1.

Direktiivis 2013/32/EL sätestatud rahvusvahelise kaitse seisundi andmise menetluse ühised nõuded ( 2 ) võimaldavad erikorras menetleda taotlusi isikutelt, kes – lühidalt öeldes – on „turvaliseks päritoluriigiks“ tunnistatud riigi kodanikud. Selliseks riigiks tunnistamisel on olulised õiguslikud tagajärjed, mis piiravad taoliste taotluste läbivaatamise tingimusi.

2.

Praegu puudub liidu tasandil ühine turvaliste päritoluriikide nimekiri. Selle asemel lubab direktiiv 2013/32 liikmesriikidel selliseid nimekirju vastu võtta riigisisesel tasandil. Kuigi mõiste „turvaline päritoluriik“ on liikmesriikides kasutusel üsna laialdaselt (19 liikmesriigis), ei kasuta seda mitte kõik liikmesriigid. ( 3 ) Selles osas on see mõiste pälvinud ka kriitikat.

3.

Tšehhi Vabariigi vastu võetud loetelu hõlmab Moldovat.

4.

Eelotsusetaotluse esitanud Krajský soud v Brně (Brno regionaalne kohus, Tšehhi Vabariik), kellele esitati selle otsuse peale kaebus, kahtleb, kuidas tuleb mõista mõistet „turvaline päritoluriik“, võttes arvesse järgmisi asjaolusid.

5.

Esiteks kehtib (või näib, et kehtis põhikohtuasjas asjakohasel ajal) Tšehhi Vabariigi poolt Moldova turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise suhtes territoriaalne erand seoses Transnistriaga, mis on Ukraina piiriga piirnev piirkond riigi idaosas. Toimikust nähtub, et see erand tehti seetõttu, et Moldoval ei olnud võimalik teostada oma riigivõimu selles piirkonnas.

6.

Teiseks kasutas Moldova, kes on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) ( 4 ) osaline, 2022. aasta jooksul selle konventsiooni artiklit 15, mis võimaldab teha erandi nimetatud aktis sätestatud kohustustest sõja või muu üldise hädaolukorra ajal.

7.

Neid asjaolusid arvestades soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas asjaolu, et riik on kasutanud EIÕK artikli 15 sätteid, tähendab, et teda ei saa enam pidada turvaliseks päritoluriigiks direktiivi 2013/32 tähenduses. Samuti soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas see direktiiv keelab liikmesriikidel tunnistada riiki turvaliseks päritoluriigiks ainult osaliselt, teatava territoriaalse erandiga. Lõpuks, kui kummagi küsimuse hindamisel peaks selguma, et Moldova kvalifitseerimine turvaliseks päritoluriigiks on liidu õigusega vastuolus, soovib ta teada, kas direktiiv 2013/32 kohustab teda seda küsimust ex officio tõstatama.

8.

EIÕK artiklis 15 on sätestatud:

„1.   Sõja ajal või muus hädaolukorras, mis ohustab rahva eluvõimet, võib konventsiooniosaline võtta meetmeid, millega ta peatab [EIÕKga] võetud kohustuste täitmise ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalik, tingimusel et meetmed ei ole vastuolus tema teiste rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega.

2.   Selle artikli alusel ei või peatada artiklist 2, välja arvatud inimeste hukkumine õiguspärase sõjategevuse tagajärjel, ega artiklitest 3, 4 (lõige 1) ja 7 tulenevaid kohustusi.

3.   Peatamisõigust kasutav konventsiooniosaline teavitab Euroopa Nõukogu peasekretäri täielikult võetud meetmetest ja nende põhjustest. Samuti teavitab ta Euroopa Nõukogu peasekretäri, kui meetmete võtmine on lõppenud ning konventsiooni täidetakse jälle täiel määral.“

9.

Protokolli nr 24 ainsas artiklis on sätestatud:

„Arvestades põhiõiguste ja -vabaduste kaitse taset Euroopa Liidu liikmesriikides, peetakse liikmesriike seoses varjupaigaküsimustega kõigis juriidilistes ja praktilistes tähendustes üksteise suhtes ohututeks päritolumaadeks. Sellest tulenevalt võib liikmesriik teise liikmesriigi kodaniku varjupaigataotluse arvesse võtta või vastuvõetavaks kuulutada ainult järgmistel juhtudel:

[…]“.

10.

Direktiivi 2013/32 artiklis 31 „Taotluse läbivaatamise menetlus“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid vaatavad rahvusvahelise kaitse taotlused läbi menetluse kohaselt, mis on kooskõlas II peatükis sätestatud üldpõhimõtete ja tagatistega.

2.   Liikmesriigid tagavad, et läbivaatamismenetlus viiakse lõpule võimalikult kiiresti, ilma et see piiraks taotluse piisavat ja põhjalikku läbivaatamist.

[…]

8.   Liikmesriigid võivad ette näha taotluse läbivaatamise menetluse kiirendamise ja/või selle kohaldamise piiril või transiiditsoonis kooskõlas artikliga 43 vastavalt II peatükis sätestatud üldpõhimõtetele ja tagatistele, kui:

[…]

[…]“.

11.

Direktiivi 2013/32 artiklis 32 „Põhjendamatud taotlused“ on sätestatud:

„[…]

2.   Põhjendamatute taotluste korral, mille puhul esineb ükskõik milline artikli 31 lõikes 8 loetletud asjaoludest, võivad liikmesriigid samuti pidada taotlust selgelt põhjendamatuks, kui siseriiklikes õigusaktides on nii määratletud.“

12.

Direktiivi 2013/32 artiklis 36 „Turvalise päritoluriigi mõiste“ on sätestatud:

„1.   Vastavalt käesolevale direktiivile turvaliseks päritoluriigiks tunnistatud kolmandat riiki võib pidada pärast taotluse individuaalset läbivaatamist konkreetse taotleja seisukohalt turvaliseks päritoluriigiks ainult juhul, kui:

ning ta ei ole esitanud mõjuvaid põhjusi selle kohta, miks ei saa seda riiki tema konkreetse olukorra ja direktiivi 2011/95/EL[ ( 6 )] kohaselt rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastavaks isikuks tunnistamise seisukohalt pidada turvaliseks päritoluriigiks.

2.   Liikmesriigid sätestavad siseriiklikes õigusaktides täiendavad eeskirjad ja üksikasjad turvalise päritoluriigi mõiste kohaldamiseks.“

13.

Direktiivi 2013/32 artiklis 37 „Kolmanda riigi tunnistamine turvaliseks päritoluriigiks siseriiklikul tasandil“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada õigusaktid, mis võimaldavad siseriiklikul tasandil vastavalt I lisale määrata rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eesmärgil kindlaks riigid, mida tunnustatakse turvaliste päritoluriikidena.

2.   Liikmesriigid vaatavad korrapäraselt läbi käesoleva artikli kohaselt turvaliseks päritoluriigiks tunnistatud kolmandate riikide olukorra.

3.   Hinnang, kas riik on turvaline päritoluriik vastavalt käesolevale artiklile, põhineb teabel, mis on saadud erinevatest teabeallikatest, kaasa arvatud eelkõige teistelt liikmesriikidelt, EASOlt, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt, Euroopa Nõukogult ja muudelt asjaomastelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt.

4.   Liikmesriigid teatavad komisjonile riigid, mille nad on vastavalt käesolevale artiklile tunnistanud turvalisteks päritoluriikideks.“

14.

Direktiivi 2013/32 artiklis 46 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et taotlejal on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus seoses järgnevaga:

3.   Lõike 1 kohaldamiseks tagavad liikmesriigid, et tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude, sealhulgas vajaduse korral [direktiivi 2011/95] kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste täielik ja ex nunc läbivaatamine vähemalt esimese astme apellatsioonimenetluses.

4.   Liikmesriigid näevad ette mõistlikud tähtajad ja muud vajalikud eeskirjad, et taotlejal oleks võimalik kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile vastavalt lõikele 1. Tähtajad ei tohi muuta taotleja sellist õigust võimatuks või ülemäära keeruliseks.

Liikmesriigid võivad ka ette näha artikli 43 kohaste otsuste ex officio läbivaatamise.

5.   Ilma et see piiraks lõike 6 kohaldamist, annab käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud õiguskaitsevahend taotlejale õiguse jääda asjaomasesse liikmesriiki kuni lõikes 4 sätestatud tähtajani ja õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni.

6.   Kui on tegemist otsusega:

[…]

on kohtu pädevuses asjaomase taotleja taotlusel või omal algatusel otsustada, kas taotleja võib jääda liikmesriigi territooriumile, kui otsuse tulemuseks on võtta taotlejalt ära õigus jääda liikmesriiki ning kui õigust jääda õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni liikmesriiki ei ole siseriiklikus õiguses selliste juhtumite puhul ette nähtud.

[…]“.

15.

Direktiivi 2013/32 I lisas „Turvaliste päritoluriikide kindlaks määramine artikli 37 lõike 1 kohaldamiseks“ on sätestatud:

„Riiki käsitatakse turvalise päritoluriigina, kui õigusliku olukorra, õigusaktide demokraatlikus süsteemis kohaldamise ja üldiste poliitiliste olude põhjal on võimalik tõestada, et riigis ei toimu üldist ja järjekindlat tagakiusamist [direktiivi 2011/95] artikli 9 tähenduses ega piinamist või muud ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist ning et seal ei ole rahvusvahelise või siseriikliku relvastatud konfliktiga kaasnevast valimatust vägivallast tingitud ohtu.

Nimetatud hinnangu andmisel tuleb võtta arvesse muu hulgas ka seda, millises ulatuses antakse asjaomases riigis kaitset tagakiusamise ja väärkohtlemise eest:

16.

Varjupaigaseaduse nr 325/1999 (zákon č. 325/1999 Sb., o azylu) § 2 lõike 1 punktis k on sätestatud:

„Käesoleva seaduse tähenduses on […] „turvaline päritoluriik“ välismaalase kodakondsusriik või kodakondsuseta isiku puhul tema viimase alalise elukoha riik,

1. kus üldjuhul ega järjepidevalt ei toimu tagakiusamist, piinamist ega ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist ning kus puudub valimatu vägivalla oht rahvusvahelise või riigisisese relvastatud konflikti tõttu;

2. kust kodanikud ega kodakondsuseta isikud ei lahku [varjupaigaseaduse] § 12 või § 14 punktis a nimetatud põhjustel;

3. mis on ratifitseerinud rahvusvahelised inimõiguste ja põhivabaduste kaitse lepingud, sealhulgas tõhusaid õiguskaitsevahendeid käsitlevad õigusnormid, ja järgib neid ning

4. mis võimaldab juriidilistel isikutel jälgida olukorda seoses inimõiguste austamisega […]“.

17.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et määruse nr 328/2015, millega rakendatakse varjupaigaseadust ja välismaalaste ajutise kaitse seadust (vyhláška č. 328/2015 Sb., kterou se provádí zákon o azylu a zákon o dočasné ochraně cizinců; edaspidi „määrus nr 328/2015“), §-s 2 oli sätestatud, et Tšehhi Vabariik pidas Moldovat, välja arvatud Transnistria, ( 7 ) turvaliseks päritoluriigiks.

18.

Varjupaigaseaduse § 16 lõigete 2 ja 3 kohaselt jäetakse rahvusvahelise kaitse taotlus selgelt põhjendamatuna rahuldamata ka juhul, kui taotleja pärineb riigist, mida Tšehhi Vabariik peab turvaliseks päritoluriigiks, välja arvatud juhul, kui taotleja tõendab, et tema puhul ei saa kõnealust riiki pidada selliseks riigiks. Kui esineb põhjus taotluse rahuldamata jätmiseks nimetatud alusel, ei hinnata seda, kas taotleja vastab varjupaiga või täiendava kaitse andmise tingimustele ja kas ta on esitanud asjaolud, mis näitavad, et teda võib ähvardada tagakiusamine või tõsine kahju.

19.

Varjupaigaseaduse § 32 lõike 2 kohaselt ei peata otsuse peale kaebuse esitamine vastavalt varjupaigaseaduse § 16 lõikele 2 selle otsuse täitmist. ( 8 )

20.

Seaduse nr 150/2002 halduskohtumenetluse seadustiku kohta (zákon č. 150/2002 Sb., soudní řád správní) (edaspidi „halduskohtumenetluse seadustik“) § 73 lõike 2 kohaselt peatab kohus siiski kaebaja taotlusel ja olles ära kuulanud vastustaja edasikaevatud otsuse täitmise, kui otsuse täitmine või selle muud õiguslikud tagajärjed tähendaksid kaebaja jaoks kahju, mis on ebaproportsionaalselt suurem kahjust, mis võib tekkida teistele isikutele otsuse täitmise peatamise tagajärjel, ja kui selline peatamine ei ole vastuolus olulise avaliku huviga.

21.

Halduskohtumenetluse seadustiku artikli 75 lõike 2 kohaselt „uurib kohtunik otsuse vaidlustatud punkte esitatud väidete piires“.

22.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et 2022. aasta jaanuaris kuulutas Moldova energiakriisi tõttu välja hädaolukorra ning 24. veebruaril 2022 kuulutas Moldova Venemaa sissetungi tõttu Ukrainasse välja erakorralise piiramis- ja sõjaseisukorra. Eelotsusetaotluses on samuti märgitud, et Moldova teatas 25. veebruaril 2022 Euroopa Nõukogule EIÕK artikli 15 alusel võetud meetmetest.

23.

CV esitas 9. veebruaril 2022 Tšehhi Vabariigis rahvusvahelise kaitse taotluse. Oma taotluses väitis ta, et oli tunnistajaks õnnetuse juures, milles jalakäija hukkus kõnniteele sõitnud autolt saadud löögi tagajärjel. Sõiduki juht põgenes sündmuskohalt. Samal ööl tulid mõned CV-le tundmatud inimesed tema koju, viisid ta metsa ja peksid läbi. CV põgenes ja asus end varjama. Kaks päeva hiljem koju naastes, leidis ta, et see on maha põletatud. Varsti pärast seda põgenes ta Moldovast Tšehhi Vabariiki, kasutades riiki sisenemiseks võltsitud Rumeenia passi. CV sõnul ei ole Moldova politsei väitel väidetava sündmuse toimepanijaid kunagi tuvastatud ja ta pelgab Moldovasse naasta, kuna kardab kahju nii ründajate poolt kui ka Venemaa sissetungi tõttu Ukrainasse.

24.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et 2016. aastal ja uuesti 2019. aastal, enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist, käis CV Moldovas ja teavitas saladuse hoidmiseks sellest vaid oma nõbusid. CV möönab, et tema suhtes kohaldati 2016. aastal kaheks aastaks halduskorras väljasaatmist, sest ta töötas võltsitud Rumeenia passi alusel. Seejärel tehti talle 2020. aastal riigist lahkumise ettekirjutus, mida korrati 23. jaanuaril 2022. Ta selgitas, et ta ei olnud varem taotlenud rahvusvahelist kaitset, sest ta ei saanud selle korrast aru.

25.

Ministeerium jättis 8. märtsil 2022 tema rahvusvahelise kaitse taotluse kui selgelt põhjendamatu varjupaigaseaduse artikli 16 lõike 2 alusel rahuldamata. Ministeerium tugines selle otsuse tegemisel teabele poliitilise ja julgeolekuolukorra kohta Moldovas (mille ministeerium sai eelotsusetaotluse kohaselt kahest dokumendist, mis pärinevad 2021. aasta keskpaigast, ( 9 ) ja omaenda 2022. aasta jaanuari aruandest) ning asjaolule, et Tšehhi Vabariik pidas määruse nr 328/2015 alusel Moldovat, välja arvatud Transnistriat, turvaliseks päritoluriigiks. ( 10 )

26.

Samuti nähtub eelotsusetaotlusest, et ministeerium leidis, et turvalistest päritoluriikidest pärit rahvusvahelise kaitse taotlejatel on suurem tõendamiskohustus ja nad peavad tõendama, et nende konkreetses olukorras ei ole see riik turvaline. Ministeerium leidis, et CV ei täitnud seda tõendamiskohustust ja seetõttu ei analüüsinud ministeerium, kas tal on õigus varjupaigale või rahvusvahelisele kaitsele. Konkreetsemalt oli ministeerium seisukohal, et CV ei täitnud tõendamiskohustust mitmel põhjusel.

27.

Esiteks ei olnud taotluse rahuldamata jätmise otsuse tegemise ajal tõendeid selle kohta, et Ukraina sõda laieneks Moldovasse. Teiseks möönis ministeerium, et kuigi õigusriigi põhimõtte järgimisel Moldovas esineb põhimõttelisi vigu, eriti kohtusüsteemi osas, ning kuigi riigivõimuvastaseid isikuid, nende advokaate ja aktiviste võib ähvardada tagakiusamine direktiivi 2011/95 artikli 9 tähenduses, ei väitnud kaebaja, et ta kuuluks mõnda taolisse kategooriasse. Kolmandaks märkis ministeerium, et kaebaja oleks võinud taotleda Moldova ametiasutustelt kaitset, kuid ta ei ole seda üritanud. Neljandaks märkis ministeerium, et kõiki asjaolusid analüüsides oli ainus põhjus, miks CV taotles rahvusvahelist kaitset, seadustada tema viibimine Tšehhi Vabariigis.

28.

CV esitas kaebuse Krajský soud v Brněle (Brno maakonnakohus).

29.

9. mail 2022 peatas see eelotsusetaotluse esitanud kohus CV taotlusel ministeeriumi otsuse täitmise CV argumendi alusel, et kui ta Moldovasse tagasi saadetakse, ähvardab teda oht, et tema ründajad võivad tekitada talle suurt kahju. Eelotsusetaotluse esitanud kohus võttis arvesse ka asjaolu, et 8. mail 2022 alustas Transnistria separatistlik armee konfliktiks ettevalmistusi. Lisaks võttis nimetatud kohus arvesse asjaolu, et Moldova teatas 28. aprillil 2022 Euroopa Nõukogule, et Ukraina sõja tõttu pikendab ta EIÕK artikli 15 alusel kuni 23. juunini 2022 nii oma kohustuste peatamist kui ka erakorralist olukorda.

30.

Neil asjaoludel, leides, et CV kaebuse edukus sõltub turvalise päritoluriigi mõiste tõlgendamisest direktiivi 2013/32 tähenduses, peatas Krajský soud v Brně (Brno maakonnakohus) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31.

Kirjalikud seisukohad esitasid Tšehhi, Saksamaa ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon. Tšehhi ja Madalmaade valitsus ning komisjon esitasid oma suulised seisukohad ja vastasid Euroopa Kohtu küsimustele 6. juuni 2023. aasta kohtuistungil.

32.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamiseks selgitan kõigepealt mõningaid arenguid, mis on pärast käesoleva eelotsusetaotluse esitamist aset leidnud ja ei välista seda, et Euroopa Kohtu vastus on eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva kohtuasja lahendamiseks vajalik (A). Seejärel esitan sissejuhatavad märkused turvalise päritoluriigi mõiste kohta (B). Esimesele küsimusele vastamiseks selgitan, et ainuüksi asjaolu, et riik on tuginenud EIÕK artiklile 15, ei välista tema tunnistamist turvaliseks päritoluriigiks direktiivi 2013/32 tähenduses (C). Teisele küsimusele vastamiseks rõhutan põhjuseid, mis on aluseks minu järeldusele, et direktiiv 2013/32 lubab liikmesriikidel tunnistada riik turvaliseks päritoluriigiks üksnes kogu tema territooriumi ulatuses (D). Lõpuks käsitlen kolmandat eelotsuse küsimust ja teen ettepaneku, et direktiiv 2013/32 kohustab liikmesriigi kohut omal algatusel kontrollima riigi turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise vastuolu direktiiviga 2013/32 (E).

33.

Ühelt poolt märgin, et esimene küsimus puudutab tagajärgi, mis võivad kolmanda riigi otsusel tugineda EIÕK artiklile 15 olla liikmesriigi võimalusele tunnistada see riik turvaliseks päritoluriigiks direktiivi 2013/32 tähenduses. Käsitledes EIÕK artikliga 15 seotud korra üksikasju, ilmneb, et Moldova teatas 11. aprillil 2024 Euroopa Nõukogule, et ta lõpetas selle korra kohaldamise 31. detsembril 2023 ( 11 ).

34.

Teiselt poolt puudutab teine küsimus liikmesriigi võimalust tunnistada kolmas riik turvaliseks päritoluriigiks territoriaalse erandiga. Selle kohta ma juba märkisin, et põhikohtuasjas käsitletav territoriaalne erand kaotas kehtivuse 1. oktoobril 2023. ( 12 ) Alates sellest kuupäevast näib Tšehhi Vabariik pidavat Moldovat tervikuna turvaliseks päritoluriigiks.

35.

Lõpuks on kolmas küsimus seotud vastustega, mis tuleb anda esimesele ja teisele küsimusele, ja sõltub nende asjakohasusest.

36.

Eelotsusetaotlusest tuleneb sisuliselt, et kui Euroopa Kohus peaks tõdema, et EIÕK artiklile 15 tuginemine või kõnealuse territoriaalse erandi olemasolu takistab tunnistamast Moldovat turvaliseks päritoluriigiks, siis tähendab see, et CV taotlust ei oleks tulnud käsitleda turvalise päritoluriigi mõistega seotud konkreetse läbivaatamiskorra raames.

37.

See selgitus anti loomulikult selles õiguslikus olukorras, milles esitati eelotsusetaotlus. Eespool nimetatud arenguid arvestades ei ole ma kindel, millised peaksid olema täpsed tagajärjed nende probleemide määratlemisel, mis on põhikohtuasja jaoks esimese ja teise küsimusega tõstatatud, kui Euroopa Kohus vastaks ühele nendest küsimustest või mõlemale küsimusele viisil, mida sai eespool kirjeldatud.

38.

Samas olen ma seisukohal, et see tähelepanek ei muuda Euroopa Kohtu vastust esitatud küsimustele ilmselgelt asjakohatuks. ( 13 ) Kui Euroopa Kohus peaks tegelikult jõudma eespool pakutud järeldusele, siis saan aru, et sellel võivad olla menetluslikud tagajärjed viisile, kuidas CV taotlust tuleb käsitleda pärast eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluse jätkamist. Lisaks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus eespool kirjeldatud arenguid siiski veel kontrollima.

39.

Seega lähtun ma eeldusest, et Euroopa Kohtu vastus esitatud küsimustele on asjakohane.

40.

Mõiste „turvaline päritoluriik“ kuulub laiemasse omavahel seotud mõistete kategooriasse, nagu „esimene varjupaigariik“, „turvaline kolmas riik“ ja „Euroopa turvaline kolmas riik“, mida liikmesriikidel on lubatud kasutada direktiivi 2013/32 kohastes varjupaigamenetlustes põhimõtteliselt selleks, et muuta menetlus tõhusamaks. Kõigi nende mõistetega kehtestatakse teatavat liiki erand põhinormidest, mis muidu reguleerivad rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamist, kuid nende õiguslikud tagajärjed on erinevad. ( 14 )

41.

Alates nende mõistete kasutuselevõtust 1990. aastatel (ja sellele järgnenud kiirest levikust liikmesriikide õigussüsteemides) ( 15 ) on neid kritiseeritud, kuna nende tõttu võidakse piirata rahvusvahelise kaitse taotlejate õigust nende olukorra nõuetekohasele läbivaatamisele. Samal ajal on neid aga koos asjakohaste kaitsemeetmetega tunnistatud vahenditeks, mis võivad parandada (kasvava hulga) rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemise kiirust, võimaldades riigil suunata oma ressursid sellistest riikidest pärinevate taotluste läbivaatamisele, mille puhul on tõenäolisemalt tegemist põhjendatud taotlustega varjupaigataotlejatega. ( 16 )

42.

Käesolev kohtuasi puudutab taotluse läbivaatamise menetlust, mis on seotud mõistega „turvaline päritoluriik“, mida käsitlevad direktiivi 2013/32 artiklid 36 ja 37 ning I lisa ning mis erinevalt teistest eespool nimetatud mõistetest ei vabasta pädevaid asutusi kohustusest rahvusvahelise kaitse taotlus sisuliselt läbi vaadata.

43.

Mõiste peamised tunnused ja selle õiguslikud tagajärjed on järgmised.

44.

Esiteks tuleneb vaidlusaluse mõiste ühisest määratlusest, et kolmandat riiki võib pidada turvaliseks päritoluriigiks, kui „õigusliku olukorra, õigusaktide demokraatlikus süsteemis kohaldamise ja üldiste poliitiliste olude põhjal on võimalik tõestada, et riigis ei toimu üldist ja järjekindlat tagakiusamist [direktiivi 2011/95] artikli 9 tähenduses ega piinamist või muud ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist ning et seal ei ole rahvusvahelise või siseriikliku relvastatud konfliktiga kaasnevast valimatust vägivallast tingitud ohtu“. ( 17 )

45.

Teiseks lubab direktiivi 2013/32 artikkel 37 liikmesriikidel kolmandaid riike turvalisteks päritoluriikideks tunnistada, mida tavaliselt tehakse selleks koostatavate riiklike nimekirjade abil. ( 18 ) Selles direktiivis ei ole seega korratud direktiivis 2005/85 ( 19 ) (praeguse direktiivi õiguslik eelkäija) sisaldunud nimekirja, mida aga tolle direktiivi alusel kasutusele ei võetudki, ning lisaks tühistas Euroopa Kohus selle asjakohase osa institutsioonilistel põhjustel. ( 20 )

46.

Kolmandaks aga, kui liikmesriigid otsustavad kasutada mõistet „turvaline päritoluriik“, peavad nad järgima selle ühist määratlust, mida meenutati eespool punktis 44. Selle kohaselt tuleb kontrollida, kas puuduvad mõlemad selles kirjeldatud ohud, võttes arvesse mitut direktiivi 2013/32 I lisas ammendavalt loetletud tegurit, mis on seotud „a) asjaomaste õigusaktidega ning nende kohaldamise viisiga; b) [EIÕKs] ja/või kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis ja/või ÜRO piinamise vastases konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste järgimisega, eelkõige selliste õiguste järgimisega, millest ei saa teha erandit vastavalt [EIÕK] artikli 15 lõikele 2; c) Genfi konventsiooni ( 21 ) kohase tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimisega[ ja] d) nimetatud õiguste ja vabaduste rikkumise vastaste tõhusate õiguskaitsevahendite süsteemi loomisega“.

47.

Lisaks peavad liikmesriigid täitma ka teatavaid menetluslikke kohustusi, eelkõige kohustust teavitada komisjoni riiklikest nimekirjadest ja kohustust vaadata olukord korrapäraselt läbi, tuginedes „teabele, mis on saadud erinevatest teabeallikatest, kaasa arvatud eelkõige teistelt liikmesriikidelt, [EUAA-lt ( 22 )], ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt, Euroopa Nõukogult ja muudelt asjaomastelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt“. ( 23 )

48.

Lõpuks tuleb märkida, et riigi turvaliseks päritoluriigiks tunnistamisel on oluline mõju nendest riikidest pärit taotlejatele.

49.

Esiteks, nagu Euroopa Kohus on selgitanud, käivitub sellisel juhul „taotluste läbivaatamise erikord“, mis „põhineb sellisel ümberlükataval eeldusel piisava kaitse kohta päritoluriigis, mille taotleja võib kummutada, kui ta esitab kaalukad põhjused, mis tulenevad tema erilisest olukorrast“. ( 24 )

50.

Teiseks lubab direktiivi 2013/32 artikli 31 lõike 8 punkt b liikmesriikidel vaadata turvalistest päritoluriikidest pärit taotlejate esitatud taotlused läbi kiirendatud menetluses (mille „mõistliku“ pikkuse määravad kindlaks nad ise) ( 25 ) või piiril või transiiditsoonis.

51.

Kolmandaks, kui turvalisest päritoluriigist pärit isiku taotlust peetakse põhjendamatuks, lubab direktiivi 2013/32 artikli 32 lõige 2 liikmesriikidel pidada seda ka „selgelt põhjendamatuks“, ( 26 ) kui riigisisestes õigusaktides on nii määratletud.

52.

Vastavalt sellele, mida Madalmaade valitsus ja komisjon sisuliselt märkisid, on selle täiendava kvalifikatsiooni tagajärg muu hulgas see, et kaebajal ei lubata jääda riigi territooriumile kuni tema poolt taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse lahendamiseni (erinevalt põhireeglist, mida kohaldatakse „tavalise“ taotluse rahuldamata jätmise korral), välja arvatud juhul, kui liikmesriigi kohus peatab kaebuse alusel otsuse täitmise. ( 27 )

53.

Seevastu ei võimalda asjaolu, et taotleja on pärit turvalisest päritoluriigist, riigisisestel ametiasutustel jätta turvalisest päritoluriigist pärit isiku taotlust rahuldamata ilma taotleja rahvusvahelise kaitse individuaalse hindamiseta. Vastupidine järeldus oleks vastuolus direktiiviga 2013/32, mille artikli 31 lõike 8 kohaselt peab kiirendatud menetlus (sealhulgas turvalistest päritoluriikidest pärit taotlejate puhul) vastama „üldpõhimõtetele ja tagatistele“, mis on ühistena määratletud sama direktiivi II peatükis. Nende tagatiste hulka kuulub artikli 10 lõike 3 punktis a sätestatud liikmesriigi kohustus tagada, et taotlused vaadatakse läbi ja otsused tehakse individuaalselt, mida meenutatakse seoses käesolevas asjas vaidluse all oleva „taotluste läbivaatamise erikorraga“ direktiivi 2013/32 artikli 36 lõikes 1. ( 28 )

54.

Olles teinud need sissejuhatavad märkused, käsitlen nüüd esimest eelotsuse küsimust.

55.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas riigi poolt EIÕK artiklile 15 tuginemine võimaldab säilitada selle riigi staatuse turvalise päritoluriigina.

56.

Enne selle küsimuse täielikku hindamist kommenteerin EIÕK artikliga 15 seotud õiguslikku korda (1). Selle põhjal selgitan põhjuseid, mis ajendavad mind kõigi menetlusse astujate seisukohtadega nõustudes asuma seisukohale, et EIÕK artiklile 15 tuginemine ei välista iseenesest riigi käsitamist turvalise päritoluriigina direktiivi 2013/32 tähenduses, kui selle direktiivi I lisas ette nähtud selliseks tunnistamise tingimused on jätkuvalt täidetud (2). Samuti selgitan, et minu järeldust ei mõjuta protokoll nr 24, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus tähelepanu juhtis ja millest tulenevat arutati ka kohtuistungil (3).

57.

EIÕK artikli 15 lõige 1 lubab konventsiooniosalisel teha erandeid konventsioonist tulenevatest kohustustest „sõja ajal või muus hädaolukorras, mis ohustab rahva eluvõimet“. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIK“) on selgitanud, et see mõiste viitab „erakorralisele kriisi- või hädaolukorrale, mis mõjutab kogu elanikkonda ja kujutab endast ohtu riigi kogukonna organiseeritud elule“, ( 29 ) kusjuures asjaomane hädaolukord peab olema „tegelik või peatne“. ( 30 )

58.

Taolise erandliku olukorra lahendamiseks võib meetmeid siiski võtta ainult „ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalik, tingimusel et [need] ei ole vastuolus […] teiste rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega“. ( 31 ) Lisaks ei saa need meetmed vastavalt artikli 15 lõikele 2 (arvestades EIÕK ( 32 ) hilisemaid protokolle) mingil juhul mõjutada õigusi, mille suhtes erandid ei ole lubatud: õigus elule, piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld, orjapidamise ja sunnitöö keeld, seaduseta karistamise keeld, surmanuhtluse kaotamine ning mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeld.

59.

Neid olulisi piiranguid arvesse võttes on EIK korduvalt otsustanud, et EIÕK osalisriikidel on ulatuslik kaalutlusõigus kindlaksmääramisel, kas „hädaolukord ohustab rahva eluvõimet“ EIÕK artikli 15 tähenduses, ning sobivate vastumeetmete kujundamisel. ( 33 )

60.

Selle kaalutlusruumi kasutamise üle teostab siiski järelevalvet EIK. Ühelt poolt on EIK juba leidnud, et teatavad olukorrad ei vasta künnisele, mis võimaldaks artiklile 15 vastavat korda kohaldada. ( 34 ) Teiselt poolt uuritakse küsimust, kas võetud meetmed on viidatud hädaolukorraga sisuliselt proportsionaalsed, võttes arvesse eelkõige riivatud õiguste laadi ja hädaolukorra põhjustanud asjaolusid ning selle kestust. ( 35 ) EIK on samuti rõhutanud, et artiklile 15 tuginemine „ei anna riigi ametiasutustele carte blanche’i meetmeteks, mis võivad üksikisikutele kaasa tuua meelevaldseid tagajärgi“, ( 36 ) ning nõudnud piisavate tagatiste olemasolu kuritarvituste vastu, ( 37 ) nagu täheldab eelotsusetaotluse esitanud kohus.

61.

EIK praktikast tuleneb, et asjaolu, et riik on tuginenud EIÕK artiklile 15, ei muuda tingimata nimetatud kohtu hinnangut EIÕK väidetavale rikkumisele. Ma saan nimelt aru, et EIK hindab tema menetluses oleva kohtuasja arutamisel üldiselt seda, kas väidetav rikkumine on õigustatud tavakorra alusel. Ainult juhul, kui see nii ei ole, viib EIK läbi eespool viidatud konkreetse ja lubavama proportsionaalsuse kontrolli. ( 38 ) Selle põhjus on asjaolu, et artiklile 15 tuginemine ei tähenda EIÕK denonsseerimist (nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus) ja asjaomasele konventsiooniosalisele jääb EIÕK siduvaks, isegi kui EIÕK artiklis 15 sätestatud kord annab talle piiravate meetmete võtmisel suurema kaalutlusruumi.

62.

Teisisõnu saan ma aru, et EIÕK artiklile 15 tuginemine ei tähenda, et konventsiooniosaline käitub automaatselt viisil, mis rikub EIÕKga tagatud õigusi ja vabadusi. Pigem on selles kontekstis teate esitamise eesmärk teavitada teisi lepinguosalisi sellest, et ta ei pruugi olla võimeline neid õigusi ja vabadusi tagama, arvestades erandlikku olukorda, millega see konventsiooniosaline peab silmitsi seisma. ( 39 ) Selle hindamine, kas asi ka tegelikult nii oli ning milliseid õigusi ja vabadust konkreetselt piirati, sõltub taolise teate sisust ja tegelikult võetud meetmetest.

63.

Ajalooliselt on „artikli 15 teateid“ esitatud erinevates olukordades. Mõne hiljutise näitena esitasid kümme konventsiooniosalist (sealhulgas kolm liikmesriiki – Eesti, Läti ja Rumeenia –, aga ka Moldova) teated eranditest seoses COVID‑19 pandeemiaga ( 40 ) ning 2020. aasta algusest kuni 2023. aasta lõpuni on selle sätte alusel tehtud erandite kohta esitatud seitse uut teadet muudel põhjustel, nagu loodusõnnetused, energiakriis ja sõda. ( 41 ) Moldova poolt EIÕK artiklile 15 tuginemine, mida käsitletakse põhikohtuasjas, on osa sellest viimasest arengust. ( 42 )

64.

Seda tausta silmas pidades analüüsin nüüd küsimust, kuidas mõjutab kolmanda riigi otsus kasutada EIÕK artiklit 15 liikmesriigi võimalust pidada seda riiki jätkuvalt turvaliseks päritoluriigiks direktiivi 2013/32 tähenduses.

65.

Tuletan meelde, et nagu juba märgitud ei tohi selleks, et mõnda riiki saaks pidada turvaliseks päritoluriigiks, seal esineda „üldist ja järjekindlat tagakiusamist [direktiivi 2011/95] artikli 9 tähenduses ega piinamist või muud ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist [ega] rahvusvahelise või siseriikliku relvastatud konfliktiga kaasnevast valimatust vägivallast tingitud ohtu“. ( 43 ) See nõue kehtib nii riikidele, kes on EIÕK osalisriigid, kui ka neile, kes seda ei ole.

66.

Direktiivi 2013/32 I lisast tuleneb, et liikmesriigid peavad hindama, kas see nõue on täidetud, võttes arvesse mitteammendavat loetelu eespool punktis 46 nimetatud õiguslikest vahenditest, millega antakse kaitset eelnimetatud ohtude vastu ja mille hulka kuulub EIÕKs sätestatud õiguste ja vabaduste järgimine, sh eelkõige selliste õiguste järgimine, millest ei saa teha erandit.

67.

Eelmises jaos esitatud selgitusest tuleneb, et EIÕKs määratletud õigusi, millest ei saa teha erandit, tuleb järgida „isegi kõige keerulisemates olukordades“ ( 44 ), sealhulgas olukordades, mis tingisid EIÕK artikli 15 kasutamise. Sellest ei tulene siiski, et EIÕK artikli 15 alusel selliste meetmete võtmine, mis mõjutavad teisi EIÕKga tagatud õigusi, ei võiks kujutada endast olukorda, mis on vastuolus direktiivi 2013/32 I lisas ette nähtud turvalise päritoluriigi ühtse määratlusega. Seda, kas see on nii, ei saa siiski abstraktselt kindlaks teha üksnes EIÕK artiklile 15 tuginemise alusel, nagu väidavad sisuliselt Tšehhi Vabariik ja komisjon.

68.

Nagu ma eespool selgitasin, ei tähenda sellele sättele tuginemine mööndust, et EIÕKga tagatud õigusi (neid, millest võib teha erandeid) ka tegelikult riivatakse. ( 45 ) Pigem on selle asjaolu kindlakstegemine tingimata juhtumipõhine ja sõltub eelkõige tegelikust olukorrast asjaomases kolmandas riigis. Nagu Tšehhi Vabariik kohtuistungil rõhutas, tuleneb EIÕK artiklile 15 tuginemise otsus asjaomase riigi hinnangust selle kohta, kas teatav olukord muudab või võib muuta selle sammu vajalikuks. Mõned riigid võivad tugineda EIÕK artiklile 15 ettevaatusabinõuna, teised aga võivad asuda seisukohale, et sama olukord ei tohiks kaasa tuua kõrvalekaldumist EIÕK tavapärasest korrast. ( 46 )

69.

Täheldan sellega seoses, et eelotsusetaotluses ei väljendata muret ühegi konkreetse Moldova poolt teatatud või kehtestatud meetme pärast. Samas mainitakse selles esiteks asjaolu, et 25. veebruaril 2022 esitas Moldova teate, milles ta kirjeldas vajadust teha erand EIÕK ja selle protokollide teatavate sätete, sealhulgas EIÕK artikli 10 (mis näeb ette sõnavabaduse) kohaldamisest. Märgin, et selles teates viidatakse „hädaolukorrale“, et reageerida energiakriisile, ja kirjeldatakse selliste meetmete võimalikku vastuvõtmist, millega kaasneb „maagaasi tarbimise ratsionaliseerimine […][,] meedia töö koordineerimine […] [või] kiirmenetluse loomine tarbijatelt maksete kogumiseks kasutatud maagaasi eest“. ( 47 )

70.

Teiseks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus 3. märtsi 2022. aasta teatele, milles Moldova nimetab „erakorralist piiramis- ja sõjaseisukorda“. ( 48 ) Nagu nähtub avalikult kättesaadavast teabest, on selles teates ja selle hilisemates pikendustes esitatud loetelu meetmetest, mis on varasemast teatest suhteliselt palju laiemad. See loetelu puudutab riigi territooriumil viibivate isikute elu erinevaid aspekte ja hõlmab muude võimalike meetmete hulgas „riigi territooriumilt selliste isikute väljasaatmist, kelle kohalolek võib mõjutada avaliku korra ja julgeoleku tagamist“, või „vajalike meetmete võtmist rändevoogude haldamiseks“. ( 49 )

71.

Lisaks, täpsustamata (erinevalt eespool viidatud varasemast, 25. veebruari 2022. aasta teatest), milliseid EIÕK õigusi võidakse riivata, on meetmete vajalikkust seletatud viitega „suurele riikliku julgeoleku ohule Moldova ja Ukraina vahelise maismaapiiri vahetus läheduses, mis tuleneb ulatusliku sõjategevuse algamisest Ukraina territooriumil 24. veebruaril 2022“ ( 50 ) või – hiljem – „Ukraina territooriumil jätkuva[st] sõja[st]“. ( 51 )

72.

Veel ühe näitena on Moldova poolt COVID‑19 pandeemia kontekstis esitatud teates, mida ma lühidalt mainisin eespool punktis 63, mainitud riiki sisenemise, seal liikumise ja riigist lahkumise erikorra vastuvõtmist, „haridusasutuste tegevuse peatamist, karantiinirežiimi kehtestamist, miitingute, avalike meeleavalduste ja muude massikogunemiste keelamist“ ning teatatud vajadusest teha erand „eelkõige [EIÕK] artiklist 11, esimese protokolli artiklist 2 ja protokolli nr 4 artiklist 2“. ( 52 )

73.

Nendes näidetes viidatud meetmete mitmekesisuse tõttu on raske järeldada, et iga EIÕK artikli 15 alusel esitatud teade tähendab automaatselt seda, et riik ei vasta direktiivi 2013/32 I lisas sätestatud tingimustele. Samal ajal aga järeldub neist näidetest ka see, et teatavate kavandatud meetmete laad või nende lai kohaldamisala peab kaasa tooma erilise valvsuse.

74.

Minu tähelepanek, et EIÕK artiklile 15 tuginemine ei mõjuta iseenesest ja abstraktselt riigi tunnistamist turvaliseks päritoluriigiks, ei tähenda, et see tuginemine ei oleks asjasse puutuv. Samamoodi nagu ka kõik menetlusosalised kohtuistungil sisuliselt väitsid, olen seisukohal, et EIÕK artiklile 15 tuginemine on asjaolu, mida tuleb arvesse võtta olukorra korrapärasel hindamisel, mille liikmesriigid (kes kasutavad turvalise päritoluriigi mõistet) peavad läbi viima, nagu ma juba eespool selgitasin. ( 53 ) Sellega seoses peavad liikmesriigid minu arvates kaaluma asjaomaste meetmete ulatust, nagu need on EIÕK artikli 15 alusel esitatud teates määratletud ja nagu neid on praktikas rakendatud.

75.

Samas tuleb veel uurida, kas seda seisukohta mõjutaks see, kui võetaks arvesse protokolli nr 24, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus seoses oma esimese küsimusega konkreetselt tähelepanu juhtis.

76.

Protokollis nr 24 kinnitavad liikmesriigid, et nad peavad üksteist vastastikku turvalisteks päritoluriikideks ja lepivad „sellest tulenevalt“ kokku, et „liikmesriik [võib] teise liikmesriigi kodaniku varjupaigataotluse arvesse võtta või vastuvõetavaks kuulutada ainult“ ühes neljast seal loetletud olukorrast, mille hulgas on tuginemine EIÕK artiklile 15. ( 54 )

77.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus mõistab seda reeglit nii, et kui liikmesriik tugineb EIÕK artiklile 15, ei või teised liikmesriigid enam pidada seda liikmesriiki turvaliseks päritoluriigiks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates peab sama tagajärg veelgi enam kehtima siis, kui EIÕK artiklile 15 tugineb kolmas riik (käesoleval juhul Moldova).

78.

Olen seisukohal, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu järeldus tugineb väärale eeldusele.

79.

Leian samamoodi, nagu Tšehhi valitsus ja komisjon (sisuliselt) väidavad, et protokollis nr 24 sisalduva mõiste „ohutu päritolumaa“ tähendus on lihtsalt erinev direktiivi 2013/32 mõistest „turvaline päritoluriik“.

80.

Vastupidi sellele, mis tuleneb kõnealusest protokollist liidusiseste rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes, ei saa kolmanda riigi määratlemine turvaliseks päritoluriigiks direktiivi 2013/32 tähenduses kunagi takistada taotluse läbivaatamist. Nagu ma käesoleva ettepaneku eelmises osas juba lühidalt märkisin, tuleb sellisest riigist pärit isiku esitatud taotlus alati läbi vaadata (minu hinnangul välja arvatud juhul, kui seda peetakse vastuvõetamatuks mõnel direktiivis 2013/32 ammendavalt sätestatud alusel). ( 55 )

81.

Täheldan, et protokoll nr 24 kujutab endast Amsterdami lepingule lisatud protokolli Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele varjupaiga andmise kohta (edaspidi „algne protokoll“) ( 56 ) ajakohastatud versiooni, mis on varasem mitte ainult kehtivast direktiivist 2013/32, vaid ka varasemast direktiivist (direktiiv 2005/85), millega turvalise päritoluriigi mõiste viidi liidu teisesesse õigusse.

82.

Mõlema protokolli põhjenduste (mille sisu on sisuliselt sama) uurimine näitab, et liikmesriikide eesmärk kõnealuse regulatsiooni kehtestamisel (ja hiljem säilitamisel) oli vastastikuse usalduse konkreetse väljendusena välistada liidusiseste rahvusvahelise kaitse taotluste vastuvõetavus. ( 57 ) Tšehhi valitsus tugines kohtuistungil sellele argumendile.

83.

Need põhjendused viitavad eelkõige liikmesriikide kohustusele austada ELL artiklis 2 sätestatud väärtusi, ( 58 )„eriseisundile ja kaitsele“, mis „igal liikmesriigi kodanikul on liidu kodanikuna“, ( 59 ) ning eesmärgile takistada „varjupaiga institutsiooni kasutamist teistel eesmärkidel kui need, mille jaoks see on kavandatud“. ( 60 )

84.

Mõistan nende asjaolude põhjal, et kõnealune protokoll kujutab endast liikmesriikide kokkulepet, mis hõlmab ühelt poolt põhireeglit mitte vaadata läbi liidusiseseid rahvusvahelise kaitse taotlusi ja teiselt poolt (piiratud) erandeid sellest reeglist (nagu EIÕK artiklile 15 tuginemine). Seevastu ei ole need asjakohased seoses tingimustega, mille korral võib kolmandat riiki pidada turvaliseks päritoluriigiks direktiivi 2013/32 tähenduses. ( 61 )

85.

Neil põhjusil ja kõigi käesolevas asjas menetlusse astujatega nõustudes olen seisukohal, et protokoll nr 24 ei mõjuta minu eelmist järeldust eespool punktis 74 selle kohta, millised tagajärjed tulenevad kolmanda riigi poolt EIÕK artiklile 15 tuginemisest võimalusele pidada teda jätkuvalt turvaliseks päritoluriigiks. Minu üldine järeldus esimese küsimuse kohta on seega, et ainuüksi asjaolu, et turvaliseks päritoluriigiks tunnistatud kolmas riik on tuginenud EIÕK artiklile 15, ei välista automaatselt tema jätkuvat lugemist selliseks riigiks direktiivi 2013/32 artikli 37 lõike 1 tähenduses koostoimes selle direktiivi I lisaga. Pädevad asutused peavad siiski sellist taotlust arvesse võtma, et otsustada, kas turvalise päritoluriigi staatuse saab säilitada, võttes eelkõige arvesse EIÕK artikli 15 alusel esitatud teates määratletud EIÕKst tulenevatest kohustustest erandit tegevate meetmete ulatust ja nende tegelikku rakendamist.

86.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2013/32 artiklitega 36 ja 37 on vastuolus see, et liikmesriik tunnistab kolmanda riigi turvaliseks päritoluriigiks territoriaalse erandiga, ja kas see, kui kolmanda riigi ühes osas valitsev olukord muudab sellise erandi kõnealusest kvalifikatsioonist vajalikuks, tähendab, et asjaomast kolmandat riiki ei saa pidada turvaliseks päritoluriigiks nimetatud direktiivi tähenduses.

87.

See küsimus tõstatatakse seetõttu, et vaidlusaluse taotluse rahuldamata jätmise otsuse tegemise ajal oli Tšehhi Vabariik tunnistanud Moldova, välja arvatud Transnistria, turvaliseks päritoluriigiks. ( 62 )

88.

Vastupidi esimesele eelotsuse küsimusele, mille suhtes menetlusse astujate seisukohad ühtisid, lahknevad nende seisukohad teises küsimuses märkimisväärselt. Kuigi Tšehhi ja Madalmaade valitsus on seisukohal, et direktiiviga 2013/32 ei ole vastuolus see, kui turvaliseks päritoluriigiks tunnistamisel kohaldatakse territoriaalset erandit, on Saksamaa valitsus vastupidisel seisukohal. Komisjon jagab sisuliselt Saksamaa valitsuse seisukohta. Ta leiab siiski, et põhikohtuasjas kõne all olev territoriaalne erand on võimalik, kuna Moldoval ei ole võimalik oma riigivõimu Transnistrias tõhusalt teostada.

89.

Seda arvestades selgitan, et direktiivi 2013/32 asjaomaste sätete sõnastuse (1), nende õigusliku konteksti (2) ja direktiivi 2013/32 seadusandja tahte alusel tuleb asuda seisukohale, et direktiivi eesmärk (3) on turvaliseks päritoluriigiks tunnistada üksnes kogu riigi territoorium. Samuti selgitan, et see järeldus kehtib ka siis, kui territoriaalne erand on tehtud seetõttu, et asjaomasel kolmandal riigil ei ole võimalik teostada riigivõimu oma territooriumi ühes osas (4).

90.

Meenutan, et direktiivi 2013/32 I lisas on sätestatud, et „riiki käsitatakse turvalise päritoluriigina, kui õigusliku olukorra, õigusaktide demokraatlikus süsteemis kohaldamise ja üldiste poliitiliste olude põhjal on võimalik tõestada, et riigis ei toimu üldist ja järjekindlat tagakiusamist [direktiivi 2011/95] artikli 9 tähenduses ega piinamist või muud ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist ning et seal ei ole rahvusvahelise või siseriikliku relvastatud konfliktiga kaasnevast valimatust vägivallast tingitud ohtu“.

91.

Leian, et selle määratluse kaks elementi on eriti määravad. Esiteks nõue, et riigi turvalisus peab olema tagatud üldiselt (a), ja teiseks asjaolu, et seadusandja on otsustanud määratleda vaidlusaluse mõiste vaid ja ainult viitega riigile (b). Käsitlen neid kahte punkti järgemööda.

92.

Kõnealuse mõiste määratlus viitab riigile, kus ei esine üldiselt (ja järjekindlalt) ühtegi selles määratletud ohtu.

93.

Määrsõna „üldiselt“ kasutamine seadusandlikus aktis, mis täpsustab liidu õiguskorras varjupaigaõigust, näitab minu arvates, et see tingimus peab olema täidetud kogu asjaomase riigi territooriumil, mitte ainult selle ühes osas (isegi kui see moodustab lõviosa).

94.

Kõigepealt soovin ümber lükata argumendi, mille kohaselt juhul, kui asjaomased ohud piirduvad riigi territooriumi ühe osaga, ei välista see seda, et asjaomast riiki peetakse üldiselt turvaliseks, kuna mõjutatud elanikkonnal võib olla võimalik otsida varjupaika riigi turvalises osas.

95.

Tõepoolest, nagu komisjon kohtuistungil õigesti selgitas, tuleb see, kas varjupaiga saab tegelikult leida riigi mõnes muus osas, teha kindlaks sisulise hindamisega, kasutades mõistet „riigisisene kaitse“, mida reguleerib direktiivi 2011/95 artikkel 8. ( 63 ) See hindamine peab olema individuaalne ja selle tulemus sõltub alati konkreetse taotleja olukorrast. Seega ei saa võimalus, et eksisteerib alternatiivne riigisisene kaitse, olla aluseks teistsugusele otsusele selle kohta, kas üldiselt võib eeldada, et asjaomases riigis on turvaline, mis on ainus asjaolu, millega võib põhjendada mõistega „turvaline päritoluriik“ seotud tõsiste õiguslike tagajärgede kohaldamist, nagu on lühidalt kirjeldatud eespool punktides 48–52. ( 64 )

96.

Nendest tagajärgedest tuleneb, et mõiste „turvaline päritoluriik“ on eelkõige menetluse tõhususe vahend, mis võimaldab suunata kõik asjaomasest kolmandast riigist pärit taotlused kiirendatud menetlusse, mis põhineb eeldusel, et taotlejate päritoluriigis on turvaline.

97.

Kuigi selline menetlusviis võib olla põhjendatud riikide puhul, mille üldise olukorra suhtes ei ole kahtlusi, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt märgib, ja kui on olemas asjakohased kaitsemeetmed ( 65 ), on see siiski välistatud, kui konkreetse kolmanda riigi ühes osas valitsev üldine olukord räägib sellele vastu, isegi kui turvalisuse puudumine piirdub konkreetse piirkonnaga.

98.

Vastupidine seisukoht tähendaks nimelt, et kõnesolev kiirendatud läbivaatamiskord võib olla endiselt kohaldatav kõikidele sellisest riigist pärit taotlustele, hoolimata asjaolust, et osa tema elanikkonnast ohustavad tegelikult eespool nimetatud ohud, mis omakorda tooks kaasa suurema ohu, et rikutakse varjupaigaõigust ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, mis mõlemad on liidu õiguskorras kaitstud vastavalt harta artiklis 18 ja artikli 19 lõikes 2 sätestatud põhiõigusena. ( 66 )

99.

On tõsi, et Tšehhi valitsus selgitas kohtuistungil, et põhikohtuasjas vaidluse all olev territoriaalne erand kehtestati just selle probleemi lahendamiseks ja seega Transnistriast pärit taotlejatele kõrgendatud kaitse tagamiseks.

100.

Märgin, et kuigi see lähenemisviis võtab tõepoolest arvesse mõjutatud piirkonnas elavate elanike olukorda, ei välista see asjaolu, et tulemuseks on turvalise päritoluriigi mõiste kohaldamine elanikkonna (suuremale) osale, hoolimata järeldusest, et nende päritoluriiki ei saa pidada turvaliseks kogu selle riigi territooriumi ulatuses (ilma milleta ei oleks kõnealust territoriaalset erandit üldse vaja olnudki).

101.

Pean seda tulemust problemaatiliseks, sest lisaks raskustele, mis võivad tekkida selle kindlaksmääramisel, millisest riigi territooriumi osast konkreetne taotleja pärineb, ei ole ma kindel, kas on alati lihtne saada (ja säilitada) kindlust selle kohta, kus täpselt asub asjaomase riigi turvaliste ja ohtlike osade vaheline riigisisene „piir“, arvestades pealegi, et ebakindla olukorra tõttu asjaomases piirkonnas võib see joon olla juba oma määratluse kohaselt ebastabiilne. Täheldan, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on samuti korduvalt väljendanud seisukohta, et mõistet „turvaline päritoluriik“ tuleks kohaldada ainult asjaomase riigi suhtes tervikuna. ( 67 )

102.

Sõltumata eelnevast kaalutlusest tähendab valik, mis seisneb riigi jagamises kahte ossa eesmärgiga säilitada asjaomasest kolmandast riigist pärit taotlejate ühe osa suhtes taotluste kiirendatud läbivaatamise kord, et mõistet „turvaline päritoluriik“ mõistetakse erinevalt sellest, kuidas selles sisalduvat mõistet „riik“ mõistetakse nii tavakeeles kui ka käesolevas asjas konkreetselt asjakohases varjupaiga kontekstis. Järgmisena selgitan, et vastupidist tõlgendust toetavate tõendite puudumisel viitab kõnealuse mõiste määratlus, mille liidu seadusandja on talle andnud, sellele ja ainult sellele tähendusele.

103.

Nagu ma juba märkisin, on direktiiv 2013/32 osa Euroopa ühisest varjupaigasüsteemist, mille erinevad osad annavad varjupaigaõigusele konkreetse sisu. Need Euroopa ühise varjupaigasüsteemi osad sisaldavad kaalutlusi, mis on seotud ohtudega, mis võivad rahvusvahelise kaitse taotlejaid ähvardada ja mida tavaliselt hinnatakse vastavalt olukorrale nende päritoluriigis, mitte teisiti määratletud territooriumidel. See lähenemisviis kajastub erinevates Euroopa ühise varjupaigasüsteemi aluseks olevates mõistetes, alustades pagulase määratlusest ( 68 ) või tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse aluspõhimõttest. ( 69 )

104.

Tegelikult ei ole selles midagi üllatavat, sest rahvusvahelises õiguskorras lasub esmane vastutus elanikkonna kaitsmise eest riikidel. Arvestades, et riigid on seega peamised ohutuse tagajad, on loomulik, et õigusaktis, milles on ette nähtud konkreetne menetlusvahend rahvusvahelise kaitse õiguse olemasolu kontrollimiseks (nagu käesolevas asjas vaidluse all olev mõiste „turvaline päritoluriik“), kasutatakse just täpselt sellist viidet turvalisusele.

105.

Ilma et see seaks kahtluse alla minu eespool esitatud tähelepanekut raskuste kohta, mis võivad tekkida seoses otsusega eristada konkreetse kolmanda riigi elanikkonna kohtlemist varjupaigaküsimustes, tähendab mõiste „riik“ keskne koht varjupaigaõiguse valdkonnas minu arvates seda, et kui seadusandja otsustab sellest põhimõistest kõrvale kalduda, nõuab see igal juhul sõnaselget kinnitust ja lisaks selgitust selle kohta, mida täpselt selline erand tähendab.

106.

Seda tõendab hästi eespool punktis 95 viidatud mõiste „riigisisese kaitse alternatiiv“ ning käesolevas kontekstis on selle tähelepaneku olulisus veelgi ilmsem, arvestades direktiivile 2013/32 eelnenud direktiivi 2005/85 vastavaid sätteid, nagu ka Saksamaa valitsus sisuliselt väidab.

107.

Meenutan, et direktiivi 2005/85 II lisas oli mõiste „turvaline päritoluriik“ määratletud samamoodi nagu praegu direktiivi 2013/32 I lisas. Erinevalt praegusest direktiivist nägi direktiiv 2005/85 aga ette kaks erinevat osalist kategooriat.

108.

Esiteks oli selle direktiivi artikli 30 lõikest 1 selge, et liikmesriigid võivad tunnistada turvaliseks ka kolmanda riigi osa, kui kohaldatavad tingimused on täidetud ainult seoses selle osaga. See võimalus tähendas direktiivi 2005/85 II lisas sätestatud turvalisena määratlemise ühiste tingimuste kasutamist (mis olid jällegi samad, mida praegu kohaldatakse direktiivi 2013/32 I lisa alusel). ( 70 ) Teiseks sisaldas artikli 30 lõige 3 standstill-tingimust, mis lubas liikmesriikidel säilitada olemasolevad riigisisesed õigusaktid, mis võimaldasid määratleda turvalisena riigi osa või määratleda riiki või riigi osa turvalisena konkreetse isikute grupi suhtes. ( 71 ) See võimalus tähendas selliste riigisiseste turvaliseks tunnistamise tingimuste kasutamist, mis võisid erineda direktiivi 2005/85 II lisas sätestatud tingimustest.

109.

Kuigi see näitab, et liidu seadusandja on minevikus läinud seoses mõistega „turvaline päritoluriik“ kaugemale tavatähendusest, mida mõistele „riik“ tavaliselt omistatakse, näitab see ka seda, et kõrvalekaldumine sellisest ilmsest ja ühisest tähendusest nõuab sõnaselget avaldust ja ühtlasi selgitust selle täpse ulatuse kohta: kas mõiste „turvaline päritoluriik“ võib hõlmata ka osa riigi territooriumist või kogu riigi territooriumil elavat osa elanikkonnast või isegi osal riigi territooriumist elavat osa elanikkonnast, mis kõik olid direktiivis 2005/85 ette nähtud valikuvõimalused, nagu on kirjeldatud eelmises punktis.

110.

Direktiivis 2013/32 ei ole selle üsna keerulise korra ühtegi elementi säilitatud. Kuigi käsitlen sellest väljajätmise tagajärgi üksikasjalikumalt hiljem, märgin, et erinevalt varasemast olukorrast ei viita miski direktiivi 2013/32 tekstis sellele, et seadusandja oleks soovinud kalduda kõrvale mõiste „riik“ tavapärasest tähendusest, milles seda mõistet üldiselt mõistetakse ka varjupaiga andmise konkreetses kontekstis. Seda silmas pidades olen seisukohal, et mõistet „turvaline päritoluriik“ ei saa mõista nii, et see tähistaks midagi enamat või vähemat kui riiki, olgu selleks siis riigi üks osa või mitmest riigist koosnev piirkond.

111.

Selgitan järgmisena, et seda järeldust kinnitab ka mõistest „turvaline päritoluriik“ tulenevalt kohaldamisele kuuluva range õigusliku režiimi üksikasjalikum analüüs, kui võrrelda seda direktiivis 2013/32 ette nähtud ühiste menetlusstandardite laiema süsteemiga.

112.

Nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku eelmises osas, tuleb turvalistest päritoluriikidest pärit taotlejate rahvusvahelise kaitse taotlused läbi vaadata sisuliselt. Kui aga lähtuda direktiivis 2013/32 sätestatud ühiste menetlusstandardite laiemast süsteemist, erinevad seda reguleerivad eeskirjad kolmel olulisel viisil.

113.

Esiteks võib mõiste „turvaline päritoluriik“ tuua kaasa kiirendatud menetluse, mis viiakse juba oma määratluse kohaselt läbi lühema tähtaja jooksul kui need, mida järgitakse põhireegli kohaselt tavamenetluses. Kuigi selle eeliseks on kindlasti kaebajate õigusliku olukorra kiirem kindlaksmääramine, toob see kaasa ka ebasoodsa olukorra, mis seisneb selles, et neile jääb „tavaliste“ rahvusvahelise kaitse taotlustega võrreldes vähem aega oma taotluse põhjendamiseks. ( 72 )

114.

Teiseks, kui rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine toob kaasa selle rahuldamata jätmise, on „tavalistel“ taotlejatel õigus jääda riigi territooriumile kuni nende kaebuse tulemuse selgumiseni, kui selline kaebus esitatakse. Turvalistest päritoluriikidest pärit taotlejate puhul võivad liikmesriigid seevastu otsustada neile seda õigust automaatselt mitte võimaldada ning õigus riiki jääda võib tekkida üksnes siis, kui otsuse täitmine edasikaebamise korral peatatakse. ( 73 )

115.

Kolmandaks, selleks et vältida mõlemat eelkirjeldatud ebasoovitavat tagajärge, peavad turvalisest päritoluriigist pärit taotlejad esiteks ära hoidma selle vaidlusaluse mõiste kasutamise nende suhtes, lükates ümber oma päritoluriigi turvalisuse eelduse ja tõendades, et seda riiki ei saa nende konkreetses olukorras pidada turvaliseks. ( 74 ) Seevastu ei mõjuta selline eeldus „tavalisi“ taotlejaid puudutavat läbivaatamismenetlust.

116.

Eelnimetatud kolm elementi kujutavad endast seega märkimisväärset kõrvalekaldumist üldistest rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamist reguleerivatest eeskirjadest ja seavad sellistest riikidest pärit taotlejad ebasoodsamasse õiguslikku olukorda võrreldes nendest üldeeskirjadest nähtuvate tagajärgedega, mida kohaldatakse tavaliste taotlejate suhtes. Kui taotleja on pärit turvalisest päritoluriigist, ei ole mitte ainult tema taotluse läbivaatamist reguleeriv menetlus kiirem, vaid see asjaolu mõjutab oluliselt ka viisi, kuidas ta saab varjupaigaõigust taotleda. Kuigi ma nõustun komisjoniga, et kõnealune mõiste ei puuduta kohustust analüüsida taotleja rahvusvahelise kaitse vajadust, naga ma juba märkisin, on siiski tõsi, et individuaalne uurimine tähendab, et taotleja peab ümber lükkama ohutuse eelduse, mis tuleneb direktiivi 2013/32 artikli 36 lõike 1 teisest lõigust.

117.

Seetõttu tuleb kõnealust mõistet, mis tingib eelkirjeldatud erandite kohaldamise, tõlgendada kitsalt ja see ei tohi ulatuda kaugemale olukordadest, mille jaoks liidu seadusandja on selle loonud. Ainuüksi see välistab minu hinnangul kõnealuse mõiste laiendamise kolmandatele riikidele, kui asjaomaste tingimuste täitmine ei ole tõendatud kogu nende territooriumil.

118.

Ühtlasi toetab seda järeldust seadusandja tahe, mis viis kehtiva direktiivi 2013/32 vastuvõtmiseni ja mille juurde ma nüüd pöördun.

119.

Nagu juba mainitud, jäi vaidlusaluse mõiste määratlus direktiivi 2013/32 vastuvõtmise ajal samaks kui direktiivis 2005/85 sisaldunud määratlus, kuid välja jäeti kaks konkreetset sätet, mis lubasid kahte erinevat osaliselt turvaliseks tunnistamise kategooriat (mida on käsitletud eespool punktides 107–109).

120.

Seda muudatust soovitades selgitas komisjon, et see väljajätmine tähendab, et „riigi [turvaliseks päritoluriigiks] tunnistamise sisulised nõuded peavad seega olema täidetud kogu riigi territooriumil“. ( 75 )

121.

Seda seisukohta arvestades ei näe ma vastupidi Madalmaade valitsusele mitte midagi mitmeti mõistetavat selles, mida komisjon seejuures silmas pidas.

122.

Kohtuistungil toimunud arutelu keskendus aga sellele, et vastuvõetud tekstis ei ole kõnealuse muudatuse kohta mingit selgitust. Tšehhi ja Madalmaade valitsus väitsid nimelt, et seda vaikimist ei saa tõlgendada nii, et see tähendab, et liidu seadusandja soovis omistada sellele väljajätmisele taolist tagajärge, nagu pakkus välja komisjon eespool viidatud ettepanekus. Pigem tähendavat kõnealuste sätete väljajätmine neil asjaoludel seda, et see küsimus jäeti liikmesriikide otsustada.

123.

See seisukoht mind ei veena.

124.

Esiteks ja vastupidi nendele menetlusse astujatele ei pea ma üllatavaks, et puudub mis tahes põhjendus, mis selgitaks selle täpse muudatuse mõju. Nimelt ei seisnenud see muudatus uue õigusnormi või olemasolevas õigusnormis uue erandi kehtestamises, vaid erandi tühistamises. ( 76 ) Nagu ma eespool selgitasin, oli kahe väljajäetud sätte tulemuseks mõiste „turvaline päritoluriik“ laiendamine riigi osale või elanikkonna osale või riigi osa elanikkonna osale. Nende sätete väljajätmisega pöördus vaidlusaluse mõiste määratlus lihtsalt tagasi selle mõiste loomuliku tähenduse juurde, milles seda mõistet üldiselt mõistetakse ka varjupaigaõiguse valdkonnas. See iseenesest ei nõua konkreetset selgitamist, mis võiski olla põhjuseks, miks komisjon seda ei teinud, sealhulgas ka mitte algse ettepaneku põhjendustes.

125.

Teiseks pean asjakohaseks võrrelda kogu õigusloomeprotsessi algus- ja lõpp-punkti. See võrdlus näitab, et kõnealune seadusandlik muudatus (väljajätmine) võeti vastu esialgu kavandatud kujul, mistõttu on mõistlik eeldada, et see muudatus, sealhulgas komisjoni selgitus taotletava tulemuse kohta, ei tekitanud mingit muret.

126.

Kolmandaks täheldan, et algsele ettepanekule lisatud dokumentides viitas komisjon eesmärgile „tagada, et mõiste [„turvaline päritoluriik“] kohaldamine sõltuks samadest tingimustest kõikides direktiiviga hõlmatud liikmesriikides“, ( 77 ) ja vajadusele „vähendada [toonaste] standardite ebamäärasust“. ( 78 )Minu arvates on tähenduslik, et seda eesmärki väljendati taolise õigusakti ettevalmistamise raames, milles liidu seadusandja kinnitas oma tahet liikuda uue ühtlustamisetapiga ühise varjupaigamenetluse kehtestamise suunas. ( 79 )

127.

Mis puudutab vaidlusalust mõistet, siis on tõsi, et direktiivis 2013/32 on loobutud ka ühisest turvaliste päritoluriikide miinimumnimekirjast (mida ei võetud kunagi vastu eelmise direktiivi alusel). ( 80 ) Samas kaotati sellega ka liikmesriikidele varem antud võimalus kohaldada turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise suhtes varasemaid riiklikke standardeid, mis erinevad direktiivi 2005/85 II lisas ette nähtud määratlusest. ( 81 ) See tähendab, et direktiivis 2013/32 ette nähtud korra kohaselt tuleb kõikidel riigisisestel turvaliseks tunnistamise juhtudel lähtuda mõiste „turvaline päritoluriik“ ühisest määratlusest, mis on esitatud selle direktiivi I lisas.

128.

Seda silmas pidades ja võttes arvesse eespool nimetatud pikaajalist seadusandlikku tahet liikuda ühise varjupaigamenetluse poole, on mõistlik tõlgendada käesolevas ettepanekus eespool kirjeldatud erandite kaotamist kui kavandatud sammu menetlusstandardite ühtlustamise suunas. Kuigi praegune õiguslik olukord ei kõrvalda ohtu, et samast kolmandast riigist pärit taotlejaid koheldakse eri liikmesriikides erinevalt, ( 82 ) vähendab territoriaalsete erandite kohaldamise võimatus seda ohtu.

129.

Lisaks, kui nõustuda Tšehhi ja Madalmaade valitsuse pakutud tõlgendusega, siis tähendaks see, et varasemast põhireeglist tehtud sõnaselge ja vägagi üksikasjaliku erandi väljajätmisele vaatamata kohaldataks sama põhireegli suhtes endiselt samu (ja/või võimalikke muid) erandeid. ( 83 )

130.

Selline tõlgendustulemus on minu arvates lihtsalt liiga segane, et veenda. Mulle jääb tõepoolest arusaamatuks, miks oleks liidu seadusandja kõnealuse erandi välja jätnud, kui ta tegelikult tahtis selle säilitada. Kui see oleks tõepoolest kavandatud tulemus, oleks selline tahe – mitte eespool kirjeldatud tahe – vajanud selgitust selle kohta, miks põhireeglist erandit tegeva korra kaotamine tähendab, et kõnealune kord tegelikult säilib, ja millistel tingimustel.

131.

Lõpuks ei sea seda järeldust kahtluse alla direktiivi 2013/32 artikli 36 lõige 2, millele viitab Tšehhi Vabariik ja mille kohaselt „[l]iikmesriigid sätestavad siseriiklikes õigusaktides täiendavad eeskirjad ja üksikasjad turvalise päritoluriigi mõiste kohaldamiseks“. Nagu nähtub selle sätte sõnastusest ja ülesehitusest, viitab see võimalusele „täiendada“ eeskirju ja üksikasju artikli 36 lõikes 1, milles on sätestatud tingimused, mille alusel võib riiki pidada konkreetse taotleja suhtes turvaliseks päritoluriigiks. ( 84 ) Seevastu ei puuduta see lõige kõnealuse mõiste määratlust, mida – nagu Tšehhi Vabariik möönab – tuleb esmajärjekorras järgida. See määratlus (mis sisaldub direktiivi 2013/32 I lisas) ei sisalda aga mingit sarnast viidet selle kohta, et liikmesriik võiks selles sätestatud tingimusi täiendada.

132.

Seda silmas pidades olen seisukohal, et kui liidu seadusandja otsustas välja jätta varasema, üsna keerulise korra, mis lubas kahte erinevat osaliselt turvaliseks tunnistamise kategooriat, jättes samas muutmata mõistet „turvaline päritoluriik“ määratleva põhireegli, saab seda muudatust tõlgendada üksnes nii, et liidu seadusandja tahteks oli ühtlustada õiguslikku režiimi, mida kohaldatakse riigisiseselt turvalisteks päritoluriikideks tunnistamisele, lubades seda teha üksnes kogu riigi territooriumi põhjal.

133.

Kuigi see tõdemus kinnitab minu analüüsi varasemaid elemente, tuleb mul siiski uurida, kas seda üldist järeldust mõjutab komisjoni väide, et turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise suhtes võib siiski kohaldada territoriaalset erandit, kui kolmandal riigil ei ole võimalik teostada oma riigivõimu oma territooriumi ühe osa üle.

134.

Nagu juba märgitud, jäeti Transnistria Moldova turvaliseks päritoluriigiks tunnistamisel välja arusaama tõttu, et Moldova ei teosta nimetatud piirkonna üle „tegelikku kontrolli“.

135.

Komisjon tugines sellele asjaolule, väites, et kuigi direktiiv 2013/32 ei luba tema arvates territoriaalseid erandeid (ega turvaliseks riigiks või päritoluriigiks tunnistamist, kui see nõuaks taoliste erandite tegemist), on Moldova suutmatus teostada oma riigivõimu Transnistrias sellise erandi tegemiseks kehtiv alus, mis on liidu seadusandjal lihtsalt kahe silma vahele jäänud. ( 85 )

136.

Esiteks ei näe ma erinevalt komisjonist, kuidas tegeliku kontrolli küsimus võib mõjutada eespool esitatud analüüsi tulemust.

137.

See mõiste on tegelikult rahvusvahelise õiguse mõiste, mille eesmärk on põhimõtteliselt kindlaks teha, kas rahvusvahelise vastutuse rahvusvahelise õiguse rikkumise eest saab omistada riigile eksterritoriaalses kontekstis (mis võib ühtlasi viia asjaomase territoriaalriigi vastutuse piiramiseni). ( 86 ) Sellest tulenev õiguskord on üsna keeruline, kuid seda keerukust ei ole vaja siin käsitleda. ( 87 )

138.

See on nii seetõttu, et käesoleva kohtuasja ese ei ole (ega saa olla) rahvusvahelise vastutuse omistamine õigusvastase teo eest, vaid küsimus, kas ELi õigus lubab teha turvaliseks päritoluriigiks tunnistamisel territoriaalset erandit.

139.

See küsimus tuleb lahendada, arvestades erinorme, mille liidu seadusandja kehtestas direktiivi 2013/32 vastuvõtmisel. Olen eelnevalt selgitanud põhjusi, mis viivad järeldusele, et sellist võimalust ei ole praegu kehtivate õigusnormide kohaselt olemas. Sellest vaatenurgast lähtudes ei ole oluline täpne põhjus, mis viis liikmesriigi järeldusele, et kolmandas riigis valitsev olukord nõuab territoriaalset erandit turvaliseks päritoluriigiks määramisest.

140.

Teiseks ei veena mind argument seadusandja tegevusetuse kohta. Tegeliku kontrolliga seotud argument näib viitavat Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, milles viimane on piiranud Moldova vastutust konventsiooni rikkumiste eest Transnistrias seetõttu, et see riik „ei teosta riigivõimu“ selle piirkonna üle, mida Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt pidanud Venemaa „tegeliku kontrolli“ alla kuuluvaks. ( 88 )

141.

Täheldan, et selle kohtupraktika esimene lahend pärineb 2004. aastast, samas kui ettepanek, mis viis kehtiva direktiivi vastuvõtmiseni, avaldati 2009. aastal, kusjuures direktiiv ise võeti vastu 2013. aastal. Seega ei olnud vaidlusalune olukord kindlasti teadmata.

142.

Pealegi ei ole sedasorti olukord kindlasti üksikjuhtum, nagu Tšehhi valitsus kohtuistungil sisuliselt märkis. Lisaks selgitas Madalmaade valitsus kohtuistungil, et Madalmaad on tunnistanud Gruusia turvaliseks päritoluriigiks, välja arvatud Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, kuna territoriaalriik ei teosta nendes piirkondades tegelikult oma võimu. ( 89 )

143.

Seega, ja kuigi ma ei saa välistada, et liikmesriigid võisid minevikus ka muudel põhjustel mõne konkreetse territoriaalse erandi kehtestada, ( 90 ) näib mulle, et teatav praktiline võimatus teostada riigivõimu teatava piirkonna üle on selleks tüüpiline, kui mitte valdav põhjus. Seetõttu leian, et kui liidu seadusandja eemaldas osaliselt turvaliseks tunnistamise aluse, nagu eespool selgitatud, on raske ette kujutada, et ta oleks võinud jätta tähelepanuta asjaolu, et mõnel kolmandal riigil võib esineda selliseid raskusi.

144.

Eeltoodu põhjal leian, et asjaolu, et kolmas riik ei saa teostada oma pädevust osal oma riigi territooriumist, ei mõjuta järeldust, millele jõudsin eespool punktis 132, et direktiiv 2013/32 lubab turvaliseks päritoluriigiks tunnistamist üksnes täielikul territoriaalsel alusel, kui kohaldatavad tingimused on täidetud kogu asjaomase kolmanda riigi territooriumil.

145.

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2013/32 artikli 46 lõige 3 koostoimes harta artikliga 47 kohustab teda omal algatusel kontrollima põhikohtuasjas kõne all oleva turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise vastuolu direktiiviga 2013/32, kui Euroopa Kohus leiab esimesele või teisele küsimusele antavas vastuses, et selline vastuolu esineb.

146.

Sellest järeldub, et kolmandale küsimusele vastamise vajadus sõltub kahele esimesele eelotsuse küsimusele antud vastustest. Arvestades vastust, mida ma soovitan teisele küsimusele, on selline vajadus ilmselt olemas. ( 91 )

147.

Sellega seoses märgin kõigepealt, et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõige 3, mida kolmas küsimus puudutab, kujutab endast konkreetset tagatist, mille liidu seadusandja on varjupaigaõiguse valdkonnas ette näinud, et kaitsta taotleja õigust tõhusale kohtulikule kontrollile. See nõuab, et „tõhusa õiguskaitsevahendiga [kohtus] nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude, sealhulgas vajaduse korral [direktiivi 2011/95] kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste täielik ja ex nunc läbivaatamine vähemalt esimese astme apellatsioonimenetluses“.

148.

Kuna see säte ühtlustab liidu varjupaigaõiguse valdkonnas teostatava kohtuliku kontrolli ulatuse, olen samamoodi nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et kolmandale küsimusele antavat vastust tuleb tõlgendada eelkõige ja peamiselt seda tõhusa kohtuliku kaitse õiguse konkreetset väljendust silmas pidades. Kui aga peaks tuvastatama, et käesolevas asjas vaidluse all olev küsimus, mis puudutab kohtu kohustust viia asjas kohtulik kontroll läbi ex officio, ei kuulu kõnealuse ühtlustatud standardi kohaldamisalasse, siis muutuvad automaatselt asjakohaseks võrdväärsuse põhimõte ja tõhususe põhimõte (millele mõned menetlusse astujad viitasidki). ( 92 )

149.

Lähtun sellest ja selgitan kõigepealt välja täpse küsimuse, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul analüüsida eelkõige direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 3 kontekstis (1). Selle täpsustuse põhjal selgitan seejärel, et nimetatud sätte analüüs viib järelduseni, et kolmandale eelotsuse küsimusele tuleb vastata jaatavalt (2). Seejärel käsitlen seda küsimust täiendavalt läbi võrdväärsuse põhimõtte ja tõhususe põhimõtte prisma (3).

150.

Tuletan meelde, et CV taotlus jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata (direktiivi 2013/32 artikli 32 lõike 2 tähenduses) ja et see otsus võeti vastu kiirendatud menetluses (sama direktiivi artikli 31 lõike 8 tähenduses), kusjuures mõlema sätte kohaldamine tuleneb sellest, et Moldova on turvaline päritoluriik ja CV selle kodanik.

151.

Komisjon leiab sisuliselt, et selline menetluslik olukord eeldab, et esiteks võeti vastu otsus kiirendatud menetluse kohaldamise kohta, seejärel sisuline otsus, millega rahvusvahelise kaitse taotlus loeti põhjendamatuks, ja lõpuks tehti otsus, millega sama taotlus loeti (lisaks) selgelt põhjendamatuks (mis komisjoni sõnul saab toimuda vaid juhul ja mitte enne, kui asjaomane taotlus on kõigepealt loetud põhjendamatuks). ( 93 )

152.

Sellele eristusele tuginedes liigendab komisjon oma vastuse kolmandale eelotsuse küsimusele nii, et see varieerub sõltuvalt sellest, milliseid eelkirjeldatud aspekte arvesse võetakse. Kuigi käsitlen nende kaalutluste üksikasju allpool esitatud hinnangu raames, tuleb siinkohal esitada kolm järgmist märkust.

153.

Esiteks ei viita miski toimikus sellele, et CV taotluse suhtes läbi viidud riigisisene menetlus oleks hõlmanud rohkem kui ühte ametlikku otsust. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, siis näib, et ei ole tehtud ei ametlikku otsust kiirendatud menetluse kohta ega eraldi ametlikku otsust, millega CV taotlus oleks tunnistatud kõigepealt põhjendamatuks, enne kui see loeti selgelt põhjendamatuks.

154.

Teiseks, ilma et oleks vaja seda lähenemist käesolevas asjas üksikasjalikumalt arutada, ( 94 ) ei näi olevat väidetud, et CV taotluse vahetu kvalifitseerimine selgelt põhjendamatuks (ilma eelneva otsuseta, millega see oleks põhjendamatuks tunnistatud) takistaks vaidlusaluse rahuldamata jätmise otsuse kohtulikku kontrolli direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 3 alusel vähemalt osas, milles selle otsusega jäetakse CV taotlus sisuliselt rahuldamata. Nimelt tuleneb viimati nimetatud sättest koostoimes sama direktiivi artikli 46 lõikega 1, et otsuseid, millega jäetakse rahvusvahelise kaitse taotlus sisuliselt rahuldamata, peab saama kohtulikult kontrollida direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 3 alusel. ( 95 )

155.

Kolmandaks ei puuduta eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimus aga CV võimalust vaidlustada taotluse rahuldamata jätmise otsuse põhjendatus, vaid selle otsuse aluseks oleva mõiste „turvaline päritoluriik“ kasutamist. Kuigi CV vaidlustab taotluse rahuldamata jätmise otsuse sisuliselt, ei ole ta vaidlustanud Moldova turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise seaduslikkust.

156.

Nagu ma eelmises jaos juba selgitasin, tõi asjaolu, et Moldova on tunnistatud turvaliseks päritoluriigiks, kaasa selle, et CV suhtes kohaldati selle mõistega seotud taotluse läbivaatamise erikorda, mis seisnes eelkõige selles, et tema asja hindamisel lähtuti tema päritoluriigi ohutuse eeldusest ja järgiti kiirendatud menetlust.

157.

Sellega seoses selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui Euroopa Kohtu vastusest esimesele või teisele eelotsuse küsimusele peaks tulenema, et Moldova tunnistamine turvaliseks päritoluriigiks oli direktiiviga 2013/32 vastuolus, ei võimalda kohaldatav riigisisene õigus nimetatud kohtul kõnealust küsimust omal algatusel kontrollida. Täpsemalt selgitab ta, et haldusasjade kohtulik kontroll piirdub halduskohtumenetluse seadustiku § 75 lõike 2 kohaselt kaebaja tõstatatud õigusküsimustega.

158.

Ta lisab siiski, et erandina sellest reeglist lähtutakse Tšehhi halduskohtutes riigisisesest praktikast, mille kohaselt peavad kohtunikud võtma omal algatusel arvesse menetlusnormide rikkumisi, mis viisid selleni, et haldusasutus tegi otsuse, mis on konkreetsele juhtumile kohaldatavate menetlusnormidega vastuolus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et see lahendus võib olla vaidlusaluses olukorras hüpoteetiliselt võimalik, kuna – nagu ma aru saan – mõistega „turvaline päritoluriik“ seotud taotluse läbivaatamise erikorda ei oleks tohtinud kohaldada, kui selle kasutamise tingimused ei olnud täidetud (sest turvaliseks päritoluriigiks tunnistamine ei olnud direktiiviga 2013/32 kooskõlas, kui see leiab kinnitust).

159.

Samal ajal selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ka seda, et riigisisene kohtupraktika ei ole kinnitanud, et seda erandit saab kohaldada kohtuliku kontrolli suhtes varjupaigaasjades ning et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõiget 3 ei ole riigisisesesse õigusesse üle võetud. Seega soovib see kohus sisuliselt teada, kas ta saab direktiivi 2013/32 (vahetult kohaldatava) artikli 46 lõikest 3 koostoimes harta artikliga 47 tuletada pädevuse tõstatada omal algatusel turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise ebaseaduslikkuse küsimuse (kui see leiab kinnitust) ( 96 ) ja kas need sätted kohustavad nimetatud kohut seda kontrolli läbi viima. See on seega täpne küsimus, mida tuleb järgmisena analüüsida.

160.

Osundan, et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 3 sõnastust (nagu on meenutatud eespool punktis 147) on tõlgendatud eelkõige kohtuotsuses Alheto, milles Euroopa Kohus selgitas sisuliselt, et kuigi väljend ex nunc nõuab, et liikmesriigi kohus võtaks vajaduse korral arvesse uusi asjaolusid, mis on ilmnenud pärast edasi kaevatud otsuse vastuvõtmist, nõuab omadussõna „täielik“, et kohus vaataks läbi nii need asjaolud, mida menetlev ametiasutus võttis arvesse, kui ka need, mida ta oleks võinud arvesse võtta (kuid ei võtnud). ( 97 )

161.

Lisaks on Euroopa Kohus seejärel selgitanud, et nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude täielik ja ex nunc läbivaatamine, sh vajaduse korral taotleja rahvusvahelise kaitse vajaduste läbivaatamine, viitab „ammendavale ja ajakohastatud“ kontrollile, mis võimaldab riigisisesel kohtul teha siduva otsuse „selle kohta, kas taotleja vastab rahvusvahelise kaitse andmise tingimustele“, kui sellel kohtul on olemas „kõik selleks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud“. ( 98 )

162.

Nende selgituste tõttu ja arvestades direktiivi 2013/13 artikli 46 lõike 3 toimimise konteksti ning selle direktiiviga taotletavaid eesmärke, olen seisukohal, et kohustusest viia läbi täielik või, nagu Euroopa Kohus selgitas, „ammendav“ ja ajakohane läbivaatamine tuleneb põhimõtteliselt liikmesriigi kohtu kohustus tõstatada vajaduse korral omal algatusel viga, mis seisneb taotluse läbivaatamises mõistest „turvaline päritoluriik“ tulenevas läbivaatamise erikorras, kui selle korra järgimise tingimused ei olnud täidetud.

163.

Oma seisukoha selgitamiseks meenutan esiteks, et liidu esmane õigus paneb liidu seadusandjale kohustuse järgida Genfi konventsiooni ( 99 ) ja selles on sätestatud ka varjupaigaõigus kui põhiõigus. ( 100 ) See tähendab, et nimetatud õiguse realiseerimiseks vastu võetud liidu õigusnormid, nagu direktiiv 2013/32, tuleb kujundada ja neid tõlgendada kooskõlas kõnealuste esmase õiguse nõuetega. ( 101 ) Lisaks tuleb neid õigusakte tõlgendada ka nende õiguste laadi arvestades, millele kolmandate riikide kodanikud võivad tugineda direktiivi 2011/95 alusel, mis kehtestab liidus konkreetse rahvusvahelise kaitse korra.

164.

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba selgitanud, et kui kolmanda riigi kodanik vastab direktiivis 2011/95 sätestatud rahvusvahelise kaitse saamise tingimustele, on liikmesriigid põhimõtteliselt kohustatud taotletud seisundi andma, kuna neil ei ole selles osas kaalutlusõigust. ( 102 )

165.

See tähendab, et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 3 alusel toimuva kohtuliku kontrolli elemente tuleb tõlgendada viisil, mis aitab tagada, et rahvusvaheline kaitse antakse isikutele, kes vastavad kohaldatavatele tingimustele, ja samuti vältida olukorda, kus kaitse andmisest keeldutakse, hoolimata sellest, et kohaldatavad tingimused on täidetud.

166.

Seoses sellega, mis on käesolevas asjas asjakohane, tuleneb teiseks direktiivi 2013/32 mõistest „turvaline päritoluriik“, et sellega seotud taotluse läbivaatamisel tuginetakse eeldusele, et taotleja päritoluriigis on turvaline, mille taotleja peab ümber lükkama asjaomases menetluses, mida võidakse pealegi veel kiirendada.

167.

See muudab juba iseenesest kohaldatavat läbivaatamisraamistikku ja kuigi see raamistik ei vabasta – nagu ma olen korduvalt meenutanud – kohustusest viia läbi individuaalne läbivaatamine, ei saa rahvusvahelise kaitse taotlust pidada direktiivi 2013/32 kohaselt ( 103 ) üldiselt nõutaval asjakohasel ja täielikul viisil läbivaadatuks, kui menetlev ametiasutus kohaldas seda menetlust, ehkki selle kasutamise tingimused ei olnud täidetud.

168.

Kolmandaks ei ole ma kindel, kuidas oleks täpselt täidetud faktiliste ja õiguslike asjaolude „täieliku ja ex nunc“ läbivaatamise kohustus, sealhulgas kohalduval juhul taotleja rahvusvahelise kaitse vajaduste läbivaatamine, kui direktiivi 2013/32 artikli 46 lõiget 3, kus see kohustus on sätestatud, ei tõlgendataks nii, et liikmesriigi kohus peab vajaduse korral tõstatama omal algatusel kasutatud menetluse õigusvastasuse küsimuse ega tohi piirduda, nagu soovitas Tšehhi valitsus, küsimusega, kas taotleja on ümber lükanud turvalisuse eelduse, ilma et kohtunikul oleks võimalik kontrollida, kas see mõiste üldse kuuluski kohaldamisele, mis aga on kõnealuse eelduse kohaldatavuse aluseks. ( 104 )

169.

Nimelt tähendaks asjaolu, et taotleja sellekohase nõude puudumisel ei ole võimalik tõstatada kohaldatud menetlusraamistiku õigusvastasuse küsimust, et liikmesriigi kohus on sunnitud jääma seotuks menetleva ametiasutuse valitud menetlusliku valikuga, mis in casu ei mõjutanud mitte ainult läbivaatamismenetluse tähtaega, vaid ka läbivaatamise ulatust (tulenevalt taotleja päritoluriigi turvalisuse presumptsiooni kohaldamisest).

170.

Selles olukorras seaks asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul ei ole võimalik hinnata läbivaatamissüsteemi võimalikku õigusvastasust, mis aga samas mõjutas kogu taotleja rahvusvahelise kaitse vajaduste hindamise protsessi, põhjendamatud piirangud liikmesriigi kohtule, kes ei saa ennast vabastada asjaomase läbivaatamissüsteemi piirangutest seoses hindamisega, kas taotlejale tuleb anda rahvusvaheline kaitse.

171.

Nagu juba märgitud, on selle küsimuse lahendamine direktiivis 2013/32 sätestatud menetlusnormide keskne eesmärk. Seega tahtis liidu seadusandja direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 3 sätestatud kohtuliku kontrolli ulatuse uut määratlust kehtestades tagada, et asi vaadatakse täielikult läbi, ( 105 ) mis minu arvates viib järelduseni, et selles sättes ette nähtud kohtulik kontroll hõlmab tingimata selle menetluse õiguspärasust, mida on kohaldatud asjaomase taotluse läbivaatamisel.

172.

Tuleb lisada, et käesolevas asjas vaidluse all oleva erikorra alusel läbi vaadatud rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise otsuse kontrollimisel võib eelotsusetaotluse esitanud kohus muidugi jõuda järeldusele, et toimikus olevad asjaolud tähendavad, et taotluse rahuldamata jätmise otsus tuleb tühistada ja anda rahvusvaheline kaitse. Nõustun komisjoniga, et sellises olukorras ei ole asjaomase kolmanda riigi turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise õiguspärasuse kaalumine vajalik. ( 106 )

173.

Teisalt ja vastupidi komisjoni üldisemale seisukohale tuleneb eeltoodust, et käesolevas asjas vaidluse all oleva turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise õiguspärasuse hindamine jääb asjakohaseks, kui liikmesriigi kohus ei saa teha järeldust, mis oleks sisuliselt erinev sellest, milleni jõudis menetlev ametiasutus.

174.

Ainus viis, kuidas see kohus saab veenduda, et taotlus on kohaselt ja täielikult läbi vaadatud (pärast seda, kui see suunati läbivaatamisele korras, mida ei oleks tohtinud kohaldada), on kas viia ise läbivaatamine läbi või siis suunata toimik tagasi menetlevale ametiasutusele. ( 107 ) Mõlemal juhul peab liikmesriigi kohtul olema võimalik jätta kõrvale asja menetlusviis (mis eeldab tingimata seisukoha võtmist selle õiguspärasuse kohta) ja vajaduse korral teha siduv otsus õige menetlusraamistiku kohta, mille alusel menetlev ametiasutus peab taotluse uuesti läbi vaatama, olenemata sellest, kas taotleja on vaidlustanud esimeses astmes kohaldatud menetlusraamistiku seaduslikkuse.

175.

Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et kohtuotsuses Fathi tõlgendas Euroopa Kohus direktiivi 2013/32 artikli 46 lõiget 3 nii, et see ei kohusta liikmesriigi kohut omal algatusel kontrollima, kas Dublini III määruses ette nähtud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume ja mehhanisme on õigesti kohaldatud. ( 108 ) Euroopa Kohtu eitav vastus põhines mõlema asjaomase liidu seadusandliku akti konkreetsetel sätetel, mis kokkuvõttes jätavad Dublini III määrusega reguleeritud liikmesriikidevahelised menetlused direktiivi 2013/32 kohaldamisalast välja. ( 109 ) Seevastu käesoleval juhul ei ole selline välistamine kohaldatav.

176.

Eeltoodud järeldust ei mõjuta ka asjaolu, et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 3 ei ole viidatud ex officio läbivaatamisele ja see erineb artikli 46 lõigetest 4 ja 6, kus seda mõistet kasutatakse, nagu rõhutas Madalmaade valitsus.

177.

Ühelt poolt on direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 4 muu hulgas sätestatud, et „[l]iikmesriigid võivad ka ette näha […] otsuste ex officio läbivaatamise“, kui sellised otsused on tehtud piiril või transiiditsoonis toimunud menetluses. ( 110 ) Teiselt poolt käsitleb direktiivi 2013/32 artikli 46 lõige 6 tagajärgi, mis kaasnevad võimalusega mitte lubada taotlejatel teatud olukordades (näiteks turvalistest päritoluriikidest pärit taotlejate puhul) automaatselt jääda riigi territooriumile kuni nende taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse lahendamiseni. See võimalus sõltub liikmesriigi kohtutest, kes on volitatud „taotleja taotlusel või omal algatusel“ otsustama, kas taotleja võib jääda riigi territooriumile. ( 111 )

178.

Ma ei arva, et ükski neist aspektidest oleks käesoleval hindamisel asjakohane, sest kumbki neist ei puuduta kaebaja asja läbivaatamise ulatust.

179.

Samas ei saa kindlasti eirata liidu seadusandja otsust kasutada kohtuliku kontrolli kirjeldamiseks sama sätte eri lõigetes eri mõisteid (nimelt ühelt poolt väljendit „ex officio“ ja „omal algatusel“ vastavalt direktiivi 2013/32 artikli 46 lõigetes 4 ja 6 ning teiselt poolt mõistet „täielik“ selle artikli lõikes 3).

180.

Sellega seoses ei tähenda eespool esitatud seisukohad siiski soovitust leida, et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 3 ette nähtud õiguslike asjaolude „täieliku“ kohtuliku kontrolli kohustus tooks liikmesriigi kohtutele kaasa kohustuse kontrollida neid asjaolusid omal algatusel ilma mingi piiranguta nende sisulisele ulatusele. Seda enam on see nii, kuna omadussõna „täielik“ hõlmab, nagu nähtub kohtuotsusest Alheto, muu hulgas õiguslikke asjaolusid, mida esimeses menetlusetapis otsuse teinud ametiasutus ei ole arvesse võtnud. Kui seda nõuet kombineerida ex officio kontrolli kohustusega, tähendaks see, et liikmesriigi kohtud on kohustatud omal algatusel kontrollima potentsiaalselt määratlemata liiki õigusküsimusi. ( 112 )

181.

Vastupidi sellele on küsimus, kas taotlus vaadati läbi õiges läbivaatamiskorras, esiteks tingimata osa menetleva ametiasutuse poolt läbi viidud hindamisest. Teiseks selgitasin, et menetleva ametiasutuse valik kohaldada mõistega „turvaline päritoluriik“ seotud konkreetset läbivaatamiskorda mõjutab selle läbivaatamise tingimusi ning on seetõttu tihedalt seotud sellega, millises mahus tõendeid koguti, ja seega sellega, millises mahus on need olemas kohtulikuks kontrolliks.

182.

Seda arvesse võttes olen seisukohal, et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtule on esitatud kaebus otsuse peale, millega rahvusvahelise kaitse taotlus jäeti direktiivi 2013/32 artikli 32 lõike 2 tähenduses selgelt põhjendamatuna rahuldamata mõistega „turvaline päritoluriik“ seotud konkreetse läbivaatamiskorra raames, peab see kohus omal algatusel kontrollima, kas turvaliseks päritoluriigiks tunnistamine on vastuolus direktiivi 2013/32 nõuetega, kui kaebaja ei ole seda küsimust tõstatanud ja kui see kohus ei saa jõuda järeldusele, mis oleks sisuliselt erinev sellest, millele jõudis menetlev ametiasutus.

183.

Kui Euroopa Kohus ei jaga eespool esitatud analüüsi ja leiab selle asemel, et direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikes 3 kasutatud mõiste „täielik ja ex nunc“ läbivaatamine ei tähenda liikmesriigi kohtu kohustust kontrollida omal algatusel viga kohaldatava läbivaatamiskorra valikul, siis tuleb järeldada, et selle küsimuse peavad põhimõtteliselt lahendama liikmesriigid, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse põhimõtet ja tõhususe põhimõtet. ( 113 )

184.

Esiteks nõuab võrdväärsuse põhimõte riigisisese õiguse ja liidu õiguse rikkumisel põhinevate sarnaste kaebuste võrdset käsitlemist. ( 114 )

185.

Nagu juba mainitud, märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Tšehhi halduskohtutes on olemas riigisisene praktika, mille kohaselt liikmesriigi kohtud peavad menetlusvigu omal algatusel arvesse võtma, kui see rikkumine seisnes selles, et haldusorgan tegi otsuse, mis on asja menetluslikus kontekstis välistatud. Samal ajal tõi eelotsusetaotluse esitanud kohus esile asjaolu, et seda praktikat ei ole laiendatud rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse kohtulikule kontrollile, mida reguleerivad kohaldatavad liidu õigusnormid.

186.

Sellega seoses viitan väljakujunenud kohtupraktikale, mis näeb ette, et võrdväärsuse põhimõtte kohaldatavus määratakse kindlaks selle alusel, kas vaidlusalused kaebused, mis põhinevad vastavalt riigisisesel õigusel ja liidu õigusel, on tegelikult võrreldavad. Selle küsimuse hindamisel tuleb arvesse võtta „nende eset, alust ja olulisi tunnuseid […]“ ( 115 ) ning „asjasse puutuvate normide kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ning nende menetlusnormide eripära erinevates liikmesriigi kohtutes“. ( 116 ) Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb samuti, et selle kontrollimise peab läbi viima liikmesriigi kohus, kellele on vahetult teada kohaldatavad menetlusnormid. ( 117 )

187.

Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas kaebused, mis põhinevad riigisisestel õigusnormidel ja millega seoses peavad liikmesriigi kohtud omal algatusel kontrollima seaduslikkust, on võrreldavad käesolevas asjas vaidluse all olevaga. Jaatava vastuse korral nõuab võrdväärsuse põhimõte, et see kohus kohaldaks sellist riigisisest praktikat ka pooleliolevas põhikohtuasjas.

188.

Teiseks tuleb tõhususe põhimõttest lähtuva hinnangu andmiseks analüüsida, kas haldusmenetluse seadustiku § 75 lõige 2, mille kohaselt on haldusotsuseid läbi vaatavate liikmesriigi kohtute kontrolli ulatus piiratud poolte esitatud argumentidega, muudab kaebajatel võimatuks või ülemäära raskeks kasutada õigusi, mis neile liidu õiguse asjakohastest normidest tulenevad.

189.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb küsimust, kas mõni riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise võimatuks või ülemäära keeruliseks, analüüsida, arvestades selle normi kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ning selle eripära erinevates liikmesriigi kohtutes, ning selleks tuleb vajaduse korral arvesse võtta muu hulgas kaitseõiguste tagamist, õiguskindluse põhimõtet ja menetluse korrakohast kulgemist. ( 118 )

190.

Seoses liikmesriigi kohtute ex officio kohustustega väidab Madalmaade valitsus sisuliselt, et Euroopa Kohtu üldisest praktika kohaselt ei tulene tõhususe põhimõttest liikmesriigi kohtutele kohustust põhikohtuasjaga sarnastes kohtuasjades tõstatada omal algatusel ühenduse sättel põhinevat uut väidet, sõltumata selle sätte tähtsusest ühenduse õiguskorras, juhul kui pooltel on olnud tegelikult võimalus tõstatada riigisiseses kohtus selline väide. ( 119 )

191.

Ühest küljest on tõsi, et Euroopa Kohus on järk-järgult määratlenud liikmesriikide kohtutele kaugeleulatuvad ja ex officio kohustused tarbijaõiguse valdkonnas lühidalt öeldes selle tagamiseks, et ebaõiglased lepingutingimused ei oleks tarbijatele siduvad. ( 120 )

192.

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb siiski, et selline lähenemine on lühidalt öeldes sõltuv valdkonnast, milles see on välja töötatud. Euroopa Kohus on nimelt selgitanud, et sellist lähenemisviisi ei olnud tarvis kriminaalmenetluse kontekstis, kus kehtivad teatavad sellele õigusvaldkonnale omased tingimused, ning ma ei näe vajadust asuda käesolevas kontekstis teistsugusele seisukohale. ( 121 )

193.

Teisest küljest on samuti tõsi, et Euroopa Kohus järeldas, et pädev kohtuasutus peab omal algatusel uurima kolmandate riikide kodanike kinnipidamise õiguspärasust, sealhulgas põhjendusi, millele asjaomane isik ei ole ise tuginenud.

194.

Euroopa Kohus ei jõudnud sellele järeldusele siiski mitte tõhususe põhimõtte alusel, vaid lähtudes konkreetsetest ja täpsetest normidest, mille liidu seadusandja on ette näinud kolmandate riikide kodanike kinnipidamise kohtuliku kontrolli suhtes, samamoodi nagu on tehtud ka minu eelolevas analüüsis, mis põhineb direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 3 täpsel sõnastusel, võttes arvesse selle konteksti ja asjakohaseid eesmärke. ( 122 )

195.

Seega, nagu on meenutatud eespool punktis 190, kui Euroopa Kohus ei peaks minu peamist ettepanekut järgima, olen seisukohal, et vastus, mis tuleb kolmandale küsimusele tõhususe põhimõtet arvestades anda, peab tuginema eelviidatud Euroopa Kohtu üldisele praktikale.

196.

Seda silmas pidades ei viita miski toimikus sellele, et CV-l ei oleks olnud eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva kaebuse raames võimalust tõstatada turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise vastuolu direktiivi 2013/32 I lisas sätestatud tingimustega.

197.

Samas osutab eelotsusetaotluse esitanud kohus asjaolule, et kiirendatud menetlus muudab taotlejatel oma argumentide esitamise eriti raskeks.

198.

See iseenesest ei tähenda siiski, et sellistel taotlejatel nagu CV oleks võimatu või ülemäära raske vaidlustada mõiste „turvaline päritoluriik“ kohaldatavust.

199.

On tõsi, nagu väidab Saksamaa valitsus, et esimeses menetlusastmes on ühelt poolt taotlejate ja teiselt poolt menetlevate ametiasutuste roll erinev.

200.

Täpsemalt tuleneb direktiivi 2011/95 artikli 4 lõike 1 analüüsist, et kuigi rahvusvahelise kaitse taotlejatelt võidakse nõuda läbivaatamiseks vajalike faktiliste asjaolude esitamist, ( 123 ) ei saa neilt nõuda, et nad tõstataksid küsimusi seoses õigusraamistikuga, mille alusel nende taotlust hinnatakse. See ülesanne on menetleval ametiasutusel, nagu on üldiselt tunnustatud samas sättes, mis näeb ette, et „[k]oostöös taotlejaga on liikmesriigi kohus hinnata taotluse asjaomaseid andmeid“. ( 124 )

201.

Sellele vaatamata ei tundu mulle, et selline ülesannete jaotus faktilisi asjaolusid esitavate kaebajate ja neid õiguslikult kvalifitseerivate riigiasutuste vahel kujutaks endast iseenesest liigset struktuurilist raskust, mida peaks igal juhul tasakaalustama liikmesriikide kohtute kohustus tõstatada omal algatusel õiguslikke küsimusi, mida on võidud hinnata valesti. Samal ajal on direktiivi 2013/32 II peatükis siiski sätestatud üldised tagatised, mis tuleb taotlejatele võimaldada, sealhulgas kiirendatud menetluses, nagu kohustus anda teavet järgitud menetluse kohta ( 125 ) ning eitava otsuse vaidlustamiskorra kohta ( 126 ) või kohustus anda taotluse korral kaebemenetluses tasuta õigusabi. ( 127 )

202.

Kuigi liikmesriikide kohustustel anda neid tagatisi võivad olla teatud piirid ja need põhinevad mõne liikmesriigi puhul asjaolul, kas taotleja tugineb neile tagatistele (mis eeldab nende olemasolust teadlik olemist), ei nähtu toimikust, et CV puhul oleks neist keeldutud. Miski ei viita ka sellele, et kaebuse esitamise võimalusele kehtisid nii lühikesed tähtajad, et need muutsid taotleja jaoks ülemäära raskeks või võimatuks tõstatada vaidlusaluse turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise õigusvastasuse küsimus.

203.

Neil asjaoludel ei arva ma, et tõhususe põhimõte paneks liimesriigi kohtule kohustuse tõstatada omal algatusel direktiivi 2013/32 kohaselt turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise õigusvastasuse küsimus.

204.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Krajský soud v Brněle (Brno maakonnakohus, Tšehhi Vabariik) järgmiselt: