–

hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. septembril 2023,

–

esimest muutmisavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. mail 2024,

–

teist muutmisavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. novembril 2024,

1

Hageja Positive Group PAO palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis esiteks tühistada nõukogu 23. juuni 2023. aasta otsus (ÜVJP) 2023/1218, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 159 I, lk 526), ja nõukogu 23. juuni 2023. aasta rakendusmäärus (EL) 2023/1216, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 159 I, lk 335) (edaspidi koos „esialgsed aktid“); teiseks nõukogu 13. septembri 2023. aasta otsus (ÜVJP) 2023/1767, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 226, lk 104), ja nõukogu 13. septembri 2023. aasta rakendusmäärus (EL) 2023/1765, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 226, lk 3) (edaspidi koos „esimesed loeteludesse jätmise aktid“); kolmandaks nõukogu 12. märtsi 2024. aasta otsus (ÜVJP) 2024/847, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT L, 2024/847), ja nõukogu 12. märtsi 2024. aasta rakendusmäärus (EL) 2024/849, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT L, 2024/849) (edaspidi koos „teised loeteludesse jätmise aktid“), ning neljandaks nõukogu 12. septembri 2024. aasta otsus (ÜVJP) 2024/2456, millega muudetakse määrust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust või sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT L, 2024/2456), ja nõukogu 12. septembri 2024. aasta rakendusmäärus (EL) 2024/2455, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT L, 2024/2455) (edaspidi koos „kolmandad loeteludesse jätmise aktid“), kuivõrd need aktid (edaspidi koos „vaidlustatud aktid“) teda puudutavad.

2

Hageja on Venemaal asutatud valdusühing, kes tegutseb infotehnoloogia, nimelt küberturvalisuse sektoris.

3

Käesolev kohtuasi puudutab piiravaid meetmeid, mille Euroopa Liit on kehtestanud seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega.

4

Euroopa Liidu Nõukogu võttis ELL artikli 29 alusel 17. märtsil 2014 vastu otsuse 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 16). Samal kuupäeval võttis nõukogu ELTL artikli 215 alusel vastu määruse nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 6).

5

Võttes arvesse asjaolu, et infosõda on Venemaa Föderatsiooni peamine vahend Ukraina-vastase agressioonisõja elluviimiseks, võttis nõukogu 23. juunil 2023 vastu otsuse 2023/1218 ja määruse (EL) 2023/1215, millega muudetakse määrust nr 269/2014 (ELT 2023, L 159 I, lk 330), et muu hulgas muuta kriteeriume, mille alusel võib füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste suhtes kohaldada liidu piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega.

6

Otsuse 2023/1218 artikli 1 lõike 2 punktiga b kehtestati otsuse 2014/145 artikli 2 lõike 1 punktis i ette nähtud uus loetellu kandmise kriteerium (edaspidi „kriteerium i“). Viimati nimetatud säte näeb ette järgmist:

„1.   Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis on järgmiste isikute, üksuste või asutuste omandis, valduses või kontrolli all:

[…]

7

Samas sõnastuses lisati määruse 2023/1215 artikli 1 lõike 1 punktiga b määruse nr 269/2014 artikli 3 lõike 1 punkti i kriteerium i.

8

Esialgsete aktidega lisati hageja nimi nimetuse „Positive Group PJSC, teise nimega Positive technologies, teise nimega Gruppa Pozitiva“ all muudetud otsuse 2014/145 lisas ja muudetud määruse nr 269/2014 I lisas sisalduvasse isikute, üksuste ja asutuste loetellu (edaspidi koos „kõnealused loetelud“) järgmisel põhjusel:

„Positive Group PJSC-l on FSB hallatav litsents. FSB litsents antakse välja IT-ettevõtetele, kes arendavad Venemaa luureteenistuste jaoks krüpteerimis- ja krüptograafiatehnoloogiat, infosüsteeme ja telekommunikatsioonisüsteeme, samuti IT-ettevõtetele, kes arendavad Venemaa julgeolekuteenistuste jaoks nn isikute andmebaaside haldamise süsteeme (st vahendeid, mis on spetsiaalselt ette nähtud selliste suurte andmehulkade salvestamiseks, seal otsingute tegemiseks ja haldamiseks, mis on saadud näiteks sotsiaalmeedias tehtava andmekoorimise või muude luureandmete kogumise tavade kaudu).

Seetõttu on Positive Group PJSC Venemaa IT-sektoris tegutsev üksus, kellel on FSB riigisaladuse litsentsimise, sertifitseerimise ja kaitse keskuse hallatav litsents.“

9

26. juunil 2023 avaldas nõukogu Euroopa Liidu Teatajas teatise füüsilistele ja juriidilistele isikutele, üksustele ja asutustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud otsuses 2014/145 (mida on muudetud otsusega 2023/1218) ning määruses nr 269/2014 (mida rakendatakse rakendusmäärusega 2023/1216) (ELT 2023, C 222, lk 39).

10

Hageja palus 13. juuli 2023. aasta kirjas nõukogul edastada tõendite toimik, mille alusel nõukogu otsustas kanda tema nime kõnealustesse loeteludesse.

11

Nõukogu edastas 4. augustil 2023 hagejale 3. mai 2023. aasta kuupäeva kandva koopia tõendite toimikust viitenumbriga WK 5423/2023 (edaspidi „esimene tõendite toimik“).

12

Nõukogu võttis 13. septembril 2023 vastu esimesed loeteludesse jätmise aktid, millega hageja nimi jäeti kõnealustesse loeteludesse samal põhjusel, mis oli esitatud esialgsetes aktides.

13

14. septembril 2023 avaldas nõukogu Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud otsuses 2014/145 (mida on muudetud otsusega 2023/1767) ning määruses nr 269/2014 (mida rakendatakse rakendusmäärusega 2023/1765) (ELT 2023, C 324, lk 8).

14

Hageja palus 25. septembri 2023. aasta kirjas nõukogul edastada dokumendid, mille alusel jäeti tema nimi kõnealustesse loeteludesse.

15

Nõukogu edastas 31. oktoobril 2023 hagejale uuesti esimese tõendite toimiku koopia ja ka dokumendid, mis sisaldusid 16. mai 2023. aasta tõendite toimikus viitenumbriga WK 6512/2023 (edaspidi „teine tõendite toimik“).

16

Hageja esitas 1. novembri 2023. aasta kirjas nõukogule taotluse vaadata läbi tema nime kõnealustesse loeteludesse kandmise ja jätmise otsus.

17

Nõukogu võttis 12. märtsil 2024 vastu teised loeteludesse jätmise aktid, millega hageja nimi jäeti kõnealustesse loeteludesse samal põhjusel, mis oli esitatud esialgsetes aktides.

18

13. märtsil 2024 avaldas nõukogu Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele ja üksustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on ette nähtud otsuses 2014/145 (mida on muudetud otsusega 2024/847) ning määruses nr 269/2014 (mida rakendatakse rakendusmäärusega 2024/849) (ELT C, C/2024/2191).

19

Nõukogu jättis 13. märtsi 2024. aasta kirjaga hageja 1. novembri 2023. aasta läbivaatamistaotluse rahuldamata.

20

Vastuseks hageja 30. aprilli ja 14. mai 2024. aasta e-kirjadele, milles ta palus tutvuda kõigi dokumentidega, mis toetavad tema nime jätmist kõnealustesse loeteludesse, kinnitas nõukogu 16. mai 2024. aasta kirjas, et kõik dokumendid, see tähendab esimene ja teine tõendite toimik, olid talle juba edastatud 4. augustil ja 31. oktoobril 2023.

21

Hageja esitas 31. mai 2024. aasta kirjas nõukogule taotluse vaadata läbi teiste loeteludesse jätmise aktidega tema nime kõnealustesse loeteludesse jätmise otsus.

22

Nõukogu teavitas 16. juuli 2024. aasta kirjas hagejat oma kavatsusest jätta hageja nimi muudetud põhjendustega kõnealustesse loeteludesse ning edastas talle selle uue põhjenduse ning 10. juuli 2024. aasta tõendite toimiku viitenumbriga WK 9908/2024 (edaspidi „kolmas tõendite toimik“), millele ta tugines.

23

Vastuseks 16. juuli 2024. aasta kirjale esitas hageja 31. juuli 2024. aasta kirjas nõukogule märkused nõukogu kavatsuse kohta jätta tema nimi muudetud põhjendust arvestades kõnealustesse loeteludesse.

24

Nõukogu võttis 12. septembril 2024 vastu kolmandad loeteludesse jätmise aktid, millega hageja nimi jäeti kõnealustesse loeteludesse. Loeteludesse kandmise põhjendust muudeti järgmiselt:

„Positive Group PJSC on valdusettevõtja, mis valdab konglomeraati, kuhu kuulub AO Pozitiv Teknolodzhiz. AO Pozitiv Teknolodzhiz tegutseb Venemaa IT-sektoris ja tal on FSB riigisaladuse litsentsimise, sertifitseerimise ja kaitse keskuse hallatav litsents. Järelikult on Positive Group PJSC valdusettevõtja, mis valdab sellist konglomeraati, millesse kuulub Venemaa IT-sektoris tegutsev FSB hallatavat litsentsi omav üksus.

Seega on Positive Group PJSC näol tegemist Venemaa IT-sektoris tegutseva üksusega, kellel on FSB riigisaladuse litsentsimise, sertifitseerimise ja kaitse keskuse hallatav litsents.“

25

Nõukogu avaldas 13. septembril 2024Euroopa Liidu Teatajas teatise füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele ja asutustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud otsuses 2014/145 (mida on muudetud otsusega 2024/2456) ning määruses nr 269/2014 (mida rakendatakse rakendusmäärusega 2024/2455) (ELT C, C/2024/5573).

26

Nõukogu jättis 13. septembri 2024. aasta kirjaga rahuldamata hageja 31. mai ja 31. juuli 2024. aasta kirjades esitatud läbivaatamise taotluse ning teavitas teda oma otsusest jätta tema nimi kõnealustesse loeteludesse.

27

Hageja esitas 1. novembri 2024. aasta kirjas nõukogule taotluse vaadata läbi otsus jätta tema nimi kolmandate loeteludesse jätmise aktide alusel kõnealustesse loeteludesse.

28

Hageja palub pärast hagiavalduse muutmist Üldkohtul:

29

Nõukogu, keda toetab Madalmaade Kuningriik, palub Üldkohtul:

30

Hageja põhjendab oma hagi nelja väitega, millest esimese kohaselt on kriteerium i õigusvastane, teise kohaselt on rikutud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhjendamiskohustust, kolmanda kohaselt on tehtud ilmseid hindamisvigu ning neljanda kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja kohustust vaadata läbi hageja nime kõnealustesse loeteludesse kandmise otsus.

31

Hageja väidab, et Madalmaade Kuningriigi menetlusse astuja seisukohad on vastuvõetamatud, kuna neis ei ole väited ja argumendid esitatud piisava selguse ja täpsusega ning seega ei vasta need seisukohad Üldkohtu kodukorra artiklis 145 ette nähtud tingimustele.

32

Kodukorra artikli 145 lõike 2 punkti b kohaselt peavad menetlusse astuja seisukohad sisaldama menetlusse astuja väiteid ja argumente.

33

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mis puudutab hagiavaldust ja mis on analoogia alusel kohaldatav menetlusse astuja seisukohtadele, peab ülevaade fakti- ja õigusväidetest olema piisavalt selge ja täpne, et võimaldada kostjal enda kaitseks valmistuda ja Üldkohtul hagi lahendada vajaduse korral ilma täiendava teabeta (vt 9. septembri 2009. aasta kohtuotsus Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, T‑227/01–T‑229/01, T‑265/01, T‑266/01 ja T‑270/01, EU:T:2009:315, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Tuleb märkida, et Madalmaade Kuningriik rõhutab oma menetlusse astuja seisukohtades kriteeriumi i tähtsust Venemaa Föderatsiooni Ukrainas toimuvale infosõjale reageerimisel. Ta juhib tähelepanu tihedale seosele Venemaa luure- ja julgeolekuteenistuste ja Venemaa IT-sektori vahel ning kriteeriumi i alla kuuluvate Venemaa IT-ettevõtete rollile Venemaa Föderatsiooni Ukraina-vastases infosõjas. Sellega seoses toob Madalmaade Kuningriik näiteid selle kohta, et ettevõtetel, kellel on Venemaa Föderatsiooni föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) riigisaladuse litsentsimise, sertifitseerimise ja kaitse keskuse hallatav litsents (edaspidi „FSB litsents“) krüptograafiliste vahenditega töötamiseks, on Venemaa kübersõjalises süsteemis oluline roll. Ta järeldab, et kriteerium i on vajalik, kuna see vähendab Venemaa Föderatsiooni võimalust jätkata infosõda Ukraina vastu ja see on proportsionaalne.

35

Seega nähtub Madalmaade Kuningriigi menetlusse astuja seisukohtadest piisavalt selgelt, et esitatud argumentide eesmärk on lükata tagasi esimene väide, mis puudutab kriteeriumi i õigusvastasuse vastuväidet.

36

Järelikult on Madalmaade Kuningriigi menetlusse astuja seisukohad kodukorra artikli 145 lõike 2 punkti b nõuetega kooskõlas ning need on vastuvõetavad.

37

Hageja esitab ELTL artikli 277 alusel õigusvastasuse vastuväite kriteeriumi i kohta, mille alusel tema nimi kanti ja jäeti kõnealustesse loeteludesse. Ta väidab, et kriteerium i – nii nagu seda on tõlgendanud nõukogu, see tähendab, et seda kohaldatakse kõigi IT-ettevõtete suhtes, kellel on FSB litsents, olenemata litsentsi liigist ja ilma et oleks võimalik tuvastada seost tegevusega, mis „kahjustab või ohustab Ukraina territoriaalset terviklikkust“ – rikub esiteks ettenähtavuse ja õiguskindluse põhimõtet, teiseks proportsionaalsuse põhimõtet ja kolmandaks riivab ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust.

38

ELTL artikli 277 kohaselt võib kohtuvaidluses, kus arutamisele tuleb liidu institutsiooni, organi või asutuse vastuvõetud üldkohaldatav akt, iga menetlusosaline taotleda Euroopa Liidu Kohtult artikli 263 teises lõigus esitatud alustel selle õigusakti kohaldamata jätmist.

39

ELTL artikkel 277 väljendab üldpõhimõtet, mis tagab poolele õiguse vaidlustada institutsiooni varasemate, vaidlustatud akti õiguslikuks aluseks olevate õigusaktide kehtivus täiendava nõudega, et saavutada sellise akti tühistamine, mille peale ta saab hagi esitada, kui tal ei olnud õigust esitada ELTL artikli 263 alusel otse hagi nende õigusaktide peale, mille tagajärgi ta peab taluma, kuid mille tühistamist ta ei ole saanud nõuda. Üldakt, mille õigusvastasust väidetakse, peab olema hagi esemeks olevale juhtumile otseselt või kaudselt kohaldatav ning vaidlustatud üksikotsuse ja kõnealuse üldakti vahel peab olema otsene õiguslik seos (vt 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Mis puudutab kohtuliku kontrolli ulatust, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad liidu kohtud vastavalt neile aluslepinguga antud pädevusele tagama põhimõtteliselt täieliku kontrolli kõigi liidu õigusaktide seaduslikkuse üle põhiõiguste seisukohast, mis moodustavad liidu õiguskorra lahutamatu osa. See nõue on sõnaselgelt sätestatud ELTL artikli 275 teises lõigus (vt 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Nõukogul on siiski ulatuslik kaalutlusõigus selles osas, mis puudutab piiravate meetmete õiguslike kriteeriumide ning piiravate meetmete võtmise korra üldist ja abstraktset määratlemist. Järelikult on kohtulik kontroll neid kriteeriume ja korda määratlevate üldnormide üle, nagu vaidlustatud aktide sätted, mis näevad ette käesolevas väites nimetatud kriteeriumi, piiratud ja kontrollitakse üksnes menetlus- ja põhjendamisnormide järgimist, faktiliste asjaolude sisulist õigsust, õigusnormi rikkumise puudumist ning asjaolude hindamisel ilmsete vigade ja võimu kuritarvitamise puudumist (vt 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika). See piiratud kontroll on kohaldatav eelkõige nende otstarbekuse kaalutluste hindamisel, millel piiravad meetmed põhinevad (29. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Bank of Industry and Mine vs. nõukogu,T‑10/13, EU:T:2015:235, punkt 75, ja vt 13. septembri 2023. aasta kohtuotsus Venezuela vs. nõukogu, T‑65/18 RENV, EU:T:2023:529, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Sellegipoolest ei anna ulatuslik kaalutlusõigus, mis nõukogul on piiravate meetmete võtmise õiguslike kriteeriumide kindlaksmääramisel, talle õigust rikkuda õigusriigi väärtusi ega Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“) tunnustatud põhimõtteid ja õigusi, ning seega peab Üldkohus kontrollima, kas kriteerium i on kooskõlas ettenähtavuse, õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtetega (vt selle kohta 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, T‑578/12, ei avaldata, EU:T:2014:678, punktid 110 ja 111, ning 4. septembri 2015. aasta kohtuotsus NIOC jt vs. nõukogu, T‑577/12, ei avaldata, EU:T:2015:596, punktid 129 ja 130).

43

Hageja väidab, et kriteeriumi i kohaldatavuse tingimused ei ole piisavalt täpselt määratletud. Kriteeriumi i grammatiline tõlgendus, millest nõukogu lähtus, annab talle piiramatu kaalutlusõiguse ja võimaldab tal võtta piiravaid meetmeid kõigi Venemaa IT-sektori äriühingute suhtes, kellel on FSB litsents, ilma et need meetmed põhineksid konkreetsetel tegevusaladel, rikkudes ettenähtavuse ja õiguskindluse põhimõtteid.

44

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on õiguskindluse põhimõtte kohaselt nõutav, et liidu õigus oleks kindlaks määratud ja selle kohaldamine oleks isikutele ette nähtav. Õigusnormid peavad olema selged ja täpsed, et õigussubjektid saaksid ühemõtteliselt teada oma õigusi ja kohustusi (vt 18. detsembri 2024. aasta kohtuotsus Mironovich Shor vs. nõukogu,T‑489/23, EU:T:2024:912, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Sellega seoses nähtub esiteks eespool punktis 6 mainitud kriteeriumi i sõnastusest, et selle kohaldamiseks peavad olema täidetud kaks objektiivset tingimust: ühelt poolt peab asjaomane juriidiline isik, üksus või asutus tegutsema Venemaa IT-sektoris ja teiselt poolt peab tal olema FSB litsents või relvade ja sõjalise varustuse litsents.

46

Seega määratlevad kriteeriumi i kohaldamise tingimused objektiivselt piiritletud isikute kategooria.

47

Teiseks tuleb märkida, et määruse 2023/1215 põhjendusest 2 nähtub, et nõukogu võttis vastu otsuse 2023/1218, millega kehtestati kriteerium i, „vastusena Venemaa [Föderatsiooni] korraldatud infosõjale Ukraina vastu suunatud agressioonisõja elluviimiseks“.

48

Niisiis kuulub kriteerium i õiguslikku raamistikku, mis on selgelt piiritletud kõnealuseid piiravaid meetmeid reguleerivate õigusnormidega taotletavate eesmärkidega, nimelt vajadus – arvestades olukorra tõsidust – avaldada Venemaa ametivõimudele maksimaalset survet selleks, et nad lõpetaksid Ukrainat destabiliseeriva tegevuse ja poliitika ning sõjalise agressiooni selles riigis. Seda silmas pidades on kõnealused piiravad meetmed kooskõlas ELL artikli 21 lõike 2 punktis c nimetatud eesmärgiga säilitada rahu, ennetada konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut kooskõlas 26. juunil 1945 San Franciscos alla kirjutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärkide ja põhimõtetega (vt selle kohta 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Lisaks tasakaalustavad kriteeriumiga i nõukogule antud kaalutlusõigust põhjendamiskohustus ja tugevdatud menetluslikud õigused (vt selle kohta 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et juhul, kui liidu institutsioonidel on kaalutlusõigus, on liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatiste järgimine veelgi suurema tähtsusega (vt 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, T‑578/12, ei avaldata, EU:T:2014:678, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. septembri 2015. aasta kohtuotsus NIOC jt vs. nõukogu, T‑577/12, ei avaldata, EU:T:2015:596, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Lisaks tuleb sarnaselt nõukoguga märkida, et tema kaalutlusõigus on piiratud küsimusega, kas nende üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, tuleb kanda kõik üksused, kes vastavad kriteeriumile i, või ainult mõned neist, ja viimasel juhul, millised üksused.

51

Kuigi nõukogu ei saa kanda loeteludesse selliste isikute nimesid, kes ei vasta kohaldatavates aktides kindlaks määratud loetellu kandmise kriteeriumidele, ei ole ta siiski kohustatud kandma nendesse loeteludesse kõigi nendele kriteeriumidele vastavate isikute nimesid. Nõukogul on selles osas ulatuslik kaalutlusõigus, mis võimaldab tal vajaduse korral jätta piiravad meetmed sellise isiku või üksuse suhtes kohaldamata, kui ta leiab, et meetmete eesmärke silmas pidades ei ole see otstarbekas (vt 18. detsembri 2024. aasta kohtuotsus Rosbank vs. nõukogu, T‑270/23, ei avaldata, EU:T:2024:904, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Sellest järeldub, et nõukogule kriteeriumiga i antud kaalutlusõigust ei saa pidada piiratuks või meelevaldseks, kuna see kriteerium on piisavalt selge ja ettenähtav ning nõukogu pädevus on piiritletud taotletavate eesmärkidega. Seega on kriteerium i ettenähtavuse ja õiguskindluse põhimõtetega kooskõlas.

53

Hageja argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

54

Esimesena väidab hageja seoses kriteeriumis i ette nähtud tingimusega, mis puudutab FSB litsentsi omamist, et see on määratletud liiga üldiselt ja põhineb Venemaa litsentsisüsteemi vääral mõistmisel.

55

Hageja väidab, et kriteeriumi i sõnastus ei ole täpne, kuna see annab mõista, et FSB väljastab ainult ühte liiki litsentse, samas kui FSB väljastab väga erinevaid litsentse, mis vastavad tavapärasele äritegevusele.

56

Hageja märgib eelkõige, et on olemas 28 4. tüübi litsentsi, st litsentsi, mis on väljastatud krüpteerimisega seotud tegevuste jaoks. Ta märgib, et ainult üks neist litsentsidest puudutab krüpteerimisvahendite arendamist, ülejäänud 27 litsentsi puudutavad krüpteerimistehnoloogiate kasutamist, näiteks internetipangarakenduste jaoks, ning et peaaegu kõigil Venemaa pankadel, sealhulgas välismaistel pankadel, on sellised litsentsid. Ta märgib samuti, et on olemas kolme liiki riigisaladuse litsentse ja et neid ei väljastata üksnes IT-valdkonnas tegutsevatele ettevõtetele, vaid ka mobiilsideoperaatoritele, ehitusettevõtetele või isegi puhastusteenuste osutajatele. Ta väidab, et tuhandetel Venemaa ettevõtetel kõigis majandussektorites on FSB litsentsid ja neil ei ole mingit seost infosõjas osalemisega.

57

Tuleb märkida, et Euroopa välisteenistuse koostatud teises tõendite toimikus, millele nõukogu kriteeriumi i kehtestamisel tugines, on väljavõte FSB veebisaidilt, kus on kirjeldatud eri tegevusi, milleks on vaja saada litsents, ja milles FSB eristab seitset liiki litsentse.

58

FSB veebisaidilt nähtub, et 1. tüübi litsentsid puudutavad riigisaladust sisaldava teabe kasutamisega seotud tööde teostamist, 2. tüübi litsentsid tegevust, mis on seotud riigisaladust sisaldava teabe turbevahendite loomisega, ja 3. tüübi litsentsid riigisaladuste kaitse valdkonnas meetmete rakendamise või teenuste osutamisega. Need kolm litsentsiliiki kujutavad endast riigisaladuse litsentse ja need väljastatakse vastavalt Venemaa Föderatsiooni valitsuse 15. aprilli 1995. aasta resolutsioonile nr 333, millega kiidetakse heaks määrus, mis käsitleb „ettevõtetele, institutsioonidele ja organisatsioonidele litsentside andmist tegevusteks, mis on seotud riigisaladust sisaldava teabe kasutamisega, teabe kaitsmise vahendite loomist ning riigisaladuste kaitseks meetmete rakendamist ja/või teenuste osutamist“. 4. tüübi litsentsid puudutavad krüpteerimisvahenditega (krüptograafilised vahendid) seotud reguleeritud tegevusi ning need väljastatakse vastavalt Venemaa Föderatsiooni valitsuse 16. aprilli 2012. aasta resolutsioonile nr 313, millega kiidetakse heaks määrus, milles käsitletakse litsentside väljastamist tegevusteks, mis on seotud krüpteerimisvahendite (krüptograafiliste vahendite), arvutisüsteemide ja krüpteerimisvahenditega (krüptograafilised vahendid) kaitstud telekommunikatsioonisüsteemide väljatöötamise, tootmise ja turustamisega, tööde tegemisega, teabe krüpteerimisega seotud teenuste osutamisega ning krüpteerimisvahendite (krüptograafiliste vahendite), arvutisüsteemide ja krüpteerimisvahenditega (krüptograafilised vahendid) kaitstud telekommunikatsioonisüsteemide tehnilise hooldusega“ (edaspidi „määrus 313“). 5. tüübi litsentsid hõlmavad tegevusi, mis on seotud teabe salajaseks hankimiseks ette nähtud tehniliste erivahendite väljatöötamise, tootmise, müügi ja müügi eesmärgil omandamisega, 6. tüübi litsentsid tegevusi, mille eesmärk on teha kindlaks elektroonilised seadmed, mis on ette nähtud teabe salajaseks hankimiseks, ning 7. tüübi litsentsid konfidentsiaalse teabe turbevahendite väljatöötamise ja tootmise tegevusi.

59

Lisaks ei ole nõukogu vaidlustanud asjaolu, et teises tõendite toimikus mainitud määrus 313 näeb krüpteerimisvahenditega seotud tegevuste jaoks ette 28 eri 4. tüübi litsentsi.

60

Järelikult, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei saa asjaolust, et kriteerium i hõlmab Venemaa IT-sektoris tegutsevaid üksusi, kellel on muu hulgas FSB litsents, järeldada, et nõukogu leidis, et FSB väljastas vaid ühte liiki litsentsi.

61

Lisaks tuleb meenutada, et kriteeriumi i kohaldamine ei piirdu tingimusega, et üksusel on FSB litsents, vaid eeldab ka, et see üksus tegutseb Venemaa IT-sektoris. Seega ei ole asjaolu, et teistesse majandussektoritesse kuuluvatel ettevõtetel on FSB litsents, asjakohane, kuna kriteerium i neid ei puuduta.

62

Seega tuleb kriteeriumi i õiguspärasuse hindamise osas tulemusetuse tõttu tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt ei ole FSB litsentside omamine piiratud IT-sektoris tegutsevate ettevõtetega.

63

Samuti ei ole asjakohane hageja argument, mille kohaselt asjaolu, et tal on 4. tüübi krüpteerimislitsents, ei tähenda tingimata ka riigisaladuse litsentsi omamist, kuna kriteerium i näeb selgelt ette ainult ühe FSB litsentsi omamise, olenemata selle liigist, nõudmata, et tegemist oleks riigisaladuse litsentsiga.

64

Kriteeriumi i grammatilisest tõlgendusest nähtub, et see kriteerium hõlmab kõiki Venemaa IT-sektoris tegutsevaid üksusi, kellel on FSB litsents, olenemata litsentsi liigist. See tõlgendus ei tähenda, et selle kriteeriumi kehtestamine põhineb Venemaa litsentside väljastamise süsteemi vääral mõistmisel.

65

Seega, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei tähenda asjaolu, et kriteerium i viitab igat liiki FSB väljastatud litsentsile, et see kriteerium ei ole selge ega täpne.

66

Teisena väidab hageja, et kriteerium i ei ole piisavalt täpne, kuna see ei ole seotud asjaomase isiku konkreetse tegevusega, nagu nõuab kohtupraktika.

67

Esiteks tuleb märkida, et 28. novembri 2013. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian (C‑280/12 P, EU:C:2013:775) punktis 81, millele hageja tugineb, tõdes Euroopa Kohus üksnes, et selles kohtuasjas oli „[m]eede, mis ei ole suunatud teatava majandussektori vastu, vaid väidetava kindla tegevuse tõttu üksiku ettevõtja vastu, […] liidu kohtu kontrollile alluv meede“. Sellest tuleneb, et Euroopa Kohus üksnes tuvastas, et kõnealune individuaalne piirav meede võeti vastu asjaomase isiku tegevust puudutava kriteeriumi alusel, ning et seetõttu ei oma tähtsust nõukogu argument, mille kohaselt tal oli vastavalt ELTL artikli 215 lõikele 1 õigus võtta vastu üldisi majandussanktsioone või karistada teatavaid Iraani majandussektoreid. Kuna see kohtuotsus ei puuduta loetellu kandmise kriteeriumi tõlgendamist, ei ole see käesoleval juhul asjakohane.

68

Teiseks tuleb meenutada, et kriteeriumi i esimese tingimuse kohaselt kohaldatakse seda kriteeriumi ainult üksuste suhtes, kes tegutsevad konkreetses sektoris, nimelt Venemaa IT-sektoris. Lisaks eeldab selles kriteeriumis ette nähtud teine tingimus, mis puudutab FSB litsentsi omamist, samuti teatavate eespool punktis 58 nimetatud tegevustega tegelemist, mille jaoks litsentsid väljastatakse.

69

Lisaks tuleb märkida, et hageja ei täpsusta, mida ta peab „konkreetseks tegevuseks“, ega väida, et kriteeriumi i kohaldamise piiramine Venemaa IT-sektori tegevustega ei ole piisavalt täpne.

70

Seetõttu tuleb hageja argument tagasi lükata.

71

Kolmandana väidab hageja, et litsentsi saamine on teatud liiki tegevusega tegelemise seadusest tulenev eeltingimus ning et kriteerium i on seega kohaldatav seaduslikele tegevustele. Üldkohtu praktikast tuleneb aga, et isikut ei saa karistada sellise seadusjärgse kohustuse eest nagu maksude tasumise kohustus ning et eelkõige reguleeritud sektoris äritegevusega tegelemiseks litsentsi omamine ei ole piisav põhjus individuaalse piirava meetme kehtestamiseks.

72

Sellega seoses tuleb märkida, et kohtupraktika, millele hageja selle argumendi põhjendamiseks viitas, ei puudutanud nende isikute loetellu kandmise kriteeriumi õiguspärasust, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, vaid selle eesmärk oli kindlaks teha, kas nõukogu esitas piisavalt tõendeid tõendamaks, et hagejad vastavad kõnealuses loetellu kandmise kriteeriumis ette nähtud tingimustele.

73

Nii leidis Üldkohus hageja viidatud kohtuotsustes, et kuna maksude tasumine on seadusjärgne kohustus, mida kohaldatakse kõigile maksumaksjatele, ei saa nõukogu asjaomase isiku poolt maksude tasumisest järeldada, et ta vastab kolmanda riigi režiimile rahalise toetuse andmise kriteeriumile (9. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Peftiev vs. nõukogu, T‑441/11, ei avaldata, EU:T:2014:1041, punkt 188, ja 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Chyzh jt vs. nõukogu, T‑276/12, ei avaldata, EU:T:2015:748, punkt 169). Üldkohus on samuti otsustanud, et asjaolu, et äriühing tegutseb reguleeritud sektoris, eeldab seoseid kõnealuse režiimiga, kuid ei saa iseenesest tõendada, et see äriühing toetas seda režiimi rahaliselt (9. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Peftiev vs. nõukogu, T‑441/11, ei avaldata, EU:T:2014:1041, punkt 195) või et relvade importimiseks ja eksportimiseks on vaja luba, millest ei piisa tõendamaks, et ta sai kõnealusest režiimist kasu (27. septembri 2017. aasta kohtuotsus BelTechExport vs. nõukogu, T‑765/15, ei avaldata, EU:T:2017:669, punkt 100).

74

Järelikult ei saa hageja viidatud kohtuotsustest järeldada, et Üldkohus leidis, et nõukogu ei saanud piiravate meetmete võtmise tingimusena ette näha loetellu kandmise kriteeriumi, mis hõlmab eriotstarbelise litsentsi omamist. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja viidatud kohtupraktika ei ole kriteeriumi i õiguspärasuse hindamisel asjakohane.

75

Lisaks tuleb märkida, et hageja ei selgita, miks asjaolu, et FSB litsentsi omamine on vajalik seaduslikuks tegevuseks Venemaal, on asjakohane kriteeriumi i õiguspärasuse hindamisel ettenähtavuse ja õiguskindluse põhimõtte seisukohast. Igal juhul ei sea ei otsus 2014/145 ega määrus nr 269/2014 piiravate meetmete võtmist füüsiliste ja juriidiliste isikute, üksuste ja asutuste suhtes, kelle nimed on kantud kõnealustesse loeteludesse, sõltuvusse tingimusest, et nad tegeleksid Venemaal ebaseaduslikuks peetava tegevusega.

76

Seega vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei tähenda asjaolu, et kriteerium i puudutab kõiki isikuid, kellel on FSB litsents, olenemata sellest, kas nende tegevus on seaduslik või ebaseaduslik, seda, et see kriteerium ei ole piisavalt selge või ettenähtav.

77

Neljandana väidab hageja kolmandaid loeteludesse jätmise akte puudutavas muutmisavalduses, et nõukogu tõlgendas kriteeriumi i nii, et see võimaldab tal kanda kõnealustesse loeteludesse nende äriühingute nimed, kellel endal ei olnud FSB litsentsi, ainuüksi põhjusel, et litsents oli ühel nende tütarettevõtjatest. Ta väidab, et olukorras, mis puudutab keerulisi ettevõtlusstruktuure, kus valdusühingul on mitu tütarettevõtjat, võib kriteeriumile i nõukogu antud tõlgendus viia selleni, et kogu kontserni ja eelkõige nende tütarettevõtjate suhtes, kes ei tegutse asjaomases sektoris või kellel ei ole FSB litsentsi, võidakse kohaldada piiravaid meetmeid üksnes seetõttu, et ühelainsal kontserni kuuluval üksusel võib olla asjakohane litsents.

78

Kõigepealt tuleb märkida, et kriteeriumi i sõnastusest nähtub, et see viitab sõnaselgelt „juriidilistele isikutele, üksustele ja asutustele“. Kriteeriumis i kasutatud kolme mõistet tuleb aga pidada erineva ulatusega mõisteteks.

79

Mis puudutab mõistet „üksus“, siis selle mõiste kasutamise eesmärk on võimaldada kohaldada kriteeriumi i iga „üksuse“ suhtes, olenemata tema õiguslikust vormist.

80

Sellega seoses väitis hageja kohtuistungil, tuginedes kriteeriumi i ingliskeelse versiooni sõnastusele, kuivõrd selles on viide legal persons, entities or bodies, et seda tuleb tõlgendada nii, et seda kohaldatakse legal persons, legal entities or legal bodies’i suhtes.

81

Hageja väide, et mõiste „üksus“ hõlmab ainult „juriidilisi üksusi“, tooks aga kaasa selle mõiste taandamise „juriidilisele isikule“ ja kaotaks kriteeriumis i esitatud loetelu soovitava toime. Ent väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et kui liidu õiguse sätet on võimalik tõlgendada mitut moodi, tuleb eelistada tõlgendust, mis tagab selle sätte soovitava toime (vt 29. juuni 2023. aasta kohtuotsus Interfel, C‑501/22–C‑504/22, EU:C:2023:531, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Seega ei kattu mõiste „üksus“ juriidilise isiku mõistega ning seda tuleb pidada laiema ulatusega mõisteks, et võimaldada piiravate meetmete võtmist mis tahes „üksuse“ suhtes, mis vastab kriteeriumis i ette nähtud tingimustele, ilma et nende võtmist piiraksid Venemaal esineda võivad erinevad õiguslikud struktuurid või juriidilise isiku staatuse puudumine.

83

Niisiis tuleb asuda seisukohale, et kuigi emaettevõtja ja tema tütarettevõtja on õiguslikult eraldiseisvad isikud, võivad nad siiski moodustada ühe üksuse, sõltuvalt eelkõige osaluse suurusest või emaettevõtja kontrolli ulatusest.

84

Mõiste „üksus“ kasutamine kriteeriumis i võimaldab seega hõlmata kontserni, mille moodustavad emaettevõtja ja tütarettevõtjad, keda ta kontrollib või kes ei ole temast sõltumatud.

85

Nagu märgib nõukogu, kahjustaks kriteeriumi i mis tahes muu tõlgendus selle soovitavat toimet ja piiravate meetmete tõhusust, võimaldades äriühingul selle kriteeriumi kohaldamisest kõrvale hoida nii, et ta asutab FSB litsentsi saamiseks ja omamiseks tütarettevõtja.

86

Sellest järeldub, et juhul, kui emaettevõtja omab üht oma tütarettevõtjat või kontrollib seda nii, et ta avaldab talle otsustavat mõju, moodustavad nad ühe kontserni ja seega ühe üksuse kriteeriumi i tähenduses. Sellisel juhul on emaettevõtjast ja tema tütarettevõtjast moodustatud üksuse loetellu kandmise tingimused kriteeriumi i alusel täidetud, kui Venemaa IT-sektoris tegutseb tütarettevõtja ja tal on FSB litsents.

87

Seega, vastupidi hageja väidetule on selline tõlgendus kooskõlas kriteeriumi i sõnastusega, mida tuleb pidada piisavalt selgeks ja ettenähtavaks.

88

Eeltoodust tuleneb, et esimene etteheide tuleb tagasi lükata.

89

Hageja väidab, et kriteeriumile i nõukogu antud grammatiline tõlgendus võimaldab tal sanktsioonid määrata kõikidele äriühingutele, kes tegutsevad IT-sektoris ja kellel on FSB litsents, ilma et oleks tõendatud seos „Venemaa luureringkonnaga“ või infosõjaga; see läheb kaugemale sellest, mis on vajalik Venemaa Föderatsioonile kehtestatud sanktsioonide eesmärgi saavutamiseks.

90

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte, et liidu õigusnormidega rakendatavad meetmed oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik (13. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Melli Bank vs. nõukogu,C‑380/09 P, EU:C:2012:137, punkt 52; vt ka 13. septembri 2023. aasta kohtuotsus Venezuela vs. nõukogu, T‑65/18 RENV, EU:T:2023:529, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Islentyeva vs. nõukogu,T‑233/22, EU:T:2023:828, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

91

Mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kohtulikku kontrolli, siis nähtub kohtupraktikast, et tuleb tunnustada liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust valdkondades, mis eeldavad, et seadusandja teeb poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid, ning milles ta peab andma keerulisi hinnanguid. Järelikult võib nendes valdkondades võetud meetme õiguspärasust mõjutada üksnes see, kui see on pädeva institutsiooni taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu (vt 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika; 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu,C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punkt 77; vt ka 13. septembri 2023. aasta kohtuotsus Venezuela vs. nõukogu, T‑65/18 RENV, EU:T:2023:529, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

92

Esimesena, mis puudutab kriteeriumi i kehtestamisega taotletavaid eesmärke, siis tuleb märkida, et otsuse 2023/1218 põhjendusest 2 nähtub, et „[l]iit toetab endiselt vankumatult Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust“. Selle otsuse põhjenduse 3 kohaselt kordas Euroopa Ülemkogu oma 23. märtsi 2023. aasta järeldustes, „et liit on jätkuvalt pühendunud sellele, et säilitada ja suurendada kollektiivset survet Venemaa[Föderatsioonile], sealhulgas võimalike täiendavate piiravate meetmete kaudu“. Otsuse 2023/1218 põhjendusest 5 nähtub veel, et„[n]õukogu hindas […], et infosõda on oluline vahend, mille abil Venemaa [Föderatsioon] viib ellu oma Ukraina-vastast agressioonisõda ning rikub jämedalt rahvusvahelist õigust ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtteid“.

93

Lisaks, nagu on märgitud määruse 2023/1215 põhjenduses 2, võttis nõukogu vastu otsuse 2023/1218, millega kehtestati kriteerium i, „vastusena Venemaa [Föderatsiooni] korraldatud infosõjale Ukraina vastu suunatud agressioonisõja elluviimiseks“.

94

Venemaa Föderatsiooni Ukraina-vastases agressioonisõjas teabega manipuleerimise rolli tõendavad paljud teises tõendite toimikus sisalduvad dokumendid ja ajakirjandusartiklid. Seda rolli on rõhutatud ka mitmes kostja vastusele lisatud aruandes, sealhulgas 2. veebruaril 2023 avaldatud 2022. aasta aruandes Euroopa välisteenistuse tegevuse kohta välismaise teabega manipuleerimise ja sekkumise vastu võitlemisel, Euroopa välisteenistuse 2023. aasta veebruari esimeses aruandes välisriigi teabega manipuleerimise ja sekkumise ohtude kohta ning Euroopa välisteenistuse ja Euroopa Liidu Küberturvalisuse Ameti (ENISA) 2022. aasta detsembri aruandes „Foreign Information Manipulation and Interference (FIMI) ja Cybersecurity – Threat landscape“ (välismaise teabega manipuleerimine ja sekkumine ning küberjulgeolek – ohuhinnang).

95

Kuna propaganda ja desinformatsioonikampaaniad kahjustavad demokraatliku ühiskonna aluseid ja on kaasaegse sõjaarsenali lahutamatu osa, on kõnealused piiravad meetmed ka osa liidu poolt talle ELL artikli 3 lõigetega 1 ja 5 seatud eelkõige rahumeelsete eesmärkide taotlemisest (vt selle kohta 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu,T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 162).

96

Teisena tuleb märkida, et Venemaa julgeolekuteenistused juhivad Venemaa Föderatsiooni infosõda desinformatsioonikampaaniates internetis, eelkõige sotsiaalmeedia või küberrünnete kaudu.

97

Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et arvukad dokumendid, mis on esitatud kostja vastuse ja Madalmaade Kuningriigi menetlusse astuja seisukohtade lisas, tõendavad Venemaa julgeolekuteenistuste, eelkõige luureteenistuse (GRU), FSB ja välisluureteenistuse (SVR) osalemist väljaspool Venemaad läbiviidavates desinformatsiooni-, sekkumis- ja destabiliseerimisoperatsioonides. Samuti on mitmes teises tõendite toimikus sisalduvas dokumendis kirjeldatud, kuidas FSB on seotud Venemaa ametivõimude infosõjaga.

98

Teiselt poolt tõdes nõukogu otsuse 2023/1218 põhjenduses 5, et „IT-sektori ettevõt[ted pakuvad] Venemaa luurekogukonnale elutähtsat tehnoloogiat ja tarkvara“ ning et neil ettevõtetel on FSB litsents või eriotstarbeline relvade ja sõjalise varustuse litsents.

99

Sellega seoses tõendavad arvukad nõukogu ja Madalmaade Kuningriigi esitatud dokumendid, et infosõjas abistavad Venemaa julgeolekuteenistusi tema tegevuse läbiviimisel Venemaa eraettevõtted, kes tegutsevad IT-sektoris, nimelt informaatika ja küberturvalisuse sektoris. Näiteks näitavad need dokumendid, et selle sektori ettevõtted tegelevad Venemaa julgeolekuteenistuste jaoks teadus- ja arendustegevusega või pakuvad neile tehnoloogilisi vahendeid ja värbamisabi.

100

Tuleb märkida, et hageja piirdub kostja vastuse kahe lisa vaidlustamisega, väites, et nendest ei piisa, et tõendada, et ühelt poolt pakuvad Venemaa informaatikaettevõtted Venemaa julgeolekuteenistustele teadus- ja arendustuge ning teiselt poolt korraldavad konkursse ja konverentse, et hõlbustada töötajate värbamist nendesse teenistustesse.

101

Tuleb aga sarnaselt nõukoguga tõdeda, et nende kahe lisa sisu kinnitavad arvukad muud tõendid, mis on esitatud kostja vastuse ja Madalmaade menetlusse astuja seisukohtade lisas ning mida hageja ei ole vaidlustanud. Hageja märkis kohtuistungil ka, et teatavad Venemaa IT-sektori ettevõtted abistavad Venemaa julgeolekuteenistusi.

102

Nõukogu võis seega õiguspäraselt tugineda nendele tõenditele, et kinnitada seose olemasolu Venemaa IT-sektori ja Venemaa julgeolekuteenistuste vahel.

103

Nii piirab kriteerium i osas, milles see puudutab Venemaa IT-sektoris tegutsevaid juriidilisi isikuid, üksusi või asutusi, kellel on FSB litsents või relvade ja sõjalise varustuse litsents, vahendeid, mis Venemaa Föderatsiooni valitsusel on oma infosõja elluviimiseks, kuivõrd need Venemaa julgeolekuteenistustega seotud juriidilised isikud, üksused või asutused soodustavad otseselt või kaudselt valitsuse suutlikkust ellu viia Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustavat tegevust ja poliitikat.

104

Sellest järeldub, et kriteerium i vastab sidusalt taotletavale eesmärgile suurendada survet Venemaa ametivõimudele ning seda ei saa pidada selle eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatuks eespool punktis 91 viidatud kohtupraktika tähenduses.

105

Lisaks leidis nõukogu just Ukraina olukorra püsimise või isegi halvenemise tõttu, et ta peab laiendama nende isikute ringi, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, kehtestades kriteeriumi i, et suurendada survet Venemaa Föderatsiooni valitsusele, piirates selle suutlikkust pidada infosõda. Niisugusest toimimisviisist, mis põhineb õiguste astmelisel riivel sõltuvalt meetmete tõhususest, tuleneb, et meetmete proportsionaalsus on tõendatud (vt analoogia alusel 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 126; 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Almaz-Antey Air and Space Defence vs. nõukogu, T‑255/15, ei avaldata, EU:T:2017:25, punkt 104, ja 20. novembri 2024. aasta kohtuotsus Uss vs. nõukogu, T‑571/23, ei avaldata, EU:T:2024:839, punkt 78).

106

Kriteerium i on vajalik selleks, et suurendada survet Venemaa ametivõimudele, et nad lõpetaksid Ukrainat destabiliseeriva tegevuse ja poliitika, mida viiakse ellu muu hulgas infosõja kaudu, ning sõjalise agressiooni Ukrainas. Seega ei ole kriteerium i taotletavate eesmärkide suhtes ilmselgelt ebaproportsionaalne.

107

Hageja argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

108

Hageja väidab, et kriteeriumi i saab pidada proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas olevaks üksnes siis, kui seda tõlgendada lähtuvalt otsuse 2023/1218 põhjenduses 5 ja määruse 2023/1215 põhjenduses 2 ette nähtud eesmärkidest, mis õigustasid selle kriteeriumi kehtestamist. Kriteeriumi i ja nende eesmärkide vahelise piisava seose olemasolu eeldab esiteks selle tõendamist, et IT-sektoris tegutsevatel üksustel on FSB litsents, mis võimaldab töödelda riigisaladuse tasemega teavet, või relvade ja sõjalise varustuse litsents, ning teiseks selle tõendamist, et nad arendavad tehnoloogiat ja tarkvara „Vene luurekogukonna“ jaoks ning et nende tegevus hõlmab osalemist Venemaa Föderatsiooni infosõjas.

109

Esimesena väidab hageja, et kriteeriumi i tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab üksnes üksusi, kes tegelikult Venemaa Föderatsiooni infosõjas osalevad.

110

Ühelt poolt tuleb asuda seisukohale, et kui tõlgendada kriteeriumi i nii, et see on kohaldatav üksnes üksustele, kes tegelikult arendavad Venemaa julgeolekuteenistuste jaoks tehnoloogiaid või osalevad infosõjas, kaotaks see igasuguse soovitava toime.

111

Sellega seoses on oluline märkida, et Venemaa Föderatsiooni ja Ukraina vaheline konfliktiolukord muudab praktikas eriti keeruliseks ligipääsu teatavatele allikatele, sõnaselge viitamise teatud teabe esmasele allikale ning võimalike tunnistuste kogumise isikutelt, kes on nõus end identifitseerima. Sellest tulenevad uurimisraskused võivad seega aidata kaasa täpsete tõendite ja objektiivse teabe esitamise takistamisele (vt 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 116 ja seal viidatud kohtupraktika; 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Tokareva vs. nõukogu,T‑744/22, EU:T:2024:608, punkt 60).

112

Venemaa IT-sektori ettevõtete koostöö Venemaa julgeolekuteenistustega desinformatsioonikampaaniate läbiviimisel on aga oma olemuselt salajane. Seetõttu on nõukogul praktikas äärmiselt raske või isegi võimatu sellist koostööd tõendada.

113

Sellega seoses märkis Euroopa välisteenistus teises tõendite toimikus, mis koosneb kriteeriumi i kehtestamise toetuseks koostatud Euroopa välisteenistuse töödokumendist, et võttes arvesse, et FSB litsentsi või relvade ja sõjalise varustuse litsentsi omavate üksuste tegevus on salajane, on „kättesaadav open-source-teave sageli ebapiisav, et neid äriühinguid Venemaa luureteenistustega otse siduda, välja arvatud ainus üldsusele kättesaadav dokument, mis kinnitab, et nendel äriühingutel on [selline] litsents“.

114

Teiselt poolt tuleb meenutada, et kriteeriumi i alusel võetud piiravate meetmete eesmärk on suurendada survet Venemaa Föderatsioonile, piirates selle suutlikkust pidada infosõda, mis on tema Ukraina-vastase agressioonisõja lahutamatu osa.

115

Selleks hõlmab kriteerium i objektiivselt IT-sektoris tegutsevaid üksusi, kes küll ei ole otseselt seotud Venemaa Föderatsiooni infosõjaga, kuid võivad seda siiski soodustada, pakkudes Venemaa julgeolekuteenistustele tehnoloogilisi vahendeid, mis võimaldavad neil jätkata oma desinformatsioonikampaaniaid.

116

Nõukogu ulatusliku kaalutlusõiguse raames võis ta õiguspäraselt leida, et kriteeriumi i kehtestamine võimaldas saavutada eesmärki suurendada survet Venemaa Föderatsiooni valitsusele, kuna see kriteerium kahjustab nende üksuste võimet toetada Venemaa julgeolekuteenistusi ja seega piirata viimati nimetatute suutlikkust pidada infosõda.

117

Sellega seoses ei ole nõukogu kohustatud tõendama, et piiravatel meetmetel on selline toime, vaid üksnes seda, et neil võib olla selline toime (vt selle kohta 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus VTB Bank vs. nõukogu, C‑729/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:499, punkt 66, ja 20. novembri 2024. aasta kohtuotsus Uss vs. nõukogu, T‑571/23, ei avaldata, EU:T:2024:839, punkt 83).

118

Sellest järeldub, et kriteerium i ei ole osas, milles see ei kohusta nõukogu tõendama asjaomase üksuse tegelikku osalemist infosõjas, otsuse 2023/1218 ja määruse 2023/1215 eesmärgi seisukohast ilmselgelt sobimatu ning seda ei saa seega pidada ebaproportsionaalseks.

119

Teisena väidab hageja, et kriteeriumile i nõukogu antud tõlgendus on ebaproportsionaalne, kuna see eeldab seost ühelt poolt asjaomaste üksuste ja teiselt poolt Vene julgeolekuteenistuste või infosõja vahel, tuginedes FSB litsentsi omamisele.

120

Esiteks tuleb tagasi lükata hageja argument, et kriteeriumile i nõukogu antud tõlgendus on ebaproportsionaalne, kuna FSB litsentsi omamine ei eelda, et selle omanik arendab tehnoloogiaid Vene julgeolekuteenistuste jaoks või et ta osaleb infosõjas.

121

Nimelt, nagu on märgitud eespool punktis 118, ei saa asjaolu, et kriteerium i ei nõua asjaomase üksuse tegelikku osalemist infosõjas, pidada otsuse 2023/1218 ja määruse 2023/1215 eesmärgi seisukohast ebaproportsionaalseks.

122

Selles osas ei ole seega asjakohane hageja poolt repliigi lisas C.5 esitatud eksperdiarvamuses sisalduv kinnitus, mille kohaselt igat liiki litsentside, sealhulgas riigisaladuse litsentside omamine ei tähenda mingit aktiivset tööd salateenistuste või FSBga ega aktiivset osalemist infosõjas.

123

Lisaks tuleb tõdeda, et repliigi lisas esitatud eksperdiaruande koostas üks Venemaa advokaadibüroo hageja palvel.

124

Ent väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhineb liidu kohtu tegevus tõendite vabal hindamisel ning ainus tõendite väärtuse hindamise kriteerium on nende usaldusväärsus. Dokumendi tõendusjõu hindamiseks tuleb kõigepealt teha kindlaks selle sisu tõepärasus, võttes eriti arvesse dokumendi päritolu, koostamise asjaolusid, adressaati ja seda, kas dokumendi sisu arvestades näib see mõistlik ja usaldusväärne (vt 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Tokareva vs. nõukogu,T‑744/22, EU:T:2024:608, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

125

Seega tuleb sarnaselt nõukoguga asuda seisukohale, et kuna see eksperdiaruanne koostati hageja kaitseks käesolevas menetluses, on sellel piiratud tõendusjõud (vt analoogia alusel 21. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Klyuyev vs. nõukogu,T‑731/15, EU:T:2018:90, punkt 124).

126

Veel tuleb meenutada, et Venemaa IT-sektori üksustel peab tegutsemiseks olema FSB litsents, millele hageja vastu ei vaidle.

127

Nõukogu märgib, et arvestades eesmärki piirata Venemaa julgeolekuteenistuste suutlikkust pidada infosõda, peab kriteerium i hõlmama Venemaa IT-sektori üksusi, kellel on FSB litsents ja kes kas töötavad Venemaa julgeolekuteenistustega või sõltuvad FSBst, kes võib neid mobiliseerida, et toetada nende teenistuste tegevust, eelkõige desinformatsioonikampaaniate läbiviimiseks.

128

Tuleb märkida, et Venemaa Föderatsiooni infosõja kontekstis on oluline asjaolu, et Venemaa IT-sektori ettevõtetele väljastab litsentse FSB, mis on luureteenistus. Sellega seoses annavad mitu kostja vastuse lisas esitatud dokumenti, millele hageja vastu ei vaidle, tunnistust FSB võimest mobiliseerida enda abistamiseks Venemaa IT-ettevõtteid. Näiteks aruanne „Kapersky and Beyond. Understanding Russia’s Approach to Cyber-Enabled Economic Warfare“ (Kapersky ja muu. Mõistmaks Venemaa lähenemisviisi majanduslikule kübersõjale), mille avaldas 2018. aasta juunis Foundation for Defense of Democracies ja mis on esitatud kostja vastuse lisas B.18, selgitab muu hulgas, et „FSB võib nõuda mis tahes liiki telekommunikatsioonisektoris tegutsevalt Venemaa üksuselt enda abistamist oma tegevuses“.

129

Lisaks on 25. juunil 2018 veebisaidil thecypherbrief.com avaldatud aruandes „Don’t Underestimate Economic Side of Russia’s Cyber Warfare“ (ärge alahinnake Vene kübersõja majanduslikku külge), mis on esitatud kostja vastuse lisas B.25, märgitud, et „[e]i ole juhus, kui Venemaa seadusega on krüpteerimistegevuse litsentse väljastava asutusena määratud [FSB]“, ja „infosüsteeme, telekommunikatsiooni ja krüpteerimist reguleerivad õigusnormid annavad Kremlile ja tema julgeolekuteenistustele vahendid oma võimu tugevdamiseks riigisiseselt ja agressiivse tegevuse läbiviimiseks välismaal“.

130

Samuti artikkel „This $500 million russian cyber mogul planned to take his company public – Then America accused it of hacking for Putin’s Spies“ (500 miljoni Ameerika Ühendriikide dollari suurune Vene IT-sektori magnaat kavatses viia oma äriühingu börsile – siis süüdistasid Ameerika Ühendriigid teda Putini spioonide heaks häkkimises), mis avaldati 18. augustil 2021 veebisaidil forbes.com ja mis on esitatud Madalmaade Kuningriigi menetlusse astuja seisukohtade lisas N.1, on märgitud, et „Vene küberettevõtetel ei ole muud valikut kui täita valitsuse ja julgeolekuaparaadi korraldusi“ ning et „[s]ellel alal ei ole võimalik töötada ilma Venemaa julgeolekuteenistustega suhteid säilitamata“.

131

Seega tuleb asuda seisukohale, et kuna Venemaa IT-sektori üksused sõltuvad oma tegevuses FSBst, on FSB-l seetõttu survevahend, mis võimaldab neid mobiliseerida, et abistada Venemaa julgeolekuteenistusi, muu hulgas infosõja pidamisel.

132

Hageja väidab repliigi lisas C.5 esitatud eksperdiaruandele tuginedes, et litsentside andmise tingimused ei luba FSB-l panna IT-ettevõtetele kohustust temaga koostööd teha või teda abistada.

133

Tuleb aga märkida, et nõukogu ei ole väitnud, et on olemas õiguslik kohustus, mis võimaldab FSB-l kohustada Vene IT-ettevõtteid, kellel peab olema litsents, temaga koostööd tegema. Nõukogu tugines FSB võimalusele neid ettevõtteid survestada, võttes arvesse Venemaa IT-sektori ja julgeolekuteenistuste seost ning sõltuvussuhet, mis tuleneb selle sektori ettevõtete kohustusest omada tegutsemiseks FSB litsentsi.

134

Lisaks märgib nõukogu, et nende ettevõtete sõltuvust Venemaa turust ja valitsusest suurendab ka asjaolu, et nad kasutavad Venemaa oma krüptovahendite jaoks standardeid, mis on välismaal kahtlased ja mis muudavad need välisturgudel ebausaldusväärseks. Nõukogu sõnul on Venemaa IT-ettevõtted seega maailmaturust isoleeritud, mis muudab nad veelgi rohkem sõltuvaks Venemaa turust ja valitsusest.

135

Sellega seoses tugines nõukogu eelkõige veebisaidil coindesk.com 14. septembril 2021 avaldatud artiklile „Russia’s FSB Is Making Life Harder for Blockchain“ (Venemaa FSB muudab plokiahelate elu raskemaks), mis on esitatud kostja vastuse lisas B.26. Selles artiklis märgitakse, et Venemaa ettevõtted, kes kasutavad plokiahela (blockchain) tehnoloogiat, on kohustatud saama FSB-lt oma krüptovahenditele sertifikaadi ja kasutama krüptovahendite suhtes kohaldatavaid Venemaa standardeid, mida peetakse välismaal kahtlaseks.

136

Hageja piirdub väitega, et see lisa puudutab vaid väga spetsiifilist sektorit, nimelt sektorit, kus kasutatakse plokiahela tehnoloogiat.

137

See argument ei sea aga kahtluse alla selle lisa asjakohasust, kuna see on näide sellest, et Venemaa IT-ettevõtted, kes kasutavad krüpteerimisvahendeid, sõltuvad Venemaa ametivõimudest ja eelkõige FSBst.

138

Teiseks väidab hageja, et 28st 4. tüübi litsentsist, mis on väljastatud määruse 313 alusel krüpteerimisega seotud tegevuste jaoks, võimaldab vaid üks arendada krüpteerimisvahendeid. Ta väidab, et selleks, et kriteerium i oleks kooskõlas otsuse 2023/1218 põhjenduses 5 ja määruse 2023/1215 põhjenduses 2 nimetatud eesmärgiga, peaks see hõlmama üksnes Venemaa IT-sektori ettevõtteid, kellel on selline litsents, kuna ainult nemad saavad pakkuda krüpteerimistarkvara Venemaa julgeolekuteenistustele.

139

Sellega seoses tuleb meenutada, et kriteeriumi i eesmärk on piirata Venemaa julgeolekuteenistuste suutlikkust pidada infosõda, võttes piiravaid meetmeid IT-sektori ettevõtete suhtes, kes võivad neid abistada. Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei piirdu see abi aga krüpteerimistarkvara pakkumisega, vaid puudutab ka muude tehnoloogiliste või tehniliste vahendite pakkumist.

140

Hageja ei selgita aga, miks IT-sektori ettevõte, kellel on määruse 313 alusel 4. tüübi litsents, mis lubab tal näiteks arendada või toota krüpteerimisvahendeid kasutavaid IT- või telekommunikatsioonisüsteeme või kaasajastada, monteerida, paigaldada, reguleerida või parandada krüpteerimisvahendeid, ei ole võimeline aitama Vene julgeolekuteenistusi infosõja läbiviimisel.

141

Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei sõltu FSB suutlikkus avaldada survet Venemaa IT-sektori üksustele sellest, mis liiki litsents neil on.

142

Hageja selgitused FSB väljastatud eri liiki litsentside kohta ning vahetegemise kohta krüpteerimistegevust puudutavate 4. tüüpi litsentside ja riigisaladuse litsentside vahel ei ole seega asjakohased. Sama kehtib repliigile lisatud eksperdiarvamuses esitatud arutluskäigu kohta, mille kohaselt ei väljastata FSB litsentse temaga koostöö tegemise eesmärgil.

143

Sellest tuleneb, et kriteeriumis i ette nähtud tingimus, mis puudutab FSB litsentsi või relvade ja sõjalise varustuse litsentsi omamist, kuivõrd see võimaldab hõlmata mitte ainult Venemaa IT-sektori üksusi, kes tegelikult infosõjas osalevad, vaid ka neid üksusi, keda Venemaa julgeolekuteenistused võivad kasutada enda abistamiseks, on sobiv ja vajalik, et saavutada selle kriteeriumiga taotletav eesmärk, mida on meenutatud eespool punktis 114 ja milleks on piirata Venemaa Föderatsiooni suutlikkust infosõda pidada.

144

Seega tuleb teine etteheide tagasi lükata.

145

Hageja väidab, et kõigi Vene IT-ettevõtete karistamine põhjusel, et nad on kohustatud omama oma tegevusalal tegutsemiseks FSB litsentsi, riivab ebaproportsionaalselt harta artiklis 16 sätestatud ettevõtlusvabadust.

146

Harta artiklis 16 on sätestatud, et „[e]ttevõtlusvabadust tunnustatakse liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt“.

147

Kohtupraktika kohaselt ei kujuta ettevõtlusvabadus nagu muud põhiõigused endast absoluutset õigust ja selle teostamisele võib kehtestada piiranguid, mis on õigustatud liidu taotletavate üldist huvi teenivate eesmärkidega, tingimusel et need piirangud vastavad tegelikult neile üldist huvi teenivatele eesmärkidele ega kujuta endast taotletava eesmärgi seisukohast ülemäärast ja talumatut sekkumist, mis kahjustaks sel moel tagatud õiguste olemust (vt 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika; 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu,T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 220).

148

Euroopa Kohus on leidnud muu hulgas, et arvestades harta artikli 16 sõnastust, mis eristub harta II jaotises sätestatud muude põhivabaduste omast, kuid on samas sarnane harta IV jaotise teatud sätete sõnastusega, võib ettevõtlusvabaduse suhtes olla lubatud lai valik avaliku võimu sekkumisi, millega võidaks üldistes huvides kehtestada piirangud majandustegevusele (vt 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika).

149

Piiravad meetmed mõjutavad oma olemusest tulenevalt eeskätt kutsetegevusega tegelemise vabadust, tekitades nii kahju isikutele, kes ei ole mingil moel vastutavad sanktsioonide kehtestamise põhjustanud olukorra eest. Seda enam on piiravatel meetmetel selline mõju üksustele, kellele need on suunatud (vt 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 149 ja seal viidatud kohtupraktika; 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu,T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 221).

150

Kuigi on tõsi, et piiravad meetmed, mis põhinevad niisugusel kriteeriumil, nagu on kõne all käesolevas asjas, piiravad vaieldamatult õigusi, mis hagejal on harta artikli 16 alusel, võib ettevõtlusvabadust, millele hageja tugineb, siiski harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimustel piirata. Seoses sellega olgu meenutatud, et harta artikli 52 lõige 1 näeb esiteks ette, et „[h]artaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust“, ja teiseks, et „[p]roportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi“. Niisiis peab kõnealuste põhiõiguste kasutamise piirang vastama kolmele tingimusele, et olla kooskõlas liidu õigusega. Esiteks peab piirang olema ette nähtud seadusega. Teisisõnu peab asjaomasel meetmel olema seaduslik alus. Teiseks peab piirang vastama liidu poolt sellisena tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile. Kolmandaks ei tohi piirang olla ülemäärane. Ühelt poolt peab piirang olema taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik ning sellega proportsionaalne. Teiselt poolt ei tohi riivata asjaomase õiguse või vabaduse „olemust“, see tähendab selle sisu (vt selle kohta analoogia alusel 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Gazprom Neft vs. nõukogu,T‑735/14 ja T‑799/14, EU:T:2018:548, punktid 160–163 ja seal viidatud kohtupraktika).

151

Tuleb tõdeda, et käesolevas asjas on need kolm nõuet täidetud.

152

Esiteks, kuna piiravate meetmete võtmine kriteeriumi i alusel on ette nähtud otsuse 2014/145 ja määruse nr 269/2014 asjakohaste sätetega, on ettevõtlusvabaduse piirang, mis tuleneb selle kriteeriumi kohaldamisest, ette nähtud seadusega.

153

Teiseks tuleb meenutada, et kriteerium i vastab liidu poolt sellisena tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile, mis õigustab selliseid piiranguid. Selle kriteeriumi eesmärk on suurendada survet Venemaa Föderatsioonile, võideldes Venemaa Föderatsiooni poolt Ukraina-vastase agressioonisõja toetuseks korraldatud infosõja vastu, ning piirata Venemaa julgeolekuteenistuste suutlikkust korraldada desinformatsioonikampaaniaid, võttes sihtmärgiks üksused, kes võivad nendega koostööd teha. Seda silmas pidades on kriteerium i kooskõlas Ukraina territoriaalse terviklikkuse, suveräänsuse ja sõltumatuse kaitse ning Ukraina kriisi rahumeelse lahendamise edendamise eesmärkidega, mis on osa laiemast eesmärgist säilitada rahu ja rahvusvaheline julgeolek kooskõlas ELL artiklis 21 sätestatud liidu välistegevuse eesmärkidega ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärkide ja põhimõtetega, mis õigustavad isegi märkimisväärseid negatiivseid tagajärgi teatavatele ettevõtjatele (vt selle kohta 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 150; 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Vnesheconombank vs. nõukogu, C‑731/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:500, punkt 87, ja 29. mai 2024. aasta kohtuotsus Vinokurov vs. nõukogu, T‑302/22, ei avaldata, EU:T:2024:325, punkt 197). Seega on kriteerium i osa liidu rahumeelsest reaktsioonist – tema käsutuses olevate rahumeelsete vahenditega ja ELL artikli 3 lõikes 5 sätestatud eesmärkide saavutamiseks – agressioonile, mis on toime pandud ÜRO põhikirja artikli 2 lõiget 4 rikkudes, ja järelikult rahvusvahelisest õigusest tulenevate erga omnes-kohustuste rikkumisele (vt selle kohta analoogia alusel 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu,T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 164).

154

Kolmandaks, arvestades nende eesmärkide ülimat tähtsust, võis nõukogu oma kaalutlusõiguse piire ületamata asuda seisukohale, et kriteeriumi i kohaldamisest tulenevad ettevõtlusvabaduse riived olid sobivad ja vajalikud, et suurendada survet Venemaa Föderatsioonile. Järelikult ei saa sellist riivet pidada taotletavaid eesmärke silmas pidades ülemääraseks ja lubamatuks sekkumiseks, mis kahjustab selle kriteeriumiga hõlmatud üksuste ettevõtlusvabaduse olemust ennast. Nimelt ei takista need meetmed Venemaa IT-sektori ettevõtetel oma äritegevusega tegeleda.

155

Seega ei saa kriteeriumi i pidada ettevõtlusvabadust ebaproportsionaalselt riivavaks.

156

Järelikult tuleb kolmas etteheide ja seega esimene väide tervikuna tagasi lükata.

157

Hageja väidab hagiavalduses ja esimeses muutmisavalduses, et tema nime kõnealustesse loeteludesse kandmist õigustav põhjendus, mis on esitatud esialgsetes aktides ning esimestes ja teistes loeteludesse jätmise aktides, ei ole piisavalt täpne ja konkreetne, kuna see piirdub loetellu kandmise kriteeriumi kordamisega ega sisalda mingit teavet, mis oleks seotud tema isikliku olukorraga. Nõukogu piirdus üldise ja stereotüüpse põhjendusega, mis on ühine kõigile äriühingutele peale ühe, kelle nimed kanti kõnealustesse loeteludesse kriteeriumi i alusel.

158

Esiteks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, mida on kinnitatud harta artiklis 47, nõuab, et huvitatud isik saaks tutvuda tema suhtes tehtud otsuse põhjendustega kas otsuse enda lugemise teel või tema taotluse korral nende põhjenduste teatavaks saamise teel (vt 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi,C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Sberbank of Russia vs. nõukogu,T‑732/14, EU:T:2018:541, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).

159

Teiseks tuleneb samuti väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artikliga 296 nõutavatest põhjendustest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetmete põhjuseid, et hinnata nende põhjendatust, ja pädeval kohtul teostada kontrolli (vt 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba,C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK,C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika; 4. septembri 2024. aasta kohtuotsus Shamalov vs. nõukogu, T‑651/22, ei avaldata, EU:T:2024:576, punkt 37).

160

ELTL artikliga 296 nõutavad põhjendused peavad olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvestada juhtumi asjaolusid, nimelt akti sisu, põhjenduste laadi ja selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Eelkõige ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust ei tule hinnata mitte ainult nende sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Järelikult on huve kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud puudutatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba,C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punktid 53 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika; 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 122, ja 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 64).

161

Kohtupraktikas on lisaks täpsustatud, et piiravaid meetmeid kehtestava nõukogu akti põhjendusest ei pea selguma mitte ainult selle meetme õiguslik alus, vaid selles tuleb määratleda ka spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes nõukogu on oma kaalutlusõigust kasutades asunud seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb sellist meedet kohaldada (vt 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu,T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika; 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 66).

162

Rahaliste vahendite külmutamise meetme põhjendus ei saa põhimõtteliselt seisneda üksnes üldises ja stereotüüpses sõnastuses, vaid selles peavad vastupidi olema ära näidatud spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, miks nõukogu leiab, et asjasse puutuvad õigusnormid on asjaomase isiku suhtes kohaldatavad (vt 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu,T‑346/14, EU:T:2016:497, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika; 30. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu,T‑290/17, EU:T:2019:37, punkt 47).

163

Lisaks tuleb märkida, et ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustus on vorminõue, mida tuleb eristada küsimusest, kas põhjendused on põhjendatud, mis kuulub vaidlustatud akti sisulise õiguspärasuse hindamise valdkonda. Otsuse põhjendamine seisneb nimelt otsuse aluseks olevate kaalutluste formaalses esituses. Kui neis põhjendustes on tehtud viga, siis mõjutab see otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga otsuse põhjendatust, mis võib olla piisav ka vääraid põhjendusi esitades. Sellest järeldub, et õigusakti sisulise põhjendatuse vaidlustamiseks esitatud väited ja argumendid on põhjendamatusele või põhjenduse ebapiisavusele rajaneva väite raames asjakohatud (vt 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Ipatau vs. nõukogu,C‑535/14 P, EU:C:2015:407, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 30. novembri 2022. aasta kohtuotsus PKK vs. nõukogu, T‑316/14 RENV ja T‑148/19, EU:T:2022:727, punkt 234 ja seal viidatud kohtupraktika).

164

Kõigepealt tuleb märkida, et hageja repliigis esitatud argumendid, mille eesmärk on vaidlustada põhjenduste faktiline õigsus, puudutavad tegelikult loeteludesse kandmise põhjenduse põhjendatuse küsimust. Järelikult tuleb need argumendid käesoleva väite raames asjakohatuse tõttu tagasi lükata ja neid analüüsitakse kolmanda väite raames.

165

Esimesena tuleb sarnaselt nõukoguga märkida, et hageja ei väida, et tal ei olnud võimalik mõista, miks tema nimi kanti esialgsetesse aktidesse ning esimestesse ja teistesse loeteludesse jätmise aktidesse.

166

Teisena ei väida hageja, et ta ei olnud teadlik nende aktide vastuvõtmise kontekstist ja eesmärkidest, mida nendega sooviti saavutada, see tähendab – nagu nähtub otsuse 2023/1218 ja määruse 2023/1215 põhjendustest – suurendada survet Venemaa Föderatsioonile, võttes vastu piiravad meetmed vastusena infosõjale, mida Venemaa pidas Ukraina-vastase agressioonisõja toetuseks.

167

Kolmandana tuleneb esialgsetes aktides ning esimestes ja teisestes loeteludesse jätmise aktides esitatud ja eespool punktis 8 viidatud põhjenduse sõnastusest piisavalt selgelt, et nõukogu kandis ja jättis hageja nime kõnealustesse loeteludesse kriteeriumi i alusel, millele hageja vastu ei vaidle.

168

Sellega seoses tuleb vastupidi hageja väidetele märkida, et nõukogu ei piirdunud selles põhjenduses kriteeriumi i pealkirja kordamisega. Nimelt on andmed, mille kohaselt hageja on Venemaa IT-sektoris tegutsev üksus, kellel on FSB litsents, hageja individuaalset olukorda puudutav teave.

169

Neljandana, mis puudutab põhjenduse väidetavat stereotüüpsust, siis tuleb märkida, et kuigi esialgsetes aktides ning esimestes ja teistes loeteludesse jätmise aktides esitatud põhjenduses sisalduvad kaalutlused on samad, mille alusel kohaldati piiravaid meetmeid teiste kõnealustes loeteludes nimetatud isikute suhtes, on nende eesmärk siiski kirjeldada konkreetset olukorda, milles on hageja, kellel on sarnaselt teiste Venemaa IT-sektori üksustega FSB litsents (vt selle kohta analoogia alusel 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu,T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 115; 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Yanukovych vs. nõukogu,T‑346/14, EU:T:2016:497, punkt 82, ja 30. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Stavytskyi vs. nõukogu,T‑290/17, EU:T:2019:37, punkt 56).

170

Seega, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei tähenda asjaolu, et kriteeriumi i tingimustele vastavate teiste üksuste nimed kanti kõnealustesse loeteludesse analoogsetel põhjustel, mis olid esitatud tema nime nendesse kandmiseks, seda, et esialgsete aktide ning esimeste ja teiste loeteludesse jätmise aktide põhjendused ei puuduta ka tema olukorda.

171

Seega tuleneb esialgsete aktide ning esimeste ja teiste loeteludesse jätmise aktide põhjendustest, et spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, mille tõttu nõukogu kandis ja jättis hageja nime kõnealustesse loeteludesse, on esitatud piisavalt selgelt ja täpselt, et hageja saaks neist aru ja Üldkohus saaks teostada selles osas oma kontrolli.

172

Sellest tulenevalt tuleb teine väide tagasi lükata.

173

Kõigepealt tuleb märkida, et kolmandat väidet tuleb käsitada nii, et see puudutab hindamisvigu, mitte ilmseid hindamisvigu. Kuigi on tõsi, et nõukogul on teatav kaalutlusõigus, et juhtumipõhiselt kindlaks teha, kas õiguslikud kriteeriumid, millel kõnealused piiravad meetmed põhinevad, on täidetud, peavad liidu kohtud siiski tagama põhimõtteliselt täieliku kontrolli kõigi liidu õigusaktide seaduslikkuse üle (vt 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Tokareva vs. nõukogu,T‑744/22, EU:T:2024:608, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

174

Harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab samuti, et liidu kohus kontrolliks, kas piiravaid meetmeid vastu võtnud või kehtima jätnud otsus, mis puudutab asjaomast isikut või üksust isiklikult, põhineb arvestataval faktilisel alusel. See hõlmab otsuse aluseks olevates põhjendustes väidetud asjaolude kontrollimist, nii et kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjuste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid käsitleb küsimust, kas need põhjused või vähemalt üks neist, mida on peetud iseenesest selle otsuse argumenteerimiseks piisavaks, on tõendatud (vt 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu,C‑530/17 P, EU:C:2018:1031, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika; 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OTvs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Tokareva vs. nõukogu,T‑744/22, EU:T:2024:608, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

175

Niisuguse hinnangu andmisel ei tule tõendeid ja teavet analüüsida mitte eraldi võetuna, vaid seostatuna nende kontekstiga. Nimelt täidab nõukogu temal lasuva tõendamiskoormise, kui ta viitab liidu kohtus piisavalt konkreetsete, täpsete ja kokkulangevate kaudsete tõendite kogumile, mis tõendavad, et isik, kelle suhtes piiravat meedet kohaldatakse, vastas vaidlusaluste aktide vastuvõtmise kuupäeval kohaldatud kriteeriumis ette nähtud tingimustele (vt selle kohta 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Tokareva vs. nõukogu,T‑744/22, EU:T:2024:608, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

176

Liidu pädev asutus peab vaidlustamise korral tõendama puudutatud isiku või üksuse vastu kasutatud põhjuste põhjendatust, mitte ei pea vastupidi puudutatud isik ise tõendama nende põhjuste alusetust (vt 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Tokareva vs. nõukogu,T‑744/22, EU:T:2024:608, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

177

Isiku nime kõnealusesse loetellu jätmise põhjendamiseks ei ole nõukogul keelatud tugineda samadele tõenditele, mis õigustasid hageja nime algset kandmist, uuesti kandmist või viimast jätmist loetellu, tingimusel et esiteks ei ole loetellu kandmise põhjused muutunud ja teiseks ei ole kontekst muutunud selliselt, et need tõendid oleksid vananenud (vt 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 169 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29. mai 2024. aasta kohtuotsus Belavia vs. nõukogu,T‑116/22, EU:T:2024:334, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellega seoses hõlmab konteksti muutumine seda, et arvesse võetakse ühelt poolt olukorda riigis, mille suhtes piiravate meetmete süsteem on kehtestatud, ja puudutatud isiku konkreetset olukorda, ning teiselt poolt kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid ja eelkõige seda, et piiravate meetmete eesmärke ei ole saavutatud (vt 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Tokareva vs. nõukogu,T‑744/22, EU:T:2024:608, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

178

Lisaks tuleb rõhutada, et arvesse tuleb võtta kõnealuste meetmete konteksti ning tõendite taset, mida võib nõukogult nõuda, tuleb kohandada, kuna objektiivsete tõendite ja objektiivse teabe saamine on keeruline (vt 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Prigozhin vs. nõukogu, T‑723/20, ei avaldata, EU:T:2022:317, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. novembri 2024. aasta kohtuotsus Zubitskiy vs. nõukogu, T‑1074/23, ei avaldata, EU:T:2024:840, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

179

Kuna liidu asutustel ei ole pädevust kolmandates riikides uurimist läbi viia, peavad nad hindamisel tegelikult lähtuma üldsusele kättesaadavatest teabeallikatest, aruannetest, ajakirjandusartiklitest, salateenistuse aruannetest ja muudest samalaadsetest teabeallikatest (vt 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 115 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Tokareva vs. nõukogu,T‑744/22, EU:T:2024:608, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

180

Mis puudutab Ukraina olukorraga seotud üldist konteksti, siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud aktide vastuvõtmise kuupäeval oli olukord Ukrainas jätkuvalt tõsine. Samuti olid piiravad meetmed endiselt põhjendatud, arvestades kriteeriumi i kehtestamise eesmärki, milleks on suurendada survet Venemaa Föderatsioonile võitluses Venemaa Föderatsiooni poolt Ukraina-vastase agressioonisõja toetuseks korraldatud infosõja vastu (vt selle kohta analoogia alusel 20. novembri 2024. aasta kohtuotsus Uss vs. nõukogu, T‑571/23, ei avaldata, EU:T:2024:839, punktid 134 ja 135, ning 20. novembri 2024. aasta kohtuotsus Zubitskiy vs. nõukogu, T‑1074/23, ei avaldata, EU:T:2024:840, punktid 110 ja 111).

181

Mis puudutab hageja erilist olukorda, siis tuleb meenutada, et tema nime kandmine kõnealustesse loeteludesse kriteeriumi i alusel eeldab, et täidetud on kaks tingimust: esimene, et ta on Venemaa IT-sektoris tegutsev üksus, ja teine, et tal on FSB litsents.

182

Hageja väidab, et tema nime kandmine ja jätmine kõnealustesse loeteludesse põhineb põhjendamata ja ekslikel väidetel ning et nõukogu ei ole tõendanud, et ta kuulub kriteeriumi i kohaldamisalasse.

183

Hageja väidab, et teda nimetati esialgsetes aktides ja esimestes loeteludesse jätmise aktides juriidilise isiku või „juriidilise üksusena“ ning et valdusühinguna ei vasta ta kriteeriumis i ette nähtud tingimustele.

184

Kõigepealt tuleb meenutada, et esialgsetesse aktidesse ja esimestesse loeteludesse jätmise aktidesse on hageja kantud nime „Positive Group PJSC, teise nimega Positive technologies, teise nimega Gruppa Pozitiva“ all. Tema nime loeteludesse kandmise põhjenduses, mis on esitatud eespool punktis 8, on märgitud, et ta on „Venemaa IT-sektoris tegutsev üksus, kellel on FSB litsents […]“.

185

Sellest järeldub, et hageja on esialgsetesse aktidesse ja esimestesse loeteludesse jätmise aktidesse hõlmatud üksusena, keda on nimetatud kas tema nime või nimega Positive Technologies.

186

Sellega seoses tuleb märkida, et hageja esitab oma tegevuse tutvustamiseks hagiavalduse lisades A.13–A.22 ise väljavõtted Positive Technologiesi veebisaidilt ptsecurity.com, mida ta esitleb kui „enda“ veebisaiti.

187

Näiteks on hagiavalduse lisades A.13 ja A.14 märgitud, et „Positive Technologies on esimene ja ainus küberturvalisuse ettevõte Venemaal, mis on läinud Moskva börsile“.

188

Lisaks, nagu märgib nõukogu, tegid pärast esialgsete aktide vastuvõtmist 23. juunil 2023 ajakirjanduses avaldatud avalduse, mis on esitatud kostja vastuse lisas B.29, Positive Technologiesi esindajad ja selles on mainitud „[liidu] otsust kehtestada Positive Technologiesi suhtes sanktsioonid“. Hageja märgib aga, et ta on selle avalduse autor.

189

Sellega seoses tuleb märkida, et lisa B.29 sisaldab eri veebisaitidelt võetud 23. ja 24. juunil 2023 avaldatud nelja ajakirjandusartiklit, mis käsitlevad Positive Technologiesile kehtestatud sanktsioone ja milles on seda avaldust mainitud. Veebisaitidel rg.ru, xakep.ru ja MNIPA veebisaidil avaldatud artiklite kohaselt omistatakse avaldus Positive Technologiesile. Veebisaidil cnews.ru omistatakse avaldus hageja esindajatele.

190

Kohtuistungil selgitas hageja, et Positive Technologies on käibenimi, mis tähistab kogu kontserni, mille moodustavad tema kui valdusühing ja kõik tema tütarettevõtjad, ning et veebisaidi ptsecurity.com eesmärk oli tutvustada Positive Technologiesi kontserni kogu tegevust.

191

Tuleb asuda seisukohale, et esitledes veebisaiti ptsecurity.com kui „enda“ veebisaiti ja tehes Positive Technologiesi nimel avaldusi, tunnistab hageja kaudselt, kuid kindlalt, et üksuse Positive Technologies ja tema vahel ei ole mingit vahet.

192

Sellest järeldub, et esialgsetes aktides ja esimestes loeteludesse jätmise aktides nimetatud isik, kelle puhul tuleb tõendada, et ta vastab kriteeriumi i tingimustele, on hageja kui üksus, teise nimega Positive Technologies või Gruppa Pozitiva, mitte aga hageja kui äriühing või juriidiline isik.

193

Esimesena, mis puudutab kriteeriumis i ette nähtud esimest tingimust, siis tuleb märkida, et hageja ei vaidle vastu sellele, et ta tegutseb Venemaa IT-sektoris.

194

Sellega seoses tuleb märkida, et hagiavalduses esitleb hageja end nii, et ta tegutseb küberturvalisuse lahenduste pakkumise ja infoturbe valdkonnas ning pakub eelkõige ettevõtjatele tarkvaralahendusi ja -süsteeme pahatahtlike küberrünnete eest kaitsmiseks. Oma tegevuse selgitamiseks esitab ta hagiavalduse lisades A.13–A.22 väljavõtteid Positive Technologiesi veebisaidilt ptsecurity.com.

195

Hageja märgib hagiavalduses, et ta ei vaidlusta esimeses tõendite toimikus sisalduvate dokumentide nr 1 ja 6 õigsust – dokumendid, mis on väljavõtted ettevõtjate avalikest andmebaasidest –, kuid märgib, et need dokumendid ei ole asjakohased tema nime kandmisel kõnealustesse loeteludesse.

196

Esimeses tõendite toimikus olevast dokumendist nr 1, mis sisaldab ettevõtjate andmebaasist Ready Ratios pärit hagejat puudutavat teabelehekülge, nähtub aga, et hageja tegeleb peamiselt valdusühingu tegevusega. Selles dokumendis on märgitud, et ta tegeleb ka programmeerimise, IT-nõustamise, muu IT-tegevuse ja IT-teenustega ning andmebaaside ja teaberessursside loomise ja kasutamisega.

197

Lisaks näitab esimeses tõendite toimikus olev dokument nr 6, mis sisaldab hagejat puudutavat väljavõtet Venemaa äriühingute registrist Spark-Interfax, eelkõige seda, et hageja tegutseb Venemaa IT-sektoris.

198

Järelikult on need dokumendid osas, milles neis kirjeldatakse hageja tegevust, asjakohased, kuna need võimaldasid nõukogul tõendada, et ta on „Vene IT-sektoris tegutsev üksus“ ja et ta vastab kriteeriumi i esimesele tingimusele.

199

Seega tuleb tõdeda, et nõukogu on esimese tõendite toimiku põhjal piisavalt tõendanud, et esialgsete aktide ja esimeste loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmise kuupäeval oli hageja „Vene IT-sektoris tegutsev üksus“ ning et seetõttu vastas ta kriteeriumis i ette nähtud esimesele tingimusele.

200

Teisena, mis puudutab kriteeriumi i teist tingimust, siis väidab hageja, et ükski esimeses tõendite toimikus sisalduv dokument ei ole piisav tõendamaks, et tal on FSB litsents ning et ta arendab Venemaa julgeolekuteenistuste jaoks tehnoloogiat ja tarkvara, mis hõlbustab infosõda.

201

Tuleb märkida, et tõendamaks, et hageja täitis kriteeriumi i teise tingimuse, mis puudutab FSB litsentsi omamist, tugines nõukogu dokumendile nr 2, mis asub esimeses tõendite toimikus. See dokument on väljavõte PowerPointi esitlusest, mis on avaldatud veebisaidil ptsecurity.com, mida peetakse hageja ametlikuks veebisaidiks ja millel on näidatud Positive Technologiesi eri litsentsid, sealhulgas FSB litsents.

202

Hageja vaidlustab sisuliselt esimeses tõendite toimikus sisalduva dokumendi nr 2 tõendusliku väärtuse. Ta väidab, et see dokument, mis on vaevu loetav ja pärineb 2019. aastast, ei anna mingit teavet litsentsi liigi kohta, mis tal nõukogu sõnul on. Ta väidab, et igal juhul ei ole tal ühtegi FSB litsentsi.

203

Kõigepealt tuleb tõdeda, et esimesest tõendite toimikust nähtub, et kuigi dokument nr 2 kannab 2019. aasta kuupäeva, tutvus nõukogu sellega 13. veebruaril 2023. Hageja ei esita aga ühtegi argumenti, et väita, et veebisaidil ptsecurity.com kättesaadav teave oli aegunud kuupäeval, mil nõukogu sellega tutvus, see tähendab enne esialgsete aktide ja esimeste loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmist.

204

Seejärel tuleb märkida, et kuigi dokumendis nr 2 esitatud litsentside reproduktsioon on tõepoolest halva kvaliteediga, on veebisaidil ptsecurity.com siiski selgelt märgitud, et Positive Technologiesil on FSB litsents.

205

Kuna kriteerium i puudutab igasugust FSB väljastatud litsentsi, siis ei oma tähtsust asjaolu, et FSB litsentsi liik ei ole dokumendis nr 2 selgelt loetav.

206

Lõpuks tuleb märkida, et dokumendi nr 2 sisu kinnitavad veebisaidi ptsecurity.com väljavõtted, mis on esitatud kostja vastuse lisades B.27 ja B.28.

207

Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu akti õiguspärasuse hindamisel lähtuda akti vastuvõtmise ajal esinenud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest (vt 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Tokareva vs. nõukogu,T‑744/22, EU:T:2024:608, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

208

Lisaks, sisulise õiguspärasuse kontrolli, mida Üldkohus peab tegema, ei tule eelkõige piiravaid meetmeid puudutavates kohtuvaidlustes teha mitte ainult nende asjaolude alusel, mis on esitatud vaidlusaluste aktide põhjendustes, vaid ka nende asjaolude alusel, mida nõukogu esitab vaidlustamise korral Üldkohtule, et tõendada esitatud faktide sisulist põhjendatust (vt 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Tokareva vs. nõukogu,T‑744/22, EU:T:2024:608, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

209

Asjaolu, et isik, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, edastas tõendi kui süüst vabastava tõendi, ei takista, et seda võidakse kasutada tema vastu, et tõendada tema suhtes võetud piiravate meetmete aluseks olevate põhjenduste põhjendatust (vt 14. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Kim jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑533/15 ja T‑264/16, EU:T:2018:138, punkt 115 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Mordashova vs. nõukogu, T‑497/22, ei avaldata, EU:T:2024:604, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

210

Kostja vastuse lisa B.27 sisaldab veebisaidi ptsecurity.com 20. novembri 2014. aasta väljavõtet, mis kannab pealkirja „Positive Technologies received a license from the FSB, allowing work with Cryptographic protection tools“ (Positive Technologies sai FSB-lt litsentsi, mis võimaldab tal töötada krüptograafiliste turbevahenditega). Samas väljavõttes teatas Positive Technologies, et uuendatakse FSB litsentsi, mis oli väljastatud riigisaladust sisaldava teabe kasutamisega seotud tööde tegemiseks.

211

Kostja vastuse lisa B.28 sisaldab ka veebisaidi ptsecurity.com 2018. aasta väljavõtet, milles on loetletud Positive Technologiesi litsentsid ja sertifikaadid, mille hulgas on „Venemaa FSB litsents, et töötada krüptograafiliste turbevahenditega“ ja „Venemaa FSB luba teha tööd, kasutades riigisaladust sisaldavat teavet“, ning nende kahe litsentsi koopiad.

212

Repliigis väidab hageja, et veebisaidi ptsecurity.com väljavõtted, mille nõukogu esitas kostja vastuse lisades B.27 ja B.28, ei puuduta teda. Esiteks väidab ta, et 20. novembril 2014 avaldatud avaldus, mis sisaldub selle kostja vastuse lisas B.27, ei saa teda puudutada, kuna ta registreeriti ettevõtjana 27. septembril 2017. Teiseks ei ole selle dokumendi lisas B.28 esitatud litsentsidel märgitud registreerimisnumber ja maksukohustuslasena registreerimise number tema omad ning need litsentsid pärinevad 28. aprillist 2015 ja 10. novembrist 2014 ehk enne tema registrisse kandmise kuupäeva.

213

Tuleb tõdeda, et need hageja argumendid põhinevad ekslikul eeldusel, et ta on kantud kõnealustesse loeteludesse juriidilise isikuna.

214

Nimelt tuleb meenutada, et loeteludesse kandmise põhjendus puudutab hagejat, teise nimega Positive Technologies, kui üksust, mitte juriidilist isikut.

215

Sellest järeldub, et hageja juriidilise isikuna registrisse kandmise kuupäev ei ole asjakohane küsimuses, kas asjaomasel üksusel on litsents.

216

Lisaks tuleb märkida, et hageja tugineb oma tegevuse kirjeldamiseks hagiavalduse lisas A.14 esitatud veebisaidi ptsecurity.com väljavõttele, mis kannab 2023. aasta kuupäeva, ning märgib, et „nagu on märgitud [tema] veebisaidil: „[n]üüd juba 21 aasta jooksul on [tema] peamine eesmärk ennetada häkkimisi““. Lisaks nähtub sama veebisaidi väljavõttest „About Company“, mille Madalmaade Kuningriik esitas menetlusse astuja seisukohtade lisas N.7, et Positive Technologies asutati 2002. aastal.

217

Nii nähtub veebisaidi ptsecurity.com väljavõtetest, mis on esitatud kostja vastuse lisades B.27 ja B.28, et asjaomasel üksusel, st hagejal, teise nimega Positive Technologies, on FSB litsents.

218

Selleks et tõendada, et kostja vastuse lisas B.28 esitatud litsentsidel märgitud maksukohustuslasena registreerimise number ei ole tema oma, esitab hageja repliigi lisas C.15 nende litsentside koopiate tõlke.

219

Sellest tõlkest nähtub, et nendel litsentsidel olev maksukohustuslasena registreerimise number vastab Pozitiv Teknolodzhizi numbrile, nagu see on ka viimati nimetatut puudutavas andmebaasi Ready Ratios väljavõttes, mis on esitatud vasturepliigi lisas D.2. Kostja vastuse lisas B.28 on märgitud, et Pozitiv Teknolodzhizil on alates 10. novembrist 2014 FSB väljastatud litsents krüptograafiliste turbevahenditega töötamiseks ning alates 28. aprillist 2015 FSB poolt Moskva (Venemaa) linna ja piirkonna jaoks väljastatud litsents tööde tegemiseks, kasutades riigisaladust sisaldavat teavet.

220

Ent esiteks on esimeses tõendite toimikus sisalduv dokument nr 1 ettevõtjate andmebaasist Ready Ratios pärit hagejat puudutav teabelehekülg, mis kannab 13. veebruari 2023. aasta kuupäeva. Sellest dokumendist nähtub, et Pozitiv Teknolodzhiz on hageja tütarettevõtja ja neil on alates 6. augustist 2021 sama peadirektor.

221

Teiseks esitas nõukogu vasturepliigi lisas 15. märtsi 2024. aasta kuupäeva teabeleheküljed ettevõtjate andmebaasist Ready Ratios hageja ja Pozitiv Teknolodzhizi kohta, millest nähtub, et neil on sama peadirektor ning samuti sama aadress ja asutaja ning et viimane registreeriti 9. oktoobril 2007.

222

Kolmandaks nähtub hageja 2021. majandusaasta konsolideeritud finantsaruannetest ja 2023. aasta esimese kvartali hageja vahepealsetest konsolideeritud finantsaruannetest, mis on esitatud vasturepliigi lisas, et Pozitiv Teknolodzhiz on üks tema tütarettevõtjatest, mille kapitalis on tal 100% osalus.

223

Seega, nagu on märgitud eespool punktides 83–85, võis nõukogu – isegi kui Pozitiv Teknolodzhiz on hagejast õiguslikult eraldiseisev juriidiline isik – põhjendatult asuda seisukohale, et hageja avaldas sellele tütarettevõtjale otsustavat mõju ja et viimane ei olnud hagejast sõltumatu üksus.

224

Seega tuleb asuda seisukohale, nagu nähtub eespool punktist 86, et kriteeriumi i alusel hageja üksusena loeteludesse kandmise tingimused on täidetud, kuna on tõendatud, et tema tütarettevõtjal Pozitiv Teknolodzhiz on FSB litsents.

225

Sellest tuleneb, et asjaolu, et kostja vastuse lisades B.27 ja B.28 esitatud FSB litsentsidel esitatud maksukohustuslasena registreerimise number ei vasta hageja kui juriidilise isiku numbrile, ei oma tähtsust selle tuvastamisel, kas hageja kui üksus vastab kriteeriumi i alusel loeteludesse kandmise tingimustele.

226

Eeltoodust tuleneb, et nõukogu ei teinud hindamisviga, kui ta leidis, et hageja, teise nimega Positive Technologies, oli FSB litsentsi omav üksus.

227

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka muud hageja argumendid.

228

Esiteks tugineb hageja oma tegevjuhi avaldusele, et väita, et tal ei ole FSB litsentsi. Selles 12. septembri 2023. aasta avalduses kinnitab hageja tegevdirektor, et Positive Group PAO‑l, mille maksukohustuslasena registreerimise number on 9718077239, ei ole ega ole kunagi olnud FSB või mõne muu valitsusasutuse väljastatud litsentsi.

229

Tuleb tõdeda, et see avaldus ei ole käesolevas asjas asjakohane, kuna see puudutab hagejat kui juriidilist isikut, mitte esialgsetes aktides ja esimestes loeteludesse jätmise aktides nimetatud üksust.

230

Teiseks väidab hageja, et esimese tõendite toimiku dokumendist nr 1, mis sisaldab ettevõtjate andmebaasi Ready Ratios 13. veebruari 2023. aasta kuupäevaga teabelehekülge, nähtub, et tal ei ole mingit litsentsi. Ta märgib, et sellel teabeleheküljel on alati mainitud asjaomaste ettevõtjate litsentse ja tegevusi, mille jaoks need väljastati.

231

Sellega seoses tuleb meenutada, et dokumendis nr 2 esitatud FSB litsents on hageja tütarettevõtjal Pozitiv Teknolodzhiz. Seega asjaolu, et see litsents ei kajastu ettevõtjate andmebaasi Ready Ratios väljavõttel, mis puudutab hagejat kui juriidilist isikut, ei tõenda, et loetellu kandmise põhjenduses nimetatud üksusel ei olnud FSB litsentsi.

232

Kolmandaks väidab hageja, et dokument nr 1, mis sisaldab ettevõtjate andmebaasist Ready Ratios pärit teda puudutavat teabelehekülge, on hilisem ja seega asjakohasem kui dokument nr 2, mis ei ole alates 2023. aasta septembrist enam kättesaadav. Tõendamaks, et dokument nr 2 on aegunud ja see ei ole alates 2023. aasta septembrist enam kättesaadav, esitab ta repliigi lisas C.14 veebisaidi pt.security.com lehekülje, mis kannab 8. veebruari 2024. aasta kuupäeva ja millel on märgitud „not found“.

233

Tuleb aga tõdeda, et sellel lisal ei ole mingit tõenduslikku jõudu. Ühelt poolt ei võimalda miski kinnitada, et repliigi lisas C.14 esitatud veebileht vastab dokumendis nr 2 esitatud veebisaidi pt.security.com lehele. Teiselt poolt, arvestades selle lisa kuupäeva, ei saa välistada, et võimalik eemaldamine veebisaidilt pt.security.com, millel olid Positive Technologiesi litsentsid, toimus pärast käesoleva hagi esitamist.

234

Neljandaks väidab hageja, et tema poolt ajakirjanduses avaldatud avaldust, mis on esitatud kostja vastuse lisas B.29, ei saa tõlgendada nii, et ta tunnustab, et tal on FSB litsents.

235

Kostja vastuse lisas B.29 on neli erinevatel veebisaitidel avaldatud ajakirjanduses avaldatud artiklit, mida on mainitud eespool punktis 189 ja mis puudutavad nõukogu otsust kehtestada Positive Technologiesile sanktsioonid. Veebisaitidel rg.ru, xakep.ru ja MNIPA veebisaidil on mainitud Positive Technologiesile omistatavat avaldust, mille kohaselt „[l]iidu otsus kehtestada Positive Technologiesi suhtes sanktsioonid põhineb asjaolul, et sellel ettevõtjal on Venemaa Föderatsiooni FSB litsents“, ning mille kohaselt „FSB-lt litsentsi saamine on kõigi oluliste küberturvalisuse turul osalejate töö eeltingimus“. Tuleb meenutada, nagu on märgitud eespool punktis 188, et hageja märgib, et ta on selle avalduse autor. Tsitaat on veidi erinev veebisaidil cnews.ru avaldatud artiklist, mille kohaselt „[hageja] esindajad märkisid, et liidu otsus ettevõtte suhtes põhineb asjaolul, et tal on FSB litsents“.

236

Esiteks esitleb hageja hagiavalduses end ise küberturvalisuse turu liidrina nime Positive Technologies all, mis selle avalduse kohaselt tähendab, et tal on FSB litsents. Teiseks ei vaidle hageja selles avalduses kusagil vastu sellele, et tal on FSB litsents, mida ta tunnustab tema või Positive Technologiesi nime kõnealustesse loeteludesse kandmise põhjusena.

237

Lisaks, mis puudutab hageja argumenti, et nõukogu ei ole tõendanud, et ta osales tegelikult Venemaa Föderatsiooni infosõjas, ega seda, et ta arendas Venemaa julgeolekuteenistuste jaoks tehnoloogiat, siis piisab, kui meenutada, et tegemist ei ole kriteeriumi i kohaldamise tingimusega.

238

Nimelt ei pidanud nõukogu tõendama hageja tegelikku koostööd Vene julgeolekuteenistustega ning see argument tuleb seega tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

239

Selles osas on tulemusetud ka hageja argumendid, millega ta soovib vaidlustada esimeses tõendite toimikus olevaid dokumente nr 3–5. Nimelt on nendes dokumentides mainitud sanktsioone, mille Ameerika Ühendriigid kehtestasid hagejale 2021. aastal, kuna ta korraldas iga-aastaseid konverentse, mida kasutati FSB ja GRU värbamiskohana. Need dokumendid ei ole aga asjakohased tõendamaks, et hageja vastab kriteeriumis i ette nähtud tingimustele.

240

Kõigest eeltoodust tuleneb, et nõukogu ei teinud esialgsetes aktides ja esimestes loeteludesse jätmise aktides hindamisviga, kui ta leidis, et hageja vastab kriteeriumi i kohaldamise tingimustele, ning seega kandis hageja nime kõnealustesse loeteludesse ja jättis selle sinna.

241

Tuleb meenutada, et teistes loeteludesse jätmise aktides jäeti hageja nimi kõnealustesse loeteludesse samal põhjusel, mis oli esitatud esialgsetes aktides ja esimestes loeteludesse jätmise aktides.

242

Teisi loeteludesse jätmise akte puudutavas muutmisavalduses, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. mail 2024, piirdub hageja viitega argumentidele, mille ta esitas esialgsete aktide ja esimeste loeteludesse jätmise aktide kohta.

243

Seetõttu tuleb samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 184–240, asuda seisukohale, et nõukogu ei teinud hindamisviga, kui ta jättis hageja nime kõnealustesse loeteludesse teistes loeteludesse jätmise aktides.

244

Kolmandate loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmisega jättis nõukogu hageja kõnealustesse loeteludesse nime „Positive Group PJSC, teise nimega Positive technologies, teise nimega Gruppa Pozitiva“ all ning muutis kriteeriumi i alusel loetellu kandmise põhjendust. See põhjendus, millele on viidatud eespool punktis 24, näitab, et hageja on valdusühing konglomeraadis, kuhu kuulub Pozitiv Teknolodzhiz, kes tegutseb Venemaa IT-sektoris ja kellel on FSB litsents, ning et järelikult on hageja Venemaa IT-sektoris tegutsev üksus ja tal on FSB litsents.

245

Lisaks tugines nõukogu hageja suhtes kolmandate loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmise põhjendamiseks kolmandale tõendite toimikule.

246

Esimesena, mis puudutab kriteeriumis i ette nähtud esimest tingimust, siis tuleb tõdeda, et kolmanda tõendite toimiku dokument nr 3 sisaldab ettevõtjate andmebaasist Ready Ratios pärit Pozitiv Teknolodzhizi teabelehekülje väljavõtet, mis näitab, et ta tegutseb programmeerimise sektoris.

247

Lisaks on kolmanda tõendite toimiku dokumendid nr 6 ja 7 veebisaidi pt.security.com 3. juuli 2024. aasta kuupäevaga leheküljed, millest nähtub, et Pozitiv Teknolodzhiz on hageja 100% osalusega tütarettevõtja ja et ta tegutseb Venemaa IT-sektoris.

248

Sellest nähtub, et Pozitiv Teknolodzhiz on tütarettevõtja, mida kontrollib täielikult hageja, kes tegutseb Venemaa IT-sektoris.

249

Sellega seoses tuleb meenutada, et eespool punktidest 220–223 nähtub, et hagejale kuulub 100% osalus oma tütarettevõtjas Pozitiv Teknolodzhiz, et neil on sama juhataja ja aadress, millele hageja vastu ei vaidle, ning et nõukogu võis seega õiguspäraselt asuda seisukohale, et nad moodustavad ühe üksuse.

250

Järelikult tuleb tõdeda, et nõukogu on kolmanda tõendite toimiku põhjal piisavalt tõendanud, et kolmandate loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmise kuupäeval oli hageja „Venemaa IT-sektoris tegutsev üksus“ ja et seetõttu vastas ta kriteeriumi i esimesele tingimusele, millele hageja vastu ei vaidle.

251

Teisena väidab hageja kolmandaid loeteludesse jätmise akte puudutavas muutmisavalduses sisuliselt, et nõukogu tegi hindamisvea, kui ta leidis, et hageja vastab kriteeriumis i ette nähtud teisele tingimusele, mis puudutab FSB litsentsi omamist.

252

Esiteks väidab hageja, et tema nime ei saa kõnealustesse loeteludesse kanda selle alusel, et ühel tema tütarettevõtjal on väidetavalt FSB litsents. Kriteeriumi i grammatiline tõlgendus nõuab, et asjaomasel üksusel endal on FSB litsents. Ta väidab, et ema- ja tütarettevõtja vahelises suhtes on iga üksus õiguslikult eraldiseisev ja tütarettevõtja tegevust ei saa automaatselt emaettevõtjale omistada. Litsents annab loa ainult juriidilisele isikule, kellele see on väljastatud.

253

Ühelt poolt tuleb meenutada, et kolmandad loeteludesse jätmise aktid ei puuduta hagejat kui „juriidilist isikut“ või „juriidilist üksust“, vaid kui „üksust“. Seega ei oma asjaolu, et hageja on oma tütarettevõtjast eraldiseisev juriidiline isik, tähtsust selle tõendamisel, et hageja vastab kriteeriumi i alusel loetellu kandmise tingimustele.

254

Teiselt poolt, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei tähenda kriteeriumi i kohaldamine tütarettevõtja tegevuse omistamist tema emaettevõtjale. Tuleb meeles pidada, et kriteeriumi i kohaldamiseks ei ole vaja tõendada mingit konkreetset käitumist ei hageja ega tema tütarettevõtja poolt, vaid üksnes seda, et üksusel, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, on FSB litsents.

255

Seega on tulemusetu argument, mille kohaselt juriidilisele isikule väljastatud litsentsi ei saa kasutada teine üksus, nimelt emaettevõtja või muu tütarettevõtja.

256

Lisaks tuleb meenutada, et eespool punktist 249 nähtub, et nõukogu leidis põhjendatult, et Pozitiv Teknolodzhiz ja hageja moodustavad ühe üksuse.

257

Seega, nagu nähtub eespool punktist 86, on neil asjaoludel hageja üksusena loetellu kandmise tingimused täidetud, kui on tõendatud, et tema tütarettevõtja Pozitiv Teknolodzhiz vastab nendele tingimustele.

258

Teiseks väidab hageja, et kolmas tõendite toimik ei sisalda mingit asjakohast teavet selle kohta, et Pozitiv Teknolodzhizil on FSB litsents.

259

Tõendamaks, et Pozitiv Teknolodzhizil oli FSB litsents, tugines nõukogu mitmele kolmanda tõendite toimiku dokumendile. Dokument nr 2, mis sisaldus juba esimeses tõendite toimikus ja mida on mainitud eespool punktis 201, on väljavõte Positive Technologiesi veebilehel ptsecurity.com avaldatud PowerPointi esitlusest, millel on näidatud Positive Technologiesi eri litsentsid, sealhulgas FSB litsents. Dokument nr 8, mis on identne eespool punktis 211 mainituga, sisaldab sama veebisaidi 2018. aasta kuupäeva kandvat väljavõtet, millega nõukogu tutvus 3. juulil 2024 ja milles on loetletud Positive Technologiesi litsentsid ja sertifikaadid, mille hulgas on „Venemaa FSB litsents krüptograafiliste turbevahenditega töötamiseks“ ja „Venemaa FSB litsents, et teha tööd, kasutades riigisaladust sisaldavat teavet“, ning nende kahe litsentsi koopiad. Dokument nr 9, mis on identne eespool punktis 210 mainituga, sisaldab ka veebisaidi ptsecurity.com 20. novembri 2014. aasta väljavõtet, millega nõukogu sai tutvuda 2023. aasta novembris, pealkirjaga „Positive Technologies received a license from the FSB, allowing work with Cryptographic protection tools“ (Positive Technologies sai FSB-lt litsentsi, mis võimaldab töötada krüptograafiliste turbevahenditega), milles on märgitud tegevused, mille jaoks see litsents väljastati. Samas väljavõttes teatas Positive Technologies, et uuendatakse FSB litsentsi, mis oli väljastatud riigisaladust sisaldava teabe kasutamisega seotud tööde tegemiseks.

260

Hageja väidab, et dokument nr 2 on vaevu loetav ning see ei võimalda kindlaks teha asjaomase litsentsi liiki ega seda, kellel see on, ega seda, kas litsents oli kolmandate loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmise kuupäeval veel kehtiv.

261

Tuleb aga meenutada, nagu nähtub eespool punktidest 204 ja 205, et dokumendis nr 2 sisalduval veebisaidi Positive Technologies veebilehel on märgitud, et Positive Technologiesil on FSB litsents, ja asjaolu, et litsentsi liik ei ole loetav, ei oma tähtsust.

262

Kolmandas tõendite toimikus on dokumenti nr 2 täiendatud dokumendiga nr 8, mis sisaldab Positive Technologiesi eri litsentside selget loetelu ning koopiat kahest FSB litsentsist, mille tõlke hageja esitas repliigi lisas C.15.

263

Nagu on juba tõdetud eespool punktis 219, vastab nendel litsentsidel märgitud maksukohustuslasena registreerimise number Pozitiv Teknolodzhizi numbrile, mida on mainitud andmebaasi Ready Ratios väljavõttes viimati nimetatu kohta ja mis sisaldub kolmanda tõendite toimiku dokumendis nr 3.

264

Mis puudutab FSB esimest krüptovahendeid kasutava tegevuse litsentsi, mille FSB väljastas Pozitiv Teknolodzhizile 10. novembril 2014, siis väidab hageja, et nõukogu ei ole tõendanud, et see litsents kolmandate loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmise kuupäeval endiselt kehtis.

265

Sellega seoses tuleb tõdeda, et dokumendis nr 8 sisalduva FSB litsentsi väljastas FSB piiramatuks ajaks ning et nõukogu võis sellest mõistlikult järeldada, et Pozitiv Teknolodzhizil oli see litsents veel kolmandate loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmise kuupäeval.

266

Lisaks tuleb meenutada, et kuna kriteerium i näeb ette mis tahes FSB litsentsi omamise, siis on hageja argumendid selle krüpteerimislitsentsi laadi kohta tulemusetud.

267

Mis puudutab FSB poolt 28. aprillil 2015 Pozitiv Teknolodzhizile väljastatud FSB teist litsentsi, mis kehtis kuni 8. aprillini 2020, et teha töid riigisaladust sisaldavat teavet kasutades, siis väidab hageja, et see on kehtivuse kaotanud.

268

Sellega seoses tuleb märkida, et nõukogu võttis arvesse kolmanda tõendite toimiku dokumenti nr 9, millest nähtus, et see litsents anti Pozitiv Teknolodzhizile eelmise litsentsi uuendamise taotluse alusel. Nõukogu märgib, et seega on tõenäoline, et Pozitiv Teknolodzhiz taotles selle litsentsi pikendamist ja saavutas selle.

269

Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei piisa asjaolust, et dokument nr 9 pärineb 2014. aastast, et järeldada, et see ei olnud kolmandate loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmise kuupäeval enam asjakohane. Nimelt võimaldab see dokument tõendada, et 2014. aastal teatas Positive Technologies selle teise FSB litsentsi uuendamisest.

270

Tuleb aga meenutada, et eespool punktides 175 ja 176 viidatud kohtupraktika kohaselt peab nõukogu tõendama hageja suhtes kolmandate loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmise kuupäeval kasutatud põhjenduste põhjendatust ning et ta täidab tõendamiskoormise, kui ta viitab piisavalt konkreetsete, täpsete ja ühtelangevate kaudsete tõendite kogumile. Lisaks tuleb vastavalt eespool punktides 111, 177 ja 179 viidatud kohtupraktikale arvesse võtta raskusi tõendite või teatud teabe kättesaamisel, arvestades eelkõige Venemaa Föderatsiooni ja Ukraina vahelist konflikti.

271

Sellega seoses nähtub andmebaasi Ready Ratios väljavõttest, mis puudutab Pozitiv Teknolodzhizi ja mis on esitatud vasturepliigi lisas, et osa, mis puudutab Pozitiv Teknolodzhizi litsentse, kustutati Venemaa föderaalseaduse alusel ja selles on märge „selle teabega tutvumise võimalus on piiratud“.

272

Nõukogu võis mõistlikult asuda seisukohale, et seda osa ei oleks aga olnud vaja kustutada, kui Pozitiv Teknolodzhizil ei oleks olnud mingit litsentsi.

273

Sellest järeldub, et nõukogu tugines piisavalt usaldusväärsetele tõendite kogumile, et ta saaks mõistlikult asuda seisukohale, et Pozitiv Teknolodzhiz oli taotlenud teise litsentsi uuendamist, et teha pärast 2020. aastat töid, kasutades riigisaladust sisaldavat teavet, ning et tal oli see litsents kolmanda loeteludesse jätmise akti vastuvõtmise kuupäeval endiselt olemas.

274

Hageja ei esita aga ühtki argumenti, mis seaks selle hinnangu kahtluse alla. Kui talle kohtuistungil selle kohta küsimusi esitati, kinnitas ta korduvalt, et tal ei ole teavet selle kohta, kas Pozitiv Teknolodzhizil on FSB litsents või mitte.

275

Eeltoodust tuleneb, et kolmanda tõendite toimiku dokumendid tõendavad õiguslikult piisavalt, et hageja 100-protsendilisel tütarettevõtjal Pozitiv Teknolodzhiz oli kolmanda loeteludesse jätmise akti vastuvõtmise kuupäeval FSB litsents.

276

Seega tuleb asuda seisukohale, et nõukogu on tõendanud, et hageja, teise nimega Positive Technologies, oli FSB litsentsi omav üksus ja et ta vastas kriteeriumi i teisele tingimusele.

277

Järelikult ei teinud nõukogu kolmandates loeteludesse jätmise aktides hindamisviga, kui ta leidis, et hageja vastab kriteeriumi i kohaldamise tingimustele, ja seega jättis hageja nime kõnealustesse loeteludesse.

278

Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata.

279

Neljas väide jaguneb sisuliselt kaheks osaks, millest esimese kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja teise kohaselt on nõukogu rikkunud kohustust vaadata hageja nime kõnealustesse loeteludesse kandmise otsus läbi.

280

Repliigis väidab hageja sisuliselt, et nõukogu rikkus tema kaitseõigusi, edastades talle hilinenult teise tõendite toimiku.

281

Esiteks märgib hageja, et nõukogu ei edastanud talle teist tõendite toimikut, mis kannab 16. mai 2023. aasta kuupäeva, st enne esialgsete aktide vastuvõtmise kuupäeva, vastuseks tema 13. juuli 2023. aasta taotlusele edastada talle toimik, mille alusel kanti tema nimi esialgsetele aktidele lisatud loeteludesse. Teiseks väidab ta, et kuna teine tõendite toimik edastati talle pärast tema 25. septembri 2023. aasta taotlust tutvuda dokumentidega, mis õigustavad tema nime jätmist kõnealustesse loeteludesse, sisaldas see toimik uusi asjaolusid, mis õigustavad tema nime jätmist vaidlusalustesse loeteludesse. Nõukogul oli seega kohustus esitada talle need tõendid enne esimeste loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmist.

282

Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu kohtud peavad piiravate meetmete kontrollimisel tagama põhimõtteliselt täieliku kontrolli kõigi liidu õigusaktide seaduslikkuse üle põhiõiguste seisukohast, mis moodustavad liidu õiguskorra lahutamatu osa. Nende põhiõiguste hulka kuuluvad muu hulgas kaitseõiguste tagamine ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele (vt 16. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus CRA vs. nõukogu,T‑201/23, EU:T:2024:697, punktid 59 ja 60 ning seal viidatud kohtupraktika).

283

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tagab harta artikli 41 lõike 2 punktis a ette nähtud õigus olla ära kuulatud, mis on kaitseõiguste järgimise lahutamatu osa, igale isikule võimaluse teha haldusmenetluses enne tema huve kahjustava otsuse tegemist tõhusalt ja tegelikult teatavaks oma seisukoht (vt 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu,T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika; 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 79).

284

Õiguse olla ära kuulatud kohta nähtub kohtupraktikast, et esialgse otsuse puhul, millega isiku või üksuse nimi kantakse selliste isikute ja üksuste loetellu, kelle rahalised vahendid külmutatakse, ei ole nõukogu kohustatud enne teavitama asjaomast isikut või üksust põhjendustest, millele ta kavatseb tugineda tema nime loetellu kandmisel. Selleks et niisuguse meetme tõhusust mitte ohtu seada, peab sellega nimelt juba oma laadilt kaasnema üllatusmoment ja see peab olema viivitamatult kohaldatav. Asjaomasel isikul või üksusel on pealegi õigus esitada oma seisukoht nende asjaolude kohta, kui akt on juba vastu võetud; ta peab selleks esitama taotluse nõukogule (vt 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu,T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

285

Seevastu niisuguses menetluses, mis puudutab otsuse vastuvõtmist jätta muu hulgas isiku nimi piiravaid meetmeid puudutava akti lisas olevasse loetellu, nõuab kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele tagamine, et liidu pädev asutus teeb asjaomasele isikule teatavaks temale teadaoleva teabe, mida see asutus on tema vastu kasutanud oma otsuse põhjendamiseks, selleks et võimaldada sellel isikul kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis liidu kohtusse pöörduda. Sellise teatavaks tegemise käigus peab liidu pädev asutus võimaldama sel isikul esitada tõhusalt oma seisukoha tema vastu kasutatud põhjenduste kohta (10. mai 2016. aasta kohtuotsus Mikhalchanka vs. nõukogu,T‑693/13, EU:T:2016:283, punktid 46 ja 47, ning 12. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Amisi Kumba vs. nõukogu,T‑163/18, EU:T:2020:57, punkt 50; vt selle kohta ka 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi,C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punktid 111 ja 112).

286

Õigus olla ära kuulatud enne selliste aktide vastuvõtmist, millega jäetakse isiku või üksuse nimi nende isikute või üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, peab olema tagatud siis, kui nõukogu tugineb otsuses, mis puudutab tema nime sellesse loetellu jätmist, uutele asjaoludele ehk asjaoludele, mida ei olnud võetud arvesse esialgses otsuses kanda tema nimi sellesse loetellu (vt 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Ipatau vs. nõukogu,C‑535/14 P, EU:C:2015:407, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

287

Kui puudutatud isiku või üksuse nime jätmine nende isikute või üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, põhineb samadel põhjendustel kui need, mis õigustasid esialgse akti vastuvõtmist, ilma et tema suhtes oleks arvesse võetud uusi asjaolusid, ei ole nõukogu siiski kohustatud selleks, et järgida tema õigust olla ära kuulatud, teatama talle uuesti süüstavatest asjaoludest (vt 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. septembri 2024. aasta kohtuotsus Shamalov vs. nõukogu, T‑651/22, ei avaldata, EU:T:2024:576, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

288

Käesoleval juhul tuleb märkida, et teine tõendite toimik sisaldab Euroopa välisteenistuse koostatud töödokumenti, mille ese on „UKRAINE […], Underlying/supporting evidence – Horizontal Evidence Pack – status based IT – territorial integrity regime“. Töödokument esitati nõukogule, et toetada nõukogu kavatsust kehtestada uus piiravate meetmete võtmise kriteerium Venemaa IT-sektoris tegutsevate juriidiliste isikute, üksuste või asutuste suhtes, kellel on FSB või Venemaa tööstus- ja kaubandusministeeriumi litsents. Dokument sisaldab mitmesuguseid allikaid, mis on seotud Venemaa info- ja IT-valdkonna ohtudega, FSB litsentsidega ning Venemaa tööstus- ja kaubandusministeeriumi väljastatud relvade ja sõjalise varustuse litsentsiga.

289

Sarnaselt nõukoguga tuleb märkida, et teine tõendite toimik on kriteeriumi i kehtestamise toetuseks koostatud Euroopa välisteenistuse töödokument, kuid see ei sisalda ühtegi asjaolu hageja individuaalse olukorra või tema nime kõnealustesse loeteludesse kandmise kohta, mida viimane kohtuistungil möönis.

290

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa konkreetset isikut puudutavas haldusmenetluses õigust olla ära kuulatud, mida tuleb järgida isegi menetlust reguleerivate õigusnormide puudumisel, üle kanda ELL artiklis 29 ette nähtud menetlusele ja ELTL artiklis 215 ette nähtud menetlusele, mille tulemusel võetakse – nagu käesolevas asjas – vastu üldmeetmed. Ükski säte ei kohusta nimelt nõukogu teavitama uue üldkriteeriumi vastuvõtmisest iga isikut, keda selle kriteeriumi vastuvõtmine võib puudutada (vt 13. septembri 2023. aasta kohtuotsus Venezuela vs. nõukogu, T‑65/18 RENV, EU:T:2023:529, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

291

Järelikult, kuna teine tõendite toimik ei sisaldanud ühtegi süüstavat asjaolu, mis oleks olnud aluseks hageja nime kandmisele ja jätmisele kõnealustesse loeteludesse, siis ei olnud nõukogul kohustust seda eespool punktides 284–286 viidatud kohtupraktika kohaselt hagejale edastada ei vastuseks hageja 13. juuli 2023. aasta taotlusele ega enne esimeste loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmist. Hageja ei saa seega tulemuslikult väita, et tema kaitseõigusi on rikutud.

292

Järelikult tuleb esimene väiteosa tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust nõukogu argumentide kohta, millega vaidlustatakse selle vastuvõetavus.

293

Hageja väidab, et nõukogu rikkus otsuse 2014/145 artiklis 6 ja määruse nr 269/2014 artiklis 14 ette nähtud kohustust vaadata korrapäraselt läbi oma otsused nende isikute loetellu kandmise kohta, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, et veenduda, et need meetmed on endiselt asjakohased. Ta väidab, et tema nime kõnealustesse loeteludesse kandmise toetuseks esitatud tõendite nõuetekohane uurimine oleks näidanud, et tal ei olnud FSB litsentsi ja see oleks pidanud viima tema nime kõnealustest loeteludest kustutamiseni.

294

Otsuse 2014/145 artikli 6 kolmandas lõigus on märgitud, et „[k]äesolevat otsust vaadatakse pidevalt läbi“. Määruse nr 269/2014 artikli 14 lõikes 4 on sätestatud, et „I lisas esitatud loetelu vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga 12 kuu tagant läbi“.

295

Lisaks sellele tuleb märkida, et piiravad meetmed on ennetavad ja määratluse kohaselt ajutised ning nende kehtivus sõltub alati nende võtmist õigustanud faktiliste ja õiguslike asjaolude püsimisest ning vajadusest need kehtima jätta, et saavutada nendega seotud eesmärk. Sellest tuleneb, et nende piiravate meetmete korrapärasel läbivaatamisel tuleb anda olukorrale ajakohastatud hinnang ja teha selliste meetmete mõju kokkuvõte, selleks et teha kindlaks, kas need meetmed on võimaldanud saavutada eesmärke, millele on viidatud asjaomaste isikute ja üksuste algsel kandmisel vaidlusalusesse loetellu, või kas nende isikute ja üksuste suhtes on ikka veel võimalik teha sama järeldus (vt 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 168 ja seal viidatud kohtupraktika; 29. mai 2024. aasta kohtuotsus Belavia vs. nõukogu,T‑116/22, EU:T:2024:334, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Tokareva vs. nõukogu,T‑744/22, EU:T:2024:608, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

296

Samuti tuleb meenutada, et isiku nime loetellu jätmise põhjendamiseks ei ole nõukogul keelatud tugineda samadele tõenditele, mis õigustasid hageja nime algset kandmist, uuesti kandmist või viimast jätmist loetellu, tingimusel et esiteks ei ole loetellu kandmise põhjused muutunud ja teiseks ei ole kontekst muutunud selliselt, et need tõendid oleksid vananenud. See kontekst ei hõlma mitte ainult olukorda riigis, mille suhtes piiravate meetmete süsteem on kehtestatud, vaid ka asjaomase isiku konkreetset olukorda (vt 15. novembri 2023. aasta kohtuotsus OT vs. nõukogu,T‑193/22, EU:T:2023:716, punkt 169 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29. mai 2024. aasta kohtuotsus Belavia vs. nõukogu,T‑116/22, EU:T:2024:334, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

297

Käesoleval juhul teavitati eespool punktis 9 nimetatud 26. juuni 2023. aastaEuroopa Liidu Teatajas avaldatud teatises isikuid, üksusi ja asutusi, kelle suhtes kohaldatakse esialgsetes aktides ette nähtud piiravaid meetmeid, et nad võivad enne 14. juulit 2023 esitada nõukogule taotluse vaadata läbi otsus, millega nende nimed kanti nendele aktidele lisatud loeteludesse.

298

Ent esiteks ei kasutanud hageja talle antud võimalust esitada nõukogule pärast esialgsete aktide vastuvõtmist taotlus vaadata läbi tema nime kõnealustesse loeteludesse kandmine.

299

Teiseks tuleb märkida, et esimeste loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmisel tugines nõukogu samale põhjendusele kui see, mis õigustas esialgsete aktide vastuvõtmist, ning tugines esimesele tõendite toimikule, ilma et hageja suhtes oleks arvesse võetud uusi asjaolusid.

300

Lisaks nähtub kolmanda väite analüüsist, et nõukogu ei teinud hindamisviga, kui ta leidis esimeste loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmise kuupäeval, et tõsine olukord Ukrainas püsib ja et hageja vastas kriteeriumis i ette nähtud tingimustele.

301

Järelikult ei saa hageja põhjendatult väita, et nõukogu rikkus oma läbivaatamise kohustust enne esimeste loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmist.

302

Hageja väidab, et nõukogu ei vaadanud enne teiste loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmist läbi, kas tema nime kõnealustesse loeteludesse kandmise põhjus on endiselt asjakohane, ega võtnud arvesse hageja esitatud märkusi, rikkudes sellega otsuse 2014/145 artikli 3 lõiget 3 ja määruse nr 269/2014 artikli 14 lõiget 3. Oma 1. novembri 2023. aasta läbivaatamistaotluses selgitas ta, et kuna nõukogu sai Venemaa litsentside andmise süsteemist valesti aru, kohaldas ta kriteeriumi i valesti, ning tõendas, et ta ei kuulu selle kriteeriumi alla.

303

Hageja märgib, et nõukogu piirdus oma 13. märtsi 2024. aasta kirjas kinnitusega, et ta ei saa nõustuda kriteeriumile i hageja antud tõlgendusega ilma aruteluta ega selgituseta. Nõukogu ei võtnud arvesse ühte hagejat puudutavat tõendit, nimelt andmebaasi Ready Ratios väljavõtet, mis tõendab, et tal ei olnud mingit FSB litsentsi. Ta väidab, et kui nõukogu oleks tema esitatud teavet uurinud ja oma otsuse läbi vaadanud, ei oleks ta tema nime kõnealustesse loeteludesse jätnud.

304

Otsuse 2014/145 artikli 3 lõikes 3 ja määruse nr 269/2014 artikli 14 lõikes 3 on ette nähtud:

„Kui esitatakse märkusi või uusi olulisi tõendeid, vaatab nõukogu lõikes 1 osutatud otsuse läbi ning teavitab vastavalt asjaomast isikut, üksust või asutust.“

305

Kui puudutatud isik esitab põhjenduste kohta märkused, on liidu pädev asutus kohustatud hoolikalt ja erapooletult uurima esitatud põhjenduste sisulist põhjendatust, võttes arvesse neid märkusi ja neile lisatud võimalikke õigustavaid tõendeid (18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi,C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 114, ning 6. juuni 2018. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu,T‑258/17, EU:T:2018:331, punkt 61).

306

Kuigi kaitseõiguste ja õiguse olla ära kuulatud tagamine nõuab, et liidu institutsioonid võimaldaksid isikul, keda huve kahjustav akt puudutab, oma seisukoha tõhusalt teatavaks teha, ei saa neile panna kohustust kõnealuse seisukohaga nõustuda (27. septembri 2018. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu,T‑288/15, EU:T:2018:619, punkt 330, ja 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Mordashova vs. nõukogu, T‑497/22, ei avaldata, EU:T:2024:604, punkt 70).

307

Seega ei tähenda pelk asjaolu, et nõukogu ei järeldanud, et piiravate meetmete pikendamine ei ole põhjendatud, ega isegi pidanud vajalikuks viia läbi kontrolli hageja esitatud märkuste alusel, seda, et neid märkusi ei võetud arvesse (11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Mordashova vs. nõukogu, T‑497/22, ei avaldata, EU:T:2024:604, punkt 71; vt selle kohta ka 27. septembri 2018. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu,T‑288/15, EU:T:2018:619, punkt 331).

308

Lisaks ei ole nõukogu kohustatud asjaomase isiku või üksuse enne kavandatud piiravate meetmete võtmist esitatud märkustele vastama (31. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Islamic Republic of Iran Shipping Lines jt vs. nõukogu,C‑225/17 P, EU:C:2019:82, punkt 92, ning 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Mordashova vs. nõukogu, T‑497/22, ei avaldata, EU:T:2024:604, punkt 72).

309

Käesoleval juhul teavitati eespool punktis 13 nimetatud 14. septembri 2023. aastaEuroopa Liidu Teatajas avaldatud teatises isikuid ja üksusi, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on ette nähtud esimestes loeteludesse jätmise aktides, et nad võisid enne 2. novembrit 2023 esitada nõukogule taotluse vaadata läbi otsus, millega nende nimed kanti nendele aktidele lisatud loeteludesse. Lisaks edastas nõukogu 31. oktoobril 2023 vastuseks hageja taotlusele talle uuesti esimese tõendite toimiku koopia ja teise tõendite toimiku. Hageja esitas 1. novembril 2023 nõukogule taotluse vaadata esimeste loeteludesse jätmise aktidega läbi oma otsus jätta tema nimi kõnealustesse loeteludesse.

310

Nõukogu vastas 13. märtsi 2024. aasta kirjas hageja märkustele ja jättis tema läbivaatamistaotluse rahuldamata. Nõukogu märkis sisuliselt, et hageja märkused kriteeriumi i tõlgendamise ja selle kohta, et tal ei ole FSB litsentsi, on identsed käesoleva hagi raames esitatud argumentidega, ning viitas kostja vastuses esitatud argumentidele. Ta kinnitas samuti, et esimesest tõendite toimikust nähtub, et hagejal kui üksusel on FSB litsents.

311

Järelikult, arvestades eespool punktides 306 ja 307 viidatud kohtupraktikat, heidab hageja nõukogule ekslikult ette, et viimane rikkus oma kohustust tema olukord enne teiste loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmist läbi vaadata.

312

Lisaks tuleneb eespool punktis 308 viidatud kohtupraktikast, et hageja ei saa nõukogule põhjendatult ette heita, et ta ei alustanud arutelu kriteeriumi i tõlgendamise ja repliigile lisatud eksperdiaruandes sisalduvate riigisaladuse litsentside arutluskäigu üle. Sellega seoses tuleb märkida, et hageja ei esitanud seda 7. veebruari 2024. aasta kuupäevaga eksperdiaruannet oma 1. novembri 2023. aasta läbivaatamistaotluse põhjendamiseks.

313

Hageja väidab, et nõukogu rikkus enne kolmandate loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmist kohustust analüüsida nõuetekohaselt otsust jätta tema nimi kõnealustesse loeteludesse, seda enam, et ta möönab nendes aktides toodud loetellu kandmise muudetud põhjenduses, et hagejal ei ole FSB litsentsi ja seega ei vasta ta kriteeriumi i tingimustele. Ta märgib, et nõukogu jäi 13. septembri 2024. aasta kirjas oma hinnangu juurde, mille kohaselt esineb seos FSB litsentsi omamise ja Venemaa julgeolekuteenistuste tegevuses osalemise vahel, hoolimata tema esitatud arvukatest tõenditest ja selgitustest.

314

Tuleb märkida, et 13. märtsi 2024. aastaEuroopa Liidu Teatajas avaldatud teatises, mida on mainitud eespool punktis 18, teavitati isikuid ja üksusi, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on ette nähtud teistes loeteludesse jätmise aktides, et nad võisid esitada nõukogule enne 3. juunit 2024 taotluse vaadata läbi otsus, millega nende nimed kanti nendele aktidele lisatud loeteludesse. Hageja esitas 31. mail 2024 nõukogule taotluse, et teiste loeteludesse jätmise aktidega vaadataks läbi otsus jätta tema nimi kõnealustesse loeteludesse.

315

Nõukogu teavitas 16. juulil 2024 hagejat oma kavatsusest jätta tema nimi muudetud põhjenduste alusel kõnealustesse loeteludesse ning edastas hagejale kolmanda tõendite toimiku. Hageja esitas 31. juulil 2024 nõukogule märkused nõukogu kavatsuse kohta jätta tema nimi muudetud põhjenduste tõttu kõnealustesse loeteludesse.

316

Nõukogu vastas 13. septembri 2024. aasta kirjas hageja 31. mai ja 31. juuli 2024. aasta kirjas esitatud märkustele ning jättis läbivaatamistaotluse rahuldamata. Nõukogu märkis, et muudetud põhjendused kajastasid tema seisukohta alates esialgsete aktide vastuvõtmisest, nimelt et hageja ja tema tütarettevõtja Pozitiv Tecknolodzhiz moodustavad ühe üksuse ja et esimesel on FSB litsents, kuna see oli väljastatud teisele. Ta märkis, et kolmas tõendite toimik sisaldas piisavalt tõendeid selle kohta, et Pozitiv Tecknolodzhizil on FSB litsents. Ta viitas oma käesoleva hagi raames esitatud argumentidele, rõhutades, et ta tugines mitmele tõendile, et põhjendada oma hinnangut, mille kohaselt võib Venemaa IT-sektoris tegutsevaid üksusi, kellel on FSB litsents, de facto mobiliseerida julgeolekuteenistuste toetamiseks, ning lisas, et hageja ei ole esitanud tõendeid, mis võiksid selle hinnangu kahtluse alla seada.

317

Järelikult, arvestades eespool punktides 306 ja 307 viidatud kohtupraktikat, heidab hageja nõukogule ekslikult ette, et viimane rikkus oma kohustust vaadata tema olukord enne kolmandate loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmist läbi ja tema õigust olla ära kuulatud.

318

Eeltoodust tuleneb, et nõukogu täitis oma kohustused, mis puudutavad esiteks hageja olukorra läbivaatamist tema suhtes võetud piiravate meetmete pikendamiseks ja teiseks hageja õiguse olla ära kuulatud järgimist menetlustes, mille tulemusel võeti vastu loeteludesse jätmise aktid.

319

Järelikult tuleb väite teine osa ja seega neljas väide tagasi lükata.

320

Kõike eeltoodut arvestades tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

321

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

322

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

323

Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud ja nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud. Madalmaade Kuningriigi kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab: