1

Euroopa Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et Madalmaade Kuningriik on rikkunud EÜ asutamislepingu artiklist 5 (hiljem EÜ artikkel 10, nüüd ELL artikli 4 lõige 3) tulenevaid kohustusi, kuna ta ei ole kompenseerinud selliste omavahendite kaotust, mis oleks tulnud kindlaks määrata ja üle kanda liidu eelarvesse vastavalt nõukogu 29. mai 1989. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376/EMÜ, Euratom (EÜT 1989, L 155, lk 1), artiklitele 2, 6, 10, 11 ja 17 (hiljem nõukogu 22. mai 2000. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduse omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom (EÜT 2000, L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 169), artiklid 2, 6, 10, 11 ja 17), kui ei oleks väljastatud kaupade liikumissertifikaate EUR.1 ühelt poolt ajavahemikul 1997/2000 Curaçaolt lähtunud piimapulbri ja riisi impordi kohta nõukogu 25. juuli 1991. aasta otsuse 91/482/EMÜ ülemeremaade ja ‑territooriumide assotsieerimise kohta Euroopa Majandusühendusega (EÜT 1991, L 263, lk 1; edaspidi „1991. aasta ÜMT otsus“) artikli 101 lõiget 1 ja nimetatud otsuse II lisa artikli 12 lõiget 6 rikkudes ning teiselt poolt ajavahemikul 2002/2003 Arubalt lähtunud tangude ja manna impordi kohta väljastatud nõukogu 27. novembri 2001. aasta otsuse 2001/822/EÜ ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimise kohta Euroopa Ühendusega („ÜMTde assotsieerimise otsus“) (ELT 2001, L 314, lk 1; ELT eriväljaanne 11/38, lk 319; edaspidi „2001. aasta ÜMT otsus“) artikli 35 lõiget 1 ja nimetatud otsuse III lisa artikli 15 lõiget 4 rikkudes.

2

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) põhikiri kirjutati alla San Franciscos 26. juunil 1945. Selle põhikirja artikkel 73, mis asub XI peatükis „Deklaratsioon end ise mittevalitsevate territooriumide kohta“ sätestab:

„ÜRO liikmed, kes kannavad vastutust või võtavad endale vastutuse territooriumide valitsemise eest, mille rahvad ei ole veel saavutanud täielikku omavalitsust, tunnustavad põhimõtet, et mainitud territooriumide rahvastiku huvid on esmajärgulised. [Nad] võtavad endale pühaks kohustuseks maksimaalselt soodustada nende territooriumide rahvastiku heaolu rahvusvahelise rahu ja julgeoleku süsteemi raamides, mis on sisse seatud käesoleva põhikirjaga ning kohustuvad sel eesmärgil:

[…]

b) arendama omavalitsust, arvestama vajalikul viisil nende rahvaste poliitilisi taotlusi ja abistama neid vabade poliitiliste institutsioonide edendamisel vastavalt iga territooriumi ja selle rahva eripärale ning erinevale arengutasemele;

[…]“.

3

Etteheidetava rikkumise asjaolud leidsid aset nii enne kui pärast seda, kui jõustus Amsterdami leping, millega muudeti EÜ asutamislepingut. Käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi seisukohalt olulised sätted on aga siiski jäänud sisuliselt samaks. EÜ asutamislepingu artikkel 5 (nüüd EÜ artikkel 10) oli sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad käesolevast lepingust või ühenduse institutsioonide võetud meetmetest. Nad aitavad kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele.

Liikmesriigid hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid kahjustada käesoleva lepingu eesmärkide saavutamist.“

4

See säte asendati sisuliselt ELL artikli 4 lõikega 3.

5

EÜ asutamisepingu neljas osa „Ülemeremaade ja -territooriumide assotsieerimine“ hõlmas artikleid 131–137 (muudetuna EÜ artiklid 182–188, nüüd ELTL artiklid 198–204). Nimetatud artikli 131 (muudetuna EÜ artikkel 182, nüüd ELTL artikkel 198) kohaselt:

„Liikmesriigid lepivad kokku assotsieerida ühendusega need Euroopa-välised maad ja territooriumid, millel on erisuhted Belgia, Taani, Prantsusmaa, Itaalia, Madalmaade ja Ühendkuningriigiga. Need maad ja territooriumid (edaspidi „maad ja territooriumid“) on loetletud käesoleva lepingu IV lisas.

Assotsieerimise eesmärk on edendada nende maade ja territooriumide majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning sisse seada tihedad majandussidemed nende ja ühenduse kui terviku vahel.

Kooskõlas käesoleva lepingu preambulis esitatud põhimõtetega on assotsieerimise eesmärk eelkõige edendada nimetatud maade ja territooriumide elanike huve ja jõukust, et nad saavutaksid majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu, mille poole nad püüdlevad.“

6

Nimetatud asutamislepingu artikli 133 lõige 1 (muudetuna EÜ artikli 184 lõige 1, nüüd ELTL artikli 200 lõige 1) nägi ette:

„Nendelt maadelt ja territooriumidelt pärinevate liikmesriikidesse imporditavate kaupade tollimaksud kaotatakse täielikult vastavalt liikmesriikidevaheliste tollimaksude järkjärgulisele kaotamisele kooskõlas käesoleva lepingu sätetega.“

7

Sama lepingu artikli 136 (muudetuna EÜ artikkel 187, hiljem ELTL artikkel 203) kohaselt:

„Nimetatud maade ja territooriumide ühendusega assotsieerimise üksikasjad ja menetluse käesoleva lepingu jõustumisele järgneva viieaastase algperioodi kohta määrab rakenduskonventsioon, mis on lisatud käesolevale lepingule.

Enne eelmises lõigus märgitud konventsiooni aegumist määrab nõukogu omandatud kogemuste ja käesolevas lepingus esitatud põhimõtete alusel ühehäälselt kindlaks sätted järgnevaks perioodiks.“

8

EÜ asutamislepingu artikli 227 lõiked 1 ja 3 (muudetuna EÜ artikli 299 lõiked 1 ja 3, nüüd ELL artikli 52 lõige 1 ja ELTL artikli 355 lõige 2) sätestasid:

„1.   Käesolevat lepingut kohaldatakse Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi suhtes.

[…]

3.   Käesoleva lepingu neljandas osas määratud assotsieerimise erikorda kohaldatakse käesoleva lepingu IV lisas loetletud ülemeremaade ja territooriumide suhtes.

Käesolevat lepingut ei kohaldata nende Suurbritannia ja Põhja Iiri Ühendkuningriigiga erisuhetes olevate ülemeremaade ja -territooriumide suhtes, mis puuduvad eespool mainitud loetelust.“

9

EÜ asutamislepingu IV lisas (muudetuna EÜ asutamislepingu II lisa, hiljem EL toimimise lepingu II lisa) toodud loetelus „Ülemeremaad ja -territooriumid, mille puhul kehtivad asutamislepingu IV osa sätted) oli teiste hulgas nimetatud Aruba ja Hollandi Antillid, sealhulgas Curaçao.

10

Määruse nr 1552/89 artiklid 2, 6, 10, 11 ja 17 (hiljem määruse nr 1150/2000 artiklid 2, 6, 10, 11 ja 17) reguleerisid faktiliste asjaolude asetleidmise ajal üksteise järel tingimusi, mille alusel olid liikmesriigid kohustatud kindlaks määrama liidu omavahendid, sealhulgas tollimaksu, ja need liidu eelarvesse üle kandma.

11

1991. aasta ÜMT otsuse põhjenduses 1 oli märgitud:

„[A]rvestades, et järgnevaks perioodiks on vaja vastu võtta ülemeremaade ja territooriumide (edaspidi „ÜMTd“) Euroopa Majandusühendusega assotsieerimise suhtes kohaldatavad sätted; et need sätted on kohaldatavad Prantsuse Vabariigi juurde kuuluvatele territooriumidele, Ühendkuningriigi juurde kuuluvatele maadele ja territooriumidele, Madalmaade Kuningriigi juurde kuuluvatele maadele ja osaliselt Gröönimaale“. [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]

12

Vastavalt selle otsuse artiklile 1 oli otsuse eesmärk edendada ja kiirendada majanduslikku, kultuurilist ja sotsiaalset arengut ning tugevdada selle otsuse I lisas loetletud ÜMTde majandusstruktuure. Selle lisa punkt 4 käsitles Hollandi Antille, mille hulka kuulus ka Curaçao, ja Arubat kui Madalmaade Kuningriigi ÜMTsid.

13

1991. aasta ÜMT otsuse artikli 6 esimene lõik sätestas:

„Artiklis 10 osutatud partnerlusmenetluses osalevad ametiasutused kontrollivad oma vastava pädevuse raames perioodiliselt menetluse tulemusi ning esitavad käesoleva otsuse eesmärkide saavutamiseks vajalikke arvamusi ja teevad ettepanekuid.“

14

Selle otsuse artikkel 10 sätestas:

„Selleks, et ÜMTde pädevad kohalikud ametiasutused saaksid ulatuslikumalt osaleda ÜMTde EMÜsse assotsieerimise põhimõtete elluviimises, austades samas asjaomaste liikmesriikide keskvõimude pädevust, luuakse komisjoni, liikmesriigi ja ÜMT partnerlusel põhinev konsultatsioonimenetlus.

Selline partnerlus, mille üksikasjalikud eeskirjad on sätestatud käesoleva otsuse artiklites 234, 235 ja 236, võimaldab kontrollida assotsieerumise raames saadud kogemusi ja arutada probleeme, mis võivad ÜMTde ja ühenduse vahelistes suhetes tekkida.“

15

Nimetatud otsuse artikli 101 lõige 1 oli sõnastatud järgmiselt:

„ÜMT päritolustaatusega kaubad imporditakse ühendusse vabastatuna imporditollimaksudest ja samaväärse toimega maksudest.“

16

1991. aasta ÜMT otsuse artikli 108 lõike 1 esimese taande kohaselt olid päritolustaatusega kaupade mõiste ja sellega seotud halduskoostöö meetodid määratletud selle otsuse II lisas.

17

Otsuse artikkel 234 sätestas:

„Ühenduse tegevus tugineb niipalju kui võimalik komisjoni, selle liikmesriigi, kelle juurde ÜMT kuulub, ja ÜMT pädevate kohalike asutuste vahelistele tihedatele konsultatsioonidele.

Kõnealuseid konsultatsioone nimetatakse edaspidi „partnerluseks“.“

18

Nimetatud otsuse artikli 235 lõiked 1 ja 2 nägid ette:

„1.   Partnerlus hõlmab käesoleva otsuse raames toimuva ühenduse tegevuse ettevalmistamist, rahastamist, järelevalvet ja hindamist ning mis tahes probleeme, mis ÜMTde ja ühenduse vahelistes suhetes võivad tekkida.

2.   Selleks võib eelkõige asjaomaste ÜMTde taotlusel luua artiklis 234 nimetatud kolmest partnerist koosnevaid nõuandefunktsiooniga ÜMTde assotsieerumistöögruppe kas ÜMT geograafiliste piirkondade või ühe ja sama liikmesriigi ÜMTde rühma põhiselt. Nimetatud grupid luuakse:

19

Otsuse artikkel 237 sätestas:

„Kui ÜMTde ja Prantsusmaa ülemeredepartemangude vahelisi suhteid käsitlevatest käesoleva lepingu erisätetest ei tulene teisiti, kohaldatakse käesolevat otsust ühelt poolt nende territooriumide suhtes, kus kohaldatakse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut selles lepingus ettenähtud tingimustel, ja teiselt poolt ÜMTde territooriumide suhtes.“

20

1991. aasta ÜMT otsuse II lisa artikkel 1, mis käsitleb mõiste „päritolustaatusega tooted“ määratlust ja halduskoostöö meetodeid, sätestas:

„Otsuse kaubanduskoostööd käsitlevate sätete rakendamisel loetakse, et kaup on ülemeremaa või -territooriumi (edaspidi „ÜMT“), ühenduse või AKV riigi päritolustaatusega juhul, kui see on täielikult seal valmistatud või seda on seal piisavalt töödeldud.“

21

Selle lisa artikli 12 lõiked 1 ja 6 nägid ette:

„1.   Kaupade liikumissertifikaat EUR.1, mille näidis on esitatud käesoleva lisa 4. lisas, tõendab nende toodete päritolustaatust käesoleva lisa tähenduses.

[…]

6.   Kaupade liikumissertifikaadi EUR.1 väljastab eksportiva ÜMT toll juhul, kui käesoleva lisa tähenduses võib kaupu käsitada päritolustaatusega toodetena.“

22

Nimetatud lisa artikkel 26 „Liikumissertifikaatide EUR.1 ja vormide EUR.2 kontrollimine“ sätestas:

„1.   Liikumissertifikaatide EUR.1 ja vormide EUR.2 tollivormistusjärgne kontroll toimub pisteliselt ja siis, kui impordiriigi tollil tekib põhjendatud kahtlus dokumendi ehtsuses või kõnealuste toodete tegelikku päritolu puudutava teabe õigsuses.

[…]

6.   Kui kontrollimenetlus või mis tahes olemasolev teave näitab, et käesoleva lisa sätteid on rikutud, teostab või korraldab ÜMT viivitamatult omal algatusel või komisjoni nõudmisel uurimise selliste rikkumiste väljaselgitamiseks ja ärahoidmiseks. Komisjon võib nimetatud uurimisest osa võtta.

[…]

7.   Vaidlused, mida ei ole olnud võimalik lahendada impordiriigi tolli ja eksportiva ÜMT tolli vahel või mis tõstatavad käesoleva lisa tõlgendamise probleemi, esitatakse [nõukogu 27. juuni 1968. aasta määrusega (EMÜ) nr 802/68 kaupade päritolu mõiste ühise määratluse kohta (EÜT 1968, L 148, lk 1)] alusel loodud päritolukomiteele.“

23

Selle määruse artikli 12 lõike 1 kohaselt koosneb päritolukomitee liikmesriikide esindajatest ja selle eesistujaks on komisjoni esindaja.

24

1991. aasta ÜMT otsus kehtis kuni 1. detsembrini 2001. Sama aasta 2. detsembril jõustus 2001. aasta ÜMT otsus. Nimetatud otsuse artikli 4 lõige 1 sätestas:

„Artiklis 7 sätestatud partnerluse raames võtavad ÜMTde ametiasutused endale esmase vastutuse assotsieerimis- ja arengustrateegiate kavandamise ja nende ellurakendamise eest, valmistades koos komisjoni ja selle liikmesriigiga, mille juurde ÜMT kuulub, ette ühtseid programmdokumente ja koostööprogramme.“

25

2001. aasta ÜMT otsuse artikkel 7 nägi ette:

„1.   Selleks et ÜMTdel oleks täiel määral võimalik osaleda ÜMT‑EÜ assotsieerimise ellurakendamisel ning võttes arvesse asjaomaste liikmesriikide institutsioonide töökorraldust, kasutatakse assotsieerimisel järgmistel sätetel põhinevat konsulteerimiskorda. Seda korda kasutatakse kõigi ÜMTde ja ühenduse vahelistes suhetes esilekerkivate küsimuste lahendamisel.

[…]

3.   Komisjoni, selle liikmesriigi, mille juurde ÜMT kuulub, ja iga üksiku ÜMT vahel, mida esindavad selle ametiasutused, luuakse eraldi partnerlussuhted, et saavutada käesoleva otsuse eesmärgid ja rakendada selle põhimõtteid, eelkõige artiklites 4 ja 19 esitatud eesmärke ja põhimõtteid. Nendele kolmepoolsetele konsultatsioonidele viidatakse edaspidi kui partnerlusele.

Iga ÜMT jaoks luuakse nõuandva pädevusega partnerlustöörühm. Töörühma kuuluvad kolm eespool nimetatud partnerit. Töörühma võib kokku kutsuda komisjon, liikmesriik või ÜMT. Mitu partnerlustöörühma võivad ühe partneri nõudel kohtuda ühisel koosolekul selleks, et arutada ühist huvi pakkuvaid teemasid või assotsieerimise piirkondlikke aspekte.

4.   Konsultatsioonid peetakse täielikus kooskõlas kõigi kolme partneri institutsiooniliste, seaduslike ja finantsiliste volitustega.

[…]“.

26

Otsuse artikkel 35 nägi ette:

„1.   ÜMTdest pärit tooted imporditakse ühendusse imporditollimaksuvabalt.

2.   Päritolustaatusega toodete mõiste ja sellega seonduva halduskoostöö meetodid on sätestatud käesoleva otsuse III lisas.“

27

Nimetatud otsuse III lisa artikli 2, mis käsitleb mõiste „päritolustaatusega toodete“ määratlust ja halduskoostöö meetodeid, lõige 1 määratles, milliseid tooteid käsitletakse ÜMTdest pärinevate toodetena.

28

Vastavalt selle lisa artikli 14 lõike 1 punktile a kehtis ÜMT päritolustaatusega toodete suhtes ühendusse importimisel 2001. aasta ÜMT otsus juhul, kui esitati sertifikaat EUR.1.

29

Nimetatud lisa artikli 15 lõiked 1 ja 4 nägid ette:

„1.   Eksportiva ÜMT toll annab kaupade liikumissertifikaadi EUR.1 välja eksportija või tema vastutusel tegutseva volitatud esindaja kirjaliku taotluse alusel.

[…]

4.   Eksportiva ÜMT toll annab kaupade liikumissertifikaadi EUR.1 välja, kui asjaomaseid tooteid võib pidada ÜMTst, ühendusest või AKV riigist pärinevateks toodeteks ja kui nad vastavad käesolevas lisas sätestatud nõuetele.“

30

2001. aasta ÜMT otsuse III lisa artikkel 32 „Päritolutõendi õigsuse kontroll“ oli sõnastatud järgmiselt:

„1.   Selleks et tagada käesoleva lisa nõuetekohane kohaldamine, abistavad ÜMTd, ühendus ja AKV riigid üksteist oma pädevate tolliasutuste kaudu, kontrollides kaupade liikumissertifikaatide EUR.1 või kaubaarve deklaratsioonide ehtsust ning nendes dokumentides esitatud teabe õigsust.

[…]

2.   Järelkontrolli päritolutõendite üle tehakse pisteliselt või siis, kui impordiriigi tolliasutusel tekib põhjendatud kahtlus dokumentide ehtsuses, kõnealuste toodete päritolustaatuses või käesoleva lisa muude nõuete täitmises.

[…]

8.   Kui järelkontroll või mis tahes olemasolev teave näitab, et käesoleva lisa sätteid on rikutud, teostab või korraldab ÜMT asjakohase kiirusega omal algatusel või ühenduse nõudmisel uurimise selliste rikkumiste väljaselgitamiseks ja ärahoidmiseks. Komisjon võib nimetatud uurimisest osa võtta.“

31

Selle lisa artikli 34 „Vaidluste lahendamine“ esimene lõik sätestas:

„Artiklite 32 ja 33 kohastest kontrollimistest tulenevad vaidlused, mida kontrolli taotlenud toll ja kontrollimise eest vastutav toll ei suuda omavahel lahendada, ja käesoleva lisa tõlgendamisega seotud küsimused suunatakse [nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1992, L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307)] loodud tolliseadustiku komitee päritolu osakonnale.“

32

Selle määruse artikli 247 lõike 1 kohaselt koosnes tolliseadustiku komitee liikmesriikide esindajatest ja selle eesistujaks oli komisjoni esindaja.

33

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1992, L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2700/2000 (EÜT 2000, L 311, lk 17; ELT eriväljaanne 02/10, lk 239), (edaspidi „tolliseadustik“), artikli 220 lõike 2 punkt b, nagu ka artikkel 239, täpsustas tingimused, mille korral võivad liikmesriigid jätta tollimaksu kohta järelarvestuskande tegemata või selle tollimaksu tagasi maksta või seda vähendada.

34

Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT 2002, L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74), mida on muudetud nõukogu 13. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1995/2006 (ELT 2006, L 390, lk 1), (edaspidi „finantsmäärus“), artikkel 73a sätestab:

„Ilma et see mõjutaks erimääruste sätete ja ühenduste omavahendite süsteemi käsitleva nõukogu otsuse kohaldamist, kohaldatakse kolmandatele isikutele esitatavate ühenduste nõuete ja ühendustele esitatavate kolmandate isikute nõuete suhtes viieaastast aegumistähtaega.

Aegumistähtaja arvutamise kuupäev ja selle arvestusperioodi katkestamise tingimused sätestatakse rakenduseeskirjades.“

35

Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse määruse nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2002, L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145), mida on muudetud komisjoni 23. aprilli 2007. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 478/2007 (ELT 2007, L 111, lk 13), (edaspidi „rakendusmäärus”), artikli 85b „Aegumistähtaega käsitlevad eeskirjad“ lõike 1 esimene lõik sätestab:

„Kolmandatele isikutele esitatavate ühenduste nõuete suhtes kohaldatava aegumistähtaja arvestusperiood algab võlgnikule võlateates teatatud […] tähtaja möödumisest.“

36

Vastavalt Madalmaade Kuningriigi statuudile (Statuut voor het Koninkrijk der Nederlanden) vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud redaktsioonis, koosnes Madalmaade Kuningriik kolmest maast (landen), nimelt Madalmaad (Nederland), Hollandi Antillid (Nederlandse Antillen) ja Aruba. Sellel ajavahemikul oli Curaçao Hollandi Antillide lahutamatu osa.

37

Selle statuudi artikli 3 lõike 1 punkti b kohaselt kuuluvad välissuhted „Kuningriigi pädevusse“.

38

Statuudi artikli 50 lõige 1 nägi ette:

„Hollandi Antillidel ja Arubal kehtestatud seadusandlikud ja haldusmeetmed, mis on vastuolus käesoleva statuudi, rahvusvahelise õigusakti, kuningriigi seaduse, kuningriigi ametiasutuse määruse või huvidega, mille edendamine või kaitse kuulub Madalmaade Kuningriigi pädevusse, võib kuningas kui kuningriigi juht põhistatud dekreediga peatada või tühistada. […]“.

39

Statuudi artikkel 51 oli sõnastatud järgmiselt:

„Kui mõni Hollandi Antillide või Aruba organ ei täida üldse või ei täida nõuetekohaselt oma kohustusi, mis on ette nähtud käesoleva statuudi, rahvusvahelise õigusakti, kuningriigi seaduse või kuningriigi ametiasutuse määrusega, võib kuningriigi ametiasutuse määrusega, milles on märgitud selle õiguslikud alused ja põhjused, kindlaks määrata, kuidas neid kohustusi tuleb täita“.

40

Madalmaade Kuningriigi statuudi artikkel 52 sätestas:

„Kuninga nõusolekul võib riigi õigusaktiga anda kuningale kui kuningriigi juhile ja kubernerile kui kuningriigi organile volitused seoses nimetatud riigi asjadega.“

41

Aastatel 1997–2000 imporditi Curaçaolt piimapulbrit ja riisi Saksamaale ning aastatel 2002 ja 2003 Arubalt tangu ja mannat Madalmaadesse.

42

Curaçao ja Aruba ametiasutused olid väljastanud nende kaupade kohta kaupade liikumissertifikaadid EUR.1 (edaspidi „sertifikaadid EUR.1“), kuigi need kaubad ei vastanud 1991. aasta ÜMT otsuse artikli 101 lõikes 1 ja 2001. aasta ÜMT otsuse artikli 35 lõikes 1 kehtestatud tingimustele, mille alusel saab kauba lugeda sooduspäritoluga kaubaks.

43

Curaçao ja Aruba ametiasutuste poolt sertifikaatide EUR.1 väljastamist uuris Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF). Ta avaldas Curaçaod ja Arubat puudutavad uurimisraportid vastavalt 24. oktoobril 2000 ja 23. detsembril 2004.

44

Pärast neid uurimisi teatas komisjon Madalmaade ja Saksamaa ametiasutustele, et need sertifikaadid EUR.1 olid õigusvastased ja kutsus neid asutusi üles nõudma sisse kõnealuste imporditehingutega seotud tollimaksud. Madalmaade ja Saksamaa ametiasutused määrasid kindlaks vaid osa neist tollimaksudest, kuna ülejäänud osas oli nende sõnul nõue aegunud.

45

Vastavalt 27. jaanuari ja 31. mai 2012. aasta kirjades pidas komisjon Madalmaade Kuningriiki Curaçao ja Aruba ametiasutuste eksimuse eest vastutavaks. Ta nõudis Madalmaade Kuningriigilt sellest tuleneva omavahendite kaotuse kompenseerimist hiljemalt vastavalt 20. märtsiks ja 20. juuliks 2012.

46

Kuna Madalmaade Kuningriik seda nõuet ei täitnud, saatis komisjon 21. novembril 2013 sellele liikmesriigile ametliku kirja, millele Madalmaade ametiasutused vastasid 20. veebruaril 2014, leides, et neil puudub igasugune vastutus oma ÜMTde tegevuse eest.

47

Komisjon saatis 17. oktoobril 2014 Madalmaade Kuningriigile põhjendatud arvamuse, milles ta jäi ametlikus kirjas esitatud seisukoha juurde. Põhjendatud arvamuse järgimiseks vajalike meetmete võtmise tähtaeg lõppes 17. detsembril 2014.

48

Madalmaade Kuningriik vastas põhjendatud arvamusele 19. novembri 2015. aasta kirjaga, eitades jätkuvalt oma vastutust.

49

Komisjon otsustas esitada käesoleva hagi.

50

Madalmaade Kuningriigi arvates ei ole hagi vastuvõetav seetõttu, et hagiavaldus on ebamäärane ning selles ei ole sidusalt ja täpselt selgitatud, mille põhjal võib arvata, et tegemist on EÜ asutamislepingu artiklist 5 (hiljem EÜ artikkel 10, nüüd ELL artikli 4 lõige 3) tulenevate kohustuste rikkumisega. Sellega seoses märgib Madalmaade Kuningriik, et hagiavalduse mõnes punktis näib komisjon väitvat, et see liikmesriik on vastutav oma ÜMT tolli tegevuse eest nagu oleks see tema enese ametiasutus, samas kui teiste punktide osas heidab komisjon talle ette, et ta ei ole võtnud sobivaid meetmeid, et takistada sellisel ametiasutusel sertifikaate EUR.1 väljastada.

51

Komisjon väidab, et hagi on vastuvõetav.

52

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 120 punkti c käsitlevast väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et hagiavalduses peab olema selgelt ja täpselt märgitud hagi ese ja see peab sisaldama lühiülevaadet väidetest, et võimaldada kostjal enda kaitseks valmistuda ning Euroopa Kohtul kontrolli teostada. Sellest tuleneb, et põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on hagi aluseks, peavad ühtselt ja arusaadavalt järelduma hagiavalduse tekstist endast ning haginõuded peavad olema esitatud üheselt mõistetavalt, et vältida seda, et Euroopa Kohus teeb otsuse ultra petita või jätab mõne väite kohta seisukoha võtmata (11. juuli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑356/15, EU:C:2018:555, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Euroopa Kohus on ka otsustanud, et ELTL artikli 258 alusel esitatud hagis tuleb väited esitada sidusalt ja täpselt, et liikmesriik ja Euroopa Kohus saaksid täpselt aru liidu õiguse väidetava rikkumise ulatusest, mis on vajalik tingimus selleks, et nimetatud riik saaks tulemuslikult esitada oma vastuväited ja Euroopa Kohus saaks kontrollida, kas väidetav rikkumine on toime pandud (11. juuli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑356/15, EU:C:2018:555, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Eelkõige peab komisjon hagiavalduses selgelt ja üksikasjalikult kirjeldama põhjusi, mis on viinud komisjoni veendumuseni, et liikmesriik on rikkunud mõnda aluslepingutest tulenevat kohustust (11. juuli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑356/15, EU:C:2018:555, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et komisjon märgib täpselt liidu õiguse sätte, mida Madalmaade Kuningriik väidetavalt on rikkunud, nimelt EÜ asutamislepingu artikkel 5 (hiljem EÜ artikkel 10, nüüd seejärel ELL artikli 4 lõige 3), ning sellele riigile etteheidetavad asjaolud, st see, et Madalmaad ei ole kompenseerinud summat (millele lisandub intress), mis vastab traditsiooniliste omavahendite kaotusele, mis tuleneb sellest, et Curaçao ja Aruba ametiasutused väljastasid sertifikaate, rikkudes EUR.1 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsuseid.

56

Lisaks tuleb märkida, et kuigi komisjoni hagiavalduses viidatakse sellele, et Madalmaade Kuningriik ei ole võtnud sobivaid meetmeid selleks, et vältida sellist õigusvastast väljastamist, nähtub hagiavaldusest selgelt, et komisjoni hagi ese ei ole see võimalik tegematajätmine, vaid üksnes see, et Madalmaade Kuningriik ei ole kompenseerinud traditsiooniliste omavahendite kaotust, mis tuleneb kõnealuste sertifikaatide EUR.1. õigusvastasest väljastamisest.

57

Lisaks tuleb kohtujuristi ettepaneku punktis 43 sisuliselt märgitu eeskujul tõdeda, et asjaolu, et hagiavalduses ei ole täpsustatud, kas komisjoni arvates on selline õigusvastane väljastamine tingitud Madalmaade Kuningriigile omistatavast Curaçao ja Aruba ametiasutuste tegevusest või on see selle tagajärg, et see liikmesriik on jätnud võtmata sobivad meetmed sellise väljastamise ärahoidmiseks, ei takista sellel liikmesriigil talle etteheidetava rikkumise osas tõhusalt oma kaitseõigusi kasutada.

58

Järelikult tuleb Madalmaade Kuningriigi esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

59

Komisjon väidab, et Madalmaade Kuningriik on EÜ asutamislepingu artiklis 5 (hiljem EÜ artikkel 10, nüüd ELL artikli 4 lõige 3) sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt kohustatud kompenseerima traditsiooniliste omavahendite kaotuse, mis on tingitud asjaolust, et Curaçao ja Aruba ametiasutused väljastasid sertifikaate EUR.1, rikkudes 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsuste sätteid ja takistasid seeläbi impordiliikmesriikidel kõne all oleva impordiga seotud tollimaksu sisse nõuda.

60

Komisjon leiab sellega seoses esiteks, et võttes arvesse Madalmaade Kuningriigi erisuhteid oma ÜMTdega, kes komisjoni sõnul ei ole sõltumatud riigid ja on mõlemad osa sellest kuningriigist, peab Madalmaade Kuningriik liikmesriigina vastutama Curaçao ja Aruba ametiasutuste poolt 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsustega vastuolus olevate aktide vastuvõtmise ja toime pandud hooletuse eest.

61

Komisjon lisab, et Madalmaade Kuningriik ei saa tugineda autonoomiale, mis Curaçaol ja Arubal Madalmaade Kuningriigi statuudi kohaselt oli, et õigustada tal lasuvate lojaalse koostöö põhimõttest tulenevate kohustuste täitmata jätmist. Lisaks ei ole nende ÜMTde autonoomia absoluutne, kuna vastavalt selle statuudi artiklitele 50–52 on Madalmaade Kuningriigi ametiasutustel pädevus tagada, et Curaçao ja Aruba ametiasutused 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsuseid järgivad.

62

Teiseks tuletab komisjon meelde, et lojaalse koostöö põhimõte paneb liikmesriikidele kohustuse võtta liidu õiguse täieliku toime ja tõhususe saavutamiseks kõik sobivad meetmed. Käesoleval juhul takistas see, et Curaçao ja Aruba ametiasutused väljastasid õigusvastaselt sertifikaate EUR.1, tollimaksu sissenõudmist ja selle maksu liidu eelarvesse omavahenditena ülekandmist. Kuna Madalmaade Kuningriik jättis selle omavahendite kaotuse kompenseerimata, takistas ta liidu omavahendite süsteemi nõuetekohast toimimist, sest kõnealuse kaotuse peavad kompenseerima kõik liikmesriigid oma rahvamajanduse kogutulul põhinevate omavahendite sissemakse suurendamisega. Seega nõuab liidu eelarve kaitse, et Madalmaade Kuningriiki saaks pidada vastutavaks selle eest, et Curaçao ja Aruba ametiasutused on rikkunud 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsuseid, ja nõuda temalt sellest tulenevate vahendite kaotuse kompenseerimist.

63

Kolmandaks väidab komisjon, et Madalmaad on kohustatud tasuma sellele omavahendite kaotusele vastavalt summalt viivitusintressi. Komisjoni sõnul ei põhine sellise viivitusintressi maksmise kohustus omavahendeid reguleerivatel liidu õigusnormidel, vaid tuleneb otseselt lojaalse koostöö kohustusest, võttes arvesse seda, et kohustus liidu omavahendid kindlaks määrata, need tähtaegselt komisjoni arvele kanda ja viivitusintressi maksta on omavahel lahutamatult seotud.

64

Madalmaade Kuningriik, keda toetab Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, eitab, et on toime pannud liikmesriigi kohustuste rikkumise, mida talle ette heidetakse. Madalmaade Kuningriik, kes möönab, et ta on otseselt vastutav oma koosseisu kuuluvate maade aktide eest, leiab esiteks, et see vastutus hõlmab üksnes nende kohustuste rikkumist, mis tal liidu liikmesriigina on.

65

Euroopa Kohtu 4. oktoobri 1979. aasta arvamusest 1/78 (looduslikku kautšukit käsitlev rahvusvaheline leping) (EU:C:1979:224, punkt 62) tuleneva kohtupraktika kohaselt tuleb kindlaks teha, millises staatuses võib Madalmaade Kuningriiki pidada vastutavaks: kas liidu liikmesriigina või nende ÜMTde esindajana rahvusvahelistes suhetes. EÜ asutamislepingu artikli 227 lõike 3 (hiljem EÜ artikli 299 lõige 3, nüüd ELTL artikli 355 lõige 2) kohaselt piirdub selle lepingu kohaldamisala Kuningriigi Euroopa osaga, nimelt Madalmaadega, samas kui ÜMTde suhtes kehtib vaid selle lepingu neljandas osas toodud erikord. Niisiis ei kohaldata ÜMTde suhtes selle asutamislepingu üldsätteid, kui seda ei ole sõnaselgelt ette nähtud. Konkreetsemalt kaupade liitu importimise puhul tuleb ÜMTsid kohelda kui kolmandaid riike. Seega ei saa ÜMTsid pidada selle liikmesriigi lahutamatuks osaks, millega nad on assotsieerunud.

66

Selles kontekstis rõhutab Madalmaade Kuningriik, et kuna vaid kuningriik on rahvusvahelise õiguse subjekt ja tal on pädevus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid, siis ratifitseeris ta EÜ asutamislepingu vaid Madalmaade jaoks, mistõttu on tema liiduga ühinemisest tulenevad õigused ja kohustused siduvad vaid Madalmaadele.

67

Madalmaade Kuningriik leiab, et võttes arvesse Hollandi Antillide ja Aruba autonoomiat, on väide, et Madalmaad on vastutav nende ÜMTde ametiasutuste aktide eest, vastuolus ELL artikli 4 lõikega 2 ning ÜRO põhikirja artikliga 73. Madalmaade Kuningriigi statuudi sätete kohaselt ei saanud Hollandi Antille ja Arubat vaidlusalusel ajavahemikul Madalmaade osaks pidada, sest isegi kui neil oli sarnaselt Madalmaadega Madalmaade Kuningriigi maa (landen) staatus, oli kummalgi neist kahest territooriumist oma Staatsregeling (põhiseadus) ja suur autonoomia kuningriigi tasandil. Lisaks ei anna Madalmaade Kuningriigi statuudi artiklid 50–52 Madalmaadele Curaçao ja Aruba ametiasutuste suhtes mingit pädevust ja näevad ette vaid võimaluse võtta kuningriigi ministrite nõukogus nende territooriumide suhtes vastu otsuseid.

68

Teiseks väidab Madalmaade Kuningriik, et väidetaval kompenseerimise ja viivitusintressi maksmise kohustusel ei ole alust ei liidu omavahendeid käsitlevates õigusnormides ega ka 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsustes. Sellise kohustusega nõustumine oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Madalmaade Kuningriik lisab, et komisjon ei saa sellega seoses tugineda ka EÜ asutamislepingu artiklile 5 (hiljem EÜ artikkel 10, nüüd ELL artikli 4 lõige 3), tõendamata, et Madalmaad on rikkunud liidu õigusest tulenevaid kohustusi. Komisjon ei ole aga seda tõendanud ja on piirdunud vaid väitega, et Madalmaad ei ole reageerinud asjaomaste ÜMTde poolt toime pandud rikkumise puhul „adekvaatselt“.

69

Madalmaad Kuningriik märgib veel, et 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsuste kohaselt on sertifikaatide EUR.1 väljastamise pädevus vaid ÜMTde ametiasutustel, ning liikmesriikide ametiasutustel pole mingisugust võimalust sekkuda ja neil pole sellega seoses mingisugust vastutust. Eelkõige on 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsustega ette nähtud halduskoostöö süsteem ühelt poolt ÜMTde ning teiselt poolt komisjoni ja liikmesriikide ametiasutuste vahel, mis võimaldab kontrollida nende otsuste täitmist ja pöörduda selleks otse ÜMTde ametiasutuste poole. Lisaks tuli ÜMT ja liidu vahel tekkivad probleemid lahendada partnerluse raames.

70

Pealegi on Madalmaade kui liikmesriigi vastutuse eeldamine vastuolus õiguskindluse ja hea halduse põhimõtetega. Sellega seoses väidab Madalmaade Kuningriik, et erinevalt kohtupraktikast, mis tuleneb 13. novembri 2014. aasta kohtuotsusest Nencini vs. parlament (C‑447/13 P, EU:C:2014:2372, punkt 48), ei reageerinud komisjon mõistliku aja jooksul, kuna see institutsioon nõudis kõnealuse tollimaksu üle kandmist vastavalt enam kui seitse ja enam kui üksteist aastat pärast seda, kui OLAF oli kõnealused rikkumised tuvastanud.

71

Kõigepealt tuleb rõhutada, et kuigi käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi aluseks oleva Curaçao ja Aruba ametiasutuste tegevuse ajal oli lojaalse koostöö põhimõte sätestatud EÜ asutamislepingu artiklis 5 ja seejärel EÜ artiklis 10, olid need sätted ajal, mil komisjon palus Madalmaade Kuningriigil kompenseerida omavahendite kaotus, mis tema sõnul sellest tegevusest tuleneb, asendatud ELL artikli 4 lõikega 3. Sellest järeldub, et hagi tuleb läbi vaadata, lähtudes lojaalse koostöö põhimõttest, nii nagu seda käsitleb viimati nimetatud säte.

72

Vastavalt ELL artikli 4 lõike 3 teisele lõigule on Madalmaade Kuningriik liidu liikmesriigina kohustatud võtma kõik asjakohased üld- või erimeetmed, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine.

73

Kuigi sellel eesmärgil on kõigil selle liikmesriigi ametiasutustel kohustus tagada liidu õigusnormide järgimine oma pädevuse piires, vastutab ELTL artikli 258 alusel liidu ees sellest õigusest tulenevate kohustuste täitmise eest ainsana asjaomane liikmesriik (vt selle kohta 4. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Byankov, C‑249/11, EU:C:2012:608, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. mai 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑184/11, EU:C:2014:316, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Nagu komisjon oma repliigis täpsustas, ei tugine käesolev liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi mitte Madalmaade ametiasutuste poolt tehtud vigadele, vaid selle liikmesriigi vastutusele omavahendite kaotuse eest, mis on tingitud sellest, et Curaçao ja Aruba ametiasutused on rikkunud 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsuste neid sätteid, mis reguleerivad sertifikaatide EUR.1 väljastamist.

75

Nagu nähtub EÜ asutamislepingu artikli 227 lõikest 3 koostoimes selle IV lisaga (hiljem EÜ artikli 299 lõige 3 ja EÜ asutamislepingu II lisa, nüüd ELTL artikli 355 lõige 2 ja EL toimimise lepingu II lisa), olid Curaçao ja Aruba nimetatud selles lisas loetletud ÜMTde hulgas ning seetõttu kohaldatakse nende suhtes EÜ asutamislepingu neljandas osas – mille alla kuulusid EÜ asutamislepingu artiklid 131–137 (hiljem EÜ artiklid 182–188, nüüd ELTL artiklid 198–204) – määratletud korda, mille üksikasjalikud eeskirjad ja menetlused kehtestati 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsustega EÜ asutamislepingu artikli 136 (hiljem EÜ artikkel 187, nüüd ELTL artikkel 203) alusel.

76

Selles kontekstis on oluline rõhutada, et kuigi Euroopa Kohus on leidnud, et EÜ asutamislepingu need üldsätted, mis ei sisaldu selle asutamislepingu neljandas osas, ei ole ÜMTde suhtes kohaldatavad, kui see ei ole sõnaselgelt ette nähtud (5. juuni 2014. aasta kohtuotsus X ja TBG, C‑24/12 ja C‑27/12, EU:C:2014:1385, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika), ei ole Madalmaade Kuningriigile etteheidetav liikmesriigi kohustuste rikkumine hõlmatud nimetatud kohtupraktikas kirjeldatud juhtumiga. Nimelt ei väida komisjon, et Curaçao ja Aruba suhtes on kohaldatav lojaalse koostöö põhimõte, vaid väidab, et Madalmaade Kuningriik on selle põhimõtte alusel kohustatud Curaçao ja Aruba ametiasutuste poolt sertifikaatide EUR.1 õigusvastase väljastamise tagajärgede eest vastutama. Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 72, kehtib see põhimõte Madalmaade Kuningriigi kui liidu liikmesriigi suhtes.

77

Neid kaalutlusi arvestades tuleb uurida esiteks seda, kas Madalmaade Kuningriik on talle kui liikmesriigile ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevate kohustuste alusel liidu ees vastutav selle eest, et Curaçao ja Aruba ametiasutused on väljastanud mis tahes sertifikaate EUR.1 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsuseid rikkudes, teiseks seda, kas ta on selle sätte alusel sel juhul kohustatud kompenseerima sellest tuleneva liidu omavahendite võimaliku kaotuse koos viivitusintressiga, ja kolmandaks seda, kas juhul, kui see on nii, saab Madalmaade Kuningriigile põhjendatult heita ette liikmesriigi kohustuste rikkumist.

78

Komisjon väidab, et kuna Curaçaol ja Arubal on erisuhe Madalmaade Kuningriigiga, peab see liikmesriik vastutama liidu ees Curaçao ja Aruba ametiasutuste tegevuse ja tegevusetuse eest, kui need on sertifikaate EUR.1 väljastanud 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsuseid rikkudes.

79

Madalmaade Kuningriik kuulub nende liikmesriikide hulka, kellel EÜ asutamislepingu artikli 131 esimese lõigu (hiljem EÜ artikli 182 esimene lõik, nüüd ELTL artikli 198 esimene lõik) kohaselt on „erisuhted“ ÜMTdega. Selle sätte kohaselt põhines nende maade ja territooriumide suhtes EÜ asutamislepingu neljandas osas määratletud assotsieerimise erikorra kohaldamine neil erisuhetel.

80

Nimetatud erisuhteid iseloomustab asjaolu, et ÜMTd ei ole sõltumatud riigid, vaid kujutavad endast maid ja territooriume, mis sõltuvad sellisest riigist, kes muu hulgas tagab nende esindamise rahvusvahelisel tasandil (vt selle kohta 4. oktoobri 1979. aasta arvamus 1/78 (looduslikku kautšukit käsitlev rahvusvaheline leping), EU:C:1979:224, punkt 62, ja 15. novembri 1994. aasta arvamus 1/94 (WTO lepingule lisatud lepingud), EU:C:1994:384, punkt 17).

81

Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 131 (hiljem EÜ artikkel 182, nüüd ELTL artikkel 198) kohaldatakse selle lepingu neljandas osas määratletud assotsieerimise erikorda, mille eesmärk on edendada ÜMTde majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut, üksnes selliste maade ja territooriumide suhtes, millel on erisuhted asjaomase liikmesriigiga, kes on taotlenud, et assotsieerimise erikorda nende suhtes kohaldataks. Mis puudutab konkreetselt Curaçaod ja Arubat, mis EMÜ asutamislepingu jõustumise ajal kuulusid Hollandi Antillide koosseisu, siis sõlmisid liikmesriigid 13. novembri 1962. aasta kokkuleppe 64/533/EEC, millega muudetakse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, et muuta asutamislepingu IV osas sätestatud suhe kohaldatavaks Hollandi Antillide suhtes (EÜT 1964, lk 150, lk 2414).

82

Seega väljendab 1991. aasta ÜMT otsuse esimeses põhjenduses ning artiklis 234 ja artikli 235 lõikes 2, samuti ka 2001. aasta ÜMT otsuse artiklites 4 ja 7, selleks kasutatud sõnastus, et tähistada liikmesriiki, „kelle juurde“ ÜMT „kuulub“, EÜ asutamislepingu artikli 131 esimese lõigu (hiljem EÜ artikli 182 esimene lõik, nüüd ELTL artikli 198 esimene lõik) kohaselt nendevahelisi erisuhteid. Seda tõlgendust kinnitab 1991. aasta ÜMT otsuse artikkel 1 koostoimes selle otsuse I lisa punktiga 4, millest nähtub, et Curaçao ja Aruba olid Madalmaade Kuningriigi „juurde kuuluvad“ ÜMTd.

83

Lisaks kehtis Curaçao ja Aruba päritolustaatusega kaupade suhtes nimetatud erikorra raames vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 133 lõikele 1 (hiljem EÜ artikli 184 lõige 1, nüüd ELTL artikli 200 lõige 1), koostoimes 1991. aasta ÜMT otsuse artikli 101 lõike 1 ja artikli 108 lõike 1 esimese taande ning selle otsuse II lisaga (2001. aasta ÜMT otsuse artikkel 35 ja otsuse III lisa) eelisõigus tuua need siseturule tollimaksuvabalt ja vabastatuna samaväärse toimega maksudest.

84

Samas reguleeris sertifikaatide EUR.1 väljastamist liidu õigus. Vastavalt 1991. aasta ÜMT otsuse II lisa artikli 12 lõikele 6 (2001. aasta ÜMT otsuse III lisa artikli 15 lõige 4), mida kohaldati selle otsuse artikli 237 alusel ÜMT territooriumide suhtes, pidid neid päritolu tõendavaid sertifikaate väljastama ÜMTde ametiasutused. Seega olid need ametiasutused selliseid sertifikaate väljastades kohustatud järgima 1991. aasta ÜMT otsuse II lisas (2001. aasta ÜMT otsuse III lisa) sisalduvaid nõudeid.

85

Lisaks kajastasid selles kontekstis tekkida võivate vaidluste ja probleemide lahendamiseks 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsustes ette nähtud menetlused keskset rolli, mis EÜ asutamislepingu neljandas osas määratletud assotsieerimiskorra raames oli EÜ asutamislepingu artikli 131 esimese lõigu (hiljem EÜ artikli 182 esimene lõik, nüüd ELTL artikli 198 esimene lõik) tähenduses erisuhetel asjaomase ÜMT ja selle liikmesriigi vahel, kelle juurde ta kuulus.

86

Sellega seoses tuleb eriti arvesse võtta 1991. aasta ÜMT otsuse II lisa artikli 26 lõiget 7 ja 2001. aasta ÜMT otsuse III lisa artiklit 34, mille kohaselt tuli sertifikaatide EUR.1 õiguspärasust puudutavad vaidlused, mida ei saanud lahendada impordiriigi tolli ja eksportiva ÜMT tolli vahel, lahendada päritolukomitee ja seejärel tolliseadustiku komitee tasandil menetluses, milles osaleb muu hulgas selle liikmesriigi esindaja, kelle juurde eksportiv ÜMT kuulub, aga mitte selle ÜMT pädevad kohalikud ametiasutused.

87

Mis puudutab lisaks võimalikke probleeme, mis võivad sertifikaatide EUR.1 õigusvastase väljastamise kontekstis 1991. aasta ÜMT otsuse artiklites 234 ja 235 (2001. aasta ÜMT otsuse artikkel 7) nimetatud partnerluse raames tekkida, siis tuleb märkida, et see partnerlus ei saa põhineda asjaomase ÜMT ja komisjoni vahelisel kahepoolsel dialoogil, vaid selleks on vaja kolmepoolset kooskõlastamist, milles peavad lisaks komisjonile osalema ka liikmesriik, kelle juurde ÜMT kuulub, ja ÜMT pädevad kohalikud asutused. Vastavalt 1991. aasta ÜMT otsuse artikli 10 esimesele lõigule oli „asjaomaste liikmesriikide keskvõimude pädevuse“ austamise tagamiseks nõutav, et kolmepoolsest kooskõlastamisest võtaks osa see liikmesriik, kelle juurde ÜMT kuulub. Sarnaselt asetas 2001. aasta ÜMT otsuse artikli 7 lõige 1 rõhu vajadusele arvestada „asjaomaste liikmesriikide institutsioonide töökorraldusega“.

88

Neil tingimustel tuleneb Madalmaade ja tema ÜMTde vaheliste erisuhete olemasolust EÜ asutamislepingu artikli 131 esimese lõigu tähenduses (hiljem EÜ artikli 182 esimene lõik, nüüd ELTL artikli 198 esimene lõik) nimetatud liikmesriigi konkreetne vastutus liidu ees juhul, kui nende ÜMTde ametiasutused väljastavad sertifikaate EUR.1 nimetatud otsuseid rikkudes.

89

Madalmaade Kuningriik leiab siiski, et sellist vastutust ei teki. Esiteks väidab ta, et kuna EÜ asutamislepingu on ratifitseerinud vaid Madalmaad, siis tuleb vastavalt 4. oktoobri 1979. aasta arvamusele 1/78 (looduslikku kautšukit käsitlev rahvusvaheline leping) (EU:C:1979:224, punkt 62) vahet teha ühelt poolt Curaçao ja Aruba ning teiselt poolt Madalmaade Kuningriigi kui liikmesriigi vahel. Teiseks on Madalmaade Kuningriik seisukohal, et 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsustega kehtestatud halduskoostöö süsteem võimaldab komisjonil pöörduda otse ÜMT ametiasutuste poole, mistõttu ei saa komisjon pidada teda nende ametiasutuste aktide eest ELL artikli 4 lõike 3 alusel vastutavaks. Kolmandaks riivab sellise vastutuse tunnustamine nende ÜMTde autonoomiat, rikkudes seeläbi ELL artikli 4 lõiget 2 ja ÜRO põhikirja artiklit 73.

90

Mis puudutab esimest argumenti, siis Euroopa Kohus on eelmises punktis viidatud arvamuse punktis 62 tõepoolest sisuliselt leidnud, et kui liikmesriik sõlmib oma ÜMT esindajana rahvusvahelise lepingu, ei tegutse ta liikmesriigina. See tõdemus, mis võimaldas Euroopa Kohtul järeldada, et selline esindamine ei mõjuta „pädevuse piiritlemist ühenduse siseselt“, ei ole aga asjakohane siis, kui hinnatakse liikmesriigi vastutust kontekstis, kus tema juurde kuuluva ÜMT ametiasutused on väljastanud 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsuseid eirates sertifikaate EUR.1, mida reguleerivad ÜMTde territooriumil kohaldatavad liidu õigusnormid.

91

Mis puudutab Madalmaade Kuningriigi teist argumenti, mis käsitleb 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsustega kehtestatud halduskoostöö süsteemi, siis on tõsi, et vastavalt 1991. aasta ÜMT otsuse II lisa artikli 26 lõikele 6 ja hiljem 2001. aasta ÜMT otsuse III lisa artikli 32 lõikele 8 on asjaomase ÜMT ametiasutuste ülesanne muu hulgas viia läbi vajalik uurimine, kui esimese ÜMT otsuse II lisa artikli 26 lõikes 1 ja hiljem teise ÜMT otsuse III lisa artikli 32 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlus või muu kättesaadav teave viitab sellele, et nende lisade sätteid on rikutud. Siiski on ühelt poolt nendes sätetes ette nähtud, et komisjon „võib […] osa võtta“ uurimistest, mille eesmärk on tuvastada ja hoida ära sertifikaatide EUR.1 väljastamist reguleerivate sätete rikkumine, kehtestamata talle selles osas kohustust. Teiselt poolt, kuigi nimetatud 1991. aasta ÜMT otsuse II lisa artikli 26 lõikes 7 ja hiljem 2001. aasta ÜMT otsuse III lisa artiklis 34 oli sätestatud, et sellise uurimise käigus või tõlgendamisprobleemi tõttu tekkinud vaidluste suhtes „kohaldatakse“ vaidluste lahendamise menetlust, tuleneb nende sätete sõnastusest enesest, et neis peetakse silmas ainult impordiriigi ja eksportiva ÜMT vahel tekkivaid vaidlusi ja seega ei olnud need sätted siduvad komisjonile.

92

Lisaks, ja vastupidi sellele, mida väidab Madalmaade Kuningriik, ei ole „partnerluse“ nime all tuntud kooskõlastamist puudutavate sätetega vastuolus ka see, kui liikmesriik loetakse ELL artikli 4 lõike 3 alusel vastutavaks selle eest, kui tema ÜMTde ametiasutused väljastavad sertifikaate EUR.1 õigusvastaselt. 1991. aasta ÜMT otsuse artikli 234 sõnastuse kohaselt peab liidu tegevus tuginema „niipalju kui võimalik“ komisjoni, selle liikmesriigi, kelle juurde ÜMT kuulub, ja ÜMT pädevate kohalike asutuste vahelistele konsultatsioonidele. Lisaks näeb selle otsuse artikli 235 lõige 2 ette, et eelkõige asjaomaste ÜMTde taotlusel „või[dakse] luua“ töögruppe, et lahendada mis tahes probleem, mis on ÜMT ja liidu vahel tekkinud. Sarnaselt nägi 2001. aasta ÜMT otsuse artikli 7 lõige 3 üksnes ette, et iga ÜMT jaoks „või[dakse] luua“ partnerlustöögruppe eelkõige ÜMT taotlusel. Seega, kuigi on tõsi, et käesoleval juhul ei ole seda partnerlusmenetlust rakendatud, nähtub nende sätete sõnastusest siiski, et sellise menetluse rakendamine oli vabatahtlik.

93

Edukas ei saa olla ka kolmas argument, mis puudutab Curaçao ja Aruba konstitutsioonilist autonoomiat, kuna Madalmaade Kuningriik ei selgita, kuidas saab ÜMTde autonoomiat piirata liikmesriigi vastutus oma ÜMTde tegevuse eest, kui see vastutus ei mõjuta neile 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsustega usaldatud ülesandeid.

94

Veel tuleb hinnata seda, mis liiki vigade eest, mille ÜMT on sertifikaatide EUR.1 väljastamisel teinud, tuleb vastutavaks pidada liikmesriiki, kelle juurde see ÜMT kuulub.

95

Seoses sellega tuleneb ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest, et liikmesriigid on kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et saavutada liidu õiguse täielik toime ja tõhusus (vt selle kohta 7. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Stils Met, C‑382/09, EU:C:2010:596, punkt 44, ja 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. nõukogu, C‑600/14, EU:C:2017:935, punkt 94).

96

Võttes aga arvesse, et selle tolliprotseduuri puhul, mida ÜMT päritolustaatusega kaupadele kohaldati EÜ asutamislepingu artikli 133 lõikes 1 (hiljem EÜ artikli 184 lõige 1, nüüd ELTL artikli 200 lõige 1) ja 1991. aasta ÜMT otsuse artikli 101 lõikes 1, koostoimes artikli 108 lõike 1 esimese taandega ja selle otsuse II lisaga (2001. aasta ÜMT otsuse artikkel 35 ja selle otsuse III lisa), ette nähtud tingimustel, on tegemist soodus- ja erandkorraga, tuleb eelmises punktis kirjeldatud kohustust käesoleval juhul eriti täpselt täita. Seega tuleb tõdeda, et selle liikmesriigi, kelle juurde ÜMT kuulub, vastutus liidu ees hõlmab ELL artikli 4 lõike 3 kohaselt kõiki selle ÜMT ametiasutuste poolt sertifikaatide EUR.1 väljastamisel toime pandud rikkumisi.

97

Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et Madalmaade Kuningriik on talle liikmesriigina EÜ asutamislepingu artikli 131 esimest lõigust (hiljem EÜ artikli 182 esimene lõik, nüüd ELTL artikli 198 esimene lõik) ning ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevatest kohustustest lähtudes liidu ees vastutav selle eest, et Curaçao ja Aruba ametiasutused on väljastanud mis tahes sertifikaate EUR.1 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsuseid rikkudes (vt analoogia alusel tänane kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (vastutus ÜMT tegevuse eest), C‑391/17, punkt 95).

98

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt on liikmesriigid kohustatud kõrvaldama liidu õiguse rikkumise õigusvastased tagajärjed. Seega tuleb liikmesriikide ametiasutustel võtta oma pädevuse piires kõik vajalikud meetmed liidu õiguse rikkumise heastamiseks (vt selle kohta 21. juuni 2007. aasta kohtuotsus Jonkman jt, C‑231/06–C‑233/06, EU:C:2007:373, punktid 37 ja 38; 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Comune di Corridonia jt, C‑196/16 ja C‑197/16, EU:C:2017:589, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 27. juuni 2019. aasta kohtuotsus Belgisch Syndicaat van Chiropraxie jt, C‑597/17, EU:C:2019:544, punkt 54).

99

Kuna sertifikaadi EUR.1 väljastamine 1991. aasta ja 2001. aasta ÜMT otsuseid rikkudes takistab impordiliikmesriigi ametiasutustel nõuda tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktis b ja artiklis 239 sätestatud juhtudel sisse tollimaksu, mille nad oleksid pidanud sisse nõudma sellise sertifikaadi EUR.1 puudumise korral, kujutab sellest tulenev liidu traditsiooniliste omavahendite kaotus endast liidu õiguse rikkumise õigusvastast tagajärge. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb selline kaotus korvata kas mõne muu omavahendiga või kulude kohandamisega (vt analoogia alusel 15. novembri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani, C‑392/02, EU:C:2005:683, punkt 54, ja 5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑105/02, EU:C:2006:637, punkt 88).

100

Seega peab liikmesriik, kes on liidu ees sellise sertifikaadi väljastamise eest vastutav, võtma lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt kõik vajalikud meetmed selle rikkumise heastamiseks ja eelkõige kompenseerima sellest tulenenud omavahendite kaotuse (vt analoogia alusel tänane kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (vastutus ÜMT tegevuse eest), C‑391/17, punkt 98).

101

Mis puudutab konkreetsemalt küsimust, kas sellise omavahendite kaotuse summale lisandub vajadusel viivitusintress, siis piisab, kui märkida, et ainuüksi selle sissenõudmata jäänud tollimaksu summa kompenseerimine ei ole piisav, et kõrvaldada sertifikaadi EUR.1 õigusvastase väljastamise tagajärjed.

102

Seda tõlgendust ei saa seada kahtluse alla õiguskindluse põhimõttele tuginev Madalmaade Kuningriigi ja Ühendkuningriigi esitatud argument, mille kohaselt sellist kompenseerimiskohustust ei saa eksisteerida, kui seda ei ole liidu õiguses sõnaselgelt ette nähtud. Nimelt on kohustus kompenseerida omavahendite kaotus, mis on tingitud sertifikaatide EUR.1 õigusvastasest väljastamisest, üksnes lojaalse koostöö kohustuse, mille kohaselt peavad liikmesriigid võtma kõik vajalikud meetmed, et kõrvaldada liidu õiguse rikkumise õigusvastased tagajärjed, konkreetne ilming. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 98 viidatud väljakujunenud kohtupraktikast, hõlmab see kohustus kõiki liidu õiguse rikkumise õigusvastaseid tagajärgi, eelkõige neid, mis on rahalised, nagu on kõne all käesolevas asjas.

103

Viivitusintressi hakatakse siiski arvestama alates kuupäevast, mil asjaomasele liikmesriigile esitati nõue kompenseerida nimetatud omavahendite kaotus.

104

Kõiki neid kaalutlusi arvesse võttes tuleb järeldada, et liikmesriik, kes on liidu ees vastutav tema juurde kuuluva ÜMT poolt sertifikaatide EUR.1 õigusvastase väljastamise eest, peab lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt kompenseerima võimaliku omavahendite kaotuse, millele vajadusel lisandub viivitusintress.

105

Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust selgub, et aastatel 1997–2000 ning 2002 ja 2003 imporditi kaupu, mille kohta Curaçao ja Aruba ametiasutused väljastasid sertifikaadid EUR.1, tollimaksuvabalt Madalmaadesse ja Saksamaale.

106

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nimetatud ametiasutused olid need sertifikaadid EUR.1 väljastanud, kuigi need kaubad ei vastanud sooduspäritoluga toodetele 1991. aasta ÜMT otsuse artikli 101 lõikes 1 ja 2001. aasta ÜMT otsuse artikli 35 lõikes 1 kehtestatud tingimustele. Samuti on selge, et nende sätete eiramine tõi liidu jaoks kaasa imporditollimaksus väljenduvate omavahendite kaotuse.

107

Neil tingimustel on Madalmaade Kuningriik ELL artikli 4 lõike 3 kohaselt kohustatud kompenseerima selle omavahendite kaotuse summa, nagu komisjon 27. jaanuari ja 31. mai 2012. aasta kirjades nõudis.

108

Madalmaade Kuningriik väidab siiski, et käesoleval juhul välistavad õiguskindluse ja hea halduse põhimõtted võimaluse tuvastada, et selle kaotuse kompenseerimise kohustust on rikutud, kuna komisjon ei nõudnud sellist kompenseerimist mõistliku aja jooksul vastavalt kohtupraktikale, mis tuleneb 13. novembri 2014. aasta kohtuotsusest Nencini vs. parlament (C‑447/13 P, EU:C:2014:2372, punkt 48).

109

Sellega seoses tuleb märkida, et eelmises punktis viidatud kohtuotsusest tulenev kohtupraktika puudutab rakendusmääruse artiklit 85b, millega määratakse finantsmääruse artiklis 73a sätestatud viieaastase aegumistähtaja algusena kindlaks kuupäev, mil möödub võlgnikule võlateates teatatud tähtaeg.

110

Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus tõepoolest, et asjaomane institutsioon peab vastavalt õiguskindluse põhimõttele tegema võlateate teatavaks mõistliku aja jooksul, kui sellekohased sätted puuduvad, täpsustades samas, et võlateate teatavaks tegemise aega ei saa pidada mõistlikuks, kui see toimub rohkem kui viis aastat pärast seda, kui institutsioonil oli tavalistes tingimustes võimalik oma nõue esitada (vt selle kohta 13. novembri 2014. aasta kohtuotsus Nencini vs. parlament, C‑447/13 P, EU:C:2014:2372, punktid 48 ja 49).

111

Ilma et oleks siiski vaja analüüsida, kas finantsmääruse artikkel 73a ja rakendusmääruse artikkel 85b on kohaldatavad kohustusele hüvitada omavahendite kaotus ELL artikli 4 lõike 3 alusel, nagu on kõne all käesolevas asjas, tuleb siiski tõdeda, et komisjon ei ole igal juhul ületanud viieaastast tähtaega, mille möödumisel ei saa võlateate teatavaks tegemise tähtaega vastavalt eelmises punktis viidatud kohtuotsusest tulenevale kohtupraktikale pidada mõistlikuks. Nimelt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et Curaçao ja Aruba ametiasutuste poolt õigusvastaselt sertifikaatide EUR.1 väljastamisest tulenev omavahendite kaotus selgus lõplikult 2009. aasta jooksul. Kuna enne seda kuupäeva ei olnud komisjonil võimalik kõnealuse kaotuse kompenseerimist nõuda, siis tuleb tõdeda, et ta järgis nimetatud viieaastast tähtaega, kui nõudis Madalmaadelt seda kompenseerimist 2012. aastal.

112

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kuna Madalmaade Kuningriik ei kompenseerinud omavahendite kaotust, mis on tingitud sellest, et Curaçao ametiasutused väljastasid ajavahemikul 1997/2000 Curaçaolt lähtuva piimapulbri ja riisi impordiga seoses sertifikaate EUR.1 vastuolus 1991. aasta ÜMT otsusega ja Aruba ametiasutused väljastasid ajavahemikul 2002/2003 Arubalt lähtuva tangu ja manna impordiga seoses sertifikaate EUR.1 vastuolus 2001. aasta ÜMT otsusega, siis on Madalmaade Kuningriik rikkunud ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevaid kohustusi.

113

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Madalmaade Kuningriik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Madalmaade Kuningriigilt.

114

Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mille kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud, tuleb Ühendkuningriigi kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: