1. 

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 2 ) artikli 5 punkti 1 alapunkti a, artikli 6 punkti 1 ja artikli 23 lõike 1 punkti a tõlgendamist.

2. 

Taotlus esitati vaidluses, mille pooled on ühelt poolt Profit Investment SIM SpA ( 3 ), likvideerimisel, ning teiselt poolt Commerzbank AG ( 4 ), Profit Holding SpA ( 5 ), likvideerimisel, E3 SA ( 6 ), Redi & partners Ltd ( 7 ) ja S. Ossi, E. Magli, F. Redi, A. Mirone ja E. Fiore; vaidlus puudutab Commerzbanki emiteeritud ning Redi vahendusel Profiti ja Profit Holdingi märgitud finantsinstrumentide ostu.

3. 

Euroopa Kohtul on varem olnud võimalus võtta seisukoht määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis a toodud mõiste „lepingutega seotud asjades” tõlgendamises, samuti tõlgendada „seotud” olemist selle määruse artikli 6 punkti 1 mõttes, mis võimaldab välisriigis elavat kostjat kaevata teise kostja elukohariigi kohtusse, ning sama määruse artiklis 23 ette nähtud kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse ja kolmandate isikute suhtes kasutamise tingimusi. Käesolev eelotsusetaotlus annab Euroopa Kohtule võimaluse kinnistada varasemate seisukohtade peamisi aspekte ning ühtlasi lisada täiendavaid täpsustusi.

4. 

Käesolevas ettepanekus väidan, et olukorras, kus kohtualluvuse kokkuleppe klausel on märgitud krediidiriski suhtes indekseeritud võlakirjade ‐ millega on tegemist põhikohtuasjas – emissiooniprospektis, on määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punktis a toodud kirjaliku vorminõude tingimus täidetud ainult juhul, kui poolte allkirjastatud lepingus mainitakse selle klausliga nõustumist või kui leping sisaldab sõnaselget viidet sellele prospektile ning et seda klauslit saab rakendada need võlakirjad finantsvahendajalt omandanud kolmanda isiku suhtes üksnes juhul, kui on tõendatud, et kolmas isik on selle klausliga nimetatud artiklis toodud tingimustel tegelikult nõustunud. Samas väidan ma ka, et see klausel võib olla kehtiv ja toimiv, kui selle lisamist prospekti saab käsitleda rahvusvahelisele kaubandustavale vastavaks vormiks määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punkti c mõttes, mis annab võimaluse eeldada, et isik, kelle vastu selle alusel hagi esitatakse, on selle tingimusega nõustunud.

5. 

Lisaks toon välja põhjused, miks tuleb hagi, millega esitatakse nõue lepingu tühiseks tunnistamiseks ja tühise akti alusel makstud summade tagasimaksmiseks, käsitada „lepingutega seotud asjana” määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses.

6. 

Lõpuks toon välja, et selleks, et mitme kostja vastu esitatud kaks nõuet oleksid seotud määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 mõttes, ei piisa, kui neist ühe põhjendatuse võimalik tunnustamine võib potentsiaalselt mõjutada nende huvide ulatust, mille kaitseks on esitatud teine nõue.

7.

Määruse nr 44/2001 artikli 2 lõikes 1, mis kuulub II peatüki 1. jakku „Üldsätted”, on ette nähtud, et „[k]äesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata”.

8.

Määruse artikkel 5, mis paikneb II peatüki 2. jaos „Kohtualluvus erandjuhtudel”, sätestab:

„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:

[...l”

9.

Nimetatud määruse nr 44/2001 samas peatükis II paikneva artikli 6 punkt 1 näeb ette:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib kaevata ka:

10.

Määruse nr 44/2001 II peatüki 7. jaos „Kokkulepe kohtualluvuse kohta”, paikneva artikli 23 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui lepinguosalised ei ole kokku leppinud teisiti, on kohtul või kohtutel ainupädevus. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas:

2.   Elektrooniliselt edastatud teave, mille puhul on võimalik kokkulepet alaliselt säilitada, võrdsustatakse kirjaliku vormiga.”

11.

Dresdner Bank AG, praegu Commerzbank, kelle asukoht on Saksamaa, korraldas 2004. aasta mais turul krediidiriski suhtes indekseeritud võlakirjade, mida nimetatakse „credit linked notes” ( 8 ), emissiooni. Projekti üldine korraldus ja emiteerimistingimused olid kindlaks määratud 5. mail 2004 emissiooniprospektis, nn infomemos („Information memoradum”) ( 9 ), mille on Commerzbanki väidete kohaselt heaks kiitnud Irish Stock Exchange (Dublini börs (Iirimaa)).

12.

Selle dokumendi punktis 16 „Võlakirjade väljastamise tingimused ja kord” („Terms and conditions of the Notes”) alapunktis b „Kohaldatav õigus ja kohtualluvus” („Law and jurisdiction”) on ära toodud, et võlakirju puudutavate või nendega seotud vaidluste lahendamine kuulub ainult Inglismaa kohtute pädevusse.

13.

Commerzbank müüs 22. oktoobril 2004 selle emissiooni raames vastavalt „hinnamääramise lisas” („pricing supplement”) ette nähtud korrale portfellis oleva ettevõtja, Luksemburgi äriühingu E3-ga seotud CLN võlakirju kogusummas 2300000 eurot.

14.

Need võlakirjad ostsid 27. oktoobril 2004 Itaalia äriühing Profit summas 1100000 eurot, ja Profiti emaettevõtja Profit Holding, kelle asukoht on samuti Itaalia, summas 1200000 eurot, kasutades vahendajana Financial Services Authority (turujärelevalve amet Suurbritannias) poolse finantsvahendustegevuse luba omavat Inglise äriühingut Redi.

15.

Kuna E3 ei olnud 2006. aasta kevadeks oma kohustusi täitnud, teatas Commerzbank sellest asjaolust ja kustutas 5. juulil 2006 CLN‑id, asendades Profitile müüdud võlakirjad vastava arvu E3 – kes oli muutunud maksejõuetuks – võlakirjadega.

16.

Profit, kellele määrati kohtu poolt sundlikvideerimine, esitas Tribunale di Milanole (Milano linnakohus, Itaalia) hagi Commerzbanki, Profit Holdingi, Redi, E3, S. Ossi, E. Magli (kes on vastavalt Profiti nõukogu liige ja peadirektor) ning E3 aktsionäri E. Fiore vastu, kelle kõigi, st viimati nimetatud kolme isiku elukoht on Itaalia.

17.

Profit esitas kaks nõuet. Esimeses nõudes palus ta tunnistada lepingulise tasakaalu puudumise, eseme puudumise või puudulikkuse tõttu tühiseks tehingud, millega ta ostis CLN-e, ning nende eest makstud summa tagastamist. Teises nõudes palub ta Itaalia tsiviilseadustiku artikli 2497 ( 10 ) alusel tuvastada Profit Holdingu, Redi ning S. Ossi, E. Magli ja E. Fiore vastutus, ning hüvitada talle tekitatud kahju.

18.

Commerzbank taotles, et selles kohtuasjas määrataks kostjateks Redi aktsionär F. Redi ja Suurbritannias elukohta omav A. Mirone, kes oli Redi esindaja kõnesoleva tehingu kontseptsiooni loomisel ja teostamisel, kes peaksid juhul, kui Profiti esimene nõue peaks tunnistatama vastuvõetavaks, tekkinud kahju hüvitama.

19.

Kuna Commerzbank ning S. Ossi ja A. Mirone vaidlustasid Itaalia kohtu pädevuse, pöördus Profit kohtualluvuse küsimuse eelnevaks lahendamiseks Corte suprema di cassazione’sse (kassatsioonikohus, Itaalia).

20.

Kuna Corte suprema di cassazionel on kahtlusi seoses määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1, artikli 6 punkti 1 ja artikli 23 lõike 1 punkti a tõlgendamisega, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21.

Kõigepealt tuleb meenutada kolme määruse nr 44/2001 sätete tõlgendamisel tähtsust omavat reeglit.

22.

Esiteks, arvestades, et määrus nr 44/2001 asendab liikmesriikidevahelistes suhetes 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades ( 11 ), mida on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta ( 12 ), võib Euroopa Kohtu tõlgendusi konventsiooni sätetele laiendada ka määrusele nr 44/2001, kui nende aktide sätted saab kvalifitseerida võrdväärseks ( 13 ). Nii on see kõnesoleva määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a ja artikli 23 lõike 1 ning vastavalt Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 ja artikli 17 esimese lõigu puhul ( 14 ). Mis puudutab määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1, siis kuigi Brüsseli konventsioonis ükski säte sellele otseselt ei vasta, on selles ette nähtud põhimõte, mille Euroopa Kohus on tuletanud mainitud konventsiooni artikli 6 punktist 1 ( 15 ), seega säilitab Euroopa Kohtu varasem tõlgendus tervikuna oma tähenduse.

23.

Teiseks, Euroopa Kohus on määruse nr 44/2001 ühetaoline kohaldamise tagamise vajadusest tulenevatel põhjustel otsustanud, et selle määruse sätteid tuleb tõlgendada iseseisvalt, võttes arvesse määruse liigendust ja eesmärke ( 16 ).

24.

Kolmandaks, Euroopa Kohus on otsustanud, et määruse nr 44/2001 II peatüki 2. jaos toodud valikulise kohtualluvuse eeskirju tuleb tõlgendada kitsalt ja tõlgendus ei tohi minna kaugemale nimetatud määruses sõnaselgelt ette nähtud juhtudest ( 17 ). Samuti on Euroopa Kohus nentinud, et tingimusi, millest sõltub kohtualluvusklausli kehtivus, tuleb tõlgendada kitsalt, kui neis klauslites on kõrvale kaldutud üldistest kohtualluvuse kindlaksmääramise eeskirjadest ( 18 ).

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamisel arvestan neid tõlgendusjuhiseid.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei kahtle selles, et Profit Holdingu, Redi ning S. Ossi, E. Magli ja E. Fiore vastu esitatud vastutuse tuvastamise hagi lahendamine kuulub Itaalia kohtute alluvusse, kuna Itaalias omab asu- või elukohta enamik neist kostjatest, kelle vastu hagi on esitatud. Seevastu tekitab kohtu jaoks rohkem kahtlusi see, kas Itaalia kohtute kohtualluvusse saab kuuluda hagi, mis on esitatud CLN-ide ostmise aluseks olnud tehingu tühiseks tunnistamise ja makstud hinna tagastamise nõudes, kuna hagi eset arvestades tuleb seda käsitada ainult Commerzbanki ja Redi vastu esitatud hagina ja nende kahe äriühingu asukoht on väljaspool Itaaliat.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates sõltub vastus sellele küsimusele esiteks sellest, kas need kaks nõuet on tihedalt seotud määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 mõttes, mis tähendaks, et Itaalia kohtud, kelle kohtualluvusse kuulub kahju hüvitamise nõude läbivaatamine, oleksid pädevad lahendama ka nõuet, mis on esitatud tehingute väidetava tühisuse tõttu tagasinõutavate summade tagasisaamiseks.

28.

Üksnes juhul, kui Euroopa Kohus vastab, et nende kahe nõude koos läbivaatamiseks vajalikku seotust ei esine, tuleb teisena kontrollida, kas CLN-ide müügihinna tagastamise nõue eraldivõetuna kuulub Itaalia kohtute kohtualluvusse. Corte suprema di cassazione sõnul tuleks kontroll läbi viia kahes etapis: esmalt teha kindlaks memorandumis ära toodud kohtualluvuskokkuleppe klausli kehtivus ning seejärel, juhul kui seda käsitatakse kehtetuna, teha kindlaks, kas vaidlus, kus hageja vaidlustab kehtiva lepingulise seose olemasolu ja soovib saada tagasi summat, mille ta on maksnud akti alusel, mis tema enda hinnangul on õigustühine, kuulub „lepingutega seotud asjade” alla määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 mõttes.

29.

Leian, et enne kui vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele ja kolmandale küsimusele valikulise kohtualluvuse kohta, tuleb kõigepealt uurida teist küsimust, mis puudutab erandlikku kohtualluvust. Selles osas nähtub kohtupraktikast, et kohtualluvuskokkuleppe klausel on sellise toimega, et välistab nii määruse nr 44/2001 artiklis 2 toodud üldpõhimõtte alusel määratava kohtualluvuse kui ka sama määruse artiklites 5 ja 6 ette nähtud valikulise kohtualluvuse kohaldamise ( 19 ). Sellest tuleneb, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks teisele küsimusele antava vastuse põhjal järeldama, et memorandumis toodud kohtualluvuskokkuleppe klausel on kehtiv selles mõttes, et seda saab rakendada Profiti suhtes, peab ta seega vältimatult tunnistama, et tühiseks tunnistamise nõue ja müügihinna tagasisaamiseks esitatud nõude läbivaatamine ei kuulu tema alluvusse, kuivõrd need tuleb esitada Inglise kohtule vaatamata asjaolule, et nõue kuulub lepinguga seotud asjade kategooriasse või et sellel on tihe side vastutuse tuvastamise nõudega.

30.

Asjaolu, et hagis on palutud tuvastada, et tehingud, mille tulemusena ostis Profit CLN-e, on tühised, ei sea eeltoodud kaalutlusi kahtluse alla, kuna mainitud klausli autonoomia põhimõtte kohaselt omab ka kokkuleppeliselt määratud lepinguosalise riigi kohus ainsana asja lahendamise pädevust, kui hagis palutakse tunnistada tühiseks leping, kus selline klausel sisaldub ( 20 ).

31.

Lisaks, erinevalt Euroopa Komisjonist ma ei leia, et enne kohtualluvuskokkuleppe klausli kehtivuse ja toime uurimist oleks vajalik kindlaks teha, kas tagasimaksmise nõue kuulub „lepingutega seotud asjade” alla määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 tähenduses.

32.

On tõsi, et selleks, et teha kindlaks, kas isik, kelle vastu kohtualluvusklauslit kasutatakse, on andnud sellele klauslile oma nõusoleku, nagu on ette nähtud määruse nr 44/2001 artiklis 23, on Euroopa Kohus lepinguga seotud asjade puhul lähtunud määruse artikli 5 punkti 1 tõlgendamise tulemusena saadud üldisest ja abstraktsest määratlusest, püüdmaks näidata niisuguse õigusliku kohustuse olemasolu, millega üks isik on suhetes teise isikuga vabatahtlikult nõustunud ( 21 ).

33.

Siiski, minu arvates ei muuda lepingulise suhte olemasolu eeldusest tulenev „kattuv ala” vajalikuks vastata kolmandale küsimusele enne, kuna eelotsusetaotlusest nähtub, et Corte suprema di cassazione on esitanud selle küsimuse soovist hajutada kahtlusi, mis ei seondu mitte lepingust tuleneva õigussuhte olemasoluga, mis on eelduslik ( 22 ) – kuigi ka see postulaat väärib arutamist –, vaid küsimusega, kas asjaolu, et hageja ei toimi mitte lepingu täitmise raames, vaid nõuab selle tühistamist, ja nõue puudutab makstud hinna tagasisaamist, välistab nõude kuulumise lepingutega seotud asjade alla.

34.

Uurin kõigepealt teist küsimust, mis puudutab memorandumis toodud kohtualluvusklausli kehtivust.

35.

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub eeldusest, et Redi on menetlusse astunud „vahendajana, kes müüs” Commerzbanki emiteeritud CLN-e Profitile, siis leian, et Redi ja Profiti vahelisi suhteid tuleb eristada Profiti ja Commerzbanki suhetest.

36.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma teise küsimusega, mis vaatamata sellele, et see on esitatud kahe punktina, tuleb jagada kolmeks osaks, teada sisuliselt seda, kas – esiteks – juhul, kui määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punktis a ette nähtud kirjaliku vormi nõue on täidetud, juhul kui kohtualluvusklausel on märgitud niisuguste väärtpaberite, nagu CLN‑d põhikohtuasjas, emissioonprospektis, mille väärtpaberite emiteerija on koostanud ühepoolselt, ning seejärel, kas seda klauslit saab rakendada kõikide nende väärtpaberite märkijate suhtes, ning lõpuks – juhul, kui vastus kahele eelnenud küsimusele on eitav –, kas kohtualluvuskokkuleppe klausli lisamist niisugusesse dokumenti saab käsitada rahvusvahelise kaubanduse tavana määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punkti c mõttes.

37.

Küsimuse selline kolmeosalisus on vajalik, kuna mulle näib, et esimene punkt puudutab üksnes kohtualluvuskokkuleppe klausli kehtivust lepingupoolte vahelistes suhetes, samas kui küsimuse teine punkt käsitleb seda, kas see klausel kandub väärtpaberite järjestikustele omandajatele edasi. Mis puudutab küsimuse kolmandat punkti, siis see katab neid kaht aspekti ning puudutab üldisemalt selle klausli kehtivust väärtpaberite omandajate ja edasiste omandajate suhtes.

38.

Kohtupraktika on muutumatult tõlgendanud kitsalt nõuet, mis on ära toodud Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimese lõigu punktis a ja seejärel määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punktis a ning näeb ette, et kokkuleppelise kohtualluvuse korral peab kokkulepe olema sõlmitud „kirjalikult, või kui see on sõlmitud suuliselt, kinnitat[ud] kirjalikult”.

39.

Euroopa Kohus on otsustanud, et kohtualluvuse klausel, mis on esitatud ühe poole müügi üldtingimustes, mis on trükitud kirjaliku kokkuleppe lehe tagumisele küljele, vastab kirjaliku vormi nõudele üksnes juhul, kui lepingus, millele mõlemad pooled on alla kirjutanud, on ära toodud sõnaselge viide nendele üldtingimustele ( 23 ).

40.

Suuliselt sõlmitud lepingute osas on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et kui jätta kõrvale pooltevahelised muud kaubandussuhted, saab kohtualluvuskokkuleppe klausel olla kehtiv vaid juhul, kui müüja poolt müügi üldtingimuste kohta antud kirjalikule kinnitusele järgnes ostja kirjalik nõustumine ( 24 ).

41.

Euroopa Kohus, käsitledes asja üksnes kohtualluvuskokkuleppe klauslile antud nõusoleku olemasolu seisukohast, on Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimese lõigu osas leidnud, et seades kohtualluvuse tingimuse kehtivuse sõltuvusse „kokkuleppe” olemasolust lepinguosaliste vahel, kehtestab see säte asja arutava kohtu kohustuse kontrollida esmalt, kas ka tegelikult oli lepingu poolte vahel kokkulepe, mis oleks selge ja täpne ( 25 ). Teleoloogilist tõlgendusmeetodit rakendades on ta leidnud, et „määruse [nr 44/2001] artikli 23 lõiget 1 [tuleb] tõlgendada nii, et Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimese lõiguga järgitava eesmärgi eeskujul on huvitatud isikute tegelik nõustumus üks selle sätte eesmärkidest” ( 26 ).

42.

Seega nähtub viidatud kohtupraktikast selgelt, et kohtualluvuskokkuleppe klauslile ei saa anda nõusolekut vaikimisega ja seda ei saa ka tuletada asjaoludest. Kui välja arvata määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punktides b ja c ette nähtud juhud, sõltub niisuguse klausli kehtivus aga vastupidi sõnaselgest nõusolekust, mis peab olema antud mõnda nimetatud määruse artikli 23 lõike 1 punktis a ja lõikes 2 vorminõuete osas ette nähtud väljendusviisi kasutades.

43.

Leian, et need vorminõuded on õigustatud, kui tahes ranged need ka ei tundu olevat, kuna need võimaldavad kaitsta nõrgemat lepingupoolt olukorras, kus lepingusse lisatakse kohtualluvuskokkuleppe klausel, millele tema tähelepanu piisavalt selgelt ei juhitud ( 27 ).

44.

Arvestades neid nõudeid, nagu neid tõlgendatakse väljakujunenud kohtupraktikas, saab vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele olla vaid eitav, kuna kirjalikku vorminõuet puudutavat tingimust ei saa pidada täidetuks kohtualluvusklausli lisamisega memorandumisse, mille on CLN-ide emiteerija koostanud ühepoolselt.

45.

Nagu komisjon märkis, võib järeldus olla ka teine, kui on tõendatud, et Profiti ja Redi vahelise lepingu sõlmimisel oli pooltel selle klausli osas kokkulepe. Leian, et Profiti sõnaselget nõustumust klausliga võiks järeldada kas asjaolust, et klausel on lepingus, või sõnaselgest viitest memorandumile. Tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest nähtub siiski, et CLN-ide ostjate poolt allkirjastatud lepingudokumentidesse ei näi memorandumi tingimusi olevat detailselt üle kantud.

46.

Seega teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku teise küsimuse esimesele osale vastata, et olukorras, kus kohtualluvuskokkuleppe klausel on märgitud niisuguste väärtpaberite nagu CLN‑d põhikohtuasjas emissiooniprospektis, on määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punktis a ette nähtud kirjalik vorminõue täidetud üksnes juhul, kui poolte allkirjastatud lepingus mainitakse selle klausliga nõustumist või kui leping sisaldab sõnaselget viidet memorandumile.

47.

Euroopa Kohus on vaidluses, mis käsitleb küsimust, kas juhul, kui teatava vara hilisem omandaja on esitanud vastutuse tuvastamise hagi tootja vastu, saab kõnesoleva vara tootja ja omandaja vahelise lepingu kohtualluvusklauslit rakendada hilisema omandaja suhtes, kohtuotsuses Refcomp ( 28 ) selgelt vastanud, et selline klausel ei ole kehtiv hilisema omandaja suhtes, kes ei ole sellele nõusolekut andnud. Tuginedes lepingulise suhte puudumisele tootja ja hilisema omandaja vahel, märkis Euroopa Kohus, et „nende puhul ei saa leida, et nad on määruse [nr 44/2001] artikli 23 lõike 1 tähenduses kokku leppinud kohtu osas, kellele on tootja ja esimese omandaja vahel sõlmitud lepingus pädevus määratud” ( 29 ).

48.

Siiski on Euroopa Kohus kohtuotsuses Powell Duffryn ( 30 ) möönnud, et aktsiaseltsi põhikirjas toodud klausli kasutamine tulevaste aktsionäride vastu on võimalik, kuna aktsionäri liitumine äriühinguga toob – vastavalt põhikirjale – kaasa selle, et nii aktsionäri ja selle äriühingu vahel kui ka aktsionäride endi vahel tekib suhe, mida saab käsitada lepingulise suhtena ( 31 ). Ühtlasi on Euroopa Kohus kohtuotsuses Russ ( 32 ) nentinud, et meretranspordi valdkonnas on kolmandast isikust vedaja suhtes lastikirjas märgitud klausli kasutamine võimalik, kuna kohaldatava siseriikliku õiguse kohaselt omandab ta saatja õigused ja kohustused ( 33 ).

49.

Kas kohtupraktika sellise hetkeseisu põhjal tuleks äriühingu põhikirja või mereveo lastikirja eeskujul möönda, et memorandumis märgitud kohtualluvuse klausel kandub edasi CLN-ide hilisematele omandajatele või vastupidi, sellist ülekandumist ei tuleks võlakirjade emiteerija ja hilisema omandaja vahelise lepingulise suhte puudumise tõttu lubada?

50.

Leian, et selle küsimusele vastamisel tuleb otsustada alternatiivi teisena pakutud lahenduse kasuks.

51.

Mulle näib, et selle lahenduseni viib kohtupraktikas korduvalt kinnitatud põhimõte, et kohtualluvusklausli kehtivuse jaoks on tingimata vajalik huvitatud isikute nõusolek. Nimelt kuna Profiti ja Commerzbanki vahel ei ole lepingulist suhet ning nad ei ole seega võtnud teineteise suhtes mitte mingisuguseid lepingulisi kohustusi, tuleb sellest järeldada, et neid ei saa käsitada pooltena, kes on pädeva kohtu määramises „kokku leppinud” määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 tähenduses ( 34 ).

52.

Ühendkuningriigi argument, et Commerzbank on nõustunud memorandumis toodud emissioonitingimustega, näib mulle tulemusetu, kuna küsimus ei ole mitte selles, kas Profit saab kasutada klauslit Commerzbanki suhtes, vaid vastupidi selles, kas mainitud pangal on võimalik kasutada kõnesolevat klauslit Profiti vastu. Ühendkuningriigi valitsuse argument, et Profit loetakse kohtualluvusklausliga nõustunuks võlakirjade omandamisel, ei tundu minu arvates täpne, kuna nõusolek peab olema väljendatud sõnaselgelt ning seda ei saa järeldada võlakirjade omandamisest.

53.

Lisaks, erinevalt sellest, mida väidab Commerzbank, ei arva ma, et võimalust kasutada klauslit suhetes hilisema ostjaga saaks tuletada reeglist, et juhul, kui investeerija on omandanud võlakirju, olgu esmaselt või järelturult, on ta ilmtingimata väljendanud tahet nõustuda täielikult, tervikuna ja tingimusteta kõigi emissioonitingimustes toodud sätetega. See analüüs jätab tähelepanuta valikulise kohtualluvuse klausli eripära, mis tuleneb erieeskirjadest, mille kohaselt on nõutav selle isiku nõusolek, kelle suhtes klauslit rakendatakse.

54.

Mulle ei ole teadmata, et Euroopa Kohus on muutunud oma praktikas leebemaks meretranspordi lastikirja ning ühingulepingut käsitlevatel erijuhtudel. Siiski on ta kohtuotsuses Refcomp ( 35 ) oma kohtupraktika ulatust piiritlenud, märkides, et seda praktikat tuleb hinnata lastikirja äärmiselt spetsiifilist laadi arvesse võttes, kuna tegu on rahvusvahelise kaubanduse instrumendiga, mille eesmärk on reguleerida vähemalt kolme isiku vahelist suhet ja see on kaubeldav väärtpaber, mis võimaldab omanikul kauba selle edasiliikumise ajal võõrandada omandajale, kes saab endale kõik saatja õigused ja kohustused suhetes vedajaga ( 36 ).

55.

Viidatud kohtupraktika põhineb veolepingu kui kolmepoolse lepingu analüüsil ning ma ei leia, et seda saaks kohaldada ka niisuguste väärtpaberite nagu CLN‑d põhikohtuasjas, mis kuuluvad võlakirjade kategooriasse, emiteerimise juhtumile. Samuti ei saa äriühingu aktsionäri puudutavat lahendust kanda üle võlakirja omaniku juhtumile, kus sel isikul, erinevalt aktsionärist, kellele kuulub õigus kapitaliosalusele äriühingus, ei ole muid õigusi peale võlanõude. Äriühinguid puudutav erand on seletatav asjaoluga, et aktsiate omandamise teel juriidilise isikuga liitunud isikud on seeläbi muutunud äriühingu asutamislepingu poolteks. Selline põhjenduskäik ei toimi niisuguste väärtpaberite omandamise kontekstis, nagu on CLN‑d põhikohtuasjas.

56.

Sellised on põhjused, millest lähtuvalt tuleb teise küsimuse teisele punktile vastata, et määruse nr 44/2001 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et kohtualluvusklauslit, mis on ära toodud finantsinstrumentide emiteerija poolt ühepoolselt koostatud infodokumendis, saab rakendada need instrumendid finantsvahendaja kaudu omandanud kolmanda isiku suhtes üksnes juhul, kui on tõendatud, et kolmas isik on selle klausliga selles artiklis toodud tingimustel tegelikult nõustunud.

57.

Teise küsimuse kolmas osa ei näi tekitavat erilisi raskusi, kuna Euroopa Kohus on oma varasemas praktikas sellele juba vastanud.

58.

Mis puudutab olukorda, kus esineb poolte tunnustatud rahvusvaheline kaubandustava ja küsimust, milline on selle ulatus, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et lepingu poolte nõusolekut kohtualluvusklausliga eeldatakse, kui lepingu poolte käitumine vastab tavadele, mis reguleerivad rahvusvahelise kaubanduse seda valdkonda, kus pooled tegutsevad ning mida nad tunnevad või peaksid tundma ( 37 ). Seega on kohtualluvusklauslile antud nõusoleku eeldusena käsitatav niisuguse tava olemasolu, mida pooled eeldatavalt tunnevad. Samuti on kohus seoses tava olemasolu tuvastamisega otsustanud, et siseriiklik kohus peab andma hinnangu, kas asjassepuutuv leping kuulub rahvusvahelise kaubanduse valdkonda, ja kontrollima, kas rahvusvahelise kaubanduse selles harus, kus asjassepuutuvad pooled tegutsevad, kehtivad tavad ( 38 ).

59.

Sellegipoolest on Euroopa Kohus andnud siseriiklikele kohtutele üldisi juhtnööre tava olemasolu ja poolte vastava teadlikkuse tuvastamiseks.

60.

Esiteks, see, kas kaubandusharus, kus lepingupooled tegutsevad, kehtivad tavad, loetakse tuvastatuks, kui vastava valdkonna ettevõtjad toimivad teatud tüüpi lepingute sõlmimisel üldiselt ja regulaarselt teatud kindlal viisil ( 39 ).

61.

Teiseks, seda, kas lepingupooled on tavast tegelikult või „eeldatavalt” teadlikud, saab tõendada eelkõige sellega, kui näidata, et pooled on varem sõlminud omavahelisi kaubandussuhteid või suhteid teiste isikutega, kes tegutsevad asjassepuutuvas sektoris, või kui näidata, et teatav toimimisviis on piisavalt tuntud, kuna seda järgitakse teatud tüüpi lepingute sõlmimisel üldiselt ja regulaarselt, nii et seda saab käsitada väljakujunenud tavana ( 40 ). Niisiis erinevalt sellest, mida komisjon väitis kohtuistungil, järeldub selle kohtupraktika põhjal selgelt, et teadlikkus tavast ei ole tõendatud, kuna seda saab eeldada siis, kui on tõendatud, et pool, kelle suhtes seda rakendatakse, „peaks” tavast teadlik olema.

62.

Nende reeglite alusel tuleb teise küsimuse kolmandale osale vastata, et kohtualluvuskokkuleppe klausli märkimist dokumendis, mille eesmärk on määratleda niisuguste väärtpaberite emiteerimistingimused nagu CLN‑d põhikohtuasjas, võib käsitada rahvusvahelisele kaubandustavale vastava vormina määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 punkti c mõttes, mis lubab eeldada selle isiku nõusolekut, kelle vastu seda kasutatakse, kui on konkreetselt tõendatud – mille väljaselgitamine on siseriikliku kohtu ülesanne –, et esiteks toimivad asjassepuutuva valdkonna ettevõtjad seda tüüpi lepingute sõlmimisel üldiselt ja regulaarselt sel viisil, ja teiseks, et pooled on varem sõlminud omavahelisi kaubandussuhteid või suhteid teiste isikutega, kes tegutsevad asjassepuutuvas sektoris, või et kõnesolev toimimisviis on piisavalt tuntud, nii et seda saab käsitada väljakujunenud tavana.

63.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib kolmanda küsimusega sisuliselt seda, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis a kasutatud mõiste „lepingutega seotud asjades” laieneb nõudele, milles palutakse lepingu tühiseks tunnistamist ja tühiseks tunnistatud akti alusel makstud summade tagasimaksmist.

64.

Välistan kõigepealt võimaluse, et Profiti hagi Commerzbanki vastu tuleks käsitada lepingulise nõudena, kuna nendevahelise lepingulise suhte puudumise tõttu ei saa esimesena nimetatud ettevõtja hagi teise vastu sõltumata sellega esitatud nõuete sisust pidada „lepinguliseks”. Seega, leian, et küsimus puudutab üksnes Profiti ja Redi vahelisi suhteid.

65.

Küsimuse uurimiseks on vaja meelde tuletada kohtupraktikat, millest tuleb lähtuda.

66.

Euroopa Kohus on otsuses Sanders ( 41 ), mis käsitles kinnisvara asukohariigi kohtute pädevust kinnisvara üürilepinguga seotud vaidlustes, märkinud, et erandlik kohtualluvus säilib ka juhul, kui vaidlustatakse vaidluse esemeks oleva lepingu kehtivus ( 42 ).

67.

Lisaks on Euroopa Kohus seoses eelotsusetaotlusega, mis puudutas küsimust, kas lepingutega seotud asjades tuleb valikulist kohtualluvust kohaldada juhul, kui kostja, kelle vastu on esitatud lepingulise kohustuse täitmist puudutav hagi, esitab kohtu pädevuse puudumise vastuväite, vaidlustades lepingu olemasolu enda, kohtuotsuses Effer ( 43 ) märkinud, et „siseriikliku kohtu pädevus lepinguga seotud küsimuste lahendamisel hõlmab ka hinnangu andmist lepingu enda komponentide kehtivusele, nii et sellise hinnangu andmine on asja lahendavale siseriiklikule kohtule oma pädevuse kindalasktegemiseks ilmtingimata vajalik” ( 44 ). Ta järeldas sellest, et „hageja saab pöörduda lepingu täitmise koha kohtusse [....] ka juhul, kui poolte vaidlus puudutab hagi esemeks oleva lepingu kehtivust” ( 45 ).

68.

Esiteks tekib küsimus, kas niisugust lahendust, mis on antud olukorrale, kus kostja, kelle vastu oli esitatud lepingu täitmist puudutav hagi, vaidlustas lepingu kehtivuse, võib laiendada ka juhtumitele, kus põhinõudes on palutud lepingu tühiseks tunnistamist.

69.

Teiseks tuleb juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, teha kindlaks, kas kohus, kes lahendab lepingu tühiseks tunnistamise vaidlust, on pädev tegema otsust ka sellise tühisuse tagajärgede ja eeskätt sellise otsuse põhjal esitatavate tagasimaksmise nõuete üle.

70.

Teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele jaatavalt. Selle toetuseks võib esitada viis argumenti.

71.

Esiteks võib teoreetilist laadi argumendi tuletada asjaolust, et tühisus on karistus lepingu sõlmimisel kehtivate nõuete rikkumise eest ( 46 ). Tühiseks tunnistamise nõudel, mis esitatakse nende lepinguõiguse valdkonda kuuluvate nõuete rikkumise alusel, on kindlasti seos lepinguga, isegi kui vastav nõue ei puuduta lepingu täitmist, vaid tühisust. Õiguskirjanduses toodud seisukohast nähtub, et „vaidlus lepingu kehtivuse üle on alati „lepingutega seotud asju” puudutav vaidlus” ( 47 ).

72.

Teiseks nähtub veel teinegi teoreetiline argument põhimõttest, mille kohaselt kohus, kellele kohtuasi on lahendamiseks esitatud, on sellest tulenevalt pädevus otsustada omaenda pädevuse üle. Sageli esineb juhtumeid, kus pädevuse kindlaksmääramisel tuleb uurida esialgu ka sisulisi küsimusi, sh küsimusi, mis puudutavad lepingu olemasolu või kehtivust. Kui kohtul ei oleks võimalik pädevuse kohta esitatud vastuhagi korral selles küsimuses seisukohta võtta, tähendaks see kohtu võimaluste takistamist oma pädevuse üle otsustamiseks. Pealegi on just see argument see, millele Euroopa Kohus on viidanud kohtuotsuses Effer ( 48 ), kus ta märgib, et hinnangu andmine „lepingu enda komponentide kehtivusele” ( 49 ) on „asja lahendavale siseriiklikule kohtule oma pädevuse kindlakstegemiseks ilmtingimata vajalik” ( 50 ), nii et seejuures ei oma erilist tähtsust asjaolu, kas tühiseks tunnistamist on nõutud hagis või kostja vastuhagis.

73.

Kolmandaks, analoogse argumendi saab tuletada ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) ( 51 ) artikli 10 lõikest 1. Vastavalt sellele sättele, mis täpsustab, et põhimõtteliselt määratakse lepinguõiguse valdkonnas lepingu või lepingutingimuse olemasolu või kehtivus kindlaks selle õiguse alusel, mis kuuluks selle määruse alusel kohaldamisele juhul, kui leping või lepingutingimus kehtiks. Kuna lepingu kehtivuse tingimusi ei määratle iseseisvalt teatud õiguskord ning neile antakse hinnang lepingule kohaldatava õiguse alusel, siis on analoogia alusel loogiline järeldada, et tühiseks tunnistamise hagi, kus palutakse karistada nende tingimuste rikkumise eest, kuulub lepinguga seotud asjade kategooriasse.

74.

Neljandaks, mulle näib, et veel ühe analoogial põhineva argumendi saab tuletada Euroopa Kohtu praktikast tema pädevuse kohta hagide korral, milles palutakse tuvastada õigusvastasest käitumisest tuleneva vastutuse puudumine. Euroopa Kohus on kohtuotsuses Folien Fischer ja Fofitec ( 52 ) paigutanud niisuguse hagi „lepinguvälise kahju valdkonda” määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses, märkides, et lepinguvälise kahju asjades tavapäraselt esinevate rollide äravahetamist ei tuleks arvestada ( 53 ). Kui vastutuse tuvastamise hagi ja selle puudumise tuvastamise hagi kujutavad endast ühe lepinguvälist kahju puudutava asja kahte poolt, siis kas pole loogiline järeldada, et hagi lepingu täitmise ja hagi lepingu tühiseks tunnistamise kohta puudutavad ühe ja sama lepinguga seonduva asja kahte eri tahku?

75.

Viiendaks, seda analüüsi toetab oportuniteedil põhinev argument. Ma ei näe nimelt ühtki konkreetset põhjust, miks peaks hageja jäetama ilma tema kasuks ette nähtud valikulise kohtualluvuse kohaldamise võimalusest, tuues põhjenduseks, et tema tegevus ei seondu mitte lepingu täitmisega, vaid ta nõuab lepingu tühiseks tunnistamist.

76.

Need on põhjused, millest tulenevalt leian, et kostja, kes taotleb lepingu tühiseks tunnistamist, peab saama tugineda määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 1 ette nähtud valikulise kohtualluvuse kasutamise võimalustele.

77.

Samuti vastan jaatavalt teisele küsimusele, mis käsitleb kohtu võimalust otsustada lepingu tühiseks tunnistamise tagajärgede üle.

78.

Esimene põhjus on laadilt teoreetiline. Kui – nagu mina soovitan ‐ lepingu tühiseks tunnistamise nõude korral on tegu lepingutega seotud asjaga, peab see järeldus a fortiori kehtima ka tühisuse tagajärgede määratlemisel. Nimelt eeldab ühe poole õigus nõuda teatava soorituse osas selle hüvitamist, et ta on lepingu alusel eelnevalt teinud soorituse, mille hüvitamist ta nõuab, nii et tegemist on kindlasti lepingutega seotud asjaga selle mõiste autonoomses tähenduses, nagu määrus nr 44/2001 seda kasutab.

79.

Commerzbank leiab siiski, et tühiseks tunnistamise hagist eraldiseisva ja sõltumatu tagastamisnõuet sisaldava hagi aluseks ei ole poolte vahel vabalt kokku lepitud lepinguline kohustus, kuna see põhineb asjaolul, et vara on alusetult üle antud, mistõttu on selle nõude otsene alus seadus.

80.

See argument mind ei veena. Nimelt tuleb meenutada, et mõistet „lepingutega seotud asjad” määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 tähenduses tuleb tõlgendada autonoomselt, st nii, et see ei sõltu sellest, milline on hagi esitamise õiguslik alus kohaldatava siseriikliku õiguse kohaselt, ja seega ei oma suurt tähtsust asjaolu, et tagastamisnõude alus võib vastava õiguse kohaselt olla seadus. Kui poolte vahel ei oleks olnud lepingulist suhet, milles pooled vabalt kokku leppisid, ei oleks ka kohustust täidetud ja puuduks õigus saadu tagastamisele. Niisugusest põhjuslikust seosest tagastamisõiguse ja lepingulise seose vahel piisab, et tagastamisnõue oleks käsitatav lepingutega seonduva asjana.

81.

Teine põhjus on praktilist laadi. Kui asuda seisukohale, et kohus, kes on saanud lahendamiseks määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alusel esitatud hagi, peaks juhul, kui leping on tühine, piirduma vaid sellega, et tunnistab ennast sisuliste küsimuste otsustamiseks ebapädevaks, tooks see kaasa olukorra, kus hageja peaks tühiseks tunnistamise praktiliste tagajärgede küsimuses esitama hagi teise kohtusse. Vaidluste jagunemine kahe kohtu vahel nii, et üks tuvastab tühisuse ja teine otsustab selle tagajärgede üle, ei oleks kooskõlas ei korrakohase õigusemõistmise ega õigussubjektide huvidega.

82.

Kolmas põhjus on tuletatav analoogia alusel. See tuleneb määruse nr 593/2008 artikli 12 lõike 1 punktist e, mis näeb ette, et selle määruse alusel lepingu suhtes kohaldatav õigus reguleerib ka lepingu tühisuse tagajärgi. Sarnaselt Ühendkuningriigi valitsusega näib mulle asjakohane võtta põhjendustes analoogia alusel aluseks see säte, mis lähtub liidu seadusandja tahtest kehtestada kõigi lepingutega seonduvate vaidluste lahendamiseks ühtne regulatsioon, tunnustades seda, et kui hageja otsustab kasutada õigust valikulisele kohtualluvusele, tuleb tagastamisnõue esitada samale lepingujärgsele kohtule.

83.

Enne, kui ma teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandale küsimusele jaatavalt, pean siiski uurima veel ühte praktilist probleemi, mis võib tekkida määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 sätete kohaldamisel tühiseks tunnistamise hagi korral.

84.

See seondub asjaoluga, et vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktile a määratakse kohtualluvus kindlaks selle koha alusel, kus täideti või oleks tulnud täita nõude aluseks olev kohustus. Niisiis tekib mainitud sätte kohaldamisel lepingu tühiseks tunnistamise nõude suhtes tehnilist laadi probleem, mis puudutab tühistamisnõude aluseks oleva kohustuse kindlakstegemist.

85.

Niisugune nõue ei põhine kindlal kohustusel, kuna nõue on esitatud lepingulise seose – tervikuna – ja kõigi sellega hõlmatud kohustuste mitteolemasolu tuvastamiseks. Samuti võib see nõue kuuluda iga sellise koha kohtu kohtualluvusse, kus täideti või oleks tulnud täita mõni asjassepuutuvatest lepingulistest kohustustest. Veelgi enam, kui niisugust müügilepingut puudutavates asjades nagu põhikohtuasjas tuleb kindlaks teha teatud kindel kohustus, siis võib tekkida kahtlus, kas aluseks tuleks võtta müüdud asja üleandmise kohustus, mis on lepingulise suhte oluline kohustus, või hinna tasumise kohustus, mis on tagastamisnõude aluseks. Eitamata seda probleemi, näib mulle võimalik möönda, et konkreetselt tühisuse tunnustamise hagi korral põhineb see nõue olulisel kohustusel.

86.

Seega leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on õigesti märkinud, et juhul, kui määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 1 tunnistatakse kohaldamisele kuuluvaks, on otsustava tähendusega määrata kindlaks koht, kus Profiti ostetud CLN-id üle anti või oleks tulnud üle anda.

87.

Nendest erinevatest kaalutlustest lähtuvalt leian, et hagi, milles palutakse lepingu tühiseks tunnistamist ja tühiseks tunnistatud akti alusel makstud summade tagasimaksmist, kuulub määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis a kasutatud mõiste „lepingutega seotud asjad” kohaldamisalasse.

88.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib esimese küsimusega sisuliselt seda, kas määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et mitme kostja vastu esitatud kaks nõuet oleksid seotud, piisab, kui ühe nõude võimalik rahuldamine võib potentsiaalselt mõjutada nende huvide ulatust, mille kaitseks on esitatud teine nõue, kuigi nende kahe nõude ese ja alus on erinevad ning nende vahel ei ole tulenevuse või vastuolu seost.

89.

Corte suprema di cassazione jaoks seisneb probleem konkreetsemalt selles, kas omavahel on seotud – ühelt poolt – tühiseks tunnistamise nõue ja hinna tagastamise nõue, mis kohtu hinnangul on esitatud üksnes Commerzbanki ja Redi vastu, mille asukohad on mujal liikmesriikides, mitte Itaalia Vabariigis, ning teiselt poolt kahju hüvitamise nõue, mis põhineb sellel, et väidetavalt on Profit Holdingu juhtimistegevus olnud halb. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et viimati nimetatud ettevõtja vastu esitatud nõude saab esitada sõltumatult sellest, kas CLN-ide müügileping on kehtiv või – vastupidi – tühine, ning märgib, et hinna tagasimaksmise nõude võimalik rahuldamine võib mõjutada seda, kui suureks tuleb hinnata kahju, mis Profitil konkreetselt tekkis. Selle tulemusena on Corte suprema di cassazionel tekkinud küsimus, kas kohtul olev võimalus tunnistada ennast kostjate paljususe korral nende osas – laiemalt – pädevaks, põhineb pelgalt oportuniteedikriteeriumil, mis põhineb huvil ühtse menetluse ja otsuse vastu, või sellest kaalukamal näitajal, st vältida loogiliselt ja õiguslikult ühildamatute otsuste tegemise ohtu.

90.

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba varem korduvalt võtnud seisukoha küsimuses, millise ulatusega on määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 1 toodud valikulise kohtualluvuse säte, mis sätestab erandi selle määruse artiklis 2 kostja elukohariigi kohtualluvuse põhimõtte suhtes ning näeb ette, et juhul, kui kostjaid on mitu, võib kostja kaevata selle paiga kohtusse, kus on neist ühe alaline elukoht, tingimusel et nõuded on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohtu vältimiseks oleks soovitav neid menetleda ning otsuseid teha üheskoos.

91.

Mis puudutab hinnangu andmist nõuete seotuse sisulisele aspektile, st vastuoluliste otsuste ohule, kui nõudeid vaadataks läbi eraldi, siis Euroopa Kohus on otsustanud, et liikmesriigi kohtu ülesanne on hinnata niisuguse ohu olemasolu ja seoses sellega võtta arvesse kõiki vajalikke toimikumaterjale ( 54 ). Leian, et Euroopa Kohus on seda reeglit välja tuues toiminud targalt, kuna kõnesolev hinnang sõltub iga konkreetse siseriiklikule kohtule lahendamiseks esitatud kaebuse eripärastest faktilistest ja õiguslikest asjaoludest.

92.

Siiski on Euroopa Kohus toonud välja kriteeriumid, millele siseriiklik kohus saab otsustamisel tugineda.

93.

Euroopa Kohus on kohtuotsuses Roche Nederland jt ( 55 ) märkinud, et „selleks, et otsuseid saaks pidada vasturääkivaks, [ei piisa] erinevustest vaidluse lahenduses, vaid erinevus peab esinema ka sama faktilise ja õigusliku olukorra puhul” ( 56 ). Õigusliku olukorra määratlemist nüansseerides on Euroopa Kohus kohtuotsuses Freeport ( 57 ) täpsustanud, et erinevate kostjate vastu esitatud hagide õiguslike aluste identsus ei ole määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaldamise tingimus ( 58 ).

94.

Need üldised juhised ei anna väga täpset infot vastuoluliste otsustega seonduva tingimuse ulatuse kohta. On tõsi, et seotuse olemasolule antav hinnang sõltub suurel määral konkreetse juhtumi faktilistest asjaoludest, mis teeb keeruliseks tuua esile ühte selget tingimust, mille alusel otsustada, kust läheb piir nende juhtumite korral, mil seose olemasolu õigustab elukohariigi kriteeriumist kõrvalekaldumist, ja olukordi, kus see võimalus on välistatud.

95.

Välistan kõigepealt võimaluse, kus siseriiklikul kohtul on puhtalt oportuniteedile tuginevatel kaalutlustel – kui õigustatud need ka ei oleks –, mis tulenevad korrakohase õigusmõistmise tagamise vajadusest, võimalus oma pädevust laiendada, nii et tema kohtualluvusse kuuluvad ka teistes riikides elu- või asukohta omavad kaaskostjad. Kui kohtu pädevuse laiendamise võimaluse suhtes kehtiks vaid tingimus, et see peab olema õigustatud korrakohase õigusmõistmise huviga, muudaks see sisutuks kohtupraktikast tuleneva põhimõtte, mida kinnitab määruse nr 44/2001 artikli 6 punkt 1, mille kohaselt kehtib pädevuse laiendamise suhtes tingimus, et esineb vastuoluliste otsusteni jõudmise oht. Veelgi enam, mainitud säte väljendab liidu seadusandja tahet saavutada olukord, kus valitseks tasakaal ühelt poolt korrakohasest õigusemõistmisest tulenevate nõuete ja teiselt poolt kostja elukohaliikmesriigi kohtute pädevuse kui üldreegli järgmise vahel, mis on ette nähtud määruse nr 44/2001 artikli 2 lõikes 1.

96.

Edasi leian, et selleks, et erinevate kostjate vastu esitatud kahte nõuet saaks käsitada seotud nõuetena, ei ole piisav, kui ühe nõude kohta tehtav otsus võib mõjutada teise osas tehtavat otsust. Nõue, et sama faktilise ja õigusliku olukorra puhul peab esinema erinevus, tekitab vajaduse uurida, kas otsused, mida kahe eri riigi kohtud võivad teha, võivad osutuda kokkusobimatuks ja vastuoluliseks, isegi kui ei ole vaja tõendada, et need tekitavad õiguslikke tagajärgi, mis on täiesti ühildamatud.

97.

Toetan selles osas eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohta, et juhul, kui Commerzbanki ja Redi vastu lepingulise tasakaalu puudumise, eseme puudumise või puudulikkuse alusel esitatud tühistamis- ja tagastamisnõuet ning teiseks vastutuse tuvastamise nõuet, mis on põhimõtteliselt esitatud Profit Holdingu vastu põhjendusega, et ettevõtte juhtimistegevus on väidetavalt olnud halb, menetletaks eraldi ja otsused nende kohta tehtaks eraldi, tooks see kaasa vastuoluliste otsusteni jõudmise ohu.

98.

Kahtlen, kas faktiline olukord nende kahe nõude puhul on identne, isegi kui mõlemad nõuded käsitlevad üldjoontes Profiti poolt CLN-ide märkimise tagajärgi. Nimelt on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et vastutuse tuvastamise hagi tugineb faktilisele olukorrale, mis erineb kõnesolevast märkimisest, ning osutab sellele, et emaettevõtja kavandas ja tegi tehingu, mis oli tema enda või kolmanda isiku huvides, ning toimis viisil, millega ta teadlikult kahjustas oma tütarettevõtja huve.

99.

Lisaks, ma ei usu ka seda, et tegu oleks identse õigusliku olukorraga, kuna esitatud hagid ei erine üksteisest mitte ainult õigusliku aluse, vaid ka eseme poolest. Niisiis, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, võib vastutuse tuvastamise hagi tulemuslikult esitada sõltumata sellest, kas tühiseks tunnistamise nõudega hagi rahuldatakse või mitte.

100.

Ainuüksi asjaolu, et tühistamishagi võimaliku rahuldamise korral võidakse määrata tasutud hinna tagasimaksmine, mis võib mõjutada Profitile tekkinud kahju suurust tema poolt Profit Holdingu vastu esitatud hüvitamisnõude rahuldamise korral, ei näi minu arvates vastuoluliste otsusteni jõudmise ohule viitavat.

101.

Seega teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et mitme kostja vastu esitatud kaks nõuet oleksid seotud, ei piisa sellest, kui ühe nõude võimalik rahuldamine võib potentsiaalselt mõjutada nende huvide ulatust, mille kaitseks on esitatud teine nõue.

102.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Corte suprema di cassazione esitatud küsimustele järgmiselt: