1

Constantin Mincu Pătrașcu Brâncuși palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 28. veebruari 2024. aasta kohtumäärus Mincu Pătrașcu Brâncuși vs. Euroopa Prokuratuur (T‑385/23, edaspidi vaidlustatud kohtumäärus, EU:T:2024:143), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada Euroopa Prokuratuuri kümnenda koja 8. detsembri 2022. aasta otsus saata teda puudutav kriminaalasi kohtusse (edaspidi „vaidlusalune otsus“), ja sellele järgnenud aktid ning tunnistada kohaldamatuks Euroopa Prokuratuuri kodukorra sätted, mis on vastuolus nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT 2017, L 283, lk 1).

2

Määruse 2017/1939 põhjendustes 30, 31, 36, 83 ja 85–89 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

3

Määruse artikkel 4 „Ülesanded“ on sõnastatud järgmiselt:

„Euroopa Prokuratuur vastutab liidu finantshuve mõjutavate kuritegude […] uurimise ning kuriteo toimepanijatele ja neist osavõtjatele süüdistuse esitamise ning nende kohtus vastutusele võtmise eest. Seoses sellega viib Euroopa Prokuratuur läbi uurimisi, esitab süüdistusi ning täidab liikmesriikide pädevates kohtutes prokuröri ülesandeid kuni kriminaalasja lõpliku lahendamiseni.“

4

Määruse artiklis 8 „Euroopa Prokuratuuri struktuur“ on sätestatud:

„1.   Euroopa Prokuratuur on detsentraliseeritud struktuuriga ja ühtse asutusena toimiv jagamatu liidu organ.

2.   Euroopa Prokuratuur on korraldatud kesktasandil ja detsentraliseeritud tasandil.

3.   Kesktasand koosneb Euroopa Prokuratuuri asukohas paiknevast keskasutusest. Keskasutus koosneb kolleegiumist, alalistest kodadest, Euroopa peaprokurörist, Euroopa peaprokuröri asetäitjatest, Euroopa prokuröridest ja haldusdirektorist.

4.   Detsentraliseeritud tasand koosneb liikmesriikides asuvatest Euroopa delegaatprokuröridest.

[…]“.

5

Määruse artikli 10 „Alalised kojad“ lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Alalise koja eesistuja on Euroopa peaprokurör või üks Euroopa peaprokuröri asetäitjatest või Euroopa Prokuratuuri kodukorra kohaselt eesistujaks nimetatud Euroopa prokurör. Lisaks eesistujale on alalises kojas veel kaks alalist liiget. Alaliste kodade arvu, nende koosseisu ning kodade vahelise pädevuste jaotuse kindlaksmääramisel võetakse nõuetekohaselt arvesse Euroopa Prokuratuuri funktsionaalseid vajadusi ja need määratakse kindlaks kooskõlas Euroopa Prokuratuuri kodukorraga.

[…]

2.   Alalised kojad jälgivad ja suunavad vastavalt käesoleva artikli lõigetele 3, 4 ja 5 Euroopa delegaatprokuröride poolt läbiviidavaid uurimisi ja süüdistuste esitamist. […]

3.   Kui see on asjakohane pärast asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri poolt ette valmistatud otsuse kavandi läbivaatamist, teevad alalised kojad vastavalt käesolevas määruses sätestatud tingimustele ja menetlustele otsuseid järgmistes küsimustes:

[…]“.

6

Määruse 2017/1939 artikli 13 „Euroopa delegaatprokurörid“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Euroopa delegaatprokurörid tegutsevad Euroopa Prokuratuuri nimel oma vastavates liikmesriikides ja neil on samasugused volitused nagu siseriiklikel prokuröridel seoses uurimiste, süüdistuste esitamise ja kriminaalasjade kohtusse saatmisega, lisaks ja vastavalt neile antud konkreetsetele volitustele ja staatusele ning käesolevas määruses sätestatud tingimustel.

Euroopa delegaatprokurörid vastutavad uurimiste ja süüdistuste esitamise eest, mis nad on algatanud, mis on neile määratud või nad on üle võtnud evokatsiooniõigust kasutades. Euroopa delegaatprokurörid järgivad kriminaalasja eest vastutava alalise koja suuniseid ja juhiseid ning järelevalvet teostava Euroopa prokuröri juhiseid.

Euroopa delegaatprokurörid vastutavad ka kriminaalasja kohtusse saatmise eest ja eelkõige on neil õigus anda kohtus ütlusi, osaleda tõendite kogumises ja rakendada kooskõlas siseriikliku õigusega kättesaadavaid õiguskaitsevahendeid.“

7

Selle määruse artikli 28 „Uurimise läbiviimine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Asja menetlev Euroopa delegaatprokurör võib kooskõlas käesoleva määruse ja siseriikliku õigusega kas võtta uurimismeetmeid ja muid meetmeid omal algatusel või anda vastava juhise oma liikmesriigi pädevatele asutustele. Kõnealused asutused tagavad kooskõlas siseriikliku õigusega, et järgitakse kõiki juhiseid, ning võtavad neile määratud meetmeid. […]“.

8

Määruse artikli 30 „Uurimismeetmed ja muud meetmed“ lõikes 5 on täpsustatud, et selles artiklis osutatud meetmete võtmise menetlusi ja korda reguleeritakse kohaldatava siseriikliku õigusega.

9

Sama määruse artikli 31 „Piiriülesed uurimised“ lõikes 3 on sätestatud:

„Kui abistava Euroopa delegaatprokuröri liikmesriigi õiguse kohaselt on meetme võtmiseks vaja kohtu luba, hangib abistav Euroopa delegaatprokurör sellise loa kooskõlas selle liikmesriigi õigusega.

[…]“.

10

Määruse 2017/1939 artiklis 36 „Süüdistuse esitamine siseriiklikus kohtus“ on täpsustatud kord, mille kohaselt alaline koda otsustab Euroopa delegaatprokuröri esitatud otsuse kavandi alusel saata kriminaalasi kohtusse. Selle artikli lõikes 5 on ette nähtud, et kui on vastu võetud otsus, millises liikmesriigis süüdistus esitatakse, määratakse riigisisese õiguse alusel kindlaks kõnealuse liikmesriigi pädev kohus.

11

Selle määruse artikli 37 „Tõendid“ lõikes 2 on sätestatud:

„Käesolev määrus ei mõjuta asja menetleva kohtu õigust hinnata vabalt süüdistatava või Euroopa Prokuratuuri prokuröride poolt esitatud tõendeid.“

12

Määruse artiklis 41 „Kahtlustatavate ja süüdistatavate õigused“ on sätestatud:

„1.   Euroopa Prokuratuuri tegevus toimub täielikus kooskõlas kahtlustatavate ja süüdistatavate õigustega, mis on sätestatud [hartas], sealhulgas õigus õiglasele kohtulikule arutamisele ja kaitseõigus.

2.   Euroopa Prokuratuuri kriminaalmenetluste raames kahtlustatavatel ja süüdistatavatel on vähemalt menetlusõigused, nagu need on sätestatud liidu õiguses[…].

[…]

3.   Ilma et see piiraks käesolevas peatükis osutatud õigusi, saavad nii kahtlustatavad ja süüdistatavad kui ka muud Euroopa Prokuratuuri menetlustes osalevad isikud kasutada kõiki kohaldatavast siseriiklikust õigusest neile tulenevaid menetlusõigusi[…]“.

13

Määruse artiklis 42 „Kohtulik kontroll“ on ette nähtud:

„1.   Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute suhtes, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, kohaldatakse pädevate siseriiklike kohtute kontrolli vastavalt siseriiklikus õiguses sätestatud nõuetele ja menetlustele. Sama kohaldub juhtudel, kui Euroopa Prokuratuur on menetlustoimingud, mille puhul tal oli käesoleva määruse alusel seaduslik kohustus need võtta ning mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, jätnud vastu võtmata.

2.   Euroopa Kohtul on kooskõlas [ELTL] artikliga 267 pädevus teha eelotsuseid järgmistes küsimustes:

3.   Erandina käesoleva artikli lõikest 1 kohaldatakse Euroopa Prokuratuuri otsuste suhtes, mis käsitlevad kriminaalasja lõpetamist niivõrd, kuivõrd need vaidlustatakse vahetult liidu õiguse alusel, Euroopa Kohtu kontrolli kooskõlas [ELTL] artikli 263 neljanda lõiguga.

4.   Euroopa Kohtul on kooskõlas [ELTL] artikliga 268 pädevus kõigis vaidlustes, mis on seotud Euroopa Prokuratuuri tekitatud kahjude hüvitamisega.

5.   Euroopa Kohtul on kooskõlas [ELTL] artikliga 272 pädevus kõigis vaidlustes, mis on seotud Euroopa Prokuratuuri poolt sõlmitud lepingus sisalduva vahekohtuklausliga.

6.   Euroopa Kohtul on kooskõlas [ELTL] artikliga 270 pädevus kõigis vaidlustes, mis on seotud personaliküsimustega.

7.   Euroopa Kohtul on pädevus vabastada Euroopa peaprokurör või Euroopa prokurörid ametist […].

8.   Käesoleva artikli kohaldamine ei piira Euroopa Liidu Kohtu poolt kooskõlas [ELTL] artikli 263 neljanda lõiguga kohtuliku kontrolli teostamist Euroopa Prokuratuuri otsuste üle, mis mõjutavad andmesubjektide õigusi VIII peatüki alusel, ja muude Euroopa Prokuratuuri otsuste kui menetlustoiminguid puudutavate otsuste üle, näiteks Euroopa Prokuratuuri otsused üldsuse dokumentidele juurdepääsu õiguse kohta või otsused Euroopa delegaatprokuröride ametist vabastamise kohta, mis on vastu võetud kooskõlas käesoleva määruse artikli 17 lõikega 3, või mis tahes muud haldusotsused.“

14

Kohtuvaidluse tausta kirjelduse, mis on esitatud vaidlustatud kohtumääruse punktides 2–4, võib kokku võtta järgmiselt.

15

Euroopa Prokuratuur andis 6. juuli 2021. aasta otsusega korralduse alustada uurimist, mille raames apellandist Mincu Pătrașcu Brâncușist sai 25. mail 2022 kahtlustatav.

16

Euroopa Prokuratuuri kümnes alaline koda andis vaidlusaluse otsusega korralduse ühelt poolt saata kriminaalasi apellanti ja teisi kahtlustatavaid puudutavas osas kohtusse Tribunalul București (Bukaresti esimese astme kohus, Rumeenia) ning teiselt poolt lõpetada kriminaalmenetlus teatavate kahtlusaluste suhtes, kuna puudusid asjakohased tõendid.

17

Apellandi suhtes 19. detsembril 2022 koostatud süüdistusakt saadeti kohtusse seoses kuritegeliku ühenduse loomises seisneva kuriteoga, mis on sätestatud Rumeenia karistusseadustiku artikli 367 lõigetes 1 ja 2, ning seoses kaasaaitamisega kuriteole, mis seisneb valede, ebatäpsete või puudulike deklaratsioonide või dokumentide kasutamises või esitamises, mille tulemusena on ebaseaduslikult saadud või ebaseaduslikult kinni hoitud Euroopa Liidu eelarvest pärinevaid vahendeid või varasid, vastavalt kõnealuse seadustiku artiklile 48 koostoimes 8. mai 2000. aasta seaduse nr 78/2000 korruptsiooni ennetamise, avastamise ja tõkestamise kohta (legea nr. 78/2000 pentru prevenirea, descoperirea și sancționarea faptelor de corupție; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 219, 18.5.2000) artikli 18 bis lõigetega 1 ja 3, kohaldades nimetatud seadustiku artikli 35 lõiget 1 ja artikli 38 lõiget 1.

18

Apellant esitas 7. juulil 2023 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega ELTL artikli 263 alusel hagi, milles ta palus Üldkohtul esiteks tühistada vaidlusalune otsus ja sellele järgnenud aktid ning teiseks tunnistada ELTL artikli 277 alusel kohaldamatuks Euroopa Prokuratuuri kodukorra sätted, mis on vastuolus määrusega 2017/1939.

19

Euroopa Prokuratuur esitas Üldkohtu kantseleisse 28. septembril 2023 saabunud eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 130 alusel vastuvõetamatuse vastuväite, milles ta palus Üldkohtul jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

20

Nagu nähtub vaidlustatud kohtumääruse punktist 8, otsustas Üldkohus kodukorra artikli 130 lõigete 1 ja 7 alusel lahendada selle vastuvõetamatuse vastuväite ilma menetlust jätkamata.

21

Selle kohtumääruse punktis 9 märkis Üldkohus, et Euroopa Prokuratuur oli esitanud selle vastuvõetamatuse vastuväite raames kolm asja läbivaatamist takistavat asjaolu. Esiteks väitis viimane, et Üldkohus ei ole pädev tegema otsust vaidlusaluse otsuse peale esitatud tühistamisnõuete kohta, kuna ELTL artikkel 263 ei ole käesolevas asjas Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingutele kohaldatav. Teiseks väitis ta, et apellandil puudus õigus hagi esitada. Kolmandaks väitis ta, et kuna põhikohtuasjas esitatud hagi oli vastuvõetamatu, tuli õigusvastasuse vastuväide, mille apellant oli esitanud ELTL artikli 277 alusel, vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

22

Selle kohtumääruse punktides 10–15 käsitles Üldkohus argumente, mille Euroopa Prokuratuur oli esitanud oma esimese asja läbivaatamist takistava asjaolu põhjendamiseks. Sisuliselt väitis see organ nende argumentidega, et vaidlusalune otsus oli menetlustoiming määruse 2017/1939 artikli 42 lõike 1 tähenduses, mille suhtes ELTL artikkel 263 ei ole kohaldatav ja mille kohtulik kontroll kuulub liikmesriigi kohtute, mitte Üldkohtu pädevusse.

23

Kohtumääruse punktides 16–20 võttis Üldkohus kokku argumendid, mille apellant oli esitanud oma seisukohtades Euroopa Prokuratuuri vastuvõetamatuse vastuväite kohta. Apellandi sõnul ei vastanud määruse 2017/1939 artikkel 42 osas, milles see teeb erandi Euroopa Kohtu ainupädevusest kontrollida liidu akte, harta artiklis 47 ette nähtud nõuetele, mis on ette nähtud õiguse suhtes tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, ning kahjustas Euroopa Liidu Kohtu pädevust, mida reguleerib ELL artikkel 19, et tagada õiguse järgimine liidu aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel ning liidu õigussüsteemi autonoomia austamine. Artiklit 42 tuleb apellandi hinnangul seega tõlgendada, arvestades kohtumenetlust puudutavaid liidu õigusnorme ja põhimõtteid, milles on arvesse võetud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, mistõttu oli tema kaebus vastuvõetav.

24

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 21 märkis, leidis ta, et mehhanism, mille liidu seadusandja on ette näinud Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute kontrolli tagamiseks, on sui generis‑mehhanism.

25

Sellega seoses märkis ta kohtumääruse punktis 22, et määruse 2017/1939 artikli 42 lõikes 1 on ette nähtud, et Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute suhtes, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, tuleb kohaldada pädevate riigisiseste kohtute kontrolli vastavalt riigisiseses õiguses sätestatud nõuetele ja menetlustele.

26

Lisaks märkis ta kohtumääruse punktis 23, et selle artikli lõigetes 3 ja 8 on sõnaselgelt ette nähtud liidu kohtu pädevus ELTL artikli 263 alusel ainult Euroopa Prokuratuuri otsuste puhul kriminaalasi lõpetada, kui need vaidlustatakse vahetult liidu õiguse alusel, samuti Euroopa Prokuratuuri otsuste puhul, mis mõjutavad andmesubjektide õigusi määruse 2017/1939 VIII peatüki alusel, ja muude Euroopa Prokuratuuri otsuste puhul kui menetlustoiminguid puudutavad otsused, näiteks otsused üldsuse dokumentidele juurdepääsu õiguse kohta või otsused Euroopa delegaatprokuröride ametist vabastamise kohta, mis on tehtud kooskõlas selle määruse artikli 17 lõikega 3, või mis tahes muud haldusotsused.

27

Sama kohtumääruse punktis 24 tõdes Üldkohus aga, et vaidlusalune otsus on apellanti puudutavas osas Euroopa Prokuratuuri menetlustoiming, mis ei kuulu nimetatud määruse artikli 42 lõigetes 3 ja 8 nimetatud otsuste hulka, kuna selle otsusega saatis Euroopa Prokuratuur asja kohtusse.

28

Mis puudutab apellandi argumenti, et Üldkohus peaks tunnistama ennast pädevaks selle artikli sellise tõlgenduse alusel, mille eesmärk on eelkõige täita nõudeid, mis tulenevad õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, ning mitte kahjustada Euroopa Liidu Kohtu pädevust, siis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 26, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on lai tõlgendus võimalik vaid siis, kui see on kooskõlas kõnealuse sätte sõnastusega ja et isegi kõrgemalseisva siduva normiga kooskõlalise tõlgendamise põhimõte ei või olla aluseks contra legem‑tõlgendamisele.

29

Käesoleval juhul leidis Üldkohus selle kohtumääruse punktis 27, et määruse 2017/1939 artikli 42 lõigete 1 ja 2 sõnastusest nähtub ühemõtteliselt, et see säte annab liikmesriikide kohtutele ainupädevuse vaadata läbi Euroopa Prokuratuuri menetlustoiminguid, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, välja arvatud selle artikli lõikes 3 ette nähtud erandid ja selle artikli lõikes 8 osutatud Euroopa Prokuratuuri teatavad otsused, ning et Euroopa Kohus võib eelotsuse tegemise kaudu otsustada nende toimingute kehtivuse üle liidu õiguse sätete seisukohast ning selle määruse sätete tõlgendamise ja kehtivuse üle. Nimetatud kohtumääruse punktis 28 järeldas Üldkohus sellest, et apellant pakkus välja sama artikli 42 contra legem‑tõlgenduse, millega ei saa seega nõustuda.

30

Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 29, et isegi kui eeldada, et apellant soovis vaidlustada ka vaidlusaluse otsuse, seades õigusvastasuse vastuväitega kahtluse alla määruse 2017/1939 artikli 42 kehtivuse ELL artikli 19 seisukohast, ei saa sellist vaidlustamist lubada, kuna Üldkohtul puudub pädevus põhikohtuasja hagi läbi vaadata.

31

Lõpuks märkis Üldkohus selle kohtumääruse punktides 30 ja 31 tõhusa kohtuliku kaitse nõuete kohta, et nagu nähtub määruse 2017/1939 artikli 42 lõikest 2, on Euroopa Kohus ELTL artikli 267 alusel eelkõige pädev lahendama küsimusi, mis puudutavad Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute ja liidu õigusnormide – sealhulgas selle määruse – tõlgendamist ja kehtivust. Järelikult, kuna apellant võib põhimõtteliselt vaidlustada Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingud pädevates riigisisestes kohtutes ja selles kontekstis väita, et nimetatud määrus on õigusvastane, peab Euroopa Kohus juhul, kui liikmesriigi kohus tema poole pöördub, tegema otsuse selle määruse artikli 42 ja vajaduse korral Euroopa Prokuratuuri kodukorra kehtivuse kohta.

32

Kõiki neid kaalutlusi arvestades nõustus Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 32 Euroopa Prokuratuuri esimese asja läbivaatamist takistava asjaoluga ja jättis seetõttu hagi rahuldamata põhjendusel, et tal puudub pädevus seda läbi vaadata, leides, et lisaks ei ole vaja teha otsust Euroopa Prokuratuuri kodukorra sätteid käsitlevate nõuete kohta, mis puudutavad vaidluse sisu.

33

Euroopa Kohtu president lubas 11. novembri 2024. aasta otsusega Euroopa Parlamendil Euroopa Prokuratuuri nõuete toetuseks menetlusse astuda.

34

Apellant palub Euroopa Kohtul:

35

Euroopa Prokuratuur, keda toetab parlament, palub Euroopa Kohtul:

36

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust esimese võimalusena väitega, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis tema hagi rahuldamata, analüüsimata tema argumente, milles ta väitis, et määruse 2017/1939 artikkel 42 ei vasta nõuetele, mis tulenevad harta artiklis 47 ette nähtud õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, ning kahjustas Euroopa Liidu Kohtu pädevust, mida reguleerib ELL artikkel 19 koostoimes ELTL artikli 86 lõikega 3 ja ELTL artikliga 263. Teise võimalusena esitab apellant väite, mis puudutab sisuliselt seda, et Üldkohus keeldus tegemast otsust tema hagi vastuvõetavuse kohta seni, kuni ta teeb asjas sisulise otsuse, arvestades tihedat seost Euroopa Prokuratuuri esitatud vastuvõetamatuse vastuväite ja selle hagi sisulise lahendamise vahel.

37

Euroopa Prokuratuur, keda toetab parlament, väidab esimese võimalusena, et apellatsioonkaebus tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Ta väidab, et apellant ei esita konkreetseid argumente, et tuvastada õigusnormi rikkumine vaidlustatud kohtumääruses, ning ilma et ta oleks välja toonud sätteid, mida Üldkohus väidetavalt rikkus, heidab ta Üldkohtule ette üksnes seda, et viimane ei analüüsinud määruse 2017/1939 artikli 42 kehtivust, ja kordab oma hagi väiteid selle kohta, et see artikkel ei ole liidu esmase õigusega kooskõlas.

38

Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artikli 169 lõikest 2, et apellatsioonkaebuses tuleb täpselt märkida selle kohtuotsuse või kohtumääruse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid – vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjaomane väide vastuvõetamatu (4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Aeris Invest vs. komisjon ja SRB, C‑535/22 P, EU:C:2024:819, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Nendest sätetest tulenevatele põhjendamisnõuetele ei vasta apellatsioonkaebus, mis piirdub Üldkohtus juba esitatud väidete ja argumentide, sealhulgas otseselt selle kohtu poolt tagasi lükatud asjaoludel põhinevate väidete ja argumentide sõnasõnalise kordamise või taasesitamisega, ega sisalda argumente, mis konkreetselt viitaks vaidlustatud kohtuotsuses väidetavalt sisalduvale õigusnormi rikkumisele. Selline apellatsioonkaebus kujutab tegelikult endast ainult nõuet, millega soovitakse saavutada Üldkohtule juba esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, mis ei kuulu aga Euroopa Kohtu pädevusse (4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Aeris Invest vs. komisjon ja SRB, C‑535/22 P, EU:C:2024:819, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Ent kui apellant vaidlustab selle, kuidas Üldkohus on liidu õigust tõlgendanud või kohaldanud, võib esimeses kohtuastmes läbi vaadatud õiguslikud asjaolud apellatsioonimenetluses uuesti arutusele võtta. Kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust Üldkohtus juba esitatud väidete ja argumentidega põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Aeris Invest vs. komisjon ja SRB, C‑535/22 P, EU:C:2024:819, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Käesoleval juhul tuleb ühelt poolt märkida, et vastupidi sellele, mida väidab Euroopa Prokuratuur, tõi apellant oma apellatsioonkaebuses selgelt ja konkreetselt välja väidetava õigusnormi rikkumise vaidlustatud kohtumääruses, väites, et Üldkohus jättis analüüsimata tema argumendid, mis tema hinnangul tõendavad, et määruse 2017/1939 artikkel 42 on liidu esmase õigusega vastuolus.

42

Teiselt poolt, kuna Üldkohus jättis hagi rahuldamata, leides, et määruse 2017/1939 artikkel 42 takistab talle Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingu peale tühistamishagi esitamist, võib apellant tugineda argumentidele, mille ta esitas esimeses kohtuastmes ja millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 41, et tõendada, et selle kaalutlusega on rikutud õigusnormi.

43

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebus on vastuvõetav.

44

Kõigepealt tuletab apellant meelde oma väidet Üldkohtus, et määruse 2017/1939 artikkel 42 ei vasta nõuetele, mis tulenevad harta artiklis 47 ette nähtud õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, ning et see kahjustab Euroopa Liidu Kohtu pädevust tagada vastavalt ELL artiklile 19 – nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud 3. septembri 2008. aasta kohtuotsuse Kadi ja El Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461) punktis 282 – õiguse järgimine liidu aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel ning liidu õigussüsteemi autonoomia austamine.

45

Ühelt poolt märkis ta sellega seoses, et ELTL artikli 86 lõike 3 sõnastuses on ette nähtud võimalus, et määrusega 2017/1939 võib kehtestada Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute „kohtuliku kontrolli suhtes kohaldatavad eeskirjad“, viitamata sõnaselgelt võimalusele teha erand Euroopa Liidu Kohtu pädevust ELTL artikli 263 alusel reguleerivatest normidest erinevalt teistest EL toimimise lepingu sätetest, milles on sõnaselgelt ette nähtud „erand“ ELTL artiklitest 258 ja 259. Seega, kui selline õiguslik alus puudub, ei saa selline madalama astme akt nagu see määrus teha erandit sellest pädevusest, mis on kehtestatud liidu esmase õiguse normidega. 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Berlusconi ja Fininvest (C‑219/17, EU:C:2018:1023, punktid 48, 57 ja 60) on sellega seoses asjakohane osas, milles see puudutab käesolevas kohtuasjas käsitletavaga sarnast olukorda. Apellant viitab ka 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsusele Achmea (C‑284/16, EU:C:2018:158) ja 16. juuni 2022. aastaarvamusele 1/20 (ELTL artikli 218 lõike 11 alusel antud arvamus) (ajakohastatud energiaharta leping)) (EU:C:2022:485).

46

Teiselt poolt märgib ta harta artikli 47 väidetava rikkumise kohta, et liikmesriikide kohtutel ei ole eksperditeadmisi ega pädevust tunnistada kehtetuks liidu õigusakte, nagu määrus 2017/1939 või Euroopa Prokuratuuri kodukord, mistõttu juhul, kui selle organi menetlustoimingud tehakse liidu õiguse alusel, peaks nende kohtulik kontroll kuuluma liidu kohtute pädevusse. Samas ei võimalda eelotsuse küsimuse mehhanism vastata tõhusa õiguskaitsevahendi nõuetele. Nimelt ei ole liikmesriikide kohtute kohustus pöörduda Euroopa Kohtusse täitmisele pööratav, mistõttu esineb suur oht, et liidu õigust ei kohaldata või kohaldatakse vääralt, seda enam, et asjaomased liikmesriikide kohtud ei tunne liidu õigust nii hästi.

47

Vaidlustatud kohtumääruses jättis Üldkohus tühistamishagi läbi vaatamata, lähtudes eeldusest, et määruse 2017/1939 artikkel 42 on liidu esmase õigusega kooskõlas, ilma et ta oleks seda eeldust sõnaselgelt põhjendanud, ja eelkõige analüüsimata käesoleva kohtuotsuse punktides 44–46 esitatud argumente, mis selle eelduse kahtluse alla seavad. Seega eksis ta, kui ta leidis, et ta ei ole pädev hagi läbi vaatama.

48

Euroopa Prokuratuur, keda toetab parlament, väidab esiteks vaidlustatud kohtumääruse punktile 29 tuginedes, et kuna Üldkohus ei ole pädev hagi läbi vaatama, ei saadud selle määruse artikli 42 õigusvastasuse vastuväite üle vaielda. Lisaks esitas Üldkohus õigesti ja üksikasjalikult põhjused, miks selle artikli tõlgendamist ja õiguspärasust ei saa analüüsida ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi raames, kuna nimetatud artikli 42 kehtivust saab analüüsida üksnes ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse raames.

49

Teiseks väidab ta, et nimetatud määruse artikli 42 tõlgendus, mille apellant välja pakub, tooks kaasa ELTL artikli 86 lõigete 2 ja 3 ilmselge rikkumise, luues õiguskaitsevahendi liidu kohtutes, mida ei ole EL toimimise lepingus ette nähtud, ning muutes need Euroopa Prokuratuuri pädevusse kuuluvates asjades tavaliseks kohtuliku kontrolli teostavaks kohtuks, kahjustades liikmesriikide kohtute pädevust.

50

Kolmandaks väidab ta, et nimetatud artikkel 42 ei riku ühtegi liidu esmase õiguse sätet, millele apellant tugineb, ning et vastavalt ELTL artikli 86 lõikele 3 ja nagu nähtub määruse 2017/1939 põhjendusest 86, on see artikkel 42 ELTL artikli 263 suhtes lex specialis.

51

Neljandaks väidab ta, et määruse 2017/1939 artikkel 42 põhineb mitmel õiguslikul sambal, mis tagavad õiguskaitse kättesaadavuse ja kaitseõigused, ning selle eesmärk on tagada, et Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute seaduslikkuse kõiki aspekte kontrollitakse, ja see võimaldab tõhusat õiguskaitsevahendit igas olukorras, kus need toimingud on vastuolus liidu või riigisisese õigusega. Eelkõige tagab selle artikli lõige 1 tõhusa õiguskaitse, kuna ühelt poolt on liikmesriigi kohtutel kõige paremad võimalused nende toimingute kohtulikuks kontrollimiseks ja teiselt poolt on nad ainsana pädevad kohaldama nii riigisisest õigust kui ka liidu õigust. Lisaks, kui Euroopa Prokuratuuri menetlustoiming näib olevat liidu õigusega vastuolus, nõuab nimetatud artikli 42 lõike 2 punkt a 22. oktoobri 1987. aasta kohtuotsuse Foto‑Frost (314/85, EU:C:1987:452) punktis 15 täpsustatud reeglite kohaselt, et liikmesriikide kohtud esitaksid Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse selle toimingu kehtivuse hindamiseks.

52

Viiendaks on asjaolu, et Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingud alluvad kohtulikule kontrollile liikmesriikide kohtutes, otsene tagajärg sellele, et vastavalt ELTL artiklile 86 ja määruse 2017/1939 artiklile 36 esitatakse kriminaalasjades, milles uurimist juhib Euroopa Prokuratuur, süüdistus liikmesriigi kohtutes. Kohtupraktika, millele apellant tugineb, ei ole selles osas kohaldatav, kuna õiguskaitsevahendid on käesoleval juhul ette nähtud selles määruses EL toimimise lepingu alusel, mitte rahvusvahelise lepinguga.

53

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu kohtud peavad muu hulgas omal algatusel kontrollima, kas nad on pädevad vaidlust lahendama, kuna selline küsimus põhineb avalikul huvil (vt selle kohta 23. aprilli 1986. aasta kohtuotsus Les Verts vs. parlament, 294/83, EU:C:1986:166, punkt 19, ja 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Bank Refah Kargaran vs. nõukogu, C‑134/19 P, EU:C:2020:793, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Nagu nähtub vaidlustatud kohtumääruse punktidest 25–32, järeldas Üldkohus käesoleval juhul, et tal puudub pädevus vaadata läbi hagi, mis on esitatud Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingu peale määruse 2017/1939 artikli 42 lõike 1 tähenduses, analüüsimata argumente, mille apellant oli talle esitanud, soovides tõendada, et kuna see artikkel teeb erandi Euroopa Liidu Kohtu ainupädevusest kontrollida liidu akte, on see artikkel vastuolus liidu esmase õigusega.

55

Nimelt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 25–28 ühelt poolt, et määruse 2017/1939 artikli 42 tõlgendus, mida apellant oma hagis kaitses ja mille kohaselt peab ta tunnistama ennast pädevaks eelkõige selleks, et täita nõudeid, mis tulenevad õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile, ja mitte kahjustada Euroopa Liidu Kohtu pädevust, kujutab endast selle artikli contra legem‑tõlgendust. Sellega seoses märkis ta, et nimetatud artikli lõigete 1 ja 2 sõnastusest nähtub üheselt, et see määrus annab liikmesriikide kohtutele ainupädevuse vaadata läbi Euroopa Prokuratuuri menetlustoiminguid, välja arvatud sama artikli lõikes 3 ette nähtud erandid ja selle artikli lõikes 8 osutatud Euroopa Prokuratuuri teatavad otsused, ning et Euroopa Kohus saab nende toimingute kehtivuse üle liidu õiguse sätete seisukohast ning selle määruse sätete tõlgendamise ja kehtivuse üle otsustada üksnes eelotsuse tegemise kaudu.

56

Teiselt poolt otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 29, et isegi kui eeldada, et apellant soovis õigusvastasuse vastuväitega seada kahtluse alla määruse 2017/1939 artikli 42 kehtivuse ELL artikli 19 seisukohast, ei saa sellist vaidlustamist lubada, kuna tal puudub pädevus põhikohtuasja hagi läbi vaadata.

57

Lisaks, kuigi selle kohtumääruse punktides 30 ja 31 märkis Üldkohus veel sisuliselt, et tõhusa kohtuliku kaitse nõuded on täidetud, kui apellant saab tugineda määruse 2017/1939 artikli 42 lõike 1 õigusvastasusele liikmesriigi pädevale kohtule esitatud hagi raames ja Euroopa Kohus peab tegema otsuse eelkõige selle artikli kehtivuse kohta, kui see kohus pöördub tema poole nimetatud artikli lõike 2 alusel, ei võtnud Üldkohus siiski seisukohta küsimuses, kas sama artikkel on kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu ainupädevusega kontrollida liidu akte.

58

Sellega seoses tuleb tõdeda, et Üldkohus ei saa võtta seisukohta, et ta ei ole pädev hagi läbi vaatama, ilma et ta oleks eelnevalt analüüsinud kõigi talle esitatud argumentide põhjendatust, mille eesmärk on just nimelt tõendada tema pädevust selles osas.

59

Täpsemalt tuleb vaidlustatud kohtumääruse punktiga 29 seoses märkida, et väljakujunenud kohtupraktika, mille kohaselt toob põhikohtuasjas esitatud hagi vastuvõetamatus kaasa selle hagi põhjendamiseks esitatud õigusvastasuse vastuväite vastuvõetamatuse (vt selle kohta 5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Credito Fondiario vs. SRB, C‑69/19 P, EU:C:2020:178, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika), ei saa eelduslikult lubada Üldkohtul asuda seisukohale, et tal puudub pädevus analüüsida argumente, mille eesmärk on seada liidu esmase õiguse seisukohast kahtluse alla teisese õiguse sätte kehtivus põhjusel, et tal puudub pädevus põhikohtuasjas esitatud hagi läbi vaadata, kui ta just nimelt tugineb sellele sättele, et järeldada, et tal puudub pädevus.

60

Seega tuleneb kohtupraktikast, et kui Üldkohtule on esitatud sellise teisese õiguse sätte õigusvastasuse vastuväide, mis jätab Üldkohtus vaidlustatud liidu organi otsuse mis tahes kohtuliku kontrolli alt välja põhjusel, et see säte on vastuolus ELTL artikliga 263, peab ta kontrollima, kas õigusvastasuse vastuväide on põhjendatud, ja vajaduse korral tunnistama ennast pädevaks kontrollima selle otsuse õiguspärasust ELTL artikli 263 alusel, et tagada selle otsuse tõhus kohtulik kontroll (vt selle kohta analoogia alusel 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus CSUE vs. KF, C‑14/19 P, EU:C:2020:492, punktid 65, 72, 85 ja 86).

61

Käesoleva kohtuotsuse punktides 55–60 esitatud kaalutlustest nähtub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et tal puudub pädevus vaadata läbi hagi, mis on esitatud Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingu peale määruse 2017/1939 artikli 42 lõike 1 tähenduses, ilma et ta oleks analüüsinud, kas selline järeldus on vastuolus liidu esmase õigusega.

62

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et kui Üldkohtu otsuse või määruse põhjendustest ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid selle resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata (28. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Associazione GranoSalus vs. komisjon, C‑313/19 P, EU:C:2020:869, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Käesoleval juhul on see nii.

64

Mis puudutab esimesena apellandi argumenti, et määruse 2017/1939 artikliga 42 on rikutud ELL artiklis 19 ja ELTL artiklis 263 ette nähtud Euroopa Liidu Kohtu pädevust, siis tuleb meenutada, et nagu nähtub ELL artikli 19 lõikest 1, tagavad Euroopa Kohus ja liikmesriikide kohtud liidu õiguskorra ja kohtusüsteemi järgimise, arvestades, et Euroopa Kohtu ülesanne on tagada aluslepingutega loodud liidu õiguskorra autonoomia järgimine (8. märtsi 2011. aastaarvamus 1/09 (ühtse patendivaidluste lahendamise süsteemi loomist käsitlev kokkulepe), EU:C:2011:123, punktid 66 ja 67 ning seal viidatud kohtupraktika).

65

Selles kontekstis on liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesanne tagada liidu õiguse täielik kohaldamine kõikides liikmesriikides ning isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kohtulik kaitse. Nimelt täidab liikmesriigi kohus koostöös Euroopa Kohtuga ülesannet, mis on neile ühiselt antud, et tagada õiguse järgimine aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt selle kohta 8. märtsi 2011. aastaarvamus 1/09 (ühtse patendivaidluste lahendamise süsteemi loomist käsitlev kokkulepe), EU:C:2011:123, punktid 68 ja 69 ning seal viidatud kohtupraktika).

66

ELL artikli 19 lõike 3 kohaselt kehtestab EL toimimise leping esiteks artiklitega 263 ja 277 ning teiseks artikliga 267 õiguskaitsevahendite ja menetluste tervikliku süsteemi, milles liidu aktide seaduslikkuse kontroll on usaldatud liidu kohtule (3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Seega on füüsilised ja juriidilised isikud, kes ei saa tulenevalt ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud vastuvõetavuse tingimustest vaidlustada otse liidu üldakte, kaitstud selliste aktide kohaldamise eest nende suhtes. Kui selliste aktide rakendamine kuulub liidu institutsioonide pädevusse, võivad need isikud esitada ELTL artikli 263 neljandas lõigus toodud tingimustel selliste rakendusaktide peale hagi otse liidu kohtule ning nad võivad hagi põhjendamisel tugineda ELTL artikli 277 kohaselt asjaomase üldakti ebaseaduslikkusele. Kui sellise akti rakendamine kuulub liikmesriikide pädevusse, võivad isikud viidata asjaomase liidu akti kehtetusele liikmesriikide kohtutes ning paluda viimastel pöörduda ELTL artikli 267 alusel Euroopa Kohtu poole eelotsuse küsimustega (3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 93 ning seal viidatud kohtupraktika).

68

Tuleb siiski märkida, et selleks, et võtta arvesse Euroopa Prokuratuuri ülesannete ja struktuuri eripära, mis – nagu on märgitud määruse 2017/1939 põhjenduses 86 – erineb kõigi teiste liidu organite ja asutuste omast, võimaldab ELTL artikli 86 lõige 3 liidu seadusandjal kehtestada erinormid, mida kohaldatakse nende menetlustoimingute kohtuliku kontrolli suhtes, mille Euroopa Prokuratuur on oma ülesannete täitmisel teinud (8. aprilli 2025. aasta kohtuotsus Euroopa Prokuratuur (menetlustoimingute kohtulik kontroll), C‑292/23, EU:C:2025:255, punkt 48).

69

Nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, teostas liidu seadusandja seda pädevust, kui ta võttis vastu määruse artikli 42, mille lõikes 1 on ette nähtud, et Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute suhtes, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, tuleks kohaldada pädevate riigisiseste kohtute kontrolli vastavalt riigisiseses õiguses sätestatud nõuetele ja menetlustele (8. aprilli 2025. aasta kohtuotsus Euroopa Prokuratuur (menetlustoimingute kohtulik kontroll), C‑292/23, EU:C:2025:255, punkt 49).

70

See liidu organi oluline integreeritus liikmesriikide kriminaalmenetluse süsteemidesse, mille raames ta oma pädevust teostab, õigustab – nagu nähtub nimetatud määruse põhjenduse 87 esimesest lõigust – riigisiseste kohtute pädevust selle määruse artikli 42 lõikes 1 nimetatud menetlustoimingute suhtes (vt selle kohta 8. aprilli 2025. aasta kohtuotsus Euroopa Prokuratuur (menetlustoimingute kohtulik kontroll), C‑292/23, EU:C:2025:255, punkt 74).

71

Seevastu on määruse 2017/1939 artikli 42 lõigetes 2–8 loetletud juhud, mil Euroopa Prokuratuuri tegevuse kohtulik kontroll kuulub liidu kohtute pädevusse. Konkreetselt on selle artikli lõike 2 punktide a ja b kohaselt Euroopa Kohtu ülesanne teha eelotsuseid küsimustes, mis puudutavad selle organi menetlustoimingute kehtivust, mis on liikmesriigi kohtus tõstatatud otse liidu õiguse alusel, ning „liidu õiguse sätete, sealhulgas käesoleva määruse sätete“ tõlgendamise ja kehtivuse küsimustes. Lisaks kuuluvad ELTL artikli 263 kohaldamisalasse ühelt poolt nimetatud artikli lõikes 3 viidatud Euroopa Prokuratuuri otsused kriminaalasja lõpetamise kohta, kui need vaidlustatakse otse liidu õiguse alusel, ning teiselt poolt isikuandmete kaitset puudutavad otsused ja Euroopa Prokuratuuri „haldusotsused“ sama artikli lõike 8 tähenduses (vt selle kohta 8. aprilli 2025. aasta kohtuotsus Euroopa Prokuratuur (menetlustoimingute kohtulik kontroll), C‑292/23, EU:C:2025:255, punktid 55–57).

72

Tuleb aga märkida, et vastupidi apellandi väidetule ei kujuta määruse 2017/1939 artiklis 42 ette nähtud pädevuse jaotus liikmesriikide kohtute ja liidu kohtute vahel endast kuidagi lubamatut erandit liidu kohtute ainupädevusest kontrollida ELTL artikli 263 alusel liidu organite või asutuste aktide seaduslikkust.

73

Sellega seoses tuleb märkida, et kui liidu seadusandja allutas liikmesriigi kohtute kohtulikule kontrollile üksnes Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingud, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, välja arvatud Euroopa Prokuratuuri otsused kriminaalasi lõpetada, ning nägi ette Euroopa Liidu Kohtu pädevuse muudel juhtudel vastavalt seda pädevust reguleerivatele EL toimimise lepingu sätetele, millele on viidatud selle artikli 42 asjakohastes lõigetes, ei ületanud liidu seadusandja talle ELTL artikli 86 lõikega 3 sõnaselgelt antud volituse piire, mille kohaselt tuleb kindlaks määrata „[Euroopa Prokuratuuri] ülesannete täitmisel tehtud menetlustoimingute kohtuliku kontrolli suhtes kohaldatavad eeskirjad“.

74

Eelkõige ei tähenda asjaolu, et ELTL artikli 86 lõike 3 sõnastuses ei ole sõnaselgelt viidatud erandile ELTL artiklis 263 ette nähtud liidu kohtute pädevuse eeskirjadest, millele apellant viitab, seda, et – nagu väidab apellant – see sõnastus annab liidu seadusandjale üksnes õiguse kehtestada eritingimused ja korra hagidele, mille füüsilised ja juriidilised isikud esitavad Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute peale, mitte õigust jätta need hagid nende kohtute pädevuse alt välja.

75

Nii nähtub ühelt poolt ELTL artikli 86 lõikest 2, et Euroopa Prokuratuur on pädev liidu finantshuve kahjustavaid kuritegusid uurima, kriminaalmenetlusi läbi viima ning saatma kuritegude toimepanijaid ja neist osavõtjaid puudutavaid kriminaalasju liikmesriikide kohtutesse ning esindama riiklikku süüdistust nendes kohtutes. Teiselt poolt ei ole ELTL artikli 86 lõigete 1 ja 3 kohaselt liidu seadusandja ülesanne mitte ainult kindlaks määrata selle organi menetlustoimingute kohtuliku kontrolli suhtes kohaldatavad normid, vaid laiemalt koostada ja kinnitada selle organi põhikiri, tema ülesannete täitmise tingimused ja menetlusnormid, samuti tõendite lubatavust reguleerivad menetlusnormid.

76

Järelikult, võttes arvesse Euroopa Prokuratuurile EL toimimise lepinguga antud ülesannete erilist laadi, mille eesmärk on see, et pädevad riigisisesed kohtud mõistaks süüdi kuritegude toimepanijad ja neist osavõtjad, kellele ta esitab riikliku süüdistuse, ning selle lepinguga liidu seadusandjale antud volituste ulatust määrata kindlaks institutsiooniline ja menetluslik raamistik, milles Euroopa Prokuratuur neid ülesandeid täidab, tuleb ELTL artikli 86 lõikes 3 sisalduvat väljendit „[Euroopa Prokuratuuri] ülesannete täitmisel tehtud menetlustoimingute kohtuliku kontrolli suhtes kohaldatavad eeskirjad“ tõlgendada nii, et see võib hõlmata mitte ainult nende menetlustoimingute peale hagi esitamise eritingimuste ja korra kehtestamist, vaid vajaduse korral ka kohtualluvuse erinormide kehtestamist.

77

Nimelt on küsimus, kas nende menetlustoimingute kohtulik kontroll peab kuuluma liidu kohtute või liikmesriikide kohtute pädevusse, tihedalt seotud asjaomase valdkonna liidu ja riigisiseste asutuste vahelise pädevuse jaotusega, mis on ette nähtud teisese õiguse aktiga, millega kinnitatakse vastavalt ELTL artikli 86 lõikele 3 Euroopa Prokuratuuri põhikiri, tema ülesannete täitmise tingimused ja tema suhtes kohaldatavad menetlusnormid (vt analoogia alusel 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Berlusconi ja Fininvest, C‑219/17, EU:C:2018:1023, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Ent määrusega 2017/1939 kehtestatud institutsioonilises ja menetluslikus raamistikus, nagu on sisuliselt rõhutatud selle määruse põhjenduse 87 esimeses lõigus, määratakse Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute õiguslikud tagajärjed kolmandatele isikutele suures osas kindlaks nende toimingute suhtes kohaldatava riigisisese õigusega, sealhulgas piiriüleste uurimiste puhul, mida reguleerivad selle määruse artiklid 31–33 (vt selle kohta 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus G. K. jt (Euroopa Prokuratuur), C‑281/22, EU:C:2023:1018, punktid 47–54).

79

Esiteks, vastavalt nimetatud määruse artikli 10 lõikele 2 koostoimes selle määruse artikli 13 lõikega 1 tegutsevad Euroopa delegaatprokurörid alaliste kodade järelevalve ja juhtimise all Euroopa Prokuratuuri nimel oma vastavates liikmesriikides ning neil on samad volitused kui riigisisestel prokuröridel seoses uurimiste, kriminaalmenetluse läbiviimise ja kriminaalasjade kohtusse saatmisega, kui neile sama määrusega antud erivolitustest ja -staatusest ei tulene teisiti.

80

Teiseks võib asja menetlev Euroopa delegaatprokurör määruse 2017/1939 artikli 28 lõike 1 kohaselt vastavalt sellele määrusele ja riigisisesele õigusele kas teha uurimistoiminguid ning võtta muid meetmeid omal algatusel või anda vastava juhise oma liikmesriigi pädevatele asutustele, kusjuures kõigi nende toimingute ja meetmete menetlusi ja korda reguleerib kohaldatav riigisisene õigus vastavalt määruse artikli 30 lõikele 5 (vt selle kohta 8. aprilli 2025. aasta kohtuotsus Euroopa Prokuratuur (menetlustoimingute kohtulik kontroll), C‑292/23, EU:C:2025:255, punkt 47). Nimelt, nagu tuleneb sama määruse artikli 31 lõikest 3, arvestades selle määruse põhjenduse 87 esimest lõiku, võivad nende meetmete rakendamine ja need toimingud nõuda selle õiguse kohaselt liikmesriigi kohtu luba.

81

Kolmandaks osaleb alaline koda ELTL artikli 86 lõike 2 kohaselt ja määruse 2017/1939 artiklis 36 ette nähtud tingimustel vajaduse korral kriminaalasja saatmises liikmesriigi kohtusse, tehes otsuse anda asi kohtusse, nagu vaidlusalune otsus, vajaduse korral pärast seda, kui ta on riigisisese õiguse alusel kindlaks teinud asjaomases liikmesriigis pädeva kohtu.

82

Neljandaks leidis Euroopa Kohus, et hinnang selle kohta, millist mõju Euroopa Prokuratuuri menetlustoiming uurimisele allutatud isikute õigustele avaldab, sõltub teatud määral riigisisestest menetlusnormidest ja selle kriminaaluurimise konkreetsest kontekstist, milles see organ selle toimingu tegi, mistõttu on määruse 2017/1939 artikli 42 lõikes 1 ette nähtud kohtuliku kontrolli teostamiseks pädevad liikmesriigi kohtud kõige suutlikumad seda hinnangut andma. Lisaks on Euroopa Kohus samuti märkinud, et seda sätet tuleb tõlgendada ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ning harta artikleid 47 ja 48 arvestades, ilma et see mõjutaks siiski menetlusnorme, mis reguleerivad liikmesriikide kohtute teostatavat kohtulikku kontrolli, mis võib muu hulgas toimuda ka kõrvalküsimusena kontrollimise kujul, sealhulgas kriminaalkohtu poolt, kui need menetlusnormid tagavad õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile (vt selle kohta 8. aprilli 2025. aasta kohtuotsus Euroopa Prokuratuur (menetlustoimingute kohtulik kontroll), C‑292/23, EU:C:2025:255, punktid 73 ja 80).

83

Lisaks tuleb märkida, et Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingud on kriminaalmenetluse üks etapp, mille lõpus on lõpliku otsuse tegemise õigus üksnes pädeval liikmesriigi kohtul, kellel on määruse 2017/1939 artikli 37 lõike 2 kohaselt vabadus hinnata tõendeid, mille muu hulgas see prokuratuur on selliste toimingute raames esitanud.

84

Kõigest eeltoodust tuleneb, et liikmesriigi kohtute pädevus teostada sellist kohtulikku kontrolli ei kujuta endast lubamatut erandit ELTL artiklist 263.

85

Nagu Euroopa Prokuratuur ja parlament sisuliselt väitsid, kinnitavad neid kaalutlusi määruse 2017/1939 artikli 42 lõiked 2–8, mille kohaselt kuulub kohtulik kontroll Euroopa Prokuratuuri tegevuse üle, välja arvatud selle artikli lõikes 1 ette nähtud juhtudel, liidu kohtute pädevusse.

86

Eelkõige tuleb märkida, et ELTL artikli 267 kohaselt ja nagu on ette nähtud määruse 2017/1939 artikli 42 lõikes 2, on Euroopa Kohus pädev tegema eelotsuseid, mis puudutavad muu hulgas Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute kehtivust, tingimusel et selline kehtivuse küsimus tõstatatakse otse liidu õiguse alusel, ning liidu õiguse, sealhulgas selle määruse sätete tõlgendamist või kehtivust.

87

Samal moel teostab Üldkohus selle artikli 42 lõike 8 kohaselt ja kooskõlas ELTL artikli 263 neljanda lõiguga kohtulikku kontrolli Euroopa Prokuratuuri otsuste üle, mis mõjutavad andmesubjektide õigusi isikuandmete kaitse valdkonnas, otsuste üle, mis ei ole menetlustoimingud, ja mis tahes muude haldusotsuste üle.

88

Lõpuks tuleb märkida, et artikli 42 lõike 3 kohaselt ja erandina selle artikli lõikest 1 kuulub kontroll Euroopa Prokuratuuri otsuste üle kriminaalasja lõpetamise kohta liidu kohtute pädevusse, tingimusel et need otsused vaidlustatakse otse liidu õiguse alusel.

89

Mis puudutab konkreetselt määruse 2017/1939 artikli 42 lõiget 3, siis sellega kehtestatud erand liikmesriikide kohtute pädevusest teostada kontrolli Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute üle kinnitab ka fakti, et see artikkel kajastab pädevuse jaotust asjaomases valdkonnas liikmesriikide kohtute ja liidu kohtute vahel.

90

Kui on tehtud otsus kriminaalasi lõpetada, ei võta sisuliselt pädev liikmesriigi kohus eeldatavasti seisukohta Euroopa Prokuratuuri alustatud kriminaalmenetluse suhtes, millest viimane on loobunud. Seega ei ole sellisel juhul lõplik otsustuspädevus mitte sellel liikmesriigi kohtul, vaid liidu organil, käesoleval juhul Euroopa Prokuratuuril. Liidu kohtud saavad sellise otsuse peale esitatud kaebuse lahendada siiski üksnes siis, kui see põhineb otseselt liidu õigusel, kuna need kohtud ei ole põhimõtteliselt pädevad kontrollima ja tõlgendama riigisisest menetlusõigust liidu aktide seaduslikkuse kontrolli raames (vt selle kohta 25. juuli 2002. aasta kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, C‑50/00 P, EU:C:2002:462, punkt 43).

91

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et andes liikmesriikide kohtutele pädevuse teostada kohtulikku kontrolli Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute üle, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, ei ole liidu seadusandja kahjustanud Euroopa Liidu Kohtu pädevust, mis on ette nähtud ELL artiklis 19 ja ELTL artiklis 263.

92

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Achmea (C‑284/16, EU:C:2018:158), 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Berlusconi ja Fininvest (C‑219/17, EU:C:2018:1023, punktid 48, 57 ja 60) ega 16. juuni 2022. aastaarvamus 1/20 (ELTL artikli 218 lõike 11 alusel antud arvamus (ajakohastatud energiaharta leping)) (EU:C:2022:485), millele apellant viitab oma argumentatsiooni toetuseks.

93

Ühelt poolt on 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Berlusconi ja Fininvest (C‑219/17, EU:C:2018:1023) punktides 48 ja 57 käsitletud olukord seotud liidu kohtu ainupädevusega hinnata ELTL artikli 263 alusel ja kõrvalküsimusena, kas Euroopa Keskpanga otsuse seaduslikkust mõjutavad võimalikud puudused seda otsust ettevalmistavates aktides, mille on koostanud liikmesriigi keskpank. See olukord ei ole seega võrreldav olukorraga, kus hinnatakse Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingu õiguspärasust, mis – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 83 – kujutab endast ühte kriminaalmenetluse etappi, mille lõpus on lõpliku otsuse tegemise õigus üksnes pädeval liikmesriigi kohtul.

94

Teiselt poolt on 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Achmea (C‑284/16, EU:C:2018:158) ja 16. juuni 2022. aastaarvamus 1/20 (ELTL artikli 218 lõike 11 alusel antud arvamus (ajakohastatud energiaharta leping)) (EU:C:2022:485) käesoleval juhul ilmselgelt asjakohatud, kuna need puudutavad vastavalt liidu õiguse tõlgendamist käsitlevate vaidluste esitamist lahendamiseks organile, mis ei ole liidu kohtusüsteemi osa, ja mis on ette nähtud liikmesriikide sõlmitud lepingus (vt selle kohta 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Achmea, C‑284/16, EU:C:2018:158, punkt 58), ning ELTL artikli 218 lõike 11 alusel esitatud arvamusetaotluse vastuvõetavust (vt selle kohta 16. juuni 2022. aasta arvamus 1/20 (ELTL artikli 218 lõike 11 alusel antud arvamus) (ajakohastatud energiaharta leping), EU:C:2022:485, punkt 48).

95

Teisena, mis puudutab apellandi argumenti, et on rikutud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, siis see tuleb tagasi lükata, kuna nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 91, ei ole liidu seadusandja, andes liikmesriikide kohtutele pädevuse teostada kohtulikku kontrolli Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute üle, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, kahjustanud ELL artiklis 19 ja ELTL artiklis 263 ette nähtud Euroopa Liidu Kohtu pädevust.

96

Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa aga harta artikkel 47 anda Euroopa Kohtule pädevust, kui aluslepingud selle välistavad. Samuti ei ole selle artikli eesmärk muuta nendes sätetes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteemi, eelkõige otse Euroopa Liidu Kohtule esitatavate hagide vastuvõetavusega seotud norme (vt selle kohta 10. septembri 2024. aasta kohtuotsus KS jt vs. nõukogu jt, C‑29/22 P ja C‑44/22 P, EU:C:2024:725, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

97

Igal juhul tuleb tõdeda, et määruse 2017/1939 artikli 42 lõige 1 järgib harta artikliga 47 tagatud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

98

Ühelt poolt tuleb märkida, et nagu Euroopa Kohus on otsustanud, tuleb seda sätet koostoimes selle määruse artikliga 41 ning määruse põhjendusi 83 ja 85–87 arvestades tõlgendada nii, et kohtulik kontroll menetlustoimingute üle, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, võimaldab kindlustada, et Euroopa Prokuratuur tagab nende isikute põhiõigused, kellele need menetlustoimingud selliseid tagajärgi kaasa toovad, ja eelkõige kontrollida, kas see organ on taganud menetluse õigluse ning kahtlustatavate ja süüdistatavate kaitseõigused vastavalt harta artiklitele 47 ja 48. Lisaks tuleb määruse 2017/1939 artikli 42 tõlgendamisel arvesse võtta selle määruse põhjendust 88, milles on märgitud, et seoses liikmesriikide kohtute poolt nende menetlustoimingute suhtes teostatava õiguspärasuse kontrolliga peavad liikmesriigid tagama tõhusad õiguskaitsevahendid vastavalt ELL artikli 19 lõike 1 teisele lõigule (vt selle kohta 8. aprilli 2025. aasta kohtuotsus Euroopa Prokuratuur (menetlustoimingute kohtulik kontroll), C‑292/23, EU:C:2025:255, punktid 70 ja 78).

99

Teiselt poolt, nagu Euroopa Prokuratuur ja parlament sisuliselt väidavad ning nagu on selgitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 85–90, tuleb määruse 2017/1939 artikli 42 lõike 1 tõlgendamisel arvestada kogu artikli 42 konteksti, millesse see kuulub, ja selle sätte ülesehitust.

100

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse 2017/1939 artikli 42 lõige 1 on täielikult kooskõlas EL toimimise lepinguga loodud õiguskaitsevahendite ja menetluste tervikliku süsteemiga, mille eesmärk on tagada liidu aktide seaduslikkuse kontroll, arvestades eelkõige, et see on seotud selle artikli lõikega 2, mille kohaselt kohaldatakse eelotsusemehhanismi Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute kohtuliku kontrolli suhtes, tagades sellega, et kõiki küsimusi, mis puudutavad liidu õiguse tõlgendamist või kehtivust, sealhulgas Euroopa Prokuratuuri menetlustoiminguid, mis on vaidlustatud liikmesriigi pädevas kohtus, ja seda määrust võib analüüsida Euroopa Kohus vastavalt talle ELTL artikliga 267 antud ainupädevusele.

101

Kõigest eeltoodust tuleneb, et Üldkohus ei ole pädev vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagi läbi vaatama. Sellest järeldub, et käesoleva kohtuotsuse punktides 58 ja 61 tuvastatud õigusnormi rikkumine ei mõjuta vaidlustatud kohtumääruse resolutsiooni. Järelikult tuleb teine väide tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

102

Teise võimalusena väidab apellant sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta keeldus tegemast otsust hagi vastuvõetavuse kohta seni, kuni ta teeb asjas sisulise otsuse. Tema arvates on vastuvõetamatuse vastuväide nimelt ühelt poolt tihedalt seotud selle hagi sisulise lahendamisega, kuna Üldkohus peab kõigepealt tegema sisulise otsuse vaidlusaluse otsuse laadi ja tagajärgede kohta, enne kui ta teeb kindlaks, kas see otsus on akt, mis tekitab apellandile tagajärgi ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Teiselt poolt on hagi vastuvõetavuse küsimus seotud uue ja põhjapaneva küsimusega, mis puudutab liidu õiguskorda.

103

Euroopa Prokuratuur, keda toetab parlament, vaidleb nendele argumentidele vastu.

104

Ühelt poolt tuleb märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 22–32, jättis Üldkohus hagi rahuldamata, analüüsides üksnes esimest asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille Euroopa Prokuratuur esitas ja mis puudutas Üldkohtu pädevuse puudumist kontrollida vaidlusaluse otsuse õiguspärasust.

105

Arvestades aga käesoleva kohtuotsuse punktides 53–101 tehtud esimese väite analüüsi, tuleb tõdeda, et Üldkohtu pädevuse küsimus ei ole seotud hagi sisulise lahendamisega, kuna ainus küsimus, mille ta pidi lahendama, arvestades argumente, mille apellant selle asja läbivaatamist takistava asjaolu vastu esitas, oli see, et määruse 2017/1939 artikli 42 lõige 1 on osas, milles see annab liikmesriikide kohtutele ainupädevuse kontrollida selle sätte kohaldamisalasse kuuluvaid menetlustoiminguid, vastuolus liidu esmase õigusega. Seega, kuna Üldkohus nõustus selle asja läbivaatamist takistava asjaoluga, ei olnud tal vaja käsitleda küsimust, kas vaidlusalune otsus tekitab apellandile õiguslikke tagajärgi, mida see pealegi ei teinud.

106

Teiselt poolt ei saa Üldkohtul kodukorra artikli 130 lõike 7 alusel olla kohustust liita kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel esitatud pädevuse puudumise või vastuvõetamatuse vastuväite läbivaatamine põhikohtuasjaga põhjusel, et see vastuväide tõstatab uue ja põhjapaneva küsimuse liidu õiguskorra kohta.

107

Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata ja jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

108

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

109

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

110

Kuna Euroopa Prokuratuur on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Constantin Mincu Pătrașcu Brâncuși on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ning mõista temalt välja ka Euroopa Prokuratuuri kohtukulud.

111

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt, mis kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel on kohaldatav apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

112

Käesolevas kohtuasjas tuleb jätta parlamendi kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: