I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

A. Liidu õigus

1. Määrus nr 1024/2013

2. Direktiiv 2014/59

B. Riigisisene õigus

III. Vaidluse taust

A. Asjaolud

B. Vaidlustatud kohtuotsus

IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

V. Õiguslik analüüs

A. Ülevaade apellatsioonkaebuste väidetest ja nende analüüsimise järjekord

B. Apellatsioonkaebuste väited hagi vastuvõetavuse kohta

1. ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohane õigus esitada hagi

a) Otsene puutumus

b) Isiklik puutumus

2. Põhjendatud huvi säilimine

3. Vahejäreldus

C. Väited hagi põhjendatuse kohta: määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu koostoimes direktiivi 2014/59 artikliga 29 ja TUB artikli 70 lõike 1 rikkumine?

1. Kontrollimise järjekord

2. Direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimese lause vahetu kohaldatavus ja esimus?

a) Direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimese lause ülesehitus

b) Direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 vahetu kohaldatavus panga ja tema aktsionäride kahjuks?

3. Teise võimalusena: direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimese lause vahetu kohaldamine EKP poolt?

a) EKP kui vahetult kohaldatavate direktiivisätete adressaat

b) Direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimese lause panga ja tema aktsionäride kahjuks vahetu kohaldatavuse tagajärjed

4. TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti b ja artikli 70 lõike 1 tõlgendamine direktiiviga kooskõlas?

5. Liikmesriigi õigus määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu tähenduses kui „õigus“ või „faktiline asjaolu“?

6. TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti b koostoimes artikli 70 lõikega 1 direktiiviga kooskõlas tõlgendamist puudutava etteheite vastuvõetavus

7. Vahejäreldus

VI. Ettepanek

1.

Euroopa Keskpank (edaspidi „EKP“) ja Euroopa Komisjon (edaspidi koos „apellandid“) on käesolevas asjas kõnealuste seotud apellatsioonkaebustega vaidlustanud Üldkohtu otsuse (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“) ( 2 ), millega Üldkohus tühistas EKP 1. jaanuari ja 29. märtsi 2019. aasta otsused (edaspidi „vaidlusalused otsused“). Nende otsustega oli EKP kehtestanud Banca Carige SpA (edaspidi „pank“) suhtes ajutise halduse ( 3 ) ja seda kuni 30. septembrini 2019 pikendanud. ( 4 )

2.

F. Corneli, kes on hageja esimeses astmes ja vastustaja apellatsioonimenetluses, oli üks paljudest panga vähemusaktsionäridest.

3.

Esiteks heidavad apellandid Üldkohtule ette, et Üldkohus tunnistas hagi vääralt vastuvõetavaks. Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et F. Cornelil oli (säilinud) põhjendatud huvi vaidlusaluste otsuste tühistamise vastu ning need puudutasid teda otseselt ja isiklikult ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Selles osas eristas Üldkohus F. Corneli olukorda seoses EKP kehtestatud panga ajutise haldusega nende aktsionäride olukorrast, keda puudutas otsus kohtuasjas EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt ( 5 ) (edaspidi „kohtuotsus Trasta Komercbanka“). Selles kohtuasjas olid aktsionärid nimelt vaidlustanud EKP otsuse tunnistada kehtetuks asjaomase panga tegevusluba. Euroopa Kohus leidis, et see otsus ei puudutanud neid aktsionäre otseselt, mistõttu jättis ta nende tühistamishagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Seda põhjusel, et otsus avaldas neile üksnes negatiivset majanduslikku mõju, kuid ei kahjustanud nende õiguslikku seisundit. ( 6 )

4.

Teiseks väidavad apellandid seoses põhjendatusega sisuliselt, et Üldkohus on rikkunud määruse (EL) nr 1024/2013 ( 7 ) artikli 4 lõike 3 esimest lõiku. Selles osas tekivad olulised õiguslikud küsimused, mida ei ole Euroopa Kohtu praktikas veel selgitatud. Need puudutavad seda, millise ulatusega on nimetatud sättega ette nähtud EKP kohustus kohaldada krediidiasutuste suhtes ühtse järelevalvemehhanismi raames järelevalvevolituste kasutamisel ka asjakohase liidu õiguse – sealhulgas käesolevas asjas kohaldatava direktiivi 2014/59/EL ( 8 ) – ülevõtmiseks vastu võetud riigisisest õigust.

5.

Minu hinnangul tuleb liidu õiguskorra ühetaolisuse ja õigusriigi põhimõtte kaitse põhipostulaate arvestades järeldada, et EKP kui liidu institutsioon ei saa olla määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu alusel kohustatud teadlikult rikkuma liidu õigust, kohaldades sellega vastuolus olevat riigisisest õigust. Kui ta peaks seda siiski tegema, peaksid liidu kohtud seda parandama. Nende küsimuste ja sellise järelduse põhjendatuse suhtes ollakse aga ka õiguskirjanduses väga erinevatel seisukohtadel. ( 9 ) Sellega seoses tuleb selgitada samuti vaidlusalust küsimust, milliseid kontrollikriteeriume kohaldatakse esimese astme tühistamismenetluses ja sellele järgnevas apellatsioonimenetluses seoses EKP aktidega, mis käsitlevad riigisiseste õigusnormide kohaldamist. ( 10 )

6.

Käesolevas asjas kohaldatav liidu õiguslik raamistik koosneb sisuliselt määrusest nr 1024/2013 ja direktiivist 2014/59.

7.

Määruse nr 1024/2013 põhjendus 34 on sõnastatud järgmiselt:

„Oma ülesannete täitmisel ja järelevalvevolituste kasutamisel peaks EKP kohaldama krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet käsitlevaid olulisi eeskirju. Kõnealused eeskirjad koosnevad asjakohasest liidu õigusest, eelkõige vahetult kohaldatavatest määrustest või direktiividest, näiteks krediidiasutuste kapitalinõuete ja finantskonglomeraatide kohta. Kui krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet käsitlevad olulised eeskirjad on sätestatud direktiivides, peaks EKP kohaldama kõnealuseid direktiive siseriiklikusse õigusesse ülevõtvaid õigusakte. Kui asjakohane liidu õigus koosneb määrustest ja sellistes valdkondades, kus kõnealused määrused annavad käesoleva määruse jõustumise kuupäeval liikmesriikidele sõnaselgelt valikuvõimalused, peaks EKP kohaldama ka selliseid valikuvõimalusi võimaldavaid siseriiklikke õigusakte. Selliseid valikuvõimalusi tuleks tõlgendada nii, et need ei hõlma valikuvõimalusi, mis on kättesaadavad üksnes pädevatele või määratud asutustele. See ei piira liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõtet. Sellest tulenevalt peaks EKP suuniste või soovituste vastuvõtmisel või otsuste tegemisel tuginema ja tegutsema vastavalt asjakohasele siduvale liidu õigusele.“

8.

Määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus on ette nähtud:

„EKP kohaldab talle käesoleva määrusega antud ülesannete täitmisel ja järelevalve kõrgete standardite tagamise eesmärki silmas pidades kogu asjakohast liidu õigust ja kui kõnealusteks liidu õigusaktideks on direktiivid, neid direktiive siseriiklikusse õigusesse ülevõtvaid õigusakte. Kui asjakohane liidu õigus koosneb määrustest ja kui kõnealused määrused tagavad praegu liikmesriikidele sõnaselgelt valikuvõimalused, kohaldab EKP ka kõnealuseid valikuvõimalusi võimaldavaid siseriiklikke õigusakte.“

9.

Direktiivi 2014/59 põhjendus 39 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis sätestatud finantsseisundi taastamise ja varase sekkumise etapis peaks täielik vastutus krediidiasutuse või investeerimisühingu eest ja kontroll selle üle olema aktsionäridel, v.a juhul, kui pädev asutus on nimetanud ametisse ajutise halduri.“

10.

Selle direktiivi põhjenduses 40 on muu hulgas märgitud järgmist:

„Finantsstabiilsuse säilitamise seisukohalt on tähtis, et pädevad asutused oleksid suutelised peatama krediidiasutuse või investeerimisühingu finants- ja majandusolukorra halvenemise enne, kui krediidiasutus või investeerimisühing jõuab punkti, millest alates ametiasutustel ei ole muud võimalust kui algatada selle suhtes kriisilahendusemenetlus ja see lõpuni viia. Selleks tuleks anda pädevatele asutustele varase sekkumise õigus, sealhulgas õigus nimetada ajutine haldur, kes asendab krediidiasutuse või investeerimisühingu juhtorganit ja kõrgemat juhtkonda või teeb nendega ajutiselt koostööd. Ajutise halduri ülesanne peaks olema kasutada mis tahes temale antud õigust selleks, et otsida lahendusi krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsseisundi parandamiseks. Ajutise halduri nimetamine ei tohiks põhjendamatult riivata liidu ja liikmesriikide äriühinguõiguse kohaseid aktsionäride või omanike mis tahes õigusi või menetluslikke kohustusi ning seejuures tuleks seoses investeeringute kaitsega täita liidu või liikmesriikide rahvusvahelisi kohustusi. […]“.

11.

Direktiivi 2014/59 artiklis 28 „Kõrgema juhtkonna ja juhtorgani tagasikutsumine“ on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui finantsinstitutsiooni finantsseisund on oluliselt halvenemas või kui rikutakse tõsiselt seadusi, määrusi või finantsinstitutsiooni põhikirja või esineb tõsiseid haldusaktide rikkumisi ning artikli 27 kohaste muude meetmete võtmine ei ole olukorra parandamiseks piisav, võivad pädevad asutused nõuda finantsinstitutsiooni kõrgema juhtkonna või juhtorgani mõne liikme või täiskoosseisu tagasikutsumist. Kõrgema juhtkonna või juhtorgani uus koosseis nimetatakse ametisse kooskõlas liikmesriigi ja liidu õigusega ning selle eelduseks on pädeva asutuse heakskiit või nõusolek.“

12.

Direktiivi 2014/59 artiklis 29 „Ajutine haldur“ on ette nähtud:

„(1)   Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui pädevad asutused leiavad, et artiklis 28 osutatud kõrgema juhtkonna või juhtorgani väljavahetamine ei ole olukorra parandamiseks piisav, võivad pädevad asutused nimetada finantsinstitutsioonile ühe või mitu ajutist haldurit. Pädevad asutused võivad, lähtuvalt sellest, mis on asjaoludega võrreldes proportsionaalne, nimetada ajutise halduri, vahetamaks ajutiselt välja finantsinstitutsiooni juhtorgani või töötamaks ajutiselt koos finantsinstitutsiooni juhtorganiga, ning pädev asutus täpsustab oma otsust ajutise halduri nimetamise ajal. Kui pädev asutus nimetab ajutise halduri, kes peab töötama koos finantsinstitutsiooni juhtorganiga, täpsustab pädev asutus ajutise halduri nimetamise ajal ajutise halduri rolli, ülesanded ja õigused ning finantsinstitutsiooni juhtorganile kehtestatud nõuded, mis puudutavad ajutise halduriga konsulteerimist või temalt nõusoleku saamist enne teatavate otsuste tegemist või meetmete võtmist. Pädevalt asutuselt nõutakse iga ajutise halduri nimetamise otsuse avalikustamist, välja arvatud juhul, kui ajutisel halduril ei ole õigust finantsinstitutsiooni esindada. Lisaks tagavad liikmesriigid, et ajutisel halduril on oma ülesannete täitmiseks vajalik kvalifikatsioon, võimed ja teadmised ning tal puudub huvide konflikt.

(2)   Pädev asutus määrab ajutise halduri õigused kindlaks tema ametisse nimetamise ajal, lähtuvalt sellest, mis on asjaoludega võrreldes proportsionaalne. Ajutise halduri õigused võivad sisaldada mõningaid või kõiki finantsinstitutsiooni põhikirjast ja siseriiklikust õigusest tulenevaid finantsinstitutsiooni juhtorgani õigusi, sealhulgas õigust täita mõningaid või kõiki finantsinstitutsiooni juhtorgani haldusfunktsioone. Ajutise halduri õigused finantsinstitutsiooni suhtes peavad olema vastavuses kohaldatava äriühinguõigusega.

(3)   Pädev asutus määrab kindlaks ajutise halduri rolli ja ülesanded ajutise halduri nimetamise ajal ning nende hulka võib kuuluda finantsinstitutsiooni finantsseisundi kindlakstegemine, finantsinstitutsiooni majandustegevuse või selle osa juhtimine eesmärgiga säilitada või taastada finantsinstitutsiooni finantsseisund, ning meetmete võtmine finantsinstitutsiooni majandustegevuse aruka ja usaldusväärse juhtimise taastamiseks. Pädev asutus täpsustab ajutise halduri nimetamise ajal ajutise halduri rolli ja ülesannete võimalikud piirangud.

(4)   Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel on ainuõigus ajutise halduri nimetamiseks ja tagasikutsumiseks. Pädev asutus võib ajutise halduri igal ajal mis tahes põhjusel tagasi kutsuda. Pädev asutus võib ajutise halduri nimetamise tingimusi igal ajal muuta vastavalt käesolevale artiklile.

(5)   Pädev asutus võib nõuda, et ajutise halduri teatava tegevuse puhul on vajalik pädeva asutuse eelnev nõusolek. Pädev asutus määrab sellised nõuded kindlaks ajutise halduri nimetamise[l] või ajutise halduri nimetamise tingimuste muutmisel.

Igal juhul võib ajutine haldur kasutada õigust kutsuda kokku finantsinstitutsiooni aktsionäride üldkoosolek ning koostada sellise koosoleku päevakord üksnes pädeva asutuse eelneval nõusolekul.

(6)   Pädev asutus võib nõuda, et ajutine haldur koostaks pädeva asutuse määratud ajavahemike tagant ning ajutise halduri volituste lõppedes aruande finantsinstitutsiooni finantsseisundi ning kohustuste täitmise käigus tehtud toimingute kohta.

(7)   Ajutist haldurit ei nimetata kauemaks kui üks aasta. Kõnealust perioodi võib erandkorras pikendada juhul, kui ajutise halduri nimetamiseks vajalikud tingimused on jätkuvalt täidetud. Pädeva asutuse ülesanne on teha kindlaks, kas asjaolud nõuavad ajutise halduri tegevuse jätkamist ning põhjendada seda otsust aktsionäridele.

(8)   Võttes arvesse käesolevat artiklit, ei tohi ajutise halduri nimetamine piirata liidu ja liikmesriikide äriühinguõiguse kohaseid aktsionäride õigusi.

(9)   Liikmesriigid võivad piirata ajutise halduri vastutust vastavalt siseriiklikule õigusele seoses ajutise halduri kohustuste täitmisest tuleneva tegevuse või tegevusetusega kooskõlas lõikega 3.

(10)   Käesoleva artikli kohaselt nimetatud ajutist haldurit ei peeta siseriikliku õiguse kohaseks varijuhiks ega de facto juhiks.“

13.

Direktiiv 2014/59 võeti Itaalia õigusesse üle 16. novembri 2015. aasta seadusandliku dekreediga (Decreto legislativo) nr 181 ( 11 ).

14.

9. juuli 2015. aasta seaduse nr 114 ( 12 ) artiklis 8, milles on sätestatud volituste kasutamiseks vajalikud põhimõtted ja juhtkriteeriumid, on muu hulgas ette nähtud:

„1.   Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012, rakendamise pädevuse kasutamisel on valitsus lisaks artikli 1 lõikes 1 nimetatud põhimõtetele ja juhtkriteeriumidele kohustatud järgima direktiivi 2014/59/EL põhimõtteid ja kriteeriume ning järgmisi konkreetseid juhtpõhimõtteid ja -kriteeriume:

[…]“.

15.

Seadusandliku dekreediga nr 181 muudeti pangandus- ja krediidiseadust (Testo unico bancario; edaspidi „TUB“) ( 13 ). Jakku 01‑I „Varase sekkumise meetmed“ lisati artikkel 69 octiesdecies, mille lõike 1 punkt b on sõnastatud järgmiselt:

„Banca d’Italia [(Itaalia keskpank)] võib panga või pangagrupi emaettevõtja suhtes võtta järgmisi meetmeid:

[…]

16.

TUB artikkel 69 vicies semel annab järelevalveasutusele õiguse kutsuda tagasi juhtimis- ja järelevalveorgani ning kõrgema juhtkonna üksikliikmeid.

17.

TUB artikli 70 lõikes 1, mis paikneb I jaos pealkirjaga „Erakorraline haldus“, on sätestatud:

„Itaalia keskpank võib anda korralduse pankade juhtimis- ja järelevalvefunktsioone teostavate organite laialisaatmiseks, kui on toime pandud artikli 69 octiesdecies lõike 1 punktis b nimetatud rikkumine või kui on oodata suurt finantskahju või kui laialisaatmist nõutakse juhtimisorganite või erakorralise üldkoosoleku põhjendatud taotluses.“

18.

Pank on Itaalias asutatud krediidiasutus, mis on noteeritud börsil ja mis allub alates 2014. aastast otse EKP usaldatavusnõuete täitmise järelevalvele. Ajavahemikul 2014. aasta detsembrist kuni 1. jaanuarini 2019 oli panga kahjum kokku enam kui 1,6 miljardit eurot. Üldkohtule hagi esitamise ajal kuulus F. Cornelile 200000 lihtaktsiat, see tähendab 0,000361% panga aktsiakapitalist.

19.

Alates 2016. aastast kuni 2018. aasta lõpuni võttis EKP mitu tulemusetut meedet panga rekapitaliseerimiseks ja stabiliseerimiseks, et võimaldada pangal taas täita omavahendite nõudeid direktiivi 2014/59 artikli 27 lõike 1 tähenduses. ( 14 )

20.

Esimese vaidlusaluse otsusega, mis tehti 1. jaanuaril 2019 ja mis tugines TUB artiklitele 69 octiesdecies, 70 ja 98 koostoimes direktiivi 2014/59 artikliga 29, kehtestas EKP panga suhtes ajutise halduse (edaspidi ka „ajutise halduse kehtestamise otsus“) ja konkreetsed meetmed, millega kaasnesid järgmised tagajärjed:

21.

EKP ja pank teatasid 2. jaanuaril 2019 ühel ajal avaldatud pressiteadetega ajutise halduse kehtestamise otsuse vastuvõtmisest. Seejärel peatas Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (äriühingute ja börsi riiklik komisjon, Itaalia) panga emiteeritud või tagatud väärtpaberitega kauplemise, „kuni [selle] otsuse jõustumiseni või kuni täielik teave [nende] väärtpaberite kohta on uuesti olemas, tulenevalt eelkõige pädevate asutuste uutest toimingutest usaldatavusnõuete täitmise järelevalve valdkonnas“.

22.

Teise vaidlusaluse otsusega, mis tehti 29. märtsil 2019, pikendas EKP ajutise halduse kestust kuni 30. septembrini 2019 (edaspidi ka „esimene pikendamise otsus“). Pank teatas sellest 30. märtsi 2019. aasta pressiteates.

23.

EKP pikendas ajutist haldust 30. septembri 2019. aasta otsusega kuni 31. detsembrini 2019 (edaspidi „teine pikendamise otsus“).

24.

20. detsembri 2019. aasta otsusega pikendas EKP ajutist haldust kuni 31. jaanuarini 2020, et võimaldada omavahendite suurendamise tehingut lõpule viia (edaspidi „kolmas pikendamise otsus“).

25.

Pooled andsid Euroopa Kohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele kokkulangevad vastused, mille kohaselt rekapitaliseeris Fondo interbancario di Tutela dei Depositi (FITD) ( 15 ) panga 2019. aasta septembris vastavalt raamlepingule, mille olid sõlminud ajutised haldurid ja heaks kiitnud panga erakorraline üldkoosolek. FITD müüs oma osaluse pangas 2022. aasta suvel BPER Banca S.p.a‑le. Sellele järgnenud aktsiate sundülevõtmise menetluse (squeeze-out) tõttu pidi F. Corneli oma aktsiad 2022. aasta septembris ära müüma, mistõttu kaotas ta oma seisundi panga (vähemus)aktsionärina.

26.

Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. juulil 2019, esitas F. Corneli hagi vaidlusaluste otsuste tühistamiseks. Komisjon toetas menetlusse astujana EKP nõuet jätta hagi rahuldamata.

27.

Vaidlustatud kohtuotsusega tühistas Üldkohus vaidlusalused otsused. Ülejäänud osas, st osas, milles see puudutas üldiselt kõiki esimesest vaidlusalusest otsusest tulenevaid või hilisemaid akte, sealhulgas teist ja kolmandat pikendamise otsust, jättis ta hagi rahuldamata.

28.

Üldkohus lükkas EKP esitatud ja komisjoni toetatud vastuvõetamatuse vastuväite tagasi põhjendusega, et F. Corneli kui panga vähemusaktsionär on vaidlusalustest otsustest otseselt ja isiklikult puudutatud ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses ning tal on põhjendatud huvi. Seega on tal õigus esitada hagi. ( 16 )

29.

Sisulistes küsimustes leidis Üldkohus põhiosas, et EKP tugines vaidlusalustes otsustes ebapiisavale õiguslikule alusele. Nende aluseks oli „[panga] olukorra oluline halvenemine“ vastavalt TUB artikli 70 lõikele 1, millega on üle võetud direktiivi 2014/59 artikkel 29, kuigi see (riigisisene) säte sellist tingimust ei sisalda. Selline tingimus on olemas üksnes TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punktis b, millega on üle võetud direktiivi artikkel 28. Viimati nimetatud (riigisisene) säte reguleerib üksnes panga juhtimis- või järelevalveorganite „tagasikutsumist“, kuid mitte TUB artikliga 70 ettenähtud pädevust kehtestada panga suhtes nende organite „laialisaatmise“ kaudu erakorraline haldus. TUB artikkel 69 octiesdecies ja artikkel 70 käsitlevad seega erinevaid juhtumeid ning – arvestades direktiivi 2014/59 artiklite 28 ja 29 sõnastust – üksteise järel võetavaid eri sekkumisulatusega meetmeid, mis sõltuvad erinevatest, kummalgi juhul ammendavatest (alternatiivsetest) tingimustest. Järelikult TUB artikli 70 kohaste meetmete suhtes „panga olukorra halvenemise“ tingimust ei kohaldata, millest tulenevalt on EKP seda sätet rikkunud. ( 17 )

30.

TUB artiklite 69 octiesdecies ja 70 selget sõnastust ning seal kasutatud mõisteid arvestades ei tule Üldkohtu hinnangul kõne alla ka liidu õigusega kooskõlas olev tõlgendamine. EKP võetud meede on nimelt TUB artikliga 70 ettenähtud meede, millest tulenevalt peavad selle tingimused täidetud olema. ( 18 ) TUB artikliga 69 octiesdecies ettenähtud „panga olukorra halvenemine“ ei ole „üldsõnaline sõnastus, vaid seadusandliku aktiga kehtestatud tingimus, mis viitab nelja alternatiivse tingimuse ammendavale loetelule“ ega saa seega õigustada TUB artikli 70 kohast meedet. ( 19 )

31.

Lisaks ei ole EKP kohustatud kohaldama direktiivi 2014/59 selleks, et kehtestada panga olukorra olulise halvenemise korral selle ajutine haldus. See ei tulene ka määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 kohasest kohustusest kohaldada direktiive ülevõtvat riigisisest õigust. Seda sätet ei saa mõista nii, „et see sisaldab kahte eraldiseisvat kohustuste allikat, nimelt kogu liidu õigust, sealhulgas direktiive, millele tuleb lisada neid ülevõtvad riigisisesed õigusnormid“. Üldkohtu sõnul eeldaks selline tõlgendus nimelt seda, „et riigisisesed õigusnormid erinevad direktiividest ja et niisugusel juhul on EKP‑le siduvad kahte liiki dokumendid kui eraldiseisvad normatiivsed allikad“. ( 20 ) See läheks aga vastuollu ELTL artikliga 288. Lisaks ei saa direktiiv tekitada kohustusi eraõiguslikele isikutele. Seega ei saa EKP rikkumist heastada ka TUB artikli 70 vaba tõlgendamisega direktiivi 2014/59 alusel. ( 21 )

32.

Ülejäänud kuut enda tuvastatud väidet ( 22 ) Üldkohus enam ei analüüsinud.

33.

Sõnastusega „kõik sellest tulenevad või hilisemad aktid“ vaidlustas F. Corneli hagiavalduses, repliigis ja täiendavas kirjas ka teise ja kolmanda pikendamise otsuse, kuid Üldkohus jättis selle vaidlustuse täpsustuse puudumisest ja oma kodukorra artikli 76 punkti d ja artikli 86 tingimuste täitmata jätmisest tulenevalt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna hagiavalduses ei olnud sellele piisavalt viidatud. ( 23 )

34.

Dokumendiga, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 21. detsembril 2022, esitas EKP apellatsioonkaebuse kohtuasjas C‑777/22 P.

35.

Dokumendiga, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 22. detsembril 2022, esitas komisjon apellatsioonkaebuse kohtuasjas C‑789/22 P.

36.

Komisjoni 18. jaanuari 2023. aasta ja EKP 20. jaanuari 2023. aasta taotluse alusel otsustas Euroopa Kohtu president 8. veebruaril 2023 kohtuasjad C‑777/22 P ja C‑789/22 P vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 54 liita.

37.

Dokumendiga, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 20. märtsil 2023, taotles Itaalia Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 esimese lõigu alusel luba astuda menetlusse EKP ja komisjoni nõuete toetuseks. 17. aprilli 2023. aasta otsusega rahuldas Euroopa Kohtu president selle taotluse. Itaalia esitas menetlusse astuja seisukohad 26. mail 2023.

38.

EKP, keda toetab Itaalia, palub Euroopa Kohtul

39.

Komisjon, keda toetab Itaalia, palub Euroopa Kohtul

40.

F. Corneli palub Euroopa Kohtul

41.

EKP 3. novembri 2023. aasta ja Itaalia 6. novembri 2023. aasta taotluse alusel määrati liidetud kohtuasjad 7. mail 2024 Euroopa Kohtu suurkojale.

42.

Euroopa Kohus palus 7. mail 2024 pooltel vastata teatud küsimustele kirjalikult, pooled esitasid oma vastused määratud tähtaja jooksul.

43.

Pooled esitasid oma suulised seisukohad ja vastasid Euroopa Kohtu küsimustele 25. juuni 2024. aasta kohtuistungil.

44.

Kohtuasjas C‑777/22 P põhjendab EKP, keda toetab Itaalia, oma apellatsioonkaebust kahe väitega.

45.

Esimese väitega märgib EKP, et Üldkohus rikkus mitut õigusnormi, kui ta hindas F. Corneli „otsest ja isiklikku puutumust“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses ja tema põhjendatud huvi. Teise väitega leiab EKP, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta hindas õiguslikku alust, mille põhjal EKP tühistatud otsused vastu võttis; see hindamine oleks määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu kohaselt pidanud toimuma kogu kohaldatava riigisisese õiguse ja selle tõlgendamismeetodite alusel. See puudutab eelkõige TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti b ja artikli 70 lõiget 1, nagu neid on tõlgendanud Itaalia kohtud.

46.

Kohtuasjas C‑789/22 P põhjendab komisjon, keda toetab Itaalia, oma apellatsioonkaebust viie väitega, mis kattuvad osaliselt EKP väidetega.

47.

Esimese väitega heidab komisjon Üldkohtule ette samu õigusnormi rikkumisi ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaldamisel nagu EKP oma esimese väitega. Teise väitega märgib komisjon, et Üldkohus rikkus oma kodukorra artikli 84 kohaldamisel õigusnormi, kuna ta esitas lubamatult omal algatusel vaidlustatud akti õiguspärasust puudutava tühistamise aluse ja tegi otsuse ultra petita. Kolmanda väitega kritiseerib komisjon – sarnaselt EKP teise väitega – väidetavat õigusnormi rikkumist määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu ja TUB artikli 70 lõike 1 tõlgendamisel. Neljanda väite kohaselt rikkus Üldkohus ELTL artikli 288 kolmandat lõiku, asudes ekslikult seisukohale, et TUB artikli 70 lõiget 1 ei saa tõlgendada kooskõlas direktiivi 2014/59 artikliga 29. Viienda väitega – samuti sarnaselt EKP teise väitega – märgib komisjon viimaks, et Üldkohus rikkus mitut õigusnormi riigisisese õiguse ja direktiivide vahelise suhte hindamisel, sealhulgas määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimest lõiku ning ELTL artikli 288 teist ja kolmandat lõiku, ning eiras asjakohaste direktiivisätete vahetut kohaldatavust.

48.

Kõigepealt analüüsin koos hagi vastuvõetavust käsitlevaid väiteid ( 24 ) (allpool B osa). Seejärel käsitlen samuti koos väiteid, mis puudutavad Üldkohtu sisulisi hinnanguid ( 25 ) (allpool C osa).

49.

Apellatsioonkaebuste väited hagi vastuvõetavuse kohta käsitlevad esiteks küsimust, kas vaidlusalused otsused puudutavad F. Cornelit otseselt ja isiklikult ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses (allpool 1. jaotis), ja teiseks tema (säilinud) huvi nende tühistamise vastu (allpool 2. jaotis).

50.

Sellega seoses tuleb arvesse võtta, et Euroopa Kohus peab apellatsioonimenetluses olenemata poolte väidetest ja argumentidest ning Üldkohtu hinnangust omal algatusel kontrollima hagi vastuvõetavust, sealhulgas põhjendatud huvi säilimist. ( 26 ) Juba sel põhjusel ei saa F. Corneli vastuvõetamatuse vastuväide EKP apellatsioonkaebuse esimese väite suhtes tulemuslik olla ja tuleb tagasi lükata.

51.

ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib isik, kes ei ole vaidlustatud akti adressaat, esitada hagi üksnes juhul, kui see akt puudutab teda „otseselt ja isiklikult“. Kõigepealt analüüsin, kas vaidlusalused otsused puudutavad F. Cornelit otseselt.

52.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad selleks, et isikut saaks pidada ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses „otseselt puudutatuks“, olema kumulatiivselt täidetud kaks tingimust. Esiteks peab vaidlustatud meede avaldama otsest mõju asjaomase isiku õiguslikule seisundile. Teiseks ei tohi meede jätta seda rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusruumi, millest tulenevalt on selle rakendamine puhtautomaatne. See peab tulenema vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme. ( 27 )

53.

Nagu Üldkohus sellele kohtupraktikale viidates õigesti märkis ( 28 ), kahjustavad vaidlusalused otsused otseselt F. Corneli kui panga aktsionäri õiguslikku seisundit. See puudutab panga põhikirjas kindlaksmääratud osalemis-, hääle- ja muude õiguste kasutamist. Vastupidi EKP esitatud etteheidetele ei ole selles osas eiratud või veelgi vähem moonutatud panga põhikirja asjakohaseid sätteid, mis käsitlevad aktsionäride õigusi. Eelkõige mõjutavad vaidlusalused otsused õigust valida panga juhtimis- ja järelevalveorganeid (artiklid 18 ja 26), kutsuda kokku aktsionäride üldkoosolek ja määrata kindlaks päevakord (artikli 10 lõige 4). See kehtib ka nende tingimuste kohta, mille korral võib see üldkoosolek või teatav osa aktsionäridest algatada panga juhtimis- ja järelevalveorganite vastutusele võtmise vastavalt Itaalia tsiviilseadustiku artiklitele 2393 ja 2393 bis. ( 29 )

54.

Kuna vaidlusaluste otsustega kehtestati panga suhtes ajutine haldus või pikendati seda, peatati või piirati nendega kõnealuste õiguste kasutamist ja sekkuti seega otseselt aktsionäride, sealhulgas F. Corneli õiguslikku seisundisse. Ajutise halduse kehtestamise tõttu läks panga juhtimis- ja järelevalveorganite valimise ning aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumise ja selle päevakorra kindlaksmääramise õigus üle ajutistele halduritele. Aktsionäride asjaomase osalemis- või hääleõiguse vastav peatamine või piiramine tuleneb TUB artikli 70 lõikest 2 koostoimes artikli 72 lõikega 6, mis näevad ette nende õiguste automaatse ülemineku ajutistele halduritele. ( 30 ) Lisaks piiras ajutise halduse kehtestamine panga juhtimis- ja järelevalveorganite tsiviilvastutust TUB artikli 72 lõike 9 kohaselt tahtluse või raske hooletusega ja vastutusele võtmise võisid kohtus algatada üksnes ajutised haldurid Banca d’Italia eelneval heakskiidul. Peale selle oli neil halduritel TUB artikli 72 lõike 5 kohaselt õigus esitada Banca d’Italia eelneval heakskiidul kahju hüvitamise hagisid panga tagasikutsutud organite liikmete ja tegevdirektori vastu. Seega ei saanud aktsionäride üldkoosolek või osa aktsionäre, kellele kuulus teatav osa aktsiakapitalist, enam esitada selliseid hagisid vastavalt Itaalia tsiviilseadustiku artiklitele 2393 ja 2393 bis. ( 31 )

55.

Üldkohus leidis õigesti, et aktsionäride, sealhulgas F. Corneli osalemis- või hääleõigust on kahjustatud, olenemata sellest, et panga põhikirjas on nende tõhusaks kasutamiseks osalt ette nähtud kvoorum, nimelt 1% neile aktsionäridele kuuluvatest aktsiatest. ( 32 ) Seda seetõttu, et kõigil neil osalemis- või hääleõigustel on olemuslik väärtus sarnaselt kodaniku hääleõigusega demokraatlikel valimistel. See ei olene sellest, kas nende õiguste kasutamisest piisab, et panga peamisi organisatsioonilisi või ärilisi otsuseid tegelikult mõjutada. Osalemis- või hääleõigus hõlmab ja kaitseb juba õiguslikku võimalust sellistes otsustusprotsessides osaleda ja nende tulemust mõjutada. Üldkohus käsitas seda õigesti, kui ta märkis, et EKP ja komisjoni argument „jätab […] tähelepanuta hääleõiguse, mis võimaldab igal aktsionäril isiklikult osaleda juhtimis- ja järelevalveorganite liikmete valimisel“. ( 33 ) Ajutise halduse kehtestamisega kaob aga automaatselt see õiguslik võimalus mõjutada panga juhtimist.

56.

Tõsiasi, et vähemusaktsionär võib asjaomase kvoorumi saavutada ainult koos teiste (vähemus)aktsionäridega, on seega küsimuse seisukohast, kas tema osalemis- või hääleõigust kui sellist on kahjustatud, ebaoluline. Sellise kvoorumi võimalik saavutamine omab tähtsust üksnes järgneva küsimuse jaoks, nimelt kas osalemis- või hääleõiguse kasutamisest piisab ka soovitud õiguslike tagajärgede saavutamiseks (nt üldkoosoleku kokkukutsumiseks või selle päevakorrapunkti kindlaksmääramiseks). See ei saa aga seada kahtluse alla ei nende isiklike õiguste olemasolu ega nende kasutamise kaitsmise vajadust. ( 34 ) Järelikult – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 43–45 õigesti leidis – tuleb tagasi lükata ka apellantide vastuväide, et otsuste tegemise õigused kuuluvad ainult üldkoosolekule või neile aktsionäridele, kellel on teatava suurusega osalus, kuid mitte üksikaktsionärile, kellel on ainult hääleõigus.

57.

Kohtuotsuses Trasta Komercbanka ( 35 ) kinnitas Euroopa Kohus kaudselt ka seda, et niisugusel juhul nagu käesolev, mis – erinevalt selles kohtuotsuses kõne all olnud tegevusloa kehtetuks tunnistamisest – puudutab ainult panga suhtes ajutise halduse kehtestamist, võib aktsionäride otseselt puudutatuks pidamiseks piisata selleks, et kahjustatud on nende õigust osaleda juhtimises. Seda seetõttu, et viimasel juhul ei kattu nende õiguste kahjustamine panga tegevusloa kehtetuks tunnistamisest või suisa panga likvideerimisest tulenevate negatiivsete, puhtalt majanduslike tagajärgedega pangale ja tema aktsionäridele. ( 36 ) Euroopa Kohus tunnistas lisaks sõnaselgelt, et isegi panga likvideerimise otsus mõjutab otseselt aktsionäride õigust osaleda panga juhtimises, kuna sellega antakse juhtimine üle likvideerijale. Kohtuasjas Trasta Komercbanka põhines see otsus siiski üksnes Läti õigusel. Seega ei tulenenud see liidu õigusest ega vaidlusalusest EKP otsusest tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta, mistõttu ei puudutanud EKP otsus aktsionäre otseselt. ( 37 ) Nagu Üldkohus on õigesti märkinud, ( 38 ) on asi siiski teisiti, kui tegemist on EKP otsusega panga suhtes ajutise halduse kehtestamise kohta.

58.

EKP ei saa neid järeldusi viitega Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsusele Albert jt vs. Ungari ( 39 ) ümber lükata.

59.

Esiteks ei ole EIK analüüsitud EIÕK artikli 34 kohane kaebuse esitamise õigus identne ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohase hagemisõigusega. Teiseks on ka EIK põhimõtteliselt tunnistanud, et panga aktsionärid on „otseselt puudutatud“ EIÕK artikli 34 tähenduses, kui kaebus on esitatud nii seda panka kui ka selle aktsionäride õigusi puudutavate aktide peale. See põhimõte on piiratud üksnes juhul, kui pank ja tema aktsionärid on üksteisega nii tihedalt seotud, et nende eristamine oleks kunstlik, või kui seda õigustavad „erandlikud asjaolud“. EIK on seega samamoodi nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses Trasta Komercbanka (eespool punkt 57) tunnistanud, et aktid, mis mõjutavad otseselt aktsionäride õigusi (osaleda panga juhtimises), erinevad aktidest, mis on suunatud (ainult) panga vastu. Seda seetõttu, et need aktid ei kahjusta mitte üksnes selle panga aktsionäride majanduslikke huve, vaid muudavad nende õiguslikku seisundit panga juhtimisstruktuuris. ( 40 )

60.

Kohtuasjas Albert jt vs. Ungari ei pidanud EIK aktsionäride õigusi „otseselt puudutatuks“. Seda seetõttu, et esiteks said nad neid õigusi seoses kahe asjaomase panga vaidlusaluse ühinemisega asjakohase otsustusmenetluse ja hääletuse käigus kasutada. Teiseks ei olnud need õigused individuaalsete osaluste liigse väiksuse tõttu piisavad, et ühte neist pankadest kontrollida. EIK leidis seetõttu – erinevalt tema poolt varem lahendatud aktsionäride hääleõiguse kunstliku vähendamise või aktsiate tühistamise juhtumitest ( 41 ) –, et vaidlusalustel sisuliselt äriühinguga seotud meetmetel oli üksikute aktsionäride kui selliste õigustele vaid „juhuslik ja kaudne“ mõju. ( 42 )

61.

Kahe panga ühinemise konkreetne olukord ei ole siiski võrreldav käesolevas asjas kujunenud olukorraga, kui panga suhtes kohaldatakse üksnes ajutist haldust. Seda seetõttu, et kaks ühinenud panka lakkasid oma varasemal kujul olemast ja turul tegutsemast. Panga ja tema äritegevuse lõplik struktuurimuutus ning sellega seotud majanduslikud tagajärjed erinevad seega ajutisest haldusest, mille puhul kontroll panga äritegevuse üle on vaid ajutiselt teistes kätes, ning selle halduse mõjust aktsionäride õigustele. EKP argument, mis põhineb EIK praktikal pankade ühinemise kohta, ei ole seega käesolevale asjale ülekantav ja tuleb tagasi lükata.

62.

Lisaks kaasnes vaidlusaluste otsustega kehtestatud või pikendatud ajutise haldusega panga aktsionäride osalemis- või hääleõiguse automaatne peatamine ja piiramine. Selleks ei olnud vaja vahepealset kaalutlusotsust või täiendavat rakendusakti. ( 43 ) Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et need otsused puudutavad F. Cornelit otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. ( 44 )

63.

Küsimust, kas F. Corneli vastab ka isikliku puutumuse kriteeriumile, tuleb analüüsida üksnes juhul, kui vaidlusalused otsused ei ole ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda võimaluse kohased „üldaktid“, mis ei vaja rakendusmeetmeid. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab see mõiste kõiki üldkohaldatavaid akte, mis ei ole seadusandlikud aktid. See eeldab, et selline akt on kohaldatav objektiivselt kindlaksmääratud olukordade suhtes ja sellega kaasnevad õiguslikud tagajärjed üldiselt ja abstraktselt määratletud isikukategooriatele. ( 45 )

64.

See tingimus ei ole käesolevas asjas täidetud. Vaidlusalused otsused olid adresseeritud otse pangale, st juriidilisele isikule, ja puudutasid ka nende vastuvõtmise aegset aktsionäride arvu. Seega tuleb analüüsida, kas F. Corneli kui aktsionär vastas sel ajal isikliku puutumuse kriteeriumile.

65.

Minu arvates leidis Üldkohus Euroopa Kohtu praktikat arvesse võttes õigesti, et F. Corneli oli isiklikult puudutatud. ( 46 )

66.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on muu isik kui meetme adressaat meetmest isiklikult puudutatud üksnes juhul, kui meede puudutab teda teatavate tema eripäraste omaduste või teda kõigist teistest isikutest eristava olukorra tõttu ning seega individualiseerib teda sarnaselt adressaadiga. ( 47 ) Eelkõige abstraktsete üldmeetmete puhul on Euroopa Kohus otsustanud, et võimalusest enam-vähem täpselt määratleda neist puudutatud isikute arv või isegi kindlaks teha nende isikute identiteet, ei piisa, et neid saaks pidada isiklikult puudutatuks, kui on kindlaks tehtud, et meedet kohaldatakse sellega määratletud õiguslikult või faktiliselt objektiivse olukorra alusel. ( 48 )

67.

Nagu Üldkohus õigesti märkis, ( 49 ) oli F. Corneli vaidlusaluste (konkreetsete ja individuaalsete) otsuste vastuvõtmise ajal aktsionärina ja seega kõigi panga aktsionäride selgelt piiritletud rühma liikmena individualiseeritud. Lisaks sekkusid need otsused talle kui aktsionärile panga põhikirjaga antud osalemis- ja hääleõiguse kasutamisse (eespool punkt 53 jj). Seega ei puudutanud need F. Cornelit mitte üksnes kui isikut, kellel on „objektiivselt“ aktsionäri staatus (võrreldes teiste äriühingute aktsionäridega), nagu väidavad apellandid, vaid puudutasid teda ka kui panga aktsiakapitali ühe osa sel ajal selgelt identifitseeritavat omanikku. Lisaks oli selle meetme eesmärk peatada just panga aktsionäride (mitte teiste äriühingute aktsionäride) osalemis- ja hääleõigus (eespool punkt 54), et hõlbustada panga saneerimist.

68.

Seda hinnangut ei saa kahtluse alla seada eelkõige EKP esitatud argument, et seega tuleb isiklikult puudutatuks ja hagi esitamise õigust omavateks pidada panga ligikaudu 35000 aktsionäri. Nagu Üldkohus õigesti märkis, ei ole vaidlusaluse meetme laadist tulenev võimalike hagejate arv sellega seoses oluline, tingimusel et neid saab selgelt identifitseerida isikutena, kes kuulusid meetme võtmise ajal kindlalt piiritletud isikute rühma, ja et see meede muudab (sihipäraselt) nende olemasolevaid õigusi. ( 50 ) See kehtib käesoleval juhul seda enam, et vaidlusalused otsused ei ole üldkohaldatavad meetmed, vaid konkreetsed ja individuaalsed aktid (eespool punktid 64 ja 66).

69.

Seega otsustas Üldkohus õigesti, et vaidlusalused otsused puudutavad F. Cornelit isiklikult ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Järelikult ei ole vaja võtta seisukohta küsimuses, kas komisjoni poolt (vastuseks esimeses kohtuastmes esitatud väidetele) kritiseeritud, eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 73–75 esitatud täiendava põhjendusega on rikutud õigusnormi.

70.

Jääb veel analüüsida, kas F. Corneli saab – arvestades panga ajutise halduse lõppu ja seda, et ta on vaieldamatult kaotanud aktsionäri staatuse – endiselt tugineda (põhjendatud) huvile vaidlusaluste otsuste tühistamise vastu ja on selle huvi olemasolu tõendanud.

71.

Üldkohus analüüsis F. Corneli enda põhjendatud huvi, mida saab eristada panga põhjendatud huvist, ning leidis, et vaidlusalused otsused mõjutasid tema kui aktsionäri õiguste kasutamist. ( 51 ) See puudutab eelkõige õigust kutsuda kokku üldkoosolek, et teha ettepanek hagi esitamiseks, või lisada selle päevakorda vastav punkt. ( 52 ) See F. Corneli eraldiseisev põhjendatud huvi põhineb tema soovil kaitsta osalemis- ja hääleõigust, mis on seotud konkreetselt tema kui aktsionäri äriõigusliku seisundiga. Sellega kordas Üldkohus aga sisuliselt üksnes F. Corneli otsese puutumuse põhjendust (eespool punkt 53 jj), käsitlemata küsimust, kas esimese pikendamise otsusega ette nähtud panga ajutise halduse tähtaja möödumist arvestades oli F. Cornelil selline põhjendatud huvi kuni vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamiseni säilinud. Samuti ei nõudnud Üldkohus F. Cornelilt vastavate tõendite esitamist.

72.

Küsimus, kas hageja on tõendanud oma põhjendatud huvi ja selle säilimist, on – ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohase hagemisõiguse tõendamisest eraldiseisev – õigusküsimus, mida peab apellatsioonimenetluses kontrollima Euroopa Kohus. ( 53 )

73.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui isikul on huvi vaidlustatud akti tühistamise vastu. See eeldab, et ta võib tühistamisest kasu saada. See põhjendatud huvi peab hagi vastuvõetavuse olulise eeltingimusena säilima kuni kohtuotsuse kuulutamiseni. Vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära. ( 54 )

74.

Põhjendatud huvi säilimine võib väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneda muu hulgas sellest, et tühistamishagi on aluseks võimalikule vastutuse tuvastamise hagile. ( 55 ) Seega piisab sellise põhjendatud huvi põhjendamiseks, tingimusel et see ei ole hüpoteetiline, võimalusest esitada kahju hüvitamise hagi. ( 56 ) Sellega seoses ei ole oluline, kas liidu või liikmesriigi kohtutesse esitatud hagid on tõenäoliselt põhjendatud või sama esemega. Otsustav on see, kas vaidlusaluse akti taotletud tühistamine võib seda teist hagi mõjutada, ( 57 ) st olla vähemalt osaliselt selle aluseks.

75.

Vastuseks Euroopa Kohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele väitis F. Corneli, et tema põhjendatud huvi, mille aluseks on tema kui panga aktsionäri osaluse ning osalemis- ja hääleõiguse kaotus, säilib eelkõige seoses tulevaste vastutuse tuvastamise hagidega. Ta kavatseb esitada sellise hagi panga ajutises halduses, restruktureerimises ja aktsiate müügis osalenud üksuste ning juriidiliste ja füüsiliste isikute vastu; vaidlusaluste otsuste tühistamine liidu kohtute poolt on sellele eelnev samm. Ta on sellega seoses õigesti väitnud, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 kohane viieaastane aegumistähtaeg, mille jooksul võib esitada vastutuse tuvastamise hagi muu hulgas EKP vastu vastavalt ELTL artiklile 268 koostoimes ELTL artikli 340 kolmanda lõiguga, ei ole veel lõppenud. ( 58 )

76.

On tõsi, et osaluse ning osalemis- ja hääleõiguse kui sellise lõplik kaotus, mis on vahepeal panga restruktureerimise tõttu aset leidnud, ei ole otseselt omistatav vaidlusalustele otsustele, millega kehtestati üksnes panga ajutine haldus, ega põhjenda F. Corneli huvi nende tühistamise vastu. ( 59 ) Selline huvi oli siiski olemas ajutise halduse ajal, mil ta ei saanud enam kasutada enda kui aktsionäri osalemis- või hääleõigust (eespool punkt 71).

77.

F. Corneli leiab, et lisaks tema osaluse ning osalemis- ja hääleõiguse lõplikule kaotusele oli tema kantud kahju põhjuseks ka viimati nimetatud õiguste kahjustamine ajutise halduse ajal. Igal juhul ei tundu selline põhjuslik seos hüpoteetiline ega täielikult välistatud, arvestades F. Corneli ja EKP vastustes Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele kirjeldatud, 2019. ja 2020. aastal ajutise halduse ajal võetud meetmeid, mis viisid lõpuks panga rekapitaliseerimiseni FITD poolt ja tema osaluse müümiseni BPER Bancale (eespool punkt 25). Kuna õigus hinnata riigisiseste kahju hüvitamise normide kohase vastutuse tingimuste täidetust, sealhulgas õigusvastase akti ja kantud kahju põhjuslikku seost, on liikmesriigi kohtutel, ei pea liidu kohtud neid küsimusi põhjendatud huvi säilimise hindamisel üksikasjalikult analüüsima ega sellise põhjusliku seose olemasolu algusest peale välistama (eespool punkt 74). Piisab tuvastamisest, et vaidlusaluste otsuste tühistamine – mille Euroopa Kohus võib muutmata jätta – F. Corneli esitatud õigusvastasuse väidete alusel võib olla aluseks hilisematele kahju hüvitamise hagidele.

78.

Seega on F. Cornelil säilinud huvi lasta vaidlusalused otsused vastavalt ELTL artikli 263 teisele lõigule koostoimes ELTL artikli 264 esimese lõiguga tühistada, et esitada seejärel vastutuse tuvastamise hagi liikmesriigi kohtutele või liidu kohtutele.

79.

Võttes arvesse, et F. Cornelil säilis põhjendatud huvi ja hagemisõigus ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel, võis Üldkohus järelikult tunnistada tema tühistamishagi vastuvõetavaks.

80.

Seega tuleb EKP ja komisjoni apellatsioonkaebuse esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

81.

EKP apellatsioonkaebuse teine väide ning komisjoni apellatsioonkaebuse teine kuni viies väide puudutavad sisuliselt küsimust, kas Üldkohus eiras määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimest lõiku koostoimes direktiivi 2014/59 artiklitega 28 ja 29 ning TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti b ja artikli 70 lõiget 1, kui ta leidis, et need sätted ei andnud piisavalt õiguslikku alust panga ajutise halduse kehtestamiseks või pikendamiseks vaidlusaluste otsustega. Sellega seoses keeldus Üldkohus nimelt direktiivi sätete vahetust kohaldamisest panga suhtes ja nimetatud riigisiseste sätete tõlgendamisest direktiiviga kooskõlas. ( 60 )

82.

EKP apellatsioonkaebuse teises väites ja komisjoni apellatsioonkaebuse kolmandas ja neljandas väites heidetakse Üldkohtule lisaks sisuliselt ette, et ta eiras TUB artikli 70 lõiget 1 ja asjaolu, et seda sätet saab tõlgendada kooskõlas direktiiviga, nimelt direktiivi 2014/59 artikliga 29. Neljanda ja viienda väitega heidab komisjon ette, et Üldkohus rikkus sellest tulenevalt ka ELTL artikli 288 teist ja kolmandat lõiku ning määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimest lõiku, seda muu hulgas seetõttu, et ta jättis tähelepanuta EKP‑le nende sätetega pandud kohustuse kohaldada vahetult direktiivi artiklit 29. Kohtuistungil märkis ka EKP Euroopa Kohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele vastates, et see direktiivi säte on vahetult ja esimuslikult kohaldatav. Seda ei pea seega järgima mitte üksnes liikmesriikide ametiasutused, vaid ka EKP ja Üldkohus. Nii F. Corneli kui ka Itaalia esitasid kohtuistungil selle kohta märkused.

83.

Järgmisena analüüsin neid etteheiteid koos. Seejuures käsitlen ka küsimust, kas Üldkohus on rikkunud ELTL artikli 288 teist ja kolmandat lõiku ning oma kodukorra artiklit 84 (komisjoni apellatsioonkaebuse teine, neljas ja viies väide).

84.

Kuna EKP on määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu kohaselt kohustatud kohaldama asjakohast liidu õigust, sealhulgas direktiive ülevõtvat riigisisest õigust, ( 61 ) kontrollin esmalt, kas ja millises ulatuses on see kohaldamiskohustus seotud ka direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimese lausega. Seejuures tuleb analüüsida, kas see säte oli selle ülesehitust ja õiguslikke tagajärgi arvestades panga ja tema aktsionäride suhtes vahetult kohaldatav (allpool 2. jaotis) ning kas seda pidid järgima ja kohaldama mitte üksnes liikmesriigi ametiasutused, vaid ka EKP ja Üldkohus (allpool 3. jaotis). Nimelt võis EKP‑l olla direktiivi selle sätte vahetu kohaldatavuse ja esimuse alusel õigus ja võimalik et isegi kohustus ( 62 ) kehtestada panga suhtes ajutine haldus ning jätta riigisisesed õigusnormid tähelepanuta, kui need on selle sättega vastuolus. Siis ei oleks Üldkohus tohtinud vaidlusaluseid otsuseid õigusliku aluse väidetavale puudumisele tuginedes tühistada. Küsimus, kas neid riigisiseseid õigusnorme saab tõlgendada kooskõlas direktiiviga, ei oleks sel juhul enam asjakohane.

85.

Juhul kui direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimese lause vahetu kohaldamine on välistatud, analüüsin järgmisena, kas ja millises ulatuses on EKP‑l kohustus tõlgendada seda direktiivi ülevõtvat riigisisest õigust kooskõlas direktiiviga (allpool 4. jaotis). Seejärel käsitlen küsimust, kuidas peab Üldkohus EKP asjaomaste aktide kontrollimisel arvesse võtma riigisisese õiguse kohaldamisala ja eelkõige seda, kas ta peab määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu kohaldamisalas käsitlema seda õigust samamoodi nagu liidu õigust (allpool 5. jaotis). Lõpuks kontrollin, kas sellega seotud etteheited, mille apellandid esitasid esimest korda apellatsioonimenetluses, on vastuvõetavad (allpool 6. jaotis).

86.

Vaidlustatud kohtuotsuses keeldus Üldkohus nii direktiivi sätete vahetust kohaldamisest isiku kahjuks kui ka TUB artikli 70 lõike 1 tõlgendamisest direktiiviga kooskõlas. ( 63 ) Nagu allpool näitan, ei saa seda lähenemisviisi vähemalt lõppkokkuvõttes kritiseerida.

87.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab direktiivi säte olla vahetult kohaldatav üksnes juhul, kui see on sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpne. Säte on tingimusteta siis, kui selles ette nähtud kohustusega ei kaasne ühtegi tingimust ja selle täitmine või tagajärgede tekkimine ei eelda ühegi õigusakti vastuvõtmist liidu institutsiooni või liikmesriigi poolt. Säte on piisavalt täpne, et isik saaks sellele tugineda ja kohus seda kohaldada, kui selles on üheti mõistetavalt sätestatud kohustus. ( 64 ) Kui need tingimused on täidetud, võib isik sellele sättele liikmesriigi kohtus liikmesriigi vastu tugineda, kui direktiivi ei ole üle võetud nõuetekohaselt. ( 65 )

88.

Direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimese lause kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kui pädevad asutused (käesoleval juhul EKP) leiavad, et artiklis 28 osutatud kõrgema juhtkonna või juhtorgani väljavahetamine ei ole „olukorra parandamiseks“ piisav, võivad need asutused nimetada finantsinstitutsioonile ühe või mitu ajutist haldurit. See säte reguleerib seega pädeva asutuse õigust võtta selliseid meetmeid, viidates direktiivi artikliga 28 ette nähtud vähem sekkuvatele meetmetele – mis ei olnud EKP arvates käesoleval juhul piisavad –, nagu kõrgema juhtkonna või juhtorgani mõne liikme või täiskoosseisu tagasikutsumine. Kõik need meetmed eeldavad muu hulgas, et asjaomase panga finantsseisund on oluliselt halvenenud. Nagu nähtub direktiivi artiklis 29 sisalduvast viitest artiklile 28, nende kombineeritud sõnastusest ja põhjendusest 40 ( 66 ), on finantsseisundi olulise halvenemise kriteerium ühtne tingimus kõigi mõlema sättega ette nähtud erineva sekkumisulatusega parandusmeetmete kohaldamiseks. Seega on nii tingimused, mille täidetuse korral võib kohaldada direktiivi artikli 29 lõike 1 esimest lauset koostoimes direktiivi artikliga 28, kui ka nende sätetega ette nähtud õiguslikud tagajärjed piisavalt täpsed ja tingimusteta.

89.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa tõsiasi, et pädevatel asutustel on ühelt poolt nende tingimuste täidetuse ja teiselt poolt võetavate meetmete hindamisel teatav kaalutlusruum ning et need meetmed peavad direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 teise lause kohaselt olema proportsionaalsed, seada kahtluse alla, et need sätted on piisavalt täpsed ja tingimusteta. Selle kohtupraktika kohaselt ei ole kaalutlusruum ei tingimus ega rakendamise või kehtivusega seotud lisanõue eespool punktis 87 viidatud põhimõtete tähenduses. ( 67 )

90.

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et direktiivi sätet võib ka siis, kui liikmesriikidele on selle rakendamisel jäetud teatud kaalutlusruum, pidada tingimusteta ja täpseks, kui see paneb liikmesriikidele üheselt mõistetavalt konkreetse tulemuse saavutamise kohustuse, millega ei kaasne ühtegi tingimust selle kohaldamiseks. ( 68 ) Selle kohtupraktika kohaselt võib kohustuse tingimusetus seega kompenseerida täpsuse nõuet. ( 69 ) Käesoleval juhul on see nii seoses saavutatava tulemusega, milleks on ajutise halduse kehtestamine asjaomase panga finantsseisundi olulise halvenemise korral, mida ei saa heastada leebemate meetmetega direktiivi artikli 28 tähenduses.

91.

Neid kriteeriume arvestades tuleb direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimese lause sisu pidada seega piisavalt täpseks, et seda saaks kohaldada näiteks liikmesriigi järelevalveasutus ja hilisemas vaidluses ka liikmesriigi kohus. Sellest tuleneb põhimõtteliselt ka see, et need asutused peavad jätma kohaldamata selle sättega vastuolus olevad riigisisesed õigusnormid. ( 70 ) Seda, kas ja mil määral kehtib see ka EKP suhtes, käsitlen allpool (punkt 106 jj). F. Corneli poolt eelkõige kohtuistungil esitatud väited, mille kohaselt näeb direktiiv sellega seoses ette üksnes minimaalse ühtlustamise ja jätab liikmesriikidele selle rakendamisel ulatusliku kaalutlusruumi, tuleb seega tagasi lükata.

92.

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112 siiski, et direktiiv ise ei saa tekitada eraõiguslikule isikule kohustusi, mistõttu on välistatud selle vahetu kohaldamine (st ka direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 kohaldamine olenemata selle ülesehitusest) isiku kahjuks.

93.

See järeldus, mida kritiseeris eelkõige komisjon, ei riku minu arvates õigusnormi.

94.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei saa direktiiv ise tekitada isikutele kohustusi, vaid võib anda ainult õigusi. Järelikult ei saa eraõiguslik isik liikmesriigi vastu direktiivile tugineda ka siis, kui selles on sätestatud riigi kohustus, aga see on otseselt seotud samuti selles direktiivis ette nähtud kolmanda isiku kohustuse täitmisega. Seevastu pelk negatiivne tagajärg kolmandate isikute õigustele, isegi kui see tagajärg on kindel, ei ole põhjendus, millele tuginedes võiks keelata isikul tugineda asjasse puutuva liikmesriigi vastu direktiivi sätetele. ( 71 )

95.

Eelkõige on direktiivi sätete vahetu kohaldamine välistatud, kui nendega kehtestatud keeldude või tegevusest hoidumise või tegutsemiskohustustega on kindlaks määratud isikute kriminaalvastutus või on seda karmistatud. ( 72 ) Õiguskindluse ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega (nullum crimen, nulla poena sine lege) ning ELTL artikli 288 kolmanda lõiguga, mille kohaselt on direktiivid adresseeritud liikmesriikidele ja siduvad ainult neile, oleks nimelt vastuolus nõue, et eraõiguslike isikute tegevus peaks lähtuma üksnes direktiivi sätetest – st mitte olenema eelkõige selle rakendamiseks vastu võetud riigisisestest õigusnormidest – ning nende rikkumise eest peaks saama vajaduse korral vastutusele võtta või kriminaalkorras karistada. ( 73 ) Kuid ka eraõiguslike isikute vahelistes tsiviilõiguslikes vaidlustes ei ole põhimõtteliselt mõeldav vahetult kohaldada direktiivi sätteid, mis panevad kohustuse ühele poolele (nn horisontaalne mõju kolmandatele isikutele). ( 74 )

96.

Teisiti on see ainult haldusõiguslike vaidluste puhul, mis puudutavad nn kolmepoolseid suhteid. Selle kohta on Euroopa Kohus erandkorras möönnud, et kolmas isik peab taluma teatavaid riiklikke meetmeid nende vahetult kohaldatavate direktiivi sätete alusel, millele eraõiguslik isik liikmesriigi vastu tugineb. See hõlmab näiteks keskkonnamõju hindamist, mis võib kaasa tuua kolmandale isikule soodsa loa tühistamise ( 75 ) või kolmanda isiku muu (õigusliku ja rahalise) eelise kaotuse. ( 76 ) Seejuures on tegemist nimelt ainult selliste õigusnormide rakendamise negatiivse mõjuga kolmandate isikute õiguslikule seisundile. See põhineb üksnes sellel, et pädev asutus peab direktiivi vahetult kohaldatavate sätete alusel läbi viima hindamise ( 77 ) või tõlgendama ja kohaldama kasutatud õiguslikku alust teatud viisil kõigi asjaomaste isikute suhtes. ( 78 )

97.

Ka käesolev kohtuasi põhineb haldusõiguslikul vaidlusel. Muus osas puuduvad aga põhjused, mis võimaldaksid seda kohtupraktikat kasutada või selle kohaldamisala koguni laiendada.

98.

Erinevalt eespool nimetatud juhtudest ei ole tegemist kolmepoolse suhte ja pelgalt kolmanda isiku koormamisega. ( 79 ) Sellise suhtega oleks tegemist äärmisel juhul siis, kui panga võlausaldaja või klient, kes leiab, et panga finantsseisundi oluline halvenemine seab ohtu tema varalised huvid, tugineks pädevates asutustes või kohtutes direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimesele lausele, et mõjutada neid asutusi kehtestama ajutist haldust.

99.

Direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimese lause vahetu kohaldamine panga ja tema aktsionäride suhtes ei tooks aga käesoleval juhul kaasa pelgalt negatiivset mõju kolmandate isikute õigustele.

100.

Käesolev vaidlus puudutab pigem haldusõiguses klassikalist (kahepoolset) hierarhilist suhet, mille korral pank kaitseb end talle adresseeritud avaliku võimu sekkumismeetme, nimelt EKP kehtestatud ajutise halduse eest. Ajutise halduse kehtestamise pädevus on üks sekkumisvolitustest, mis on EKP‑l ühtse järelevalvemehhanismi raames pankade suhtes vahetult olemas. Selles osas asendab EKP teataval määral – ka tulenevalt määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud kohustusest kohaldada direktiivi 2014/59 ülevõtvat riigisisest õigust – riiklikke järelevalveasutusi (täpsemalt allpool punkt 107). Tema võetud meetmed toovad kokkuvõttes kaasa selle, et pankadele ja nende aktsionäridele pannakse teatavad tegutsemis-, tegevusest hoidumise või talumiskohustused.

101.

Selle vastu ei saa tugineda väitele, et aktsionärid, nagu F. Corneli, on panga suhtes kolmandad isikud, kes peavad vaid kandma (või jagama) ajutise halduse kehtestamise negatiivseid tagajärgi. See oleks vastuolus asjaoluga, et panga ja tema aktsionäride majanduslikud huvid olulisel määral kattuvad. Viimane on ka peamine põhjus, miks aktsionäride eraldiseisev hagi EKP otsuse peale tunnistada panga tegevusluba kehtetuks on nende aktsionäride endi otsese puutumuse puudumise tõttu vastuvõetamatu (eespool punkt 57 jj). ( 80 )

102.

Kuna EKP saab selle avaliku võimu sekkumise õigusliku alusena tugineda ainult vahetult kohaldatavale direktiivi sättele, nagu käesoleval juhul direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimene lause, pandaks selle tagajärjel eraõiguslikele isikutele direktiivi alusel lubamatuid kohustusi punktides 94 ja 95 viidatud kohtupraktika tähenduses. Nagu näitab direktiivi 2014/59 artiklites 27–29 sätestatud meetmete – proportsionaalsuse huvides ette nähtud – hierarhia, on ajutise halduse kehtestamine tõsine sekkumismeede, millega sekkutakse eriti tugevalt panga autonoomsesse otsustusprotsessi. Sellega peatatakse panga tõhusa saneerimise huvides ajutiselt panga juhtorganite ja aktsionäride õigus (kaas)otsustada panga tegevuse juhtimise üle ja antakse see üle ühele või mitmele ajutisele haldurile.

103.

Panga ja tema aktsionäride talumiskohustused, mis on seotud ajutise halduse kehtestamisega, tuleneksid seega – nagu Üldkohus õigesti märkis ( 81 ) – direktiivi kõnealuse sätte lubamatust vahetust kohaldamisest nende kahjuks, tingimusel et need kohustused ei saa põhineda ka riigisisesel ülevõtval õigusel – vajaduse korral direktiiviga kooskõlas oleva tõlgenduse alusel.

104.

Direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimene lause on seega kohtupraktikas tunnustatud kriteeriumide järgi (eespool punktid 89 ja 90) vahetult kohaldatav. Seda ei ole aga võimalik vahetult kohaldada panga ega tema aktsionäride kahjuks. Seega ei saa Üldkohtule ette heita ka ELTL artikli 288 teise või kolmanda lõigu rikkumist.

105.

Juhuks kui Euroopa Kohus seda hinnangut ei järgi ja peaks põhimõtteliselt järeldama, et direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimene lause on vahetult kohaldatav panga ja tema aktsionäride, nagu F. Corneli kahjuks, analüüsin teise võimalusena, kas selle direktiivi sätte vahetu kohaldamise õigus või kohustus ei lasunud mitte üksnes liikmesriigi ametiasutusel, vaid ka EKP‑l. See analüüs on oluline ka seejärel käsitletava küsimuse puhul, kas ka EKP on kohustatud tõlgendama riigisisest õigust direktiiviga kooskõlas (allpool punkt 115 jj).

106.

ELTL artikli 288 kolmanda lõigu kohaselt on direktiivid adresseeritud liikmesriikidele, kes peavad need riigisisesesse õigusesse üle võtma, kuid omavad direktiivide eesmärgi saavutamiseks kasutatava vormi ja meetodite suhtes kaalutlusõigust. Sellest tulenevalt on Euroopa Kohtu praktikas vaid erandjuhtudel – eespool punktis 94 nimetatud tingimustel – tunnustatud direktiivide sätete vahetut kohaldatavust eraõigusliku isiku õiguste kaitseks ja sellega kaasnevat liikmesriikide ametiasutuste kohustust neid sätteid järgida ja rakendada.

107.

Minu arvates tuleneb aga juba EKP‑le määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimese lõiguga pandud kohustusest kohaldada kogu asjakohast liidu õigust ( 82 ) ja direktiive ülevõtvat riigisisest õigust, et see institutsioon peab samamoodi nagu liikmesriigi järelevalveasutused (eespool punkt 91) põhimõtteliselt järgima direktiivisätete vahetut kohaldatavust ja sellega seotud esimust ( 83 ), isegi kui teda ei ole ELTL artikli 288 kolmandas lõigus sõnaselgelt nende sätete adressaadina nimetatud. Kui EKP asendab krediidiasutuste suhtes ühtse järelevalvemehhanismi raames järelevalvevolitusi teostades neid järelevalveasutusi ( 84 ) ja peab isegi kohaldama direktiive ülevõtvat riigisisest õigust, tuleb ta samastada normi adressaadiga. ( 85 )

108.

See tuleneb ka liidu õiguskorra ühtsuse ja õigusriigi põhimõttest (ELL artikkel 2), mida EKP kui liidu institutsioon ELL artikli 13 lõike 2 koostoimes ELTL artikliga 132 tähenduses järgima peab. Määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud õigusnormide kohaldamise kohustusel on just „järelevalve kõrgete standardite tagamise“ eesmärk. See on ainus viis, kuidas järelevalvealast arbitraaži vältides saavutada määruse artikli 1 lõikes 1 sätestatud üldeesmärki, st „siseturu ühtsust ja terviklikkust, tuginedes krediidiasutuste võrdsele kohtlemisele“. ( 86 ) Sellest tulenevalt vastutab EKP selle määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt „ühtse järelevalvemehhanismi tõhusa ja järjepideva toimimise eest“.

109.

Nagu käesolev juhtum näitab (täpsemalt allpool punkt 115 jj), kätkeb direktiivi 2014/59 erinev või isegi nõuetele mittevastav ülevõtmine liikmesriikides endas ohtu, et asjakohaste järelevalve-eeskirjade rakendamine siseturul on liigselt killustunud. See võib kahjustada liikmesriikide järelevalveasutuste ja EKP poolt ühtse järelevalvemehhanismi raames krediidiasutuste üle tehtava järelevalve ühtsust ja tõhusust. ( 87 ) Seega, kui ülevõttev riigisisene õigus on direktiivi vahetult kohaldatavate sätetega vastuolus, peavad kõik järelevalveasutused, sealhulgas EKP, selle – niivõrd, kui see on eraõiguslike isikute kahjuks lubatud ( 88 ) – jätma nende eesmärkide kaitsmiseks liidu õiguse esimuse põhimõtte kohaselt kohaldamata. ( 89 )

110.

Kui Euroopa Kohus peaks vastupidi minu ettepanekule tunnistama käesolevas asjas direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimese lause vahetut kohaldatavust panga ja tema aktsionäride kahjuks, oleks EKP‑l järelikult – arvestades panga finantsseisundi vaieldamatut olulist halvenemist selle direktiivi artikli 28 tähenduses ja seni võetud ebapiisavaid parandusmeetmeid – olnud määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu alusel mitte üksnes õigus, vaid suisa kohustus kehtestada panga ajutine haldus või seda pikendada vastavalt direktiivi sellele sättele koostoimes TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punktiga b ja artikli 70 lõikega 1. Kuivõrd TUB artikli 70 lõikes 1 ei ole sõnaselgelt viidatud panga finantsseisundi halvenemise tingimusele, vaid on viidatud oodatava suure finantskahju kvalifitseeritud tingimusele, ja see peaks olema vastuolus direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimese lausega (täpsemalt allpool punkt 120 jj), oleks see riigisisene säte direktiivi (vahetult kohaldatava) sätte esimuse tõttu kohaldamatu.

111.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91–114 sisalduvad Üldkohtu järeldused, milles Üldkohus heidab EKP‑le ette, et vaidlusaluste otsuste õiguslik alus on ebapiisav, tuleb neil asjaoludel kvalifitseerida õigusnormi rikkuvateks. Nimelt oleks EKP pidanud õigusliku alusena tuginema direktiivi 2014/59 artiklile 29, kohaldama vahetult direktiivi seda sätet koostoimes TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punktiga b ja artikli 70 lõikega 1 ning jätma selle esimuse tõttu tähelepanuta sellega vastuolus olevad riigisiseste sätete elemendid. Kokkuvõttes EKP seda tegigi, jättes kontrollimata TUB artikli 70 lõikes 1 ette nähtud panga oodatava suure finantskahju kvalifitseeritud tingimuse ja piirdudes tema finantsseisundi halvenemise tuvastamisega (allpool punktid 119 ja 139).

112.

EKP apellatsioonkaebuse teine väide, nagu ta seda kohtuistungil täpsustas, ja komisjoni apellatsioonkaebuse viies väide oleksid seega selles osas põhjendatud ja peaksid kaasa tooma vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise.

113.

Nagu eespool punktis 94 jj selgitatud, pean sellist tulemust siiski ebaõigeks, sest see eeldab direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimese lause lubamatut vahetut kohaldamist panga ja tema aktsionäride kahjuks. Juhuks kui Euroopa Kohus peaks minu hinnangut järgima, käsitlen ka teisi apellatsioonkaebuste väiteid.

114.

Eelkõige kui Euroopa Kohus asub seisukohale – nagu punktides 94–104 soovitatud –, et direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimest lauset ei saa panga ja tema aktsionäride kahjuks vahetult kohaldada, tuleb täiendavalt analüüsida, kas TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti b ja artikli 70 lõiget 1 saab või tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi selle sättega ja kas Üldkohus rikkus ELTL artikli 288 kolmandat lõiku, kui ta keeldus sellisest direktiiviga kooskõlas olevast tõlgendamisest (EKP apellatsioonkaebuse teine väide ja komisjoni apellatsioonkaebuse neljas väide). Sellega seoses tuleb ka kindlaks teha, kas ja millises ulatuses pidid või peavad nii EKP kui ka liidu kohtud arvesse võtma apellantide ja Itaalia viidatud liikmesriigi kohtute tõlgenduspraktikat.

115.

Euroopa Kohtu hiljutise praktika kohaselt paneb liidu õiguse „esimuse põhimõte […] kõigi liidu õigusnormide toime tagamiseks eelkõige liikmesriikide kohtutele kohustuse tõlgendada riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses liidu õigusega kooskõlas“. ( 90 )

116.

Kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga on need kohtud riigisisese õiguse kohaldamisel seega kohustatud seda õigust tõlgendama võimalikult suures ulatuses asjakohase esmase õigusnormi sõnastust ja eesmärki silmas pidades, võttes seejuures arvesse kogu riigisisest õigust ja kasutades selles tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada õigusnormi täieulatuslik toime ja saavutada selle eesmärgiga kooskõlas olev tulemus. Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõttel on siiski teatud piirid ja muu hulgas ei või see olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele. ( 91 )

117.

Eespool punktides 106–109 esitatud põhjustel ei ole mitte ainult liikmesriikide ametiasutustel ja kohtutel, vaid määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatu alusel põhimõtteliselt ka EKP‑l – ja seejärel tema akti õiguspärasuse kontrolli raames Üldkohtul – kohustus tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2014/59 ülevõtvat riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses kooskõlas direktiiviga. ( 92 )

118.

Esimeses vaidlusaluses otsuses piirdus EKP sellega, et tugines panga suhtes ajutise halduse kehtestamisel TUB artiklitele 69 octiesdecies ja 70 koostoimes direktiivi 2014/59 artikliga 29, ilma et oleks tõstatanud ega ammugi analüüsinud küsimust, kas neid riigisiseseid sätteid on võimalik tõlgendada direktiiviga kooskõlas. Üldkohus leidis, et sellega on rikutud õigusnormi, seda muu hulgas seetõttu, et tema hinnangul on selline tõlgendamine vastuolus nende sätete, eelkõige TUB artikli 70 selge sõnastusega. See nähtub sisuliselt järgmisest.

119.

Nagu eespool punktis 88 selgitatud, tuleb direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimest lauset lugeda koos selle artikliga 28. Seega eeldab ajutise halduse kehtestamine alati ka seda, et asjaomase panga finantsseisund on oluliselt halvenenud. Nagu leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88 jj, sisaldab TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkt b siiski sõnaselgelt üksnes „panga olukorra halvenemise“ tingimust. Seevastu TUB artikli 70 lõikes 1 on viidatud rikkumistele TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti b tähenduses, kuid seda tingimust ei ole seal just nimelt ette nähtud. Selle asemel sisaldab TUB artikli 70 lõige 1 kvalifitseeritud tingimust, mille kohaselt peab olema „oodata suurt finantskahju“. Üldkohus järeldas sellest ning asjaolust, et TUB artikli 70 lõikes 1 ette nähtud tingimused on ammendavad, et seda sätet ei ole võimalik tõlgendada direktiiviga kooskõlas. ( 93 ) Seega leidis ta sisuliselt, et kuna puuduvad tõendid selle kvalifitseeritud tingimuse täidetuse ( 94 ) ja seega piisava õigusliku aluse olemasolu kohta, ei olnud EKP‑l õigust vaidlusaluste otsustega kehtestada või pikendada panga ajutist haldust üksnes põhjendusega, et panga finantsseisund on oluliselt halvenenud.

120.

Apellandid ja Itaalia leiavad seevastu, et TUB artikli 70 lõiget 1 – vajaduse korral koostoimes TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punktiga b – võib või isegi peab tõlgendama kooskõlas direktiivi 2014/59 artikli 29 lõike 1 esimese lausega. Seega rikkus Üldkohus sellisest tõlgendamisest keeldumisega õigusnormi.

121.

Seetõttu tuleb hinnata, millise ulatusega on EKP ja Üldkohtu kohustus tõlgendada riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses kooskõlas direktiiviga (eespool punkt 116). Apellantide ja Itaalia esitatud etteheidete puhul tuleb eelkõige analüüsida, kas ja millises ulatuses pidi Üldkohus selleks arvesse võtma riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendamismeetodeid ja liikmesriigi kohtute asjakohast praktikat. ( 95 )

122.

See viib poolte vahel rohkelt vaidlust tekitanud aspektini. Küsimus on selles, kas riigisisene õigus, mida EKP peab vastavalt määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimesele lõigule kohaldama, on selle rakendamisel ja sellele järgneval kohtulikul kontrollil – analoogselt liidu õigusega – „õigusküsimus“ või pigem tõendatav „faktiküsimus“. ( 96 ) Üldkohtule saaks nimelt õigusnormi rikkumist ette heita üksnes juhul, kui võimalus tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas direktiiviga, lähtudes riigisiseselt kohaldatavatest tõlgendamismeetoditest, sealhulgas asjakohasest kohtupraktikast, puudutaks „õigusküsimust“, mida ta on valesti hinnanud, või juhul, kui ta oleks seda õigust vaidlustatud kohtuotsuses vähemasti ilmselgelt moonutanud. ( 97 ) See on seotud ka olulise eelneva küsimusega, kas Euroopa Kohus on ELTL artikli 256 lõike 1 teise lõigu alusel üldse pädev asjaomaseid apellatsioonkaebuste väiteid hindama. ( 98 )

123.

EKP, komisjon ja Itaalia leiavad, et vaidlusaluste otsuste kohaselt on võimalik tõlgendada TUB artikli 70 lõiget 1 kooskõlas direktiiviga, arvestades kogu riigisisest õigust, asjakohaseid tõlgendamismeetodeid ja Itaalia kohtute praktikat. EKP ja komisjon väidavad selle kohta eelkõige kohtuistungil Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele antud vastustes, et riigisisene õigus tuleb määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud kohaldamiskohustuse tõttu samastada liidu õigusega ning liidu kohtud ja seega ka Euroopa Kohus peavad selle järgimist ELTL artikli 256 lõike 1 teise lõigu kohases apellatsioonimenetluses täielikult kontrollima. Üldkohus jättis selle õigusliku võimaluse tõlgendada TUB artikli 70 lõiget 1 kooskõlas direktiiviga siiski tähelepanuta.

124.

F. Corneli esitab sellele vastuväited. EKP peab riigisisest õigust tõlgendama ja kohaldama vastavalt riigisiseses õiguskorras tunnustatud kriteeriumidele, isegi kui see on liidu õigusega vastuolus. Viimati nimetatud küsimuse võib äärmisel juhul tõstatada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses, mitte aga tühistamismenetluses või apellatsioonimenetluses, ja seda tuleb käsitleda faktiküsimusena. Igal juhul on direktiivi 2014/59 artiklid 28 ja 29 TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punktiga b ja artikli 70 lõikega 1 nõuetekohaselt üle võetud.

125.

Euroopa Kohus on juba kahes ühtset järelevalvemehhanismi käsitlevas kohtuotsuses leidnud, et riigisisese õiguse kohaldamist (EKP ja) Üldkohtu poolt määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu alusel saab apellatsioonimenetluses kontrollida üksnes selle suhtes, kas seda õigust on moonutatud viisil, mis nähtub selgelt toimikumaterjalidest. ( 99 ) See kohtupraktika lähtub seega – minu arvates õigesti – sellest, et apellatsioonimenetluses ei saa riigisisest õigust samastada liidu õiguse kui kontrollikriteeriumiga.

126.

Erinevalt kohtujurist Ćapetast ja komisjonist ei pea ma võimalikuks käsitleda riigisisese õiguse kohaldamist EKP poolt, isegi kui see on liidu õigusega sõnaselgelt ette nähtud, puhtalt õigusküsimusena, mis oleks samaväärne „õiguse austamisega aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel“ ELL artikli 19 lõike 1 teise lause tähenduses või „õigusküsimusega“ ELTL artikli 256 lõike 1 teises lõigus ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimeses lõigus ( 100 ). Nende erinevate normatiivsete allikate täielik võrdsustamine oleks vastuolus aluslepingutes sätestatud liikmesriikide ja liidu vahelise pädevuse jaotusega ning ELL artikli 5 lõike 2 kohase pädevuse andmise põhimõttega. Seda aluslepingute kohast pädevuse jaotust ei saa muuta teisesel õigusel põhinev riigisisese õiguse kohaldamise kohustus, nagu see on ette nähtud määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimese lõiguga. Vastasel juhul oleks ühtse järelevalvemehhanismi toimimist tagavaid direktiive ülevõttev riigisisene õigus sellest sättest tulenevalt täielikult „inkorporeeritud“ selle valdkonna liidu õigusesse. ( 101 ) Sellisel juhul peaksid liidu institutsioonid ja kohtud seda käsitlema üksnes viimase suhtes kohaldatavate kriteeriumide alusel. ( 102 )

127.

Nendel pädevusega seotud õiguslikel põhjustel ei saa iura novit curia-põhimõte kehtida liidu kohtute suhtes seoses riigisisese õigusega samamoodi nagu seoses liidu õigusega. Euroopa Kohtul on vastavalt ELL artikli 19 lõike 1 teisele lausele koostoimes ELTL artikli 256 lõike 1 teise lõigu ja artikliga 267 ning vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule „lõplik sõnaõigus“ ainult liidu õiguse või aluslepingute ja teisese õiguse, sealhulgas direktiivide tõlgendamise ja kohaldamise osas, samal ajal kui (ka neid direktiive ülevõtva) riigisisese õiguse osas jääb see liikmesriikide kõrgeimatele või konstitutsioonikohtutele. ( 103 ) Nagu F. Corneli õigesti märgib, on nii ELTL artikli 258 kohane rikkumismenetlus ( 104 ) kui ka põhimõte, et Euroopa Kohus ei ole ELTL artikli 267 kohases eelotsusemenetluses pädev tõlgendama ja kohaldama riigisisest õigust, ( 105 ) sellise aluslepingutest tuleneva pädevuse jaotuse konkreetne väljendus. Seda hinnangut kinnitavad direktiiviga kooskõlas oleva tõlgendamise piirangud (eespool punktid 115 ja 116), mida on tunnustatud Euroopa Kohtu praktikas ja mille eesmärk on kaitsta liikmesriigi seadusandja pädevust ja tahet.

128.

Sellega seoses meenutan ka oma üksikasjalikke seisukohti riigisiseste õigusnormide kohaldamise ja kohtuliku kontrolli kohta liidu kaubamärgiõiguse valdkonnas, milles on samuti viidatud riigisisesele õigusele. ( 106 ) Minu hinnangul ei saa käesolevas asjas kehtida muud põhimõtted kui need, mida Euroopa Kohus on tunnustanud konkreetselt liidu kaubamärgiõiguse puhul ( 107 ) ja seejärel üle kandnud määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu kohaldamisalasse. ( 108 ) Seejuures on ta siiski arvesse võtnud ka seda, et kohtumenetluses ei ole riigisisesed õigusnormid täielikult samastatavad muude asjaoludega, vaid tulenevalt nende olemusest hübriidsete õiguslike asjaoludena tuleb nende suhtes kohaldada põhjendamise ja tõendamise erinõudeid. ( 109 ) Sellega võetakse ühtlasi arvesse ka seda, et riigisisene säte, mis käsitleb järelevalvevolituste rakendamist ühtse järelevalvemehhanismi raames, on määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatu kohaselt ka aluslepingute rakendusnorm ELTL artikli 263 teise lõigu tähenduses, mille kohaldamist peavad põhimõtteliselt kontrollima liidu kohtud.

129.

Lõpuks on see käsitus sarnane Euroopa Kohtu käsitusele liidu riigiabiõigust käsitlevas kohtupraktikas. Selle kohaselt tuleb riigisisest õigust – mille raames hinnatakse, kas liikmesriik on andnud keelatud abi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses – kui õiguslikku asjaolu hinnata faktiliste asjaolude suhtes kohaldatavate põhjendamis- ja tõendamisnormide kohaselt. ( 110 )

130.

Sellest tuleneb, et riigisisese õiguse kontrollimise pädevuse ulatus liidu kohtutes tähendab põhimõtteliselt, et sellele õigusele tuginev pool peab põhjendama ja tõendama, et seda õigust tuleb riigisiseste tõlgendamismeetodite ja liikmesriigi kohtute asjaomase praktika kohaselt tõlgendada ja kohaldada nii, nagu ta väidab. ( 111 ) Apellantide arutluskäik, mille kohaselt on riigisisene õigus määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu kohaldamisalas liidu õigusega samaväärne, tuleb seega tagasi lükata. Liidu kohtutel ei ole seega selle kontrolli käigus lubatud vajaduse korral omal algatusel kasutada ja kontrollida asjakohast riigisisest õigust. ( 112 ) See on nii seda enam, et vastav omal algatusel kasutamise keeld kehtib põhimõtteliselt ka liidu õiguses. ( 113 )

131.

Seetõttu analüüsin järgmisena, kas apellantidel ja Itaalial oli lubatud apellatsioonimenetluses tõendada või kas nad on tõendanud, et riigisiseste tõlgendamismeetodite ja asjakohase kohtupraktika kohaselt võib TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti b ja artikli 70 lõiget 1 tõlgendada kooskõlas direktiivi 2014/59 artiklitega 28 ja 29 ning et vaidlustatud kohtuotsuses on selles osas rikutud õigusnormi. Kuna riigisisese õiguse tõlgendamist ja kohaldamist tuleb sisuliselt käsitleda tõendatava faktiküsimusena, võiksid apellantide asjaomased etteheited olla apellatsioonimenetluses vastuvõetamatud, nagu väidab ka F. Corneli. Lisaks saab õigusnormi rikkumist Üldkohtule selles osas ette heita üksnes siis, kui ta on sellega seoses rikkunud tõendamist, eelkõige tõendamiskoormist ja tõendamisnõudeid käsitlevaid norme või on Euroopa Kohtu tunnustatud kriteeriume arvestades ilmselgelt moonutanud faktilisi asjaolusid või tõendeid, mis on asjakohased riigisiseste õigusnormide sisu ja ulatuse ning nende kohaldamise hindamiseks. ( 114 )

132.

Apellandid, keda toetab Itaalia, märkisid apellatsioonimenetluses esimest korda üksikasjalikult, milliseid tõlgendamismeetodeid tuleks nende arvates seoses TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punktiga b ja artikli 70 lõikega 1 Itaalia õiguse kohaselt arvesse võtta ning kuidas Itaalia kohtud on neid sätteid seni ka direktiivi 2014/59 artikleid 28 ja 29 arvestades tõlgendanud ja kohaldanud. ( 115 ) Nende kohtute asjakohane praktika pärineb 2012., 2015., 2017. ja 2021. aastast ning oli seega Üldkohtus toimunud esimese astme menetluse ajal kättesaadav. Esimese kohtuastme poolte menetlusdokumentides ei leidu selle kohta aga sõnagi. Ka Üldkohtu istungil ei esitanud nad Üldkohtu küsimustele vastates selle kohta põhjendatud faktilisi asjaolusid.

133.

Oma vastuses F. Corneli poolt esimeses kohtuastmes esitatud neljandale väitele, mis puudutas TUB artikli 70 lõike 1 rikkumist, oleks EKP sellise kaitseargumendiga saanud siiski ajendada Üldkohut käsitlema eelkõige küsimust, kuidas tõlgendasid ja kohaldasid neid sätteid Itaalia kohtud. Kuna aga EKP selliseid argumente ei esitanud, ei hinnanud ega saanud Üldkohus seda küsimust neljanda väite raames hinnata. Nagu eespool punktis 130 märgitud, ei olnud Üldkohtul õigust ega kohustust analüüsida omal algatusel riigisiseste sätete ulatust, arvestades riigisiseseid tõlgendamismeetodeid ja kohtupraktikat. Seega ei saa talle ette heita ka nende ilmselget eiramist, rääkimata nende moonutamisest.

134.

Esiteks ei ole aga Euroopa Kohtu ülesanne hinnata faktilisi asjaolusid ja tõendeid, mis esitati esimest korda apellatsioonimenetluses, sealhulgas käesolevas asjas kõne all olevaid õiguslikke asjaolusid, mis puudutavad asjakohaste riigisiseste sätete tõlgendamist ja kohaldamist, mida Üldkohus ei hinnanud ega saanud hinnata. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb ka, et tõendeid on moonutatud üksnes siis, kui ilma uusi tõendeid kogumata ilmneb, et hinnang, mille on Üldkohus andnud (juba) olemasolevatele tõenditele, on ilmselgelt väär. ( 116 ) Lisaks oleks tulnud rahuldamata jätta ka apellantide ametlik taotlus lubada vastu võtta uusi tõendeid. Seda seetõttu, et ELTL artikli 256 lõike 1 teise lõigu ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu kohaselt saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes, mis ei seondu faktiliste asjaolude hindamisega, mistõttu on uued tõendid apellatsioonimenetluses lubamatud. ( 117 )

135.

Teiseks peab faktiliste asjaolude või tõendite moonutamine toimikumaterjale arvestades olema ilmne, ilma et oleks vajalik faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata. Arvestades faktiliste asjaolude ja tõendite moonutamist käsitleva väite erandlikkust, peab apellant ELTL artikli 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punkti d kohaselt täpselt osutama, milliseid faktilisi asjaolusid ja tõendeid Üldkohus on moonutanud, ning tooma välja hindamisvead, mis tema arvates selle moonutuse kaasa tõid. ( 118 )

136.

Seega on Euroopa Kohus osas, mis puudutab apellatsioonkaebuse väidet, et määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 3 esimese lõigu kohaldamisel on rikutud õigusnormi, juba täpsustanud, et tal on õigus hinnata üksnes seda, kas esiteks on Üldkohus talle esitatud dokumentide ja muude tõendite alusel moonutanud asjaomaste riigisiseste õigusnormide või nendega seotud riigisisese kohtupraktika või neid puudutava õiguskirjanduse sõnastust, kas teiseks on Üldkohus teinud nende tõendite kohta järeldusi, mis on nende sisuga ilmselgelt vastuolus, ja kas kolmandaks on Üldkohus kõigi tõendite hindamisel nende sätete sisu väljaselgitamiseks omistanud mõnele neist tõenditest sellise tähenduse, mis ei sobi kokku muude tõenditega niivõrd, kuivõrd see tuleneb ilmselgelt toimikus esitatud dokumentidest. ( 119 )

137.

Itaalia kohtute praktika täielikku tähelepanuta jätmist vaidlustatud kohtuotsuses, mida väidab eelkõige EKP, ei nähtu aga ilmselgelt esimese astme kohtu toimikust, vaid äärmisel juhul apellatsioonimenetluses esitatud etteheidetest. Kuna esimese astme kohtu menetluses seda ette ei heidetud, ei saa ka kindlaks teha, et Üldkohus võis sellega seoses eirata liidu õiguses sätestatud tõendamisnorme. See kehtib isegi juhul, kui Üldkohus tõlgendas riigisiseseid sätteid nii, nagu oleksid need liidu õiguse sätted. ( 120 )

138.

Tõlgendus, mille andis Üldkohus TUB artikli 70 lõikele 1 (eespool punkt 119), tundub selle sätte sõnastust arvestades piisavalt usutav, mistõttu tema keeldumist tõlgendada seda sätet contra legem kooskõlas direktiiviga ei saa liigitada ilmselgeks moonutamiseks või muudel põhjustel õigusnormi rikkuvaks.

139.

TUB artikli 70 lõikes 1 – erinevalt direktiivi 2014/59 artiklite 28 ja 29 sõnastusest – sõnaselgelt sätestatud kvalifitseeritud tingimus, mille kohaselt võib ajutise halduse väljaspool „rikkumisi“ TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti b tähenduses kehtestada ka juhul, kui „on oodata [panga] suurt finantskahju“, ( 121 ) võib nimelt takistada selle sätte tõlgendamist direktiiviga kooskõlas. Esiteks ei ole esmapilgul ilmne, et TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punktis b sätestatud „panga olukorra halvenemise“ tingimus, mida ei ole TUB artikli 70 lõikega 1 ette nähtud, oleks suure finantskahju ootuse tingimusega samatähenduslik. Teiseks ei ole ilma pikemata selge, et – nagu väidavad EKP ja Itaalia – mõiste „rikkumised“ TUB artikli 69 octiesdecies lõike 1 punktis b, millele on viidatud TUB artikli 70 lõikes 1, tähendab alati automaatselt „panga olukorra halvenemist“. Selline direktiiviga kooskõlas olev tõlgendamine oleks välistatud eelkõige siis, kui oleks tõsi – nagu leidis Üldkohus ( 122 ) ja väitis F. Corneli –, et oodatava suure finantskahju kvalifitseeritud tingimus on Itaalia seadusandja tahtel proportsionaalsuse põhimõtte konkreetne väljendus ja selle eesmärk on just põhjendada ajutise halduse kehtestamisega seotud tõsisemat sekkumist võrreldes eelnenud leebemate parandusmeetmetega. Igal juhul ei analüüsinud EKP seda kvalifitseeritud tingimust vaidlusalustes otsustes sõnaselgelt, et põhjendada panga ajutise halduse kehtestamist. ( 123 )

140.

Võttes arvesse toimikus kättesaadavat teavet, ei kaasnenud vaidlustatud kohtuotsuses tehtud Üldkohtu järeldusega, et EKP ei tuginenud piisavale õiguslikule alusele, seega asjakohaste riigisiseste sätete ilmselgelt väära tõlgendamist. Samuti ei ole alust eeldada, et Üldkohus on sellega rikkunud oma kohustust tõlgendada neid sätteid võimalikult suures ulatuses kooskõlas direktiiviga.

141.

Järelikult tuleb apellantide ja Itaalia etteheited osas, milles nad väidavad – EKP oma apellatsioonkaebuse teise kuni viienda väite ja komisjon oma apellatsioonkaebuse kolmanda ja neljanda väite raames –, et Itaalia õiguse kohaste tõlgendamismeetodite kohaldamisel on rikutud õigusnormi ja Itaalia kohtute praktika on jäetud tähelepanuta, vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

142.

Komisjon ei saa oma apellatsioonkaebuse teise väitega tugineda sellele, et F. Corneli kritiseeris Üldkohtu poolt tema hagi neljandale väitele vastuseks antud TUB artikli 70 lõike 1 tõlgendust hilinenult, nimelt alles Üldkohtule esitatud repliigis, mis ei ole Üldkohtu kodukorra artikli 84 lõike 1 kohaselt lubatud. See komisjoni väide tugineb hagiavalduse ja repliigi kahe punkti – mille mõlema alguses on korratud TUB artikli 70 sisu – sõnastuse formaalsele võrdlusele. See sisu – nagu väidab F. Corneli – on aga hagiavalduses esitatud ebatäpselt, ilma et see mõjutaks hagi neljanda väite ulatust. Isegi kui TUB artikli 70 lõike 1 rikkumine oli selles hagi väites vaid ebamääraselt sõnastatud ega sisaldanud vaidlustatud kohtuotsuses esitatud tõlgendust sellisel kujul, tuleb lisaks arvestada, et esimene vaidlusalune otsus edastati F. Cornelile tervikuna alles pärast hagi esitamist. Seega ei olnud tegemist uue väitega Üldkohtu kodukorra artikli 84 lõike 1 tähenduses, vaid äärmisel juhul juba hagiavalduses esitatud (neljanda) väite, mis puudutab TUB artikli 70 lõike 1 rikkumist, lubatud täiendusega. ( 124 ) EKP kaitses end selle vastu, võtmata arvesse riigisiseseid tõlgendamismeetodeid ja Itaalia kohtute praktikat.

143.

Komisjoni apellatsioonkaebuse teine väide, et Üldkohus on rikkunud oma kodukorra artikli 84 lõiget 1 ja ne ultra petita-põhimõtet, tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

144.

Kuna minu hinnangul ei saa apellatsioonkaebuste ühegi väitega nõustuda, teen ettepaneku jätta mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata.

145.

Kuna kohtukulude hüvitamist ei ole vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 koostoimes artikli 184 lõikega 1 nõutud, ei ole F. Corneli kulude üle vaja otsustada. Kuna apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb nende apellatsioonimenetluse kulud jätta vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 koostoimes artikli 184 lõikega 2 nende endi kanda. Itaalia kui menetlusse astuja kannab vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1 koostoimes artikli 184 lõikega 1 oma kohtukulud ise.

146.

Kui aga Euroopa Kohus ei järgi minu ettepanekut ja leiab, et apellatsioonkaebused on põhjendatud, eelkõige kuna nõustuda tuleb komisjoni apellatsioonkaebuse viienda väitega (eespool punktid 81–112), tuleks vaidlustatud kohtuotsus tühistada, saata asi tagasi Üldkohtule uueks läbivaatamiseks ja otsustada kohtukulude kandmine edaspidi. Kuna Üldkohus hindas üksnes TUB artikli 70 lõike 1 rikkumist ja õigusliku aluse puudumist käsitlevaid väiteid ning jättis teised väited, mille ta on kokku võtnud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 84, ( 125 ) analüüsimata, ei luba menetlusstaadium Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 kohaselt otsust teha. Minu arvates ei ole Euroopa Kohtul nende väidete kohta lõpliku otsuse tegemiseks vajalikku teavet. Lisaks nõuaks see osaliselt faktiliste asjaolude ja tõendite hindamist, mida Üldkohus ei teinud.

147.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku: