1

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 14. aprilli 2021. aasta otsus The KaiKai Company Jaeger Wichmann vs. EUIPO (võimlemis- või spordiseadmed ja vahendid) (T‑579/19, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2021:186), millega Üldkohus tühistas EUIPO kolmanda apellatsioonikoja 13. juuni 2019. aasta otsuse (asi R 573/2019‑3).

2

Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioonile kirjutati alla 20. märtsil 1883 Pariisis, see vaadati viimati läbi 14. juulil 1967 Stockholmis ja seda muudeti 28. septembril 1979 (United Nations Treaty Series, 828. kd, nr 11851, lk 305; edaspidi „Pariisi konventsioon“). Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid on selle konventsiooni osalised.

3

Nimetatud konventsiooni artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„(1)   Riigid, kelle suhtes kohaldatakse käesolevat konventsiooni, moodustavad liidu tööstusomandi kaitseks.

(2)   Tööstusomandi kaitse objektideks on patendid, kasulikud mudelid, tööstusnäidised (tööstusdisainlahendused), kaubamärgid, teenindusmärgid, firmanimetused või kohanimede päritolule viitavad tähised ning kõlvatu konkurentsi tõkestamine.“

4

Konventsiooni artiklis 4 on märgitud:

„A.

(1) Iga isik või tema õigusjärglane, kes on nõuetekohaselt esitanud patendi-, kasuliku mudeli, tööstusdisainilahenduse või kaubamärgitaotluse ühes liidu riikidest, kasutab taotluse esitamiseks teistes riikides prioriteediõigust allpool nimetatud tähtaegade jooksul.

(2) Prioriteediõiguse aluseks loetakse iga taotluse esitamine, mida liitu kuuluva riigi seadusandluse või liitu kuuluvate riikide vaheliste kahe- või mitmepoolsete lepingute järgi peab lugema korrektseks riigisiseseks taotluseks.

[…]

C.

(1) Eelnimetatud prioriteeditähtajad on patentidel ja kasulikel mudelitel kaksteist kuud ning tööstusdisainilahendustel ja kaubamärkidel kuus kuud.

(2) Nimetatud tähtaja arvestamine algab esmase taotluse esitamise kuupäevast, kusjuures taotluse esitamise kuupäev arvesse ei lähe.

[…]

(4) Järgnevat taotlust, millel on sama ese kui eelneval esmasel taotlusel lõigu C [punkti 2] mõttes ning on esitatud samas liidu liikmesriigis, peab lugema esmaseks taotluseks, mille esitamise kuupäev on prioriteediaja aluseks, kui selle taotluse esitamise kuupäevaks nimetatud eelnev taotlus oli tagasi võetud, peatatud või tagasi lükatud, ilma et seda oleks allutatud avalikule kontrollile ja ilma, et sellest oleks jäänud jõusse mingisuguseid õigusi ning eeldusel, et see ei ole veel olnud prioriteedinõude aluseks. Eelnev taotlus ei saa siis enam olla prioriteedinõude aluseks.

[…]

E.

(1) Kui riigis esitatakse tööstusdisainilahenduse taotlus koos prioriteedinõudega, mis põhineb kasuliku mudeli registreerimise taotlusel, siis on prioriteeditähtajaks tööstusdisainilahenduse jaoks kindlaks määratud tähtaeg.

(2) Peale selle on riigis lubatud esitada kasuliku mudeli registreerimise taotlusi koos prioriteedinõudega, mis põhineb patenditaotluse esitamisel ja vastupidi.

[…]“.

5

Pariisi konventsiooni artikkel 19 on sõnastatud järgmiselt:

„Lepe on selle kohta, et [tööstusomandi kaitsmiseks moodustatud] liidu liikmesriigid jätavad endale õiguse sõlmida omavahel eraldi kokkuleppeid kaitsmaks tööstusomandit, niikaua kuni sellised lepped ei lähe vastuollu käesoleva konventsiooni sätetega.“

6

Selle konventsiooni artikli 25 lõikes 1 on märgitud:

„(1) Iga riik, kes on käesoleva konventsiooniga ühinenud, kohustub vastavalt oma põhiseadusele võtma meetmed käesoleva konventsiooni rakendamiseks.“

7

Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (edaspidi „TRIPS-leping“) moodustab Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu lisa 1 C, see kirjutati alla Marrakechis 15. aprillil 1994 ja kiideti heaks nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80). TRIPS-lepingu liikmed on WTO liikmed, sealhulgas kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ja Euroopa Liit ise.

8

Selle lepingu I jao artikli 2 lõikes 1 on märgitud:

„Käesoleva lepingu II, III ja IV jaosse puutuvas peavad liikmed kinni Pariisi konventsiooni […] artiklitest 1–12 ja 19.“

9

Nimetatud lepingu II jao artikli 25 lõikes 1 on ette nähtud WTO liikmete kohustus kindlustada iseseisvalt loodud uudsete või originaalsete tööstusdisainilahenduste kaitse.

10

Sama lepingu artiklis 62, mis moodustab lepingu IV jao, on muu hulgas reguleeritud intellektuaalomandi õiguste omandamine.

11

Patendikoostööleping sõlmiti Washingtonis 19. juunil 1970 ja seda muudeti viimati 3. oktoobril 2001 (United Nations Treaty Series, 1160. kd, nr 18336, lk 231). Kõik liidu liikmesriigid on patendikoostöölepingu osalised.

12

Patendikoostöölepingu artikli 1 lõikes 2 on ette nähtud:

„Ühtegi käesoleva lepingu sätet ei saa tõlgendada ühegi käesoleva lepinguosalise riigi kodaniku või selles riigis alalise elukohaga isiku [Pariisi konventsiooniga] ette nähtud õiguste piiramisena.“

13

Selle lepingu artiklis 2 on märgitud:

„Käesolevas lepingus ja juhendis, kui ei ole teisiti sätestatud, siis:

[…]

[…]“.

14

Nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) artikli 25 lõikes 1 on sätestatud:

„Ühenduse disainilahenduse võib kehtetuks tunnistada üksnes järgmistel juhtudel:

[…]

15

Selle määruse artikli 41 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Isikul, kes on esitanud nõuetekohase taotluse disainilahenduse õiguste või kasuliku mudeli saamiseks ükskõik millises [Pariisi konventsiooni või WTO asutamislepingu] osalisriigis või osalisriigile, või tema õigusjärglasel on sama disainilahenduse või kasuliku mudeli osas ühenduse registreeritud disainilahenduse taotlemise prioriteediõigus kuue kuu jooksul esmase taotluse esitamisest alates.

2.   Prioriteeti andvana tunnustatakse iga taotlust, mille esitamist on vastavalt taotluse esitamise riigi siseriiklikule seadusele või vastavalt kahe- või mitmepoolsetele lepingutele võimalik lugeda samaväärseks taotluse nõuetekohase siseriikliku esitamisega.“

16

Vaidluse tausta on Üldkohus kirjeldanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 12–22 ja selle võib käesoleva menetluse vajadustest lähtudes võtta kokku järgmiselt.

17

The KaiKai Company Jaeger Wichmann GbR (edaspidi „KaiKai“) esitas 24. oktoobril 2018 EUIPO-le koondtaotluse 12 ühenduse disainilahenduse registreerimiseks (edaspidi „vaidlusalune registreerimistaotlus“), esitades kõigi nende disainilahenduste suhtes prioriteedinõude, mis põhines rahvusvahelisel taotlusel PCT/EP2017/077469, mis oli Euroopa Patendiametile esitatud patendikoostöölepingu alusel 26. oktoobril 2017 (edaspidi „patendikoostöölepingu alusel 26. oktoobril 2017 esitatud rahvusvaheline taotlus“).

18

EUIPO kontrollija teatas 31. oktoobri 2018. aasta kirjas KaiKaile, et vaidlusalune registreerimistaotlus on tervikuna rahuldatud, ent prioriteedinõue jäeti kõigi taotletud disainilahenduste puhul rahuldamata, kuna patendikoostöölepingu alusel 26. oktoobril 2017 esitatud rahvusvaheline taotlus oli esitatud enam kui kuus kuud enne vaidlusaluse registreerimistaotluse esitamise kuupäeva.

19

Kuna KaiKai jäi prioriteedinõude juurde ja palus teha edasikaebamist võimaldava otsuse, tegi kontrollija 16. jaanuaril 2019 otsuse jätta prioriteedinõue kõigi asjaomaste disainilahenduste puhul rahuldamata (edaspidi „kontrollija otsus“).

20

Selle otsuse põhjenduses märkis kontrollija, et kuigi põhimõtteliselt võib määruse nr 6/2002 artikli 41 lõike 1 kohaselt prioriteediõiguse alus olla patendikoostöölepingu alusel esitatud rahvusvaheline taotlus, sest patendikoostöölepingu artiklis 2 esitatud mõiste „patent“ lai määratlus hõlmab ka artikli 41 lõikes 1 nimetatud kasulikku mudelit, kehtib sellise prioriteedinõude suhtes samuti kuuekuuline tähtaeg, mida käesoleval juhul ei ole järgitud.

21

KaiKai esitas 14. märtsil 2019 EUIPO‑le kontrollija otsuse peale kaebuse.

22

EUIPO kolmas apellatsioonikoda jättis 13. juuni 2019. aasta otsusega (edaspidi „vaidlusalune otsus“) kaebuse rahuldamata. Ta leidis sisuliselt, et kontrollija kohaldas õigesti määruse nr 6/2002 artikli 41 lõiget 1, mis kajastab täpselt Pariisi konventsiooni sätteid.

23

Sellest tulenevalt leidis apellatsioonikoda, et patendikoostöölepingu alusel 26. oktoobril 2017 esitatud rahvusvahelisel taotlusel põhineva prioriteedinõude oleks KaiKai saanud esitada üksnes kuue kuu jooksul alates selle taotluse esitamise kuupäevast, st kuni 26. aprillini 2018.

24

Üldkohtu kantseleisse 20. augustil 2019 saabunud hagiavaldusega esitas KaiKai vaidlusaluse otsuse peale hagi, mille:

25

KaiKai põhjendas oma hagi kahe väitega, millest esimese kohaselt on EUIPO apellatsioonikoda rikkunud olulisi menetlusnorme ning teise kohaselt on vääralt tõlgendatud ja kohaldatud määruse nr 6/2002 artikli 41 lõiget 1.

26

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 25–33 kõigepealt vastuvõetamatuse tõttu tagasi KaiKai teise ja viienda nõude ning seejärel hindas ta hagi teise väite põhjendatust.

27

Esiteks lükkas Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 41–50 tagasi selle väite esimese osa, mille kohaselt on määruse nr 6/2002 artikli 41 lõike 1 tähenduses mõiste „kasulik mudel“ tõlgendamisel rikutud õigusnormi.

28

Selles osas tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44, et KaiKai argumendid on vastuolulised ega too talle mingit kasu. Selle kohtuotsuse punktides 45–47 märkis Üldkohus, et igal juhul on patendikoostöölepingu alusel esitatud „rahvusvaheliste patenditaotlustega“ hõlmatud kasulikud mudelid, kuna selles lepingus ei ole eristatud erinevaid õigusi, mille alusel annavad erinevad lepinguosalised riigid leiutisele kaitse. Nii leidis Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 49 ja 50, et kuigi määruse nr 6/2002 artikli 41 lõike 1 sõnastuses ei mainita sõnaselgelt patendil põhinevaid prioriteedinõudeid, ei ole EUIPO apellatsioonikoda rikkunud õigusnormi, tõlgendades seda sätet patendikoostöölepingu ülesehitust arvestades laialt nii, et sellega on reguleeritud patendikoostöölepingu alusel 26. oktoobril 2017 esitatud rahvusvahelisel taotlusel põhinev prioriteedinõue seoses prioriteediõiguse võimaliku põhinemisega sellisel taotlusel.

29

Teiseks nõustus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51–87 teise väite teise osaga, mille kohaselt oli sellise prioriteedinõude esitamise tähtaja kindlaksmääramisel jäetud arvestamata Pariisi konventsiooni artikli 4 lõigu C punktiga 1.

30

Sellega seoses leidis Üldkohus kõigepealt selle kohtuotsuse punktides 56–66, et kuna määruse nr 6/2002 artikli 41 lõikega 1 ei ole reguleeritud hilisema disainilahenduse taotluse puhul „rahvusvahelise patenditaotluse“ prioriteedinõude esitamise tähtaeg ja kuna selle sättega on soovitud saavutada selle määruse kooskõla Pariisi konventsioonist tulenevate liidu kohustustega, tuleb nimetatud määruse mainitud lünga täitmiseks tugineda selle konventsiooni artiklile 4. Seejärel märkis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktides 72 ja 77–85, et kuigi see konventsioon ei sisalda ühtki sõnaselget eeskirja sellisel juhul kohaldatava prioriteeditähtaja kohta, nähtub prioriteetide süsteemi loogikast ja selle konventsiooni ettevalmistavatest materjalidest siiski, et üldjuhul on prioriteeditähtaja pikkuse määramisel otsustava tähtsusega varasema õiguse laad. Lõpuks järeldas Üldkohus selle põhjal sama kohtuotsuse punktis 86, et EUIPO apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et KaiKai prioriteedinõudele, mis põhineb patendikoostöölepingu alusel esitatud 26. oktoobri 2017. aasta rahvusvahelise taotlusel, kohaldatav tähtaeg on kuus kuud.

31

Seetõttu rahuldas Üldkohus, ilma et ta oleks analüüsinud esimest väidet, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88 hagi vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude osas ja tühistas seetõttu nimetatud otsuse.

32

EUIPO esitas vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 23. juunil 2021.

33

Sama kuupäeva kandvas menetlusdokumendis esitas EUIPO Euroopa Kohtu kodukorra artikli 170a lõike 1 alusel taotluse võtta tema apellatsioonkaebus menetlusse vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58a kolmandale lõigule.

34

Apellatsioonkaebus võeti menetlusse 10. detsembri 2021. aasta kohtumäärusega EUIPO vs. The KaiKai Company Jaeger Wichmann (C‑382/21 P, EU:C:2021:1050).

35

Euroopa Kohtu presidendi 8. aprilli 2022. aasta otsusega lubati Euroopa Komisjonil astuda menetlusse EUIPO nõuete toetuseks.

36

EUIPO palub Euroopa Kohtul:

37

KaiKai palub Euroopa Kohtul:

38

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

39

EUIPO esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks üheainsa väite, mille kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 41 lõiget 1. Väide jaguneb kolmeks osaks.

40

EUIPO taunib väite esimeses osas seda, et Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56, 57 ja 64–66 ekslikule seisukohale, et asjaolu, et viidatud sättes ei ole ette nähtud, et varasem patenditaotlus saab olla hilisema ühenduse disainilahenduse taotlusel põhineva prioriteedinõude alus, mistõttu on selles määratlemata prioriteedinõude tähtaeg, kujutab endast õiguslünka.

41

Tema väitel on selline tõlgendus nimelt ilmselgelt vastuolus selle sätte ühemõttelise sõnastusega, milles on otsesõnu kindlaks määratud nii nende tööstusomandiõiguste laad, millel prioriteedinõue saab põhineda – see tähendab varasem disainilahendus või kasulik mudel, mistõttu on välistatud patent –, kui ka prioriteedinõude esitamise tähtaja pikkus, milleks on kuus kuud alates varasema taotluse esitamise kuupäevast.

42

Ainsa väite teises osas märgib EUIPO, et kui Üldkohus tunnustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 75–86 prioriteedinõude 12‑kuulist tähtaega, siis ta mitte ainult ei tõlgendanud määruse nr 6/2002 artikli 41 lõiget 1 kooskõlas Pariisi konventsiooni artikliga 4, vaid välistas ka artikli 41 lõike 1 kohaldamise, asendades selle nimetatud artikli 4 kohaldamisega. Nii toimides andis Üldkohus viimati nimetatud sättele liidu õiguskorras vahetu õigusmõju.

43

EUIPO leiab ühest küljest siiski, et Pariisi konventsiooni artikli 4 vahetu õigusmõju tunnustamine on vastuolus 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsusest Develey vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑238/06 P, EU:C:2007:635, punktid 37–44) tuleneva kohtupraktikaga, mille kohaselt puudub nii Pariisi konventsioonil kui ka TRIPS-lepingu sätetel, mille kaudu on see konventsioon liidule siduv, vahetu õigusmõju. Lisaks väidab ta, et Pariisi konventsiooni vahetu õigusmõju puudumine tuleneb ka selle konventsiooni artiklist 25, nagu nähtub analoogia alusel 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsusest SCF (C‑135/10, EU:C:2012:140, punktid 47 ja 48). Teisest küljest toob ta esile, et Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuses välja töötatud reeglit ei saa mingil moel tuletada selle konventsiooni artikli 4 sõnastusest, mistõttu ei ole täidetud selguse, täpsuse ja tingimusetuse nõuded, mis on kindlaks määratud rahvusvahelise õiguse vahetut kohaldatavust liidu õiguses käsitlevas kohtupraktikas, mis tuleneb eelkõige 3. juuni 2008. aasta kohtuotsusest Intertanko jt (C‑308/06, EU:C:2008:312, punkt 45).

44

Komisjon lisab sama aspekti kohta, et Euroopa Kohtu praktikas riigisisese õiguse liidu õigusega kooskõlalise tõlgendamise kohustuse piirid, mis tulenevad eelkõige 24. jaanuari 2012. aasta kohtuotsusest Dominguez (C‑282/10, EU:C:2012:33, punkt 25), kehtivad ka Üldkohtu suhtes, kui ta tõlgendab määruse nr 6/2002 artikli 41 lõiget 1 Pariisi konventsioonist lähtudes. Käsitades Üldkohtu tõlgendust selle sätte selge sõnastusega vastuolus olevana, leiab ta seega, et tegelikult kohaldas Üldkohus seda konventsiooni vahetult, ehkki sellel ei saa olla vahetut õigusmõju isegi TRIPS-lepingu kaudu.

45

Täpsemalt toob komisjon esile, et käesolevas asjas ei ole kohaldatav Euroopa Kohtu praktika, mis tuleneb muu hulgas 23. novembri 1999. aasta kohtuotsusest Portugal vs. nõukogu (C‑149/96, EU:C:1999:574, punkt 49) ja 16. juuli 2015. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Rusal Armenal (C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punktid 40 ja 41), milles erandina tunnustatakse WTO asutamislepingu ja selle lisades 1–4 esitatud lepingute (edaspidi „WTO lepingud“) vahetut kohaldatavust. Kuna määruse nr 6/2002 artikli 41 lõikes 1 ei ole sõnaselgelt viidatud ühelegi Pariisi konventsiooni konkreetsele sättele, siis ei ole komisjoni arvates võimalik sellest sättest tuletada liidu seadusandja kavatsust anda selle konventsiooni artiklile 4 vahetu õigusmõju. Sellise järelduse saab teha ka võrreldes nimetatud sätet ja selle määruse artikli 25 lõike 1 punkti g, milles sellisele kavatsusele seevastu osutab konkreetne ja sõnaselge viide konventsiooni artiklile 6b.

46

Ainsa väite kolmandas osas heidab EUIPO Üldkohtule ette määruse nr 6/2002 artikli 41 lõikes 1 väidetavalt sisalduva õigusliku lünga täitmist patendikoostöölepingu artikli 2 ja Pariisi konventsiooni artikli 4 väära tõlgendusega.

47

Täpsemalt väidab EUIPO, et kui Üldkohus kasutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 15, 18, 20, 22, 39, 40, 44–50, 56, 64, 66, 70, 72, 74, 79, 83, 84 ja 86 väljendit „rahvusvaheline patenditaotlus“, siis ei võtnud ta arvesse mõistet „rahvusvaheline taotlus“ patendikoostöölepingu artikli 2 punktide i, ii ja vii tähenduses ega asjaolu, et vastavalt Pariisi konventsiooni artikli 4 lõigu E punktile 1 ja määruse nr 6/2002 artikli 41 lõikele 1 saab hilisema „ühenduse disainilahenduse“ taotluse prioriteediõigus tuleneda ainult selle sätte tähenduses „kasuliku mudeli“„rahvusvahelise taotluse“ varasemast esitamisest.

48

EUIPO rõhutab sellega seoses, et käesoleval juhul on patendikoostöölepingu alusel 26. oktoobril 2017 esitatud rahvusvaheline taotlus nii kontrollija otsuses kui ka vaidlusaluses otsuses õigesti liigitatud „kasuliku mudeli“„rahvusvaheliseks taotluseks“, mitte „rahvusvaheliseks patenditaotluseks“, nagu Üldkohus ekslikult eeldas. EUIPO väidab sellega seoses, et kuna artikli 2 punkti vii kohase „rahvusvahelise taotluse“ määratlusega ei ole sõnaselgelt välistatud sama artikli punktis i nimetatud „kasuliku mudeli“ kaitse, laieneb sellise taotlusega taotletav kaitse vaikimisi kasulikule mudelile sarnaselt KaiKai esitatud taotlusega. Just selle tõttu, et patendikoostöölepingu alusel 26. oktoobril 2017 esitatud rahvusvaheline taotlus liigitati selle õigusnormi alusel „kasuliku mudeli“„rahvusvaheliseks taotluseks“, saab see põhimõtteliselt olla prioriteediõiguse alus ühenduse disainilahenduse registreerimistaotluse esitamise korral.

49

EUIPO väidab, et Pariisi konventsiooni artikli 4 lõigu C punktide 2 ja 4 kohaselt saab üldreeglina prioriteediõiguse alus olla üksnes hilisem taotlus, millel on varasema taotlusega „sama ese“. Selle õigusnormi kohaselt annab teatud tööstusomandi õiguse liik prioriteediõiguse niisiis ainult sama liiki tööstusomandi õiguse suhtes selle konventsiooni artikli 4 lõigu C punktis 1 ette nähtud tähtaja jooksul. Nimetatud konventsiooni artikli 4 lõigu E punktis 1 on üksnes erandina ette nähtud, et kasuliku mudeli taotlus võib olla prioriteediõiguse alus sellise hilisema taotluse korral, mis ei puuduta kasulikku mudelit, vaid hoopis disainilahendust, kuid seda siiski tingimusel, et selle nii-öelda „erisuguste esemetega paari“ puhul on tegemist sama tootekujutisega, ja üksnes kuue kuu jooksul. Järelikult on artikli 4 lõigu E lõikes 1 ette nähtud erand seotud artikli 4 lõigu C punktides 2 ja 4 ette nähtud „sama eseme“ üldreegliga, mitte aga, nagu Üldkohus ekslikult leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–85, väidetava üldreegliga, et prioriteediõiguse tähtaeg varasema õiguse puhul määratletakse, lähtudes varasema õiguse laadist.

50

Seega tuleneb Pariisi konventsiooni artikli 4 lõigu C punktides 2 ja 4 esitatud „sama eseme“ üldreegli ja selle konventsiooni artikli 4 lõigu E punktis 1 sellest reeglist tehtud erandi koostoimes tõlgendamisest, et hiljem registreeritud disainilahenduse puhul saab nimetatud konventsiooni alusel prioriteediõigus õiguspäraselt põhineda ainult kaht liiki tööstusomandi õigusel, nimelt varasemal disainilahendusel ja varasemal kasulikul mudelil. Järelikult ei saa varasem patent olla hiljem registreeritud ühenduse disainilahenduse prioriteediõiguse alus. Seega ei tulene nimetatud konventsioonist õiguslikku alust Üldkohtu järeldusele, et hilisema disainilahenduse taotluse korral on patenditaotluse alusel võimalik 12 kuu jooksul esitada prioriteedinõue.

51

EUIPO argumentide toetuseks väidab komisjon, et nagu nähtub eelkõige Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) koostatud Pariisi konventsiooni tõlgendavatest dokumentidest, mis ei ole küll õiguslikult siduvad, ent millele saab selle konventsiooni tõlgendamisel liidu kohtus siiski tugineda, otsustasid konventsiooni osalisriigid teadlikult jätta patendid konventsiooni artikli 4 lõigus E ette nähtud erandi alt välja, kuna ei ole võimalik, et patent ja disainilahendus kattuvad. See institutsioon väidab, et selle lähenemisviisiga on täielikult kooskõlas määruse nr 6/2002 artikli 41 lõige 1, milles on mööndud teatud kattuvust üksnes ühelt poolt kasuliku mudeli ja teiselt poolt disainilahenduse puhul, mis tuleneb asjaolust – nagu Euroopa Kohus 8. märtsi 2018. aasta kohtuotsuses DOCERAM (C‑395/16, EU:C:2018:172, punktid 24–29) sedastas –, et mõlemaga on võimalik kaitsta teatud toote tehnilist otstarvet.

52

Kõigepealt väidab KaiKai vastu, et määruse nr 6/2002 artikli 41 lõikes 1 on lihtsalt korratud Pariisi konventsiooni artikli 4 lõigu E punktis 1 esitatud erinormi, mis on kohaldatav üksnes kasulikul mudelil põhinevale prioriteedinõudele, ning selle eesmärk ega tagajärg ei ole rahvusvahelisel patenditaotlusel põhineva prioriteedinõude suhtes kohaldatava tähtaja määramine. Kuna selle konventsiooni artiklist 25 ei tulene liidu seadusandjale luba piirata taotlejale antud prioriteediõigusi, siis sellise sätte puudumine, mille alusel saaks esitada varasemal patenditaotlusel põhineva prioriteedinõude, kujutab endast kõnealuse määruse lünka.

53

Järgmiseks väidab KaiKai, et täites selle lünga viitega Pariisi konventsioonile, ei kohaldanud Üldkohus seda konventsiooni vahetult ega jätnud seetõttu kohaldamata nimetatud määruse artikli 41 lõike 1, vaid tõlgendas seda sätet, lähtudes nimetatud konventsioonist kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga, mida on muu hulgas korratud 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsuses SCF (C‑135/10, EU:C:2012:140, punkt 51). Apellant leiab, et nimetatud lünga olemasolu tõttu on välistatud igasuguse vastuolu käesoleva kohtuotsuse punktis 43 viidatud Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt ei ole sellel konventsioonil vahetut õigusmõju.

54

Lõpuks väidab KaiKai, et patendikoostöölepingu alusel esitatud rahvusvaheline taotlus kujutab endast ühtaegu nii patenditaotlust kui ka kasuliku mudeli taotlust, mistõttu on nende mõlema taotluse ese seega identne osas, milles neis mõlemas kirjeldatakse teatud tehnilist leiutist. Sellest järeldub, et ühenduse disainilahenduse taotluse esitamisel saab esitada prioriteedinõude nii kasuliku mudeli taotluse kui ka patenditaotluse suhtes. Asjaolu, et Pariisi konventsioonis on nende kahe juhtumi puhul ette nähtud erinev prioriteeditähtaeg, ei sõltu seega kaitstud tööstusomandiõiguse eseme erinevusest, vaid kummagi puhul kohaldatava registreerimismenetluse erinevusest.

55

Lisaks leiab KaiKai, et patentide välistamine ühenduse disainilahenduste prioriteedi alusena toob kaasa taotlejate diskrimineerimise nende kodakondsuse alusel. Nimelt olukorras, kus mõnes liikmesriigis on võimalik kujundada riigisisene patent ümber riigisiseseks kasulikuks mudeliks ja kasutada seda seejärel prioriteedi alusena disainilahenduse puhul, jääb taotleja sellest võimalusest ilma teistes liikmesriikides, nagu Belgia Kuningriik, Küprose Vabariik ja Madalmaade Kuningriik, kus ei ole ette nähtud riigisisest kasulikku mudelit.

56

Apellatsioonkaebuse ainsa väite kolmes osas, mida tuleb analüüsida koos, taunib EUIPO sisuliselt seda, et Üldkohtus kohaldas Pariisi konventsiooni artiklit 4 vahetult, jättes kohaldamata määruse nr 6/2002 artikli 41 lõikes 1 esitatud selge ja ammendava sätte, asendades selle nimetatud artikli 4 väära tõlgendusega.

57

Nagu nähtub ELTL artikli 216 lõikest 2 ja Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, on liidu sõlmitud rahvusvahelised lepingud liidule siduvad ja moodustavad alates nende jõustumisest liidu õiguskorra lahutamatu osa (vt selle kohta 30. aprilli 1974. aasta kohtuotsus Haegeman, 181/73, EU:C:1974:41, punkt 5, ja 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Sea Watch, C‑14/21 ja C‑15/21, EU:C:2022:604, punkt 94).

58

Lisaks võib liit astuda liikmesriikide asemele nende rahvusvahelistes kohustustes, kui liikmesriigid on mõne liidu asutamislepinguga liidule üle andnud oma pädevuse, mis on seotud kõnealuste kohustustega. Nii on see juhul, kui liit on saanud ainupädevuse valdkonnas, mis on reguleeritud sellise rahvusvahelise lepingu sätetega, millega on liitunud kõik tema liikmesriigid (vt selle kohta 12. detsembri 1972. aasta kohtuotsus International Fruit Company jt, 21/72–24/72, EU:C:1972:115, punktid 10–18, ja 16. mai 2017. aastaarvamus 2/15 (vabakaubandusleping Singapuriga), EU:C:2017:376, punkt 248).

59

Seetõttu ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse käsitlemisel vaja analüüsida, kas, ja kui, siis mil määral, on liit saanud ainupädevuse Pariisi konventsiooniga reguleeritud küsimustes, millega on liitunud kõik liikmesriigid, kuid mitte liit. Nimelt, nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, on selle konventsiooni teatud artiklites, sealhulgas selle artiklis 4, esitatud eeskirjad inkorporeeritud TRIPS-lepingusse, mille liige on ka liit (vt selle kohta 16. novembri 2004. aasta kohtuotsus Anheuser-Busch, C‑245/02, EU:C:2004:717, punkt 91).

60

Täpsemalt on selle lepingu artikli 2 lõikes 1 ette nähtud, et selle lepingu II, III ja IV jaosse puutuvas osas, mis hõlmab selle artikleid 9–62, peavad WTO liikmed, sealhulgas liit, kinni Pariisi konventsiooni artiklitest 1–12 ja artiklist 19.

61

Seega, mis puudutab eelkõige TRIPS-lepingu artiklis 25 käsitletud tööstusdisainilahenduste kaitset ja selle lepingu artiklis 62 reguleeritud selle kaitse omandamist, siis tuleb Pariisi konventsiooni viidatud artiklites, sealhulgas selle artiklis 4, esitatud eeskirju pidada nimetatud lepingu lahutamatuks osaks.

62

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et Pariisi konventsiooni artiklis 4 esitatud eeskirjadel on sama toime kui TRIPS-lepingu vastavatel sätetel (vt selle kohta 16. novembri 2004. aasta kohtuotsus Anheuser-Busch, C‑245/02, EU:C:2004:717, punkt 96).

63

Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et arvestades TRIPS-lepingu laadi ja ülesehitust, ei ole selle lepingu sätetel vahetut õigusmõju. Seega ei kuulu need sätted põhimõtteliselt nende eeskirjade hulka, millest lähtudes Euroopa Kohus kontrollib liidu institutsioonide aktide õiguspärasust, ning samuti ei anna need eraõiguslikele isikutele õigusi, millele nad saavad kohtus liidu õiguse alusel vahetult tugineda (vt selle kohta 14. detsembri 2000. aasta kohtuotsus Dior jt, C‑300/98 ja C‑392/98, EU:C:2000:688, punktid 43–45; 16. novembri 2004. aasta kohtuotsus Anheuser-Busch, C‑245/02, EU:C:2004:717, punkt 54, ja 28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. komisjon, C‑123/21 P, EU:C:2023:708, punktid 70 ja 71).

64

Lisaks olgu märgitud, et Pariisi konventsiooni artikli 4 puhul ei ole tegemist ka nende kahe erandliku olukorraga, mille osas on Euroopa Kohus nõustunud, et eraõiguslikud isikud võivad liidu kohtus tugineda vahetult WTO lepingute sätetele, nimelt esiteks olukord, kus asjaomane liidu õigusakt viitab sõnaselgelt nende lepingute konkreetsetele sätetele, ja teiseks olukord, kus liit on oma õigusaktiga soovinud rakendada nende lepingute raames võetud konkreetset kohustust (vt selle kohta 22. juuni 1989. aasta kohtuotsus Fediol vs. komisjon, 70/87, EU:C:1989:254, punktid 19–22; 7. mai 1991. aasta kohtuotsus Nakajima vs. nõukogu, C‑69/89, EU:C:1991:186, punktid 29–31, ja 28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. komisjon, C‑123/21 P, EU:C:2023:708, punktid 74 ja 75).

65

Esiteks ei ole määruse nr 6/2002 artikli 41 lõikes 1 nimelt ühtegi sõnaselget viidet Pariisi konventsiooni artiklile 4.

66

Teiseks tuleb märkida, et Euroopa Kohus on sisuliselt leidnud, et asjaolu, et liidu õigusakti põhjendustest saab üldiselt tuletada, et akt võeti vastu liidu rahvusvahelisi kohustusi arvestades, ei ole piisav, et selle põhjal tuvastada liidu seadusandja tahe võtta liidu õigusesse üle WTO lepingutest tulenev konkreetne kohustus. Seevastu peab konkreetse vaidlustatud liidu õigusnormi põhjal saama järeldada, et sellega võetakse liidu õigusesse üle WTO lepingutest tulenev konkreetne kohustus (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rusal Armenal, C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punktid 45, 46 ja 48, ning 28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. komisjon, C‑123/21 P, EU:C:2023:708, punktid 76, 78 ja 79).

67

Liidu seadusandja vastavat tahet ei saa aga tuletada määruse nr 6/2002 artiklist 41 ainuüksi selle põhjal, et üksteisele vastavad ühelt poolt selle artikli 41 sõnastus ja teiselt poolt Pariisi konventsiooni artikli 4 sõnastus. Selles määruses on nimelt väljendatud kõnealuse seadusandja tahe kohaldada konventsiooniga hõlmatud tööstusomandiõiguste suhtes liidu õiguskorrale omast lähenemist, kehtestades liidu territooriumil ühenduse disainilahenduse ühtse ja jagamatu kaitse erikorra, mille lahutamatu osa on artiklis 41 ette nähtud prioriteediõigus.

68

Sellest tuleneb, et Pariisi konventsiooni artiklis 4 esitatud eeskirjadel ei ole vahetut õigusmõju ja seega ei anna need eraõiguslikele isikutele õigusi, millele nad saavad liidu õiguse alusel vahetult tugineda (vt selle kohta 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Develey vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑238/06 P, EU:C:2007:635, punktid 39 ja 43).

69

Järelikult on ühenduse disainilahenduse taotluse esitamise korral prioriteediõigus reguleeritud määruse nr 6/2002 artikliga 41 ja ettevõtjad ei saa vahetult tugineda Pariisi konventsiooni artiklile 4.

70

Sellegipoolest, kuna TRIPS-leping on liidu institutsioonidele siduv ja seega liidu teisese õiguse aktide suhtes esimuslik, tuleb viimati nimetatuid nii palju kui võimalik tõlgendada kooskõlas nimetatud lepinguga (vt analoogia alusel 10. septembri 1996. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑61/94, EU:C:1996:313, punkt 52, ning 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Sea Watch, C‑14/21 ja C‑15/21, EU:C:2022:604, punktid 92 ja 94 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega tuleb määrust nr 6/2002 nii palju kui võimalik tõlgendada kooskõlas TRIPS-lepinguga ja sellest tulenevalt ka eeskirjadega, mis on sellesse lepingusse inkorporeeritud Pariisi konventsiooni artiklitest, sealhulgas selle konventsiooni artikliga 4 (vt analoogia alusel 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Bericap Záródástechnikai, C‑180/11, EU:C:2012:717, punktid 70 ja 82, ning 11. novembri 2020. aasta kohtuotsus EUIPO vs. John Mills, C‑809/18 P, EU:C:2020:902, punktid 64 ja 65).

71

Määruse nr 6/2002 artikli 41 tõlgendamisel kooskõlas Pariisi konventsiooni artikliga 4 tuleb arvesse võtta ka patendikoostöölepingu sätteid, mille alusel esitati varasem taotlus, millele KaiKai oma prioriteediõigust puudutavas nõudes tugineb. Nimelt, kuna kõik liidu liikmesriigid on patendikoostöölepingu osalised, võib seda lepingut selle kohaldamisalasse kuuluvate liidu teisese õiguse sätete tõlgendamisel arvesse võtta (vt selle kohta 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus Sea Watch, C‑14/21 ja C‑15/21, EU:C:2022:604, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda tausta arvestades on samuti oluline silmas pidada, et vastavalt patendikoostöölepingu artikli 1 lõikele 2 ei piirata sellega Pariisi konventsioonis ette nähtud õigusi.

72

Neist kaalutlustest lähtudes tuleb uurida, kas Üldkohus jättis kohaldamata määruse nr 6/2002 artikli 41 lõike 1 ja kohaldas vahetult Pariisi konventsiooni artiklit 4, nagu sisuliselt väidab EUIPO.

73

Esiteks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–66 tema enda poolt Pariisi konventsiooni artiklile 4 antud tõlgendusest lähtuvale määruse nr 6/2002 artikli 41 lõike 1 tõlgendusele tuginedes, et artikli 41 lõikes 1 on õiguslik lünk, kuna selles ei ole kindlaks määratud tähtaega, mille jooksul saab esitada prioriteedinõude, mis põhineb patendikoostöölepingu alusel 26. oktoobril 2017 esitatud rahvusvahelisel taotlusel – mille ta kvalifitseeris „rahvusvaheliseks patenditaotluseks“–, ning et see lünk tuleb täita, kohaldades konventsiooni artiklit 4. Teiseks leidis Üldkohus nimetatud artiklile 4 antud tõlgendusele tuginedes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70–86 sisuliselt, et see tähtaeg on 12 kuud ja et EUIPO apellatsioonikoda eksis, kui ta asus seisukohale, et see on artikli 41 lõikes 1 ette nähtud kuus kuud.

74

Ent olenemata sellest, kas Üldkohtu poolt Pariisi konventsiooni artiklile 4 antud tõlgendus on põhjendatud, tuleb tõdeda, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud sellega, et ta ületas ilmselgelt määruse nr 6/2002 artikli 41 lõike 1 kooskõlalise tõlgendamise piire ja tegelikult kohaldas vahetult konventsiooni artiklit 4 sellisena, nagu ta seda tõlgendas, võtmata arvesse artikli 41 lõike 1 selget sõnastust ja eirates asjaolu, et see säte on ammendav.

75

Nimelt on määruse nr 6/2002 artikli 41 lõikes 1 ette nähtud, et „[i]sikul, kes on esitanud nõuetekohase taotluse disainilahenduse õiguste või kasuliku mudeli saamiseks ükskõik millises [Pariisi konventsiooni või WTO asutamislepingu] osalisriigis või osalisriigile […] on […] ühenduse registreeritud disainilahenduse taotlemise prioriteediõigus kuue kuu jooksul esmase taotluse esitamisest alates“.

76

Seega tuleneb artikli 41 lõike 1 selgest sõnastusest ühemõtteliselt, et selle sätte kohaselt saavad üksnes kaks varasema taotluse kategooriat – nimelt esiteks disainilahenduse taotlus ja teiseks kasuliku mudeli taotlus – olla hilisema ühenduse disainilahenduse taotlemisel prioriteediõiguse alus ja seda üksnes kuue kuu jooksul alates varasema taotluse esitamise kuupäevast.

77

Samuti tuleneb sellest, et viidatud artikli 41 lõige 1 on ammendav ja asjaolu, et selles ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul saab esitada patendi registreerimise taotlusel põhineva prioriteedinõude, ei ole mitte lünk selles sättes, vaid tingitud tõigast, et selle sätte kohaselt ei ole võimalik prioriteediõiguse alusena tugineda sellesse kategooriasse kuuluvale varasemale taotlusele.

78

Seetõttu tuleb sedastada esiteks, et patendikoostöölepingu alusel esitatud rahvusvaheline taotlus saab määruse nr 6/2002 artikli 41 lõike 1 kohaselt olla prioriteediõiguse alus üksnes siis, kui asjaomase rahvusvahelise taotluse ese on kasulik mudel, ja teiseks, et sellise taotluse alusel prioriteediõiguse kasutamiseks ette nähtud tähtaeg on kuus kuud, mis on artikli 41 lõikes 1 sõnaselgelt sätestatud.

79

Mis puudutab seda, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70–86 tõlgendanud Pariisi konventsiooni artiklit 4 nii, et selle säte lubab hilisema disainilahenduse taotluse esitamise korral esitada prioriteedinõude varasema „rahvusvahelise patenditaotluse“ alusel 12 kuu jooksul, siis tuleb märkida, et selle tõlgendusega on samuti rikutud õigusnormi.

80

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et kuna Pariisi konventsiooni teatud artiklites, sealhulgas selle artiklis 4, esitatud eeskirjad on inkorporeeritud TRIPS-lepingusse, millega on liitunud liit, ja mis on liidu õiguskorra lahutamatu osa, on Euroopa Kohus pädev neid eeskirju tõlgendama (vt analoogia alusel 14. detsembri 2000. aasta kohtuotsus Dior jt, C‑300/98 ja C‑392/98, EU:C:2000:688, punktid 33–35 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Moldova Vabariik, C‑741/19, EU:C:2021:655, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Sellega seoses olgu märgitud, et Pariisi konventsiooni artikli 4 lõigu A punktis 1 on sätestatud, et prioriteediõigus on isikul, kes on nõuetekohaselt esitanud patendi-, kasuliku mudeli, tööstusdisainilahenduse või kaubamärgitaotluse ühes selle konventsiooni osalisriigis, ning see prioriteediõigus antakse selleks, et see isik saaks esitada taotluse teistes riikides, kus seda konventsiooni kohaldatakse.

82

Lisaks nähtub nimetatud konventsiooni artikli 4 lõigu C punktidest 1, 2 ja 4, et prioriteediõigust saab kasutada põhimõtteliselt ainult seoses sellise hilisema taotlusega, millel on varasema taotlusega „sama ese“, ning et selle õiguse kasutamise tähtaeg määratakse kindlaks asjaomase tööstusomandi õiguse liigi alusel nii, et patentide ja kasulikel mudelite puhul on prioriteeditähtaeg 12 kuud ning disainilahenduste puhul kuus kuud.

83

Nagu on märgitud ka Pariisi konventsiooni juhendis, mis on WIPO koostatud tõlgendav dokument, mis küll ei ole normatiivselt siduv, ent aitab siiski seda konventsiooni tõlgendada (vt analoogia alusel 7. detsembri 2006. aasta kohtuotsus SGAE, C‑306/05, EU:C:2006:764, punkt 41), tuleneb nimetatud konventsiooni artikli 4 lõikude A ja C koostoimes tõlgendamisest, et hilisemal taotlusel peab olema „sama ese“ kui varasemal, prioriteediõiguse aluseks oleval taotlusel.

84

Lõpuks tuleb tõdeda, et kuigi Pariisi konventsiooni artikli 4 lõigu E kohaselt on lubatud sama eset mõnikord kaitsta rohkem kui ühes vormis, mistõttu võib prioriteedinõude esitada koos taotlusega saada varem taotletud kaitse vormist erinev kaitse, on selles sättes siiski ammendavalt loetletud juhud, mil nii võib toimida. Täpsemalt on selle sätte lõikes 1 ette nähtud, et kasuliku mudeli taotluse alusel saab prioriteediõigust taotleda seoses disainilahenduse taotlusega disainilahenduste jaoks ette nähtud tähtaja jooksul, see tähendab kuue kuu jooksul, ning lõikes 2 on sätestatud, et kasuliku mudeli taotluse puhul võib prioriteediõigust taotleda patenditaotluse alusel ja vastupidi.

85

Seega ei tulene Pariisi konventsiooni artiklist 4 võimalust esitada hilisema disainilahenduse taotluse esitamisel prioriteedinõue varasema patenditaotluse alusel ja seda enam ei ole selles sättes ette nähtud eeskirju taotluse esitajal selleks oleva tähtaja kohta. Seega saab nimetatud artikli 4 alusel anda prioriteediõiguse üksnes patendikoostöölepingu alusel esitatud kasuliku mudeli rahvusvahelisele taotluse korral ja seda lõigu E punktis 1 nimetatud kuuekuuliseks tähtajaks.

86

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebuse ainsa väitega nõustuda ja seega vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles Üldkohus nõustus esimeses kohtuastmes esitatud hagi teise väite teise osaga ja tühistas vaidlusaluse otsuse.

87

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

88

Võttes arvesse asjaolu, et KaiKai tühistamishagi kohtuasjas T‑579/19 põhineb väidetel, mille üle toimus Üldkohtus võistlev menetlus ja mille hindamiseks ei ole vaja võtta ühtegi täiendavat menetlust korraldavat meedet ega teha ühtegi täiendavat menetlustoimingut, asub Euroopa Kohus seisukohale, et menetlusstaadium lubab teha lõpliku otsuse hagi kohta osas, milles see on Euroopa Kohtu menetluses (vt analoogia alusel 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 130, ning 4. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Fútbol Club Barcelona, C‑362/19 P, EU:C:2021:169, punkt 108).

89

Kõnealune hagi põhineb käesoleva kohtuotsuse punktis 25 nimetatud kahel väitel. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 27, lükkas Üldkohus teise väite esimese osa tagasi ja KaiKai ei ole vaidlustatud kohtuotsuse selle osa põhjendatust vastuapellatsioonkaebuses vaidlustanud. Järelikult ei sea Euroopa Kohtu poolt selle kohtuotsuse osaline tühistamine seda kohtuotsust kahtluse alla osas, milles Üldkohus selle väiteosa tagasi lükkas. Seetõttu on vaidlustatud kohtuotsusel seadusjõud osas, milles Üldkohus lükkas tagasi esimeses kohtuastmes esitatud hagi teise väite esimese osa.

90

Neil põhjustel kehtib sama ka vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste kohta, mis on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 26 ja millega Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata hagi teise ja viienda nõude.

91

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb analüüsida üksnes KaiKai tühistamishagi esimest väidet ja teise väite teist osa ning üksnes osas, milles nimetatud väite ja väiteosaga taotletakse vaidlusaluse otsuse tühistamist ning EUIPO‑lt apellatsioonikoja ja Üldkohtu menetlusega seotud kulude väljamõistmist.

92

Tühistamishagi esimeses väites heidab KaiKai EUIPO apellatsioonikojale ette oluliste menetlusnormide rikkumist.

93

Hagi teise väite teises osas väidab KaiKai, et kuna määruses nr 6/2002 puudub selge säte patendikoostöölepingu alusel esitatud rahvusvahelisel patenditaotlusel põhineva prioriteedinõude esitamise tähtaja kohta, siis oleks EUIPO apellatsioonikoda pidanud selle tähtaja määramisel kohaldama Pariisi konventsiooni artikli 4 lõigu C punkti 1.

94

Sellega seoses märgib KaiKai kõigepealt, et selle konventsiooni artikli 4 lõigu E punktist 1 tuleneb, et kui ühelt poolt patenditaotlus ja kasuliku mudeli taotlus on materiaalse sisu poolest identsed, mistõttu võib neist kahest taotlusest varasema alusel esitada teise puhul prioriteedinõude, ja teiselt poolt on kasuliku mudeli taotluse sisu piisav, et tugineda sellele hilisema disainilahenduse taotluse korral prioriteedi alusena, siis on patenditaotlus sisult igal juhul piisav, et olla prioriteediõiguse alus hilisema disainilahenduse taotluse puhul. Seejärel toob KaiKai esile, et kõnealune konventsioon rajaneb põhimõttel, et prioriteedinõude esitamise tähtaeg sõltub varasema taotluse esemeks oleva tööstusomandi õiguse laadist, ükskõik milline on hilisema taotluse esemeks oleva õiguse laad. Ta lisab, et sama konventsiooni artikli 4 lõigu C punktis 1 on varasemal patenditaotlusel põhineva prioriteedinõude esitamiseks ette nähtud 12-kuuline tähtaeg. Lõpuks järeldab KaiKai sellest, et kuna patendikoostöölepingu alusel esitatud rahvusvahelist taotlust tuleb pidada „patenditaotluseks“ viimati nimetatud sätte tähenduses, on sellele taotlusele kohaldatav prioriteeditähtaeg 12 kuud.

95

EUIPO vaidleb neile argumentidele vastu.

96

Mis puudutab tühistamishagi esimest väidet, siis tuleb märkida, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesest lõigust, mida kohaldatakse Üldkohtu suhtes põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja Üldkohtu kodukorra artikli 76 punkti d alusel, tuleneb, et hagiavalduses tuleb muu hulgas märkida hagi ese, esitatud väited ja argumendid ning lühike ülevaade nendest väidetest. Need peavad olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks ette valmistada kaitse ja Üldkohus hagi lahendada. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et Üldkohtule esitatud hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse enda tekstist (vt selle kohta 29. märtsi 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Eesti, C‑505/09 P, EU:C:2012:179, punkt 34, ning 3. märtsi 2022. aasta kohtuotsus WV vs. Euroopa välisteenistus, C‑162/20 P, EU:C:2022:153, punktid 67 ja 68).

97

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et esimeses väites viidatud oluliste menetlusnormide väidetava rikkumise õiguslikud asjaolud ei ilmne esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse tekstist mingil moel, sest KaiKai on piirdunud üksnes viitega sellisele rikkumisele, esitamata selle väite põhjendamiseks ühtegi argumenti. Järelikult tuleb esimene argument vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

98

Hagi teise väite teise osa kohta piisab märkimisest, et käesoleva kohtuotsuse punktides 57–85 esitatud põhjustel tuleb see väiteosa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Nimelt ei tulene määruse nr 6/2002 artikli 41 lõikest 1 ega Pariisi konventsiooni artiklist 4, millel pealegi ei ole liidu õiguskorras vahetut õigusmõju, võimalust 12-kuulise tähtaja jooksul esitada patendikoostöölepingu alusel esitatud rahvusvahelisel taotlusel põhinev prioriteedinõue seoses hiljem esitatud disainilahenduse taotlusega, ja seda sõltumata sellest, kas asjaomane rahvusvaheline taotlus puudutab kasulikku mudelit või patenti. Vastavalt neile sätetele on esimesel juhul rahvusvahelisel taotlusel põhineva prioriteedinõude esitamise tähtaeg kuus kuud, samas kui teisel juhul on asjaomase õiguse olemasolu algusest peale välistatud.

99

Kuna tühistamishagi esimene väide ja teise väite teine osa on tagasi lükatud, tuleb hagi rahuldamata jätta.

100

Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.

101

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mis on kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatav apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

102

Kuna käesoleval juhul on KaiKai kohtuvaidluse kaotanud nii käesolevas apellatsioonimenetluses kui ka esimeses kohtuastmes, tuleb vastavalt EUIPO ja komisjoni nõuetele jätta KaiKai kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja EUIPO kohtukulud mõlemas menetluses.

103

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

104

Sellest tulenevalt kannab komisjon, kes on käesolevas apellatsioonimenetluses menetlusse astuja, ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: