1.

Kas tehinguväärtuse meetodi kasutamise imporditud kauba tollimaksu kindlaksmääramiseks saab seada kahtluse alla põhjusel, et kauba müünud äriühingute direktor on selle kauba Euroopa Liidu territooriumil vabasse ringlusse suunata sooviva ostja vend? Niisugune on käesoleva eelotsusetaotluse sisu.

2.

2008. ja 2010. aasta vahel importis Artūrs Stretinskis Läti Vabariiki Euroopa Liidu territooriumile vabasse ringlusesse laskmiseks kahelt Ameerika Ühendriikide äriühingult ostetud kasutatud rõivaid. Artūrs Stretinskise koostatud raamatupidamisdokumentidest nähtub, et kauba tolliväärtus arvutati vastavalt tehinguväärtuse meetodile.

3.

See meetod on imporditud kauba tolliväärtuse määramise põhimeetod ühise tollitariifistiku kohaldamisel. Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (edaspidi „tolliseadustik”), ( 2 ) artikli 29 lõike 1 punkt d sätestab, et tehingu väärtus on „ekspordiks ühenduse tolliterritooriumile müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, mida on vajadusel korrigeeritud vastavalt artiklitele 32 ja 33, tingimusel et […] ostja ja müüja ei ole teineteisega seotud või kui ostja ja müüja on seotud, siis on tehinguväärtus tolliväärtusena aktsepteeritav lõike 2 alusel”.

4.

Pärast kontrolli läbiviimist järeldas Valsts ieņēmumu dienests (Läti maksuamet, edaspidi „maksuamet”), et esitatud dokumentidest ei nähtu kauba tegelik tolliväärtus. Maksuameti kahtlused tuginesid asjaolule, et kahe Ameerika äriühingu direktor on ostja vend. Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93 (millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) ( 3 ) artikli 143 lõike 1 punkt h sätestab:

„[Tolliseadustiku] artikli 29 […] kohaldamisel käsitatakse isikuid üksteisega seotuna ainult siis, kui

[…]

5.

22. juuli 2010. aasta otsusega määras maksuamet uuesti kindlaks kauba tolliväärtuse vastavalt tolliseadustiku artiklis 31 sätestatule, pärast seda saatis ta maksuotsuse imporditollimaksu ja käibemaksu kohta koos neile lisanduva viivisintressi ja trahviga. Maksuamet põhjendas otsust eelkõige sellega, et põhikohtuasja hageja vend osales majandustegevuses, võttes enda kanda transpordikulud, mille tulemusel oli deklareeritud kauba väärtus tunduvalt madalam niisuguse samaväärse kauba väärtusest, millega oleksid kaubelnud kaks mitteseotud isikut.

6.

Kõigepealt esitas Artūrs Stretinskis maksuameti peadirektorile vaide, mis jäeti rahuldamata. Seejärel esitas ta esimese astme kohtule kaebuse maksuameti otsuse tühistamiseks, mis jäeti samuti rahuldamata. Pärast seda esitas ta apellatsioonkaebuse selle otsuse peale. Apellatsioonikohus otsustas, et maksuameti kahtlused ei olnud piisavalt põhistatud ja et kahte venda ei saanud pidada niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas „seotud isikuteks” määruse nr 2454/93 artikli 143 lõike 1 punkti h tähenduses eelkõige seetõttu, et maksuamet ei ole tõendanud, et Artūrs Stretinskise vend oli nende kahe äriühingu omanik, kellelt kaupa osteti.

7.

Selles olukorras esitas maksuamet kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtul on raskusi liidu õiguse tõlgendamisel, otsustas Augstākā tiesa (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada 22. septembril 2014 Euroopa Kohtu kantseleisse saabunud eelotsusetaotluses Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel kaks eelotsuse küsimust:

„1.   Kas määruse [nr 2454/93] artikli 143 lõike 1 punkti h tuleb tõlgendada nii, et see viitab mitte üksnes olukordadele, kus tehingu pooled on vaid füüsilised isikud, vaid ka olukordadele, kui esinevad perekondlikud või sugulussidemed ühe poole (juriidiline isik) juhi ja teise poole (füüsiline isik) või teise poole juhi vahel (kui see teine pool on juriidiline isik)?

2.   Kas jaatava vastuse korral peab vaidlust lahendav kohus põhjalikult hindama juhtumi asjaolusid seoses kõnealuse füüsilise isiku tegeliku mõjuga juriidilisele isikule?”

8.

Nende küsimuste kohta on saabunud kirjalikud seisukohad Läti Vabariigilt ja Euroopa Komisjonilt.

9.

Nende kahe eelotsuse küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsustaotluse esitanud kohus sisuliselt täpsustada seotud isikute mõistet liidu tollieeskirjades.

10.

Tolliseadustik ja määrus nr 2454/93 ei viita selle mõiste määratlusega seoses liikmeriikide õigusele. Järelikult, ja nagu Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, tuleneb liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest ja võrdsuse põhimõttest, et liidu õiguse niisuguse sätte sõnastust, mis ei viita oma sisu ja ulatuse määratlemisel sõnaselgelt liikmesriikide õigusele, tuleb tavaliselt tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt, arvestades sätte konteksti ja asjaomase õigusaktiga taotletavat eesmärki. ( 4 )

11.

Samuti on Euroopa Kohus oma praktikas korduvalt otsustanud, et „tolliväärtuse määramist käsitlevate liidu õigusnormide eesmärk on kehtestada tolliväärtuse õiglane, ühetaoline ja erapooletu süsteem, mis välistab suvalise ja fiktiivse tolliväärtuse kasutamise”. ( 5 )

12.

Määruse nr 2454/93 artikli 143 lõike 1 punkti h – mida eelotsusetaotluse esitanud kohus palub tõlgendada – konteksti kohta tuleb märkida, et nimetatud artikkel on tolliseadustiku artikli 29 rakendussäte ja seega tuleb imporditud kauba tolliväärtuse määramiseks tulla korraks tagasi tolliseadustiku kehtestatud korra juurde.

13.

Tolliseadustiku artikkel 29 näeb ette põhimõtte, mille kohaselt kauba tolliväärtus on tehinguväärtus, see tähendab tegelikult makstud või makstav hind. Kord tugineb ettevõtjatel lasuval usalduse põhimõttele, mille kohaselt kajastab tehinguväärtus tegelikku majanduslikku väärtust. Prioriteet antakse seega selgelt tehinguväärtusele, sest „see tolliväärtuse määramise meetod [on] eeldatavasti kohaseim ja kõige sagedamini kasutatav”, ( 6 ) vajaduse korral pärast tolliseadustiku artiklite 32 ja 33 alusel tehtud korrektsioone ( 7 ).

14.

Toll usaldab tehinguväärtust siiski vaid juhul, kui ostja ja müüja ei ole teineteisega seotud või – kui ostja ja müüja on seotud –, siis juhul, kui tehinguväärtus on tolliväärtusena aktsepteeritav. ( 8 ) Tolliseadustik sätestab sõnaselgelt, et „asjaolu, et ostja ja müüja on teineteisega seotud, [ei ole] iseenesest piisav põhjus tehinguväärtuse aktsepteerimata jätmiseks”. ( 9 )

15.

Ostja ja müüja seotus on vajalik, kuid mitte piisav asjaolu võimaldamaks eeldada, et kauba hinda – ja seega tehinguväärtust – võis mõjutada kahe ettevõtja vaheline eriline side. Müügiga seotud asjaolusid tuleb samuti uurida, et kindlaks teha, kas kauba tehinguväärtus on vaatamata ostja ja müüja omavahelisele seotusele aktsepteeritav. ( 10 ) Kui tollil on alust arvata, et kauba hinda on mõjutatud ja seega on kaheldav, kas tehinguväärtus kajastab kauba tegelikku väärtust, peab toll esitama oma väited deklarandile, kellele antakse vastuväidete esitamiseks võimalus. ( 11 )

16.

Tolliseadustiku artikliga 29 kehtestatud korra kirjeldusest nähtub, et oluline on kindlaks teha olukorrad, kus kauba tehinguväärtusega on võidud manipuleerida, et vähendada liidu territooriumile kauba sisenemise hetkel maksmisele kuuluvaid tolli- ja muid makse.

17.

Nagu ma eespool märkisin, täpsustab tollialaste õigusaktide rakendussätteid hõlmav määrus nr 2454/93, täpsemalt selle artikli 143 lõige 1 tolliseadustiku artikli 29 lõike 1 punkti d.

18.

Määruse nr 2454/93 artikli 143 lõige 1 näeb ette ammendavana tunduva loetelu („käsitatakse isikuid üksteisega seotuna ainult siis, kui” ( 12 )) kaheksast olukorrast, mille puhul isikuid peetakse seotuteks. Need olukorrad saab jagada kolme rühma. Esiteks on sätestatud olukorrad, mille puhul ostja ja müüja vahel on pigem organisatsiooniline seotus. ( 13 ) Teiseks on sätestatud hierarhiline seotus, täpsemalt alluvussuhe. ( 14 ) Lõpuks on nimetatud olukord, mis näeb ette perekondliku seotuse. ( 15 )

19.

Kuigi määruse nr 2454/93 artikli 143 lõikes 1 loetletud teatud olukordi võiks tegelikult kohaldada juriidiliste isikute suhtes, on ilmne, et viimasena nimetatud olukorra puhul saavad perekondlikud sidemed esmapilgul ühendada vaid füüsilisi isikuid.

20.

Nii peetakse ostjat ja seda müüjat seotud isikuteks määruse nr 2454/93 artikli 143 lõike 1 punkti h tähenduses juhul, kui üks isik müüb kauba otse oma vennale.

21.

Seevastu oleks määruse nr 2454/93 artikli 143 lõike 1 punktiga h vastuolus, kui põhikohtuasjas asutaks seisukohale, et kaubaga on kaubelnud seotud isikud. Ametlikult ei ole Artūrs Stretinskise vend müüja. Müüjad on hoopis kaks tema juhitud äriühingut, mis on kauba üle andnud.

22.

Lõpuks, kui jääksime määruse nr 2454/93 artikli 143 lõike 1 punkti h sellise kitsa tõlgenduse juurde, piisaks seotud isikute kindlakstegemise vältimiseks sellest, et perekondlikult seotud isikud teevad oma tehingu fiktiivse juriidilise isiku kaudu. Kuna aga kõige sagedamini puutub rahvusvaheline kaubandus kokku selles vormis majandustegevuses osalejatega, on selle tõlgendusega kaasnevad ohud kergesti mõistetavad. ( 16 )

23.

Seetõttu tuleb minna määruse nr 2454/93 artikli 143 lõike 1 punkti h sõnastusest kaugemale ja viia see tasakaalu liidu tollieeskirjadega taotletava üldise eesmärgi ja tolliseadustiku artikliga 29 taotletava konkreetse eesmärgiga. Kindlaks tuleb teha juhtumid, mille puhul on olemas võimalik hinna mõjutamise risk, ja järelikult juhtumid, mille puhul esineb risk, et tehinguväärtus ei kajasta enam tegelikku majanduslikku väärtust. Tolliseadustiku õigeks kohaldamiseks on niisuguste piiripealsete olukordade kindlakstegemisel tarvis, et asjakohaseks tuvastamiseks vajalikud tingimuseks oleks täidetud.

24.

Selleks et mitte jätta tolliseadustiku artikli 29 lõike 1 punkti d osaliselt ilma selle kasulikust mõjust, tuleb niisiis lähtuda seotud isikute mõiste laiast käsitlusest.

25.

Kuna kahe isiku seotus ei ole igal juhul piisav, et välistada tehinguväärtuse meetodi kohaldamine, ei sea seotud isikute mõiste lai tõlgendus kahtluse alla sellele meetodile tolliseadustikuga antud eelist. ( 17 )

26.

Niisiis kaldun arvama, et tolliseadustiku artikli 29 lõike 1 punkti d koostoimes määruse nr 2454/93 artikli 143 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et põhikohtuasja asjaoludel on ostja ja müüja seotud. Juriidiline isik peab mingil moel jääma tahaplaanile, et kaupa müünud juriidilise isiku juhti ja ostjat ühendavate seoste tegelikkus paremini avalduks.

27.

Selle järelduse tegemist võimaldab selgelt asjaolu, et käesolevas asjas ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on Artūrs Stretinskise vend kahe niisuguse äriühingu juht, kellelt Artūrs Stretinskis kauba ostis.

28.

Kui tehing toimub juriidilise isikuga ning toll tuvastab sugulussideme ostja ja selle juriidilise isiku liikme vahel, ei saa toll tehinguväärtuse meetodi kohaldamise kahtluse alla seadmiseks piirduda selle sugulussidemega. Teisisõnu ei piisa tolli põhjendatud kahtluseks üksnes asjaolust, et ostja pereliige töötab kaupa müünud juriidilises isikus.

29.

Toll on kohustatud deklarandi näidatud hinda uurima ja vajaduse korral seda mitte aktsepteerima, ( 18 ) arvestades „müügiga seotud asjaolusid”, ( 19 ) see tähendab a) ostja ja juriidilise isiku liikme vahelisi perekondlikke sidemeid, b) juriidilise isiku liikme seisundit selles juriidilises isikus ehk tema võimet tegelikult mõjutada juriidilise isiku hinnapoliitikat või asjaomase tehingu tingimusi ja c) muid asjassepuutuvaid asjaolusid.

30.

Ostjal tuleb seejärel tolli kahtlused ümber lükata, tõendades, et tehinguväärtus on aktsepteeritav vastavalt tolliseadustiku artikli 29 lõike 2 punktis b sätestatud tingimustele.

31.

Kõikidest eelnenud asjaoludest järeldub, et tolliseadustiku artikli 29 lõike 1 punkti d koostoimes määruse nr 2454/93 artikli 143 lõike 1 punktiga h tuleb tõlgendada nii, et kui juriidiline isik müüb kauba füüsilisele isikule, kes soovib selle kauba lasta liidu territooriumil vabasse ringlusesse, ja seda juriidilist isikut juhib ostja vend, loetakse müük toimunuks seotud isikute vahel.

32.

Toll võib tehinguväärtuse meetodi jätta kohaldamata üksnes pärast niisuguste põhjenduste teatavakstegemist, mis viisid järeldusele, et see seotus võis mõjutada müüdud kauba hinda. Põhjendused peavad tuginema mitte üksnes perekondlikele või sugulussidemetele, vaid ka perekonnaliikme niisugusele konkreetsele seisundile kõnealuses juriidilises isikus, mis võimaldas tal tõenäoliselt mõjutada kauba müüki ja kõiki muid asjassepuutuvaid asjaolusid. Seejärel tuleb ostjal tolli kahtlused vajaduse korral ümber lükata, tõendades, et tehinguväärtus on aktsepteeritav vastavalt tolliseadustiku artikli 29 lõike 2 punktis b sätestatud tingimustele.

33.

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Augstākā tiesa (kõrgeim kohus) esitatud küsimustele järgmiselt: