1.

Käesolev eelotsusetaotlus puudutab kahte eraldiseisvat küsimust. Need käsitlevad esiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik ( 2 ) (edaspidi „liidu tolliseadustik“), artikli 211 ajalist kohaldamisala ja teiseks komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92 ( 3 ) (edaspidi „ühenduse tolliseadustiku rakendusmäärus“), artikli 294 lõike 2 tõlgendamist juhul, kui leitakse, et määruse nr 952/2013 artikkel 211 ei ole ratione temporis kohaldatav.

2.

Thüringer Finanzgericht (Tüüringi maksukohus, Saksamaa) (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus“) on esitanud Euroopa Kohtule neli eraldi küsimust, millest kolm esimest puudutavad liidu tolliseadustiku artikli 211 ajalist kohaldamisala ja viimane ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 294 lõike 2 tõlgendamist. Vastavalt Euroopa Kohtu nõudele piirdun käesolevas ettepanekus kolme esimese küsimuse analüüsimisega.

3.

Liidu tolliseadustiku artiklis 211 „Loa andmine“ on sätestatud:

„1.   Tolli luba nõutakse:

Tingimused, mille korral on lubatud ühe või mitme esimeses lõigus osutatud protseduuri kasutamine […], esitatakse loas.

2.   Toll annab tagasiulatuva mõjuga loa, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

Toll võib anda tagasiulatuva mõjuga loa ka siis, kui tolliprotseduurile suunatud kaup ei ole sellise loa taotluse aktsepteerimise ajal enam kättesaadav.

[…]“.

4.

Liidu tolliseadustiku ( 4 ) artiklis 288 „Kohaldamine“ on sätestatud:

„1.   Artikleid [artiklite loetelu, milles ei ole artiklit 211] kohaldatakse alates 30. oktoobrist 2013.

2.   Muid artikleid, kui lõikes 1 osutatud artiklid, kohaldatakse alates 1. maist 2016.“

5.

Delegeeritud määruse (EL) 2015/2446 ( 5 ) artiklis 172 „Tagasiulatuv mõju“ on sätestatud:

„1.   Kui toll annab välja tagasiulatuva mõjuga loa kooskõlas tolliseadustiku artikli 211 lõikega 2, hakkab luba kõige varem kehtima taotluse aktsepteerimise kuupäeval.

[…]

3.   Kui taotluse sisuks on loa uuendamine sama liiki toimingu ja kauba jaoks, võib tagasiulatuva mõjuga loa anda alates algse loa kehtivusaja lõppemise kuupäevast.

[…]“.

6.

Delegeeritud määruse 2015/2446 artiklis 256 on öeldud:

„[…]

[Käesolevat määrust] kohaldatakse alates 1. maist 2016.

[…]“.

7.

Beeren-, Wild-, Feinfrucht GmbH (edaspidi „BWF“) impordib, töötleb ja müüb seeni, mida säilitatakse soolvees. Kuni 31. detsembrini 2012 oli BWFil kehtiv luba selliste seente importimiseks kolmandatest riikidest ja nende vabasse ringlusesse suunamiseks erikasutuseks. BWF kasutas nimetatud luba enne selle lõppemist korduvalt. Äriühing ei taotlenud loa pikendamist. Eelotsusetaotluse kohaselt oli selle tegematajätmise põhjuseks „teadmatus“. BWF jätkas pärast 31. detsembrit 2012 seente importimist kolmandatest riikidest vabasse ringlusse lubamiseks ilma selleks sooduskohtlemist taotlemata. BWF maksis sellega seotud tollimaksu, mille kulu ta ei saanud oma klientidele edasi kanda.

8.

Lõppenud luba avastati äriühingu auditi käigus. 9. jaanuaril 2015 taotles BWF esialgse loa pikendamist (edaspidi „jätkuluba“). Hauptzollamt Erfurt (Erfurti tolliamet, Saksamaa; edaspidi „tolliamet“) andis 14. jaanuaril 2015 jätkuloa tagasiulatuvalt alates 9. jaanuarist 2015 (s.t taotluse esitamise kuupäevast), kuid keeldus andmast luba tagasiulatuvalt eelmise loa lõppemise kuupäevast (seega alates 1. jaanuarist 2013).

9.

Viidates oma majanduslikult pingelisele olukorrale käimasoleva saneerimise tõttu, taotles BWF veel kord tagasiulatuva mõjuga luba alates 1. jaanuarist 2013. Tolliamet jättis 13. mai 2015. aasta otsusega selle taotluse rahuldamata, sest ta leidis, et ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 294 lõikes 2 ja/või ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 294 lõikes 3 ette nähtud tagasiulatuva mõjuga loa andmise tingimused ei olnud täidetud.

10.

BWF esitas selle otsuse peale vaide. Tolliamet jättis 6. aprilli 2016. aasta otsusega selle vaide rahuldamata ja 3. mail 2016 esitas BWF selle otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

11.

Selles kaebuses väitis BWF, et tagasiulatuva mõjuga loa andmist peaks reguleerima liidu tolliseadustiku artikkel 211, mitte ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artikkel 294, kuivõrd esimest kui menetlusnormi tuleks pooleliolevas kohtuasjas kohaldada tagasiulatuvalt.

12.

Tolliamet tegi 21. märtsil 2019, seega ajal, mil põhikohtuasjas oli menetlus pooleli, ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 294 alusel uue otsuse, mis asendas 13. mai 2015. aasta otsuse (6. aprilli 2016. aasta vaideotsuse kujul) ja jättis BWFi taotluse pikendada jätkuloa tagasiulatuvat mõju 1. jaanuarini 2013 taas kord rahuldamata. See otsus tugines võrreldes varasema otsusega teistsugustele põhjendustele. See hilisem, 21. märtsi 2019. aasta otsus on eelotsusetaotluse esitanud kohtus toimuva menetluse esemeks.

13.

Neil asjaoludel otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

14.

Kirjalikud seisukohad esitasid BWF ja Euroopa Komisjon. Kohtuistungit ei taotletud ja seda ei toimunud.

15.

Kolme esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt juhiseid liidu tolliseadustiku artikli 211 lõike 2 ajalise kohaldamisala kohta ja eelkõige selle kohta, kas see säte võib olla ratione temporis kohaldatav sellisele olukorrale, nagu on käsitlusel põhikohtuasjas.

16.

Nagu Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, on uus õigusnorm kohaldatav alates selle õigusakti jõustumisest, milles norm sisaldub, ja seda ei kohaldata varasema õigusakti kehtivusajal tekkinud ja lõplikult väljakujunenud õiguslikele olukordadele; õigusnormi kohaldatakse nende olukordade tulevikus tekkivate tagajärgede suhtes ja ka uute õiguslike olukordade suhtes. ( 6 )

17.

Eelkõige kohaldatakse väljakujunenud kohtupraktika kohaselt menetlusnorme üldiselt kõikide nende jõustumise hetkel pooleliolevate vaidluste suhtes, samas kui materiaalõigusnorme tõlgendatakse üldjuhul nii, et neid põhimõtteliselt ei kohaldata enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes, välja arvatud juhul, kui nende sõnastusest, eesmärkidest või ülesehitusest ilmneb selgelt, et selline mõju tuleb neile omistada. ( 7 )

18.

Seetõttu analüüsin kõigepealt küsimust, kas liidu tolliseadustiku artikli 211 lõiget 2 tuleb pidada materiaalõigus- või menetlusnormiks. Kuivõrd ma jõuan järelduseni, et liidu tolliseadustiku artikli 211 lõige 2 on materiaalõigusnorm, analüüsin seejärel küsimust, kas selle sätte tingimustest, eesmärkidest või ülesehitusest tuleneb, et seda tuleks sellegipoolest kohaldada tagasiulatuvalt.

19.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab oma eelotsusetaotluses, et tema hinnangul on liidu tolliseadustiku artikkel 211 põhimõtteliselt menetlusnorm. Selle seisukoha põhjendamiseks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus selle sätte asukohale liidu tolliseadustiku struktuuris ja selle sätte põhisisule. Põhikohtuasja kaebaja väidab oma seisukohtades samuti, et määruse nr 952/13 artiklit 211 tuleks käsitada menetlusnormina.

20.

Ma ei nõustu sellega.

21.

Kuigi Euroopa Kohus ei ole veel analüüsinud, kas liidu tolliseadustiku artikli 211 lõiget 2 tuleks käsitada materiaalõigus- või menetlusnormina või kas sellel normil peaks olema tagasiulatuv mõju, on Euroopa Kohus sellegipoolest mitmes kohtuasjas analüüsinud materiaalõigus- ja menetlusnormide eristamist tolliõiguse valdkonnas. Euroopa Kohus on üldiselt leidnud, et normid, mis määravad kindlaks tollivõla olemasolu (või suuruse), on „materiaalõigusnormid“, millele üldjuhul tagasiulatuvat mõju anda ei saa.

22.

Euroopa Kohus leidis 23. veebruari 2006. aasta kohtuotsuses Molenbergnatie (C‑201/04, EU:C:2006:136) ja 8. septembri 2005. aasta kohtuotsuses Beemsterboer Coldstore Services (C‑293/04, EU:C:2006:162) vastavalt, et õigusnormid, millega reguleeritakse tollivõlga ennast, ja õigusnormid, millega reguleeritakse tingimusi, mille puhul vastutav isik ei ole kohustatud tollivormistusjärgselt sissenõutavat imporditollimaksu tasuma, on materiaalõigusnormid.

23.

Nii asus Euroopa Kohus kohtuasjas Molenbergnatie seisukohale, et määruse (EMÜ) nr 2913/92 ( 8 ) artikli 221 lõigetega 1 ja 2, mis puudutavad „tollimaksu summa“ teatamist võlgnikule, kehtestati puhtalt menetlusliku iseloomuga normid. ( 9 ) Need normid ei reguleerinud tollivõla olemasolu.

24.

Seevastu leidis Euroopa Kohus samas kohtuasjas, et ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõige 3 „reguleerib ka tollivõlga ennast“. ( 10 ) Selles lõikes oli ette nähtud, et „võlgnikule ei [peaks teatama] tollimaksu summat“ pärast seda, kui tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat. Kuna Euroopa Kohtu hinnangul oli tollivõlg tähtaja möödumise tõttu „aegunud ja seetõttu lakanud olemast“, järeldas Euroopa Kohus, et seda eeskirja kehtestav säte on materiaalõigusnorm. ( 11 ) Seepärast ei saa ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõiget 3 kohaldada tollivõla suhtes, mis tekkis enne 1. jaanuari 1994, mil see säte jõustus. ( 12 )

25.

Kohtuotsuses Beemsterboer Coldstore Services leidis Euroopa Kohus, et ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkt b sätestab materiaalõigusnormi, „niivõrd kui [see] reguleerib tingimusi, millal vastutav isik ei ole kohustatud tolli eksimuse tõttu tollivormistusjärgselt sissenõutavat imporditollimaksu tasuma“. ( 13 ) Kohtujurist Kokott’i sõnul on see säte materiaalõigusliku olemusega, sest selle „ülesanne [on] selgitada, kas võlgnikul lasub veel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu (tagantjärele) tasumise kohustus“. ( 14 )

26.

Kohtuasjas Mitsui & Co. Deutschland (C‑256/07, EU:C:2009:167) hoidus Euroopa Kohus nimetamast sätet, millega sätestati teatud hinnakorrigeerimiste 12‑kuuline aegumisperiood, sõnaselgelt materiaalõigusnormiks (vastandina menetlusnormile). Selle asemel välistas Euroopa Kohus asjasse puutuva normi tagasiulatuva kohaldamise, tuginedes sellele, et selliste korrigeerimiste suhtes uue, lühema aegumistähtaja kohaldamine „kahjustaks õiguspärast ootust“ ( 15 ). Kohtujurist Mazák aga leidis oma ettepanekus selles kohtuasjas sõnaselgelt, et asjasse puutuva normi materiaalõiguslik laad tuleneb asjaolust, et see „määratle[b] tehinguväärtuse korrigeerimise õiguse kohaldamise tingimused“. ( 16 ) Lisan, et see väärtus omakorda määrab tollivõla suuruse.

27.

Vahetegemine, mis tugineb sellele, kas asjasse puutuvate normidega tehakse kindlaks tollivõla olemasolu või suurus, on vägagi mõistlik. Nagu komisjon oma seisukohtades välja toob, ei saa samal ajal ja samadel faktilistel asjaoludel imporditud identse kauba tollimaksu nõudmine või sellest vabastamine sõltuda haldus- või kohtumenetluse kestusest. Samal ajal aset leidnud sama asjaolude kogum peaks andma aluse samaks tollivõlaks ja seda tuleks kohelda samade materiaalõigusnormide kohaselt.

28.

Kui seda loogikat kohaldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste suhtes, siis leian, et liidu tolliseadustiku artikli 211 lõige 2 on materiaalõigusnorm.

29.

Liidu tolliseadustiku artikli 211 lõike 2 ingliskeelses versioonis ( 17 ) on öeldud, et „toll annab tagasiulatuva mõjuga loa“ (the customs authorities shall grant an authorisation with retroactive effect), kui on täidetud kõik loetelus esitatud konkreetsed tingimused. Kuna puudus luba, mis hõlmas asjasse puutuva kauba importi BWF poolt ajavahemikul 1. jaanuarist 2013 kuni 8. jaanuarini 2015, tuli selle kauba importimisel tasuda tollimaksu.

30.

Kui aga BWFile antakse tagasiulatuva mõjuga luba kas liidu tolliseadustiku artikli 211 lõike 2 alusel või ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 294 alusel, kohaldub lõppkasutuse erand ja BWF saab taotleda tasutud tollimaksu tagasimaksmist.

31.

Kõigi liidu tolliseadustiku artiklis 211 loetletud tingimuste täitmine ei ole mitte üksnes tagasiulatuva mõjuga loa andmise tingimus, vaid – kui jätta korraks kõrvale liidu tolliseadustiku artikli 211 lõike 2 prantsuskeelne versioon – see kohustab tolli taotluse korral sellist luba andma. See luba omakorda määrab kindlaks tollivõla olemasolu asjasse puutuva kauba eest.

32.

Vastavalt käesoleva ettepaneku punktides 22–26 viidatud kohtupraktikale leian, et liidu tolliseadustiku artikli 211 lõiget 2 tuleb pidada materiaalõigusnormiks.

33.

Liidu tolliseadustiku artikli 211 lõike 2 punktides a–h loetletud üksikute tingimuste analüüsimine kinnitab seda seisukohta veelgi.

34.

Punkti a kohaselt on nõutav „majandusliku vajaduse olemasolu“ ja punkti b kohaselt ei tohi taotlus olla seotud pettusekatsega. Ei majandusliku vajaduse olemasolu ega pettusekatse puudumine ei ole seotud menetlusküsimustega; need on pigem sisulised nõuded, mis peavad olema täidetud selleks, et saada tagasiulatuva mõjuga luba. Kuigi punktis a nõutakse „tõendatud“ majandusliku vajaduse olemasolu, ei käsitleta selles sellekohaste tõendite esitamisega seotud menetlusküsimusi.

35.

Punkt c kohustab taotlejat raamatupidamisdokumentide või arvestuskannete põhjal tõendama, et kõik protseduuri nõuded on täidetud, et kaupa saab vajaduse korral asjaomase ajavahemiku jooksul identifitseerida ja et selliste raamatupidamisdokumentide või arvestuskannete põhjal on võimalik protseduuri kontrollida. Punkti d kohaselt peab kõiki kauba olukorra reguleerimiseks vajalikke formaalsusi olema võimalik täita ja punktis f on sätestatud tingimus, mille kohaselt „majanduslike tingimuste kontroll“ ei ole vajalik. Kuigi need sätted käsitlevad menetlusküsimusi, ei puuduta nad seda, mil viisil tuleks need tingimused täita või tõendid esitada, vaid näevad pigem ette tagasiulatuva mõjuga loa andmise tingimused.

36.

Punktis e on sätestatud tingimus, et taotlejale ei ole antud tagasiulatuva mõjuga luba kolme aasta jooksul alates taotluse vastuvõtmisest, punktiga g jäetakse välja taotlused, mis on seotud ladustamiskohtade pidamisega kauba tolliladustamiseks ja punktis h nähakse sama liiki toimingut ja kaupa puudutavate taotluste jaoks ette kolmeaastane piirang.

37.

Minu hinnangul on kõik need tingimused täielikult või peamiselt materiaalõiguslikud tingimused.

38.

Artikkel 211 paikneb liidu tolliseadustiku VII jaotise „Eriprotseduurid“ 1. peatükis „Üldsätted“. 1. peatükki kuuluvad liidu tolliseadustiku artiklid 210–225.

39.

Sätete järjestus 1. peatükis on üldiselt selline, kus ühele või kahele täielikult või peamiselt materiaalõiguslikule sättele, mis puudutavad vastavalt loa andmist (artikkel 211), eriprotseduuri lõpetamist (artikkel 215) või kauba liikumist (artikkel 219) ja tavalisi käitlemistoiminguid (artikkel 220), järgneb artikkel pealkirjaga „Volituste delegeerimine“, milles antakse komisjonile õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada nende eeskirjade teatud mitteolemuslikke osi (artiklid 212, 216 ja 221), ja artikkel pealkirjaga „Rakendamisvolituste andmine“ (artiklid 213, 217 ja 222), milles antakse komisjonile juhis „määrata rakendusaktidega kindlaks menetluseeskirjad“, mis puudutavad osa neist materiaalõigusnormidest. ( 18 )

40.

Seega ei leia ma, et liidu tolliseadustiku ülesehitus räägiks selle kasuks, et artikli 211 lõiget 2 tuleb käsitada menetlusnormina. Vastupidi, artikli 211 lõige 2 asub VII jaotise 1. peatükis seal, kust võiks eeldada, et seal paiknevad materiaalõigus-, mitte menetlusnormid.

41.

Liidu materiaalõigusnorme võib tõlgendada erandlikult enne nende jõustumist tekkinud olukordadele kohalduvatena, ja nimelt niivõrd, kuivõrd selline mõju võib tuleneda nende sõnastusest, eesmärgist või ülesehitusest. ( 19 )

42.

Kohtuotsuses Beemsterboer Coldstore Service leidis Euroopa Kohus sellega seoses, et materiaalõigusnormi uut, muudetud sõnastust võib kohaldada olukordadele, mis on tekkinud enne selle jõustumist, sest sellel uuel tekstil on „sisuliselt tõlgendav iseloom“. ( 20 ) Selles kohtuasjas kehtestati asjasse puutuva õigusnormi muudetud redaktsioon eesmärgiga parandada õiguskindlust ja uus tekst tugevdas asjasse puutuvate ettevõtjate õiguspärase ootuse kaitset, mistõttu ei takistanud ei õiguskindluse ega õiguspärase ootuse põhimõte muudetud redaktsiooni kohaldamist enne selle jõustumist tekkinud olukordadele. ( 21 )

43.

Seevastu liidu tolliseadustiku artikli 221 lõikega 2 kehtestatakse varasema õigusega võrreldes sisulised muudatused. Kui ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artiklis 294 kasutati sõnastust, mille kohaselt toll „võib välja anda tagasiulatuva loa“, on liidu tolliseadustiku artikli 221 lõikes 2 öeldud, et toll „annab tagasiulatuva mõjuga loa“, kui on täidetud kõik seejärel loetletud tingimused (mis on täielikult või peamiselt materiaalõiguslikku laadi). Selgelt ei ole tegemist pelgalt tõlgendusliku muudatusega.

44.

Ma ei ole preambulist ega akti ettevalmistavatest materjalidest leidnud ühtegi viidet sellele, et kavandati liidu tolliseadustiku artikli 211 lõike 2 tagasiulatuvat kohaldamist.

45.

Samuti rõhutan, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus puudutab seda, kas lõppkasutusprotseduuri eeskirju võib kohaldada tagasiulatuvalt. Lõppkasutusprotseduuri luba on võimalik anda üksnes teatud tingimustel ja seega on selle protseduuri puhul tegemist erandiga üldistest tollieeskirjadest. Seega tuleks seda protseduuri reguleerivaid eeskirju tõlgendada kitsalt. ( 22 ) Tagasiulatuva mõjuga loa andmise puhul liidu tolliseadustiku artikli 211 lõike 2 ja delegeeritud määruse artikli 172 lõike 1 kohaselt on samuti tegemist erandiga loa andmise üldreeglist, mis eeldab konkreetsete tingimuste täitmist. Tagasiulatuva mõjuga loa andmine alates kuupäevast, mil eelmine luba muutus kehtetuks, vastavalt liidu tolliseadustiku artikli 211 lõike 2 punktile h ja delegeeritud määruse artikli 172 lõikele 3 on järjekordne erand tagasiulatuva mõjuga lubade üldeeskirjadest, mis eeldab veel täiendavate tingimuste täitmist. Nende eeskirjade ratione temporis kohaldamise laiendav tõlgendamine ei näi seetõttu olevat õigustatud.

46.

Eraldi tingimus menetlusnormide kohaldamiseks nende jõustumise eelsele faktilisele olukorrale on see, et see kohtuasi on nende menetlusnormide jõustumise ajal „menetluses“. Esimesele küsimusele antav vastus muudab eelotsusetaotluse esitanud kohtu teise ja kolmanda küsimuse hüpoteetiliseks. Seega ei ole vaja vastata küsimusele, kas kohtuasi oli „menetluses“ ajal, mil liidu tolliseadustiku artikli 211 lõige 2 muutus kohaldatavaks (1. mail 2016).

47.

Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele kolmele küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik, artikli 211 lõige 2 kui materiaalõigusnorm on kohaldatav ainult sellistele taotlustele, mille puhul algaks tagasiulatuva mõjuga loa kehtivusaeg 1. maist 2016.