KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 25. septembril 2008 ( 1 )

Liidetud kohtuasjad C-278/07–C-280/07

Hauptzollamt Hamburg-Jonas

versus

Josef Vosding Schlacht-, Kühl- und Zerlegebetrieb GmbH & Co. jt

„Määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 — Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse — Artikkel 3 — Eksporditoetuse tagasinõudmine — Aegumistähtaja kindlaksmääramine — Enne määruse nr 2988/95 jõustumist toimunud eeskirjade eiramine — Liikmesriigi üldises tsiviilõiguses sätestatud aegumissäte”

1. 

Käesolevad, Bundesfinanzhof’i (föderaalne finantskohus), Saksamaa, esitatud eelotsusetaotlused puudutavad seda, kuidas tõlgendada nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (edaspidi „määrus nr 2988/95” või „määrus”). ( 2 ) Täpsemalt puudutavad need neid määruse sätteid, millega on ette nähtud eksporditoetuseks makstud summade tagastamise menetluse aegumistähtaeg, kui nende summade tagastamise kohustus tekib eeskirjade eiramise tagajärjel.

2. 

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib tuvastada määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 1 sätestatud aegumistähtaja ajalise ja esemelise kohaldamisala. Nimelt küsib ta, kas seda sätet võib kohaldada enne määruse jõustumist tekkinud olukordade suhtes ja sellise haldustegevuse suhtes, mis ei kujuta endast karistust. Samuti palub ta juhiseid, et tõlgendada määruse artikli 3 lõiget 3, mis käsitleb siseriiklikus õiguses tehtavaid erandeid määrusega ette nähtud aegumistähtajast.

Õiguslik raamistik

Määrus nr 2988/85

3.

Määruses nr 2988/95, mis jõustus 26. detsembril 1995, on sätestatud mitmed üldised õigusnormid seoses kontrolliga, haldusmeetmetega ja eeskirjade eiramise eest määratavate sanktsioonidega, kui hüvitisesaajatele tehakse makseid ühenduse poliitika alusel.

4.

Varem puudusid sellist eeskirjade eiramist määratlevad ühised ühenduse õigusnormid. Samuti polnud ühiseid õigusnorme, mis käsitlenuks eeskirjade eiramist puudutava juurdluse või tuvastamise aegumistähtaegu või piiranuks summade tagasisaamiseks võetud haldusmeetmete kohaldamist või halduskaristuste kohaldamist sellise eeskirjade eiramise tagajärjel. ( 3 )

5.

Eriti asjakohased on määruse põhjendused 3, 4 ja 5. Põhjenduses 3 on märgitud, et ühenduse kulutuste haldamist reguleerivate üksikasjalike eeskirjade ja nende täitmise järelevalve suhtes kohaldatakse mitmesuguseid ühenduse asjaomasele poliitikale vastavaid üksikasjalikke sätteid, kuid mis tahes alal tuleb võidelda igasuguse ühenduste finantshuve kahjustava tegevuse vastu. Põhjenduses 4 on märgitud, et tõhusaks võitluseks ühenduste finantshuve kahjustava kelmuse vastu on vaja kõikidel ühenduse poliitikaga hõlmatud aladel kehtestada ühtsed õigusnormid. Põhjenduses 5 on meenutatud, et eeskirjade eiramiste kirjeldused ja sellega seotud haldusmeetmed ja -karistused nähakse ette vastavalt määrusele valdkondade eeskirjades. Määruse horisontaalne kohaldamisala on piisavalt lai, et põhineda EÜ asutamislepingu artiklil 235 ja Euratomi asutamislepingu artiklil 203. ( 4 )

6.

Seejärel on määruses sätestatud mitmed üldised õigusnormid seoses kontrolli, haldusmeetmete ja sanktsioonidega.

7.

Artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„1.   Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks võetakse käesolevaga vastu üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja -karistuste kohta.”

8.

Artikli 1 lõikes 2 sisalduva määratluse kohaselt tähendab „eeskirjade eiramine”:

„[…] ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.”

9.

Artikli 3 asjakohastes osades on sätestatud:

„1.   Aegumistähtaeg menetluste algatamiseks on neli aastat, alates artikli 1 lõikes 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades [ ( 5 )] võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat.

Jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramiste korral hakatakse aegumistähtaega arvestama päevast, mil eiramine lõpeb. Mitmeaastaste programmide korral ei aegu asi mingil juhul enne programmi täielikku lõpetamist.

Menetluste aegumistähtaeg katkeb, kui pädev asutus teatab kõnealusele isikule eiramisega seotud juurdluse või kohtumenetluse algatamisest. Aegumistähtaega hakatakse arvestama pärast iga katkestust uuesti.

Asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust, välja arvatud juhul, kui haldusmenetlus on peatatud vastavalt artikli 6 lõikele 1.

2.   Halduskaristuse otsuse täitmiseks on aega kolm aastat. See ajavahemik algab lõpliku otsuse langetamise kuupäevast.

Katkemist ja peatamist reguleeritakse vastavate siseriikliku õiguse sätetega.

3.   Liikmesriikidele jääb võimalus kohaldada käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatust pikemat ajavahemikku.”

10.

Artiklis 4 on sätestatud, et kui ettevõtja on eeskirjade eiramise kaudu saanud põhjendamatult soodustuse, tuleb sellised soodustused ära võtta (kas tagasimakse või tagatise kaotamise teel). Artikli 4 lõikes 4 on siiski märgitud, et „[k]äesolevas artiklis sätestatud meetmeid ei käsitleta karistusena”.

11.

Artiklis 5 nähakse seevastu ette halduskaristused, mida kohaldatakse tahtlike või hooletusest tulenevate eiramiste korral.

12.

Artiklis 6 on sätestatud tingimused, mille korral võidakse peatada finantskaristuse määramise menetlus. Artikli 6 lõike 1 viimases lauses on sätestatud: „Haldusmenetluste peatamine katkestab artiklis 3 sätestatud aegumistähtaja.”

Siseriiklikud õigusnormid

13.

Põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal oli Saksamaa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch; edaspidi „BGB”) §-s 195 sätestatud, et Saksamaa tsiviilõigusnormide kohaselt esitatud nõuete standardne aegumistähtaeg on 30 aastat. Nimetatud paragrahvi muudeti 1. jaanuaril 2002. Standardne aegumistähtaeg lühendati kolmele aastale ja see on jäänud selle pikkusega tänini.

14.

Kõnealuse eeskirjade eiramise ajal puudusid Saksamaa õigusnormid, milles oleks olnud ette nähtud konkreetne aegumistähtaeg põhjendamatult antud finantssoodustuste (näiteks põhjendamatult antud eksporditoetuste) tagastamise või – üldisemalt -– põhjendamatult antud haldussoodustuste tagastamise menetluste suhtes. Nii täitevasutused kui ka kohtud kohaldasid BGB §-i 195 mutatis mutandis. ( 6 )

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

15.

1993. aastal taotlesid kolm äriühingut ( 7 ) eksporditoetuse ettemaksu mitme Jordaaniasse eksporditava veiselihapartii jaoks. Hauptzollamt (peatolliamet) ( 8 ) rahuldas need taotlused.

16.

1998. aastal viis Hauptzollamt läbi mitmeid kontrollitoiminguid. Nende tulemusel võttis ta seisukoha, et tegelikult reeksporditi kõnealune veiseliha Jordaaniast Iraaki. Sellepärast kohustas Hauptzollamt asjaomaseid kolme äriühingut eksporditoetuseks antud summad tagasi maksma, sest nende väljamaksmine oli olnud põhjendamatu ja lähtunud taotlusest, millega seoses eirati eeskirju. ( 9 )

17.

Äriühingud esitasid Hauptzollamti otsuste peale apellatsioonkaebuse Finanzgericht Hamburg’i (Hamburgi finantskohtule). Finanzgericht rahuldas nende apellatsioonkaebused oma 4. mai 2005. aasta otsusega. Ta asus seisukohale, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikega 1 ette nähtud aegumistähtaeg on möödas; selle tagajärjel on Hauptzollamti nõue aegunud.

18.

Hauptzollamt esitas kassatsioonkaebuse Bundesfinanzhofile, kes peatas menetluse ja esitas järgmised eelotsuse küsimused:

„1)

Kas nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta1 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu esimeses lauses sätestatud aegumistähtaega kohaldatakse ka siis, kui eeskirjade rikkumine pandi toime või lõpetati enne määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 jõustumist?

2)

Kas seal sätestatud aegumistähtaega saab üldse kohaldada haldusõiguslikele meetmetele nagu eeskirjade rikkumise tagajärjel makstud eksporditoetuste tagasimaksmise nõudele?

3)

Kui vastused nendele küsimustele on jaatavad, siis

kas liikmesriik võib kohaldada määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikli 3 lõikes 3 sätestatud pikemat aegumistähtaega ka siis, kui siseriiklikus õiguses oli selline pikem tähtaeg juba enne ülalmainitud määruse vastuvõtmist ette nähtud? Kas sellist pikemat tähtaega võib kohaldada ka siis, kui see polnud sätestatud eksporditoetuste tagasimaksmise nõude erinormis ega ka haldusõiguslikke meetmeid puudutavates üldnormides, vaid tulenes asjaomase liikmesriigi kõiki erinormides sätestamata aegumisi puudutavast üldnormist (jääkkategooriate reegel)?”

19.

Kirjalikke märkusi esitasid Josef Vosding, Vion ja Ze Fu, Tšehhi valitsus ja komisjon.

20.

Kohtuistungil, mis peeti 17. aprillil 2008, olid esindatud ja esitasid suulisi märkusi samad menetlusosalised, kes olid esitanud kirjalikke märkusi (välja arvatud Tšehhi valitsus), ja lisaks neile Prantsusmaa valitsus.

Hinnang

Sissejuhatav märkus

21.

Kõik kolm äriühingut on siseriiklikes kohtutes väitnud, et Hauptzollamt ei ole tõendanud väidetava eeskirjade eiramise toimepanekut. Käesolevas menetluses on nad neid väiteid korranud.

22.

EÜ artikkel 234 põhineb siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel. Faktilised asjaolud kuuluvad siseriiklike kohtute pädevusse, samal ajal kui Euroopa Kohtu ülesanne on anda juhiseid ühenduse õiguse tõlgendamise kohta. Sellepärast peab Euroopa Kohus eelotsusemenetluses otsust tehes lähtuma siseriikliku kohtu poolt eelotsusetaotluses esitatud asjaoludest. ( 10 )

Esimene küsimus

23.

Esimene küsimus puudutab määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 ajalist ulatust. Sisuliselt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas seda artiklit võib kohaldada ka olukorra suhtes, kus eeskirjade rikkumine pandi toime või lõpetati enne määruse jõustumist. ( 11 )

24.

Euroopa Kohus on järjepidevalt asunud seisukohale, et „üldiselt [kohaldatakse] menetlusnorme nende jõustumise hetkel kõikide pooleliolevate vaidluste suhtes, samas kui materiaalõigusnorme ei kohaldata tavaliselt enne nende jõustumist tekkinud olukorra suhtes”. ( 12 )

25.

Materiaalõigusnormi võidakse erandkorras kohaldada tagasiulatuvalt. Selline tagasiulatuv kohaldamine on võimalik üksnes niivõrd, kui õigusnormi sõnastus, eesmärgid või ülesehitus annavad piisavalt selgesti tunnistust, et see norm on ette nähtud evima sellist mõju. Materiaalõiguslikku normi tagasiulatuvalt kohaldades tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta õiguskindlust ja õiguspäraseid ootusi. ( 13 )

26.

Sellepärast tuleb selle tuvastamisel, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus võib anda artikli 3 lõikele 1 tagasiulatuva mõju, kõigepealt teha kindlaks, kas nimetatud artikkel on menetlus- või materiaalõigusnorm.

27.

Kohtuasjas Vonk Dairy Products ( 14 ) ei pidanud Euroopa Kohus sõnaselgelt kaaluma, kas määruse nr 2988/95 artikli 3 lõige 1 on tagasiulatuvalt kohaldatav menetlusnorm. Nimetatud kohtuotsus lähtub sellest, et artikli 3 lõige 1 on menetlusnorm ja et see on kohaldatav ja et selles on tõepoolest ette nähtud asjakohane aegumistähtaeg. ( 15 ) Kuna kõnesolevat menetlust reguleeris selgelt määrus nr 2988/95 ja nimetatud kohtuasjas seisnes tegelik vaidlus selles, kas eksportija tegevus on liigitatav „jätkuvaks või korduvaks eeskirjade eiramiseks”, ei olnud vaja üksikasjalikult analüüsida, kas artikli 3 lõige 1 on puhtalt menetlusnorm. ( 16 )

28.

Bundesfinanzhof tõmbab oma eelotsusetaotluses mitmeid paralleele määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 ja Molenbergnatie kohtuasjas ( 17 ) vaidluse all olnud ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 vahel.

29.

Nimetatud sättes oli märgitud: „Võlgnikule ei teatata tollimaksu summat pärast seda, kui tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat. Kui tollil ei ole võimalik määrata tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluvate tollimaksude täpset summat sellise toimingu tagajärjel, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse, võib tollivõlast teatada ka pärast kolmeaastase tähtaja möödumist, kui kehtivad seadused seda lubavad.”

30.

Josef Vosding ja Ze Fu järgivad oma märkustes Bundesfinanzhofi tõmmatud paralleele ja lähtuvad eeldusest (võttes analoogia põhjal aluseks Molenbergnatie kohtuotsuse), et tegu on materiaalõigusnormiga. Seevastu Vion, Prantsusmaa ja komisjon arvavad, et kõnealune säte on menetlusnorm. ( 18 )

31.

Molenbergnatie kohtuotsuses asus Euroopa Kohus seisukohale, et artikli 221 lõige 3 „takistab tollil selle võla sissenõudmist algatada”, kuid kujutab endast ühtlasi „normi, mis reguleerib ka tollivõlga ennast”. ( 19 ) Pärastpoole sedastas Euroopa Kohus selge seose aegumistähtaja möödumise ja võla enese olemasolu vahel, märkides, et aegumistähtaja möödudes „tollivõlg […] aegub ja seetõttu lakkab olemast”. ( 20 ) Sellepärast liigitas ta artikli 221 lõike 3 materiaalõigusnormiks.

32.

Kogu lugupidamise juures, selline põhjenduskäik ei saa olla usaldusväärne. Aegumistähtaja möödumise tõttu – pelgalt sellepärast, et see takistab võlausaldajat saamast tagasi talle võlgnetavat raha – ei lakka olemast võlg ise ega ka võla tagajärjed. Üldiselt lakkavad võlad olemast seeläbi, et võlausaldaja need kustutab või võlgnik tasub võlgnetava summa. Aegumistähtaja möödumine ei ole analoogiline kummagagi nimetatud põhjustest. Selle asemel kuulub aegumistähtaeg õigustatult menetlusõiguse sfääri, nagu kohtujurist Jacobs Molenbergnatie kohtuasjas märkis. ( 21 ) Nii jagan ma kohtujurist Jacobsi arusaama, et tavaliselt „ei kustuta” aegumistähtaja möödumine mingil juhul automaatselt selle aluseks olevat õiguslikku kohustust, mis kuuluks muidu täitmisele.

33.

Määruse artikli 3 lõike 1 sõnastusest ei nähtu kuidagi, et see lõige hagi eset reguleeriks või üldse mõjutaks. ( 22 ) Tegu on selge ja lihtsa aegumissättega. Selle ülesehitus on tõepoolest klassikaline.

34.

On selge, et ametiasutused viivad läbi juurdlusi eesmärgiga tuvastada, kas eeskirju on tegelikult eiratud, ning juurdlustulemustel on omakorda otsene mõju järgnevatele otsustele selle kohta, a) kas mingit eksporditoetust oleks üldse tulnud maksta, ja b) kui oleks tulnud, siis millises summas, ja c) kas (võrreldes seda summat juba väljamakstud eksporditoetusega) on esinenud ülemäärast maksmist ja d) kui on, siis millise summa tagastamist peaksid ametiasutused hüvitisesaajalt nõudma. Ometi ei saa need tegurid juhtida järeldusele, et määruse artikli 3 lõige 1 on oma laadilt materiaalõiguslik.

35.

Minu meelest on määruse artikli 3 lõige 1 täielikult menetlusnorm. Sellepärast on see vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale, millele olen juba viidanud, ( 23 ) kohaldatav kõikide menetluste suhtes, mis olid pooleli selle jõustumise ajal.

36.

Kui Euroopa Kohus asub siiski seisukohale, et õige on pidada artikli 3 lõiget 1 materiaalõigusnormiks, on vaja kaaluda, kas artikli 3 lõige 1 vastab Salumi kohtuotsuses ( 24 ) väljendatud tingimustele ja kas seda võib seega tagasiulatuvalt kohaldada. Need tingimused seisnevad lühidalt selles, et tagasiulatuvus peab selgelt tulenema asjaomase meetme sõnastusest, eesmärkidest ja ülesehitusest, ning et tuleb austada õiguskindlust ja õiguspäraseid ootusi.

37.

Just sellepärast, et esimesed kaks Salumi kohtuotsuses väljendatud tingimust eeldavad meedet, millel on selgelt materiaalõiguslik toime (mida vaidlustatud meetmel ei ole), on raske näha, kuidas need tingimused käesolevas kohtuasjas täidetud on. Ilmne tõlgendus artikli 3 lõikele 1 koostoimes artikli 1 lõikes 1 antud laiade määratlustega on see, et nimetatud säte on kohaldatav kõikide määrusega hõlmatud olukordade suhtes. Selle eelduse kummutamiseks oleks tarvis selgelt vastupidist sõnastust. Seda ei ole. Siiski ei ole see piisav, et tuvastada seadusandja kindel soov anda artikli 3 lõikele 1 tagasiulatuv toime.

38.

Määruse eesmärk on kaitsta ühenduste finantshuve ja sätestada üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja -karistuste kohta. Selline üldine raamistik hõlmab ka põhjendamatult makstud summade tagastamise aegumistähtaegu, ent ei heida valgust nende kohaldamise ajalisele kohaldatavusele.

39.

Eesmärkide ja ülesehituse osas seab määrus sisse „ühtsed õigusnormid” ( 25 ), selgitades, miks see on vajalik ja asjakohane ( 26 ). Ehkki ühtse aegumistähtaja tagasiulatuv kohaldamine ei mõjuta neid eesmärke ega kahjusta määruse ülesehitust, on nendest elementidest raske välja lugeda tuge tagasiulatuvale kohaldamisele.

40.

Lõpuks võimaldaks artikli 3 lõike 1 tagasiulatuv kohaldamine käesolevas kohtuasjas lühemat aegumistähtaega kui see, mis oleks muidu kohaldatav siseriiklike õigusnormide alusel. See töötab asjaomaste äriühingute kasuks, austades nende õiguspäraseid ootusi. ( 27 ) See, et selline tõlgendus teenib õiguskindlusega seotud üldisi huve, ei ole nii selge.

41.

Sellepärast asun seisukohale, et kui määruse artikli 3 lõige 1 olekski materiaalõigusnorm (mida see ei ole), ei vastaks see Salumi kohtuotsuse kriteeriumidele. Seda arvestades järeldan, et kuna määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu esimeses lauses kirjeldatud aegumistähtaeg on menetlus-, mitte materiaalõiguslik, kohaldub see aegumistähtaeg ka siis, kui kõnealune eeskirjade eiramine pandi toime või lõpetati enne määruse jõustumist.

Teine küsimus

42.

Teine küsimus puudutab määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esemelist kohaldamisala. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas aegumistähtaega saab kohaldada kõikide tagasimaksmise meetmete suhtes, mida siseriiklikud ametiasutused on võtnud pärast eeskirjade eiramise avastamist. ( 28 )

43.

Kohtuotsuses Handlbauer ( 29 ) sedastas Euroopa Kohus, et artikli 3 lõige 1 on kohaldatav nii artiklis 4 kui ka artiklis 5 viidatud eiramiste suhtes. Euroopa Kohus märkis, et artikli 1 lõige 1 kehtestab „üldised eeskirjad” ning „eeskirjade eiramise” lai määratlus artikli 1 lõikes 2 „hõlmab […] nii tahtlikke kui hooletusest tulenevaid eiramisi, mille tulemuseks võivad […] olla halduskaristused[ ( 30 )], kui ka eiramisi, mis toovad kaasa üksnes põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmise[ ( 31 )] […]”. Seega ei eristanud Euroopa Kohus neid kahte eeskirjade eiramise liiki. ( 32 )

44.

Komisjon juhib oma kirjalikes märkustes Euroopa Kohtu tähelepanu mitmele probleemile, mis komisjoni väitel tulenevad Handlbaueri kohtuotsusest. Kohtuistungil väljendas ta neid muresid uuesti. Nimelt väidab komisjon, et kui laiendada kõnealust aegumistähtaega karistusvälistele haldusmeetmetele, võib sattuda ohtu ühenduste eelarve.

45.

Komisjoni väitel toimib aegumistähtaeg asjaomaste äriühingute huvides, piirates seda ajavahemikku, mille kestel saab äriühingut eeskirjade eiramise eest karistada, ning see on karistusi kehtestavate meetmete suhtes tõepoolest asjakohane. Siiski dikteerivad ühenduse finantshuvid selle, et vähem tõsiseid meetmeid ei tohiks nii piirata. Seega eristab komisjon tahtliku või hooletusest tuleneva eiramise tagajärgi teravalt sellise eiramise omadest, mis leiavad aset ilma eksportija süüta.

46.

Artiklis 5 ette nähtud karistused on halduskaristused. Need erinevad artiklis 4 ette nähtud tagasimaksmise meetmetest nii oma laadilt kui ka asjassepuutuvate summade arvutamise poolest. Siiski ei teki kumbki meede tühja koha pealt. Mõlemat liiki karistused tulenevad toimepandud eeskirjade eiramisest ja on sellega lahutamatult seotud.

47.

Tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine ( 33 ) (s.o makstud raha tagastamine). Kui eeskirju eirati tahtlikult või hooletusest, võidakse määrata halduskaristus. Komisjoni mõttekäik viib (loomuvastase) tulemuseni, et tahtlikult või hooletusest eeskirju eiravad eksportijad võivad saada kasu aegumistähtajast, mida ei võimaldata neile, kellele on vähem süüks panna.

48.

Komisjon pakub välja, et nii haldusõiguslikke tagastamismeetmeid kui ka neid tagastamismeetmeid, mis ei tulene eeskirjade eiramisest, ( 34 ) peaks reguleerima siseriiklik õigus. Ta viitab määruse ettevalmistavatele materjalidele, väites, et enamik liikmesriike soovis piirata aegumistähtaja kohaldamise halduskaristustele. Siiski on ettevalmistavad materjalid seadusandluse tõlgendamisel ainult abivahendid. Neid ei saa iseenesest kasutada vastuväideteks õigusakti selgele sõnastusele. ( 35 ) Vastuvõetud määruse tekst sellist tõlgendamist ei võimalda ning Euroopa Kohus on komisjoni pakutava tõlgenduse tagasi lükanud juba Handlbaueri kohtuotsuses (nimetatud kohtuasjas esitas komisjon oma täielikud selleteemalised seisukohad). Liiati oli Euroopa Kohtu tõlgendus kooskõlas kohtujuristi arvamusega ( 36 ) ning Esimese Astme Kohus oli varem kohtuasjas T-125/01: Peix ( 37 ) valinud sama lähenemisviisi.

49.

Lisan, et komisjoni põhjenduskäigus näivad olevat omavahel kombineeritud eksporditoetuste tagastamine nendel juhtudel, mil eeskirjade eiramine ei olnud tahtlik ega hooletusest tulenev, ja pädeva asutuse poolt ekslikult makstud eksporditoetuste tagastamine nendel juhtudel, mil ei ole kindlaks tehtud mingit eeskirjade eiramist. Esimene juhtum on selgelt reguleeritud määrusega nr 2988/95. ( 38 ) On sama selge, et teine juhtum seda ei ole. ( 39 )

50.

Peale selle ei toeta määruse sõnastus artikli 3 lõike 1 esemelise kohaldamisala kitsast tõlgendamist.

51.

Esiteks väidab komisjon, et artikli 3 lõike 1 kohaldamisala peaks olema määratletud sõnaga „menetlus” ning „menetlust” tuleks tõlgendada kui „halduskaristuseni viivat menetlust”. Minu arvates aga määrab artikli 3 lõike 1 tunnused termin „eeskirjade eiramine”. Artikli 1 lõike 2 kohaselt tähendab see „ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või võib kahjustada ühenduste üldeelarvet”. ( 40 )

52.

Tagasimaksmise protsess tekib ainult siis, kui on toime pandud eeskirjade eiramine. Ühenduse eelarvet võivad kahjustada nii vähemtõsised kui ka tõsisemad eeskirjade eiramised, nagu nähtub termini „eeskirjade eiramine” laiast määratlusest artikli 1 lõikes 2. ( 41 ) Sellepärast peab artikli 3 lõige 1 hõlmama kõiki menetlusi, mille eesmärk on heastada mis tahes eiramisest tekkiva soodustuse põhjendamatu maksmine.

53.

Peale selle näib komisjoni lähenemisviis eiravat artikli 3 lõikes 1 viidatud artikli 1 lõike 1 selget sõnastust, mille kohaselt võetakse määruses vastu üldised eeskirjad muu hulgas „haldusmeetmete ja -karistuste kohta”.

54.

Teiseks väidab komisjon, et artikli 3 lõike 1 neljanda lõigu sõnastusest nähtuvalt puudutab kogu artikli 3 lõige 1 üksnes selliseid eeskirjade eiramisi, mis viivad halduskaristuse määramiseni. ( 42 )

55.

Mulle tundub, et kui vaadelda artikli 3 lõiget 1 tervikuna, siis näeb see ette üldise aegumissüsteemi. Tavaline aegumistähtaeg on neli aastat (artikli 3 lõike 1 esimene lõik). Jätkuvast või korduvast eeskirjade eiramisest tekkivaid eriprobleeme käsitleb artikli 3 lõike 1 teine lõik. Aegumistähtaja katkemiseks piisab pädeva asutuse toimingust seoses juurdluse või kohtumenetlusega (artikli 3 lõike 1 kolmas lõik). Artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus kehtestatakse üldnorm, mille kohaselt aegub asi lõplikult kaheksa aasta möödudes (mis hõlmab artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu kohaselt tekkinud katkestusi). Sellel reeglil on ainult kaks erandit: a) kui pädevad ametiasutused on määranud karistuse (vastavalt artiklile 5) või b) kui haldusmenetlus on peatatud vastavalt artikli 6 lõikele 1. Esimesel juhul näeb artikli 3 lõige 2 ette kolmeaastase ajavahemiku, mille kestel tuleb halduskaristuse otsus täita. Teisel juhul kohaldatakse artiklis 6 sisalduvaid üksikasjalikke erisätteid. Mulle näib, et selline tõlgendus loob aegumisnormidest järjepidevalt arusaadava pildi. Seevastu komisjoni pakutud artikli 3 lõike 1 neljanda lõigu tõlgendus moonutab esimese kolme lõigu loomulikku tähendust.

56.

Nagu olen märkinud, ei saa määruse praegusele sõnastusele minu hinnangul omistada moonutusteta seda tähendust, mida taotleb komisjon. Kui komisjonil on õigus, et seadusandja soovis aegumistähtaja kohaldamist eranditult halduskaristuste suhtes, tundub mulle, et komisjonil oleks asjakohane taotleda nõukogult määrusesse selgitava muudatuse tegemist, mitte taotleda, et Euroopa Kohus vaataks uuesti läbi oma otsuse Handlbaureri kohtuasjas.

57.

Kolmandaks kuulub artikli 3 lõige 1 määruse jaotisse „Üldpõhimõtted”. Selle kohaldamisala tuleb põhimõtteliselt tõlgendada laialt.

58.

Neljandaks tuleks artikli 3 lõiget 1 käsitleda haldusõiguse raamistikus, millesse see kuulub. Siin märgib komisjon, et halduskaristuste aegumistähtaega arvestatakse alates eeskirjade eiramise tekkimise hetkest, kusjuures põhjendamatult saadud soodustuste korral algab see soodustuse andmise hetkest. Seejärel lähtub komisjon eeldusest, et viimati mainitu on alati varasem kui esimesena mainitu. Selle põhjal väidab komisjon, et selle aegumistähtaja algushetke tõttu koheldakse eksportijat, kes on toime pannud eeskirjade eiramise (olenemata sellest, kas see viib haldusõiguslike tagastusmeetmeteni või halduskaristuseni), Handlbaueri kohtuotsuse kohaselt paremini kui eksportijat, kes ei ole toime pannud mingit eeskirjade eiramist.

59.

Samas on väär komisjoni eeldus. Soodustus ei pea tingimata olema antud enne eeskirjade eiramise tekkimist. Näiteks kui eeskirjade eiramine seisneb taotlusvormile valesti märgitud teabes, on nende kahe sündmuse toimumise järjekord vastupidine. See, kas eksportija on mingil konkreetsel juhul soodsamas olukorras siseriikliku õiguse või määruse alusel, sõltub nii nende kahe sündmuse ajastusest kui ka sellest, kas siseriiklikud õigusnormid näevad ette pikema või lühema aegumistähtaja võrreldes määruse omaga. See ei anna põhjendatud alust Handlbaueri kohtuotsuse uuesti läbivaatamiseks.

60.

Järeldan, et artikli 3 lõikes 1 ette nähtud aegumistähtaega saab üldiselt kohaldada haldusõiguslikele meetmetele nagu eeskirjade rikkumise tagajärjel makstud eksporditoetuste tagasimaksmise nõudele, ning samuti halduskaristustele.

61.

Kuna teen ettepaneku vastata esimesele kahele küsimusele jaatavalt, asun kolmanda küsimuse juurde.

Kolmas küsimus

62.

Oma kolmandas küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust selle kohta, millises ulatuses võivad liikmesriigid artikli 3 lõike 3 alusel kalduda kõrvale artikli 3 lõikest 1.

63.

See küsimus on kaheosaline. Esiteks, kas erandi kasutamiseks peab siseriiklik õigusnorm olema vastu võetud pärast määruse nr 2988/95 jõustumist? Teiseks, kui spetsiifiline peab selline õigusnorm olema?

Ajastus

64.

Artikli 3 lõikes 3 on sätestatud, et liikmesriikidele „jääb” võimalus kohaldada pikemat aegumistähtaega. ( 43 ) Sõnast „jääb” nähtub – minu meelest küllaltki selgelt –, et siseriiklikke õigusnorme, mis kehtisid enne määruse nr 2988/95 jõustumist, ei ole vaja kehtetuks tunnistada. Sellised õigusnormid on kõnealuse erandiga hõlmatud. Liikmesriigid võivad ka kehtestada uusi õigusnorme, mis võimaldavad pikemaid aegumistähtaegu, sest see erand jätab neile volitused seda teha. Mida nad teha ei tohi, on lühema aegumistähtaja kehtestamine. Selline tõlgendus vastab määruse eesmärgile võidelda ühenduste finantshuve kahjustava tegevuse vastu. ( 44 )

Spetsiifilisus

65.

Artikli 3 lõikes 1 ette nähtud aegumistähtaja kohaldamisala ise on määratletud artikli 1 lõigetega 1 ja 2. Aegumistähtaega kohaldatakse menetluste suhtes, mis puudutavad „eeskirjade eiramist” artikli 1 lõike 2 tähenduses. ( 45 ) Sellest tulenevalt peavad sellesse kohaldamisalasse samuti kuuluma mis tahes õigusnormid, mille eesmärk on kalduda artikli 3 lõike 3 alusel kõrvale artikli 3 lõikest 1.

66.

Minu arvates ei vasta BGB § 195 sellele kriteeriumile.

67.

BGB sisaldab Saksamaa tsiviilõiguse üldist kodifikatsiooni. BGB §-s 195 ette nähtud aegumistähtaeg on tsiviilõiguse üldnorm. Sellisena ei ole see seotud haldusõiguslike küsimustega. Täpsemalt, see ei ole iseenesest kohaldatav põhjendamatult makstud eksporditoetuste tagasimaksmise suhtes. ( 46 )

68.

Tundub, et enne määruse nr 2988/95 jõustumist kohaldasid Saksamaa kohtud BGB §-i 195 analoogia põhjal selliste olukordade suhtes, mis puudutasid rahasummade haldusõiguslikku tagasisaamist. Kohaldamine analoogia põhjal ei ole selline kohaldamine, millega selgelt ja ühemõtteliselt kaldutakse kõrvale standardsest aegumistähtajast, mis on määrusega ette nähtud menetluste suhtes, mis käsitlevad „ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet”. Nüüd näeb määrus nr 2988/95 ette standardse aegumistähtaja (milleks tavaliselt on neli aastat). Kuna see sisaldub määruses, on see aegumistähtaeg vahetult kohaldatav. Pikema aegumistähtaja kohaldamine varem kohtutes kasutatud analoogia põhjal oleks otseses vastuolus õiguskindluse nõuetega. Sel põhjusel olen seisukohal, et BGB §-s 195 ette nähtud aegumistähtaja kohaldamiseks ei saa tugineda määruse artikli 3 lõikele 3.

69.

See, et BGB §-ga 195 ette nähtud aegumistähtajaks oli põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal 30 aastat, pälvis mõnedes kirjalikes märkustes suurt tähelepanu. Kui määrus ei oleks kohaldatav, võiksid need märkused tõepoolest olla asjakohased arutelus selle kohta, kas oli asjakohane kohaldada BGB § 195 analoogia põhjal selliste haldusmenetluste suhtes, mille eesmärk oli ühenduste eelarvest makstud summade tagasisaamine. Määruse nr 2988/95 jõustumise järel ei ole siiski enam oluline, kui pikk on tegelikult siseriiklik aegumistähtaeg, mida siseriiklikud ametiasutused soovivad kohaldada. Kohaldamine analoogia põhjal ei ole enam lubatav.

70.

Just sel põhjusel ei teki mingeid raskusi sellest, et 2002. aastal tehtud BGB § 195 muudatusega lühendati üldine aegumistähtaeg tsiviilõiguses kolmele aastale. Kuivõrd BGB § 195 ei ole minu meelest enam analoogia põhjal kohaldatav eeskirjade eiramise tagajärjel põhjendamatult saadud eksporditoetuste tagastamise suhtes, ei mõjuta sellega ette nähtud kolmeaastane tähtaeg seda nelja-aastast tähtaega, mis on sätestatud artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus. Lihtsalt väljendudes toimivad need kaks õigusnormi eri sfäärides. Sellest tulenevalt ei ole nende vahel vastuolu.

71.

Täielikkuse huvides lisan, et artikli 3 lõikes 3 sätestatud erandile tuginemiseks peaks mis tahes siseriiklik õigusnorm, milles säilitatakse konkreetne (pikem) aegumistähtaeg ühenduse eelarvet ohustavaid põhjendamatult saadud makseid käsitlevate menetluste tarvis, vastama ühenduse õiguse üldpõhimõtetele (nagu mittediskrimineerimise põhimõte) ja olema proportsionaalne. Kuna standardne aegumistähtaeg on määruse nr 2988/95 kohaselt neli aastat, oleks 30 aastane aegumistähtaeg igal juhul ebaproportsionaalne.

72.

Sellepärast järeldan, et määruse nr 2988/95 artikli 3 lõige 3 on kohaldatav pikemate aegumistähtaegade suhtes, mis on siseriiklikus õiguses ette nähtud enne määruse vastuvõtmist, kui sellised aegumistähtajad olid või on konkreetselt kohaldatavad määruse reguleerimisalasse kuuluvate menetluste suhtes ja vastavad ühenduse õiguse üldpõhimõtetele.

Ettepanek

73.

Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesfinanzhofi esitatud küsimustele järgmiselt.

1)

Kuna nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 3 lõike 1 esimese lõigu esimeses lauses kirjeldatud aegumistähtaeg on menetlus-, mitte materiaalõiguslik, kohaldub see aegumistähtaeg ka siis, kui kõnealune eeskirjade eiramine pandi toime või lõpetati enne määruse jõustumist.

2)

Artikli 3 lõikes 1 ette nähtud aegumistähtaega saab üldiselt kohaldada haldusõiguslikele meetmetele nagu eeskirjade rikkumise tagajärjel makstud eksporditoetuste tagasimaksmise nõudele, samuti halduskaristustele.

3)

Määruse nr 2988/95 artikli 3 lõige 3 on kohaldatav pikemate aegumistähtaegade suhtes, mis on siseriiklikus õiguses ette nähtud enne määruse vastuvõtmist, kui sellised aegumistähtajad olid või on konkreetselt kohaldatavad määruse reguleerimisalasse kuuluvate menetluste suhtes ja vastavad ühenduse õiguse üldpõhimõtetele.


( 1 ) Algkeel: inglise.

( 2 ) EÜT 1995, L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340.

( 3 ) Nõukogu 21. aprilli 1970. aasta määruse nr 729/70 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT 1970, L 94, lk 13) artikli 8 lõikes 1 nõuti liikmesriikidelt konkreetselt, et nad veenduksid, et Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) rahastatavad tehingud – sealhulgas toetused ekspordiks kolmandatesse riikidesse – teostatakse ja täidetakse tegelikkuses korrektselt, et hoida ära ja käsitleda eeskirjade eiramist ning saada tagasi eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu kaotatud summad. Siiski ei sätestatud seal sellise tegevuse suhtes mingeid aegumistähtaegu.

( 4 ) Selle kohta vt määruse põhjendus 12.

( 5 ) Põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal ei olnud asjakohaseid valdkondade eeskirju.

( 6 ) Siseriiklik kohus kirjeldab seda eelotsusetaotluses sõnaselgelt nii: „In Deutschland bestand in dem hier in Betracht zu ziehenden Zeitraum keine Vorschrift, welche die Verjährung eines Anspruches auf Rückforderung zu Unrecht gewährter Ausfuhrerstattung oder – allgemeiner – zu Unrecht gewährter verwaltungsrechtlicher Vergünstigungen speziell regelte. Von der Verwaltung und der Rechtsprechung wurde insofern vielmehr das Bürgerliche Gesetzbuch (BGB) entsprechend angewandt […]”

( 7 ) Josef Vosding Schlacht, Kühl- und Zerlegebetrieb GmbH & Co (edaspidi „Josef Vosding”; kohtuasi C-278/07), Vion Trading GmbH (edaspidi „Vion”; kohtuasi C-279/07) ja Ze Fu Fleischhandel GmbH (edaspidi „Ze Fu”; kohtuasi C-280/07). Kõik kolm olid algselt Finanzgericht Hamburg’is peetud menetluses kaebajad ja on nüüd eelotsuse esitanud kohtus peetavas menetluses vastustajad.

( 8 ) Kassatsioonkaebuse esitaja eelotsusetaotluse esitanud kohtus peetavas menetluses.

( 9 ) Oma 23. septembri 1999. aasta otsusega (Josef Vosdingi suhtes) ja 13. oktoobri 1999. aasta otsusega (Vioni ja Ze Fu suhtes).

( 10 ) Vt kõige hiljutisemalt 8. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C-491/06: Danske Svineproducenter (EKL 2008, lk I-3339, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 11 ) Ehkki võib esineda mõningasi kahtlusi seoses sellega, mis hetkel täpselt tekkis eeskirjade eiramine, eeldab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et eeskirjade eiramine toimus seoses taotlusega 1993. aastal, s.o enne seda, kui määrus 1995. aastal jõustus. Toimin samuti nii.

( 12 ) Vt 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-201/04: Molenbergnatie (EKL 2006, lk I-2049, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 13 ) 12. novembri 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 212/80-217/80: SRL Meridionale Industria Salumi jt (EKL 1981, lk 2735, punktid 9-10 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 14 ) 11. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-279/05 (EKL 2007, lk I-239).

( 15 ) Vt kohtuotsuse punktid 40-44, eriti punkt 42, ja minu ettepaneku punktid 68 ja 79.

( 16 ) Kohtuotsuse Vonk punktis 26 on märgitud, et viimane asjassepuutuv eksporditehing leidis aset 28. septembril 1994. Aegumistähtaja kulgemine peatus kahel korral artikli 3 lõike 1 kolmandas lõigus kirjeldatud haldustoimingute ajaks. Eksporditoetuse tagastamise nõude otsuse kuupäev oli 18. aprill 2001. Seega tekkisid menetluse põhjuseks olnud sündmused enne, kui määrus 1995. aastal jõustus, kuid vaidlustatud haldusotsus tehti hiljem. Sellepärast lihtsalt ei kohaldatud määrust selle jõustumise ajal „pooleli oleva” menetluse suhtes.

( 17 ) Viidatud eespool 12. joonealuses märkuses

( 18 ) Tšehhi valitsus väidab, et puudub vajadus vaielda tagasiulatuva mõju üle, sest kõnealune säte reguleerib jätkuvalt mõju avaldava olukorra tulevikku. Kuivõrd kõnealune olukord tekkis enne määrust, tundub tagasiulatuvuse küsimus mulle siiski asjakohane.

( 19 ) Kohtuotsuse punkt 39.

( 20 ) Kohtuotsuse punkt 41.

( 21 ) Kohtujurist Jacobs pidas artikli 221 lõiget 3 selliseks „hagide aegumise normiks”, mille puhul aegumistähtaja möödumine ei mõjuta võla enese olemasolu (vt tema 30. juuni 2005. aasta ettepanek kohtuasjas Molenbergnatie, punkt 40).

( 22 ) Selles suhtes võib määruse artikli 3 lõike 1 vahest vastandada tolliseadustiku artikli 221 lõikele 3, mille üle arutleti kohtuasjas Molenbergnatie. Viimati nimetatud õigusnorm lubab võlgnikule teatamist pärast aegumistähtaja möödumist, kui see tuleneb teost, mille alusel võib algatada kriminaalmenetluse, nii et tollil ei ole võimalik määrata tasumisele kuuluvat täpset summat (kohtujuristi kursiiv) – see tingimus määruse artikli 3 lõikes 1 puudub.

( 23 ) Vt 12. joonealune märkus eespool.

( 24 ) Kohtuotsuse punktid 9 ja 10 ning seal viidatud kohtupraktika, parafraseeritud eespool punktis 25.

( 25 ) Põhjendus 4.

( 26 ) Põhjendused 3 ja 4.

( 27 ) Võib väita, et äriühingutel oli õiguspärane ootus, et aegumistähtaega ei pikendata – käesoleval juhul lühendati seda muidugi oluliselt võrreldes sellega, mis oli varem kohaldatav siseriikliku õiguse alusel.

( 28 ) Vastandatult ainult karistust tähendavatele meetmetele kohaldamisele.

( 29 ) 24. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C-278/02 (EKL 2004, lk I-6171).

( 30 ) S.o artiklile 5 vastavaid eeskirjade eiramisi.

( 31 ) S.o artiklile 4 vastavaid eeskirjade eiramisi.

( 32 ) Vt kohtuotsuse punktid 32-34.

( 33 ) Artikli 4 lõige 1.

( 34 ) Näiteks kui asjaomane haldusasutus on maksnud hüvitisesaajale ekslikult välja eksporditoetuse ja taotleb selle tagastamist. See küsimus tekib kohtuasjas C-281/07: Bayerische Hypotheken, mis on praegu Euroopa Kohtus pooleli.

( 35 ) Vt kohtujurist Tizzano 8. mai 2001. aasta ettepanek kohtuasjas C-133/00: Bowden (EKL 2001, lk I-7031), milles otsus tehti 4. oktoobril 2001, ettepaneku punkt 30.

( 36 ) Vt ettepaneku punktid 39-53, eriti punkt 52.

( 37 ) Esimese Astme Kohtu 13. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T-125/01: José Marti Peix SA vs. komisjon (EKL 2003, lk II-865). Apellatsioonkaebus kõnealuses kohtuasjas puudutas erinevat õiguslikku alust.

( 38 ) Vt artikli 1 lõige 2 ja artikkel 4.

( 39 ) Vt minu ettepanek eespool 34. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Bayerische Hypotheken, mis puudutas eksportijale Hauptzollamti vea tõttu põhjendamatult makstud eksporditoetust ja eeskirjade eiramist ei olnud.

( 40 ) Kohtujuristi kursiiv.

( 41 ) Vt eespool 29. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Handlbauer, punktid 32 ja 33, ning määruse põhjendused 3-5. Eespool 14. joonealuses märkuses viidatud Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas Vonk on samuti põhjendatud eeldusega, et artikli 3 lõikes 1 ette nähtud aegumistähtaega kohaldatakse kõikide menetluste, mitte ainult halduskaristuse määramiseni viivate menetluste suhtes.

( 42 ) Tundub, et see sõnastus on valmistanud raskusi ka eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

( 43 ) Selle artikli prantsuskeelses versioonis on kasutatud sõna conservent ja saksakeelses versioonis sõna behalten. Mõlemast, nagu ka ingliskeelsest versioonist, nähtub selgelt, et kõnealune säte hõlmab varasemaid õigusnorme, milles on sätestatud pikem aegumistähtaeg. Komisjon märgib loogiliselt, et kui see nii ei oleks, oleks selle asemel kasutatud sellist verbi nagu „kohaldama” (apply ehk appliquer ehk anzuwenden).

( 44 ) Vt põhjendused 3 ja 4. Seoses 2002. aastal tehtud BGB § 195 muudatuse (millega lühendati aegumistähtaega selles õigusnormis 3 aastale) mõjudega vt käesoleva ettepaneku punkt 70.

( 45 ) Vt punkt 60 eespool.

( 46 ) Vt punkt 14 eespool.