30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/1

1.1

Konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamist käsitlev komisjoni roheline raamat on kaasa toonud ulatusliku arutelu selle üle, kas on vaja ühenduse suuniseid, lihtsustamaks ettevõtetel, tarbijatel ja töötajatel kahjunõuete esitamist äritegevuses Euroopa Ühenduse asutamislepingute artikleid 81 ja 82 rikkunute vastu.

1.2

Kõigepealt soovib komitee kinnitada, et eesmärk on tagada kõigi Euroopa siseturuga seotute tõhus kaitse. Kaupade vaba liikumise tõttu peab kõikides riikides olema ühtsus lepingutest ja teenustest tulenevate õiguste ja kohustuste suhtes. Piiriüleste tehingute osas tuleb soodustada eri riikide õigusaktide ühtlustamist.

1.3

Lisaks tuleb võtta arvesse nii Euroopa kui riiklikke konkurentsiasutusi, kelle eesmärk on teha kindlaks keelatud tegevused ning kehtestada majanduslikud sanktsioonid, mida saaks rakendada rikkumisi toime pannud ettevõtetele. Roheline raamat keskendub kahju hüvitamise tagamisele erasektoris, teisisõnu kohtute kaudu, mis tähendab, et menetlus peab ühtima konkurentsiasutuste poolt juba algatatud menetlusega.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel puudub ühtne, kõiki rohelises raamatus tõstatatud äärmiselt olulisi küsimusi hõlmav seisukoht. Komitee esitab igaühe kohta eraldi oma argumendid, mis aitavad komisjonil langetada otsused tulevaste õigusmenetluse juhiste koostamiseks. Kõigile neile küsimustele antakse vastus ja neid arutatakse käesoleva arvamuse punktis 5.

2.1

Euroopa siseturul on konkurentsieeskirjade osas toimunud suured ümberkorraldused, mis on esiteks aidanud anda turule vajalikud reeglid, millega tagatakse, et ettevõtted tegutsevad vaba konkurentsi tingimustes. Teiseks on ümberkorraldused aidanud ühtlustada liikmesriikide konkurentsieeskirju, nii et ettevõtted saavad kasutada asutamisvabaduse õigust samadel tingimustel.

2.2

Üks siseturu ees seisvatest probleemidest on teise turupoole — laiemas tähenduses tarbija — tõhusa kaitse tagamine, kuna lepingute ja teenuste muutumisel piiriüleseks on nimetatud turupoolele negatiivne mõju. Kui ettevõtted asuvad teises liikmesriigis, saavad tarbijad lähtuda vaid oma koduriigis kehtivatest tarbijaõigustest, samas kui konkurentsieeskirjad kehtivad kogu siseturul.

2.3

Konkurentsi käsitlevates ühenduse õigusaktides puudub tõhus süsteem kahjutasu nõudmiseks Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud eeskirjade rikkumise eest kogu siseturu piires. Komisjoni uus lähenemine konkurentsipoliitikale ja tarbijakaitsele on andnud omapoolse tõuke põhiküsimusi määratleva rohelise raamatu avaldamisele, et võtta tarvitusele õigusloomealased meetmed nende poolte õiguste kaitseks, kes on kannatanud vaba konkurentsi puudumise tõttu siseturul.

2.4

Tähelepanu tuleb pöörata Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 153 lõikele 3 (1), milles nähakse ette horisontaalne tarbijakaitsepoliitika, mis kehtib kõigis poliitikavaldkondades.

2.5

Sel taustal tõstatatakse rohelises raamatus kõige olulisemad küsimused kaitsemeetmete tarvituselevõtuks ja kahjunõuete kehtestamiseks ühenduse konkurentsieeskirjade eiramise vastase õiguse rikkumise eest, eelkõige seoses asutamislepingu artiklitega 81 ja 82 ning nende rakenduseeskirjadega. Siiski tuleb silmas pidada seda, et roheline raamat hõlmab keerukat õiguslikku raamistikku, mis võib viia riiklike menetluseeskirjade reformini — muutus, millega seoses tekivad mitmed küsimused, eelkõige subsidiaarsuse osas, ning mis mõjutab ka muid tsiviilõiguse valdkondi.

2.6

Roheline raamat lähtub konkurentsiõiguse dualistlikust kohaldamisest. Ühelt poolt kohaldavad avaliku võimu kandjad — st mitte ainult komisjon, vaid ka riigi ametiasutused (riiklikud konkurentsiasutused) — eeskirju individuaalselt, kasutades neile antud volitusi. Esiteks on konkurentsiasutustel volitused teatada, et eeskirju on rikutud, ja konkurentsi piiravad lepingud kehtetuks tunnistada. Teiseks on neil volitused kohaldada finantssanktsioone konkurentsiõiguse rakendusmääruste alusel.

2.7

Teiselt poolt on konkurentsiõiguse jõustamine eraõiguse kaudu lubatud tavalistes kohtutes, sest kohtutel on pädevus selle õiguse vahetuks kohaldamiseks. Nimetatud erasfääris omistatakse erilist tähtsust taotlustele ettevaatusabinõude järele, mis sunnivad ettevõtteid keelatud tegevusi katkestama, vähendamaks kahjulikku mõju konkurentidele ja tarbijatele.

2.8

Siiski on asutamislepinguga antud õiguste täieliku kaitse eesmärk tagada, et kahjutasu on võimalik kohtus vaidlustada, ning see on konkurentsieeskirjade rikkumisest tulenevate kahjunõuete põhieesmärk. Vaba konkurentsi piiramine mõjutab nii ettevõtteid kui ka tarbijaid, kes asuvad turundusahela lõpus.

2.9

Euroopa Kohus on teinud tähtsa otsuse, andes asutamislepingu artiklite 81 ja 82 rikkumise tõttu kannatanud eraisikutele õiguse nõuda hüvitist. Kui riiklikud õigusaktid on nimetatud õigusega vastuolus (2), loetakse asutamislepingu artikleid riiklike õigusaktide suhtes ülimuslikuks.

2.10

Rohelises raamatus pakutakse aruteluks eri võimalusi, mis aitavad kindlaks määrata kahjunõuete võimalikke erinevaid liike konkurentsiasutuste avaliku õiguse kohaselt algatatud nõuete või kahju kannatanud eraisikute poolt eraõiguse kohaselt esitatud nõuete alusel. Selleks esitatakse rohelises raamatus hulk oluliseks peetavaid küsimusi ja võimalusi, mille eesmärk on suunata arutelu nii, et oleks võimalik saavutada parimaid tulemusi. Küsimused on seotud nende võimaluste rakendamisega ning riikide üksteisest sageli erinevate õigussüsteemide kohandamisega.

3.1

Roheline raamat on üles ehitatud hulgale küsimustele, mis on töötatud välja kahjunõuete õigusliku iseloomu üle arutelu ärgitamiseks, pakkudes mitmeid võimalusi komisjoni edasise õigusloomega seotud tegevuse piiritlemiseks ja kujundamiseks. Selle eesmärk on selgitada, mis tingimustel võiks kahunõuet esitada ja millised asjaolud — kui mõelda mõnes liikmesriigis kehtivatele õigusaktidele — võiksid protsessi lihtsustada.

3.2

Komisjon tõstatab kolm küsimust ja pakub neile mitmeid võimalikke lahendusi:

Küsimus A: Kas ELi lepingu artiklite 81 ja 82 kohaste kahjunõuete puhul tsiviilasjades on vaja erieeskirju tõendavate dokumentide avalikustamiseks? Kui vastus on jaatav, millises vormis peaks avalikustamine toimuma?

Küsimus B: Kas konkurentsiasutuse valduses olevatele dokumentidele juurdepääsu reguleerivad erieeskirjad aitaksid kaasa kahjunõuete menetlemisele konkurentsiõiguse rikkumise korral? Kuidas peaks selline juurdepääs olema korraldatud?

Küsimus C: Kas nõude esitaja koormat konkurentsiõiguse rikkumisest tekkinud kahjude tõendamisel tuleks kergendada? Kui jah, siis kuidas?

Teine käsitletav teema on seotud süü nõudega, sest paljudes liikmesriikides on tsiviilvastutusnõuete puhul nõutav süü tõendamine. Esitatakse järgmine küsimus.

Küsimus D: Kas süü nõue peaks kehtima konkurentsiõiguse rikkumisest tekkivate kahjunõuete menetlemise puhul?

Kolmanda teema, kahjutasu kontseptsiooniga, seoses tõstatatakse järgmised kaks küsimust.

Küsimus E: Kuidas tuleks kahjutasu määratleda?

Küsimus F: Millist meetodit tuleks kasutada kahjutasu arvutamisel?

Samuti käsitletakse kahjude edasisuunamist kaitsena ja kaudse ostja õigust esitada nõue.

Küsimus G: Kas oleks vaja eeskirju, mis reguleeriksid kahjude edasisuunamise vastuvõetavust ja kasutamist kaitseargumendina? Kui jah, siis millises vormis peaksid need eeskirjad olema? Kas kaudsel ostjal peaks olema nõude esitamise õigus?

Üks oluline küsimus on, kas nimetatud liiki nõuet võiks kasutada tarbijate huvide kaitseks, arvestades, et selle kohaldamist loetakse üksiknõuete puhul keeruliseks. Sellisel juhul oleks mõtet esitada ühisnõuded, mis juba eksisteerivad mõnes ELi riigis.

Küsimus H: Kas ühisnõuete esitamiseks ja tarbijate huvide kaitseks oleks vaja erimenetlusi? Kui jah, siis kuidas sellised menetlused peaksid olema kavandatud?

Kulud mängivad välja pakutud nõuete puhul olulist rolli, sest mõnikord pelgavad nõude esitajad nõuet kõrgete kulude tõttu esitada, mis viib järgmise küsimuseni.

Küsimus I: Kas nõude esitaja kulude vähendamiseks oleks vaja erieeskirju? Kui jah, siis milliseid eeskirju?

Väljapakutud meetmete edu võib sõltuda eeskirjade täitmise kooskõlastamisest avaliku ja eraõiguse kaudu, sellest ka järgmised küsimused.

Küsimus J: Kuidas tagada eeskirjade täitmise optimaalne kooskõlastamine avalikus ja eraõiguses?

Kohtualluvus ja kohaldatav õigus on veel üks käsitletud küsimustest. Arvestades paljude konkurentsieeskirjade alusel keelatud tegevuste piiriülest laadi, esitatakse järgmine küsimus.

Küsimus K: Millist materiaalõigust tuleks kohaldada konkurentsiõiguse rikkumisest tekkinud kahjunõuete suhtes?

Muud ettepanekus sisalduvad küsimused on järgmised.

Küsimus L: Kas eksperdi peaks määrama kohus?

Küsimus M: Kas aegumistähtaegade kohaldamine tuleks peatada? Kui jah, siis millisest kuupäevast alates?

Küsimus N: Kas kahjunõuete menetlemise lihtsustamiseks on vaja põhjusliku seose nõuet selgitada?

4.1

Määruses (EÜ) nr 1/2003 (3) tunnistatakse, et nii komisjon kui ka riigi konkurentsiasutused vastutavad järelevalve eest, et ühenduse asutused ja liikmesriigid rakendaksid ühenduse konkurentsiõigust õigesti, ning oma volituste piires võivad nad lugeda kaubandustavad lubamatuks või turul valitseva seisundi kuritarvitamiseks, millele järgnevad sanktsioonid põhjustatud kahjule vastaval viisil ja mastaabis.

4.2

Probleem tekib seoses eeskirjade täitmise tagamisega eraõiguse kaudu tsiviilvaidlustes, kus kahju kannatanud isikud, sealhulgas tarbijad, soovivad esitada keelatud konkurentsitegevuse tagajärjel kohtunõude, taotlemaks konkurentsi moonutamisega põhjustatud kahju hüvitamist. See on küsimus, mis tuleb lahendada ELi tasandil, sest kaupade ja teenuste vaba liikumine Euroopa siseturul vajab ühenduse meetmeid, eriti kui arvestada, et olukord varieerub liikmesriigiti märkimisväärselt ning Euroopa vastavate õigusaktide puudumisel kuulub see riiklike kohtute pädevusse.

4.2.1

Kahjude hüvitamisele kaasa aitamise lahendusi ei saa tingimata kasutada ettevõtetevahelistes vaidlustes, samas on just ettevõtted väga sageli seotud konkurentsipiiranguid käsitlevate menetlustega. Komisjoni ettepanekus tuleb kavandada lähenemisviis selliste vaidluste puhul. Samuti tuleb ette näha konkurentsieeskirju rikkuvate ettevõtete töötajate kaitse.

4.3

Kuid arvestades ühenduse õigusaktide puudumist asutamislepingu artiklite 81 ja 82 rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise kohta, otsustas Euroopa Kohus (4), kes oli saanud liikmesriigi kohtult taotluse eelotsuse tegemiseks nimetatud eeskirjade kohaldamise kohta liikmesriigi kohtu poolt, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklid on vahetult kohaldatavad. Konkurentsi piiramise tagajärjel esitatavad kahjunõuded kuuluvad riiklike kohtute pädevusse. Lisaks sellele kordas Euroopa Kohus juba mitmes otsuses (5) väljendatud põhimõtet, mille kohaselt on asutamisleping loonud omaenda õigussüsteemi, mis on üle võetud liikmesriikide endi õigussüsteemidesse ning mis on võrdselt siduv nii riikide kui ka eraisikute suhtes.

4.4

Euroopa Kohus on samuti kinnitanud (6), et artikli 81 lõige 1 ja artikkel 82 “avaldavad otsest mõju isikutevahelistes suhetes ning loovad asjaomastele isikutele õigusi, mida liikmesriikide kohtud peavad kaitsma”, ning isegi lisab (7), et “ühenduse eeskirjade puudumisel asjaomases küsimuses tuleb iga liikmesriigi kohalikus õigussüsteemis määrata vastava pädevusega kohtud ja tribunalid ning sätestada üksikasjalikud menetluseeskirjad nõuete reguleerimiseks, millega tagatakse isikute vahetult ühenduse õigusest tulenevad õigused”.

4.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et võiks koostada ühenduse suunised, milles kehtestatakse tingimused asutamislepingu rikkumisest tulenevate kahjunõuete esitamiseks. Sellega tuleb kahju kandnud isikutele mõistlikes piirides hüvitada keelatud konkurentsitava tagajärjel tekkinud majanduskahju või saamata jäänud tulu. Kuid eelkõige peavad need võimaldama tarbijatel — termini laiemas mõistes — teostada oma majandusõigusi, mida on tunnustatud nende kaitseks koostatud seadustes, ning seepärast tervitabki komitee selleteemalist rohelist raamatut. Siiski soovib komitee rõhutada vajadust menetluste lühendamise järele, et tagada parimad tulemused võimalikult kiiresti.

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab esmatähtsaks määrata kohe tsiviilkohtus eraisikult saadud kaebuse menetlemise alguses kindlaks keelatud konkurentsitavadest tulenevad tulevased kahjunõuded.

5.2

Nii ühenduse kui ka liikmesriikide riiklikel konkurentsiasutustel on vahend ühenduse õiguse rakendamiseks — määrus (EÜ) nr 1/2003 (8), mis annab neile laialdased volitused tegutseda nõuetes ettevõtete vastu, keda kahtlustatakse konkurentsiõiguse rikkumises. Hoolimata nimetatud märkimisväärsetest tegutsemisvolitustest, võivad avaliku võimu kandjad vaid sedastada, et ettevõte on rikkunud konkurentsieeskirju, ja määrata seejärel trahvid.

5.3

Probleem muutub keerulisemaks, kui ühenduse tasandil ei ole konkurentsiasutustel volitusi esitada kahjunõudeid. Pealegi saab Euroopa Kohus tegutseda ainult eelotsuse taotlemise küsimustes, sest liikmesriikide kohtutel on kõnealuses valdkonnas ainupädevus. Sellega seoses on Euroopa Kohus osutanud vajadusele, et liikmesriigid seaksid kahjunõuete esitamiseks sisse oma korra (9).

5.4

Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite 81 ja 82 täitmise tagamine eraõiguse kaudu tähendab, et liikmesriikide kohtud võivad neid kasutada tsiviilmenetlustes eraisikute kahjunõuete esitamiseks. Probleem on kõige kohasema nõude liigi valikus ning eelkõige selles, kas tuleks esitada erinõue. Probleemid on tõsised ja neid on kajastatud arvukates küsimustes, mille komisjon on rohelises raamatus tõstatanud. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tahaks arutelu suunata, esitades tõstatatud küsimuste kohta mõned märkused.

5.4.1

Juurdepääs tõenditele. Tõendite kord tsiviilasjades tõstatab kaks põhiküsimust: a) tõendamiskohustus ja b) nende tõendite hindamine. Neid küsimusi tuleks arvesse võtta kohtuasjades, mis võivad kujuneda erinevatel asjaoludel: a) pärast konkurentsiasutuse otsust, b) enne konkurentsiasutuse otsust, ning isegi c) samal ajal, kui pädev organ analüüsib teatavaid tegevusi.

5.4.1.1

Määruses (EÜ) nr 1/2003 sätestatakse kõik asjaolud, mille puhul ühenduse ja riiklikud konkurentsiasutused võivad nõuda tõendeid, et tuvastada, kas viiakse läbi keelatud tegevusi (10); võimalus kasutada konkurentsiasutuse toimikuid tõendusmaterjalina oleks seega üks viis lahendada eraisikute probleem tõendite hankimisel. Küsimus seisneb selles, kas otsus anda juurdepääs andmetele jäetakse nendele kohtutele, kellele on esitatud taotlus, või on eraisikutel — nõude esitajatel — õigus andmeid saada? Euroopa Kohus (11) on loonud mahuka pretsedendiõiguse kogumi komisjoni kohustuse kohta mitte avaldada kolmandatele isikutele vaidlust tekitavaid dokumente kuni põhimenetluse lõppemiseni.

5.4.1.2

Sellest tulenevalt võiks nn järeltegevuste osas kasutada järgmist lähenemisviisi: kui konkurentsiasutused on tuvastanud rikkumise ja mõjutatud isikud on algatanud kahjunõude, edastab konkurentsiasutus kohtule tõendid, luues sel moel ühenduslüli eeskirjade täitmise vahel avalikus õiguses ja eraõiguses (12).

5.4.1.3

Nende juhtude osas, mille puhul vastavalt pädeva konkurentsiasutuse otsusele konkurentsieeskirjade rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise menetlus ei kehti, on komitee seisukohal, et kui hageja esitab eelhindamiseks piisavad tõendid hagi edukuse tõenäosuse kohta (faktide tuvastamine), peaks see olema piisav sellise nõude algatamiseks. See ei räägi mitte üksnes tõendavate dokumentide avaldamise erieeskirjade poolt, vaid ka selle poolt, et kohtutele antaks aktiivne roll, sealhulgas sanktsioonide rakendamise volitused nõude põhiaspektide ning eriti tõendite leidmise, kogumise ja avalikustamise osas.

5.4.1.4

Kuna konkurentsiõiguse rikkumise hagisid menetlevatel riiklikel kohtutel on konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlemise osas paralleelsed volitused (määrus (EÜ) nr 1/2003), ei tohiks nende juurdepääs kõnealustele dokumentidele, ilma et see piiraks eelmainitud konfidentsiaalsuse tagamise kohustust, olla ületamatuks takistuseks. Juurdepääsukord peab ennekõike jääma asukohariigi õiguse alluvusse, kuid ka konkurentsiasutused peavad olema kohustatud avaldama kohtutele mis tahes nende poolt palutud tõendusmaterjali.

5.4.1.5

Tuleks rõhutada, et juurdepääs juba olemasolevatele dokumentidele konkurentsiõiguse rikkumise menetluses on eriti oluline konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise menetluses, sõltumata uuriva organi tüübist (haldus- või õigusorgan) ja kohtuasja tulemusest (13).

5.4.1.6

Võimalus, et konkurentsieeskirjade rikkumise menetlusse kaasatud haldusorganid võiksid ka valida tõendid, millele on juurdepääs konkurentsieeskirjade rikkumisest tuleneva kahjunõude menetluses, tekitaks tõenäoliselt kahtlusi ja tõstataks vastutusküsimuse valikuprotsessi kriteeriumide osas.

5.4.1.7

Kui kohtutele antakse sedalaadi kohtuasjades spetsiifilised ja ulatuslikud volitused, võib ühe poole keeldumine tõendusmaterjali esitamisest mõjutada negatiivselt eelhindamist, võimaldades kohtul võtta keeldumist arvesse ja otsustada, kas on piisavalt tõendusmaterjali või mitte.

5.4.1.8

Teine võimalus tarbijatega seotud kohtuasjade puhul oleks pöörata tõendamiskohustus ümber ning panna see süüdistatavale — see tähendab, et kui konkurentsiasutused on kuulutanud teatud käitumise konkurentsivastaseks, on neid võimalik kahjutasu maksmisest vabastada vaid siis, kui tõendatakse, et see ei puuduta nõude esitajaid. Sellele juhitakse tähelepanu, kuna tegemist on ühe peamise tarbijakaitse põhimõttega; ja kuigi enamikus liikmesriikidest on kehtestatud, et tõendamiskohustus lasub nõude esitajal, on tunnustatud ka erandeid, mille korral on tunnustatud tõendamiskohustuse ümberpööramist (14), nagu on näha kohtuotsustest (15)  (16). Juhul kui on tehtud eelnev otsus, milles kinnitatakse rikkumise toimumist, oleks tõendamiskohustuse ümber pööramata jätmine kahjunõuete menetlemisel vastuvõetamatu tõendite dubleerimine, kuna tõendeid ei peaks esitama mitte spetsiaalsete uurimisvolitustega ametivõim, vaid kannatanud pool, mis aga suurendaks pooltevahelist ebavõrdsust sedalaadi menetluses.

5.4.1.9

Tõendite esitamise küsimus puudutab ka ekspert-tunnistajat, kelle teenuseid läheb kahjunõude menetluse keerukuse tõttu sageli tarvis. Samas tuleb aga vältida arvukate vastupidisel seisukohal olevate ekspertide kasutamist, kuna see ei annaks menetluse soovitud tõhususele midagi juurde. Järgides kohtu ulatuslikku pädevust, mille poolt on selles kontekstis juba sõna võetud, peaks poolte kokkuleppele mittejõudmise korral olema kohtu kohustuseks määrata vajalikud eksperdid, võimalusel ka koostöös konkurentsialaste haldusorganitega.

5.4.2

Kahjutasud. Põhiküsimus on isikutele põhjustatud kahju arutamine ja kahju suuruse mõõtmine. Tervise ja tarbijakaitse peadirektoraat on viinud läbi uurimuse (17), et koostada tarbijatele põhjustatud kahju kontseptsioon ning sõnastada määratlus, mida saaks kohaldada erinevates valdkondades, sealhulgas konkurentsiga seoses. Kõnealusel küsimusel on palju tagajärgi, sest kahjude hindamine sõltub turuosa suurusest, mida keelatud tava mõjutab. Igal juhul kaasnevad üksikisikute kahjude ennetamise puhul äärmiselt suured probleemid seoses hindamisega, kuna on tunnistatud, et väga sageli on lihtsam hinnata konkurentsireeglite rikkumisest ettevõttele tulevat kasu kui selle põhjustatud kahju.

5.4.2.1

Kohtutele tuleks anda sedalaadi menetlustes ulatuslikud pädevused, kuid samas oleks mõistlik valida tasakaalustatuse poole püüdlev lähenemisviis, kuigi süsteemi järjepidevuse tõttu ja pretsedendiõiguse kujundamisele mõeldes tuleb kehtestada suunised nende kriteeriumide kohta, mida kasutatakse kahju suuruse kindlaksmääramisel (tasakaalustatuse kinnitamiseks).

5.4.2.2

Teine asjakohane aspekt puudutab kahju hüvitamise nõude esitamise õiguse aegumistähtaega (18) konkurentsieeskirjade sellise rikkumise puhul, mille algusaeg ei ole määratav. Eriti puudutab see juhte, kus nõue esitatakse pärast konkurentsiasutuse otsust, kuid enne lõplikku kohtuotsust rikkumise kohta, kuna see võiks põhjustada täiendavaid raskusi tõenditele juurdepääsul.

5.4.2.3

Lõpuks tuleb veel arutada hüvitusnõude õigusliku olemuse küsimust, kuna enamikul juhtudest raskendab lepingulise suhte puudumine rikkumise toimepannud ettevõtte ja tarbija vahel nõude õigusliku aluse paikapanemist. Seetõttu võimaldaks mittelepinguliste kohustuste eeskirjade rakendamine (19) kasutada kahjunõuete menetlemise süsteemi, mis on riiklikes õigussüsteemides sügavasti juurdunud traditsioon.

5.4.3

Ühisnõuded võrreldes individuaalsete kahjunõuetega  (20). Konkurentsieeskirjade rikkumisest tulenevate kahjude kontekstis on ühisnõuded suurepärane näide mõnest peamisest eesmärgist: a) kahjude tõhus hüvitamine, mis lihtsustab kahju kannatanud tarbijate poolt organisatsioonidele esitatavaid kahjunõudeid, aidates sel moel tagada tõelise juurdepääsu õigusele; b) konkurentsieeskirju rikkuva tegevuse vältimine ja ennetamine, arvestades sellise tegevuse suuremat ühiskondlikku mõju. Pealegi, kui vaadata küsimust eeskirjade rikkujate seisukohast, siis annaks oma kaitse kontsentreerimise võimalus märkimisväärset kasu nii kulude kui tõhususe osas.

5.4.3.1

Ühisnõude peamine tähtsus seisneb organisatsiooni tegevuse õiguspärasuse tunnustamises, mis lihtsustab neil kohtule nõude esitamist tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste osas, sarnaselt direktiivis 98/27/EÜ (21) sätestatule. Kuigi see tarbijakaitse valdkonna direktiiv, mis põhineb organisatsioonide õiguspärasuse vastastikusel tunnustamisel ja komisjonile teabe andmisel (22), ei näe ette hüvitust kahju eest, on see avanud Euroopa tasandil tee mitmesuguste organite ja organisatsioonide õiguste aktiivseks kaitseks ning nõuete esitamiseks ühiste huvide nimel (23).

5.4.4

Kahjunõuete rahastamine. Kahjuvastutuse nõuete esitamise tavad näitavad, et menetluskulud osutuvad takistuseks. Esiteks võivad menetluse alustamise kõrged kulud takistada nõude algatamist, teiseks suurendab tsiviilmenetlusele omane pikalevenimine selle kulusid. Tuleks kaaluda võimalust, et tarbijaühendused asutavad fondi ühisnõuete rahastamiseks.

5.4.4.1

Kui seda ei tehta, on oht, et kahju kannatanud pooled jäävad hajutatult ning neile kõigile makstakse individuaalselt hüvitissummad, mis mõnikord on päris tühised. Sellisel juhul on äärmiselt raske leida raha sedalaadi menetluste jaoks, samas kui kostjatel on palju võimalusi kasutada enda kaitsmiseks muid summasid.

5.4.4.2

Kogemused on näidanud, et erinevus kannatanud poolte ja eeskirju rikkunud ettevõtte või ettevõtete ühenduse kantavates kuludes paneb viimatimainitutele suure koorma. Konkurentsieeskirjade rikkumise kahjunõuete menetluse algatajate kohtukulude vähendamist või nende osas erandite tegemist — ilma et see piiraks õigust karistada pahatahtlikult tegutsevaid pooli või takistaks kulude tasumist kohtuasja võitmise korral — peetakse võimaluseks taastada tasakaal poolte vahel sedalaadi nõuete puhul.

5.4.5

Kahjude edasisuunamine kaitsena ja kaudse ostja õigus esitada nõue. See hõlmab keerulist menetlust, mille puhul ettevõtte keelatud tegevusest põhjustatud kahju võib mõjutada tarneahelat või isegi lõpptarbijat. Seetõttu on kahjunõudeid veelgi raskem esitada, eelkõige seepärast, et kahju ja keelatud tegevuse vahelist seost on raske tõendada. Tõendamise keerukuse tulemusena jäetakse kahjude edasisuunamine kahjunõuetest välja.

5.4.6

Kohtualluvus ja kohaldatav õigus. Brüsseli konventsioon hõlmab kohtuasjade arutamise jurisdiktsiooni ning kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades. Sellest tingitult sätestati määruses (EÜ) nr 44/2001 ELis rakenduseeskirjad piiriüleste vaidluste puhul. See lahendaks mõned võimalikud rakendamisraskused kahjunõuete puhul, mille on põhjustanud keelatud konkurentsitavad. Ühisnõuded konkurentsireeglite rikkumise puhul kahjunõuete esitamisel on kehtestatud vaid üksikutes liikmesriikides. Selle viisi kasulikkuse üle otsustamiseks tuleb arvesse võtta konkreetseid asjaolusid, eelkõige pädeva kohtuorgani ja kohaldatava õiguse osas. Sedalaadi kahjunõude esitajad ja kostjad saavad rahalist tulu ja suurendavad tõhusust vaid juhul, kui eeskirju rakendatakse järjepidevalt; see sõltub pädevale kohtule eelisõiguse andmisest. Konkurentsipoliitika tõeliseks elluviimiseks eraõiguse kaudu näib oluline avalikustada teave nii sedalaadi nõuete esitamiseks pädevate organite kohta kui ka pooleliolevate kohtuasjade ja otsuste kohta.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/7

1.1

Ettepanek näeb ette kodifitseerimise. Hoolimata mõningatest vormilistest kohandustest ei muuda kodifitseeritavad õigusaktid praegu kehtivat õigust.

1.2

Kodanike Euroopa kontekstis on ühenduse õiguse lihtsus ja selgus väga oluline. Seetõttu on Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon rõhutanud vajadust kodifitseerida korduvalt muudetud õigusaktid, ning vastavalt institutsioonidevahelisele kokkuleppele rakendatakse sel puhul kiirendatud menetlust. Kodifitseeritavatesse õigusaktidesse ei tohi viia sisse ühtegi sisulist muudatust.

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et komisjoni ettepanekud vastavad täpselt kiirendatud menetluse eesmärkidele kodifitseerimise alal.

2.2

Siiski võib tõstatada küsimuse, kas autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevad õigusaktid peaksid olema muutumatud. Nimelt on kodifitseerimine mõttekas ainult siis, kui antud valdkonna õiguses ei ole oodata olulisi muudatusi.

2.3

Vaadeldes jätkuvalt muutuvat ühenduse õigustikku (eriti oodatakse ettepanekuid karistusmeetmete kohta) ja seaduste erinevalt läbiviidud ülevõtmist siseriiklikku õigusesse, tuleb konstateerida, et autoriõigusi omavate isikute õiguste ja nendega kaasnevate õiguste ja teoste sihtrühma (avalikkus, teadus- ja akadeemilised ringkonnad jne, ehk siis kultuuriteenuste tarbijad) õiguste vahel puudub tasakaal, sest paljudes riikides on kaitstavate teoste sihtrühmade õigused üha piiratumad. Arvukatel juhtudel seab näiteks riist- või tarkvarakaitse, mida nimetatakse ka digitaalõiguste haldussüsteemiks (digital rights management, DRM), küsimuse alla koopiate valmistamise eratarbeks; sama toimub ka vastupidisel suunal — tarkvara koostalitusvõime saavutamise püüdluste puhul.

2.4

Mainitud tarbijaile ebasoodsaid arenguid süvendab veelgi karistuste karmistamine DRM kasutamisel erakasutuse tarbeks tehtava koopia või tagavarakoopia puhul.

2.5

Seega tundub komiteele, et kodifitseerimine autoriõiguste ja sellega kaasnevate õiguste valdkonnas on enneaegne, sest ühenduse õigustikku tuleks tasakaalustada, pidades silmas eelkõige Lissaboni strateegiat. Lisaks on otsustatakse paljud olulised küsimused subsidiaarsuse printsiibist lähtudes, samas aga ilmneb õigusaktide riiklikul ülevõtmisel riikide lõikes erinevusi, mis võivad takistada teoste ja kultuuriteenuste vaba liikumist.

2.6

Nii oleks Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete talituse praeguses järgus teostatud lihtviisilise tehnilise konsolideerimise abil saanud selgitada konsolideerimise hetkel jõusolevaid õigusakte. Mainitud viisi võiks rakendada ka edaspidi igasse kohaldatavasse õigusakti tehtavate muudatuste puhul, jätmata sel moel muljet, et tulevasi muudatusi takistataks, mis võib aga tekkida kodifitseerimise kui valitud meetme tõttu.

3.1

Komitee sooviks muuhulgas, et ühenduse seadustikku lisataks kasutamisõiguse asjakohane tunnustamine ja kaitse näiteks nagu LGPL (Lesser General Public Licence ehk Vähem Üldine Avalik Litsents tehnilise dokumentatsiooni puhul) või “Creative Commons” litsents raamatute ja kunstiloomingu osas. Mainitud litsentsid annavad kasutajatele märkimisväärse vabaduse. Näiteks Üldine Avalik Litsents puudutab väga suurt hulka arvutiserverites kasutatavat tarkvara (ruuterid, haldus, ettevõtted).

3.2

Kõnealused vabamad kasutamisõigused soodustavad teoste levitamist kasutajate ja sihtrühmade hulgas, vastates täiel määral Lissaboni strateegias olulisel kohal olevatele teadmiste ja tehnoloogia kiire leviku eesmärkidele.

3.3

EMSK kutsub niisiis komisjoni taasalgatama mõttevahetust, mis näib kodifitseerimise läbi oma elujõudu kaotanud olevat, ja kaaluda uusi algatusi, et teosed jõuaksid senisest laiema kasutajaskonna ette vabade litsentside tunnustamise ja autoriõigusi omavate isikute ja kasutajate vaheliste õiguste tasakaalustamise abil praeguses infoühiskonnas. Eesmärk on Euroopa Ühenduse konkurentsivõime ja innovatsiooni tõhustamine.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/8

1.1

Ettepanek näeb ette kodifitseerimise. Hoolimata mõningatest vormilistest kohandustest ei muuda kodifitseeritavad õigusaktid praegu kehtivat õigust.

1.2

Kodanike Euroopa kontekstis on ühenduse õiguse lihtsus ja selgus väga oluline. Seetõttu on Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon rõhutanud vajadust kodifitseerida õigusaktid, mida on korduvalt muudetud, ning vastavalt institutsioonidevahelisele kokkuleppele rakendatakse sel puhul kiirendatud menetlust. Kodifitseeritavatesse õigusaktidesse ei tohi viia sisse ühtegi sisulist muudatust.

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et komisjoni ettepanekud vastavad täpselt kiirendatud menetluse eesmärkidele kodifitseerimise alal.

2.2

Siiski võib tõstatada küsimuse, kas autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevad õigusaktid peaksid olema muutumatud. Nimelt on kodifitseerimine mõttekas ainult siis, kui antud valdkonna õiguses ei ole oodata olulisi muudatusi.

2.3

Autoriõiguse kaitse tähtaeg, mis oli algselt, 19. sajandil, kümme aastat, on praegu 70 aastat pärast autori surma. Samas võivad autoriõiguste ja sellega kaasnevate õiguste omanikud tulevikus uuesti survet avaldada kaitse tähtaja pikendamiseks.

2.4

Praegune olukord on ebavõrdselt soodne autorite pärijatele (umbes kolm põlvkonda) ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omanikele ning seetõttu peaks avalike huvide ja autorite endi huvide suhtes ebavõrdselt pikaks muutunud tähtajad üle vaatama. Kui mõni WTO liikmesriik, nt USA, otsustab kaitset pikendada 90 aastale või isegi 100 aastale (nn “Disney muudatusettepanek”), siis mis juhtub Euroopas? Kas me peaksime intellektuaalse omandi kaubanduskokkulepped üle vaatama?

2.5

Paljud kirjandus-, filosoofia- ja muud teosed avaldatakse originaalkeeles vaid üks kord, neid ei avaldata autori ega isegi pärijate eluajal uuesti. Olemata omal ajal tingimata bestsellerid, on enamus neist siiski teatud väärtusega, kuid nad muutuvad väga kiiresti potentsiaalsetele lugejatele kättesaadamatuks. Määramatult pikast autoriõiguste pikendamisest saavad kasu vaid vähesed autorid, samas kui kaitsesüsteem toob oma pikkusega kaasa olukorra, kus palju suurem hulk teoseid on lugejatele ja üliõpilastele pärast esimese trüki läbimüümist kättesaamatud.

2.6

Seega võib küsida, kas autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevad õigusaktid peaksid olema muutumatud. Nimelt on kodifitseerimine mõttekas ainult siis, kui antud valdkonna õiguses ei ole oodata olulisi muudatusi.

2.7

Digitaalajastul oleks vaja sügavamat analüüsi teoste levitamise ja avalikkuse õiguse üle pääseda ligi ülemaailmsele loomingule ja kultuurile. Seega tundub komiteele, et kodifitseerimine on enneaegne ning ta oleks eelistanud lihtsat konsolideerimist ning autoriõiguste ja sellega kaasnevate õiguste tingimuste ja tähtaja ülevaatamist kooskõlas Lissaboni strateegiaga.

3.1

Komitee sooviks muuhulgas, et ühenduse seadustikku lisataks kasutamisõiguse asjakohane tunnustamine ja kaitse näiteks nagu LGPL (Lesser General Public Licence ehk Vähem Üldine Avalik Litsents tehnilise dokumentatsiooni puhul) või “Creative Commons” litsents raamatute ja kunstiloomingu osas. Mainitud litsentsid annavad kasutajatele märkimisväärse vabaduse. Näiteks Üldine Avalik Litsents puudutab väga suurt hulka arvutiserverites kasutatavat tarkvara (ruuterid, haldus, ettevõtted).

3.2

Kõnealused vabamad kasutamisõigused soodustavad teoste levitamist kasutajate ja sihtrühmade hulgas, vastates täiel määral Lissaboni strateegias olulisel kohal olevatele teadmiste ja tehnoloogia kiire leviku eesmärkidele.

3.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub seetõttu komisjoni üles taasalgatama mõttevahetust, mis näib kodifitseerimise läbi oma elujõudu kaotanud olevat, ja kaaluma uusi algatusi, et teosed jõuaksid senisest laiema kasutajaskonna ette vabade litsentside tunnustamise ja autoriõigusi omavate isikute ja kasutajate vaheliste õiguste tasakaalustamise abil praeguses infoühiskonnas.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/10

1.1

“Kodanike Euroopa” kontekstis on väga oluline, et ühenduse õigusaktid oleksid arusaadavad ja läbipaistvad. Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ja komisjon on viidanud sellele, et korduvalt muudetud õigusaktide tekstid tuleb kodifitseerida. Institutsioonidevahelise lepinguga lepiti kokku kiirendatud töömeetodis. Kodifitseerimisel ei ole lubatud teha asjaomastesse õigusaktide tekstidesse sisulisi muudatusi.

1.2

Kõnealune komisjoni ettepanek vastab täielikult kodifitseerimise eesmärgile ja nõuetele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on ka sellega nõus.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/11

1.1

Sageli muudetud õigusaktide kodifitseerimine on oluline ühenduse õiguse selguse ja läbipaistvuse saavutamiseks.

1.2

Kodifitseerides tuleb täpselt järgida ühenduse tavapärast seadusandlikku menetlust.

1.3

Kõnealuse ettepaneku eesmärk on kodifitseerida nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta direktiiv 93/94/EMÜ kahe- ja kolmerattaliste mootorsõidukite tagumise registreerimismärgi paigalduskoha kohta. Uus direktiiv asendab sellesse koondatud õigusaktid; selles säilitatakse täielikult õigusaktide sisu ning nende kokkupanemisel on tehtud ainult kodifitseerimiseks vajalikud vormilised muudatused.

1.4

Kõnealune komisjoni ettepanek vastab täpselt kodifitseerimise eesmärgile ning sellega seonduvatele eeskirjadele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab ettepaneku heaks.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/12

1.1

Komitee tervitab komisjoni algatust piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise ja esitlemise praeguste eeskirjade ajakohastamiseks ning eelkõige väljapakutud muudatusi geograafiliste tähiste süsteemi kohta, mille taotluste esitamine läheb asjaomaste riiklike asutuste pädevusse, ning väljapakutud menetlust uue määruse muudatuste kohta.

1.2

Komitee ei toeta kategooriatesse jaotamist määruse ettepanekus esitatud kujul, kuna see võib olla eksitav.

1.3

Piiritusjookide koostisosade loetelu toetatakse vaid siis, kui seda kasutatakse samal viisil kõikide alkohoolsete jookide puhul.

1.4

Autentsuse tähised on olulised pettuse ning võltsitud toodetega võitlemisel ja sätted nende kasutamiseks tuleb eelnõusse lisada.

1.5

Eriti vaidlusttekitav on viina määratlus, eelkõige mis puudutab tooraineid, millest viina toota võib. Komitee teeb ettepaneku piirata viina tootmiseks kasutatavad toorained teraviljale, kartulitele ja peedimelassile ning sellest tulenevalt ei oleks etikettidel kasutatud tooraineid vaja välja tuua.

2.1

Piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise ja esitlemise praegused eeskirjad on sätestatud nõukogu määruses (EMÜ) 1576/89 (1) ja komisjoni määruses 1014/90 (2). Nimetatud eeskirjad on piiritusjookide sektori reguleerimisel edukad olnud. Siiski on vajalik mõnede punktide selgitamine ja alates eeskirjade loomisest toimunud arengute arvesse võtmine. Selle teostamiseks on koostatud kõnealune määruse ettepanek.

2.2

Ettepaneku eesmärk on parandad piiritusjookide kohta kehtivate määruste (joonealused märkused 1 ja 2) selgust, kohandada need uute tehniliste nõuetega ja võtta arvesse lisategureid, nagu WTO nõudmised. Samuti on eesmärk kaitsta Euroopa Liidu piiritusjookide praegust head mainet ning kindlustada tarbijatele vajalik teave.

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab ettepanekut muuta ja ajakohastada praeguseid eeskirju ning täheldab, et põhjalikult on konsulteeritud piiritusjookide tootjaid esindava Euroopa Liidu tasandi organisatsiooniga (3) ja komitee toetab algatust.

3.2

Komitee tervitab eelkõige muutusi, mis viivad geograafiliste tähiste süsteemi kooskõlla WTO nõudmistega, ning ettepanekut võimaldada lihtsat ning läbipaistvat menetlust määruse ettepanekut puudutavate muudatuste jaoks.

3.3

Asjaolu, et uus määrus asendab kahte olemasolevat määrust, tuleks selgelt välja tuua sissejuhatava põhjenduse esimeses lõikes, lisades uude määruse ettepanekusse lisaks praegusele viitele määruse 1576/89 kohta ka viite määruse 1014/90 tühistamise ja asendamise kohta.

3.4

Piiritusjookide sektor on Euroopa Liidu majandusele väga oluline, see moodustab igal aastal ekspordist ligi 5 miljardit eurot (4), annab otseselt tööd umbes 50 000 le inimesele (ning kaudselt umbes 5 korda suuremale hulgale) ning teeb aastas üle 1 miljoni euro väärtuses investeeringuid. Samuti on sektor Euroopa Liidu põllumajandustootjate suurklient. Enne viimast laienemist kasutas piiritusjookide sektor aastas umbes 2 miljonit tonni teravilja, 2,5 miljonit tonni suhkrupeeti, 300 000 tonni puuvilju ja 16 miljonit hektoliitrit veini; need näitajad tuleb kaasajastada vastavalt 25-liikmelise ELi andmetele. Kümne uue liikmesriigi liitumisest tulenevalt tuleb kaasata ka kartul; kartulit kasutatakse piiritusjookide tootmisel toorainena aastas umbes 100 000 tonni.

3.5

Euroopa Liidu piiritusjookide sektor on momendil kõige konkurentsivõimelisem maailmas ning ükski muutus ei tohi põhjustada selle eelise kaotamist. Eriti olulised on siinkohal sektori suurepärase maine säilitamine ja selle võime jätkuvalt uueneda.

3.6

Oluline on, et olemasolevate määruste ühendamise ja ajakohastamise käigus tehtavate muudatustega ei kaoks määruste peamised põhimõtted. Väga olulised on olemasolevad märgistamise sätted. Märkused nende kohta on lisas I toodud üksikasjalikes kommentaarides.

3.7

Piiritusjookide individuaalsed määratlused on keerukad ja komitee käsitleb neid vaid juhul, kui see on olulise tähtsusega.

4.1

Ettepanekus liigitatakse piiritusjoogid kategooriatesse: kõik piiritusjoogid jaotatakse kategooriatesse “A” (kanged alkohoolsed joogid), “B” (erilised piiritusjoogid) ja “C” (muud piiritusjoogid). Selgusetuks jääb, miks nimetatud kategooriaid vajalikuks peetakse. Komitee leiab, et see võib segadust tekitada, kuna teatud jooke võib sõltuvalt kasutatavast tootmisviisist paigutada rohkem kui ühte kategooriasse. Komitee täheldab ka, et seletuskirjas viidatakse kategooriale “A” kui erirühmale, kuhu kuuluvad vaid kõige puhtamad tootevormid. Sellest võib järeldada, et teised kategooriad ei ole puhtad, samas on määruse eesmärk tagada kõikide Euroopa Liidu toodetud piiritusjookide suurepärane maine.

4.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee möönab, et kategooriatesse jaotamisel ei ole küll õiguslikku mõju, kuid on seisukohal, et väljapakutud kategooriatesse jaotamine ei aita ei tarbijaid ega teisi. Samuti ei tundu see vajalik dokumendi struktuurilise sidususe seisukohast. Komitee arvab, et kui kategooriaid rakendada, siis peavad need olema täiesti õigustatud. Lisaks on komiteel kahtlusi kategooriate tegelike kirjelduste suhtes.

4.3

Lisaks on komitee mures, et kategooriatesse liigitamine võib luua diskrimineerimise aluse erinevate piiritusjookide vahel, näiteks märgistamisel ja maksustamisel. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on niisuguse diskrimineerimise vastu.

4.4

Senine arutelu (5) on näidanud, et väljapakutud kategooriate jaotus on vaieldav ning selle muutmine tõenäoline. Kui see aset leiab, siis tuleb kaaluda mõningast sõnastuse muutmist, et võtta arvesse erinevaid traditsioonilisi meetodeid. Lisaks oleks vaja täpsustada ettepaneku lisa II, et selgemini määratleda, millised valmistamise meetodid on toodetele lubatud.

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei ole teadlik ühestki tarbijaorganisatsiooni nõudmisest piiritusjookide valdkonnas. Ilmselt on nende jätkuv huvi see, et piiritusjoogid oleksid väga kõrge kvaliteediga ning et nende tarbimine oleks ohutu (mõõdukalt tarbides).

5.2

Komisjoni eelnõusse ei ole kaasatud koostisainete nimestiku teemat ja komitee toetab seda, kuna momendil on see ebavajalik ja ebareaalne. Siiski toetaks komitee koostisainete nimestikku juhul, kui seda rakendataks ühtemoodi kõikidele alkohoolsetele jookidele ja kui seda oleks võimalik teha nii, et see oleks tarbijate jaoks mõttekas.

6.1

Komitee tervitab geograafilisi tähiseid käsitlevate eeskirjade selgemaks muutmist piiritusjookidele kohaldamise osas. Kasulik oleks selgelt sätestada, et komisjonile saavad taotlusi esitada vaid liikmesriigid või vajaduse korral kolmandate riikide ametivõimud.

6.2

Kui soovitakse, et geograafilisi tähised säilitaksid oma väärtuse, siis tuleb vältida geograafiliste tähiste loomist liiga paljudele toodetele.

6.3

Komitee oletab, et artikli 5 sätted, mis lubavad liikmesriikidel määrata ja rakendada rangemaid eeskirju kui kõnealune uus määrus, kehtivad esmajoones toodetele, millele on kokkuleppeliselt määratud geograafiline tähis. Kasulik oleks siiski selgitada, kas nimetatud artiklit saab kohaldada kõigile toodetele (sõltumata sellest, kas tootel on geograafiline tähis või mitte).

7.1

Äärmiselt täpne tuleb olla määratluse “maitsed” ja “lõhna- ja maitseained” (6) suhtes ning selles suhtes, milliseid protsesse milliste toodete puhul kasutada võib. Praegu näib eelnõus selles osas segadus olevat.

7.2

Vajalik võib olla määratlus mõnede lisanditega maitsestatud piiritusjookide kohta. Seda tuleks arvesse võtta.

7.3

Magustamise puhul peaks komisjon kaaluma vajadust selgitada seisukohta ümardamise suhtes, kui lisatakse piiratud kogus teatud magusainet lõpptoote maitse reguleerimiseks.

8.1

Komitee toetab komisjoni ettepanekut paigutada piiritusjookide individuaalsed määratlused lisasse ning võimaldada seejärel pärast piiritusjookide halduskomitee nõusolekut nende muutmist määruse täisteksti aruteluks avamata. Sel viisil oleksid määrused uuendustega paremini kooskõlas.

8.2

Et tagada stabiilsuse periood, tuleks kaaluda komisjoni ettepaneku II lisas toodud üksikute piiritusjookide määratluste muutmise mittelubamist näiteks 5 aasta jooksul pärast uue määruse jõustumist.

9.1

Eelnõus ei käsitleta autentsuse tähiseid, kuigi peaks. Euroopa kangete alkohoolsete jookide organisatsioon leiab, et autentsuse tähised peaksid näitama toiduaine kvaliteeti ja nende kontsentratsioon tootes peab olema vähem kui 0,1 mahuprotsenti ning need ei tohi anda tootele eristavat omadust. EMSK toetab ettepanekut.

9.2

Autentsuse tähised on pettuse ja võltsimisega võitlemisel üha olulisemad. Neid kasutatakse ka toodete puhul, mis ei ole piiritusjoogid, kuid on oluline, et piiritusjookide tootjad lepiksid kõnealuse ettepaneku kontekstis nende kasutamise suhtes kokku.

10.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei soovi küll toodete määratlustesse liiga üksikasjalikult sekkuda, kuid viina juhtum on eriti keeruline, nagu põllumajandus- ja kalandusnõukogu 20. veebruaril näitas (7). Seetõttu on komitee kõnealust juhtumit kaalunud, et leida seisukoht, mis saavutaks konsensuse.

10.2

Komitee käsitleb viina juhtumit käesoleva arvamuse lisas II ning järeldab, et mõnevõrra tuleks piirata viina tootmiseks lubatud tooraineid (teraviljale, kartulitele ja peedimelassile). Selle eesmärk on paremini kaitsta viina üldkategooriat, mis võimaldab ettevõtjatel kujundada oma mainet ja positsiooni. Siiski tuleb luua säte nendele toodetele, mille puhul ei ole enam õigust kasutada nimetust “viin”. Sellised tooted peaksid olema lubatud kolmeaastase üleminekuperioodi jooksul, alates uue määruse suhtes kokkuleppele jõudmisest, selleks et muuta nende kategooriat ja kohandada turustamist.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/15

1.1

Nõukogu on palunud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada arvamus ettepaneku kohta: nõukogu määrus võõrliikide (1) ja piirkonnast puuduvate (2) liikide kohta vesiviljeluses.

1.2

Komisjoni ettepaneku eesmärk on kaitsta veekeskkonda ja selle mitmekesisust ohtude eest, mis kaasnevad võõrliikidega. Komisjoni hinnangul on olemasolev raamistik, mis hõlmab ka elupaikade direktiivi (3), ebapiisav.

1.3

Komisjon teeb ettepaneku koostada määrus olemasolevate tavade ja tegevusjuhiste alusel, välistamata samas tulevikus rakendatavaid strateegiaid.

1.4

Määruse ettepanek ei käsitle probleeme seoses õngitsemise, dekoratiivsete kalade ja teiste eksootiliste loomadega, vaid selle eesmärgiks on näha ette, ennetada ja hallata probleeme, mida võivad tulevikus põhjustada võõrliigid, mis ei ela oma looduslikus elupaigas.

1.5

Komitee arvates on Euroopa Liidus kalduvus üle reguleerida. See ei tohiks kehtida käesoleva määruse ettepaneku puhul.

1.6

Bürokraatia vähendamiseks nimetatud liikide puhul teeb EMSK ettepaneku koostada kohanenud liikide nimekiri (nt “kodustatud” võõrliigid).

1.7

Komitee teeb ettepaneku, et määratletaks korrektselt mõiste “piirkonnast puuduv liik”. Käesoleva määruse taustal tuleks määratleda ka mõisted “piirkond” ja “ökopiirkond”.

1.8

Samuti leiab EMSK, et kuna Euroopa Liit on siseturg, siis peaks tegema vahet võõrliikidel ja piirkonnast puuduvatel liikidel Euroopa Liidus ja väljaspool Euroopa Liitu.

1.9

EMSK märgib, et väikestel ettevõtetel võib käesoleva määruse rakendamisel probleeme tekkida. Eriti toob komitee esile määruse pikad vormid lisas 1.

2.1

EMSK kiidab põhimõtteliselt heaks ettepaneku reguleerida Euroopa Liidu tasemel vesiviljeluse jaoks ühenduse alale imporditavaid võõrliike. Sellega kaitstakse erinevat looduslikku faunat ja floorat (4), edendades samal ajal vesiviljeluse arengut.

2.2

Komitee tunnistab, kui oluline ja vajalik on vastu võtta määrus võõrliikide kasutamise kohta vesiviljeluses, et kaitsta veekeskkonda ja selle bioloogilist mitmekesisust.

2.3

Käesoleva määruse vastuvõtmisel julgustab komitee komisjoni algatama kohast teavituskampaaniat määruse kohta, et ennetada selle kuritarvitamist meedias sooviga hirmutada tarbijaid ja tõsta ajalehe müüginumbreid.

2.4

EMSK arvates on määruse puhul väga oluline soodustada vesiviljeluse arengut Euroopas (5), kuna tegemist on tulevikus palju võimalusi pakkuva areneva sektoriga, kui just arengut ei takistata määrusega selle praeguses vormis.

2.5

EMSK nendib sektori kiiret arengut väljaspool Euroopa Liitu, lisades, et sektor on ülekoormatud ja vaja on arendada uusi liike. Samuti toob EMSK esile, et vesiviljeluse sektor võib kalandussektoris ühise kalanduspoliitika raames edukas olla.

2.6

EMSK arvates tuleks Euroopa Liidu sisest kaubandust lihtsustada, vähendades bürokraatiat ja täidetavaid dokumente, et mitte üle reguleerida.

2.7

Komitee rõhutab vajadust tagada, et määrus ei takistaks sektori edasist arengut ja tunneb muret ökoloogiliste, majanduslikke ja sotsiaalsete aspektide ühtsuse üle. Ta leiab, et liikide ümberasustamist kontrollitakse Euroopa Liidus juba piisavalt.

2.8

Tegelikke probleeme Euroopa veekeskkonnas põhjustab eksootiliste ja võõrliikide asustamine vesiviljeluses. Selleks, et määruse ettepanekut võimalikult lihtsustada ja lühendada, teeb komitee ettepaneku keskenduda ainult võõrliikidele ja tegeleda piirkonnast puuduvate liikidega eraldi. Piirkonnast puuduvate liikide kasutamine ei ole vesiviljeluses nii oluline. Teine probleem on seotud sellega, et komisjon ei täpsusta, millistes piirkondades need liigid puuduvad.

2.9

Veelgi lihtsam oleks teha vahet Euroopa Liidu liikidel ning võõrliikidel ja piirkonnast puuduvatel liikidel Euroopa Liidust väljaspool. EMSK soovitab, et sellega arvestataks, kuna Euroopa Liit liigub rohkem integreeritud ühisturu poole.

2.10

Komitee märgib, et sektori muutlikkuse tõttu ei pruugi tootjatel alati olla võimalik nii pikalt ette kavandada, nagu komisjon peab vajalikuks, et saada impordi- ja teisaldamisluba.

2.11

Näiteks, kui tootja kasvatab Iisraelist pärit liike ja kui need surevad, siis peab tootja tegutsema kiiresti ja importima USAst, et mitte kaotada väärtuslikku aega. Praeguse ettepaneku kohaselt peaks tootja oma tegevuse peatama seniks, kuni ta saab uue loa. Pärast teaduslikku tõestust, et võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasvatamise oht vesiviljeluses on “madal”, peaks käesoleva määruse rakendusalast välja jätma ümberasustamised ja liikumised, eriti kaubanduse liikumised.

2.12

EMSK märgib, et antud sektori spetsialistid on komisjoni lähenemises pettunud. Seetõttu on ka oluline tagada, et määrust lihtsustataks, muudetaks praktiliseks ning et asjaosaliste kulusid minimeeritaks.

2.13

Komitee märgib, et ettepanekust on välja jäetud dekoratiivsed kalad ja lõhe, kuid rõhutab, et eelmainitud võivad avaldada mõju kogu probleemile.

2.14

EMSK rõhutab, kui oluline on tagada, et määruse eesmärgid, rakendusala ja piirid oleksid selged. Arvestades, et sektori kohta ei ole laiahaardelisi ja detailseid eeskirju, siis soovitab EMSK, et komisjon koostaks üldmääruse või vähemalt algataks tegevuskava sektori edasiseks suuniseks.

2.15

EMSK on teadlik, et ettepanek koostati enne Euroopa Liidu 2005. aasta lihtsustamisalgatust, kuid leiab, et praegune ettepanek peaks sellega siiski arvestama ja seda tuleks lihtsustada.

3.1

Ettepanek läheb vajalikest ja õigustatud meetmetest palju kaugemale, kuna selles ei arvestata mõningate liikide praeguse olukorraga, mida on Euroopa vesiviljeluses juba aastasadu kasutatud (nt karpkala, vikerforell, mägihõrnas jt). Siiamaani ei ole nende liikide kasvatus ökosüsteemi kahjustanud. Nende liikide liikumise ohu hindamine kõikidel arenguetappidel ja pikad lubade taotlemise protsessid ei ole reaalsed ega teostatavad. Vesiviljelusega tegelevad ettevõtted teevad ühenduse alal tavaliselt piiriülest koostööd, pidades kinni veterinaaria nõuetest, ning liigutavad lühiajaliselt karpkalu, forelle ja teisi kodustatud kalu ühest kohast teise.

3.2

Komitee teeb ettepaneku jätta lubatud liikide või erandite loetelu abil igas liikmesriigis kohanenud kalaliigid (6) määruse eelnõust välja. Samuti tuleks välja jätta piirkonnast puuduvate liikide küsimus. Mõistetamatu on, kuidas saab seostada kontrollitud vesiviljelust pärismaise, kuid piirkonnast puuduvate kalade või teiste liikide levimise või ümberasustamisega.

3.3

Piirkonnast puuduvate liikide küsimus on juba reguleeritud liikmesriikide erisätetega. Käesolev määrus peaks keskenduma Euroopa Liidu veemitmekesisuse kaitsele ohtude eest, mis kaasnevad võõrliikidega. Nimelt oleks väga raske rakendada käesolevat määrust piirkonnast puuduvatele liikidele, sest kohalikke piirkondi ei ole sellest kontekstis selgelt määratletud. Kui piirkonnast puuduvate liikide sätted välja jätta, muutuks nõukogu määrus palju paremini mõistetavaks ning seda oleks palju lihtsam ja odavam rakendada.

3.4

Komitee toob välja, et kuni aastapikkuse otsuse tegemise ajaga liikumisloa saamiseks (artikkel 10) võtaks tootmisega seotud otsused liiga palju aega, mis häiriks majandust oluliselt. Seetõttu soovitab komitee seda aega lühendada.

3.5

EMSK rõhutab ka, kui oluline on kaaluda, kas artikli 10 all oleks võimalik arvestada juhtudega, kui loa taotlusele ei vastata. Näiteks Hispaania seadusandluses võrdub vaikimine nõusolekuga, kui taotlusele ei vastata ühe aasta jooksul. EMSK leiab, et kui see on õiguslikult võimalik, siis peaks Hispaania näidet käesoleva artikli puhul rakendama.

3.6

Kuni viie aasta jooksul toimuvate korduvate liikumiste sätted (artikkel 6) ei ole teostatavad, kuna tihtipeale tuleb teha väga lühiajalisi kavandamata otsuseid erinevates arengujärkudes kalade ostu, müügi ja vahetuse kohta. Määrus oleks otseselt vastuolus kavandatud sätetega, milles tuuakse välja eesmärk toetada vesiviljelust ja paljude liikide mitmekesisust vesiviljeluses.

3.7

Kuna otsused seoses taotlusega importida vesiviljeluse jaoks veeorganisme ühenduse alale on olulised, siis peaksid need toetuma teaduslikule põhjendusele ning otsused peaks võimalikult varakult teatavaks tegema.

3.8

Ulatuslikud eeskirjad tähendaksid asjaomastele ametivõimudele, kavandatud nõuandekomiteele ja vesiviljeluse ettevõttetele palju suuremaid personaliga seonduvaid ja rahalisi väljaminekuid, mis ei oleks praeguse inimkapitali juures võimalik. See oleks vastuolus üldise sooviga vähendada bürokraatiat nii liikmesriikides kui ka Euroopa Liidu tasemel.

3.9

EMSK arvates on väga vajalik vähendada üleliigseid eeskirju. Eelkõige peaks vähendama määruse lisas 1 olevaid kriteeriume.

3.10

Võõrkalaliikide impordi ja liikumisega võivad kaasneda suured ohud, kuigi nende ohtude hindamiseks on vaja teaduslikke andmeid. Selleks vajalikke teaduslikke andmeid ei saa nõuda taotlejalt, nagu on lisas 1 ette nähtud. Taotleja vajab eksperdi nõuandeid.

3.11

Komitee arvates peaks tootjate abistamiseks neile andma nimekirja käesoleval alal pädevatest Euroopa Liidu teadlastest. Samas peaks neil olema võimalik saada teavet või koolitust taotluse esitamise kohta.

3.12

Komitee teeb ettepaneku, et iga taotluse eraldi hindamise asemel viiks kvalifitseeritud teadusasutused iga ökopiirkonna või liikmesriigi puhul läbi ainult ühe proovihindamise. Kui proovihindamisel peetakse ohtu “madalaks”, siis võiks selles ökopiirkonnas taotluse esitamisel piirduda ainult andmetega asukoha, personali ja kuupäeva kohta. Kui käesolevat ettepanekut järgitakse, siis saaks ohtu paremini hinnata ning samas hoiaksid vesiviljeluse ettevõtted ja ametivõimud bürokraatlikke kulutuste pealt palju kokku. Teadusasutuses läbi viidava proovihindamise kulud peaks kandma Euroopa Kalandusfond (EFF).

3.13

Komitee rõhutab veel, et liikmesriikide vahelise kooskõlastatuse jaoks on vaja, et nõukogu määruses määratletaks ökopiirkonnad.

3.14

EMSK arvates oleks kasulik, kui määruse avaldamise ja jõustumise vahel oleks vähemalt üks aasta, et viia siseriiklikud õigusaktid määrusega kooskõlla ja teavitada sektori töötajaid ja asjaosalisi tehtavatest muudatustest.

3.15

Komitee pöörab tähelepanu komitee varasematele arvamustele ühise kalanduspoliitika (7), vesiviljeluse (8) ja bioloogilise mitmekesisuse kohta (9) ning toetab täielikult neid käesoleva arvamuse konteksti ja tegevusulatuse osas.

3.16

Komitee pöörab komisjoni tähelepanu GMOde ja polüploidsetele liikidele. Ei tohiks alahinnata nende potentsiaalset ohtu veekeskkonnale. Vesiviljeluses kasutatavate geneetiliselt muundatud organismide, lõhe ning ümberasustamise ja dekoratiivsete liikide kohta on vaja rangemaid eeskirju.

3.17

Komitee kutsub komisjoni üles arvestama nii käesoleva arvamuse kui ka eelnevalt mainitud arvamustega, et luua vesiviljeluse sektori jaoks parem töökeskkond seoses võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasutamisega.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/18

1.1

Huvi loomade kaitse ja heaolu vastu on suurenemas, seda nii Euroopa Liidu erinevates osades kui ka väljaspool ühendust. Seetõttu on asjakohane toetada turujõudude pingutusi ja ELi miinimumnõudeid vajalikus ulatuses ajakohastada. See ei tähenda tingimata rangemate piiravate nõuete kehtestamist, vaid pigem on tegemist paremate ja asjakohasemate eeskirjadega, mis põhinevad teaduslikel ja sotsiaalmajanduslikel uuringutel. Samuti on oluline luua ühine kvaliteedimärkide süsteem toodete jaoks, mis vastavad loomade heaolu erinõuetele. Samuti on tarvis olulisi parandusi loomade jaoks, keda kasutatakse teadusuuringuteks ja katseteks ning seadusega ettenähtud kontrolltestide läbiviimiseks.

1.2

Komisjoni tegevuskavas arvestatakse üldjoones nimetatud nõudmistega ja see võib olla aluseks edasiste prioriteetide seadmisele kõnealuses valdkonnas. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on strateegia ettepanekuga põhimõtteliselt nõus, kuid jälgib siiski edaspidi, et komisjoni spetsiifilised ettepanekud säilitaksid tasakaalu loomakaitse ja sotsiaalmajanduslike aspektide vahel. On väga oluline, et import kolmandatest riikidest, kus nõuded ei ole nii ranged, ei tõrjuks kõrvale ELi tooteid. Selle tagajärjel liiguks loomakasvatus ebapiisavate standarditega piirkondadesse ja ELi tootjad peaksid tootmise katkestama. Kõnealuses kontekstis pole EMSK veendunud, et komisjoni tegevuskavast piisab, et tagada püsivaid lahendusi.

1.3

EMSK avaldab kahetsust selle üle, et kõnealust küsimust pole võimalik arutada Maailma Kaubandusorganisatsioonis WTO käimasolevate läbirääkimiste käigus. Sellele vaatamata tuleb pikas perspektiivis põllumajandustoodete kaubanduses käsitleda loomade heaolu kui mittekaubanduslikku küsimust. Vastasel juhul võib Euroopa Liit olla sunnitud astuma ühepoolseid samme, tagamaks vajalikku mõistmist õigusaktide ajakohastamise vajaduse suhtes. Lühiperspektiivis peavad nii komisjon kui ka kodanikuühiskond avaldama survet ELi jaemüüjatele ja toiduainetööstusele, et tagada kolmandatest riikidest pärineva impordi standarditele vastavus sertifitseerimismehhanismide ja teiste sarnaste tagatiste abil.

1.4

Uurimistegevust tuleb kooskõlastada ja arendada, et vahendeid ühiselt võimalikult hästi kasutada. Õigusnorme tuleb regulaarselt läbi vaadata, muu hulgas ka selles osas, et need kajastaksid tehnoloogilisi arenguid ja uusi teadmisi.

1.5

EMSK tervitab muu hulgas ettepanekut asutada loomade kaitse ja heaolu keskus või labor. Samas tuleks kaaluda ka võimalust minna veelgi kaugemale ja luua ülemaailmne keskus, mis aitaks tegeleda loomade kaitse ja heaolu probleemidega, toetades seega Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni (1) ja Euroopa Nõukogu tööd ning ELi kahepoolseid lepinguid.

1.6

Lisaks peaks komisjon koostöös Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni ja Euroopa Nõukoguga algatama rahvusvahelise konverentsi, mis aitaks luua püsiva, ka kolmandate riikide teadlasi hõlmava võrgustiku ning edendada kõnealuses valdkonnas mitteametlikku rahvusvahelist koostööd.

1.7

Seoses loomade kasutamisega katsetes ja toksikoloogilistes testides leiab komitee, et strateegiat tuleks laiendada nii, et see sisaldaks vajaduse sätet, mille alusel võib loomi kõnealusel viisil kasutada üksnes siis, kui asjaomase toote järele on olemas tõestatud ühiskondlik vajadus.

2.1

Tegevuskava põhieesmärk on tagada loomade heaolu Euroopa Liidus ja ülemaailmsel tasandil, määrata kindlaks tulevased vajadused ning kindlustada olemasolevate ressursside tõhusam kooskõlastamine. Tegevuskava kohaselt tuleb ajavahemikul 2006–2010 kontrollida ja hinnata järgmist viit põhilist meetmete valdkonda, pidades sealhulgas silmas järelmeetmeid pärast 2010. aastat:

2.2

Tegevuskava sisaldab ka 28 algatust, mida komisjon kavatseb ellu viia 2010. aastaks. Nende hulka kuulub 21 meedet, mis on juba ellu viidud, kavandatakse ellu viia või on juba ette nähtud asjaomastes ühenduse õigusaktides.

2.3

Lisaks sellele on komisjon juba avaldanud töödokumendid, millega luuakse algatuste strateegiline alus ja milles kirjeldatakse tegevuskavas väljapakutud meetmete aluseid. Komisjon peab ka 2005. aastal vastuvõetud loomkatsete deklaratsiooni (2) järgimist tegevuskava võtmeelemendiks.

2.4

Komisjon leiab, et tema loomade heaoluga seotud ülesannet võiks aidata täita asjaomaste teenistuste vaheline tõhusam kooskõlastamine. See aitaks ka tagada järjekindlama ja paremini kooskõlastatud lähenemisviisi kõigis komisjoni poliitikavaldkondades. Samuti tuleks hinnata loomade heaolule mõju avaldavate meetmete vastavust Euroopa Ühenduse asutamislepingu protokollile loomade kaitse ja heaolu kohta ning nende sotsiaalmajanduslikke mõjusid.

3.1

Kodanikuühiskonna esindajana ja võttes arvesse oma liikmeskonna esindavust, jagab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee iseenesestmõistetavalt vastutust loomakaitse eeskirjade kehtestamise eest Euroopa sotsiaalmudeli osana (3). Oluline on jätkata praegust suunda ning tagada Euroopa Liidus mõistlik ja vastuvõetav loomade heaolu tase, tekitamata seejuures ebavajalikke konkurentsimoonutusi ja laskmata madalamate standarditega kolmandatest riikidest pärineval impordil loomakaitse taset alla viia. Üldine strateegiline kava toob kõnealusesse valdkonda ka rohkem läbipaistvust ja avardab võimalusi kõigi osalejate konstruktiivseks koostööks. See kehtib eriti põllumajandustootjate kohta, keda nende pikaajalisi investeeringuid, motivatsiooni ja juhtimist silmas pidades tuleks kaasata tulevase strateegia loomisse.

3.2

Euroopa Liidu põllumajandussektor üldiselt pooldab mõistlikke ja tasakaalustatud loomakaitse nõudeid, juhtides siiski tähelepanu konkurentsimoonutuste ohule, mis võib tekkida osalt seetõttu, et liikmesriigid võivad kehtestada täiendavaid nõudeid, ning osalt impordi tõttu kolmandatest riikidest, kus standardid on madalamad või puuduvad. Täiendavatest riiklikest nõuetest tulenevate konkurentsimoonutuse ohtu suurendavad veelgi ühise põllumajanduspoliitika raames kehtestatud vastavusnõuded. See tekitab liikmesriikides õiguskindlusetust ja sellekohase selgitamise vajaduse.

3.3

Impordi puhul kolmandatest riikidest oleksid Euroopa Liidu ühised nõuded, mis kehtivad 30 riiki ja 500 miljonit inimest hõlmaval siseturul (4), stiimuliks ka ELi mittekuuluvatele riikidele ja nende ELi suunatud ekspordile. Maailmapanga Rahvusvaheline Rahanduskorporatsioon juhtis hiljuti tähelepanu kogu maailmas suurenevale huvile loomade heaolu vastu ja vajadusele sellisele suundumusele vastava ajakohastamise järele nii esmatootmises kui ka töötlevas tööstuses (5).

3.4

Lühiperspektiivis tuleks Euroopa Liidu jaemüügikettidele ja töötlevale tööstusele selgeks teha, et importides kolmandatest riikidest põllumajandustooteid ja töödeldud loomseid tooteid, peaksid nad enda ja oma maine huvides kontrollima, et tootjariigis järgitaks asjaomaseid nõudeid, sealhulgas ka ELi sätetele vastavaid loomakaitse standardeid. See võib toimuda näiteks siduva koostöö vormis tarnijatega (6). Komisjon peaks selles suhtes aktiivsust üles näitama ning ka kodanikuühiskond peaks kõnealusele küsimusele meedia vahendusel tähelepanu juhtima. ELi jaemüügikettidele ja toiduainetööstusele tuleb selgitada, et tulevikus pööratakse kolmandatest riikidest imporditavate põllumajandustoodete ja töödeldud loomsete toodete puhul enam tähelepanu tootmistingimustele. Tarbijaühendused ja põllumajandustootjate organisatsioonid peaksid siseriiklikult tasandil ühiselt niisuguste ülesannetega tegelema. Siiski on samas otsustav tähtsus sellel, et pikemas perspektiivis käsitletaks põllumajandustoodete kaubanduses loomade heaolu kui mittekaubanduslikku küsimust (vt allpool).

3.5

Euroopa Liidu sisemise konkurentsimoonutuse ohu osas oleks sätete ühtlustamine koos rangemate siseriiklike nõuete kehtestamise keeluga ebaloogiline ja paljude riikide avalikkusele vastuvõetamatu. Kui aga tulevased ELi tasandi miinimumnõuded põhinevad suuremal määral objektiivsematel, teadusuuringutele toetuvatel kriteeriumidel, suureneb nende mõistmine ja aktsepteerimine ning ei ole põhjust rangemate riiklike eeskirjade kehtestamiseks. Kohase reguleerimise tagamiseks peavad uued meetmed seega tingimata põhinema teaduslikel andmetel ja asjakohastel sotsiaalmajanduslikel hinnangutel. Väljapakutud näitajate kindlaksmääramiseks tuleb samas tagada uurimistulemuste pädev hindamine ja kasutamine. Samuti tuleks liikmesriikidele anda võimalus paindlikuks toimimiseks vastavalt keskkonna- ja kliimatingimustele.

3.6

Komisjon leiab, et kõnealuste standardite kohandamist, haldamist ja levitamist, samuti asjakohaseid sotsiaalmajanduslikke uuringuid ja mõju hindamist hõlbustaks loomade kaitse ja heaolu Euroopa keskuse või labori loomine. Komitee palub kaaluda kaugeleulatuvamat lahendust, nimelt ülemaailmse keskuse asutamist, mis aitaks tegeleda loomade heaolu küsimustega rahvusvahelisel tasandil ning toetaks seega Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni ja Euroopa Nõukogu tööd ning võimalikke kahepoolseid kokkuleppeid.

3.7

Seoses katseloomade küsimusega pooldab komitee partnerluse edendamist komisjoni ja tööstuse vahel, et otsida alternatiive loomkatsete kasutamisele tööstuses, näiteks kõnealuse keskuse asutamisega ning strateegia esitamisega vähendamise, asendamise ja täiustamise põhimõtte rakendamiseks, millest võiks juhinduda katseloomade kasutamisel ELis (7). Komisjoni algatus võib olla stiimuliks ka praegu mujal toimuvale tööle alternatiivsete meetodite edendamiseks (8). Komitee leiab siiski, et strateegiat tuleks laiendada nii, et see sisaldaks vajaduse kriteeriumi, mille alusel oleks loomkatsed lubatud üksnes siis, kui on olemas ühiskondlik vajadus toote järele, mille jaoks kemikaali või muud ainet kasutatakse.

3.8

Suure konkurentsisurve ja Euroopa Liidu turu avamise tõttu tuleb arvestada tõsise ohuga, et madalamate või puuduvate standarditega kolmandate riikide tooted suruvad ELi toodangu ja müügi järk-järgult kõrvale ning seda ka turgudel, mis asuvad väljaspool ühendust. Kuna võrreldes põllumajanduse väga piiratud kasumimarginaaliga on loomakaitsega seotud täiendavad kulud suured, võib tootmise jätkamine nende tõttu osutuda võimatuks. Toodangu suunamine väikesele tarbijarühmale, kes on valmis rohkem maksma, on samuti põllumajandustootja jaoks enamasti liiga riskantne (9).

3.9

Import kolmandatest riikidest, kus loomade heaolule kehtivad nõuded on madalamad, tekitab äärmiselt keerulisi probleeme ning komitee ei ole sugugi veendunud, et komisjoni tegevuskava on piisav, tagamaks pikas perspektiivis jätkusuutlikke lahendusi. Komitee avaldab kahetsust, et käimasolevas WTO läbirääkimisvoorus ei ole võimalik kõnealust probleemi arutada. Sellele vaatamata peab Euroopa Liit WTO raames nõudma, et põllumajandustoodete kaubanduses käsitletaks loomade heaolu mittekaubandusliku küsimusena.

3.10

Kui aga selgub, et sel viisil ei ole võimalik saavutada piisavalt jätkusuutlikke lahendusi või leida kõnealuses küsimuses piisavat mõistmist WTO raames, peaks Euroopa Liit isegi rahvusvahelise kokkuleppeta nõudma, et kolmandatest riikidest imporditavad tooted vastaksid asjaomastele eeskirjadele. Seega võib olla tarvis teatavat provokatsiooni, et tõmmata küsimusele vajalikku tähelepanu ning leida mõistmist vajaduse suhtes õigusnorme ajakohastada.

4.1

Euroopa Liidu vastavasisuliste eeskirjade järgimine tähendab ka seda, et ühenduse institutsioonid ning liikmesriigid peavad pidama kinni oma konkreetsete sätete esitamise, vastuvõtmise ja rakendamise tähtaegadest, mida seni ei ole alati tehtud. Mitme tegevuskavas sisalduva algatuse tähtaega on ületatud ka varasemate otsuste osas.

4.2

Tegevuskavas ei käsitleta loomade kaugtranspordiga seotud probleeme, mis on ELi ühtse turu ning piiridel teostatava veterinaarkontrolli kaotamise tulemus. Nõukogu võttis 2004. aastal vastu 2007. aastal jõustuva määruse (10), millega muudetakse eeskirju loomade kaitse kohta vedamise ajal, ning komisjon on teatanud oma kavatsusest esitada asjaomane ettepanek pärast 2010. aastat. Nagu teistelgi aladel on ka kõnealuses valdkonnas oluline, et eeskirjad põhineksid teaduslikel andmetel ja et põhisätete üle veo kestuse ja ruuminõuete osas teostataks tõhusamat kontrolli.

4.3

Kõik kogemused näitavad, et loomade heaolu üheks võtmeteguriks on juhtimine. See tegur peaks tulevikus seisma loomade kaitset ja heaolu käsitlevate sätete keskpunktis. Muuhulgas tuleks kehtestada koolituse ja nõustamise nõuded, mis peavad olema ühendatud loomade heaolu pideva kontrolliga tootmissüsteemides. Samas peaksid tootmissüsteeme puudutavad eeskirjad olema vähem üksikasjalikud ja õigusnorme peaks olema lihtsam kohaldada.

4.4

Loomakasvatusele on struktuuriliselt iseloomulikud järjest suuremad ja kitsamalt spetsialiseerunud tootmisüksused ja uute tehnoloogiate kasutamine. Tänu sellele on loomade heaolu järelevalvet lihtsam teostada kui varem, töötades välja loomade heaolu seisukohalt olulised näitajad. Üha üksikasjalikumaid teadmisi objektiivsete, mõõdetavate loomade heaolu näitajate kohta saab ära kasutada ka uute tootmishoonete projekteerimisel. Väljapakutud keskus võiks välja töötada teaduslikel faktidel põhinevad võrdlusalused, et suurendada edusamme kõnealuses valdkonnas. Uute nõuete kehtestamisel tuleks siiski arvestada põllumajandusinvesteeringute pikka tasuvusperioodi.

4.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab loomade heaolu käsitleva spetsiaalse teabeplatvormi loomist, et edendada dialoogi ja ekspertteadmiste vahetamist tarbijate, tootjate, jaemüüjate, tööstuse jt vahel (11). Seejuures on siiski olulisi kitsendusi — praktikas on tarbijatel võimatu tunda tootmissüsteemide erinevusi ning iga süsteemi eeliseid ja puudusi. Seetõttu soovivad tarbijaorganisatsioonid, et EL ja liikmesriigid võtaksid selles osas vastutuse enda kanda ja kehtestaksid miinimumnõuded.

4.6

Komitee tervitab ka ühise turustussüsteem loomist, mis võiks edendada ettenähtud miinimumstandarditest kõrgemate loomade heaolustandardite kohaldamist. Seejuures on väga oluline, et kõnealused eeskirjad põhineksid ühistel, objektiivsetel kriteeriumidel ning dokumenteeritud andmetel. Kuigi Euroopa Liit võib tootjate ja turustajate jaoks välja töötada niisuguse märgistussüsteemi, on kõige olulisem see, et turujõud mõjutaksid arendama kõrgematele standarditele vastavaid tooteid. Edu saavutamiseks peavad märgistussüsteemiga kaasnema siiski ka kontrollimeetmed ning hoolikalt läbiviidud teabekampaania, et tagada märgistuse usaldusväärsus.

4.7

Märgistussüsteemi kehtestamist, millega nähakse ette imporditud toodete päritoluriigi märkimine, käsitletakse üldises plaanis eraldi dokumendis. Selline süsteem on eriti oluline loomsete toodete ja nende tööstuslikul töötlemisel saadud toodete puhul. Süsteemi ülevõtmisel tuleks vastavalt märgistada tooted, mille tootmisel ei ole järgitud ELi loomakaitsenõudeid.

4.8

Komisjoni tegevuskava kohaselt on keskkonnasõbraliku tootmise tunnus kõrgemate standardite poole püüdlemine. Seetõttu leiab komisjon, et niisugune tootmine peaks olema eeskujuks loomade heaolu kõrgeimate standardite osas (12). Kogemustest nähtub, et keskkonnasõbraliku tootmisega on mõnes valdkonnas võimalik parandada loomade heaolu, kuid samas püsivad sobimatud tingimused ning tarvis on täiendavaid teadmisi.

4.9

Igal juhul tuleb Euroopa Liidu ressursse võimalikult hästi ära kasutada. See ei puuduta mitte ainult teadustööd ja uuringuid, kus riiklike ressursside kasutamist tuleks võimalikult hästi kooskõlastada, et vastastikune kasu oleks võimalikult täielik. Ressursse saaks tõhusamalt kasutada, kui neid kooskõlastaks ekspertidest koosnev ühine nõuandekomitee. Lisaks peaks komisjon koostöös Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni ja Euroopa Nõukoguga algatama rahvusvahelise konverentsi, mis aitaks luua alalise, nii ELi kui teiste riikide teadlasi hõlmava võrgustiku ning edendada kõnealuses valdkonnas mitteametlikku rahvusvahelist koostööd.

4.10

Nii ELi veterinaarmeetmetel kui haiguste tõrje meetmetel on terve rida sotsiaalseid aspekte, isegi kui nendevaheline seos pole alati üheselt mõistetav. Lisaks sellele tekitab avalikkusele suurt muret paljude tervete loomade tapmine ja hävitamine, kui puhkevad ohtlikud loomahaigused. Seetõttu tuleks tähelepanu keskpunkti seada eelkõige ennetavad meetmed ning koostöös teadlaste ja loomaarstidega välja töötada praktilisi alternatiive loomahaiguste vastu võitlemiseks.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/22

1.1

Euroopa Liidu loomahaiguste ennetamise ja kontrolli meetmete kaasfinantseerimise mehhanism on aja jooksul järk-järgult edasi arenenud ja seda on kohandatud vastavalt kõnealuses valdkonnas omandatud kogemustele. Siiski tuleks mainitud mehhanism uuesti põhjalikumalt läbi vaadata, pidades silmas võimalikke arenguid, iseäranis suurenenud kaubandustegevust. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jälgib mainitud arenguid ning soovib etendada konstruktiivset rolli kõnealuse protsessi kujundamisel ja ellurakendamisel.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab heaks komisjoni ettepaneku, mis käsitleb hetkel üksnes piiratud muudatusi ja mugandusi. Nimetatud muudatused ja mugandused ühtivad kõnealuse valdkonna üldpoliitika esialgses hinnangus esitatud ettepanekutega. Igal juhul on soovitud eesmärkideks lihtsustatud halduskorraldus ja mitmeaastase planeerimise võimalused. Komitee toetab samuti ettepanekut, milles käsitletakse rahalise toetuse andmist kaubandus- ja impordimenetluste arvutistamiseks ja ühtse veterinaariaalase elektroonilise süsteemi kasutuselevõtuks. Samuti tunduvad otstarbekad loomahaiguste ja zoonooside nimekiri ning selle muutmiseks mõeldud lihtsustatud kord.

2.1

Komisjon on alustanud Euroopa Liidu loomatervishoiu poliitika hindamist tervikuna. See hõlmab ka kulutasuvuse hinnangut nende praeguste rahaliste vahendite kohta, mis on mõeldud loomahaiguste ja zoonooside seire, tõrje ja likvideerimisega seonduvate kulude katmiseks. Samuti püütakse leida kõige tõhusamaid mooduseid, mille abil kohustada tootjaid rakendama vajalikke ennetusabinõusid. Kõnealuse hindamise tulemuste põhjal on võimalik pakkuda välja alternatiive viisile, kuidas toimub hetkel ühenduse rahalise toetuse andmine liikmesriikidele (1). Komisjon on hetkel otsustanud välja pakkuda üksnes mõned vähesed mugandused, millega ei kaasne muudatusi loomahaiguste ja zoonooside likvideerimise, kontrolli ja seire poliitikas. Kõnealuse ettepanekuga püütakse ellu viia vaid otseselt kohaldatavaid ja selgelt vajalikke muudatusi, mis on osutunud vajalikeks seoses käimasoleva hindamisega.

2.2

Komisjoni ettepanekuga lihtsustatakse loomahaiguste ja zoonooside riiklike likvideerimis-, tõrje- ja seireprogrammide heakskiitmise ja rahastamise korda. Ettepaneku kohaselt on programme võimalik heaks kiita ja rahastada korraga kuni kuueks aastaks. Komisjonil ei ole siiamaani olnud võimalik kiita heaks kõnealuste programmide rahastamist rohkem kui üheks aastaks korraga, ehkki liikmesriikidel on olnud õigus esitada mitmeaastaseid programme. Samuti on esitatud ettepanek laiendada finantsmeetmete rakendusala, et parandada teabepoliitikat loomade tervishoiu ja loomse päritoluga toodete toiduohutuse valdkonnas ning ühtse veterinaariaalase elektroonilise süsteemi kasutamist (2).

2.3

Kehtivate eeskirjade kohaselt on rahalist toetust võimalik anda liikmesriikide kulude katmiseks seoses 23 endeemilise loomahaiguse ja 8 zoonoosi või episootia likvideerimiseks, tõrjeks ja seireks mõeldud riiklike programmide rahastamisega. (3) Nõukogu saab kõnealust loetelu täiendada või muuta kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepaneku alusel. Komisjon pakub välja kaasrahastamiseks kõlblike haiguste lühema loetelu, et tagada parem prioriteetide seadmine. Komisjon selgitab, et loetelu koostamisel lähtuti enamjaolt haiguste mõjust rahvatervisele ning rahvusvahelisele ja ühendusesisesele kaubandusele. Samuti on tehtud ettepanek haiguste ja zoonooside loetelude ühendamiseks ning ühesuguse korra kehtestamiseks ühenduse finantstoetuste andmisel. (4) Komisjoni arvates on eelmainitu kavandatud ressursside paremaks kasutamiseks ja selle tagamiseks, et liikmesriikide prioriteedid ühtivad Euroopa Liidu omadega ja on kooskõlas teiste riiklike programmidega. Samuti on tehtud ettepanek, et kõik tulevased muudatused kõnealusesse loetelusse tuleb heaks kiita vastavalt regulatiivkomitee menetlusele. Komisjoni arvates on see iseäranis asjakohane nende esilekerivate haiguste puhul, mis kujutavad endast ohtu nii loomade kui inimeste tervisele.

3.1

Ühenduse loomahaiguste ja zoonooside likvideerimise, tõrje ja seire meetmete kaasfinantseerimine on alati saanud märkimisväärse tähelepanu osaliseks, arvestades asjaomaste haiguste kompleksset olemust ja mõju ning kõnealuse tegevusega kaasnevaid suuri kulusid. Raskete nakkuslike loomahaiguste tõrjeks on siiski tarvis määratleda selged finantsprotseduurid ja tagada algusest peale, et alati makstaks täielikku hüvitist sellistel juhtudel, kui loomad on vaja tappa või tooted hävitada. Vastasel korral tekib oht, et ükskõik millise tõsise nakkusliku loomahaiguse puhkemise või selle puhkemise kahtluse korral rakendatakse alguses ebapiisavaid meetmeid, avaldades seega tarbetult kaugeleulatuvat mõju haiguse tagajärgedele. See kehtib iseäranis riikliku poliitikaloome protsessi puhul. Samuti pälvivad tõsised nakkuslikud loomahaiguste puhangud suurema avalikkuse tähelepanu, millega kaasneb märkimisväärne tarbijate reaktsioon isegi siis, kui ei esine otsest ega vaieldamatut seost toiduohutusega.

3.2

Parem juurdepääs turule ja kaubandusele, pikemad veoajad ja eluskarja kontsentratsioon suurendavad mitmetel erinevatel viisidel nakkushaiguste leviku ohtu ning süvendavad haiguste ennetamise ja tõrjega kaasnevaid majanduslikke tagajärgi. Mainitud põhjusel on vaja koostada hinnang ühenduse loomatervishoiu poliitika kohta tervikuna, mis hõlmaks nende praeguste rahaliste vahendite kulutasuvuse üksikasjalikumat hindamist, mis on mõeldud loomahaiguste seire, tõrje ja likvideerimisega seonduvate kulude katmiseks ja karjade puhul nõutavateks ennetusabinõudeks. Komitee soovib etendada aktiivset rolli riiklike programmide nõutavate kaasfinantseerimise mudelite kujundamisel, luues ühtsema ja tõhusama raamistiku toiduohutuspoliitika jaoks, mis tagab ühtlasi parema läbipaistvuse.

3.3

Komitee avaldab sellega seoses kahetsust praeguste ebaselgete ja keerukate eeskirjade üle ning kutsub üles osana eelseisvast läbivaatamisest looma arusaadavamat ja ühtsemat süsteemi ning paremini klassifitseerima kaasfinantseerimist käsitlevaid eeskirju. Seetõttu on tarvis tuvastada ja hõlbustada loomatervishoiu ja toiduohutuse laialdast valdkonda käsitlevate olemasolevate õigusaktide kasutamist kogu Euroopa Liidus. See toetab ühtlasi komisjoni ja liikmesriikide tegevust rahvusvahelises raamistikus, parandades ELi kaubanduspartnerite ja naabrite arusaamist ühenduse õigusaktidest ja nende läbipaistvust. Teabe kogumine ja levitamine aitab samuti kaasa kõnealuste eeskirjade tõhusama rakendamise tagamisele.

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et kõnealune ettepanek, millega antakse võimalus riiklike programmide heakskiitmiseks ja rahastamiseks mitmeks aastaks korraga, aitab kaasa halduskorralduse lihtsustamisele ning aitab tagada programmides püstitatud eesmärkide tõhusama täitmise. Ettepanek soodustab samuti paremat ja läbipaistvamat haldust, tagades seega ühenduse rahaliste vahendite parema kasutuse.

4.2

Aktuaalse teabe kogumine ja levitamine loomatervishoiu ja toiduohutuse kohta on vajalik õigusaktide paremaks koostamiseks ja rakendamiseks kõnealuses valdkonnas. Tulevikus on iseäranis oluline koostada läbipaistvamad ühenduse õigusaktid ning edastada need asjaomastele ametivõimudele, tootjatele ja tarbijatele.

4.3

Komitee toetab seega ettepanekut ühenduse rahalise panuse kohtateabepoliitika loomisse loomatervishoiu, loomade heaolu ja loomse päritoluga toodete valdkonnas, kaasaarvatud teabevahendite installeerimine ja arendamine, näiteks nõuetekohane andmebaas ühenduse õigusakte käsitleva teabe kogumiseks ja säilitamiseks.

4.4

Seepärast on asjakohane võtta arvesse veterinaariaalaste protseduuride arvutistamisel saavutatud arenguid ja näha ette vahendid, mis on vajalikud ühtsete veterinaariaalaste elektrooniliste süsteemide veebimajutuseks, haldamiseks ja hoolduseks.

4.5

On iseenesestmõistetavalt selge, et kaasfinantseerimiseks kõlblike loomahaiguste ja zoonooside loetelu peaks kajastama prioriteete, mis on määratletud kõnealuste haiguste ja zoonooside võimalike mõjude alusel rahvatervisele ning rahvusvahelisele ja ühendusesisesele loomade ja loomset päritolu toodete kaubandusele. Komitee nõustub sellega, et tuleb keskenduda pigem zoonoosidele ja rahvatervishoiule kui rohkem toodetega seonduvatele loomahaigustele ning kiidab heaks ettepaneku ühendada loomahaiguste ja zoonooside loetelud ja kehtestada ühtne kord ühenduse finantstoetuste andmisel.

4.6

Loomulikult tuleb ühenduse rahalist toetust taotlevate likvideerimis-, seire ja tõrjeprogrammide tehnilisi ja teabealaseid nõudeid regulaarselt ja õigeaegselt ajakohastada ning kohandada, lähtudes tehnika ja teaduse arengust ja programmide rakendamisel saadud kogemustest. Seega on kooskõlas kõnealuse ettepanekuga otstarbekas võimaldada komisjonil nimetatud tehnilised kriteeriumid paika panna ja neid vastavalt vajadusele ajakohastada, kasutades selleks regulatiivkomitee menetlust.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/25

1.1

Kõnealuse ettepaneku eesmärk on kodifitseerida nõukogu 30. oktoobri 1979. aasta direktiiv 79/923/EMÜ karpide elukeskkonna vee nõutava kvaliteedi kohta. Uus direktiiv asendab sellesse inkorporeeritud õigusaktid; käesolevas ettepanekus on säilitatud kodifitseeritud õigusaktide sisu ja nende kokkupanemisel on tehtud ainult kodifitseerimiseks vajalikud vormilised muudatused.

2.1

Komitee leiab, et kõikide asjakohaste tekstide koondamine ühte määrusesse on väga kasulik. Sarnaselt Euroopa Komisjoniga omistab komitee kodanike Euroopa kontekstis suurt tähtsust ühenduse õiguse muutmisele lihtsamaks ja selgemaks ning tavakodanikele arusaadavamaks, mis annab viimastele uusi võimalusi ja võimaluse neile antud õigusi tegelikult kasutada.

2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et kodifitseerimine peab toimuma täielikus kooskõlas ühenduse tavapärase seadusandliku menetlusega.

2.3

Kõnealuse sätete kogumi puhul on tagatud, et see ei sisalda mingeid sisulisi muutusi ja teenib ainult eesmärki esitada ühenduse õigust selgel ja läbipaistval viisil. Komitee väljendab oma täielikku toetust kõnealusele eesmärgile ja, arvestades kõnealuste tagatistega, tervitab ettepanekut.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/26

1.1

Komisjoni ettepaneku eesmärk on kodifitseerida vasikate kaitse miinimumnõudeid käsitlev nõukogu direktiiv 91/629/EMÜ, rakendades kiirmenetlust lähtuvalt 20. detsembri 1994. aasta institutsioonidevahelisest kokkuleppest. Kodifitseerimist kasutatakse õigusaktide puhul, mis arvukate muudatuste tagajärjel on muutunud raskesti arusaadavaks.

1.2

Kõnealusesse direktiivi on tehtud korduvalt põhjalikke parandusi ning seetõttu on õigusakti kasutajatel keeruline mõista selle sisu ja ulatust ilma juriidilise analüüsi ning kehtiva teksti täpsustamiseta.

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab nimetatud põhjustel ettepanekut õigusakti kodifitseerimiseks. See lihtsustab Euroopa Liidu kodanike juurdepääsu ühenduse õigusele ning aitab tagada parema seadusandluse, nagu seda on soovinud ja väljendanud komitee oma varasemates arvamustes (1).

2.2

Direktiivi artiklis 6 on sätestatud, et hiljemalt 1. jaanuaril 2006 esitab komisjon nõukogule Euroopa Toiduohutusameti arvamuse alusel koostatud aruande intensiivse põllumajandustootmise süsteemi kohta, mis vastab vasikate heaolu nõuetele patoloogia, zootehnika, füsioloogia ja käitumise seisukohast, samuti erinevate süsteemide sotsiaalmajanduslike tagajärgede kohta. Aruandele tuleb lisada ka asjakohased ettepanekud, milles arvestatakse aruande järeldusi. Seejärel peab nõukogu kolme kuu jooksul pärast ettepanekute esitamist võtma kvalifitseeritud häälteenamusega vastu otsuse.

2.3

Seda ei ole toimunud. Kuigi määratud tähtaeg on ammu möödas, teeb komisjon ettepaneku kodifitseerimiseks alates kõnealusest kuupäevast, mille tulemusel välistatakse lihtsustatud menetluse kasutamine, kuid muutmiseks oleks tarvis siiski uut otsust.

2.4

Komitee on korduvalt viidanud sellele, et ei ole vastuvõetav, kui institutsioonid ja liikmesriigid määravad tähtajad, millest nad ise ei ole võimelised kinni pidama. See vähendab respekti ja usaldust ühenduse õigusaktide vastu, mille tulemusena ka teised osapooled ei tunne kohustust tähtaegadest kinni pidada.

2.5

Komisjon teavitas oma ettepanekus loomade kaitset ja heaolu käsitleva ühenduse tegevuskava kohta aastateks 2006—2010 ka nõukogule ja Euroopa Parlamendile 2008. aastal esitatavast aruandest põllumajanduslikel eesmärkidel peetavate vasikate kaitse kohta (2). Kõnealune aruanne põhineb Euroopa Toiduohutusameti 2006. aasta juunis avaldatud aruandel (3). Komisjonil on kavas aruannet analüüsida, koguda täiendavaid andmeid, hinnata sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte ning enne konkreetsete ettepanekute tegemist konsulteerida ekspertide, liikmesriikide ja teiste sidusrühmadega. Komitee tervitab põhjalikku eeltööd, kuid kahetseb siiski seda, et tähtajast kinni ei peetud.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/27

1.1

Käesoleva ettepaneku eesmärk on kodifitseerida nõukogu 23. aprilli 1990. aasta direktiiv 90/219/EMÜ geneetiliselt muundatud mikroorganismide (GMM) suletud keskkonnas kasutamise kohta. Uus direktiiv asendab sellesse inkorporeeritud õigusaktid; käesolevas ettepanekus on täielikult säilitatud kodifitseeritud õigusaktide sisu ja nende kokkupanemisel on tehtud ainult kodifitseerimiseks vajalikud vormilised muudatused.

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et kõikide asjakohaste tekstide koondamine ühte määrusesse on väga kasulik. Sarnaselt Euroopa Komisjoniga omistab komitee kodanike Euroopa põhimõtte kontekstis suurt tähtsust ühenduse õiguse muutmisele lihtsamaks ja selgemaks, et teha see tavakodanikele kättesaadavamaks ja arusaadavamaks, mis avab viimastele uusi võimalusi ja annab neile võimaluse oma õigusi paremini kasutada.

2.2

Inimeste tervise ja keskkonna säilitamiseks ning kaitsmiseks tuleb võtta kõik meetmed, et tagada biotehnoloogia optimaalne kasutamine, seda eriti inimtoidu puhul, ning geneetiliselt muundatud mikroorganisme (GMM) tohib kasutada vaid suletud keskkonnas, vältimaks igasuguseid negatiivseid mõjusid.

2.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et kontroll geneetiliselt muundatud mikroorganismide üle võib kaduda, kui seda kõigis liikmeriikides üheselt ei teostata, sest kasutatud GMMid võivad paljuneda ja üle riigipiiride levida.

2.4

Komitee viitab sellele, et geneetiliselt muundatud mikroorganism on mikroorganism, mille geneetilist materjali on muudetud sellisel viisil, mida looduslikes tingimustes ei esine ning nõustub komisjoni seisukohaga, mis puudutab tööohutust ja hügieeni töökohal ning õnnetuste ennetamist ja leviku kontrollimist.

2.5

Kõnealuse kodifitseeritud versiooni puhul on tagatud, et see ei sisalda mingeid sisulisi muutusi ning teenib ainult eesmärki esitada ühenduse õigust selgel ja läbipaistval viisil. Komitee väljendab oma täielikku toetust kõnealusele eesmärgile ning nimetatud tagatisi arvesse võttes nõustub ettepanekuga.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/28

1.1

Käesoleva ettepaneku eesmärk on kodifitseerida nõukogu 27. novembri 1990. aasta otsus 90/638/EMÜ, millega sätestatakse ühenduse kriteeriumid teatavate loomahaiguste likvideerimiseks ja kontrolliks. Uus otsus asendab mitmesugused sellesse inkorporeeritud õigusaktid. Käesolevas ettepanekus on säilitatud kodifitseeritud õigusaktide sisu ja nende kokkupanemisel on tehtud ainult kodifitseerimiseks vajalikud vormilised muudatused.

2.1

Komitee kiidab heaks õigusaktide kodifitseerimise ettepaneku, mis lihtsustab kodanike juurdepääsu õigusaktidele ning aitab kaasa õigusloome parandamisele.

3.1

Samas oleks sobiv mõelda ka teiste lihtsustamise meetmete üle, säilitades samal ajal järelvalvesüsteemi ja loomahaiguste likvideerimise tõhusus.

3.2

Loomi nakatavad patogeensed mikroorganismid pärinevad üha sagedamini kolmandatest riikidest. Lähitulevikus peavad nii Euroopa Liit kui liikmesriigid olema palju valvsamad ning ühendama oma pädevuse loomahaiguste vastu võitlemise valdkonnas, kaitsmaks kodanike tervist ning tagamaks lihatoodete turvalisuse.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/29

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et Euroopa Liidu metsanduse tegevuskava tuleb koostada majanduslikult, ökoloogiliselt ja sotsiaalselt (jätkusuutlikult) tasakaalustatud ja õiglasel viisil. Sama kehtib põhiülesannete praktilise rakendamise kohta.

1.2

Komitee on seisukohal, et eesmärkide arvu tuleks suurendada neljalt viiele, lisades “metsa edendamise töökohana”, mis hõlmab “metsas töötavate inimeste kutseoskuste tagamist ja arendamist” ning “maapiirkondade tugevdamist ja säilitamist”.

1.3

Komitee teeb ettepaneku, et metsas töötavate inimeste kutseoskuste tagamist ja arendamist tuleks arvestada metsa käsitlemisel töökohana. Tegu on mõistliku ettepanekuga, sest lõppkokkuvõttes on liikmesriikide metsandusettevõtete, ministeeriumide ja -ametiasutuste töötajad need, kes peavad kõnealust tegevuskava koostöös metsaomanikega maapiirkondades rakendama.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee näeb maapiirkondade tugevdamist ja säilitamist olulise tegurina Euroopa Liidu metsanduse tegevuskava edukal rakendamisel liikmesriikides. Tegevuskava maapiirkondi käsitlevas peatükis kantakse aktiivselt hoolt selle eest, et kõnealustel piirkondadel oleks Euroopas tulevikku ning et nad ei kaoks ega jääks seisma ökoloogiliste ja sotsiaalsete kõnnumaadena.

1.5

Komitee peab oluliseks tõsiasja, et Euroopa Liidu metsanduse tegevuskava on täiesti usaldusväärne projekt ning mitte lihtsalt tahteavaldus. Usaldusväärsus on Euroopa Liidu metsanduse tegevuskava heakskiidu ja usutavuse võti.

2.1

ELi metsanduse tegevuskava koostades formuleerisid komisjon ja liikmesriigid ühtse nägemuse metsandusest ning metsade ja metsamajanduse panusest nüüdisaja ühiskonda.

2.2

Metsad ühiskonna jaoks: pikaajaline multifunktsionaalne metsandus, mis vastab ühiskonna praegustele ja tulevastele vajadustele ja tagab metsaga seonduvad elatise teenimise viisid.

2.3

Multifunktsionaalne metsandus loob majanduslikke, ökoloogilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi eeliseid. See on taastuva ja keskkonnasõbraliku toorme allikas ning sel on oluline roll Euroopa ja eriti maapiirkondade majandusarengus, tööhõives ja heaolus. Metsad parandavad elukvaliteeti, pakkudes meeldivat elukeskkonda, vaba-aja veetmise ja puhkamise võimalusi ning säilitades samas keskkonna kvaliteeti ja kujutades endast ökoloogilist väärtust. Oluline on säilitada seda vaimset ja kultuurilist pärandit, mis on metsade näol meie käsutusse antud.

2.4

Kooskõlas eelmainituga on tegevuskaval neli eesmärki:

2.5

Viieaastases tegevuskavas (2007-2011) on kirjeldatud mitmeid peamisi meetmeid, mida komisjon sooviks koos liikmesriikidega ellu viia. Tegevuskava sisaldab ka lisameetmeid, mida liikmesriigid võivad võtta olemasolevate ühenduse vahendite toel oma tingimuste ja prioriteetide kohaselt; meetmete rakendamisel võib vaja minna ka riiklikke vahendeid.

2.6

Euroopa Liidu metsanduse tegevuskava praktilise elluviimise osas on vaja läbipaistvat raamistikku metsandusega seotud meetmetele ja otsustele ühenduse ja liikmesriikide tasandil.

2.7

Tegevuskava eesmärk on täiendavate sihipäraste metsanduspoliitiliste tegevuste arendamine ning nendest teavitamine. See puudutab nii ühenduse meetmeid ja kui liikmesriikide metsanduspoliitikat.

2.8

ELi metsanduse tegevuskava eesmärk on majandusliku, ökoloogilise ja sotsiaalse (jätkusuutliku) metsamajanduse ning metsade multifunktsionaalse rolli säilitamine, toetamine ja edendamine.

2.9

Põhimõtteliselt tuleks koostada riiklikult võrreldavad metsandusprogrammid siduva raamistikuna rahvusvaheliste metsandusega seotud kohustuste ja eeskirjade rakendamiseks. Globaalsete ja sektoriüleste teemade (nt puidu kasutamine energiaallikana) olulisuse kasv metsanduspoliitikas vajab suuremat järjekindlust ning paremat teavitamist ja koordineerimist.

2.10

Võttes arvesse väga erinevaid ökoloogilisi, sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurilisi tingimusi ning metsaomanduse erinevaid vorme Euroopa Liidus, on EMSK seisukohal, et tegevuskava peab arvestama piirkondlike erialgatuste ja -meetmete vajadust erisuguse metsamajanduse ning omandisuhete küsimustega tegelemisel. Komitee toob välja metsaomanike, metsamajanduse töötajate ning maapiirkondade olulise rolli ELi metsade säästlikus majandamises.

2.11

Komitee soovitab komisjonil ELi metsanduse tegevuskavas arvestada järgmist viit eesmärki:

3.1.1

Komitee on seisukohal, et antud kontekstis tuleks kõnealuse eesmärgi raames peale puidu kui metsasaaduse arvesse võtta ka metsa teisi võimalikke kasutegureid, nagu näiteks need, mis tekivad seoses kvaliteetse joogivee tagamise, CO2 sidumise ja saastekvootidega kauplemisega.

3.1.2.1

Lisaks soodustamisele peaks uurimistulemuste ja tehnoloogilise arengu alane üldine kogemustevahetamine/teadmiste edastamine Euroopa uurimiskeskuste vahel aitama tugevdada metsandussektori konkurentsivõimet.

3.1.2.2

Metsanduse konkurentsivõime parandamiseks tuleks tegevuskavas teaduslikult koostöös liikmesriikidega selgitada, kui palju vastava kvalifikatsiooniga töötajaid vajatakse liikmesriikides selleks, et viia ellu säästlikku metsamajandust riiklike õigusaktide ja määruste alusel majanduslikult tulusal viisil.

3.1.3.1

EMSK on seisukohal, et metsaomanikele ei tuleks maksta toetustena hüvitist hetkel mitteturustatavate metsasaaduste ja -teenuste eest. Individuaalsed kasutajad ja tulusaajad peaksid teenuste eest tasuma otse metsaomanikule.

3.1.3.2

Komitee soovitab komisjonil teha alalisele metsakomiteele ettepanek ajutise töörühma loomiseks, et uurida ja määratleda liikmesriikide tegevusi ja kogemusi seoses metsasaaduste ja -teenuste täiendavate turustusvõimalustega. Sellisest dokumentide vahetusest saavad kasu kõik metsaomanikud ja liikmesriigid.

3.1.4.1

Puidujääkide töötlemisel energiatootmiseks tuleb tagada, et kõnealune kasutusviis ei too kaasa maa kurnamist ning liikide mitmekesisuse pidevat vähenemist.

3.1.4.2

Kui energiaallikana kasutatakse keemiliselt töödeldud puidu jääke, tuleb tagada, et põletamisprotsessi käigus ei eralduks õhku ega pinnasesse ohtlikke jääkaineid.

3.1.4.3

EMSK on seisukohal, et Euroopa Liidu otsused peaksid põhinema teaduslikel uurimistulemustel selle kohta, kes (liikmesriikidest) kasutab puitu energiaallikana ning kuidas ja kus seda säästlikult kasutatakse. Ainuüksi arengumaades kasutatakse 50 % tarbitud puidust asendamatu kütusena (energiaallikana ilma vastava lisaväärtuseta). Seda ei tohiks lasta juhtuda Euroopa Liidu liikmesriikides; see tuleb välistada. Pikaajalises perspektiivis tuleks ökoloogiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt hinnata soodsaimat strateegilist võimalust Euroopa puidupõhiseks energiatootmiseks ning seda praktikas rakendada.

3.1.4.4

Enne seda, kui metsanduses hakata kasutama mis tahes geneetiliselt muundatud seemneid või taimi, tuleb tagada, et see oleks ökoloogiliselt vastuvõetav.

3.1.5.1

Koostööd tuleb edendada mitte ainult metsaomanike, vaid ka metsanduses töötavate inimeste vahel. Siin on metsnikel ja maapiirkonna keskastme juhtidel eriline roll ühenduslülina metsaomanike ja töötuse vahel; seda rolli tuleb säilitada ja edendada vastavate struktuuride abil. Puiduressursside ja metsamajanduse mobiliseerimine sõltub kvalifitseeritud haldusaparaadi olemasolust kohapeal.

3.1.5.2

Antud kontekstis väidab EMSK, et liikmesriigid peavad edendama metsaomanike, majandajate, tööliste ja metsandusettevõtete kutse- ja täiendõpet. Liikmesriigid peaksid nõustamisteenuste loomisega toetama mitte ainult metsaomanike liite, vaid ka töötajate kutseorganisatsioone. Kõnealune tugi on osa jätkusuutlikust (sotsiaalsest) arengust, mis on eriti vajalik maapiirkondades.

3.1.5.3

Metsanduse konkurentsivõime ja majandusliku elujõulisuse suurendamiseks võivad liikmesriigid oma prioriteetide raames samuti:

3.2.1

Komitee on seisukohal, et metsanduse ökoloogilise jätkusuutlikkuse säilitamine, kaitse ja laiendamine ning looduskaitse on olulised kõnealuse komisjoni pakutud eesmärgi saavutamiseks.

3.2.2

EMSK peab metsandusettevõtete vabatahtlikku sertifitseerimist tunnustatud sertifitseerimissüsteemide alusel väga vajalikuks jätkusuutlikkuse tagamisel, edendamisel ja laiendamisel.

3.2.3.1

EMSK tervitab Euroopa metsaseiresüsteemi kontseptsiooni. Tuleks koostada nimekiri asjaomastest kaasatavatest rahvusvahelistest organisatsioonidest, et vältida oluliste osalejate ja ekspertteadmiste kõrvalejäämist.

3.2.3.2

Euroopa metsaandmete keskus peab kogutud ja teaduslikult hinnatud andmeid esitlema laiemale avalikkusele andmekaitse direktiivide alusel ning vajadusel tegema need avalikkusele kättesaadavaks.

3.2.4.1

Metsade olukorda puudutava aktuaalse teabe olulise aluse moodustavad liikmesriikide iga-aastaselt koostatavad ja avaldatavad metsandusaruanded. Seega on komitee seisukohal, et individuaalsete aruannete koostamist tuleb toetada EAFRDi ja LIFE+ rahastamisvahenditest.

3.2.4.2

Intensiivsemalt tuleks rakendada ja toetada üleminekut ühelt kergestisüttivalt kultuurilt segapuistule ettevaatusabinõuna metsatulekahjude vastu.

3.3

Komisjoni pakutud tegevuskava kolmanda eesmärgi osas (Elukvaliteedi parandamine) teeb komitee ettepaneku kasutada uut sõnastust: Elukvaliteedi parandamine säästliku metsamajanduse abil

3.3.1

Teatises märgib komisjon, et liikmesriigid võivad soodustada investeeringuid, et suurendada metsade väärtust avalike hüvede allikana. Komitee on seisukohal, et EAFRD peaks samuti toetama maapiirkondade säilitamist ja tugevdamist, kuivõrd metsadel on seal väga oluline roll.

3.3.2.1

Koolitus- ja teavitusmeetmete toetamine ei tohiks piirduda keskkonna valdkonnaga; toetada tuleks ka sotsiaalvaldkonda. Nimetatud kaks valdkonda kattuvad osaliselt, näiteks eeldavad õpetajate sotsiaalne vastutus või kultuuriline mõõde maksimaalset koolitust ja teavet sotsiaalvaldkonnas.

3.3.3.1

Kõigi liikmesriikide linnapiirkondades ja linnastutes väheneb selgelt metsamaa ja puuvaru. Metsamaad ohustab nii suurem heitmete kahju kui eelkõige raietegevus. Väga harva on saadaval hüvitusmaa samal looduslikul alal. Selle põhjus peitub keskmisest kõrgemas nõudluses eramu- ja tööstusmaa järele ning infrastruktuuri pidevas laiendamises. Tänavate, raudteede ja lennujaamade laiendamisel on selles oluline roll.

3.4.1.1

EMSK on seisukohal, et tegevuskava rakendamise ajal tuleks korraldada ühiseid koosolekuid, kus kohtuvad säästlikku metsamajandust ja selle vastavaid valdkondi esindavad liidud ja osalejad kogu Euroopast. Sama kehtib ajutiste töörühmade loomise kohta. Kõnealused meetmed tagaksid, et tegevuskava aktsepteerivad ja toetavad paljud metsamajanduses osalejad.

3.4.2.1

Metsade ülemaailmse hävitamise vähendamise üks meede oleks koostada Euroopa ürgmetsade kaitse seadus, mis sätestaks muu hulgas selle, millistel õiguslikel tingimustel toimub puidu import Euroopa Liitu troopilistest ja ürgmetsadest ning puidu töötlemine ja kasutamine seal. Komisjon peaks uurima vastavat õiguslikku algatust ning jõudma Euroopa ürgmetsade kaitse seaduse vastuvõtmiseni aastaks 2012. EMSK soovib rõhutada, et Euroopa Liidu käimasolev FLEGTi protsess võib olla üks vahend võitlemaks metsade ülemaailmse hävitamise ja ürgmetsade olukorra halvenemise vastu. FLEGTi õigusaktid peaksid toimima süsteemina, mis aitab ennetada illegaalselt langetatud metsa jõudmist ELi turgudele ja töötlevasse tööstusse.

3.4.3.1

Võimendava mõju saavutamiseks tuleks kõik metsamajanduse sidusrühmad kaasata üritustesse, millel on tõenäoliselt suur mõju liikmesriikide üldsusele, ning nimetatud sidusrühmi rahaliselt toetada.

3.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et metsa säästliku majandamise tagamiseks Euroopa Liidus tuleb tagada metsas töötavate inimeste kutseoskused. Maapiirkondade tugevdamisel ja säilitamisel on samuti otsustav roll antud kontekstis. Seega kutsub EMSK komisjoni üles kaaluma järgmist uut eesmärki: metsa edendamine töökohana.

3.5.1

Komitee rõhutab, et mets saab täita kõiki oma funktsioone ja sotsiaalseid ülesandeid vaid juhul, kui metsa majandamises ja hoolduses on hõivatud piisavalt inimesi (metsatöölised, masinaoperaatorid, metsandusametnikud ja metsamajandajad). Nimetatud töötajatel peaks olema erialane põhikvalifikatsioon ning nad peaksid jätkuvalt saama täiendkoolitust. See kehtib loomulikult ka töötavate metsaomanike kohta. Kvalifikatsiooni tuleb kohandada vastavalt töö majanduslikele, ökoloogilistele ja sotsiaalsetele nõudmistele. See kehtib eelkõige metsade kaitse tagamise kohta.

3.5.2

Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks teeb EMSK ettepaneku järgmiste põhimeetmete võtmiseks:

3.5.3.1

Komisjon ja liikmesriigid peaksid rohkem toetama koolitust/täiendõpet, uurimis- ja arengustegevust ning tehnosiiret metsanduse, puidu ja looduskaitse valdkonnas.

3.5.3.2

Komitee toonitab, et komisjon peab toetama metsamajanduse tunnustatud sertifitseerimissüsteeme, mis aitavad tagada ja suurendada tööhõivet, luues jätkusuutliku personaliplaneerimise ja -arengu näitajaid metsandusettevõtetes.

3.5.4.1

Komisjon peaks toetama teaduslikku tegevust säästliku metsamajanduse ning metsaomanike ja metsamajanduses töötavate inimeste kutseõppe/kvalifikatsiooni vahelise seose uurimisel (nõudmiste selgitamine).

3.5.4.2

EMSK soovitab komisjonil koostada uurimuse selle kohta, milliseid ametiprofiile on vaja, et tagada metsandussektori konkurentsivõime pikaajalises perspektiivis.

3.5.5.1

Liikmesriikides asub metsamaa peamiselt struktuuriliselt nõrgemates maapiirkondades. Nimetatud piirkondades tagab metsandussektor infrastruktuuri säilimise ja tööhõive ning metsaomanike ja kohaliku elanikkonna sissetuleku. Ilma majanduslikult hästitoimiva metsanduseta oleks kõnealused ökoloogiliselt väärtuslikud turismipiirkonnad riigi üldisest arengust välja lülitatud. Selle tõenäolised tagajärjed oleksid elanike lahkumine maapiirkonnast, vananev elanikkond, hüljatud metsamaa või infrastruktuuri halvenemine. Maastruktuuride hävitamine toob vältimatult kaasa probleemid puidu kui toormaterjali kasutamisel suureneva ülemaailmse nõudluse tingimustes.

3.5.5.2

Komisjon peaks edendama ja toetama uurimistegevust metsanduse olulisuse küsimuses maapiirkondade jaoks.

3.5.5.3

EMSK on seisukohal, et liikmesriike tuleks üles kutsuda kindlustama ja parandama tööturu olukorda maapiirkondades. Vältida tuleb pidevatest struktuurilistest muutustest tulenevaid sotsiaalseid probleeme. Vajadusel tuleb selliste arengute vastu võidelda koordineeritud programmidega. Suurendada tuleb maapiirkondade atraktiivsust elanikkonna, eriti noorte inimeste jaoks.

3.5.5.4

Komitee kutsub komisjoni üles toetama maapiirkondi rahaliselt EAFRD vahendusel. Taotluse esitamisel tuleks rahalist toetust anda otse metsaomanikele/ettevõtetele või metsandusettevõtete ühendustele.

4.1

Komisjon peab tagama, et kõik Euroopa metsanduse sidusrühmad oleks metsanduse ja korgitootmise nõuanderühmas esindatud.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/34

1.1

1979. aastast pärinevaid eeskirju põllumajandusloomade segasööda tootmise ja ringlusse laskmise kohta on korduvalt muudetud, näiteks sellistes valdkondades nagu märgistus ja koostist puudutav teave (1). Samuti on korduvalt muudetud tasakaalu konfidentsiaalsuse (mida pooldab söödaainete tööstus) ning sisu ja koostise täieliku avalikustamise (mida pooldab põllumajandussektor) vahel.

1.2

1990. aastal ühtlustati märgistust käsitlevad eeskirjad, mille kohaselt tuli esitada söödatoormaterjalide loetelu vastavalt nende osakaalule (ilma kohustuseta edastada täpsed kogused). BSE-kriisi (bovine spongiform encephalitis) ja dioksiinikriisi tulemusena võeti 2002. aastal vastu otsus kehtestada nn “avalik märgistamine”, mis hõlmab koostist puudutavaid kvantitatiivseid ja kvalitatiivsed andmeid. See tähendas sööda koostisosade loetelu esitamist koos nende sisaldusega massiprotsentides kahanevas järjestuses; lubatud hälve on +/- 15 % deklareeritud väärtusest. Lisaks sätestati, et kliendi nõudmisel tuleb teatada segasöödas kasutatud söödatoormaterjalide täpne sisaldus massiprotsentides (2).

1.3

Nimetatud nõude osas taotleti Euroopa Kohtult eelotsust seoses söödaainete tööstuse esitatud kehtivate riiklike eeskirjade kustutamist või kõrvalejätmist käsitlevate avalduste kontrollimisega. Euroopa Kohtu 6. detsembri 2005. aasta otsusega (3) said ühenduse institutsioonid üldiselt õiguse, eriti direktiivi siduvuse osas. Kohus jäi siiski arvamusele, et kohustus teatada klientidele nende nõudmisel segasööda täpne koostis massiprotsentides on lähtuvalt proportsionaalsuse põhimõttest kehtetu. Euroopa Kohus oli muuhulgas arvamusel, et kõnealune kohustus ei ole põhjendatav tervisekaitsega ning see ületab eesmärgi saavutamiseks vajalikud piirid.

1.4

Antud kontekstis teeb komisjon ettepaneku nn parandavaks otsuseks, lähtudes põhimõttest, et muutmisakte ei saa muuta, ent neid saab parandada. Komisjoni arvates tagab see ühenduse õiguse läbipaistvuse ja selguse, kuid ei kehtesta liikmesriikidele otsest kohustust muuta oma riiklikke õigusakte, kuna riigid kohustuvad nagunii oma riiklike õigussüsteemide raames võtma kõiki kohaseid meetmeid Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks.

2.1

Ühenduse söödaainete tööstus on Euroopa Kohtu otsusest teadlik ning ülalmainituga möönab komisjon, et parandusel ei ole mingit praktilist tähendust. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et eeskirjad peaksid kajastama praegust õiguslikku olukorda, ning pooldab seetõttu komisjoni ettepanekut paranduse tegemiseks.

2.2

Samuti toetab komitee nn “avaliku märgistamise” põhimõtet, millest saavad kasu tarbijad ning mis edendab konkurentsi. Põllumajandustootjatele on oluline segasööda koostist puudutav võimalikult täpne teave, ning seda mitte ainult sööda koostise seisukohalt, vaid ka hindade ja kvaliteedi võrdlemiseks. Arvestades seniseid kogemusi olukorraga segasöödaturul, ei tundu söödatööstuse argumendid (k.a nende nõue konfidentsiaalsuse järele seoses konkurentsi ja patenteerimisvõimalustega söödaainete turul) olema piisavalt tõsised.

2.3

Komitee möönab siiski, et teatud juhtudel ja teatud segasöötadele (nt kalakasvatuses) kehtivad eritingimused (4). Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles kaaluma erandite tegemist mõningatele vähestele erisegudele, et vabastada need kohustusest esitada segasööda koostisosade loetelu koos nende sisaldusega massiprotsentides kahanevas järjestuses ning võimaldada sel moel konfidentsiaalsus tehnoloogilisi arenguid silmas pidades. Nimetatud võimalust tuleks siiski rakendada vaid erandjuhtudel, kui see on tõepoolest hädavajalik.

2.4

Koostisosade määratlemine koos nende sisaldusega massiprotsentides kahanevas järjestuses (kui lubatud hälve on +/- 15 % deklareeritud väärtusest) on praktilisest seisukohast lähtudes reaalne. Kui tegelikkuses ei ole võimalik väiksemaid koguseid (näiteks 10 % segu koostisest) vajaliku täpsusega kontrollida, peab riiklik kontrolliasutus saama ettevõtte dokumentide alusel kontrolli teostada.

2.5

Mõnikord väidetakse, et tegelikkuses ei ole segu koostist võimalik analüüsida. See väide ei ole õige (v.a ülalnimetatud erand), sest kõigis liikmesriikides on rajatud laboratooriumid, mis on võimelised sellise ülesandega hästi toime tulema.

2.6

Ühendusesise kaubanduse ning ELi vastavasisuliste õigusaktide järgimise osas on komitee arvates väga oluline, et liikmesriikide ametiasutused teostaksid järelevalvet õigusaktide üle ja peaksid neist täielikult kinni, kuid nii mõnigi kord ei ole seda tehtud. Komisjon peaks seega täitma oma vastavasisulisi kohustusi koos Toidu- ja Veterinaarametiga senisest aktiivsemalt.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/36

1.1

Kõnealuse otsuse ettepanekuga (1) soovitakse tunnistada kehtetuks nõukogu 21. märtsi 1962. aasta otsus (2), millega nähakse ette eelneva läbivaatamise ja konsulteerimise menetlus liikmesriikide poolt kavandatavate transporti käsitlevate õigusaktide suhtes.

1.2

Otsuse ettepaneku eesmärk on kodifitseerida nõukogu 21. märtsi 1962. aasta otsus ning seega on ettepanekus säilitatud kodifitseeritud õigusaktide sisu ja nende kokkupanemisel on tehtud ainult kodifitseerimiseks vajalikud vormilised muudatused.

1.3

1. aprillil 1987. aastal otsustas komisjon (3) anda oma talitustele ülesande kodifitseerida kõik õigusaktid hiljemalt kümnenda muudatuse järel, et tagada ühenduse õiguse arusaadavus ja selgus.

2.1

Komitee on eriti mures hiljutiste suundumuste pärast, mille tõttu Euroopa kodanikud võõrduvad Euroopa ideest ning — mis veelgi olulisem — Euroopa seadusandlus- ja otsustusprotsessist. Komitee missioon on aidata ületada suurenevat lõhet Euroopa ja organiseeritud kodanikuühiskonna, st Euroopa kodanike vahel.

2.2

Selge on see, et seni kuni mitmed korduvalt muudetud sätted jäävad kehtima killustatud kujul, nii et need tuleb kokku panna osalt originaalõigusaktist ja osalt muudetud dokumentidest, muudab ulatuslik uurimistegevus vajaliku õigusalase teabe leidmise tavakodanikele ja paljudele kodanikuühiskonna organisatsioonidele keeruliseks.

2.3

Seetõttu toetab komitee täielikult kõnealust ettepanekut. Seejuures loodetakse eelkõige, et see aitab kõigil kodanikel ja kodanikuühiskonna huvirühmadel saada rohkem ja täpsemat teavet konkreetsete Euroopa seadusandlike vahendite kohta.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/37

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tõstab uuesti esile Galileo satelliit-raadionavigatsiooni programmiga saavutatud edusammude suurt tähtsust. EMSK on mitmetes asjaomastes arvamustes (1) rõhutanud, et Galileo projektil on Euroopa Liidu jaoks teaduslik ja tehniline väärtus. Tsiviilhaldusega seotud Euroopa satelliit-raadionavigatsiooni süsteem on strateegiline väljakutse mitte üksnes satelliitnavigatsiooni ja satelliitpositsioneerimise globaalsele süsteemile, vaid samuti ettevõtlusele, kodanikele ja ühiskonnale osutatavate teenuste puhul ning rahvusvahelisel tasandil konkurentsivõimelisema Euroopa tööstuse jaoks.

1.2

Komitee arvates on oluline Galileo programmi strateegilise tähtsuse üldine tunnustamine, arvestades, et tegu on Euroopas seni suurima riikliku ja erasektori partnerluse projektiga ning esimese riikliku infrastruktuuriga, mis koosneb kolmekümnest satelliidist kolmel erineval orbiidil. Eelmainitu on Euroopa institutsioonide omand ja võib pakkuda uut ülemaailmset riiklikku teenust koos kiiresti (2) kasvava turuga ning täpset ruumi ja aja positsioneerimist kogu planeedil.

1.3

Komitee ei saa varjata muret viivituse pärast satelliitide ja süsteemi maapealsete komponentide arendamisel ja kontrollimisel orbiidil, mis pidi lõpule jõudma ühisettevõtte Galileo vastutusel 2006. aasta jooksul ja mis nüüd kestab 2009. aasta alguseni. Seetõttu ei ole järgnevaid etappe — satelliitide positsioneerimine, maapealsete komponentide täielik installeerimine ja kasutusetapp eelkõige kaubanduslikus mõttes — võimalik lõpetada enne 2010. aasta lõppu.

1.4

Komitee nõustub täielikult vajadusega vältida ressursside ja teadmiste raiskamist, mis kaasneks ühisettevõtte Galileo töö jätkamisega. Kõnealuse ühisettevõtte ülesanne oli katta kogu arendusetapp ja orbiidil kontrollimine pärast Euroopa globaalse navigatsioonisatelliitide süsteemi (GNSS) järelevalveameti loomist, mis alustas tegevust juba 2006. aasta keskel vastavalt nõukogu 12. juuli 2004. aasta määrusele (3).

1.5

Komitee nendib oma hiljutises arvamuses järgmist: “… väga oluline on tagada takistusteta üleminekuperiood ühisettevõtte Galileo ja Euroopa järelevalveameti Galileo vahel” ja tagada samuti

1.6

Komitee kiidab heaks ühisettevõtte Galileo põhikirja (5) muudatusettepaneku juhtpõhimõtted, millele EMSK on kohustatud viitama vastavalt asutamislepingu artiklile 171. Komitee tõstab siiski esile allpool toodud punktid ja esitab soovitusi.

1.6.1

Komitee kiidab heaks ülaltoodud määruse kohta esitatud muudatusettepanekud, aga arvab siiski, et ei piisa muudatuste esitamisest üksnes määrusele lisatud põhikirja kohta. Komitee arvates peab samuti:

1.6.2

EMSK leiab, et Galileo Euroopa järelevalveameti osas on oluline muuta kõnealuse järelevalveameti määrust, “selleks et kaasata ühisettevõttelt järelevalveametile ülekantud ülesanded nt arendus- ja orbiidil kontrollimise etapi juhtimine, Euroopa teadus- ja arendustegevuse raamprogrammidest tuleneva tegevuse haldamine või operatiivsüsteemi tehnilise arengu juhtimine ja seire”.

1.6.2.1

Galileo Euroopa järelevalveamet loodi nõukogu 12. juuli 2004. aasta määrusega nr 1321/2004/EÜ ja see on tegutsenud 2006. aasta keskpaigani. Kõnealune organ loodi Euroopa EGNOS ja Galileo satelliit- raadionavigatsiooniprogrammidega seotud avalike huvide haldamiseks ja ta on satelliit-raadionavigatsiooni teenuste tulevase kontsessiooni valdaja suhtes tegevusluba väljaandev asutus. Määrus ei sätesta siiski, et Galileo Euroopa järelevalveamet haldaks arendusetappi või ükskõik millist teadustööd või tegevust kõnealusel etapil või järgnevatel etappidel. Samuti ei nähta määruses ette kõnealuste kohustuste täitmiseks vajalikke inim- ja rahalisi ressursse.

1.6.2.2

Komiteega ei ole konsulteeritud järgmise, 2. juuni 2006. aasta dokumendi osas “Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1321/2004 Euroopa satelliit-raadionavigatsiooniprogrammide juhtimisstruktuuride loomise kohta” (KOM(2006) 261 lõplik). Seetõttu ei arutleta kõnealuses arvamuses mainitud dokumendi sisu üle.

1.7

Komitee arvates on siiski oluline parandada määrust nr 1321/2004/EÜ, et tagada Galileo programmi jätkumine ja nõuetekohane tegevuste üleviimine Galileo ühisettevõttelt järelevalveametile ja pakkuda parimat tagatist kõnealuse programmi arendusetapi lõpetamiseks pärast ühisettevõtte likvideerimist. Samamoodi tuleb selgelt määratleda juriidilised, tehnilised ja rahalised menetlused ja küsimused pärast 31. detsembrit 2006, hõlbustamaks erinevate etappide lõpuleviimist, et tagada süsteemi täielik toimimine.

1.8

Komitee rõhutab, et “komisjon, ühisettevõte Galileo, Euroopa globaalse navigatsioonisatelliitide süsteemi (GNSS) järelevalveamet ja Euroopa Kosmoseagentuur rakendaksid kõiki jõupingutusi, et tagada Galileo süsteemi täielik toimimine 2010. aasta lõpus” vastavalt transpordi, telekommunikatsioonide ja energeetika nõukogu 12. oktoobril 2006 tehtud järeldustele. Nõukogu avaldas heameelt ka komisjoni seadusandlike ettepanekute üle ühisettevõtte Galileo ülejäänud tegevuste üleviimise kohta järelevalveametile 2006. aasta jooksul.

1.9

Komitee palub, et teda hoitaks kursis Galileo programmi arengutega ja Euroopa Kosmoseagentuuri määrava rolliga Euroopa GNSS (Euroopa globaalse navigatsioonisatelliitide süsteemi) programmide kavandamise ja arendamisega. Lisaks soovib EMSK, te temaga konsulteeritaks Galileo rakendusi käsitleva rohelise raamatu osas, mille komisjon kavatseb avaldada enne 2006. aasta lõppu (6).

2.1

EMSK on algusest peale jälginud Galileo Euroopa satelliit-raadionavigatsiooni ja positsioneerimisprogrammide loomist ja arengut, tunnustades selle strateegilist, olulise tähtsusega rolli Euroopa süsteemi konkurentsivõimes nii uuenduslike, ametialaste ja sotsiaalsete mõjude kui ka kodanike elukvaliteedi parandamise osas.

2.2

Galileo programm koosneb järgmisest neljast üksteisele järgnevast etapist:

2.3

Komitee on väga mures arendus- ja orbiidil kontrollimise etapil tekkinud korduvate viivituste pärast, mille tõttu hilinesid ka järgnevad kaubanduslikud kasutuselevõtuetapid. Selline tagasilöök seab ohtu kõnealusele projektile kehtestatud üldise ajakava ja lükkab edasi erivahendi rakendamise. Kõnealune vahend ühendab asjatundlikkuse ja Euroopa teadustöö tulemused ning aitab tagada satelliit-raadionavigatsiooni toodete ja teenuste eduka osalemise ülemaailmsel turul. Kõnealuse turu väärtus oli 2005. aastal 60 miljardit eurot. Selle aastane kasvumäär on 25 % ning üksnes Euroopa Liidus loodi juurde 150 000 töökohta peamiselt kõrgtehnoloogia, teadus- ja teenustesektorites.

2.4

Vastavalt oma eelmises arvamuses (7) rõhutatule on komitee hetkel isegi rohkem mures juriidilistes, tehnilistes ja rahanduslikes korraldustes ja küsimustes valitseva ebakindluse üle. Kõnealune ebakindlus puudutab nii ühisettevõtet Galileo kui ka järelevalveametit ja juhul, kui probleemi ei suudeta 2006. aasta lõpuks lahendada, võib see seada ohtu erinevate etappide rahuldava lõpetamise. Mainitud etapid planeeriti süsteemi täieliku rakendamise tagamiseks ja neil võib olla määrava tähtsusega roll konkurentsivõimelisema, teadmistepõhise Euroopa majanduse elluviimisel ülemaailmsel tasandil.

2.5

EMSK on eelnevalt rõhutanud vajadust kaasata erasektor ühisettevõtte Galileo käivitamise algjärgus süsteemi arendamisse ja kasutuselevõttu ning pakkuda pidevat tuge projekti teostamisel, arvestades, et Galileo on suurim Euroopa avaliku ja erasektori partnerlusprojekt.

2.6

Kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 171 loodi määratlusetapi lõpul mais 2002 määrusega 876/2002/EÜ neljaks aastaks ühisettevõte Galileo. Asutajaliikmed olid Euroopa Liit ja Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) (8)“et tagada Galileo programmi teadus-, arendus- ja esitlusetapi halduse ja finantskontrolli ühtsus ning mobiliseerida kõnealusele programmile eraldatud rahalised vahendid”.

2.7

Ühisettevõte Galileo loodi arendusetapi lõpetamiseks ja Galileo programmi järgnevate etappide ettevalmistamiseks. Ühisettevõttel on kaks peamist ülesannet:

2.8

Euroopa Parlament märkis samuti oma 29. jaanuari 2004. aasta Euroopa kosmosepoliitika (9) rakendamise tegevuskava käsitlevas resolutsioonis Galileo programmi määravat tähtsust tööstuse, transpordi ja keskkonnakaitse arengule ja Lissaboni strateegia eesmärkide täitmisele ning kutsus komisjoni ja nõukogu üles pakkuma kõnealusele programmile tõhusaid struktuure ning tagama järelevalveameti loomiseks lisaks läbipaistvatele operatsioonidele süsteemi turvalisuse (10).

2.9

Galileo Euroopa järelevalveamet loodi nõukogu 12. juuli 2004. aasta määrusega nr 1321/2004/EÜ ja on tegutsenud 2006. aasta keskpaigani. Kõnealune organ loodi EGNOS (Euroopa Geostatsionaarse Navigatsioonilisasüsteemi) ja Galileo satelliit- raadionavigatsiooniprogrammidega seotud avalike huvide haldamiseks ja ta on tulevaste satelliit-raadionavigatsiooni teenuste kontsessioonilepingute tellija.

2.10

Määrus ei sätesta, et Galileo Euroopa järelevalveamet haldaks arendusetappi või ükskõik millist kõnealusel etapil või järgnevatel etappidel toimuvat teadustööd või tegevust. Samuti ei nähta määruses ette kõnealuste kohustuste täitmiseks vajalikke inim- ja rahalisi ressursse.

2.11

Teisalt sätestatakse ühisettevõtte Galileo (GJU) (11)eeskirjades nelja-aastane tegevusaeg, mis lõppes 2006. aasta keskpaigas. Kõnealust perioodi peab seega pikendama, et oleks võimalik lõpule viia satelliitide ja maapealsete komponentide arendusetapp ja orbiidil kontrollimise etapp koos tulevase tegevusloa väljastaja valimist puudutavate läbirääkimistega.

2.12

Vältimaks kõiki projekti käigus ette tulevaid edasisi viivitusi ja ebaselgust osapoolte vahelistes suhetes, on komitee arvates vaja alustada ühisettevõtte Galileo ja Galileo Euroopa järelevalveameti eeskirjade kiiret ja läbipaistvat ülevaatamist, et tagada selge ekspertteadmiste vahetamine kahe kõnealuse organi vahel.

2.13

Komitee kiidab heaks arutusel oleva ettepaneku eesmärgid: vältida ressursside ja ekspertteadmiste raiskamist, mis toimuks siis, kui ühisettevõtte Galileo töö jätkuks pärast Euroopa Galileo järelevalveameti loomist, mis alustas tegevust juba 2006. aasta keskel.

2.14

EMSK arvates ei ole kõnealune ettepanek siiski täielik: osaliselt seetõttu, et siin piirdutakse määrusele 876/2002/EÜ lisatud ühisettevõtte Galileo põhikirjaga ja osaliselt seetõttu, et ettepanek peaks olema seotud Galileo Euroopa järelevalveameti eeskirjade ülevaatamisega, mille osas komiteega ei ole seni konsulteeritud.

2.15

Praegust olukorda arvestades ei lõpetata Galileo arendusetappi enne 2008. aasta lõppu. Alles siis saavad töökorda neli satelliiti, mille ehitab ja saadab orbiidile Euroopa Kosmoseagentuur orbiidil kontrollimise etapi osana. Seetõttu ja kooskõlas praeguse põhikirjaga jätkab ühisettevõte Galileo oma tegevust 2008. aasta lõpuni, st umbes kolm aastat kauem algselt kavandatust.

2.16

Lisaks loodi Euroopa Galileo järelevalveamet Euroopa EGNOS ja Galileo satelliit-raadionavigatsiooni programmidega seotud avalike huvide haldamiseks ja ta on satelliit-raadionavigatsiooni teenuste tulevase kontsessiooni valdaja suhtes tegevusluba väljaandev asutus. Järelevalveameti ülesanne ei ole arendusetapi või ükskõik millise teadustöö või tegevuse juhtimine nimetatud etapil, samuti ei ole talle eraldatud kõnealuste ülesannete täitmiseks vajalikke inim- ja rahalisi ressursse.

2.17

Komitee jagab nõukogu seisukohta selles, et “tähtis on edendada Euroopa satelliit-raadionavigatsiooni süsteemi eelkõige uurimistegevuse abil kaubandusliku edu saavutamiseks.” Nõukogu arvates tuleb enamus Galileo majanduslikke hüvesid peamiselt “järelrakendustest” (12).

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/41

1.1

Nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on korduvalt kinnitanud, peab ta GALILEO programmi õnnestumist äärmiselt oluliseks.

1.2

Komitee rõhutas juba oma ettevalmistavas arvamuses “Programm GALILEO: Euroopa järelevalveameti edukas rajamine”, et väga oluline on tagada takistusteta üleminekuperiood ühisettevõtte GALILEO ja Euroopa järelevalveameti GALILEO vahel ning selle õiguskindlus.

1.3

Komitee kiidab heaks nõukogu õigusliku lähenemise, mille eesmärgiks on muuta määrust (EÜ) nr 1321/2004 Euroopa satelliit-raadionavigatsiooniprogrammide juhtimisstruktuuride kohta, tagamaks GALILEO programmi järjepidevus ja ühisettevõtte GALILEO tegevuse nõuetekohane ülekandmine Euroopa järelevalveametile GALILEO.

1.4

Komitee on seisukohal, et järelevalveameti ülesandeid määratleva määruse (EÜ) nr 1321/2004 artikli 2 punkti 1 kohta tehtud muudatusettepanek on asjakohane ning võimaldab järelevalveametil ühest küljest tagada arendusfaasi lõpuleviimine ning teisest küljest läbi viia Euroopa globaalse navigatsioonisatelliitide süsteemi (GNSS) programmide jaoks vajalikke teadusuuringuid.

1.5

Samuti arvab komitee, et nõukogu määruse (EÜ) nr 1321/2004 artikli 3 punkti 1 uue sõnastuse ettepanek vastab vajadusele tagada vajalik õiguskindlus nii süsteemi osas — enne arendusetapi lõppu — kui enne ühisettevõtte kaotamist ning sellele järgneval arendusetapil loodud või arendatud, materiaalsete ja mittemateriaalsete varade valdamise osas.

1.6

Komitee rõhutab samuti nagu nõukogu, et tuleks vältida kattuvaid struktuure, mis on tarbetud ja kulukad, ning tagada sujuv struktuuridevaheline koostöö üleminekuperioodil.

1.7

EMSK tunneb heameelt selle üle, et sõnastuse ettepanek on kooskõlas soovitustega, mis on ära toodud komitee omaalgatuslikus arvamuses TEN 246.

2.1

Nõukogu määruse ettepaneku eesmärk on vältida õiguslikke ja omandiõiguslikke probleeme, mis oleksid võinud kehtivate õigustekstide põhjal esile kerkida seoses ühisettevõtte kaotamisega enne arendusetapi lõppu ning selle tegevuse ülevõtmisega Euroopa järelevalveameti poolt.

2.2

Kõnealuste probleemide vältimiseks tehakse määruse ettepanekus ettepanek täiendada määruse (EÜ) nr 1321/2004 artikli 2 lõike 1 praegu kehtivat sõnastust ja asendada sama määruse artikli 3 lõige 1 uue tekstiga.

3.1

GALILEO programmi käivitamisel olid ühisettevõtte ja Euroopa järelevalveameti ülesanded erinevad nii olemuselt kui rakendamise ajakava seisukohast. Seoses arendusetapi ja Euroopa järelevalveameti reaalse rajamise edasilükkumisega ligikaudu 2 aasta võrra, oli majanduslikel, õiguslikel ja tehnilistel põhjustel vajalik tagada järelevalveametile sekkumise võimalus arendusetapil ja ühisettevõte kaotada. Loomulikult nõuab see kehtiva õiguse, eelkõige määruse (EÜ) nr 1321/2004, muutmist.

3.2

Üleminekuperioodil, mis on vältimatu, tuleb tagada kõnealuste organite tihe koostöö, et võimaldada tegevuste sujuvat ülekandmist.

3.3

Tegevuste ja oskusteabe korrektne ülekandmine on võimalik üksnes tingimusel, et õigusraamistik on selgelt määratletud ja õiguskindlus tagatud.

3.4

Määruse ettepaneku eesmärk on luua õigusraamistik ja tagada õiguskindlus seoses järgmiste põhiküsimustega:

3.5

Määruse ettepanek vastab kõnealustele nõudmistele ning tuleb tervitada nõukogu selget tahteväljendust vältida tarbetut ning kulukat struktuuride kattumist.

3.6

Täiendavast õiguslikust aspektist, mis ei ole otseselt seotud kõnealuse määrusega, peaks nõukogu tegelema GALILEO satelliitide orbiidile saatvate riikide rahvusvahelise vastutuse küsimusega.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/42

1.1

Komitee jagab komisjoni seisukohta, kes on silmas pidades kõrgeid hindu, mida mobiilikasutajad peavad maksma nn “rahvusvahelise rändluse” teenuse eest, esitanud määruse ettepaneku, millega soovitakse luua ühtlustatud õiguslik alus meetmetele, mis aitaksid elektroonilise side valdkonnas rakendada siseturu põhimõtet ning asetaksid kodaniku ühenduse poliitika keskpunkti.

1.2

Ettepanek on vajalik, proportsionaalne ning tõstab tarbijakaitse taset — konkreetselt suurendab ettepanek läbipaistvuse meetmete abil tarbija õigust teabele juurde pääseda ja kaitseb tema majandushuvisid, kehtestades rändlusteenuste hindade ülempiiri liikmesriikidevaheliste häälkõnede pakkumisel, seda nii jae- kui hulgitasandil.

1.3

Komitee soovib, et määruse toimimise läbivaatamisel tugineksid komisjoni edasised ettepanekud põhimõttele “kes helistab, see maksab” (“calling party pays”) ning lähtuksid sellest, et rändlusteenuste eest makstavad hinnad oleksid sarnased koduvõrgu hindadele (“home pricing principle”).

2.1

Koos Euroopa kodanike üha suureneva liikuvusega väljaspool oma riigi piire ja eelkõige ELi-siseselt suureneb ka vajadus tagada telefonside üha enam levinud mobiiltelefonide kaudu. Kõnealuses kontekstis mõeldakse mõiste “rändlus” all võimalust, et tänu asjaomaste riikide operaatorite vahel sõlmitud kokkuleppele saab kasutaja ka välisriigis viibides kõnesid teha ja vastu võtta.

2.1.1

Seega on tegemist teenusega, mida ühe riigi mobiilvõrgu operaator (külastatav võrk) osutab teise riigi mobiilivõrgu operaatorile (koduvõrk). Kõnealune turg hõlmab järgmisi peamisi teenuseid:

2.1.2

Kõnealust teenust kasutab hinnanguliselt juba ligi 150 miljonit Euroopa kodanikku, kas turismireisil viibides või veel sagedamini (umbes kolme neljandiku ulatuses) tööülesannete täitmisega seoses.

2.2

Kahtlemata on rändlus kodanikele majanduslikus ja sotsiaalses mõttes kasulik, kuid on samas pälvinud kasutajate, tarbijaorganisatsioonide, reguleerivate asutuste ja poliitikakujundajate rohket kriitikat, sest rändluse hinnad on palju kõrgemad kui siseriiklike kõnede hinnad. Kritiseeritakse ka asjaolu, et rändlusteenuste hinnad ei ole lõppkliendi jaoks piisavalt läbipaistvad; et võttes arvesse teenuse osutamisega kaasnevaid kulusid, ei ole hinnad põhjendatud ning et eri riikide ja operaatorite puhul on hinnad väga erinevad: laias laastus kõigub hind Rootsist koju helistava Soome kasutaja makstavast 0,20 eurost kuni 13,05 euroni, mida peab maksma Lätis viibiv Malta kasutaja. Erinevate sektoriuuringute andmetel teenivad telefonifirmad kõnealuse teenusega kogu ELis aastas ligi 8,5 miljardit eurot, mis moodustab umbes 3–7 % nende käibest, ning seejuures kasvab see arv pidevalt.

2.3

Möödunud kümnendi lõpust alates on komisjon mitmete algatuse näol väljendanud oma muret kõrgete rändlustasude pärast, mida peavad maksma mobiilsidekliendid Euroopas reisides:

2.4

Vaatamata selgele hinnangule, mis nähtub tehtud kriitikast, komisjoni algatustest, mõnede liikmesriikide rakendatud meetmetest ja isegi hindade alandamisest teatud operaatorite poolt, ei ole seni suudetud võtta tõhusaid ja kiireid meetmeid selleks, et alandada ühtlustatud viisil märgatavalt rändlustasusid ELis.

2.5

Pärast erinevate reguleerimisvõimaluste ja nende tagajärgede analüüsimist esitas komisjon 12. juulil määruse ettepaneku, milles käsitletakse rändlust ELi üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes ja mille eesmärk on piirata hindu, mida operaatorid võivad vastastikku nõuda mobiiltelefonikõnede pakkumise eest, ning samuti hindasid, mida peab maksma kasutaja kõnede tegemise ja vastuvõtmise eest väljaspool koduriiki ELi piires. Kõnealuse määrusega soovitakse muuta direktiiviga 2002/21/EÜ loodud elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühist reguleerivat raamistikku.

3.1

Esitatud määruse ettepanekuga soovib komisjon luua ühtlustatud, objektiivse, sidusa ja proportsionaalse õigusliku aluse, mis hõlbustaks elektroonilise side siseturu väljakujundamist ning oleks kooskõlas uuendatud Lissaboni strateegiaga kasvu ja tööhõive edendamiseks suurema konkurentsivõime kaudu ning komisjoni kaasneva i-2010 algatusega.

3.2

Nimetatud alus võimaldaks kehtestada minutitasu ülempiirid, mida ühenduse maapealsete mobiilsidevõrkude operaatorid võivad nõuda rändlusteenuste pakkumise eest liikmesriikidevaheliste häälkõnede puhul, seda nii võrguoperaatorite vahel võetavate tasude suhtes hulgimüügitasandil kui ka koduteenuse osutaja võetavate tasude suhtes jaemüügitasandil. Hindade ülempiiri kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta rahvusvahelise rändluskõne tegemisega seotud eri elemente (sealhulgas üldkulud, signalisatsioon, kõne algatamine, transiit ja lõpetamine) ja teenuse osutamisega seotud kulude erinevusi.

3.3

Vastavalt Euroopa siseturu põhimõttele soovitakse tagada üldkasutatavate mobiiltelefonivõrkude kasutajate kaitse kõrge tase ühenduse piires liikumisel ning kaitsta samal ajal ka mobiilioperaatorite vahelist konkurentsi, võimaldades neil diferentseerida oma pakutavaid tooteid ja kohandada oma hinnakujundusstruktuure vastavalt turuolukorrale ja tarbijaeelistustele.

3.4

Kehtestatakse järgmised hindade ülempiirid:

3.5

Kõnealuses määruse ettepanekus käsitletakse ka hindade läbipaistvuse vajadust, kehtestades mobiiliteenuse osutajatele kohustuse anda oma rändlusklientidele nende soovil teavet rändluse jaehindade kohta. Teave peab olema tasuta ning iga klient peab saama valida, kas ta saab selle teabe SMS-ina või suuliselt oma mobiiltelefoni kaudu. Lisaks peavad mobiiliteenuse pakkujad andma klientidele teavet rändlustasude kohta teenusega liitumisel ja teavitama neid regulaarselt ning rändlustasude olulise muutumise korral.

3.6

Kõnealuses määruse ettepanekus sätestatud hinnakujundusnõudeid tuleb kohaldada hoolimata sellest, kas rändlusklientidel on koduse teenuseosutajaga ette- või järelmaksu leping, et tagada kõigile mobiiltelefoni kasutajatele kasu kõnealustest sätetest.

3.7

Samuti sätestatakse määruse ettepanekus, et sätete täitmise tagamine on siseriiklike reguleerivate asutuste pädevuses kooskõlas nende rolliga ühenduse elektroonilise side reguleerimisvõrgustikus. Lisaks keskmise mobiilikõnelõpetustasu määra teatamisele, mille komisjon perioodiliselt avaldab, kontrollivad riiklikud reguleerivad asutused kõne- ja andmesideteenuste jae- ja hulgihindade muutumist, sealhulgas lühisõnumi (SMS) ja multimeediateenuse (MMS) hindade muutumist rändlemise puhul ühenduses, eriti ühenduse äärepoolseimates piirkondades, et hinnata operaatorite majanduslikku tasuvust ja nende kulude katmist ning määruse rikkumise korral rakendada sanktsioone.

3.8

Määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleb vastu võtta kooskõlas nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusega 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (6). Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtaeg on kolm kuud. Komisjoni abistab direktiivi 2002/21/EÜ artikli 22 alusel loodud sidekomitee.

3.9

Ettepanek sisaldab punkti määruse läbivaatamise kohta kahe aasta pärast. See tähendab, et kui turu areng sellel ajal näitab, et määrus ei ole enam vajalik, kaalub komisjon selle kehtetukstunnistamist kooskõlas parema õigusloome põhimõtetega.

4.1

Komitee tunnustab komisjoni jõupingutusi loomaks õiguslikku alust, mis võimaldaks rakendada tõhusaid meetmeid mobiilside rändlusteenuste hindade vähendamiseks Euroopas. Väärib tähelepanu, et komisjoni hinnangu kohaselt vähenevad rändlusteenuste hinnad kuni 70 %, mis tarbijate jaoks tähendab ligi 5 miljardi eurost säästu.

4.1.1

Komitee leiab, et kavandatud meetmed tõstavad tarbijakaitse taset, sest need kaitsevad rändlustasude alandamise kaudu tarbija majanduslikke huve ning suurendab samas hindade läbipaistvust, edendades kasutaja õigust teabe kättesaadavusele. Seetõttu jagab komitee põhimõtteid, mille alusel komisjon on kõnealuse ettepaneku esitanud, ning avaldab ettepanekule toetust.

4.2

Komitee on teadlik sellest, et rändlustasusid alandavate meetmete osas kokkuleppele jõudmist raskendab teatud reguleerivate asutuste ja operaatorite vastuseis. Üldiselt on komisjoni algatusele ette heidetud seda, et selles ettenähtud reguleerivad meetmed lähevad liiga kaugele, et asjaomaste osapooltega ei ole piisavalt konsulteeritud, et selle kohaldamine toimub liiga kiiresti, jätmata ettevõtetele aega kohanduste tegemiseks, et ettevõtetele tuleks jätta iseregulatsiooni võimalus, et ettepanek võiks puudutada üksnes jaehindu, hõlmamata hulgimüügitasusid, et kõnealune ettepanek võib kahjustada nende riikide operaatoreid, mida eriti arvukalt külastatakse, või et sel võib olla vastupidine mõju, tõstes teiste telekommunikatsiooniteenuste hinda ning seades ohtu tulevased investeeringud elektroonilise side arengusse (3G, lairiba jt).

4.3

Sellele vastukaaluks tuleb märkida, et telefonioperaatorite tulud on väga suured, mistõttu nende majanduslik tasuvus on tagatud isegi rändlustasude alanemise korral, nagu tunnistatakse operaatorite endi sektoriuuringutes.

4.3.1

Kohase reguleerimisviisi osas tuleb küll tunnustada mõnede operaatorite jõupingutusi rändlusteenuste hindade alandamiseks, kuid kogemus on näidanud, et niisugused algatused ei taga probleemi vajaliku kiirusega ja ühtlustatud viisil lahendamist.

4.3.2

Komitee peab määruse vastuvõtmist vajalikuks, sest liikmesriigid saavad seda vahetult kohaldada. Arvestades rändluse riigiülest iseloomu, on niisugune meede asjakohasem kui turu iseregulatsioon või liikmesriikide endi võetavad meetmed, sest tegemist on piiriülese probleemiga, mida riiklikud reguleerivad astutused ei saa lahendada.

4.4

Pidades silmas võimalust, et tulevikus luuakse virtuaalsed operaatorid, on ohtlik võtta ELi eri osade jaoks vastu erinevad otsused, sest erinevused võiksid kahjustada elektrooniliste side terviklikku arengut Euroopas.

4.5

Lisaks eespool nimetatule väljendab komitee kahetsust selle üle, et komisjoni meetmed operaatorite nõutavate liiga kõrgete rändlustasudega võitlemiseks ei vasta kaugeltki kasutajate ootustele ega ka komisjoni enda esialgsetele kavatsustele.

4.6

Komitee leiab, et eesmärk peaks olema rändlustasude liikmesriikidevaheliste erinevuste täielik kaotamine, kahjustamata konkurentsi eri operaatorite pakkumiste vahel. See tähendab, et kliendid peaksid sõltumata oma asukohast maksma sama hinda, mis koduriigis (“home pricing principle”). Vaatamata tasude määrade alandamisele ei saavutata kõnealuse määruse ettepanekuga nimetatud eesmärki viia siseriiklikud hinnad ja rändlustasud samale tasemele.

4.7

Rändluskliendi vastuvõetavate kõnede osas kehtestatakse määruse ettepanekus küll nende eest nõutava tasu ülempiirid, kuid kõnealust tasu siiski ei kaotata, nagu juba pikka aega nõuavad kasutajatest äriühingud ja tarbijad ning nagu ka komisjon algselt kavandas. Komitee peab otstarbekamaks, et tulevikus püütaks rakendada õiglasemat põhimõtet “kes helistab, see maksab” (“calling party pays”).

4.8

EMSK väljendab kahetsust selle üle, et komisjon ei analüüsi kõnealuse meetme rakendamise sotsiaalset mõju tööhõivele, ning loodab, et selle kohaldamine ei kahjusta tööhõivet ega sektori töötingimusi, vaid et Euroopa sotsiaalmeetmete kavaga (7) loodud ootusi suudetakse täita.

4.8.1

Kuna operaatoritel on lihtne uue olukorraga kohaneda, peab komitee jaehindade, st lõpptarbijatelt nõutavate hindade ülempiiride jõustumise kuuekuulist tähtaega liiga pikaks ning leiab, et see tuleks tühistada.

4.8.2

Komitee peab siiski otstarbekamaks, et nimetatud kuuekuuliseks perioodiks nähtaks määruse ettepanekus ette üleminekumeetmed teatud operaatorite toetamiseks, kes võivad määruse jõustumisel sattuda ebasoodsasse olukorda, seda eriti uutes liikmesriikides. Selle eelduseks on loomulikult, et niisugused üleminekumeetmed ei diskrimineeri asjaomaste riikide tarbijaid.

4.9

Komitee loodab, et määruse kohaldamine ei too kaasa mobiilkõnede hindade kohandamist seeläbi, et mõned operaatorid püüavad teatud asjaoludele viidates kulusid kompenseerida teistest teenustest saadavate tulude suurendamise abil. Seetõttu tuleb jälgida, et jae- ja hulgihindade kindlaksmääramise mehhanism tagaks kõikide teenusega seotud kulude katmise.

4.9.1

Võttes arvesse asjaolu, et elektrooniliste sideteenuste turg on väga dünaamiline, pooldab komitee komisjoni ettepanekut määruse läbivaatamiseks hiljemalt kahe aasta pärast alates selle jõustumisest, põhjendades ettenähtud aruandes, kas kõnealune määrus on endiselt vajalik või võib selle seoses turu arengu ja konkurentsi olukorraga kehtetuks tunnistada.

4.9.2

Määruse läbivaatamisel tuleb hinnata ka selle mõju tööhõivele, töötingimustele ja operaatorite investeeringutele ning teha vajalikud järeldused.

4.10

Samas on komitee arvamusel, et uue reguleeriva raamistiku vastuvõtmist tuleks lisaks liiga kõrgetele teenustasudele ära kasutada ka teiste rändlusega seotud probleemide lahendamiseks, nagu nt samavõrd põhjendamatu rändlusteenuse aktiveerimine liikmesriikidevahelistel piirialadel.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/47

1.1

Komitee nõustub Euroopa Ülemkoguga, et kodifitseerimine on oluline, kuna see võimaldab saavutada rakendatava õiguse õiguskindlust kindlal ajahetkel kindlas küsimuses ja suurendab ühenduse õiguse läbipaistvust ja kättesaadavust Euroopa kodanikele.

1.2

Käesoleva ettepaneku eesmärk on kodifitseerida nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määrus (EMÜ) nr 4060/89 liikmesriikide piiridel tehtavate maantee- ja siseveetranspordialaste kontrollimiste kaotamise kohta. Komitee arvates tuleks kaaluda, mil määral peaks kodifitseerima õigusakte, mis on seotud teiste transpordivahenditega, nagu raudtee-, ühendveo-, merelühiveo- ja lennuliiklusega.

1.3

Komitee on kodifitseeritud versiooni ettepanekuga nõus, tingimusel et kodifitseeritud otsuste sisu säilitatakse täielikult ja õigusaktide kokkupanemisel on tehtud ainult kodifitseerimiseks vajalikud vormilised muudatused.

1.4

Arvestades seda, kui olulised on Euroopa kodanike jaoks läbipaistvad ühenduse õigusaktid, kutsub komitee komisjoni üles uurima, kas ja mil määral on võimalik kodifitseerida teisi õigusakte.

1.5

Liikmesriigid peaksid ühtlustama teostatavat kontrollimist, ülevaatust ja inspekteerimist või transpordi sujuvuse tagamiseks vähemalt vahetama tulemusi, et iga liikmesriik ei viiks läbi jälle uusi inspekteerimisi ja kontrollimisi. Jõeteabeteenustega (RIS) ei peaks siseveetranspordi puhul probleeme tekkima.

2.1

Euroopa Liidus, kus ühenduse õigustiku maht on väga suur ning kus olemasolevaid õigusakte muudetakse tihti, on kodanikul teabe lünklikkuse tõttu raske muudatustega järge pidada.

2.2

Euroopa Komisjon osutab suurt tähelepanu ühenduse õigustiku lihtsustamisele ja selgitamisele, et seda kodanikele kättesaadavamaks muuta.

2.3

Seetõttu on komisjon teinud oma teenistustele ülesandeks kodifitseerida kõik õigusaktid hiljemalt pärast kümnendat muudatust.

2.4

1992. aasta Edinburghi Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldustes rõhutati kodifitseerimise olulisust, kuna see annab õiguskindluse konkreetsel ajahetkel konkreetses asjas kohaldamisele kuuluva õiguse osas ja aitab seega suurendada läbipaistvust.

2.5

Kuna kodifitseeritavatesse õigusaktidesse ei või teha sisulisi muudatusi, otsustasid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon 20. detsembri 1994. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes, et võib kasutada kiirendatud menetlust.

2.6

Käesoleva ettepaneku eesmärk on kodifitseerida nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määrus (EMÜ) nr 4060/89 liikmesriikide piiridel tehtavate maantee- ja siseveetranspordialaste kontrollimiste kaotamise kohta. Uue määruse ettepanekuga pannakse kokku määrus (EMÜ) nr 4060/89 ja selle mitmed muudatused.

2.7

Komisjoni ettepanekus on säilitatud muudatuste sisu ja nende kokkupanemisel on tehtud ainult kodifitseerimiseks vajalikud vormilised muudatused.

3.1

Komitee märgib, et käesoleva ettepanekuga kodifitseeritakse ainult nõukogu määrust (EMÜ) nr 4060/89 liikmesriikide piiridel tehtavate maantee- ja siseveetranspordialaste kontrollimiste kaotamise kohta ja see ei kata teisi transpordivahendeid, nagu raudtee-, ühendveo-, merelühiveo- ja lennuliiklust, mille puhul rakendatakse jätkuvalt piirikontrolli. Komitee arvates tuleks arvestada ka teiste transpordivahenditega.

3.2

Komitee rõhutab, et määruse (EMÜ) nr 4060/89 ja kodifitseerimise ettepanekuga soovitakse kaotada liikmesriikide piiridel teostatav kontroll. Vastavalt määruse ettepaneku artiklile 3 on kontrollimist jätkuvalt võimalik läbi viia kogu liikmesriigi territooriumil mittediskrimineerival viisil kohaldatava reeglipärase kontrollimenetluse osana.

3.3

Komitee tervitab komisjoni kodifitseerimise ettepanekut. Mida läbipaistvam ühenduse õigustik kodanikele on, seda parem. Komitee kutsub komisjoni üles uurima, kas ja mil määral oleks võimalik kodifitseerida teisi õigusakte.

3.4

Kuigi vastavalt neljandale põhjendusele saavad liikmesriigid olemasolevate ühenduse õigusaktide alusel korraldada ja teha kontrollimisi, ülevaatusi ja inspekteerimisi seal, kus nad soovivad, peaksid liikmesriigid siiski oma tegevust ühtlustama või transpordi sujuvuse tagamiseks vähemalt vahetama tulemusi, et iga liikmesriik ei viiks läbi jälle uusi inspekteerimisi ja kontrollimisi. Jõeteabeteenustega (RIS) ei peaks siseveetranspordi puhul probleeme tekkima.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/49

—

Hinnastabiilsuse eesmärk tuleks uuesti kehtestada sümmeetrilise eesmärgina +/- ühe protsendipunktilise kõikumisvahemikuga. Selline eesmärk koos keskmise väärtusega lihtsustab eesmärgini jõudmise hindamist ning võib samuti oluline olla, kui soovitakse anda Euroopa Keskpangale võimalus avaldada vastusurvet, kui hinnastabiilsus muutub väheneva või suureneva nõudluse tagajärjel.

—

Alusinflatsioon sobib kohaldatavaks määraks poliitikale, mis pöörab enam tähelepanu raha- ja finantspoliitika vahelistele seostele. Seejuures ei võeta arvesse hinnakõikumisi, mis ei sõltu Euroopa Keskpangast ning mis võivad olla juhuslikud. Selline inflatsiooni mõiste sobib paremini hinnakõikumise trendide mõõtmiseks. Vaatamata sellele peaks Euroopa Keskpank hinnamuutuste hindamisel arvestama maksumuutuste mõju ulatust.

—

Seetõttu tuleb ühisrahaga liituda soovivatele riikidele kehtiv hinnastabiilsuse nõue uuesti läbi vaadata. See nõuab lepingu formaalset muutmist. Arvestades asjaolu, et kõnealust muudatust ei ole põhiseaduse lepingus mainitud, oleks asjakohane lepingu paindlik tõlgendus, mille puhul peaks otsustama ühisrahaga võimaliku liitumise taotluse eesmärk ja mitte hetkeolukord. Enesestmõistetavalt peaks ühisrahaga liituda soovivatele riikidele kehtima samad hinnastabiilsuse eesmärgid kui Euroopa ühisrahaga liitunud liikmesriikidele.

—

Stabiilsus ja usaldus rahapoliitika vastu ei põhine ainult inflatsioonimääral, mis jääb alla 2 %. Hinnastabiilsuse määrajana toimiv veidi kõrgem tase ei tohiks stabiilsust ohustada. Otsustav on pigem teadmine, et tahetakse ja suudetakse inflatsiooni kontrolli all hoida ja seega kõnealune eesmärk saavutada.

—

Euroopa Keskpank peaks avalikustama oma koosolekute protokollid.

—

Kuni tootmisvõimsusi ei ole veel sellisel määral rakendatud, et see tooks endaga kaasa inflatsiooni tõusu, on protsüklilise poliitika risk väike. Tööpuudus on endiselt liiga suur ja tööhõive taseme tõstmiseks on palju arenguruumi. Soodsate majandustingimuste aastatel peaks majanduspoliitika olema suunatud eelkõige plaanide koostamisele demograafilise arengu tagajärjel tekkivate tulevaste majandusraskuste vältimiseks. Positiivse majandusarengu aegadel jäävad ELi üldeesmärgid eelarve ja riigivõla osas ebapiisavaks. Liikmesriigid, kes on kõnealused eesmärgid juba saavutanud, ei tohi jääda loorberitele puhkama.

—

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et tasakaalustatud eelarve ja riigivõla kriteeriumid tuleks säilitada, kuid edendada tuleks arutelu, mille käigus käsitletakse majanduspoliitika tegelikke eesmärke.

—

Majanduspoliitika kolmeaastased üldsuunistes tuleks keskse elemendina keskse elemendina — lisaks Lissaboni strateegias nimetatud tööhõivemäära protsendimääradele — määratleda majanduskasvu alammäär ja tööpuuduse vähendamise protsentuaalne osa. Kindlaks tuleks määrata erinevate riikide eesmärgipüstitused, mis ei tohiks siiski olla väiksemad kui ELi eesmärgid tervikuna.

—

Rahandusministrid peavad olema järjekindlad ning tegutsema oma päritoluriigis vastavalt sellele, mis nad Brüsselis öelnud on.

—

Kölni protsessi raames toimuvate kohtumiste vaheajal võiks läbi viia ühised uurimused majanduslike seoste, erinevate poliitikameetmete mõju ja teiste sarnaste küsimuste kohta.

—

Kölni protsessi kõneluste raames on kogutud piisavalt poliitilist kaalukust, hoolitsemaks selle eest, et kõik osalejad täidaksid oma kohustuse statistiliste majandusandmete osas.

—

Euroopa Parlament peaks enne iga kohtumist esitama otsuse majandusolukorra ja soovitud poliitika kohta.

—

Kohal peaksid olema nii majandus- ja rahandusministrite nõukogu kui ka eurorühm, et esindatud ei oleks mitte ainult kogunenud rahandusministrid, vaid ka ministrid, kes vastutavad vahetult finantspoliitika eest, mida kombineeritakse Euroopa Keskpanga rahapoliitikaga.

—

Alusinflatsiooni kohta võiks läbi viia täiendava uurimuse. Tulevaste võrdlusuuringute aluseks võiks võtta põhjalikuma uurimuse täpsete poliitikameetmete kohta, mida rakendati hea suhtega (st madal inflatsioon võrreldes majanduse kasvutempoga) riikides.

—

Uurimused võivad anda teavet selle kohta, millisel määral on võimalik näiteks erinevaid kasvumäärasid seletada tootlikkuse muutumisega. Mil määral sõltuvad erinevused tootlikkuse kasvus erinevustest investeeringutes ja uuendustegevuses? Kas leidub veel teisi meetmeid tootlikkuse suurendamiseks? Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib seetõttu kutsuda komisjoni üles uurima seost majanduskasvu ja tööhõive üldeesmärkide vahel, võttes aluseks näiteks tootlikkuse tõusu ja inflatsioonimäärad.

1.1

Euroopa Liidu majanduspoliitika üldsuunised (Broad Economic Policy Guidelines) hõlmavad nüüdsest kolmeaastast ajavahemikku. Käesoleva aasta üldsuunised kujutavad endast vaid vähesel määral kohandatud 2005. aasta üldsuuniseid.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee otsustas seetõttu mitte käsitleda käesoleva aasta arvamuses majanduspoliitika kohta kõnealuseid muudatusi, vaid tegeleda selle asemel üldsuuniste vormiliste alustega. Kõnealune uurimus ei saa piirduda majanduspoliitika üldsuuniste tekstiga, vaid peab käsitlema ka rahapoliitikat ja selle seoseid finantspoliitikaga.

1.3

Ühisraha valdkonnas on ühenduse poliitika aluseks raha- ja finantspoliitika küsimustes Maastrichti leping ning majanduspoliitika üldsuuniste osas stabiilsuse ja kasvu pakt ning asutamislepingu sätted. 2005. aastal sätestatud uuenduste alusel tegeletakse kõnealuste üldsuunistega iga-aastase Lissaboni protsessi raames.

1.4

Eesmärgiks on vaadelda kõnealuste sätete omavahelist mõju ning nende mõju praktilistele poliitikameetmetele ELi tasandil ja ka liikmesriikide tasandil. Selline uurimus kujuneb vältimatult küllaltki teoreetiliseks, et oleks võimalik aruteluga edasi liikuda ja meetmeid parandada. Sealjuures tuleb kontrollida, kas sätted kaasavad võimalikult positiivse mõju üldeesmärkidele, milleks on hinnastabiilsus, majanduskasv ja tööhõive.

1.5

Meie soovitused ei piirdu ainult praeguse poliitikaga, vaid käsitlevad ka sätete muutmist. Kõnealuseid muudatusi on võimalik koheselt teostada, eelkõige juhul kui tegemist on muutustegaotsustajate käitumises. Vaid ühel juhul teeb meie ettepanek vajalikuks lepingu muutmise.

2.1

Euroopa Keskpank järgib hinnastabiilsuse üldeesmärki. Järgmise eesmärgina nimetatakse Maastrichti lepingu sätetes majanduskasvu edendamist Euroopa Keskpanga poolt, kui hinnastabiilsus on saavutatud. Kõnealuses kontekstis tuuakse tavaliselt võrdlus USA Föderaalreservi poliitikaga, mis põhineb nii hinnastabiilsusel kui tööhõive ja majanduskasvu üldperspektiivil. See võib jätta mulje vaid astmelisest erinevusest, kuid rahapoliitika teostamisel tulevad erinevused siiski selgemalt esile: Föderaalreserv toob intressimäärade muutmisel sageli põhjenduseks tööhõive arengu. Euroopa Keskpanga jaoks tundub hinnastabiilsus olevat ainukeseks intressimäärade muutmise aluseks.

2.2

Lisaks rahapoliitika tegelikele meetmetele on seetõttu üldise majanduspoliitika kujundamisel oluline ka eesmärkide sõnastus.

2.3

Vastavalt ulatuslikule arusaamisele majanduspoliitikast, mis hõlmab nii raha- kui ka finantspoliitikat, ei ole finantspoliitika teostamisel määrava tähtsusega mitte ainult intressipoliitika, vähemalt samavõrra oluline on ka rahapoliitika eesmärkide valik. Rahandusminister võis näiteks lähtuda järgnevast kaalutlusest: kas minu otsuse teatud meetme võtmiseks neutraliseerib see, et toime tasakaalustamiseks muudetakse intresse? Kui soovitakse vältida majanduspoliitika ühe tegevusvaldkonna domineerimist teise üle, peaksid majandus- ja rahandusministrite nõukogu ja Euroopa Keskpank oma poliitikas lähtuma samadest eesmärkidest. Eriti oluline on, et ECOFINi nõukogu eurorühma liikmed järgiksid samasugust lähenemisviisi nagu Euroopa Keskpank. Rahapoliitika eesmärgi peaks kindlaks määrama äärmiselt pika tähtajaga. Arvukatel juhtudel on Euroopa Keskpank väitnud, et 2 %-lise inflatsioonimäära eesmärk tugineb ECOFINi nõukogu kokkuleppele. Eesmärgiks seatavat inflatsiooni puudutavad arvamused ei erine üksteisest võib-olla nii väga, aga eesmärk ja meetmed peavad olema kõigi jaoks teostatavad.

2.4

Ajal, mil Euroopa Keskpank määras kindlaks hinnastabiilsuse eesmärgi, jäi valitud inflatsioonimäär alla 2 %. Juba 2003. aastal muudeti kõnealust eesmärki nii, et nüüdsest tuleb eesmärgiks seada inflatsioonimäär, mis jääb alla 2 %, kuid on selle lähedal. Eesmärgipüstitus muutus seeläbi veidi realistlikumaks, sest esialgne määratlus “alla 2 %” ei välistanud liikumist deflatsiooni suunas.

2.5

Kahte probleemi ei olnud võimalik kõnealuse määratlusega siiski kõrvaldada: peaaegu võimatu on määrata, kui kaugele eesmärk parajasti jääb ja millised kõrvalekalded on lubatud. Sümmeetrilise sihtväärtuse puhul peetakse lubatavaks teatud kõikumisi eesmärgiks seatud inflatsioonimäära ümber. Euroopa Keskpanga poolt seatud 2 % eesmärgi puhul oleks parimaks lahenduseks kõikumisvahemik +/- ühe protsendipunkti ulatuses. Kõnealune sihtväärtus aitaks summutada ka aeg-ajalt esilekerkivat närvilisust, mida võib märgata üksikute kõikumiste korral promillimääras. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse kohaselt räägivad kõik põhjused selle kasuks, et muuta Euroopa Keskpanga seatud eesmärk sümmeetriliseks eesmärgiks. Kõnealune eesmärk koos keskmise väärtusega võib olla samuti tähtis, kui soovitakse anda Euroopa Keskpangale võimalus avaldada vastusurvet, kui väheneva või suureneva nõudluse tagajärjel hinnastabiilsus muutub. Seniseid arenguid vaadeldes toimusid intressimäära tõstmised Euroopa soodsa konjunktuuriarengu ajal enne aastatuhande vahetumist kiiresti, seevastu intressimäära alandamine toimus järgnevatel majanduslikult halbadel aastatel tunduvalt aeglasemalt.

2.6

Teine probleem seisneb selles, millist inflatsiooni mõõta soovitakse. Euroopa Keskpanga sõnastatud eesmärgi ametlikus määratluses viidatakse tarbijahindade harmoneeritud indeksile (THHI), s.t üldise inflatsioonimäära alusele. Sellest võiks välja jätta näiteks energiahinnad või toiduainete hinnad, saavutamaks inflatsioonimäärad, mida on võimalik rahapoliitika abil paremini kujundada ja mis ei sõltu meie kontrollitavatest teguritest. See peaks eelkõige tasakaalustama naftahindade tõusu ajaliselt piiratud mõju, mis võib kiiresti teistsuguses suunas liikuma hakata. Muudetud hinnaindeks on vajalik, et vältida asutiste hinnakõikumiste otsest mõju Euroopa Keskpanga poliitikale. Isegi kui pikas perspektiivis võib eeldada naftahinna tõusu, ei ole naftahinna praegusi ajutisi kõikumisi võimalik kunagi tasakaalustada intressimuudatustega, mille toime avaldub üldjuhul alles ühe kuni kahe aasta järel.

2.7

Alusinflatsiooniks nimetatav inflatsioonimõiste on mõeldud sisemajanduse (Euroopa Keskpanga puhul eurotsooni) inflatsioonitendentside mõõtmiseks. Hinnataseme kõnealused muudatused on pigem seotud suundumustega, mille mõjutamine on eelkõige Euroopa Keskpanga ülesandeks. Intressimuudatuste vahetut mõju hinnatõusu määrale on selle inflatsioonimõistega võimalik Euroopa Keskpanga intressipoliitika näite varal kõige paremini selgitada. Kui Euroopa Keskpank aktsepteerib kindlaksmääratud inflatsioonimäära ületamist, on selle põhjuseks arvatavasti, et ta arvestas samuti kõnealuse piiratud inflatsioonimõistega. Täiendav viide alusinflatsioonile võimaldaks Euroopa Keskpangal oma poliitikat paremini mõistetavaks muuta. Alusinflatsioon sobib kohaldatavaks määraks poliitikale, mis pöörab enam tähelepanu raha- ja finantspoliitika vahelistele seostele. Sel viisil oleks üldperspektiivi arvestaval majandusel võimalik hõlpsamini saavutada positiivset mõju majanduskasvu ja tööhõive valdkonnas.

2.8

THHI kohase ametliku inflatsioonimäära ja alusinflatsiooni mõiste alusel määratletud hinnatõusu võrdlemine näitab enamikel aastatel vaid väikesi erinevusi (vt lisa). Energiahinnad mõjutasid üldist hinnataset nimetamisväärselt ainult 2005. aastal. Kui võrrelda inflatsiooni Euroopa Keskpanga sihtväärtusega, siis oli alusinflatsioon vaid 2000. ja 2005. aastal sihtväärtusest oluliselt madalam. Kui eesmärk oleks seatud vastavalt alusinflatsioonile, ei oleks 2005. aasta poliitika pidanud olema nii piirav.

2.9

Täiendav teguri, mis mõjutab inflatsioonimäära, kuid mida ei loeta siseturu vahetuks mõjuriks, on maksumuudatused. Kui liikmesriigid tõstavad näiteks eelarvepuudujäägi vähendamise eesmärgil käibemaksu, tõuseb sellega koos ka inflatsioonimäär. Kui hinnastabiilsust mõõdetakse THHI abil, võib Euroopa Keskpank näha seda intresside tõstmise ajendina. Käibemaksu tõstmine avaldab rahvamajandusele siiski nõudlust vähendavat toimet ja majanduspoliitika üldperspektiivi raames peaks see seetõttu aset leidma paralleelselt intresside alandamisega. Kõnealustel juhtudel, nt Saksamaal, kus 1. jaanuaril 2007 tõstetakse käibemaks 16 %-lt 19 %-le, peaks Euroopa Keskpank jälgima nii hinnatõusu põhjusi kui ka seda, kas tegemist on üksikjuhuga, mis ei vii inflatsioonitendentsi suurenemiseni. Teiseks aspektiks on asjaolu, et kui Euroopa Keskpank lubab sellisel maksude tõstmisel ühes riigis rahapoliitikat mõjutada, mõjutab see negatiivselt ka kõiki teisi eurotsooni riike.

2.10

Kui seni euroga mitteliitunud liikmesriigid soovivad ühineda ühisrahaga, peab nende inflatsioonimäär jääma lepingu kohaselt endiselt “kolme kõige paremaid hinnastabiilsuse tulemusi saavutanud liikmesriigi keskmise inflatsioonimäära” ligidale. Erinevus “kolme kõige paremaid hinnastabiilsuse tulemusi saavutanud liikmesriigi keskmise inflatsioonimääraga” võib olla 1,5 %. Parim tulemus tähendab nimetatud seoses kõige madalamat inflatsioonimäära. Kõnealune eesmärk ei ole tänapäeval enam nii iseenesest mõistetav kui üheksakümnendate aastate alguses. Mitme eurotsooni riigi viimaseid arenguid silmas pidades võib see olla samaväärne kui nõuda madalamat inflatsiooni, kui see hetkel erinevates eurotsooni riikides on. Kõnealune tingimus muutub veelgi absurdsemaks, kuna see põhineb kõikide ELi liikmesriikide, mitte ainuüksi eurotsooni riikide inflatsioonil. Viimasel ajal olid just 15-liikmelise ELi eurotsooni riikide hulka mittekuuluvad liikmesriigid kolme riigi hulgas, mis määrasid ära Euroopa ühisrahaga liituda soovivate riikide hinnastabiilsusele vastavuse. Seetõttu tuleb ühisrahaga liituda soovivatele riikidele kehtiv hinnastabiilsuse nõue uuesti läbi vaadata. See nõuab lepingu vormilist muutmist. Silmas pidades asjaolu, et kõnealune muudatus puudub isegi põhiseaduse lepingus, võib selline muudatus nii palju aega võtta, et paljud eurotsooniga liituda soovivad riigid on sunnitud täitma praegu kehtivat nõuet. Asjakohane oleks lepingu paindlik tõlgendamine, mille puhul peaks võimaliku ühisrahaga liitumise otsustama taotluse eesmärk ja mitte hetkeolukord. Enesestmõistetavalt peaks ühisrahaga liituda soovivatele riikidele kehtima samad hinnastabiilsuse eesmärgid kui Euroopa ühisrahaga liitunud liikmesriikidele. Kui selle eesmärgina kehtestatakse uuesti 2 % +/- ühe protsendipunktilise kõikumisvahemikuga, peaks see kehtima ka eurokandidaatidele.

2.10.1

Kiire majanduskasvuga riikide puhul võib kõne alla tulla hinnastabiilisuse paindlikum käsitlemine. Mõnevõrra kõrgem inflatsioon on hädavajalik kiire majanduskasvuga kaasnevate teatud ümberkorralduste sisseviimisel. Heaks näiteks on siinkohal Iirimaa.

2.11

Inflatsioon on statistiline suurus, mis on majanduspoliitika alusena vajalik. Kodanikud tajuvad hindade tõusu siiski teistsuguselt reageerides ägedalt üüride, toiduainete, bensiini jms hindade tõusule. Teiselt poolt märkavad teatud kaupade hinnatõusu vaid vähesed. Rohkem paneb mõtlema siiski see, et mõjud koormavad inimesi väga erinevalt. Kui tõusevad eelkõige esmatarbekaupade hinnad, puudutab see kõige enam vaeseid, sest hindade üldine 2-3 %-line kerkimine võib nende jaoks tähendada elukalliduse olulist tõusu. Poliitikutel tuleb kõnealuste mõjudega arvestada ja võtta vastavad poliitilised vastumeetmed. Siin ei ole küsimus niivõrd eelarvepoliitika mahus, kuivõrd selle konkreetses sisus.

3.1

Kas liikmesriikide majanduspoliitika muutus stabiilsuse ja kasvu pakti uuestisõnastamise tagajärjel ning kas komisjoni ja hiljem nõukogu poolt riikidele antud hinnang on muutunud? Sellele küsimusele võib üldiselt vastata eitavalt. Jääb mulje, et pakti uuestisõnastamisest tuleneva puudujäägi määratluse on aluseks võtnud üksnes Leedu. Pakti uue sõnastuse tõttu on kõik liikmesriigid vahepeal kehtestanud rahanduse riiklikud eesmärgid keskpikas perspektiivis. Eesmärgid on seatud vastava riigi praegusest olukorrast lähtudes.

3.2

Pärast pakti muutmist toimunud majandusarengute tõttu ei saanud kõnealune pakt loomulikult nimetamisväärset mõju avaldada. Enamus uuendustest hõlmas peaaegu eranditult olukordi, mille puhul lähtuti majandusprobleemide teravnemisest. Järgnes aga majandusliku õitsengu ja majanduse elavnemise etapp, mis mõjutas isegi pakti näitajaid.

3.3

2005. aasta majandusareng ja ootused 2006. aastaks lubavad, eriti Saksamaa positiivsema arengu valguses, lähtuda sellest, et stabiilsuse ja kasvu pakti kriteeriume on üldiselt võimalik paremini täita. Asjaolu, et kõnealune areng algab naftahindade äärmiselt suure tõusu ajal, näitab, et konjunktuuritõusul on suur jõud. Naftahindade tõus võib erinevaid riike — sõltuvalt nende naftaimpordi ulatusest — erinevalt mõjutada. Ka majandusliku tõusu perioodil leidub riike, mis on eelarvetasakaalu eesmärgist endiselt väga kaugel. Neile peaksid kasu tooma arengud ELi teistes riikides.

3.4

Saavutatud või oodatav majanduskasv ei ole enamuses riikides siiski jõudnud veel tasemele, millest alates oleks soovitatav rakendada pakti raames rangemaid eelarvemeetmeid eelarveolukorra parandamiseks majanduskasvu perioodil. Kuni tootmisvõimsusi ei ole veel sellisel määral rakendatud, et sellega kaasneks inflatsiooni tõus, on protsüklilise poliitika risk väike. Tööpuudus on endiselt liiga suur ja tööhõive määra tõstmiseks on palju arenguruumi. Maksu- ja rahapoliitika omavaheline koosmõju on erinevalt eelnenud aastate ebasoodsast majanduslikust olukorrast sattunud uue surve alla. Soodsate majandustingimuste aastatel peaks majanduspoliitika olema suunatud eelkõige plaanide koostamisele demograafilise arengu tagajärjel tekkivate tulevaste majandusraskuste vältimiseks.

3.5

Positiivse majandusarengu aegadel jäävad ELi üldeesmärgid riigieelarve ja riigivõla osas ebapiisavaks. Liikmesriigid, kes on kõnealused eesmärgid juba saavutanud, ei tohi jääda loorberitele puhkama. Väga oluline on, et liikmesriigid kasutavad vastavalt uuestisõnastatud stabiilsuse ja kasvu paktile riiklikke eesmärke majandusliku olukorra parandamiseks.

3.6

Lisaks sellele, et pakti näitajate saavutamisel tekitas esmajoones probleeme enne 2005. aastat valitsenud ebasoodne majandusolukord, on ka veel statistilisi põhjusi, millest sageli mööda vaadatakse. Madala inflatsiooniga majanduses riigivõla tegelik suurus ei muutu Sellises olukorras ei ole lihtsaid lahendusi, tarvis on võtta praktilisi meetmeid võla vähendamiseks. Suure majanduskasvu korral väheneb riigivõla osakaal SKTs iseenesest. Sarnased mõjud tekivad eelarve tasakaalustamisel. Kõrge inflatsioonimäära korral väheneb avaliku sektori osa väärtus — eelarveolukord paraneb statistiliselt ning riigivõlg väheneb. Majanduskasvu ajal riigi tulud suurenevad ning selleks ei ole vaja makse tõsta. Teatud määral on ebameeldiv mõju, mida statistika riigivõlale ja eelarveolukorrale avaldab, viimasel ajal asendunud positiivsete statistiliste mõjudega.

3.7

Halbadel aegadel võis täheldada samuti ebatavaliselt kõrget säästumäära. Kõnealune kapital suundus USAsse, sest Euroopas puudusid investeerimisvõimalused. Kuna usaldus majanduse vastu on tõusnud, mis kaasneb heade aegadega, võib arvestada väiksema murega tuleviku pärast ja seega madalama säästumääraga. Nõudluse täiendav suurenemine võib käivitada positiivse ringluse.

3.8

Kokkuvõttes võiks öelda, et ühenduse tasandil tuleb finantspoliitikal võidelda erilise probleemiga: need, kes selle sõnastavad ja kellel on võimalik selle järgimise eest hoolt kanda, vahetuvad pidevalt. Igal aastal vahetub neljandik rahandusministritest. Vastutustunne endiste ministrite poolt kavandatud poliitika suhtes ei ole eriti suur. Seetõttu tuleks ECOFINi nõukogus võtta vastu rohkem pikaajalisi otsuseid, et juba algatatud poliitikat uue rahandusministri juhtimisel jällegi ümber ei lükataks. Ministrite pidev vahetumine muudab raskeks ka sellise ECOFINi nõukogu moodustamise, millel on olemas poliitiline tahe ühise poliitika rakendamiseks.

4.1

Majanduspoliitika üldsuunised kehtivad alates 1993. aastast. Alguses käsitlesid need ainult finantspoliitikat, seejärel laiendati neid tööhõive küsimustele. Alates 2005. aastast ühendati need kooskõlastatud protsessi raames tööhõivepoliitika suuniste ja Lissaboni tegevuskavaga. Praktikas on tegemist erinevate riiklike poliitikatega, mille jaoks komisjon ja nõukogu annavad välja suuniseid. Erinevalt stabiilsuse ja kasvu paktist ei ole sanktsioone ette nähtud.

4.2

Euroopa rahaliidu loomisest alates on arutelu põhiteemadeks olnud keskse rahapoliitika ja erinevate riikide poolt teostatava finantspoliitika tasakaalustamatus. Stabiilsuse ja kasvu pakt kujutab endast hübriidi, kuna sisaldab ühise, sanktsioonidega tagatud poliitika elemente, samal ajal kui üldsuunised põhinevad soovitustel.

4.3

Millised on majanduspoliitika üldsuuniste edasiarendamise võimalused? Selles osas on vältimatult vajalik selgelt eristada ühelt poolt majanduspoliitika eesmärkide seadmise vahel ning teiselt poolt vahendite vahel, millega neid eesmärke saavutada tahetakse.

4.4

Mis puudutab stabiilsuse ja kasvu pakti, kehtivad eesmärkidena avalikus arutelus tasakaalustatud eelarve ja riigivõla teatud osakaal SKTs. Kumbki kriteerium ei kujuta endast siiski tegelikku lõppeesmärki, vaid need on pigem majanduspoliitika kavandatava suunitluse lähtepunktideks. Riigieelarve tasakaalustatus või ülejääk jätab tegevusvabaduse majanduslanguse ajal. Ülejääk pakub rahalisi vahendeid majanduse hilisemaks stimuleerimiseks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et tasakaalustatud eelarve ja riigivõla kriteeriumid tuleks säilitada. Kuid tuleks edendada arutelu, mille käigus vaadeldakse majanduspoliitika tegelikke eesmärke.

4.5

Üldise majanduspoliitika tegelik eesmärgipüstitus, mis hõlmab nii raha- kui ka finantspoliitikat, on hinnastabiilsus, majanduskasv ja tööhõive. Need on eesmärgid, mis peaksid leidma väljenduse. Hinnastabiilsuse problemaatikat on juba käsitletud. Majanduspoliitika üldsuunised peaksid seetõttu põhinema ELis eesmärgiks seatud majanduskasvu ja täieliku tööhõive määratlustel. Praktilisel rakendamisel põrkutakse siiski olulistele probleemidele. Kui seatakse realistlikud eesmärgid, tuleks neid käsitleda seonduvalt hetke majandusolukorraga. See tähendab, et need võivad sageli muutuda, selle asemel, et pikas perspektiivis püsima jääda, nagu hinnastabiilsuse eesmärk.

4.6

Arvamused selle üle, kui hästi kajastab majanduskasv praktikas majandusarengut, on erinevad. Üldkasutatavate meetodite puhul ei arvestata sotsiaalseid ja keskkonnamõjusid. Kui vaadelda üksnes majanduskasvu, on selle määratlemiseks kaks üldkasutatavat meetodit: SKT reaalkasv elaniku kohta või ostujõu pariteedi määratlemine. Viimase meetodiga on võimalik võrrelda erinevate riikide tegelikku majanduslikku olukorda. Kuna tegemist on kasvumäära määratlemisega, ei mängi indikaatorite valik siinkohal mingit rolli. Iga-aastased kõrvalekalded vastavalt mõõdetava SKT tüübile on väikesed. Mõne aasta eest viidi läbi uurimused, et kindlaks teha, alates millisest kasvumäärast hakkab suurenema tööhõive. Selgus, et vajalik kasvumäär on ligikaudu 3 %. Sellised sihtväärtused võivad aja jooksul muutuda ning ei pruugi kõikide riikide majanduste puhul võrdsed olla. Arvestades raskusi tööpuuduse vähendamisel, on siiski vaevalt võimalik lähtuda madalamast kasvumäärast kui see, mille juures tööpuudus hakkab vähenema. Viimastel aastatel on vaid vähestes maades saavutatud vajalik kasvumäär.

4.7

Riikide võrdlemisel ja majanduskasvu suurendamise poliitika valikul tuleb eristada kahte olulisimat majanduskasvu suurendamise meetodit. Majanduskasv on võimalik saavutada tootmise suurendamise kaudu sama tehnoloogiat kasutades ning sageli tõuseb selle käigus tööhõive, või tootlikkuse suurendamise kaudu, kusjuures toodetakse rohkem sama arvu töötajatega. Järgnevatel aastatel püsib endiselt edasi esimese meetodi kasutamise võimalus. Demograafilistest arengutest tulenevalt jääb keskpikas perspektiivis tulevikus ilmselt järele ainult viimatinimetatud meetod.

4.8

Tööhõive osas on tunduvalt raskem sihtväärtust välja tuua. Eesmärk tuleb jagada kaheks valdkonnaks, sest see on ühelt poolt küsimus töötajate osakaalu kohta tööga hõivatud elanikkonnas (tööhõivemäär) ning teiselt poolt küsimus töötuse määra kohta. Lissaboni strateegia seadis tööhõivemäära sihtväärtused üldisele tööhõivele (70 %), naiste tööhõivele (60 %) ning üle 55-aastaste ja pensioniealiste tööhõivele (50 %).

4.9

Töötuse määra osas protsentuaalseid sihtväärtusi ei nimetata. Esiteks tuleb märkida, et töötuse määramiseks on arvukalt erinevaid meetodeid. Arvestades avatud tööpuuduse olemasolu ja fakti, et mõned isikud on kaasatud erinevatesse tööturupoliitika meetmetesse, on vajalikud vähemalt kaks sihtväärtust. Kuna ainult väga vähesed riigid on lähedal niinimetatud täielikule tööhõivele (s.t tööpuuduse määr moodustab paar protsendipunkti, mida dünaamilises majanduses pidevalt vajalike muudatuste tõttu kogu aeg esineb). Seega võib olla otstarbekas seada eesmärgiks tööpuuduse pikaajaline vähendamine teatud protsendi võrra.

4.10

Kõnealuste kaalutluste tulemusena peaksid majanduspoliitika kolmeaastased üldsuunised pakkuma keskse elemendina välja majanduskasvu alammäära ja tööpuuduse vähendamise protsendi. Tööhõivemäära sihtväärtustena võib esilagu säilitada Lissaboni strateegias nimetatud protsendimäärad. Finantspoliitika osas tuleks luua samasugune olukord nagu rahanduspoliitikas, seades kaalutavate meetmete jaoks selged eesmärgid.

4.11

Majanduspoliitika üldsuuniste roll peaks seejärel seisnema esmajoones selles, et liikmesriigid esitaksid aruande sihtväärtuste saavutamiseks võetud meetmetest ja et komisjon ning nõukogu pärast seda otsustaksid, millises ulatuses on eesmärkide saavutamine piisav. Kui eesmärgid jäävad saavutamata, peaks ELil olema võimalus kritiseerida valitud poliitikat ja teha ettepanekuid, mis põhinevad võrdlusel teistes liikmesriikides võetud tulemuslike meetmetega. Igat riiki hinnatakse tema spetsiifiliste eelduste ja hetke majandusolukorra alusel.

4.12

Kuna finantspoliitika jääb ka edaspidi riigi pädevusse, ei ole praegu praktiseeritav majandusolukorra rõhutamine ELis tervikuna erinevate riikide poliitika hindamisel eriti oluline. Majanduspoliitika üldsuuniseid tuleks seetõttu muuta. Majanduspoliitika tulevased suunised peaksid üldeesmärkide raames hõlmama erinevate riikide eesmärgipüstitusi, mis ei tohiks siiski olla väiksemad kui ELi eesmärgid tervikuna, ja igat riiki tuleks hinnata selle alusel, millises ulatuses ta kõnealustele sihtväärtustele vastab.

4.13

Rõhutades selgemalt liikmesriikide majandusarengut ja luues tugevama seose Lissaboni tegevuskava selgete tööhõivesuunistega, oleks võimalik siduda majanduspoliitika üldsuunised tugevamalt Lissaboni tegevuskava teiste eesmärkidega. Üldine majanduspoliitika võib muutuda suuremal määral riiklike reformikavade iseenesestmõistetavaks koostisosaks ning kiirendada seega Lissaboni tegevuskava elluviimist.

5.1

1999. aastal kutsuti ellu nn Kölni protsess. Seda igal aastal toimuvat majandus- ja rahandusministrite nõukogu, Euroopa Keskpanga, komisjoni ja tööturu osapoolte (Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon ja UNICE/CEEP) arutelufoorumit, kus käsitletakse aktuaalseid poliitilisi küsimusi, tuntakse vähe. Kölni protsess on siiski andnud väärtusliku panuse selles osas, et osalejad on enam teada saanud teiste osalejate poliitikast ja majanduspoliitilistest vaadetest.

5.2

Kõnealused arutelud toimuvad kahel tasandil: ühelt poolt ekspertide tasandil ja teiselt poolt kõrgetasemelises töörühmas. Tavaliselt poole aasta järel toimuvatel kohtumistel arutatakse hetke majandusolukorda ja selleks vajalikku poliitikat.

5.3

2005. aasta arutelud ja järeldused näitavad, et nii analüüsi kui ka meetmete ettepanekute osas on arvamused erinevad. Komisjon juhib tähelepanu majandusolukorra paranemisele. Euroopa Keskpank rõhutab palgakasvu pidurdamise tähtsust, mida toetab loomulikult ka UNICE (Euroopa Tööandjate Föderatsioon). CEEP (Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus) nimetab avalike investeeringute vajadust. UEAPME (Euroopa väike- ja keskmiste ettevõtete keskliit) ei pea oluliseks mitte ainult väikeettevõtetega arvestamist, vaid ka seda, et võib-olla tuleb leppida kõrgema inflatsiooniga. Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon juhib tähelepanu sellele, et sisenõudluse ergutamiseks tuleb majandust üldiselt stimuleerida; lisaks viidatakse sellele, et palgad ei ole mitte ainult kulutegur, vaid ka nõudluse oluline alus. Töötajad olevat palju aastaid andnud oma osa inflatsiooni madalal hoidmiseks, sel ajal kui palgad tõusid vähem intensiivselt kui tootlikkuse kasv.

5.4

Eeltoodut arvestades kerkib esile küsimus, kas Kölni protsess ei vaja mitte uut impulssi. Kuidas võiks selle ellu viia? Seni keerles dialoog Kölni protsessi raames selle ümber, et saadi kokku ja vahetati arvamusi. Üheks võimaluseks oleks teostada kohtumiste vaheajal ühiseid uurimusi majanduslike seoste, erinevate poliitikameetmete mõju ja teiste sarnaste küsimuste kohta. See võiks viia majandusliku tegelikkust puudutavate erinevate arusaamade lähenemiseni, seejuures peab lähtepunktiks olema majanduslik tegelikkus. Kõnealuse ettepaneku võib samuti ühendada komitee varasema ettepanekuga sõltumatu majandusanalüüsi asutuse loomise kohta. (1)

5.5

Üks küsimus, millel küll ei ole samasugust ideoloogilist varjundit, kuid on sellest hoolimata otsustava tähtsusega selles osas, millise poliitika kasuks otsustatakse, on statistiliste andmete usaldusväärsus. Peaks olema iseenesestmõistetav, et kõikidel liikmesriikidel õnnestub vajalikud statistilised andmed samaaegselt kättesaadavaks teha. Kui poliitikameetmete vajaduse üle otsustatakse vigaste statistiliste andmete alusel, on sellel negatiivsed tagajärjed. Võib-olla on Kölni protsessi kõneluste raames kogutud piisavalt poliitilist kaalukust, hoolitsemaks selle eest, et kõik osalejad täidaksid oma kohustuse statistiliste majandusandmete osas. Ka Euroopa Parlament on esitanud mitmeid nõudmisi parema statistika järele.

5.6

Ka vormiliste struktuuride muudatused võiksid võib-olla viia elavama aruteluni. Euroopa Parlamendi osa tuleks tugevdada. Euroopa Parlamendi puhtalt vormilise kohaloleku juurest võiks edasi liikuda selleni, et parlament esitab enne iga kohtumist otsuse/resolutsiooni majandusolukorra ja soovitud poliitika kohta. Seda võiks võrrelda ametlikuma kontrollimisega, mida tõenäoliselt teostab komisjon. Kohal peaksid olema nii majandus- ja rahandusministrite nõukogu kui ka eurorühm, et esindatud ei oleks ainult kogunenud rahandusministrid, vaid ka vahetult selle finantspoliitika eest vastutavad rahandusministrid, mida kombineeritakse Euroopa Keskpanga rahapoliitikaga.

5.7

Kõik osalejad — Euroopa Keskpank, rahandusministrid ja tööturu osapooled — on oma poliitikas küll sõltumatud, kuid meie poolt pooldatava tugevama koostöö aspektist on tarvis nii mõndagi veel parandada. Sõltumatus ei tähenda üldises arutelus mitteosalemist ega headele nõuannetele kurdiks jäämist. Sõltumatust ei saa kahjustada ka siis, kui sellest avalikult räägitakse ega juhita alati tähelepanu sellele, et kõik otsused langetatakse iseseisvalt ja täiesti sõltumatult. Rahandusministrid peavad olema järjekindlad ning ei tohi kodumaal teisiti toimid kui nad Brüsselis väitnud on. Euroopa Keskpangal peaks olema võimalik võtta üle Ühendkuningriigi ja Rootsi keskpankade praktika ning avalikustada oma koosolekute protokollid.

6.1

Euroopa Parlament kirjutas majanduskasvu ja tööhõive ühtsetes suunistes 26. mail 2005. aastal järgmist: “arvestades, et eurotsooni ja 25-liikmelise Euroopa Liidu majanduskasv ei suuda püsivalt saavutada kasvu potentsiaalset taset ning on endiselt nõrk, eriti eurotsooni neljas kõige olulisemas rahvamajanduses; arvestades, et majapidamiste tarbimine on endiselt kõikuv ning 2005. ja 2006. aasta majanduslikud väljavaated ei ole rahuldavad, millest tulenevalt alaneb töötuse jätkuvalt kõrge tase aeglaselt; arvestades, et kuigi intressimäärad on madalaimal tasemel pärast Teist maailmasõda, on investeerimisvalmidus madal;”

6.2

Inflatsioon ja tööpuudus kujutavad endast klassikalist vastuolude paari majanduskirjanduses. Statistiliselt vaadates toovad ühe head tulemused kaasa teise halvad tulemused. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on otsustanud aruandeid (nt Euroopa Parlamendi aruandeid) aluseks võttes uurida inflatsiooni ja majanduskasvu vahelist seost.

6.3

Teatud majandusolukorras on võimalik madala inflatsiooniga riikide majanduskasvu võrrelda kõrge inflatsiooniga riikide majanduskasvuga. Samuti on äratuntav, kuidas riigi majanduskasv erinevates majandusolukordades erineva inflatsioonimäära puhul muutub. Komitee tabeleid ei saa võib-olla rangelt teaduslikeks nimetada, kuid need on hea viide selle kohta, et teadmised majanduskasvu ja inflatsiooni seoste kohta on olulised, määramaks kindlaks sobiv poliitikakogum.

6.4

Kui nähakse, et ühelt poolt on olemas suhteliselt kõrge inflatsiooni ja tugeva majanduskasvuga riigid ning teiselt poolt madala inflatsiooni ja nõrga majanduskasvuga riigid, siis peaks see avastus viima selleni, et hakatakse uurima, kas inflatsiooni ja majanduskasvu vahel on rohkem kui statistiline seos. Selleks, et kindlaks teha, kas antud seoste puhul on tõepoolest tegemist põhjuslike seostega, tuleb kõigepealt teha korrektsioon, sest tegemist võib olla erinevate majandusolukordade ja eriti erinevate arengutasemetega (SKT). Lisaks sellele tuleb samuti uurida, kas on võetud spetsiaalseid majanduspoliitilisi meetmeid, mis võisid teistsuguste inflatsioonimäärade puhul viia tugeva või siis nõrga majanduskasvuni. Järelikult tuleb sageli vaatluse alla võtta teatud riigid ja võib-olla ei ole võimalik teha järeldusi inflatsiooni ja majanduskasvu üldiste seoste kohta.

6.5

Kasvumäär kujutab endast tõelist probleemi, seda vähemalt Euroopa Liidu 15 “vana” liikmesriigi jaoks. Komisjoni statistiliste andmete alusel oli nende riikide majanduskasv nii madal, et nad kaotasid teiste tööstusriikidega võrreldes igal aastal ligikaudu poole protsendipunkti SKTst (1995—2005) (2). Samal ajal vähenes nende riikide sisenõudlus peaaegu üks protsent võrrelduna teiste tööstusriikidega. Aastatuhande vahetumisele järgnenud suhteliselt head aastad tulenesid suurenenud välisnõudlusest Euroopa toodete järele. Selleks, et tulevikus poliitikat paremini kujundada, on tarvis läbi viia nende põhjuste analüüs, mis on kaasa toonud peaaegu katastroofilise kasvumäära arengu.

6.6

Madala inflatsiooni “kulude” kirjeldust võib võrrelda kõrge inflatsiooni kulude kirjeldusega, mis sisaldub Euroopa Keskpanga presidendi Wim Duisenbergi kirjas Euroopa Parlamendile: “Euroopa Keskpanga hinnastabiilsuse kvantitatiivne määratlus põhineb stabiilsetel ja põhjendatud majanduskriteeriumitel. Aktsepteerides ainult vähest kallinemismäära, minimeeritakse inflatsiooni kulud, mis on avalikkusele liiga hästi teada ja asjaomases kirjanduses põhjalikult dokumenteeritud.”

6.7

Inflatsiooni optimaalse sihtväärtuse otsinguil tuleb silmas pidada, et vältida tuleb nii kõrge inflatsiooniga kaasnevaid kulusid kui ka kulusid, mis ilmnevad piisava majanduskasvu realiseerimisel tekkivate raskuste tagajärjel. Samuti tuleb aru saada, et inflatsioon iseenesest ei ole lahendus ega probleem. Pigem on asi majanduse paindlikkuses, mida teatud inflatsioon võimaldab ning katastroofilises mõjus usaldusele, pikaajalises tegutsemises ja sissetulekute jagunemises, mida kõrge inflatsioon võib esile kutsuda.

6.8

Lisas on ära toodud andmed ELi riikide inflatsiooni (THHI ja alusinflatsioon) ja majanduskasvu (tegelik SKT kasv) kohta. Lähteaastaks on Euroopa Keskpanga asutamisaasta.

6.8.1

Kokkuvõttes on tegemist madala inflatsiooni ja nõrga majanduskasvuga ajavahemikuga. Mõningal määral vastuvõetavad kasvumäärad olid ainult 2001. ja 2002. aastal ning mõnedes riikides alates 2004. aastast. Peaaegu kõikides kõnealustes riikides kulgeb inflatsioon majanduskasvuga paralleelselt. Pärast varasemate aastate (1999—2000) kasvumäärasid, mille aluseks oli suur nõudlus maailmaturul, ei suutnud ELi sisenõudlus anda majandusele piisavaid kasvustiimuleid. Majanduse elavnemise käigus ei tõusnud inflatsioonimäär käesoleval aastal ning lähiminevikus nimetamisväärselt üle 2 %.

6.8.2

Kõikide riikide kohta oleks võimalik teha erinevaid märkusi, kuid piirdume järgnevate kommentaaridega.

6.8.3

Kui tõlgendada inflatsiooni majandussüsteemi üldise nõudlustaseme mõõtjana, siis on järelikult mõlemad (väheste eranditega) olnud liiga madalad. Inflatsioon takistas majanduskasvu probleemide tõttu, mis tekkisid majanduse piisaval kohanemisel kokkuvõttes väikeste hinnamuudatuste juures. Vaatamata üldteada asjaolule, et dünaamiline majandus eeldab stimulaatorina teatud inflatsiooni, loeti selliseid avaldusi poliitiliselt ebakorrektseks. Tänapäeva globaliseerunud majanduses on dünaamilised muutused eelduseks rahvusvahelise konkurentsiga toimetulemiseks.

6.8.4

Stabiilsus ja usaldus rahapoliitika vastu ei põhine ainult 2 %st madalamal inflatsioonimääral. Hinnastabiilsuse määrajana toimiv veidi kõrgem tase ei tohiks stabiilsust ohustada/õõnestada. Otsustavaks on pigem teadmine, et tahetakse ja suudetakse inflatsiooni kontrolli all hoida ja seega kõnealune eesmärk saavutada.

6.9

Täiendava uurimuse võiks läbi viia, kasutades alusinflatsiooni aegridasid. Kui 2005. aasta kõrvale jätta, on erinevus tarbijahinnaindeksi ja hinnamuutuste vahel energiahindasid arvestamata küllaltki väike. Tulevaste võrdlusuuringute aluseks võiks võtta põhjalikuma uurimuse täpsete poliitikameetmete kohta, mis on võetud hea suhtega riikides (st madal inflatsioon võrreldes majanduse kasvutempoga).

6.10

Lisa sisaldab andmeid ka töötunni tootlikkuse kohta. Arvud ei kajasta iga üksiku riigi arengut, vaid riikide arengut 15-liikmelise ELi keskmise tootlikkusega võrreldes. Tabelist on samuti näha, kas riik on keskmisele näitajale lähemale jõudnud.

6.10.1

Kuue aasta jooksul ei ole olud ilmselt eriti kiiresti muutunud, mis peab paika enamiku riikide suhtes. Siiski on mõned erandid: Kreeka on madala tootlikkuse tõttu kiiresti teistele riikidele järele jõudmas. Iirimaa ületab keskmisi näitajaid, kusjuures tootlikkus tõuseb jätkuvalt. Itaalia jääb kõnealusel ajavahemikul teiste riikidega võrreldes tahapoole. Sama kehtib Portugali kohta, mille tootlikkuse tase oli juba perioodi alguses väga madal.

6.10.2

Ka siin võiksid anda teavet põhjalikumad uuringud. Millisel määral on võimalik näiteks erinevaid kasvumäärasid seletada tootlikkuse muutumisega? Mil määral sõltuvad erinevused tootlikkuse kasvus erinevustest investeeringutes ja uuendustegevuses? Mil määral mõjutavad erinevused haridussüsteemides uuendustegevuse ulatust? Milliseid teisi võimalusi leidub tootlikkuse suurendamiseks? Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib seetõttu kutsuda komisjoni üles uurima seost majanduskasvu ja tööhõive üldeesmärkide vahel, võttes aluseks näiteks tootlikkuse tõusu ja inflatsioonimäärad.

6.11

Inflatsiooni ja majanduskasvu statistilistel andmetel põhinev esmane järeldus on, et raha- ja finantspoliitika tuleks omavahel paremini kooskõlastada. Kõik majanduspoliitikaalaste otsuste langetajad — Euroopa Keskpank, Euroopa Komisjon, majandus- ja rahandusministrite nõukogu, tööturu osapooled ja liikmesriigid — peavad hinnastabiilsuse, majanduskasvu ja tööhõive eesmärkidele omistama otsustava tähenduse. Kui kõik asjaomased osapooled võtavad meetmete ettepanekute aluseks kõnealused kolm eesmärki, on nad sunnitud arvestama ettepanekute kõigi tagajärgedega. Meetmed, mis teatud majandusolukorras mõjuvad hinnastabiilsusele suurepäraselt, võivad teistsuguses majandusolukorras olla täiesti sobimatud. Teatud tingimustel võivad need majanduskasvu ja tööhõivet edendada, teistel tingimustel aga avaldada vastupidist mõju.

6.12

Näidet Euroopa Keskpanga uue järelduse kohta, mis võiks olla uue kooskõlastatud poliitika lähtepunktiks, võib lugeda Euroopa Keskpanga 2004. aasta veebruari väljaandest Monthly Bulletin. Siinkohal nimetatakse kõige olulisemaid investeeringute stimuleerimise tegureid: piisav kulutasuvus, piisavalt kättesaadavad rahastamisvõimalused ja nõudluse piisavad raamtingimused.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/57

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et komisjoni teatises käsitletakse täpselt ja ammendavalt käimasolevaid euro kasutuselevõtu ettevalmistusi Sloveenias, samuti kümne uue liikmesriigi edusamme, kes peavad euro kasutusele võtma pärast nõutavate tingimuste täitmist. Seega toetab komitee komisjoni teatist.

1.2

EMSK soovitab komisjonil kõnealust teemat hoolikalt kaaluda ning võimalusel arvestada komitee soovitusi oma tulevastes aruannetes ja soovitustes.

2.1

Komisjoni dokument on iga-aastane korrapäraselt koostatav aruanne nende üheteistkümne liikmesriigi (1) edusammudest, kes peavad euro kasutusele võtma ning saavad euroala liikmeks, kui nad täidavad nõutavad tingimused. Tegemist on juba kolmanda sedalaadi dokumendiga alates 2004. aastast. Käesolev aruanne koostati tavalisest novembri tähtajast varem seoses euroala oodatava laienemisega Sloveenia liitumisel euroalaga 1. jaanuaril 2007 (2). Aruanne annab üksikasjaliku ülevaate käimasolevatest ettevalmistustest kõnealuses liikmesriigis. Samuti käsitletakse riiklikul tasandil käimasolevaid praktilisi ettevalmistusi ülejäänud kümnes liikmesriigis.

2.2

Liikmesriikide poliitilisel ja majanduslikul vastutusel toimuva euroala laienemisprotsessi osas rõhutab komisjon edasise hoolika planeerimise ning põhjalike ja ulatuslike praktiliste ettevalmistuste tähtsust, millesse tuleks kaasata nii avalik kui erasektor ja laiem avalikkus. Aruande järeldustes on loetletud lisameetmed, mida Sloveenias peab võtma. Samuti rõhutatakse vajadust kiirendada ettevalmistusi teistes liikmesriikides ning tugevdada enamikku euro kasutuselevõttu käsitlevatest riiklikest plaanidest.

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee käsitleb esimest korda komisjoni aruannet euroala tulevaseks laienemiseks tehtavate ettevalmistuste kohta, olgugi et see on juba kolmas aruanne alates euroala loomisest 2002. aastal. Sellest hoolimata tuleb rõhutada, et euro kasutuselevõttu ei tohiks vaadelda ja käsitleda tehnilise projektina; pigem on tegu ulatusliku muutusega, millel on olulised majanduslikud, rahapoliitilised ja sotsiaalsed tagajärjed.

3.2

Kahtlemata vastutavad liikmesriigid ise euro kasutuselevõtu protsessi edukuse eest. Siiski tuleks rõhutada kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamise olulisust, arvestades, et nad esindavad üksikuid huvirühmi ning tagavad kõnealuste rühmade aktiivse protsessis osalemise kõigis liikmesriikides, kus euro kasutusele võetakse. Praegune laienemine toimub liikmesriikide kaupa ning mitte kõigis kaheteistkümnes üheaegselt, nagu 2002. aastal, mil euro esmakordselt kasutusele võeti. 2001. aastal märkis EMSK, et kõnealuse protsessi jaoks eraldati mitte ainult märkimisväärsed rahalised vahendid, vaid et selles osalesid aktiivselt kõik huvitatud pooled ning et ühiskond valmistati üleminekuks hästi ette ning kaasati protsessi täiel määral (3). Eriti oluline ja hädavajalik on tagada, et samad tingimused kehtiks Sloveenia puhul, kuivõrd riik võtab euro kasutusele vähem kui kolme kuu pärast.

3.3

Avaliku arvamuse küsitlused (4) näitavad, et Sloveenia rahvas on kõigist euroalaga liituvatest riikidest euro suhtes kõige paremini informeeritud. Sellele aitas oluliselt kaasa riigi- ja Euroopa-poolsel rahastamisel korraldatud teavituskampaania. Siiski on murettekitav, et 2006. aasta aprillis korraldatud viimase Eurobaromeetri arvamusküsitluse kohaselt on sloveenid kõige skeptilisemad euro kasutuselevõtu inflatsioonimõjude suhtes ja seda isegi rohkem kui nende liikmesriikide elanikud, keda peetakse euro suhtes kõige skeptilisemaks (5).

3.4

Kaupade ja teenuste, eriti avaliku sektori teenuste hindade jälgimine vahetult enne euro kasutuselevõttu ja lühikese perioodi jooksul pärast seda võib aidata oluliselt vähendada rahva skeptitsismi euro kasutuselevõtu negatiivsete mõjude suhtes. Samuti vähendab see põhjendamatu hinnatõusu ja ümardamise võimalust valuuta konverteerimisel. Euroopa Parlamendi resolutsioon euroala laienemise kohta (6) juhib tähelepanu sarnastele probleemidele.

3.5

Tarbijaorganisatsioonide ja ettevõtete vabatahtlik koostöö on tervitatav, ent mitte piisav. Iga kolme kuu järel koostatav kaupade hindade ülevaade ei näi vahetult enne eurole üleminekut piisav, et viia miinimumini rahva negatiivsed arusaamad euro kasutuselevõtu mõjudest.

4.1

Komitee teeb komisjonile ettepaneku soovitada liikmesriikidel euro kasutuselevõtu ettevalmistuses lisaks teavituskampaaniate korraldamisele pöörata erilist tähelepanu sellele, et kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasabil oleksid protsessi kaasatud kõik huvirühmad. Selleks peavad liikmesriigid ja Euroopa Liit tagama rahalised ressursid, et koolitada ja valmistada erinevad huvirühmad ette tööks ja eluks uue vääringuga.

4.2

Tõsiselt tuleb kaaluda avaliku sektori teenuste hindade jälgimise süsteemi sisseviimist, samuti kaupade ja teenuste hinnamuutuste igakuist jälgimist, seda eelkõige kuus kuud enne euro kasutuselevõttu ja vähemalt aasta pärast seda. Liikmesriigid saaksid seega tulevikus vältida puudusi, mis ilmnesid euro kehtestamisel 2002. aastal ning euroala järgnevate laienemiste käigus.

30.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 324/59

1.1

EMSK tervitab riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamist puudutava uue määruse nr 883/2004 rakendusmääruse ettepanekut kui olulist sammu isikute vaba liikumise parandamiseks Euroopa Liidus.

1.2

EMSK peab otstarbekaks kutsuda liikmesriike üles — pidades silmas eriti käimasolevat töötajate liikuvuse aastat — aitama kaasa rakendusmääruse eelnõu võimalikult kiirele jõustumisele, sest alles seejärel saab kohaldada ka uut määrust nr 883/2004 ning sellest tulenevad parandused ja lihtsustused saavad hakata tulemusi andma.

1.3

Kiire vastuvõtmine ei oleks mitte ainult sümbol, sest tegelikult seisneb küsimus ju konkreetse sammu astumises Euroopa kodanike liikumisvõimaluste parandamiseks. Määruse nr 883/2004 ja siinkohal käsitletava rakendusmääruse kohaldamine tähendaks kõigi kasutajate ja kohaldajate jaoks sotsiaalõiguste kooskõlastamise lihtsustumist, selgemaks muutumist ja paremat kvaliteeti.

1.4

EMSK tervitab eriti kohaldamisala laiendamist täiendavatele isikuterühmadele ja olukordadele ning kõiki sätteid, mis parandavad sotsiaalkindlustusasutuste koostööd.

1.5

EMSK kutsub komisjoni üles astuma võimalikult pea samme kõigi niisuguste määruste ja konventsioonide kohandamiseks, mis laiendavad sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohaldamisala Euroopa Majanduspiirkonna riikidele, Šveitsile, Gröönimaale ja kolmandate riikide kodanikele. Nimetatud määrused ja konventsioonid on seotud määrusega nr 1408/71 ja selle rakendusmäärusega nr 574/72. Uue määrusega nr 883/2004 seotud asjaomased muudatused tuleb läbi viia hiljemalt määruse kohaldamise alguseks.

1.6

Andmevahetusel rakendatavate paremate ja kiiremate menetluste osas möönab EMSK, et need võimaldavad vähendada halduskulusid ning et menetluste kiirenemine annab kindlustatud isikutele eeliseid piiriüleste olukordade puhul. Siiski juhib EMSK tähelepanu asjaolule, et ainuüksi andmete edastamise kiirenemine ei too kaasa läbimurret. Soovitud tõhusaid läbivaatamistähtaegu on võimalik saavutada üksnes juhul, kui liikmesriikide asutused tagavad samaaegselt ka piisava hulga kvalifitseeritud personali ning samuti vastavad tehnilised ressursid.

1.7

EMSK rõhutab oma kahtlusi seoses tulevikus eelkõige elektrooniliselt toimuva andmeedastusega, sest tegemist on paljude delikaatsete isikuandmetega (sh tervise, töövõimetuse, töötuse jm kohta). Seetõttu tuleb kindlasti tagada, et kõnealused andmed on kaitstud ning ei satu valedesse kätesse.

1.8

EMSK kutsub üles kasutama Euroopa ravikindlustuskaardi rakendamisel saadud kogemusi, analüüsides seejuures ka eri liikmesriikides esinevaid puudujääke selle praktilisel kasutamisel. Komitee kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid selleks, et Euroopa kodanikud saaksid eriti ravikindlustuse valdkonnas uute eeskirjade eeliseid täiel määral ära kasutada.

1.9

EMSK tervitab selgesõnaliselt kõiki neid rakendusmääruses ettenähtud meetmeid, mis peavad tooma suurema õiguskindluse ja läbipaistvuse kõigile uue kooskõlastusmääruse kasutajatele, sest minevikus on liikmesriikide vahel ette tulnud, et asutustevahelise arvestuse käigus tekkinud võlgasid ei ole tasaarveldatud isegi aastate jooksul. EMSK loodab, et riikidevaheline maksedistsipliin paraneb oluliselt. Siiski esineb ka edaspidi puudujääke maksmata nõuete sissenõudmisel.

1.10

EMSK esitab siiski küsimuse, kas algmääruse ja rakendusmääruse sätted — eriti majanduslikult mitteaktiivsete isikute kaasamine kohaldamisalasse — ei või põhjustada arenguid, mis võivad ohustada ELi hästi väljaarendatud sotsiaalsüsteeme ja tuua kaasa hüvitiste vähenemise. Seetõttu peab EMSK vajalikuks võtta meetmeid võrreldavate ja kõnekate andmete kogumiseks, mis kajastaksid praegust ja oodatavat tulevast piiriülest ravi- ja sotsiaalteenuste osutamist ELis. Eriti olulised on määruse nr 883/2004 kohaldamisega kaasnevad muutused.

1.11

EMSK kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama neid meetmeid, mis parandavad määruse kõigi võimalike kasutajate teadlikkust sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eeskirjade ja eeliste kohta. Komitee arvates tuleb viivitamatult alustada selleks vajalikke ettevalmistusi.

2.1

Riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamist puudutavad ühenduse eeskirjad on praegu sätestatud määruses (EMÜ) nr 1408/71 ja selle rakendusmääruses (EMÜ) nr 574/72. Mõlemat kõnealust määrust on aastate jooksul korduvalt muudetud ja ajakohastatud. Juba 29. aprillil 2004 vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 eesmärk on määruse (EMÜ) nr 1408/71 asendamine.

2.2

Kõnealuste riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamist puudutavate määruste eesmärk on määrata kindlaks vajalikud meetmed selleks, et nendega hõlmatud isikud ei kaotaks teises liikmesriigis reisimise, viibimise või elamise korral oma õigusi sotsiaalkindlustusele. Et tagada õiguste säilimine, on määruses sätestatud eri sotsiaalkindlustusliikide spetsiifilistele vajadustele vastavad tingimused ning samuti üldpõhimõtted, mis puudutavad kooskõlastamise praktilist toimimist. Seega on tegemist kooskõlastamise, mitte ühtlustamisega.

2.3

Uue määruse nr 883/2004 artiklis 89 on sätestatud, et nimetatud määruse rakenduseeskirjad kehtestatakse hilisema määrusega. Uut jõustunud määrust nr 883/2004 saab kohaldada alles siis, kui on vastu võetud kõnealune rakendusmäärus (KOM(2006) 16 lõplik), mille eelnõu esitati 31. jaanuaril 2006 ning mida käsitletakse käesolevas EMSK arvamuses. Kuni nimetatud otsuseni kehtivad täies ulatuses määrus nr 1408/71 ja selle rakendusmäärus nr 574/72.

2.4

Sotsiaalkindlustuse riiklike süsteemide kooskõlastamise käsitlemisel ühenduse õiguses on saanud tavaks jaotamine kaheks — algmääruseks ja rakendusmääruseks. Algmääruses kehtestatakse põhimõtted, rakendusmääruses käsitletakse pigem tehnilisi küsimusi.

2.4.1

Käesolevat rakendusmääruse eelnõud võib seetõttu käsitleda määruse (EÜ) nr 883/2004 “kasutusjuhendina”. Selle mõte on teha selgeks kõik haldus- ja menetlustehnilist laadi küsimused ning ühenduse tasandil kooskõlastamise teatud aspektid, mis nõuavad erimenetlusi.

2.4.2

Näiteks vanaduspensioni valdkonnas tuleb täpsustada, millised toimingud peab kindlustatu tegema, et taotleda oma pensioni kindlaksmääramist, millisele asutusele peab ta taotluse esitama, kui ta on töötanud mitmes liikmesriigis, kuidas asutused peavad omavahel teavet jagama, et võtta arvesse huvitatud isiku täielikku teenistuskäiku, ja kuidas arvutada välja makstava pensioni summa.

2.5

Sellest hoolimata ei ole suudetud tegelikkuses päris selgelt eristada põhimõttelisi ja tehnilisi küsimusi. Käesolevas rakendusmääruses leidub punkte, mis õigupoolest peaksid kuuluma algmäärusesse nr 883/2004.

2.5.1

Üle kuue aasta kestnud läbirääkimised määruse nr 883/2004 teemal viidi õnneks 2004. aasta aprillis veel enne ELi viimast laienemist tulemuslikult lõpule, hoides ära edasise edasilükkamise. Seetõttu jäi määrus nr 883/2004 üksikutes osades poolikuks (näiteks osaliselt tühjad lisad, eelkõige XI lisa). Nüüd esitatud rakendusmääruses tuleb seetõttu reguleerida ka mõnesid sisulisi küsimusi, mis peaksid kuuluma pigem algmäärusesse nr 883/2004. Eelkõige puudutab see rahalisi hüvitisi sotsiaalkindlustusasutuste vahel. Kodanike õiguste osas ei ole lahtisi sisulisi küsimusi.

2.5.2

EMSK käesolevas arvamuses pööratakse kõnealustele sisulistele küsimustele erilist tähelepanu.

3.1

Kõnealuste rakendussätetega soovitakse saavutada järgmist:

3.2

Uus rakendusmäärus erineb ülesehituse poolest oluliselt määruse nr 1408/71 rakendusmäärusest nr 574/72. Põhjus on eelkõige see, et uue rakendusmääruse ülesehitus lähtub uuest algmäärusest nr 883/2004, mis erineb mõnede punktide osas suuresti algmäärusest nr 1408/71. Esmajoones tuleb nimetada erinevusi määrusega hõlmatud isikute ja olukordade osas, mis on uues määruses nr 883/2004 sõnastatud laiemalt kui praegu kehtivas määruses nr 1408/71. Lisaks suunati uues määruses nr 883/2004 põhitähelepanu üldsätetele ja mõistete määratlemisele erinevalt määruse nr 1408/71 eri kindlustusliike käsitlevate peatükkide erisätetest.

3.2.1

Määrus nr 1408/71 oli esialgu kavandatud ainult töötajate ja nende pereliikmete jaoks. 1980. aastate alguses laiendati määrusega hõlmatud isikute ringi füüsilisest isikust ettevõtjatele, 1990. aastate lõpus avalikele teenistujatele ja õppuritele.

3.2.2

Eeldus määrusega hõlmatud isikute osas oli liikmesriigi kodakondsus või kodakondsuseta isikute või pagulaste puhul elukoht liikmesriigis. Hõlmatud on ka nende pereliikmed ja nende ülalpidamisel olnud isikud.

3.2.3

Hõlmatud on ka ülalpidamisel olnud isikud, kui neil on liikmesriigi kodakondsus, kusjuures sellisel juhul ei ole oluline selle isiku kodakondsus, kellest õigused tulenevad.

3.2.4

Määrus nr 883/2004 kehtib nüüdsest kõikide ELi kodanike suhtes, kes on riiklike õigusaktide raames kindlustatud, sest ka mittetöötavad isikud on täiel määral hõlmatud.

3.2.5

Määrusega nr 1408/71 võrreldes suurendati ka hõlmatud olukordade hulka: uude määrusesse nr 883/2004 on lisaks kehtivatele regulatsioonidele lisatud ka eelpensionihüvitised ja sünnitushüvitistega samaväärsed isadushüvitised. Erinevalt määrusest nr 1408/71 ei kuulu ülalpidamistoetuse ettemaksed siiski enam määruse nr 883/2004 kohaldamisalasse.

3.2.6

Määrus nr 883/2004 kehtib nüüd kõikide õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike: a) haigushüvitised; b) sünnitushüvitised ja sellega samaväärsed isadushüvitised; c) invaliidsushüvitised; d) vanaduspensionid; e) toitjakaotuspensionid; f) hüvitised tööõnnetuste ja kutsehaiguste korral; g) matusetoetused; h) töötushüvitised; i) eelpensionihüvitised; j) perehüvitised.

3.3

Kohaldamisala laiendamine eeldab uute, kõnealustele isikuterühmadele kohandatud eeskirjade ja menetluste kehtestamist. Siia kuuluvad näiteks sätted kohaldatavate õigusaktide kohta nende perioodide arvestamisel, mida isikud, kes ei ole kunagi töötanud palgatöötajana ega füüsilisest isikust ettevõtjana, on erinevates elukohariikides pühendanud lapse kasvatamisele.

3.4

Ülesehituse poolest järgib esitatud rakendusmäärus algmäärust nr 883/2004: I jaotises käsitletakse üldsätteid, II jaotises kohaldatavat õigust, III jaotises eri liiki hüvitistega seotud erisätteid, sellele järgnevad finantssätted (IV jaotis) ning ülemineku- ja lõppsätted. Käesoleva arvamuse punktis “Konkreetsed märkused üksikute artiklite kohta” keskendub komitee üldistele eeskirjadele ja kohaldatavatele õigusaktidele ning vähem eri liiki hüvitistega seotud üksikasjadele.

3.4.1

Rakendusmääruse lisad on praegu veel tühjad ja neisse tuleb tekst lisada. Need sisaldavad järgmist: kahepoolsete konventsioonide rakendussätted, mis jäävad jõusse, ja uued kahepoolsete konventsioonide rakendussätted (1. lisa), riigiteenistujate eriskeemid (2. lisa), liikmesriigid, kes maksavad kulutused tagasi kindlaksmääratud summade alusel (3. lisa), ja eespool mainitud pädevate asutuste loetelu (4. lisa).

3.5

Lisaks on paljude käesolevas määruses sätestatud meetmete ja menetluste eesmärk muuta läbipaistvamaks kriteeriumid, mida liikmesriikide asutused peavad rakendama määruse nr 883/2004 raames.

3.5.1

Määruse nr 883/2004 I jaotisesse “Üldsätted” on koondatud hulk mõisteid, mis määruses nr 1408/71 on jaotatud sotsiaalkindlustuse eri liikide vahel ja on seal osaliselt ebaühtlaselt reguleeritud. Üldmõistetele on asetatud suurem rõhk ja vähem on määratlusi üksikutes peatükkides. Seega ei ole uues määruses eri kindlustusliike käsitletud omaette üksustena, mille raames tuleks vastavaid eeskirju käsitleda.

3.5.2

Oluline samm on ka artikkel 5 (faktide võrdne kohtlemine). Nimetatud artiklis öeldakse, et mis tahes liikmesriigis aset leidvaid fakte või sündmusi tuleb arvesse võtta nii, nagu need oleksid aset leidnud oma riigi territooriumil.

3.6

Algmääruse ja rakendusmääruse sätted puudutavad üksnes vähemalt kahe liikmesriigi vahelisi piiriüleseid olukordi. Vaid kõnealustel juhtudel kehtivad kindlustatu või tööandja jaoks lisanõuded, nt sotsiaalkindlustusasutuse teavitamine töötaja lähetamise korral. Kindlustatute ja tööandjate muud kohustused asjaomases liikmesriigis on endiselt liikmesriikide asi ning algmäärus või rakendusmäärus seda ei käsitle.

4.1

EMSK tervitab uue riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamist käsitleva määruse nr 883/2004 rakendusmääruse esitamist. Kõnealune määrus on samm vaba liikumise paremate tingimuste poole Euroopa Liidus. See ei sisalda liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise õigus- ja haldussätete kohaldajate jaoks suuremaid probleeme ega ka sätteid, mis võiksid põhjustada probleeme kindlustatutele.

4.2

Määruse eelnõu sisaldab pigem arvukaid lihtsustusi, selgitusi ja parandusi. EMSK väljendab eriti heameelt määruse kohaldamisala laiendamise üle suuremale isikute ja olukordade ringile ning kõigi sätete üle, mille eesmärk on parandada sotsiaalkindlustusasutuste koostööd.

4.2.1

Kohaldamisala laiendamine suuremale isikute ringile mõjutab määrusega hõlmatud isikute hulka eelkõige neis riikides, kus kindlustuskaitse on seotud elukohaga. Neis riikides, kus kindlustuskaitse on seotud tööga, on mõju väiksem ja laiendamine puudutab vaid väheseid uusi rühmi.

4.3

EMSK kordab seetõttu oma eelkõige liikmesriikidele suunatud ja juba varasemates arvamustes esitatud üleskutset viia rakendusmääruse eelnõu menetlus läbi võimalikult kiiresti, et see võiks võimalikult peatselt jõustuda. Uus kooskõlastusmäärus ning sellega kaasnevad parandused ja lihtsustused peavad jõustuma võimalikult kiiresti (1).

4.4

Käesolev eelnõu määruse nr 883/2004 rakenduseeskirjade kehtestamiseks valmis mõningase viivitusega alles ligikaudu poolteist aastat pärast määruse nr 88/2004 vastuvõtmist. See on nüüd alates 2006. aasta algusest olemas. Käsitletavate teemade keerukusest ja laiaulatuslikkusest, aga ka arvukatest lahendamata küsimustest tulenevalt läheb kindlasti veel teatud aeg, kuni kõik üksikasjalikud küsimused praktilise elluviimise ja menetluste kohta eri liikmesriikides ja asutustes on nõukogu ja halduskomisjonide tasandil selgeks tehtud.

4.4.1

Rakendusmääruse jõustumine on kavandatud 2008. aasta algusesse. Vastavalt artiklile 91 jõustub määrus alles kuue kuu möödumisel pärast avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Nimetatud tähtaeg tundub süsteemide uutele eeskirjadele kohandamiseks hädavajalik, kuid samas piisav. Igal juhul tuleb vältida avaldamise ja jõustumise vahelise kuuekuulise tähtaja pikendamist.

4.4.2

Algmääruse peatse kohaldamise huvides kutsub EMSK liikmesriike üles varustama juba praegu oma sotsiaalkindlustusasutusi vajaliku personali ja tehniliste vahenditega, et neil oleks võimalik kiiresti läbi viia vastav kohandamine. Riikliku tasandi osalejate ja kasutajate olemasolevaid vahendeid (eelkõige nn TRESSi võrgustikke, mis ühendavad huvitatud ringkondi ja osalejaid liikmesriikide tasandil (2)) tuleb kasutada selleks, et pärast määruse jõustumist hinnata selle praktilist kohaldamist eri liikmesriikides. EMSK kutsub komisjoni üles nimetatud meetmeid toetama. Avaldamise ja jõustumise vahelise kuuekuulise tähtaja pikendamist tuleb igal juhul vältida.

4.5

Töö käib veel ka määruse nr 883/2004 enda kallal. Eriti tuleb mainida XI lisa. Kõnealune lisa jäeti määruse kiire vastuvõtmise käigus 2004. aastal tühjaks ning nüüd arutatakse ja käsitletakse seda nõukogu töörühmas üheskoos ja üheaegselt rakendusmääruse eelnõuga.

4.5.1

XI lisa ei puuduta üksnes määrust nr 883/2004, vaid ka rakendusmäärust. Neid kahte dokumenti ei saa vaadelda teineteisest eraldi. XI lisa teema on “Erisätted liikmesriikide õigusaktide kohaldamiseks”. Lisa sisu määravad kindlaks Euroopa Parlament ja nõukogu ühiselt. Lisa sisu peab olema kindlaks määratud rakendusmääruse jõustumise ajaks.

4.5.2

Kõnealuses lisas saab määratleda menetlused, kuidas tuleb teatud õigusakte kohaldada. Liikmesriigid püüavad selles säilitada teatud riiklikke sätteid. XI lisa on sätete võimaliku rohkuse tõttu määruse eriti tundlik osa. EMSK avaldab selle kohta eraldi oma seisukoha kohe pärast käesolevat arvamust.

4.6

Erihuvide järgimine ei tohi enam edasi lükata uue kooskõlastamismääruse nr 883/2004 jõustamist ja seega kõikide juba vastu võetud paranduste kohaldamist, võttes arvesse eriti asjaolu, et komisjon on kuulutanud 2006. aasta töötajate liikuvuse aastaks. Kiire vastuvõtmine ei oleks mitte ainult sümbol, sest tegelikult seisneb küsimus ju konkreetse sammu astumises Euroopa kodanike liikumisvõimaluste parandamiseks (3).

4.7

EMSK juhib tähelepanu asjaolule, et ka määruse nr 883/2004 jõustumisel jäävad määrus nr 1408/71 ja selle rakendusmäärus nr 574/72 teatud isikute rühmade puhul endist viisi kehtima, kui ei muudeta ka teisi määrusi või konventsioone (vt algmääruse artikkel 90 ja rakendusmääruse artikkel 90).

4.7.1

Määruses nr 1408/71 kehtestatud sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eeskirjade kohaldamisala laiendati aastate jooksul suuremale hulgale isikutele. Täiendavate isikuterühmade hõlmamine ei toimunud siiski määrustega nr 1498/71 või nr 574/72, vaid täiendavate erimääruste või konventsioonidega.

4.7.2

Ühest küljest puudutab see kooskõlastamiseeskirjade kohaldamist kolmandate riikide kodanike, nende pereliikmete ja nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes, mis on reguleeritud määrusega nr 859/2003. Alates 1. juunist 2003 on liikmesriigis seaduslikult elavad kolmandate riikide kodanikud hõlmatud kooskõlastamiseeskirjadega samal viisil kui ELi kodanikud. Tuleb silmas pidada, et kolmandate riikide kodanike hõlmamine määruse kohaldamisalasse puudutab üksnes vähemalt kahe ELi liikmesriigi vahelisi asjaomase kindlustatuga seotud piiriüleseid olukordi, mitte piiriüleseid olukordi kindlustatu päritoluriigi ja ELi liikmesriigi vahel.

4.7.3

Samas kohaldatakse määruste nr 1408/71 ja nr 574/72 sätteid Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide ja nende kodanike suhtes juba alates 1994. aastast. Šveitsiga sõlmitud isikute vaba liikumise lepinguga, mis jõustus 1. juunil 2002, laieneb kooskõlastamiseeskirjade kohaldamisala ka Šveitsile. Gröönimaa ja selle kodanikud hõlmati määrusega nr 1661/85.

4.7.4

Kõik see tähendas ka ELi kodanike jaoks suuremat geograafilist kohaldamisala. Euroopa Majanduspiirkonna riigid ja Gröönimaa muudeti samaväärseks ELi riikidega. Pidades silmas ühenduse ja kolmandate riikide kodanike võrdset kohtlemist sotsiaalvaldkonnas, tuleb nimetatud samaväärsus säilitada. Kõnealustes määrustes tuleb teha vastavad muudatused, kui mainitud laiendatud kohaldamisala peab kehtima ka määruse nr 883/2004 suhtes.

4.8

EMSK nõuab sellega seoses, et võimalikult kiiresti — igal juhul hiljemalt uute kooskõlastuseeskirjade kohaldamise alguseks — muudetaks asjaomaseid määrusega nr 1408/71 seotud määrusi ja kokkuleppeid. Edaspidi peab olema võimalik ka määruse nr 883/2004 rakendamine laiendatud kohaldamisala ulatuses, mis hõlmab samu geograafilisi alasid ja isikurühmi. Vastasel korral jääksid asjaomased kolmandate riikide kodanikud ning Euroopa Majanduspiirkonna riikide, Šveitsi ja Gröönimaa kodanikud selle kaitse alt välja. Samuti on võimalik, et ELi kodanikud satuksid teatud kõnealuste riikidega seotud piiriüleste olukordade puhul ebasoodsasse olukorda. Selliste juhtumite osas kohaldataks edaspidigi määrust nr 1408/71.

4.8.1

EMSK kutsub komisjoni üles astuma vajalikke samme niipea kui võimalik. Esiteks on tegemist ELis elavate kodanike ebavõrdse kohtlemisega. Teiseks on kahe niivõrd keeruka määruse üheaegne kohaldamine vastuvõetamatu lisakoormus ka liikmesriikide sotsiaalkindlustusasutuste jaoks.

4.8.2

Samuti tuleb arvestada sellega, et kui määrus nr 1408/71 ja selle rakendusmäärus nr 574/72 jäävad kas või väikese isikuterühma jaoks jätkuvalt kehtima, tuleb mõlemat määrust edaspidi pidevalt uuendada ja muudatustega kohandada. See on vastuvõetamatu koormus nii Euroopa Liidu halduse kui määruse kõigi kasutajate jaoks.

4.9

Määruses nr 883/2004 nähakse ette ka paremate menetluste rakendamine kiirema ja usaldusväärsema andmevahetuse osas liikmesriikide sotsiaalkindlustusasutuste vahel. See peab toimuma eelkõige elektrooniliste teabevahetuse menetluste edendamise ja elektrooniliste dokumentidega töötamise kaudu.

4.9.1

Kui seni oli asjaajamine ette nähtud ainult paberdokumente kasutades ja elektrooniliselt oli võimalik asju ajada ainult liikmesriikide vastastikusel nõusolekul, siis nüüd peab asutustevaheline andmevahetus toimuma tervikuna üldjuhul elektrooniliselt.

4.9.2

Selle abil loodetakse lisaks halduskulude kokkuhoiule saavutada eeliseid eriti seeläbi, et kindlustatud isikute jaoks menetlused kiirenevad ning samuti lühenevad vastamis- ja läbivaatamistähtajad ja kiirenevad hüvitiste maksmine või tagasimaksed piiriüleste juhtumite puhul.

4.9.3

Määruse ettepanekus ei sätestata seejuures mingil juhul, et ELis peavad kõik asutused suhtlema omavahel elektrooniliselt. Pigem piisab juurdepääsupunktist vähemalt ühes liikmesriigi asutuses, millel on vastavad vahendid elektrooniliste sotsiaalkindlustusandmete vastuvõtmiseks ja saatmiseks ning mis tagab nende riigisisese edastamise pädevatele asutustele. Suhtluspartnerite tuvastamiseks tuleb vastavalt artiklile 83 luua siiski avalikkusele kättesaadav andmebaas. See peab vastavalt määratlusele sisaldama “pädevaid ametiasutusi”, “pädevaid asutusi” ja “elu- ja viibimiskohajärgseid asutusi”, “juurdepääsupunkti” ja “kontaktasutust”. Kõnealune kättesaadavus võimaldab asendada senised määruse lisad asutuste vastavalt ajakohastatud loeteludega.

4.9.4

EMSK kutsub seetõttu üles kasutama Euroopa ravikindlustuskaardi rakendamisel saadud kogemusi, analüüsides seejuures ka eri liikmesriikides esinevaid puudujääke selle praktilisel kasutamisel. Eriti tuleb kontrollida, mil määral on võimalik kasutada olemasolevaid ravikindlustusasutuste andmebaase. Siinkohal nõutakse halduskomisjonilt teabevahetuse jaoks hädavajalike andmete määratlemist. Samuti tuleks liikmesriike kutsuda üles võtma meetmeid selleks, et Euroopa kodanikud saaksid eriti ravikindlustuse valdkonnas uute eeskirjade eeliseid täiel määral ära kasutada.

4.10

EMSK möönab, et andmete elektrooniline edastamine võimaldab asjaajamist kiirendada ning see on kindlustatud isikute huvides. Selles osas tervitab komitee kõnealuse muudatust. EMSK juhib aga samas tähelepanu sellele, et tegemist on terve hulga delikaatsete isikuandmetega (sealhulgas andmed tervise, töövõimetuse, töötuse kohta). Seetõttu tuleb kindlasti tagada, et kõnealused andmed on kaitstud ning ei satu valedesse kätesse.

4.10.1

Siiski kehtib ka siin täielik garantii, mille annavad ühenduse kehtivad sätted füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja andmete vaba liikumise kohta. Määruses nr 1408/71 olid need sätestatud artiklis 84 ja määruses nr 883/2004 on need sätestatud artiklis 77. EMSK nõuab sellele vaatamata, eriti arvestades nüüdsest reegliks muutuvat elektroonilist andmeedastust liikmesriikide asutuste vahel, et rakendusmääruses viidataks selgesõnaliselt andmete delikaatsusele ja et leitaks sobivad mehhanismid nende turvalisuse tagamiseks.

4.10.2

Igal juhul tunneb EMSK puudust sellisest sõnastusest nagu määruse nr 1408/71 artikli 84 lõike 5 punktis b, kus selgesõnaliselt keelatakse kasutada andmeid muudel kui sotsiaalkindlustuse eesmärkidel. Selline säte tuleks selgesõnaliselt lisada rakendusmääruse artiklisse 4.

4.11

Elektrooniliste vahendite kasutamise eeliseid andmete vahetamisel sotsiaalkindlustusasutuste vahel ei tohiks siiski üle hinnata. Kahtlemata kiireneb andmete edastamine. Selleks tuleb paljud riiklikud asutused ümber struktureerida.

4.11.1

Siiski on küsitav, kas andmete kiirem edastamine toob kindlustatud isikute jaoks tõepoolest kaasa olulisi eeliseid. Võrreldes toimiku käsitlemiseks kuluva ajaga tervikuna, on edastusaeg üldjuhul suhteliselt lühike. Asjaolude keerukusest tulenevalt (eriti pensionikindlustuse valdkonnas — mitme riigi poolt makstud hüvitised, pro rata arvutused jne) vajavad teatud juhtumid edaspidigi erikäsitlust ja need tuleb lahendada ilma elektrooniliste andmetöötlusprogrammide abita või on nende programmide kasutamise osa tähtsusetu. Niisuguste toimikute puhul on ka edaspidi vaja, et spetsialistid need läbi vaataksid.

4.11.2

Ainuüksi andmete ja faktide edastamise kiirendamine ei too EMSK arvates kaasa läbimurret. Soovitud tõhusaid läbivaatamistähtaegu on võimalik saavutada üksnes juhul, kui liikmesriikide asutused tagavad samaaegselt ka piisava hulga kvalifitseeritud personali ning samuti vastavad tehnilised ressursid.

4.11.3

Seetõttu kutsub EMSK liikmesriike üles valmistama sotsiaalkindlustusasutuste personali juba praegu ette algmääruse ja rakendusmääruse uute eeskirjade kohaldamiseks. Personali asjaomane koolitus on hädavajalik. EMSK kutsub komisjoni üles looma oma pädevuse raames asjaomaseid algatusi liikmesriikide toetamiseks. Komitee nõuab eelkõige ühenduse vahendite eraldamist koolitusprogrammideks ja vajadusel ka osalemist väljaõppe läbiviimisel.

4.12

Kuna määrusega nr 883/2004 hõlmatud sotsiaalkindlustusskeemid tuginevad kõigi kindlustatute solidaarsusele, tuleb ette näha vahendid alusetult eraldatud hüvitistega seotud võlakohustuste ning kindlustatu või sissemakseteks kohustatud isiku poolt maksmata sissemaksete tõhusamaks sissenõudmiseks.

4.12.1

EMSK ühineb komisjoni arvamusega, et liikmesriikide asutuste vaheliste võlanõuete maksetähtaegade lühendamisele suunatud menetluste kitsendamine on oluline, et säilitada usalduslikud suhted.

4.12.2

Nii nähakse rakendusmääruses ette ühiste tähtaegade kinnitamine teatavate kohustuste täitmiseks või haldusetappide läbimiseks, mis peab kaasa aitama kindlustatud isikute ja asutuste vaheliste suhete selgitamisele ja struktureerimisele.

4.12.3

Lisaks on direktiivile nr 76/308/EMÜ (vastastikuse abi kohta teatavate sissemaksete, tollimaksude, maksude ja muude meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel) tuginedes kavandatud kindlaks määrata vastastikuse abistamise kord asutuste vahel. Lisaks viiakse sisse maksevõlgade viivised, mille eesmärk on suurendada maksedistsipliini.

4.12.4

EMSK tervitab selgesõnaliselt kõiki nimetatud meetmeid, mis on rakendusmääruses kavandatud õiguskindluse ja läbipaistvuse suurendamiseks kõikide uue kooskõlastusmääruse kasutajate jaoks, sest minevikus on liikmesriikide vahel ette tulnud, et asutustevahelise arvestuse käigus tekkinud võlgasid ei ole tasaarveldatud isegi aastate jooksul. EMSK loodab, et riikidevaheline maksedistsipliin paraneb oluliselt. Siiski esineb ka edaspidi puudujääke maksmata nõuete sissenõudmisel.

4.13

Lisaks väljendab EMSK heameelt uue rakendusmääruse suurema paindlikkuse üle võrreldes määruse nr 1408/72 rakendusmäärusega nr 574/72, mis võimaldab liikmesriikidel ka edaspidi kahepoolsel tasandil küsimusi paremini lahendada, kui see ei kahjusta kindlustatud isikute huve ja kooskõlastamise toimimist. Vastavalt nimetatud prioriteedile, mille kohaselt paindlikkus ei tohi kahjustada kindlustatud isikute huve, pooldab EMSK siiski artikli 9 rangemat sõnastust kui praegune “kui need menetlused ei kahjusta kindlustatud isikute õigusi”. Eelkõige tuleks selgelt sätestada, et teistsuguste menetluste kasutamisel ei tohi näiteks pikeneda tähtajad ega lisanduda täiendavaid menetlusetappe.

4.14

EMSK kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama meetmeid, mis parandavad määruse kõigi kasutajate teadlikkust sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eeskirjade ja eeliste, sealhulgas määruse nr 883/2004 kohaldamisega seotud muudatuste kohta. Teavitada tuleb ettevõtteid ja kõiki kindlustatuid, seejuures eelkõige mis tahes vormis töötavaid isikuid palgatöötajatest kuni mitteametliku sektorini. Komitee arvates tuleb selleks viivitamatult alustada vajalikke ettevalmistusi.

4.15

Määruses nr 883/2004 nähakse ette, et menetlused peavad peegeldama ka nõudmist jaotada kohustused liikmesriikide vahel võrdselt. EMSK esitab sellega seoses siiski küsimuse, kas algmääruse ja rakendusmääruse sätted ei või põhjustada arenguid, mis võivad ohustada ELi hästi väljaarendatud sotsiaalsüsteeme ja tuua kaasa hüvitiste vähenemise. EMSK märgib eriti seoses majanduslikult passiivsete isikute kaasamisega määruse kohaldamisalasse ja isikute vaba liikumisega ELi piires, et kooskõlastamispüüdlused ei tohi kaasa tuua tasandamist madalama taseme suunas ega järeleandmisi sotsiaalstandardite osas.

4.15.1

Seetõttu peab EMSK vajalikuks võtta meetmeid võrreldavate ja kõnekate andmete kogumiseks, mis kajastaksid praegust ja tulevast piiriülest ravi- ja sotsiaalteenuste osutamist ELis. Eriti olulised on määrusega nr 883/2004 kaasnevad muutused.