1.

Kohtuotsus, millega tuvastatakse tarbijalepingu tüüptingimuse ebaõiglus, võib õigusliku pretsedendina mõistagi olla siduv. Kas liikmesriigid võivad aga omistada niisugusele otsusele erga omnes mõju, nii et see on siduv ettevõtjatele, kes ei ole menetluses osalenud? Niisugune on käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtule esitatud küsimus.

2.

Eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluses, milles ettevõtja on vastandatud Poola konkurentsi- ja tarbijakaitseametile nimetatud ettevõtjale seetõttu määratud trahvi asjus, et ta kasutab oma tarbijalepingutes tüüptingimusi, mida loetakse samaväärseteks varem ebaõiglaseks tunnistatud ja seepärast vastavasse avalikku registrisse kantud lepingutingimustega, kuigi see ettevõtja ei osalenud menetluses, mille tulemusel tuvastati, et registrisse kantud lepingutingimused on ebaõiglased.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu põhiline küsimus Euroopa Kohtule on sisuliselt, kas esimese menetluses olevas kohtuvaidluses arutatav õigusnorm on vastuolus direktiivi 93/13/EMÜ ( 2 ) artikli 6 lõikega 1 ja artikliga 7 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta ( 3 ) artiklitega 1 ja 2.

4.

Selles kontekstis palutakse Euroopa Kohtul esimest korda kindlaks määrata liikmesriikide menetlusautonoomia piirid direktiivi 93/13 raames ja õiglane tasakaal tarbijate tõhusa kaitse ebaõiglaste tingimuste vastu ning ettevõtja õiguse vahel olla ära kuulatud, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47.

5.

Direktiivi 93/13 artiklis 3 on sätestatud:

„1.   Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

2.   Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada, eriti eelnevalt koostatud tüüplepingute puhul.

[…]

Kui ettevõtja väidab, et tüüptingimus on eraldi kokku lepitud, langeb selle tõendamiskohustus temale.

3.   Lisa sisaldab soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks.“

6.

Lepingutingimuse ebaõigluse hindamise kohta on selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 ette nähtud:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.“

7.

Nimetatud direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille ettevõtja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“

8.

Direktiivi 93/13 artiklis 7 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.

2.   Lõikes 1 nimetatud vahendite hulka kuuluvad sätted, mille kohaselt isikud ja organisatsioonid, kellel on liikmesriigi õiguse alusel õigustatud huvi tarbijat kaitsta, võivad kooskõlas siseriikliku õigusega pöörduda kohtute või pädevate haldusasutuste poole, kes otsustavad üldiseks kasutamiseks mõeldud lepingutingimuste ebaõigluse üle ning võivad kohaldada asjakohaseid ja tõhusaid vahendeid, et lõpetada selliste tingimuste jätkuv kasutamine.

3.   Võttes vajalikul määral arvesse siseriiklikke õigusakte, on võimalik lõikes 2 nimetatud õiguskaitsevahendeid kasutada eraldi või koos ühe ja sama majandusharu mitme ettevõtja või nende ühingute vastu, mis kasutavad või soovitavad kasutada samu või samalaadseid üldisi lepingutingimusi.“

9.

Direktiivi 93/13 artiklis 8 on ette nähtud, et liikmesriigid võivad vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted kui need, mis on direktiivis ette nähtud.

10.

Direktiivi 93/13 artikli 8a lõige 1 on sõnastatud järgmiselt ( 4 ):

„1.   Kui liikmesriik võtab vastu sätted vastavalt artiklile 8, teavitab ta sellest ning kõikidest edasistest muudatustest komisjoni, eelkõige kui kõnealused sätted:

[…]

11.

Direktiivi 2009/22 artiklis 1 „Reguleerimisala“ oli selle põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis on seotud artiklis 2 nimetatud ettekirjutust taotlevate hagidega, mille eesmärk on kaitsta tarbijate ühishuve I lisas loetletud direktiivide alusel, et tagada siseturu tõrgeteta toimimine.

2.   Käesolevas direktiivis tähendab „rikkumine“ igasugust tegu, mis on vastuolus I lisas loetletud direktiividega sellistena, nagu need on siseriiklikku õiguskorda üle võetud, ja mis kahjustab lõikes 1 osutatud ühishuve.“

12.

Direktiivi 2009/22 I lisa „Artiklis 1 osutatud direktiivide nimekiri“ punktis 5 on nimetatud direktiivi 93/13.

13.

Direktiivi 2009/22 artikli 2 „Ettekirjutuste taotlemine“ lõikes 1 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid määravad kohtud või haldusasutused, kes on pädevad otsustama artiklis 3 määratletud pädevate üksuste algatatud menetlustes, mille eesmärgiks on:

14.

16. veebruari 2007. aasta konkurentsi- ja tarbijakaitseseaduse (Dziennik Ustaw, edaspidi „Dz. U.“, nr 50, lk 331, põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas versioonis) artikli 24 lõigete 1 ja 2 ja lõike 2 punktis 1 on sätestatud. ( 5 )

„1.   Tarbijate ühishuve kahjustava tava kasutamine on keelatud.

2.   Tarbijate ühishuve kahjustava tava alla mõistetakse ettevõtja igasugust õigusvastast tegevust, mis ohustab neid huve, eelkõige:

15.

Konkurentsi- ja tarbijakaitseseaduse artikli 26 lõikes 1 on sätestatud:

„1.   Kui [konkurentsi- ja tarbijakaitseameti juht] tuvastab artiklis 24 osutatud keelu rikkumise, teeb ta otsuse, millega tunnistatakse kõnealune tava tarbijate ühishuve kahjustavaks, tehes ettekirjutuse selle kasutamise lõpetamiseks […]“.

16.

Konkurentsi- ja tarbijakaitseseaduse artikli 106 lõike 1 punktis 4 on sätestatud:

„1.   [Konkurentsi- ja tarbijakaitseameti juht] võib määrata ettevõtjale otsusega trahvi, mille summa ei või ületada 10% trahvi määramise aastale eelneva majandusaasta tema käibest, kui see ettevõtja on kas või tahtmatult:

[…]

17.

17. novembri 1964. aasta seaduse tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohta (Ustawa – Kodeks postępowania cywilnego; Dz. U. 2014, lk 101, põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas versioonis) (edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“) artikli 47942 lõikes 1, artiklis 47943 ja artikli 47945 lõigetes 1–3 on sätestatud ( 6 ):

„Artikkel 47942

1.   Kui nõue rahuldatakse, esitab kohus oma kohtuotsuse resolutsioonis õigusvastaseks tunnistatud tüüptingimuste sisu ja keelab nende kasutamise.

Artikkel 47943

Lõpliku kohtuotsusega kaasnevad õiguslikud tagajärjed kolmandatele isikutele alates õigusvastaseks tunnistatud tüüptingimuse kandmisest artikli 47945 lõikes 2 osutatud registrisse.

Artikkel 47945

1.   Kohus edastab nõuet rahuldava lõpliku kohtuotsuse ühe ärakirja [konkurentsi- ja tarbijakaitseameti juhile].

2.   [Konkurentsi- ja tarbijakaitseameti juht] peab lõikes 1 osutatud kohtuotsuste põhjal õigusvastaseks tunnistatud tüüptingimuste registrit.

3.   Lõikes 2 osutatud register on avalik.“

18.

Urząd Ochrony Konkurencji i Konsumentów’i (Poola konkurentsi- ja tarbijakaitseamet; edaspidi „konkurentsiamet“) juht määras 22. novembri 2011. aasta otsusega trahvi summas 21127 Poola zlotti (PLN) (umbes 4940 eurot) äriühingule HK Zakład Usługowo Handlowy „Partner“ Sp. z o.o. (edaspidi „HK Partner“), kes viib läbi majandustegevust muu hulgas turismiteenuste sektoris. See otsus võeti vastu konkurentsi- ja tarbijakaitseseaduse artikli 24 lõike 1, lõike 2 punkti 1 ning artikli 106 lõike 1 punkti 4 alusel põhjusel, et HK Partner kasutas reiside müügi tüüptingimusi, mida loetakse samaväärseteks varem õigusvastaseks tunnistatud tingimustega, mis on seejärel kantud tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 47945 lõikes 2 osutatud avalikku ebaõiglaste tingimuste registrisse (edaspidi „ebaõiglaste tingimuste register”) ( 7 ).

19.

HK Partner esitas konkurentsiameti juhi 22. novembri 2011. aasta otsuse peale kaebuse Sąd Okręgowy w Warszawie – Sąd Ochrony Konkurencji i Konsumentów’ile (Varssavi esimese astme kohus – konkurentsi- ja tarbijakaitsekohus, edaspidi „SOKiK“) nõudega see otsus tühistada ja teise võimalusena vähendada rahatrahvi. SOKiK menetluse toimumise ajal toimus äriühingu HK Partner jagunemine jaotumise teel, mille tulemusel kaebaja, äriühing Biuro podróży „Partner“ Sp. z o.o. (edaspidi „Biuro podróży Partner“) võttis üle kõik äriühingu HK Partner õigused ja kohustused seoses turismitegevusega. 19. novembri 2013. aasta kohtuotsusega jättis SOKiK kaebuse rahuldamata, nõustudes konkurentsiameti juhi hinnanguga, et HK Partneri kasutatavad tingimused on ebaõiglaste tingimuste registrisse kantud tingimustega samaväärsed.

20.

Biuro podróży Partner esitas apellatsioonkaebuse Sąd Apelacyjny w Warszawie VI Wydział Cywilny’le (Varssavi apellatsioonikohus, tsiviilkolleegium, Poola) nõudega tühistada konkurentsiameti juhi 22. novembri 2011. aasta otsus ja teise võimalusena tühistada SOKiKi 19. novembri 2013. aasta kohtuotsus ning saata kohtuasi sellele kohtule uuesti läbivaatamiseks tagasi.

21.

Kuna Sąd Apelacyjny w Warszawie VI Wydział Cywilny’l (Varssavi apellatsioonikohus, tsiviilkolleegium) on kahtlusi seoses liidu õiguse tõlgendamisega, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22.

Arvestades seda, et ELTL artikli 267 kolmanda lõigu ( 8 ) tõlgendamise kohta on olemas selge Euroopa Kohtu praktika, ei tõstata teine eelotsuse küsimus uusi õigusküsimusi. Seepärast tuleb ettepanek teha ainult esimese eelotsuse küsimuse kohta, mis on ainsana seni käsitlemata.

23.

Oma kirjalikud seisukohad esitasid Poola valitsus ja Euroopa Komisjon. Poola valitsus ja komisjon osalesid ka kohtuistungil, mis peeti 9. märtsil 2016.

24.

Eelnevalt tuleb mõnevõrra üksikasjalikult kirjeldada Poola tarbijate ebaõiglaste tingimuste vastu kaitsmise süsteemi, milles on ebaõiglaste tingimuste suhtes kehtestatud kolme tüüpi kontrollid, nimelt individuaalne kontroll, abstraktne kontroll ja halduskontroll. ( 9 )

25.

Individuaalset kontrolli teostatakse üldkohtute menetluses, mis on algatatud vaidluses tarbijate ja ettevõtjate vahel seoses eraõiguslikes lepingutes esinevate ebaõiglaste tingimustega. Kohtuotsus individuaalse kontrolli kohta on siduv ainult menetluse pooltele.

26.

Seevastu abstraktset kontrolli teostab erikohus, nimelt SOKiK, ja sellele kohaldatakse erimenetlust, mida reguleerivad muu hulgas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ( 10 ) artikli 47942 lõige 1, artikkel 47943 ja artikli 47945 lõiked 1–3. Ainult tüüptingimusi puudutava kõnealuse kontrolli eesmärk on ebaõiglased tingimused lepingust kõrvaldada. SOKiK annab hinnangu vaidlustatud tingimuse sõnastuse põhjal ja nii on hinnang sõltumatu sellest, kuidas tingimust eraõiguslikes lepingutes kasutatakse. ( 11 ) SOKiKi poole võib pöörduda muu hulgas iga tarbija, olenemata sellest, kas ta on või ei ole lepinguga seotud, tarbijate huvide kaitse valdkonnas tegutsevad vabaühendused ning konkurentsiameti juht. ( 12 )

27.

Kui SOKiK otsustab tüüptingimuse ebaõigluse üle abstraktse kontrolli raames, esitab ta tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 47942 lõike 1 alusel oma kohtuotsuse resolutsioonis ära vaidlustatud tingimuse sisu ja keelab selle kasutamise. Seejärel nõuet rahuldav lõplik kohtuotsus avaldatakse ja ebaõiglaseks tunnistatud tingimus kantakse ebaõiglaste tingimuste registrisse, mida peab konkurentsiameti juht. Poola valitsuse sõnul ei ole kord juba registrisse kantud tingimust võimalik parandada ega registrist kustutada.

28.

Halduskontroll on Poola valitsuse sõnul tihedalt seotud abstraktse kontrolliga, sest selles rakendatakse SOKiK kohtuotsuseid. Halduskontrolli käigus nimelt teeb konkurentsiameti juht kindlaks, kas vaidlustatud tingimus on identne või samaväärne mõne ebaõiglaste tingimuste registrisse kantud lepingutingimusega eelkõige vaidlustatud tingimuse sisu ja sellega tarbijale kaasnevate tagajärgede poolest. Selleks et tunnistada tingimus samaväärseks, ei ole vaja, et võrreldavate tingimuste sisu oleks identne. Piisab sellest, kui tuvastatakse, et vaidlustatud tingimus vastab registrisse kantud tingimusega samale olukorrale. Ettevõtjal, kelle tüüptingimuste suhtes on teostatud halduskontrolli, ei ole tavaliselt võimalust vaidlustada konkreetsetel asjaoludel vaidlustatud tingimuse ebaõiglust, vaid ainult selle samaväärsust registrisse juba kantud tingimustega.

29.

Kui konkurentsiameti juht tuvastab konkurentsi- ja tarbijakaitseseaduse ( 13 ) artikli 24 lõike 2 punktis 1 ette nähtud keelu rikkumise, teeb ta otsusega ettekirjutuse tarbijate ühishuve kahjustava tava kasutamine lõpetada ja võib määrata selle seaduse artikli 106 lõike 1 punkti 4 alusel ettevõtjale trahvi.

30.

Kohtulikku kontrolli konkurentsiameti juhi otsuste üle teostab esimese astme kohtuna SOKiK ja teise astme kohtuna Sąd Apelacyjny w Warszawie VI Wydział Cywilny (Varssavi apellatsioonikohus, tsiviilkolleegium). ( 14 ) Eelotsusetaotlusest nähtub, et selle kohtulikku kontrolli eesmärk ei ole mitte üle kontrollida, kas vaidlustatud tingimus on ebaõiglane, vaid ainult seda, kas tingimus on muude ebaõiglaste tingimuste registrisse kantud tingimustega samaväärne.

31.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et on kahtlusi seoses tarbijakaitseseaduse artikli 24 lõike 2 punkti 1 ja konkurentsi- ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku ( 15 ) artikli 47943 tõlgendamisega, mille suhtes arvamused nii kohtupraktikas kui ka õigusdoktriinis lahknevad. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on selles küsimuses kaks vastanduvat teesi.

32.

Esimene tees, mida pooldab põhikohtuasjas konkurentsiameti juht ja mis põhineb tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 47943 grammatilisel tõlgendusel, on, et abstraktse kontrolli raames SOKiKi tehtud otsustel on erga omnes mõju kõikidele ettevõtjatele alates otsuste kandmisest ebaõiglaste tingimuste registrisse ( 16 ) (edaspidi „esimene tõlgendustees“).

33.

Teise teesi järgi, nagu seda on kirjeldanud eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Poola valitsus, puudutab SOKiKi otsus, millega tuvastatakse tüüptingimuse õigusvastasust, ainult konkreetset menetluses käsitletud tingimust ja on siduv ainult menetluse pooltele.

34.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et asjaomaste liikmesriigi õigusnormide õigesti tõlgendamiseks tuleb arvesse võtta liidu õiguse nõudeid ning seepärast on õigustatud esitada eelotsusetaotlus. Täpsemalt küsib see kohus, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ja artikliga 7 ning direktiivi 2009/22 artiklitega 1 ja 2 on vastuolus kohaldatav Poola õigusnorm nii, nagu seda tõlgendatakse esimese tõlgendusteesi järgi, ja nimelt, kas niisugune tõlgendus oleks kooskõlas ettevõtja põhiõigusega olla ära kuulatud.

35.

Kuigi ELTL artikli 267 alusel algatatud menetluse raames ei ole Euroopa Kohtu ülesanne otsustada, kuidas tõlgendada siseriikliku õiguse norme, sealhulgas millist kahest tõlgendusviisist valida ega seda, kas siseriiklikud õigusnormid on liidu õigusnormidega kooskõlas, kuna see pädevus on vaid eelotsusetaotluse esitanud kohtul, on Euroopa Kohus eelotsusetaotluse üle otsustamisel pädev andma liikmesriigi kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mille alusel on liikmesriigi kohtul võimalik hinnata siseriiklike õigusnormide kooskõla liidu õigusega. ( 17 )

36.

Tuletan sellega seoses meelde, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema kõik, mis on tema pädevuses, et pidada põhikohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel nii palju kui võimalik silmas liidu õigusakti ja liidu õiguse eesmärki, arvestades siseriiklikku õigust tervikuna ning kasutades siseriiklikus õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada direktiivi 93/13 täieulatuslik rakendamine ja saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus. ( 18 )

37.

Olenemata esimese eelotsuse küsimuse sõnastusest leian, et seda küsimust tuleks analüüsida, pidades silmas direktiivi 93/13 tervikuna, võttes arvesse ka nõudeid, mis tulenevad hartast, eelkõige selle artiklist 47, mis käsitleb õigust olla ära kuulatud. Tuletan siinkohal meelde, ja Euroopa Kohus võib eelotsuse küsimuse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks arvesse võtta ka neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus oma küsimuses ei ole viidanud. ( 19 )

38.

Seepärast tuleb minu arvates eelotsuse küsimust mõista nii, et sellega tahetakse teada, kas direktiivi 93/13 koostoimes direktiivi 2009/22 artiklitega 1 ja 2 ja harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis näeb ette trahvi määramise ettevõtjale, kes kasutab oma tarbijalepingutes tüüptingimusi, mida loetakse samaväärseteks juba ebaõiglaseks tunnistatud ja seetõttu avalikku registrisse kantud tingimustega, kuigi see ettevõtja ei osalenud menetluses, milles tuvastati, et registrisse kantud tingimused on ebaõiglased.

39.

Direktiiviga 93/13 loodud kaitsesüsteem lähtub eeldusest, et tarbija on suhetes ettevõtjaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet. ( 20 ) Selles suhtes on selle direktiivi artiklitega 6 ja 7 kehtestatud liikmesriikidele kohustus tagada „piisavad ja tõhusad vahendid“, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine tarbijalepingutes ( 21 ) ja näha ette, et ebaõiglased tingimused ei oleks tarbijatele siduvad, eesmärgiga – nagu on sedastanud Euroopa Kohus – „asendada lepingupartnerite õiguste ja kohustuste vaheline formaalne tasakaal tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse“. ( 22 )

40.

Ei ole mingit kahtlust, et niisugune kord, nagu on ette nähtud Poola õigusnormides, tagab tarbijakaitse kõrge taseme. ( 23 ) Andes abstraktse kontrolli raames tehtud otsustele erga omnes mõju ja võimaldades määrata ettevõtjatele märkimisväärseid trahve, ( 24 ) takistab niisugune kord tõhusalt ja kiiresti nii ebaõiglaseks tunnistatud tingimuste kui ka tarbija jaoks samasuguse negatiivse mõjuga analoogsete tingimuste kasutamist. Peale selle takistab niisugune kord õigusaktidest mööda hiilimist juba keelatud tingimuste kergete tekstiliste ja stilistiliste muudatustega. ( 25 )

41.

Nagu Poola valitsus väidab, ei ole direktiiviga 93/13 ette nähtud konkreetset mudelit, mida peavad liikmesriigid ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks rakendama. Selles ei ole täpsustatud ka lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamise õiguslikke tagajärgi, kuna direktiiv põhineb liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttel. Selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 on seega viidatud liikmesriikide õiguses ( 26 ) kehtestatud tingimustele, ja nimetatud direktiivi artikliga 8 on isegi lubatud vastu võtta või säilitada rangemad sätted kui need, mis on direktiivis ette nähtud. ( 27 ) Sellest ei tulene siiski, et liikmesriigid võiksid täiesti vabalt võtta vastu ebaõiglaste tingimuste suhtes kohaldatavaid rangemaid sätteid. Nagu nähtub direktiivi 93/13 artiklist 8, peavad need sätted olema aluslepingutega kooskõlas.

42.

Vastupidi sellele, mida väidab Poola valitsus, leian aga mina, et niisugune kord, mida toetavad esimese tõlgendusteesi pooldajad, ei vasta direktiivist 93/13 koostoimes hartaga tulenevatele nõuetele. See järeldus tugineb kaalutlustele, mille ma esitan alljärgnevalt Poola valitsuse ja komisjoni argumentidele vastamiseks.

43.

Direktiivi 93/13 artikli 4 lõikest 1 nähtub, et tarbijalepingute tingimuste ebaõigluse hindamisel võetakse „arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad[i] ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub“. ( 28 )

44.

Seega ei saa lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel vaadelda lepingutingimust eraldivõetuna selle kontekstist. See hindamine ei ole järelikult absoluutne, vaid pigem suhteline, kuna see sõltub lepingu sõlmimise konkreetsetest asjaoludest, ( 29 ) sealhulgas lepingu kõigi tingimuste kumuleeruvast mõjust. ( 30 )

45.

Samuti tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et Euroopa Kohus ei saa teha otsust nende üldiste kriteeriumide kohaldamise kohta, mida liidu seadusandja kasutab mõiste „ebaõiglane tingimus” määratlemisel, konkreetse tingimuse suhtes, mida on vaja analüüsida asjaomase kohtuasja konkreetsete asjaolude seisukohast, ning selle hindamine on liikmesriigi kohtu ülesanne. ( 31 )

46.

Lepingutingimust võib seega pidada ebaõiglaseks teatavatel asjaoludel, kuid see ei pruugi seda olla teistel asjaoludel, ( 32 ) eelkõige olenevalt tarbija makstud hinnast. ( 33 ) Ebaõigluse hinnang võib ka aja jooksul muutuda, olenevalt lepingule kohaldatava õiguse muutmisest. ( 34 )

47.

Mõistagi esineb lepingutingimusi, mis on ilmselgelt ebaõiglased, ja see lihtsustab direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 1 alusel liikmesriigi kohtu ülesandeks olevat hindamist, kuid viimane peab siiski olema konkreetne. Niisugused tingimused on sageli vastuolus ka liikmesriikide tarbijakaitse- või lepinguõiguse imperatiivsete normidega.

48.

Liikmesriigi kohtuotsusel, millega tuvastatakse üldiselt, et lepingutingimus on ebaõiglane või vastuolus imperatiivsete eeskirjadega, on mõistagi pretsedendina olulised kaudsed tagajärjed teistele ettevõtjatele, kes kasutavad oma tarbijalepingutes samasuguseid või sarnaseid tingimusi, nii et need ettevõtjad peavad mõistagi olema kohtuliku kontrolli puhul oma lepingute üle valmis samalaadseks hinnanguks. Õigluse hinnang on ikkagi lepinguti erinev, olenevalt konkreetsetest asjaoludest ning asjaomase lepingu ja tingimusega seotud kohaldatavast õigusest.

49.

Seepärast näib mulle, et korda, mis näeb üldiselt ette, et tüüptingimuste ebaõiglus tuvastatakse kohtumenetluses abstraktselt kõigi olukordade suhtes, on raske või koguni võimatu ühitada direktiivi 93/13 artikli 4 lõikega 1, mis nõuab, et ebaõigluse hindamine oleks konkreetne ja põhineks konkreetsetel asjaoludel.

50.

Direktiivi 93/13 lisas on esitatud nimekiri, mis on direktiivi artikli 3 lõike 3 kohaselt „soovituslik ja mittetäielik loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks“. ( 35 )

51.

Komisjon oli algselt teinud ettepaneku lisada tõeline „must“ nimekiri lepingutingimustest, mida loetakse ebaõiglasteks kõikidel asjaoludel, seejärel „hall“ nimekiri tingimustest, mille puhul eeldatakse, et need on ebaõiglased. Need käsitusviisid ei leidnud aga Euroopa Liidu Nõukogu toetust, kes otsustas puhtalt soovitusliku loetelu kasuks. ( 36 ) Euroopa Kohus on kinnitanud, et „[l]oetelus sisalduvat tingimust ei saa seega tingimata pidada ebaõiglaseks, ning vastupidi – loetelus märkimata tingimuse võib sellest hoolimata lugeda ebaõiglaseks“. ( 37 )

52.

Seadusandja valik loetelu laadi osas näitab minu arvates hästi, kui raske on kindlaks teha lepingutingimusi, mis on ebaõiglased kõikidel asjaoludel, isegi niisuguste tingimuste puhul, mis on kantud sellesse loetellu ja mida loetakse eriti probleemseteks tarbija kahjuks tekitatud tasakaalutuse tõttu. ( 38 ) See avaldub ka loetelu sõnastusega jäetud paindlikkuses. ( 39 )

53.

Kui liikmesriik võtab direktiivi 93/13 artikli 8 kohaldamisel „vastu sätteid […] [mis] sisaldavad loetelu ebaõiglaseks peetavatest lepingutingimustest“, on ta selle direktiivi artikli 8a lõike 1 alusel kohustatud sellest komisjonile teatama. ( 40 ) Vastupidi soovituslikule loetelule selle direktiivi lisas, võivad liikmesriikide poolt artikli 8 alusel vastu võetud loetelud olla siduvad, olgu need siis „mustad“ või „hallid“. ( 41 )

54.

Direktiivi 93/13 artikli 8a lõikes 1 kasutatud väljend „võtab vastu sätted“, eeldab minu arvates aga, et niisugune riiklik nimekiri tuleb kehtestada seadusandlikult, see tähendab seadusega või seaduse alusel vastu võetud halduseeskirjadega. Selle direktiivi artikliga 8 ja artikli 8a lõikega 1 kehtestatud mehhanism eeldab seega, et seadusandja sõnastab täpselt keelatud või eeldatavalt ebaõiglaseks peetavad tingimused, tasakaalustades hoolikalt erinevaid ja vahel vastandlikke huve, ja nimetatud tingimustest teatatakse komisjonile. Märgin, et seadusandlik menetlus, mis võib sidusrühmi kaasata, tähendab olemuselt üldiste ja abstraktsete eeskirjade vastuvõtmist.

55.

Niisugune kord aga, nagu soovitavad esimese tõlgendusteesi pooldajad, annab tegelikult pigem liikmesriikide kohtutele kui seadusandjale õiguse kehtestada igal üksikjuhul eraldi „must“ nimekiri, mille alusel võib identsete või samaväärsete tingimuste kasutamise suhtes kohaldada santsioone. Sel juhul lisatakse tingimused, mida loetakse ebaõiglasteks, ükshaaval ebaõiglaste tingimuste registrisse, mille tegelikult loovad ettevõtjad. Sellest nähtub selgelt, et niisugune kord ei ole võrreldav direktiivi 93/13 artikliga 8 lubatud riiklike nimekirjade vastuvõtmisega.

56.

Pealegi leian, et niisugune kord ei ole ühitatav harta artiklis 49 sätestatud süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega, mis nõuab, et õigusrikkumised ja nende eest määratavad karistused peavad olema seaduses selgelt määratletud. ( 42 )

57.

Arvestades ebaõiglaste tingimuste registrisse ( 43 ) kantud lepingutingimuste märkimisväärset ja üha kasvavat arvu, tekitab see kord kahtlusi ka õiguskindluse põhimõtte seisukohast, mis on üks liidu õiguse üldpõhimõtteid, ( 44 ) kuna ettevõtjatel on paratamatult raske kindlaks teha, millises õiguslikus olukorras nad tegutsevad, ja selle tagajärgi ette näha. Need kahtlused on eriti tõsised võimaluse osas kohaldada sanktsiooni registrisse kantud lepingutingimustega ainult „samaväärsete” lepingutingimuste kasutamise suhtes. ( 45 )

58.

Tihedas seoses eespool esitatud kaalutlustega konkreetse lepingutingimuse ebaõigluse hindamise kohta tekib küsimus seoses ettevõtja õigusega vaidlustada hinnangut, et tingimused, mida ta oma tarbijalepingutes kasutab, on ebaõiglased.

59.

Direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 tõlgendusest a contrario nähtub, et lepingutingimust ei loeta ebaõiglaseks, kui selles on eraldi kokku lepitud. ( 46 ) Selle kohta on direktiivi artikli 3 lõike 2 kolmandas lõigus ette nähtud, et tõendamiskoormis lasub ettevõtjal, kes väidab, et standardses tingimuses on eraldi läbi räägitud. Järeldan sellest, et direktiiv 93/13 annab ettevõtjale vähemalt õiguse tõendada, et vaidlustatud lepingutingimuses on eraldi läbi räägitud ja et see ei ole konkreetselt juhul seega selle direktiivi tähenduses ebaõiglane.

60.

Ettevõtja õigus esitada direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 2 kolmanda lõigu alusel argumente ja tõendeid, et täita oma tõendamiskoormist, kuulub minu arvates üldisemasse ja laiemasse harta artiklist 47 tulenevasse õigusesse, mida tuleb direktiivi 93/13 sätete tõlgendamisel silmas pidada. ( 47 )

61.

Harta artikliga 47 on tagatud igaühele ( 48 ) harta kohaldamisalasse kuuluvas olukorras ( 49 ) õigus olla ära kuulatud, nii haldus- kui ka kohtumenetluses. ( 50 ) Euroopa Kohtu sõnul hõlmab see õigus seda, et isiku huve kahjustava otsuse adressaadile tuleb enne selle otsuse vastuvõtmist anda võimalus esitada otstarbekalt ja tõhusalt oma seisukohad, et pädev asutus saaks tarvilikult arvesse võtta kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid. ( 51 ) See kehtib mõistagi otsuse puhul, millega määratakse ettevõtjale rahatrahv.

62.

Kohtuliku kontrolli raames, nagu see on kõnealuse õigusnormiga ette nähtud, täidab ettevõtja õigus olla ära kuulatud kahte eri otstarvet. Kõigepealt annab see ettevõtjale võimaluse tõendada, et asjaomase lepingu sõlmimise konkreetsed asjaolud olid erinevad nendest, mida on juba hinnatud mõnes varasemas menetluses, milles tuvastati, et samasugune või samaväärne lepingutingimus on ebaõiglane. Teiseks annab õigus olla ära kuulatud ettevõtjale võimaluse tugineda faktilistele või õiguslikele väidetele, millele ei ole mis tahes põhjusel varasemas in abstracto menetluses tuginetud, ja selle menetluse käigus tehtud vigu parandada. ( 52 )

63.

Järeldan sellest, et ettevõtja õigus olla ära kuulatud ei või direktiivi 93/13 raames piirduda küsimusega, kas vaidlustatud lepingutingimus on eraldi läbi räägitud, vaid see peab hõlmama kõiki selle lepingutingimuse ebaõigluse hindamiseks selle direktiivi artikli 4 lõike 1 seisukohast asjassepuutuvaid asjaolusid. ( 53 ) Nii peab ettevõtjal olema ka võimalus tõendada, et vaidlustatud lepingutingimus ei tekita konkreetsetel asjaoludel olulist tasakaalutust tarbija kahjuks, tõendades eelkõige, et sama lepingu teised tingimused või tarbija tasutud madal hind tasakaalustavad selle lepingutingimuse kahjuliku mõju ( 54 ).

64.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Poola valitsuse esitatud info põhjal näib mulle, et niisugune kord, nagu tuleneb esimesest tõlgendusteesist, ei võta piisavalt arvesse ettevõtja õigust olla ära kuulatud, kuna viimasel ei ole halduskontrolli käigus ega kohtuliku kontrolli käigus SOKiKis ja Sąd Apelacyjny w Warszawie VI Wydział Cywilny (Varssavi apellatsioonikohtus, tsiviilkolleegium) võimalust väita, et vaidlustatud lepingutingimus ei ole juhtumi konkreetsetel asjaoludel ebaõiglane, ja seda tõendada. ( 55 ) Nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei ole nende menetluste eesmärk kontrollida, kas vaidlustatud lepingutingimus on iseenesest ebaõiglane, vaid ainult, kas see on ebaõiglaste tingimuste registrisse kantud tingimustega samaväärne.

65.

Kuigi ei saa välistada, nagu väidab Poola valitsus, et liikmesriikide kohtud võtavad vaidlustatud lepingutingimuse samaväärsust ebaõiglaste tingimuste registrisse kantud tingimustega kontrollides arvesse direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 1 nimetatud tegureid, ( 56 ) on selle hindamise eesmärk ikkagi ainult kindlaks määrata, kas need kaks tingimust on identsed või samaväärsed, ( 57 ) ja ettevõtja ei saa vaidlustada seda, et lepingutingimust loetakse olemuselt ebaõiglaseks, lähtudes konkreetsetest asjaoludest, sealhulgas sellest, et vaidlustatud lepingutingimuses on eraldi läbi räägitud, või uutest argumentidest, millele ei ole abstraktse kontrolli käigus tuginetud. Niisuguse korra puhul on ettevõtjale harta artiklis 47 ette nähtud õigust oluliselt piiratud. ( 58 )

66.

Samal ajal on kohtulikku kontrolli teostava kohtu pädevus märkimisväärselt piiratud, mis iseenesest tõstatab küsimusi harta artikli 47 suhtes, mis nõuab „tõhusat õiguskaitsevahendit“. ( 59 ) Peale selle kahjustab niisugune kord ka tarbija õigust loobuda ebaõiglase lepingutingimuse kohaldamata jätmisest. ( 60 )

67.

Vastab tõele, et harta artikli 52 lõike 1 kohaselt võivad õigusele olla ära kuulatud kehtida piirangud tingimusel, et need piirangud vastavad tõepoolest kõnealuse meetmega taotletud üldise huvi eesmärkidele ja proportsionaalsuse põhimõttele. ( 61 ) Selle kohta märgib Poola valitsus minu arvates õigustatult, et liikmesriigi õigusnormi eesmärk on lõpetada kiiresti ja tõhusalt õigusvastaste tingimuste seadmine eri olukordades, mis võivad turul tekkida, ja vältida kohtumenetluste paljusust eri ettevõtjate kasutatavate tüüptingimustega samaväärsete tingimuste asjus. ( 62 )

68.

Need kaalutlused – ehkki need on kindlasti paikapidavad – ei õigusta aga minu arvates ettevõtja õiguse olla ära kuulatud eriliselt raskekujulist piiramist, mis tuleneb tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklist 47943 ning konkurentsi- ja tarbijakaitseseaduse artikli 24 lõike 2 punktist 1, nagu neid tõlgendatakse esimese tõlgendusteesi järgi, võttes ühtlasi arvesse, et trahvid, mis võidakse ettevõtjale selle seaduse artikli 106 lõike 1 punkti 4 alusel määrata, ei ole sugugi tähtsusetud. ( 63 )

69.

Ka lepingutingimuste ebaõiglaste tingimuste registrisse kandmise lõplikkus kinnitab järeldust, et kõnealune liikmesriigi õigusnorm, nagu seda tõlgendatakse esimese tõlgendusteesi järgi, ei ole proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas. ( 64 )

70.

Nagu väidab komisjon, näib olevat alternatiivseid meetmeid, mis võimaldaksid tõhusat tarbijakaitset ebaõiglaste tingimuste vastu, tagades seejuures ettevõtja õiguse olla ära kuulatud. Nii ei ole tema sõnul liikmesriikidel takistusi rakendada meetmeid, millega kehtestatakse teatavate tüüptingimuste ebaõigluse eeldus, ( 65 ) mille kasutamise suhtes saaks kohaldada santsioone, välja arvatud juhul, kui ettevõtja näitab haldus- või kohtumenetluse käigus, et need teatavatel konkreetsetel asjaoludel seda ei ole, tõendades eelkõige, et nendes on eraldi läbi räägitud.

71.

Pealegi ei tähenda erga omnes mõju puudumine, et tüüptingimuse ebaõiglaseks tunnistamisel ei oleks hoiatavat mõju, kuna teised ettevõtjad üldjuhul lõpetaksid analoogsete tingimuste kasutamise. ( 66 )

72.

Direktiiviga 93/13 on – nagu väidab komisjon – selle artikli 7 lõigete 2 ja 3 alusel lubatud esitada kollektiivhagisid, millega taotletakse ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamist ja mis lähevad tegelikult kaugemale lepingulisest suhtest, selles mõttes, et need on sõltumatud mis tahes individuaalsest vaidlusest ja neid võivad esitada isikud ja organisatsioonid, kellel on õigustatud huvi kaitsta tarbijaid. ( 67 ) Nagu näitab selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 esinev väljend „[i]lma et see piiraks artikli 7 kohaldamist“, on sama direktiivi artikli 7 lõikes 2 osutatud hagid individuaalhagide suhtes täiendavad. ( 68 )

73.

Direktiivi artikli 7 lõige 2 näeb ette ennetava ja hoiatava iseloomuga abstraktse kontrolli, ( 69 ) et teha kindlaks „üldiseks kasutamiseks mõeldud lepingutingimuste ebaõiglus“, samas kui direktiivi artikli 7 lõige 3 võimaldab esitada viimati nimetatud direktiivi artikli 7 lõikes 2 osutatud hagisid eraldi või koos sama sektori või mitme ettevõtja või nende ühenduste vastu.

74.

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et individuaalhagidel ja kollektiivhagidel on direktiivi 93/13 raames „erinevad esemed ja õiguslikud tagajärjed“. ( 70 ) Peale selle ei eelda direktiivi 93/13 põhjenduse 23 sõnastuse kohaselt kollektiivhagid „üldtingimuste eelnevat kontrollimist eri majandusharudes“. Järeldan sellest, et ex ante kontroll kollektiivhagi raames ei mõjuta ex post kontrolli teiste poolte vastu esitatud individuaalhagi raames, ( 71 ) mis välistab tõepoolest kollektiivhagide lahendamisel tehtud otsuste õiguslike tagajärgede laiendamise ettevõtjatele, kes ei ole menetluses osalenud. ( 72 )

75.

Seda järeldust kinnitab veelgi direktiivi 93/13 artikli 7 lõike 3 arvesse võtmine. Nii ei oleks minu arvates mõtet lubada algatada selle lõike alusel mitme poolega menetlusi, kui sama direktiivi artikli 7 lõikes 2 osutatud kollektiivhagide raames tehtud otsused oleksid juba siduvalt kohustuslikud kõikidele ettevõtjatele. Selle direktiivi ettevalmistavad materjalid räägivad samuti niisuguse tõlgenduse poolt, mille kohaselt artikli 7 lõigetes 2 ja 3 osutatud ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamist taotlevate kollektiivhagide tulemusel tehtud otsused on siduvad ainult konkreetse kollektiivhagi pooltele. ( 73 )

76.

Mõistagi on tüüptingimuse puhul, mis on harva eraldi läbi räägitud, liikmesriikide kohtute poolt kollektiivhagi raames ja individuaalhagi raames läbiviidav hindamine sageli sarnane või koguni identne, isegi kui kohtuasjade pooled ei ole samad. Järelikult on kollektiivhagi raames tehtud otsus tugev pretsedent hilisema individuaalhagi käigus identse või samaväärse lepingutingimuse hindamise suhtes ja võib isegi luua selle tingimuse ebaõigluse eelduse. Ettevõtjat, kes kollektiivmenetluses ei osalenud, ei tohiks aga jätta ilma võimalusest niisugust eeldust direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 2 kolmanda lõigu ja harta artikli 47 alusel individuaalhagi raames ümber lükata.

77.

Nagu Poola valitsus ja komisjon rõhutavad, otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Invitel, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 koostoimes selle direktiivi artikli 7 lõigetega 1 ja 2 ei ole vastuolus see, kui teatava tüüptingimuse ebaõiglaseks tunnistava otsuste mõju laiendatakse direktiivi artiklis 7 viidatud hagi raames „kõigi tarbijate suhtes, kes on sõlminud asjaomase ettevõtjaga lepingu, mille suhtes on kohaldatavad need samad tüüptingimused, sealhulgas ka nende tarbijate suhtes, kes ei olnud rikkumise lõpetamiseks algatatud menetluse pooled“. ( 74 )

78.

See tulemus ei ole sugugi üllatav, vaid pigem järeldub ebaõiglaste lepingutingimuste kasutamise lõpetamist taotlevate kollektiivhagide laadist ja eesmärgist. Kui lepingutingimus on tunnistatud tühiseks ja on ebaõiglaste lepingutingimuste kasutamise lõpetamise nõudes esitatud hagi raames keelatud, siis tuleb mõistagi tagada, et asjaomane ettevõtja ei kasutaks enam samu tüüptingimusi, sealhulgas ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimust, üheski oma lepingutest. Vastasel korral jääksid direktiivi 93/13 artikli 7 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud ebaõiglaste lepingutingimuste kasutamise lõpetamise hagid ilma kasuliku mõjuta.

79.

Kohtuotsuse Invitel punktis 40 Euroopa Kohus rõhutas õigustatult, et ebaõiglase tingimuse tühisuse tuvastamine kehtib kõigi tarbijate suhtes, kes on sõlminud tarbijalepingu, mille suhtes kohaldatakse neid samu tüüptingimusi, ja sellega „tagatakse nimelt, ja need tarbijad ei ole kõnealuse tingimusega seotud“, ( 75 ) seejuures viitas Euroopa Kohus direktiivi 93/13 artikli 6 lõikele 1, mille järgi liikmesriigid peavad Euroopa Kohtu sõnastuse kohaselt „kohaldama kõiki [tarbijalepingu tüüptingimuse ebaõiglaseks tunnistamisest tulenevalt siseriiklikes õigusnormides ette nähtud] tagajärgi“ selleks, et asjaomane tingimus ei oleks tarbijatele siduv. ( 76 )

80.

Minu arvates ei ole mingit kahtlust, et see kohtupraktika ei ole käesolevale juhule ülekantav.

81.

Nii viitas Euroopa Kohus kohtuotsuse Invitel põhjenduses ( 77 ) sõnaselgelt kohtujuristi ettepaneku punktidele 57–61, milles omakorda väljendati „tõsiseid kahtlusi“ seoses erga omnes mõjuga vaidlusaluse lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamise menetluses mitteosalenud ettevõtjate suhtes. Nõustun kohtujuristi reservatsioonidega täielikult. ( 78 )

82.

Peale selle oli Euroopa Kohtule selles kohtuasjas, milles tehti nimetatud kohtuotsus, esitatud küsimus – nimelt ebaõiglase tingimuse tühisuse tuvastamise laiendamine tarbijatele, kes on sõlminud asjaomase ettevõtjaga tarbijalepingu, millele kehtivad samad tüüptingimused – ilmselgelt erinev küsimusest, mille tõstatas eelotsusetaotluse esitanud kohus käesolevas kohtuasjas rahaliste karistuste määramise kohta ettevõtjatele, kes ei ole abstraktse kontrolli menetluses osalenud.

83.

Kohtuotsuse Invitel ( 79 ) ulatuse lai tõlgendus, nii et see hõlmab õigusnormi, millega nähakse ette erga omnes mõju kõigi ettevõtjate suhtes, kes ei ole menetluses osalenud, ei ole minu arvates seega õigustatud, ja see oleks igal juhul ettevõtja põhiõigustega vaevalt kooskõlas. ( 80 )

84.

Direktiivi 93/13 tõlgendust, mida ma soovitan, ei saa seada kahtluse alla direktiivi 2009/22 artiklite 1 ja 2 seisukohast, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas oma esimeses eelotsuse küsimuses.

85.

Kuna direktiiv 2009/22 käsitleb tarbijate huve kaitsvaid kollektiivhagisid vastavate tingimuste kasutamise lõpetamise nõudes, on selle eesmärk tagada teatava hulga direktiivide, sealhulgas direktiivi 93/13 täielik õigusmõju, ja eelkõige võidelda õigusrikkumiste vastu liidus. ( 81 )

86.

Selles suhtes on direktiivi 2009/22 artikli 2 lõike 1 punktides a–c kehtestatud liikmesriikidele kohustus määrata kohtud või haldusasutused, kes on pädevad otsustama selle direktiivi artiklis 3 määratletud pädevate üksuste kollektiivhagide üle, millega nõutakse muu hulgas igasuguste direktiiviga 93/13 vastolus olevate tegude lõpetamist, otsuse või endist olukorda taastava dokumendi avaldamist ja kaotanud kostjalt otsuse täitmata jätmise korral riigikassale või mõnele muule siseriiklikes õigusaktides määratud saajale kindlaksmääratud summa väljamõistmist.

87.

Direktiivi 2009/22 ja direktiivi 93/13 vahelist seost puudutavas osas tuleb märkida, et esimene neist täiendab direktiivi 93/13 artikli 7 lõikeid 2 ja 3, mis samuti käsitlevad lõpetamise nõudeid. ( 82 )

88.

Ma ei näe mingeid viiteid ei direktiivi 2009/22 tekstis ega selle ettevalmistavates materjalides ( 83 ) selle kohta, et liikmesriikidel oleks lubatud anda selles direktiivis osutatud hagide raames tehtud otsustele erga omnes mõju ettevõtjate suhtes, kes ei ole vastavate tingimuste kasutamise lõpetamise nõude menetluses osalenud. Kui see nii oleks, läheks direktiiv 2009/22 kaugemale korrast, mis on kehtestatud direktiiviga 93/13, mida eespool nimetatud direktiiv on mõeldud täiendama – seda aga ei saa eeldada, kuna liidu seadusandja sellekohase soovi sõnaselge väljendus puudub.

89.

Liidu õiguse muutmist nii, et see võimaldaks liikmesriikidel laiendada lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamise otsuste õiguslikke tagajärgi „analoogsetele lepingutele“, on siiski komisjoni juhtimisel käsitletud. ( 84 ). Ent see ainult kinnitab, et niisugune lahendus ei ole liidu õiguse praeguse seisuga – nimelt direktiivi 93/13 ja direktiivi 2009/22 raames – võimalik.

90.

Eespool öeldut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele Sąd Apelacyjny w Warszawie VI Wydział Cywilny (Varssavi apellatsioonikohus, tsiviilkolleegium, Poola) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta artiklitega 1 ja 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, millega nähakse ette trahvi määramine ettevõtjale, kes kasutab oma tarbijalepingutes tüüptingimusi, mida loetakse samaväärseteks juba ebaõiglaseks tunnistatud ja selle alusel avalikku registrisse kantud lepingutingimustega, kui see ettevõtja ei osalenud menetluses, mille tulemusel tuvastati, et registrisse kantud lepingutingimused on ebaõiglased.