1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 517/2014 fluoritud kasvuhoonegaaside kohta ja määruse (EÜ) nr 842/2006 kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 150, lk 195) võeti vastu kasvuhoonegaaside heite vastase võitluse raames.

2

Määruse nr 517/2014 põhjenduse 1 kohaselt oleks arenenud riikidel vaja vähendada aastaks 2050 kasvuhoonegaaside heitkoguseid 80–95% võrra 1990. aasta tasemest, et piirata üleilmset kliimamuutust nii, et temperatuur ei tõuseks rohkem kui 2° C, ja hoida seega ära soovimatut mõju kliimale.

3

Fluorosüsivesinikud (HFC) on fluoritud kasvuhoonegaasi kategooria, mille globaalse soojendamise potentsiaal on palju suurem kui süsinikdioksiidil (CO2), ning mida kasutatakse eelkõige jahutus- ja kliimaseadmetes, aerosoolides ja isolatsioonivahu tootmisel.

4

Määruse nr 517/2014 põhjenduse 13 kohaselt on kõige tõhusam ja kuluefektiivsem viis HFC heitkoguste vähendamiseks pikaajaliselt vähendada järk-järgult HFC hulka, mida võib turule lasta.

5

Sellise järkjärgulise vähendamise saavutamiseks on määruses nr 517/2014 ette nähtud, et Euroopa Komisjon peab muu hulgas kehtestama HFC maksimumkoguse, mida võib Euroopa Liidus aastas turule viia ja tootjatel või importijatel turule viia lubatud HFC kvoodid „ CO2-ekvivalenttonnides“.

6

Selles kontekstis lõi komisjon nimetatud määruse artikli 17 alusel ka HFC turulelaskmiseks ette nähtud elektroonilise kvoodiregistri (edaspidi „HFC register“), mille toimimise ta tagab. HFC turul tegutsevad tootjad ja importijad peavad end laskma sellesse registrisse kanda.

7

Hageja, Krajowa Izba Gospodarcza Chłodnictwa i Klimatyzacji on Poola ettevõtja, kes on alates 1. juulist 2014 kantud HFC registrisse „uue turuosalisena“, see tähendab ettevõtjana, kes ei ole teatanud HFC turuleviimisest määruse nr 517/2014 artikli 16 lõikes 2 viidatud ajavahemikus 2009–2012, mil HFC kvootide eraldamine toimus üksnes aasta kohta esitatavate teadete alusel, mis tuli komisjonile esitada selle sätte alusel.

8

Hageja teatas 2015. aasta kohta, et ta vajab 298059 CO2-ekvivalenttonni HFCd ja kvooti 65004 CO2-ekvivalenttonnile, mis talle eraldati. 2015. aastal ta HFCd siiski turule ei viinud.

9

Hageja teatas 2016. aasta kohta, et ta vajab 320945 CO2-ekvivalenttonni HFCd ja kvooti 47690 CO2-ekvivalenttonnile, mis talle eraldati. Sellegipoolest ei viinud ta 2016. aastal HFCd turule.

10

Hageja teatas 2017. aasta kohta, et ta vajab 221320 CO2-ekvivalenttonni HFCd ja tema esitatud teabe kohaselt kvooti 34690 CO2-ekvivalenttonnile, mis talle eraldati. Komisjoni esitatud andmete kohaselt eraldati talle aga kvoot 34060 CO2-ekvivalenttonnile. Hageja viis 2017. aastal turule 34047 CO2-ekvivalenttonni.

11

Hageja teatas 2018. aasta kohta, et ta vajab 218915 CO2-ekvivalenttonni HFCd ja kvooti 11650 CO2-ekvivalenttonnile, mis talle eraldati. Esialgsete andmete kohaselt viis ta 2018. aastal turule 15884 CO2-ekvivalenttonni.

12

Hageja väitis 2019. aasta kohta, et ta vajab 207433 CO2-ekvivalenttonni HFCd.

13

Komisjoni 11. detsembri 2018. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) eraldati hagejale 2019. aastaks HFC kvoot 4096 CO2-ekvivalenttonni. Talle teatati sellest 12. detsembri 2018. aasta e-kirjaga.

14

Hageja esitas käesoleva hagi hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. veebruaril 2019.

15

Komisjon esitas 29. mail 2019 kostja vastuse.

16

Hageja esitas 31. juulil 2019 repliigi.

17

Komisjon esitas 19. septembril 2019 vasturepliigi.

18

Euroopa Parlamendil ja Euroopa Liidu Nõukogul lubati astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks, ning nad esitasid menetlusse astuja seisukohad 30. septembril 2019.

19

Komisjon teatas 14. oktoobril 2019, et ta ei esita menetlusse astujate seisukohtade kohta oma seisukohti. Hageja omakorda võttis nende seisukohtade suhtes seisukoha 25. oktoobril 2019.

20

Üldkohus (esimene koda) esitas 25. mail 2020 kodukorra artikli 89 alusel võetud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele ja menetlusse astujatele küsimused.

21

Kohtuasja pooled ja menetlusse astujad vastasid 10. juulil 2020 Üldkohtu esitatud küsimustele.

22

Komisjon võttis 27. juulil 2020 seisukoha hageja esitatud vastuse kohta.

23

Hageja esitas 6. augustil 2020 seisukoha komisjoni vastuste kohta.

24

Üldkohus (esimene koda) esitas 26. oktoobril 2020 kodukorra artikli 89 alusel võetud menetlust korraldava meetme raames komisjonile veel ühe küsimuse, millele viimane vastas 9. novembril 2020.

25

Üldkohus palus hagejal komisjoni vastuse suhtes oma seisukoht esitada, kuid hageja ei teinud seda.

26

Hageja palub Üldkohtul:

27

Komisjon palub Üldkohtul:

28

Menetlusse astujad paluvad jätta hagi rahuldamata.

29

Kuna pooled ei taotlenud kohtuistungi pidamist, otsustas Üldkohus (esimene koda) kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata.

30

Oma hagis palub hageja Üldkohtul oma nõuete sõnastuse kohaselt „tühistada […] määruse nr 517/2014 […] artikkel 16, millel vaidlustatud otsus põhineb, ja tuvastada sellest tulenevalt, et vaidlustatud otsus on selles osas õigusvastane“.

31

Hagiavalduse tekstist nähtub siiski, et seda nõuet tuleb mõista nii, nagu komisjon kostja vastuses märkis, et see nõue on suunatud vaidlustatud otsuse tühistamisele ja põhineb sellega seoses ELTL artiklil 277 tugineval väitel, et määruse nr 517/2014 artikkel 16 on õigusvastane.

32

Komisjon leiab, et hageja esitatud õigusvastasuse väide ei ole vastuvõetav. Ta märgib sellega seoses esiteks, et hageja ei ole piisavalt täpselt esile toonud, milliseid konkreetseid sätteid õigusvastasuse vastuväide puudutab; teiseks väitis hageja Üldkohtu küsimusele vastates esimest korda ja seega hilinenult, et määruse nr 517/2014 artikli 16 lõige 5 ja V lisa on õigusvastased; kolmandaks ei ole vaidlustatud otsuse ja esitatud õigusvastasuse vastuväite esemeks olevate sätete vaheline õiguslik seos tõendatud, ning neljandaks puudub tema arvates hagejal põhjendatud huvi õigusvastasuse vastuväites viidatud määruse nr 517/2014 artikli 16 lõigete 2 ja 3 tühistamiseks.

33

ELTL artikli 277 alusel kaasneva nõudena esitatud õigusvastasuse vastuväide, kui põhikohtuasjas vaidlustatakse mingi muu akti õiguspärasust, on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastuvõetav üksnes siis, kui selle muu akti ja akti, mille väidetavale õigusvastasusele viidatakse, vahel esineb seos. Kuna ELTL artikli 277 eesmärk ei ole võimaldada menetlusosalisel vaidlustada ükskõik millise üldakti kohaldatavust mis tahes hagi põhjenduseks, peab õigusvastasuse vastuväite ulatus olema piiratud sellega, mis on kohtuasja lahendamiseks ilmtingimata vajalik. Sellest tuleneb, et üldakt, mille kohta väidetakse, et see on õigusvastane, peab olema hagi esemeks olevale juhtumile otseselt või kaudselt kohaldatav ning vaidlustatud üksikotsuse ja kõnealuse üldakti vahel peab olema otsene õiguslik seos (vt 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Wattiau vs. parlament, T‑737/17, EU:T:2019:273, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast veel, et ELTL artiklit 277 tuleb tõlgendada piisavalt laialt, et tagada tõhus kontroll institutsioonide üldaktide õiguspärasuse üle nende isikute huvides, kellel puudub õigus esitada hagi otse nende aktide peale. Niisiis peab ELTL artikli 277 kohaldamisala laienema ka neile institutsioonide aktidele, mis olid asjasse puutuvad tühistamishagi esemeks oleva otsuse vastuvõtmisel, kuna asjaomane otsus tugineb põhiliselt neil, isegi kui need ei ole formaalselt selle õiguslikuks aluseks (vt 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Wattiau vs. parlament, T‑737/17, EU:T:2019:273, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks ei saa õigusvastasuse vastuväite analüüsimiseks ühe ja sama normistiku norme kunstlikult osadeks jagada (vt selle kohta 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 76).

35

Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et hageja on piisavalt selgelt välja toonud need sätted, mille kohta väidetakse, et need on õigusvastased.

36

Nimelt, nagu nähtub hageja esimesest nõudest, peab ta esitatud õigusvastasuse vastuväites silmas määruse nr 517/2014 artiklit 16. Veel tuleb lisada, et määruse nr 517/2014 artiklis 16 on viidatud määruse V lisale ja määruse V ja VI lisas on omakorda viidatud artiklile 16, mistõttu tuleb kõnealust õigusvastasuse vastuväidet käsitleda nii, et see on suunatud nimetatud määruse artikli 16 vastu koosmõjus selle määruse V ja VI lisaga. Viimaseks nähtub hagiavaldusest selgelt, et hageja väidab, et HFC kvootide jagamise süsteem on õigusvastane muu hulgas nende ettevõtjate diskrimineerimise tõttu, kes ei ole teatanud HFC turuleviimisest ajavahemikus 2009–2012 (edaspidi „uued turuosalised“) võrreldes ettevõtjatega, kes teatasid, et nad on sellel ajavahemikul HFCd turule viinud (edaspidi „turul juba tegutsevad ettevõtjad“). Nii toimides peab hageja silmas kogu korda, mis on loodud määruse nr 517/2014 artikliga 16 koostoimes selle määruse V ja VI lisaga.

37

Sellest tuleneb samuti, et alusetu on komisjoni väide, et hageja tugines asjaomase korra teatud sätete õigusvastasusele alles menetluse hilises staadiumis ja seega hilinenult.

38

Teiseks, mis puudutab väidetavat seose puudumist õigusvastasuse vastuväites viidatud sätete ja vaidlustatud otsuse vahel, siis tuleb esiteks tõdeda, et vaidlustatud otsus võeti vastu määruse nr 517/2014 artikli 16 lõike 5 alusel, lähtudes teatest, mille hageja selle määruse artikli 16 lõike 2 alusel esitas. Teiseks sõltub hagejale selle otsusega eraldatud kvoot nii uute turuosaliste arvust, nende taotletud kvootide hulgast, kui ka nende kvootide hulgast, mis on eraldatud turul juba tegutsevatele ettevõtjatele ja uutele turuosalistele, kellele on vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäevaks juba määratud kontrollväärtused (vt punkt 57 eespool), mistõttu põhineb vaidlustatud otsus tingimata otseselt või kaudselt kõigil kvootide jagamise eeskirjadel, mis on sätestatud nimetatud määruse artiklis 16 ja määruse lisades, millele see artikkel viitab.

39

Pealegi oleks käesoleva juhtumi asjaoludel, kus õigusvastasuse vastuväites käsitletud kord koosneb määruse nr 517/2014 artiklis 16 ning V ja VI lisas sätestatud eeskirjade kombinatsioonist, kunstlik, kui Üldkohus jagaks õigusvastasuse vastuväite hindamisel selle korra selle erinevate sätete vahel osadeks.

40

Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et nõutud seos nende sätete, mille õigusvastasust väidetakse, ja vaidlustatud otsuse vahel, on tõendatud.

41

Kolmandaks, seoses väitega, et hagejal puudub põhjendatud huvi, olgu märgitud, et komisjoni argumentatsioon lähtub eeldusest, et määruse nr 517/2014 artikli 16 lõiked 2 ja 3 võib õigusvastasuse vastuväite analüüsimisel eraldada selle artikli ülejäänud sätetest ja määruse lisadest, millele see säte viitab. Ent selles osas piisab tõdemusest, et käesoleval juhul on see eeldus väär, nagu nähtub eespool punktidest 38 ja 39.

42

Lisaks olgu märgitud, et kui nõustuda komisjoni argumentidega määruse nr 517/2014 artikli 16 lõike 2 kohta, võtaks see ELTL artiklilt 277 kogu kasuliku mõju. Nimelt kinnitab komisjon, et hagejale ei saaks eraldada mingit kvooti juhul, kui kõnealune säte kaoks õiguskorrast, misläbi hageja kaotaks huvi tugineda selle õigusvastasusele. Selline seisukoht tähendaks aga seda, et teatud õigussubjektil ei ole võimalik vaidlustada nende tingimuste õiguspärasust, millele teatav säte allutab õiguse andmise.

43

Eeltoodust tuleneb, et hageja esitatud õigusvastasuse vastuväide on vastuvõetav.

44

Oma hagiavalduses palub hageja vaidlustatud otsus tühistada. Sellega seoses väidab ta, et määrusega nr 517/2014 kehtestatud kvootide eraldamise süsteem on õigusvastane.

45

Selle õigusvastasuse vastuväite põhjenduseks esitab hageja kaks väidet, millest esimese kohaselt on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja teine käsitleb ebapiisavat põhjendamist.

46

Esimeses väites toob hageja esile, et määrusega nr 517/2014 kehtestatud kvootide jagamise eeskirjad on vastuolus diskrimineerimiskeelu põhimõttega, kuna need toovad kaasa uute turuosaliste ja turul juba tegutsevate ettevõtjate erineva kohtlemise. Komisjon, keda toetavad nõukogu ja parlament, vaidleb hageja argumentidele vastu.

47

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab diskrimineerimiskeelu üldpõhimõte, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt ega erinevaid olukordi ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Seega tuleb kõigepealt uurida, kas erinevat kohtlemist, millele hageja viitab, kohaldatakse sarnastes olukordades ja seejärel, kas selline erinev kohtlemine tekitab ebasoodsa olukorra ning lõpuks seda, kas selline erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.

49

Mis puudutab hageja väidet, et uusi turuosalisi diskrimineeritakse võrreldes turul juba tegutsevate ettevõtjatega, siis tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine erineva kohtlemise tõttu eeldab, et kõnealused olukorrad sarnanevad kõigi neid iseloomustavate asjaolude poolest (vt 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 25).

50

Kohtupraktika kohaselt tuleb erinevaid olukordi iseloomustavad asjaolud ning nende olukordade sarnasus kindlaks teha ning neile tuleb anda hinnang, arvestades eeskätt selle liidu akti eset ja eesmärki, mis kõnealuse vahetegemise sätestab. Lisaks tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav akt kuulub (vt 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Käesolevas asjas tuleb esiteks meelde tuletada, kuidas toimib määrusega nr 517/2014 kehtestatud HFC kvootide jagamise süsteem.

52

Komisjon eraldab ettevõtjatele HFC turuleviimiseks kvoodid igal aastal vastavalt määruse nr 517/2014 artikli 16 lõikele 5 koostoimes selle määruse VI lisaga.

53

Ettevõtjatele eraldatavate kvootide kindlaksmääramisel eristatakse määruse nr 517/2014 VI lisas kontrollväärtusega ettevõtjaid ja ettevõtjaid, kellel seda ei ole.

54

Iga ettevõtja, kelle jaoks on ette nähtud kontrollväärtus, saab vastavalt määruse nr 517/2014 VI lisa punktile 1 kvoodi, mis vastab 89%-le kontrollväärtusest, korrutatuna V lisas vastava aasta kohta näidatud protsendimääraga.

55

Seevastu ettevõtjatele, kellele ei ole määratud ühtegi kontrollväärtust ja kes on esitanud määruse nr 517/2014 artikli 16 lõike 2 alusel teate, eraldatakse selle määruse VI lisa punkti 2 kohaselt kindel kvoot mitmeetapilise arvutuse alusel.

56

Kõigepealt määratakse kindlaks HFC üldkogus, mida võidakse neile ettevõtjatele eraldada. Selleks arvatakse kontrollväärtusega ettevõtjatele eraldatud kvootide summaarsest kogusest maha määruse nr 517/2014 V lisas nimetatud kõnealuseks aastaks turule lubatav maksimumkogus. Seejärel saab iga ettevõtja kvoodi, mis on kindlaks määratud vastavalt taotletud kogusele, veel järel olevale kogusele ning määruse nr 517/2014 artikli 16 lõike 2 alusel esitatud teiste teadete arvule ja kogustele.

57

Teiseks tuleb märkida, et põhimõtteliselt võib iga ettevõtja saada kontrollväärtuse. Kontrollväärtus põhineb HFC kogusel, mille ettevõtja on liidu turul varem teatud ajavahemiku jooksul seaduslikult turule viinud ja mille komisjon on rakendusaktis kindlaks määranud kolmeks aastaks.

58

Samas määrati määruse nr 517/2014 kohaldamise esimeses etapis aga ainult turul juba tegutsevatele ettevõtjatele kontrollväärtus, mis põhines vastavalt selle määruse artikli 16 lõikele 1 aasta keskmisel HFC kogusel, mille nad olid deklareerinud aastatel 2009–2012.

59

Komisjon tegi 31. oktoobril 2014 rakendusotsuse 2014/774/EL, millega vastavalt määrusele nr 517/2014 määratakse kindlaks kontrollväärtused ajavahemikuks 1. jaanuar 2015 kuni 31. detsember 2017 igale tootjale ja importijale, kes on teatanud fluorosüsivesinike turulelaskmisest kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 842/2006 (ELT 2014, L 318, lk 28; edaspidi „31. oktoobri 2014. aasta rakendusotsus“), millega määrati kontrollväärtused üksnes turul juba tegutsevatele ettevõtjatele.

60

Vastavalt määruse nr 517/2014 artikli 16 lõikele 3 määrab komisjon sellest ajast alates iga kolme aasta järel asjaomastele ettevõtjatele kontrollväärtused seaduslikult turule viidud aasta keskmise HFC koguse alusel.

61

Nii võttis komisjon 24. oktoobril 2017 vastu rakendusotsuse (EL) 2017/1984, millega vastavalt määrusele nr 517/2014 määratakse kindlaks kontrollväärtused ajavahemikuks 1. jaanuar 2018 kuni 31. detsember 2020 igale tootjale ja importijale, kes on kõnealuse määruse alusel teatatu kohaselt lasknud alates 1. jaanuarist 2015 seaduslikult turule fluorosüsivesinikke (ELT 2017, L 287, lk 4; edaspidi „24. oktoobri 2017. aasta rakendusotsus“).

62

Kui 31. oktoobri 2014. aasta rakendusotsusega määrati kontrollväärtus üksnes turul juba tegutsevatele ettevõtjatele, siis 24. oktoobri 2017. aasta rakendusotsusega määrati kontrollväärtus nii turul juba tegutsevatele ettevõtjatele kui ka uutele turuosalistele, kes olid esitanud määruse nr 517/2014 artikli 16 lõike 2 alusel teated ja kes olid asjaomasel ajavahemikul HFCd turule viinud.

63

Kolmandaks tuleb tõdeda, et eespool toodust tuleneb, et turul juba tegutsevaid ettevõtjaid ja uusi turule tulijaid koheldakse erinevalt.

64

Sellega seoses tuleb kõigepealt meelde tuletada, et määruse nr 517/2014 artikli 16 lõike 1 alusel koostoimes selle V lisaga ja VI lisa punktiga 1 oli kõigil turul juba tegutsevatel ettevõtjatel koos arvestatuna esimese kolmeaastase ajavahemiku jooksul kvoot, mis vastas 89% HFC maksimumkogusele, mida võis igal aastal liidu turule viia, samas kui kõik uued turuosalised kokku said sel ajavahemikul vaid 11% sellest kogusest.

65

Seejärel, kuigi uued turuosalised võivad uute kontrollväärtuste kolmeaastase kehtimise ajal saada uue kontrollväärtuse, on selge, et vaatamata sellele võimalusele on aja jooksul erinev kohtlemine alles jäänud, nagu nähtub komisjoni esitatud andmetest ja mudelarvutusest, mille komisjon esitas vastuses Üldkohtu küsimustele.

66

Nimelt anti 2015. aastal eraldatud kogustest (183,1 miljonit CO2-ekvivalenttonni), 162,9 miljonit CO2-ekvivalenttonni turul juba tegutsevatele ettevõtjatele ja uutele turuosalistele eraldati 20,1 miljonit CO2-ekvivalenttonni. Kõigist 2016. aastal eraldatud kogustest (170,3 miljonit CO2-ekvivalenttonni) anti turul juba tegutsevatele ettevõtjatele 151,6 miljonit CO2-ekvivalenttonni ja uutele turuosalistele eraldati 18,7 miljonit CO2-ekvivalenttonni. Kõigist 2017. aastal eraldatud kogustest (170,3 miljonit CO2-ekvivalenttonni) anti turul juba tegutsevatele ettevõtjatele 151,4 miljonit CO2-ekvivalenttonni ja uutele turuosalistele, kellel ei olnud veel kontrollväärtust, eraldati 18,9 miljonit CO2-ekvivalenttonni. Kõigist 2018. aastal eraldatud kogustest (101,5 miljonit CO2-ekvivalenttonni) eraldati 93,5 miljonit CO2-ekvivalenttonni kõigile kontrollväärtusega ettevõtjatele (sh 78,2 miljonit CO2-ekvivalenttonni turul juba tegutsevatele ettevõtjatele) ja uutele turuosalistele, kellel ei olnud veel kontrollväärtust, eraldati 7,9 miljonit CO2-ekvivalenttonni. Lõpuks, 2019. aastal eraldatud kogustest (100,3 miljonit CO2-ekvivalenttonni) anti 91,1 miljonit CO2-ekvivalenttonni kõikidele kontrollväärtusega ettevõtjatele (millest 78 miljonit CO2-ekvivalenttonni turul juba tegutsevatele ettevõtjatele) ja 9,1 miljonit CO2-ekvivalenttonni eraldati uutele turuosalistele, kellel ei olnud veel kontrollväärtust. Lisaks on märkimisväärne osa turule lubatavast kogusest aastate jooksul olnud ette nähtud üksnes turul juba tegutsevatele ettevõtjatele, kes aastaks 2030 moodustavad veel ligikaudu 30%.

67

Neljandaks, vastupidi komisjoni, nõukogu ja parlamendi väidetele on turul juba tegutsevad ettevõtjad ja uued turuosalised määruse nr 517/2014 reguleerimiseset arvestades sarnases olukorras.

68

Nimelt on määruse nr 517/2014 reguleerimisese HFC turulelaskmiseks kvoodisüsteemi kehtestamine.

69

Määruse nr 517/2014 põhjenduse 13 kohaselt on määruse eesmärk vähendada HFC heitkoguseid pikaajaliselt, vähendades järk-järgult HFC hulka, mida võib turule lasta.

70

See eesmärk on lõimitud liidu poliitikasse, mille eesmärk on piirata ülemaailmset kliimamuutust nii, et temperatuur ei tõuseks rohkem kui 2° C, ja hoida seega ära soovimatut mõju kliimale, nagu nähtub määruse nr 517/2014 põhjendusest 1.

71

Neid asjaolusid arvestades on turul juba tegutsevad ettevõtjad ja uued turuosalised sarnases olukorras.

72

Nimelt vajavad nii turul juba tegutsevad ettevõtjad kui ka uued turuosalised HFC turuleviimiseks kvoote.

73

Pealegi mõjub kasvuhoonegaaside heide kliimale ühtmoodi, sõltumata sellest, kas need tulenevad turul juba tegutseva ettevõtja või uue turuosalise poolt HFC turule viimisest.

74

Komisjoni argument, et turul juba tegutsevad ettevõtjad on nende investeeringute ja õiguspäraste ootuste tõttu erinevas olukorras, ei ole määruse nr 517/2014 reguleerimiseset silmas pidades olukordade sarnasuse analüüsimisel asjakohane.

75

Sama kehtib ka komisjoni argumendi kohta, et arvestades eesmärki vähendada järk-järgult HFC heitkoguseid, on uued turuosalised erinevas olukorras kui turul juba tegutsevad ettevõtjad, kuna esimeste puhul on tegemist uue tegevusalaga, samas kui teised jätkavad oma varasemat tegevust.

76

Komisjoni viidatud olukordade erinevus ei ole tegelikult nende olukordade sarnasuse kindlakstegemisel asjakohane. Määruse nr 517/2014 reguleerimisese on HFC turulelaskmise kvootide süsteemi kehtestamine, et saavutada HFC heitkoguste järkjärgulise vähendamise eesmärk. Arvestades turule lubatavat maksimumkogust ja selle järkjärgulist vähendamist, on turul juba tegutsevad ettevõtjad ja uued turuosalised sarnases olukorras.

77

Seega tuleb asuda seisukohale, et turul juba tegutsevad ettevõtjad ja uued turuosalised on kvootide jagamise eeskirjade hindamisel võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt sarnases olukorras, ent samas langeb neile osaks erinev kohtlemine.

78

Samas ei ole hageja eelkõige seoses Kesk-Euroopa või Ida-Euroopa liikmesriikide väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatega (VKE) esitanud siiski tõendeid, mis võimaldaksid järeldada, et kõnealune kvootide eraldamise süsteem neid kaudselt diskrimineerib.

79

Lõpuks tuleb osas, milles hageja väidab, et erinevalt ei kohelda mitte kahte, vaid kolme ettevõtjate kategooriat, st turul juba tegutsevaid ettevõtjaid; uusi turuosalisi, kelle jaoks oli ette nähtud kontrollväärtus aastateks 2018–2020, ja uusi turuosalisi, kellel ei ole veel kontrollväärtust, märkida, et hageja viitab ühtaegu määrusega nr 517/2014 sisse viidud „kahele reguleerimisviisile“ ja et ta vastandab turul juba tegutsevate ettevõtjate olukorra nende uute turuosaliste olukorraga, kellel ei ole veel kontrollväärtust. Seega tuleb tema argumente mõista nii, et nendega mõeldakse üksnes väidetavat diskrimineerimist turul juba tegutsevate ettevõtjate ja uute turuosaliste vahel.

80

Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et turul juba tegutsevaid ettevõtjaid ja uusi turuosalisi koheldakse erinevalt vaatamata sellele, et nad on määruse nr 517/2014 reguleerimiseset ja eesmärki arvestades sarnases olukorras.

81

Kohtupraktikast tuleneb, et liidu seadusandjale saab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ette heita juhul, kui viimane on kohelnud sarnaseid olukordi erinevalt, asetades mõned isikud teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda (vt 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Käesolevas asjas ei vaidle komisjon vastu sellele, et uute turuosaliste erinev kohtlemine võrreldes turul juba tegutsevate ettevõtjatega toob esimeste jaoks kaasa ebasoodsa olukorra. Igal juhul piisab sellise ebasoodsa olukorra tõendamiseks viitamisest eespool punktides 63–66 esitatud asjaoludele.

83

Neil kaalutlustel tuleb asuda seisukohale, et turul juba tegutsevate ettevõtjate ja uute turuosaliste erinev kohtlemine toob viimastele kaasa ebasoodsa olukorra.

84

Hageja sõnul on turul juba tegutsevate ettevõtjate ja uute turuosaliste erinev kohtlemine meelevaldne ega ole kuidagi põhjendatud. Selles kontekstis heidab ta eelkõige seadusandjale ette kvootide jaotuspõhimõtte otsustamist ilma andmeid piisavalt analüüsimata või igal juhul, et ta ei ole asjaomased andmeid esitanud. Praktikas toob loodud kvootide eraldamise süsteem kaasa „tohutu ebaproportsionaalsuse“. Diskrimineerimist süvendab ka uute turuosaliste arvu suurenemine, kuna turul juba tegutsevad ettevõtjad võivad saada märkimisväärset tulu oma kvootide müügist ja saada kvoote ka reservist.

85

Komisjon, keda toetavad nõukogu ja parlament, vaidleb hageja argumentidele vastu.

86

Erinev kohtlemine on põhjendatud, kui see põhineb objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, see tähendab kui see on kooskõlas õiguspärase eesmärgiga, mida asjasse puutuvate õigusnormidega saavutada soovitakse, ja kui erinevus on proportsionaalne selle kohtlemisega taotletud eesmärgi suhtes (vt 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

87

Kuna käesoleval juhul on tegemist seadusandliku aktiga, siis tuleb korrata, et liidu seadusandja ülesanne on tõendada, et selle akti põhjendusena on esitatud objektiivsed kriteeriumid, ja esitada Euroopa Kohtule tõendid, mis on vajalikud, et viimane saaks nende kriteeriumide olemasolu kontrollida (vt 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

88

Kohtupraktika kohaselt on liidu seadusandjal ulatuslik kaalutlusõigus talle antud pädevuse rakendamisel, kui tema tegevus eeldab poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning kui tal tuleb anda keerulisi arvamusi ja hinnanguid. Lisaks, kui tal tuleb korraldada ümber või luua keeruline süsteem, võib ta seda teha etappide kaupa ja muu hulgas lähtuda olemasolevast kogemusest (vt 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

89

Vaatamata sellisele pädevusele on liidu seadusandja siiski kohustatud tuginema oma valikutes objektiivsetele ja asjasse puutuvate õigusnormide eesmärgi seisukohalt sobivatele kriteeriumidele, võttes arvesse kõiki faktilisi asjaolusid ning kõnealuse akti vastuvõtmise ajal kättesaadavat tehnilist ja teaduslikku teavet (vt 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

90

Selles osas olgu veel täpsustatud, et liidu seadusandja ulatuslik kaalutlusõigus, mille teostamise üle tehtav kohtulik kontroll on piiratud, ei kehti mitte ainult vastuvõetavate sätete laadi ja ulatuse suhtes, vaid teataval määral ka lähteandmete tuvastamise suhtes (vt 3. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. parlament ja nõukogu, C‑482/17, EU:C:2019:1035, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

91

Siiski nõuab ka piiratud kohtulik kontroll, et liidu institutsioonid kui asjaomase akti andjad suudaksid Euroopa Kohtus tõendada, et nad on kõnealuse akti vastuvõtmisel ka tegelikult neile kuuluvat kaalutlusõigust teostanud, mis eeldab kõigi selle olukorra seisukohast asjakohaste tegurite ja asjaolude arvesse võtmist, mida aktiga taheti reguleerida. Sellest tulenevalt peavad institutsioonid olema igal juhul võimelised esitama selgelt ja üheselt mõistetaval viisil need lähteandmed, mida tuli kõnealuses aktis sisalduvate vaidlustatud meetmete võtmisel arvesse võtta ja millest sõltus nende kaalutlusõiguse teostamine (vt 3. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. parlament ja nõukogu, C‑482/17, EU:C:2019:1035, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

92

Lõpuks olgu märgitud, et liidu seadusandja peab oma kaalutlusõigust teostades võtma lisaks peamisele eesmärgile täiel määral arvesse ka asjaomaseid huve. Erinevate võimalike meetmetega seotud piirangute hindamisel tuleb arvestada, et ehkki taotletavate eesmärkide olulisusega võib õigustada ka arvestatavaid negatiivseid majanduslikke tagajärgi osale ettevõtjatest, ei või liidu seadusandja kaalutlusõiguse teostamine tuua kaasa ilmselgelt vähem asjakohaseid tulemusi kui teiste, samuti nende eesmärkide saavutamiseks sobivate meetmete kasutamine (vt 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Järelikult tuleb käesolevas asjas tuvastatud erineva kohtlemise põhjendatuse hindamiseks esiteks kontrollida, kas liidu seadusandja hinnang põhineb asjakohaste andmete arvessevõtmisel ning kas turul juba tegutsevate ettevõtjate ja uute turuosaliste erinev kohtlemine põhineb asjaomaste õigusnormidega taotletava eesmärgi seisukohast objektiivsetel ja asjakohastel kriteeriumidel.

94

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 517/2014 artikli 16 lõike 1 kohaselt on erineva kohtlemise aluseks olevaks kriteeriumiks asjaolu, kas ettevõtja on vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta määruse (EÜ) nr 842/2006 teatavate fluoritud kasvuhoonegaaside kohta (ELT 2006, L 161, lk 1) artiklile 6 esitanud teabe HFC turuleviimise kohta ajavahemikul 2009–2012 või mitte. Olenevalt olukorrast on ettevõtja seotud kas määruse nr 517/2014 artikli 16 lõikes 1 või artikli 16 lõikes 2 ette nähtud süsteemiga.

95

Asjaolud, millele seadusandja tugines, ja kaalutlused, mille alusel ta valiku tegi, ilmnevad määruse nr 517/2014 ettevalmistavatest materjalidest.

96

Nimelt nähtub 7. novembri 2012. aasta ettepanekust võtta vastu Euroopa parlamendi ja nõukogu määrus fluoritud kasvuhoonegaaside kohta (COM/2012/643 final – 2012/0305 (COD); edaspidi „määruse ettepanek“), et komisjon tugines sellele ettepanekule lisatud 7. novembri 2012. aasta töödokumendile, mille olid koostanud tema teenistused (Impact Assessment – Review of Regulation [EC] No 842/2006 on certain fluorinated greenhouse gases (Mõjuhinnang – Määruse (EL) nr 842/2006 (teatavate fluoritud kasvuhoonegaaside kohta) läbivaatamine); SWD[2012] 364 final; edaspidi „mõjuhinnang“).

97

Nagu on märgitud mõjuhinnangu punktis 2 ja korratud määruse ettepaneku punktis 2, oli komisjon kogunud ulatuslikult tehnilisi andmeid mitmest eksperdiuuringust, sealhulgas põhjalikust määruse (EÜ) nr 842/2006 läbivaatamist ettevalmistavast uuringust. Selles uuringus paluti 47‑liikmelisel ekspertide rühmal, mis esindas tööstussektoreid, liikmesriike ja vabaühendusi, anda juhiseid ja tehnilist nõu. Ka Teadusuuringute Ühiskeskus (JRC) tegi poliitikavalikute makromajandusliku analüüsi.

98

Lisaks nähtub, et komisjon korraldas laialdase konsulteerimise sidusrühmadega, sealhulgas kolmekuulise avaliku internetikonsultatsiooni 26. septembrist 19. detsembrini 2011. Kolm neljandikku (164) internetikonsultatsioonil vastanud 261-st sidusrühmast olid tööstusest. Lisaks esindasid 161 konsulteeritust vähemalt 47 sidusrühma VKE‑de seisukohti.

99

Lõpuks nähtub sealt, et komisjon korraldas 13. veebruaril 2012 avaliku arutelu Brüsselis (Belgia), kus oli enam kui 130 turuosalist, kes esindasid tööstust, liikmesriike, vabaühendusi ja parlamenti. See arutelu võimaldas turuosalistel anda tagasisidet ja esitada oma seisukohad erinevate poliitikavalikute kohta.

100

Põhjused, mille tõttu seadusandja hakkas eraldama kvoote nii, et lähtus põhimõtteliselt varem turule viidud HFC kogusest, on esitatud eelkõige mõjuhinnangu lehekülgedel 164–166.

101

Sellest tuleneb kõigepealt, et seadusandja valis pärast kvootide enampakkumisel müümise või tasuta eraldamise võimaluste analüüsimist teise võimaluse.

102

Esiteks leidis ta, et müük enampakkumisel on turu suurusega võrreldes ebaproportsionaalne. Teiseks leidis ta, et kuna asjaomane turg on väga kontsentreeritud, siis võib see kahjustada enampakkumise süsteemi nõuetekohast toimimist.

103

Järgmiseks olgu märgitud seadusandja valikute kohta, et mõjuanalüüsist ilmneb veel, et pärast seda kui seadusandja oli uurinud võimalusi eraldada kvoote taotluste või varasemate heitkoguste alusel, otsustas ta põhimõtteliselt kohaldada teist võimalust.

104

Nagu nähtub ka mõjuhinnangust, viitas seadusandja sellega seoses osoonikihti kahandavate ainete jaoks kehtestatud kvoodisüsteemist saadud kogemusele. Sellest mõjuhinnangust ilmneb, et mõni ettevõtja kaldus oma taotlustes oma vajadusi liialdama, kahjustades neid, kes esitasid realistlikumaid taotlusi. Nii leiti, et „üldine ülepaisutatud taotluste praktika“ võib häirida kvootide eraldamise süsteemi nõuetekohast toimimist.

105

Mis lõpuks puudutab kvootide jaotuspõhimõtet, siis nähtub määruse nr 517/2014 põhjendusest 15, et erinev kohtlemine tuleneb seadusandja põhimõttelisest valikust eraldada kvoodid võrdlusperioodil, see tähendab aastatel 2009–2012 turule viidud HFC koguse alusel, reserveerides samal ajal uutele turuosalistele 11% üldisest koguselisest piirnormist, selleks et mitte välja jätta väikeettevõtjaid „kes ei ole võrdlusperioodil turule lasknud ühte tonni või rohkem tonne fluoritud kasvuhoonegaase“.

106

Sellega seoses olgu märgitud, et komisjon asus ajavahemiku 2007–2011 andmete alusel, mille HFC turul tegutsevad ettevõtjad olid talle vastavalt määrusele nr 842/2006 edastanud, mõjuhinnangus esitatud seisukohale, et võttes arvesse mahtkaubana tarnitava HFC turu küpsust, peaks uute turuosaliste vajaduste jaoks piisama 5% varasemast kontrollväärtusest.

107

Komisjoni pakutud kvootide jaotuspõhimõtet arutati õigusloomemenetluses. Nimelt arutasid liikmesriigid nõukogu õigusloomemenetluses uute turuosaliste reservi mahtu ja kaalusid selle suurendamist 15–20%-ni HFC üldkogusest. Niisuguses kontekstis toimus 13. septembril 2013 keskkonna töögrupi koosolek, mille eesmärk oli innustada liikmesriike avaldama arvamust muu hulgas uute turuosaliste reservi asjakohase taseme kohta. Nende arutelude tulemusena jõuti kokkuleppele määrusega nr 517/2014 kehtestatud kvootide jaotuspõhimõtte kasuks.

108

Eeltoodut arvestades ei saa hageja argumentidega nõustuda.

109

Esiteks ei ole põhjendatud hageja väide, et seadusandja oleks pidanud järgima CO2 heitkogustega kauplemise turusüsteemi, mis oleks võimaldanud vältida HFC turul praegu väidetavalt esinevaid vigu.

110

Teiseks, nagu nähtub eespool punktidest 105–107, on alusetu hageja kriitika, et kvootide jaotuspõhimõte on meelevaldne ja seadusandja kehtestas selle ilma vajalikke analüüse tegemata või asjakohastele andmetele tuginemata. Lisaks tuleb tõdeda, et selle jaotuspõhimõtte kindlaksmääramine peegeldab poliitilisi valikuid, käesoleval juhul küsimust, kui suurt hulka kvoote on vaja selleks, et võimaldada uutele turuosalistele piisav juurdepääs HFC turule, mille puhul on kohtupraktikas tunnustatud seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust.

111

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et seadusandja valik eristada turul juba tegutsevaid ettevõtjaid ja uusi turuosalisi põhineb asjakohaste andmete arvessevõtmisel ning erinev kohtlemine põhineb objektiivsetel ja asjakohastel kriteeriumidel, et tagada kvootide eraldamise süsteemi nõuetekohane toimimine ja uutele turuosalistele piisav juurdepääs turule.

112

Teiseks tuleb erineva kohtlemise põhjendatuse hindamiseks vastavalt eespool punktides 86 ja 92 viidatud kohtupraktikale analüüsida, kas erinev kohtlemine on taotletava eesmärgiga proportsionaalne ja ega seadusandja pole ületanud oma kaalutlusõiguse piire, kui ta ei võtnud arvesse asjaomaseid huve või võttis meetmed, mis annavad ilmselgelt vähem asjakohaseid tulemusi kui need, mis tulenevad muudest, samuti taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobivatest meetmetest.

113

Sellega seoses tuleb tõdeda, et seadusandja arvestas uute turuosaliste huvidega, reserveerides neile kvootide eraldamise esimese kolmeaastase ajavahemiku jaoks 11% turule lubatavast HFC kogustest.

114

Hageja leiab siiski, et turul juba tegutsevate ettevõtjate ja uute turuosaliste erinev kohtlemine ei ole proportsionaalne, kuna seadusandja on ületanud oma kaalutlusõiguse piire, kumuleerides uutele turuosalistele ebasoodsad tingimused.

115

Hageja sõnul on uued turuosalised mitmes aspektis ebasoodsas olukorras.

116

Esiteks suureneb uute turuosaliste arv jätkuvalt, mistõttu väheneb iga uue turuosalise jaoks turule lubatav kogus proportsionaalselt. Seevastu ei mõjuta turul tegutsevate ettevõtjate üldarvu suurenemine koguseid, mis on kättesaadavad turul juba tegutsevatele ettevõtjatele.

117

Teiseks ei ole uutel turuosalistel võimalik ette näha tulevast eraldatavate kvootide kogust, mis muudab oma tegevuse planeerimise nende jaoks väga keeruliseks. Seevastu teavad turul juba tegutsevad ettevõtjad täpselt HFC kogust, mille nad võivad turule viia kuni 2030. aastani.

118

Kolmandaks saavad turul juba tegutsevad ettevõtjad oma kvootide „müügist“ uute turuosaliste arvelt suurt tulu, mis tõendab pealegi turul juba tegutsevatele ettevõtjatele eraldatud koguste üleliigset suurust.

119

Neljandaks, vastupidi määruse nr 517/2014 põhjendusele 15, võivad turul juba tegutsevad ettevõtjad saada kvoote reservist, suurendades veelgi uute turuosaliste diskrimineerimist.

120

Lõpuks ja viiendaks on erinev kohtlemine seda tõsisem, et uued turuosalised ei saa neile eraldatud kvoote tegelikult kasutada. Nimelt on HFC import ühe konteineri kogumahust väiksemas koguses praktiliselt võimatu. Neile eraldatud HFC väikesest kogusest ei piisa HFC importimiseks koguses, millest piisaks ühe konteineri täitmiseks.

121

Nende argumentidega ei saa nõustuda.

122

Nimelt tuleb kõigepealt märkida, et vastavalt määruse nr 517/2014 artikli 16 lõikele 3 määratakse uutele turuosalistele kontrollväärtused võrdlusperioodil õiguspäraselt liidu turule viidud HFC koguse alusel.

123

Seega ei ole need ettevõtjad enam piiratud sellega, et neile eraldatakse edaspidi kvoote määruse nr 517/2014 artikli 16 lõike 2 alusel esitatud taotluse alusel, vaid nad saavad kvoote vastavalt igale ettevõtjale kindlaks määratud kontrollväärtusele. Seega on hageja väidetud ebamugavused üksnes mööduvad. Lisaks oleks hageja ise võinud saada kontrollväärtuse 24. oktoobri 2017. aasta rakendusotsuses, kui ta oleks HFCd turule viinud vastavalt talle 2015. ja 2016. aastal eraldatud kvoodile.

124

Seejärel tuleb tähelepanu juhtida kvootide jagamise arenguteele. Sellega seoses nähtub andmetest, mida hageja ei ole vaidlustanud ja mis tulenevad mudelarvutusest, mille komisjon esitas vastuseks Üldkohtu küsimusele, et reservist eraldatud kvootide osakaal kasvab aastate jooksul jätkuvalt. Nii eraldatakse 2030. aastal reservist 40–55% kõikidele ettevõtjatele saada olevatest kogustest. Samal ajal väheneb turul juba tegutsevatele ettevõtjatele reserveeritud koguste osakaal jätkuvalt, mis peab 2015. aasta 89%‑lt langema 2030. aastaks ligikaudu 33%-le.

125

Lisaks ei saa heita seadusandjale ette asjaolu, et määrusega nr 517/2014 rakendatud kvootide jagamise süsteem ei vasta selle määruse põhjendusele 15.

126

Nimelt tuleb meelde tuletada, et vastavalt määruse nr 517/2014 põhjendusele 15 tuleb uutele turuosalistele „esialgu“ reserveerida 11% kogumahust. Selle määruse VI lisa punktist 3 ilmneb aga, et taotlused, mis on esitatud selle määruse artikli 16 lõike 2 kohastes teadetes, mille turul juba tegutsevad ettevõtjad on esitanud, rahuldatakse ajavahemikus 2015–2017 alles pärast uutele turuosalistele kvootide eraldamist, mis tähendab just nimelt seda, et esimesel kolmeaastasel ajavahemikul oli kõnealune 11% suurune reserv täies ulatuses uute turuosaliste kasutuses.

127

Lisaks, mis puudutab kvootide „müügist“ saadud tulu puudutavat argumenti, siis on selge, et mudelarvutusest, mille komisjon esitas vastuseks Üldkohtu küsimusele, nähtub, et igal aastal kandsid turul juba tegutsevad ettevõtjad neile eraldatud kvootidest üle väga suure protsendi. Näiteks 2017. aastal eraldati turul juba tegutsevatele ettevõtjatele 151,4 miljonit CO2-ekvivalenttonni HFCd ja nad kandsid üle 63,1 miljonit CO2-ekvivalenttonni.

128

Komisjon väidab siiski, ilma et hageja oleks talle selles küsimuses vastu vaielnud, et suur osa nendest ülekandmistest toimus samasse rühma kuuluvate ettevõtjate vahel ja ainult väike osa nendest ülekandmistest puudutas uusi ettevõtjaid.

129

Neil asjaoludel ei saa nõustuda hageja väitega, et erinevalt uute turuosaliste rühmast saab turul juba tegutsevate ettevõtjate rühm kvootide „müügist“ suurt tulu.

130

Samuti ei saa nõustuda argumendiga, et uutele turuosalistele eraldatud liiga väikese arvu kvootide tõttu esineb väidetavalt praktilisi raskusi konteinerite täituvusega.

131

Esiteks on võimalus, et HFC piisavas koguses importimiseks ei ole eraldatud kvoot ühe konteineri täitmiseks piisavalt suur, ühtaegu hüpoteetiline ja äärmiselt juhuslik, ja seadusandjale ei saa ette heita selle arvesse võtmata jätmist. Teiseks väidab komisjon, ilma et hageja talle selles küsimuses oleks vastu vaielnud, et igal juhul on paljudel ettevõtjatel, kellel on väike hulk kvoote, võimalik need väikesed kogused koondada, et saavutada ühe konteineri täitmiseks tehniliselt nõutav miinimumkogus.

132

Mis puudutab lõpuks uute turuosaliste arvu, siis selle oluline suurenemine vastab tõele ja on toonud kaasa selle, et igale uuele turuosalisele saada olev HFC kogus on vähenenud proportsionaalselt, samas kui uute turuosaliste kasv ei mõjutanud turul juba tegutsevatele ettevõtjatele saada olevaid koguseid.

133

Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei tähenda see mõju siiski, et seadusandja oleks ületanud oma ulatusliku kaalutlusruumi piire.

134

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et vastavalt eespool punktis 92 korratud põhimõtetele võib keskkonnakaitse eesmärgi ja eelkõige HFC heitkoguse järkjärgulise vähendamise olulisus õigustada negatiivseid majanduslikke tagajärgi teatud ettevõtjate kategooriatele.

135

Teiseks leevendavad uutele turuosalistele vastavalt nende hulgale saada oleva HFC koguse vähendamise kaalu kaks tegurit.

136

Ühest küljest, nagu on meenutatud eespool punktis 57, võivad uued turuosalised saada kontrollväärtuse ja saavutada nii kvootide eraldamise, mida ei määrata enam kindlaks uute turuosaliste suureneva arvu alusel.

137

Teisest küljest, nagu on tõdetud eespool punktis 124, on reservist eraldatava HFC koguse osakaal, mis on seega uute turuosaliste jaoks kättesaadav, aastate jooksul jätkuvalt suurenenud, samas kui turul juba tegutsevatele ettevõtjatele eraldatava HFC osakaal pidevalt väheneb.

138

Kolmandaks peab seadusandja vastavalt eespool punktis 89 viidatud kohtupraktikale võtma arvesse kõiki faktilisi asjaolusid ning kõnealuse akti vastuvõtmise ajal kättesaadavat tehnilist ja teaduslikku teavet.

139

Hageja aga ei ole väitnud, et seadusandja teadis või oleks pidanud määruse nr 517/2014 vastuvõtmise ajal teadma, et uute turuosaliste arv suureneb märkimisväärselt.

140

Neljandaks, kuna reservist saada oleva HFC kogus on piiratud, toob uute turuosaliste arvu suurenemine vältimatult kaasa selle, et iga uue turuosalise jaoks saada olev kogus väheneb uute turuosaliste suureneva hulga tõttu.

141

Ent kõigepealt, nagu nähtub eespool punktist 111, ei ole hagejal õnnestunud seada kahtluse alla asjaolu, et määrusega nr 517/2014 loodud kvootide eraldamise süsteem tuleneb seadusandja valikust, mis põhineb objektiivsetel ja sobivatel kriteeriumidel.

142

Seejärel ei ole hageja, lisaks sellele, et põhjendamata on tema väide, et seadusandja oleks pidanud kehtestama CO2 heitkogustega kauplemise turusüsteemiga identse süsteemi, suutnud tõendada – põhjendamaks, et seadusandja on ületanud oma ulatuslikku kaalutlusõigust –, et seadusandjal oleks olnud võimalus võtta vähem piiravaid, kuid sama tõhusaid alternatiivseid meetmeid.

143

Neil asjaoludel tuleb järeldada, et negatiivsed tagajärjed, mis uute turuosaliste arvu suurenemisest neile tulenevad, ei tähenda, et seadusandja oleks ületanud oma ulatuslikku kaalutlusõigust.

144

Eeltoodut arvestades ei võimalda hageja erinevate argumentide analüüs järeldada, et seadusandja oleks ületanud oma ulatuslikku kaalutlusõigust, võttes meetmeid, mille tulemused on ilmselgelt vähem sobivad kui meetmed, mis oleksid tulenenud taotletavate eesmärkide saavutamiseks samuti sobivatest meetmetest.

145

Neil asjaoludel tuleb järeldada, et turul juba tegutsevate ettevõtjate erinev kohtlemine võrreldes uute turuosalistega on proportsionaalne ja põhjendatud. Seetõttu tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

146

Teises väites toob hageja esile, et seadusandja ei ole HFC kvootide eraldamise eeskirju nõuetekohaselt põhjendanud.

147

Selle argumendiga, mida ei ole millegagi tõendatud, ei saa nõustuda.

148

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada (vt 12. septembri 2017. aasta kohtuotsus Anagnostakis vs. komisjon, C‑589/15 P, EU:C:2017:663, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

149

Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid arvestades. Ei ole nõutav, et põhjenduses oleks toodud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 nõuetele, ei tule hinnata mitte ainult selle akti sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt 12. septembri 2017. aasta kohtuotsus Anagnostakis vs. komisjon, C‑589/15 P, EU:C:2017:663, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

150

Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et põhjendamiskohustuse ulatus sõltub asjaomase õigusakti olemusest ning üldakti puhul piisab, kui põhjendustes on osutatud esiteks selle akti vastuvõtmise tinginud olukorrale tervikuna ja teiseks üldistele eesmärkidele, mida selle aktiga taotletakse. Sellega seoses on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et kui vaidlustatud aktist ilmneb institutsiooni taotletav peamine eesmärk, oleks liigne nõuda, et erinevaid tehnilisi valikuid konkreetselt põhjendatakse (vt 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Itaalia vs. nõukogu (Vahemere mõõkkala püügikvoodid), C‑611/17, EU:C:2019:332, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

151

Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et mõjuhinnangus sisalduvaid asjaolusid võib arvesse võtta, kui hinnatakse, kas akti andja on täitnud talle pandud põhjendamiskohustuse (vt selle kohta 4. mai 2016. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑358/14, EU:C:2016:323, punktid 123 ja 124, ning 22. novembri 2018. aasta kohtuotsus Swedish Match, C‑151/17, EU:C:2018:938, punkt 80).

152

Seevastu tuleb meelde tuletada, et kui liidu institutsioonidel on ulatuslik kaalutlusõigus ning eelkõige juhul, kui neilt eeldatakse poliitiliste valikute tegemist ja keeruliste hinnangute andmist, seisneb selle õiguse teostamisel aluseks võetud hinnangute kohtulik kontroll ilmsete hindamisvigade puudumise kontrollis (vt 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Puppinck jt vs. komisjon, C‑418/18 P, EU:C:2019:1113, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

153

Kuigi institutsioonide ulatusliku kaalutlusõiguse üle teostatakse seega piiratud kohtulikku kontrolli, mille eesmärk on eelkõige kontrollida põhjenduste piisavust ja ilmsete hindamisvigade puudumist (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Puppinck jt vs. komisjon, C‑418/18 P, EU:C:2019:1113, punkt 96), peab see piiratud kontroll siiski olema tõhus.

154

Mis puudutab käesoleval juhul ettevõtjate erinevat kohtlemist kvootide eraldamisel, siis tuleb märkida, et määruse nr 517/2014 põhjendustest 15 ja 16 ning mõjuhinnangust nähtuvad nii põhjused, miks seadusandja kehtestas HFC kvootide eraldamise varasemate heitkoguste alusel, kui ka turule lubatavate koguste jaotuspõhimõttega seotud põhjused. Nagu on märgitud eespool punktides 100–107, on mõjuhinnangu lehekülgedel 164–166 esitatud põhjused, miks seadusandja valis varasemate heitkoguste alusel kvootide eraldamise süsteemi, mida täiendab uutele turuosalistele taotluse alusel kvootide eraldamine.

155

Mõjuhinnang näitas küll, et võttes arvesse mahtkaubana tarnitava HFC turu küpsust, piisaks, kui uutele turuosalistele reserveeritaks 5% turule lubatavatest kogustest, samas kui turul juba tegutsevate ettevõtjate ja uute turuosaliste vahel kvootide jagamise põhimõtte alusel kehtestati lõpuks vastavalt 89% ja 11% ning määruses nr 517/2014 ei ole esitatud põhjendusi, miks seadusandja selle jaotuspõhimõtte kehtestas.

156

Eespool punktis 150 viidatud kohtupraktikast tuleneb siiski, et kui vaidlustatud aktist ilmneb institutsiooni taotletav peamine eesmärk, oleks liigne nõuda, et erinevaid tehnilisi valikuid konkreetselt põhjendatakse.

157

Lõpuks tuleb tõdeda, et igal juhul, ja nagu nähtub esimese väite analüüsist, võimaldasid esitatud põhjendused hagejal vaidlustatud meetme põhjusi mõista ja Üldkohtul kontrolli teostada.

158

Neil asjaoludel tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, nagu järelikult ka hageja esitatud õigusvastasuse vastuväide.

159

Kõike eeltoodut arvestades ja kuna hagi põhineb ELTL artikli 277 alusel määruse nr 517/2014 vastu esitatud õigusvastasuse vastuväitel, tuleb hagi jätta rahuldamata.

160

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

161

Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, jäetakse tema kohtukulud tema enda kanda ja vastavalt komisjoni nõudele mõistetakse temalt välja komisjoni kohtukulud. Menetlusse astujad kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab: