1

Oma apellatsioonkaebusega paluvad Casino, Guichard-Perrachon SA (edaspidi „Casino“) ja Achats Marchandises Casino SAS (edaspidi „AMC“) tühistada osaliselt Euroopa Liidu Üldkohtu 5. oktoobri 2020. aasta otsuse Casino, Guichard-Perrachon ja AMC vs. komisjon (T‑249/17; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2020:458), millega Üldkohus jättis osaliselt rahuldamata ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi, millega nad palusid tühistada komisjoni 9. veebruari 2017. aasta otsuse C(2017) 1054 (final), millega kohustati Casinod ning kõiki otse või kaudselt tema kontrolli all olevaid äriühinguid laskma ennast nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 20 lõigete 1 ja 4 alusel kontrollida (juhtum AT.40466 – Tute 1) (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) põhjenduses 25 on märgitud:

„Konkurentsieeskirjade rikkumist on järjest raskem tuvastada ning konkurentsi tõhusaks kaitsmiseks tuleb täiendada [Euroopa K]omisjoni uurimisvolitusi. Komisjonil peaks eelkõige olema õigus küsitleda kasulikku teavet omavaid isikuid ja registreerida nende ütlused. Komisjoni volitatud ametnikel peaks olema kontrolli käigus õigus kasutada pitseerimist kontrolli teostamiseks vajaliku ajavahemiku jooksul. Üldjuhul ei tohiks pitseerimise aeg ületada 72 tundi. Peale selle peaks komisjoni volitatud ametnikel olema õigus nõuda kontrolli sisu ja eesmärgi seisukohalt asjakohast teavet.“

3

Määruse V peatükis „Uurimisvolitused“ asub artikkel 17 „Majandussektoritega ja kokkuleppe liikidega seotud uurimised“, mille lõikes 1 on sätestatud:

„Kui liikmesriikidevahelise kaubanduse suundumuse, hindade jäikuse või muude asjaolude põhjal võib oletada, et konkurentsi ühisturul on piiratud või moonutatud, võib komisjon läbi viia uurimise, mis käsitleb konkreetset majandussektorit või teatavat kokkuleppe liiki mitmes sektoris. Uurimise käigus võib komisjon paluda ettevõtjatelt või asjaomaste ettevõtjate ühendustelt [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaldamiseks vajalikku teavet ning võib korraldada asjakohaseid kontrolle.“

4

Selle määruse artiklis 19 „Ütluste võtmise õigus“ on sätestatud:

„1.   Komisjon võib käesoleva määrusega talle pandud ülesannete täitmiseks küsitleda füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kes nõustuvad küsitlemisega, mille eesmärk on koguda uuritava küsimusega seotud teavet.

2.   Kui lõikes 1 nimetatud küsitlus toimub ettevõtja ruumides, teatab komisjon sellest selle liikmesriigi konkurentsiasutusele, mille territooriumil küsitlus toimub. Kõnealuse liikmesriigi konkurentsiasutuse taotluse korral võivad selle ametnikud abistada komisjoni volitatud ametnikke ja teisi kaasasolevaid isikuid küsitluse läbiviimisel.“

5

Sama määruse artiklis 20 „Komisjoni kontrollivolitused“ on sätestatud:

„1.   Komisjon võib käesoleva määrusega talle pandud ülesannete täitmiseks korraldada ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste puhul kogu vajaliku kontrolli.

2.   Komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud ametnikel ja teistel kaasasolevatel isikutel on õigus:

3.   Komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud ametnikud ja teised kaasasolevad isikud kasutavad oma õigusi kirjaliku volituse esitamisel, kus on nimetatud kontrolli objekt ja eesmärk ning artiklis 23 ettenähtud trahvid juhuks, kui nõutavad raamatupidamis- või muud äridokumendid esitatakse puudulikult või vastused käesoleva artikli lõike 2 alusel esitatud küsimustele on ebaõiged või eksitavad. Aegsasti enne kontrollimist teatab komisjon sellest konkurentsiasutusele selles liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse.

4.   Ettevõtjad ja ettevõtjate ühendused peavad alluma komisjoni otsusega määratud kontrollimisele. Otsuses täpsustatakse kontrollimise objekt ja eesmärk, määratakse selle alguskuupäev ning märgitakse artiklites 23 ja 24 ette nähtud sanktsioonid ja õigus otsuse läbivaatamisele Euroopa [Liidu] Kohtus. Komisjon teeb sellised otsused pärast konsulteerimist selle liikmesriigi konkurentsiasutusega, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse.

5.   Konkurentsiasutuse ametnikud ning selle asutuse poolt volitatud või määratud ametnikud liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse, peavad selle asutuse või komisjoni palvel komisjoni ametnikke ja teisi kaasasolevaid isikuid aktiivselt abistama. Selleks võivad nad kasutada lõikes 2 täpsustatud volitusi.

6.   Kui komisjoni poolt volitatud ametnikud ja teised kaasasolevad isikud leiavad, et ettevõtja ei nõustu käesoleva artikli kohaselt nõutava kontrollimisega, peab asjaomane liikmesriik osutama neile vajalikku abi, taotledes kontrolli läbiviimiseks vajaduse korral abi politseilt või samaväärselt täitevasutuselt.

7.   Kui lõikes 6 sätestatud abi eeldab siseriiklike eeskirjade kohaselt kohtu luba, tuleb see taotleda. Sellist luba võib taotleda ka ettevaatusabinõuna.

8.   Lõikes 7 osutatud loa taotlemisel kontrollib siseriiklik kohus komisjoni otsuse autentsust ning seda, et kavandatud sunnimeetmed ei oleks kontrolli sisu seisukohalt meelevaldsed ega liigsed. Sunnimeetmete proportsionaalsuse kontrollimisel võib siseriiklik kohus paluda komisjonilt otse või liikmesriigi konkurentsiasutuse kaudu üksikasjalikke selgitusi eelkõige juhul, kui komisjonil on põhjust kahtlustada [ELTL] artiklite [101] ja [102] rikkumist, kui kahtlustatav rikkumine on tõsine või selgitused on vajalikud, võttes arvesse asjaomase ettevõtja osalemise laadi. Siseriiklik kohtuasutus ei tohi vaidlustada kontrolli vajalikkust ega nõuda, et talle esitataks komisjoni toimikus sisalduv teave. Komisjoni otsuse seaduslikkuse võib läbi vaadata ainult Euroopa Kohus.“

6

Määruse nr 1/2003 artikli 23 „Trahvid“ lõikes 1 on sätestatud:

„Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, mis ei ületa 1% eelmise majandusaasta kogukäibest, kui tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

[…]

7

Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruses (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), on artikli 2 „Menetluse algatamine“ lõikes 3 ette nähtud:

„Komisjon ei pea algatama menetlust, et kasutada määruse [nr 1/2003] V peatüki kohaseid uurimisvolitusi.“

8

Määruse nr 773/2004 III peatükis „Komisjoni teostatavad uurimised“ on artikkel 3 „Ütluste võtmise õigus“, milles on sätestatud:

„1.   Kui komisjon küsitleb isikut tema nõusolekul vastavalt määruse [nr 1/2003] artiklile 19, teatab ta küsitluse alguses küsitluse õigusliku aluse ja eesmärgi ning rõhutab selle vabatahtlikkust. Komisjon peab küsitletavale teatama, kui ta kavatseb küsitlust protokollida.

2.   Küsitlemiseks võib kasutada mitmesuguseid vahendeid, muu hulgas telefoni ja elektroonilisi vahendeid.

3.   Komisjon võib küsitletute seisukohad protokollida mis tahes kujul. Iga protokolli koopia tuleb esitada küsitletule heakskiitmiseks. Vajaduse korral võib komisjon kehtestada tähtaja, mille jooksul küsitletu võib edastada oma seisukohtade võimalikke parandusi.“

9

Vaidluse taust on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–8 kokku võetud järgmiselt:

„2. [Casino], esimene hageja […] on Casino kontserni emaettevõtja, kes tegutseb eelkõige Prantsusmaal, peamiselt toidu- ja muu kauba turustamise sektoris. Tema tütarettevõtja Achats Marchandises Casino SAS (AMC), varem EMC Distribution, teine hageja, on ostukeskus, mis peab Prantsusmaal tarnijatega ostutingimuste üle läbirääkimisi Casino kontserni kaubakettide eest.

3. Olles saanud teavet teabevahetuse kohta esimese hageja ja teiste ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste, eelkõige Intermarché vahel, kes tegutseb samuti toidu- ja muu kauba sektoris, võttis Euroopa Komisjon […] vastu [vaidlusaluse otsuse].

4. [Vaidlusaluse] otsuse resolutsioon kõlab järgmiselt:

„Artikkel 1

Casino […] ja kõik tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavad äriühingud peavad alluma kontrollile, mis puudutab nende võimalikku osalemist kooskõlastatud tegevuses, mis on vastuolus [ELTL] artikliga 101, esmatarbekaupade tarneturgudel, kaubamärgitoodete tootjatele teenuste müümise turul ja esmatarbekaupade tarbijatele müümise turgudel. Kooskõlastatud tegevus seisneb:

Kontroll võib toimuda ettevõtja mis tahes ruumis […].

Casino lubab ametnikel ja muudel komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud isikutel ning asjaomase liikmesriigi konkurentsiasutuse ametnikel ja muudel isikutel, keda liikmesriik on volitanud neid abistama või selleks nimetanud, siseneda tavapärasel tööajal nende kõikidesse ruumidesse ja transpordivahenditesse. Ametnike või muude volitatud isikute nõudel tuleb kontrollimiseks esitada raamatupidamis- ja muud äridokumendid olenemata sellest, millisel andmekandjal neid hoitakse, võimaldades neid kohapeal uurida ja teha või saada sellistest raamatupidamis- või muudest dokumentidest mis tahes kujul koopiaid või väljavõtteid. Kontrollimise ajal ja sellises ulatuses, mis on vajalik kontrolli läbiviimiseks, peab olema lubatud pitseerida äriruume ning raamatupidamis- ja muid dokumente. Ametnike või isikute nõudel tuleb kohapeal viivitamata anda kontrolli eseme ja eesmärgi kohta suulisi selgitusi, lubades anda selliseid selgitusi igal esindajal või töötajal. Neid selgitusi tuleb lubada salvestada mis tahes vormis.

Artikkel 2

Kontrollimine võib alata 20. veebruaril 2017 või veidi aega pärast seda.

Artikkel 3

Käesoleva otsuse adressaadid on nii Casino kui ka kõik tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitavad äriühingud.

Sellest otsusest teatatakse selle adressaadiks olevale ettevõtjale vastavalt [ELTL] artikli 297 lõikele 2 vahetult enne kontrolli.“

5. Kui komisjon oli Prantsuse konkurentsiametit (Autorité de la concurrence) sellest kontrollist teavitanud, pöördus viimane Tribunal de grande instance de Créteil’ (Créteil’ esimese astme kohus, Prantsusmaa) ja Tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa) vabastamis- ja kinnipidamispädevusega kohtunike poole, et taotleda neilt luba teha hagejate ruumides läbiotsimis- ja arestimistoiminguid. Vabastamis- ja kinnipidamispädevusega kohtunikud andsid 17. veebruari 2017. aasta kohtumäärustega loa ettevaatusabinõuna taotletud läbiotsimisteks ja arestimiseks. Kuna ükski kontrolli käigus võetud meetmetest ei nõudnud sunnipädevuse kasutamist määruse nr 1/2003 artikli 20 lõigete 6–8 tähenduses, ei teavitatud hagejaid nendest kohtumäärustest.

6. Kontroll algas 20. veebruaril 2017, kui komisjoni inspektorid ilmusid koos Prantsuse konkurentsiameti esindajatega nii Casino kontserni Pariisi kontorisse kui ka teise hageja ruumidesse ning teavitasid hagejaid [vaidlusalusest] otsusest.

7. Kontrolli käigus otsis komisjon muu hulgas läbi kontorid, kogus materjali, eelkõige riistvara (sülearvutid, mobiiltelefonid, tahvelarvutid, salvestusseadmed), kuulas ära mitu isikut ja kopeeris kogutud materjali sisu.

8. Mõlemad hagejad saatsid komisjonile 24. veebruari 2017. aasta kuupäeva kandva kirja, milles nad avaldasid kahtlust [vaidlusaluse] otsuse ja selle alusel läbi viidud kontrolli käigu suhtes.“

10

Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. aprillil 2017, esitasid apellandid ELTL artikli 263 alusel hagi, milles palusid vaidlusaluse otsuse tühistada. Hagi põhjenduseks esitasid apellandid sisuliselt kolm väidet. Esimese väite kohaselt on määruse nr 1/2003 artikkel 20 õigusvastane, teise väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust ja kolmanda kohaselt on rikutud õigust ruumide puutumatusele.

11

Menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus komisjonil esitada eeldatavate rikkumiste kohta kaudsed tõendid, mis tal vaidlusaluse otsuse tegemise kuupäeval olid.

12

Vastuseks sellele palvele esitas komisjon eelkõige 2016. ja 2017. aastal toimunud küsitluste protokollid, mis olid koostatud Casino ja Intermarchéga regulaarselt kokkuleppeid sõlmiva kolmeteistkümne kontrollitava esmatarbekaupade tarnija küsitlemise põhjal (komisjoni 10. jaanuari 2019. aasta vastuse lisad Q.1–Q.13; edaspidi „tarnijate küsitlemine“).

13

Leides, et komisjonil ei olnud piisavalt veenvaid kaudseid tõendeid, mille põhjal kahtlustada rikkumist, mis seisneks Casino ja Intermarché vahelises teabevahetuses nende tulevaste kaubandusstrateegiate kohta, tühistas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsusega vaidlusaluse otsuse artikli 1 punkti b ning jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata.

14

Oma apellatsioonkaebuses paluvad apellandid Euroopa Kohtul:

15

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

16

Euroopa Liidu Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

17

Oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks on apellandid esitanud neli väidet. Esimene väide on, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et komisjoni saadud suulisi ütlusi ei olnud vaja protokollida, et neid saaks vaidlusaluse otsuse põhjenduseks kaudsete tõenditena kasutada. Teine ja kolmas väide on, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et põhiõigus ruumide puutumatusele ei nõua, et vaidlusalune otsus piiraks komisjoni kontrollivolituste kasutamist ajaliselt, samuti ei nõua see, et otsus piiraks seda, milliseid isikuid ja ruume võib kontrollida. Neljas väide on, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et põhiõigus tõhusale õiguskaitsevahendile ei eelda iseseisvat ja kohest õiguskaitsevahendit kontrolli tegemise vastu.

18

Kuna neljanda väitega soovitakse seada kahtluse alla vaidlusaluse otsuse õiguslik alus, peab Euroopa Kohus vajalikuks analüüsida seda esimesena.

19

Apellandid vaidlevad eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktide 51, 55 ja 69 vastu.

20

Kõigepealt märgivad apellandid, et Üldkohtus väitsid nad, et säte, mille alusel vaidlusalune otsus tehti – nimelt määruse nr 1/2003 artikkel 20 – rikub Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47, kuna see ei võimalda kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit kontrolli käigus võetud meetmete vastu. Nimelt väidavad nad, et vastupidi nõuetele, mis tulenevad eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. veebruari 2008. aasta otsusest Ravon jt vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2008:0221JUD001849703, punkt 28), 21. detsembri 2010. aasta kohtuotsusest Compagnie des gaz de pétrole Primagaz vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2010:1221JUD002961308, punkt 36 jj) ja 21. detsembri 2010. aasta kohtuotsusest Société Canal Plus jt vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2010:1221JUD002940808, punkt 24 jj), ei ole määruses nr 1/2003 nende meetmete vastu ette nähtud mingit iseseisvat ja kohest õiguskaitsevahendit, sest määruse artikli 20 lõikes 4 on ette nähtud ainult hagi kontrolliotsuse peale.

21

Esimese etteheitega väidavad apellandid, et vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51 ja 55, ei luba Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika hinnata eri õiguskaitsevahendite vastavust tõhusa õiguskaitsevahendi nõuetele, hinnates neid õiguskaitsevahendeid ühe kogumina.

22

Teises etteheites väidavad apellandid teise võimalusena, et Üldkohus ei saanud õigusnormi rikkumata otsustada, et tema analüüsitud õiguskaitsevahendid on kogumina samaväärsed tõhusa õiguskaitsevahendiga, sest ta ei nimeta ühtegi kohest õiguskaitsevahendit kontrollimise alt välja jäävate dokumentide võetuse vastu. Kontrolli käigus võetud meetmete vaidlustamiseks peab kontrollitav ettevõtja ootama otsust, millega lõpetatakse ELTL artikli 101 kohaldamise menetlus. Sellise õiguskaitsevahendi tunnistas Euroopa Inimõiguste Kohus oma 21. detsembri 2010. aasta otsuses Compagnie des gaz de pétrole Primagaz vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2010:1221JUD002961308, punkt 28) ja 21. detsembri 2010. aasta kohtuotsuses Société Canal Plus jt vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2010:1221JUD002940808, punkt 40) aga ebapiisavaks.

23

Komisjon ja nõukogu vaidlevad apellantide argumentidele vastu.

24

Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 51, 55 ja 69, mida apellandid oma neljandas väites kritiseerivad, on osa neist põhjendustest, mille alusel Üldkohus lükkas tagasi väite, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõige 4 on õigusvastane põhjusel, et see rikub õigust tõhusale õiguskaitsevahendile sellega, et puudub õiguskaitsevahend kontrolli käigus võetud meetmete vastu.

25

Täpsemalt meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 46–50 kõigepealt, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile on sätestatud harta artiklis 47 ja Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklites 6 ja 13. Olles märkinud, et kuna liit ei ole selle konventsiooniga ühinenud, ei ole EIÕK liidu õiguskorda formaalselt integreeritud õigusakt, mistõttu tuleb seaduslikkust kontrollida üksnes hartaga tagatud põhiõiguste seisukohast, rõhutas ta, et nii harta artiklist 52 kui ka selgitustest selle artikli kohta tuleneb, et EIÕK sätteid ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat nende sätete kohta tuleb harta sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel konkreetsetes asjades arvesse võtta.

26

Ta leidis selle kohta, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb seda, kas ruumide läbiotsimisega seoses on järgitud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, kontrollida nelja järgmise tingimuse alusel: esiteks peab läbiotsimisotsuse seaduslikkuse või läbiotsimise käigus võetavate meetmete seaduslikkuse üle olema võimalik teha nii de facto kui ka de jure tõhusat kohtulikku kontrolli; teiseks peab/peavad kasutada olev(ad) õiguskaitsevahend(id) võimaldama juhul, kui tuvastatakse õigusvastasus, kas toimingut ära hoida või kui õigusvastane toiming on juba tehtud, tagada huvitatud isikule kohase heastamise; kolmandaks peab asjaomase õiguskaitsevahendi kasutamise võimalus olema kindel ning neljandaks peab kohtulik kontroll toimuma mõistliku aja jooksul.

27

Järgmiseks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51, et sellest kohtupraktikast tuleneb ka, et kontrollimise käiku peab saama tõhusalt kohtulikult kontrollida ning et see kontroll peab olema tõhus kõnealuse juhtumi konkreetsetel asjaoludel, mis tähendab, et arvesse tuleb võtta kõiki kontrollitava ettevõtja käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid ja seega tuleb neid õiguskaitsevahendeid igakülgselt analüüsida. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54 ja 55 leidis Üldkohus, et kuna see, kas õigust tõhusale õiguskaitsevahendile on järgitud, tuleb kindlaks teha, analüüsides kontrolli käigus võetud meetmeid terviklikult, ei ole oluline, kui iga hinnatav õiguskaitsevahend ei vasta eraldi võetuna tingimustele, mis on nõutavad, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile olemasolevaks tunnistada.

28

Selles kontekstis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57 ja 58 ka, et lisaks võimalusele esitada taotlusi komisjonis ärakuulamise eest vastutavale ametnikule on olemas kuus õiguskaitsevahendit, mis võimaldavad seoses kontrollitoimingutega liidu kohtusse pöörduda, nimelt hagi kontrolliotsuse peale; hagi komisjoni otsuse peale, millega karistatakse määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 punktide c–e alusel kontrolli takistamise eest; hagi iga akti peale, mis on kohtupraktikas ette nähtud tingimuste kohaselt vaidlustatav akt, mille komisjon võtab vastu pärast kontrolliotsust ja kontrolli käigus, näiteks otsus, millega jäetakse rahuldamata taotlus kaitsta dokumente advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse tõttu; hagi otsuse peale, millega lõpetatakse ELTL artikli 101 alusel algatatud menetlus; ajutiste meetmete kohaldamise taotlus ja lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi.

29

Üldkohus täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58–66, miks ta on seisukohal, et need õiguskaitsevahendid võimaldavad seoses kontrollimise käiguga liidu kohtusse pöörduda.

30

Viimaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67–80 tehtud analüüsi tulemusel, et kontrollitoimingute teostamise kontrollisüsteemi, mis hõlmab kõiki käesoleva kohtuotsuse punktis 28 loetletud õiguskaitsevahendeid, võib pidada vastavaks neljale Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulenevale tingimusele.

31

Nii lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81 tagasi määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 õigusvastasuse vastuväite, mille kohaselt on rikutud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

32

Mis puutub esimesse etteheitesse, et Üldkohus oleks pidanud erinevaid õiguskaitsevahendeid ükshaaval analüüsima, et teha kindlaks, kas õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kontrolli käigus võetud meetmete vastu on tagatud, siis tuleb meenutada, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile on ette nähtud harta artiklis 47.

33

Samuti tasub märkida, et harta artikli 52 lõikes 3 on täpsustatud, et sellistel hartas sätestatud õigustel, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, on sama tähendus ja ulatus, mis neile selle konventsiooniga ette on nähtud (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 116).

34

Nagu nähtub harta artikli 47 kohta antud selgitustest, mida tuleb ELL artikli 6 lõike 1 kolmanda lõigu ja harta artikli 52 lõike 7 kohaselt harta tõlgendamisel arvesse võtta, vastavad harta artikli 47 esimene ja teine lõik vastavalt EIÕK artiklile 13 ja artikli 6 lõikele 1 (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (Euroopa Kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 117). Euroopa Inimiõiguste Kohtu praktika kohaselt on EIÕK artikli 6 lõige 1 selle konventsiooni artikli 13 suhtes erinorm ning viimase nõuded on esimesena nimetatud sättes sisalduvate rangemate nõuetega hõlmatud (EIK 15. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Grzęda vs. Poola, CE:ECHR:2022:0315JUD004357218, punkt 352 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et ta peab jälgima, et tõlgendusega, mille ta harta artikli 47 esimesele lõigule annab, oleks tagatud kaitse tasemel, mis ei ole vastuolus EIÕK artiklis 13 – nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud – tagatud kaitse tasemega (vt selle kohta 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Belastingdienst vs. Toeslagen (kaebuse peatav toime), C‑175/17, EU:C:2018:776, punkt 35).

36

Selles kontekstis tuleb märkida, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb, et EIÕK artiklis 13 ette nähtud kaitse ei lähe nii kaugele, et nõuda teatavas konkreetses vormis õiguskaitsevahendit (EIK 20. märtsi 2008. aasta kohtuotsus Boudaïeva jt vs. Venemaa, CE:ECHR:2008:0320JUD001533902, punkt 190) ning et isegi kui ükski riigisisese õigusega pakutav õiguskaitsevahend eraldi võetuna ei vasta artikli 13 nõuetele, võib see nii olla nende õiguskaitsevahendite koostoimes (EIK 10. juuli 2020. aasta otsus Mugemangango vs. Belgia, CE:ECHR:2020:0710JUD000031015, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Ning kui on rikutud EIÕK artiklis 8 sätestatud õigust ruumide puutumatusele, on õiguskaitsevahend EIÕK artikli 13 tähenduses tõhus siis, kui kaebaja saab kasutada menetlust, mis võimaldab tal tehtud läbiotsimiste ja arestimiste õiguspärasuse kahtluse alla seada ja saada kohase hüvituse, kui need on määratud või rakendatud ebaseaduslikult (Euroopa Inimõiguste Kohtu 19. jaanuari 2017. aasta otsus Posevini vs. Bulgaaria, CE:ECHR:2017:0119JUD006363814, punkt 84).

38

Mis sellesse puutub, siis Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast EIÕK artikli 6 lõike 1 või artikli 8 kohta nähtub, et ruumide läbiotsimise puhul võib seda asjaolu, et kohus, kes võinuks sellist kontrolli piirata või kontrollida, ei ole eelnevalt selleks luba andnud, tasakaalustada ex post facto kohtuliku kontrolliga sellise menetlustoimingu õiguspärasuse ja vajalikkuse üle, tingimusel et see kohtulik kontroll on asjaomase juhtumi konkreetsetel asjaoludel tõhus. See tähendab, et asjaomastel isikutel on võimalik saavutada vaidlusaluse meetme ja selle rakendamise tegelik kohtulik kontrollimine nii faktiliselt kui ka õiguslikult. Kui õigusvastaseks tunnistatud toiming on juba tehtud, peab/peavad kasutada olev(ad) õiguskaitsevahend(id) võimaldama huvitatud isikule kohase heastamise (Euroopa Inimõiguste Kohtu 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Delta Pekárny a.s. vs. Tšehhi Vabariik, CE:ECHR:2014:1002JUD000009711, punktid 86 ja 87 ning seal viidatud kohtupraktika).

39

Kuna pärast läbiotsimist toimuv kohtulik kontroll võib eelneva kohtuliku kontrolli puudumist teatud tingimustel tasakaalustada ning kohast heastamist peab/peavad võimaldama „kasutada olev(ad) õiguskaitsevahend(id)“, tuleb seega asuda seisukohale, et üldjuhul tuleb selle kindlakstegemiseks, kas harta artikli 47 nõuded on täidetud, võtta arvesse kõiki kasutada olevaid õiguskaitsevahendeid.

40

Lisaks, kuna apellandid tuginesid oma vastuväitega määruse nr 1/2003 artikli 20 õigusvastasusele, tuli Üldkohtul – nagu märkis ka kohtujurist kohtuasjas Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon (C‑682/20 P, EU:C:2022:578) esitatud ettepaneku punktis 51 – selle vastuväite suhtes seisukoha võtmiseks anda igakülgne hinnang kontrolli käigus võetud meetmete kohtuliku kontrolli süsteemile, suuremas ulatuses kui käesoleva kohtuasja konkreetsed asjaolud.

41

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et apellandid väidavad vääralt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, analüüsides kõiki kontrolli käigu kahtluse alla seadmiseks kasutada olevaid õiguskaitsevahendeid koos.

42

Järelikult tuleb esimene etteheide tagasi lükata.

43

Teise etteheite kohta, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta ei nimetanud ühtegi kohest õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks vaidlustada kontrollimise alt välja jäävate dokumentide võetuse, tuleb täpsustada, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 69, mida apellandid kritiseerivad, puudutavad need argumendid olukorda, kus asjaomane kontrollimine, mille raames võidakse kontrolli alt välja jäävad dokumendid kaasa võtta, ei päädi mitte rikkumist tuvastava ja karistust määrava otsusega, vaid uue uurimise algatamise ja uue kontrolliotsuse vastuvõtmisega.

44

Selle kohta tuleb märkida, et viidatud punktis 69 mainis Üldkohus eri õiguskaitsevahendeid, mida ta oli vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57–66 analüüsinud. Sealhulgas tuvastas ta selle kohtuotsuse punktis 59, et kontrollitavad ettevõtjad võivad esitada tühistamishagi uue kontrolliotsuse peale ja seega seada selle aluseks olevate kaudsete tõendite õiguspärasuse kahtluse alla argumendiga, et need on eelmise kontrolli käigus õigusvastaselt saadud.

45

Mis puutub kohestesse õiguskaitsevahenditesse kontrolliotsuse alusel võetud meetmete vaidlustamiseks, tuleb lisaks märkida, et Üldkohtul oli õigus, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56 ja 57 sisuliselt seisukohale, et neil ettevõtjatel on võimalus vaidlustada iga akt, mille komisjon on teinud kontrolliotsusest tulenevalt ja sealhulgas kontrollitoimingute käigus, kui seda akti saab kohtupraktikast tulenevaid tingimusi arvesse võttes niiviisi vaidlustada.

46

Seega tuleb tõdeda, et teine etteheide põhineb vaidlustatud kohtuotsuse, eelkõige selle kohtuotsuse punktide 55–69 ekslikul tõlgendusel, ning tuleb seega tagasi lükata. Järelikult tuleb neljas väide tervikuna tagasi lükata.

47

Esimese väitega, mille kohaselt on rikutud harta artiklit 7 ning määruse nr 1/2003 artiklit 19 ja määruse nr 773/2004 artiklit 3, kritiseerivad apellandid eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punkte 183–198.

48

See väide jaguneb kaheks osaks.

49

Esimeses osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus harta artiklis 7 sätestatud põhiõigust ruumide puutumatusele, kui ta leidis, et suuliste ütluste protokollid, mille komisjon oli ühepoolselt koostanud, on nõuetekohane tõend kontrolli aluseks olevate kaudsete tõendite olemasolu kohta.

50

Nad rõhutavad, et Euroopa Kohtu praktika nõuab eelkõige, et Üldkohus veenduks kontrolliotsuse peale esitatud hagi menetledes, et otsus ei ole tehtud meelevaldselt, see tähendab kontrolli põhjendavate faktiliste ja õiguslike asjaoludeta. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt peab ruumide läbiotsimise põhjendatuse kontroll olema eriti tõhus ja konkreetne siis, kui ametiasutus võib sellise meetme võtmise üle üksi otsustada, nagu käesolevas asjas. Käesoleval juhul loobus Üldkohus nende väitel igasugusest tõhusast kohtulikust kontrollist komisjoni meelevaldse sekkumise riski suhtes, nõustudes, et komisjon võib tema käsutuses olevate kaudsete tõendite olemasolu ise tõendada.

51

Apellandid väidavad, et nagu nähtub Üldkohtu praktikast, on protokollimine selle meetodist olenemata ainus vahend, mis võimaldab suuliste ütluste sisu ja nende transkriptsiooni täpsust tõendada ning seega olla oma omadustelt tõend, mida kohus saab kontrollida.

52

Suuliste ütluste protokollimise kohustust ei sea kahtluse alla see, et Üldkohus teeb vahet kontrolliotsuse staadiumis nõutavatel kaudsetel tõenditel ja karistuse määramise otsuse tegemiseks nõutavatel tõenditel rikkumise kohta. Apellantide sõnul ei mõjuta see eristus, mis on seotud nõutava tõendatuse määraga, andmete vormi, mida on vaja, et neid saaks rikkumise tõendina või kaudse tõendina õiguspäraselt arvesse võtta.

53

Kui Üldkohus otsustas, et kontrolliotsuse põhjendamiseks piisab kõigest komisjoni enda protokollidest, mille sisu ei kinnita ükski kolmas isik ega salvestusmeetod, andis ta komisjonile võimaluse ise oma väiteid tõendada. Nii loobus Üldkohus igasugusest tõhusast kontrollist ning jättis kohtupraktika, mis nõuab komisjonilt, et too sekkuks erasfääri alles pärast piisavalt veenvate kaudsete tõendite kogumist, ilma soovitava toimeta.

54

Esimese väite teises osas väidavad apellandid, et kui Üldkohus leidis, et komisjonil ei olnud kohustust tarnijate suulisi ütlusi protokollida, rikkus ta määruse nr 1/2003 artiklit 19 ja määruse nr 773/2004 artiklit 3.

55

Sissejuhatuseks märgivad apellandid, et komisjon ise ei ole kunagi eitanud, et ta on määruse nr 1/2003 artikli 19 ja määruse nr 773/2004 artikli 3 kohaselt kohustatud kõnealused suulised ütlused protokollima. Ta väitis Üldkohtus isegi, et tema esitatud protokollid on neile sätetele vastavad protokollid. Vastavalt põhimõttele, mille kohaselt ei või keegi eitada seda, mida ta on varem tunnistanud, ei ole komisjonil õigust nende sätete kohaldatavust Euroopa Kohtus eitada.

56

Olles seda täpsustanud, esitavad apellandid esimeseks argumendiks selle, et kohtupraktika, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 187 viitab ning mis puudutab hetke, mida tuleb haldusmenetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel menetluse algusena arvesse võtta, ei ütle midagi selle kohta, millal algab määruse nr 1/2003 V peatüki tähenduses uurimine.

57

Teises argumendis väidavad apellandid esiteks, et asjaolu, mida märgib Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 188, nimelt, et sellise isiku kirjalik kaebus, kes ei suuda määruse nr 1/2003 artikli 7 lõikega 2 nõutavat õigustatud huvi tõendada, on kontrollimist õigustava kaudse tõendina vastuvõetav, nende argumente ei kõiguta. Kuna selline kaebus on kirjalik, ei saa selle kui kaudse tõendi tõenduslikku väärtust eitada.

58

Teiseks, 2006. aasta teatises leebema kohtlemise kohta on ette nähtud, et määruse nr 1/2003 artiklis 19 ja määruse nr 773/2004 artiklis 3 ette nähtud salvestamiskohustus kehtib alates esimestest suulistest avaldustest, mille komisjon kogub. Käesolevas asjas võttis komisjon tarnijate ütlused aga samas menetlusstaadiumis, kus ta võtaks vastu leebema kohtlemise taotleja avalduse. Mõlemal juhul on tegemist komisjoni saadud esmase tõendusmaterjaliga, mille alusel ta võib muu hulgas teha kontrolliotsuse. Järelikult oleks tarnijate ütlused tulnud talletada samamoodi nagu leebema kohtlemise taotlejate avaldused.

59

Kolmandaks puudub komisjonisisesel 12. märtsi 2012. aasta menetlusjuhendil ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise kohta, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 194 tugineb, igasugune õigusjõud.

60

Neljandaks ei kinnita vaidlustatud kohtuotsuses esitatud analüüsi ka kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas Intel Corporation vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2016:788).

61

Apellantide kolmas argument on, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 197 ja 202 esitatud kaalutlused komisjoni uurimisvolituste tõhusa rakendamise kohta on edutud ega suuda Üldkohtu analüüsi õiguslikult põhjendada.

62

Sellega seoses väidavad apellandid muu hulgas, et komisjoni kogutud ütluste protokollimine ei pärsi rikkumistest teatamist rohkem kui komisjoni ühepoolselt koostatud protokoll. Küsitletavad kolmandad isikud võivad muidugi soovida anonüümseks jääda. Selle anonüümsuse kaitse tagab aga konfidentsiaalsete versioonide koostamine. Pealegi on komisjonil vabadus teha kohe heli- või audiovisuaalsalvestis.

63

Neljandaks argumendiks väidavad apellandid, et tarnijaid küsitleti ilmselgelt uurimise käigus.

64

Selle uurimise „mitteametlikkus“ ei puutu asjasse. Euroopa Kohus on nimelt kategooriliselt eitanud komisjoni võimalust korraldada „mitteametlikke“ küsitlusi, mis võimaldaks tal vabaneda talle määrusega nr 1/2003 ja määrusega nr 773/2004 pandud menetluslikest kohustustest (6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 88).

65

Viimaks rõhutavad apellandid, et kui tarnijate ütlusi nõuetekohaselt ei protokollita, puudub neil tõenduslik väärtus.

66

Seega ei saa nende ütluste protokolle pidada piisavalt veenvateks kaudseteks tõenditeks.

67

Seetõttu leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta leidis, et tarnijate küsitlemisele komisjoni poolt ei kohaldu määruse nr 1/2003 artikli 19 lõige 1 koostoimes määruse nr 773/2004 artikliga 3.

68

Lisaks rõhutavad apellandid, et äärmisel juhul, kui Euroopa Kohus ei peaks olema kindel, kas asutusesiseste protokollide tõendusliku väärtuse puudumine on vaidlusaluse otsuse täielikuks tühistamiseks õiguslikult piisav, peab Euroopa Kohus kohtuasja Üldkohtule tagasi saatma, et viimane vaataks faktilised asjaolud uuesti läbi, jättes tõendusliku väärtuseta protokollid arvestamata.

69

Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.

70

Kõigepealt täpsustab komisjon, et uurimise algatamine erineb nii toimiku avamisest kui ka menetluse algatamisest määruse nr 773/2004 artikli 2 tähenduses. Uurimine on algatatud sellega, kui ta oma uurimisvolitusi esimest korda kasutab ja võtab meetmed, mis lähtuvad eeldusest, et rikkumine on toime pandud, ning mõjutavad märkimisväärselt kahtlusaluste üksuste olukorda. Toimiku avamine on komisjoni konkurentsi peadirektoraadi kantselei sisetoiming, kui viimane määrab juhtumile numbri, ning selle toimingu ainus sisu on dokumentide säilitamine. Menetluse algatamine toimub kuupäeval, mil komisjon teeb määruse nr 773/2004 artikli 2 alusel otsuse eesmärgiga teha määruse nr 1/2003 III peatüki kohane otsus.

71

Selles kontekstis esitab komisjon esimese argumendi, et apellantide väitele, mille kohaselt takistaks see, kui komisjonil lubataks suuliste ütluste protokolle ühepoolselt koostada, Üldkohtul komisjoni kontrolli proportsionaalsust ja nõuetekohasust kohtulikult kontrollida, räägib vastu see kohtulik kontroll, mida Üldkohus käesolevas asjas kaudsetele tõenditele tegi ja mille tulemusel vaidlusalune otsus osaliselt tühistati. Samuti on Üldkohtul isegi siis, kui suulisi ütlusi ei ole protokollitud, vastavalt oma kodukorra artiklile 94 võimalus tunnistajad ära kuulata.

72

Määruste nr 1/2003 ja nr 773/2004 vorminõuete kohaldamine enne uurimise algatamist kahjustab konkurentsiõiguse rakendamist komisjoni poolt, takistades tal koguda ja kasutada suulises vormis saadud kaudseid tõendeid. Samuti tähendaks see, et kaudsed tõendid ei saaks kunagi olla suulises vormis, ja see asjaolu ohustaks komisjoni uurimiste tõhusust, lükates kontrolli kuupäeva edasi.

73

Lisaks ei ole apellantide viidatud kohtupraktika esiteks asjakohane, kuna see puudutab suuliste ütluste kasutamist tõenditena, mitte kaudsete tõenditena.

74

Teiseks leidis Euroopa Kohus protokollimata jätmise kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsuse Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632) punktides 99–101, et komisjoni koostatud protokoll võib anda teavet nende arutelude sisu kohta, mis oleks tulnud määruste kohaselt protokollida, ja see võimaldab Euroopa Kohtul tõhusat kohtulikku kontrolli teostada.

75

Kolmandaks kehtivad kaudsetele tõenditele vähem ranged vorminõuded kui tõenditele. Haldusmenetlus algab nimelt uurimise algatamisega ja see vastab kuupäevale, mil komisjon esimest korda oma uurimisvolitusi kasutab. Nagu kinnitavad määrust nr 1/2003 ettevalmistavad materjalid, on selle määruse artikli 19 lõige 1 õiguslik alus, mis lubab protokollida suulisi ütlusi „uurimise käigus“ ning seda mitte lihtsalt kaudsete tõenditena, vaid „tõendusmaterjalina“.

76

Komisjoni teine argument on, et enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist ei olnud ta uurimist veel algatanud. Euroopa Kohtu praktika kohaselt algab haldusmenetlus nimelt uurimise algatamisega ja see vastab kuupäevale, mil komisjon esimest korda oma uurimisvolitusi kasutab.

77

Lisaks sellele märgib komisjon esiteks, et see, et ta väitis Üldkohtus, et tarnijate küsitlemise protokollid kujutavad endast määruse nr 1/2003 artikli 19 ja määruse nr 773/2004 artikli 3 tähenduses protokolle, ei ole oluline, kuna Üldkohus ei võtnud selle argumendi suhtes seisukohta. Teiseks, asjaolu, et kirjaliku kaebuse raames tehtud teavitus kehtib kaudse tõendina isegi juhul, kui see ei vasta määruse nr 773/2004 artikli 7 lõikes 2 sätestatud vorminõuetele, kinnitab seda, et käesoleval juhul ei saa protokollimiskohustust kohaldada. See kinnitab nimelt, et sisuline teave võib olla kaudne tõend isegi siis, kui see ei vasta teatud vorminõuetele.

78

Kolmandaks ei puutu asjasse see, et 2006. aasta teatises leebema kohtlemise kohta nägi komisjon ette, et suulised leebema kohtlemise taotlused, mis esitatakse enne seda, kui ta esimest korda oma uurimisvolitusi kasutab, tuleb määruse nr 1/2003 artikli 19 ja määruse nr 773/2004 artikli 3 kohaselt protokollida.

79

Neljandaks ei saa Üldkohtu vahetegemist komisjoni uurimisvolituste esmakordse kasutamise eelse staadiumi ja selle kasutamise järgse staadiumi vahel võrrelda vahetegemisega ametlike ja mitteametlike küsitluste vahel, mida Euroopa Kohus 6. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632) ei lubanud.

80

Kolmanda argumendina osutab komisjon, et Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 197 – kuigi ta tegi seda üksnes ammendavuse huvides –, et kui komisjon peaks kõik suulised ütlused enne uurimise algatamist protokollima, takistaks see tal märkimisväärselt rikkuva tegevuse tuvastamist ja uurimisvolituste teostamist.

81

Oma esimese väitega heidavad apellandid Üldkohtule sisuliselt ette õigusnormi rikkumist vaidlustatud kohtuotsuse punktis 186, kus ta leidis, et komisjon ei pea küsitluste protokollimise kohustust, mis tuleneb määruse nr 1/2003 artiklist 19 koostoimes määruse nr 773/2004 artikliga 3, täitma enne, kui ta on uurimise ametlikult algatanud ning kasutanud uurimisvolitusi, mis on talle käesolevasse asja puutuvas osas antud määruse nr 1/2003 artiklitega 18–20.

82

Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa õigusnorm on (1. augusti 2022. aasta kohtuotsus HOLD Alapkezelő, C‑352/20, EU:C:2022:606, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

83

Esiteks nähtub juba määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 sõnastusest, et see säte on mõeldud kohaldamiseks kõigi küsitluste suhtes, mille eesmärk on koguda uuritava küsimusega seotud teavet (6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 84).

84

Määruse nr 773/2004 artikkel 3, mis kehtestab kohustuse järgida määruse nr 1/2003 artikli 19 lõikel 1 põhinevates küsitlustes teatud vorminõudeid, ei täpsusta viimati nimetatud sätte kohaldamisala.

85

Mäletatavasti on Euroopa Kohus aga leidnud, et määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 ja määruse nr 773/2004 artikli 3 lõike 3 kohaselt lasub komisjonil kohustus protokollida oma valitud vormis kõik määruse nr 1/2003 artikli 19 alusel toimuvad küsitlused, mille eesmärk on koguda tema uurimise esemega seotud teavet (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punktid 90 ja 91).

86

Seega tuleb täpsustada, et komisjoni korraldatavaid küsitlusi tuleb eristada nende eseme põhjal ning määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 ja järelikult ka protokollimiskohustuse kohaldamisalasse kuuluvad ainult need küsitlused, mille eesmärk on koguda teavet komisjoni uurimise eseme kohta.

87

Ka seda täpsustust arvesse võttes ei anna miski määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 või määruse nr 773/2004 artikli 3 sõnastuses alust järeldada, et selle protokollimiskohustuse kohaldamine sõltub sellest, kas komisjon korraldas küsitluse enne uurimise ametlikku algatamist ja selleks, et koguda rikkumise kohta kaudseid tõendeid, või hiljem, et koguda rikkumise kohta tõendeid.

88

Nimelt ei ole neis sätetes kuidagi ette nähtud, et protokollimiskohustuse kohaldamine sõltub sellest, kas protokollitavat teavet saab kvalifitseerida tõenditeks või kaudseteks tõenditeks. Vastupidi, kuna määruse nr 1/2003 artikli 19 lõikes 1 kasutatud mõiste „teave“ on üldsõnaline, tuleb asuda seisukohale, et seda sätet kohaldatakse vahet tegemata mõlema kategooria suhtes.

89

On tõsi, et mõisteid „kaudsed tõendid“ ja „tõendid“ ei tohiks segi ajada, kuna kaudne tõend ei saa olemuslikult ning erinevalt otsesest tõendist olla konkreetse faktilise asjaolu tõendamiseks piisav.

90

Sellegipoolest ei sõltu tõendiks või kaudseks tõendiks kvalifitseerimine mitte konkreetsest menetlusstaadiumist, vaid asjaomase teabe tõenduslikust väärtusest, kuna „kogumis“ esitatud piisavalt veenvad ja kokkulangevad kaudsed tõendid saavad ise rikkumist tõendada ja neid võib kasutada lõplikus otsuses, mille komisjon ELTL artikli 101 alusel teeb (vt selle kohta 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, C‑407/08 P, EU:C:2010:389, punkt 47).

91

Seega, nagu märkis kohtujurist kohtuasjas Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon (C‑682/20 P, EU:C:2022:578) esitatud ettepaneku punktis 141, ei saa küsitluste protokollimise kohustus sõltuda sellest, kas kogutud teave kvalifitseeritakse kaudseteks tõenditeks või tõenditeks, kuna komisjon saab selle teabe tõenduslikku väärtust hinnata alles pärast neid küsitlusi järgmistes menetlusstaadiumides.

92

Pealegi ei näe määruse nr 1/2003 artikli 19 lõige 1 ega määruse nr 773/2004 artikkel 3 ka ette, et protokollimiskohustuse kohaldamine sõltub sellest menetlusstaadiumist, milles küsitlus toimub. Määruse nr 1/2003 artikli 19 lõikest 1 tuleneb küll, et sel sättel põhinevate küsitluste eesmärk on koguda teavet uurimise eseme kohta, mis eeldab, et uurimine juba käib. Seevastu ei tulene sellest sättest, et need küsitlused peavad toimuma pärast uurimise ametlikku algatamist, mille Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 186 määratlenud kui hetke, mil komisjon võtab meetme, mis lähtub eeldusest, et rikkumine on toime pandud.

93

Teiseks tuleb määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 konteksti kohta ühest aspektist märkida, et see artikkel asub selle määruse V peatükis, mis käsitleb komisjoni uurimisvolitusi. Selle peatüki sätete kohaldamiseks ei ole aga tingimata vaja, et see institutsioon võtaks meetme, mis lähtub eeldusest, et rikkumine on toime pandud.

94

Nii võib komisjon selle määruse artikli 17 kohaselt toimetada sektoripõhiseid uurimisi, mille jaoks ei ole tal vaja enne ettevõtjate suhtes selliseid meetmeid võtta.

95

Teisest aspektist tuleb märkida, et määruse nr 773/2004 artikli 2 lõige 3, mille kohaselt „[k]omisjon ei pea algatama menetlust, et kasutada määruse [nr 1/2003] V peatüki kohaseid uurimisvolitusi“, kinnitab tõlgendust, mille kohaselt saab selles peatükis loetletud sätteid komisjoni uurimisvolituste kohta – sealhulgas artiklit 19 – kohaldada enne uurimise ametlikku algatamist, vastupidi sellele, mis tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 193.

96

Tõsi, kohtuasjades, milles tehti 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 182) ja 21. septembri 2006. aasta kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon (C‑105/04 P, EU:C:2006:592, punkt 38), millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 187, tuvastas Euroopa Kohus, et komisjoni esialgse uurimise algus konkurentsi valdkonnas on kuupäeval, mil see institutsioon võtab talle liidu seadusandja antud volituste alusel meetmeid, mis lähtuvad eeldusest, et rikkumine on toime pandud, ning mõjutavad märkimisväärselt kahtlusaluste üksuste olukorda.

97

Ent kohtuasjad, milles need kohtuotsused tehti, puudutasid hoopis haldusmenetluse alguse kindlaksmääramist selleks, et kontrollida, kas komisjon on järginud mõistliku menetlusaja põhimõtet. Selliseks kontrollimiseks on aga vaja analüüsida, kas see institutsioon tegutses hoolsalt alates kuupäevast, mil ta liidu konkurentsiõiguse rikkumises kahtlustatavat ettevõtjat uurimisest teavitas.

98

Seevastu ei saa seda kuupäeva aluseks võtta selleks, et kindlaks teha, millisest hetkest alates peab komisjon järgima küsitluste protokollimise kohustust, mis tuleneb määruse nr 1/2003 artiklist 19 koostoimes määruse nr 773/2004 artikliga 3. Nagu kohtujurist märkis kohtuasjas Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon (C‑682/20 P, EU:C:2022:578) esitatud ettepaneku punktis 150, võivad ettevõtjat puudutada kolmandate isikute avaldused, mida selliste küsitluste käigus kogutakse, ilma et ta sellest teaks. Seega tähendaks nimetatud kuupäeva aluseks võtmine, et protokollimiskohustus ja sellega seotud menetluslike tagatiste kohaldamine, mis on neis sätetes ette nähtud küsitletavate kolmandate isikute ja kahtlustatava ettevõtja kasuks, lükkuks edasi seni, kuni komisjon võtab meetme, millega ettevõtjale teda tabanud kahtlustest teatatakse. Selle edasilükkumise tõttu jääks kolmandate isikute küsitlemine, mis toimub enne sellist meedet, küsitluste protokollimise kohustuse ja neile küsitlustele kohalduvate menetluslike tagatiste kohaldamisalast välja.

99

Kolmandaks ja viimaks selgub määruse nr 1/2003 põhjendusest 25 selle määruse eesmärgi kohta, et kuna konkurentsieeskirjade rikkumist on järjest raskem tuvastada, on määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 eesmärk täiendada komisjoni uurimisvolitusi, võimaldades tal muu hulgas küsitleda isikuid, kellel võib olla kasulikku teavet, ja registreerida nende ütlused (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 85). Selles põhjenduses kasutatud väljend „rikkumist tuvastada“ toetab aga tõlgendust, et määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvad ka küsitlused, mille komisjon korraldab esialgses staadiumis, et koguda uurimise esemega seotud kaudseid tõendeid.

100

Lisaks tuleb täpsustada, et määruse nr 773/2004 artikli 3 lõike 3 kohaselt võib komisjon küsitlused protokollida mis tahes kujul. Seega ei saa komisjon põhjendatult väita, et talle protokollimiskohustuse panemine takistaks tal koguda ja kasutada kaudseid tõendeid, kui need saavad olla vaid suulises vormis, ja kahjustaks uurimise tõhusust kontrollimise kuupäeva edasilükkumise tõttu. Samuti ei saa komisjon väita, et niisugusel kohustusel on pärssiv mõju, kuna tal on võimalik küsitletud isikute identiteeti kaitsta.

101

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 193, et küsitlused, mille käigus koguti kaudseid tõendeid, mille alusel tehti seejärel ettevõtja kontrollimise otsus, tuleb määruse nr 1/2003 kohaldamisalast välja jätta põhjusel, et kuna komisjon ei olnud selle ettevõtja suhtes ühtki rikkumise toimepanekut eeldavat meedet võtnud, ei olnud sel ajal määruse V peatüki tähenduses veel mingit uurimist algatatud. Selleks et teha kindlaks, kas need küsitlused kuuluvad määruse kohaldamisalasse, oleks Üldkohus pidanud nende sisu ja konteksti arvesse võttes analüüsima, kas nende eesmärk oli koguda uurimise esemega seotud teavet.

102

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 198, asus Üldkohus käesolevas asjas seisukohale, et tarnijate küsitlemisel saadud kaudseid tõendeid ei saa vorminõuete rikkumise tõttu kõrvale jätta põhjusel, et määruse nr 1/2003 artiklis 19 ja määruse nr 773/2004 artiklis 3 ette nähtud protokollimiskohustus on täitmata, eelkõige seetõttu, et tarnijaid küsitleti enne määruse nr 1/2003 kohast uurimise algatamist ja see küsitlemine ei kätkenud mingit eeldust, et apellandid, ammugi veel tarnijad oleks rikkumise toime pannud.

103

Ent nagu märkis kohtujurist kohtuasjas Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon (C‑682/20 P, EU:C:2022:578) esitatud ettepaneku punktis 155, piisab, kui selle kohta märkida, et kui komisjon korraldab küsitlusi, mille ese on enne määratletud ja mille avalikult välja öeldud eesmärk on koguda teavet konkreetse turu toimimise ja sellel turul ettevõtjate tegevuse kohta, et tuvastada võimalikke rikkumisi või kinnitada oma kahtlusi niisuguste rikkumiste olemasolu kohta, kasutab komisjon talle määruse nr 1/2003 artikliga 19 antud volitusi selliseid ütlusi koguda.

104

Järelikult kuulus tarnijate küsitlemine määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 kohaldamisalasse ja komisjon oli kohustatud need ütlused määruse nr 773/2004 artikli 3 kohaselt protokollima.

105

Seega rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 198, et määruse nr 1/2003 artiklis 19 ja määruse nr 773/2004 artiklis 3 ette nähtud protokollimiskohustus ei kehti tarnijate küsitlemise suhtes ja et sellisel küsitlemisel saadud kaudsed tõendid ei riku vorminõudeid.

106

Kõigest eeltoodust tuleneb, et esimene väide on põhjendatud, seetõttu tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, ning vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust apellatsioonkaebuse teiste väidete kohta. Seetõttu tuleb tühistada ka vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 3 kohtukulude kohta.

107

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

108

Käesoleval juhul on see nii.

109

Seega tuleb analüüsida etteheidet, mille apellandid esitasid Üldkohtus oma väites selle kohta, et rikutud on õigust ruumide puutumatusele ning et tarnijate küsitlemisel saadud kaudsed tõendid tuleb toimikust välja jätta, kuna komisjon ei järginud määruse nr 1/2003 artiklit 19 ja määruse nr 773/2004 artiklit 3.

110

Selle etteheite põhjenduseks väidavad apellandid, et tarnijate küsitlemise protokollid ei olnud neile sätetele vastavad protokollid, kuna komisjon koostas need ühepoolselt ja küsitlusi ei olnud neis tervenisti protokollitud.

111

Komisjon väidab vastu, et ta täitis oma protokollimiskohustuse sellega, kui ta koostas ammendavad protokollid, mis kajastavad täpselt tarnijate ütluste sisu, ja lisas need ametliku identifitseerimisnumbri all toimikusse. Sedalaadi protokoll on üks protokollimise viise, mida määruse nr 773/2004 artikli 3 lõige 3 lubab komisjonil kasutada samamoodi nagu heli- või audiovisuaalsalvestisi või sõnasõnalist transkriptsiooni.

112

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 773/2004 artikli 3 lõike 3 esimene lause, milles on täpsustatud, et komisjon „võib küsitletute seisukohad protokollida mis tahes kujul“, viitab sellele, et kui komisjon otsustab küsitletute nõusolekul korraldada määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 alusel küsitluse, on ta kohustatud selle küsitluse tervikuna protokollima, ilma et see piiraks komisjonile protokollimise vormi osas jäetud valikut (6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 90).

113

Lisaks peab komisjon määruse nr 773/2004 artikli 3 lõike 3 teise ja kolmanda lause kohaselt esitama protokolli koopia küsitletule heakskiitmiseks ja kehtestama vajaduse korral tähtaja, mille jooksul küsitletu võib edastada oma seisukohtade võimalikke parandusi.

114

Käesoleval juhul ei ole komisjon ei väitnud ega ammugi mitte tõendanud, et esitas enda koostatud protokollid tarnijatele heakskiitmiseks.

115

Kohustus esitada protokolli koopia küsitletule heakskiitmiseks, mis on komisjonile pandud määruse nr 1/2003 artikliga 19 koostoimes määruse nr 773/2004 artikli 3 lõikega 3, on aga mõeldud eelkõige selleks, et tagada küsitletu ütluste autentsus, garanteerides, et sellised ütlused saab talle tõepoolest omistada ning et protokollide sisu kajastab täpselt ja tervikuna neid ütlusi, mitte komisjoni tõlgendust neist.

116

Seega tuleb kaudne tõend, mis põhineb komisjoni kogutud ütlusel ning mille puhul ei ole järgitud seda nõuet, mis on kehtestatud määruse nr 1/2003 artikliga 19 koostoimes määruse nr 773/2004 artikli 3 lõikega 3, vastuvõetamatuks tunnistada ja seetõttu kõrvale jätta.

117

Seetõttu ei saa neid puhtalt asutusesiseseid protokolle käsitada vastavana määruse nr 773/2004 artikli 3 lõike 3 nõuetele, mida kohaldatakse määruse nr 1/2003 artikli 19 kohaldamisalasse kuuluvatele küsitlustele.

118

Seda järeldust ei saa ümber lükata kohtuistungil komisjoni viidatud 26. septembri 2018. aasta kohtuotsuse Infineon Technologies vs. komisjon (C‑99/17 P, EU:C:2018:773) punktidega 65–69.

119

Euroopa Kohus otsustas küll tõepoolest, et liidu õiguses prevaleerib tõendite vaba hindamise põhimõte, mille kohaselt on nõuetekohaselt saadud tõendite tõendusliku väärtuse hindamisel ainus asjakohane kriteerium nende usaldusväärsus ja järelikult tuleb tõendi tõenduslikku väärtust hinnata igakülgselt, mistõttu pelgalt põhjendamata kahtluste väljendamisest tõendi autentsuse kohta ei piisa, et selle usaldusväärsust kahtluse alla seada (26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Infineon Technologies vs. komisjon, C‑99/17 P, EU:C:2018:773, punktid 65–69).

120

Kuid kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, oli tõend, mille autentsus kahtluse alla seati, siiski ettevõtjasisene e-kiri, mitte aga komisjonile antud ütluse protokollimine, millega seoses on rikutud määruse nr 1/2003 artiklit 19 koostoimes määruse nr 773/2004 artikli 3 lõikega 3.

121

Seega ei saa tõendite vaba hindamise põhimõttele tugineda selleks, et vältida määruse nr 1/2003 artikli 19 alusel komisjoni kogutud ütluste protokollimisele kohaldatavaid vorminõudeid. Sellega seoses tuleb märkida, et kui tuvastatakse kaudsete tõendite kogumisel toime pandud rikkumine, arvestades määruse nr 1/2003 artiklit 19 koostoimes määruse nr 773/2004 artikli 3 lõikega 3, tähendab see, et komisjonil ei ole neid kaudseid tõendeid edasises menetluses võimalik kasutada (vt analoogia alusel 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, C‑583/13 P, EU:C:2015:404, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

122

Kuna nagu kohtujurist kohtuasjas Les Mousquetaires ja ITM Entreprises vs. komisjon (C‑682/20 P, EU:C:2022:578) esitatud ettepaneku punktis 208 märkis, kujutas tarnijate küsitlemisel saadud teave käesolevas asjas endast vaidlusaluse otsuse aluseks olevate kaudsete tõendite põhiosa ning see otsus rikub määruse nr 773/2004 artiklis 3 ette nähtud protokollimiskohustuse täitmata jätmise tõttu vorminõudeid, tuleb järeldada, et komisjonil ei olnud vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal piisavalt veenvaid kaudseid tõendeid, mida tal oleks olnud õigust kasutada ja mis põhjendaksid tema otsuse artikli 1 punktis a väljendatud kahtlusi. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb see otsus tervikuna tühistada.

123

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on nähtud ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

124

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kohaldatakse kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel apellatsioonkaebuse lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna apellandid on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb apellantide kohtukulud käesolevas apellatsioonimenetluses välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud. Kuna vaidlusalune otsus tühistatakse, mõistetakse komisjonilt välja ka kõik kohtukulud, mida apellandid esimeses kohtuastmes kandsid.

125

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 4 on sätestatud, et kui esimeses astmes menetlusse astuja ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, saab temalt apellatsioonimenetluse kohtukulud välja mõista üksnes juhul, kui ta on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas. Kui nimetatud pool osaleb menetluses, võib Euroopa Kohus jätta tema kohtukulud tema enda kanda. Kuna nõukogu, kes oli menetlusse astuja esimeses kohtuastmes, osales Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus ja suulises osas, tuleb jätta tema kohtukulud nii apellatsioonimenetluses kui ka esimeses kohtuastmes tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes otsustab Euroopa Kohus (esimene koda):