Kohtuasi C‑677/16

Montero Mateos

versus

Agencia Madrileña de Atención Social de la Consejería de Políticas Sociales y Familia de la Comunidad Autónoma de Madrid

(eelotsusetaotlus,
mille on esitanud Juzgado de lo Social no 33 de Madrid)

Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 1999/70/EÜ – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Klausel 4 – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Mõiste „töötingimused“ – Olukordade sarnasus – Põhjendatus – Mõiste „objektiivsed põhjused“ – Tähtajatu töölepingu objektiivsel põhjusel ülesütlemisel makstav hüvitis – Hüvitise puudumine tähtajalise interinidad-töölepingu tähtaja möödumisel

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 5. juuni 2018. aasta otsus

  1. Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Töötingimused – Mõiste – Töötajale töölepingu ülesütlemise korral makstav hüvitis – Kaasaarvamine

    (Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa klausli 4 punkt 1)

  2. Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Sama või samalaadset tööd tegevad töötajad – Mõiste – Sarnases olukorras olevad töötajad – Hindamiskriteeriumid – Töö iseloom, väljaõppe- ja töötingimused – Liikmesriigi kohtu hinnang

    (Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa klausli 3 punkt 2 ja klausli 4 punkt 1)

  3. Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Erinevat kohtlemist õigustavad objektiivsed põhjused – Mõiste – Tähtajatu töölepingu objektiivsel põhjusel ülesütlemise korral makstav hüvitis – Hüvitise puudumine tähtajalise interinidad-töölepingu tähtaja möödumisel – Lubatavus

    (Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa klausli 3 punkt 1 ja klausli 4 punkt 1)

  1.  Teiseks tuleb seega kindlaks teha, kas tööandja poolt töölepingu lõppemise tõttu hüvitise maksmine on hõlmatud mõistega „töötingimused“ raamkokkuleppe klausli 4 lõike 1 tähenduses. Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et määrav kriteerium selle kindlakstegemiseks, kas meede kuulub selle mõiste alla, on just töötamine, see tähendab töösuhe töötaja ja tema tööandja vahel (12. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Carratù, C‑361/12, EU:C:2013:830, punkt 35, ja 13. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Nierodzik, C‑38/13, EU:C:2014:152, punkt 25).

    Euroopa Kohus on seetõttu leidnud, et see mõiste hõlmab ka norme, mille alusel määratakse kindlaks tähtajaliste töölepingute ülesütlemise korral kohaldatavad etteteatamistähtajad (vt selle kohta 13. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Nierodzik, C‑38/13, EU:C:2014:152, punkt 29).

    Nimelt täpsustas Euroopa Kohus, et raamkokkuleppe klausli 4 lõike 1 selline tõlgendus, mis jätaks selle mõiste määratluse alt välja tähtajalise töölepingu ülesütlemise tingimused, tähendaks tähtajalise töölepinguga töötajatele diskrimineerimise vastu antud kaitse kohaldamisala piiramist, eirates nimetatud sätte eesmärki (13. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Nierodzik, C‑38/13, EU:C:2014:152, punkt 27).

    Samas kehtivad kõik need kaalutlused ka sellise hüvitise puhul, mis makstakse töötajale tema tööandjaga sõlmitud töölepingu ülesütlemise tõttu, kuna sellist hüvitist makstakse nendevahelise töösuhte alusel (vt selle kohta 14. septembri 2016. aasta kohtuotsus de Diego Porras, C‑596/14, EU:C:2016:683, punkt 31).

    Järelikult on selline hüvitis, nagu on kõne all põhikohtuasjas, hõlmatud mõistega „töötingimused“ raamkokkuleppe klausli 4 lõike 1 tähenduses.

    (vt punktid 44–48)

  2.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 51 ja 52)

  3.  Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisas ära toodud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei ole töötajatele, kellega on sõlmitud sellised tähtajalised töölepingud nagu põhikohtuasjas käsitletav interinidad-leping, et täita töökoht ajutiselt ajal, mil viiakse läbi töölevõtmise või edutamise menetlust selle töökoha lõpliku täitmise eesmärgil, nende lepingute tähtaja möödumisel ette nähtud mingit hüvitist, samas kui tähtajatu töölepinguga töötajatele makstakse nende töölepingu objektiivsel põhjusel ülesütlemise korral hüvitist.

    Nimelt tuleneb raamkokkuleppe klausli 3 lõikes 1 sätestatud „tähtajalise töölepingu“ määratlusest, et seda liiki leping ei tekita lepingu tähtaja möödumisel enam tuleviku suhtes õiguslikke tagajärgi, kusjuures selle tähtaja möödumist võib tähistada konkreetse ülesande lõpetamine, konkreetse kuupäeva saabumine või – nagu käesolevas asjas – konkreetse sündmuse toimumine. Niisiis on tähtajalise töölepingu sõlminud pooltele alates lepingu sõlmimisest teada kuupäev või sündmus, millega on kindlaks määratud lepingu tähtaeg. See tähtaeg seab töösuhte kestusele piirid, ilma et pooled peaksid pärast lepingu sõlmimist avaldama selle kohta oma tahet.

    Seevastu tähtajatu töölepingu ülesütlemine tööandja poolt mõnel töötajate üldseaduse artiklis 52 ette nähtud põhjusel tuleneb asjaoludest, mida töölepingu sõlmimisel ette ei nähtud ja mis takistasid oluliselt töösuhte tavapärast toimimist. Nagu nähtub Hispaania valitsuse selgitustest, mida käsitleti käesoleva kohtuotsuse punktis 58, ja nagu sisuliselt rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 55, on töötajate üldseaduse artikli 53 lõike 1 punktis b just selleks, et kompenseerida töösuhte sellisel põhjusel lõppemise ootamatust ja pettumust, mis töötajal tekkis sel ajal töösuhte stabiilsuse suhtes esinenud õiguspärase ootuse luhtumise tõttu, nõutud, et sellisel juhul tuleb nimetatud töötajale, kelle tööleping on üles öeldud, maksta 20 päeva töötasule vastav hüvitis iga töötatud aasta eest.

    Viimati nimetatud juhul ei kohelda Hispaania õiguses tähtajalise töölepinguga töötajaid teistmoodi kui sarnaseid tähtajatu töölepinguga töötajaid, kuivõrd töötajate üldseaduse artikli 53 lõike 1 punkt b näeb töötajale ette seadusest tuleneva hüvitise, mis vastab 20 päeva töötasule iga ettevõttes töötatud aasta eest, olenemata sellest, kas töötaja tööleping on tähtajaline või tähtajatu.

    Neil tingimustel tuleb asuda seisukohale, et töötajate üldseaduse artikli 53 lõike 1 punktis b ette nähtud ülesütlemise hüvitise konkreetne eesmärk, nagu ka selle hüvitise maksmise eriline kontekst, kujutab endast objektiivset põhjust, mille tõttu on kõnealune erinev kohtlemine põhjendatud.

    (vt punktid 60–63 ja 65 ning resolutsioon)