Kohtuasi C‑2/17

Instituto Nacional de la Seguridad Social (INSS)

versus

Jesús Crespo Rey

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud
Tribunal Superior de Justicia de Galicia

Eelotsusetaotlus – Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Šveitsi Konföderatsiooni vaheline kokkulepe isikute vaba liikumise kohta – Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Määrus (EÜ) nr 883/2004 – XI lisa rubriigi „Hispaania“ punkt 2 – Vanaduspension – Arvutusmeetod – Teoreetiline suurus – Asjaomane sissemakse alus – Erikokkulepe – Sissemakse aluse valik – Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on töötaja kohustatud sissemakseid tegema miinimumalusel

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kümnes koda) 28. juuni 2018. aasta otsus

Rahvusvahelised lepingud – EÜ ja Šveitsi Konföderatsiooni vaheline isikute vaba liikumist käsitlev leping – Võrdne kohtlemine – Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Vanaduskindlustus – Vanaduspension – Arvutusmeetod – Teoreetiline suurus – Erikokkulepe – Asjaomane sissemakse alus – Sissemakse aluse valik – Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on töötaja kohustatud sissemakseid tegema miinimumalusel – Lubamatus – Siseriiklike kohtute kohustused

(EÜ ja Šveitsi Konföderatsiooni vaheline isikute vaba liikumist käsitlev leping; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 883/2004, XI lisa)

Isikute vaba liikumist käsitlevat kokkulepet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt on võõrtöötaja, kes on sõlminud kõnealuse liikmesriigi sotsiaalkindlustusasutusega erikokkuleppe, kohustatud sissemakseid tegema miinimumalusel, mistõttu samastab selle liikmesriigi pädev asutus tema vanaduspensioni teoreetilise suuruse arvutamisel selle kokkuleppega hõlmatud perioodi samas liikmesriigis täitunud perioodiga ja võtab selle arvutamisel arvesse vaid sissemakseid, mille töötaja on tasunud selle kokkuleppe alusel, kuigi töötaja on enne seda, kui ta kasutas oma õigust vabalt liikuda, kõnealuses liikmesriigis teinud miinimumalusest suuremaid sissemakseid, ning paikne töötaja, kes ei ole kasutanud oma õigust vabalt liikuda ja kes sellise kokkuleppe on sõlminud, võib teha miinimumalusest suuremaid sissemakseid.

Nimelt on määruse nr 883/2004 XI isa rubriigi „Hispaania“ punktis 2 ette nähtud, et võõrtöötaja pensioni põhisumma arvutamisel tuleb arvesse võtta teistes liikmesriikides täitunud perioodide osas „neile arvestusperioodidele ajaliselt võimalikult lähedalseisvaid Hispaania sissemakseid“.

Seega sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kus asjaomane töötaja tegi enne seda, kui ta kasutas oma õigust vabalt liikuda, sissemakseid asjaomase liikmesriigi sotsiaalkindlustusse miinimumalusest suurematel alustel, on tema vanaduspensioni suuruse arvutamisel asjakohane sissemakse alus selles liikmesriigis töötaja tehtud viimane sissemakse, see tähendab suurem sissemakse alus kui erikokkuleppes ette nähtud sissemakse miinimumalus.

Kui riigisisene õigus näeb liidu õigust rikkudes ette eri isikurühmade erineva kohtlemise, tuleb ebasoodsamas olukorras olevaid isikuid kohelda samamoodi ja anda neile samad eelised, mis on ülejäänud isikutel. Liidu õiguse nõuetekohaselt rakendamata jätmise korral on soodustatud isikutele kohaldatav kord ainus süsteem, millele saab õiguspäraselt tugineda (13. juuli 2016. aasta kohtuotsus Pöpperl, C‑187/15, EU:C:2016:550, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

Mõistagi tuleb vaidlust lahendaval kohtul kindlaks teha, millised on riigisiseses õiguses sobivaimad vahendid võõrtöötajate ja paiksete töötajate võrse kohtlemise saavutamiseks. Olgu sellega seoses siiski toonitatud, et see eesmärk on a priori saavutatav nii, et selline õigus antakse ka võõrtöötajatele, kes on sõlminud erikokkuleppe, ning neil võimaldatakse teha tagantjärgi sissemakseid miinimumaluses suurematel alustel ja sellest tulenevalt nõuda vanaduspensioniõigusi nendel uutel alustel.

(vt punktid 67, 68, 73, 75 ja 76 ning resolutsioon)