1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivi 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte (EÜT L 307, lk 18; ELT eriväljaanne 05/02, lk 197), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 2000. aasta direktiiviga 2000/34/EÜ (EÜT L 195, lk 41; ELT eriväljaanne 05/04, lk 27, edaspidi „direktiiv 93/104”) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (EÜT L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381), mis alates 2. augustist 2004 tunnistab kehtetuks ja asendab direktiivi 93/104, tõlgendamist.

2

Kõnealune taotlus esitati Jan Voreli ja tema tööandja Nemocnice Český Krumlov (Český Krumlovi haigla, edaspidi „NČK”) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab mõistet „tööaeg” direktiivide 93/104 ja 2003/88 tähenduses seoses arsti poolt haiglas valveteenistuses viibimise ja selle eest tasu maksmisega.

3

Direktiiv 93/104 võeti vastu EÜ asutamislepingu artikli 118 A alusel (EÜ asutamislepingu artiklid 117–120 asendati EÜ artiklitega 136–143), samas kui direktiivi 2003/88 õiguslikuks aluseks on EÜ artikkel 137.

4

Direktiivi 93/104 artikkel 1 pealkirjaga „Eesmärk ja reguleerimisala” sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded ning seda kohaldatakse kõikide, nii avaliku kui ka erasektori, tegevusalade suhtes, välja arvatud meremehed.

5

Direktiivi 93/104 artikkel 2 pealkirjaga „Mõisted” sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]”

6

Kõnealuse direktiivi artiklites 3–6 nähakse ette meetmed, mida liikmesriigid on kohustatud võtma, et tagada iga töötaja õigus eelkõige minimaalsele igapäevasele ja iganädalasele puhkeajale ja puhkepausidele, ning sätestatakse maksimaalne nädalane tööaeg.

7

Vastavalt direktiivi 93/104 artikli 18 lõike 1 punktile a selle esialgses sõnastuses on liikmesriigid kohustatud vastu võtma kõnealuse direktiivi rakendamiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 23. novembriks 1996 või tagama nimetatud kuupäevaks, et tööturu osapooled kehtestavad vajalikud meetmed lepinguga, kusjuures liikmesriigid on kohustatud võtma kõik vajalikuks osutuvad meetmed, mis võimaldavad neil igal ajal tagada kõnealuses direktiivis ettenähtud sätete järgimise.

8

Direktiivi 2003/88 põhjendusest 1 nähtub, et selle eesmärk on selguse huvides direktiivi 93/104 sätted kodifitseerida.

9

Direktiivi 2003/88 artikli 28 kohaselt jõustus kõnealune direktiiv 2. augustil 2004.

10

Nimetatud direktiivi II lisas sisalduvast tabelist nähtub, et direktiivi 93/104 artiklid 1–6 vastavad direktiivi 2003/88 artiklitele 1–6, mille sõnastus on lisaks sisuliselt sama.

11

Tšehhi Vabariigi töökoodeksi seaduse nr 65/1965 artikkel 83 1. mai 2004. aasta redaktsioonis määratleb tööaega kui „ajavahemikku, mille jooksul töötaja on kohustatud tööandaja heaks töötama”, puhkeaega kui „ajavahemikku, mis ei ole tööaeg” ja valveteenistust kui „ajavahemikku, mille jooksul töötaja on valmis töölepingu kohaselt täitma tööülesandeid, mida erakorralisel juhul tuleb täita töövälisel ajal”.

12

Kõnealuse seaduse artikkel 95 pealkirjaga „Valveteenistus” on sõnastatud järgmiselt:

„1)   Valveteenistuse tingimuseks on, et töötajal tuleb vajadusel täita erakorralisi tööülesandeid töövälisel ajal. Valveteenistus võib toimuda töökohal või muus tööandjaga kokkulepitud kohas.

2)   Tööandja võib töötajaga kokku leppida, et töötaja viibib valveteenistuses 400 tundi aastas. Tööandja võib töötajaga kokku leppida, et töötaja võib valveteenistuses viibida mujal kui töökohal. Valveteenistuse kokkuleppe korral võib tööandja nõuda töötajalt valveteenistuses viibimist. Ettevõttes sõlmitud kollektiivses valveteenistuse kokkuleppes võidakse valveteenistuses viibimise kohustuse kohaldamisala piirata töökohaga või vajadusel sätestada valveteenistuseks muu, tööandjaga kokkulepitud asukoht.

3)   Valveteenistuse käigus tehtud töö eest on töötajal õigus tasu saada; valveteenistusega seoses tehtud iganädalast tööaega ületavat tööd loetakse ületunnitööks ja see arvestatakse ületunnitöö hulka.

4)   Valveaega, mille jooksul tööülesandeid ei täidetud, ei arvata tööaja hulka; nimetatud ajavahemiku eest on töötajal õigus tasu saada erisätete alusel [seadus nr 1/1992 valveteenistuse eest palga ja tasude maksmise ja keskmise palga kohta (muudetud kujul) ja seadus nr 143/1992 avalik-õiguslikes organisatsioonides ja asutustes ning muudes organisatsioonides ja asutustes teostatud valveteenistuse eest maksmisele kuuluva palga ja tasu kohta (muudetud kujul)].”

13

Seaduse nr 1/1992 artikkel 15 pealkirjaga „Tasu valveteenistuse eest” sätestab:

„Juhul, kui valveteenistuse eest [töökoodeksi seaduse artikkel 95] saadav tasu ei ole kollektiivlepingus või töölepingus määratletud, on töötajal õigus saada tasu ühe valveteenistuses viibitud tunni eest 20% ulatuses keskmisest tunnitasust töökohal toimunud valveteenistuse puhul või 10% ulatuses keskmisest tunnitasust väljaspool töökohta toimunud valveteenistuse puhul.”

14

Seaduse nr 143/1992 artikkel 19 pealkirjaga „Tasu valveteenistuse eest” sätestab:

„1)   Iga valveteenistuse tunni [töökoodeksi seaduse artikkel 95] eest töökohal väljaspool tööaega maksab tööandja töötajale tasu, mis võrdub 50%-lise ning puhkepäeval 100%-lise proportsionaalse osaga tunnitasust valveteenistuse toimumise kuul maksmisele kuuluva palga ning personaalse ja spetsiaalse lisatasu alusel, välja arvatud ületunnitöö.

2)   Iga valveteenistuse tunni eest väljaspool töökohta ja väljaspool tööaega maksab tööandja töötajale tasu, mis võrdub 15%-lise ning puhkepäeval 25%-lise proportsionaalse osaga tunnitasust valveteenistuse toimumise kuul maksmisele kuuluva palga ning personaalse ja spetsiaalse lisatasu alusel, välja arvatud ületunnitöö.

3)   Valveteenistuse jooksul tehtud töö eest on töötajal õigus palka saada. Sellisel juhul ei loeta seda valveteenistuse eest saadud tasuks.”

15

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Jan Vorel töötab NČK-s arstina tähtajatu töölepingu alusel.

16

Ajavahemikus 1. mai kuni 31. oktoober 2004 kohustas NČK Jan Vorelit töökohal valveteenistuses viibima, mille eest maksis talle valveteenistust käsitlevates siseriiklikes õigusnormides ettenähtud tasu.

17

Jan Vorel vaidlustas nimetatud tasu arvutusmeetodi Okresní soud v Českém Krumlověs (Český Krumlovi piirkonnakohus) ja palus nimetatud kohtul NČK-lt enda kasuks välja mõista lisatasu suuruses 29151 Tšehhi krooni pluss intress, kuna see summa kataks erinevuse talle kõnealuses ajavahemikus valveteenistuses viibimise eest makstud tasu ja palga vahel, mis oleks kuulunud maksmisele juhul, kui nimetatud teenistuses viibimist oleks loetud tavapäraste tööülesannete täitmiseks.

18

Jan Voreli nõue tugineb Euroopa Kohtu 9. septembri 2003. aasta otsusele kohtuasjas C-151/02: Jaeger (EKL 2003, lk I-8389), mille kohaselt tuleb valveaega, mille jooksul arst peab haiglas kohal viibima, tervikuna käsitleda tööajana direktiivi 93/104 tähenduses ka juhul, kui asjaomasel isikul on selle aja jooksul õigus oma töökohal puhata või tema teeneid ei vajata. Jan Vorel järeldab nimetatud kohtuotsusest, et kogu tema poolt haiglas valveteenistuses viibitud aeg on tööaeg direktiivide 93/104 ja 2003/88 tähenduses, mis viitab sellele, et nimetatud direktiivide kohaselt tuleks NČK-l talle kõnealuse aja eest tasu maksta nagu siis, kui ta oleks tegelikult tööülesandeid täitnud, vaatamata sellele, et osa nimetatud ajast veetis ta tööülesandeid oodates.

19

NČK väidab seevastu esiteks, et Jan Vorelile tasu arvestamisel tugines ta kehtivale siseriiklikule õigusele, mille kohaselt valvekorda, mille jooksul tööülesandeid ei täidetud, ei loeta tegelikuks tööajaks, kuid selle eest makstakse siiski teatud hüvitist. Veel väidab NČK, et eespool viidatud kohtuotsusega Jaeger sedastati üksnes, et valveteenistus, mille jooksul arst tegelikult tööülesandeid ei täitnud, ei ole puhkeaeg direktiivi 93/104 tähenduses. Lõpuks märgib NČK, et direktiivi 2003/88 muutmiseks on käimas arutelu, mis puudutab eelkõige tööaja mõistet ühenduse õiguses.

20

Leides, et neil tingimustel nõuab menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamine ühenduse õiguse tõlgendamist, otsustas Okresní soud v Českém Krumlově menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiiviga 93/104/EÜ ja Euroopa Ühenduste Kohtu otsusega kohtuasjas C-151/02: Landeshauptstadt Kiel vs. Norbert Jaeger on kooskõlas, kui tööõiguslike küsimuste hindamisel käsitleda töötamisena seda, kui valveteenistuses olev arst ootab tööd oma töökohal haiglas?”

21

Juhtudel, kui vastuse esitatud eelotsuse küsimusele võib selgelt tuletada kohtupraktikast, võib Euroopa Kohus kodukorra artikli 104 lõike 3 esimese lõigu alusel igal ajal pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada asja põhistatud määrusega, milles viidatakse asjakohasele kohtupraktikale. Euroopa Kohus leiab, et sellise juhtumiga on tegemist ka põhikohtuasjas.

22

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiive 93/104 ja 2003/88 tuleb tõlgendada selliselt, et kõnealuste direktiividega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt esiteks ei loeta valveaega, mille jooksul arst peab töökohal füüsiliselt kohal viibima, kuid mille käigus ta tegelikult tööülesandeid ei täida, „tööajaks” nimetatud direktiivide tähenduses, ja mida teiseks tasustatakse madalama tasumäära alusel kui tegelike tööülesannete täitmist.

23

Selles küsimuses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on direktiivi 93/104 eesmärk parandada töötajate elu- ja töötingimusi, ühtlustades eelkõige tööaega reguleerivaid siseriiklikke õigusnorme. Nimetatud sätete kohaselt on sellise ühenduse tasandil toimuva tööajakorralduse ühtlustamise eesmärk tagada töötajate tervise ja turvalisuse parem kaitse, garanteerides neile minimaalsed puhkeajad — eelkõige igapäevased ja iganädalased puhkeajad —, samuti piisavad puhkepausid, ning sätestades iganädalasele keskmisele tööajale 48-tunnise ülempiiri, mille puhul on selgesõnaliselt öeldud, et see hõlmab ületunnitööd. Kõnealuses direktiivis maksimaalse tööaja ja minimaalse puhkeaja osas sätestatu kujutab endast olulise tähtsusega ühenduse sotsiaalõigusnorme, mis peab miinimumnõuetena laienema kõigile töötajatele (vt 1. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-14/04: Dellas jt, EKL 2005, lk I-10253, punktid 40, 41 ja 49 ja viidatud kohtupraktika).

24

Mis veel täpsemalt puudutab mõistet „tööaeg” direktiivi 93/104 tähenduses, siis selle kohta on Euroopa Kohus juba sedastanud, et kõnealune direktiiv määratleb nimetatud mõistet kui iga ajavahemikku, mille jooksul töötaja teeb tööd, on tööandja käsutuses ning tegutseb või täidab oma kohustusi kooskõlas siseriikliku õiguse ja/või tavaga ning seda mõistet tuleb käsitleda vastandina puhkeaja mõistele, kuna need kaks mõistet on vastastikku teineteist välistavad (eespool viidatud kohtuotsus Dellas jt, punkt 42 ja viidatud kohtupraktika).

25

Selles kontekstis tuleb tõdeda ühelt poolt, et direktiiv 93/104 ei näe ette vahepealset kategooriat töö- ja puhkeaja vahel, ning teiselt poolt, et töötaja tegevuse pingelisust ega tema töö viljakust ei ole nimetatud mõistet „tööaeg” — nimetatud direktiivi tähenduses — iseloomustavate tunnuste hulgas (eespool viidatud kohtuotsus Dellas jt, punkt 43).

26

Samuti on Euroopa Kohus väljendanud seisukohta, et mõisteid „tööaeg” ja „puhkeaeg” direktiivi 93/104 tähenduses ei tohi tõlgendada liikmesriikide erinevates õigusnormides sätestatust lähtuvalt, vaid et tegemist on ühenduse õiguse mõistetega, mida tuleb määratleda vastavalt objektiivsetele tunnustele, lähtudes töötajate elu- ja töötingimuste parandamiseks miinimumnõuded vastu võtnud direktiivi ülesehitusest ja eesmärgist. Ainult niisuguse sõltumatu tõlgendusega saab tagada selle direktiivi tõhusust ja nimetatud mõistete ühetaolist kohaldamist kõigis liikmesriikides (vt eespool viidatud kohtuotsus Dellas jt, punktid 44 ja 45 ja viidatud kohtupraktika).

27

Euroopa Kohus järeldas sellest, et valveaega, mille jooksul töötaja on füüsiliselt töökohal, tuleb tervikuna käsitleda tööajana direktiivi 93/104 tähenduses, sõltumata asjaomase isiku tegelikust panusest selle valvekorra jooksul (vt eespool viidatud kohtuotsus Dellas jt, punkt 46 ja viidatud kohtupraktika).

28

Asjaolu, et valveaeg sisaldab ka teatavaid tegevusetuse perioode, on käesolevas kontekstis täiesti asjakohatu. Sellise töökohal veedetud valvekorra puhul on mõiste „tööaeg” — direktiivi 93/104 tähenduses — iseloomulike tunnuste olemasolu hindamisel otsustavaks teguriks see, et töötajalt nõutakse viibimist tööandja määratud töökohal ning et ta on tööandjale kättesaadav, et olla vajadusel võimeline oma tööülesannete täitmisele asuma. Seega tuleb tõdeda, et need kohustused kuuluvad asjakohase töötaja tööülesannete hulka (vt eespool viidatud kohtuotsus Dellas jt, punktid 47 ja 48 ja viidatud kohtupraktika).

29

Kuna direktiivi 2003/88 artiklite 1–6 sõnastus on sisuliselt identne direktiivi 93/104 artiklite 1–6 sõnastusega, siis on käeoleva määruse punktides 24–28 esitatud viimatimainitud direktiivi tõlgendusest võimalik täielikult lähtuda ka direktiivi 2003/88 puhul.

30

Asjaolu, et Euroopa Liidu Nõukogus on käimas töö direktiivi 2003/88 muutmiseks, ei ole antud juhul asjassepuutuv, eelkõige seetõttu, et põhikohtuasjas arutlusel olevaid tööülesandeid täideti 2004. aastal.

31

Seega tuleb tõdeda, et arsti töökohal valveteenistuses viibimisega seoses tuleb ajavahemik, mil ta ootas tegelike tööülesannete täitmist, tervikuna lugeda tööajaks või vastavalt ületunnitööks direktiivide 93/104 ja 2003/88 tähenduses, et tagada, et oleks järgitud neis direktiivides sätestatud töötajate tööaega ja puhkeaega puudutavaid miinimumnõudeid, mille eesmärk on töötajate tervise ja turvalisuse tõhus kaitse.

32

Mis puudutab põhikohtuasjas arutlusel oleva korra mõju asjassepuutuvate töötajate palgatasemele, siis tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et välja arvatud direktiivi 93/104 iga-aastast tasulist puhkust käsitleva artikli 7 lõikes 1 sätestatud konkreetsel juhul (vt 26. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas C-173/99: BECTU, EKL 2001, lk I-4881; 16. märtsi 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-131/04 ja C-257/04: Robinson-Steele jt, EKL 2006, lk I-2531, ja 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-124/05: Federatie Nederlandse Vakbeweging, EKL 2006, lk I-3423), käsitleb kõnealune direktiiv tööaja korralduse teatavaid aspekte, mistõttu ei kohaldata selle sätteid töötasule (vt eespool viidatud kohtuotsus Dellas jt, punkt 38).

33

Antud küsimuses tuleb lisada, et eespool viidatud kohtuotsuses Jaeger, millele siseriiklik kohus eelotsuse küsimuses viitas, täpsustas Euroopa Kohus punktis 26, et nimetatud otsuse aluseks olnud põhikohtuasi puudutas üksnes valveteenistust käsitlevaid sätteid tööõiguses, mitte valveteenistuse eest makstavat tasu.

34

Lisaks võib käesoleva määruse punktis 32 esitatud tõlgendusest põhjenduste sarnasuse tõttu lähtuda ka direktiivi 2003/88 puhul.

35

Neil asjaoludel ei ole direktiividega 93/104 ja 2003/88 vastuolus see, kui liikmesriik kohaldab õigusnorme, mille kohaselt töötajatele tasu maksmisel võetakse töötaja poolt töökohal valveteenistuses viibimise puhul erinevalt arvesse ajavahemikke, mille jooksul tööülesandeid tegelikult täideti, ja ajavahemikke, mille jooksul tööülesandeid tegelikult ei täidetud, kui nimetatud kord tagab töötajatele täielikult kõnealustest direktiividest tuleneva kasuliku mõju, mille eesmärk on töötajate tervise ja turvalisuse tõhus kaitse.

36

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiive 93/104 ja 2003/88 peab tõlgendama järgmiselt:

37

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda), otsustab:

Nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivi 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 2000. aasta direktiiviga 2000/34/EÜ, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta tuleb tõlgendada järgmiselt: