–

Hochtief Solutions AG Magyarországi Fióktelepe, esindajad: ügyvéd G. M. Tóth ja ügyvéd I. Varga,

–

Fővárosi Törvényszék, esindajad: H. Beerné Vörös, K. Bőke ja bíró G. Barabás,

–

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ja G. Koós,

–

Kreeka valitsus, esindajad: M. Tassopoulou, D. Tsagkaraki ja G. Papadaki,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Tokár, H. Krämer ja P. Ondrůšek,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada ELL artikli 4 lõiget 3, ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku, ELTL artiklit 49, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47, nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiviga 2007/66/EÜ (ELT 2007, L 335, lk 31) (edaspidi „direktiiv 89/665“), nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/13/EMÜ veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1992, L 76, lk 14; ELT eriväljaanne 06/01, lk 315), muudetud direktiiviga 2007/66 (edaspidi „direktiiv 92/13“), nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/37/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord (EÜT 1993, L 199, lk 54; ELT eriväljaanne 06/02, lk 163), ning liidu õiguse esimuse, võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.

2

Taotlus on esitatud Hochtief Solutions AG Magyarországi Fióktelepe (edaspidi „Hochtief Solutions“) ja Fővárosi Törvényszéki (Pealinna Budapesti kohus, Ungari) vahelises vaidluses kahju üle, mille viimati nimetatud kohus väidetavalt Hochtief Solutionsile tekitas kohtuliku pädevuse teostamisel.

3

Direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 kolmas lõik ja lõige 3, mis on sõnastatud peaaegu identselt direktiivi 92/13 artikli 1 lõike 1 kolmanda lõigu ja lõikega 3, näevad ette järgmist:

„1.   […]

Liikmesriigid võtavad seoses [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta] direktiivi 2004/18/EÜ [ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132)] reguleerimisalasse kuuluvate lepingutega vajalikud meetmed, tagamaks, et tellijate otsuseid saaks läbi vaadata tõhusalt ning eelkõige võimalikult kiiresti kooskõlas käesoleva direktiivi artiklitega 2–2f, kui põhjenduseks on kõnealuste otsuste vastuolu riigihankeid käsitlevate [liidu] õigusaktide või seda õigust rakendavate siseriiklike eeskirjadega.

[…]

3.   Liikmesriigid tagavad, et läbivaatamise kord koos üksikasjalike eeskirjadega, mida nad võivad kehtestada, oleks kättesaadav mis tahes isikutele, kellel on või on olnud huvi konkreetse lepingu vastu või kes on väidetava rikkumise tõttu kahju kannatanud või võivad kahju kannatada.“

4

Direktiivi 89/665 artikli 2 lõikes 1 on sätestatud järgmist:

„Liikmesriigid tagavad, et seoses artiklis 1 määratud läbivaatamise korraga võetavad meetmed sisaldavad järgmisi volitusi:

[…]“.

5

Direktiivi 92/13 artikli 2 lõikes 1 oli ette nähtud järgmist:

„Liikmesriigid tagavad, et seoses artiklis 1 määratud läbivaatamise korraga võetavad meetmed sisaldavad järgmisi volitusi:

või

Liikmesriigid võivad valida selle võimaluse kas kõigi tellijate puhul või objektiivsete kriteeriumide alusel määratletud tellijarühmade puhul, säilitades igal juhul asjaomastele huvidele tekitatava kahju vältimiseks sätestatud meetmete tõhususe;

Kui kahjutasu taotletakse põhjendusel, et otsus tehti ebaseaduslikult, võivad liikmesriigid nõuda, et kõigepealt tuleb vaidlustatud otsus kõrvale jätta või ebaseaduslikuks kuulutada, kui nende siseriiklik õigus seda nõuab ja kui neil on selleks vajalike volitustega asutused.“

6

Tsiviilkohtumenetlust käsitleva 1952. aasta III seaduse (a polgári perrendtartásról szóló 1952. évi III. törvény) (edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“) §-s 260 on sätestatud järgmist:

„1.   Teistmisavalduse võib esitada jõustunud kohtuotsuse peale, kui

[…]

2.   Lõike 1 punkti a alusel võib kumbki pool esitada teistmisavalduse ainult siis, kui tal ei olnud võimalik asjaomast fakti, tõendit või otsust eelmises menetluses esitada temast mitteoleneval põhjusel.“

7

Észak-Dunántúli Környezetvédelmi és Vízügyi Igazgatóság (Põhja-Transdoonau keskkonnakaitse ja veemajanduse direktoraat, edaspidi „hankija“) avaldas 25. juulil 2006Euroopa Liidu Teataja S-seeria numbrite 139–149235 all ehitustööde hankemenetluse teate, et sõlmida transporditaristu arendamise leping riigisisese kommertssadama rajamiseks Györ-Gönyüs (Ungari) kiirendatud menetluses, mis on ette nähtud 2003. aasta seaduse nr CXXIX riigihangete kohta (a közbeszerzésekről szóló 2003. évi CXXIX. törvény) IV peatükis.

8

Hanketeate punktis III.2.2, mis puudutas majanduslikku ja finantssuutlikkust, oli märgitud, „et suutlikkusega seotud tingimustele ei vasta taotleja või alltöövõtja […], kes kolme viimase majandusaasta bilansi kohaselt on saanud kahjumit üle ühe korra.“

9

Eelotsusetaotlusest nähtub, et kuna Hochtief Solutions sellele kriteeriumile ei vastanud, siis vaidlustas ta selle õiguspärasuse Közbeszerzési Döntőbizottságis (Ungari riigihangete vaidlustuskomisjon, edaspidi „vaidlustuskomisjon“), väites esiteks, et see kriteerium on diskrimineeriv, ning teiseks, et see ei olnud iseenesest sobiv, et saada teavet pakkuja finantsseisundi kohta.

10

Vaidlustuskomisjon rahuldas osaliselt Hochtief Solutionsi kaebuse, mõistes hankijalt välja 8000000 Ungari forinti (ligikaudu 24500 eurot) suuruse trahvi, tuvastamata siiski, et see kriteerium on õigusvastane.

11

Hochtief Solutions esitas 2. oktoobril 2006 vaidlustuskomisjoni otsuse peale kaebuse Fővárosi Bíróságile (pealinna Budapesti kohus, Ungari), kes asus seisukohale, et bilansijärgne tulemus on sobiv, et saada teavet majandusliku ja finantssuutlikkuse kohta, ja jättis seega hagi rahuldamata.

12

Hochtief Solutions esitas 4. juunil 2010 esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Fővárosi Ítélőtáblale (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus, Ungari), kes otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.

13

Euroopa Kohus otsustas 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsuses Édukövízig ja Hochtief Construction (C‑218/11, EU:C:2012:643) muu hulgas, et direktiivi 2004/18 artikli 44 lõiget 2 ja artikli 47 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et hankija võib nõuda minimaalset majanduslikku ja finantssuutlikkuse taset, viitega ühele või mitmele bilansikirjele, tingimusel, et need objektiivselt sobivad andma teavet ettevõtja suutlikkuse kohta, ja tingimusel, et see tase on kooskõlas asjaomase riigihanke mahuga viisil, et see kajastab objektiivselt hankelepingu täitmiseks piisava minimaalse majandusliku ja finantsbaasi olemasolu, ilma et see läheks aga kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust, kusjuures minimaalse majandusliku ja finantssuutlikkuse taseme nõuet ei saa põhimõtteliselt välistada üksnes seetõttu, et see tase põhineb mõnel bilansikirjel, mille osas võivad erinevate liikmesriikide õigusnormides olla erinevused.

14

Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus), kes vahepeal oli asendanud Fővárosi Ítélőtáblat (Pealinna Budapesti apellatsioonikohus), jättis Euroopa Kohtu otsuse alusel esimese astme kohtuotsuse muutmata, leides, et kriteerium, mida hankija kasutas majandusliku ja finantssuutlikkuse hindamiseks, ei ole diskrimineeriv.

15

Hochtief Solutions esitas 13. septembril 2013 Fővárosi Törvényszéki (Pealinna Budapesti kohus) otsuse peale Kúriale (Ungari kõrgeim kohus) kassatsioonkaebuse, milles ta väitis, et bilansijärgne tulemus ei olnud sobiv, et anda hankijale tegelikku ja objektiivset pilti pakkuja majanduslikust ja finantsolukorrast. Lisaks palus ta Kúrial (kõrgeim kohus) esitada Euroopa Kohtule uus eelotsusetaotlus.

16

Kúria (kõrgeim kohus) jättis aga 19. märtsi 2014. aasta otsusega kassatsioonkaebuse rahuldamata põhjusel, et sellist etteheidet ei esitatud tähtaja jooksul, kuna Hochtief Solutions ei esitanud seda küsimust mitte vaidlustuskomisjonile esitatud algses halduskaebuses, vaid alles hilisemates seisukohtades.

17

Hochtief Solutions esitas 25. juulil 2014 Kúria (kõrgeim kohus) otsuse peale kaebuse põhiseaduslikkuse järelevalve küsimuses Alkotmánybíróságile (Ungari konstitutsioonikohus), milles palus tuvastada, et kohtuotsus on põhiseadusega vastuolus, ja see tühistada. Kaebus jäeti 9. veebruari 2015. aasta kohtumäärusega vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

18

Vahepeal, 26. novembril 2014 esitas Hochtief Solutions Fővárosi Közigazgatási és Munkaügyi Bíróságile (Budapesti haldus‑ ja töökohus, Ungari) käesoleva kohtuotsuse punktis 14 osutatud Fővárosi Törvényszéki (Pealinna Budapesti kohus) otsuse peale teistmisavalduse.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud teabe kohaselt väitis Hochtief Solutions teistmisavalduse põhjendamiseks, et küsimust, kas bilansijärgne tulemus oli sobiv, et saada teavet pakkuja majandusliku ja finantssuutlikkuse kohta, ega ka 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsust Édukövízig ja Hochtief Construction (C‑218/11, EU:C:2012:643) lõppkokkuvõttes ei ole analüüsitud. Hochtief Solutionsi arvates on nende analüüsimata jätmine tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 260 lõike 1 punkti a tähenduses „fakt“, mis põhjendab Fővárosi Törvényszéki (Pealinna Budapesti kohus) kohtuotsuse teistmist. Tuginedes eelkõige 13. jaanuari 2004. aasta kohtuotsusele Kühne & Heitz (C‑453/00, EU:C:2004:17, punktid 26 ja 27), väitis Hochtief Solutions nimelt, et kui Euroopa Kohtu otsust ei olnud võimalik arvesse võtta põhikohtumenetluses ajastusega seotud põhjustel, tuleb seda analüüsida teistmismenetluses.

20

Vaatamata sellele, et Hochtief Solutions palus Fővárosi Közigazgatási és Munkaügyi Bíróságil (Budapesti haldus‑ ja töökohus) esitada teistmismenetluses tekkinud küsimuste kohta Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, ei rahuldanud see kohus taotlust ja jättis teistmisavalduse rahuldamata, leides, et Hochtief Solutionsi esitatud faktide ja tõendite puhul ei olnud tegemist uute faktide ja tõenditega.

21

Hochtief Solutions kaebas seejärel teistmisavalduse rahuldamata jätmise määruse edasi Fővárosi Törvényszékile (Pealinna Budapesti kohus), paludes viimasel esiteks teistmisavaldus menetlusse võtta ja teha määrus selle sisuliseks lahendamiseks ning teiseks esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus.

22

Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus) tegi 18. novembril 2015 kohtumääruse, milles jättis Fővárosi Közigazgatási és Munkaügyi Bírósági (Budapesti haldus‑ ja töökohus) esimeses astmes tehtud kohtumääruse muutmata.

23

Hochtief Solutions esitas seepeale eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Székesfehérvári Törvényszékile (Székesfehérvári kohus, Ungari) nõude hüvitada kahju, mille Fővárosi Törvényszék (Budapesti kohus) talle väidetavalt oli õigustmõistva pädevuse teostamisel tekitanud. Ta väidab seejuures, et tal ei olnud võimalust, et vastavalt liidu õigusele võetaks arvesse fakte ja asjaolusid, millele ta tugines vaidlustuskomisjonis ja sisulises menetluses, kuid mida nimetatud komisjon ega kohtud, kelle poole ta pöördus, ei hinnanud. Õiguse rakendamise eest vastutavate Ungari ametiasutuste sellise käitumise tagajärjel muutusid liidu õiguse asjaomaste normidega tagatud õigused sisutühjaks.

24

Neil asjaoludel otsustas Székesfehérvári Törvényszék (Székesfehérvári kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25

Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, puudutab põhikohtuasi sellise kahju hüvitamist, mis Hochtief Solutionsile väidetavalt tekitati käesoleva kohtuotsuse punktis 22 osutatud kohtumäärusega, millega Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus), mis oli viimases astmes asja lahendav kohus, jättis muutmata käesoleva kohtuotsuse punktis 20 mainitud Fővárosi Közigazgatási és Munkaügyi Bírósági (Budapesti haldus‑ ja töökohus) kohtumääruse, milles esiteks keelduti esitamast Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust ning teiseks jäeti rahuldamata Hochtief Solutionsi avaldus käesoleva kohtuotsuse punktis 14 nimetatud Fővárosi Törvényszéki (Pealinna Budapesti kohus) kohtuotsuse teistmiseks.

26

Järelikult käsitleb põhikohtuasi küsimust, kas Fővárosi Törvényszék (Pealinna Budapesti kohus) rikkus selliselt toimides liidu õigust, mistõttu võib tekkida kohustus hüvitada kahju, mis Hochtief Solutionsile väidetavalt selle rikkumisega tekitati.

27

Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul vaja eelkõige teada, kas liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas peab liikmesriigi kohus, kellele on esitatud avaldus sellise lõplikult jõustunud kohtuotsuse teistmiseks, mis on hilisem Euroopa Kohtu poolt ELTL artikli 267 alusel tehtud otsusest, menetluses, mille tulemusel see kohtuotsus tehti, selle avalduse rahuldama.

28

Eelotsuse küsimusi tuleb analüüsida põhikohtuasjas selliselt piiritletud konteksti arvestades.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma seitsmenda küsimusega Euroopa Kohtul sisuliselt võtta seisukoht küsimuses, kas liidu õigusega on kooskõlas liikmesriigi menetlusnormid, mis käsitlevad riigihangete valdkonna kaebuse kohustuslikku sisu, ning oma üheksanda küsimusega palub ta sisuliselt selgitada, kas liidu õigusega on kooskõlas see, kui liidu õigust rikkudes jäetakse süstemaatiliselt läbi vaatamata kaebused, mille on esitanud selline hankemenetlusest kõrvaldatud pakkuja nagu Hochtief Solutions.

30

Siinkohal olgu osutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 ette nähtud menetlus Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö vahend. Sellest tulenevalt on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus iga konkreetse kohtuasja eripärasid arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui liikmesriigi kohtu esitatud küsimused käsitlevad liidu õiguse sätte tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud neile vastama (28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Verlezza jt, C‑487/17–C‑489/17, EU:C:2019:270, punktid 27 ja 28 ning seal viidatud kohtupraktika).

31

Euroopa Kohus võib siiski keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest, kui taotletaval liidu õiguse tõlgendamisel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või kui kõnealune probleem on hüpoteetiline (28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Verlezza jt, C‑487/17–C‑489/17, EU:C:2019:270, punkt 29 ning seal viidatud kohtupraktika).

32

Seitsmenda ja üheksanda küsimuse puhul on just nimelt tegemist selle viimase juhuga. Nimelt on ilmselge, et nendel küsimustel ei ole mingit seost põhikohtuasja esemega, nagu see on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 26, ning need küsimused on seega hüpoteetilised.

33

Järelikult on seitsmes ja üheksas küsimus vastuvõetamatud.

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib nende küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, saada teavet eelkõige põhimõtete kohta, mille Euroopa Kohus on sõnastanud seoses liikmesriigi vastutusega kahju eest, mis on isikutele tekitatud liidu õiguse rikkumisega viimases astmes asja lahendava liikmesriigi kohtu poolt. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub sisuliselt selgitada, kas neid põhimõtteid tuleb tõlgendada esiteks nii, et liikmesriigi vastutust tuleb hinnata liikmesriigi õiguse alusel, teiseks, et seadusjõu põhimõte välistab selle liikmesriigi vastutuse tuvastamise, kolmandaks, et liidu õigust on piisavalt selgelt rikutud, kui viimases astmes asja lahendav kohus keeldub Euroopa Kohtule esitamast liidu õiguse tõlgendamise küsimust, mis tema menetluse käigus tekkis, ning neljandaks, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis välistab kahju hulgast, mis võidakse hüvitada, kohtulahendiga poolele tekitatud kulud.

35

Esiteks tuleb märkida, et mis puutub liikmesriigile omistatava liidu õiguse rikkumisega isikutele tekitatud kahju eest liikmesriigi vastutuse tekkimise tingimustesse, siis Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et kahju kannatanud isikutel on õigus hüvitisele, kui samal ajal on täidetud kolm tingimust, ehk juhul, kui rikutud liidu õigusnorm annab isikutele õigusi, rikkumine on piisavalt selge ning rikkumise ja isikute kantud kahju vahel on otsene põhjuslik seos (vt selle kohta eelkõige 5. märtsi 1996. aasta kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punkt 51; 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 51, ning 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Tomášová, C‑168/15, EU:C:2016:602, punkt 22).

36

Samuti tuleb märkida, et samu tingimusi kohaldatakse liikmesriigi vastutusele kahju eest, mis on põhjustatud viimase astmena asja lahendava liikmesriigi kohtu lahendiga, mis rikub liidu õigusnormi (vt selle kohta 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 52, ja 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Tomášová, C‑168/15, EU:C:2016:602, punkt 23).

37

Lisaks, kuigi käesoleva kohtuotsuse punktis 35 loetletud kolm tingimust on vajalikud ja piisavad selleks, et isikutel tekiks õigus saada kahju eest hüvitist, ei saa välistada, et riigisisese õiguses oleks liikmesriigi vastutuse tekkimiseks ette nähtud vähem piiravad tingimused (vt selle kohta eelkõige 5. märtsi 1996. aasta kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punkt 66, ning 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 57).

38

Sellest tuleneb, et liidu õigusega ei ole vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, mis näeb ette, et liikmesriigi vastutus sellele omistatavate liidu õiguse rikkumistega isikutele tekitatud kahju eest tekib tingimustel, mis on vähem piiravad kui need, mille Euroopa Kohus on kehtestanud käesoleva kohtuotsuse punktis 35 osutatud kohtupraktikas.

39

Teiseks, nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, ei takista kohtulahendi seadusjõu põhimõte tunnustamast põhimõtet, mille kohaselt viimase astmena asja lahendava kohtu lahend, mis rikub liidu õigusnormi, toob kaasa liikmesriigi vastutuse. Nimelt, kuna sellise lahendiga liidu õigusest tulenevate õiguste rikkumist ei saa reeglina enam heastada, ei või isikutelt võtta võimalust tugineda riigivastutusele, et saavutada sel viisil oma õiguste kohtulik kaitse (vt selle kohta 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 34, ning 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt, C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Kolmandaks, Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kui liikmesriik on isikutele liidu õiguse rikkumisega kahju tekitanud, on käesoleva kohtuotsuse punktis 35 loetletud liikmesriigi vastutuse tekkimise eelduseks olevate tingimuste täidetuse kontrollimine põhimõtteliselt liikmesriigi kohtute ülesanne, kes peavad järgima Euroopa Kohtu antud juhiseid (vt selle kohta 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 100, ja 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Kantarev, C‑571/16, EU:C:2018:807, punkt 95).

41

Mis puudutab eelkõige nendest tingimustest teist, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et liikmesriigi vastutus kahju eest, mis on tekitatud viimases astmes asja lahendava liikmesriigi kohtu liidu õigusnormi rikkuva lahendiga, saab tekkida ainult erandjuhul, kus viimase astmena asja lahendav liikmesriigi kohus on kohaldatavat õigust ilmselgelt rikkunud (30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 53, ning 13. juuni 2006. aasta kohtuotsus Traghetti del Mediterraneo, C‑173/03, EU:C:2006:391, punktid 32 ja 42).

42

Selleks et tuvastada, kas tegemist on liidu õiguse piisavalt selge rikkumisega, peab liikmesriigi kohus, kellele on esitatud kahju hüvitamise nõue, arvestama kõiki asjaolusid, mis iseloomustavad talle lahendamiseks antud olukorda. Asjaolude hulgas, mida võidakse arvesse võtta, on muu hulgas rikutud õigusnormi selgus ja täpsus, kaalutlusruumi, mille rikutud õigusnorm liikmesriikide ametivõimudele jätab, ulatus, rikkumise või kahju põhjustamise tahtlus või selle puudumine, õigusnormi võimaliku rikkumise vabandatavus või vabandamatus, asjaolu, kas Euroopa Liidu institutsiooni võetud meetmed võisid soodustada liidu õigusega vastuolus olevate riigisiseste meetmete võtmist või säilitamist, nagu ka see, et liikmesriigi kohus on jätnud täitmata tal ELTL artikli 267 kolmanda lõigu alusel lasuva kohustuse taotleda eelotsust (vt selle kohta 5. märtsi 1996. aasta kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punkt 56; 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punktid 54 ja 55, ning 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Tomášová, C‑168/15, EU:C:2016:602, punkt 25).

43

Igal juhul on liidu õiguse rikkumine piisavalt selge, kui on ilmselgelt eiratud Euroopa Kohtu asjakohast kohtupraktikat (30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 56; 25. novembri 2010. aasta kohtuotsus Fuß, C‑429/09, EU:C:2010:717, punkt 52, ja 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Tomášová, C‑168/15, EU:C:2016:602, punkt 26).

44

Põhikohtuasjas tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kõiki põhikohtuasja olukorda iseloomustavaid asjaolusid arvestades hinnata, kas Fővárosi Törvényszék (Budapesti kohus) rikkus käesoleva kohtuotsuse punktis 22 mainitud kohtumäärusega liidu õigust piisavalt selgelt, eirates ilmselgelt kohaldatavat liidu õigust, sealhulgas asjasse puutuvat Euroopa Kohtu praktikat, eelkõige 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsust Édukövízig ja Hochtief Construction (C‑218/11, EU:C:2012:643).

45

Neljandaks, kui käesoleva kohtuotsuse punktis 35 nimetatud tingimused on täidetud, peab liikmesriik hüvitama tekitatud kahju tagajärjed vastutust käsitleva riigisisese õiguse alusel, kusjuures riigisisestes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise tingimused ei tohi olla vähem soodsad kui need, mis puudutavad samalaadseid riigisiseseid nõudeid (võrdväärsuse põhimõte), ega ole korraldatud nii, et hüvitise saamine on praktikas võimatu või ülemäära raske (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta 5. märtsi 1996. aasta kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punkt 67; 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Köbler, C‑224/01, EU:C:2003:513, punkt 58, ning 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Tomášová, C‑168/15, EU:C:2016:602, punkt 38).

46

Selles suhtes nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et liidu õiguse rikkumistega isikutele tekitatud kahju eest makstav hüvitis peab olema vastavuses kantud kahjuga, mistõttu oleks tagatud nende õiguste tõhus kaitse (vt selle kohta 5. märtsi 1996. aasta kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punkt 82, ning 25. novembri 2010. aasta kohtuotsus Fuß, C‑429/09, EU:C:2010:717, punkt 92).

47

Ent liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt juhul, kui tekib liikmesriigi vastutus kahju eest, mis tekitati selle riigi viimases astmes asja lahendava kohtu lahendiga, millega rikuti liidu õigust, on selle lahendiga poolele tekitatud kulud üldiselt välistatud hüvitamisele kuuluda võiva kahju hulgast, võib praktikas muuta liiga keeruliseks või lausa võimatuks saada hüvitist, mis vastaks isikule tekitatud kahjule.

48

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele, teisele, kaheksandale ja kümnendale küsimusele vastata, et liikmesriigi vastutust kahju eest, mis on tekitatud viimases astmes asja lahendava kohtu lahendiga, millega rikutakse liidu õigust, reguleerivad tingimused, mille Euroopa Kohus on kehtestanud muu hulgas 30. septembri 2003. aasta kohtuotsuse Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:513) punktis 51, mis ei välista, et liikmesriigi vastutus võib tekkida vähem piiravatel tingimustel riigisisese õiguse alusel. Vastutus ei ole välistatud seetõttu, et kohtulahend on lõplikult jõustunud. Selle vastutuse rakendamisel tuleb liikmesriigi kohtul, kellele on esitatud kahju hüvitamise nõue, kõiki kõnealust olukorda iseloomustavaid asjaolusid arvestades hinnata, kas viimases astmes asja lahendav liikmesriigi kohus rikkus kohaldatavat liidu õigust, eirates liidu õigust, sealhulgas asjasse puutuvat Euroopa Kohtu praktikat, piisavalt selgelt. Liidu õigusega on vastuolus aga riigisisene õigusnorm, mis sellisel juhul välistab kahju hulgast, mis võidakse hüvitada, üldiselt sellised kulud, mis isikule tekitati liikmesriigi kohtu lahendiga, mis kahjustab isiku huve.

49

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 26 ja 27 kirjeldatud põhikohtuasja konteksti, tuleb asuda seisukohale, et kolmanda, neljanda, viienda ja kuuenda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule sisuliselt selgitada, kas liidu õigust ja eelkõige direktiivi 89/665 ja direktiivi 92/13 ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei ole lubatud teista seadusjõu omandanud kohtuotsust, mille on teinud selle liikmesriigi kohus hagi kohta, milles palutakse tühistada hankija akt, käsitlemata küsimust, mida analüüsiti Euroopa Kohtu varasemas otsuses vastusena seda tühistamishagi käsitleva menetluse raames esitatud eelotsusetaotlusele.

50

Siinkohal tuleb märkida, et direktiivi 89/665 artikli 1 lõige 1 ja direktiivi 92/13 artikli 1 lõige 1 kohustab liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et hankemenetluste käigus hankijate tehtud otsuseid saaks läbi vaadata tõhusalt ja eelkõige võimalikult kiiresti, kui põhjenduseks on kõnealuste otsuste vastuolu riigihankeid reguleeriva liidu õigusega või seda õigust üle võtvate liikmesriigi eeskirjadega (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Star Storage jt, C‑439/14 ja C‑488/14, EU:C:2016:688, punkt 39).

51

Nende sätetega, mille eesmärk on ettevõtjaid hankija omavoliliste otsuste eest kaitsta, soovitakse tugevdada kõikides liikmesriikides olemasolevaid mehhanisme riigihankealaste liidu normide tõhusa kohaldamise tagamiseks, eriti etapis, kus rikkumisi saab veel parandada (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Star Storage jt, C‑439/14 ja C‑488/14, EU:C:2016:688, punkt 41 ning seal viidatud kohtupraktika).

52

Ei direktiiv 89/665 ega direktiiv 92/13 ei sisalda sätteid, mis konkreetselt reguleeriksid tingimusi, mille kohaselt neid õiguskaitsevahendeid saab kasutada. Need direktiivid kehtestavad ainult minimaalsed nõuded, millele liikmesriikide õiguskordades kehtestatud riigihangete vaidlustamise menetlus peab vastama, selleks et tagada liidu riigihankealasest õigusest kinnipidamine (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Star Storage jt, C‑439/14 ja C‑488/14, EU:C:2016:688, punkt 42).

53

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu teabest, et Ungari menetlusõiguses on teistmine tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 260 tähenduses erakorraline õiguskaitsevahend, mis võimaldab juhul, kui selles sättes kehtestatud tingimused on täidetud, seada kahtluse alla lõpliku kohtuotsuse seadusjõu.

54

Tuleb aga meelde tuletada, kui tähtis on nii liidu õiguskorras kui ka liikmesriikide õiguskordades kohtuotsuse seadusjõu põhimõte. Selleks et tagada nii õigusrahu kui õigussuhete stabiilsus ja ka korrakohane õigusemõistmine, on nimelt oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti, C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 58, ja 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târşia, C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 28).

55

Sellest lähtuvalt ei kohusta liidu õigus liikmesriigi kohut jätma kohaldamata selliseid riigisiseseid menetlusnorme, mis omistavad kohtulahendile seadusjõu, ja seda isegi siis, kui see võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra (10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti, C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 59, ja 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târșia, C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 29).

56

Nimelt on leitud, et liidu õiguses ei ole nõutud, et sellele õiguse asjasse puutuvale normile Euroopa Kohtu antud tõlgenduse arvessevõtmiseks peab liikmesriigi kohus põhimõtteliselt oma seadusjõu omandanud lahendit muutma (vt selle kohta 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti, C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 60, ja 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târșia, C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 38).

57

Seda kaalutlust ei sea kahtluse alla 13. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Kühne & Heitz (C‑453/00, EU:C:2004:17), millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas.

58

Sellest kohtuotsusest ilmneb nimelt, et ELL artikli 4 lõikes 3 kehtestatud lojaalse koostöö põhimõte nõuab, et haldusasutus, kellele on selle kohta taotlus esitatud, peab lõpliku haldusotsuse läbi vaatama, et võtta arvesse tõlgendust, mille Euroopa Kohus on asjasse puutuvale sättele vahepeal andnud, eelkõige juhul, kui liikmesriigi õiguse kohaselt on sellel asutusel võimalik otsust muuta (13. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Kühne & Heitz, C‑453/00, EU:C:2004:17, punkt 28).

59

Vaidlust ei ole siiski selles, et see kaalutlus puudutab vaid haldusasutuse ja mitte kohtu lõpliku otsuse võimalikku läbivaatamist, nagu käesolevas asjas.

60

Sellega seoses nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et kui kohaldatavad riigisisesed menetlusnormid võimaldavad liikmesriigi kohtul teatavatel tingimustel muuta oma lahendit, millel on seadusjõud, et viia olukord riigisisese õigusega kooskõlla, tuleb võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest lähtudes nende tingimuste täidetuse korral seda võimalust eelistada, et taastada põhikohtuasjas käsitletava olukorra kooskõla liidu õigusnormidega (vt selle kohta 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti, C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 62).

61

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 260 kohaselt saab esitada avalduse lõpliku kohtuotsuse teistmiseks, kui poolel on võimalik tugineda muu hulgas lõplikule kohtulahendile, mida ei võetud arvesse menetluses, mille tulemusel tehti otsus, mille teistmist taotletakse, ning seda ainult juhul, kui poolel ei olnud temast mitteolenevatel põhjustel võimalik menetluses selle lahendi olemasolule tugineda.

62

Liiati nähtub kuuenda küsimuse sõnastusest, et Ungari õiguse kohaselt on seadusjõu omandanud kohtulahendi teistmine lubatud, et taastada olukorra põhiseadusele vastavus Alkotmánybírósági (konstitutsioonikohus) uue lahendi tõttu.

63

Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, kas Ungari menetlusnormid sisaldavad võimalust muuta seadusjõu omandanud kohtuotsust, et taastada kohtuotsusest tuleneva olukorra kooskõla varasema lõpliku kohtulahendiga, millest selle otsuse teinud kohus ja selle kohtuasja pooled, milles otsus tehti, olid juba teadlikud. Kui see on nii, tuleks käesoleva kohtuotsuse punktis 60 viidatud Euroopa Kohtu praktika kohaselt seda võimalust vastavalt võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetele eelistada samadel tingimustel, et taastada olukorra kooskõla Euroopa Kohtu varasema otsusega.

64

Samas tuleb igal juhul esile tuua, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et eelkõige kuna liidu õigusest tulenevate õiguste rikkumist lõpliku kohtulahendiga ei saa reeglina enam heastada, ei või eraisikutelt võtta võimalust tugineda riigivastutusele, et saavutada sel viisil oma õiguste kohtulik kaitse (6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Târşia, C‑69/14, EU:C:2015:662, punkt 40, ning 24. oktoobri 2018. aasta otsus XC jt, C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 58).

65

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale, neljandale, viiendale ja kuuendale küsimusele vastata, et liidu õigust, eeskätt direktiivi 89/665 ja direktiivi 92/13 ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei ole lubatud teista seadusjõu omandanud kohtuotsust, mille on teinud selle liikmesriigi kohus hagi kohta, milles palutakse tühistada hankija akt, käsitlemata küsimust, mida analüüsiti Euroopa Kohtu varasemas otsuses vastusena selle tühistamishagi käsitleva menetluse raames esitatud eelotsusetaotlusele. Kui aga liikmesriigi menetlusnormide kohaselt on liikmesriigi kohtul võimalik muuta seadusjõuga kohtuotsust, et taastada sellest kohtuotsusest tuleneva olukorra kooskõla varasema riigisisese lõpliku kohtulahendiga, millest selle otsuse teinud kohus ja selle kohtuasja pooled, milles otsus tehti, olid juba teadlikud, tuleb seda võimalust vastavalt võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetele eelistada samadel tingimustel, et taastada olukorra kooskõla liidu õigusega, nagu Euroopa Kohtu varasemas otsuses seda on tõlgendatud.

66

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: