maksusoodustuste andmise ning tööhõivegarantiide ja koolituskohustuste vahel.

4.27	Komitee kiidab heaks ka vajaduse luua transpordisektori sotsiaal-, tööhõive ja koolitusseirekeskuse.

4.28

Üldiselt on tegevuskava sotsiaalne mõõde nõrk. Eelkõige ei ole dokumendis näha mingit edasiliikumist sotsiaalse ja palgadumpingu osas, mis on tõsine probleem vähemalt kolmes sektoris: maanteeveod, sisevee- ja meretransport. Rahuldavad töötingimused ja võrdse kohtlemise saab tagada sotsiaaldialoogi alustamise ning minimaalsete töötingimuste rakendamise teel, mida tegevuskavas on soovitatud. Siiski võivad otseselt madalate kulude konkurentsiga kokkupuutuvates sektorites olla vajalikud erimeetmed, näiteks vastavad riigiabimeetmed. Meretranspordi sektori riigiabisuuniste eesseisev läbivaatamine annab esmase võimaluse kasutada abi tööhõive ja koolituse arendamise edendamiseks ELi ja EMP kodanikele.

4.29

Positiivne on see, et tegevuskavas on rõhutatud nii reisijate- kui ka kaubavedu linnas, sest üha enam inimesi Euroopas elab linnapiirkondades. Tegevuskavas märgitakse, et linnatransport jääb väljapoole ELi õigusjärgset pädevust ning et see piirab poliitiliste meetmete võimalusi. Siiski võib vähemalt kaubaveo osas olla tõepoolest mõttekas kaaluda, millisel määral on linnatranspordi lõppetapp seotud kaupade vaba liikumisega siseturul. Komitee pakub välja, et Euroopa Komisjon uuriks võimalust kehtestada vajadusel ELi kohustuslikke poliitikameetmeid selles valdkonnas. Komitee märgib taas, et tegevuskava sisaldab hulga komitee poolt varasemates arvamustes antud soovitusi linnatranspordi kohta, näiteks reisijateveo koordineerimise süsteemid ja kaubaveo logistikakeskused.

4.30

Komitee märgib positiivsena tähelepanu, mida pööratakse elektrisõidukite kasutamisele ja akude laadimiseks vajalikule infrastruktuurile ja sellega seotud standardimisprobleemidele. Komitee on oma arvamuses selle teema kohta (6) juba väljendanud tugevat toetust elektrisõidukite, eelkõige elektriautode laiemale kasutuselevõtule.

4.31

Tegevuskavas räägitakse üldsõnaliselt vajadusest vaadata üle massi ja mõõtmete eeskirjad, et ressursse oleks võimalik tõhusalt optimeerida. Üks sellisel juhul tekkiv küsimus on Euroopa moodulsüsteemi (EMS) kasutamise ulatus kuni 25,25 m pikkustel autorongidel. Süsteem on mitme liikmesriigi sisetranspordis juba heaks kiidetud ning liitujaid lisandub. Komitee on teadlik, et selliste autorongide kasutatavust puudutav dialoog on jäänud lahenduseta. Komitee peab kahetsusväärseks, et küsimust pole tegevuskavas selgelt käsitletud. Komitee on seisukohal, et sellistele sõidukitele praegu kehtiv piiriülese transpordi keeld liikmesriikide vahel, kes lubavad neid sõidukeid oma siseliikluses, on ilmselgelt bürokraatlik kitsaskoht ega vasta eesmärgile parandada transpordi tõhusust ja jätkusuutlikkust eri transpordiliikide tõhusa koostoimimise süsteemi kaudu. Seetõttu kutsub komitee komisjoni tungivalt üles algatama selle keelu tühistamine. Pikemas perspektiivis tuleb hinnata, kas uusi kütuseid jne kasutavate pikemate sõidukite kasutamist saaks siduda tegevuskavas kirjeldatud eri transpordiliikide kaubaveokoridoride loomisega üleeuroopalise transpordivõrgu raames. Sama kehtib muidugi ka pikemate ja raskemate autorongide kasutuselevõtu kohta ELis, millega paraneks selliste eri transpordiliikide kaubaveokoridoride raudteesõlmede võimekus. Komitee on teadlik sellest, et teedel kasutatava koormagabariidi muutmisele positiivse hinnangu andmise eeldus on, et selle muutusega ei kaasneks negatiivseid mõjusid transpordiühikute mitmeliigilisele kasutamisele. Eelkõige ei tohi mitte mingil moel takistada kombineeritud raudtee- ja maanteetransporti. Oluline on ka see, et koormagabariidi tõstmise puhul hinnataks täpselt sellega kaasnevaid lisakulusid ning et sellest muutusest kasu saavad kasutajad osaleksid vastavalt nende lisakulude kandmisel.

4.32

Komitee väljendab kahetsust, et valges raamatus ei viidata probleemile, et vaja on tõhusamat ja jätkusuutlikumat lahendust mägiteedega seoses. Olemasolevatel raudtee- ja maanteeinfrastruktuuridel ei ole piisavalt jõudlust, et vastata järgmise aastakümne transpordinõudlusele. Komitee tahaks juhtida komisjoni tähelepanu sellele teemale.

4.33	Tegevuskavas kinnitatakse transpordikavade koordineerimise mõttekust operaatorite poolt eesmärgiga optimeerida ressursside kasutamist. Selles osas tunneb komitee huvi, kas komisjon peaks välja andma suunised vastuolude vähendamiseks praeguste konkurentsieeskirjadega.

4.34

Demograafiliste muutuste, rahvastiku vananemise ja selle tõsiasja valguses, et kogu elanikkonnast moodustavad puuetega inimesed 15 %, nendib komitee, et liikuvust ei ole võimalik saavutada enne, kui liikumisahel (sh ehitised, transpordivahendid, eri tüüpi seadmed infosüsteemid, broneerimissüsteemid, teenused jne) on kättesaadav kõigile. Seetõttu toetab komitee täielikult Euroopa Komisjoni kava teha ettepanek Euroopa ligipääsetavuse seaduse vastuvõtmiseks.

4.35

Komitee mõistab siiski, et hoolimata tegevuskava paljudest positiivsetest aspektidest on selles jäetud tähelepanuta puuetega seonduvad praktilised tegurid. Põhiideid, näiteks jätkusuutlikkus ja ohutus, käsitletakse ilma juurdepääsetavust sõnagagi mainimata. Komitee on seisukohal, et parema juurdepääsetavuse kindlustamiseks on kõigi sidusrühmade jaoks oluline teha tõeliselt takistustevaba transpordi saavutamiseks koostööd, loomaks standardeid, mis sobivad täielikult kõigile transpordiliikidele. Reisijate õigusi käsitlevad õigusaktid vajavad täiendavaid selgitusi ja ühtlustamist paljudes valdkondades, näiteks puuetega inimeste pardale mittelubamine, õigus võtta pardale liikumisabivahendeid ja abiseadmeid, teabe andmine jne.

4.36

Komitee teeb ettepaneku lisada mitmeaastasesse finantsraamistikku põhinõudena ka juurdepääsetavus. ELi transpordivõrgu ega muude ELi fondide, näiteks struktuurifondide vahendeid ei tohiks eraldada enne, kui kõnealused projektid vastavad universaaldisaini põhimõttele. Puuetega inimeste liikumisvabaduse edendamiseks teeb komitee ka ettepaneku võtta kasutusele Euroopa liikuvuskaart, mis avaks ukse paljudele ühtlustatud soodustustele ELi riikides.

Brüssel, 26. oktoober 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus väliskulude sisestamise strateegia kohta, ELT 317, 23.12.2009, lk 80.

(2) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ELi transpordipoliitika jätkusuutliku arengu ja üleeuroopalise transpordivõrgu kavandamise kohta, ELT C 248, 25.8.2011, lk 31.

(3) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ühtse Euroopa raudteepiirkonna kohta, ELT 132, 3.5.2011, lk 99.

(4) EMSK arvamus teemal „Kuidas on ELi poliitika mõjutanud transporditöötajate töövõimalusi, koolitusvajadusi ja töötingimusi” (ettevalmistav arvamus), ELT C 248, 25.8.2011, lk 22.

(5) EMSK arvamus „Kuidas on ELi poliitika mõjutanud transporditöötajate töövõimalusi, koolitusvajadusi ja töötingimusi” (ettevalmistav arvamus), ELT C 248, 25.8.2011, lk 22

(6) EMSK arvamus teemal „Elektrisõidukite laiaulatusliku kasutamise suunas” (ettevalmistav arvamus), ELT C 44, 11.2.2011, lk 47.

28.1.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 24/154

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ennetavad meetmed laste kaitseks seksuaalse kuritarvitamise eest” (täiendav arvamus)

2012/C 24/33

Raportöör: Madi SHARMA

20. jaanuaril 2011 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra rakenduseeskirja artikli 29 punktile a koostada täiendava arvamuse teemal

„Ennetavad meetmed laste kaitseks seksuaalse kuritarvitamise eest” (täiendav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 31. augustil 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 475. istungjärgul 26.–27. oktoobril 2011 (26. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 79, erapooletuks jäi 2 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee mõistab kategooriliselt hukka laste igasuguse seksuaalse kuritarvitamise ning kiidab komisjoni otsust tugevdada Euroopa pühendumust võitluses laste kuritarvitamise vastu, tehes ettepaneku uueks direktiiviks, mis käsitleb laste seksuaalset kuritarvitamist ja ärakasutamist ning lasteporno vastast võitlust.

1.2

Oma varasemas arvamuses (1) esitas komitee direktiivi ettepaneku kohta soovitusi. Ehkki direktiivi eesmärk on ennetamine, ei ole seda direktiivis piisavalt käsitletud. Ennetamine mitmel tasandil on laste kaitse peamine vahend. Laste seksuaalse kuritarvitamise puhul rikutakse ühest küljest rängalt ohvrite õigust füüsilisele puutumatusele, teisest küljest on sellel kohutavad sotsiaalsed, emotsionaalsed ja psühholoogilised tagajärjed kogu eluks. Käesoleva täiendava arvamusega soovib komitee esitada soovitusi ennetamise kohta.

1.3

Komitee kordab oma üleskutset kõigile liikmesriikidele, samuti Euroopa Liidule Lissaboni lepingu kontekstis, allkirjastada ja ratifitseerida kiiremas korras Euroopa Nõukogu konventsioon laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest (2) ning ÜRO lapse õiguste konventsioon laste müüki, lasteprostitutsiooni ja -pornograafiat käsitlev fakultatiivprotokoll, (3) et EL saaks laste seksuaalset kuritarvitamist tõhusamalt ennetada.

1.4

Euroopa Liit peab välja töötama järjekindla ja ühtse lähenemisviisi laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamiseks liikmesriikides. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles edendama laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamist käsitleva ELi strateegia rakendamist, et luua selge visioon, mis aitaks ELi liikmesriike nende püüdlustes lapsi kaitsta ja julgustada neid enda eest seisma. Strateegia eesmärgid peaksid hõlmama nelja tegevusvaldkonda.

Haridus

—	Harivad teadlikkuse tõstmise programmid lastele

—	Koolitus ja toetus spetsialistidele ja vabatahtlikele

—	Meediakoolitus

—	Positiivse lastekasvatuse programmid

—	Turvaline internetikasutus

Õiguskaitse ja teised tugistruktuurid

—	Kontrollimehhanismid

—	Kadunud laste abitelefon

—	Teavitussüsteem kadunud laste kohta

—	Rahvusvaheline õiguskaitsesüsteem

Kodanikuühiskonna roll

—	Täiendav rahastamine olemasolevate programmide arendamiseks

—	Teadlikkuse tõstmise kampaaniad

Teadusuuringud ja standardid

—	Euroopa keskus

—	Laste vaated ja arvamused

—	Interneti turvalisuse standardid ning laste seksuaalset kuritarvitamist kajastava materjali eemaldamine

1.5

Arvamuses käsitletud meetmete nimekiri ei ole lõplik (4). Komitee avaldab kiitust paljudele kodanikuühiskonna osalejatele, eelkõige valitsusvälistele organisatsioonidele, nende töö eest ennetusmeetmete väljakujundamisel. Näiteid headest tavadest on siinkohal väljatoomiseks liiga palju, ent neist väärtuslikest tavadest on palju õppida. Seepärast on komitee koostanud selle teabe kohta andmebaasi (5).

2. Taust ja eesmärgid

2.1	Ennetusmeetmete keskne eesmärk peab olema laste seksuaalse kuritarvitamise likvideerimine. Kõik poliitikameetmed peavad põhinema ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhimõtetel. Vastavalt konventsioonile mõistetakse lapse all alla 18-aastast isikut.

2.2

Laste seksuaalne kuritarvitamine võib toimuda paljudes vormides: intsest ja seksuaalne kuritarvitamine, pornograafia, prostitutsioon, inimkaubandus, korruptsioon ning seksuaalne vägivald lapse eakaaslaste poolt (6). Kuritarvitamisega tuleb tegeleda mitmel – riigi, Euroopa ja maailma – tasandil. Kuid ennetusmeetmed peavad olema kõigil tasanditel kooskõlastatud ja järjepidevad. Ennetusmeetmete üle tuleb teostada pidevat järelevalvet, et nad oleksid kooskõlas arenevate struktuuride ja parimate tavadega ning suudaksid reageerida uutele laste kuritarvitamise viisidele (nt uued tehnoloogiad).

2.3

Lapsed on eriti kaitsetud igasuguste kuritarvitamisvormide suhtes ning nad langevad suurema tõenäosusega sagedamini üldiste kuritegude, sh vägivalla ja vägistamise ohvriks kui täiskasvanud. Ehkki sellekohane statistika puudub, osutavad olemasolevad andmed sellele, et iga viies laps Euroopas langeb seksuaalse kuritarvitamise ohvriks vähemalt korra lapsepõlve jooksul (7). Hinnangu kohaselt tunneb ohver kurjategijat 70–85 protsendil juhtudest, mida tuleks ennetusmeetmete kujundamisel eriti hoolsalt arvesse võtta. Kuritarvitamine puudutab nii poisse kui ka tüdrukuid, nagu ka kõiki rahvusi ja kogukondi. Mõnede uuringute kohaselt algab seksuaalne kuritarvitamine sageli siis, kui laps on 12–13-aastane, ent paljud strateegiad laste kuritarvitamise ennetamiseks keskenduvad peamiselt väiksematele lastele. Kuritarvitamine ohustab tavaliselt kõige enam nn kaitsetuid lapsi, sh puuetega, hooldatavaid, vanematest lahutatud või inimkaubanduse ohvriks langenud, narkootikumide ja alkoholiga seotud probleemidega, sotsiaalselt ebasoodsas olukorras või juba kuritarvitamise ohvriks langenud lapsi.

2.4

EL tunnistab laste õigusi Lissaboni lepingu (Euroopa Liidu lepingu) artiklis 3 ja põhiõiguste hartas, eelkõige selle artiklis 24, milles on sätestatud positiivne kohustus tagada lapsele tema parimates huvides olev kaitse. Selle alusel on koostatud sihipärane poliitika, mille eesmärk on laste õiguste edendamine, kaitse ja nendest kinnipidamine (8).

2.5	Komitee tunneb heameelt hiljuti Euroopa Komisjoni poolt avaldatud lapse õigusi käsitleva ELi tegevuskava üle. Põhiõiguste harta põhimõtetel põhinev tegevuskava seab lapse õigused poliitika keskmesse muu hulgas sellistes olulistes valdkondades nagu interneti turvalisus ja kaitse inimkaubanduse eest.

2.6

Arvamuse peaeesmärk on juhtida tähelepanu sellele, et nn ennetusmeetmeid on võimalik võtta ja et paljud sidusrühmad teevad selles valdkonnas tublisti tööd. Komitee avaldab kiitust paljudele kodanikuühiskonna osalejatele, eelkõige valitsusvälistele organisatsioonidele, nende töö eest ennetusmeetmete väljakujundamisel. Näiteid headest tavadest on siinkohal väljatoomiseks liiga palju, ent neist väärtuslikest tavadest on palju õppida, et neile kogemustele toetudes mobiliseerida kodanikuühiskonda. Seepärast on komitee koostanud selle teabe kohta andmebaasi (9).

3. Üldised märkused – ennetusmeetmed

3.1

Ennetusmeetmed peaksid olema terviklikud ja lapsekesksed ning neid tuleks võtta võimalikult varakult võimalikult vähese sekkumise teel. Toetamist ootavad paljud suurepärased algatused. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma vastu ja jõustama laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamist käsitleva ELi strateegia, millega rakendataks liikmesriikides kooskõlastatud visiooni, mis hõlmab allnimetatud nelja tegevusvaldkonda.

3.2

Komitee tunnistab, et laste seksuaalse kuritarvitamise vastane võitlus on äärmiselt keeruline. Seda liiki kuritarvitamine on sageli nähtamatu esiteks oma varjatuse tõttu, ent samuti annavad ohvrid häbi, hirmu või oma õiguste mitteteadmise tõttu kuritarvitamisest teada suhteliselt harva. Internet ja teised tehnoloogiad pakuvad uusi võimalusi nii kuritarvitamiseks kui ka lasteporno tootmiseks ja levitamiseks. Vabadus reisida annab kuritarvitajatele võimaluse võtta sihikule kõige kaitsetumad lapsed. Kuritarvitajad tegutsevad üha keerukamalt ja organiseeritumalt ning väikesed lapsed on üha suuremas ohus. Lastekaitsjate tähelepanuorbiiti jõuab ligikaudu 10 % juhtudest (10). Laste seksuaalselt kuritarvitajaid on kõiksuguse taustaga ning enamikku neist ei ole kunagi seksuaalkuritegude eest süüdi mõistetud (11).

3.3

Esmane ennetamine, sekkumine enne lapse kuritarvitamist, peaks olema suunatud kõige kaitsetumatele lastele, keda kuritarvitamine ohustab kas praegu või tulevikus. Otsesed meetmed, nagu üldsuse harimine ja varane sekkumine, on vaid esimene samm – samuti on vaja meetmeid uuesti ohvriks langemise ärahoidmiseks, et lõhkuda kuritarvitamise nõiaring seal, kus see tekib. Samuti tuleb keskenduda kuritarvitajate ja potentsiaalsete kuritarvitajate kohtlemisele.

3.4

Ehkki enamikul juhtudest toimub kuritarvitamine perekonnas või kogukonnas, (12) võib kuritarvitamise puhul olla tegemist ka kõrgetasemeliselt organiseeritud kuritegevusega, mis hõlmab paljusid kuritarvitajaid. Tegemist on väga tulutoova kuritegevuse vormiga. Inimkaubandus on maailma mastaabis suuruselt kolmas rahvusvahelise kuritegevuse vorm (13). Maailmas on ligikaudu 2,5 miljonit inimkaubanduse ohvrit (14). Neist hinnanguliselt 43 % kuritarvitatakse seksuaalselt ja pea pooled neist on lapsed (15). Laste seksuaalne kuritarvitamine on sageli piiriülene kuritegu, millega tuleb tegeleda väljaspool riigipiire.

3.5	Lapsed ja noored tuleb kaasata ennetusstrateegiate kavandamisse, et tagada nende seisukohtade ärakuulamine ja arvessevõtmine strateegiates. Paljud sellised mudelid on juba kasutuses (16). Noortepärane keelekasutus julgustab lapsi sellel teemal avatumalt rääkima ja tabusid murdma.

4. Tegevusvaldkond 1: Haridus

4.1	Komitee soovitab viia kõigi lasteni ELi liikmesriikides harivad teadlikkuse tõstmise programmid laste seksuaalse kuritarvitamise kohta. Väga tähtis on lapsi teavitada eakohases vormis ning julgustada lapsi seksuaalsest kuritarvitamisest rääkima.

4.2

Teiste valdkondade kogemus näitab, et haridusprogrammid on edukas esmane ennetusstrateegia. Nende ennetav mõju on suurepärane ja tegemist on parima viisiga edendada kuriteost teatamist. Võimalusel saab harivaid teadlikkuse tõstmise programme integreerida olemasolevatesse programmidesse, nagu „Stay Safe” (17) ja SPHE programmid (18). Neid programme peaksid iseloomustama järgmised punktid:

—	nad peaksid vastama lapse arengutasemele, propageerima tervet seksuaalset arengut ning vältima ohvristamist, et aidata lastel enda eest seista;

—	nad peaksid olema suunatud konkreetselt lastele, mitte lapsevanematele, kusjuures erilist tähelepanu tuleb pöörata vanematele lastele;

—	nad peaksid võimaldama kõige kaitsetumatele lastele suunatud ennetusmeetmeid;

—	nad peaksid olema seotud lapsesõbralike, kergesti kättesaadavate nõustamise, kaebuste esitamise ja teatamismehhanismidega (19);

—	nad peaksid olema seotud vajalike tugiteenustega, kellel on piisavalt personali;

—	neid tuleks korrapäraselt kontrollida ja hinnata kooskõlas uute parimate tavadega.

4.3

Komitee innustab liikmesriike muutma laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamist puudutava koolituse kohustuslikuks kõikidele spetsialistidele ja vabatahtlikele, kes töötavad lastega, eelkõige õigussüsteemis, tervishoiu ning (formaalse ja mitteformaalse) hariduse valdkonnas. Kutseorganisatsioonidel, ametiühingutel ja sotsiaalpartneritel, aga ka usu-, spordi- ja vabaajaorganisatsioonidel on siin oma osa täita. Lapsohvritega töötavale personalile tuleb tagada asjakohased tugimehhanismid, sh korrapärane järelevalve ja psühholoogiline tugi.

4.4	Komitee soovitab pakkuda meediale suunatud harivaid programme. Samuti tuleks välja töötada teatamist puudutavad eetikasuunised.

4.5	Pakkuda tuleks positiivse lastekasvatuse programme lapsevanemate ja perede toetamiseks, et seksuaalset kuritarvitamist ära hoida. Vanematele tuleks enne ja pärast sünnitust anda teavet ennetusmeetmete kohta.

4.6	Komitee toetab algatusi, nagu Euroopa Komisjoni turvalisema interneti programm, (20) Insafe (21) ja INHOPE (22) võrgustikud, et edendada laste ja kõigi ühiskonnaliikmete seas (23) turvalist internetikasutust.

5. Tegevusvaldkond 2: Õiguskaitse ja teised tugistruktuurid

5.1

Komitee soovitab liikmesriikide politseiteenistustel ja registreeritud rahvusvahelistel organisatsioonidel rakendada järjepidevat lähenemisviisi õiguskaitsele, teabe vahetamisele ja koostööle. See hõlmaks kahepoolseid koostöölepinguid, tõhusamaid infotehnoloogilisi vahendeid kurjategijate jälitamiseks ning paremaid kontrollimehhanisme. Kohtuprotsesside aeglus võib mõjuda pelutavalt neile, kes sooviksid kuritarvitamisest teatada. Pika ooteaja vältimiseks tuleks laste seksuaalse kuritarvitamise juhtumeid menetleda eelisjärjekorras. Tõsiselt tuleks kaaluda ohvri mitteosalemist kohtuprotsessidel. Väga oleks vaja õigussüsteemis töötajatele suunatud asjakohast koolitust laste seksuaalse kuritarvitamise valdkonnas ning intervjuuprotokollide kasutuselevõtt aitaks ära hoida uuesti ohvriks langemist. Järjepidevad üleeuroopalised standardid aitaks ära hoida kuritarvitajate liikumist ühest liikmesriigist teise. Maailma tasandil näitas hiljutine Europoli jt toetusel teostatud laste kuritarvitamise vastane operatsioon Rescue, mille raames tuvastati enam kui 200 last, (24) kuidas Euroopa Liit saab eeskujuks olla.

5.2

Väga tähtis on järjepidev lähenemisviis kõikide lastega töötavate isikute kontrollile, et sulgeda liikmesriikide vahelised seaduseaugud. Kõiki tuleb kohustuslikus korras kontrollida seoses lastevastaste süütegudega, sh uurida nn kaudseid tõendeid (teavet inimeste kohta, keda peetakse lastele ohtlikuks, kuid keda ei ole laste kuritarvitamise eest kriminaalkorras karistatud). Nagu ka oma eelmises arvamuses, (25) viitab komitee ametkondadevahelisele kodanikukaitse korralduse (Multi-Agency Public Protection Arrangements) mudelile (26).

5.3

Loodud on üleeuroopaline kadunud laste hädaabinumber, mis töötab paraku vaid 16 liikmesriigis. Ülejäänud 11 liikmesriiki peavad võtma viivitamatult meetmeid kvaliteetse abitelefoniteenuse tagamiseks (27). Teenuse jaoks tuleb eraldada piisavalt vahendeid ning see peab olema seotud vajalike tugiteenustega. Samuti tuleks kaaluda teenuse laiendamist väljapoole ELi piire.

5.4	Ehkki üksikutes liikmesriikides (28) on olemas tõhusad ja toimivad mudelid, soovitab komitee luua kooskõlastatud üleeuroopalise kadunud laste häiresüsteemi, sarnaselt USA süsteemile Amber Alert (29).

5.5	Komitee kordab üleskutset rahvusvahelise õiguskaitseorgani loomiseks, mis tegeleks laste seksuaalse kuritarvitamisega seotud süütegude uurimisega kogu maailmas, ohvrite tuvastamise ja kuritarvitajate karistamisega (30).

6. Tegevusvaldkond 3: Kodanikuühiskonna roll

6.1

Laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamine on iga ühiskonnaliikme ülesanne. Komitee soovitab valitsusasutustel ja kodanikuühiskonna sidusrühmadel jätkata koostööd laste kuritarvitamist ennetavate meetmete rakendamisel. Komitee toetab selliseid algatusi nagu Euroopa Nõukogu kampaania „1 in 5 Campaign” (Iga viies) (31) ja „The Underwear Rule” (Aluspesureegel) (32). Valitsusväliste organisatsioonide tasandil võib tuua selliseid olulisi näiteid kodanikuühiskonna meetmete kohta nagu „Stop it Now!” (Lõpeta kohe!), (33) samuti Ühendkuningriigi heategevusorganisatsiooni Barnardo’s erikampaania „Cut Them Free” (Vabasta nad) (34) ning ECPAT Internationali ja Body Shopi kampaania „Stop Sex Trafficking of Children and Young People” (Lõpetage laste ja noorte seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil läbiviidav inimkaubandus) (35).

6.2

Tööandjatel, ametiühingutel ja teistel kodanikuühiskonna organisatsioonidel lasub tähtis kohustus seada töökohtadel selged standardid tagamaks, et laste seksuaalset kuritarvitamist ei sallita (36). Selle kuritegeliku probleemiga tegelemine on tööandjate ühine sotsiaalne vastutus. Oluline roll on ka tööstussektoritel, nt turismindusel ja hotellindusel (37). Komitee teeb ettepaneku, et organisatsioonid allkirjastaksid komitee poolt eelnevalt välja pakutud avalduse (38), mis leidub komitee koostatud andmebaasis liikmesriikide parimate tavade kohta. Komitee meenutab (39) vajadust täiendavate rahastamisvahendite järele, et laiendada ja töötada välja programme, mida viiksid ellu kodanikuühiskonna partnerid.

6.3

Tuleks korraldada ülemaailmne teavituskampaania laste seksuaalsest kuritarvitamisest teatamise kohta, mida toetaksid tasuta rahvusvaheline abitelefoniliin ja veebipõhine teatamismehhanism (40). See toimiks samalaadselt rahvusvahelise abitelefoniliiniga Child Helpline International. Selline abitelefoniliin peab olema seotud vajalike tugiteenustega.

6.4	Kodanikuühiskond ja valitsused saavad suurendada teadlikkust laste seksuaalsest kuritarvitamisest ja aidata luua ennetamise kultuuri, tähistades aktiivselt ülemaailmset laste kuritarvitamise ennetamise päeva, mis toimub igal aastal 19. novembril (41).

7. Tegevusvaldkond 4: Teadusuuringud ja standardid

7.1

Komitee kutsub üles teostama rohkem uuringuid, et lahendada laste seksuaalset kuritarvitamist puudutavate andmete vähesuse probleem, saada selgem pilt ohvrite ja kurjategijate profiilist ning vahetada parimaid tavasid. Praegu pärineb suur osa andmetest õiguskaitseorganitelt. Luua tuleks Euroopa keskus, mille ülesanne on teavitada laste kuritarvitamise ennetamise alastest teadusuuringutest, poliitikameetmetest ja tavadest, sarnaselt Austraalia riikliku lastekaitse keskusega National Child Protection Clearinghouse (42) ja USA laste heaolu teabeportaaliga Child Welfare Information Gateway (43). Selle aluseks oleks üksikute projektide, nt European Online Grooming Project (võrgukeskkonnas seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimise probleemiga tegelev ELi projekt) raames või riigi tasandil, nt Belgia organisatsiooni Child Focus (44) tehtud töö. Ühtsed määratlused kogu Euroopas aitaksid edendada andmete vahetamist ja parandada nende võrreldavust.

7.2	Laste seksuaalse kuritarvitamise teemalistes uuringutes tuleb võtta arvesse laste vaateid ja arvamusi (45).

7.3

Komitee kutsub üles kehtestama selgelt määratletud üleeuroopalised interneti turvalisuse standardid. Seoses üleskutsega „ergutada interneti-teenuse pakkujaid vabatahtlikkuse alusel välja töötama toimimisjuhiseid ja suuniseid sellistele veebisaitidele juurdepääsu tõkestamiseks” (46) rõhutab komitee seda, et prioriteediks peab olema sisu eemaldamine allikast ning vaid juhul, kui eemaldamine ei ole võimalik (väljaspool ELi), tuleb tõkestada juurdepääs neile veebisaitidele. Kui tööstusettevõtjad, interneti-teenuse pakkujad ning majandus- ja finantselus osalejad (näiteks krediitkaardiettevõtjad) võtavad tõsiselt oma ülesannet võidelda kõnealuse kuritarvitamisega, tuleks ELis muuta see põhimõte õiguslikuks nõudeks. Komitee julgustab suhtlusvõrkude operaatoreid allkirjastama 2009. aasta kokkulepet „Safer Social Networking principles for the EU” (Turvalisemate suhtlusvõrkude põhimõtted ELi jaoks) (47).

7.4	Komitee palub Euroopa Komisjonil meetmeid koordineerida, et võimaldada järjepidevat lähenemisviisi kogu ELis.

Brüssel, 26. oktoober 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja millega tunnistatakse kehtetuks raamotsus 2004/68/JSK”, ELT C 48, 15.2.2011, lk 138-144.

(2) Konventsiooni ei ole veel allkirjastanud Tšehhi Vabariik ja Läti ning 15 liikmesriiki ei ole seda ratifitseerinud, vt http://conventions.coe.int/Treaty/Commun/ChercheSig.asp?NT=201&CM=&DF=&CL=ENG.

(3) Seda ei ole veel ratifitseerinud Tšehhi Vabariik, Soome ja Iirimaa, vt http://treaties.un.org/Pages/ViewDetails.aspx?src=TREATY&mtdsg_no=IV-11-c&chapter=4&lang=en.

(4) Nimekiri on välja töötatud nõu pidades ühelt poolt Iirimaa Laste Õiguste Liiduga – enam kui 90 valitsusvälist organisatsiooni hõlmava ühendusega, kes töötab Iirimaa laste õiguste ja vajaduste tagamise heaks, taotledes ÜRO lapse õiguste konventsiooni täielikku rakendamist (www.childrensrights.ie) –, ja teiselt poolt Euroopa selle valdkonna valitsusväliste organisatsioonidega.

(5) http://www.eesc.europa.eu/prevent-child-abuse.

(6) Euroopa Nõukogu kampaania lastevastase seksuaalse vägivalla peatamiseks: www.coe.int/t/dg3/children/1in5/source/Outline_en.pdf.

(7) Vt eelmine joonealune märkus.

(8) Nt ELi noorsoostrateegia, mis kasutab noorteprobleemide lahendamiseks valdkonnaülest poliitikat ja tugevdab koostööd poliitikakujundamisel, vt http://europa.eu/legislation_summaries/education_training_youth/youth/ef0015_en.htm.

(9) Vt joonealune märkus 6.

(10) Euroopa Nõukogu asepeasekretäri kõne 2010. aasta novembris Itaalias toimunud viiendal ELi lapse õiguste foorumil, vt www.coe.int/t/dc/press/news/20101129_disc_sga_en.asp.

(11) Finkelhor, David (2009): „The Prevention of Childhood Sexual Abuse”, lk 178.

(12) Vt joonealune märkus 6.

(13) ECPAT International: „Factsheet – Sex Trafficking of Children in the UK”.

(14) Rahvusvaheline Tööorganisatsioon: „Forced Labour Statistics Factsheet” (2007).

(15) Viviane Redingi kõne teemal „A renewed commitment to children's rights” (Uuendatud pühendumine laste õiguste kaitsele) (oktoober 2010), vt http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=SPEECH/10/550&format=HTML&aged=1&language=EN&guiLanguage=en.

(16) Nt Euroopa Nõukogu „Kiko and the Hand” („Kiko ja käsi”).

(17) Iirimaa algkoolilastele suunatud programm laste kuritarvitamise ennetamiseks, vt www.staysafe.ie.

(18) Social, Personal and Health Education (SPHE) on Iirimaa vanema astme õpilastele suunatud programm, et toetada nende isiklikku arengut, tervist ja heaolu, vt www.sphe.ie.

(19) Nt laste müügi, lapsprostitutsiooni ja -pornograafia küsimustega tegeleva eriraportööri ning lastevastase vägivalla küsimustega tegeleva peasekretäri raport lapsesõbralike nõustamise, kaebuste esitamise ja teatamismehhanismide kohta, vt http://www2.ohchr.org/english/bodies/hrcouncil/docs/16session/A-HRC-16-56.pdf. Vt ka ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu resolutsioon 2005/20 suuniste kohta õigusemõistmiseks asjades, mille puhul lapsed on kuriteo ohvrid ja tunnistajad, www.un.org/docs/ecosoc/documents/2005/resolutions/Resolution%202005-20.pdf.

(20) http://ec.europa.eu/information_society/activities/sip/index_en.htm.

(21) Teadlikkuse tõstmise keskuste Euroopa võrgustik, mis edendab turvalist ja vastutustundlikku internetikasutust noorte seas, vt www.saferinternet.org.

(22) Algatus anonüümseks teavitamiseks internetisisust, kaasa arvatud laste seksuaalset kuritarvitamist kajastav internetimaterjal: www.inhope.org.

(23) Sarnast valitsusväliste organisatsioonide algatust juhib Belgia organisatsioon Child Focus.

(24) „Ülemaailmse politseioperatsiooni käigus tuvastati ja päästeti rohkem kui 200 last”, vt https://www.europol.europa.eu/content/press/more-200-children-identified-and-rescued-worldwide-police-operation-465.

(25) ELT C 317, 23.12.2009, lk 43–48.

(26) Ühendkuningriigis kasutuselolev paljusid ametkondi hõlmav mudel riigi seksuaalkurjategijatega seonduvate riskide hindamiseks ja juhtimiseks.

(27) http://www.missingchildreneurope.eu/index.php?option=com_content&view=article&id=46:news01&catid=1:latest-news&20 Itemid=68.

(28) Nt süsteem Child Alert Belgias, vt www.childalert.be.

(29) www.amberalert.gov.

(30) Vt joonealune märkus 1.

(31) Komitee on nõustunud tõlkima selle Euroopa Nõukogu kampaania dokumendid paljudesse keeltesse.

(32) www.coe.int/t/dg3/children/1in5/default_en.asp ja www.underwearrule.org.

(33) Ühendkuningriigi ja Iirimaa kampaaniat laste seksuaalse kuritarvitamise ennetamiseks juhib Lucy Faithfull Foundation, vt www.stopitnow.org.uk ja www.lucyfaithfull.org.

(34) www.barnardos.org.uk/get_involved/campaign_form/cutthemfree.htm.

(35) See ülemaailmne kampaania on ELis kogunud 2,3 miljonit allkirja (22. juuni 2011.a seisuga).

(36) Lapse õiguste konventsiooni laste müüki, lasteprostitutsiooni ja -pornograafiat käsitleva fakultatiivprotokolli artikkel 3.

(37) Nt Accor Hotels ja Maailma Turismiorganisatsioon.

(38) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Laste kaitsmine reisivate seksuaalkurjategijate ohu eest”, I lisa (ELT C 317, 23.12.2009, lk 43–48).

(39) Vt joonealune märkus 1.

(40) Vt joonealune märkus 25.

(41) http://www.woman.ch/index.php?page=children_19nov&hl=en.

(42) www.aifs.gov.au/nch.

(43) www.childwelfare.gov/index.cfm.

(44) www.stopchildporno.be.

(45) ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 12.

(46) Vt joonealune märkus 1.

(47) http://ec.europa.eu/information_society/activities/social_networking/docs/sn_principles.pdf.

		ISSN 1977-0898 doi:10.3000/19770898.C_2012.024.est
Euroopa Liidu Teataja		C 24

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	55. köide 28. jaanuar 2012

Teatis nr	Sisukord	Lehekülg
	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	ARVAMUSED
	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
	Täiskogu 475. istungjärk 26. ja 27. oktoobril 2011
2012/C 024/01	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Sotsiaalne ettevõtlus ja sotsiaalne ettevõte (ettevalmistav arvamus)	1

2012/C 024/02	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kriisi mõju Euroopa ettevõtete suutlikkusele teha kliimakaitseinvesteeringuid (ettevalmistav arvamus)	7

2012/C 024/03	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Liidu tööstus- ja kaevandusjäätmete töötlemine ja kasutamine majanduslikul ja keskkonnaalasel eesmärgil (omaalgatuslik arvamus)	11

2012/C 024/04	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa konkurentsivõimelisema puidutöötlemis- ja mööblitööstuse võimalused ja väljakutsed (omaalgatuslik arvamus)	18

2012/C 024/05	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Jätkusuutliku tööhõive perspektiivid raudtee- ja veeremisektoris ning infrastruktuuritootjate jaoks: kuidas mõjutavad tööstuse muutused tööhõivet ja oskuste baasi Euroopas? (omaalgatuslik arvamus)	24

2012/C 024/06	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal ELi ühtekuuluvuse ja ELi sotsiaalpoliitika kooskõlastamise parandamine ELi toimimise lepingu artiklis 9 sisalduva uue horisontaalse sotsiaalklausli abil (omaalgatuslik arvamus)	29

2012/C 024/07	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kodutuse probleem (omaalgatuslik arvamus)	35

2012/C 024/08	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Pilvandmetöötlus (cloud computing) Euroopas (omaalgatuslik arvamus)	40

2012/C 024/09	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Püügipiirkondade arendamine kalavarude haldamiseks ja kalapüügi kontrollimiseks (omaalgatuslik arvamus)	48

2012/C 024/10	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kodanikuühiskonna roll ELi ja India vabakaubanduslepingus (omaalgatuslik arvamus)	51

2012/C 024/11	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal ELi uus välis- ja julgeolekupoliitika ning kodanikuühiskonna roll (omaalgatuslik arvamus)	56

	III Ettevalmistavad aktid
	EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE
	Täiskogu 475. istungjärk 26. ja 27. oktoobril 2011
2012/C 024/12	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu direktiiv ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi (CCCTB) kohtaKOM(2011) 121 lõplik – 2011/0058 (CNS)	63

2012/C 024/13	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/96/EÜ (millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik)KOM(2011) 169 lõplik – 2011/0092 (CNS) ja Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele Arukam energia maksustamine ELis: ettepanek energia maksustamise direktiivi läbivaatamiseks KOM(2011) 168 lõplik	70

2012/C 024/14	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1083/2006 seoses tagasimakstava abi ja finantskorraldusegaKOM(2011) 483 lõplik – 2011/0210 (COD)	78

2012/C 024/15	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Muudetud ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise ühise menetluse kohta (uuesti sõnastatud)KOM(2011) 319 lõplik – 2009/0165 (COD)	79

2012/C 024/16	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Muudetud ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud)KOM(2011) 320 lõplik – 2008/0244 (COD)	80

2012/C 024/17	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1083/2006 seoses teatavate finantsjuhtimist käsitlevate sätetega selliste liikmesriikide suhtes, kes on sattunud tõsistesse finantsstabiilsusega seotud raskustesse või keda ähvardab oht sattuda sellistesse raskustesseKOM(2011) 482 lõplik – 2011/0211 (COD)	81

2012/C 024/18	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1698/2005 seoses teatavate sätetega, mis käsitlevad finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või sellises ohus olevate teatavate liikmesriikide finantsjuhtimistKOM(2011) 481 lõplik – 2011/0209 (COD)	83

2012/C 024/19	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta seoses teatavate sätetega, mis käsitlevad finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või sellises ohus olevate teatavate liikmesriikide finantsjuhtimistKOM(2011) 484 lõplik – 2011/0212 (COD)	84

2012/C 024/20	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Roheline raamat interneti hasartmängude kohta siseturulKOM(2011) 128 lõplik	85

2012/C 024/21	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Roheline raamat – Äriühingu üldjuhtimise ELi raamistikKOM(2011) 164 lõplik	91

2012/C 024/22	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Ühtse turu akt – Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks Üheskoos uue majanduskasvu eest KOM(2011) 206 lõplik	99

2012/C 024/23	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa mõõtme arendamine spordis KOM(2011) 12 lõplik	106

2012/C 024/24	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis: Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020 KOM(2011) 244 lõplik	111

2012/C 024/25	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 302/2009, milles käsitletakse Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni varude taastamise mitmeaastast kavaKOM(2011) 330 lõplik – 2011/0144 (COD)	116

2012/C 024/26	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus imikutele ja väikelastele ning meditsiiniliseks eriotstarbeks ettenähtud toiduainete kohtaKOM(2011) 353 lõplik – 2011/0156 (COD)	119

2012/C 024/27	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega määratakse kindlaks nõuded elanikkonna tervise kaitsmiseks olmevees olevate radioaktiivsete ainete eestKOM(2011) 385 lõplik – 2011/0170 (NLE)	122

2012/C 024/28	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Lennureisijate kehtivate õiguste tõhusus ja rakendamine	125

2012/C 024/29	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (uuesti sõnastatud)KOM(2011) 402 lõplik – 2011/0187 (COD)	131

2012/C 024/30	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse energiatõhusust ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜKOM(2011) 370 lõplik – 2011/0172 (COD)	134

2012/C 024/31	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Avatud internet ja võrgu neutraalsus Euroopas KOM(2011) 222 lõplik	139

2012/C 024/32	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Valge raamat – Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunasKOM(2011) 144 lõplik	146

2012/C 024/33	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ennetavad meetmed laste kaitseks seksuaalse kuritarvitamise eest (täiendav arvamus)	154