1

Oma apellatsioonkaebuses palub Trafilerie Meridionali SpA (edaspidi „Trame“) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Trafilerie Meridionali vs. komisjon (T‑422/10, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2015:512), millega Üldkohus jättis osaliselt rahuldamata tema hagi nõudes tühistada ja muuta komisjoni 30. juuni 2010. aasta otsus K (2010) 4387 (lõplik) ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38.344 – Pingestusteras), muudetud komisjoni 30. septembri 2010. aasta otsusega K(2010) 6676 (lõplik) ja komisjoni 4. aprilli 2011. aasta otsusega K(2011) 2269 (lõplik) (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Suunistes määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2, edaspidi „2006. aasta suunised“) on „Maksevõime“ kohta sätestatud järgmist:

3

Käesolev kohtuasi puudutab pingestusterase sektorit. See väljend tähistab metalltrosse ja valtstraadist trossikeesid ning eelkõige terast eelpingestatud betooni valmistamiseks, mida kasutatakse rõdude, vundamendivaiade ja torude valmistamisel, ning terast järelpingestatud betooni valmistamiseks, mida kasutatakse hoonete ehituses, maa-aluses ehituses või sillaehituses.

4

Trame on kolmest ja seitsmest traadist koosnevate trossikeede ja muud liiki terase Itaalia tootja. Vähemalt 1997. aasta algusest kuni 2002. aasta lõpuni, mil selle äriühingu ärinimi oli „Trafilerie Meridionali SpA“, kuulus selle kapitalis enamusosalus ühele perekonnale. 28. aprillil 2008 muutis see äriühing nime, milleks sai Emme Holding SpA, ning asutas tütarettevõtja nimega „Trafilerie Meridionali Srl“, kes võttis üle emaettevõtja tootmistegevuse. 11. novembril 2013 võttis Emme Holding ühinemise käigus selle tütarettevõtja üle ja võttis ärinimeks uuesti „Trafilerie Meridionali SpA“.

5

Pärast ELTL artikli 101 rikkumise kohta teabe saamist Bundeskartellamtilt (Saksamaa föderaalne konkurentsiasutus) ja ühelt pingestusterase tootjalt viis komisjon 19. ja 20. septembril 2002 mitme ettevõtja ruumides läbi kontrolli.

6

Uurimise lõpus võttis komisjon 30. septembril 2008 vastu vastuväiteteatise, mis puudutas mitut äriühingut, sealhulgas Tramet. Kõik selle teatise adressaadid esitasid kirjalikke märkusi vastuseks komisjoni esitatud vastuväidetele. 11. ja 12. veebruaril 2009 toimus ärakuulamine, kus Trame osales.

7

Vaidlusaluses otsuses asus komisjon seisukohale, et mitu pingestusterase tootjat on rikkunud ELTL artikli 101 lõiget 1 ja alates 1. jaanuarist 19942. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3) artikli 53 lõiget 1, osaledes ajavahemikul 1. jaanuarist 1984 kuni 19. septembrini 2002 keelatud kokkuleppes Euroopa ning siseriiklikul ja piirkondlikul tasandil.

8

Kõnealune keelatud kokkulepe koosnes eelkõige järgmistest kokkulepetest:

9

Vaidlusaluses otsuses asus komisjon seisukohale, et Trame osales club Italia’s 4. märtsist 1997 kuni 19. septembrini 2002 ning et alates 15. maist 2000 Trame „teadis või pidi mõistlikult teadma keelatud kokkuleppe eri tasanditest“ ja konkreetselt club Europe’ist. Komisjon pidas seega Tramet vastutavaks osalemise eest keelatud kokkuleppes ajavahemikus 4. märtsist 1997 kuni 19. septembrini 2002.

10

Selle rikkumise eest määrati Tramele 3,249 miljoni euro suurune trahv. Sellega seoses kehtestas komisjon kõigepealt trahvi põhisummaks 10 miljonit eurot, seejärel vähendas seda põhisummat 9,5 miljonile eurole, et võtta arvesse selle äriühingu väikest rolli keelatud kokkuleppes. Kuna see summa ületas 2009. aastal saadud Trame käibe, see tähendab ligikaudu 32,5 miljonit eurot, 10% piiri, kehtestas komisjon lõpuks lõplikuks trahvisummaks 3,249 miljonit eurot.

11

Üldkohtu kantseleisse 15. septembril 2010 saabunud avaldusega esitas Trame hagi, milles palus vaidlusalune otsus tühistada või seda muuta.

12

Oma hagi põhjendamiseks esitas Trame viis väidet oma osalemise kohta keelatud kokkuleppes ja selle osalemise mõju kohta trahvisummale. Täpsemalt, esimese väite kohaselt heitis komisjon talle vääralt ette osalemist ühes rikkumises. Pärast otsuse K(2011) 2269 (lõplik) vastuvõtmist kohandas Trame oma väiteid, et tugineda ka proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumisele, kuna ArcelorMittal SA‑d ja Ori Martin SA‑d koheldi trahvisumma kindlaksmääramise suhtes temast erinevalt. Trame esitas lõpuks kuuenda väite, mille kohaselt puudub tal võime trahvi maksta.

13

Vaidlustatud kohtuotsuses tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse osas, milles komisjon esiteks tuvastas Trame osalemise kõnealuse rikkumise üleeuroopalises osas 4. märtsist 1997 kuni 9. oktoobrini 2000, leidis, et see osalemine puudutas kolmest traadist koosnevat trossikeed 4. märtsist 1997 kuni 28. veebruarini 2000 ning tuvastas osalemise konkurentsivastases tegevuses ajavahemikus 30. augustist 2001 kuni 10. juunini 2002, ning teiseks määras Tramele karistuseks ühes rikkumises osalemise eest ajavahemikus 4. märtsist 1997 kuni 19. septembrini 2002 ebaproportsionaalse trahvi.

14

Üldkohus leidis täieliku pädevuse raames, et 5 miljoni euro suurune trahv võimaldas Trame õigusvastast tegevust karistada tõhusalt. Ent nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõikes 2 ette nähtud kogukäibe 10% ülempiiri arvestades leidis Üldkohus, et Tramele määratav lõplik trahvisumma ei tohi ületada 3,2 miljonit eurot, ning määras seega trahviks selle summa.

15

Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata.

16

Pärast seda, kui komisjon oli esitanud vastava taotluse, parandas Üldkohus 10. novembri 2015. aastakohtumäärusega Trafilerie Meridionali vs. komisjon (T‑422/10 REC, EU:T:2015:857) vaidlustatud kohtuotsust, et arvestades selle kohta vaidlusaluses otsuses esitatud andmeid, mida on korratud kohtuotsuse punktis 20, ümardada täpsemalt Tramele määratud lõplikku trahvisummat. Üldkohus tegi seega määruse, et kohtuotsuse punkte 407 ja 408 ning selle resolutsiooni punkti 3 tuleb lugeda nii, et nendega määratakse selle trahvi summaks 3,249 miljonit eurot.

17

Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:

18

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

19

Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks viis väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus pani apellandile süüks club Europe’is osalemise. Teise väite kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnormi, kui ta hindas küsimust, kas apellandi trahvi oleks tulnud tema maksevõime puudumise tõttu vähendada. Kolmas väide puudutab määratud trahvi läbivaatamisel Üldkohtu kasutatud meetodit. Neljanda väite ese on esimese astme menetlusega seotud kohtukulud. Viienda väite kohaselt on rikutud harta artikli 47 teist lõiku, kuna Üldkohus ei teinud kohtuotsust mõistliku aja jooksul.

20

Oma esimese väitega tuletab apellant meelde, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 128–132 ja punktidest 144 ja 145, tugines Üldkohus talle keelatud kokkuleppe üleeuroopalise tasandi süükspanemiseks ajavahemikus 9. oktoobrist 2000 kuni 19. septembrini 2002 kahele asjaolule, see tähendab esiteks asjaolu, et club Italia15. mai 2000. aasta koosolekul viidati club Europe’ile ja teiseks asjaolu, et ühel teisel club Italia9. oktoobri 2000. aasta koosolekul olid kohal kaks ettevõtjat, kes olid seotud ainult club Europe’iga, see tähendab Westfälische Drahtindustrie GmbH ja Nedri Spanstaal BV (edaspidi „Nedri“), ning tootjad, kes ei olnud peamiselt Itaaliast huvitatud, see tähendab DWK Drahtwerk Köln GmbH ja Saarstahl AG (edaspidi „DWK“).

21

Esimese võimalusena väidab apellant, et Üldkohus moonutas asjaolusid ja andis tõenditele ilmselgelt väära tõlgenduse, otsustades, et Nedri osales ainult club Europe’is, aga mitte club Italia’s. Nagu nähtub Euroopa Kohtule esitatud dokumentidest, andis Nedri 2000. aasta juulist septembrini teada oma kavatsusest taotleda lubasid, mis on vajalikud tema toodete turustamiseks Itaalias. Apellant oleks seega võinud pidada seda äriühingut mitte club Europe’is osalejaks, vaid kolmandast isikust äriühinguks, kellel on huvi ühineda club Italia’ga, arvestades tema peatset sisenemist Itaalia turule.

22

Seos, mille Üldkohus tuvastas DWK ja club Europe’i vahel, on samuti tõendite moonutamise tulemus. Apellant rõhutab, et vaidlusaluse otsuse punktist 816 nähtub, et DWK tegutses oma riigi territooriumil, mis selgitab seda, et komisjon pani talle süüks kogu club Italia vähemalt ajavahemikus 24. veebruarist 1997 kuni 6. novembrini 2000. DWK kohalviibimine 9. oktoobri 2000. aasta koosolekul oli seega loomulik.

23

Apellant väidab, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 133–135, ei piisa ainuüksi sellest, et club Italia15. mai 2000. aasta koosolekul viidati arutelude käigus kahel korral, ühel korral sõnaselgelt ja ühel korral kaudselt, club Europe’ile, et toetada apellandile viimses osalemise süükspanemist.

24

Teise võimalusena väidab apellant, et kõige enam võimaldavad need kaks asjaolu, millele Üldkohus tugines keelatud kokkuleppe üleeuroopalise tasandi talle süükspanemiseks, nagu on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 20, leida, et ta oli club Europe’i olemasolust teadlik. Ent nagu nähtub 4. juuli 2013. aastakohtuotsuse komisjon vs. Aalberts Industries jt (C‑287/11 P, EU:C:2013:445) punktist 63 ja 6. detsembri 2012. aastakohtuotsuse komisjon vs. Verhuizingen Coppens (C‑441/11 P, EU:C:2012:778) punktist 42, tuleb selleks, et ettevõtjale panna süüks rikkumine, milles ta otseselt ei osalenud, tõendada esiteks, et ta oli teadlik või võis mõistlikult ette näha teiste ettevõtjate tegevust selles kontekstis ning teiseks, et ta nõustus oma käitumisega panustama kõigi osavõtjate ühistesse eesmärkidesse.

25

Apellandi arvates ei tõenda Üldkohtu viidatud asjaolud seda, et ta oli teadlik või ta võis mõistlikult ette näha teiste ettevõtjate tegevust club Europe’i raames ega seda, et ta nõustus oma käitumisega panustama sellesse klubisse. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144 sisalduv järeldus, mille kohaselt apellandile võis „olla teada club Europe’i laad ja taotletud eesmärgid“, oli tõendite moonutamise tulemus.

26

Apellant väidab, et Üldkohtu tõlgenduse ebaõigsus selles kontekstis on veelgi ilmsem, arvestades esiteks asjaolu, et väljaspool Itaaliat asuvad turud ei pakkunud talle mingit huvi, kuna vajalike lubade puudumise tõttu turustas ta oma toodet ainult Itaalia territooriumil, ning teiseks asjaolu, et tema roll oli ka club Italia’s marginaalne.

27

Apellant on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsus sisaldab seega talle määratud karistust puudutavas osas viga.

28

Komisjon leiab, et esimene väide on ilmselgelt vastuvõetamatu või igal juhul alusetu.

29

Esiteks, mis puudutab esimese võimalusena esitatud apellandi argumente, nagu need on toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 21–23, siis tuleb tõdeda, et tõendite moonutamise väitega soovib apellant tegelikult, et Euroopa Kohus hindaks uuesti asjaolusid ja tõendeid, mis esitati Üldkohtus seoste kohta, mis esinesid ühelt poolt Nedri ja club Europe’i ning teiselt poolt DWK ja selle klubi vahel. Kuna niisugused argumendid on apellatsioonimenetluse staadiumis vastuvõetamatud, tuleb need tagasi lükata.

30

Teiseks, seoses teise võimalusena apellandi esitatud argumentidega, nagu need on toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 24–26, tuleb märkida, et nende argumentidega ei vaidle apellant vastu tõlgendusele, mille Üldkohus andis käesoleva kohtuotsuse punktis 24 esitatud kohtupraktikale, vaid sellele, kuidas ta seda käesoleva juhtumi olukorrale kohaldas.

31

Nimelt meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92 õigesti Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt ettevõtja, kes osales oma käitumisega ühes mitmeosalises rikkumises, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe mõistele või kooskõlastatud tegevusele ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses ning mille eesmärk oli aidata kaasa rikkumise toimepanemisele tervikuna, võib olla ühtlasi vastutav sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt toime pandud tegude eest kogu selle aja jooksul, mil ta selles rikkumises osales, kui on tõendatud, et kõnealune ettevõtja nõustus oma käitumisega panustama kõigi osavõtjate ühistesse eesmärkidesse ja et ta oli teadlik kavandatavast õigusvastasest tegevusest või teiste ettevõtjate poolt sellise tegevuse elluviimisest samadel eesmärkidel, või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma (kohtuotsus, 6.12.2012, komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 42).

32

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 108–141, järeldas Üldkohus pärast ühes rikkumises apellandi osalemise kohta talle esitatud tõendite põhjalikku analüüsimust eelkõige kohtuotsuse punktides 144 ja 145, et neid tõendeid arvestades võis komisjon olla seisukohal, et alates 9. oktoobrist 2000 Trame „nõustus oma käitumisega panustama kõigi kartelliosaliste ühistesse eesmärkidesse […] ja et ta oli teadlik kavandatavast õigusvastasest tegevusest või teiste ettevõtjate poolt sellise tegevuse elluviimisest samadel eesmärkidel, või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski võtma“.

33

Tuleb tõdeda, et vaidlustades väärtuse, mille Üldkohus omistas nendele tõenditele, et seada kahtluse alla järeldused, millel viimane jõudis selles küsimuses, tähendab apellandi argumentatsioon veel kord seda, et ta palub Euroopa Kohtul tõlgendada faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti võrreldes faktiliste asjaolude sõltumatu hindamise käigus antud Üldkohtu tõlgendusega.

34

Järelikult on esimene väide tervikuna vastuvõetamatu ja tuleb seega tagasi lükata.

35

Teises väites kinnitab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui jättis selgitamata põhjused, miks ta lükkas tagasi esimeses kohtuastmes esitatud väite, et komisjon rikkus maksevõime puudumise tõttu trahvide vähendamise hindamisel võrdse kohtlemise põhimõtet.

36

Apellant meenutab, et ta esitas Üldkohtus väite, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta vähendas CB ja Itase trahvi, kuid keeldus tema trahvi vähendamast, kuigi tema finantsolukord oli CB ja Itase omast palju halvem. Kuid vaatamata sellele, et Üldkohtus esitati selle kohta spetsiifilised argumendid, piirdus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 391 ja 392 selle märkimisega, et selle kindlakstegemiseks, kas maksevõime puudumise kohaldamiseks vajalikud tingimused olid täidetud või mitte, võttis komisjon arvesse iga ettevõtja finantsolukorda, mitte nende rikkumises osalemise üksikasju. Üldkohus ei analüüsinud üldse hulgalist ja täpset finantsilist ja varalist teavet, mille apellant menetluse käigus esitas.

37

See, et Üldkohus apellandi seda argumentatsiooni ei käsitlenud, nähtub ka vaidlustatud kohtuotsuse punktist 353, kus Üldkohus võttis vääralt ja osaliselt kokku esimeses astmes esitatud hagiavalduses selle kohta esitatud teesi.

38

Apellant lisab, et vaidlustatud kohtuotsus sisaldab seega viga ka talle määratud karistuse küsimuses.

39

Komisjoni hinnangul on teine väide põhjendamatu.

40

Osas, milles apellant heidab käesoleva väite raames esitatud argumentidega Üldkohtule ette põhjendamiskohustuse rikkumist, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktides 391 ja 392 ei vastanud ta õiguslikult piisavalt esimeses astmes esitatud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise väite põhjendamiseks esitatud argumentidele, tuleb meelde tuletada, et ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste paikapidavusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus (kohtuotsus, 29.9.2011, Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 146 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tähenda Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 36 ja artikli 53 esimese lõigu alusel Üldkohtul lasuv kohustus oma otsused põhistada seda, et Üldkohus peab oma põhjendustes ammendavalt ja ükshaaval analüüsima vaidluse poolte kõiki argumente. Põhjendus võib seega olla tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjendusi, millele Üldkohus tugineb, ning kui Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses (kohtuotsus, 8.3.2016, Kreeka vs. komisjon, C‑431/14 P, EU:C:2016:145, punkt 38).

42

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 391 ja 392 esitatud põhjendused võimaldavad huvitatud isikutel ja konkreetsemalt apellandil mõista põhjendusi, millele Üldkohus tugines, ning Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks käesolevas apellatsioonimenetluses.

43

Osas, milles apellant heidab Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist, kui ta jättis arvesse võtmata kõik asjassepuutuvad asjaolud, piisab selle märkimisest, et isegi kui eeldada, et Trame esitas esimeses kohtuastmes käesoleva kohtuotsuse punktides 35 ja 36 kirjeldatud argumentatsiooni ja et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 353 esitati see argumentatsioon vaid osaliselt, osutub apellandi argumentatsioon igal juhul põhjendamatuks.

44

Nimelt, kuna Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 355–390 põhjused, miks ta asus seisukohale, et apellant oli suuteline talle määratud trahvisummat tasuma, võis ta piirduda talle esitatud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise etteheitele vastamisega, tõdedes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 391, et CB ja Itase finantsolukord oli erinev ja et „komisjon asus neid erinevusi, mitte nende ettevõtjate rikkumises osalemise üksikasju arvestades seisukohale, et trahvi osaline vähendamine oli kohane, et võtta arvesse nendest ettevõtjatest igaühe maksevõimetust“.

45

Kuid esiteks ei ole selle hinnangu puhul rikutud õigusnorme ning teiseks ei ilmne, et selle puhul on tehtud mis tahes viga, mis tuleneks asjaolust, mida Üldkohus väidetavalt arvesse ei võtnud.

46

Teine väide on seega põhjendamatu ja tuleb tagasi lükata.

47

Kolmandas väites kinnitab apellant, et vaidlustatud kohtuotsust ei ole trahvi arvutamist puudutavas osas põhjendatud. Täpsemalt ei ole kohtuotsuse sõnastusest võimalik tuletada, millist meetodit Üldkohus trahvisumma kindlaksmääramisel kasutas. Kohtuotsuse punktis 398 toodud järeldusi arvestades on siiski põhjendatud leida, et see ei ole meetod, mida kasutas komisjon.

48

Piisava selgituse puudumine eelkõige igale asjaomasele faktilisele asjaolule omistatud „kaalu“ küsimuses takistab apellandil võrrelda ühelt poolt trahviarvutusi, mille komisjon tegi muude vaidlusaluse otsuse adressaatideks olevate ettevõtjate suhtes, kes Üldkohtule hagi ei esitanud või kes küll esitasid hagi, kuid kelle argumendid trahvi kohta Üldkohus tagasi lükkas, ning teiselt poolt trahviarvutusi, mille Üldkohus ise tegi, kui nõustuti muude selle otsuse adressaatideks olevate ettevõtjate argumentidega, mis olid analoogsed apellandi esitatutega, mille tulemusel trahvi muudeti. Põhjendamiskohustus on erilise tähtsusega, kui sama rikkumise eest karistatakse paljusid ettevõtjaid.

49

Tuginedes eelkõige kohtupraktikale, mis tuleneb 16. novembri 2000. aasta kohtuotsusest Weig vs. komisjon (C‑280/98 P, EU:C:2000:627, punktid 52–68) ning 16. novembri 2000. aasta kohtuotsusest Sarrió vs. komisjon (C‑291/98 P, EU:C:2000:631, punktid 91–100), väidab apellant, et on hulk pretsedente, kus Euroopa Kohus pidas vajalikuks Üldkohtu otsus tühistada, kuna ta oli trahvi läbivaatamisel kasutanud arvutusmeetodit, mis erines sellest, mida komisjon oli kasutanud, või sellest, mida Üldkohus ise asjassepuutuva rikkumisega seotud teiste ettevõtjate suhtes oli kasutanud. Kuigi on tõsi, et Euroopa Kohus leidis juba eeskätt oma 10. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon (C‑295/12 P, EU:C:2014:2062) punktis 181, et komisjon ei ole kohustatud esitama trahvi arvutusviisiga seotud arvandmeid, rõhutas ta siiski, et on vähemalt „soovitav“, et märgitaks ära karistuse suuruse kindlaksmääramise mehhanism.

50

Selle lünga täitmiseks ei piisa põgusast viitest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 399 rikkumise raskuse ja kestuse kriteeriumidele ning karistuste individualiseerimise põhimõttele, arvestades eelkõige juhtumi keerukust ja arvessevõetavate tegurite hulka.

51

Komisjon väidab, et kolmas väide ei ole põhjendatud.

52

Tuleb nentida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 40 ja 41 meenutatud kohtupraktikat arvestades vastab vaidlustatud kohtuotsus Üldkohtul lasuvatele põhjendamisnõuetele, kuna ta esitas kohtuotsuse punktides 401–407 üksikasjaliku ülevaate teguritest, mida ta võttis arvesse trahvisumma kindlaksmääramise üle otsustamisel (vt selle kohta kohtuotsus, 22.11.2012, E.ON Energie vs. komisjon, C‑89/11 P, EU:C:2012:738, punkt 133).

53

Täpsemalt määras Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 398–408 oma täieliku pädevuse raames kindlaks Tramele määratava trahvisumma, võttes arvesse viimase osalemist ühes rikkumises. Kohtuotsuse punktides 401–405 esitas ta apellandi olukorrale omased asjaolud, mida ta pidas asjakohaseks eeskätt seoses selles rikkumises tema osalemise raskuse ja kestusega. Kohtuotsuse punktist 406 nähtub, et trahvi kindlaksmääramisel võttis Üldkohus arvesse ka vajadust tagada trahvi piisavalt hoiatav mõju ja proportsionaalsuse põhimõtet.

54

Samuti nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 398–406, et Üldkohus ei pidanud end seotuks komisjoni arvutustega ega tema suunistega, vaid et ta andis trahvisummale oma hinnangu, võttes arvesse juhtumi kõiki asjaolusid.

55

Neil asjaoludel ei saa apellant heita Üldkohtule ette ebapiisavat põhjendust seetõttu, et ta ei täpsustanud arvutusmeetodit, mida ta kasutas, ega täpsemalt „kaalu“, mille ta omistas igale asjassepuutuvale faktilisele asjaolule, mida ta selles suhtes arvesse võttis.

56

Nimelt tuleb meenutada, et ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et karistuse määr ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd liigne, et see on ebaproportsionaalne, tuleb tuvastada, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi trahvisumma sobimatuse tõttu (kohtuotsus, 10.7.2014, Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punkt 205 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Ent põhjendused, mille Üldkohus esitas käesolevas asjas trahvisumma hindamisel, võimaldasid apellandil tugineda Euroopa Kohtus võimalikule ebaproportsionaalsusele käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud kohtupraktika tähenduses ja Euroopa Kohtul kontrolli teostada.

58

Arvestades eeltoodud kaalutlusi, tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

59

Apellant väidab, et Üldkohtu toime pandud õigusnormi rikkumised, mida heideti ette kahes esimeses apellatsioonkaebuse väites, mõjutavad järeldust, millele Üldkohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 411 ja 412 ja mille kohaselt kannab kumbki pool ise enda kohtukulud.

60

Komisjon on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsust ei ole põhjust selles küsimuses muuta, kuna nii esimene kui ka teine apellatsioonkaebuse väide tuleb jätta rahuldamata.

61

Käesolev väide sõltub apellatsioonkaebuse esimese ja teise väite või nendest ühe tulemusest ning kuna mõlemad väited lükati tagasi, tuleb käesoleva väide tagasi lükata.

62

Tuginedes kohtupraktikale, mis tuleneb 12. novembri 2014. aasta kohtuotsusest Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EU:C:2014:2363), väidab apellant, et kui on ilmne, et Üldkohus on piisavalt selgelt rikkunud harta artikli 47 teisest lõigust 2 tulenevat kohustust teha talle lahendada antud asjas otsus mõistliku aja jooksul, võib Euroopa Kohus lahendada kahju hüvitamise nõuet.

63

Apellant leiab, et käesolevas asjas on need tingimused täidetud. Täpsemalt, hagi esitamise kuupäevast ehk 15. septembrist 2010 vaidlustatud kohtuotsuse teatavakstegemise kuupäevani ehk 23. juulini 2015 möödus peaaegu viis aastat, mis hõlmab üle kaheaastast tegevusetuse perioodi kuupäeva vahel, mil komisjon esitas oma vasturepliigi, ja kuupäeva vahel, mil Üldkohus edastas pooltele menetlust korraldavad meetmed. Apellant leiab, et need ajavahemikud on üleliia pikad ega ole põhjendatud.

64

Komisjon väidab, et viies väide on ilmselgelt vastuvõetamatu, kuna paludes Euroopa Kohtul tuvastada, et Üldkohus rikkus harta artikli 47 teisest lõigust tulenevat kohustust, ei ole apellandi eesmärk vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine. Kuigi Euroopa Kohus on mõnikord teatavates kohtuotsustes obiter dictum’i vormis tuvastanud, et Üldkohtu menetluse kestus on olnud ülemäärane, ei ole selle kohta tehtud nende kohtuotsuste resolutsioonis iseseisvaid tuvastusi. Lisaks on käesoleva juhtumi olukord teistsugune, kuna apellant esitas sellise iseseisva tuvastuse nõude põhjendamiseks konkreetse nõude ja esitas ka konkreetse väite.

65

Osas, mille apellant palub Euroopa Kohtul lahendada tema taotlus hüvitada kahju, mida ta kandis tulenevalt sellest, et Üldkohus rikkus väidetavalt harta artikli 47 teist lõiku, tuleb meelde tuletada, et kui Euroopa Liidu kohus rikub sellest sättest tulenevat kohustust lahendada talle esitatud asjad mõistliku aja jooksul, siis on sanktsioon sellise rikkumise eest Üldkohtule esitatav kahju hüvitamise nõue, mis kujutab endast tõhusat õiguskaitsevahendit. Seega ei saa nõuet hüvitada kahju, mis on tekkinud seetõttu, et Üldkohus ei ole teinud lahendit mõistliku aja jooksul, esitada apellatsioonkaebuse raames otse Euroopa Kohtule, vaid see tuleb esitada Üldkohtule endale (kohtuotsused, 26.11.2013, Gascogne Sack Deutschland vs. komisjon, C‑40/12 P, EU:C:2013:768, punktid 89 ja 90; 26.11.2013, Groupe Gascogne vs. komisjon, C‑58/12 P, EU:C:2013:770, punktid 83 ja 84, ning 10.7.2014, Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punkt 66).

66

Üldkohus, kellel on selleks pädevus ELTL artikli 256 lõike 1 alusel ja kellele on esitatud kahju hüvitamise nõue, on kohustatud sellise nõude üle otsustama erinevas kooseisus kui see, mis lahendas selle menetluse aluseks olnud vaidlust, mille kestust kritiseeritakse (kohtuotsused, 26.11.2013, Groupe Gascogne vs. komisjon, C‑58/12 P, EU:C:2013:770, punkt 90, ja 10.7.2014, Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punkt 67).

67

Samas, juhul kui on ilmne ja ilma et pooled peaksid selle kohta täiendavaid tõendeid esitama, et Üldkohus rikkus piisavalt selgelt oma kohustust lahendada kohtuasi mõistliku aja jooksul, võib Euroopa Kohus selle asjaolu tuvastada (kohtuotsus, 9.6.2016, Repsol Lubricantes y Especialidades jt vs. komisjon, C‑617/13 P, EU:C:2016:416, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Käesolevas asjas ei ole aga tegemist sellise olukorraga. Nimelt on käesolevas asjas vaja, et pooled esitaksid täiendavaid tõendeid, et Euroopa Kohtul oleks võimalik otsustada, kas Üldkohtu menetluse kestus oli ebamõistlik.

69

Eeltoodut arvestades tuleb viies väide tagasi lükata.

70

Kõikidest eeltoodud kaalutlustest tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

71

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

72

Sama kodukorra artikli 138 lõikes 1, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on sätestatud, et kohtuvaidluse kaotanud pool on kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista apellandilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: