–

hagiavaldust, mis esitati Üldkohtu kantseleile 10. aprillil 2019;

–

vastuvõetamatuse vastuväidet, mille komisjon Üldkohtu kodukorra artikli 130 alusel Üldkohtu kantseleile 26. juunil 2019 eraldi dokumendiga esitas;

–

seisukohti selle vastuväite kohta, mille esitas hageja 20. augustil 2019;

–

13. veebruari 2020. aasta määrust, millega vastuvõetamatuse vastuväide liideti sisuliste küsimustega,

1

Hageja Uzina Metalurgica Moldoveneasca OAO palub oma ELTL artikli 263 alusel esitatud hagiga tühistada komisjoni 31. jaanuari 2019. aasta rakendusmääruse (EL) 2019/159, millega kehtestatakse lõplikud kaitsemeetmed teatavate terasetoodete impordi suhtes (ELT 2019, L 31, lk 27; edaspidi „vaidlustatud määrus“), osas, milles seda kohaldatakse tema suhtes.

2

Hageja, kelle asukoht on Moldovas Transnistria piirkonnas, toodab kahte kategooriasse kuuluvaid terasetooteid, mille suhtes on võetud vaidlustatud määruse alusel kaitsemeetmed: tootekategooriasse nr 13 kuuluvaid tooteid (varbmaterjal) ning tootekategooriasse nr 16 kuuluvaid tooteid (legeerimata terasest ja muust legeerterasest valtstraat).

3

Euroopa Komisjon võttis 28. aprillil 2016 Euroopa Liidu terasetööstuse olukorda arvesse võttes vastu rakendusmääruse (EL) 2016/670, millega kehtestatakse liidu eelnev järelevalve teatavatest kolmandatest riikidest pärit teatavate raua- ja terasetoodete impordi üle (ELT 2016, L 115, lk 37).

4

Ameerika Ühendriigid kehtestasid 23. märtsil 2018 kaubanduse laiendamise seaduse (Trade Expansion Act) paragrahvi 232 (edaspidi „paragrahv 232“) alusel impordimaksu.

5

Komisjon algatas 26. märtsil 2018 statistiliste andmete põhjal, mille ta oli kogunud pärast järelevalvemeetmete võtmist, kaitsemeemete alase uurimise, et analüüsida olukorda seoses mitme kategooria terasetoodetega.

6

Kuna ta järeldas oma andmeanalüüsi tulemusena esialgu, et liidu terasetööstust ähvardab oluline kahju 23 tootekategoorias 26 tootekategooriast, mille puhul täheldati uurimise tulemusena impordi kasvu, võttis komisjon 17. juulil 2018 vastu rakendusmääruse (EL) 2018/1013, millega kehtestatakse ajutised kaitsemeetmed teatavate terastoodete impordi suhtes (ELT 2018, L 181, lk 39; edaspidi „ajutine määrus“).

7

Leides, et liidu terasetööstust ähvardab oluline kahju 26 terasetoodete kategooria osas, võttis komisjon 31. jaanuaril 2019 vastu vaidlustatud määruse, võttes lõplikud kaitsemeetmed kolmeks aastaks kategooriate konkreetsete tariifikvootide vormis, mille kvantitatiivseks ülempiiriks määrati keskmine impordimaht asjaomastest riikidest ajavahemikul 2015–2017, millele lisatakse 5%, et tagada tavapäraste kaubavoogude säilimine ning olemasolevate importivate ja kasutavate tootmisharude piisav kindlustamine.

8

Vastupidi ajutiste kaitsemeetmete raames valitsenud olukorrale määrati vaidlustatud määrusega kindlaks riigipõhised tariifikvoodid olulise tarnehuviga riikidele (st riikidele, kelle osakaal vaatlusaluse tootekategooria impordis ületas 5%). Teistele neid tooteid liidu territooriumile eksportivatele riikidele määrati ka kindlaks nn jääktariifikvoot. Komisjon leidis ka, et kui tarneriik on oma konkreetse tariifikvoodi ammendanud, peaks tal olema lubatud kasutada jääktariifikvooti, et tagada tavapäraste kaubavoogude säilimine, kuid vältida ka seda, et osa jääktariifikvoodist jääks kasutamata.

9

Seega on olulise tarnehuviga ekspordiriikidel – näiteks Moldoval kategooriatesse nr 13 ja nr 16 kuuluvate toodete puhul – põhimõtteliselt võimalus tegutseda kahe eraldi süsteemi raames. Esialgu võivad nad oma kaubavahetust jätkata nii, et see jääb alla konkreetse koguselise mahu riigi kohta, mis on kindlaks määratud nende endi tavapäraste kaubavahetusmahtude suhtes ajavahemikul 2015–2017, mida suurendatakse 5% võrra, ning hiljem, kui see konkreetne koguseline ülempiir riigi kohta on saavutatud, võivad nad jätkata eksporti liitu tingimusel, et nad ei ületa jääkkvoodi piiri erga omnes. Alles siis, kui need kaks ülempiiri on saavutatud, hakatakse selle impordi suhtes kohaldama 25% kvoodivälist tariifi.

10

Komisjoni arvates on käsitletaval juhul võetud meetmete eesmärk ühelt poolt teha võimalikuks see, et tavapäraseid kaubavoogusid ei kaitsta täiendavalt, et pakkumine ja konkurents oleksid liidu turul piisavad, ning teiselt poolt määratakse tariifikvootide tasemed kindlaks tasemetel, mis takistab kaubavoogude igasugust ümbersuunamist paragrahvi 232 alusel võetud meetmete raames – mis võib mõjuda liidu tööstusele negatiivselt. Kvoodivälist tariifi kohaldatakse seega põhimõtteliselt ainult siis, kui Ameerika Ühendriikide meetmetest tingitud kaubavoogude ümbersuunamine tõi kaasa selle, et olulise kahju ohu olukord asendus olulise kahju olukorraga. Komisjon leiab selles küsimuses, et vaidlustatud määruse lisas IV.1 näidatud riikide konkreetsed tariifikvoodid on välja töötatud nii, et vähendada kaitsemeetmete mõju tavapärastele kaubavoogudele muu hulgas Moldovast miinimumini.

11

Alates vaidlustatud määruse jõustumisest 2. veebruaril 2019 kuni 30. juunini 2021 tuli neid meetmeid korrapäraselt läbi vaadata ja järk-järgult korrapäraste vaheaegadega liberaliseerida koguseliste ülemmäärade tõstmiseks vähehaaval, et võimaldada liidu tootmisharul kohaneda.

12

Hageja palub Üldkohtul:

13

Komisjon palub Üldkohtul:

14

Komisjon vaidles eraldi dokumendiga vastu hagi vastuvõetavusele põhjendusel, et hageja ei vasta ei põhjendatud huviga ega õigusega esitada hagi seotud tingimustele.

15

Kõigepealt leiab hageja, et vastuvõetamatuse vastuväide tuleb tagasi lükata, sest see on esitatud pärast kodukorra artiklis 81 ette nähtud tähtaja möödumist.

16

Hageja arvab, et vastuvõetamatuse vastuväite esitamise tähtaja järgimiseks oleks komisjon pidanud esitama oma taotluse hiljemalt 25. juunil 2019. Ta märgib, et vastuvõetamatuse vastuväide esitati aga 26. juunil 2019.

17

Hageja argument tuleb tagasi lükata, sest see põhineb ekslikul arusaamal käesoleva menetluse suhtes kohaldatavate tähtaegade arvutamise reeglitest.

18

Vastavalt kodukorra artikli 130 lõikele 1 tuleb nimelt taotlus, et Üldkohus võtaks seisukoha hagi vastuvõetamatuse küsimuses, esitada selle kodukorra artiklis 81 ette nähtud tähtaja jooksul, st kahe kuu jooksul pärast hagiavalduse kättetoimetamist.

19

Lisaks lõpeb kuudes väljendatud tähtaeg vastavalt kodukorra artikli 58 lõike 1 punktile b viimase kuu päeval, mis kannab sama kuupäeva kui päev, mil tehti toiming, millest alates tähtaega arvutatakse. Kodukorra artiklist 60 tuleneb ka, et menetlustähtaegu pikendatakse seoses vahemaadega kümne päeva võrra.

20

Käsitletaval juhul toimetati hagiavaldus komisjonile kätte 16. aprillil 2019, nagu ilmneb kohtuasja materjalidest. Seega vastavalt kodukorra artikli 58 lõike 1 punktile b lõppes kodukorra artiklis 81 nimetatud kahekuuline tähtaeg 16. juunil 2019. See tähtaeg, mida pikendati kodukorra artiklis 60 ette nähtud pika vahemaa puhul ette nähtud kümne päeva võrra, lõppes 26. juunil 2019.

21

Seega ei esitanud komisjon oma vastuvõetamatuse vastuväidet, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 26. juunil 2019, hilinenult.

22

Esiteks vaidleb komisjon vastu sellele, et hagejal on põhjendatud huvi, ning seda põhjendusel, et hageja ei tegutse oma tegevusaladel vaidlustatud määruse kohaldamisalas.

23

Komisjon kinnitab, et vaidlustatud määrus ei avalda mingit piiravat mõju Moldovas, mis puudutab hageja igapäevaseid tehinguid või tegevusalasid. Ta leiab, et kuna hageja on ainult tootja, kes asub väljaspool liidu territooriumi, ei hõlma vaidlustatud määrus, mille kohaldamisala on piiratud liidu tolliterritooriumiga, tema tegevust.

24

Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu.

25

Selle argumendi ümberlükkamiseks piisab, kui märkida, et kohtuistungil nõustus komisjon, et menetluse kirjalikus etapis esitatud dokumentidest ilmnes, et hageja tegevusalad hõlmavad teatavatesse kategooriatesse kuuluvate toodete eksporti liitu.

26

Teiseks leiab komisjon, et kui hageja kohtuvaidluse võidab, ei saa ta sellest saada isiklikku kasu, sest vaidlustatud määruse tühistamine ei saa viia selleni, et kaob kahju, mille ta väidab olevat tekkinud. Komisjon vaidleb vastu sellele, et hagejal on tekkinud ja jätkuv huvi, sest vaidlustatud määrus ei takista asjaomase toote eksporti Moldovast liitu.

27

Komisjon meenutab oma argumentide põhjendamiseks kõigepealt ühelt poolt seda, et ainult siis, kui riigi tariifikvoot ja jääktariifikvoot on mõlemad ammendatud, kohaldatakse 25% kvoodivälist tariifi. Teiselt poolt täpsustab ta, et hagi esitamise hetkel ei olnud vaidlustatud määrusega kategooriatesse nr 13 ja nr 16 kuuluvate toodete puhul kehtestatud kvootide koguseline koostisosa Moldova osas ammendatud. Seega ei saa hageja saada vaidlustatud määruse tühistamisest mingit kasu, sest see ei ole veel temale tekitanud õiguslikke tagajärgi.

28

Seejärel lisab komisjon, et asjaolu, et hageja tugineb oma põhjendatud huvi tõendamiseks lihtsalt võimalusele, et määratakse kvoodiväline tariif, kujutab endast spekulatiivset argumenti. Komisjon rõhutab, et vaidlustatud määruses ette nähtud koguseliste piirmäärade läbivaatamise tulemusena ei saa isegi olla kindel, et niisugune võimalus tekib, samas kui see on kohtupraktikas nõutav tingimus juhul, kui huvi, millele hageja tugineb, puudutab õiguslikku olukorda tulevikus.

29

Lõpuks leiab komisjon, et asjakohane kohtupraktika viib järelduseni, et vaidlustatud määrusest tuleneva isikliku õigusliku tagajärje saab tuvastada ainult üksuste puhul, kelle suhtes on võetud vaidlustatud määruse rakendusmeetmed, st vaatlusaluse toote liidus asutatud importija suhtes, kellele esitatakse tolliarve, millel liikmesriigi ametiasutused kohaldavad 25% kvoodivälist tariifi. Seega ei pea kvoodivälist tariifi vaatlusaluse toote liitu importimisel tasuma hageja.

30

Komisjon järeldab seega, et kui hageja peaks kohtuvaidluse võitma, ei saa see avalduda eelises, mis seisneb nende vaidlustatud määruse õiguslike tagajärgede kõrvaldamises, mis tuleneksid selle aktiga kindlaks määratud koguselise ülemmäära ammendamisest.

31

Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu.

32

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on põhjendatud huvi iga kohtule esitatud hagi peamine ja esmane tingimus. Seetõttu on füüsilise või juriidilise isiku poolt esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui hagejal on huvi vaidlustatud akti tühistamise suhtes. Hageja põhjendatud huvi eeldab, et vaidlustatud akti tühistamisel endal võib olla õiguslikke tagajärgi, et hagi võib niisiis oma tagajärjena tuua kasu selle esitanud poolele, ning et seda õigustab tekkinud ja jätkuv huvi nimetatud akti tühistamise vastu (vt 12. novembri 2015. aasta kohtuotsus HSH Investment Holdings Coinvest‑C ja HSH Investment Holdings FSO vs. komisjon, T‑499/12, EU:T:2015:840, punkt 24 ning seal viidatud kohtupraktika).

33

Vaidlustatud määrusega kehtestatud süsteemist tuleneb, et õiguslik regulatsioon, mida kohaldatakse hageja toodete liitu eksportimise tegevuse suhtes, on ebasoodsam kui see, mida kohaldati tema suhtes enne selle määruse vastuvõtmist.

34

Seega tuleb eeltoodut arvestades ja ilma, et oleks vaja võtta seisukoht vaidlusosaliste esitatud arvandmete tõendava väärtuse kohta, mis puudutab kvootide ammendumist, nõustuda seisukohaga, et vaidlustatud määruse osaline tühistamine hagejale soodsa otsusega võib iseenesest tuua kaasa õiguslikke tagajärgi ja anda oma tulemuse poolest eelise hagejale, kellel on seega põhjendatud huvi.

35

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt näeb ELTL artikli 263 neljas lõik ette kaks olukorda, mil füüsiline või juriidiline isik võib esitada hagi liidu akti peale, mille adressaat ta ei ole. Ühelt poolt võib niisuguse hagi esitada tingimusel, et see akt puudutab isikut otseselt ja isiklikult. Teiselt poolt võib niisugune isik esitada hagi üldkohaldatava akti peale, mis ei sisalda rakendusmeetmeid, kui see akt puudutab teda otseselt (vt 16. mai 2019. aasta kohtuotsus Pebagua vs. komisjon, C‑204/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:425, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus Air France vs. komisjon, T‑894/16, EU:T:2019:508, punkt 24).

36

Käsitletaval juhul leiab hageja sisuliselt, et vaidlustatud määrus puudutab teda otseselt ja isiklikult, sest kuna ta on vaatlusaluse toote ainus tootja ja eksportija Moldovas, kuulub ta loomulikult nende kauplejate piiratud ringi, kes tuvastati või olid tuvastatavad hetkel, mil vaidlustatud määrus vastu võeti.

37

Komisjon arvab, et vaidlustatud otsus ei puuduta hagejat ei otseselt ega isiklikult ning et seega tuleb järeldada, et ta ei saa esitada ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel hagi, milles palub selle määruse tühistada.

38

Tingimus, et hagi esemeks olev meede peab füüsilist või juriidilist isikut otseselt puudutama, eeldab kahe kumulatiivse tingimuse täidetust, nimelt ühelt poolt, et vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale, ja teiselt poolt, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust: akti rakendamine on puhtalt automaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. Distillerie Bonollo jt, C‑461/18 P, EU:C:2020:979, punkt 58 ning seal viidatud kohtupraktika).

39

Komisjon väidab, et käsitletaval juhul ei vasta hageja olukord otsese puutumusega seotud tingimustele.

40

Esimesena esitab komisjon selle tõendamiseks, et vaidlustatud määrus ei avalda mõju hageja õiguslikule olukorrale, neli argumenti: esiteks ei saa – välja arvatud juhul, kui, ja seni, kuni vaidlustatud määruses ette nähtud kvoot on ammendatud ning määratakse kvoodiväline tariif – sellest määrusest tuleneda mingit õiguslikku tagajärge. Teiseks, isegi kui niisugune tagajärg tuleneb ainuüksi selle määruse olemasolust, ei mõjuta see õiguslikult hagejat, sest see akt ei avalda mingit õiguslikku toimet Moldovas, vaid ainult liidus. Kolmandaks saavad vaidlustatud määruse õiguslikud tagajärjed tuleneda ainult sellest, kui liikmesriikide tolliasutused seda määrust rakendavad, ning need avalduvad seega ainult tollivõla tasemest teavitatud importija tasandil. Neljandaks ja igal juhul ei eksportinud hageja uurimise ajal kõnesolevatesse tootekategooriatesse kuuluvaid tooteid tegelikult, vaid tegutses lihtsalt nende toodete valmistajana, mis välistab igasuguse otsese õigusliku puutumuse.

41

Teisena kinnitab komisjon rakendusmeetmete olemasolu tõendamiseks ühest küljest, et ei olegi oluline, kas need meetmed on mehaanilised või mitte, ning teisest küljest, et ühise kaubanduspoliitika elluviimise valdkonnas on rakendusmeetmete olemasolu eriti oluline, sest ainult nende meetmete kaudu avaldab vaidlustatud määrus oma toimet. Ta lisab, et füüsiline või juriidiline isik võib seega meetme liikmesriigi kohtutes vaidlustada.

42

Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu.

43

Kõigepealt tuleb kõik komisjoni argumendid, mille kohaselt ei puuduta vaidlustatud määrus hagejat otseselt seetõttu, et ta on vaatlusaluse toote ainus tootja, vastavalt eespool punktis 25 esitatud kaalutlustele tagasi lükata.

44

Seejärel tuleb märkida, et vaidlustatud määrus avaldab otsest mõju hageja õiguslikule olukorrale. See määrab ära õigusliku raamistiku ja tingimused – mis puudutavad nii mahtu kui ka hinda –, mille alusel on hagejal õigus oma toodangut liitu eksportida, kusjuures tema toodete suhtes kohaldatakse nüüd kvoodisüsteemi ja neid ei lasta enam liidus vabasse ringlusse, mis ei nõua ei koguste kindlaksmääramist ega komisjoni luba. Niisuguses kvoodisüsteemis sõltub hageja võimalus kasutada nullmaksumääraga kvooti sellest, kas komisjon eraldab sellest kvoodist koguseid tema toodetele.

45

Lõpuks tuleb korrata ühelt poolt, et nõuet, et akt ei tohi sisaldada rakendusmeetmeid, ei tohi ajada segi otsese puutumuse tingimusega (vt selle kohta 4. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Forgital Italy vs. nõukogu, T‑438/10, ei avaldata, EU:T:2013:648, punkt 54), ning teiselt poolt, et otsese puutumuse analüüsi raames ei piisa selle puutumuse välistamiseks lihtsalt rakendusmeetmete olemasolust, kuna asjakohane õiguslik kriteerium on see, et asjaomast akti rakendama kohustatud adressaatidele ei ole jäetud mingit kaalutlusõigust (vt selle kohta 14. jaanuari 2015. aasta kohtumäärus SolarWorld jt vs. komisjon, T‑507/13, EU:T:2015:23, punkt 40).

46

Käsitletaval juhul ei jäta vaidlustatud määrus liikmesriigi pädevatele asutustele kaitsemeetmete rakendamisel mingit kaalutlusõigust (vt analoogia alusel 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. Distillerie Bonollo jt, C‑461/18 P, EU:C:2020:979, punkt 59, ning 12. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Crown Equipment (Suzhou) ja Crown Gabelstapler vs. nõukogu, T‑643/11, EU:T:2014:1076, punkt 28 (ei avaldata)), kuna pädevad asutused on kohustatud kohaldama 25% lisamaksu, kui tariifikvoodid on ammendatud (vt komisjoni 24. novembri 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/2447, millega nähakse ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 952/2013 (millega kehtestatakse liidu tolliseadustik) teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT 2015, L 343, lk 558), artiklid 49–54 ning vaidlustatud määruse artiklid 1 ja 3).

47

Seega tuleb järeldada, et vaidlustatud määrus puudutab hagejat otseselt.

48

Kuna otsese puutumuse ja isikliku puutumuse tingimused on kumulatiivsed (3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 76), peab selleks, et hageja hagi oleks vastuvõetav, saama ka asuda seisukohale, et vaidlustatud määrus puudutab teda isiklikult.

49

Komisjon väidab, et hageja olukord ei vasta isikliku puutumuse tingimustele.

50

Esiteks rõhutab komisjon ühelt poolt, et vaidlustatud määrus on üldkohaldatav akt, mis eeldab, et on jõustunud rakendusmeetmed (mille võtavad liikmesriikide tolliasutused), ja mis puudutab peaaegu lõputut hulka isikuid (erga omnes), ning teiselt poolt, et vaidlustatud määrus puudutab samamoodi iga Moldova isikut ja iga liidu isikut, kes soovib eksportida või importida vaatlusalust toodet Moldovast või Moldova kaudu. Komisjon leiab seega, et vaidlustatud määrust kohaldatakse objektiivselt kindlaks määratud olukorrale, millel ei ole tunnuseid, mis teeksid võimalikuks mingisuguse individualiseerimise.

51

Teiseks kinnitab komisjon, et vaidlustatud määrus ei ole segatüüpi määrus selles mõttes, et see sisaldaks üksikotsuseid, milles hageja oleks individualiseeritud ja mis moodustaksid selliselt omaette „klassi“. Komisjon märgib, et kuigi niisugust laadi on tunnustatud dumpingu‑ ja toetusvastaste määruste puhul, tehti seda nende määruste eritunnuste tõttu (milleks oli dumpinguvastase või kompenseeriva maksu määra individuaalne ja isiklik kindlaksmääramine iga kaupleja või tootja-eksportija puhul ainuüksi nende individuaalsete andmete põhjal), mida ei leia määrustest, millega on kehtestatud kaitsemeetmed eesmärgiga kaitsta liidu teraseturgu impordi äkilise kasvu eest.

52

Kolmandaks leiab komisjon, et vaidlustatud määrusega ei ole mingil juhul välja „valitud“ klassi ning et niisugust klassi ei ole „valinud“ ka liikmesriikide tolliasutused, kes nimetatud määrust rakendavad. Ta täpsustab, et asjaolu, et vaidlustatud määruses on silmas peetud teatavatesse kategooriatesse kuuluvaid terasetooteid, mis on pärit teatavast hulgast riikidest, ei kujuta endast midagi enamat kui tingimuste kehtestamist õigusaktidega objektiivselt kindlaks määratud viisil selleks, et neid tooteid liitu importida. Seega ei muuda küsimus, kas selle määrusega on või mitte kindlaks määratud rohkem või vähem täpselt nende ettevõtjate arv või isegi isik, kelle suhtes meedet kohaldatakse, selle meetme vormi ja see jääb üldkohaldatavaks aktiks ega individualiseeri mingil juhul seda „klassi“. Iga isik, kes on valmis ja suudab vaatlusalust toodet Moldovast eksportida, võib igal hetkel kategooriatesse nr 13 ja nr 16 kuuluvate toodete eksportijate ja kauplejate „klassiga“ ühineda ning võib seda teha ka liidu importijate poolel.

53

Komisjon arvab, et niisugust hinnangut kinnitab asjaolu, et seda akti on võimatu tühistada osaliselt osas, milles see puudutab isikut või individualiseeritud isikute kategooriat, sest kaitsemeedet kohaldatakse impordi põhjal kõikidest riikidest, mitte teatavate ettevõtjate impordile või impordi puhul konkreetsetest riikidest.

54

Neljandaks leiab komisjon, et isegi kui eksisteeriks mingi Moldovale omane „klass“, ei näita miski, et hageja esindab kogu selle „klassi“ huve. Niisuguses olukorras vaidleb komisjon vastu mitte ainult sellele, et hageja on tootja-eksportija, vaid ka asjaolule, et kõik viited vaidlustatud määruses impordile Moldovast on – nagu hageja kinnitab – tegelikult viited temale.

55

Viiendaks on komisjon seisukohal, et kaitsemeetmete alase uurimise suhtes on kohaldatav kohtupraktika, mille kohaselt ei tähenda lihtsalt osalemine liidu institutsioonide menetluses seda, et menetluse lõppedes koostatav akt puudutab osalevat isikut. Järelikult ei too isegi hageja „aktiivne“ osalemine uurimises kaasa seda, et vaidlustatud määrus individualiseerib teda. Asjaomane ettevõtja on individualiseeritud seega ainult siis, kui liikmesriikide tolliasutused võtavad riigisisese rakendusmeetme, mis võimaldab tal seega asjaomase meetme kõnesolevate liikmesriikide kohtutes vaidlustada.

56

Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu.

57

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võimaldab ELTL artikli 263 neljas lõik füüsilistel ja juriidilistel isikutel esitada hagi niisuguse üldkohaldatava akti peale nagu määrus ainult siis, kui lisaks sellele, et akt puudutab neid otseselt, puudutab see neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (25. juuli 2002. aasta kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, C‑50/00 P, EU:C:2002:462, punkt 36, ning 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Nederlandse Antillen, C‑142/00 P, EU:C:2003:217, punkt 65). Teiste sõnadega peavad rikkumised, millele hageja osutab, individualiseerima teda samamoodi nagu akti adressaati (vt selle kohta 8. mai 2019. aasta kohtumäärus Carvalho jt vs. parlament ja nõukogu, T‑330/18, ei avaldata, EU:T:2019:324, punkt 48 ning seal viidatud kohtupraktika).

58

Esiteks tuleb lükata tagasi komisjoni vastuväited, mis põhinevad kaitsemeetmeid kehtestava määruse laadil.

59

Nimelt ei välista kõigepealt asjaolu, et vaidlustatud määrusel on oma laadilt toime erga omnes, niisugust võimalust, et selline akt sisaldab meetmeid, mida kohaldatakse individuaalselt teatavate ettevõtjate suhtes (vt selle kohta 30. aprilli 2003. aasta kohtumäärus VVG International jt vs. komisjon, T‑155/02, EU:T:2003:125, punktid 40–42). Seega, kuigi vaidlustatud määruse kohaldamine toimub objektiivselt kindlaks määratud olukorra põhjal, võib hageja siiski tugineda asjaoludele, mis individualiseerivad teda samamoodi nagu otsuse adressaati.

60

Seejärel tuleb märkida, et asjaolu, et määruses, millega on kehtestatud kaitsemeetmed, puudub element, mis võimaldas nõustuda, et dumpingu‑ ja toetusvastased määrused on hübriidmäärused, nimelt ettevõtjate arveandmete kasutamine – kusjuures need ettevõtjad on siis individualiseeritud –, ei võimalda välistada hagejale omaste eriomaduste olemasuolu või faktilist olukorda, mis teda kõigist teistest isikutest eristab ning seega individualiseerib teda samamoodi nagu otsuse adressaati.

61

Seoses sellega tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et uurimises osalemine ei tähenda, et akt puudutab osalenud ettevõtjat isiklikult. Kuigi ainult osalemisest iseenesest ei piisa, ei ole see isikliku puutumuse hindamise raames siiski tähtsusetu (vt selle kohta 11. juuli 1996. aasta kohtuotsus Sinochem Heilongjiang vs. nõukogu, T‑161/94, EU:T:1996:101, punktid 47 ja 48). Käsitletaval juhul – ja nagu komisjon tunnistab – oli hageja aga ainus tootja Moldovas, kes tegi koostööd uurimise raames, mis viis kõnesolevate meetmete kehtestamiseni.

62

Komisjoni kaalutluste kohta, mis käsitlevad rakendusmeetmete olemasolu (vt eespool punkti 55 lõpp), tuleb lõpuks märkida, et hageja isiklikku puutumust hinnatakse kriteeriumide põhjal, mis on kindlaks määratud eespool punktis 57 viidatud kohtupraktikas, ning et selles kohtupraktikas ei ole nimetatud rakendusmeetmete olemasolu. Nimetatud kaalutlused ei saa seega anda tulemusi.

63

Teiseks, mis puudutab komisjoni arvandmete analüüsi, mille tulemusena leiab ta, et hageja ei ole vaatlusaluse toote ainus eksportija Moldovas, siis ühest küljest tuleb märkida, et hageja rõhutab – ilma et talle selles küsimuses konkreetselt vastu vaieldaks –, et muudesse terasetoodete kategooriatesse peale kategooriate nr 13 ja nr 16 kuuluvate toodete import Moldovast oli tühine. Seega, kuigi asjaolu, et ta on nende toodete suurim tootja-eksportija, kelle suhtes on võetud kaitsemeetmed, ei individualiseeri hagejat iseenesest (vt selle kohta 17. jaanuari 2002. aasta kohtuotsus Rica Foods vs. komisjon, T‑47/00, EU:T:2002:7, punkt 39), ei ole see asjaolu ka tähtsusetu, sest see on osa asjaolude kogumist, mis moodustavad konkreetse olukorra, mis hagejat seoses kõnesoleva meetmega iseloomustab teiste ettevõtjatega võrreldes (vt analoogia alusel 16. mai 1991. aasta kohtuotsus Extramet Industrie vs. nõukogu, C‑358/89, EU:C:1991:214, punkt 17).

64

Mis puudutab teisest küljest arvandmete analüüsi, mille tulemusena leiab ta, et hageja ei ole kategooriatesse nr 13 ja nr 16 kuuluvate toodete ainus eksportija Moldovas, siis paluti komisjonil kohtuistungil võtta seisukoht nii dokumentide kohta, mille hageja esitas menetluse kirjalikus osas ja millega püütakse tõendada vastupidist, kui ka selgituste kohta, mis käsitlevad oletatavaid vastuolusid, mille ta välja tõi. Kuigi komisjon võis avaldada kahtlust, kas see teave on tõene, tunnistas ta siiski, et ta ei ole seda varem kontrollinud. Tuleb niisiis järeldada, et komisjon ei ole esitanud tõendeid, mis oleksid vastuolus asjaoludega, millele hageja on selles küsimuses tuginenud.

65

Kolmandaks tuleb seoses eespool punktis 64 esitatud kaalutlustega hageja olukorra küsimuses tagasi lükata komisjoni väide, et vaidlustatud määrust ei saa tühistada osaliselt, sest niisugune osaline tühistamine on võimalik osas, milles see puudutab Moldovast pärit toodete, mis kuuluvad tootekategooriatesse nr 13 ja nr 16, konkreetseid kvoote.

66

Neljandaks tuleb seoses komisjoni vastuväitega, et eksisteerib suletud klass seetõttu, et vaidlustatud akt puudutab ka Moldovast pärit ja kaitsemeetmetes nimetatud kategooriasse kuuluvate toodete iga tegelikku või potentsiaalset importijat liidu territooriumil, kindlaks teha asjaolude kogum, mis võib individualiseerida hagejat asjakohase kohtupraktika tähenduses (vt selle kohta 16. mai 1991. aasta kohtuotsus Extramet Industrie vs. nõukogu, C‑358/89, EU:C:1991:214, punkt 17).

67

Selles olukorras tuleb esiteks märkida, et vaidlustatud määruses on konkreetne kvoot ette nähtud kummagi puhul nendest kahest tootekategooriast, mida hageja tegevusala hõlmab; teiseks, et vaidlustatud määruses on need kvoodid kindlaks määratud riikide kaupa ning et need on konkreetsemalt määratud ka Moldovale (vt vaidlustatud määruse IV lisa); kolmandaks, et hageja on esitanud – ilma et komisjon talle tõsiseltvõetavalt vastu vaidleks – dokumentaalsed tõendid ja arvandmed (koos põhjendustega vastuväidete kohta, mis puudutavad selle teabe usaldusväärsust ja ühtelangevust), mille eesmärk on tõendada, et ta on ainus kategooriatesse nr 13 ja nr 16 kuuluvate toodete tootja-eksportija Moldovas; neljandaks, et hageja osales aktiivselt kaitsemeetmete alases uurimises, ning viiendaks, et vaidlustatud määruses kasutatud andmed Moldova kohta on küll pärit Eurostatilt, kuid ühtivad hageja andmetega osas, milles tema staatust kategooriatesse nr 13 ja nr 16 kuuluvate toodete ainsa tootja-eksportijana selles riigis ei ole tõsiseltvõetavalt ümber lükatud.

68

Eeltoodut arvestades võib hagejat esiteks lugeda kinnisesse ringi kuuluvaks; teiseks vaidlustatud määruses tuvastatavaks; kolmandaks isikuks, kes osales uurimises, milles valmistati ette kaitsemeetmete kehtestamist, ning neljandaks ainsaks ettevõtjaks, kelle kaubandusandmeid Moldovat puudutavate tariifikvootide kindlaksmääramisel kasutati.

69

Seega ilmneb kohtuasja materjalidest niisugusena, nagu neid kohtuistungil arutati, et on olemas teatav hulk faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis moodustavad konkreetse olukorra, mis iseloomustab hagejat vaidlustatud määrusest lähtudes võrreldes ükskõik missuguse teise ettevõtjaga ja näitab seega isiklikku puutumust ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

70

Järelikult, ilma et oleks tarvis analüüsida teisi argumente, mille hageja on sellega seoses esitanud, tuleb järeldada, et vaidlustatud määrus puudutab teda isiklikult.

71

Seega tuleb hagi tunnistada vastuvõetavaks.

72

Hageja esitab oma hagi põhjenduseks kaheksa väidet.

73

Kõigepealt väidab ta, et nende komisjoni otsuste õiguspärasust, mis käsitlevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2015. aasta määruse (EL) 2015/478 impordi ühiste eeskirjade kohta (ELT 2015, L 83, lk 16; edaspidi „kaitsemeetmeid käsitlev alusmäärus“) artikli 16 alusel kaitsemeetmete kehtestamise tingimuste järgimist, tuleb kontrollida, lähtudes 1994. aasta üldisest tolli‑ ja kaubanduskokkuleppest (GATT) ning Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) kaitsemeetmete lepingust ja vastavast WTO kohtupraktikast või vähemalt ja teise võimalusena sellest, et need lepingud ja see praktika võivad kujutada endast kasulikku abivahendit tõlgendamisel, kui soovitakse kindlaks teha tingimused ja nõuded, mis peavad olema kaitsemeetmete kehtestamiseks täidetud.

74

Tuleb korrata, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on liidu institutsioonidel ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad peavad analüüsima (vt selle kohta 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group, C‑337/09 P, EU:C:2012:471, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu, C‑376/15 P ja C‑377/15 P, EU:C:2017:269, punkt 47 ning seal viidatud kohtupraktika).

75

Sellest tuleneb, et kontroll, mida liidu kohus teostab nende institutsioonide hinnangute üle, peab piirduma menetlusnormide järgimise, vaidlustatud valiku aluseks olnud faktiliste asjaolude sisulise paikapidavuse, nende asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise või võimu kuritarvitamise puudumise kontrolliga (vt selle kohta 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu, C‑376/15 P ja C‑377/15 P, EU:C:2017:269, punkt 47).

76

Oma esimeses väites märgib hageja, et vaidlustatud määruse kohaldamine välistati Islandi Vabariigi, Liechtensteini Vürstiriigi ja Norra Kuningriigi kui Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) riikide (edaspidi „kõnesolevad EMP riigid“) puhul. Sisuliselt leiab ta, et Moldova Vabariik on aga sarnases olukorras, mis puudutab põhjendusi, millega selle kohaldamise välistamist õigustati. Moldova Vabariiki oleks seega pidanud kohtlema sama moodi.

77

Esiteks nähti ühelt poolt Euroopa Liidu, Euroopa Aatomienergiaühenduse ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Moldova Vabariigi vahelise assotsieerimislepinguga (ELT 2014, L 260, lk 4) täpselt samamoodi nagu EMP lepinguga ette tihe majanduslik integratsioon liidu ja Moldova vahel, eelkõige osas, mis puudutab kaubavahetust, sh kauplemist vaidlustatud määruses vaatluse all oleva tootega.

78

Teiseks ei saa Moldova tööstuse mingi laienemine või killustumine avaldada tegelikku mõju liitu importimise mahule, sest hageja olevat vaatlusaluse toote ainus tootja-eksportija Moldovas.

79

Kolmandaks on Moldova osa koguimpordis liitu väiksem kõnesolevate EMP riikide osast selles koguimpordis.

80

Järelikult on kõnesolevad EMP riigid ja Moldova sarnases olukorras, mis puudutab tihedat majanduslikku lõimumist liidu turuga, impordi kogumahtu ja väikest kaubavoogude ümbersuunamise ohtu. Neid koheldi aga ilma mingi objektiivse põhjenduseta erinevalt.

81

Hageja lisab selles küsimuses ühelt poolt, et lähtudes WTO kaitsemeetmete lepingu artikli 2 lõikest 2, tuleb kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 15 lõiget 5 tõlgendada nii, et see nõuab kaitsemeetmete alastes uurimistes diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamist. Teiselt poolt rõhutab ta, et ei ole mingit tõendit, mis võimaldaks järeldada, et kõnesolevate EMP riikide teraseturud on tihedamalt liidu turgu lõimunud kui Moldova turg.

82

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

83

Kõigepealt tuleb märkida, et hageja esimene väide põhineb eeldusel, et eksisteerib põhimõte, mis kohustab komisjoni kohtlema eri kolmandaid riike kaitsemeetmete kohaldamisel võrdselt. Ta leiab, et niisugune põhimõte tuleneb kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 15 lõikest 5, tõlgendatuna WTO kaitsemeetmete lepingu artikli 2 lõikest 2 lähtudes, kusjuures see viimane säte väljendab 1994. aasta GATTi artikli 1 lõikes 1 sätestatud enamsoodustusrežiimi. Seega tuleb kaitsemeetmeid hageja väitel kohaldada diskrimineerimiskeelu põhimõtet järgides.

84

Hageja vastusest ühele kohtuistungil esitatud küsimusele, mille eesmärk oli täpsustada esimese väite sisu, selgus aga, et selle väite tagasilükkamiseks ei ole tegelikult vaja teha otsust enamsoodustusrežiimi rikkumise kohta niisugusena, nagu hageja seda väitis. Küll aga tuleb analüüsida, kas kohaldades Moldova suhtes kohtlemist, mis erineb kõnesolevate EMP riikide kohtlemisest, on komisjon rikkunud diskrimineerimiskeelu põhimõtet kui liidu õiguse aluspõhimõtet.

85

Selles küsimuses ilmneb menetlusdokumentidest, et pooled ei ole olukordade sarnasuse hindamisel võrdsustatavad.

86

Hageja analüüsis on Moldova olukorda käsitletud, lähtudes ajutises määruses mainitud kriteeriumidest, mille põhjal on kõnesolevad EMP riigid nende meetmete kohaldamisalast välja jäetud. Ta järeldab, et kõnesolevad EMP riigid ja Moldova on sarnases olukorras, mis puudutab tihedat lõimumist liidu turuga, koguimpordi arvandmeid ja väikest kaubavoogude ümbersuunamise ohtu.

87

Võrreldes neid kriteeriume piiratud ulatuses, jätab hageja siiski arvesse võtmata, et komisjoni lähenemine ajutises määruses põhineb ennekõike eeldusel, et jutt on kõnesolevatest EMP riikidest. Ajutise määruse põhjenduses 80 on sõnaselgelt märgitud, et „EMP lepingu tulemusena on liit loonud tiheda majandusliku integratsiooni EMP riikide turgudega“. Kõneldakse tõesti „turgudest“, ilma et see piirduks üksnes teraseturuga. Seega on ekslik tõlgendada komisjoni arutluskäiku, millel kõnesolevate EMP riikide kaitsemeetmete kohaldamisalast väljajätmine põhineb, eirates kõnesolevast lepingust tulenevat konteksti. Viidates ajutise määruse põhjendusele 80, on vaidlustatud määruses seda tõlgendust kinnitatud, meenutades põhjenduses 193, et seda väljajätmist õigustab eelkõige EMP riikide turgude tihe lõimumine.

88

Niisugust hinnangut kinnitab ka lähenemine, mida on kohaldatud vaidlustatud määruse põhjenduse 193 lõpus Botswana, Côte d’Ivoire’i, Eswatini, Fidži, Ghana, Kameruni, Lesotho, Lõuna-Aafrika Vabariigi, Mosambiigi ja Namiibia puhul. Need riigid on vaidlustatud määruse kohaldamisalast täielikult välja jäetud „kahepoolsete kohustuste täitmiseks“. Iga kolmas riik, kes on võtnud kahepoolsed „kohustused“ liiduga, ei jää siiski ainult seepärast veel nimetatud määruse kohaldamisalast välja.

89

Seega, kuna olukordade sarnasuse puhul tuleb arvesse võtta nende suhete konteksti, mis liitu ja asjaomast kolmandat riiki ühendavad, ei saa komisjonile ette heita seda, et ta leidis, et olukord Moldovas ei ole sarnane kõnesolevate EMP riikide omaga.

90

Mingit ilmset hindamisviga ei ole nimelt võimalik tuvastada järelduses, et EMP leping, mis tõendab ammust suhet, mis on tekitanud turgude püsiva ja sügava lõimumise ning mille eesmärk on ellu viia võimalikult täielikult kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine nii, et liidu territooriumil loodud siseturg laieneks kõnesolevatele EMP riikidele (vt selle kohta 24. novembri 2016. aastaSECIL, C‑464/14, EU:C:2016:896, punkt 125 ja seal viidatud kohtupraktika), ning et ühelt poolt Euroopa Liidu, Euroopa Aatomienergiaühenduse ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Moldova Vabariigi vaheline assotsieerimisleping, millega loodi põhjalik ja laiaulatuslik vabakaubanduspiirkond, kuid mis jõustus alles 2016. aasta juulis, erinevad oma ulatuselt, eesmärkidelt ja institutsioonilistelt mehhanismidelt.

91

Eeltoodut arvestades tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

92

Oma teises väites kinnitab hageja sisuliselt, et komisjon on rikkunud kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artiklit 18 sellega, et ei jätnud importi Moldovast (kui arenguriigist) kaitsemeetmete kohaldamisalast välja.

93

Hageja leiab, et kuigi komisjon määratles vaatlusaluse toote, mida hindamine puudutab, kui toote, mis koosneb 26 kategooriasse koosnevatest toodetest koos vaadelduna, analüüsiti alampiire, millest alates jäävad arenguriigid kaitsemeetmete kohaldamisalast välja, iga tootekategooria puhul eraldi – vastupidi sellele, mida näeb ette kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikkel 18. See säte ei anna nimelt komisjonile mingit kaalutlusõigust ega võimalda tal seega valida kõiki andmeid, nagu tema huvide tõttu oleks vaja. Hageja rõhutab, et vastupidi komisjoni väidetele ei analüüsinud ta kunagi tegelikult tooteid kategooriate kaupa, sest ta piirdus niisuguse näitliku analüüsiga ega analüüsinud põhjendatult ja sobivalt impordisuundumusi ning kahju iga 26 tootekategooria puhul.

94

Hageja lisab, et tema kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 18 tõlgendus langeb kokku kohustusega järgida parallelismi kaitsemeetmete alase uurimise kohaldamisala ja kaitsemeetme kohaldamisala vahel, nagu on määranud kindlaks WTO apellatsioonikogu. Käesolevas kohtuasjas märgib ta aga, et kuna uurimine puudutas 26 tootekategooriat koos vaadelduna, peaks kaitsemeetmete kohaldamisala hõlmama neid 26 tootekategooriat koos. Kuna nende meetmete kohaldamata jätmine arenguriikide suhtes on asjaolu, mis moodustab kaitsemeetmete kohaldamisala koostisosa, peaks see väljajätmine põhinema samuti uurimise kohaldamisalal, st 26 tootekategoorial koos vaadelduna.

95

Hageja järeldab, et kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 18 kohaldamine, mis ei oleks olnud õigusvastane, oleks viinud selleni, et Moldova Vabariik oleks jäänud vaidlustatud määrusega kehtestatud lõplike kaitsemeetmete kohaldamisalast välja kõikide tootekategooriate puhul.

96

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

97

Kõigepealt tuleb märkida, et kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse V peatüki üldisest ülesehitusest ilmneb, et kaitsemeetmeid tuleb kohaldada proportsionaalselt ja erandkorras.

98

Kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikkel 18 puudutab nende meetmete kohaldamist. Selles on sätestatud:

„Kaitsemeetmeid ei või kohaldada WTOsse kuuluvast arenguriigist pärit toodete suhtes, kui selle riigi osa kõnealuse toote impordist liitu ei ületa 3%, tingimusel et niisuguste WTO liikmetest arenguriikide liitu suunduv import kokku ei ole üle 9% kõnealuse toote koguimpordist liitu.“

99

Käsitletaval juhul on nii, et kuigi analüüsides sisulisi nõudeid, mis võimaldavad kehtestada kaitsemeetmed, määratles komisjon „vaatlusaluse toote“ nii, et see koosneb 26 tootekategooriast koos vaadelduna, viis ta nende meetmete kohaldamise raames läbi üksikasjalikuma analüüsi.

100

Seega vastavalt eespool punktis 97 märgitud nõudele analüüsis komisjon kõige sobivamaid meetmeid kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 16 alusel, mille tõttu analüüsis ta iga tootekategooriat, et määrata kindlaks tariifikvoodid (vt selle kohta vaidlustatud määruse lisa III.2, tõlgendatuna koostoimes selle määruse põhjendusega 191). Seejuures võttis ta arvesse – nagu on märgitud vaidlustatud määruse põhjendustes 190 ja 191 – kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artiklis 18 nimetatud 3% kriteeriumi. Nii vältis ta seda, et WTO liikmeks olevatest arenguriikidest pärineva impordi suhtes kohaldatakse kaitsemeetmeid kõikide tootekategooriate puhul, ehkki tegelikkuses puudutab nimetatud import ainult väikest arvu kategooriaid. Niisugune lähenemine võimaldab seega saavutada tulemuse, mis on proportsionaalne taotletavate eesmärkidega – vastupidi tulemusele, milleni oleks viinud kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 18 tõlgendus, mida pooldab hageja.

101

Pealegi on isegi eeldusel, et arvesse tuleb võtta hageja väiteid, et komisjon on rikkunud kohustust, mille kohaselt peab kaitsemeetmete alase uurimise kohaldamisala ja kaitsemeetme kohaldamisala vahel valitsema parallelism, need väited põhjendamatud.

102

Niisuguse kohustuse järgimiseks on vaja, et otsus kehtestada kaitsemeetmed põhineks täpsel vastavusel „vaatlusalusele tootele“. Käsitletaval juhul toimis komisjon tõesti nii, sest sisulisi kriteeriume analüüsiti 26 tootekategooria puhul koos vaadelduna – millele hageja vastu ei vaidlegi.

103

Asjaolu, et kohaldati kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artiklis 18 ette nähtud alampiiri iga tootekategooria põhjal eraldi võetuna, peegeldab seega paindlikkust, mis valitseb WTO kohtupraktikas WTO kaitsemeetmete lepingu artikli 9 kohaldamise küsimuses niisugusena, nagu sellele on viidanud komisjon oma menetlusdokumentides, ning konkreetsemalt WTO vaekogu kaalutlusi, mis on esitatud tema juhtumi „Dominican Republic – Safeguard Measures on Imports of Polypropylene Bags and Tubular Fabric“ (WT/DS 415, 416, 417, 418/R, 21.1.2012, punktid 7.367–7.391) kohta esitatud aruandes ning mis puudutavad sellega seoses asjakohast teavet WTO apellatsioonikogu aruandes, mis esitati juhtumi „United States – Definitive Safeguard Measures on Imports of Circular Welded Carbon Quality Line Pipe from Korea“ (WT/DS 202/AB/R, 15.2.2002, punkt 181) kohta.

104

Seega ei võimalda hageja esitatud asjaolud järeldada, et komisjon on käsitletaval juhul kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 18 kohaldamisel teinud ilmse hindamisvea. Seepärast tuleb teine väide tagasi lükata.

105

Hageja väidab, et komisjon on teinud vea sellega, et ei analüüsinud, kas kaitsemeetmete kehtestamise tingimused olid täidetud iga tootekategooria puhul eraldi vaadelduna. Hageja kolmas väide jaguneb kolmeks osaks.

106

Hageja väidab, et kaitsemeetmete alase uurimise algatamise teates oli uurimise ulatus määratletud, viidates „toodetele“ mitmuses, ning et komisjon oli teatanud, et soovib oma analüüsi läbi viia nii, et analüüsib iga tootekategooriat eraldi. Seoses sellega vaidleb ta vastu komisjoni väidetele, et selles arvamuses on palju selgeid ja üheselt mõistetavaid vihjeid, et ta kavatseb käsitada uurimisaluseid tootekategooriaid ühe tooterühmana. Hageja leiab seega, et kuna komisjon ei toiminud nõnda, on ta rikkunud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

107

Ta lisab, et õiguspäraseid ootusi, mida uurimise algatamise teade tekitas, hoidis ülal ja kinnitas kaks hilisemat dokumenti. Ta leiab seega, et kuni ajutiste meetmete võtmiseni said asjaomased isikud täpset, tingimusteta ja kokkulangevat teavet, mille kohaselt viiakse analüüs läbi iga tootekategooria puhul eraldi, mistõttu võis neil olla vastav õiguspärane ootus.

108

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

109

Esiteks tuleb korrata, et vaidlustatud määrusest ilmneb, et komisjon analüüsis 26 tootekategooriat koos vaadelduna – analüüs, mida täiendasid üksikasjalikud analüüsid teatavate tootekategooriate tasandil (vt eespool punkt 99).

110

Teiseks peegeldub see lähenemine kaitsemeetmete alase uurimise algatamise teate punktis 2 kasutatud sõnastuses. Olles märkinud oma analüüsis mitu korda, et tema analüüs põhineb „vaatlusaluste toodete koguimpordil“, täpsustab komisjon selle punkti 2 teise lõigu lõpus, et „[u]urimise käigus analüüsitakse vaatlusaluste toodete olukorda, sealhulgas eraldi iga tootekategooria olukorda“. Seda sõnastust ei saa aga tõlgendada nii, et see tähendab, et „vaatlusaluste toodete olukord“ eeldab tervikanalüüsi.

111

Seega on hageja väited faktiliselt väärad.

112

Isegi eeldusel, et kaitsemeetmete alase uurimise algatamise teate raames kohaldatakse õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, ei oleks teade, millega on tegemist käsitletaval juhul, saanud ühelgi hetkel tekitada niisugust ootust, mis puudutab uuritavate toodete individualiseeritud ja eraldatud uurimismeetodi kohaldamist kaitsemeetmete alase uurimise raames.

113

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et kolmanda väite esimene osa ei ole põhjendatud.

114

Hageja kinnitab, et asjaolu, et 26 tootekategooriat analüüsiti koos vaadelduna, ei ole ühest küljest õigustatud, sest need tooted ei ole omavahel seotud, ning viib teisest küljest selle moonutamiseni, mida tuleb tuvastada impordi kasvu, olulise kahju ohu ja põhjusliku seose küsimuses, sest tingimused, mis võimaldavad kehtestada kaitsemeetmeid, ei ole tingimata iga kategooria puhul täidetud.

115

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

116

Esiteks kinnitab hageja kõnesolevate toodete omavahelise seose kohta sisuliselt kõigepealt, et peale kahe tootekategooria, mida võib kasutada toorainena, ei saa terasetoodete kategooriaid enamasti kasutada tootmiseks; seejärel, et need tooted ei asenda üksteist kaubanduslikult ega vasta samadele tarbijate nõudmistele, ning lõpuks, et kuna erinevatesse kategooriatesse kuuluvaid terasetooteid ei valmistata sama varustusega, muudab see, kui suuri investeeringuid tuleb teha, et niisuguste toodete import, mille suhtes ei kohaldata kaitsemeetmeid, asendaks nende toodete impordi, mille suhtes neid meetmeid kohaldatakse, selle asendamise ohu väheusutavaks. Hageja leiab, et kuna komisjon ei võtnud – vastupidi tema enda väitele – neid asjaolusid arvesse, on ta teinud ilmse hindamisvea ja rikkunud hea halduse põhimõtet.

117

Seda arvestades tuleb märkida, et ajutise määruse põhjenduses 15 rõhutas komisjon, et enamikku tootekategooriatesse kuuluvate toodete valmistamisel on tegevad paljud liidu tootjad, tõendades seega, et terasetootjad võivad kohandada oma tootmise eri liiki tootekategooriatele.

118

Hageja vastab ainult, et isegi kui liidu tootjad võivad toota enam kui ühte kategooriasse kuuluvaid tooteid, ei tähenda see, et tootmisliine saab kergesti seisma panna või ümber orienteerida. Hageja ei põhjenda siiski seda oma väidet, mille eesmärk on välistada tootekategooriate omavaheline suhe, mitte ühegi tõendiga.

119

Teiseks väidab hageja selle asjaolu kohta, et komisjoni koondanalüüs viis moonutatud seisukohtadeni seoses sellega, mis peab olema täidetud kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 16 alusel, et ühelt poolt toob niisugune lähenemine kaasa selle, et impordikõikumised muutuvad väiksemaks, sest ehkki teatavate tootekategooriate puhul võis import väheneda, korvab seda vähenemist suurem kasv teiste puhul, ning teiselt poolt ei võimalda see lähenemine kinnitada, et vaatlusaluse toote import toob tõesti kaasa või võib tuua kaasa tõsise ohu liidu tootmisharule, sest import ühele teatavale turule ei avalda alati sama mõju nagu import mõnele teisele turule. Ta vaidleb vastu komisjoni väidetele, et see argument põhineb ekslikul eeldusel, sest komisjon analüüsis tootekategooriaid ka eraldi.

120

Nagu aga märgitud eespool punktides 117 ja 118, ei saa tootekategooriate vastastikust seost välistada. Nimetatud vastastikuse seose tõttu ei saa komisjonile ette heita, et ta analüüsis impordi kasvu mõju kõikidele kategooriatele koos vaadelduna ning võttis olulise kahju ohu esinemise kohta seisukoha kõiki tootekategooriaid arvesse võttes.

121

Seega ei ole hageja esitanud piisavaid asjaolusid, mis tõendaksid ilmset hindamisviga komisjoni analüüsi selles osas.

122

Eeltoodu põhjal tuleb järeldada, et kolmanda väite teine osa ei ole põhjendatud.

123

Hageja leiab, et vastupidi komisjoni väidetele annab impordisuundumuste ja kahju analüüs kolme tooterühma tasandil (milleks on lamedad tooted, pikad tooted ning torud) teistsuguse tulemuse, mis oleks pidanud andma komisjonile põhjust uurida põhjalikumalt, missuguste tootekategooriate puhul on kaitsemeetmed õigustatud ja missuguste puhul mitte.

124

Väites, et kõikehõlmavat, st 26 tootekategooria analüüsi kinnitas kolme eri tooterühma eraldi analüüs, on komisjon seega teinud ilmse hindamisvea, millega ta on rikkunud kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artiklit 16.

125

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

126

Esiteks on impordi kasvu analüüsi osas seetõttu, et hageja esitab oma argumendid peamiselt neljanda väite raames, viidatud punktidele 140 ja 144 allpool.

127

Mis puudutab teiseks liidu tootmisharu kahjustamist käsitlevat analüüsi, siis esitab hageja arvandmed, millest ilmneb ühelt poolt, et lamedate toodete ja pikkade toodete puhul on turuosad vähenenud ja kasumlikkus kasvanud, ning teiselt poolt, et torude puhul on turuosa jäänud samaks, ehkki kasumlikkus on suurenenud. Need andmed vastavad kaalutlustele, mille komisjon on esitanud vaidlustatud määruse põhjendustes 77 ja 84, analüüsides igaüht neist kolmest tooterühmast.

128

Need mõttekäigud tunduvad aga olevat kooskõlas kõikehõlmava analüüsi raames täheldatud mõttekäikudega, mis on esitatud vaidlustatud määruse põhjendustes 68 ja 72.

129

Asjaolud, millel hageja argumendid põhinevad, näiteks kasumlikkuse kasv lamedate toodete puhul, ei võimalda seada kahtluse alla kogu analüüsi, sest ei tohi unustada, et vaidlustatud määruse põhjenduses 90 leidis komisjon, et hoolimata sellest ajutisest paranemisest oli liidu tootmisharu endiselt ebakindlas seisus ja seda ähvardab olulise kahju oht, kui jätkub impordi kasvutendents koos sellega kaasneva hinnalanguse ja kasumlikkuse vähenemisega alla jätkusuutliku taseme.

130

Mis puudutab olulise kahju ohtu, siis andmevalik, mille põhjal hageja järeldab, et tendentsid kolmes tooterühmas olid erinevad, ei võimalda tõendada, et komisjoni järelduses, mille ta on esitanud vaidlustatud määruse põhjenduses 87 ja mille kohaselt näitasid nii kõikehõlmav kui ka igaüht kolmest tooterühmast puudutav analüüs, et liidu tootmisharu oli 2016. aastal majanduslikult raskes seisus ja taastus 2017. aastal ainult osaliselt, on tehtud ilmne hindamisviga.

131

Eeltoodu põhjal tuleb järeldada, et kolmanda väite kolmas osa ei ole põhjendatud, tingimusel et hinnatakse, kas hageja neljanda väite raames esitatud analüüs, mis käsitleb impordi kasvu, on põhjendatud.

132

Hageja väidab, et vaidlustatud määruses ei ole tõendatud, et vaatlusaluse toote impordi maht kasvas hiljuti äkki, järsult ja märkimisväärselt, nagu on nõutud kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 9 lõike 1 punktis a ja artiklis 16.

133

Esiteks leiab hageja kõikehõlmava analüüsi kohta, mille komisjon vaidlustatud määruses läbi viis, et ainus impordi äkiline, järsk või märkimisväärne suurenemine, millele võib osutada, leidis aset ajavahemikul 2013–2016, s.o kolm aastat enne selle määruse vastuvõtmist. Järelikult ei ole komisjoni tuvastatud impordi kasv piisavalt hiljutine, et õigustada kaitsemeetmete võtmist. Niisugune hinnang „hiljutisele“ on kooskõlas WTO kohtupraktikaga. Hageja rõhutab sellega seoses, et ka sellest kohtupraktikast nähtub ühelt poolt, et impordi kasvust teataval hetkel minevikus ja stabiliseerumisest seejärel ei piisa, et õigustada kaitsemeetmete võtmist, ning teiselt poolt, et kõige hiljutisema perioodi suundumuste analüüs peab kinnitama, et import suurenes äkitselt – mis impordi muutuse kvalitatiivsest analüüsist käsitletaval juhul ei selgu.

134

Seega on komisjon teinud ilmse hindamisvea ning rikkunud kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 9 lõike 1 punkti a ja artiklit 16 sellega, et leidis, et vaatlusaluse toote liitu importimise kasv õigustab kaitsemeetmete võtmist.

135

Hageja lisab ka, et komisjoni tõlgendus võtab nõudelt, et impordi kasv peab olema aset leidnud hiljuti ja äkki, selle sisu ning on vastuolus kaitsemeetmete eesmärgiga niisugusena, nagu seda on eelkõige tõlgendatud WTO kohtupraktikas.

136

Teiseks, lähtudes kolmel tooterühmal põhinevast analüüsist, mille komisjon vaidlustatud otsuses läbi viis, arvab hageja, et nende kolme rühma puhul olid suundumused ajavahemikul 1. juulist 2017 kuni 30. juunini 2018 – mida nimetatakse kõige hiljutisemaks perioodiks – väga erinevad. Hageja märgib seega, et kuna tooterühmade analüüs toob esile lahknevad suundumused, ei kinnita see kõikehõlmavat analüüsi.

137

Võttes aga appi WTO kohtupraktika, milles on rõhutatud, kui olulised on vahepealsed suundumused järelduse tegemisel, et import suurenes WTO kaitsemeetmete lepingu artikli 2 lõike 1 tähenduses, järeldab hageja, et kui eri tootekategooriates, mis moodustavad üheainsa vaatlusaluse toote, täheldatakse lahknevaid suundumusi erinevate tootekategooriate vahel, ei kinnita miski järeldust, et üheainsa vaatlusaluse toote import suurenes ja et kaitsemeetmed on õiguslikult õigustatud. Selles olukorras vaidleb ta käsitletava juhtumi eripära arvestades vastu komisjoni väidetele, et WTO kohtupraktika ei kinnita tema seisukohta.

138

Eeltoodu põhjal leiab hageja, et kuna komisjon ei ole teinud oma tooterühmade analüüsist õigeid järeldusi, on ta teinud ilmse hindamisvea ja rikkunud ka oma hoolsuskohustust sellega, et ei ole teinud hoolikalt kindlaks ning analüüsinud kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis olid tema käsutuses.

139

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

140

Kõigepealt tuleb analüüsida hageja väiteid vigade kohta, mille komisjon oma analüüsides väidetavalt tegi, kusjuures nende väidete hulgast on tähtsaim väide, et kõikehõlmav analüüs ja kolmel tooterühmal põhinev analüüs ei kinnita teineteist.

141

Ühest küljest, võttes arvesse vaidlustatud määruse põhjendusi 32 ja 33, ilmneb kõikehõlmavast analüüsist, et import suurenes absoluutarvudes 71% võrra ning turuosad kasvasid suhtelises väärtuses 12,7%-lt 18,8%-le. Suurim kasv leidis aset ajavahemikul 2013–2016. Seejärel jätkus impordi kasv aeglasemas tempos ning suurenes uuesti kõige hiljutisemal perioodil.

142

Arvestades teisest küljest vaidlustatud määruse põhjendusi 34 ja 35, ilmneb tooterühmade analüüsist, et nende kolme tooterühma (lamedad tooted, pikad tooted ja torud) puhul toimus 2013. aasta ja kõige hiljutisema perioodi vahel suhtelises väärtuses kasv vastavalt 64%, 97% ja 60% võrra. Samal ajavahemikul suurenes import ka suhtelises väärtuses, sest turuosad kasvasid vastavalt 14,2%-lt 20,9%-le, 8,6%-lt 14%-le ja 20,4%-lt 25,7%-le.

143

Eeltoodu põhjal võib kõigepealt järeldada, et need kaks analüüsimeetodit annavad samasuguseid tulemusi; seejärel, et komisjon on küll analüüsinud nii äärmusi kui ka vahepealseid suundumusi, ning lõpuks, et impordi muutumist kõige hiljutisemal perioodil võeti nõuetekohaselt arvesse.

144

Selles olukorras tuleb märkida, et hageja argumendid põhinevad niisuguste andmete osalisel analüüsil, mis kirjeldavad liiga piiratud ajaperioode, et olla tähelepanuväärsed. Näiteks väidab ta, et lamedate toodete import vähenes 2017. aasta ja kõige hiljutisema perioodi vahel. Kuigi maht vähenes tõesti 20299000 tonnilt 20202000 tonnile (st 97000 tonni võrra), jäi turuosa siiski muutumatuks (20,9%) ning maht jäi väga suureks võrreldes ajavahemikuga 2013–2015 (+1811000 tonni võrreldes 2015. aastaga).

145

Seejärel tuleb analüüsida hageja väiteid, et täidetud ei ole kriteeriumid, millele impordi suurenemine peab vastama, et kaitsemeetmete kehtestamist õigustada.

146

Nagu hageja meenutab, on kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artiklis 16 kasutatud väljendit „sel määral suurenenud kogustes“ ning selle artikli 9 lõike 1 punktis a väljendit „märkimisväärselt“. Oma 14. detsembri 1999. aasta aruandes juhtumil „Argentina – Safeguard Measures on Imports of Footwear (Argentina – Footwear (EC))“ rõhutas WTO apellatsioonikogu, et „import peab olema suurenenud üsna hiljuti, üsna äkki, üsna järsult ja üsna suurel määral nii koguseliselt kui ka kvalitatiivselt, et tekitada „olulise kahju“ või selle ohu“. Vaidlustatud määruse põhjendustes 39 ja 47 kinnitas komisjon muu hulgas sellele praktikale tuginedes, et kõnesolev impordi suurenemine vastab nendele tingimustele.

147

Piisab, kui rõhutada, et eeltoodust tuleneb, et komisjonil on teatav kaalutlusruum selle hindamisel, kas import suurenes hiljuti, sest ta ei ole asjaomase impordi kasvu kindlakstegemisel seotud täpse ajavahemikuga, ning et temapoolne selle impordi kasvu analüüs nii koguselises kui ka kvalitatiivses plaanis näitas, et kasv oli järsk, äkiline ja piisavalt hiljutine, et tekitada olulist kahju või niisuguse kahju ohtu.

148

Käsitletaval juhul oli komisjonil vaadeldava impordi muutust arvestades (vt eespool punktid 127 ja 141) õigus järeldada, et kõnesolev suurenemine vastas nõutavatele kriteeriumidele.

149

Lisaks viib see, kuidas hageja tõlgendab kriteeriumi „hiljutine“, selleni, et järelevalvemeetmed, mis süsteemi täiendavad ja võeti, et töötada välja kaitsemeetmed, mis on kooskõlas kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikliga 16, muutuvad ebatõhusaks.

150

Eeltoodu põhjal tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

151

Vastavalt eespool punktidele 126 ja 131 tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ka kogu kolmas väide, sest hageja argumendid impordi kasvu kohta, millele ta kolmanda väite raames tugineb, kuid mille ta esitas neljanda väite raames, lükati tagasi.

152

Oma viienda väitega, mis jaguneb neljaks osaks, kinnitab hageja, et vaidlustatud määrus ei näita, et valitseks olulise kahju oht (esimene osa), et selle ohu olemasolu on ekslikult tuletatud ainult kaubavoogude ümbersuunamisest (teine osa), et komisjon ei lähtunud nii või teisiti faktilistest asjaoludest, kui ta selle ohu tuvastas (kolmas osa), ning et komisjon oleks pidanud selle ohu hindamisel arvesse võtma kahjunäitajaid, mille on edastanud Euroopa Teraseassotsiatsioon (Eurofer) (neljas osa).

153

Esimeses väiteosas kinnitab hageja sisuliselt, et andmete ja teabe põhjal, mis oli tema käsutuses, ei oleks komisjon tohtinud tuvastada olulise kahju ohtu.

154

Oma vastuväidet põhjendab hageja esiteks sellega, et 11 kahjunäitajast, mida komisjon analüüsis, näitavad ainult kolm kerget langustrendi (turuosad, varud ja tööhõive), mis ei ole märk tootmisharu „ebakindlast“ või „haavatavast“ olukorrast WTO kohtupraktika tähenduses, vaid pigem tugevast ja võimsast tootmisharust, nagu ilmneb eelkõige kasumlikkuse põhinäitaja analüüsist.

155

Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

156

Kõigepealt tuleb märkida, et komisjon vaidlustas kostja vastuses viienda väite esimese osa vastuvõetavuse põhjendusel, et hageja argumendid ei vasta kodukorra artikli 76 punktis d sätestatud tingimustele. Vasturepliigis näib komisjon siiski olevat tulnud oma hinnangu juurde tagasi, leides, et hageja selgitused repliigis võimaldavad paremini mõista argumente, millel viienda väite esimene osa põhineb. Kui komisjonilt küsiti kohtuistungil, kas ta jääb oma nende argumentide vastuvõetavust käsitletavate vastuväidete juurde, teatas ta, et usaldab siin Üldkohtu hinnangut – mis kanti kohtuistungi protokolli.

157

Poolte suhtlemisest nii menetluse kirjalikus kui ka suulises osas ilmneb, et hageja argumendid viienda väite esimese osa kohta on esitatud piisavalt selgelt ja täpselt, et komisjon saaks nendele vastata ja Üldkohus oma kontrolli teostada. Seepärast tuleb tagasi lükata komisjoni vastuväited küsimuses, kas viienda väite esimene osa on vastuvõetav, ning analüüsida selle põhjendatust.

158

Selles küsimuses tuleb hageja hinnangute asjakohasusse suhtuda ettevaatusega, sest need on killustatud ja eraldatud. Ta märgib ühelt poolt, et sisetarbimine ja ‑müük olid suurenenud, ning teiselt poolt, et tootmine oli hoogustunud ka siis, kui tootmisvõimsused ja võimsuste kasutamine olid jäänud samaks. Neid asjaolusid tuleb siiski käsitada, lähtudes asjaolust, et komisjoni analüüsist vaidlustatud määruse põhjendustes 63–89 ilmneb kõigepealt, et kuigi toodang oli kasvanud, oli see kasv väiksem kui sisetarbimine; seejärel, et liidu müügihinnad olid langenud kogu selle perioodi vältel, v.a üks hüpe ülespoole päris perioodi lõpus, ning lõpuks, et tulud olid jäänud allapoole tulude suhtes püstitatud eesmärke kogu vaadeldava perioodi jooksul (ning olid kasvanud alles 2017. aastal tootmiskulude alanemise ja liidu kaubanduspoliitika kaitsemeetmete tulemusena). Nendele märkustele tuleb lisada asjaolu, et turuosa oli vähenenud.

159

Ehkki hageja rõhutab tõesti kasumlikkuse pidevat kasvu ja likviidsusvoogude paranemist, tuleb siiski märkida, et vaidlustatud määruse põhjenduses 97 rõhutas komisjon konkreetselt, et „hoolimata sellest, et kasumlikkuse tasemed võrreldes eelmiste aastatega (kui liidu tootmisharu oli kahjumis või nullkasumis) 2017. aastal oluliselt paranesid, võib see olukord kiiresti tagasi pöörduda, kui impordi kasv jätkub (või tõuseb järsult, muu hulgas USA paragrahvi 232 kohaste meetmete tagajärjel)“.

160

Sellest hinnangust ilmneb seega, et saavutatud kasumlikkuse tasemeid ei oleks tohtinud käsitada eraldatult, sest kuigi need paranesid võrreldes eelmise aastaga, oleks peamine tegur, mis avaldaks meetmete võtmata jätmise korral negatiivset mõju liidu tootmisharu majanduslikule olukorrale, kindlaks tehtud kaubavoogude ümbersuunamise oht. Selles olukorras tuli arvesse võtta asjaolu, et võimalik kaubavoogude ümbersuunamine avaldaks meetmete puudumise korral negatiivset mõju liidu tootmisharu majanduslikule olukorrale, mistõttu oleks taastumine võinud kiiresti teha tagasipöörde.

161

Eeltoodu põhjal ei saa järeldada, et komisjon on liidu tootmise hetkeolukorra kindlaksmääramisel teinud ilmse hindamisvea.

162

Teiseks leiab hageja, et liidu tootmisharu kahju muutumine ajavahemikul 2013. aastast kuni 2018. aasta esimese poolaastani ei võimalda järeldada, et valitseb „olulise kahju oht“, eelkõige WTO kohtupraktika tähenduses. Ta lisab, et kõige hiljutisemad andmed kohtuasja materjalide hulgas näitavad, et täiendav import ei avaldanud mõju, mida komisjon väidab.

163

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

164

Piisab, kui korrata, et kuna eespool punktides 158–161 on järeldatud, et hageja analüüsile tuleb eelistada komisjoni analüüsi, ei puutu asjasse argumendid, mille hageja on esitanud selle kohta, mil viisil tuleb prognoositavaid asjaolusid arvesse võtta.

165

Eeltoodu põhjal ei saa tuvastada mingit komisjoni ilmset hindamisviga selle tõttu, et ta järeldas, et liidu tootmisharu olukorda võib ähvardada olulise kahju oht.

166

Seega tuleb viienda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

167

Viienda väite teises osas kinnitab hageja, et kuna komisjon rajas oma järeldused üksnes kaubavoogude ümbersuunamisele, ei oleks ta tohtinud tuvastada, et valitseb olulise kahju oht kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 9 lõike 2 tähenduses.

168

Hageja väitel ei lähtunud komisjon olulise kahju ohu puhul impordi tasemest vaidlustatud määruse vastuvõtmise hetkel või impordi jätkamisest sellel tasemel, vaid pigem impordi põhjendamatust ja teoreetilisest kasvust tulevikus kaubavoogude ümbersuunamise tulemusena Ameerika Ühendriikide meetmete mõjul, mis võeti paragrahvi 232 alusel. Nii toimides samastas komisjon impordi kasvu hüpoteetilise ohu olulise kahju ohuga. Seejuures tegi ta hageja väitel ilmse hindamisvea ning rikkus kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 9 lõiget 2 ja artiklit 16. Hageja märgib, et niisugust hinnangut kinnitab WTO kohtupraktika.

169

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

170

Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud määruse põhjenduses 90 järeldas komisjon, et liidu tootmisharu on „olulise kahju ohus, kui jätkub impordi kasvutendents koos sellega kaasneva hinnalanguse ja kasumlikkuse vähenemisega alla jätkusuutliku taseme“. Hageja kinnitab aga, et see avaldus ei ole põhjendatud ning sellele kõneleb vastu teave kohtuasja materjalides, sest ta tõendas oma viienda väite esimese osa raames, et liidu tootmisharu olukord 2017. aastal ja 2018. aasta kahes esimeses kvartalis ei näidanud, et liidu tootmisharu oli impordi osas sel ajavahemikul kokku varisemas ning et oluline kahju oli seega selgelt ennustatav või kohe-kohe tekkimas.

171

Kuivõrd ta palus lükata viienda väite esimene osa tagasi, on hageja selle väite teise osa raames esitatud argumentide eeldus vale. Seega tuleb viienda väite teist osa analüüsida, lähtudes üksnes väidetest, et asjaolud, mille abil komisjon püüab tõendada impordi võimalikku kasvu, kujutavad endast ilmset hindamisviga.

172

Kohtuasja materjalidest ilmneb, et komisjon lähtus olulise kahju ohu esinemise tõendamisel ainult sellest, et tuvastas võimaliku kaubavoogude ümbersuunamise, võtmata arvesse muid tegureid. Vaidlustatud määruse põhjendustes 99 ja 100 on analüüsitud ekspordi kasvutempot ning uue ekspordi suurenemise tõenäosust kõige hiljutisemate olemasolevate andmete analüüsi põhjal. Lisaks näitab vaidlustatud määruse punktides 5.6.1 ja 5.6.2 esitatud ja analüüsitud statistika impordi pidevat kasvutendentsi ning seda, et esimesi märke kaubavoogude ümbersuunamisest võis täheldada juba järgnevatel kuudel pärast seda, kui jõustusid meetmed, mille Ameerika Ühendriigid võtsid paragrahvi 232 alusel.

173

Seega lähtus komisjon tõesti asjaoludest, mis võimaldasid tuvastada mitte üksnes kaubavoogude ümbersuunamise, vaid ka tõenäosuse, et suureneb import, mis tavaliselt on mõeldud Ameerika Ühendriikide turule ja mille võis nüüd suunata liitu.

174

Üksikasjalike andmete kogumist, millel komisjoni analüüs põhineb, ei saa seega tuletada mingit ilmset hindamisviga.

175

Pealegi, isegi eeldusel, et arvesse tuleb võtta WTO kaitsemeetmete lepingut, võib märkida, et komisjoni lähenemine on kooskõlas selle lepingu artikli 4 lõike 1 punktiga b, sest impordi võimalikku kasvu ei tõendatud käsitletaval juhul lihtsalt väidete, oletuste või ähmaste võimalustega.

176

Viienda väite teine osa tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

177

Viienda väite kolmanda osa raames esitab hageja kolm argumenti, tõendamaks, et isegi juhul, kui impordi kasvu oht võib kujutada endast olulise kahju ohtu, ei ole komisjon WTO kohtupraktikast lähtudes rahuldavalt tõendanud, et valitseb kaubavoogude märkimisväärse ümbersuunamise tegelik oht, mis võib tekitada olulise kahju.

178

Esiteks ei võtnud komisjon arvesse muude eksporditurgude olemasolu, mis võib korvata Ameerika Ühendriikidest pärinevate kaubavoogude võimaliku ümbersuunamise. Vastupidi komisjoni väidetele kujutavad kaalutlused, millele viimane vastupidise tõendamiseks tugineb, endast ainult tõendusliku väärtuseta väiteid.

179

Teiseks ei ilmne kohtuasja materjalides olevate arvandmete analüüsist, et tuvastatud kaubavoogude ümbersuunamine oleks võinud kujutada endast ohtu, et tekib oluline kahju, sest need liikumised olid piiratud ulatusega. Hageja leiab, et komisjoni väiteid, mille eesmärk on vastupidise tõendamine, ei kinnita faktilised asjaolud.

180

Kolmandaks analüüsis komisjon 2018. aasta esimestel kuudel liitu ja Ameerika Ühendriikidesse toimunud impordi muutumist absoluutses väärtuses ja see import ei toimunud tingimata sellistel tingimustel või sellise menetluse kohaselt, mis võiks kujutada endast olulise kahju ohtu. Komisjon ei ole seega esitanud faktilisi asjaolusid, mis võimaldasid tal järeldada, et täiendav import tooks kaasa hinnalanguse ja kasumlikkuse vähenemise. Hageja lisab, et komisjon ei ole esitanud selgitusi põhjuste kohta, mis õigustavad tema järeldust, et import väidetavalt suuremates kogustes tekitas olulise kahju ohu.

181

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

182

Esiteks tuleb selle asjaolu kohta, et komisjon ei analüüsinud asjaolu, et olenemata võimalikust Ameerika Ühendriikide turu sulgemisest oleks kaubavoogude ümbersuunamine piiratud ulatusega ega suudaks eriti tekitada olulise kahju ohtu, ühest küljest märkida, et nii ajutise määruse põhjendustest 35 ja 67 kui ka vaidlustatud määruse põhjendustest 107 ja 173 ilmneb, et see etteheide ei ole põhjendatud, sest komisjoni arutluskäigus on tingimata arvesse võetud muid turgusid. Teisest küljest tuleb eespool punktides 172–174 märgitut arvestades tagasi lükata etteheide komisjonile, et need põhjendused kujutavad endast lihtsalt väiteid, mida ei kinnita ükski tõend, ning täpsemalt, et ei ole mingeid tõendeid sellest, et kaubavood Ameerika Ühendriikidesse vastavad – tootevalikult ja ekspordiriikide poolest – kaubavoogudele liitu.

183

Mis puudutab teiseks asjaolu, et Ameerika Ühendriikidest pärinevate kaubavoogude võimalik ümbersuunamine oleks liiga piiratud ulatusega selleks, et kujutada endast olulise kahju ohtu, siis hageja vaidleb vastu komisjoni arvutustele. Eespool punktides 74 ja 75 meenutatud põhimõtete kohaselt on siiski vähe tähtsust sellel, et võib teha teistsuguse analüüsi, st niisuguse, nagu pakub välja hageja, sest liidu kohtu kontroll on käsitletaval juhul piiratud sellise ilmse hindamisvea tuvastamisega, mis muudab vääraks analüüsi, millel vaidlustatud määrus põhineb. Kohtuasja materjalidest niisugust viga ei ilmne. Vaidlustatud määruse põhjendused 107 ja 179 näitavad nimelt, et komisjon on teinud simulatsioone, võttes arvesse eri kriteeriume, ning kontrollinud oma majandusmudelit kõige hiljutisemate olemasolevate andmete põhjal. Komisjoni lähenemine võimaldas tal ka järeldada, et esineb kaubavoogude ümbersuunamine 2018. aasta esimese poolaasta mahuplaani suhtes, millest piisab, et õigustada tema järeldusi, et valitseb olulise kahju oht.

184

Kolmandaks tuleb selle väite kohta, et järeldust, et impordi kasv viib hinnalanguse ja kasumlikkuse vähenemiseni – mis võib tekitada olulise kahju –, ei kinnita ükski tõend, korrata, et on nõustutud, et komisjon on tõendanud õiguslikult piisavalt, et liidu tootmisharu oli ebakindlas seisus (vt eespool punktid 158–161), ning et seega tuleb seda olukorda arvestades hinnata, kas komisjon on tõesti tõendanud, et impordi kasvu tõttu valitses olulise kahju oht. Seejuures ei saa komisjonile ette heita mingit ilmset hindamisviga seetõttu, et ta leidis, et arvestades väga väikest tulu vaadeldaval ajavahemikul, viiks täiendav surve, mida avaldab see, kui tuvastatud impordi kasv kiireneb seetõttu, et Ameerika Ühendriigid võtsid paragrahvi 232 alusel meetmeid, hinnalanguse ja kasumlikkuse vähenemiseni, mis ähvardaks tekitada olulist kahju. Selles osas tuleb hageja kaalutlused kasumlikkuse suurenemise kohta tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 158–161 koostoimes punktiga 165.

185

Eeltoodu põhjal tuleb viienda väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

186

Viienda väite neljandas osas kinnitab hageja, et komisjon on rikkunud hea halduse põhimõtet, hoolsuskohustust ja kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 5 lõiget 2, otsustades jätta arvesse võtmata kahjunäitajad, mille edastas Eurofer 2018. aasta esimese poolaasta kohta.

187

Hageja sõnul ei saa ükski komisjoni mainitud põhjus seda arvesse võtmata jätmist õigustada, sest ta võis võtta seda ajakohastatud teavet õiguspäraselt arvesse kas kontrollitult või ilma kontrollimata, küsida vajaduse korral täiendavat teavet ja tugineda vajaduse korral olemasolevatele andmetele.

188

Hageja leiab aga kõigepealt, et need näitajad tõendavad, et liidu tootmisharu on oma konkurentsiseisundit parandanud, ning et need kujutavad endast seega positiivseid tõendeid olulise kahju ohu puudumise kohta.

189

Seejärel vaidleb hageja vastu komisjoni väitele, et isegi kui ta oleks võtnud arvesse kahjunäitajaid 2018. aasta esimese poolaasta kohta, oleks ta lõpuks ikka tuvastanud sama. Hageja rõhutab, et kasumlikkuse kasvutendents 2018. aasta jaanuarist kuni juunini ei saanud kinnitada komisjoni lõplikku seisukohta, mis põhineb oletusel, et impordimahu kasv toob kaasa hinnalanguse ja kasumlikkuse vähenemise.

190

Lõpuks leiab hageja, et vastupidi komisjoni väidetele selgub kohtupraktikast, et Üldkohus on käsitletaval juhul pädev kontrollima, kas komisjon tegutses hea halduse põhimõtet järgides.

191

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

192

Kõigepealt tuleb märkida, et hageja lähtub oma menetlusdokumentides esitatud analüüsis mitu korda ajakohastatud kahjunäitajatest, mille on edastanud Eurofer ja mille asjakohasust käsitleb viienda väite neljas osa.

193

Hageja analüüs põhineb siiski kasumlikkust käsitleval teguril. Nagu on märgitud eespool punktides 158–161 koostoimes eespool punktiga 165, tuleb selle teguri tähtsusesse suhtuda ettevaatusega ning see ei saa üksi viia ilmse hindamisvea tuvastamiseni. Viienda väite neljas osa ei saa seega anda tulemusi.

194

Igal juhul ei ilmne nendest paljudest põhjendustest, mille komisjon on esitanud, et õigustada seda, miks ta ei võtnud arvesse Euroferi 2018. aasta kahe esimese kvartali kohta edastatud kahjunäitajaid, hoolimata hageja vastuvaidlemisest mingit ilmset hindamisviga. Neid andmeid iseloomustab see, et need on puudulikud. Euroferi näitajad ei hõlma kogu vaatlusalust toodet. Seega, isegi juhul, kui hageja leiab, et hõlmatud tootekategooriad moodustasid suurema osa vaatlusaluse toote mahust ning kuna teabe puudumine teiste tootekategooriate kohta on tõenäoliselt tingitud asjaolust, et Euroopa Terastorude Liit (ESTA) ei edastanud andmeid, oli komisjonil õigus kasutada olemasolevaid andmeid vastavalt kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 5 lõikele 6, ei saa sellest tuletada komisjoni kohustust seda teha. Komisjonil on nimelt õigus asuda seisukohale, et arvestades nende andmete puudulikkust, ei ole need asjakohased, ilma et see kujutaks endast ilmset hindamisviga või mingit hoolsuskohustuse või hea halduse põhimõtte rikkumist.

195

Eeltoodut arvestades tuleb viienda väite neljas osa ja seega viies väide tervikuna tagasi lükata.

196

Kuuenda väitega, mis koosneb kolmest osast, püüab hageja tõendada, et komisjon on rikkunud kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artiklit 16 sellega, et ei tõendanud, et tuvastatud impordi kasvu ja tuvastatud liidu tootmisharu ähvardava olulise kahju ohu vahel valitseb põhjuslik seos.

197

Kuuenda väite esimese osa raames kinnitab hageja, et vaidlustatud määrusest nähtub, et komisjon ei ole tuvastanud, et vaidlustatud määruse vastuvõtmise kuupäeval toimuv import põhjustas või ähvardas põhjustada olulist kahju, vaid ta tuvastas, et see oht tuleneb impordist, mis ei ole veel aset leidnud – mis on konkreetselt vastuolus WTO kohtupraktikaga.

198

Hageja väitel on komisjon sellega rikkunud kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artiklit 16, tuginedes „impordi tulevasele ja teoreetilisele kasvule“.

199

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

200

Kõigepealt tuleb märkida, et komisjon tugines oma järelduses praeguse ja tulevase impordi hindamisele. Tema analüüsist ilmneb, et kuigi olulise kahju ohtu kujutab käsitletaval juhul tuleviku import, mille võimalikkus ilmneb eespool punktides 172–174 nimetatud märkide kogumist, eksisteerib see konkreetse olukorra tõttu, milles on liidu tootmisharu impordi tõttu, mida täheldati vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal.

201

Lähenemine, mille komisjon kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 16 kohaldamise alal valis, on seega kooskõlas selle määruse artikli 9 lõikega 2, milles on just ette nähtud, et olulise kahju ohu puhul peab komisjon analüüsima liitu toimuva ekspordi kasvu määra, et teha kindlaks, kas on selgelt ette näha, et konkreetne olukord võib muutuda tegelikuks kahjuks.

202

Teiste sõnadega võib juhtuda, et ilma hetkeimpordi tagajärgedeta ei olegi tulevane import problemaatiline. Hetkeimpordi tõttu selgub olulise kahju oht seega seoses prognoosidega liitu toimiva ekspordi kasvu määra kohta.

203

Hageja leiab aga, et kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artiklist 16 nähtub, et olulist kahju peab põhjustama või ähvardama põhjustada ainult hetkeeksport.

204

Hageja käesoleva väiteosa raames esitatud argumentide eeldus rajaneb seega tuvastatud impordi kasvu ja kindlaks tehtud liidu tootmisharu ähvardava olulise kahju ohu vahelise põhjusliku seose laadi ekslikul tõlgendusel.

205

Eeltoodu põhjal tuleb kuuenda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

206

Kuuenda väite teises osas kinnitab hageja, et komisjon ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu ning et ta ei ole seega järginud kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artiklis 16 sätestatud nõudeid.

207

Täpsemalt väidab hageja, et kohtuasja materjalid näitavad, et kaugel sellest, et kujutada endast olulise kahju ohtu, ei takistanud impordi hetketase – isegi kõige hiljutisemal perioodil – liidu tootmisharul konkurentsile vastu panemast ja rahuldavaid kasumeid saamast. Vastavalt WTO kohtupraktikale oleks komisjon aga pidanud niisuguses olukorras esitama rahuldavad, põhjendatud või mõistlikud selgitused selle kohta, et andmed näitasid kõigest hoolimata põhjusliku seose olemasolu – mida ta ei teinud.

208

Hageja vaidleb vastu ka sellele, et Euroferi kasumlikkuse kriteeriumi kohta edastatud arvandmed ei ole asjakohased – nagu väidab komisjon –, ning rõhutab, et isegi vaidlustatud määruses esitatud arvandmetest nähtub, et impordi kasv ja liidu tootmisharu olukorra halvenemine aastatel 2013–2017 ei ole omavahel seotud.

209

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

210

Kõigepealt tuleb märkida, et hageja argumendid, mis käsitlevad põhjusliku seose puudumist ning millega põhjendatakse tema kuuenda väite teist osa, põhinevad peamiselt tema tõlgendustel kasumlikkuse kasvu küsimuses, mida kinnitavad Euroferi edastatud andmed.

211

Selles küsimuses tuleb korrata, et kõigepealt ei tundu kasumlikkuse kriteerium olevat otsustava tähtsusega (vt eespool punktid 158–161, tõlgendatuna koostoimes eespool punktiga 165); seejärel, et Euroferi edastatud andmeid ei saa arvesse võtta (vt eespool punkt 194), ning lõpuks, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud põhjuslikku seost vaidlustatud määruse vastuvõtmise hetkel eksisteerinud impordi taseme ja olulise kahju ohu vahel (vt eespool punktid 200–205).

212

Eeltoodu põhjal tuleb kuuenda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

213

Kuuenda väite kolmandas osas väidab hageja, et komisjon ei võtnud arvesse varasema dumpingu‑ ja toetustegevuse võimalikku mõju, mis muutis vääraks selle, mida ta seoses kahju hindamisega tuvastas, ning seega tehti põhjusliku seose analüüsis ilmne hindamisviga.

214

Täpsemalt märgib hageja, et asjaolu, et komisjon järeldas vaidlustatud määruses, et liidu tootmisharu oli kuni 2016. aastani raskes majanduslikus olukorras, on seletatav – vähemalt osaliselt – varasema märkimisväärse kahjuga, mille põhjuseks oli varasem dumpingu‑ ja toetustegevus, mille vastu võitlemiseks olid võetud kaubanduse kaitsmise meetmed. Ta rõhutab, et sellel, kas dumpinguvastastel ja kompenseerimismeetmetel on või mitte erinevad eesmärgid või kas need on suunatud konkreetsetele toodetele võrreldes kaitsemeetmetega, ei ole tähtsust.

215

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

216

Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud määruse põhjendusest 95 ilmneb, et komisjon ei eiranud liidu tootmisharu olukorra hindamisel ei kõnesoleva varasema dumpingu‑ või toetustegevuse olemasolu ega selle suhtes võetud meetmete mõju. Seda arvessevõttu õigustas muide asjaolu, et ta ei suutnud teha kindlaks olulise kahju olemasolu.

217

Seega ei ole komisjoni arutluskäigus tehtud mingit ilmset hindamisviga küsimuses, missugune on varasema dumpingu- ja toetustegevuse mõju tema analüüsile, mis käsitleb põhjuslikku seost impordi suurenemise ja olulise kahju ohu vahel.

218

Teiseks ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud seda tegevust üksikasjalikumalt arvesse, sest isegi kui see puudutab väidetavalt märkimisväärset osa vaatlusalusest tootest, nagu väidab hageja, puudutab see siiski ainult teatavatesse kategooriatesse kuuluvaid tooteid, mis pärinevad teatavatest riikidest.

219

Seega piisab selle arvessevõtmisest eespool punktis 216 kirjeldatud viisil, et välistada igasuguse ilmse hindamisvea olemasolu.

220

Eeltoodu põhjal tuleb kuuenda väite kolmas osa ning seega kuues väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

221

Seitsmendas väites kinnitab hageja, et kaitsemeetmeid käsitlevas alusmääruses ei ole mingit õiguslikku alust, mis võimaldaks komisjonil algatada kaitsemeetmete alase uurimise omal algatusel. Selle algatamine on õigustatud ainult juhul, kui liikmesriigilt on saadud teavet (ja lõpuks taotlus).

222

Täpsemalt tugineb hageja kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 5 lõikele 1, mis paikneb III peatükis, millele on viidatud selle määruse artiklis 16, tõlgendatuna selle määruse põhjendustest 7 ja 8 lähtudes, ning kinnitab, et kaitsemeetmete alase uurimise algatus võib tulla ainult liikmesriikidelt. Ta rõhutab ühelt poolt, et uurimise algatamise teates on sõnaselgelt märgitud, et selle algatas komisjon omal algatusel, ning teiselt poolt juhib tähelepanu – võttes arvesse mitmesugust teavet kohtuasja materjalides – sellele, et see algatati teabe põhjal, mille kohta ei ole kindlaks tehtud, et see pärineb liikmesriigilt.

223

Lõpuks lisab hageja ühelt poolt, et komisjon ei oleks tohtinud uurimist algatada ainult teabe põhjal, mis saadi järelevalvemeetmete raames, kusjuures need meetmed hõlmavad ainult importi ajavahemikul 2015–2017, välja jäävad 2013. ja 2014. aasta ning puudub igasugune teave liidu tootmisharu kahjustamise olukorra kohta. Teiselt poolt rõhutab ta, et olenemata volitustest, mis komisjonil tõesti kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse kohaselt on, ei võimalda ükski säte tal algatada uurimisi omal algatusel.

224

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

225

Kõigepealt tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetele ei ilmne kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 5 lõikest 1 koostoimes selle määruse põhjendustega 7 ja 8 liikmesriikide ainupädevust algatada kaitsemeetmete alane uurimine.

226

Kõigepealt on kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse põhjenduses 7 märgitud, et „[l]iikmesriigid peaksid komisjonile teatama igast impordi suundumustega kaasnevast ohust, mis võiks nõuda liidu järelevalvet või kaitsemeetmete kohaldamist“.

227

See põhjendus ei puuduta komisjoni pädevust algatada uurimine, vaid liikmesriikide teavitamiskohustust, et ta saaks täita kohustusi, mille Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu on talle usaldanud, et kaitsta liidu huve ühise kaubanduspoliitika raames nii kolmandast riigist pärit toote impordi järelevalve alla panemisel vastavalt kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse IV peatükile kui ka kaitsemeetmete võtmisel liitu imporditava toote suhtes vastavalt selle alusmääruse V peatükile.

228

Selle põhjenduse sõnastusest ei selgu siiski kuidagi, et teave, mis võimaldab komisjonil oma kohustusi täita, peab pärinema ainult ühest allikast.

229

Seejärel tuleb juhtida tähelepanu sellele, et kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse põhjenduses 8 on märgitud, et „[n]iisugustel juhtudel peaks komisjon põhjalikult tutvuma imporditingimuste, impordi suundumuste, majanduse ja kaubanduse olukorra eri tahkude ja asjakohasel juhul võetavate meetmetega“.

230

See põhjendus ei puuduta komisjoni pädevust algatada uurimine, vaid selle eesmärk on näha talle ette analüüsimiskohustus konkreetses olukorras, nimelt siis, kui ta saab kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse põhjenduses 7 nimetatud liiki teavet.

231

Kuigi konkreetse juhtumiga piiratud kohustuse olemasolu ilmneb kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse põhjenduse 8 sõnastusest, ei piira ega välista see komisjoni võimalust viia niisugune analüüs läbi muudel juhtudel.

232

Lõpuks on kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 5 lõikes 1 muu hulgas märgitud, et „[k]ui komisjonile selgub, et uurimismenetluse algatamiseks on piisavalt tõendusmaterjali, alustab ta uurimist ühe kuu jooksul pärast liikmesriigilt teabe saamise kuupäeva ja avaldab teate Euroopa Liidu Teatajas“.

233

See säte tagab komisjonile teavet saatnud liikmesriigile, et komisjon võtab seisukoha järelduste kohta, mis tuleb sellest võimaliku uurimise algatamise küsimuses teha. Ettenähtud tähtaeg puudutab nõnda oma määratluse poolest olukorda, milles on komisjon, kui talle kehtestatakse kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse põhjenduses 8 osutatud analüüsimiskohustus.

234

Nagu on aga täpsustatud eespool punktides 228 ja 231, ei välista see olukord muid juhtumeid, sest vastasel korral takistataks komisjonil täita oma kohustusi, mille täitmine on talle usaldatud.

235

Nii on see vähemalt siis, kui võeti järelevalvemeetmed, nagu käsitletaval juhul.

236

Komisjon võib otsustada kohaldada niisuguseid meetmeid vastavalt kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artiklile 10 ilma eelneva uurimiseta, sest selle määruse artikli 4 lõikega 1 kehtestatud nõuet ei kohaldata sellise olukorra suhtes.

237

Nii anti rakendusmäärus 2016/670 konkreetselt kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 10 alusel.

238

Vastavalt rakendusmääruse 2016/670 põhjendusele 12 oli eelneva järelevalve kehtestamisega taotletavaks eesmärgiks pakkuda põhjalikku statistilist teavet, mis võimaldab kiiresti analüüsida, kuidas muutub import kõikidest kolmandatest riikidest.

239

Nagu nähtub kaitsemeetmete alase uurimise algatamise teatest, siis võttes muu hulgas arvesse järelevalvesüsteemi abil saadud teavet, leidis komisjon, et on piisavalt tõendeid selle kohta, et impordi muutumise tõttu võib olla vaja võtta kaitsemeetmeid.

240

Kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 15 lõike 1 alusel võib komisjon võtta liidu huvide kaitseks niisuguseid meetmeid ka omal algatusel, kui sisulised tingimused on täidetud.

241

Vastavalt kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 4 lõikele 1 ei saa ilma eelneva uurimise algatamiseta siiski võtta mingit kaitsemeedet, v.a selle määruse artiklis 7 nimetatud erakorralistes olukordades.

242

Komisjon otsustas seega algatada omal algatusel niisuguse uurimise, mis puudutas terasetoodete importi.

243

Eeltoodust tuleneb, et kui õigus algatada kaitsemeetmete alane uurimine oleks ainult liikmesriikidel – nagu väidab hageja –, ei piirataks mitte ainult komisjoni algatuspädevust, mis tal on kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 15 lõike 1 kohaselt, selle tagajärgedes, vaid kahjustataks eelkõige järelevalvesüsteemi eset ennast.

244

Tõlgendus, mida pooldab hageja ja mis viiks selleni, et uurimise algatamine sõltub sellest, kas mõni liikmesriik pöördub komisjoni poole, võtab selle süsteemi alusel kogutud andmete uurimiselt suurema osa selle mõttest.

245

Järelikult on hageja tõlgendus, mis puudutab algatusõigust uurimismenetluse algatamisel kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 5 lõike 1 tähenduses, vastuolus selle määrusega ette nähtud süsteemi ülesehitusega.

246

Seoses sellega võib ka lisada, et see, kuidas hageja kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 5 lõiget 1 tõlgendab, tundub ebaloogiline, arvestades selle määruse muid sätteid.

247

Seega võimaldab kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikkel 7 komisjonil muu hulgas võtta erakorralises olukorras ajutisi kaitsemeetmeid. Vastavalt selle määruse artikli 4 lõikele 1 ei pea selle pädevuse kasutamiseks olema täidetud nõue, et enne nende meetmete võtmist peab olema läbi viidud uurimine. Kõik uurimismeetmed ei jää siiski kõrvale. Kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 7 lõikes 3 on täpsustatud, et komisjon võtab viivitamata uurimismeetmed, mida ta veel vajalikuks peab. Uurimise algatamine ei sõltu aga sellest, kas komisjoni poole on enne pöördunud mõni liikmesriik. Niisuguse tingimuse ettenägemine on ebaloogiline, kui on kindlaks tehtud, et oli piisavalt tõendeid, et impordi kasv on põhjustanud või ähvardas põhjustada olulise kahju vastavalt kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 7 lõike 1 punktile b. Sama arutluskäik seletab komisjoni võimalust algatada uurimine ilma, et tema poole pöörduks enne mõni liikmesriik, kui on võetud juba järelevalvemeetmed, mis võimaldavad esitada piisavad tõendid selle kohta, et impordi muutumise tõttu võib olla vaja võtta kaitsemeetmeid.

248

Ka ei seo komisjoni mingi kohustus, et enne peab tema poole pöörduma mõni liikmesriik, kui ta kasutab volitusi, mis tal on ühelt poolt kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 15 lõike 1 alusel, mis lubab tal võtta kaitsemeetmeid, ning teiselt poolt selle määruse artikli 20 alusel, mis võimaldab tal analüüsida kehtivate kaitsemeetmete mõju ja muuta nende tingimusi või isegi need tühistada. Kõik need sammud, mida komisjon võib võtta omal algatusel, on osa loogikast, mille kohaselt komisjonil on enne oma volituste kasutamist tõendid selle kohta, et esineb liidu tootjate jaoks probleemne olukord või mitte, kusjuures selle teabe allikal ei ole tähtsust.

249

Nendest sätetest tuleneb niisiis ühtlane süsteem, mis kehtestab ühtse loogika, mis võimaldab komisjonil tegutseda omal algatusel, kui tal on piisavalt tõendeid, mis õigustavad tema tegevust.

250

Kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 5 lõiget 1 tuleb seega tõlgendada sellest loogikast lähtudes ning järeldada, et on tunnustatud komisjoni võimalust tegutseda omal algatusel selles artiklis osutatud uurimiste algatamise raames.

251

Pealegi tuleb märkida, et hageja seisukohta ei kinnita ükski faktiline asjaolu. On selge, et liikmesriigid ei esitanud sellele uurimisele vastuväiteid ning tegid isegi selle raames komisjoniga koostööd vastavalt kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 5 lõikele 1.

252

Teiseks ei kinnita hageja argumenti, et teave peab pärinema ainult ühest allikast – mis piirab uurimise ulatust –, asjasse puutuvad määruse sätted. Ei ole ühtegi akti tekstist tulenevat argumenti, mis kohustaks komisjoni jätma kõrvale teabe, mille ta on suutnud hankida lisaks liikmesriikide asutuste kaudu saadud teabele järelevalvemeetmete abil.

253

Igal juhul ajab hageja – nagu komisjon märgib – andmed, mis viisid uurimise algatamiseni (st terasetoodete impordi pidev kasv), segamini andmetega, mis käsitlevad ajavahemikku, mida komisjon oma järelduste tegemiseks analüüsis.

254

Eeltoodu põhjal tuleb seitsmes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

255

Kaheksanda väite raames kinnitab hageja, et kuna komisjon ei avaldanud kaitsemeetmete alase uurimise jooksul teatavat teavet, on ta rikkunud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis kuulub kaitseõiguste hulka.

256

Täpsemalt leiab hageja – olles meenutanud, kui tähtis on järgida menetluslikke tagatisi, mille hulka kuulub õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas, kus liidu institutsioonidel on ulatuslik kaalutlusõigus – ühest küljest, et kuna komisjon ei avaldanud tema käsutuses olevat statistilist teavet kõige hiljutisema perioodi kohta, takistas ta asjast huvitatud isikutel – kelle hulka kuulub hageja – võtmast seisukohta põhiteabe kohta, mille põhjal tuvastati konkreetselt impordi kasv. Teisest küljest arvab hageja, et lükates tunduvalt edasi Euroferi edastatud teabe avaldamist, võttis komisjon asjast huvitatud isikutelt – kelle hulka kuulub hageja – võimaluse esitada kommentaare ja seisukohti ajakohastatud kahju kohta, mida kandis suur osa liidust. Hageja leiab, et asjaolul, et komisjon ei kasutanud neid andmeid, on vähe tähtsust, sest tema argumendid põhinevad teavitatuse tasemel, mis tal oleks võinud olla, et kujundada oma arvamus.

257

Hageja lisab kõigepealt, et vastupidi komisjoni väidetele oli komisjonil ühelt poolt kohustus tagada, et hageja saaks haldusmenetluses tõhusalt esitada oma seisukoha küsimuses, kas väidetavad faktilised asjaolud on õiged ja asjakohased, ning tõendite kohta, mille põhjal väideti, et import on kasvanud ja esineb olulise kahju oht, ning teiselt poolt ei ajakohastanud komisjon juhtumi toimikut õigel ajal. Seejärel kinnitab hageja, et tal ei võimaldatud esitada tõhusalt oma seisukohta ühest küljest teabe kohta, mis käsitles impordistatistika kasutamist kõige hiljutisemal perioodil, ning teisest küljest Euroferi ajakohastatud kahjunäitajate kohta.

258

Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

259

Kõigepealt tuleb ühelt poolt märkida, et hageja menetlusdokumentidest nähtub, et kuigi argumendid teabe kohta, mis käsitles impordistatistika kasutamist kõige hiljutisemal perioodil, viisid esialgu tema argumentideni, et selle teabe avaldamata jätmine oli õigusvastane, leidis ta hiljem, et õigusvastasus tulenes sellest, et tal ei lastud esitada tõhusalt oma seisukohta. Seega ei vaidlusta ta enam avaldamata jätmist, vaid avaldamist hilinemisega. Järelikult ühtivad hageja seda teavet käsitlevad argumendid sisuliselt tema väitega, mille ta on esitanud Euroferi ajakohastatud kahjunäitajaid puudutava teabe kättesaadavaks tegemise kohta.

260

Teiselt poolt tuleb tagasi lükata komisjoni vastuväited, et kaheksas väide ei saa anda tulemusi, sest õigus õiglasele kohtulikule arutamisele ei ole käsitletaval juhul kohaldatav. Nagu komisjon vasturepliigis nõustus, ilmneb suhtlemisest menetluse kirjalikus osas, et selle väitega kinnitab hageja tegelikult, et kaitseõigusi on rikutud sellega, et tal ei võimaldatud esitada oma seisukohta teatava hulga teabe kohta haldusmenetluse jooksul.

261

Selles küsimuses tuleb märkida, et menetlus, mis reguleerib asjast huvitatud isikute õigusi esitada oma seisukoht, tutvuda teatava teabega ning olla ära kuulatud, on ette nähtud kaitsemeetmeid käsitleva alusmääruse artikli 5 lõike 1 punktides b ja c ning selle alusmääruse artikli 5 lõigetes 4 ja 5.

262

Kuigi hageja ei viita selgelt – nagu komisjon rõhutab – sättele, mida komisjon väidetavalt rikkus, tuleb siiski nõustuda, et eespool punktis 261 nimetatud õiguste kasutamise tagamiseks on komisjon kohustatud andma asjast huvitatud isikute käsutusse õigel ajal teabe, mis on talle uurimise raames edastatud, ning seda mõne erandiga.

263

Selles kontekstis tuleb analüüsida hageja väiteid, et teave, mis käsitles impordistatistika kasutamist kõige hiljutisemal perioodil, ning teave ajakohastatud kahjunäitajate kohta edastati hilinemisega, mis puudutab komisjoni selle kohustuse järgimist, mille kohaselt peab ta andma teabe, mis on talle uurimise raames edastatud, asjast huvitatud isikute käsutusse õigel ajal.

264

Selles küsimuses piisab, kui märkida, et hageja sai Euroferi edastatud kahjunäitajatega tutvuda 21. detsembril 2018 ja kõige hiljutisema perioodi statistilise teabega 4. jaanuaril 2019. Vaidlustatud määrus võeti aga vastu 31. jaanuaril 2019.

265

Kuigi hagejal ei olnud väga palju aega, tuleb korrata ühelt poolt, et see teave täiendas ainult muud teavet, mida ta oli kommenteerinud kogu menetluse jooksul, ning teiselt poolt, et kaitsemeetmed on erakorralised meetmed, mille võtmist ei saa seega lõpmatuseni edasi lükata.

266

Tuleb seega tuvastada, et käsitletaval juhul võimaldati hagejal esitada oma seisukohad õigel ajal ning et komisjon ei ole rikkunud oma kohustust anda teave, mis on talle uurimise raames edastatud, poolte käsutusse õigel ajal.

267

Tuleb niisiis järeldada, et ei ole võimalik tuvastada mingit kaitseõiguste rikkumist.

268

Eeltoodu põhjal ja ilma, et oleks vaja võtta seisukoht komisjoni vastuväidete kohta, mille kohaselt ei saa kaheksas väide anda tulemusi, sest 2018. aasta esimese ja teise kvartali puhul ei kasutatud ajakohastatud kahjunäitajaid, tuleb kaheksas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

269

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

270

Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista temalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab: