–

Mercedes Benz Trucks España SL, esindajad: Rechtsanwälte C. von Köckritz ja H. Weiß ning abogados P. Hitchings ja M. Pérez Carrillo, hiljem Rechtsanwälte C. von Köckritz ja H. Weiß, abogado A. Ward ning abogada M. López Ridruejo,

–

Hispaania valitsus, esindajad: S. Centeno Huerta ja L. Aguilera Ruiz,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Fiorentino,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Baches Opi, F. Jimeno Fernández ja C. Urraca Caviedes,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artikli 101 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Sumal SLi ja Mercedes Benz Trucks España SLi vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimase vastutust tema emaettevõtja Daimler AG osalemise eest ELTL artikli 101 rikkumises.

3

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklis 16 „[Liidu] konkurentsiõiguse ühetaoline kohaldamine“ on sätestatud:

„1.   Kui siseriiklikud kohtud teevad [ELTL] artikli [101] või [102] alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas [Euroopa K]omisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega. Nad peavad vältima ka otsuseid, mis võivad olla vastuolus otsusega, mille komisjon kavatseb teha enda algatatud menetluse raames. Sellega seoses võib siseriiklik kohus kaaluda oma menetluse peatamist. See kohustus ei piira asutamislepingu artiklist 234 tulenevaid õigusi ja kohustusi.

2.   Kui liikmesriikide konkurentsiasutused teevad [ELTL] artikli [101] või [102] alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega.“

4

Määruse artikli 23 „Trahvid“ lõike 2 punktis a on ette nähtud:

„Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

5

Määruse artikli 27 „Osapoolte, kaebuse esitajate ja kolmandate isikute ärakuulamine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Enne artiklites 7, 8 ja 23 ning artikli 24 lõikes 2 sätestatud otsuste tegemist annab komisjon ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele, kelle suhtes komisjon on algatanud menetluse, võimaluse olla ära kuulatud küsimustes, mis on kutsunud esile komisjoni vastuväiteid. Komisjoni otsused võivad põhineda üksnes sellistel vastuväidetel, mille kohta asjaomastel osapooltel on olnud võimalik esitada oma seisukoht. Kaebuste esitajad võtavad menetlusest aktiivselt osa.“

6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artiklis 7 on sätestatud:

„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:

[…]

[…]“.

7

3. juuli 2007. aasta seaduse 15/2007 konkurentsikaitse kohta (Ley 15/2007 de Defensa de la competencia; BOE nr 159, 4.7.2007, lk 28848) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „konkurentsikaitseseadus“) jaotises „Konkurentsi piirava tegevusega tekitatud kahju hüvitamine“ sisalduvas artiklis 71 on ette nähtud:

„1.   Konkurentsiõiguse rikkujad vastutavad põhjustatud kahju eest.

2.   Käesolevas jaotises kasutatakse järgmisi mõisteid:

8

Mercedes Benz Trucks España on Daimleri kontserni tütarettevõtja, kelle emaettevõtja on Daimler. Sumal soetas ajavahemikus 1997–1999 Mercedes Benz Trucks Españalt kaks veokit Daimleri kontserni volitatud edasimüüja Stern Motor SLi vahendusel.

9

Komisjon võttis 19. juulil 2016 vastu otsuse C(2016) 4673 final, milles käsitletakse [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (juhtum AT.39824 – veokid), mille kokkuvõte avaldati 6. aprillil 2017Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2017, C 108, lk 6) (edaspidi „19. juuli 2016. aasta otsus“).

10

Otsusest nähtub, et 15 Euroopa veokitootjat, sh Daimler osalesid kartellikokkuleppes, mis kujutas endast ELTL artikli 101 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3) artikli 53 ühte ja vältavat rikkumist, mis seisnes salajaste kokkulepete sõlmimises veokite hinnastamise ja brutohinna tõstmise kohta Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) ning kehtivate standarditega nõutava veokite heitekontrolli tehnoloogiate juurutamise kulu ajastamises ja ülekandmises. Kolme rikkumises osalenud äriühingu puhul toimus rikkumine 17. jaanuarist 1997 kuni 20. septembrini 2010 ja ülejäänud 12 äriühingu, sh Daimleri puhul 17. jaanuarist 1997 kuni 18. jaanuarini 2011.

11

Pärast seda otsust esitas Sumal Juzgado de lo Mercantil no 07 de Barcelonale (Barcelona kaubanduskohus nr 07, Hispaania) kahju hüvitamise hagi, milles palus kohustada Mercedes Benz Trucks Españat tasuma 22204,35 eurot, mis vastab täiendavale soetuskulule, mida ta kandis kartelli tõttu, milles oli osalenud Mercedes Benz Trucks España emaettevõtja Daimler.

12

Nimetatud kohus jättis 23. jaanuari 2019. aasta otsusega hagi rahuldamata põhjendusel, et Mercedes Benz Trucks España vastu ei saa kohtule sellist hagi esitada, kuna Daimlerit, kellele komisjoni otsus on ainsana suunatud, tuleb pidada ainsaks asjaomase rikkumise eest vastutajaks.

13

Sumal esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kellel tekkis küsimus selle kohta, kas pärast konkurentsivastast tegevust tuvastavaid konkurentsiasutuse otsuseid esitatud kahju hüvitamise hagid võivad olla suunatud tütarettevõtjate vastu, kellele need otsused ei ole suunatud, kuid kelle 100protsendiline osalus kuulub äriühingutele, kellele nimetatud otsused on otseselt suunatud.

14

Sellega seoses viitab ta lahknevustele Hispaania kohtute seisukohtades. Kuigi osa neist lubavad selliseid hagisid esitada tütarettevõtjate vastu, tuginedes „ühe majandusüksuse teooriale“, siis teised välistavad selle põhjusel, et see teooria võimaldab omistada tsiviilvastutuse tütarettevõtja tegevuse eest emaettevõtjale, kuid ei võimalda tütarettevõtjat vastutusele võtta emaettevõtja tegevuse eest.

15

Neil asjaoludel otsustas Audiencia Provincial de Barcelona (Barcelona provintsikohus, Hispaania) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

Euroopa Kohtu kantseleisse 28. aprillil 2021 esitatud dokumendiga palus Mercedes Benz Trucks España menetluse suulise osa Euroopa Kohtu kodukorra artikli 83 alusel uuendada.

17

Oma taotlust põhjendab ta väitega, et arutluskäik, mille kohtujurist esitas 15. aprillil 2021 käesolevas kohtuasjas tehtud ettepanekus, põhineb uutel faktilistel asjaoludel või oletustel, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole tõstatanud ja mille üle põhikohtuasja pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 tähenduses huvitatud isikud ei ole vaielnud.

18

Nii vaidleb Mercedes Benz Trucks España esiteks vastu kohtujuristi ettepaneku 10. joonealuses märkuses esitatud seisukohale, et eelotsusetaotluse põhjal tundub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on juba hinnanud selle kahju suurust, mis Sumalile on väidetavalt tekitatud.

19

Teiseks leiab Mercedes Benz Trucks España, et kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 75 ja 86. joonealuses märkuses vääralt, et 19. juuli 2016. aasta otsuses tuvastas komisjon, et salajased kontaktid, mis alguses toimusid kartellikokkuleppes osalenud emaettevõtjate töötajate tasandil, tuvastati hiljem ka nende äriühingute tütarettevõtjate tasandil, täpsemalt ainult Daimleri Saksa tütarettevõtjate tasandil.

20

Kodukorra artikli 83 alusel võib Euroopa Kohus tõepoolest igal ajal pärast kohtujuristi ärakuulamist teha määruse menetluse suulise osa uuendamiseks, eelkõige siis, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet, või kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud.

21

Sellega seoses tuleb siiski kõigepealt märkida, et kohtujuristi ettepaneku sisu kui selline ei saa kujutada endast uut asjaolu, kuna vastasel juhul võiksid pooled sellisele asjaolule viidates nimetatud ettepanekule vastata. Ent pooled ei või kohtujuristi ettepaneku üle vaielda. Nii on Euroopa Kohus juba rõhutanud, et ELTL artikli 252 kohaselt on kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja täiesti sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust selleks, et abistada kohut tema ülesande täitmisel, mis seisneb selle tagamises, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel järgitakse õigust (vt selle kohta 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A.B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punktid 63 ja 64). Vastavalt põhikirja artikli 20 neljandale lõigule ja kodukorra artikli 82 lõikele 2 lõpetab kohtujuristi ettepanek menetluse suulise osa. Kuna ettepanekud jäävad väljapoole pooltevahelist vaidlust, alustavad need Euroopa Kohtu nõupidamise etappi. Seega ei ole tegemist kohtunikele või pooltele adresseeritud arvamusega, mille on andnud Euroopa Kohtust väljaspool olev ametivõim, vaid institutsiooni enda liikme põhjendatud ja avalikult väljendatud isikliku arvamusega (4. veebruari 2000. aasta kohtumäärus Emesa Sugar, C‑17/98, EU:C:2000:69, punktid 13 ja 14).

22

Käesolevas asjas tõdeb Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et Mercedes Benz Trucks España esitatud teabest ei ilmne ühtegi uut asjaolu, millel on otsustav tähtsus lahendile, mille ta peab käesolevas asjas tegema, ning et kohtuasja lahendamisel ei tule tugineda argumendile, mille üle pooled või huvitatud isikud ei ole vaielnud. Lõpuks, kuna Euroopa Kohtul on menetluse kirjaliku ja suulise osa lõppedes olemas kõik vajalikud andmed, on tal seega otsuse tegemiseks piisavalt teavet. Seetõttu leiab Euroopa Kohus, et menetluse suulist osa ei ole vaja uuendada.

23

Mercedes Benz Trucks España kahtleb eelotsusetaotluse vastuvõetavuses kahel põhjusel.

24

Esiteks ei vasta see taotlus tema hinnangul kodukorra artiklis 94 sätestatud nõuetele, kuna selles ei ole märgitud asjakohaseid ja tõendatud fakte, mille alusel eelotsuse küsimused esitati, ega kirjeldatud konkurentsikaitseseaduse artikli 71 lõike 2 sisu. Lisaks annab eelotsusetaotlus asjakohasest riigisisesest kohtupraktikast ebatäpse, erapooliku ja tõele mittevastava ülevaate.

25

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest tervikuna, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on liidu õiguse tõlgendamise taotluse faktilise ja õigusliku raamistiku määratlenud piisavalt, et võimaldada nii huvitatud isikutel esitada seisukohti vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 23 kui ka Euroopa Kohtul anda sellele taotlusele tarviliku vastuse.

26

Teiseks väidab Mercedes Benz Trucks España, et kõik neli esitatud küsimust on puhthüpoteetilised. Kolmel esimesel küsimusel ei ole põhikohtuasja asjaoludega mingit seost, kuna Sumal ei ole nimetanud ega tõendanud asjaolusid, mis võiksid õigustada seda, et vastutust Daimleri toimepandud rikkumiste eest laiendatakse Mercedes Benz Trucks Españale, vaid ta tugineb oma hagis üksnes 19. juuli 2016. aasta otsusele. Samuti, kuna konkurentsikaitseseaduse artikli 71 lõige 2 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, ei ole see säte vaidluse lahendamiseks asjakohane.

27

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne on kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Santen, C‑673/18, EU:C:2020:531, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Santen, C‑673/18, EU:C:2020:531, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Käesoleval juhul ei ole see nii. Euroopa Kohtu vastusest esitatud neljale küsimusele sõltub põhikohtuasja lahendus, kuna see vastus võimaldab eelotsusetaotluse esitanud kohtul esiteks kindlaks teha, kas Mercedes Benz Trucks España võib olla vastutav, ja teiseks otsustada, kas konkurentsikaitseseaduse artikli 71 lõige 2 on liidu õigusega kooskõlas.

30

Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

31

Esimese kuni kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ettevõtja konkurentsivastase tegevuse tõttu kannatanu võib esitada kahju hüvitamise hagi vahet tegemata emaettevõtja vastu, kellele komisjon on selle tegevuse eest otsusega sanktsiooni määranud, või selle äriühingu tütarettevõtja vastu, kellele otsus ei ole suunatud, kui nad koos moodustavad ühe majandusüksuse.

32

Kõigepealt tuleb märkida, et ELTL artikli 101 lõikel 1 on vahetu õigusmõju eraõiguslike isikute vahelistele suhetele ja sellest sättest tulenevad isikutele õigused, mida liikmesriikide kohtud peavad kaitsma (30. jaanuari 1974. aasta kohtuotsus BRT ja Société belge des auteurs, compositeurs et éditeurs, 127/73, EU:C:1974:6, punkt 16, ning 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt, C‑724/17, EU:C:2019:204, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

ELTL artikli 101 täielik toime ja eriti selle lõikes 1 sätestatud keelu soovitav toime seataks ohtu, kui igaüks ei saaks nõuda sellise kahju hüvitamist, mis on talle tekitatud konkurentsi piirava või kahjustava lepingu või tegevusega (20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Courage ja Crehan, C‑453/99, EU:C:2001:465, punkt 26, ning 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt, C‑724/17, EU:C:2019:204, punkt 25).

34

Nii on igal isikul õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ja ELTL artikliga 101 keelatud kokkuleppe või tegevuse vahel on põhjuslik seos (13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Manfredi jt, C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461, punkt 61, ning 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt, C‑724/17, EU:C:2019:204, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika), arvestades, et küsimust, kuidas määrata kindlaks üksus, kes on kohustatud ELTL artikli 101 rikkumisega tekitatud kahju hüvitama, reguleerib otseselt liidu õigus (14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt, C‑724/17, EU:C:2019:204, punkt 28).

35

Iga isiku õigus nõuda sellise kahju hüvitamist tugevdab liidu konkurentsinormide toimivust ja aitab pärssida – sageli varjatud – kokkuleppeid või tegevust, mis võivad konkurentsi piirata või kahjustada, ning aitab seega kaasa tõhusa konkurentsi säilitamisele liidus (vt selle kohta 20. septembri 2001. aasta kohtuotsus Courage ja Crehan, C‑453/99, EU:C:2001:465, punkt 27, ning 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt, C‑724/17, EU:C:2019:204, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Lisaks väidetava kahju hüvitamisele kui sellisele aitab niisuguse õiguse andmine nimelt saavutada hoiatuseesmärki, mis on komisjoni tegevuse keskmes, kuivõrd viimase ülesanne on järgida üldist poliitikat EL toimimise lepinguga kehtestatud põhimõtete kohaldamiseks konkurentsiõiguses ja ettevõtjate tegevuse vastavaks suunamiseks (vt selle kohta 7. juuni 1983. aasta kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, 100/80–103/80, EU:C:1983:158, punkt 105). Selle õiguse andmine seega mitte üksnes ei heasta otsest kahju, mida kõnealune isik väidab olevat kandnud, vaid korvab ka kaudse kahju, mis on tekitatud turu struktuurile ja toimimisele, kuna turg ei saanud saavutada täielikku majanduslikku tõhusust eelkõige asjaomaste tarbijate heaks.

37

Eespool toodust tuleneb, et samamoodi nagu liidu konkurentsinormide rakendamine ametiasutuste poolt (public enforcement), on nende õigusnormide rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagid (private enforcement) lahutamatu osa nende normide rakendamise süsteemist, mille eesmärk on hoida ära ettevõtjate konkurentsivastane tegevus ja pärssida nende tahet niisuguse tegevusega tegeleda (14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt, C‑724/17, EU:C:2019:204, punkt 45).

38

Seega ei saa ELTL artikli 101 tähenduses mõistel „ettevõtja“, mis on liidu õiguse autonoomne mõiste, olla erinevat ulatust olukorras, kus komisjon määrab trahvi määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel, ja olukorras, kus liidu konkurentsinormide rikkumise tõttu esitatakse kahju hüvitamise hagi (14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt, C‑724/17, EU:C:2019:204, punkt 47).

39

ELTL artikli 101 lõike 1 sõnastusest nähtub aga, et aluslepingute koostajad otsustasid kasutada mõistet „ettevõtja“, et tähistada konkurentsiõiguse rikkumise toimepanijat, keda saab selle sätte alusel karistada, mitte aga muid mõisteid nagu „äriühing“ või „juriidiline isik“. Liidu seadusandja kasutas mõistet „ettevõtja“ ka määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2, et määratleda üksus, kellele komisjon võib liidu konkurentsiõiguse normide rikkumise eest sanktsioonina trahvi määrata (10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Areva jt vs. komisjon, C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257, punktid 123 ja 124, ning 25. novembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. GEA Group, C‑823/18 P, EU:C:2020:955, punktid 62 ja 63).

40

Samamoodi tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta direktiivist 2014/104/EL teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral (ELT 2014, L 349, lk 1), ja eelkõige selle artikli 2 punktist 2, et liidu seadusandja määratles „õigusrikkumise toime pannud ettevõtja“, kes peab selle direktiivi kohaselt hüvitama toimepanijale süükspandava konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju, „ettevõtja või ettevõtjate ühendus[ena], kes on toime pannud konkurentsiõiguse rikkumise“.

41

Nii on liidu konkurentsiõiguses seoses ettevõtjate tegevusega otsustav kriteerium turul tegutsemise ühtsus, ilma et eri äriühingute formaalne eraldamine tulenevalt sellest, et neil on eraldiseisev õigusvõime, saaks konkurentsinormide kohaldamisel sellist ühtsust välistada (vt selle kohta 14. juuli 1972. aasta kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, 48/69, EU:C:1972:70, punkt 140, ning 14. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio, C‑217/05, EU:C:2006:784, punkt 41). Ettevõtja mõiste hõlmab niisiis mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist, ning tähistab seega majandusüksust, isegi kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (vt selle kohta 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑97/08 P, EU:C:2009:536, punktid 54 ja 55, ning 27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑516/15 P, EU:C:2017:314, punktid 47 ja 48). Sellel majandusüksusel on isiklikest, varalistest ja mittevaralistest osadest koosnev ühtne organisatsioon, mis kestvalt taotleb kindlaksmääratud majanduslikku eesmärki ja mis võib aidata kaasa ELTL artikli 101 lõikes 1 nimetatud rikkumise toimepanemisele (1. juuli 2010. aasta kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, C‑407/08 P, EU:C:2010:389, punktid 84 ja 86).

42

Kui selline majandusüksus rikub ELTL artikli 101 lõiget 1, peab ta isikliku vastutuse põhimõtte kohaselt selle rikkumise eest vastutama. Selleks et pidada majandusüksusse kuuluvat mis tahes õigussubjekti vastutavaks, on vaja, et oleks tõendatud, et vähemalt üks sellesse majandusüksusse kuuluv õigussubjekt on rikkunud ELTL artikli 101 lõiget 1, mistõttu sellest majandusüksusest koosnevat ettevõtjat peetakse seda sätet rikkunuks, ning et see asjaolu oleks ära toodud komisjoni otsuses, mis on muutunud lõplikuks (vt selle kohta 27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑516/15 P, EU:C:2017:314, punktid 49 ja 60), või autonoomselt tuvastatud asjaomases riigisiseses kohtus, kui komisjon ei ole rikkumise toimepanemise kohta otsust teinud.

43

Kohtupraktikast nähtub, et tütarettevõtja rikkumise võib emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldiseisev õigusvõime – ei otsusta rikkumise toimepanemise ajal oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid täidab peamiselt emaettevõtja poolt talle antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte õigussubjekti ühendavad, mistõttu niisuguses olukorras kuuluvad nad samasse majandusüksusse ning moodustavad järelikult ühe ja sama ettevõtja, kes on rikkumise toime pannud (vt selle kohta 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑97/08 P, EU:C:2009:536, punktid 58 ja 59, ning 27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑516/15 P, EU:C:2017:314, punktid 52 ja 53 ning seal viidatud kohtupraktika). Kui on tõendatud, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kuuluvad samasse majandusüksusse ja moodustavad seega üheainsa ettevõtja ELTL artikli 101 tähenduses, siis rikkumise toime pannud majandusüksuse olemasolu ise määrab otsustavalt selle, et ettevõtja osaks olev üks või teine äriühing vastutab selle ettevõtja konkurentsivastase tegevuse eest.

44

Sellega seoses toovad mõiste „ettevõtja“ ja selle kaudu mõiste „majandusüksus“ automaatselt kaasa nende üksuste solidaarvastutuse, mis moodustavad rikkumise toimepanemise ajal ühe majandusüksuse (vt selle kohta seoses solidaarvastutusega trahvide määramise korral 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Villeroy & Boch vs. komisjon, C‑625/13 P, EU:C:2017:52, punkt 150, ning 25. novembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. GEA Group, C‑823/18 P, EU:C:2020:955, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Samas tuleb ka märkida, et nende kontsernide korraldus, mis võivad endast kujutada ühte majandusüksust, võib kontserniti vägagi erineda. Muu hulgas on olemas „konglomeraadi“-tüüpi kontserne, kes tegutsevad paljudes majandusvaldkondades, mis ei ole omavahel kuidagi seotud.

46

Konkurentsivastase tegevuse tõttu kannatanu õigust tugineda kahju hüvitamise hagi raames pigem tütarettevõtja kui emaettevõtja vastutusele ei saa järelikult automaatselt anda mis tahes tütarettevõtja suhtes, kelle emaettevõtjale on suunatud komisjoni otsus, millega määratakse rikkumise eest sanktsioon. Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 58 sisuliselt märkis, on ELTL artiklis 101 kasutatud mõiste „ettevõtja“ funktsionaalne mõiste ning majandusüksus, millest ettevõtja koosneb, tuleb kindlaks teha asjaomase kokkuleppe eset silmas pidades (vt selle kohta 12. juuli 1984. aasta kohtuotsus Hydrotherm Gerätebau, 170/83, EU:C:1984:271, punkt 11, ja 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus The Dow Chemical Company vs. komisjon, C‑179/12 P, EU:C:2013:605, punkt 57).

47

Seega võib üks ja sama emaettevõtja kuuluda mitmesse majandusüksusse, mis vastavalt asjaomasele majandustegevusele koosnevad temast endast ja samasse kontserni kuuluvate tütarettevõtjate erinevatest kombinatsioonidest. Kui see ei oleks nii, võiks sellisesse kontserni kuuluv tütarettevõtja olla vastutav rikkumiste eest, mis on toime pandud sellise majandustegevuse raames, millel ei ole mingit seost tema enda tegevusega, ja milles ta isegi mitte kaudselt ei osalenud.

48

Kõigest eespool toodust tuleneb, et kahju hüvitamise hagi raames, mis põhineb ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumisel, mille komisjon on otsuses tuvastanud, võib õigussubjekti, keda ei ole selles otsuses konkurentsiõiguse rikkumise toimepanijana nimetatud, siiski pidada sel alusel vastutavaks teise õigussubjekti rikkumise eest, kui need isikud kuuluvad mõlemad samasse majandusüksusse ja moodustavad seega ettevõtja, kes on ELTL artikli 101 tähenduses rikkumise toime pannud (vt selle kohta 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Siemens Österreich jt ja Siemens Transmission & Distribution jt vs. komisjon, C‑231/11 P–C‑233/11 P, EU:C:2014:256, punkt 45, ning 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Villeroy & Boch vs. komisjon, C‑625/13 P, EU:C:2017:52, punkt 145).

49

Nimelt on Euroopa Kohus juba otsustanud, et ühe majandusüksuse liikmeid ühendav solidaarsussuhe õigustab seda, et emaettevõtja puhul võetakse raskendava asjaoluna korduvust arvesse isegi siis, kui varem ei ole tema suhtes toimunud menetlust, mille tulemusel esitati vastuväiteteatis ja võeti vastu otsus. Sellises olukorras on määrava tähtsusega see, et varem on tuvastatud esimene rikkumine, mis oli tingitud selle tütarettevõtja tegevusest, kellega teises rikkumises osalenud emaettevõtja moodustas juba esimese rikkumise ajal ühe ettevõtja ELTL artikli 101 tähenduses (5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Versalis jt, C‑93/13 P ja C‑123/13 P, EU:C:2015:150, punkt 91).

50

Seega ei takista üldjuhul miski seda, et konkurentsivastase tegevuse tõttu kannatanu esitab kahju hüvitamise hagi ühe vastu õigussubjektidest, kes kuuluvad majandusüksusse, ja seega ettevõtja vastu, kes ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise toimepanemisega on põhjustanud kannatanule tekkinud kahju.

51

Niisiis võib olukorras, kus on tuvastatud, et emaettevõtja on rikkunud ELTL artikli 101 lõiget 1, selle rikkumise tõttu kannatanu vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 42 viidatud kohtupraktikale püüda tuvastada pigem selle emaettevõtja tütarettevõtja kui emaettevõtja enda tsiviilvastutus. Tütarettevõtja saab vastutusele võtta siiski üksnes juhul, kui kannatanu tõendab kas ELTL artikli 101 alusel komisjoni poolt varem vastu võetud otsusele tuginedes või mis tahes muul viisil, eelkõige juhul, kui komisjon vaikis otsuses selles küsimuses või kui ta ei ole veel otsust teinud, et arvestades esiteks käesoleva kohtuotsuse punktides 43 ja 47 viidatud majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid ning teiseks konkreetset seost tütarettevõtja majandustegevuse ja selle rikkumise eseme vahel, mille eest emaettevõtja on vastutusele võetud, moodustas tütarettevõtja koos oma emaettevõtjaga ühe majandusüksuse.

52

Eespool toodud kaalutlustest nähtub, et tütarettevõtja vastu esitatud kahju hüvitamise hagi eeldab, et selleks, et tuvastada emaettevõtja ja tütarettevõtja vahelise majandusüksuse olemasolu käesoleva kohtuotsuse punktide 41 ja 46 tähenduses, tõendab hageja, et neid äriühinguid ühendavad käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis nimetatud seosed ning samas punktis mainitud konkreetne seos tütarettevõtja majandustegevuse ja selle rikkumise eseme vahel, mille eest emaettevõtjat vastutavaks peetakse. Sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas peab kannatanu seega üldjuhul tõendama, et emaettevõtja sõlmitud konkurentsivastane kokkulepe, mille eest viimasele on karistus määratud, puudutab samu tooteid, mida turustab tütarettevõtja. Nii toimides tõendab kannatanu, et just majandusüksus, millesse tütarettevõtja koos oma emaettevõtjaga kuulub, on – vastavalt mõiste „ettevõtja“ funktsionaalsele käsitusele, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 46 – ettevõtja, kes on tegelikult toime pannud rikkumise, mille komisjon on varem ELTL artikli 101 lõike 1 alusel tuvastanud.

53

Tuleb lisada, et nõuded, mis tulenevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tunnustatud õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, peavad olema kostjale tagatud kahju hüvitamise hagi raames, mille tulemusena võidakse kostjalt välja mõista hüvitis kannatanule, kellele on konkurentsivastase tegevusega kahju tekitatud. Peale selle on tingimata vajalik, et asjaomasel tütarettevõtjal on võimalik oma õigusi kaitsta vastavalt kaitseõiguste tagamise põhimõttele, mis on liidu õiguse aluspõhimõte (vt analoogia alusel 5. märtsi 2015. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Versalis jt, C‑93/13 P ja C‑123/13 P, EU:C:2015:150, punkt 94, ning 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Banco de Portugal jt, C‑504/19, EU:C:2021:335, punkt 57). Seetõttu peavad tütarettevõtjal olema asjaomases liikmesriigi kohtus kõik vajalikud vahendid oma kaitseõiguste tõhusaks teostamiseks, eelkõige selleks, et ta saaks vaidlustada oma kuulumise emaettevõtjaga samasse ettevõtjasse.

54

Sellega seoses peab tütarettevõtjal olema võimalik eitada oma vastutust väidetava kahju tekitamise eest, eelkõige esitades kõik põhjendused, mille ta oleks saanud esitada, kui ta oleks osalenud menetluses, mille komisjon algatas tema emaettevõtja suhtes ja mille tulemusel võeti vastu komisjoni otsus, milles tuvastati ELTL artikliga 101 vastuolus olev rikkumine (public enforcement).

55

Mis puudutab aga olukorda, kus kahju hüvitamise hagi tugineb sellele, et komisjon on tuvastanud ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise kostjaks oleva tütarettevõtja emaettevõtjale suunatud otsuses, siis ei saa tütarettevõtja komisjoni tuvastatud rikkumise olemasolule liikmesriigi kohtus siiski vastu vaielda. Määruse nr 1/2003 artikli 16 lõikes 1 on nimelt muu hulgas sätestatud, et kui liikmesriikide kohtud teevad ELTL artikli 101 alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused minna vastuollu komisjoni otsusega.

56

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikes 1 on tõepoolest ette nähtud, et enne otsuse tegemist konkurentsinormide rikkumise tuvastamise ja trahvi määramise kohta annab komisjon isikutele, kelle suhtes menetlus on algatatud, võimaluse olla ära kuulatud küsimustes, mille suhtes komisjon on vastuväiteid esitanud, ning rajaneb oma otsuses üksnes sellistel vastuväidetel, mille kohta asjaomastel pooltel on olnud võimalik esitada oma seisukoht. Selles kontekstis on vastuväiteteatise eesmärk võimaldada igal õigussubjektil, kelle suhtes on algatatud konkurentsi valdkonnas haldusmenetlus, teostada oma kaitseõigusi. Seevastu juhul, kui komisjon ei kavatse teatud äriühingu puhul rikkumist tuvastada, ei tulene kaitseõigustest nõuet, et sellele äriühingule saadetaks vastuväiteteatis. Vastuväiteteatise saatmine konkreetsele äriühingule on mõeldud nimelt selleks, et tagada kaitseõigused sellele äriühingule, mitte kolmandale isikule, isegi kui sama haldusmenetlus seda kolmandat isikut puudutab (vt selle kohta 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus LG Electronics ja Koninklijke Philips Electronics vs. komisjon, C‑588/15 P ja C‑622/15 P, EU:C:2017:679, punktid 44–46).

57

Need põhimõtted on siiski omased komisjoni läbiviidavatele rikkumismenetlustele, mille eripära on see, et nende tulemusel võidakse määrata trahv õigussubjektidele, kelle suhtes need menetlused konkreetselt toimuvad.

58

Samas ei ole isikliku vastutuse põhimõttega käesoleva kohtuotsuse punktis 56 kirjeldatud asjaoludel vastuolus sellise rikkumise tuvastamise lõplikkus tütarettevõtja suhtes, sest nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 42, on rikkumise eest vastutav majandusüksus, millesse rikkumise toime pannud ettevõtja kuulub.

59

Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 49 viidatud Euroopa Kohtu praktikast, on Euroopa Kohus seoses sellega, et korduvuses seisneva raskendava asjaolu kohaldamisel emaettevõtja suhtes võetakse arvesse selle emaettevõtja tütarettevõtja toime pandud rikkumist, juba otsustanud, et ei ole nõutav, et emaettevõtja suhtes oleks varem toimunud menetlus, mille tulemusel oleks esitatud vastuväiteteatis ja tehtud otsus, tingimusel et tütarettevõtja, kelle tegevusest tulenes rikkumine, moodustas koos kõnealuse emaettevõtjaga juba esimese rikkumise ajal üheainsa ettevõtja ELTL artikli 101 tähenduses. Seega, kui otsus, millega tuvastatakse rikkumise toimepanemine ettevõtja poolt, on suunatud ühele äriühingutest, kes juba rikkumise toimepanemise ajal kuulusid sellesse ettevõtjasse, mistõttu sellel äriühingul ja tema kaudu sellel ettevõtjal oli võimalik rikkumise toimepanemisele vastu vaielda, ei saa samasse ettevõtjasse kuulunud teiste äriühingute kaitseõigusi rikkuda seeläbi, et rikkumist võetakse arvesse hilisemas kahju hüvitamise hagi menetluses, mille on algatanud isik, kellele on kõnealuse rikkumisega kahju tekitatud, kuna sellise hagi tulemusel ei saa nendele teistele äriühingutele määrata niisugust sanktsiooni nagu trahv.

60

Seevastu juhul, kui komisjon ei ole ELTL artikli 101 alusel tehtud otsuses rikkumist tuvastanud, on sellise emaettevõtja tütarettevõtjal, kellele rikkumist süüks pannakse, loomulikult õigus vastu vaielda nii oma kuulumisele emaettevõtjaga samasse ettevõtjasse kui ka väidetava rikkumise toimepanemisele.

61

Lisaks sellele, mida on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 51, tuleb ka täpsustada, et nagu märkis komisjon vastuseks Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele ja nagu tõdes kohtujurist oma ettepaneku punktis 76, ei ole asjaomase liikmesriigi kohtu võimalus tuvastada tütarettevõtja võimalik vastutus tekitatud kahju eest välistatud üksnes asjaolu tõttu, et komisjon kas ei ole otsust vastu võtnud või ei ole otsusega, milles ta rikkumise tuvastas, sellele äriühingule haldussanktsiooni määranud.

62

Nimelt, nagu Euroopa Kohus 27. aprilli 2017. aasta kohtuotsuse Akzo Nobel jt vs. komisjon (C‑516/15 P, EU:C:2017:314) punktis 51 leidis, ei ole määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punktis a ega kohtupraktikas kindlaks määratud, millist juriidilist või füüsilist isikut on komisjon kohustatud rikkumise eest vastutavaks pidama ja trahviga karistama.

63

Seega võib komisjon vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 42 viidatud kohtupraktikale rikkumise eest vastutavaks pidada ja trahviga karistada ELTL artikli 101 rikkumises osalenud ettevõtja osaks olevat mis tahes õigussubjekti. Sellest järeldub, et asjaolust, et komisjon on emaettevõtja tuvastanud juriidilise isikuna, keda võib pidada vastutavaks ettevõtja toime pandud rikkumise eest, ei saa tuletada järeldust, et üks või teine tema tütarettevõtjatest ei kuulu samasse ettevõtjasse, kes peab sama rikkumise eest vastutama.

64

Igaks juhuks tuleb lisada, et põhikohtuasja asjaoludel ei takistanud põhimõtteliselt miski seda, et põhikohtuasja hageja, kes on väidetavalt kõnealuse rikkumise tõttu kannatanu, esitab kahju hüvitamise hagi Hispaania kohtutele emaettevõtja Daimleri või ka Daimleri ja Mercedes Benz Trucks España vastu ühiselt, kusjuures viimase võimalik vastutus rikkumise eest sõltub käesoleva kohtuotsuse punktis 52 nimetatud tingimuste täitmisest.

65

Nimelt väärib meeldetuletamist, et hagi, millega nõutakse liidu konkurentsiõiguse väidetavatest rikkumistest tuleneva kahju hüvitamist, nagu põhikohtuasjas, kuulub määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 1 tähenduses „tsiviil- ja kaubandusasjade“ valdkonda ning kuulub järelikult selle määruse kohaldamisalasse. Lisaks nähtub määruse artikli 7 punkti 2 käsitlevast Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et selles sättes sisalduv mõiste „paik, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud“, hõlmab ühtaegu nii kahju tekkimise paika kui ka kahju tekitanud juhtumi paika, mistõttu võib kostja vastu hagi esitada neist ühe või teise paiga kohtule hageja valikul (29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Tibor‑Trans, C‑451/18, EU:C:2019:635, punktid 24 ja 25 ning seal viidatud kohtupraktika).

66

Euroopa Kohus on täpsustanud, et kahju, mis seisneb lisakulus, mille veokitootja on edasimüüjatele põhjustanud ja mille viimased lõpptarbijatele üle kannavad, on otsene kahju, mis üldjuhul on aluseks selle liikmesriigi kohtute pädevusele, mille territooriumil kahju tekkis, kuivõrd kunstlikult kõrgendatud hindade tõttu kantud lisakulu on käsitatav ELTL artikli 101 rikkumise vahetu tagajärjena. Kui aga turg, mida konkurentsivastane tegevus kahjustab, asub liikmesriigis, mille territooriumil kahju väidetavalt tekkis, tuleb järeldada, et määruse nr 1215/2012 artikli 7 punkti 2 kohaldamise seisukohast asub kahju tekkimise paik selles liikmesriigis (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Tibor‑Trans, C‑451/18, EU:C:2019:635, punktid 30, 31 ja 33).

67

Eespool toodut silmas pidades tuleb esimesele kuni kolmandale küsimusele vastata, et ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ettevõtja konkurentsivastase tegevuse tõttu kannatanu võib esitada kahju hüvitamise hagi vahet tegemata emaettevõtja vastu, kellele komisjon on selle tegevuse eest otsusega sanktsiooni määranud, või selle äriühingu tütarettevõtja vastu, kellele otsus ei ole suunatud, kui nad koos moodustavad ühe majandusüksuse. Asjaomasel tütarettevõtjal peab olema võimalik tõhusalt oma kaitseõigusi teostada, selleks et tõendada, et ta ei kuulu sellesse ettevõtjasse, ja kui komisjon ei ole ELTL artikli 101 alusel otsust teinud, on tütarettevõtjal samuti õigus vaielda vastu väidetava rikkumise toimepanemisele.

68

Neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud võimalus pidada äriühingu tegevuse eest vastutavaks teist äriühingut üksnes juhul, kui esimene on teise kontrolli all.

69

Kuna esimesele kuni kolmandale küsimusele antud vastusest nähtub, et ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ettevõtja konkurentsivastase tegevuse tõttu kannatanu võib esitada kahju hüvitamise hagi tütarettevõtja vastu seoses emaettevõtja osalemisega selles tegevuses, kui nad moodustavad ühe majandusüksuse ja seega koos kõnealuse ettevõtja, siis tuleb tõdeda, et selle sättega on järelikult vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud võimalus niisuguses olukorras pidada äriühingu tegevuse eest vastutavaks teist äriühingut üksnes juhul, kui esimene on teise kontrolli all.

70

Tuleb siiski märkida, et esimuse põhimõte paneb kõigi liidu õigusnormide toime tagamiseks eelkõige liikmesriikide kohtutele kohustuse tõlgendada riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses liidu õigusega kooskõlas (24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski, C‑573/17, EU:C:2019:530, punkt 57, ja 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Bank BGŻ BNP Paribas, C‑183/18, EU:C:2020:153, punkt 60).

71

Riigisisese õiguse kohaldamisel on kohtud seega kohustatud seda õigust tõlgendama võimalikult suures ulatuses asjakohase esmase õigusnormi sõnastust ja eesmärki silmas pidades, võttes seejuures arvesse kogu riigisisest õigust ja kasutades selles tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada õigusnormi täieulatuslik toime ja saavutada selle eesmärgiga kooskõlas olev tulemus (vt selle kohta 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski, C‑573/17, EU:C:2019:530, punktid 73 ja 77, ning 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Bank BGŻ BNP Paribas, C‑183/18, EU:C:2020:153, punkt 66).

72

Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõttel on siiski teatud piirid ja muu hulgas ei või see olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele (vt selle kohta 4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt, C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 110, ning 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Bank BGŻ BNP Paribas, C‑183/18, EU:C:2020:153, punkt 67).

73

Neil asjaoludel, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et tal ei ole võimalik anda konkurentsikaitseseaduse artikli 71 lõikele 2 tõlgendust, mis oleks kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktis 67 ELTL artikli 101 lõikele 1 antud tõlgendusega, peab ta jätma selle riigisisese sätte kohaldamata ja kohaldama põhikohtuasjas vahetult ELTL artikli 101 lõiget 1.

74

Sellega seoses ei näi esmapilgul olevat välistatud seisukoht, nagu väitis Hispaania valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et kahju hüvitamise hagi raames võib tütarettevõtja vastutus tekkida konkurentsikaitseseaduse artikli 71 lõike 2 punkti a alusel. Nimelt on selle sätte kohaselt konkurentsiõiguse rikkumisena käsitatav ELTL artikli 101 või 102 või selle seaduse artikli 1 või 2 mis tahes rikkumine. Hispaania valitsus väidab, et kahju tekitanud juhtumit on võimalik tütarettevõtjale süüks panna nimetatud seaduse artikli 71 lõike 2 punkti a alusel, kuid seda peab siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

75

Neil asjaoludel tuleb neljandale küsimusele vastata, et ELTL artikli 101 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud võimalus pidada äriühingu tegevuse eest vastutavaks teist äriühingut üksnes juhul, kui esimene on teise kontrolli all.

76

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: