1.

Käesolev eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu kõrgeim kohus; edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus“), on viies kord, mil Euroopa Kohtul on palutud tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta. ( 2 ) Seekord seisneb uudsus selles, et kasutajaettevõtja, kelle juurde lähetati renditöötajad E.S., M.L., M.P., V.V. ja R.V. (edaspidi „avaldajad“) ( 3 ) tööandja UAB Manpower Lit (edaspidi „vastustaja“) ( 4 ) poolt, oli Euroopa Liidu asutus, nimelt Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut ( 5 ) (edaspidi „EIGE“).

2.

Avaldajate väitel on vastustaja tööandjana neid nii riigisisest õigust kui ka direktiivi 2008/104 rikkudes diskrimineerinud, kuna ta maksis neile põhikohtuasja faktilistel asjaoludel väiksemat töötasu kui see, mida nad oleksid saanud, kui EIGE palganuks nad otse vastavalt EMÜ/Euratomi nõukogu määrusele nr 31 (EMÜ), 11 (Euratom), milles sätestatakse Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused. ( 6 )

3.

Seepärast palutakse kuues eelotsuse küsimuses selgitada, kas ja mil määral mõjutab põhikohtuasja tulemust see, et kasutajaettevõtja, kelle juurde vastustaja kui tööandja avaldajad lähetas, oli Euroopa Liidu asutus.

4.

Olen jõudnud järeldusele, et EIGE staatus Euroopa Liidu asutusena ei ole põhikohtuasja tulemuse seisukohast oluline, kuna kohtuasja toimikust nähtub, et võimalik korraldus, millega Leedu kohtud võivad kohustada vastustajat avaldajatele töötasuvõlga välja maksma, ei mõjuta kuidagi EIGE haldusautonoomiat ( 7 ) ega riiva personalieeskirju ( 8 ). Seda peamiselt seetõttu, et põhikohtuasi puudutab kahe eraõigusliku isiku vahelist vaidlust, milles tuleb anda hinnang sellele, kas on järgitud võrdse kohtlemise põhimõtet, mille üks konkreetne väljendus on direktiivi 2008/104 artikli 5 lõige 1, ( 9 ) ning selles vaidluses on EIGE kõigest kolmanda isikuna menetlusse astuja.

5.

Samuti kuulub EIGE direktiivi 2008/104 isikulisse kohaldamisalasse vastavalt selle direktiivi artikli 1 lõikes 2 kasutatud mõistele „kasutajaettevõtjad, sõltumata sellest, kas nad tegutsevad kasusaamise eesmärgil või mitte“, kuna seda direktiivi ei saa tõlgendada nii, et liidu institutsioonid, organid ja asutused on selle direktiivi reguleerimisalast välja arvatud.

6.

Direktiivi 2008/104 artikkel 1 „Reguleerimisala“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe rendiagentuuriga ja kes on lähetatud ajutiselt töötama kasutajaettevõtjas viimase järelevalve all ja juhtimisel.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse majandustegevuses osalevate avalik-õiguslike ja eraõiguslike ettevõtjate suhtes, kes on rendiagentuurid või kasutajaettevõtjad, sõltumata sellest, kas nad tegutsevad kasusaamise eesmärgil või mitte.

3.   Liikmesriigid võivad pärast tööturu osapooltega konsulteerimist ette näha, et käesolevat direktiivi ei kohaldata töölepingute või töösuhete suhtes, mis on sõlmitud erilise riikliku või riigi toetatava kutseõppe‑, integratsiooni‑ või ümberõppeprogrammi raames.“

7.

Sama direktiivi artiklis 2 „Eesmärk“ on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada renditöötajate kaitse ja parandada renditöö kvaliteeti, tagades, et renditöötajate suhtes järgitaks artiklis 5 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, ning tunnistades rendiagentuure tööandjatena, võttes arvesse vajadust kehtestada sobiv raamistik renditöö kasutamiseks, et aidata tõhusalt kaasa töökohtade loomisele ja paindlike töövormide arendamisele.“

8.

Direktiivi 2008/104 artikli 3 „Mõisted“ lõike 1 punktides d ja f ning lõikes 2 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

2.   Käesolev direktiiv ei piira siseriiklike õigusaktide kohaldamist mõistete „töötasu“, „tööleping“, „töösuhe“ või „töötaja“ määratluse osas. […]“.

9.

Direktiivi 2008/104 artiklis 5 „Võrdse kohtlemise põhimõte“, mida sisaldab töötingimusi käsitlev II peatükk, on lõige 1 sõnastatud järgmiselt:

„Renditöötajate peamised töö‑ ja töölevõtmistingimused on kasutajaettevõtjas toimuva lähetuse jooksul vähemalt sellised, mida oleks kohaldatud siis, kui nimetatud ettevõte oleks need töötajad otse samale töökohale tööle võtnud.

[…]“.

10.

Määruse nr 1922/2006 artikkel 2 „Eesmärgid“ on sõnastatud järgmiselt:

„Instituudi üldisteks eesmärkideks on aidata kaasa soolise võrdõiguslikkuse edendamisele, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisele ühenduse kõikides poliitikavaldkondades ja nendel põhinevates siseriiklikes poliitikavaldkondades, võitlusele soolise diskrimineerimisega ning ELi kodanike teadlikkuse tõstmisele soolise võrdõiguslikkuse küsimuses, ja tugevdada seda osutades tehnilist abi ühenduse institutsioonidele, eelkõige komisjonile ning liikmesriikide ametiasutustele vastavalt artiklis 3 sätestatule.“

11.

Määruse nr 1922/2006 artikkel 3 „Ülesanded“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Artiklis 2 sätestatud eesmärkide täitmiseks instituut:

2.   Instituut avaldab oma tegevuse kohta aastaaruande.“

12.

Leedu Vabariigi 1. mai 2013. aasta seaduses rendiagentuuride kaudu töötamise kohta (Lietuvos Respublikos įdarbinimo per laikinojo įdarbinimo įmones įstatymas; edaspidi „renditöö seadus“), mis kehtis 1. juulini 2017, mil jõustus uus Leedu Vabariigi tööseadustik (Lietuvos Respublikos Darbo kodeksas; edaspidi „tööseadustik“), oli sätestatud:

„Artikkel 2. Põhimõisted.

[…]

3) „kasutajaettevõtja“ – kõik füüsilised või juriidilised isikud ja kõik muud organisatsioonilised struktuurid, mille heaks ning mille kontrolli ja juhtimise all renditöötajad ajutiselt töötavad“.

13.

1. juulil 2017 jõustunud tööseadustiku artikli 75 lõikes 2 on sätestatud:

„Rendiagentuur peab tagama, et renditöötaja saab kasutajaettevõtjale tehtud töö eest vähemalt sama suurt tasu kui see, mida makstaks siis, kui kasutajaettevõtja võtaks selle ajutise töötaja samale töökohale töölepingu alusel, välja arvatud juhtudel, kui renditöötajad, kes on võetud tööle rendiagentuuriga sõlmitud tähtajatu töölepingu alusel, saavad rendiagentuurilt tasu lähetuste vahel ning see lähetuste vahel saadav tasu on samal tasemel kui see, mida saadakse lähetuste kestel. Kasutajaettevõtja vastutab subsidiaarselt selle eest, et renditöötajale makstakse kasutajaettevõtjale tehtud töö eest vähemalt sama suurt tasu kui see, mida makstaks siis, kui kasutajaettevõtja võtaks selle renditöötaja samale töökohale töölepingu alusel.“ ( 10 )

14.

Võttes arvesse teatavaid muudatusi, mida Leedu Vabariigi seadusandja oli teinud tööseadustikku, lisati 6. juunil 2017 artikli 75 lõikesse 2:

„2.   […] Seoses selle kohustusega peab kasutajaettevõtja rendiagentuuri palvel andma talle teavet tasu kohta, mida makstakse asjaomases kategoorias kasutajaettevõtja enda töötajatele.“

15.

Vastustaja võitis 2012. aastal hanke tööjõurenditeenuste osutamiseks EIGE‑le, ( 11 ) kes osaleb põhikohtuasjas kolmanda isikuna. Vastustaja sõlmis EIGEga lepingu, milles täpsustati olukorrad, kus EIGE vajab tööjõurenditeenuseid, sealhulgas vajatava tööjõu liigid ja kategooriad ning töötingimused. Lepingu eesmärgid olid toetada EIGE koosseisulisi töötajaid; täita ajutiselt ülesandeid, mis tekivad lisaks tavalistele ja konkreetsetest projektidest tulenevatele; tulla toime teatavate perioodide tippkoormuse aegadel; lahendada EIGE tööjõupuudus teatavatest määratletud põhjustest tingitud puudumiste korral. Renditööjõud pidi olema EIGE koosseisuväline personal, st mitte kuuluma personalieeskirjade kohaldamisalasse või olema nende alusel tööle võetud. ( 12 )

16.

Vastustaja kuulutas välja konkursid EIGE tööjõuvajadustele vastavatele töökohtadele ning avaldas tööpakkumisteate oma veebisaidil ja töökuulutustes. Seal oli lühidalt kirjeldatud töö laadi ja töökohtade jaoks vajalikke kvalifikatsioone. ( 13 )

17.

Avaldajad sõlmisid vastustajaga ajutise töölepingu ja vastustaja kohustus maksma neile tunnitöötasu, mille suurus oli töösuhte kestel kõikuv. Makstavad tunnitöötasud pidid olema järgmised: 5,20 eurot dokumenteerimisteenuse assistendile; 5,20 eurot kommunikatsiooniassistendile; 4,34 eurot haldusassistendile; 5,20 eurot IT-toe eest; 4,34 eurot personaliassistendile. ( 14 )

18.

Ajutistele töölepingutele lisati lisad, milles oli märgitud, et kasutajaettevõtja on EIGE. Samuti oli nendes lisades märgitud EIGE töötaja, kes pidi andma juhised kokkulepitud töö teostamiseks. ( 15 )

19.

Lepingud pidid jääma kehtima seni, kui need kasutajaettevõtja EIGE korraldusel lõpetatakse. 1. jaanuariks 2019 olid kõikide avaldajate lepingud lõpetatud. Selle tagajärjel nõudsid avaldajad Darbo ginčų komisija (töövaidluskomisjon, Leedu) menetluses tähtaja jooksul maksmata jäetud töötasude väljamaksmist.

20.

Töövaidluskomisjon leidis 20. juuni 2018. aasta otsuses, lähtudes direktiivist 2008/104 ja tööseadustiku artikli 75 lõikest 2, et vastustaja on diskrimineerinud avaldajaid sellega, et ta maksis neile väiksemat töötasu kui see, mida nad oleksid saanud, kui EIGE oleks palganud nad otse. Töövaidluskomisjon leidis, et ajutiste töölepingute alusel kaasatud töötajad täitsid EIGE alaliste töötajate ülesandeid. Töövaidluskomisjon otsustas, et avaldajatele oleks tulnud maksta töötasu vastavalt tasudele, mida tuli teenistustingimuste kohaselt maksta EIGE lepingulistele töötajatele, kes on võetud tööle II tegevusüksuse 4. palgaastmele (abistavad ja sekretäride ülesanded, ameti toimimisega seotud ja muud taolised ülesanded, mida tehakse ametnike või ajutiste töötajate järelevalve all). ( 16 ) Ta nõudis, et vastustaja maksaks maksmata jäänud kuue kuu töötasu 2018. aasta jooksul. ( 17 )

21.

Vastustaja esitas Vilniaus miesto apylinkės teismasele (Vilniuse esimese astme kohus, Leedu) töövaidluskomisjoni otsuse peale kaebuse, mis jäeti 20. veebruari 2019. aasta otsusega rahuldamata. Seejärel esitas vastustaja apellatsioonkaebuse Vilniaus apygardos teismasele (Vilniuse regionaalne kohus, Leedu). Nimetatud kohus jättis apellatsioonkaebuse 20. juuni 2019. aasta määrusega rahuldamata.

22.

Vastustaja esitas kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Nimetatud kohus otsustas 30. detsembril 2019, et põhikohtuasjas tekib küsimusi seoses liidu õiguse tõlgendamise ja kohaldamisega. Ta taotles eelotsust järgmistes küsimustes:

23.

Euroopa Kohtu menetluses esitasid avaldajad, Leedu Vabariik ja komisjon oma kirjalikud seisukohad. Kohtuistungit ei peetud, kuid Euroopa Kohus esitas küsimused kirjalikuks vastamiseks. EIGE ja komisjon vastasid.

24.

Avaldajad toonitavad, et EIGE ei ole põhikohtuasja pool ega vastustaja ning EIGE ei vastuta tööseadustiku artikli 75 lõike 2 kohaselt avaldajatele töötasu maksmise eest. Mõlemad vaidluspooled on Leedu alamad ning EIGE rahvusvaheline staatus ei saa nõrgendada direktiiviga 2008/104 tagatud kaitset. See tekitaks sotsiaalseid pingeid.

25.

Väljakujunenud kohtupraktika ja direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 2 sõnastuse kohaselt ei ole mittetulunduslikud isikud automaatselt „majandustegevusest“ välja arvatud. ( 18 )„Majandustegevus“ tähendab kogu tegevust, mis on seotud majandustehingutega, olenemata sellest, millistes huvides neid tehakse. EIGE mitmesugune tegevus (nt haridus, teavitamine, statistiliste andmete kogumine) on majanduslikku laadi, sest sellega tegelemine eeldab majandustehinguid, näiteks maksete tegemist. Vaid vabatahtlik tegevus ei ole „majandustegevus“.

26.

Direktiivi 2008/104 tõlgendamine nii, et Euroopa Liidu asutused, nagu EIGE, võivad renditöötajaid diskrimineerida, sest personalieeskirjade alusel tööle võetud EIGE töötajatel on eristaatus, mis ei ole võrreldav renditöötajate staatusega, oleks vastuolus direktiivi 2008/104 eesmärkidega.

27.

See, et Leedu õiguses puudub mõiste „majandustegevus“ direktiivi 2008/104 rakendamisel tööseadustiku artikli 75 kaudu, on liidu õigusega kooskõlas. ( 19 ) Veel üheksateist liikmesriiki on rakendanud direktiivi 2008/104 samamoodi nagu Leedu.

28.

Avaldajate sõnul oli ilmne, et EIGE oleks saanud võtta tööjõudu tööle otse, vastavalt personalieeskirjadele, samade haldusülesannete jaoks, mille tarvis nemad tööle võeti. ( 20 ) Otsese töölevõtmise pädevus ulatub füüsilise tööga seotud ülesannetest, nagu need, mida täitavad uksehoidjad ja koristajad, kõrgema tasandi juhtimisülesanneteni. Renditöötajate täidetavaid ülesandeid tuleks võrrelda koosseisuliste EIGE töötajate ülesannetega.

29.

Liikmesriigi kohtutes esitasid avaldajad rohkesti tõendeid (e‑kirjad, avaldused jms) selle kohta, et õigupoolest täitsid nad mitte ainult abiülesandeid, vaid ka ülesandeid, mida sai täita vaid EIGE poolt otse tööle võetud personal (nt planeerimine ja eelarve korraldamine). See on faktiküsimus, mida tuleb tunnustada, isegi kui õiguslikust perspektiivist ei ole koosseisuliste EIGE töötajate ja avaldajate ülesanded võrreldavad.

30.

Lõpuks osutavad avaldajad, et nad töötasid ajutiste töötajatena perioodidel, mis ulatusid 22 kuust 36 kuuni. Lepingud lõpetas EIGE pärast seda, kui avaldajad nõudsid võlgnetavate töötasude maksmist. Avaldajate saadud töötasud varieerusid vahemikus 700–800 eurot, mis on enam-vähem kolmandik töötasust, mida said otse tööle võetud EIGE töötajad, kes täitsid samalaadseid ülesandeid.

31.

Leedu Vabariik märgib seoses esimese eelotsuse küsimusega, et renditöötajate diskrimineerimise keelu põhimõte on ELi sotsiaalõiguse põhimõte, mida ei saa tõlgendada kitsalt. ( 21 ) Direktiivi 2008/104 laia kohaldamisala kajastab mõistele „töötaja“ antud lai tõlgendus selle direktiivi artikli 1 lõikes 1. ( 22 ) Vastavalt töötajaid kaitsvate liidu õiguse sätete tõlgendamist käsitlevale Euroopa Kohtu praktikale tuleb erandeid tõlgendada nii, et nende ulatus piirdub sellega, mida on rangelt vaja erandiga kaitstavate huvide kaitseks. ( 23 )

32.

Kõike seda arvesse võttes peab võimalik isikuline väljaarvamine direktiivi 2008/104 kohaldamisalast olema selge ja täpne. ( 24 ) Renditööjõu kasutamise piiramine selliste avalik-õiguslike asutuste nagu EIGE puhul ei vastaks ühelegi põhjusele, mida on nimetatud direktiivi 2008/104 artikli 4 lõikes 1, mis käsitleb lubatud keelde ja piiranguid renditöö kasutamisel. ( 25 ) Renditöötajate kaitse vähendamine üksnes seetõttu, et kasutajaettevõtja asutamise õiguslik alus on teistsugune kui liikmesriigi avalikus õiguses ette nähtud, oleks veel üks põhjus põhjendamatuks diskrimineerimiseks. Praktikas on juba välja kujunenud, et kui institutsioonid ja asutused võtavad tööle renditöötajaid, peavad nad tegutsema vastavalt selle liikmesriigi õigusele, kus nad asuvad. ( 26 )

33.

Leedu Vabariik väidab, et direktiiviga 2008/104 on rakendatud põhiõigusi, mida kaitseb harta artikkel 31. Seega on EIGE kui „kasutajaettevõtja“ suhtes harta artikli 51 lõikest 1 tulenevalt kohaldatavad mõlemad. Institutsioonid peavad tööandjana oma lojaalsuskohustuse kohaselt arvesse võtma liidu tasandil võetud õiguslikke meetmeid. ( 27 )

34.

Teises ja kolmandas küsimuses on Leedu Vabariik nõus komisjoni seisukohaga. ( 28 ) Liikmesriikidel, nagu Leedu, on lubatud valida laiem direktiivi 2008/104 kui minimaalse ühtlustamise direktiivi kohaldamisala ja laiendada seda kasutajaettevõtjatele, kellel ei ole majandustegevust, ( 29 ) mistõttu ei ole vaja otsustada, kas EIGE‑l on direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 2 tähenduses majandustegevus.

35.

Neljanda ja viienda küsimuse osas märgib Leedu Vabariik, et kuna konkreetne sellekohane norm personalieeskirjades puudub, reguleerivad renditöötajate lähetamist liidu asutusse kui „kasutajaettevõtjasse“ direktiivi 2008/104 artikkel 5 ja liikmesriigi õigusnormid, millega see on üle võetud (muu hulgas ELTL artiklist 335 tulenevalt). Sellisel seisukohal on kontrollikoda, mis on seadnud kahtluse alla seitsme liidu asutuse, sealhulgas EIGE tegevuse õiguspärasuse seoses direktiivi 2008/104 järgimisega. ( 30 )

36.

Leedu ei ole direktiivi 2008/104 rakendades rikkunud Euroopa Liidu institutsioonide autonoomia põhimõtet ega personalieeskirjades ette nähtud töötasu arvutamise eeskirju. Liidu institutsioonide, organite ja asutuste erinev kohtlemine peab olema ette nähtud vahetult kohaldatavates liidu õigusnormides.

37.

Seoses kuuenda küsimusega osutab Leedu Vabariik, et direktiivi 2008/104 artikli 5 lõige 1 on võrdse kohtlemise üldpõhimõtte konkreetne väljendus. ( 31 ) Artikli 5 lõikes 1 kasutatud sõnastus „samale töökohale tööle võtnud“ võimaldab töötajaid hüpoteetiliselt võrrelda. Seda ei saa tõlgendada kitsalt nii, et see tähendab näiteks, et kõnesolevad töökohad peavad olema identsed, sest muidu oleks selles sätestatud kohustusest liiga lihtne mööda minna. Eelotsusetaotluses on märgitud, et EIGE soovis võtta tööle renditöötajaid abistama EIGE koosseisulisi töötajaid, täitma muu hulgas lisaülesandeid ja leevendama tööjõupuudust. Esimese astme kohus leidis, et kui võtta arvesse avaldajate töölepinguid ja tegelikult täidetud ülesandeid, täitsid kõik renditöötajad osaliselt või täielikult EIGE koosseisuliste töötajate ülesandeid. See, et renditöötajad saavad täita haigus‑ või lapsehoolduspuhkusel olevate ametnike või teiste töötajate ametikohti, kummutab argumendi, et koosseisuliste töötajate ülesandeid on keelatud anda personalieeskirjade välistele isikutele.

38.

Komisjon väidab seoses esimese ja teise küsimusega, et nii rendiagentuur kui ka kasutajaettevõtja peavad osalema majandustegevuses direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 2 tähenduses. Seda tõlgendust toetab ka selle sätte kujunemislugu. ( 32 )

39.

Komisjon tunnistab aga, et direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 2 sõnastuse põhjal ei saa EIGEt selle direktiivi kohaldamisalast välja arvata põhjendusel, et ta on avalik-õiguslik ettevõtja. Komisjon väidab, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei osale EIGE majandustegevuses, ( 33 ) eelkõige kuna ta ei paku konkreetsel turul kaupu ega teenuseid ega konkureeri teise ettevõtja pakutavatega.

40.

Kolmanda küsimusega seoses on komisjon teinud ettepaneku sõnastada see ümber järgmiselt: „Kas direktiivi 2008/104 artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õiguse sätted, mille kohaselt on direktiiv 2008/104 kohaldatav niisuguste rendiagentuuride või kasutajaettevõtjate suhtes, kes ei osale majandustegevuses?“ Komisjon paneb ette vastata sellele küsimusele eitavalt. ( 34 )

41.

Neljanda ja viienda küsimusega seoses on komisjon asunud seisukohale, et direktiivi 2008/104 artikli 5 lõikes 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt tuleb avaldajaid kohelda samamoodi nagu töötajaid, kelle EIGE on erinevalt rendiagentuuri kaudu palgatud töötajatest võtnud Leedu õiguse alusel tööle otse, kuid mitte nagu töötajaid, kes on võetud tööle personalieeskirjade alusel. ( 35 ) EIGE otsustas võtta renditöötajaid tööle liikmesriigi õigusnormide alusel ning see valik on vastavalt ELTL artiklitele 272 ja 335 liidu õigusega kooskõlas. Seal tunnustatud pädevus sõlmida lepingusuhteid laieneb ka töö‑ ja teenuste osutamise lepingutele. ( 36 ) Niisugune töölevõtmine on õigusvastane vaid juhul, kui seda tehakse eesmärgiga hoiduda kõrvale personalieeskirjade kohaldamisest, ( 37 ) kuid institutsioonidel on avar kaalutlusruum töölevõtmiseks kõige sobivamate vahendite valimisel. See võimaldab suuremat paindlikkust kui tingimused, mis on kohaldatavad lepinguliste töötajate kategoorias töötajate suhtes. ( 38 )

42.

Samuti märgib komisjon, et direktiivid on adresseeritud liikmesriikidele ega saa iseenesest kehtestada liidu institutsioonidele kohustusi nende suhetes oma töötajatega. ( 39 ) ELTL artikli 336 kohaselt on nendele suhetele kohaldatavad eeskirjad liidu institutsioonide otsustada, nii et seda juhtub vaid erandlikult, et direktiivid on neile kaudselt kohaldatavad, ( 40 ) kuigi direktiivid võivad pakkuda inspiratsiooni liidu institutsioonide kohustuste kindlaksmääramisel seoses Euroopa Liidu avalike ülesannetega ( 41 ), ning institutsioonid peavad tööandjatena tegutsedes võtma arvesse liidu seadusandlikke norme. ( 42 ) See kehtib ainult ametnike ja teiste personalieeskirjade reguleerimisalasse kuuluvate töötajate kohta, seega mitte avaldajate kohta.

43.

See on põhjus, miks avaldajate olukorda tuleb seega direktiivi 2008/104 artikli 5 lõike 1 alusel võrrelda EIGE poolt otse, ilma rendiagentuuri vahenduseta Leedu õiguse alusel tööle võetud töötajate, mitte liidu koosseisuliste töötajate olukorraga. Selline lähenemisviis on kooskõlas liidu institutsioonide autonoomia põhimõttega. Isikut, kelle on tööle võtnud mitte liidu institutsioon, vaid juriidiline isik, näiteks rendiagentuur, liikmesriigi õiguse alusel, ei saa pidada haldusasutusega samaväärse asutuse poolt tööle võetuks ning ta ei saa omandada Euroopa Liidu ametniku staatust. ( 43 ) Direktiivi 2008/104 tõlgendus, mille kohaselt peetakse ajutisi töötajaid lepinguliste töötajatega sisuliselt samaväärseteks, võib rikkuda Euroopa Liidu autonoomiat ( 44 ) ja põhjustada ületamatuid praktilisi raskusi. ( 45 ) Komisjon küsib, kas tuleks kohaldada protokolli (nr 7) Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta. ( 46 )

44.

Kuuenda küsimuse kohta märgib komisjon, et liikmesriigi kohus peab kontrollima, kas avaldajad on täitnud haldusülesandeid või hoopis „põhimõttelise tegevusega“ seotud ülesandeid ja EIGE ülesandeid, mis tulenevad tema põhimäärusest, et kontrollida, kas eesmärk oli hoiduda kõrvale personalieeskirjade kohaldamisest. Ta leiab siiski, et Leedu õiguse alusel renditöötajaid tööle võttes ei ole EIGE rikkunud oma kaalutlusõiguse piire. Halduse abifunktsioone ei saa pidada ülesandeks, mida EIGE peab „põhitegevusena“ ise täitma. ( 47 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole pädev kvalifitseerima vaidlusaluseid lepinguid ümber lepinguteks, mida reguleerivad teenistustingimused, sest avaldajad sõlmisid lepingud mitte EIGE, vaid tööandjaga (rendiagentuuriga), kes osaleb kostjana, ning EIGE osaleb põhikohtuasjas kolmanda isikuna.

45.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 ette nähtud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks tal poolelioleva kohtuasja lahendada. Selleks võib Euroopa Kohus temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. ( 48 )

46.

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Euroopa Kohtul palutakse otsustada, kas direktiivis 2008/104 kasutatud mõiste „kasutajaettevõtja“ hõlmab sellist liidu asutust nagu EIGE; ja jaatava vastuse korral, kas mõiste „kasutajaettevõtja“ rakendamine Leedu Vabariigis nii, et see hõlmab ka ettevõtjaid, kes ei osale majandustegevuses, tähendab, et renditöötajate lähetamine niisuguste ettevõtjate juurde kuulub direktiivi 2008/104 reguleerimisalasse; ning eitava vastuse korral, kas EIGE „tegutse[b] kasusaamise eesmärgil või mitte“ direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 2 tähenduses; ning kui vastus on jaatav, kas direktiivi 2008/104 artikli 5 lõike 1, mis käsitleb võrdset kohtlemist, kohaldamine EIGE kui „kasutajaettevõtja“ suhtes seoses kahe eraõigusliku isiku vahelise vaidlusega, milles EIGE on menetlusse astunud kolmas isik, riivaks EIGE haldusautonoomiat ( 49 ) ja personalieeskirju.

47.

Seepärast teen ettepaneku sõnastada eelotsusetaotluses esitatud kuus küsimust ümber järgmiseks neljaks küsimuseks.

48.

Vastus esimesele küsimusele on jaatav. Euroopa Liidu asutused, nagu EIGE, on direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 2 tähenduses „kasutajaettevõtjad“, nagu see mõiste on määratletud artikli 3 lõike 1 punktis d.

49.

Üldkohus on juba otsustanud, et liidu institutsioon, nimelt Euroopa Keskpank, on direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 2 tähenduses „kasutajaettevõtja“, täpsustamata siiski põhjenduskäiku. ( 51 ) Vahest tulenes see loogiliselt asjaolust, et enne direktiivi 2008/104 väljakuulutamist pidid liidu institutsioonid kasutama rendiagentuuride teenuseid, et rahuldada vajadust ajutiste töötajate järele töölepingute alusel, mida reguleerib asjaomase liidu institutsiooni asukoha riigisisene õigus. ( 52 )

50.

Samuti märkis Avaliku Teenistuse Kohus 2006. aastal, et direktiivi 1999/70 ja selle juures olevat raamkokkulepet käsitleva Euroopa Kohtu praktika asjakohasuse välistamiseks vaidluses ei piisa sellest, kui tähtajaline tööleping on sõlmitud organiga, mille tegevust reguleerib rahvusvaheline avalik õigus. ( 53 ) Seda arvesse võttes olen nõus Leedu Vabariigi argumentidega (vt eespool punkt 32), mille kohaselt on kas ELL artiklis 13 määratletud liidu institutsioonide või liidu asutuste ( 54 ) väljaarvamiseks direktiivi 2008/104 kohaldamisalast vaja sõnaselgust.

51.

Direktiivis 2008/104 niisugust sõnaselgust ei ole. Vastupidi, direktiivi 2008/104 artikli 3 lõike 1 punktis d on mõiste „kasutajaettevõtja“ määratletud laialt kui „füüsiline või juriidiline isik, kelle heaks ja kelle järelevalve all ning juhtimisel renditöötaja ajutiselt töötab“, samas kui määruse nr 1922/2006 artiklis 5 on sätestatud: „Instituut on juriidiline isik. Instituudil on igas liikmesriigis kõige ulatuslikum õigus- ja teovõime, mida selle riigi õigusaktid juriidilisele isikule omistavad. Eelkõige võib instituut omandada ja võõrandada vallas- ja kinnisvara ning olla kohtus menetlusosaliseks.“ Seega osutab ka kontekstianalüüs, milles tõlgendatakse direktiivi 2008/104 artikli 3 lõike 1 punkti d ja artikli 1 lõiget 2 määrust nr 1922/2006 arvesse võttes, EIGE-suguse asutuse arvamist direktiivi 2008/104 tähenduses „kasutajaettevõtja“ parameetrite alla. ( 55 )

52.

Ainsad mõiste „kasutajaettevõtja“ tekstilised piirangud leiduvad artikli 1 lõikes 2, kus on lisatud sõnad „majandustegevuses osaleva[d], sõltumata sellest, kas nad tegutsevad kasusaamise eesmärgil või mitte“ (vt samuti käesoleva ettepaneku punktid 64–71). Ükski direktiivi 2008/104 eranditest ei ole eriliselt või konkreetselt seotud Euroopa Liidu asutustega; need erandid on artikli 1 lõige 3, mis käsitleb „töölepingu[id] või töösuh[teid], mis on sõlmitud erilise riikliku või riigi toetatava kutseõppe‑, integratsiooni‑ või ümberõppeprogrammi raames“, ja artikli 4 lõige 1, mis osutab „üldise[le] huvi[le], mis on eelkõige seotud renditöötajate kaitsega, töötervishoiu ja -ohutuse-alaste nõuetega või vajadusega tagada tööturu nõuetekohane toimimine ja kuritarvitamiste ärahoidmine“. Direktiivi 2008/104 artikli 5 lõigetes 2–4, mis käsitlevad erandeid võrdse kohtlemise põhimõttest, ei ole liidu asutusi mainitud.

53.

Mõistest „kasutajaettevõtjad“ liidu asutuste väljaarvamist ei toeta ka direktiivi 2008/104 eesmärgid. Direktiivi kahetine eesmärk on arendada paindlikke töövorme, taotledes samal ajal nende aluseks oleva sotsiaalõiguse suuremat ühtlustamist. Selle sotsiaalõiguse eesmärk on saavutada tööturul tasakaal paindlikkuse ja turvalisuse vahel ning seda on nimetatud „paindlikkuseks ja turvalisuseks“ (inglise keeles flexicurity). ( 56 ) Direktiivi 2008/104 artikli 2 tekst käsitleb peamiselt nelja eesmärki: renditöötajate kaitse, võrdse kohtlemise põhimõtte tagamine, töökohtade loomine ja paindlike töövormide arendamine. Seega on direktiivi eesmärk soodustada renditöötajate pääsu alalisele tööle kasutajaettevõtja juures. ( 57 ) Kesksed eesmärgid on töökohtade loomine ja tööturule integreerumine. ( 58 ) Kohtutoimikust ei ilmne vastuolu nende eesmärkide ja liidu asutuste pakutavate töökohtade vahel. EIGE osaleb aktiivselt Leedu tööturul ja artikli 1 lõike 2 kujunemislugu ei viita niisuguste asutuste nagu EIGE väljaarvamisele selle direktiivi kohaldamisalast. ( 59 )

54.

Mõistet „kasutajaettevõtjad“ tuleb tõlgendada laialt, ( 60 ) et mitte ohustada direktiivi 2008/104 eesmärgi saavutamist ja seega riivata selle tõhusust, piirates ülemäära ning põhjendamata selle kohaldamisala. Põhjus on selles, et Euroopa Kohus on jõudnud samale järeldusele seoses direktiivi 2008/104 artikli 3 lõike 1 punktis c ja lõike 1 punktis 2 kasutatud mõiste „renditöötaja“ tähendusega. ( 61 ) Sama nõue peab tingimata kehtima ka nende direktiivi 2008/104 sätete suhtes, mida on vaja põhikohtuasjas tõlgendada.

55.

Vastus teisele küsimusele on jaatav. Direktiivi 2008/104 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus direktiivi 2008/104 kohaldamine renditöötajate lähetamisele niisuguste kasutajaettevõtjate juurde, kes ei osale majandustegevuses.

56.

Tuleb möönda, et Euroopa Kohus on tunnistanud vastuvõetavaks liidu õiguse sätteid puudutanud eelotsusetaotlusi, milles käsitletud juhtumite faktilised asjaolud jäid väljapoole liidu õiguse kohaldamisala, kuid need liidu õiguse sätted olid kohaldatavad vastavalt riigisisesele õigusele, milles oli viidatud nende liidu õiguse sätete sisule. ( 62 ) See on hõlmanud olukordi, milles on riigisiseselt kasutatud liikmesriigi õigusaktide tõttu sama lähenemisviisi nagu see, mis on ette nähtud liidu õiguses, ja hõlmanud puhtalt riigisiseseid olukordi. ( 63 ) Nagu kohtujurist Bobek on hiljuti täheldanud, on Euroopa Kohus märkinud, et kui asjaomase liidu õigusakti kohaldamisalast välja jäävate olukordade reguleerimisel on võetud liikmesriigi õigusaktides kasutusele samad lahendused, nagu on kasutusele võetud selles õigusaktis, on sellest õigusaktist võetud sätete ühetaoline tõlgendamine selgelt Euroopa Liidu huvides, et hoida ära tulevasi lahknevusi tõlgendamises. ( 64 )

57.

Ent vastupidi Leedu Vabariigi ja komisjoni seisukohale (vt vastavalt käesoleva ettepaneku punktid 34 ja 40) esineb põhikohtuasjas vähemalt neli takistust, mis ei võimalda kohaldada nn Dzodzi kohtupraktika suunda, milles see põhimõte kehtestati. ( 65 )

58.

Esiteks domineerib selles kohtupraktikas teemana liikmesriigi õiguse sätte kindlakstegemine, millega „vahetult ja tingimusteta“ kohaldatakse liidu õigusakti kontekstile, mida ei ole selle õigusaktiga ette nähtud. ( 66 ) Kohtutoimikus ei paista ühtegi niisugust sõnaselget sätet ning lihtsalt sõnade „majandustegevuses osalev“ ärajätmine tööseadustiku artikli 75 lõikes 2 ei küündi selle nõude täitmiseni. ( 67 )

59.

Teiseks on Euroopa Kohus otsustanud, et Dzodzi reeglit ei saa kohaldada olukordadele, mis on asjaomase direktiiviga selle direktiivi kohaldamisalast välja arvatud. ( 68 ) Direktiivi 2008/104 artikli 1 lõikes 2 kasutatud täpsustus „majandustegevuses osaleva[d] kasutajaettevõtjad, sõltumata sellest, kas nad tegutsevad kasusaamise eesmärgil või mitte“ kaotaks tähenduse, kui laiendada direktiiviga 2008/104 kehtestatud õigusnormid renditöötajate lähetamisele niisuguste kasutajaettevõtjate juurde, kes majandustegevuses ei osale.

60.

Kolmandaks, kui vaadata kohtupraktikat laiemalt ja taas kasutada kohtujurist Bobeki lähenemisviisi, on kesksel kohal see, kas seadusandja kasutas tõlgendada palutud liidu õiguse sätet algsest liiga erinevas kontekstis. ( 69 ) Algne kontekst piirdub kasutajaettevõtjatega, kes osalevad majandustegevuses, ehkki seda on kitsendatud direktiivi 2008/104 artikli 1 lõikes 2 ette nähtud täpsustusega „sõltumata sellest, kas nad tegutsevad kasusaamise eesmärgil või mitte“. ( 70 ) Direktiivi 2008/104 kohaldamisega väljaspool neid parameetreid laiendatakse see kaugesse ja võimalusi lahti jätvasse konteksti, mis on otseses vastuolus selle direktiivi artikli 1 lõike 2 sõnastusega.

61.

Neljandaks tuleb tähele panna, et direktiiviga 2008/104 on loodud kaitsev raamistik ( 71 ) renditöötajate miinimumkaitse parandamiseks ( 72 ) seoses peamiste töö‑ ja töösuhtetingimustega. ( 73 ) Euroopa Kohtu suurkoda on otsustanud, et minimaalse ühtlustamise direktiivide suhtes, kui liikmesriik otsustab oma kaalutlusõigust kasutades minna miinimumnõuetest kaugemale, ( 74 ) ei tegele ta liidu õiguse rakendamisega harta artikli 51 lõike 1 tähenduses. ( 75 ) Samamoodi ei saa direktiiv 2008/104 seega olla asjakohane Leedu õiguse tõlgendamisel ettevõtjate suhtes, kes selle direktiivi artikli 1 lõike 2 tähenduses majandustegevuses ei osale ja kelle juurde on renditöötajad lähetatud. ( 76 ) See kehtib kõikide 19 liikmesriigi suhtes, kes on rakendanud direktiivi 2008/104 samamoodi nagu Leedu (vt käesoleva ettepaneku punkt 27).

62.

Vastus sellele küsimusele on jaatav. EIGE tegevusvaldkondi ja ülesandeid, mis on määratletud määruse nr 1922/2006 artiklites 3 ja 4, tuleb käsitada kui majandustegevust direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 2 tähenduses.

63.

Põhjused on järgmised.

64.

Esiteks on Euroopa Kohus seoses ühe teise liidu sotsiaalpoliitika õigusaktiga, nimelt nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiiviga 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, ( 77 ) tõlgendanud kitsalt olukordi, kus avalik-õiguslikud ettevõtjad on selle direktiivi kohaldamisalast välja arvatud põhjusel, et nad ei osale „majandustegevuses“, ja märkinud, et niisugused olukorrad piirduvad „avaliku halduse struktuuri ümberkorraldami[se] [või] haldusfunktsioonide üleandmi[sega] ametiasutuste vahel“. ( 78 ) See, et EIGE on avalik-õiguslik asutus, ei takista iseenesest teda kuulumast „kasutajaettevõtjana“ direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 2 parameetrite alla. ( 79 ) Nagu võib näha arutlusest käesoleva ettepaneku punktides 67 ja 68 EIGE ülesannete ja tegevusvaldkondade (vt vastavalt määruse nr 1922/2006 artiklid 3 ja 4) ning eesmärkide (artikkel 2) kohta, ei saa EIGE tegevust pidada niisuguseks, mis kuulub avaliku võimu teostamise hulka. ( 80 )

65.

Teiseks toetab direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 2 kujunemislugu direktiivi laia tõlgendamist, et hoida ära kõlvatut konkurentsi, ( 81 ) ning sedasama toetab ka Euroopa Kohtus välja kujunenud praktika; mõistet „majandustegevus“ tõlgendatakse laialt, ( 82 ) olenemata sellest, millises liidu pädevusvaldkonnas küsimus on tekkinud. ( 83 ) Seda tuleb meeles pidada, kui kohaldada põhikohtuasjas tähendust, mille Euroopa Kohus on omistanud direktiivi 2008/104 artikli 1 lõikes 2 kasutatud sõnale „majandustegevus“17. novembri 2016. aasta kohtuotsuses Betriebsraat der Ruhrlandklinik. ( 84 ) Niisiis on vastust vajav küsimus selles, kas EIGE osaleb tegevuses, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises ühel või teisel turul. ( 85 )

66.

Sellega seoses tuleb tähele panna, et vastavalt määruse nr 1922/2006 artikli 14 lõike 3 punktile b hõlmavad instituudi tulud „osutatud teenuste eest saadud tasu“, ja seega nägi liidu seadusandja võimalust, et EIGE tegutseb turuosalisena, isegi kui seni, nagu on märkinud EIGE oma vastuses kohtu kirjalikele küsimustele, on teda rahastanud üksnes komisjon.

67.

Samuti võimaldavad määruse nr 1922/2006 artiklis 2 sõnastatud eesmärgid kindlaks teha mitu eri turgu, mis on avatud kaupade või teenuste pakkumiseks; riigisisese ja liidu poliitika mõjutamine on klassikaline kommertslobistide tegevusvaldkond; anda liidu institutsioonidele ja liikmesriikide ametiasutustele tehnilist abi eesmärgiga suurendada kodanike teadlikkust soolisest võrdõiguslikkusest ei ole EIGE üleeuroopaline monopol; abi soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisel liidu poliitikasse ja sellest tulenev riiklik poliitika on samuti jäetud määruses nr 1922/2006 märkimata kui EIGE ainuvaldkond, ning sellega on asunud tegelema arvukalt osalejaid.

68.

Näited tegevusest, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises ja milles osalevad äriettevõtjad, kuuluvad EIGE ülesannete hulka, mis on loetletud artiklis 3. Silmapaistvad näited on soolist võrdõiguslikkust käsitleva teabe ja andmete levitamine muu hulgas uurimisasutustele ja riigisisestele võrdõiguslikkusega tegelevatele organitele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja tööturu osapooltele (artikli 3 lõike 1 punkt a); metoodiliste vahendite levitamine liidu institutsioonidele ja liikmesriikide ametiasutustele (artikli 3 lõike 1 punkt c); uuringute korraldamine soolise võrdõiguslikkuse olukorra kohta Euroopas (artikli 3 lõike 1 punkt d); konverentside korraldamine (artikli 3 lõike 1 punkt g) ja dialoogi kujundamine mitme organi vahel (artikli 3 lõike 1 punkt i). on tunnustatud Artikli 4 lõikes 3 on tunnustatud tegevust, mis on toimunud muudes üksustes, nimelt „muudes asutustes ja pädevates siseriiklikes ja rahvusvahelistes organisatsioonides“.

69.

Möönan, et EIGE on Euroopa Kohtu esitatud küsimustele vastates märkinud, et tema põhimõtteline ülesanne on andmete kogumine ning andmete analüüs ja levitamine ning et see on ainus allikas, kust saab võrreldavaid andmeid meeste ja naiste võrdõiguslikkuse kohta nii liidu kui ka riigi tasandil. Eespool kokku võetud õigusaktidest aga nähtub, et see ei ole tema ainus tegevus.

70.

Lõpuks, isegi kui kohtutoimikust nähtuvalt rahastatakse kogu EIGE tegevust liidu ressurssidest, mitte määruse nr 1922/2006 artikli 14 lõike 3 punkti b kohaselt teenuste osutamisest saadud tasudest, ei välista see järeldust, et ta osaleb „majandustegevuses“, vastupidi argumentidele, mida on oma kirjalikes seisukohtades esitanud EIGE. Põhjus on selles, et direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 2 tõttu ei ole oluline, kas kasutajaettevõtja tegutseb kasumi saamise eesmärgil. ( 86 ) Direktiivi 2001/23 põhjal kujundatud praktikas on Euroopa Kohus märkinud, et teenused, mida ei hõlma avaliku võimu teostamine, kuid mida osutatakse üldistes huvides ja kasumit taotlemata ning mis konkureerivad kasumit taotlevate ettevõtjate pakutavate teenustega, on kvalifitseeritud majandustegevuseks. ( 87 ) Seega vastupidi EIGE ja komisjoni argumentidele nende vastuses kirjalikele küsimustele ei ole oluline, kas EIGE‑l on tema tegevuses konkurentsile suunatud eesmärgid või mitte; loeb see, kas ta osutab teenuseid, konkureerides asjasse puutuvatel turgudel on teiste ettevõtjatega, kellel need on. Samuti ei vähenda EIGE ülesannete ettekirjutamine liidu pädevuse piires (määruse nr 1922/2006 artikli 4 lõige 1) tema osalemist „majandustegevuses“, kui võtta arvesse liidu pädevust soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, mille edendamine on avalikes huvides.

71.

Lõpuks olgu meenutatud, et direktiivi 2008/104 on asjakohane tõlgendada laialt, et mitte seada ohtu direktiivi eesmärkide saavutamist ega vähendada selle tõhusust (vt eespool punkt 54).

72.

Vastus neljandale küsimusele on jaatav. Kui liikmesriigi kohtud on leidnud, et kõik ametikohad ja tööülesanded, mida täidavad renditöötajad, hõlmavad ülesandeid, mida täidavad üksnes personalieeskirjade alusel tööle võetud töötajad, tuleb vastavaid renditöötajate ametikohti ja tööülesandeid pidada „samadeks töökohtadeks“ direktiivi 2008/104 artikli 5 lõike 1 tähenduses. See on kooskõlas EIGE haldusautonoomia ( 88 ) ja personalieeskirjadega.

73.

Põhjused on järgmised.

74.

Esiteks vastutab direktiivi 2008/104 artikli 5 lõikes 1 ette nähtud võrdse kohtlemise kohustuse rikkumise eest tööandja, s.o vastustaja. Nagu avaldajad on osutanud (käesoleva ettepaneku punkt 24 eespool), palub eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendada artikli 5 lõiget 1, et teha kindlaks Leedu õigusest tulenevad vastustaja kohustused avaldaja, mitte EIGE ees. Seega on kirjalikes seisukohtades sisalduv arutelu selle üle, mil määral on liidu direktiivides sätestatud kohustused kohaldatavad liidu institutsioonidele, kui nad tegutsevad tööandjana, teatavas mõttes liigne, ( 89 ) sest need kohtuotsused puudutavad Üldkohtus algatatud kohtuasju, milles institutsioon oli vastustaja ja kaebused esitatud teenistujate poolt. ( 90 ) Need kohtuotsused puudutavad direktiivide mõju liidu institutsioonidele nende suhetes „oma töötajatega“. ( 91 )

75.

Teiseks ei teki küsimust seoses EIGE autonoomia ega personalieeskirjade riivamisega, sest avaldajad nõuavad vaid – ja sedagi vastustajalt, mitte EIGE‑lt – maksmata jäänud töötasu, mis nende väitel neile võlgnetakse, mitte enda ajutiste töölepingute muutmist alalisteks. Seega ei teki küsimust, kas Leedu kohtud on personalieeskirju ja Euroopa Liidu institutsioonide autonoomiat rikkudes andnud avaldajatele liidu ametniku või muu töötaja staatuse. ( 92 ) Vastupidi komisjoni argumentidele on põhikohtuasi seega eristatav kohtuotsusest Tordeur, ( 93 ) millele on tuginenud komisjon oma vastuses Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele, sest nimetatud kohtuasjas püüdis renditöötaja tugineda eelotsusetaotluse raames Belgia õiguse sättele, mille kohaselt oleks komisjon pidanud muutma tähtajalise lepingu tähtajatuks. Euroopa Kohus märkis:

„On tõsi, et renditöötajat ei saa sotsiaalkaitsest ilma jätta üksnes põhjusel, et ta on lähetatud ühenduse institutsiooni käsutusse. Ent sellist kaitset ei saa anda vahenditega, mis riivavad ühenduse institutsioonide autonoomiat selles valdkonnas. […] ei ole võimalik, et tähtajatu tööleping tekib mitte määratud pädeva asutuse otsuse tulemusel, vaid faktist – isegi kui seda toetab riigisisese kohtu otsus –, et teatavaid selle institutsiooni asukohaliikmesriigi seadusesätteid, mis käsitlevad ajutist tööd, ei ole täidetud.“ ( 94 )

76.

Toimikust ei nähtu, et keegi teine peale vastustaja oleks kohustatud tegema makse, mida nõuavad avaldajad, või täitma direktiivi 2008/104 artikli 5 lõikes 1 sätestatud kohustuse, et „[r]enditöötajate peamised töö‑ ja töölevõtmistingimused“ oleksid „kasutajaettevõtjas toimuva lähetuse jooksul vähemalt sellised, mida oleks kohaldatud siis, kui nimetatud ettevõte oleks need töötajad otse samale töökohale tööle võtnud“. ( 95 )

77.

Tuleb möönda, et direktiivis 2008/104 kasutatud mõistet „töötasu“ ei ole selles sättes määratletud ( 96 ) ja et direktiivis on muid sätteid, mis väidetavalt võivad rikkuda EIGE autonoomiat, nagu artikkel 10, mis võimaldab liikmesriikidel määrata kasutajaettevõtjatele karistusi. See aga oleneb karistuse laadist ja konkreetse juhtumi asjaoludest. Põhikohtuasi piirdub seevastu „töötasu“ käsitlevate töötingimustega artikli 3 punkti f alapunkti ii tähenduses ja sellega, kuidas arvutada välja „vähemalt sellised [palgatingimused], mida oleks kohaldatud“ artikli 5 lõike 1 alusel, kui avaldajad oleksid võetud tööle otse. See, et Leedu kohtud tuginevad teenistustingimuste artiklile 80, on tuvastatud faktilisi asjaolusid arvesse võttes loogiline ning ma ei ole nõus komisjoni argumendiga, et see põhjustab ületamatuid raskusi (vt 45. joonealune märkus eespool).

78.

EIGE ja komisjon väidavad, et direktiivi 2008/104 artikli 5 lõikes 1 kasutatud sõnastus „nimetatud ettevõte oleks need töötajad otse samale töökohale tööle võtnud“ väärib võrdlust ajutiste töötajate vahel, kelle EIGE on võtnud tööle otse, mitte rendiagentuuri kaudu, tegema ajutist tööd Leedu õiguse kohaselt, samas kui nii avaldajad kui ka Leedu Vabariik väidavad, et võrdlusega kaasnevalt tuleks hoopis kaaluda töölevõtmist personalieeskirjade alusel.

79.

Kummaski ei kajastu täielik pilt sellest, mida on vaja. Olgu meenutatud, et „direktiivi 2008/104 artikli 5 lõikes 1 ette nähtud võrdse kohtlemise põhimõt[t]e […] kohaselt peavad renditöötajate peamised töö‑ ja töölevõtmistingimused kasutajaettevõtjas toimuva lähetuse jooksul vastama minimaalselt sellistele tingimustele, mida oleks kohaldatud siis, kui nimetatud ettevõtja oleks need töötajad otse samale töökohale tööle võtnud“. ( 97 )

80.

Nagu on selgitatud avaldajate (vt eespool punkt 27) ja Leedu Vabariigi (vt eespool 35. joonealune märkus) kirjalikes seisukohtades, eeldab artikli 5 lõige 1 kohtuekspertiisi. ( 98 ) Kas avaldajad on tegelikult täitnud oma töökohal ülesandeid, mida täidab töötaja, kes saab personalieeskirjade alusel suuremat töötasu kui see, mida saadakse renditöölepingu alusel? Selle hindamisel on töölepingutest ja personalieeskirjadest rohkem abi kui õigusnormidest. Eelotsusetaotlusest nähtub, et ekspertiisi viis läbi töövaidluskomisjon (vt eespool punkt 20). Kui tõendite põhjal oli tuvastatud, milliseid ülesandeid täpselt renditöötaja täitis ja millega tegeles, sealhulgas analüüsitud kokkuleppe sisu, mõistis töövaidluskomisjon vastustajalt välja töötasu, mis on ette nähtud II tegevusüksuse 4. palgaastmel vastavalt teenistustingimuste artiklile 80.

81.

Kolmandaks, nagu juba märgitud, on kõrvalekaldumine võrdse kohtlemise põhimõttest, mis on üks direktiivi 2008/104 nurgakive, lubatud üksnes „teatavatel piiratud juhtudel“. ( 99 ) Need juhud on ette nähtud direktiivi 2008/104 artikli 5 lõigetes 2–4. Põhikohtuasjas neid ei esine.

82.

Lõpuks võib küsida, mida teha, kui EIGE on ületanud talle määruse nr 1922/2006 artikli 4 lõikega 5 antud kaalutlusõigust „sõlmida teiste organisatsioonidega lepinguid, eelkõige alltöövõtulepinguid, nende ülesannete täitmiseks, mis instituut on neile usaldanud“, ( 100 ) või tegutsenud muul viisil vastuolus personalieeskirjadega, mis on määruse nr 1922/2006 artikli 13 lõikest 1 tulenevalt EIGE‑le siduvad. ( 101 )

83.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „iseloomustab renditööd kolmepoolne suhe töötaja, välise äriühingu ja liidu institutsiooni või asutuse vahel, mis tähendab kahe lepingu sõlmimist: esimene leping on renditöö äriühingu ja liidu institutsiooni või asutuse vaheline leping ning teine on renditöötaja ja renditöö äriühingu vaheline leping […] Seega iseloomustab seda suhet eraõigusliku renditööd vahendava äriühingu olemasolu, kes annab töötaja liidu institutsiooni kasutusse või määrab ta liidu institutsiooni või liidu institutsiooni arvel konkreetsete ülesannete täitmiseks. Nende väliste äriühingute sekkumine vahendajatena ei võimalda jõuda järeldusele, et asjaomase isiku ja liidu institutsiooni või asutuse vahel on otsene õiguslik seos“. ( 102 )

84.

Seega eeldab kolmepoolne suhe kolmepoolset lahendust. Vastustaja, mitte avaldajate asi on esitada Euroopa Liidu Üldkohtule hagi, et nõuda EIGE‑lt Leedu kohtu määratud võlgnevuse maksmist, kui ta soovib liidu õiguse alusel väita, et EIGE on ületanud oma pädevust seoses hagejatele tegelikult antud töö laadiga. Nagu väidab Leedu Vabariik (punkt 35 eespool), on see lahendus kooskõlas renditöötajaid käsitlevate sätete puudumisega personalieeskirjades.

85.

Sellele järeldusele jõudes võtan arvesse avaldajate õigust pöörduda kohtusse ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile harta artikli 47 esimese lõigu alusel ( 103 ) ning raskusi, mis tekiksid neil Üldkohtu menetluses seoses kaebeõigusega, kui puudub EIGEga sõlmitud leping. ( 104 )

86.

Sellepärast teen ettepaneku vastata Lietuvos Aukščiausiasis Teismasele (Leedu kõrgeim kohus) järgmiselt.