1.

Käesolevas hagis, ( 2 ) mis on esitatud ELTL artikli 263 alusel, palub Poola Vabariik Euroopa Kohtul tühistada määruse (EL, Euratom) 2020/2092 ( 3 ).

2.

Hagi, mille konstitutsioonilist tähtsust ei saa eitada, käsitleb seda, kas määrus 2020/2092, millega on kehtestatud mehhanism, mis kaitseb liidu eelarvet õigusriigi põhimõtete rikkumiste eest, mille liikmesriigid on toime pannud seoses eelarve täitmisega, on vastu võetud õigel õiguslikul alusel ja kas see määrus on kooskõlas paljude esmase õiguse sätetega, eelkõige ELL artikliga 7.

3.

Euroopa Kohus otsustas anda hagi täiskogu kui „erakordselt tähtsaid“ kohtuasju lahendama sobiva kohtukoosseisu (Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 16) menetlusse.

4.

Viitan aluslepingute ja liidu teisese õiguse normide transkriptsioonile, mille ma esitan oma ettepanekus kohtuasjas C‑156/21.

5.

Poola Vabariik palub Euroopa Kohtul:

6.

Parlament ja nõukogu paluvad Euroopa Kohtul jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.

7.

Euroopa Parlament taotles 12. mail 2021 kohtuasja lahendamist Euroopa Kohtu kodukorra artikli 133 alusel (kiirendatud menetlus) ning Euroopa Kohtu president rahuldas selle taotluse 9. juunil 2021.

8.

Nõukogu palus 12. mail 2021 Euroopa Kohtul vastavalt kodukorra artikli 151 lõikele 1 jätta arvesse võtmata Poola Vabariigi hagiavalduse teatavad lõigud, kuna need tsiteerisid nõukogu õigustalituse avaldamata arvamust või viitasid sellele. Euroopa Kohus otsustas 29. juunil 2021 selle artikli lõike 5 alusel, et menetlusküsimus lahendatakse koos sisuliste küsimustega kohtuotsuses.

9.

Euroopa Kohtus 11. ja 12. oktoobril 2021 toimunud täiskogu istungil võtsid sõna Poola Vabariik, Euroopa Parlament ja nõukogu ning Euroopa Komisjon, Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Ungari, Iirimaa, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi valitsus.

10.

Järgin selles ettepanekus sama järjekorda, mida kasutasin kohtuasjas C‑156/21. Käsitlen kõigepealt nõukogu tõstatatud menetlusküsimust. Seejärel viitan määruse 2020/2092 väljatöötamise ja vastuvõtmise õiguslikule kontekstile. Lõpuks peatun üheteistkümnel tühistamisväitel, mille esitas Poola Vabariik selleks, et nõuda määruse 2020/2092 tühistamist.

11.

Kordamise vältimiseks viitan ma nii palju kui võimalik ettepanekule kohtuasjas C‑156/21 (mis registreeriti ajaliselt enne käesolevat kohtuasja). Seega käsitlen käesolevas ettepanekus ainult neid küsimusi, mida ei ole nimetatud kohtuasja ettepanekus juba käsitletud.

12.

Nõukogu palub Euroopa Kohtul „jätta arvesse võtmata hagiavalduse ja selle lisade lõigud, milles on viidatud nõukogu õigustalituse 25. oktoobri 2018. aasta arvamuse (nõukogu dokument 13593/18) sisule või seda tsiteeritud või kajastatud selles arvamuses tehtud analüüsi, ja eelkõige lõigud [punktidest 53, 75, 126, 133 ja 139]“.

13.

Poola valitsus palub Euroopa Kohtul jätta nõukogu taotlus rahuldamata põhjendusel, et tema argumendid ei ole põhjendatud ja nendega ei saa nõustuda.

14.

Oma ettepanekus kohtuasjas C‑156/2021 esitan põhjused, miks ma leian, et nõukogu täiendav taotlus, mis on samasugune nagu käesolevas asjas, tuleks jätta rahuldamata, olles analüüsinud: a) institutsioonide dokumentidega tutvumise ja neile kohtus tuginemise eeskirju; b) kohtupraktikat institutsioonide õigustalituste arvamustele juurdepääsu ja nendele kohtus tuginemise kohta; ja c) selle kohaldamist käesolevale kohtuvaidlusele.

15.

Samadel põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta ka selles kohtuasjas nõukogu täiendav taotlus rahuldamata.

16.

Viitan argumentidele, mis esitati kohtuasjas C‑156/21 tehtud ettepanekus määruse 2020/2092 vastuvõtmiseks järgitud seadusandliku menetluse ja liidu õiguses kehtivate rahastamise tingimuslikkuse mehhanismide kohta.

17.

Poola valitsus väidab, et ELTL artikli 322 lõike 1 punkti a alusel vastu võetud määruses ei või määratleda õigusriigi mõistet ega selle rikkumise koosseisu tunnuseid. Samuti ei saa see lubada komisjonil ja nõukogul selgitada selle määruse kohaldamisel õigusriigi põhimõtetega seotud nõudeid. Lõpuks ei võinud seadusandja lubada nõukogul tugineda komisjoni tuvastatud asjaoludele nende põhimõtete rikkumise kohta, et liikmesriigi suhtes võtta liidu eelarve kaitsemeetmeid.

18.

Poola valitsus väidab, et määrus 2020/2092 volitab määrama liikmesriikidele nende aluslepingutest tulenevate kohustuste rikkumise eest sanktsioone. Seega ei vasta määrus 2020/2092 nõuetele, millele peab vastama rahastamise tingimuslikkuse mehhanism. Seega ei saa õiguslikuks aluseks olla ELTL artikli 322 lõike 1 punkt a, millega on liidu institutsioonidele antud rangelt eelarvega seotud ülesandeid.

19.

Lähtudes nende argumentide analüüsist kohtuasjas C‑156/21 esitatud ettepaneku vastavates punktides, teen ettepaneku esimene väide tagasi lükata.

20.

Poola valitsus väidab, et kui Euroopa Kohus nõustub sellega, et liidul on pädevus võtta vastu määrus 2020/2092, peaks selle määruse õiguslik alus olema ELTL artikli 322 lõike 1 punkti a asemel pigem ELTL artikli 311 kolmas lõik või siis ELTL artikli 312 lõige 2.

21.

Poola valitsuse hinnangul puudutab määrus 2020/2092 uut eelarvetsüklit, kõiki rahalisi kulukohustusi, mis on võetud mitmeaastase finantsraamistiku (edaspidi „MFR“) ( 4 ) ja Euroopa Liidu taasterahastu Next Generation EU ( 5 ) alusel, ning on nendega seotud, nagu näitab tema sõnul selle väljatöötamise protsess.

22.

ELTL artikli 322 lõike 1 punkt a ei anna määruse 2020/2092 jaoks sobivat õiguslikku tagatist, kuna see võimaldab vastu võtta ainult liidu aastaeelarve rakendusakte.

23.

Sellise ebaõige õigusliku aluse kasutamise tõttu on tema sõnul järgitud ebasobivat seadusandlikku menetlust (tavamenetlust) ja vale hääletussüsteemi (kvalifitseeritud häälteenamusega). Seega on tegemist oluliste menetlusnormide rikkumisega, kuna ELTL artikli 311 kolmas lõik ja ELTL artikli 312 lõige 2 näevad ette seadusandliku erimenetluse kasutamise ja otsuse tegemise ühehäälselt.

24.

Parlament ja nõukogu vaidlevad nendele argumentidele vastu. ( 6 )

25.

Määrus 2020/2092 kehtestab rahastamise tingimuslikkuse alalise mehhanismi, mis ei ole seotud ühegi aastaeelarve ega konkreetse MFRiga.

26.

Eelarve rakenduseeskirju, mille vastuvõtmine on lubatud ELTL artikli 322 lõike 1 punkti a kohaselt, kohaldatakse nii mitmeaastaste finantsraamistike (ja rahastu Next Generation EU) kui ka aastaeelarvete suhtes. ELTL artiklis 310 on sätestatud iga-aastase rakendamise põhimõte, mis tähendab, et mitmeaastastes finantsraamistikes ette nähtud tulud ja kulud jaotatakse ja rakendatakse igal aastal aastaeelarvega.

27.

Nendest artiklitest, millele Poola valitsus tugineb, esimeses (ELTL artikli 311 kolmas lõik) on märgitud, et „[n]õukogu võtab seadusandliku erimenetluse kohaselt ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ühehäälselt vastu otsuse, millega määratakse kindlaks liidu omavahendite süsteemi suhtes kohaldatavad sätted. Nende sätetega võidakse kehtestada uusi omavahendeid või tunnistada kehtetuks mõni olemasolev. Nimetatud otsus jõustub alles pärast seda, kui liikmesriigid on selle kooskõlas oma põhiseadusest tulenevate nõuetega heaks kiitnud“.

28.

Määrus 2020/2092 ei loo aga ühtegi uut tüüpi omavahendit, ei kaota ühtegi olemasolevat vahendit, ei reguleeri omavahendite sissenõudmise korda ega nendevahelist suhet. See on peaasjalikult mõeldud kohaldamiseks pigem liidu kulude kui tulude suhtes. Seetõttu ei saa ELTL artikli 311 kolmas lõik olla selle sätte vastuvõtmiseks sobiv õiguslik alus.

29.

Sama kehtib teise väidetavalt rikutud artikli kohta (ELTL artikli 312 lõige 2), mille kohaselt „[n]õukogu võtab seadusandliku erimenetluse kohaselt vastu määruse, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik. Nõukogu teeb ühehäälse otsuse pärast Euroopa Parlamendilt selle liikmete enamusega antud nõusoleku saamist. […]“

30.

Mitmeaastane finantsraamistik määratakse kindlaks vähemalt viieks aastaks eesmärgiga tagada sellel perioodil kulutuste korrastatud kujunemine ja selleks määratakse kindlaks iga-aastased kulukohustuste assigneeringute piirmäärad iga kululiigi kohta ning maksete assigneeringute iga-aastane piirmäär.

31.

Seevastu ei sisalda määrus 2020/2092 mingit liidu kulukohustuste ja maksete kavandamist teatud ajavahemikul (mis kehtib seni, kuni seda ei ole kehtetuks tunnistatud) ning seda ei saa pidada iga-aastase eelarvemenetluse sujuvaks toimimiseks sobivaks mehhanismiks ELTL artikli 312 lõike 3 tähenduses.

32.

Mis puudutab asjaolu, et määrus 2020/2092 võeti vastu paralleelselt 2021.–2027. aasta MFRi ja rahastu Next Generation EU läbirääkimistega (või et sellel on nendega poliitiline side), siis ei mõjuta see ajaline tegur selle õigusliku aluse valikut ega õiguspärasuse kontrolli.

33.

Neil asjaoludel tuleb hagi teine väide tagasi lükata.

34.

Poola valitsus väidab teise võimalusena (kui Euroopa Kohus peaks tunnistama liidu seadusandja pädevust seda määrust vastu võtta), et määrus 2020/2092 võeti vastu vastuolus protokolliga nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta.

35.

Poola valitsuse sõnul ei kuulu liidu eelarve täitmine ELTL artikli 3 lõikes 1 nimetatud ainupädevuste hulka, vaid ELTL artikli 4 lõikes 1 osutatud jagatud pädevusse, isegi kui seda ei ole nende loetelus märgitud.

36.

Seda väidet kinnitab tema sõnul ELTL artikli 325 lõige 1, mille kohaselt „[l]iit ja liikmesriigid võitlevad kelmuste ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu käesoleva artikli kohaselt võetavate meetmetega […]“.

37.

Viidates komisjoni kavandatud (tulevasele) määrusele 2020/2092, ( 7 ) väidab Poola valitsus, et kuna seda ettepanekut ei edastatud liikmesriikide parlamentidele, et kontrollida selle vastavust subsidiaarsuse põhimõttele, siis rikuti protokolli nr 2 artikli 4 esimest lõiku, artikli 6 esimest lõiku ja artikli 7 lõiget 1.

38.

Selline tegemata jätmine kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist, mille tulemusel tuleb määrus 2020/2092 tühistada. Nii on Euroopa Kohus tuvastanud seadusandlikus menetluses Euroopa Parlamendiga konsulteerimise kohustuse rikkumise kohta.

39.

Nõukogu ja komisjon vaidlevad neile argumentidele vastu.

40.

Eelarve võimaldab liidul arendada oma poliitikat ja tagada oma institutsioonide, organite ja asutuste toimimine. Sellele ei ole kohaldatav liidu ja tema liikmesriikide vaheline pädevuse vertikaalne jaotus (ELTL artiklid 3–6), kuna see kuulub liidu ja selle institutsioonide toimimisega seotud sisepädevusse, mis sarnaneb pädevusega, mis on institutsioonidel sise-eeskirjade, keeltekasutuse korra või oma ametnike ja teenistujate personalieeskirjade vastuvõtmisel. Liidu eelarve täitmine ei ole seega valdkond, mille suhtes kehtib pädevuse andmise põhimõte, vaid see on volitus, mis kuulub liidu ainupädevusse.

41.

Nendele väidetele ei räägi vastu ELTL artikkel 317, mis paneb komisjonile ülesande täita eelarvet „koostöös liikmesriikidega […] kooskõlas [ELTL] artikli 322 alusel kehtestatud määruste sätetega“.

42.

Seega on võimalik, et liikmesriigid osalevad delegeeritud volituste alusel liidu eelarve haldamises komisjoni kontrolli all. Nii on see välja toodud näiteks finantsmääruse ( 8 ) artiklis 63 ette nähtud „jagatud täitmise“ korras ( 9 ) See liidu ja selle liikmesriikide vahel jagatud täitmine ei tähenda siiski, et liikmesriigid võiksid kehtestada liidu eelarve reguleerimise eeskirju. ( 10 ) Liidu eelarve täitmine kuulub eranditult liidu pädevusse ja liit võib selle delegeerida liikmesriikidele, kui ta leiab, et see on parim viis eelarve praktikas rakendamiseks. Loogiliselt säilitab komisjon jagatud täitmises kontrolli riikide ametiasutuste tegevuse üle.

43.

Ka ELTL artiklile 325, mis sisaldub peatükis, mis käsitleb „pettuste vastast võitlust“, ei saa tugineda selleks, et anda liikmesriikidele pädevus liidu eelarve täitmisega seotud rahastamise tingimuslikkuse mehhanismi osas.

44.

Sellist mehhanismi kehtestades ei ole määruse nr 2020/2092 vahetu eesmärk võidelda pettuste vastu. Lisaks toimib see rahastamise tingimuslikkuse mehhanism ainult liikmesriikide, mitte aga eraõiguslike ettevõtjate suhtes, kellele on suunatud ELTL artikkel 325 ja seda rakendavad teisese õiguse normid.

45.

Sellel eeldusel ei ole subsidiaarsuse põhimõte, mis reguleerib liikmesriikide ja liidu jagatud pädevusse kuuluvaid valdkondi (ELL artikli 5 lõige 3), liidu eelarve täitmise suhtes kohaldatav. Kuid isegi kui see oleks nii ja seda põhimõtet peetaks kohaldatavaks, olen arvamusel, et olulist menetlusnormide rikkumist, mille peale Poola valitsus kaebab, ei ole toimunud.

46.

Protokolli nr 2 artikli 4 esimese lõigu, artikli 6 esimese lõigu ja artikli 7 lõike 1 väidetava rikkumise kohta tuletan meelde, et määrusi, nagu ülejäänud õigustloovaid akte, võtavad vastavalt ELTL artikli 288 esimesele lõigule vastu liidu institutsioonid. Kui liidu institutsioon selle vastuvõtmises ei osale, kui aluslepingute säte seda siduvalt ette näeb, siis on loogiline, et selline menetlusnormide rikkumine kvalifitseeritakse oluliseks ja selle tagajärg on kehtetus. ( 11 )

47.

Liikmesriikide parlamentide ülesanded piirduvad aga ELL artiklis 12 sätestatud ülesannetega, milleks käesoleva asja seisukohast on saada teavet ja lasta endale edastada liidu seadusandlike aktide eelnõusid (punkt a) ning kanda hoolt selle eest, et subsidiaarsuse põhimõttest peetakse kinni protokollis nr 2 sätestatud korras (punkt b). Protokolli nr 2 artikli 7 kohaselt ei takista liikmesriigi parlamendi sekkumine õigustloova akti vastuvõtmist, vaid kohustab komisjoni ettepanekut uuesti läbi vaatama, et see tagasi võtta, seda muuta või see samaks jätta.

48.

Vorminõuete rikkumise, mille peale Poola valitsus kaebab, pani komisjon väidetavalt toime sellega, et ta ei täitnud oma kohustust edastada seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele, nagu see on ette nähtud protokolli nr 2 artikli 4 esimeses lõigus.

49.

Sellest algsest rikkumisest tuleneb väidetavalt protokolli nr 2 artikli 6 esimese lõigu rikkumine (võimalus, et liikmesriigi parlament esitab põhjendatud arvamuse „selle kohta, miks asjaomane eelnõu ei vasta tema arvates subsidiaarsuse põhimõttele“) ja sama protokolli artikli 7 lõike 1 rikkumine (liidu institutsioonid, „juhul kui nad on seadusandliku akti eelnõu koostajad, võtavad arvesse riikide parlamentide või riigi parlamendi koja põhjendatud arvamusi“).

50.

Siiski ei tohi unustada, et:

51.

Asjaolu, et Poola valitsus tunnistab sõnaselgelt, et komisjoni eelnõu edastati liikmesriikide parlamentidele, ( 14 ) ei takista sellel valitsusel kinnitada, et komisjon oleks pidanud neid veel teist korda teavitama, kuna seadusandliku menetluse käigus eelnõu oluliselt muudeti.

52.

Oma seisukoha põhjenduseks viitab Poola valitsus Euroopa Kohtu praktikale, ( 15 ) mille kohaselt „nõuab kohustus aluslepingus ette nähtud juhtudel otsustusmenetluses parlamendiga konsulteerida, et temaga konsulteeritaks uuesti iga kord, kui lõpuks vastu võetud tekst kui tervik kaldub oma sisult kõrvale sellest, mille suhtes parlamendiga juba konsulteeriti“.

53.

Siiski ei ole see kohtupraktika käesolevas asjas kohaldatav, kuna protokoll nr 2 ei näe ette teistkordset (või järjestikust) seadusandlike aktide eelnõude edastamist liikmesriikide parlamentidele, kui nende käsitlemisel nõukogus ja parlamendis toimuvas menetluses nende sisu muudetakse. Määruse 2020/2092 puhul ei muutnud komisjon oma algset ettepanekut, vaid nõukogu ja parlament muutsid seda, kuni võtsid vastu lõpliku teksti.

54.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hagi kolmas väide tagasi lükata.

55.

Poola valitsus väidab sisuliselt, et komisjoni ettepanekus esitatud määruse põhjendused ei vastanud ELTL artikli 296 teises lõigus ette nähtud kohustusele, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus.

56.

Ta lisab konkreetselt, et selles ettepanekus ei olnud määruse 2020/2092 vastuvõtmise vajalikkust ega õiguslikuks aluseks ELTL artikli 322 lõike 1 punkti a valimist põhjendatud.

57.

Parlament ja nõukogu vaidlevad nendele argumentidele vastu.

58.

Esiteks on see väide tulemusetu, kuna see puudutab üksnes komisjoni algset ettepanekut, mitte määruse 2020/2092 lõplikku sisu. Vaidlustatud seadusandlik akt on just see määrus, mitte selle ettepanek.

59.

Kuigi liidu õigusakti seadusandliku menetlemise käigus kaalutud tekste võib õigusakti põhjenduste analüüsimiseks kaaluda, on oluline ainult see tekst, mida vastu võetud ja avaldatud õigustloov akt sisaldab. Selle akti põhjendused on loogiliselt samad, mis on esitatud selle preambulis.

60.

Teiseks peab Euroopa Kohtu hinnangul ELTL artikli 296 teises lõigus nõutav põhjendus ( 16 ) vastama akti laadile ning kajastama selgelt ja üheselt õigusakti autoriks olnud institutsiooni kaalutlusi, võimaldamaks huvitatud isikutel võetud meetme põhjendustega tutvuda ja pädeval kohtul kontrolli teostada. ( 17 )

61.

Käesoleval juhul on liidu seadusandja aga piisavalt põhjendanud määruse 2020/2092 vastuvõtmist selle preambuli põhjenduses 29. Esimeses „võttes arvesse“ punktis, mida see preambul sisaldab, on konkreetselt põhjenduseks toodud ELTL artikli 322 lõike 1 punkt a.

62.

Nendes põhjendustes on ära toodud põhjused, mille tõttu kehtestati rahastamise tingimuslikkuse mehhanism liidu eelarve kaitsmiseks juhul, kui liikmesriigid peaksid rikkuma õigusriigi põhimõtteid.

63.

Seos „õigusriigi austamise ja liidu eelarve tõhusa täitmise vahel kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetega“ kui määruse nr 2020/2092 võtmeelement on konkreetselt kindlaks määratud selle määruse põhjenduses 13.

64.

Järelikult tuleb hagi neljas väide tagasi lükata.

65.

Poola valitsuse sõnul on määrusega 2020/2092 kehtestatud uus mehhanism, mida ei ole aluslepingutes ette nähtud, et kontrollida õigusriigi põhimõtete järgimist liikmesriikide poolt. Sellel on seega samaväärne toime aluslepingute muutmisega, mida ei saa teha lihtsalt teisese õiguse normiga.

66.

Lisaks, kuna määruse eesmärk langeb kokku ELL artiklis 7 sätestatud menetluse eesmärgiga, siis hoidub määrus 2020/2092 tema arvates kõrvale selle artikli kohaldamisest, mille tingimused on rangemad ja annavad liikmesriikidele rohkem tagatisi.

67.

Lähtudes nende argumentide analüüsist kohtuasjas C‑156/21 esitatud ettepaneku vastavates punktides, teen ettepaneku hagi viies väide tagasi lükata.

68.

Poola valitsuse sõnul tähendab määruse 2020/2092 vastuvõtmine de facto ELTL artikli 269 esimese lõigu rikkumist, kuna selle määrusega on Euroopa Kohtu pädevust (mis on selle artikli kohaselt piiratud menetlusnormide kontrollimisega) laiendatud igale õigusriigi põhimõtete rikkumisele, mille ulatus on samuti ilma igasuguse aluseta määratletud määruses 2020/2092.

69.

Lähtudes nende argumentide analüüsist kohtuasjas C‑156/21 esitatud ettepaneku vastavates punktides, teen ettepaneku hagi kuues väide tagasi lükata.

70.

Poola valitsus leiab, et kuna liidu seadusandja kehtestas määruses 2020/2092 tingimuslikkuse mehhanismi, mis on seotud õigusriigi põhimõtete järgimisega, siis on liidu seadusandja:

71.

Parlament ja nõukogu vaidlevad nendele argumentidele vastu.

72.

Pädevuse andmise põhimõtte (ELL artikli 4 lõige 1 ja ELL artikli 5 lõige 2) väidetava rikkumise kohta pean kordama, et seda ei toimu, sest liidul on määruse 2020/2092 vastuvõtmiseks ELTL artikli 322 lõike 1 punktis a ette nähtud õiguslik alus. Viitan kohtuasjas C‑156/21 esitatud ettepanekus tehtud analüüsile.

73.

Mis ELL artikli 4 lõikesse 2 puutub, siis Poola valitsus ei väida selles väites ( 18 ) mitte selle lõike esimese lause (st selle, mis viitab rahvuslikule identiteedile), ( 19 ) vaid ainult selle teise lause rikkumist, milles on nimetatud riigi põhifunktsioonide austamist. ( 20 )

74.

Vastupidi Poola valitsuse väidetele ei ole määrusega 2020/2092 kehtestatud komisjoni kontrolli liikmesriikide suveräänsuse oluliste valdkondade üle, nagu riigi territoriaalse terviklikkuse tagamine, avaliku korra säilitamine ja riigi julgeoleku kaitsmine.

75.

On tõsi, et määruses 2020/2092 ette nähtud mehhanismi võib rakendada seoses teatud riigiasutuste tegevusega (näiteks finantskontrolli ja riigihangete kontsessiooniga tegelevad asutused; uurimisasutused; prokuratuur ja kohtud), kuid ainult sel määral, mil see mõjutab liidu eelarve täitmist või kahjustab liidu finantshuve.

76.

ELL artikli 4 lõike 2 teine lause ei luba liikmesriikidel vabaneda neile liidu õigusega pandud kohustustest valdkondades, mis kuuluvad liikmesriigi pädevusse ja mis on seotud riigi põhifunktsioonide täitmisega.

77.

Euroopa Kohus on seda kinnitanud nii tundlike valdkondade puhul nagu sise- ja välisjulgeolek, ( 21 ) liikmesriigi kohtukorraldus ( 22 ) ja ka relvajõudude korraldus, ( 23 ) kui tegemist on liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvate küsimustega. Selle „järgimise vajadus“ tähendab, et riigiasutuste tegevus nendes valdkondades ei ole liidu institutsioonide aktide seisukohast puutumatu, kui viimased teostavad oma pädevust õiguspäraselt.

78.

Nagu kinnitab Poola Vabariik, kuulub määruses 2020/2092 määratletud riiklike institutsioonide (muu hulgas uurimisasutused, prokuratuur või kohtud) korralduse ja toimimise reguleerimine mõistagi ELL artikli 4 lõike 2 teise lause alusel liikmesriikide pädevusse.

79.

Määrus 2020/2092 ei pane liikmesriikidele aga nende riigiorganite korralduse ja toimimise osas mingit uut kohustust, mis võiks mõjutada neile omaste ülesannete täitmist. Nimetatud asutuste ja kõigi teiste asutuste kohustus järgida oma tegevuses õigusriigi põhimõtteid kui kõigile liikmesriikidele ühist väärtust on ilmselgelt varasem määruse 2020/2092 vastuvõtmisest ja tuleneb otseselt aluslepingutest.

80.

Kuna õigusriigi põhimõtteid rikkuvate ametivõimude tegevus võib mõjutada liidu eelarve haldamist ja finantshuvide kaitset, siis vastavad määrusega 2020/2092 heaks kiidetud parandusmeetmed liidu enda pädevuse teostamisele.

81.

Tegelikult kordab Poola valitsus selle väite raames analoogseid argumente nendega, mille ta esitas juba teistes kohtuvaidlustes (hagides või eelotsusetaotlustes) seoses sellega, et ELL artikli 19 lõike 1 teisele lõigule ja harta artiklile 47 ei saa tugineda selleks, et seada kahtluse alla Poola Vabariigi õigusnormid, mis käsitlevad Poola kohtunike staatust või Poola enda kohtuid. Euroopa Kohus lükkas tagasi need argumendid, milles tugineti nende põhjendamiseks muu hulgas ELL artiklile 4, ELL artikli 5 lõigetele 1 ja 2 ning ELL artikli 13 lõikele 2. ( 24 )

82.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb seitsmes väide tagasi lükata.

83.

Poola valitsus väidab, et määrus 2020/2092 mitte ainult ei riku liikmesriikidevahelise võrdsuse põhimõtet, vaid ka aitab põlistada selle rikkumise ilminguid.

84.

Määrus 2020/2092 ei taga, et õigusriigi põhimõtete rikkumise tuvastamisele eelneb komisjoni „põhjalik kvalitatiivne hindamine“, mida võiks pidada objektiivseks, erapooletuks ja õiglaseks.

85.

Lisaks väidab ta, et liidu eelarve kaitsemeetmete vastuvõtmise menetlus diskrimineerib otseselt ja üheselt väikeseid ja keskmise suurusega liikmesriike võrreldes suurtega, kuna nõukogu võtab otsused vastu kvalifitseeritud häälteenamusega vastavalt süsteemile, mille arvutuse kohaselt omandavad viimati nimetatud liikmesriikide hääled „ebaproportsionaalse kaalu“.

86.

Parlament ja nõukogu vaidlevad nendele argumentidele vastu.

87.

Selles väites põimuvad olemuselt erinevad küsimused, mis mitte kõik ei ole seotud sellega, mis peaks teoreetiliselt olema selle küsimuse ainus ese (st võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine).

88.

Kui ma olen Poola valitsuse argumentidest õigesti aru saanud, siis väidab ta esiteks, et komisjon ei saa läbi viia objektiivset, erapooletut ja õiglast hindamist, sest üks kaalutavatest asjaoludest on aruanded, mille on koostanud Veneetsia komisjon ( 25 ) – nõuandeorgan, kes ühel juhul ( 26 ) tegi vahet vanadel ja uutel demokraatiatel, kui ta hindas kohtunike ametisse nimetamise kooskõla õigusriigi nõuetega.

89.

Määruse 2020/2092 põhjenduse 16 kohaselt kaalub komisjon „asjakohast teavet, mis pärineb kättesaadavatest allikatest ja on saadud tunnustatud asutustelt“. Nende allikate ja institutsioonide hulgas on koos teistega Euroopa Nõukogu organid, näiteks korruptsioonivastane riikide ühendus (GRECO) ja Veneetsia komisjon.

90.

Samas põhjenduses on siiski kinnitatud, et komisjon viib läbi põhjaliku hindamise, mis peaks olema „objektiivne, erapooletu ja õiglane“ […]“. Komisjon ei ole oma hinnangus Veneetsia komisjoni dokumentidega seotud ning neid ei tule arvesse võtta, kui see põhjustaks liikmesriikide ebavõrdset kohtlemist määruse 2020/2092 kohaldamisel. ( 27 )

91.

Lisaks on määruse 2020/2092 põhjenduses 26 märgitud, et „[…] menetluse puhul tuleks järgida objektiivsuse, mittediskrimineerimise ja liikmesriikide võrdse kohtlemise põhimõtet ning see tuleks viia läbi erapooletult ja tõenditele tuginedes“.

92.

Selles osas näib mulle loogiline, et komisjon võib koguda teavet kõigist kättesaadavatest allikatest, nagu on märgitud määruse 2020/2092 artikli 6 lõikes 3. Kui rikkumise toime pannud riik arvab, et see teave ei ole õige, võib enne seda, kui komisjon teeb nõukogule meetmete kohta ettepaneku, kasutada kaht konsultatsioonivooru.

93.

Teiseks ei ole Poola valitsuse argumentides liikmesriikide võrdõiguslikkuse põhimõtte rikkumise kohta täpselt selgitatud, mille poolest määrus 2020/2092 ühtesid teistega võrreldes diskrimineerib. Selle määruse artikli 6 lõiked 6 ja 9 annavad kõigile vahet tegemata võimaluse esitada komisjonile märkusi tema tehtud hindamise kohta ning samuti meetmete kohta, mille kohta komisjon teeb nõukogule ettepaneku.

94.

Poola valitsus näib viitavat diskrimineerivale asjaolule, et väikestel ja keskmise suurusega liikmesriikidel ei ole nõukogus „otsuste vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks kaalu“, mis on suurtel kvalifitseeritud häälteenamuse saavutamiseks ette nähtud arvutussüsteemis. ( 28 )

95.

Selline kriitika ei saa loogiliselt puudutada hääletamissüsteemi kui sellist, mis on ette nähtud aluslepingutes ja mida Euroopa Kohus ei saa tühistada. Kui ma Poola valitsuse seisukohast õigesti aru saan, siis kritiseeritakse seda, et määruse 2020/2092 rakendusotsuste (artikli 6 lõiked 10 ja 11) vastuvõtmiseks nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega kasutati seda hääletamissüsteemi.

96.

Nagu meenutab nõukogu, tuleneb ELL artikli 16 lõikest 3, et „[k]ui aluslepingud ei näe ette teisiti, teeb nõukogu oma otsused kvalifitseeritud häälteenamusega“. Ma ei leia ühtegi liidu esmase õiguse normi, mis annaks käesoleval juhul teistsuguse tulemuse.

97.

Ülejäänud osas, kuivõrd Poola valitsus kordab selle väite raames argumente määruse 2020/2092 meetmete karistusliku olemuse kohta, mis ei ole tema sõnul mõeldud liidu eelarve kaitsmiseks, vaid otseselt õigusriigi kaitsmiseks, viitan ettepanekule kohtuasjas C‑156/21, milles ma selgitan, miks ma nende argumentidega ei nõustu.

98.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kaheksas väide tagasi lükata.

99.

Poola valitsus väidab, et määrus 2020/2092 ja eelkõige selle artikkel 3 ja artikli 4 lõige 2 ei vasta selguse ja täpsuse nõuetele, mis on omased õiguskindluse põhimõttele.

100.

Taas kord, lähtudes selle seisukoha analüüsist kohtuasjas C‑156/21 esitatud ettepaneku vastavates punktides, teen ettepaneku see väide tagasi lükata.

101.

Poola valitsuse sõnul rikub määrus 2020/2092 ELL artikli 5 lõikes 4 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna selles ei ole põhjendatud seost liidu eelarve kaitse ja õigusriigi põhimõtete rikkumise vahel.

102.

Seadusandja ei ole väidetavalt tõendanud määrusega 2020/2092 kehtestatud mehhanismi lisaväärtust võrreldes juba olemasolevate liidu finantseeskirjadega.

103.

Poola valitsus leiab, et määruses 2020/2092 ette nähtud meetmete proportsionaalsusest „on praktikas võimatu“ kinni pidada, arvestades nende võtmiseks määruses ette nähtud asjaolusid.

104.

Parlament ja nõukogu vaidlevad nendele argumentidele vastu.

105.

ELL artikli 5 lõikes 4 on sätestatud, et „[l]iidu meetme sisu ega vorm [ei või] minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale“.

106.

Arvan samamoodi nagu parlament ja nõukogu, et määrus 2020/2092 ei riku seda sätet, st et see ei riku proportsionaalsuse põhimõtet. ( 29 ) Arvan nii mitmel põhjusel.

107.

Esiteks on seadusandjal oma volituste teostamisel ( 30 ) ulatuslik kaalutlusruum ning ma ei leia, et määrus 2020/2092 oleks ilmselgelt ebasobiv norm taotletava eesmärgi saavutamiseks, mis on kehtestada rahastamise tingimuslikkuse mehhanism, et võidelda õigusriigi põhimõtete rikkumiste vastu, millel on otsene seos liidu eelarve täitmisega.

108.

Teiseks on liidu seadusandja minu arvates piisavalt põhjendanud määruse 2020/2092 vajalikkust ja lisaväärtust võrreldes juba olemasolevate liidu finantseeskirjadega. Lähtun eeldusest, et liidu eelarve kaitse ja õigusriigi põhimõtete rikkumiste vaheline seos on tõendatud, nagu ma selgitan oma ettepaneku teistes lõikudes ja kohtuasjas C‑156/21 tehtud ettepanekus.

109.

Seda lisaväärtust on selgitatud määruse 2020/2092 põhjenduses 17, milles on märgitud, et selle määruse meetmed „on vajalikud eelkõige juhtudel, kui muud liidu õigusaktides sätestatud menetlused ei võimalda liidu eelarvet tulemuslikumalt kaitsta“.

110.

Määruse 2020/2092 menetlus, mida kohaldatakse juhul, kui on rikutud õigusriigi põhimõtteid, mis mõjutavad eelarve täitmist, lisandub seega varasematele liidu finantseeskirjadele, mis näevad ette tingimuslikkuse mehhanismid seoses kohustustega, mis on kehtestatud rahaliste vahendite liikmesriikidele ülekandmise programmides.

111.

Määruse 2020/2092 uudsus ja selle horisontaalne laad võrreldes varasemate eeskirjadega on see, et selle kohaselt lubatakse arvesse võtta õigusriigi põhimõtete rikkumisi, mis mõjutavad piisavalt otseselt liidu eelarve täitmist, kui see mõju on tingitud liikmesriigi ametiasutuste tegevusest.

112.

Kuna selline tegevus, mis on vastuolus õigusriigi põhimõtetega, võis mõjutada liidu eelarve nõuetekohast haldamist, siis ei näinud varasemad finantseeskirjad konkreetselt ette nii intensiivseid reaktsioonimehhanisme, nagu on ette nähtud määruses 2020/2092.

113.

Määrus 2020/2092 järgib seega proportsionaalsuse põhimõtet, kuna seadusandja jaoks on määrusega kehtestatud tingimuslikkuse mehhanism kasutatav, „kui muud […] menetlused ei võimalda liidu eelarvet tulemuslikumalt kaitsta“ (artikli 6 lõige 1).

114.

Kolmandaks ei takista miski seda, et tulevikus võetavad parandusmeetmed liidu eelarve kaitsmiseks, nagu need on ette nähtud määruses 2020/2092, vastavad proportsionaalsuse põhimõtte nõuetele. Veelgi enam, vastavalt artikli 5 lõikele 3 ja põhjendusele 18 peavad need meetmed nendele nõuetele vastama.

115.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hagi kümnes väide tagasi lükata.

116.

Poola valitsuse arvates kuritarvitas liidu seadusandja määruse 2020/2092 vastuvõtmisega võimu. Ta esitab selle süüdistuse kahes aspektis:

117.

Parlament ja nõukogu vaidlevad nendele argumentidele vastu.

118.

Poola valitsus kordab selles väites argumente, mis ta on juba varem esitanud. Eelkõige, nagu ta ise tunnistab, käsitleb ta määruse 2020/2092 eesmärgiga seotud küsimusi, mis ta esitas hagi esimese väite raames. ( 31 )

119.

Nendes argumentides ei ole tõepoolest midagi uut, mida ei ole esitatud hagi esimeses, teises, seitsmendas, kaheksandas ja üheksandas väites, mida on juba analüüsitud. Nii on see mitte ainult määruse 2020/2092 eesmärgi osas, vaid ka määrusega kehtestatud menetluse osas seoses ELL artiklis 7 kehtestatud menetlusega.

120.

Euroopa Kohus on seisukohal, et „õigusakti puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, mille jaoks vastavad volitused anti, või EL toimimise lepingus konkreetse juhtumi lahendamiseks spetsiaalselt ette nähtud menetluse vältimiseks“ ( 32 ).

121.

Nagu ma juba kordasin, on määruse 2020/2092 eesmärk luua rahastamise tingimuslikkuse mehhanism, mis hõlbustaks liidu eelarve kaitsemeetmete võtmist õigusriigi rikkumiste korral, mis on otseselt seotud selle eelarve täitmisega.

122.

ELTL artikli 322 lõike 1 punkt a annab liidu seadusandjale pädevuse kehtestada liidu eelarve kaitsmise eesmärgil seda liiki tingimuslikkuse mehhanisme, mille näide on määrus 2020/2092.

123.

Määrusega 2020/2092 ei ole kehtestatud ELL artiklis 7 ette nähtud menetlusega analoogset (aga vähemate piirangutega) menetlust selleks, et karistada õigusriigi põhimõtete rikkumiste eest. Rõhutan, et tegemist on erinevate õiguslike vahenditega.

124.

Neil asjaoludel tuleb hagi üheteistkümnes väide tagasi lükata.

125.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna parlament ja nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Poola Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Poola Vabariigilt.

126.

Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1 kannavad Euroopa Komisjon, Belgia Kuningriik, Taani Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Ungari, Iirimaa, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Luksemburgi Suurhertsogiriik, Madalmaade Kuningriik, Soome Vabariik ja Rootsi Kuningriik oma kohtukulud ise.

127.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: