–

D. J., esindajad: odvetnika M. Šafar ja P. Boršnak,

–

Radiotelevizija Slovenija, esindajad: odvetnika E. Planinc Omerzel ja G. Dernovšek,

–

Sloveenia valitsus, esindajad: A. Grum ja N. Pintar Gosenca,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Rous Demiri, B.‑R. Killmann ja M. van Beek,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artikli 2 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud D. Ji ja Radiotelevizija Slovenija vahelises kohtuvaidluses töötasu üle, mida D. J. nõudis oma valveteenistuse eest väljakutsevalve raames. Kõigepealt olgu täpsustatud, et käesoleva kohtuotsuse raames hõlmab mõiste „valve“ üldiselt kõiki ajavahemikke, mille jooksul töötaja jääb tööandja käsutusse, et ta oleks võimeline tööandja palve peale tööülesannet täitma, samas kui väljend „valve väljakutsevalve raames“ viitab nendest ajavahemikest nendele, mille jooksul töötaja ei ole kohustatud oma töökohas püsima.

3

Nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT 1989, L 183, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 349) artikli 5 lõikes 1 on ette nähtud:

„Tööandja kohustus on tagada töötajate ohutus ja tervis kõikides tööga seotud aspektides.“

4

Direktiivi artiklis 6 on sätestatud:

„1.   Oma vastutuse piires võtab tööandja kõik töötajate ohutuse ja tervise kaitseks vajalikud meetmed, sealhulgas kutsealaste riskide ärahoidmine, teabe ja väljaõppe andmine ning vajaliku korralduse ja vajalike vahendite tagamine.

Tööandja peab olema valmis neid meetmeid vajadusel kohandama, et võtta arvesse muutunud asjaolusid, ja olukorda parandama.

2.   Tööandja rakendab lõike 1 esimeses lõigus nimetatud meetmeid järgmiste üldiste ennetuspõhimõtete alusel:

[…]

3.   Ilma et see piiraks käesoleva direktiivi muude sätete kohaldamist, peab tööandja ettevõtte ja/või asutuse tegevuse laadi arvesse võttes:

[…]“.

5

Direktiivi 2003/88 artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse:

[…]“.

6

Direktiivi artiklis 2 on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

7

Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.“

8

5. märtsi 2013. aasta töösuhete seaduse (Zakon o delovnih razmerjih, Uradni list RS, nr 21/13) artiklis 142 on sätestatud:

„(1)   Tööaeg on tegelik tööaeg ja puhkeaeg käesoleva seaduse artikli 154 tähenduses ning aeg, mis vastab töölt põhjusega puudumisele seaduse ja kollektiivlepingu või üldkohaldatava õigusakti alusel.

(2)   Tegelik tööaeg hõlmab tervikuna aega, mille jooksul töötaja töötab, kusjuures selleks tuleb pidada ajavahemikku, mil töötaja on tööandja käsutuses ja täidab töölepingu kohaselt oma töökohustusi.

(3)   Tegelik tööaeg on töö tulemuslikkuse arvutamise aluseks.“

9

5. juuni 2008. aasta avaliku sektori kollektiivlepingu (Kolektivna pogodba za javni sektor, Uradni list RS, nr 57/08) artiklis 46 on ette nähtud:

„Avalikule teenistujale makstakse ajavahemiku eest, mil ta on väljakutsevalves, täiendavat töötasu, mille summa vastab 20 protsendile põhitunnitöötasust. Ajavahemikke, mil avalik teenistuja on väljakutsevalves, ei arvestata tööaja hulka.“

10

D. J. töötas tehnikuna Pohorje ülekandejaamas (Sloveenia) ja seejärel Krvaveci ülekandejaamas (Sloveenia) 1. augustist 2008 kuni 31. jaanuarini 2015. Töö laadi ja nende ülekandejaamade kauguse tõttu tema kodust ning perioodiliste raskuste tõttu ülekandejaamadele ligipääsemisel pidi D. J. elama asjaomaste jaamade läheduses. Nendest jaamadest üks oli pealegi D. Ji elukohast nii kaugel, et isegi kõige soodsamate ilmastikutingimustega oli tal võimatu iga päev sinna naasta. D. Ji tööandja korraldas mõlema ülekandejaama ruumides majutuse D. Jile ja ühele teisele tehnikule, kes mõlemad viibisid samal ajal mõlemas ülekandejaamas. Pärast töökohustuste täitmist võisid need kaks tehnikut niisiis puhata puhkeruumis või lõõgastuda ümbruskonnas.

11

Need kaks tehnikut olid tööl vahetustega: üks töötas kella 6.00-st kella 18.00-ni ja teine kella 12.00-st kella 24.00-ni, kusjuures D. J. töötas enam teisel ajavahemikul. Sellel ajavahemikul tehtud töö loeti „korraliseks tööks“, mil töötaja pidi viibima töökohas.

12

Tööandja arvutas D. Jile töötasu 12 tunni „korralise töö“ eest, jättes maksmata tasu puhkeaja eest, mis üldjuhul kestis keskööst kuni kella 6‑ni hommikul, samas kui ülejäänud kuut tundi peeti valveperioodiks väljakutsevalve raames.

13

Viimati nimetatud ajavahemikul võis töötaja asjaomasest ülekandejaamast lahkuda. Töötaja pidi siiski olema telefonitsi kättesaadav ning vajaduse korral naasma oma töökohta ühe tunni jooksul. Ainult kiireloomuline töö tuli ära teha viivitamatult, ülejäänud töö võis jätta järgmiseks päevaks. Selle valveaja eest väljakutsevalve raames maksis D. Ji tööandja talle hüvitist summas, mis võrdub 20 protsendiga põhitöötasust. Kui selle ajavahemiku jooksul tuli D. Jil väljakutsele siiski vastata, arvestati tema sekkumiseks kulunud aeg tavaliseks tööajaks ja selle eest maksti tasu.

14

D. J. esitas kaebuse nõudega maksta talle tundide eest, mille jooksul ta pidi väljakutsevalve raames valveteenistuses olema, sama määra alusel kui tavalist tööaega ületavate töötundide eest, sõltumata asjaolust, kas ta selle valveteenistuse jooksul tegi konkreetset tööd või mitte. Ta põhjendas oma kaebust asjaoluga, et ta elas kohas, kus ta tööd tegi, ning seega ta viibis kogu aeg töökohas, faktiliselt 24 tundi ööpäevas. Arvestades tema töö laadi ja asjaolu, et ta elas ülekandejaamades, leidis D. J., et ta ei saanud oma aega vabalt kasutada, eelkõige kuna valveperioodil väljakutsevalve raames pidi ta vajaduse korral vastama väljakutsetele ja olema võimeline jõudma töökohta ühe tunni jooksul. Võttes arvesse, et ülekandejaamade läheduses ei olnud palju vaba aja veetmise võimalusi, veetis ta suurema osa ajast ülekandejaama ruumides.

15

Esimese ja teise astme kohus jätsid D. Ji kaebuse rahuldamata.

16

D. J. esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse, milles väitis, et tema tööandja tõlgendas vääralt töösuhete seaduse artikli 142 tähenduses mõistet „tegelik tööaeg“. See mõiste nimelt ei hõlma mitte üksnes aega, mille jooksul töötaja teeb tegelikult tööd, vaid ka kogu aega, mil ta viibib tööandja määratud töökohas. Viimane aga sundis talle tegelikult peale mitme päeva pikkuse valveteenistuse ning kuritarvitas valveperioodide kasutamist väljakutsevalve raames.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et põhikohtuasja ese on D. Ji tasustamine tema valveteenistuse eest väljakutsevalve raames. Nimetatud kohus on arvamusel, et ehkki niisugune küsimus ei kuulu direktiivi 2003/88 kohaldamisalasse, saab ta D. Ji nõude põhjendatuse kohta otsuse teha alles siis, kui Euroopa Kohtult on saadud mõned täpsustused mainitud direktiivi artikli 2 tõlgendamise kohta.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab sellega seoses, et tema menetluses olev kohtuasi erineb teistest selle valdkonna kohtuasjadest, milles Euroopa Kohus on juba kohtuotsuseid teinud.

19

Nimelt, kõigepealt vastupidi kohtuasjale, milles tehti 3. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus Simap (C‑303/98, EU:C:2000:528), ei olnud D. Ji viibimine töökohas tema valveperioodide kestel ei vajalik ega ka nõutud, välja arvatud juhul, kui oli tarvis sekkuda, kuna need valveperioodid olid väljakutsevalve raames. Seejärel, erinevalt kohtuasjast, milles tehti 9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Jaeger (C‑151/02, EU:C:2003:437), olid D. Ji võimalused kasutada oma vaba aega ja tegelda oma huvidega piiratumad tema töökoha laadi enda tõttu, mitte sellepärast, et ta pidi kättesaadav olema. Peale selle leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus seoses 10. septembri 2015. aasta kohtuotsusega Federación de Servicios Privados del sindicato Comisiones obreras (C‑266/14, EU:C:2015:578), et klientide juurde minemise aega ei saa käsitada samamoodi nagu valveperioode väljakutsevalve raames. Lõpuks teeb ta vahet ka kohtuasjaga, milles tehti 21. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Matzak (C‑518/15, EU:C:2018:82), kuna D. J. ei pidanud viibima tööandja määratud kohas ja reageerimise aeg, mis talle oli antud oma töökohta jõudmiseks, oli palju pikem kui aeg, millega oli tegemist selles kohtuasjas.

20

Nendel asjaoludel otsustas Vrhovno sodišče (Sloveenia kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et valveperiood, mille jooksul peab töötaja olema telefonitsi kättesaadav ja võimeline jõudma vajaduse korral oma töökohta ühe tunni jooksul, on „tööaeg“ selle artikli tähenduses ning kas tööajaks kvalifitseerimisel tuleb arvesse võtta selle töötaja kasutusse tööandja eluruumi andmist, kuna tema töökoht on raskesti ligipääsetav, ja väheseid võimalusi vabaajategevusteks töökoha lähiümbruses.

22

Täpsemalt nähtub eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et põhikohtuasja kassaator on tehniline spetsialist, kes koos kolleegiga pidi mitme järjestikuse päeva jooksul tagama mäe tipus asuva ülekandejaama toimimise. D. J. oli valveteenistuses kuus tundi päevas. Valveteenistuses olemine toimus väljakutsevalve raames, mis tähendab, et sellel ajavahemikul ning erinevalt valveperioodist, mis sisaldab kohustust viibida töökohas, pidi asjaomane isik üksnes olema igal ajal kättesaadav ning võimeline jõudma vajaduse korral asjaomasesse ülekandejaama ühe tunni jooksul.

23

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et ELTL artikli 267 kohases eelotsusemenetluses ei ole Euroopa Kohtul pädevust hinnata põhikohtuasja faktilisi asjaolusid või kohaldada liidu õigusnorme, mille tõlgendamist temalt küsitakse, riigisisestele meetmetele ja asjaoludele, kuna nimetatud küsimused kuuluvad liikmesriigi kohtu ainupädevusse (vt selle kohta 8. mai 2013. aasta kohtuotsus Libert jt, C‑197/11 ja C‑203/11, EU:C:2013:288, punkt 94). Siiski tuleb Euroopa Kohtul anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastus, mis võimaldab viimati nimetatud kohtul tema menetluses oleva kohtuasja lahendada, andes talle kõik liidu õiguse tõlgendamise juhised, mis võivad olla selleks tarvilikud (vt selle kohta 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus VIPA, C‑222/18, EU:C:2019:751, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Kuigi lõppkokkuvõttes on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas põhikohtuasjas kõne all olevaid valveperioode tuleb direktiivi 2003/88 kohaldamisel kvalifitseerida „tööajaks“, tuleb Euroopa Kohtul siiski anda talle juhiseid selle kontrolli käigus arvesse võetavate kriteeriumide kohta.

25

Seda sissejuhatavat täpsustust arvestades olgu esimesena meelde tuletatud, et direktiivi 2003/88 eesmärk on kehtestada miinimumnõuded eesmärgiga parandada töötajate elu- ja töötingimusi, ühtlustades eelkõige tööaja kestust reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme. Sellise Euroopa Liidu tasandil toimuva tööaja korralduse ühtlustamise eesmärk on tagada töötajate ohutuse ja tervise parem kaitse, andes töötajatele minimaalse – eelkõige igapäevase ja iganädalase – puhkeaja, samuti piisavad puhkepausid, ning sätestades iganädalasele tööajale ülempiiri (14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punktid 36 ja 37 ning seal viidatud kohtupraktika).

26

Direktiivis 2003/88 sisalduvad mitmed ettekirjutused maksimaalse tööaja ja minimaalse puhkeaja kohta kujutavad seega endast olulise tähtsusega liidu sotsiaalõigusnorme, mis peavad laienema kõigile töötajatele (10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Federación de Servicios Privados del sindicato Comisiones obreras, C‑266/14, EU:C:2015:578, punkt 24) ning mille järgimist ei tohiks allutada üksnes majanduslikele kaalutlustele (vt selle kohta 9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Jaeger, C‑151/02, EU:C:2003:437, punktid 66 ja 67).

27

Peale selle, kehtestades iga töötaja õiguse maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele, on direktiivis 2003/88 täpsustatud põhiõigust, mis on sõnaselgelt tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 2 ning mida järelikult tuleb tõlgendada artikli 31 lõiget 2 arvestades. Sellest tuleneb nimelt, et direktiivi 2003/88 sätetele ei tohi anda kitsendavat tõlgendust, mis kahjustaks töötajale direktiivist tulenevaid õigusi (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punktid 30–32 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Teisena tuleb märkida, et direktiivi 2003/88 artikli 2 punktis 1 on määratletud mõiste „tööaeg“ kui iga ajavahemik, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas riigisiseste õigusaktide ja/või tavadega. Selle direktiivi artikli 2 punkti 2 kohaselt tähendab mõiste „puhkeaeg“ iga ajavahemikku, mis ei ole tööaeg.

29

Sellest järeldub, et need kaks mõistet, mis olid sarnaselt määratletud nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivis 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte (EÜT 1993, L 307, lk 18; ELT eriväljaanne 05/02, lk 197), millele direktiiv 2003/88 järgnes, on teineteist välistavad. Töötaja valveaega tuleb seega kvalifitseerida kas „tööajaks“ või „puhkeajaks“ direktiivi 2003/88 kohaldamisel, kuna direktiivis vahepealset kategooriat ette nähtud ei ole (vt selle kohta 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Federación de Servicios Privados del sindicato Comisiones obreras, C‑266/14, EU:C:2015:578, punktid 25 ja 26 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 21. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Matzak, C‑518/15, EU:C:2018:82, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Lisaks on mõisted „tööaeg“ ja „puhkeaeg“ liidu õiguse mõisted, mis tuleb määratleda vastavalt objektiivsetele kriteeriumidele, lähtudes direktiivi 2003/88 ülesehitusest ja eesmärgist. Vaid selline autonoomne tõlgendamine saab tagada selle direktiivi täieliku toime ja nende mõistete ühetaolise kohaldamise kõigis liikmesriikides (vt selle kohta 9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Jaeger, C‑151/02, EU:C:2003:437, punkt 58).

31

Seega, kuigi direktiivi 2003/88 artiklis 2 on viidatud „siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele“, ei saa liikmesriigid ühepoolselt määrata kindlaks mõistete „tööaeg“ ja „puhkeaeg“ ulatust, kehtestades mis tahes tingimusi või piiranguid töötajatele direktiiviga antud õigusele, et nende tööaega ja sellele vastavat puhkeaega võetaks nõuetekohaselt arvesse. Mis tahes teistsugune tõlgendus jätaks direktiivi 2003/88 ilma selle soovitavast toimest ning oleks vastuolus selle eesmärgiga (vt selle kohta 9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Jaeger, C‑151/02, EU:C:2003:437, punkt 59; 1. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Dellas jt, C‑14/04, EU:C:2005:728, punkt 45, ja 11. jaanuari 2007. aasta kohtumäärus Vorel, C‑437/05, EU:C:2007:23, punkt 26).

32

Kolmandana, mis puudutab täpsemalt valveperioode, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ajavahemik, mille jooksul töötaja tegelikult oma tööandja heaks ei tööta, ei ole direktiivi 2003/88 kohaldamisel tingimata „puhkeaeg“.

33

Nii on Euroopa Kohus esiteks otsustanud seoses valveperioodidega töökohas, mis ei lange kokku töötaja elukohaga, et direktiivi 2003/88 tähenduses mõistet „tööaeg“ iseloomustavate tunnuste olemasolu hindamisel on otsustavaks teguriks see, et töötajalt nõutakse viibimist tööandja määratud töökohas ning et ta on seal tööandjale kättesaadav, et olla vajaduse korral kohe valmis oma tööülesannete täitmisele asuma (vt selle kohta 3. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus Simap, C‑303/98, EU:C:2000:528, punkt 48; 9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Jaeger, C‑151/02, EU:C:2003:437, punkt 63, ja 1. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Dellas jt, C‑14/04, EU:C:2005:728, punkt 48).

34

Sellega seoses tuleb täpsustada, et töökohana tuleb mõista iga kohta, kus töötaja peab täitma tööandja korraldusel tööülesandeid, sealhulgas ka siis, kui see koht erineb kohast, kus ta tavaliselt tööd teeb.

35

Euroopa Kohus leidis, et sellise valveperioodi jooksul peab töötaja, kellel tuleb püsida oma töökohas oma tööandja vahetus käsutuses, viibima eemal oma perekonnast ja sotsiaalsest keskkonnast ning tal on vähem vabadust oma ajaga ümber käia siis, kui tema tööalaseid teeneid ei vajata. Järelikult tuleb seda ajavahemikku täies ulatuses kvalifitseerida „tööajaks“ direktiivi 2003/88 tähenduses, olenemata töötaja poolt sellel ajavahemikul tegelikult tehtud tööst (vt selle kohta 9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Jaeger, C‑151/02, EU:C:2003:437, punkt 65; 5. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pfeiffer jt, C‑397/01–C‑403/01, EU:C:2004:584, punkt 93, ning 1. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Dellas jt, C‑14/04, EU:C:2005:728, punktid 46 ja 58).

36

Teiseks on Euroopa Kohus otsustanud, et kuigi töötaja ei ole valveperioodidel väljakutsevalve raames kohustatud püsima oma töökohas, tuleb see aeg täies ulatuses samuti kvalifitseerida „tööajaks“ direktiivi 2003/88 tähenduses, kui arvestades töötajale pandud piirangute objektiivset ja väga olulist mõju tema võimalustele tegeleda oma isiklike ja sotsiaalsete huvidega, erineb see ajavahemikust, mille jooksul töötaja peab üksnes olema tööandja käsutuses, et tööandja saaks temaga ühendust võtta (vt selle kohta 21. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Matzak, C‑518/15, EU:C:2018:82, punktid 63–66).

37

Nii käesoleva kohtuotsuse punktides 33–36 esitatud asjaoludest kui ka sama kohtuotsuse punktis 27 meenutatud vajadusest tõlgendada direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1, arvestades põhiõiguste harta artikli 31 lõiget 2, tuleneb, et mõiste „tööaeg“ direktiivi 2003/88 tähenduses laieneb valveperioodidele täies ulatuses, kaasa arvatud valveperioodidele väljakutsevalve raames, mille jooksul on töötajale seatud piirangud sellised, et need mõjutavad objektiivselt ja väga oluliselt töötaja võimalust sel ajavahemikul vabalt kasutada aega, mille jooksul tema tööalaseid teeneid ei vajata, ja pühendada see aeg oma isiklikele huvidele.

38

Seevastu juhul, kui töötajale seatud piirangud konkreetse valveperioodi jooksul ei ole nii ranged ja võimaldavad tal oma aega korraldada ja pühenduda oma huvidele ilma oluliste piiranguteta, on direktiivi 2003/88 kohaldamisel „tööajaks“ üksnes aeg, mis on seotud tööga, mida on sellel ajavahemikul vajaduse korral tegelikult tehtud (vt selle kohta 3. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus Simap, C‑303/98, EU:C:2000:528, punkt 50, ja 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Federación de Servicios Privados del sindicato Comisiones obreras, C‑266/14, EU:C:2015:578, punkt 37).

39

Sellega seoses tuleb veel täpsustada, et selleks, et hinnata, kas valveperiood kujutab endast „tööaega“ direktiivi 2003/88 tähenduses, võib arvesse võtta üksnes neid piiranguid, mis on töötajale seatud kas asjaomase liikmesriigi õigusnormidega, kollektiivlepinguga või tema tööandja poolt, eelkõige töölepingu, töökorra või töötajate vahel valvekordade jaotamise skeemi alusel.

40

Seevastu ei saa arvesse võtta korralduslikke raskusi, mida valveperiood võib töötajale tekitada ja mis ei tulene sellistest piirangutest, vaid mis on näiteks loomulikest teguritest tulenevad või tema vaba valiku tagajärg.

41

Seega, esiteks ei ole suur vahemaa, mis lahutab töötaja vabalt valitud elukohta kohast, kuhu tal peab olema võimalik teatud aja jooksul oma valveperioodi kestel jõuda, iseenesest asjakohane kriteerium selleks, et kvalifitseerida see ajavahemik täies ulatuses „tööajaks“ direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses, vähemalt juhul, kui see koht on tema tavapärane töökoht. Sellisel juhul on sellel töötajal nimelt olnud võimalik vabalt hinnata vahemaad, mis lahutab seda kohta tema elukohast (vt a contrario10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Federación de Servicios Privados del sindicato Comisiones obreras, C‑266/14, EU:C:2015:578, punkt 44).

42

Teiseks ei ole see, et piirkonnas, kust töötaja valveperioodil väljakutsevalve raames praktiliselt lahkuda ei saa, on vabaajategevusteks vähe võimalusi, nagu ka see, et töötaja töökoht on raskesti ligipääsetav, samuti asjakohane asjaolu, et seda ajavahemikku saaks kvalifitseerida „tööajaks“ direktiivi 2003/88 tähenduses.

43

Pealegi, kui töökoht hõlmab töötaja elukohta või kattub sellega, ei piisa üksnes asjaolust, et konkreetse valveperioodi jooksul peab töötaja püsima oma töökohas, et ta oleks vajaduse korral oma tööandjale kättesaadav, selleks, et kvalifitseerida see ajavahemik „tööajaks“ direktiivi 2003/88 tähenduses. Nimelt ei tähenda sellisel juhul töötajale pandud keeld lahkuda oma töökohast tingimata seda, et ta peab viibima eemal oma perekondlikust ja sotsiaalsest keskkonnast. Lisaks võib selline keeld iseenesest vähem takistada selle töötaja õigust kasutada sellel ajavahemikul vabalt aega, mille jooksul tema tööalaseid teeneid ei vajata (vt selle kohta 9. septembri 2003. aasta kohtuotsus Jaeger, C‑151/02, EU:C:2003:437, punkt 65).

44

Veel tuleb lisada, et kui töökoha enda laadi tõttu ei ole töötajal praktikas tegelikku võimalust lahkuda sellest kohast pärast oma tööpäeva lõppu, siis tuleb direktiivi 2003/88 tähenduses „tööajaks“ automaatselt kvalifitseerida üksnes need ajavahemikud, mille jooksul töötaja suhtes kehtivad sellised objektiivsed ja väga olulised piirangud nagu kohustus olla tööandjale viivitamata kättesaadav, välja arvatud ajavahemikud, mille jooksul võimatus lahkuda oma töökohast tuleneb mitte sellisest kohustusest, vaid üksnes selle koha erilisest laadist.

45

Kui valveperioodi ei saa automaatselt kvalifitseerida „tööajaks“ direktiivi 2003/88 tähenduses, kuna puudub kohustus püsida töökohas, peavad liikmesriigi kohtud veel kontrollima, kas selline kvalifitseerimine ei ole siiski kohustuslik mõju tõttu, mida kõik töötajale seatud piirangud avaldavad tema õigusele sellel ajavahemikul vabalt kasutada aega, mille jooksul tema tööalaseid teeneid ei vajata, ning pühenduda oma isiklikele huvidele.

46

Seda silmas pidades tuleb eelkõige arvesse võtta aega, mis on töötajale ette nähtud tema valveperioodil oma tööülesannete täitma asumiseks alates hetkest, mil tööandja seda tal teha palub, vajaduse korral koos väljakutsete keskmise sagedusega, millele töötaja peab selle ajavahemiku jooksul tegelikult reageerima.

47

Esiteks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 98–100 sisuliselt märkis, peavad liikmesriigi kohtud võtma arvesse, milliseid tagajärgi põhjustab töötaja õigusele oma aega vabalt kasutada selle aja lühidus, mille jooksul töötaja peab vajaliku sekkumise korral tööle asuma, mis üldjuhul kohustab teda jõudma oma töökohta.

48

Sellega seoses on oluline rõhutada, et valveperiood, mille jooksul töötaja võib – võttes arvesse mõistlikku aega, mis talle on antud, et asuda täitma oma tööülesandeid – kavandada oma isiklikke ja sotsiaalseid tegevusi, ei ole a priori„tööaeg“ direktiivi 2003/88 tähenduses. Seevastu valveperioodi, mille jooksul töötajale ette nähtud aeg tööle asumiseks on üksnes mõned minutid, tuleb põhimõtteliselt pidada täies ulatuses „tööajaks“ selle direktiivi tähenduses, kuna viimasel juhul tegelikult pärsitakse oluliselt töötaja tahet kavandada mis tahes vabaajategevust, isegi lühiajalist.

49

Sellise reageerimisaja mõju tuleb siiski hinnata konkreetse analüüsi tulemusel, milles on vajaduse korral võetud arvesse muid piiranguid, mis on töötajale seatud, nagu ka talle tema valveperioodil antud soodustusi.

50

Mis puudutab asjaolu, et tööandja annab töökoha erilise laadi tõttu töötaja kasutusse selles töökohas või selle vahetus läheduses asuva tööandja eluruumi, siis see ei ole iseenesest otsustav tegur väljakutsevalve raames valveperioodide kvalifitseerimisel direktiivi 2003/88 tähenduses „tööajaks“, kuna sellele töötajale ei ole nendel ajavahemikel seatud selliseid piiranguid, et see mõjutaks objektiivselt ja väga oluliselt tema õigust pühenduda oma isiklikele huvidele.

51

Teiseks tuleb liikmesriigi kohtutel koos ajaga, mis on töötajale ette nähtud oma tööülesannete täitma asumiseks, võtta arvesse selliste tegelike tööülesannete keskmist sagedust iga valveperioodi jooksul, mida töötaja tavapäraselt sooritab, kui seda sagedust on võimalik objektiivselt hinnata.

52

Nimelt, kui keskmiselt tuleb töötajal valveperioodi jooksul korduvalt sekkuda, on tal vähem vabadust kasutada oma töövälist aega, võttes arvesse, et seda pidevalt katkestatakse. See on nii seda enam, kui töötajalt tema valveperioodi jooksul tavapäraselt nõutud sekkumine on märkimisväärse kestusega.

53

Sellest järeldub, et kui keskmiselt nõutakse töötajalt valveperioodide jooksul sageli sellise töö sooritamist, mis üldjuhul ei ole lühiajaline, on need ajavahemikud põhimõtteliselt täies ulatuses käsitletavad „tööajana“ direktiivi 2003/88 tähenduses.

54

Samas ei saa asjaolu, et keskmiselt nõutakse töötajalt valveperioodide jooksul sekkumist harva, viia selleni, et neid ajavahemikke loetakse „puhkeajaks“ direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 2 tähenduses, kui töötajale antud aeg oma tööülesannete täitma asumiseks avaldab sellist mõju, mis on piisav, et piirata objektiivselt ja väga oluliselt tema võimalust kasutada nende ajavahemike jooksul vabalt aega, millal tema tööalaseid teeneid ei vajata.

55

Käesoleval juhul tuleb meenutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oli D. J. kohustatud põhikohtuasjas kõne all olevate valveperioodide jooksul väljakutsevalve raames olema üksnes kohe kättesaadav ja võimeline jõudma vajaduse korral oma töökohta ühe tunni jooksul. Eelotsusetaotlusest ei nähtu, et sellele töötajale oleks kehtestatud muid piiranguid või et selliste väljakutsete keskmine sagedus oleks neil ajavahemikel olnud suur, millega seoses pidi ta jõudma selle aja jooksul oma töökohta. Pealegi oli töökohas kõnealuse töötaja kasutuses tööandja eluruum, kus ta ei olnud siiski kohustatud nimetatud ajavahemike vältel pidevalt viibima.

56

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on siiski kõiki käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas D. Jile väljakutsevalve raames valveperioodide jooksul seatud piirangud olid nii ranged, et need mõjutasid objektiivselt ja väga oluliselt tema õigust kasutada nendel ajavahemikel vabalt aega, mille jooksul tema tööalaseid teeneid ei vajatud, ja pühendada see aeg oma isiklikele huvidele.

57

Neljandaks tuleb meelde tuletada, et kui direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud tasustatud põhipuhkuse erijuhtum välja arvata, reguleerib kõnealune direktiiv üksnes tööaja korralduse teatavaid aspekte, et kaitsta töötajate ohutust ja tervist, mistõttu reeglina ei kohaldata selle sätteid töötajate tasustamisele (20. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sindicatul Familia Constanța jt, C‑147/17, EU:C:2018:926, punkt 35).

58

Seega ei kuulu valveperioodide eest töötajate tasustamise viis mitte direktiivi 2003/88, vaid asjakohaste riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse. Järelikult ei ole selle direktiiviga vastuolus, kui kohaldatakse liikmesriigi õigusnorme, kollektiivlepingut või tööandja otsust, millega on valveteenistuse tasustamiseks erinevalt arvesse võetud ajavahemikke, mille jooksul tegelikult tööd tehti, ja ajavahemikke, mille jooksul mingit tööd tegelikult ei tehtud, isegi kui neid ajavahemikke tuleb selle direktiivi kohaldamisel täies ulatuses pidada „tööajaks“ (vt selle kohta 11. jaanuari 2007. aasta kohtumäärus Vorel, C‑437/05, EU:C:2007:23, punkt 35).

59

Samuti ei ole direktiiviga 2003/88 vastuolus sellised õigusnormid, kollektiivleping või tööandja otsus, milles on seoses valveperioodidega, mida tuleb täies ulatuses pidada sellisteks, et need ei ole selle direktiivi kohaldamisel hõlmatud mõistega „tööaeg“, siiski ette nähtud, et asjaomasele töötajale makstakse teatud summa, mille eesmärk on hüvitada need ebamugavused, mida valveperioodid toovad kaasa tema aja ja erahuvide korraldamisele.

60

Viiendaks ja viimaseks olgu märgitud, et käesoleva kohtuotsuse punktist 29 tuleneb, et valveperioode, mis ei vasta direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses „tööajaks“ kvalifitseerimise tingimustele, tuleb pidada „puhkeajaks“ direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 2 tähenduses, välja arvatud aeg, mis on seotud nende perioodide jooksul tegelikult tehtud tööga, ning neid tuleb sellistena arvesse võtta selle direktiivi artiklites 3 ja 5 kehtestatud igapäevase ja -nädalase puhkeaja arvutamisel.

61

Samas tuleb märkida, et valveperioodi kvalifitseerimine „puhkeajaks“ direktiivi 2003/88 kohaldamisel ei mõjuta tööandjate kohustust täita direktiivi 89/391 artiklitest 5 ja 6 tulenevaid konkreetseid kohustusi, et kaitsta oma töötajate ohutust ja tervist. Nimelt kohaldatakse viimati nimetatud direktiivi sätteid täies ulatuses minimaalse igapäevase ja iganädalase puhkeaja ning maksimaalse iganädalase tööaja suhtes, ilma et see piiraks direktiivis 2003/88 sisalduvate rangemate ja/või erisätete kohaldamist (14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 61).

62

Esiteks tuleneb direktiivi 89/391 artikli 5 lõikest 1 ja artiklist 6, et tööandjad on kohustatud hindama ja ennetama töötajate töökeskkonnaga seotud riske tervise ja ohutuse seisukohast (vt selle kohta 15. novembri 2001. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑49/00, EU:C:2001:611, punktid 12 ja 13, ning 14. juuni 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑127/05, EU:C:2007:338, punkt 41), mille hulka kuuluvad teatavad psühhosotsiaalsed riskid, nagu stress või tööalane läbipõlemine.

63

Teiseks, nagu rõhutas Euroopa Komisjon, eeldab valveteenistus, isegi kui see ei kujuta endast „tööaega“ direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses, tingimata seda, et töötajale pannakse töökohustusi, ja see valveteenistus on seega rangelt võttes hõlmatud tema töökeskkonnaga laiemas tähenduses.

64

Kui selline valveteenus aga kestab katkestusteta pikka aega või toimub väga tihti, mistõttu pannakse töötajale korduvalt – ehkki madala intensiivsusega – psühholoogiline koormus, võib töötaja jaoks praktikas osutuda väga raskeks täielikult eemalduda oma töökeskkonnast piisavaks arvuks järjestikusteks tundideks, mis võimaldavad tal neutraliseerida töö mõju tema ohutusele ja tervisele. See on nii seda enam, kui valveteenistus toimub öösel.

65

Sellest järeldub, et võttes arvesse tööandjate kohustust kaitsta töötajaid nende psühhosotsiaalsete riskide vastu, mis võivad viimati nimetatute töökeskkonnas esineda, ei või tööandjad kehtestada valveperioode, mis oma pikkuse või sageduse tõttu kujutavad endast ohtu töötaja ohutusele või tervisele, sõltumata sellest, et need ajavahemikud kvalifitseeritakse direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 2 tähenduses „puhkeajaks“. Liikmesriigid peavad oma riigisiseses õiguses kindlaks määrama selle kohustuse rakendamise korra.

66

Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et valveperioodi väljakutsevalve raames, mille jooksul töötaja peab üksnes olema telefonitsi kättesaadav ning võimeline jõudma vajaduse korral oma töökohta ühe tunni jooksul, kui ta võib samal ajal elada selles töökohas tööandja poolt tema kasutusse antud eluruumis, ilma et ta oleks kohustatud seal pidevalt viibima, kujutab endast täies ulatuses „tööaega“ selle sätte tähenduses üksnes juhul, kui kõigi käesoleva juhtumi asjaolude – nagu sekkumiseks antud aja ja vajaduse korral sellel ajavahemikul väljakutsete keskmise sageduse mõju – kogumis hindamisest tuleneb, et sellele töötajale nimetatud ajavahemiku jooksul seatud piirangud on sellist laadi, et need objektiivselt ja väga oluliselt mõjutavad tema õigust samal ajavahemikul vabalt kasutada aega, mille jooksul tema tööalaseid teeneid ei vajata, ja pühendada see aeg oma isiklikele huvidele. Sellise hinnangu andmisel ei ole tähtsust sellel, et asjaomase koha lähiümbruses on vabaajategevusteks vähe võimalusi.

67

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et valveperioodi väljakutsevalve raames, mille jooksul töötaja peab üksnes olema telefonitsi kättesaadav ning võimeline jõudma vajaduse korral oma töökohta ühe tunni jooksul, kui ta võib samal ajal elada selles töökohas tööandja poolt tema kasutusse antud eluruumis, ilma et ta oleks kohustatud seal pidevalt viibima, kujutab endast täies ulatuses „tööaega“ selle sätte tähenduses üksnes juhul, kui kõigi käesoleva juhtumi asjaolude – nagu sekkumiseks antud aja ja vajaduse korral sellel ajavahemikul väljakutsete keskmise sageduse mõju – kogumis hindamisest tuleneb, et sellele töötajale nimetatud ajavahemiku jooksul seatud piirangud on sellist laadi, et need objektiivselt ja väga oluliselt mõjutavad tema õigust samal ajavahemikul vabalt kasutada aega, mille jooksul tema tööalaseid teeneid ei vajata, ja pühendada see aeg oma isiklikele huvidele. Sellise hinnangu andmisel ei ole tähtsust sellel, et asjaomase koha lähiümbruses on vabaajategevusteks vähe võimalusi.