1

Intermarché Casino Achats SARL palub oma apellatsioonkaebuses osaliselt tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsuse Intermarché Casino Achats vs. komisjon (T‑254/17, ei avaldata, edaspidi vaidlustatud kohtuotsus, EU:T:2020:459), millega Üldkohus rahuldas osaliselt tema ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi, milles paluti tühistada komisjoni 9. veebruari 2017. aasta otsus C(2017) 1056 (final), millega kohustati Intermarché Casino Achats’d ja kõiki tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavaid äriühinguid alluma kontrollile vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 20 lõigetele 1 ja 4 (juhtum AT.40466 – Tute 1) (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) põhjenduses 25 on märgitud:

„Konkurentsieeskirjade rikkumist on järjest raskem tuvastada ning konkurentsi tõhusaks kaitsmiseks tuleb täiendada [Euroopa K]omisjoni uurimisvolitusi. Komisjonil peaks eelkõige olema õigus küsitleda kasulikku teavet omavaid isikuid ja registreerida nende ütlused. Komisjoni volitatud ametnikel peaks olema kontrolli käigus õigus kasutada pitseerimist kontrolli teostamiseks vajaliku ajavahemiku jooksul. Üldjuhul ei tohiks pitseerimise aeg ületada 72 tundi. Peale selle peaks komisjoni volitatud ametnikel olema õigus nõuda kontrolli sisu ja eesmärgi seisukohalt asjakohast teavet.“

3

Kõnealuse määruse V peatükis „Uurimisvolitused“ asub artikkel 17 „Majandussektoritega ja kokkuleppe liikidega seotud uurimised“, mille lõikes 1 on sätestatud:

„Kui liikmesriikidevahelise kaubanduse suundumuse, hindade jäikuse või muude asjaolude põhjal võib oletada, et konkurentsi ühisturul on piiratud või moonutatud, võib komisjon läbi viia uurimise, mis käsitleb konkreetset majandussektorit või teatavat kokkuleppe liiki mitmes sektoris. Uurimise käigus võib komisjon paluda ettevõtjatelt või asjaomaste ettevõtjate ühendustelt [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaldamiseks vajalikku teavet ning võib korraldada asjakohaseid kontrolle.“

4

Selle määruse artiklis 19 „Ütluste võtmise õigus“ on ette nähtud:

„1.   Komisjon võib käesoleva määrusega talle pandud ülesannete täitmiseks küsitleda füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kes nõustuvad küsitlemisega, mille eesmärk on koguda uuritava küsimusega seotud teavet.

2.   Kui lõikes 1 nimetatud küsitlus toimub ettevõtja ruumides, teatab komisjon sellest selle liikmesriigi konkurentsiasutusele, mille territooriumil küsitlus toimub. Kõnealuse liikmesriigi konkurentsiasutuse taotluse korral võivad selle ametnikud abistada komisjoni volitatud ametnikke ja teisi kaasasolevaid isikuid küsitluse läbiviimisel.“

5

Kõnealuse määruse artikkel 20 „Komisjoni kontrollivolitused“ sätestab:

„1.   Komisjon võib käesoleva määrusega talle pandud ülesannete täitmiseks korraldada ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste puhul kogu vajaliku kontrolli.

2.   Komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud ametnikel ja teistel kaasasolevatel isikutel on õigus:

3.   Komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud ametnikud ja teised kaasasolevad isikud kasutavad oma õigusi kirjaliku volituse esitamisel, kus on nimetatud kontrolli objekt ja eesmärk ning artiklis 23 ettenähtud trahvid juhuks, kui nõutavad raamatupidamis- või muud äridokumendid esitatakse puudulikult või vastused käesoleva artikli lõike 2 alusel esitatud küsimustele on ebaõiged või eksitavad. Aegsasti enne kontrollimist teatab komisjon sellest konkurentsiasutusele selles liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse.

4.   Ettevõtjad ja ettevõtjate ühendused peavad alluma komisjoni otsusega määratud kontrollimisele. Otsuses täpsustatakse kontrollimise objekt ja eesmärk, määratakse selle alguskuupäev ning märgitakse artiklites 23 ja 24 ette nähtud sanktsioonid ja õigus otsuse läbivaatamisele Euroopa [Liidu] Kohtus. Komisjon teeb sellised otsused pärast konsulteerimist konkurentsiasutusega selles liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse.

5.   Konkurentsiasutuse ametnikud ning selle asutuse poolt volitatud või määratud ametnikud liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse, peavad selle asutuse või komisjoni palvel komisjoni ametnikke ja teisi kaasasolevaid isikuid aktiivselt abistama. Selleks võivad nad kasutada lõikes 2 täpsustatud volitusi.

6.   Kui komisjoni poolt volitatud ametnikud ja teised kaasasolevad isikud leiavad, et ettevõtja ei nõustu käesoleva artikli kohaselt nõutava kontrollimisega, peab asjaomane liikmesriik osutama neile vajalikku abi, taotledes vajaduse korral abi politseilt või samaväärselt täitevasutuselt.

7.   Kui lõikes 6 sätestatud abi eeldab siseriiklike eeskirjade kohaselt kohtu luba, tuleb see taotleda. Sellist luba võib taotleda ka ettevaatusabinõuna.

8.   Lõikes 7 osutatud loa taotlemisel kontrollib siseriiklik kohus komisjoni otsuse autentsust ning seda, et kavandatud sunnimeetmed ei oleks kontrolli sisu seisukohalt meelevaldsed ega liigsed. Sunnimeetmete proportsionaalsuse kontrollimisel võib siseriiklik kohus paluda komisjonilt otse või liikmesriigi konkurentsiasutuse kaudu üksikasjalikke selgitusi eelkõige juhul, kui komisjonil on põhjust kahtlustada [ELTL] artiklite [101] ja [102] rikkumist, kui kahtlustatav rikkumine on tõsine või selgitused on vajalikud, võttes arvesse asjaomase ettevõtja osalemise laadi. Siseriiklik kohtuasutus ei tohi vaidlustada kontrolli vajalikkust ega nõuda, et talle esitataks komisjoni toimikus sisalduv teave. Komisjoni otsuse seaduslikkuse võib läbi vaadata ainult Euroopa Kohus.“

6

Määruse nr 1/2003 artikli 23 „Trahvid“ lõikes 1 on sätestatud:

„Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, mis ei ületa 1% eelmise majandusaasta kogukäibest, kui tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

[…]

7

Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artikli 2 „Menetluse algatamine“ lõikes 3 on sätestatud:

„Komisjon ei pea algatama menetlust, et kasutada määruse [nr 1/2003] V peatüki kohaseid uurimisvolitusi.“

8

Määruse nr 773/2004 III peatükis „Komisjoni teostatavad uurimised“ asub artikkel 3 „Ütluste võtmise õigus“, milles on sätestatud:

„1.   Kui komisjon küsitleb isikut tema nõusolekul vastavalt määruse [nr 1/2003] artiklile 19, teatab ta küsitluse alguses küsitluse õigusliku aluse ja eesmärgi ning rõhutab selle vabatahtlikkust. Komisjon peab küsitletavale teatama, kui ta kavatseb küsitlust protokollida.

2.   Küsitlemiseks võib kasutada mitmesuguseid vahendeid, muu hulgas telefoni ja elektroonilisi vahendeid.

3.   Komisjon võib küsitletute seisukohad protokollida mis tahes kujul. Iga protokolli koopia tuleb esitada küsitletule heakskiitmiseks. Vajaduse korral võib komisjon kehtestada tähtaja, mille jooksul küsitletu võib edastada oma seisukohtade võimalikke parandusi.“

9

Vaidluse taust on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–8 kokku võetud järgmiselt:

„2. Intermarché Casino Achats […] on peamiselt toidu- ja muu kauba turustamise sektoris tegutsevate EMC Distributioni – kes on Casino, Guichard-Perrachon’i (edaspidi „Casino“) tütarettevõtja – ja ITM Alimentaire Internationali – kes on ITM Entreprises’i (edaspidi „Intermarché“) tütarettevõtja – ühine tütarettevõtja. Intermarché Casino Achats’ peamine ülesanne on pidada oma emaettevõtjate nimel ja arvel läbirääkimisi kaupade ostutingimuste üle ning sõlmida tarnijatega Prantsuse õiguses ette nähtud iga-aastane leping.

3. Pärast seda, kui Euroopa Komisjon sai teavet Casino ja Intermarché vahelise teabe vahetamise kohta esmatarbekaupade sektoris, võttis ta vastu [vaidlusaluse otsuse].

4. [Vaidlusaluse] otsuse resolutsioon on järgmine:

„Artikkel 1

Intermarché Casino Achats […] ja kõik tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavad äriühingud peavad alluma kontrollile, mis puudutab nende võimalikku osalemist kooskõlastatud tegevuses, mis on vastuolus [ELTL] artikliga 101, esmatarbekaupade tarneturgudel, kaubamärgitoodete tootjatele teenuste müümise turul ja esmatarbekaupade tarbijatele müümise turgudel. Kooskõlastatud tegevus seisneb:

Kontroll võib toimuda ettevõtja mis tahes ruumis […].

[Intermarché Casino Achats] lubab ametnikel ja muudel komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud isikutel ning asjaomase liikmesriigi konkurentsiasutuse ametnikel ja muudel isikutel, keda liikmesriik on volitanud neid abistama või selleks nimetanud, siseneda tavapärasel tööajal nende kõikidesse ruumidesse ja transpordivahenditesse. Ametnike või muude volitatud isikute nõudel tuleb kontrollimiseks esitada raamatupidamis- ja muud äridokumendid olenemata sellest, millisel andmekandjal neid hoitakse, võimaldades neid kohapeal uurida ja teha või saada sellistest raamatupidamis- või muudest dokumentidest mis tahes kujul koopiaid või väljavõtteid. Kontrollimise ajal ja sellises ulatuses, mis on vajalik kontrolli läbiviimiseks, peab olema lubatud pitseerida äriruume ning raamatupidamis- ja muid dokumente. Ametnike või isikute nõudel tuleb kohapeal viivitamata anda kontrolli eseme ja eesmärgi teemalisi suulisi selgitusi, lubades anda selliseid selgitusi igal esindajal või töötajal. Neid selgitusi tuleb lubada salvestada mis tahes vormis.

Artikkel 2

Kontrollimine võib alata 20. veebruaril 2017 või veidi aega pärast seda.

Artikkel 3

Käesoleva otsuse adressaadid on nii [Intermarché Casino Achats] kui ka kõik tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavad äriühingud.

Sellest otsusest teatatakse selle adressaadiks olevale ettevõtjale vastavalt [ELTL] artikli 297 lõikele 2 vahetult enne kontrolli.“

5. Kui komisjon oli Prantsuse konkurentsiametit (Autorité de la concurrence) sellest kontrollist teavitanud, pöördus viimane Tribunal de grande instance de Créteil’ (Créteil’ esimese astme kohus, Prantsusmaa) vabastamis- ja kinnipidamispädevusega kohtuniku poole, et taotleda temalt luba teha apellandi ruumides läbiotsimis- ja arestimistoiminguid. See kohtunik andis 17. veebruari 2017. aasta kohtumäärusega loa ettevaatusabinõuna taotletud läbiotsimisteks ja arestimiseks. Kuna ükski kontrolli käigus võetud meetmetest ei nõudnud määruse nr 1/2003 artikli 20 lõigete 6–8 kohase sunnipädevuse kasutamist, ei teavitatud apellanti sellest kohtumäärusest.

6. Kontroll algas 20. veebruaril 2017, mil komisjoni inspektorid ilmusid koos Prantsuse konkurentsiameti esindajatega apellandi juhatuse asukohta ja teavitasid apellanti [vaidlusalusest] otsusest.

7. Kontrolli käigus otsis komisjon muu hulgas läbi kontorid, kogus materjali, eelkõige riistvara (sülearvutid, mobiiltelefonid, tahvelarvutid, salvestusseadmed), kuulas ära mitu isikut ja kopeeris kogutud materjali sisu.

8. Hageja saatis komisjonile 24. veebruari 2017. aasta kuupäeva kandva kirja, milles ta väljendas kahtlust ärakuulamiste ja üldisemalt kontrollimise nõuetekohasuse suhtes. Neid kahtlusi täiendati 13. märtsil 2017 komisjonile saadetud kirjas.“

10

Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. aprillil 2017, esitas apellant ELTL artikli 263 alusel vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagi. Apellant põhjendas oma hagi sisuliselt kolme väitega. Esimese väite kohaselt on määruse nr 1/2003 artikli 20 lõiked 1 ja 4 õigusvastased, teise väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust ja kolmanda kohaselt on rikutud õigust ruumide puutumatusele.

11

Menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus komisjonil esitada oletatavate rikkumiste kohta kaudsed tõendid, mis tal vaidlusaluse otsuse tegemise kuupäeval olid.

12

Vastuseks sellele palvele esitas komisjon 2016. ja 2017. aastal toimunud küsitluste protokollid 13 asjaomase esmatarbekaupade tarnijaga, kes sõlmivad regulaarselt kokkuleppeid Casino ja Intermarché’ga (komisjoni 10. jaanuari 2019. aasta vastuse lisad Q.1–Q.13; edaspidi „tarnijate küsitlemine“).

13

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuses, et komisjonil ei olnud piisavalt veenvaid kaudseid tõendeid, mille põhjal kahtlustada rikkumist, mis seisneb Casino ja Intermarché vahelises teabevahetuses nende tulevaste kaubandusstrateegiate kohta, ning tühistas vaidlusaluse otsuse artikli 1 punkti b. Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata ja kummagi poole kohtukulud nende endi kanda.

14

Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:

15

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

16

Euroopa Liidu Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

17

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust kolme väitega. Esimese väite kohaselt rikkus Üldkohus mitut õigusnormi, kui ta lükkas tagasi määruse nr 1/2003 artikli 20 lõigete 1 ja 4 õigusvastasuse vastuväite, mis põhines kontrolli läbiviimise vastu suunatud õiguskaitsevahendite puudumisel. Teise väite kohaselt rikkus Üldkohus määruse nr 1/2003 artiklit 19, määruse nr 773/2004 artiklit 3 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 7, kui ta leidis, et protokollide puhul, mille komisjon esitas enda valduses olevate kaudsete tõendite piisavalt veenva laadi tõendamiseks, ei ole toime pandud vorminõuete rikkumist, mis mõjutaks nende tõendite tõenduslikku väärtust. Kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus õigust ruumide puutumatusele, kuna ta lükkas tagasi apellandi argumendi, et vaidlusaluses otsuses ei ole kontrolli ajaliselt piiratud.

18

Apellant väidab, et Üldkohus rikkus mitut õigusnormi, kui ta lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 46–79 tagasi määruse nr 1/2003 artikli 20 lõigete 1 ja 4 õigusvastasuse vastuväite, mis põhines kontrolli läbiviimise vastu suunatud õiguskaitsevahendite puudumisel.

19

Esimeses etteheites leiab apellant, et vastupidi sellele, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51 kinnitas, ei otsustanud Euroopa Inimõiguste Kohus 21. veebruari 2008. aasta kohtuotsuses Ravon jt vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2008:0221JUD001849703), 21. detsembri 2010. aasta kohtuotsuses Société Canal Plus jt vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2010:1221JUD002940808), 21. detsembri 2010. aasta kohtuotsuses Compagnie des gaz de pétrole Primagaz vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2010:1221JUD002961308) ja 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsuses Delta Pekárny a.s. vs. Tšehhi Vabariik (CE:ECHR:2014:1002JUD000009711), et õiguskaitsevahendeid tuleb hinnata kogumis, et täita selle kohtu nõudeid seoses õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 sisalduva Üldkohtu järeldusega, et tõhusa õiguskaitsevahendi olemasolu saab kontrollida, kui hinnata koos mitut õiguskaitsevahendit, mis üksikuna ei vasta Euroopa Inimõiguste Kohtu kehtestatud nõuetele, on seega rikutud õigusnormi.

20

Teises etteheites märgib apellant, et igal juhul rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta kinnitas, et olemasolevad õiguskaitsevahendid võimaldavad esitada liidu kohtule kõik kontrolli läbiviimisega seotud vastuväited.

21

Esiteks rõhutab ta, et Üldkohus ei analüüsinud kontrollide käigus tehtavate otsuste suhtes kasutatavaid õiguskaitsevahendeid täielikult, vaid viitas pealiskaudselt hagile komisjoni aktide peale, millega jäetakse rahuldamata taotlus kaitsta advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsust, ning hagile komisjoni aktide peale, millega jäetakse rahuldamata taotlus kaitsta ettevõtja töötajate eraelu puutumatust; neid hagisid mainis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61 ja 62. Viimati nimetatud hagi on siiani ebakindel ja seetõttu ebatõhus (EIK 10. septembri 2010. aasta kohtuotsus Mac Farlane vs. Iirimaa, CE:ECHR:2010:0910JUD003133306).

22

Teiseks ei ole Üldkohus välja toonud ühtegi kohest õiguskaitsevahendit, mille abil vaidlustada kontrolliotsuse alusel võetud muid meetmeid, näiteks kontrolli ulatusest välja jäävate dokumentide võetus. Kontrollitav ettevõtja peab selliste meetmete vaidlustamiseks ootama lõplikku otsust, millega lõpetatakse ELTL artikli 101 kohaldamise menetlus, nagu nähtub Üldkohtu praktikast. Sellist õiguskaitsevahendit ei ole aga Euroopa Inimõiguste Kohus 21. detsembri 2010. aasta kohtuotsuses Société Canal Plus jt vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2010:1221JUD002940808) ja 21. detsembri 2010. aasta kohtuotsuses Compagnie des gaz de pétrole Primagaz vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2010:1221JUD002961308) pidanud piisavaks, sest see ei ole kindel ning seda ei ole võimalik kasutada mõistliku aja jooksul.

23

Kolmandaks ei vasta harta nõuetele ka muud hagid, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses viitas.

24

Esimesena on kontrolliotsuse peale esitatav hagi, millele viidatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59, ilmselgelt ebapiisav, kuna see ei puuduta määratluse poolest kontrollimise käiku.

25

Lisaks on ebakindel ja hüpoteetiline vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 mainitud hagi võimaliku uue kontrolliotsuse peale, mille alusena kasutatakse esimese kontrolliotsuse tulemusel õigusvastaselt kogutud tõendeid.

26

Teisena ei kujuta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 mainitud ettevõtja võimalus kontrollimeetmetele vastu vaielda, et seejärel esitada hagi takistamise eest karistuse määramise otsuse peale ja selle raames vaidlustada kontrollimise käik, endast tõhusat õiguskaitsevahendit, nagu Euroopa Kohus hiljuti kinnitas 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsuses État luxembourgeois (õigus esitada kaebus maksuteabe taotluse peale) (C‑245/19 ja C‑246/19, EU:C:2020:795, punkt 66) ja nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on juba ammu leidnud. Lisaks sellele, et kõnealuse hagi olemasolu on ebakindel, kuna see sõltub karistuse määramise otsuse vastuvõtmisest komisjoni poolt, eeldab see ka seda, et ettevõtja võtab trahvi riski.

27

Kolmandana ei ole võimalik esialgse õiguskaitse taotluse esitamine, sest kontrollimise käigu peale – välja arvatud teatud erimeetmete osas ette nähtud erandid – ei saa hagi esitada.

28

Neljandana, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuses viidatud lepinguvälise vastutuse hagi, siis rõhutab apellant, et 21. veebruari 2008. aasta kohtuotsuses Ravon jt vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2008:0221JUD001849703, punkt 33) otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus, et hüvitise saamise võimalus ei asenda tõhusat kohtulikku kontrolli, sest see ei võimalda kontrollida läbiotsimise alusel võetud meetmete õiguspärasust.

29

Üldkohus rikkus seega õigusnormi, kui ta otsustas, et olemasolevad õiguskaitsevahendid eraldi või koos võimaldavad EIK praktikat ja harta artiklit 47 arvestades anda tõhusa õiguskaitsevahendi kontrolli läbiviimise suhtes.

30

Neljandaks väidab apellant, et igal juhul on eri hagiavalduste keeruline kombinatsioon, mida Üldkohus silmas pidas, vastuolus läbipaistvuse ja õigusriigi põhimõtte arusaadavuse nõuetega õigussubjekti jaoks, seda enam põhiõiguse puhul. Ta märgib lisaks, et selline keerukus ei ole vajalik. Nimelt võib liit hõlpsasti ette näha õiguse – nagu Prantsuse õiguses – esitada hagi kohe kontrolli läbiviimise peale.

31

Komisjon ja nõukogu vaidlevad apellandi argumentidele vastu.

32

Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 46–79, millele apellant esimese väite raames vastu vaidleb, kuuluvad nende põhjenduste hulka, millega Üldkohus lükkas tagasi määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 õigusvastasuse vastuväite, mille kohaselt on rikutud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, kuna kontrolli käigus võetud meetmete peale ei saa esitada hagi.

33

Täpsemalt meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 46–50 kõigepealt, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile on sätestatud harta artiklis 47 ning Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklites 6 ja 13. Üldkohus märkis esiteks, et EIÕK ei ole seni, kuni liit ei ole konventsiooniga ühinenud, liidu õiguskorda formaalselt integreeritud õigusakt, mistõttu tuleb seaduslikkuse kontrolli teostada üksnes hartaga tagatud põhiõiguste seisukohast, ning rõhutas seejärel, et nii harta artiklist 52 kui ka selgitustest selle artikli kohta tuleneb, et EIÕK sätteid ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat nende sätete kohta tuleb arvesse võtta harta sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel konkreetses asjas.

34

Ta leidis sellega seoses, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile järgimist ruumide läbiotsimisega seoses kontrollida nelja järgmise tingimuse alusel: esiteks peab läbiotsimise korraldamise otsuse või läbiotsimisel võetud meetme õiguspärasuse üle olema võimalik teha nii de facto kui de jure tõhusat kohtulikku kontrolli; teiseks peab kasutada olev õiguskaitsevahend või peavad kasutada olevad õiguskaitsevahendid võimaldama juhul, kui tuvastatakse õigusvastasus, ennetada toimingu tegemist või juhul, kui õigusvastane toiming on juba tehtud, tagama huvitatud isikule kohase heastamise; kolmandaks peab asjaomase õiguskaitsevahendi kasutamise võimalus olema kindel ning neljandaks peab kohtulik kontroll toimuma mõistliku aja jooksul.

35

Seejärel märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51, et samuti tuleneb sellest kohtupraktikast, et kontrolli läbiviimise üle peab olema võimalik teostada tõhusat kohtulikku kontrolli ning kontroll peab olema tõhus kõnealuse juhtumi konkreetsetel asjaoludel, mis tähendab, et arvesse tuleb võtta kõiki kontrollitava ettevõtja kasutada olevaid õiguskaitsevahendeid ja seega tuleb neid õiguskaitsevahendeid igakülgselt analüüsida. Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54 ja 55, et kuna selle kontrollimine, kas õigust tõhusale õiguskaitsevahendile on järgitud, peab põhinema nende õiguskaitsevahendite terviklikult hindamisel, mida võib kasutada kontrolli käigus võetud meetmete kontrollimiseks, ei ole oluline, et iga hinnatav õiguskaitsevahend eraldi võetuna ei vasta tingimustele, mis on nõutavad selleks, et tunnistada õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

36

Samuti märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56 ja 57, et lisaks võimalusele esitada taotlusi komisjoni ärakuulamise eest vastutavale ametnikule on olemas kuus õiguskaitsevahendit, mis võimaldavad esitada liidu kohtule kontrollitoiminguga seotud vaidlustusi: hagi kontrolliotsuse peale; hagi komisjoni otsuse peale, millega karistatakse määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 punktide c–e alusel kontrolli takistamise eest; hagi iga akti peale, mis on kohtupraktikas ette nähtud tingimuste kohaselt vaidlustatav akt, mille komisjon võtab vastu pärast kontrolliotsust ja kontrolli käigus, näiteks otsus, millega jäetakse rahuldamata taotlus kaitsta dokumente advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse tõttu; hagi otsuse peale, millega lõpetatakse ELTL artikli 101 alusel algatatud menetlus; esialgse õiguskaitse taotlus ja lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi.

37

Üldkohus täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58–66, miks ta leidis, et need õiguskaitsevahendid võimaldavad esitada liidu kohtule kontrollide läbiviimise kohta vaidlustusi.

38

Lõpuks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68–78 tehtud analüüsi tulemusena, et kontrollitoimingute läbiviimise kontrollimise süsteemi, mis hõlmab kõiki käesoleva kohtuotsuse punktis 36 loetletud õiguskaitsevahendeid, võib pidada vastavaks neljale Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulenevale tingimusele.

39

Nii lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79 tagasi määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 õigusvastasuse vastuväite, mis põhines õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rikkumisel.

40

Mis puudutab esimest etteheidet, et Üldkohus oleks pidanud individuaalselt kontrollima eri õiguskaitsevahendeid, selleks et kindlaks teha, kas õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kontrolli käigus võetud meetmete suhtes on tagatud, siis tuleb meenutada, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile on sätestatud harta artiklis 47.

41

Samuti tuleb märkida, et harta artikli 52 lõikes 3 on täpsustatud, et hartas sisalduvate nende õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, on samad, mis on neile nimetatud konventsiooniga ette nähtud (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 116).

42

Nagu nähtub harta artikli 47 kohta antud selgitustest, mida tuleb ELL artikli 6 lõike 1 kolmanda lõigu ja harta artikli 52 lõike 7 aluse võtta harta tõlgendamisel arvesse, vastavad artikli 47 esimene ja teine lõik EIÕK artiklile 13 ja artikli 6 lõikele 1 (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 117). Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on EIÕK artikli 6 lõige 1 erinorm konventsiooni artikli 13 suhtes, kuna esimesena nimetatud sätte rangemad nõuded hõlmavad viimati nimetatud sätte nõudeid (EIK 15. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Grzęda vs. Poola, CE:ECHR:2022:0315JUD004357218, punkt 352 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et ta peab jälgima, et tõlgendusega, mille ta harta artikli 47 esimesele lõigule annab, oleks tagatud kaitse tasemel, mis ei ole vastuolus EIÕK artiklis 13 – nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud – tagatud kaitse tasemega (vt selle kohta 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Belastingdienst vs. Toeslagen (kaebuse peatav toime), C‑175/17, EU:C:2018:776, punkt 35).

44

Selles osas tuleb märkida, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb, et EIÕK artikliga 13 pakutav kaitse ei ulatu nii kaugele, et nõuaks konkreetset laadi õiguskaitsevahendi olemasolu (EIK 20. märtsi 2008. aasta kohtuotsus Boudaïeva jt vs. Venemaa, CE:ECHR:2008:0320JUD001533902, punkt 190), ning isegi kui ükski riigisisese õigusega pakutav õiguskaitsevahend eraldi võetuna ei vasta ise artikli 13 nõuetele, võib see nii olla nende õiguskaitsevahendite koostoimes (EIK 10. juuli 2020. aasta kohtuotsus Mugemangango vs. Belgia, CE:ECHR:2020:0710JUD000031015, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Lisaks kui on rikutud EIÕK artiklis 8 sätestatud õigust ruumide puutumatusele, on õiguskaitsevahend EIÕK artikli 13 tähenduses tõhus siis, kui kaebaja saab kasutada menetlust, mis võimaldab tal toimetatud läbiotsimiste ja arestimiste õiguspärasuse kahtluse alla seada ja saada kohase hüvituse, kui need on määratud või rakendatud ebaseaduslikult (EIK 19. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Posevini vs Bulgaaria, CE:ECHR:2017:0119JUD006363814, punkt 84).

46

Sellega seoses nähtub Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast EIÕK artikli 6 lõike 1 või artikli 8 kohta, et ruumide läbiotsimise puhul võib asjaolu, et kõnealuse läbiotsimise toimetamist piirata või kontrollida võinud kohus ei ole eelnevalt andnud läbiotsimise luba, tasakaalustada ex post facto kohtuliku kontrolliga sellise menetlustoimingu õiguspärasuse ja vajalikkuse üle, tingimusel, et kohtulik kontroll on kõnealuse juhtumi konkreetsetel asjaoludel tõhus. See tähendab, et asjaomastel isikutel on võimalik saavutada vaidlusaluse meetme ja selle rakendamise nii faktiline kui ka õiguslik tegelik kohtulik kontrollimine. Kui õigusvastaseks tunnistatud toiming on juba tehtud, peab kasutada olev õiguskaitsevahend või kasutada olevad õiguskaitsevahendid võimaldama anda huvitatud isikule kohase heastamise (EIK 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Delta Pekárny a.s. vs. Tšehhi Vabariik, CE:ECHR:2014:1002JUD000009711, punktid 86 ja 87 ning seal viidatud kohtupraktika).

47

Seega, kuna pärast läbiotsimistoimingut toimuv kohtulik kontroll võib teatud tingimustel tasakaalustada eelneva kohtuliku kontrolli puudumist ja kuna kohane heastamine peab toimuma „kasutada oleva õiguskaitsevahendi või kasutada olevate õiguskaitsevahenditega“, tuleb asuda seisukohale, et selleks, et teha kindlaks, kas harta artikli 47 nõuded on täidetud, tuleb üldjuhul arvesse võtta kõiki kasutada olevaid õiguskaitsevahendeid.

48

Lisaks, kuna apellandid tuginesid vastuväites määruse nr 1/2003 artikli 20 õigusvastasusele, pidi Üldkohus, nagu märkis kohtujurist kohtuasjas Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon (C‑682/20 P, EU:C:2022:578) esitatud ettepaneku punktis 51, selle vastuväite suhtes seisukoha võtmiseks andma igakülgse hinnangu läbiotsimistoimingute raames võetavate meetmete kohtuliku kontrolli süsteemile, mis jääb väljapoole kõnealuse juhtumi konkreetseid asjaolusid.

49

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et apellandid väidavad vääralt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta analüüsis kõiki läbiotsimistoimingute vaidlustamiseks kasutada olevaid õiguskaitsevahendeid koos.

50

Seega tuleb esimene etteheide tagasi lükata.

51

Mis puudutab teist etteheidet, siis tuleb esiteks tõdeda – nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 66 kohtuasjas Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon (C‑682/20 P, EU:C:2022:578) –, et väljakujunenud kohtupraktika puudumine ei saa olla määrav, et eitada õiguskaitsevahendi tõhusust.

52

Peale selle kujutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 Üldkohtu viidatud võimalus esitada hagi otsuse peale, millega jäetakse rahuldamata taotlus kaitsta ettevõtja töötajate eraelu puutumatust, endast üksnes niisuguse väljakujunenud kohtupraktika kohaldamist konkreetsele juhtumile, mille kohaselt saab tühistamishagi ELTL artikli 263 tähenduses esitada selliste meetmete peale, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi kaebaja huve puudutaval viisil, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda, nagu sisuliselt märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 67 kohtuasjas Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon (C‑682/20 P, EU:C:2022:578).

53

Teiseks, mis puudutab apellandi argumente, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta jättis välja toomata, milline on kohene õiguskaitsevahend, mis võimaldaks vaidlustada kontrolli ulatusest välja jäävate dokumentide võetuse, siis tuleb täpsustada, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 69, millele apellant vastu vaidleb, puudutavad need argumendid olukorda, kus asjaomane kontrollimine, mille raames kontrolli ulatusest välja jäävaid dokumente saab kaasa võtta, ei päädi mitte rikkumise tuvastamise ja karistuse määramise otsusega, vaid uue uurimise alustamise ja uue kontrolliotsuse vastuvõtmisega.

54

Sellega seoses tuleb märkida, et nimetatud punktis 69 viitas Üldkohus eri õiguskaitsevahenditele, mida ta analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57–66, ja tuvastas eelkõige selle kohtuotsuse punktis 59, et kontrollitavad ettevõtjad võivad esitada tühistamishagi uue kontrolliotsuse peale ja seega vaidlustada nende kaudsete tõendite õiguspärasuse, millel see otsus põhines, kuna need olid eelmise kontrolli käigus õigusvastaselt kogutud.

55

Lisaks, mis puudutab koheseid õiguskaitsevahendeid kontrolliotsuse alusel võetud meetmete vaidlustamiseks, siis tuleb märkida, et Üldkohtul oli õigus, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56 ja 57 sisuliselt seisukohale, et neil ettevõtjatel on võimalus vaidlustada iga akti, mille komisjon võtab vastu kontrolliotsuse alusel, sealhulgas kontrollitoimingute käigus, kui seda akti saab kohtupraktikast tulenevaid tingimusi arvesse võttes niiviisi vaidlustada.

56

Kolmandaks, mis puudutab hinnanguid, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuses hagile kontrolliotsuse peale, hagile komisjoni otsuse peale, millega määratakse karistus kontrollimise takistamise eest määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 punktide c–e alusel, esialgse õiguskaitse taotlusele ja lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagile, siis tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 47, et Üldkohus ei tohi kõrvale lükata ühtegi õiguskaitsevahendit, mis on ettevõtjal, kelle suhtes kohaldatakse uurimismeedet, kui see õiguskaitsevahend võimaldab vaidlustada ühe või mitu selle uurimise käigus võetud meedet.

57

Seda arvestades tuleb esimesena märkida, et kontrolliotsuse peale esitatud hagi ei saa tõepoolest kujutada endast õiguskaitsevahendit hiljem kontrollimise käigus võetud meetmete suhtes, kuna akti õiguspärasust tuleb hinnata selle otsuse vastuvõtmise ajal esinenud õiguslike ja faktiliste asjaolude alusel, mistõttu otsusest hilisemad toimingud ei saa mõjutada selle kehtivust (vt selle kohta 17. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Alcogroup ja Alcodis vs. komisjon, C‑403/18 P, EU:C:2019:870, punktid 45 ja 46 ning seal viidatud kohtupraktika).

58

Siiski, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69, kui asjaomane kontroll ei vii rikkumise tuvastamise ja karistuse määramise otsuseni, vaid uue uurimise algatamiseni ja uue kontrolliotsuse vastuvõtmiseni, võivad uuritavad ettevõtjad esitada selle otsuse peale tühistamishagi, vaidlustades nende kaudsete tõendite õiguspärasuse, millel see otsus põhines, kuna need koguti varasema kontrolli käigus õigusvastaselt.

59

Ent nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 59, võib selline hagi tuua kaasa uue kontrolliotsuse tühistamise, kui varasema kontrolli käigus komisjoni võetud meetmed ei ole kooskõlas nende otsuste ulatusega, millega kontroll määrati (vt selle kohta 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, C‑583/13 P, EU:C:2015:404, punktid 56–67 ja 71). Sellest järeldub, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta võttis seda õiguskaitsevahendit arvesse.

60

Teisena, mis puudutab ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi komisjoni otsuse peale, millega määratakse karistus kontrollimise takistamise eest määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 punktide c–e alusel, siis on tõsi, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et sellised riigisisesed õigusnormid, mis välistavad teabe valdaja, kellele liikmesriigi pädev asutus saadab teabe väljastamiseks kohustava otsuse, võimaluse esitada selle otsuse peale kaebus, ei arvesta harta artikliga 47 tagatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile olemust ning järelikult on need õigusnormid harta artikli 52 lõikega 1 vastuolus (6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus État luxembourgeois (õigus esitada kaebus maksuteabe taotluse peale), C‑245/19 ja C‑246/19, EU:C:2020:795, punkt 69).

61

Euroopa Kohus jõudis sellele tõlgendusele siiski põhjusel, et see teabe valdajast isik, kes erineb maksukohustuslasest, keda puudutab teabe väljastamiseks kohustava otsuse aluseks olev uurimine, ei saa pöörduda kohtusse, välja arvatud juhul, kui ta rikub seda otsust, keeldudes sellega pandud kohustuse täitmisest, ja laseb seega endale määrata sanktsiooni selle täitmata jätmise eest (6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus État luxembourgeois (õigus esitada kaebus maksuteabe taotluse peale), C‑245/19 ja C‑246/19, EU:C:2020:795, punkt 68).

62

Ent ettevõtjad, keda kontrolliotsus puudutab, ei ole sarnases olukorras. Nimelt, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 79 kohtuasjas Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon (C‑682/20 P, EU:C:2022:578), ei kujuta hagi komisjoni otsuse peale, mis on tehtud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 alusel kontrollimise takistamise korral, endast uurimisaluste ettevõtjate ainsat õiguskaitsevahendit, et vaidlustada kontrollitoimingute õiguspärasus.

63

Kolmandana, mis puudutab apellandi argumenti, mille eesmärk on sisuliselt vaidlustada esialgse õiguskaitse taotluse – millele Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 65 – tõhusus, kuna kontrolli läbiviimise suhtes ei saa – välja arvatud teatud erimeetmetega seotud erandid – põhinõudes hagi esitada, siis piisab, kui meenutada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61 ja 62 nimetatud meetmeid, mida saab vaidlustada ELTL artikli 263 alusel, nimetas Üldkohus üksnes näitena.

64

Neljandana, mis puudutab lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi, siis kuigi EIK 21. veebruari 2008. aasta otsuse Ravon jt vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2008:0221JUD001849703) punktist 33 ilmneb, et ruumide läbiotsimisega seoses ei saa üksnes kahju hüvitamise nõuet sisaldav hagi ise tagada, et austatakse õigust õiglasele kohtumenetlusele ja õigust era- ja perekonnaelu austamisele, ei tähenda see, et selline hagi ei saa kuuluda asjaomaste ettevõtjate kasutada olevate õiguskaitsevahendite hulka ega pakkuda neile kohast heastamist, eriti juhul, kui õigusvastaseks tunnistatud kontrollitoiming on juba tehtud.

65

Seega ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta võttis seda hagi arvesse oma üldises analüüsis ettevõtjate võimaluse kohta vaidlustada kontrollide raames võetud meetmeid.

66

Lisaks, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78, tuleb ELTL artikli 101 kohaldamise menetlust lõpetava otsuse ebakindluse ja vastuvõtmise tähtaja puhul arvesse võtta asjaolu, et kuni selle otsuseni ei võta komisjon lõplikku seisukohta kontrollitava ettevõtja rikkumise olemasolu ja hilisema karistuse kohta. Teatud kahjulikud tagajärjed, mida kontrolli käigus toime pandud rikkumised ettevõtjale põhjustavad, saavad ilmneda üksnes siis, kui selline otsus võetakse vastu, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 59 kohtuasjas Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon (C‑682/20 P, EU:C:2022:578).

67

Seevastu, nagu märkis ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78, kui selle ajavahemiku jooksul tekivad kontrollitavale ettevõtjale muud kahjulikud tagajärjed, nagu komisjoni kahjulik käitumine või kogutud teabe põhjal uue kontrolliotsuse tegemine, on sellel ettevõtjal võimalik esitada kohtule kahju hüvitamise hagi või uue kontrolliotsuse tühistamise hagi viivitamata ja ootamata ära rikkumismenetluse tulemust.

68

Neljandaks ja viimaseks, mis puudutab apellandi väiteid õiguskaitsevahendite süsteemi keerukuse kohta kontrolli läbiviimise vaidlustamisel, siis tuleb rõhutada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 46 viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peab selleks, et täidetud oleksid EIÕK artikli 6 lõike 1 nõuded, olema ettevõtjatel, keda puudutab ruumide läbiotsimine, võimalus taotleda oma vaidlustuse sisu läbivaatamist ja kohast heastamist. Seevastu ei ole nõutav, et kõiki etteheiteid, mida võidakse esitada meetmete vastu, mille ametiasutus on läbiotsimist määrava otsuse põhjal võtnud, oleks võimalik esitada ühe ja sama õiguskaitsevahendi raames.

69

Seega tuleb teine etteheide ja järelikult esimene väide tervikuna tagasi lükata.

70

Teises väites kinnitab apellant, et Üldkohus rikkus määruse nr 1/2003 artiklit 19, määruse nr 773/2004 artiklit 3 ja harta artiklit 7, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 190–202 leidis, et protokollide puhul, mille komisjon esitas enda valduses olevate kaudsete tõendite piisavalt veenva laadi tõendamiseks, ei ole toime pandud vorminõuete rikkumist, mis mõjutaks nende tõendite tõenduslikku väärtust.

71

Esimesena, kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 190, et määruse nr 1/2003 V peatüki „Uurimisvolitused“ sätted ei ole kohaldatavad enne ametliku uurimise algatamist, tegi Üldkohus vahet kahel menetlusstaadiumil, st ametliku uurimise algatamisele eelneval menetlusel ja sellest hilisemal menetlusel, kuigi sellist eristamist ei tulene ei määrusest nr 1/2003 ega määrusest nr 773/2004.

72

Määruse nr 1/2003 V peatükk, kuhu kuulub selle määruse artikkel 19, ei tee mingit vahet ametlikul ja mitteametlikul uurimisel või esialgsel ja juba edasi jõudnud uurimisel. Selline eristamine tekitab ka lahendamatuid määratlemis- ja piiritlemisprobleeme. Lisaks tuletab määrus nr 773/2004 meelde, et komisjon võib enne menetluse algatamist teostada V peatüki alusel oma uurimisvolitusi. Lisaks nähtub komisjoni vastustest Üldkohtu kirjalikele küsimustele, et ta ise leidis, et määruse nr 1/2003 artikkel 19 ja määruse nr 773/2004 artikkel 3 on kohaldatavad tarnijate küsitlemisele.

73

Teisena ei toeta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 viidatud kohtupraktika, mis käsitleb haldusmenetluse kestuse mõistlikkuse hindamist, Üldkohtu seisukohta, et nendes sätetes ette nähtud formalism ei ole käesoleval juhul kohaldatav.

74

Lisaks eristas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses eeluurimist ja uurimist viisil, mida Euroopa Kohus oma 6. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632) ei lubanud.

75

Kolmandana on see tõlgendus vastuolus ka suuliste tõendite kogumist käsitleva kohtupraktikaga. Apellandi hinnangul on suuline tõend haldusmenetluses lubatud vaid tingimusel, et avaliku võimu organile koosoleku käigus suuliselt antud teave kas kogutakse ja säilitatakse tavaliselt helisalvestise abil või talletatakse kirjalikult protokolli koostamise teel.

76

Lisaks nähtub määruse nr 1/2003 ettevalmistavatest materjalidest, et üks selle määruse artikli 19 aluseks olevatest põhjustest oli võimaldada tõendusmaterjalina suuliste ütluste andmist. Samuti nähtub määruse nr 773/2004 ettevalmistavatest materjalidest, et salvestuse sisu kinnitamine ütlusi andnud isiku poolt oli mõeldud ütluste täpsuse tagamiseks.

77

Seda kinnitavad ka 2006. aasta leebema kohtlemise teatise punktid 31 ja 32, milles on ette nähtud, et lindistamiskohustus kehtib alates esimestest komisjoni saadud suulistest avaldustest, selleks et tagada kogutud tõendite täpsus.

78

Neljandana ei toeta kohtupraktika Üldkohtu järeldust, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 190 ja mille kohaselt kehtib kaudsete tõendite suhtes madalam formaalsusnõue kui tõendite suhtes, ning Üldkohtu selline järeldus on vastuolus komisjoni praktikaga leebema kohtlemise taotluste protokollimise kohta.

79

Üldkohtu tõlgendus ei ole kooskõlas seadusandja kavatsusega luua määruse nr 773/2004 artikliga 19 õiguslik alus, mis võimaldab komisjonil lisada menetlustoimikusse suulisi ütlusi, nähes samal ajal määruse nr 773/2004 artiklis 3 ette vorminõuded, mille eesmärk on tagada nende ütluste õigsus.

80

Ei saa nõustuda sellega, et komisjon võib uurimisele eelnevas staadiumis kaudseid tõendeid koguda, ilma et ta oleks järginud määruse nr 1/2003 artikli 19 sätteid. Selline tõlgendus võimaldab komisjonil viia kontrollimisi läbi väljaspool igasugust õiguslikku raamistikku ja kohtulikku kontrolli.

81

Apellant leiab, et kuigi komisjon võib vabalt saada mitteametlikult teavet kolmandatelt isikutelt, ei saa ta sellele seevastu tugineda, järgimata formaalsusi, mis tagavad selle teabe täielikkuse ja usaldusväärsuse.

82

Viiendana ei saa Üldkohtu pädevus küsitleda tunnistajaid kompenseerida küsitluste protokollimata jätmist.

83

Kuuendana, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 201 Üldkohtu tehtud viidet võimalikule hoiatavale mõjule, mis võib ametlikul küsitlusel olla tunnistajate kalduvusele anda teavet ja teatada rikkumistest, siis võib sellist mõju apellandi arvates vältida teabeallikate anonüümsuse tagamisega. Lisaks, nagu väitis apellant Üldkohtus, seavad väidetavate protokollide väga standardiseeritud laad, komisjoni keeldumine nimetada nende koostamise kuupäev ja tuvastatud sisulised vead kahtluse alla nende dokumentide vastavuse tegelikult toimunud aruteludele.

84

Seitsmendana ei saa kontrolliotsuste vastuvõtmise kiiruse vajadus õigustada põhiõiguste ebaproportsionaalset riivet. Lisaks ei takista miski salvestada suulisi ütlusi või vähemalt koostada kohe pärast küsitlusi protokoll, mille asjaomased ettevõtjad heaks kiidavad.

85

Kaheksandana ei kujuta asjaolu, et ilma määruse nr 1/2003 artiklis 19 sätestatud formaalsusteta kogutud ütlusi ei saa kasutada rikkumise tõendamiseks, kontrolliotsuse peale esitatud hagi korral endast kaitseõiguste rikkumise heastamist. Selline lahendus kahjustab uurimise tõhusust, kuna see tähendaks, et enne kontrolli antud suulisi ütlusi ei saa rikkumise tuvastamiseks kasutada.

86

Apellant väidab, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 202 ja 218, et selleks et hinnata, kas on olemas piisavalt veenvaid kaudseid tõendeid, mis õigustavad rikkumise otsust, võib komisjoni esitatud dokumente arvesse võtta, kuigi suuliste ütluste salvestamise vorminõudeid ei järgitud. Üldkohtu järeldus, et komisjonil olid sellised kaudsed tõendid esimese rikkumise kohta, on seega väär. Nimelt põhineb see järeldus üksnes dokumentidel, mis ei vasta määruse nr 1/2003 artiklis 19 ja määruse nr 773/2004 artiklis 3 ette nähtud nõuetele, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 250, 252, 253 ja 256.

87

Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

88

Kõigepealt täpsustab komisjon, et uurimise algatamine erineb nii toimiku avamisest kui ka menetluse algatamisest määruse nr 773/2004 artikli 2 tähenduses. Uurimise algatamine toimub alates tema uurimisvolituste esimest korda kasutamisest ja selliste meetmete võtmisest, milles väidetakse, et rikkumine on toime pandud, ja mis oluliselt mõjutavad kahtlustatavate üksuste olukorda. Toimiku avamine on komisjoni konkurentsi peadirektoraadi kantselei sisetoiming, kui viimane määrab juhtumile numbri, ning selle toimingu ainus sisu on dokumentide säilitamine. Menetluse algatamine vastab kuupäevale, mil komisjon teeb määruse nr 773/2004 artikli 2 alusel otsuse, selleks et vastu võtta otsus määruse nr 1/2003 III peatüki alusel.

89

Seda arvestades väidab komisjon esiteks, et apellandi argument, mille kohaselt Üldkohus eristas vaidlustatud kohtuotsuses kahte staadiumi – staadium enne ametliku uurimise algatamist ja staadium pärast seda –, tuleneb selle kohtuotsuse väärast tõlgendamisest. Apellant ajab segamini uurimise algatamise ja menetluse algatamise. Vaidlustatud kohtuotsus puudutab aga üksnes kohustust kohaldada määruse nr 1/2003 artiklit 19 enne uurimise algatamist, mitte pikema ajavahemiku jooksul, mis lõpeb menetluse algatamisega määruse nr 773/2004 artikli 2 tähenduses.

90

Igal juhul ei tekita menetluse jagamine kaheks staadiumiks – enne ja pärast uurimise algatamist – „lahendamatuid määratlemis- ja piiritlemisprobleeme“. Vastupidi, kuupäev, mil komisjon oma uurimisvolitusi esimest korda kasutas, on objektiivne kriteerium, mis on kergesti määratletav.

91

Teiseks, vastupidi sellele, mida väidab apellant, toetab Euroopa Kohtu praktika seda, kuidas Üldkohus nende kahe menetlusstaadiumi vahel vahet tegi. Nimelt nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktis 191 viidatud kohtupraktikast, et uurimise algatamine vastab kuupäevale, mil komisjon esimest korda oma uurimisvolitusi kasutab. Üldkohtu seisukohta kinnitab määruse nr 1/2003 artikli 19 sõnastus, millest tuleneb, et „küsitlus“ selle artikli tähenduses peab olema korraldatud selleks, et „koguda uuritava küsimusega seotud teavet“, ja selle määratluse kohaselt peab seega uurimine olema enne algatatud. Nagu kinnitavad kõnealuse määruse ettevalmistavad materjalid, kujutab see säte endast õiguslikku alust, mis lubab protokollida suulisi ütlusi „uurimise käigus“ nende esitamiseks mitte lihtsalt kaudsete tõenditena, vaid „tõendusmaterjalina“.

92

Komisjon lisab esimesena, et ei ole tähtis, et ta väitis Üldkohtus, et tarnijate küsitlemiste protokollid kujutasid endast protokolle määruse nr 1/2003 artikli 19 ja määruse nr 773/2004 artikli 3 tähenduses, kuna Üldkohus ei võtnud selle argumendi suhtes seisukohta.

93

Teisena ei ole see, et Üldkohus eristas komisjoni uurimisvolituste esimest korda kasutamisele eelnenud menetlusstaadiumi uurimisvolituste kasutamise järgsest menetlusest, võrreldav ametlike küsitluste ja mitteametlike küsitluste vahel vahetegemisega, mida Euroopa Kohus 6. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632) ei lubanud. Selle kohtuotsuse aluseks olevas kohtuasjas toimus pärast kontrolliotsuste vastuvõtmist koosolek, mille osas Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et kehtib protokollimisnõue. Seega puudutas see uurimist, mis oli juba algatatud, ning selliste tõendite kogumist, mis võivad olla süüstavad või süüst vabastavad. Seevastu käesolevas asjas toimus tarnijate küsitlemine enne vaidlusaluse otsuse või mis tahes muu menetlustoimingu tegemist. Need küsitlused puudutasid seega ainult kaudsete tõendite kogumist.

94

Kolmandaks läheb apellandi väide, et formaalsuse puudumine suuliste ütluste võtmisel enne kontrollimist takistab Üldkohtul teostada kontrollimise proportsionaalsuse ja nõuetekohasuse üle kohtulikku kontrolli, vastuollu kaudsete tõendite kontrolliga, mille Üldkohus viis käesolevas asjas läbi ja mille tulemusel vaidlusalune otsus osaliselt tühistati. Lisaks, isegi kui suulisi ütlusi ei ole protokollitud, on Üldkohtul vastavalt kodukorra artiklile 94 võimalus tunnistajad ära kuulata.

95

Määruste nr 1/2003 ja nr 773/2004 menetlusnormide kohaldamine enne uurimise algatamist kahjustab konkurentsiõiguse rakendamist komisjoni poolt, takistades tal koguda ja kasutada suulises vormis saadud kaudseid tõendeid. Kui takistada komisjonil koguda suulises vormis kaudseid tõendeid, kahjustaks see kontrollimiste kuupäevaga viivitamise tõttu uurimise tõhusust.

96

Komisjon lisab, et liidu õiguses prevaleerib tõendite vaba hindamise ja kogumise põhimõte, millest tuleneb, et ainus asjakohane kriteerium õiguspäraselt esitatud tõendite tõendusliku väärtuse hindamiseks on nende usaldusväärsus (26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Infineon Technologies vs. komisjon, C‑99/17 P, EU:C:2018:773, punkt 65). Lisaks tuleb tõendi tõendusliku väärtuse hindamiseks kindlaks teha selles sisalduva teabe tõepärasus ning võtta eelkõige arvesse selle päritolu, koostamise asjaolusid ja adressaati ning seda, kas dokumendi sisu arvestades näib see mõistlik ja usaldusväärne (12. juuni 2019. aasta kohtumäärus OY vs. komisjon, C‑816/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:486, punkt 6). Need põhimõtted kehtivad veelgi enam kaudsete tõendite puhul, mille tõenduslik väärtus on juba oma määratluselt väiksem.

97

Neljandaks väidab komisjon esimesena, et ei ole tähtsust, et komisjon nägi oma 2006. aasta leebema kohtlemise teatises ette, et suulised leebema kohtlemise taotlused, mis esitatakse enne seda, kui ta esmakordselt oma uurimisvolitusi kasutab, tuleb määruse nr 1/2003 artikli 19 ja määruse nr 773/2004 artikli 3 kohaselt protokollida.

98

Teisena põhineb apellandi argument, et vaidlustatud kohtuotsus võimaldab komisjonil viia enne ametliku uurimise algatamist läbi uurimisi väljaspool igasugust õiguslikku raamistikku, selle kohtuotsuse ekslikul tõlgendusel. Ühelt poolt puudutab vaidlustatud kohtuotsus üksnes ajavahemikku kuni komisjoni uurimisvolituste esimest korda kasutamiseni, mitte ajavahemikku kuni menetluse algatamiseni määruse nr 773/2004 artikli 2 tähenduses. Teiselt poolt võimaldaks kaudsete tõendite allutamine madalamale formaalsuse astmele kui tõendid ühitada ühest küljest kontrolliotsuste vastuvõtmisel kiire menetlemise nõude ja komisjoni uurimise tõhususe ning teisest küljest asjaomaste ettevõtjate kaitseõiguste säilitamise.

99

Kolmandana ei kahjusta uurimiste tõhusust see, kui kaudsete tõendite suhtes nõutakse madalamat formaalsuse astet kui tõendite puhul. Nimelt võib rikkumise tuvastamiseks kasutada sisulist tõendit, mis ei vasta määruste nr 1/2003 ja nr 773/2004 vorminõuetele, isegi kui selle tõenduslik väärtus tõendina on väiksem.

100

Viiendana rõhutab komisjon, et Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 201 üksnes ammendavuse huvides, et rikkuva tegevuse tuvastamist komisjoni poolt ja tema uurimisvolituste rakendamist kahjustaks oluliselt see, kui ta peaks enne uurimise algatamist protokollima kõik suulised ütlused.

101

Teises väites heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette, et ta rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 190 õigusnormi, kus ta leidis, et komisjon ei pea küsitluste protokollimise kohustust, mis tuleneb määruse nr 1/2003 artiklist 19 koostoimes määruse nr 773/2004 artikliga 3, täitma enne, kui ta on uurimise ametlikult algatanud ning kasutanud uurimisvolitusi, mis on talle käesolevasse asja puutuvas osas antud määruse nr 1/2003 artiklitega 18–20.

102

Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa õigusnorm on (1. augusti 2022. aasta kohtuotsus HOLD Alapkezelő, C‑352/20, EU:C:2022:606, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

103

Esiteks nähtub juba määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 sõnastusest, et see säte on mõeldud kohaldamiseks kõigi küsitluste suhtes, mille eesmärk on koguda uuritava küsimusega seotud teavet (6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 84).

104

Määruse nr 773/2004 artikkel 3, mis paneb määruse nr 1/2003 artikli 19 lõikel 1 põhinevate küsitluste puhul kohustuse järgida teatud formaalsusi, ei täpsusta viimati nimetatud sätte kohaldamisala.

105

Mäletatavasti on Euroopa Kohus aga leidnud, et määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 ja määruse nr 773/2004 artikli 3 lõike 3 kohaselt lasub komisjonil kohustus protokollida oma valitud vormis kõik määruse nr 1/2003 artikli 19 alusel toimuvad küsitlused, mille eesmärk on koguda tema uurimise esemega seotud teavet (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punktid 90 ja 91).

106

Seega on asjakohane täpsustada, et komisjoni läbiviidavaid küsitlusi tuleb eristada nende küsitluste eseme alusel ning määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 ja järelikult ka protokollimiskohustuse kohaldamisalasse kuuluvad ainult küsitlused, mille eesmärk on koguda teavet komisjoni uurimise eseme kohta.

107

Samas ei ole ühestki osast määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 või määruse nr 773/2004 artikli 3 sõnastuses võimalik järeldada, et selle protokollimiskohustuse kohaldamine sõltub sellest, kas komisjon korraldas küsitluse enne uurimise ametlikku algatamist ja selleks, et koguda rikkumise kohta kaudseid tõendeid, või hiljem, et koguda rikkumise kohta tõendeid.

108

Nimelt ei näe need sätted ette, et protokollimiskohustuse kohaldamine sõltub sellest, kas protokollitavat teavet võib kvalifitseerida kaudseks tõendiks või tõendiks. Vastupidi, kuna määruse nr 1/2003 artikli 19 lõikes 1 sisalduv mõiste „teave“ on üldsõnaline, tuleb asuda seisukohale, et seda sätet kohaldatakse vahet tegemata mõlema kategooria suhtes.

109

On tõsi, et kaudse tõendi ja tõendi mõisteid ei tohiks segi ajada, kuna kaudne tõend ei saa olemuslikult ning erinevalt otsesest tõendist olla konkreetse faktilise asjaolu tõendamiseks piisav.

110

Siiski ei sõltu kvalifitseerimine kaudseks tõendiks või tõendiks mitte konkreetsest menetlusstaadiumist, vaid asjaomase teabe tõenduslikust väärtusest, kuna „kogumis“ esitatud piisavalt veenvad ja kokkulangevad kaudsed tõendid võivad ise rikkumist tõendada ja neid võib kasutada ELTL artikli 101 alusel vastu võetud komisjoni lõplikus otsuses (vt selle kohta 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, C‑407/08 P, EU:C:2010:389, punkt 47).

111

Seega, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 141 kohtuasjas Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon (C‑682/20 P, EU:C:2022:578), ei saa küsitluste protokollimise kohustus sõltuda kogutud teabe kvalifitseerimisest kaudseks tõendiks või tõendiks, kuna komisjon saab selle teabe tõenduslikku väärtust hinnata alles pärast nende küsitluste lõppu hilisemates menetlusstaadiumides.

112

Lisaks ei näe määruse nr 1/2003 artikli 19 lõige 1 ega määruse nr 773/2004 artikkel 3 ka ette, et protokollimiskohustuse kohaldamine sõltub sellest, millises menetlusstaadiumis küsitlus läbi viiakse. Tõsi, määruse nr 1/2003 artikli 19 lõikes 1 on märgitud, et sellel sättel põhinevad küsitlused on need, mille eesmärk on koguda teavet uurimise eseme kohta, mis eeldab, et uurimine on pooleli. Seevastu ei tulene sellest sättest, et need küsitlused peavad toimuma pärast ametliku uurimise algatamist, mille Üldkohus määratles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 190 kui hetke, mil komisjon võtab vastu meetme, mis lähtub eeldusest, et rikkumine on toime pandud.

113

Teiseks, mis puudutab määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 konteksti, siis tuleb ühelt poolt märkida, et see artikkel asub kõnealuse määruse V peatükis, mis käsitleb komisjoni uurimisvolitusi. Selle peatüki sätete kohaldamine ei sõltu aga tingimata sellest, kas institutsioon võtab meetme, mis lähtub eeldusest, et rikkumine on toime pandud.

114

Nii võib komisjon vastavalt nimetatud määruse artiklile 17 viia läbi sektoripõhiseid uurimisi, mis ei nõua enne selliste meetmete võtmist ettevõtjate suhtes.

115

Teiselt poolt tuleb märkida, et määruse nr 773/2004 artikli 2 lõige 3, mille kohaselt „[k]omisjon ei pea algatama menetlust, et kasutada määruse [nr 1/2003] V peatüki kohaseid uurimisvolitusi“, toetab tõlgendust, et selles peatükis loetletud komisjoni uurimisvolitusi käsitlevad sätted – sealhulgas artikkel 19 – võivad olla kohaldatavad enne, kui uurimine on ametlikult algatatud, vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktist 193 tulenevale tõlgendusele.

116

On tõsi, et kohtuasjades, milles tehti 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 182) ja 21. septembri 2006. aasta kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon (C‑105/04 P, EU:C:2006:592, punkt 38), millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 191, tuvastas Euroopa Kohus, et komisjoni esialgse uurimise algus konkurentsi valdkonnas on kuupäeval, mil see institutsioon, kasutades talle liidu seadusandja antud pädevust, võtab meetmed, mis lähtuvad eeldusest, et rikkumine on toime pandud, ning mõjutavad märkimisväärselt kahtlusaluste üksuste olukorda.

117

Ent kohtuasjad, milles need kohtuotsused tehti, puudutasid hoopis haldusmenetluse alguse kindlaksmääramist selleks, et kontrollida, kas komisjon järgis mõistliku menetlusaja põhimõtet. Selle kontrollimine eeldab aga analüüsimist, kas institutsioon tegutses hoolsalt alates kuupäevast, mil ta teavitas uurimisest ettevõtjat, keda kahtlustatakse liidu konkurentsiõiguse rikkumises.

118

Seevastu ei saa seda kuupäeva aluseks võtta selleks, et kindlaks teha, millisest hetkest alates on komisjon kohustatud järgima küsitluste protokollimise kohustust, mis tuleneb määruse nr 1/2003 artiklist 19 koostoimes määruse nr 773/2004 artikliga 3. Nagu kohtujurist märkis kohtuasjas Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon (C‑682/20 P, EU:C:2022:578) esitatud ettepaneku punktis 150, võivad ettevõtjat puudutada selliste küsitluste käigus kogutavad kolmandate isikute ütlused, ilma et ettevõtja oleks sellest teadlik. Seega tähendaks nimetatud kuupäeva aluseks võtmine, et protokollimiskohustus ja sellega seotud menetluslike tagatiste kohaldamine, mis on neis sätetes ette nähtud küsitletavate kolmandate isikute ja kahtlustatava ettevõtja kasuks, lükkuks edasi seni, kuni komisjon võtab meetme, millega ettevõtjale teda tabanud kahtlustest teatatakse. Selle edasilükkamise tõttu jääks kolmandate isikute küsitlemine, mis toimub enne sellist meedet, küsitluste protokollimise kohustuse ja neile küsitlustele kohalduvate menetluslike tagatiste kohaldamisalast välja.

119

Kolmandaks ja viimaks nähtub määruse nr 1/2003 põhjendusest 25 selle määruse eesmärgi kohta, et kuna konkurentsieeskirjade rikkumist on järjest raskem tuvastada, siis on määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 eesmärk täiendada komisjoni uurimisvolitusi, võimaldades tal muu hulgas küsitleda isikuid, kellel võib olla kasulikku teavet, ja registreerida nende ütlused (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 85). Selles põhjenduses kasutatud väljend „rikkumist tuvastada“ toetab aga tõlgendust, et määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvad ka küsitlused, mille komisjon korraldab esialgses staadiumis, et koguda uurimise esemega seotud kaudseid tõendeid.

120

Lisaks tuleb täpsustada, et määruse nr 773/2004 artikli 3 lõike 3 kohaselt on komisjonil võimalus küsitlused protokollida mis tahes kujul. Komisjon ei saa seega põhjendatult väita, et talle protokollimiskohustuse kehtestamine takistaks tal koguda ja kasutada kaudseid tõendeid, kui need saavad olla vaid suulises vormis, ja kahjustaks uurimise tõhusust kontrollimise kuupäeva edasilükkumise tõttu. Samuti ei saa komisjon väita, et niisugusel kohustusel on pärssiv mõju, kuna tal on võimalus küsitletud isikute identiteeti kaitsta.

121

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 190, et küsitlused, mille käigus koguti kaudseid tõendeid, mida seejärel kasutati alusena otsusele, millega määrati ettevõtja kontrollimine, tuleb jätta määruse nr 1/2003 kohaldamisalast välja põhjusel, et kuna komisjon ei olnud selle ettevõtja suhtes ühtki rikkumise toimepanekut eeldavat meedet võtnud, ei olnud sel ajal määruse V peatüki tähenduses veel mingit uurimist algatatud. Selleks et teha kindlaks, kas need küsitlused kuuluvad kõnealusesse kohaldamisalasse, oleks Üldkohus pidanud nende sisu ja konteksti arvesse võttes analüüsima, kas nende eesmärk oli koguda uurimise esemega seotud teavet.

122

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 202, leidis Üldkohus käesolevas asjas, et tarnijate küsitlemisel saadud kaudseid tõendeid ei saa vorminõuete rikkumise tõttu kõrvale jätta põhjusel, et määruse nr 1/2003 artiklis 19 ja määruse nr 773/2004 artiklis 3 ette nähtud protokollimiskohustus on täitmata, eelkõige seetõttu, et tarnijaid küsitleti enne määruse nr 1/2003 kohast uurimise algatamist ja see küsitlemine ei kätkenud mingit eeldust, et apellandid, ammugi veel tarnijad oleks rikkumise toime pannud.

123

Ent nagu märkis kohtujurist kohtuasjas Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon (C‑682/20 P, EU:C:2022:578) tehtud ettepaneku punktis 155, piisab, kui selle kohta märkida, et kui komisjon korraldab küsitlusi, mille ese on enne määratletud ja mille avalikult välja öeldud eesmärk on saada teavet konkreetse turu toimimise ja sellel turul ettevõtjate tegevuse kohta, selleks et tuvastada võimalikke rikkumisi või kinnitada oma kahtlusi niisuguste rikkumiste olemasolu kohta, kasutab komisjon talle määruse nr 1/2003 artikliga 19 antud volitusi selliseid ütlusi koguda.

124

Järelikult kuulus tarnijate küsitlemine määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 kohaldamisalasse ja komisjon oli kohustatud need ütlused määruse nr 773/2004 artikli 3 kohaselt protokollima.

125

Sellest järeldub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 202, et määruse nr 1/2003 artiklis 19 ja määruse nr 773/2004 artiklis 3 ette nähtud protokollimiskohustus ei kehti tarnijate küsitlemise suhtes ja et sellisel küsitlemisel saadud kaudsed tõendid ei riku vorminõudeid.

126

Kõigest eespool toodust tuleneb, et teine väide on põhjendatud, seetõttu tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, ning vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust apellatsioonkaebuse kolmanda väite kohta. Seetõttu tuleb tühistada ka vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 3 kohtukulude kohta.

127

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

128

Käesoleval juhul on see nii.

129

Seega tuleb analüüsida etteheidet, mille apellant esitas Üldkohtus oma väites selle kohta, et rikutud on õigust ruumide puutumatusele ning et tarnijate küsitlemisel saadud kaudsed tõendid tuleb toimikust välja jätta, kuna komisjon ei järginud määruse nr 1/2003 artiklit 19 ja määruse nr 773/2004 artiklit 3.

130

Selle etteheite põhjenduseks väidab apellant, et tarnijate küsitlemise protokollid ei olnud neile sätetele vastavad protokollid, vaid komisjoni ühepoolne ümberjutustus komisjoni ja tarnijate teabevahetuse teemal.

131

Komisjon väidab vastu, et ta täitis oma protokollimiskohustuse sellega, et ta koostas ammendavad protokollid, mis kajastavad täpselt tarnijate ütluste sisu, ja lisas need ametliku identifitseerimisnumbri all toimikusse. Sedalaadi protokoll on üks protokollimise viise, mida määruse nr 773/2004 artikli 3 lõige 3 võimaldab komisjonil kasutada samamoodi nagu heli- või audiovisuaalsalvestist või sõnasõnalist transkriptsiooni.

132

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 773/2004 artikli 3 lõike 3 esimene lause, milles on täpsustatud, et komisjon „võib küsitletute seisukohad protokollida mis tahes kujul“, viitab sellele, et kui komisjon otsustab küsitletute nõusolekul korraldada küsitluse määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 alusel, on ta kohustatud selle küsitluse tervikuna protokollima, ilma et see piiraks komisjonile protokollimise vormi osas jäetud valikut (6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 90).

133

Lisaks tuleneb määruse nr 773/2004 artikli 3 lõike 3 teisest ja kolmandast lausest, et komisjon peab protokolli koopia andma küsitletule heakskiitmiseks ja ta kehtestab vajaduse korral tähtaja, mille jooksul võib küsitletu edastada oma seisukohtade võimalikud parandused.

134

Käesolevas asjas ei ole komisjon ei väitnud ega ammugi mitte tõendanud, et esitas enda koostatud protokollid tarnijatele heakskiitmiseks.

135

Kohustus esitada protokolli koopia küsitletule heakskiitmiseks, mis on komisjonile pandud määruse nr 1/2003 artikliga 19 koostoimes määruse nr 773/2004 artikli 3 lõikega 3, on aga mõeldud eelkõige selleks, et tagada küsitletu ütluste autentsus, garanteerides, et sellised ütlused saab talle tõepoolest omistada ning et protokollide sisu kajastab täpselt ja tervikuna neid ütlusi, mitte komisjoni tõlgendust neist.

136

Seega tuleb kaudne tõend, mis põhineb komisjoni kogutud ütlusel, ilma et järgitud oleks seda nõuet, mis on kehtestatud määruse nr 1/2003 artikliga 19 koostoimes määruse nr 773/2004 artikli 3 lõikega 3, vastuvõetamatuks tunnistada ja seetõttu kõrvale jätta.

137

Seetõttu ei saa neid puhtalt asutusesiseseid protokolle käsitada vastavana määruse nr 773/2004 artikli 3 lõike 3 nõuetele, mida kohaldatakse määruse nr 1/2003 artikli 19 kohaldamisalasse kuuluvatele küsitlustele.

138

Seda järeldust ei lükka ümber komisjoni argumendid, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 96 ja mis põhinevad 26. septembri 2018. aasta kohtuotsuse Infineon Technologies vs. komisjon (C‑99/17 P, EU:C:2018:773) punktidel 65–69.

139

Euroopa Kohus on tõepoolest otsustanud, et liidu õiguses prevaleerib tõendite vaba hindamise põhimõte, millest tuleneb, et nõuetekohaselt esitatud tõendite tõendusliku väärtuse hindamisel on ainus asjakohane kriteerium nende usaldusväärsus ja järelikult tuleb tõendi tõenduslikku väärtust hinnata igakülgselt, mistõttu pelgalt põhjendamata kahtluste väljendamisest tõendi autentsuse kohta ei piisa, et selle usaldusväärsust kahtluse alla seada (26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Infineon Technologies vs. komisjon, C‑99/17 P, EU:C:2018:773, punktid 65–69).

140

Kuid kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, oli tõend, mille autentsus kahtluse alla seati, siiski ettevõtjasisene e-kiri, mitte aga komisjonile antud ütluse protokollimine, millega seoses on rikutud määruse nr 1/2003 artiklit 19 koostoimes määruse nr 773/2004 artikli 3 lõikega 3.

141

Seega ei saa tõendite vaba hindamise põhimõttele tugineda selleks, et vältida määruse nr 1/2003 artikli 19 alusel komisjoni kogutud ütluste protokollimisele kohaldatavaid vorminõudeid. Sellega seoses tuleb märkida, et kui tuvastatakse kaudsete tõendite kogumisel toime pandud rikkumine, arvestades määruse nr 1/2003 artiklit 19 koostoimes määruse nr 773/2004 artikli 3 lõikega 3, tähendab see, et komisjonil ei ole neid kaudseid tõendeid hilisemas menetluses võimalik kasutada (vt analoogia alusel 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, C‑583/13 P, EU:C:2015:404, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

142

Kuna käesolevas asjas, nagu kohtujurist kohtuasjas Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon (C‑682/20 P, EU:C:2022:578) esitatud ettepaneku punktis 208 märkis, kujutas tarnijate küsitlemisel saadud teave endast peamist kaudset tõendit, millel vaidlusalune otsus põhineb ning see otsus rikub määruse nr 773/2004 artiklis 3 ette nähtud protokollimiskohustuse täitmata jätmise tõttu vorminõudeid, tuleb neil asjaoludel järeldada, et komisjonil ei olnud vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal piisavalt veenvaid kaudseid tõendeid, mida tal oleks olnud õigust kasutada ja mis põhjendaksid selle otsuse artikli 1 punktis a esitatud kahtlusi. Arvestades kõiki eespool toodud kaalutlusi, tuleb kõnealune otsus tervikuna tühistada.

143

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

144

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna apellant on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb apellandi kohtukulud käesolevas apellatsioonimenetluses välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud. Kuna vaidlusalune otsus tühistatakse, mõistetakse komisjonilt välja ka kõik kohtukulud, mida apellant esimeses kohtuastmes kandis.

145

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 4 on sätestatud, et kui esimeses astmes menetlusse astuja ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, saab temalt apellatsioonimenetluse kohtukulud välja mõista üksnes juhul, kui ta on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas. Kui nimetatud pool osaleb menetluses, võib Euroopa Kohus jätta tema kohtukulud tema enda kanda. Kuna nõukogu, kes oli menetlusse astuja esimeses kohtuastmes, osales Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus ja suulises osas, tuleb jätta tema kohtukulud nii apellatsioonimenetluses kui ka esimeses kohtuastmes tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: