23.3.2016

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 77/1

---

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2016/399,

9. märts 2016,

mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad)

(kodifitseeritud tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 77 lõike 2 punkte b ja e,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (1)

ning arvestades järgmist:

(1)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 562/2006 (2) on korduvalt oluliselt muudetud (3). Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks nimetatud määrus kodifitseerida.

(2)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 77 lõike 2 punkti e alusel on meetmete vastuvõtmine, et tagada igasugune kontrolli puudumine isikute suhtes sisepiiride ületamisel, osa liidu eesmärgist luua sisepiirideta ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 26 lõikes 2.

(3)	Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 67 lõikele 2 peavad sellise ala loomisega, kus isikud võivad vabalt liikuda, kaasnema kõrvalmeetmed. Sellist meedet kujutab endast ELi toimimise lepingu artikli 77 lõike 1 punktis b sätestatud ühtne välispiiride ületamise poliitika.

(4)

Ühismeetmed seoses isikutepoolse sisepiiride ületamisega ja välispiirikontrolliga peaksid kajastama liidu raamistikku inkorporeeritud Schengeni acquis’d, eelkõige 14. juuni 1985. aasta konventsiooni, millega rakendatakse Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel sõlmitud Schengeni lepingut kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta nende ühispiiridel, (4) ja ühise käsiraamatu (5) asjakohaseid sätteid.

(5)

Ühised eeskirjad isikute üle piiri liikumise kohta ei sea kahtluse alla ega mõjuta vaba liikumise õigust, mis on liidu kodanikel ja nende pereliikmetel ning sellistel kolmandate riikide kodanikel ja nende pereliikmetel, kes omavad ühelt poolt liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt selliste kolmandate riikide vaheliste kokkulepete alusel liidu kodanikega samaväärseid vaba liikumise õigusi.

(6)

Piirikontroll ei ole üksnes nende liikmesriikide huvides, kelle välispiiril seda teostatakse, vaid kõigi liikmesriikide huvides, kes on kaotanud piirikontrolli sisepiiridel. Piirikontroll peaks aitama võidelda ebaseadusliku sisserände ja inimkaubandusega ning vältida ohtu liikmesriikide sisejulgeolekule, avalikule korrale, rahvatervisele ja rahvusvahelistele suhetele.

(7)	Kontrolle piiril tuleks teostada inimväärikust täielikult austades. Piirikontrolli tuleks teostada professionaalselt ja lugupidaval viisil ning see peaks olema proportsionaalne taotletavate eesmärkidega.

(8)

Piirikontroll hõlmab lisaks piiripunktis toimuvale isikute kontrollimisele ja piiripunktide vahelisele patrull- ja vaatlustegevusele ka sisejulgeolekuriskide ning välispiiride julgeolekut mõjutada võivate ohtude analüüsimist. Seepärast on vaja kehtestada piiripunktides toimuvaid kontrolle ning patrull- ja vaatlustegevust reguleerivad tingimused, kriteeriumid ja üksikasjalikud eeskirjad, sealhulgas Schengeni infosüsteemist (SIS) päringute tegemise kord.

(9)	On vaja ette näha eeskirjad, mis käsitlevad lühiajalise liidus viibimise lubatud pikkuse arvutamist. Selged, lihtsad ja ühtlustatud eeskirjad kõigis kõnealust küsimust käsitlevates õigusaktides oleksid kasuks nii reisijatele kui ka viisasid väljastavatele ja piirivalveasutustele.

(10)	Ainult sõrmejälgede kontrolli põhjal saab olla kindel, et Schengeni alale siseneda sooviv isik on see isik, kellele viisa on välja antud, seetõttu tuleks kehtestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 767/2008 (6) ette nähtud viisainfosüsteemi (VIS) kasutamine välispiiridel.

(11)	Käesolevas määruses sätestatud kolmandate riikide kodanike sisenemise tingimuste täitmise kontrollimiseks ja oma ülesannete edukaks täitmiseks peaks piirivalve kasutama kogu kättesaadavat teavet, sealhulgas VISi andmeid.

(12)	Et ei välditaks selliseid piiripunkte, kus VIS on kasutusel, ning VISi tõhususe tagamiseks on VISi ühtne kasutamine välispiiril asuvates piiripunktides eriti oluline, kui kontrollitakse isikuid territooriumile sisenemisel.

(13)	Korduvate viisataotluste puhul on asjakohane VISis salvestatud esimese viisataotluse biomeetrilisi andmeid taaskasutada ja kopeerida, seetõttu peaks VISi kasutamine välispiiril territooriumile sisenevaid isikuid kontrollides olema kohustuslik.

(14)

VISi kasutamine peaks hõlmama süstemaatilist otsingute tegemist VISist viisakleebise numbri alusel koos sõrmejälgede kontrolliga. Arvestades aga selliste otsingute võimalikku mõju ooteajale piiripunktides, peaks üleminekuajal olema võimalik erandkorras ja rangelt määratletud juhtudel teha VISis päringuid sõrmejälgede süstemaatilise kontrollita. Liikmesriigid peaksid tagama, et seda erandit kasutatakse üksnes juhul, kui sellekohased tingimused on täielikult täidetud ning et selle erandi kohaldamise kestus ja sagedus üksikutes piiripunktides on rangelt minimaalne.

(15)

Selleks et vältida liigset ooteaega piiripunktis, tuleks välispiiril teostatavat kontrolli leevendada erandlike ning ettenägematute asjaolude korral. Korrapäraselt templite löömine kolmandate riikide kodanike dokumentidesse jääb piiril kontrollide leevendamise korral kohustuslikuks. Dokumendi tembeldamine võimaldab kindlalt tuvastada piiri ületamise kuupäeva ja koha, ilma et iga juhtumi korral oleks kindlaks tehtud, kas kõik nõutavad reisidokumendi kontrollmeetmed on rakendatud.

(16)

Selleks et vähendada liidu vaba liikumise õigust omavate isikute ooteaega, tuleks võimaluse korral seada piiripunktides sisse eraldi read, mis oleksid kõikides liikmesriikides märgistatud ühtse tähistusega. Eraldi read tuleks sisse seada ka rahvusvahelistes lennujaamades. Asjakohasel juhul ja kui kohalikud olud seda võimaldavad, võiksid liikmesriigid kaaluda eraldi ridade sisseseadmist mere- ja maismaapiiripunktides.

(17)	Liikmesriigid peaksid tagama, et kontrollimise kord ei tõkestaks välispiiridel oluliselt kaubandust ega sotsiaalset ja kultuurialast lävimist. Selleks peaksid nad kasutama piisavalt töötajaid ja ressursse.

(18)	Liikmesriigid peaksid määrama vastavalt oma siseriiklikule õigusele siseriikliku teenistuse või teenistused, kes vastutavad piirikontrollikohustuste täitmise eest. Kui ühes liikmesriigis vastutab selle eest mitu teenistust, peaks nende vahel toimuma tihe ja pidev koostöö.

(19)	Liikmesriikide vahelist piirikontrolliga seotud operatiivkoostööd ja -abi peaks juhtima ning kooskõlastama Euroopa Liidu Liikmesriikide Välispiiril Tehtava Operatiivkoostöö Juhtimise Euroopa Agentuur („agentuur“), mis on asutatud nõukogu määrusega (EÜ) nr 2007/2004 (7).

(20)

Käesolev määrus ei piira üldiste politseikohustuste täitmisel teostatavaid kontrolle ega julgeoleku eesmärgil läbiviidavaid isikukontrolle, mis on samaväärsed siseriiklikel lendudel toimuva kontrolliga, liikmesriikide võimalust viia kooskõlas nõukogu määrusega (EMÜ) nr 3925/91 (8) läbi erakorralisi pagasikontrolle ega siseriiklikku õigust reisidokumentide või isikut tõendavate dokumentide kaasaskandmise kohta ega nõuet, mille kohaselt peavad isikud teavitama pädevaid asutusi oma viibimisest asjaomase liikmesriigi territooriumil.

(21)	Alal, kus isikud võivad vabalt liikuda, peaks piirikontrolli taaskehtestamine sisepiiridel kujutama endast erandit. Piirikontrolli ei peaks teostama ega formaalsusi kehtestama üksnes sel põhjusel, et toimub sellise piiri ületamine.

(22)

Liidu suurimate saavutuste hulka kuulub sellise ala loomine, kus isikud saavad vabalt liikuda üle sisepiiride. Sisepiiridel piirikontrollita ala puhul tuleb olukorras, kus selle ala või selle osade või ühe või mitme liikmesriigi avalikku korda või sisejulgeolekut ähvardab tõsine oht, reageerida ühiselt, võimaldades erandjuhtudel ajutiselt taaskehtestada sisepiirikontrolli, ilma et see kahjustaks isikute vaba liikumise põhimõtet. Arvestades mõju, mida sellised viimase abinõuna võetavad meetmed võivad avaldada isikutele, kellel on õigus liikuda kõnealusel sisepiirikontrollita alal, tuleks ette näha selliste meetmete taaskehtestamise tingimused ja menetlused, mis tagavad meetmete erakorralisuse ja proportsionaalsuse põhimõtte austamise. Selliste meetmete ajutise taaskehtestamise ulatus ja kestus peaksid olema üksnes sellised, mis on minimaalselt vajalikud avalikku korda või sisejulgeolekut ähvardavale tõsisele ohule reageerimiseks.

(23)

Kuna sisepiirikontrolli ajutine taaskehtestamine mõjutab isikute vaba liikumist, tuleks kõik sisepiirikontrolli taaskehtestamisega seotud otsused teha ühiselt kokku lepitud kriteeriumite kohaselt ning neist tuleks nõuetekohaselt teavitada komisjoni või neid peaks soovitama liidu institutsioon. Igal juhul peaks sisepiirikontrolli taaskehtestamine olema erand ning see peaks toimuma vaid viimase abinõuna, rangelt piiratud ulatuses ja ajavahemikuks, lähtudes konkreetsetest objektiivsetest kriteeriumitest ja kõnealuse meetme vajalikkuse hindamisest, mille üle tuleks teostada järelevalvet liidu tasandil. Kui avalikku korda või sisejulgeolekut ähvardav tõsine oht nõuab kiireloomuliste meetmete võtmist, peaks liikmesriigil olema õigus taaskehtestada oma sisepiiridel piirikontroll kuni kümneks päevaks. Kõnealuse ajavahemiku pikendamise üle tuleb teostada järelevalvet liidu tasandil.

(24)

Sisepiirikontrolli taaskehtestamisel tuleks kaaluda selle vajalikkust ja proportsionaalsust sellise avalikku korda või sisejulgeolekut ähvardava ohu suhtes, mis tekitab vajaduse kontrolli taaskehtestamiseks, ning samuti tuleks kaaluda alternatiivseid meetmeid, mida oleks võimalik võtta liikmesriigi või liidu või mõlema tasandil, ning sellise kontrolli mõju isikute vabale liikumisele sisepiirikontrollita alal.

(25)	Sisepiirikontrolli taaskehtestamine võib olla erandjuhtudel vajalik, kui sisepiirikontrollita ala või riigi avalikku korda või sisejulgeolekut ähvardab tõsine oht, mis tuleneb eelkõige terroriaktidest või -ähvardustest, või oht, mis on seotud organiseeritud kuritegevusega.

(26)	Rännet ja olukorda, kus välispiiri ületab korraga palju kolmandate riikide kodanikke, ei tuleks iseenesest pidada ohuks avalikule korrale või sisejulgeolekule.

(27)	Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt tuleb isikute vaba liikumise aluspõhimõttest tehtavat erandit tõlgendada kitsalt ning avaliku korra kontseptsioon eeldab, et olemas on tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnda ühiskonna põhihuvi.

(28)

Tuginedes senisele kogemusele sisepiirikontrollita ala toimimise vallas, võib komisjon Schengeni acquis’ järjepideva rakendamise tagamisele kaasa aitamiseks koostada suunised sisepiirikontrolli taaskehtestamise kohta juhtudel, mis nõuavad sellise meetme rakendamist ajutiselt, ning juhtudel, kui on vaja viivitamata tegutseda. Kõnealused suunised peaksid sisaldama selgeid näitajaid, mis aitavad hinnata, millised asjaolud võivad kujutada endast tõsist ohtu avalikule korrale või sisejulgeolekule.

(29)

Kui hindamisaruandes, mis koostatakse nõukogu määruse (EL) nr 1053/2013 (9) kohaselt, on esile toodud tõsised puudused välispiiride kontrollimisel, ning selleks et tagada kõnealuse määruse kohaselt vastu võetud soovituste täitmine, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et soovitada hinnataval liikmesriigil võtta teatavaid erimeetmeid, näiteks kasutada Euroopa piirivalverühmi, esitada strateegilisi kavasid või sulgeda viimase abinõuna ja arvestades olukorra tõsidust, konkreetne piiripunkt. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (10). Kõnealuse määruse artikli 2 lõike 2 punkti b alapunkti iii kohaselt kohaldatakse kontrollimenetlust.

(30)

Teatavatel sisepiiridel võib piirikontrolli ajutine taaskehtestamine liidu tasandi erimenetlusega olla erandjuhtudel ja viimase abinõuna põhjendatud ka juhul, kui määruse (EL) nr 1053/2013 artiklite 14 ja 15 kohase range hindamisprotsessi raames on tuvastatud välispiirikontrolliga seotud tõsised ja järjepidevad puudused, mis seavad ohtu sisepiirikontrollita ala üldise toimimise ning kui need asjaolud kujutavad endast tõsist ohtu avalikule korrale või sisejulgeolekule sisepiirikontrollita alal või selle osades. Sellist teatavatel sisepiiridel piirikontrolli ajutise taaskehtestamise erimenetlust võib samadel tingimustel kohaldada ka juhul, kui hinnatav liikmesriik on tõsiselt eiranud oma kohustusi. Kuna teatavatel sisepiiridel kontrolli taaskehtestamine, mis puudutab riikide täitev- ja rakendamisvolitusi sisepiirikontrolli valdkonnas, on poliitiliselt tundlik, tuleks nõukogule anda rakendamisvolitused komisjoni ettepanekul soovituste vastuvõtmiseks kõnealuse liidu tasandi erimenetluse alusel.

(31)

Enne kui võetakse vastu mis tahes soovitus teatavatel sisepiiridel piirikontrolli ajutise taaskehtestamise kohta, tuleks aegsasti ja põhjalikult kaaluda võimalust kasutada tekkinud olukorra lahendamiseks muid meetmeid, mis muu hulgas hõlmavad selliste liidu organite, asutuste ja ametite nagu agentuur või nõukogu otsusega 2009/371/JSK (11) asutatud Euroopa Politseiameti (Europol) kaasamist ning tehnilise või rahalise abi meetmeid liikmesriigi, liidu või mõlema tasandil. Tõsise puuduse avastamise korral võib komisjon kasutada rahalisi abimeetmeid asjaomase liikmesriigi abistamiseks. Komisjoni ja nõukogu soovitused peaksid lisaks põhinema tõendatud teabel.

(32)	Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, mis on seotud vajadusega pikendada sisepiiridel piirikontrolli, ning kui tungiv kiireloomulisus seda nõuab, peaks komisjonil olema võimalus võtta vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

(33)

Konkreetsed meetmed, mis võetakse välispiirikontrolliga seotud tõsiste puuduste korral, ning erimenetlus, mida kohaldatakse käesolevas määruses sätestatud erandjuhtudel, kui sisepiirikontrollita ala üldine toimimine on ohustatud, peaksid põhinema määruse (EL) nr 1053/2013 artiklites 14 ja 15 osutatud hindamisaruannetel ja soovitustel. Liikmesriigid ja komisjon viivad ühiselt läbi regulaarseid, objektiivseid ja erapooletuid hindamisi käesoleva määruse nõuetekohase kohaldamise kontrollimiseks ning komisjon koordineerib neid hindamisi tihedas koostöös liikmesriikidega. Hindamismehhanism hõlmab järgmisi elemente: mitmeaastased ja iga-aastased hindamisprogrammid, komisjoni esindajatest ja liikmesriikide määratud ekspertidest koosneva väikese rühma etteteatatud ja etteteatamata kohapealsed kontrollkäigud, komisjoni poolt vastu võetud hindamistulemuste aruanded ning nõukogu poolt komisjoni ettepanekul vastu võetud soovitused puuduste kõrvaldamiseks võetavate parandusmeetmete kohta, asjakohased järelmeetmed, järelevalve ja aruandlus.

(34)

Kuna määruse (EÜ) nr 562/2006 ja selle hilisemate muudatuste eesmärki, nimelt isikute üle piiri liikumise suhtes kohaldatavate eeskirjade kehtestamine, ei suutnud liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga sai seda paremini saavutada liidu tasandil, võis liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei läinud kõnealune määrus ja selle hilisemad muudatused nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(35)

Komisjonil peaks olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad patrull- ja vaatlustegevust reguleerivaid lisameetmeid ning käesoleva määruse lisadesse tehtavaid muudatusi. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(36)	Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja peetakse eelkõige kinni Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtetest. Seda peaks kohaldama kooskõlas liikmesriikide kohustustega seoses rahvusvahelise kaitsega ja välja- või tagasisaatmise lubamatuse põhimõttega.

(37)

Erandina ELi toimimise lepingu artiklist 355 kohaldatakse käesolevat määrust Prantsusmaa ja Madalmaade puhul üksnes nende riikide Euroopas asuvate territooriumite suhtes. See ei mõjuta Ceuta ja Melilla suhtes kohaldatavat erikorda, mis on määratletud lepingus Hispaania Kuningriigi ühinemise kohta konventsiooniga, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut (12).

(38)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. Arvestades, et käesolev määrus põhineb Schengeni acquis’l, otsustab Taani kõnealuse protokolli artikli 4 kohaselt kuue kuu jooksul pärast nõukogu poolt otsuse tegemist käesoleva määruse üle, kas ta rakendab seda oma siseriiklikus õiguses.

(39)

Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu (viimase kahe riigi osalemiseks Schengeni acquis’ sätete rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises) tähenduses (13), mis kuuluvad nimetatud lepingu teatavaid rakenduseeskirju käsitleva nõukogu otsuse 1999/437/EÜ (14) artikli 1 punktis A osutatud valdkonda.

(40)

Šveitsi puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel allkirjastatud lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (15) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis A osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2008/146/EÜ (16) artikliga 3.

(41)

Liechtensteini puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahel allakirjutatud protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (17) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis A osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2011/350/EL (18) artikliga 3.

(42)	Käesolev määrus kujutab endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist. milles Ühendkuningriik ei osale vastavalt nõukogu otsusele 2000/365/EÜ (19). Seetõttu ei osale Ühendkuningriik käesoleva määruse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(43)	Käesolev määrus kujutab endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist, milles Iirimaa ei osale vastavalt nõukogu otsusele 2002/192/EÜ (20). Seetõttu ei osale Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(44)

Bulgaaria, Horvaatia, Küprose ja Rumeenia puhul on käesoleva määruse artikli 1 esimene lõik, artikli 6 lõike 5 punkt a, III jaotis ning II jaotise ja selle lisade need sätted, mis osutavad SISile ja VISile, sätted, mis põhinevad Schengeni acquis’l või on muul viisil sellega seotud vastavalt 2003. aasta ühinemisakti artikli 3 lõike 2, 2005. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 2 ja 2011. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 2 tähenduses,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I JAOTIS

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Sisu ja põhimõtted

Käesoleva määrusega sätestatakse piirikontrolli puudumine isikute suhtes, kes ületavad liidu liikmesriikide vahelisi sisepiire.

Sellega kehtestatakse liidu liikmesriikide välispiire ületavate isikute piirikontrolli reguleerivad eeskirjad.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)   „sisepiirid“–

a)	liikmesriikide ühised maismaapiirid, sealhulgas jõe- ja järvepiirid;

b)	liikmesriikide vaheliste siselendude lennujaamad;

c)	liikmesriikide mere-, jõe- ja järvesadamad, mille kaudu toimub regulaarne liidusisene parvlaevaühendus;

2)   „välispiirid“– liikmesriikide maismaapiirid, sealhulgas jõe- ja järvepiirid, merepiirid ning liikmesriikide lennujaamad, jõe-, mere- ja järvesadamad, kui need ei ole sisepiirid;

3)   „siselend“– ainult liikmesriikide territooriumilt alanud ja seal lõppev lend, mille vältel ei ole vahemaandumisi kolmanda riigi territooriumil;

4)   „regulaarne liidusisene parvlaevaühendus“– kahe või enama liikmesriigi territooriumil asuva sadama vaheline parvlaevaühendus, mille vältel ei randuta üheski väljapoole liikmesriikide territooriumi jäävas sadamas ning mille puhul toimub reisijate ja sõidukite vedu avaldatud graafiku kohaselt;

5)   „liidu õiguse alusel vaba liikumise õigust omavad isikud“–

a)	liidu kodanikud ELi toimimise lepingu artikli 20 lõike 1 tähenduses ja kolmandate riikide kodanikud, kes on vaba liikumise õigust kasutavate liidu kodanike pereliikmed, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ (21);

b)	mis tahes kodakondsusega kolmandate riikide kodanikud ja nende pereliikmed, kes omavad ühelt poolt liidu ja tema liikmesriikide ning teiselt poolt selliste kolmandate riikide vahel sõlmitud kokkulepete alusel liidu kodanikega võrdseid vaba liikumise õigusi;

6)   „kolmanda riigi kodanik“– isik, kes ei ole liidu kodanik ELi toimimise lepingu artikli 20 lõike 1 tähenduses ning kes ei ole hõlmatud käesoleva artikli punktiga 5;

7)   „isik, kelle kohta on antud hoiatus sisenemise keelamise eesmärgil“– kolmanda riigi kodanik, kelle kohta on Schengeni infosüsteemis (SIS) antud hoiatus vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1987/2006 (22) artiklitele 24 ja 26 ning nimetatud artiklites sätestatud eesmärkidel;

8)   „piiripunkt“– koht, mille kaudu pädevad asutused lubavad ületada välispiiri;

9)   „ühine piiripunkt“– liikmesriigi territooriumil või kolmanda riigi territooriumil asuv piiripunkt, kus liikmesriigi ja kolmanda riigi piirivalveametnikud teostavad üksteise järel väljumis- ja sisenemiskontrolli vastavalt oma siseriiklikule õigusele ja kahepoolse kokkuleppe kohaselt;

10)   „piirikontroll“– vastavalt käesolevale määrusele ja selles sätestatud eesmärkidel piiril teostatav tegevus, mis igast muust põhjusest sõltumata leiab aset ainult piiriületamise kavatsuse või piiriületamise korral ning koosneb kontrollidest ning patrull- ja vaatlustegevusest;

11)   „kontrollid piiril“– piiripunktis teostatavad kontrollid tagamaks, et isikutel, sealhulgas nende transpordivahenditel ja nende valduses olevatel esemetel võib lubada siseneda liikmesriigi territooriumile või sealt lahkuda;

12)   „patrull- ja vaatlustegevus“– piiride valvamine piiripunktide vahel ja piiripunktide valvamine väljaspool nende ametlikku lahtiolekuaega selleks, et takistada isikutel kontrolli vältimist piiril;

13)   „teise astme kontroll“– lisakontroll, mida võib teostada spetsiaalselt selleks ettenähtud kohas eemal kohast, kus kontrollitakse kõiki isikuid (esimese astme kontroll);

14)   „piirivalveametnik“– vastavalt siseriiklikule õigusele piiripunkti või piirile või selle vahetusse lähedusse määratud ametiisik, kes kooskõlas käesoleva määruse ja siseriikliku õigusega täidab piirikontrolliga seotud ülesandeid;

15)   „vedaja“– füüsiline või juriidiline isik, kelle ametiks on reisijate vedamine;

16)   „elamisluba“–

a)	kõik elamisload, mis on liikmesriikide poolt väljastatud vastavalt ühtsele vormile, mis on kehtestatud nõukogu määrusega (EÜ) nr 1030/2002, (23) ja direktiivi 2004/38/EÜ alusel väljastatud elamisload;

b)

kõik muud liikmesriigi poolt kolmandate riikide kodanikele väljastatavad dokumendid, millega lubatakse viibida liikmesriigi territooriumil, tingimusel et teave kõnealuste dokumentide kohta on edastatud ja seejärel üldsusele kättesaadavaks tehtud kooskõlas artikliga 39, välja arvatud: i) ajutised load, mis on väljastatud alapunktis a osutatud elamisloa või varjupaiga esmataotluse läbivaatamiseni, ning ii) viisad, mille liikmesriigid on väljastanud vastavalt ühtsele vormile, mis on kehtestatud nõukogu määrusega (EÜ) nr 1683/95 (24);

17)   „merematkelaev“– vastavalt eelnevalt kavandatud programmile konkreetset reisiplaani järgiv laev, millel on erinevates sadamates läbiviidav turismiürituste programm ning mis tavaliselt ei võta reisi jooksul reisijaid peale ega võimalda neil lahkuda;

18)   „laevalõbusõit“– lõbusõidulaevade kasutamine sportimise või turismi eesmärkidel;

19)   „rannapüük“– kalastamine laevadel, mis pöörduvad iga päev või 36 tunni jooksul tagasi liikmesriigi territooriumil asuvasse sadamasse, ilma et nad vahepeal kolmandas riigis asuvates sadamates randuksid;

20)   „avamerel töötaja“– territoriaalvetes või rahvusvahelise mereõiguse kohaselt liikmesriikide mere majandusliku ainukasutusõiguse piirkonnas asuval avamererajatisel töötav isik, kes pöördub regulaarselt meritsi või õhuteed pidi tagasi liikmesriikide territooriumile;

21)   „oht rahvatervisele“– Maailma Terviseorganisatsiooni rahvusvahelistes tervise-eeskirjades määratletud epideemiaohuga haigused ja muud nakkushaigused või nakkuslikud parasitaarhaigused, kui nende kohta kehtivad liikmesriigi kodanike suhtes kohaldatavad kaitsesätted.

Artikkel 3

Kohaldamisala

Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi liikmesriikide sise- või välispiire ületavate isikute suhtes, ilma et see mõjutaks:

a)	liidu õiguse alusel vaba liikumise õigust omavate isikute õigusi;

b)	pagulaste ja rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute õigusi, eriti seoses välja- või tagasisaatmise lubamatuse põhimõttega.

Artikkel 4

Põhiõigused

Käesoleva määruse kohaldamisel toimivad liikmesriigid täielikus kooskõlas asjakohaste liidu õigusaktide, sealhulgas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga („harta“), asjakohaste rahvusvaheliste õigusaktide, sealhulgas 28. juulil 1951. aastal Genfis vastu võetud pagulasseisundi konventsiooniga („Genfi konventsioon“), rahvusvahelisele kaitsele juurdepääsuga seotud kohustuste, eriti tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega, ning põhiõigustega. Kooskõlas liidu õiguse üldiste põhimõtetega võetakse käesoleva määruse alusel tehtavad otsused vastu üksikjuhtumipõhiselt.

II JAOTIS

VÄLISPIIRID

I PEATÜKK

Välispiiride ületamine ja sisenemise nõuded

Artikkel 5

Välispiiride ületamine

1.   Välispiire võib ületada ainult piiripunktide kaudu nende kindlaksmääratud lahtiolekuajal. Piiripunktides, mis ei ole avatud 24 tundi ööpäevas, tuleks lahtiolekuajad selgelt ära märkida.

Liikmesriigid edastavad oma piiripunktide loetelu komisjonile vastavalt artiklile 39.

2.   Erandina lõikest 1 võib lubada kõrvalekaldumist kohustusest ületada välispiire ainult piiripunktide kaudu nende kindlaksmääratud lahtiolekuajal:

a)

üksikisikute või rühmade puhul, kui on tegemist erivajadusega välispiiride erakorraliseks ületamiseks väljaspool piiripunkte või kindlaksmääratud lahtiolekuaegadest erineval ajal, tingimusel et neil on siseriikliku õigusega nõutavad load ja et toimuv ei ole vastuolus liikmesriikide avaliku korra ja sisejulgeoleku huvidega. Liikmesriigid võivad näha kahepoolsete kokkulepetega ette asjaomase erikorra. Siseriiklikes õigusaktides ja kahepoolsetes kokkulepetes sätestatud üldisi erandeid käsitlev teave edastatakse vastavalt artiklile 39 komisjonile;

b)	üksikisikute või rühmade puhul ettenägematu hädaolukorra puhul;

c)	vastavalt artiklites 19 ja 20 sätestatud erieeskirjadele koostoimes VI ja VII lisaga.

3.   Ilma et see piiraks lõikes 2 sätestatud erandeid või liikmesriikide rahvusvahelise kaitsega seotud kohustusi, kehtestavad liikmesriigid vastavalt oma siseriiklikule õigusele karistused välispiiride ebaseadusliku ületamise eest väljaspool piiripunkte ja väljaspool nende kindlaksmääratud lahtiolekuaega. Nimetatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Artikkel 6

Sisenemise nõuded kolmandate riikide kodanikele

1.   Kuni 90-päevaseks kavandatud viibimiseks liikmesriikide territooriumil mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul, mis tähendab igale viibimispäevale eelneva 180-päevase ajavahemiku arvestamist, kehtivad kolmandate riikide kodanikele järgmised territooriumile sisenemise tingimused:

a)

neil on kehtiv reisidokument, mis annab kasutajale õiguse piiri ületada ning vastab järgmistele kriteeriumidele: i) see kehtib vähemalt kolm kuud pärast liikmesriikide territooriumilt lahkumise kavandatavat kuupäeva. Põhjendatud erakorralisel juhul võib sellest nõudest siiski loobuda; ii) see on väljastatud viimase kümne aasta jooksul;

b)	neil on kehtiv viisa, kui see on nõutav vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 539/2001, (25) välja arvatud juhul, kui neil on kehtiv elamisluba või kehtiv pikaajaline viisa;

c)	nad tõendavad kavatsetava viibimise eesmärki ja tingimusi ning neil on piisavalt elatusvahendeid nii kavatsetava viibimise ajaks kui ka tagasipöördumiseks oma päritolumaale või sõiduks kolmandasse riiki, kuhu lubamises nad on kindlad, või nad on võimelised omandama need vahendid seaduslikul teel;

d)	nende kohta ei ole Schengeni infosüsteemi (SIS) kantud hoiatust sisenemise keelamise eesmärgil;

e)	nad ei ohusta ühegi liikmesriigi avalikku korda, sisejulgeolekut, rahvatervist või rahvusvahelisi suhteid, eelkõige juhul, kui nende kohta pole liikmesriikide siseriiklikesse andmebaasidesse kantud hoiatust sisenemise keelamise eesmärgil samadel põhjustel.

2.   Lõike 1 rakendamisel loetakse sisenemiskuupäev esimeseks liikmesriikide territooriumil viibimise päevaks ja väljumiskuupäev viimaseks liikmesriikide territooriumil viibimise päevaks. Liikmesriikide territooriumil viibimise kestuse arvestamisel ei võeta arvesse elamisloa või pikaajalise viisa alusel lubatud viibimisi.

3.   Mittetäielik nimekiri nendest täiendavatest dokumentidest, mida piirivalveametnik võib nõuda kolmandate riikide kodanikelt lõike 1 punktis c sätestatud tingimuste täitmise tõendamiseks, on esitatud I lisas.

4.   Elatusvahendeid hinnatakse vastavalt viibimise kestusele ja eesmärgile ning arvestades asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide toitlustuse ja majutuse keskmisi hindu, mis määratakse kindlaks säästumajutuse kulumäära korrutamisel viibitavate päevade arvuga.

Liikmesriikide poolt sätestatud lähtesummad esitatakse komisjonile vastavalt artiklile 39.

Elatusvahendite piisavuse hindamine võib põhineda kolmanda riigi kodaniku valduses oleval sularahal, reisitšekkidel ja krediitkaartidel. Piisavate elatusvahendite tõenduseks võivad samuti olla ülalpidamiskohustuse deklaratsioonid, kui sellised deklaratsioonid on sätestatud liikmesriikide siseriiklikus õiguses, ning siseriiklikus õiguses määratletud vastuvõtja garantiikirjad, kui kolmanda riigi kodanik peatub vastuvõtja juures.

5.   Erandina lõikest 1:

a)

kolmanda riigi kodanikul, kes ei täida kõiki lõikes 1 sätestatud tingimusi, kuid kellel on elamisluba või pikaajaline viisa, on lubatud elamisloa või pikaajalise viisa andnud liikmesriigi territooriumile jõudmiseks sõita läbi teiste liikmesriikide territooriumi, välja arvatud juhul, kui liikmesriik, kelle välispiiri ületamist ta taotleb, on kandnud ta oma sisenemiskeeluregistrisse ning keeluga kaasnevad juhised sisenemise või läbisõidu keelamiseks;

b)

kolmandate riikide kodanikele, kes täidavad lõikes 1 (välja arvatud punktis b) sätestatud tingimusi ja kes ilmuvad piirile, võidakse anda luba liikmesriikide territooriumile sisenemiseks, kui viisa väljastatakse piiril vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 810/2009 (26) artiklitele 35 ja 36. Liikmesriigid koostavad statistika piiril väljastatud viisade kohta kooskõlas määruse (EÜ) nr 810/2009 artikliga 46 ja nimetatud määruse XII lisaga. Kui viisat ei ole võimalik kinnitada dokumenti, kinnitatakse see erandkorras eraldi lehele, mis lisatakse dokumenti. Sellisel juhul kasutatakse nõukogu määruses (EÜ) nr 333/2002 (27) sätestatud ühtse vorminguga vormi viisade kinnitamiseks;

c)

kolmanda riigi kodanikel, kes ei täida ühte või mitut lõikes 1 sätestatud tingimust, võib liikmesriik lubada siseneda oma territooriumile humanitaarsetel kaalutlustel, riiklikes huvides või rahvusvaheliste kohustuste tõttu. Kui asjaomase kolmanda riigi kodaniku suhtes on antud lõike 1 punktis d osutatud hoiatus, teavitab talle oma territooriumile sisenemist lubav liikmesriik sellest teisi liikmesriike.

II PEATÜKK

Välispiirikontroll ja sisenemiskeeld

Artikkel 7

Piiril kontrollide teostamine

1.   Piirivalveametnikud täidavad oma kohustusi, austades täielikult inimväärikust, eelkõige haavatavate isikute inimväärikust.

Piirivalveametnike poolt oma kohustuste täitmisel võetavad meetmed on proportsionaalsed nimetatud meetmete eesmärkidega.

2.   Piiril kontrollide teostamisel ei tohi piirivalveametnikud isikuid diskrimineerida soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu.

Artikkel 8

Isikute kontrollimine piiril

1.   Välispiiri ületamist kontrollivad piirivalveametnikud. Kontrollimine toimub käesoleva peatüki kohaselt.

Kontroll võib hõlmata ka piiri ületavate isikute transpordivahendeid ja nende valduses olevat pagasit. Kõigi läbivaatuste puhul kohaldatakse asjaomase liikmesriigi õigust.

2.   Kõik isikud läbivad minimaalse kontrolli, mille eesmärgiks on teha esitatud reisidokumentide põhjal kindlaks nende isik. Kõnealune minimaalne kontroll koosneb dokumendi seaduslikul valdajal piiriületust lubava dokumendi kehtivuse ning võltsimis- ja järeletegemise tunnuste kiirest ja otsesest kontrollimisest, kasutades vajadusel tehnilisi vahendeid ning teostades asjaomastes andmebaasides päringuid üksnes varastatud, ebaseaduslikult omastatud, kaotatud või kehtetuks tunnistatud dokumentide kohta.

Esimeses lõigus osutatud minimaalset kontrolli kohaldatakse isikute suhtes, kes omavad liidu õiguse alusel vaba liikumise õigust.

Siiski võivad piirivalveametnikud liidu õiguse alusel vaba liikumise õigust omavate isikute minimaalsel kontrollimisel teha pisteliselt päringuid siseriiklikes või Euroopa andmebaasides, et teha kindlaks, et isik ei kujuta tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu liikmesriikide sisejulgeolekule, avalikule korrale, rahvusvahelistele suhetele ega rahvatervisele.

Selliste päringute tulemus ei takista liidu õiguse alusel vaba liikumise õigust omavatel isikutel asjaomase liikmesriigi territooriumile sisenemist vastavalt direktiivile 2004/38/EÜ.

3.   Kolmandate riikide kodanikel tuleb riiki sisenemisel ja riigist lahkumisel läbida järgnev põhjalik kontroll:

a)

riiki sisenemisel hõlmab põhjalik kontroll järgmist: artikli 6 lõikes 1 riiki sisenemise kohta sätestatud tingimuste kontrollimist ning kohaldatavuse korral riigis elamist ja kutsealaga tegelemist lubavate dokumentide kontrollimist. See hõlmab järgmiste aspektide üksikasjalikku kontrollimist: i) kolmanda riigi kodanikul piiriületuseks vajaliku kehtiva ning kohaldatavuse korral asjakohast viisat või elamisluba sisaldava dokumendi olemasolu kontrollimist; ii) reisidokumendi põhjalikku uurimist võltsimis- ja järeletegemise tunnuste avastamiseks; iii) asjaomase kolmanda riigi kodaniku reisidokumendil olevate sisenemis- ja väljumistemplite kontrollimist, et sisenemis- ja väljumiskuupäevi võrreldes teha kindlaks, kas isik on juba ületanud liikmesriikide territooriumil maksimaalse lubatud viibimise aja; iv) asjaomase kolmanda riigi kodaniku lähte- ja sihtkoha ja kavandatava riigis viibimise eesmärgi kindlakstegemist ning vajaduse korral vastavate tõendavate dokumentide kontrollimist; v) kontrollimist, et asjaomasel kolmanda riigi kodanikul on piisavalt elatusvahendeid kavandatava riigis viibimise aja ning eesmärgi, päritoluriiki tagasipöördumise või transiidi jaoks kolmandasse riiki, kuhu lubamises ta on kindel, või et ta saab sellised vahendid seaduslikult viisil omandada; vi) kontrollimist, et asjaomane kolmanda riigi kodanik, tema transpordivahend ja tema poolt transporditavad esemed ei ohusta tõenäoliselt ühegi liikmesriigi avalikku korda, sisejulgeolekut, rahvatervist ega rahvusvahelisi suhteid. See hõlmab otsest isikute ja vajaduse korral ka esemete kohta kantud andmete ja hoiatuste kontrolli SISist ja siseriiklikest andmebaasidest ning meetmete võtmist selliste hoiatuste esinemise korral;

b)	kui kolmanda riigi kodanikul on artikli 6 lõike 1 punkti b kohane viisa, hõlmab põhjalik kontroll riiki sisenemisel ka viisaomaniku isikusamasuse ja viisa autentsuse kontrollimist, kasutades selleks viisainfosüsteemi (VIS) kooskõlas määruse (EÜ) nr 767/2008 artikliga 18;

c)

erandina võib VISis päringuid teha, kasutades vaid viisakleebise numbrit või kasutades juhuslikkuse alusel viisakleebise numbrit koos sõrmejälgede kontrolliga, kui: i) liiklus muutub nii tihedaks, et ooteaeg piiripunktis pikeneb liigselt, ii) kõik ressursid (st töötajad, vahendid ja organisatsioon) on võetud juba kasutusele ning iii) hinnangu põhjal puudub sisejulgeoleku ja ebaseadusliku sisserändega seotud oht. Ent igal juhul, kui kaheldakse viisaomaniku isikusamasuses ja/või viisa autentsuses, tehakse VISis päring süstemaatiliselt viisakleebise numbri alusel koos sõrmejälgede kontrolliga. Käesolevat erandit võib asjaomases piiripunktis kohaldada üksnes juhul, kui punktides i, ii ja iii nimetatud tingimused on täidetud;

d)	otsuse teha päringuid VISis vastavalt punktile c võtab vastu piiripunktis vastutav piirivalveametnik või see võetakse vastu kõrgemal tasandil. Asjaomane liikmesriik teavitab viivitamatult sellisest otsusest teisi liikmesriike ja komisjoni;

e)	iga liikmesriik edastab Euroopa Parlamendile ja komisjonile üks kord aastas aruande punkti c kohaldamise kohta, milles esitatakse VISis üksnes viisakleebise numbri alusel kontrollitud kolmandate riikide kodanike arv ja punkti c alapunktis i osutatud ooteaja kestus;

f)

punkte c ja d kohaldatakse maksimaalselt kolm aastat pärast kolme aasta möödumist VISi töölerakendamisest. Komisjon edastab Euroopa Parlamendile ja nõukogule enne punktide c ja d kohaldamise teise aasta lõppu hinnangu nende rakendamise kohta. Nimetatud hinnangu põhjal võib Euroopa Parlament või nõukogu paluda komisjonil esitada asjakohased ettepanekud käesoleva määruse muutmiseks;

g)

riigist lahkumisel hõlmavad põhjalikud kontrollid järgmist: i) kolmanda riigi kodanikul piiriületuseks vajaliku kehtiva dokumendi olemasolu kontrollimist; ii) dokumendi kontrollimist võltsimis- ja järeletegemise tunnuste avastamiseks; iii) võimalusel selle kontrollimist, et kolmanda riigi kodanik ei ohusta ühegi liikmesriigi avalikku korda, sisejulgeolekut ega rahvusvahelisi suhteid;

h)

lisaks punktis g nimetatud kontrollidele võivad põhjalikud kontrollid riigist lahkumisel hõlmata ka järgmist: i) isikul kehtiva viisa olemasolu kontrollimist, kui viisa on nõutav vastavalt määrusele (EÜ) nr 539/2001, välja arvatud juhul, kui isikul on kehtiv elamisluba; selline kontroll võib hõlmata ka VISis päringu tegemist kooskõlas määruse (EÜ) nr 767/2008 artikliga 18; ii) liikmesriikide territooriumil lubatud viibimise maksimumkestuse mitteületamise kontrollimist; iii) isikute ja esemete kohta SISi ja siseriiklikesse andmebaasidesse kantud hoiatuste kontrollimist;

i)	selliste isikute tuvastamiseks, kes ei täida või enam ei täida liikmesriikide territooriumile sisenemise, seal viibimise või elamise tingimusi, võib VISis päringuid teha kooskõlas määruse (EÜ) nr 767/2008 artikliga 20.

4.   Kui selleks on võimalused olemas ja kui kolmanda riigi kodanik seda nõuab, teostatakse põhjalik kontrollimine mitteavalikus kohas.

5.   Ilma et see piiraks teise lõigu kohaldamist, teavitatakse teise astme kontrolli korras põhjalikult kontrollitavaid kolmanda riigi kodanikke sellise kontrolli eesmärgist ja läbiviimise korrast kirjalikult neile arusaadavas keeles või keeles, mille puhul on põhjust eeldada, et isik seda mõistab, või muul tõhusal viisil.

Kõnealune teave on kättesaadav liidu kõikides ametlikes keeltes ja asjaomase liikmesriigiga piirneva riigi või piirnevate riikide keel(t)es ning selles märgitakse ära, et kolmanda riigi kodanik võib nõuda teise astme kontrolli korras põhjalikku kontrolli teostavate piirivalveametnike nime või ametimärgi numbrit, ning samuti piiripunkti nimi ja piiri ületamise kuupäev.

6.   Liidu õiguse alusel vaba liikumise õigust omavaid isikuid kontrollitakse vastavalt direktiivile 2004/38/EÜ.

7.   Registreeritavat teavet käsitlevad üksikasjalikud eeskirjad on sätestatud II lisas.

8.   Juhul kui kohaldatakse artikli 5 lõike 2 punkti a või b, võivad liikmesriigid näha ette erandeid ka käesoleva artikli sätetest.

Artikkel 9

Kontrollide leevendamine piiril

1.   Välispiiridel võib kontrolle erakorralistel ja ettenägematutel asjaoludel leevendada. Sellised erakorralised ja ettenägematud asjaolud esinevad siis, kui ettenägematute sündmuste tõttu on piiriliiklus niivõrd intensiivne, et ooteaeg piiripunktis võtab liigselt aega ning kõik töötajate, vahendite ja organisatsiooniga seotud ressursid on ammendatud.

2.   Kui kontrolle piiril leevendatakse lõike 1 kohaselt, on riiki sisenevate isikute suhtes teostataval kontrollil põhimõtteliselt eelis riigist lahkuvate isikute kontrollimise ees.

Kontrollide leevendamise otsuse võtab vastu piiripunktis vastutav piirivalveametnik.

Kontrollide leevendamine on ajutine, seda tuleb kohandada selle põhjustanud asjaoludega ning see tuleb kehtestada järkjärguliselt.

3.   Isegi kontrollide leevendamise korral löövad piirivalveametnikud templeid kolmandate riikide kodanike reisidokumentidesse nii sisse- kui ka väljasõidul vastavalt artiklile 11.

4.   Iga liikmesriik edastab kord aastas Euroopa Parlamendile ja komisjonile aruande käesoleva artikli kohaldamise kohta.

Artikkel 10

Eraldi read ja viitadel esitatav teave

1.   Liikmesriigid seavad eelkõige lennujaamades asuvates piiripunktides sisse eraldi read, et kontrollida isikuid vastavalt artiklile 8. Nimetatud read eristatakse üksteisest viitadega, mis kannavad III lisas sätestatud juhiseid.

Liikmesriigid võivad sisse seada eraldi read mere- ja maismaapiiride piiripunktidesse ja piiridele nende liikmesriikide vahel, kes ei kohalda artiklit 22 oma ühistel piiridel. III lisas sätestatud juhiseid kandvaid viitasid kasutatakse, kui liikmesriigid seavad sisse eraldi read nimetatud piiridel.

Liikmesriigid kindlustavad selliste ridade selge märgistamise, kaasa arvatud siis, kui eiratakse lõikes 4 sätestatud eraldi ridade kasutamise eeskirju, et tagada optimaalne piiri ületavate isikute voog.

2.   Liidu õiguse alusel vaba liikumise õigust omavatel isikutel on õigus kasutada III lisa A-osas esitatud viidaga („EL, EMP, CH“) tähistatud ridasid. Samuti võivad nad kasutada III lisa B1-osas esitatud viidaga („viisa ei ole nõutud“) ja B2-osas esitatud viidaga („kõik reisidokumendid“) tähistatud ridasid.

Need kolmandate riikide kodanikud, kelle suhtes ei kohaldata liikmesriikide välispiiride ületamise korral viisanõuet vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 539/2001, ning need kolmandate riikide kodanikud, kellel on kehtiv elamisluba või pikaajaline viisa, võivad kasutada käesoleva määruse III lisa B1-osas esitatud viidaga („viisa ei ole nõutud“) tähistatud ridasid. Samuti võivad nad kasutada käesoleva määruse III lisa B2-osas esitatud viidaga („kõik reisidokumendid“) tähistatud ridasid.

Kõik teised isikud kasutavad III lisa B2-osas esitatud viidaga („kõik reisidokumendid“) tähistatud ridasid.

Iga liikmesriik esitab esimeses, teises ja kolmandas lõigus osutatud viitade tähistuse sellises keeles või keeltes, mida ta peab asjakohaseks.

III lisa B1-osas esitatud viidaga („viisa ei ole nõutud“) tähistatud eraldi ridade kasutamine ei ole kohustuslik. Liikmesriigid otsustavad vastavalt vajadusele, kas ja millises piiripunktis nad seda võimalust kasutavad.

3.   Mere- ja maismaapiiripunktides võivad liikmesriigid jagada sõiduvahendite liikluse eraldi ridadeks väikestele ja rasketele sõidukitele ja bussidele, kasutades selleks III lisa C-osas esitatud viitasid.

Liikmesriigid võivad muuta tähistusi nimetatud viitadel, kui see on asjakohane kohalike olusid silmas pidades.

4.   Kui teatavas piiripunktis on liiklusvood ajutiselt ebavõrdsed, võivad pädevad asutused eraldi ridade kasutamise eeskirju kuni sellise ebavõrdsuse kõrvaldamiseni eirata.

Artikkel 11

Reisidokumentide tembeldamine

1.   Kolmandate riikide kodanike reisidokumentidesse lüüakse sisenemisel ja väljumisel korrapäraselt templeid. Eelkõige lüüakse sisenemis- ja väljumistempel:

a)	kehtivat viisat sisaldavatesse dokumentidesse, mis võimaldavad kolmandate riikide kodanikel piiri ületada;

b)	dokumentidesse, mis võimaldavad piiri ületada kolmandate riikide kodanikel, kellele liikmesriik väljastab viisa piiril;

c)	dokumentidesse, mis võimaldavad piiri ületada kolmandate riikide kodanikel, kelle suhtes viisanõue ei kehti.

2.   Kui kolmandate riikide kodanikud, kes on liidu kodanike pereliikmed ja kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 2004/38/EÜ, ei esita kõnealuse direktiiviga ette nähtud elamisluba, tembeldatakse nende reisidokumente riiki sisenemisel ja riigist lahkumisel.

Kui kolmandate riikide kodanikud, kes on liidu õiguse alusel vaba liikumise õigust omavate kolmandate riikide kodanike pereliikmed, ei esita direktiiviga 2004/38/EÜ ette nähtud elamisluba, tembeldatakse nende reisidokumente riiki sisenemisel ja riigist lahkumisel.

3.   Sisenemis- ega väljumistemplit ei lööda:

a)	nende riigipeade ja kõrgete aukandjate reisidokumentidesse, kelle saabumisest on ametlikult diplomaatiliste kanalite kaudu ette teatatud;

b)	pilooditunnistusse ega lennuki meeskonnaliikmete tõendisse;

c)	nende meremeeste reisidokumentidesse, kes viibivad liikmesriigi territooriumil ainult siis, kui nende laev teeb seal lühiajalise peatuse, ja kui nad viibivad selle sadama piirkonnas, kus nende laev peatub;

d)	nende merematkelaevade meeskonna ja reisijate reisidokumentidesse, mille suhtes ei kohaldata kontrolle piiril vastavalt VI lisa punktile 3.2.3;

e)	dokumentidesse, mis võimaldavad piiri ületada Andorra, Monaco ja San Marino kodanikel;

f)	rahvusvaheliste reisi- ja kaubarongide personali reisidokumentidesse;

g)	nende kolmandate riikide kodanike reisidokumentidesse, kes esitavad direktiiviga 2004/38/EÜ ette nähtud elamisloa.

Erandkorras võib kolmanda riigi kodaniku palvel sisenemis- või väljumistempli jäljendi kandmisest loobuda, kui see võib asjaomasele isikule tõsiseid ebameeldivusi tekitada. Sel juhul tuleb sisenemine või väljumine registreerida eraldi lehel, millele märgitakse nimetatud isiku nimi ja passinumber. Nimetatud leht antakse kolmanda riigi kodanikule. Liikmesriikide pädevad asutused võivad koguda selliste erandjuhtude kohta statistilisi andmeid ja esitada need komisjonile.

4.   Templite löömise praktiline kord on sätestatud IV lisas.

5.   Võimalusel teavitatakse kolmanda riigi kodanikke piirivalveametnike kohustusest lüüa nende reisidokumenti riiki sisenemisel ja sealt lahkumisel tempel, isegi kui piirikontroll on leevendatud vastavalt artiklile 9.

Artikkel 12

Eeldamine viibimise kestust käsitlevate nõuete osas

1.   Kui kolmanda riigi kodaniku reisidokumendis puudub sissesõidutempel, võivad pädevad asutused eeldada, et reisidokumendi omanik ei täida või ei täida enam asjasse puutuvas liikmesriigis kohaldatavaid viibimise kestust käsitlevaid nõudeid.

2.   Lõikes 1 esitatud eelduse võib ümber lükata, kui kolmanda riigi kodanik tõendab usaldusväärsete vahenditega, nagu reisipiletite või tõendiga, tema väljaspool liikmesriikide territooriumit viibimise kohta, et ta on täitnud lühiajalise liikmesriikide territooriumil viibimise kestust käsitlevaid nõudeid.

Sellisel juhul:

a)

kui kolmanda riigi kodanik leitakse Schengeni acquis’d täielikult kohaldava liikmesriigi territooriumilt, märgivad pädevad asutused kooskõlas siseriikliku õiguse ja tavaga kolmanda riigi kodaniku reisidokumenti kuupäeva ja koha, millal ja kus on isik ületanud ühe sellise liikmesriigi välispiiri, kes kohaldab Schengeni acquis’d täielikult;

b)

kui kolmanda riigi kodanik leitakse sellise liikmesriigi territooriumilt, mille suhtes ei ole vastu võetud 2003. aasta ühinemisakti artikli 3 lõikes 2, 2005. aasta ühinemisakti artikli 4 lõikes 2 ja 2011. aasta ühinemisakti artikli 4 lõikes 2 vaadeldud otsust, märgivad pädevad asutused kooskõlas siseriikliku õiguse ja tavaga kolmanda riigi kodaniku reisidokumenti kuupäeva ja koha, millal ja kus on isik ületanud sellise liikmesriigi välispiiri.

Lisaks punktides a ja b nimetatud märkimistele võidakse kolmanda riigi kodanikule anda VIII lisas esitatud vorm.

Liikmesriigid teatavad üksteisele ning komisjonile ja nõukogu sekretariaadile oma siseriiklikest tavadest käesolevas artiklis nimetatud märkimise osas.

3.   Juhul kui lõikes 1 osutatud eeldust ei lükata ümber, võidakse kolmanda riigi kodanik tagasi saata kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/115/EÜ (28) ja nimetatud direktiivi järgivate siseriiklike õigusaktidega.

4.   Väljasõidutempli puudumise korral kohaldatakse mutatis mutandis lõigete 1 ja 2 asjaomaseid sätteid.

Artikkel 13

Patrull- ja vaatlustegevus

1.   Patrull- ja vaatlustegevuse põhieesmärgiks on tõkestada ebaseaduslikku piiriületamist, võidelda piiriülese kuritegevuse vastu ja võtta meetmeid ebaseaduslikult piiri ületanud isikute suhtes. Isik, kes on ületanud ebaseaduslikult piiri ning kellel ei ole õigust viibida asjaomase liikmesriigi territooriumil, peetakse kinni ning tema suhtes rakendatakse menetlusi, järgides direktiivi 2008/115/EÜ.

2.   Piirivalveametnikud kasutavad patrull- ja vaatlustegevuseks paikseid üksuseid või patrulle.

Selline patrull- ja vaatlustegevus toimub selliselt, et ära hoida ja takistada isikutel piiripunktides toimuvate kontrollide vältimist.

3.   Väljaspool piiripunkte toimuvat patrull- ja vaatlustegevust teostavad piirivalveametnikud, kelle arvu ja kelle kasutatavaid meetodeid kohandatakse olemasolevate või ette nähtavate riskide ja ohtudega. See hõlmab patrull- ja vaatlustegevuse perioodide sagedasi ja ootamatuid muudatusi, nii et ebaseaduslikul piiriületamisel lasuks alati avastamise risk.

4.   Patrull- ja vaatlustegevust teostavad paiksed üksused või patrullid, kes täidavad oma kohustusi ringkäike tehes või seades end sisse paikades, mida teatakse või arvatakse olevat tundlikud, ning sellise patrull- ja vaatlustegevuse eesmärk on pidada kinni piiri ebaseaduslikult ületavad isikud. Patrull- ja vaatlustegevust võib teostada ka tehniliste, sealhulgas elektrooniliste vahenditega.

5.   Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 37 vastu delegeeritud õigusakte, mis sisaldavad patrull- ja vaatlustegevust reguleerivaid lisameetmeid.

Artikkel 14

Sisenemiskeeld

1.   Kolmanda riigi kodanikul, kes ei vasta kõigile artikli 6 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja kes ei kuulu artikli 6 lõikes 5 osutatud isikute kategooriatesse, on keelatud siseneda liikmesriikide territooriumile. See ei piira varjupaigaõiguse, rahvusvahelise kaitse ega pikaajaliste viisade väljastamisega seotud erisätete kohaldamist.

2.   Sisenemisest võib keelduda üksnes põhjendatud otsusega, milles märgitakse keeldumise täpsed põhjused. Otsuse teeb selleks siseriikliku õiguse alusel volitatud asutus. See jõustub koheselt.

Põhjendatud otsus, milles märgitakse keeldumise täpsed põhjused, antakse V lisa B osas esitatud standardvormi kujul, mis täidetakse asutuse või ametiisiku poolt, kes on siseriikliku õiguse alusel volitatud sisenemisest keelduma. Täidetud standardvorm antakse asjaomasele kolmanda riigi kodanikule, kes kinnitab selle vormiga sisenemiskeelu otsuse kättesaamist.

3.   Sisenemiskeelu saanud isikutel on õigus otsus edasi kaevata. Edasikaebamine toimub siseriikliku õiguse kohaselt. Samuti antakse kolmanda riigi kodanikule kirjalikult nimekiri kontaktpunktidest, kust on võimalik saada teavet esindajate kohta, kes on pädevad tegutsema kolmanda riigi kodaniku nimel vastavalt siseriiklikule õigusele.

Sellise edasikaebuse esitamine ei peata sisenemiskeelu otsuse kohaldamist.

Ilma et see piiraks siseriikliku õigusega ettenähtud kompensatsiooni kohaldamist, on kolmanda riigi kodanikul õigus sisenemisest keeldunud liikmesriigi poolt kehtetuks tunnistatud sisenemistempli ja mis tahes kehtetuks tunnistamise või lisamise korrigeerimisele, kui edasikaebuse suhtes otsustatakse, et sisenemiskeelu otsus on põhjendamatu.

4.   Piirivalveametnikud tagavad, et kolmanda riigi kodanik, keda on keeldutud riiki lubamast, ei sisene asjaomase liikmesriigi territooriumile.

5.   Liikmesriigid koguvad statistilisi andmeid sisenemiskeelu saanud isikute arvu, sisenemiskeelu põhjuste, sisenemiskeelu saanud isikute kodakondsuse ja selle kohta, mis liiki piiril (maismaa-, õhu- või merepiir) isikutel ei lubatud siseneda, ning esitavad kõnealused andmed igal aastal komisjonile (Eurostat) kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 862/2007 (29).

6.   Sisenemiskeeldu reguleerivad üksikasjalikud eeskirjad on sätestatud V lisa A osas.

III PEATÜKK

Töötajad ja vahendid piirikontrolli teostamiseks ja liikmesriikide vaheline koostöö

Artikkel 15

Töötajad ja vahendid piirikontrolli teostamiseks

Liikmesriigid rakendavad piisaval hulgal kvalifitseeritud töötajaid ja vahendeid artiklite 7–14 kohaseks piirikontrolli teostamiseks välispiiridel, et tagada tõhus, kõrge ja ühtlase tasemega piirikontroll oma välispiiril.

Artikkel 16

Piirikontrolli teostamine

1.   Käesoleva määruse artiklites 7–14 osutatud piirikontrolli teostavad piirivalveametnikud kooskõlas käesoleva määruse sätete ja siseriikliku õigusega.

Nimetatud piirikontrolli teostades jäävad endiseks need piirivalveametnikele siseriikliku õigusega antud volitused kriminaalmenetluse algatamiseks, mis ei kuulu käesoleva määruse kohaldamisalasse.

Liikmesriigid tagavad, et piirivalveametnikeks on spetsiaalse ettevalmistuse ja nõuetekohase väljaõppe saanud professionaalid, ning võtavad seejuures arvesse piirivalveametnike ühiseid põhiõppekavasid, mille on välja töötanud ja kasutusele võtnud määrusega (EÜ) nr 2007/2004 asutatud Euroopa Liidu Liikmesriikide Välispiiril Tehtava Operatiivkoostöö Juhtimise Euroopa Agentuur („agentuur“). Õppekavad sisaldavad eriväljaõpet haavatavate isikute, näiteks saatjata alaealiste ja inimkaubanduse ohvritega seotud olukordade tuvastamiseks ja nende lahendamiseks. Liikmesriigid innustavad agentuuri toetusel piirivalveametnikke õppima keeli, mis on vajalikud nende tööülesannete täitmiseks.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile siseriikliku õiguse alusel piirikontrolli teostamise eest vastutavate siseriiklike teenistuste loetelu vastavalt artiklile 39.

3.   Tõhusaks piirikontrolliks tagab iga liikmesriik tiheda ja püsiva koostöö kõigi piirikontrolli teostamise eest vastutavate siseriiklike teenistuste vahel.

Artikkel 17

Liikmesriikide vaheline koostöö

1.   Liikmesriigid abistavad üksteist ning teevad tihedat ja püsivat koostööd piirikontrolli tõhusaks teostamiseks vastavalt artiklitele 7–16. Nad vahetavad kogu asjakohast teavet.

2.   Liikmesriikide vahelist koostööd välispiiride haldamise vallas koordineerib agentuur.

3.   Ilma et see piiraks agentuuri volitusi, võivad liikmesriigid jätkata välispiiril operatiivkoostööd teiste liikmesriikide ja/või kolmandate riikidega, sealhulgas kontaktametnike vahetamist, kui selline koostöö täiendab agentuuri tegevust.

Liikmesriigid hoiduvad tegevusest, mis võiks ohustada agentuuri toimimist või tema eesmärkide saavutamist.

Liikmesriigid teatavad agentuurile esimeses lõigus nimetatud operatiivkoostööst.

4.   Liikmesriigid näevad ette piirikontrolli eeskirjade ja põhiõiguste alase koolituse. Sellega seoses võetakse arvesse ühiseid õppestandardeid, nagu need on kehtestatud ja edasi arendatud agentuuri poolt.

Artikkel 18

Ühine kontroll

1.   Ilma et see piiraks artiklitest 7–14 tulenevat iga liikmesriigi vastutust, võivad liikmesriigid, kes ei kohalda oma ühistel maismaapiiridel artiklit 22, kuni nimetatud artikli kohaldamise kuupäevani kõnealuseid omavahelisi piire ühiselt valvata, millisel juhul tohib isikut kinni pidada ainult üks kord sisenemis- ja väljumiskontrollide teostamiseks.

Selleks võivad liikmesriigid sõlmida omavahel kahepoolseid kokkuleppeid.

2.   Liikmesriigid teavitavad komisjoni vastavalt lõikele 1 sõlmitud kokkulepetest.

IV PEATÜKK

Piiril teostatavate kontrollide erieeskirjad

Artikkel 19

Erinevat liiki piiride ja liikmesriikide välispiiride ületamisel kasutatavate erinevat liiki transpordivahenditega seotud erieeskirjad

VI lisas sätestatud erieeskirju kohaldatakse seoses erinevatel piiriliikidel tehtud kontrollide ja erinevate transpordivahenditega, mida kasutatakse piiripunktide läbimiseks.

Nimetatud erieeskirjad võivad sisaldada erandeid artiklitest 5 ja 6 ning artiklitest 8–14.

Artikkel 20

Teatavate isikute kategooriate kontrollimise erieeskirjad

1.   VII lisas sätestatud erieeskirju kohaldatakse järgmiste isikute kategooriate kontrollimise suhtes:

a)	riigipead ja nende delegatsioonide liikmed;

b)	lennukite piloodid ja muud meeskonnaliikmed;

c)	meremehed;

d)	diplomaatilise passi, ameti- või teenistuspassi omanikud ja rahvusvaheliste organisatsioonide liikmed;

e)	piirialade töötajad;

f)	alaealised;

g)	päästeteenistuse töötajad, politseiametnikud, tuletõrjemeeskonna liikmed ja piirivalveametnikud;

h)	avamerel töötajad.

Nimetatud erieeskirjad võivad sisaldada erandeid artiklitest 5 ja 6 ning 8–14.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile vastavalt artiklile 39 oma välisministeeriumide poolt diplomaatiliste lähetuste ja konsulaaresinduste akrediteeritud liikmetele ning nende pereliikmetele väljastatud kaartide näidised.

V PEATÜKK

Erimeetmed välispiiride kontrolliga seotud tõsiste puuduste korral

Artikkel 21

Välispiiridel kohaldatavad meetmed ja agentuuri toetus

1.   Kui määruse (EL) nr 1053/2013 artikli 14 kohaselt koostatud hindamisaruandes on esile toodud tõsised puudused välispiiride kontrollimisel, võib komisjon nimetatud määruse artiklis 15 osutatud soovituste täitmise tagamiseks soovitada rakendusaktiga hinnataval liikmesriigil võtta teatavaid erimeetmeid, mis võivad olla järgmised:

a)	võtta kasutusele Euroopa piirivalverühmad kooskõlas määrusega (EÜ) nr 2007/2004;

b)	esitada agentuurile arvamuse saamiseks riskianalüüsil põhinevad strateegilised kavad, sealhulgas teave töötajate lähetamise ja seadmete kohta.

Nimetatud rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 38 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

2.   Komisjon teavitab artikli 38 lõike 1 kohaselt moodustatud komiteed korrapäraselt käesoleva artikli lõikes 1 osutatud meetmete rakendamise edenemisest ja nende mõjust tuvastatud puudustele.

Komisjon teavitab sellest ka Euroopa Parlamenti ja nõukogu.

3.   Kui lõikes 1 osutatud hindamisaruandes jõutakse järeldusele, et hinnatav liikmesriik eirab tõsiselt oma kohustusi ja peab seega esitama kolme kuu jooksul asjakohase tegevuskava kooskõlas määruse (EL) nr 1053/2013 artikli 16 lõikega 4, ning kui pärast nimetatud kolme kuu möödumist leiab komisjon, et senine olukord jätkub, võib see tuua kaasa käesoleva määruse artiklis 29 sätestatud menetluse kohaldamise, kui kõik kohaldamise tingimused on täidetud.

III JAOTIS

SISEPIIRID

I PEATÜKK

Piirikontrolli puudumine sisepiiridel

Artikkel 22

Sisepiiride ületamine

Sisepiire võib ületada igas kohas, ilma et isikuid, olenemata nende kodakondsusest, piiril kontrollitakse.

Artikkel 23

Territooriumil toimuvad kontrollid

Piirikontrolli puudumine sisepiiridel ei mõjuta:

a)

siseriikliku õiguse kohaselt politseikohustuste täitmist liikmesriikide pädevate asutuste poolt, niivõrd kui nimetatud kohustuste täitmine ei oma samaväärset toimet kontrollidega piiril; see kehtib ka piirialadel. Politseikohustuste täitmist esimese lause tähenduses ei või käsitada samaväärsena kontrollide teostamisega piiril, kui: i) politseimeetmete eesmärk ei ole piirikontroll; ii) politseimeetmed põhinevad üldistel politsei andmetel ja kogemusel, mis käsitlevad võimalikke ohte avalikule julgeolekule, ning nende eesmärk on eelkõige võidelda piiriülese kuritegevusega; iii) politseimeetmed kavandatakse ja teostatakse viisil, mis erineb selgelt välispiiridel teostatavatest korrapärastest isikukontrollidest; iv) politseimeetmed võetakse kohapealsete kontrollide alusel;

b)	iga liikmesriigi õiguse kohaselt julgeolekukontrollide teostamist pädevate asutuste, sadama- või lennujaamaametnike või vedajate poolt sadamates ja lennujaamades, kui selliseid kontrolle teostatakse ka liikmesriigi piires reisivate isikute suhtes;

c)	liikmesriigi võimalust sätestada õigusakte, mis kohustavad omama või kaasas kandma dokumente;

d)

liikmesriigi võimalust sätestada õigusaktiga kolmandate riikide kodanike jaoks konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel sõlmitud Schengeni lepingut kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta nende ühispiiridel (Schengeni konventsioon), artikli 22 sätete järgne kohustus teatada oma viibimisest tema territooriumil.

Artikkel 24

Liikluse tõkete kõrvaldamine maanteepiiripunktides sisepiiridel

Liikmesriigid kõrvaldavad kõik sujuvat liiklust takistavad tõkked maanteepiiripunktides sisepiiridel, eelkõige kiiruspiirangud, mis ei ole seatud eranditult liiklusohutuse kaalutlustel.

Samas on liikmesriigid valmis võimaldama kontrollide teostamist, juhul kui sisepiiridel taaskehtestatakse piirikontroll.

II PEATÜKK

Piirikontrolli ajutine taaskehtestamine sisepiiridel

Artikkel 25

Sisepiiridel piirikontrolli ajutise taaskehtestamise üldraamistik

1.   Kui sisepiirikontrollita alal tekib tõsine oht liikmesriigi avalikule korrale või sisejulgeolekule, võib kõnealune liikmesriik erandlikult taaskehtestada piirikontrolli kõikidel või konkreetsetel sisepiirilõikudel piiratud ajavahemikul kuni 30 päevaks, või tõsise ohu eeldatava kestuse ajaks, kui kõnealune oht püsib kauem kui 30 päeva. Piirikontrolli ajutise taaskehtestamise ulatus ja kestus sisepiiridel ei või olla suurem ega pikem, kui on rangelt vajalik tõsisele ohule reageerimiseks.

2.   Piirikontroll taaskehtestatakse sisepiiridel ainult viimase abinõuna ja kooskõlas artiklitega 27, 28 ja 29. Kui vastavalt artiklitele 27, 28 või 29 kaalutakse seda, kas teha otsus sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestamise kohta, võetakse igal juhul arvesse vastavalt artiklites 26 ja 30 osutatud kriteeriumeid.

3.   Kui tõsine oht asjaomase liikmesriigi avalikule korrale või sisejulgeolekule püsib käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud ajavahemikust kauem, võib kõnealune liikmesriik artiklis 26 osutatud kriteeriumeid arvesse võttes ning kooskõlas artikliga 27 jätkata oma sisepiiride kontrollimist samadel alustel, kui on osutatud käesoleva artikli lõikes 1, ning, võttes arvesse võimalikke uusi tegureid, pikendada seda kuni 30-päevaste ajavahemike kaupa.

4.   Sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestamise koguperiood, sealhulgas käesoleva artikli lõikes 3 sätestatud pikendamised, ei kesta kauem kui kuus kuud. Artiklis 29 osutatud erandjuhtudel võib kõnealust ajavahemikku kokku pikendada vastavalt kõnealuse artikli lõikele 1 kuni maksimaalselt kahe aastani.

Artikkel 26

Sisepiiridel piirikontrolli ajutise taaskehtestamise kriteeriumid

Kui liikmesriik otsustab taaskehtestada ajutiselt viimase abinõuna piirikontrolli ühel või mitmel sisepiiril või mõnel selle lõigul või otsustab taaskehtestamist pikendada vastavalt artiklile 25 või artikli 28 lõikele 1, hindab liikmesriik seda, mil määral on kõnealuse meetmega võimalik vähendada ohtu avalikule korrale või sisejulgeolekule, ning seda, kas kõnealuse meetme kohaldamine on asjaomase ohuga proportsionaalne. Hinnangu koostamisel võtab liikmesriik eelkõige arvesse järgmist:

a)	oma avalikku korda või sisejulgeolekut ähvardava ohu, sealhulgas terroriaktidest või -ähvardustest tuleneva ohu ning organiseeritud kuritegevusega seotud ohu tõenäoline mõju;

b)	sellise meetme tõenäoline mõju isikute vabale liikumisele sisepiirikontrollita alal.

Artikkel 27

Artikli 25 alusel sisepiiridel piirikontrolli ajutise taaskehtestamise menetlus

1.   Kui liikmesriik kavatseb artikli 25 alusel taaskehtestada piirikontrolli sisepiiridel, teavitab ta sellest teisi liikmesriike ja komisjoni hiljemalt neli nädalat enne piirikontrolli kavandatavat taaskehtestamist, või lühema aja jooksul, kui asjaolud, mis on tekitanud vajaduse piirikontrolli taaskehtestamiseks sisepiiridel, saavad teatavaks vähem kui neli nädalat enne piirikontrolli kavandatavat taaskehtestamist. Sellisel juhul esitab liikmesriik järgmise teabe:

a)	piirikontrolli kavandatava taaskehtestamise põhjus, kaasa arvatud kogu üksikasjalik teave selliste sündmuste kohta, mis ohustavad tõsiselt tema avalikku korda või sisejulgeolekut;

b)	piirikontrolli kavandatava taaskehtestamise ulatus koos täpsustusega, missugusel sisepiirilõigul või -lõikudel piirikontroll taaskehtestatakse;

c)	ametlike piiripunktide nimed;

d)	piirikontrolli kavandatava taaskehtestamise kuupäev ja kestus;

e)	asjakohasel juhul meetmed, mida teised liikmesriigid peaksid võtma.

Esimese lõigu kohase teate võivad ühiselt esitada ka kaks või enam liikmesriiki.

Vajaduse korral võib komisjon nõuda asjaomaselt liikmesriigilt (asjaomastelt liikmesriikidelt) täiendavat teavet.

2.   Lõikes 1 osutatud teave edastatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule samal ajal, kui kõnealuse lõike kohaselt teavitatakse sellest teisi liikmesriike ja komisjoni.

3.   Lõike 1 kohase teate esitamisel võib liikmesriik vajaduse korral ja siseriiklike õigusaktide kohaselt teha otsuse salastada osa teabest.

Selline salastatus ei takista teabe avaldamist komisjoni poolt Euroopa Parlamendile. Käesoleva artikli alusel Euroopa Parlamendile edastatud teabe ja dokumentide edasisaatmise ja käitlemise puhul tuleb järgida Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahel kohaldatavaid salastatud teabe edastamise ja käitlemise eeskirju.

4.   Pärast liikmesriigi teadet lõike 1 kohaselt ja pidades silmas lõikes 5 sätestatud konsultatsioone, võib komisjon või iga muu liikmesriik esitada oma arvamuse, ilma et see piiraks ELi toimimise lepingu artikli 72 kohaldamist.

Kui komisjon teates sisalduva teabe või mis tahes muu talle laekunud täiendava teabe alusel kahtleb, kas kavandatud piirikontrolli taaskehtestamine sisepiiridel on vajalik või proportsionaalne, või kui ta peab asjakohaseks pidada konsultatsioone teate mõne aspekti suhtes, esitab ta sellekohase arvamuse.

5.   Eesmärgiga korraldada asjakohasel juhul liikmesriikidevahelist vastastikust koostööd ning kontrollida piirikontrolli taaskehtestamise ning avalikule korrale või sisejulgeolekule ohtu põhjustanud sündmustega seotud meetmete proportsionaalsust, korraldavad sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestada kavatsev liikmesriik, muud liikmesriigid, eelkõige need, keda selline meede otseselt puudutab, ja komisjon konsultatsioone, sealhulgas asjakohasel juhul ühiseid kohtumisi, et arutleda lõikes 1 osutatud teabe ning komisjoni või liikmesriigi lõike 4 kohase arvamuse üle.

6.   Lõikes 5 osutatud konsultatsioonid toimuvad vähemalt kümme päeva enne piirikontrolli taaskehtestamise kavandatavat kuupäeva.

Artikkel 28

Erimenetlus kiireloomulisi meetmeid nõudvate juhtumite puhul

1.   Kui liikmesriigi avaliku korra või sisejulgeolekuga seotud kaalutlused nõuavad kiireloomuliste meetmete võtmist, võib asjaomane liikmesriik piirikontrolli sisepiiridel erakorraliselt ja viivitamata taaskehtestada piiratud ajavahemikul kuni kümneks päevaks.

2.   Kui liikmesriik taaskehtestab sisepiiridel piirikontrolli, teavitab ta sellest samaaegselt teisi liikmesriike ja komisjoni ning esitab artikli 27 lõikes 1 osutatud teabe ja käesolevas artiklis sätestatud menetluse kasutamist õigustavad põhjused. Komisjon võib kohe pärast teate saamist konsulteerida teiste liikmesriikidega.

3.   Kui tõsine oht avalikule korrale või sisejulgeolekule püsib käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud ajavahemikust kauem, võib liikmesriik teha otsuse pikendada piirikontrolli kestust sisepiiridel 20-päevaste ajavahemike kaupa. Seejuures võtab asjaomane liikmesriik arvesse artiklis 26 osutatud kriteeriume, sealhulgas ajakohastatud hinnangut meetme vajaduse ja proportsionaalsuse kohta, ning arvestab uute võimalike üksikasjadega.

Sellise pikendamise korral kohaldatakse artikli 27 lõikeid 4 ja 5 mutatis mutandis ning konsultatsioonid toimuvad viivitamata pärast seda, kui komisjoni ja liikmesriike on pikendamise otsusest teavitatud.

4.   Ilma et see piiraks artikli 25 lõike 4 kohaldamist, ei või sisepiiridel taaskehtestatud piirikontroll, arvestades selle esialgset kestust vastavalt käesoleva artikli lõikele 1 ning pikendamist vastavalt käesoleva artikli lõikele 3, kesta kokku rohkem kui kaks kuud.

5.   Komisjon teavitab viivitamata Euroopa Parlamenti käesoleva artikli alusel esitatud teadetest.

Artikkel 29

Erimenetlus erandjuhtudel, mis ohustavad sisepiirikontrollita ala üldist toimimist

1.   Erandjuhtudel, kui sisepiirikontrollita ala üldise toimimise seavad ohtu artiklis 21 osutatud välispiiriga seotud tõsised ja järjepidevad puudused ning kui need asjaolud kujutavad endast tõsist ohtu avalikule korrale või sisejulgeolekule sisepiirikontrollita alal või selle osadel, võivad liikmesriigid taaskehtestada piirikontrolli sisepiiridel käesoleva artikli lõike 2 kohaselt mitte kauemaks kui kuueks kuuks. Kui kõnealused erandjuhud püsivad, võib seda ajavahemikku pikendada veel kuni kuue kuu võrra kõige rohkem kolmel korral.

2.   Nõukogu võib viimase abinõuna ja sisepiirikontrollita ala ühiste huvide kaitsmise meetmena, kui kõik muud meetmed, eriti need, millele osutatakse artikli 21 lõikes 1, ei ole tuvastatud tõsist ohtu tõhusalt leevendanud, soovitada ühel või mitmel liikmesriigil teha otsus taaskehtestada piirikontrolli kõikidel või konkreetsetel sisepiirilõikudel. Nõukogu soovitus põhineb komisjoni ettepanekul. Liikmesriigid võivad paluda komisjonil esitada nõukogule sellise soovituse ettepaneku.

Nõukogu viitab oma soovituses vähemalt artikli 27 lõike 1 punktides a–e osutatud teabele.

Nõukogu võib soovitada piirikontrolli kestuse pikendamist vastavalt käesolevas artiklis sätestatud tingimustele ja menetlusele.

Enne kui liikmesriik taaskehtestab käesoleva lõike kohaselt piirikontrolli kõikidel või konkreetsetel sisepiirilõikudel, teavitab ta sellest teisi liikmesriike, Euroopa Parlamenti ja komisjoni.

3.   Kui liikmesriik ei täida lõikes 2 osutatud soovitust, esitab kõnealune liikmesriik viivitamata komisjonile kirjalikult selle põhjused.

Sellisel juhul esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles ta hindab asjaomase liikmesriigi esitatud põhjuseid ja tagajärgi sisepiirikontrollita ala ühiste huvide kaitsmisele.

4.   Komisjon võib viivitamata kohaldatavate rakendusaktidega vastavalt artikli 38 lõikes 3 osutatud menetlusele võtta vastu vajalikud soovitused nõuetekohaselt põhjendatud kiireloomulistel juhtudel, kui asjaolud, mis nõuavad sisepiiridel piirikontrolli kestuse pikendamist kooskõlas lõikega 2, saavad teatavaks vähem kui kümme päeva enne eelneva taaskehtestatud sisepiirikontrolli kohaldamise ajavahemiku lõppu. Komisjon esitab nõukogule käesoleva artikli lõike 2 kohaselt soovituse ettepaneku 14 päeva jooksul pärast sellise soovituse vastuvõtmist.

5.   Käesolev artikkel ei takista liikmesriikidel võtmast artiklite 25, 27 ja 28 kohaselt meetmeid, kui esineb tõsine oht avalikule korrale või sisejulgeolekule.

Artikkel 30

Sisepiiridel piirikontrolli ajutise taaskehtestamise kriteeriumid erandjuhtudel, mis ohustavad sisepiirikontrollita ala üldist toimimist

1.   Kui nõukogu soovitab artikli 29 lõike 2 kohaselt viimase abinõuna taaskehtestada ajutiselt piirikontrolli ühel või mitmel sisepiiril või mõnel selle lõigul, hindab ta seda, mil määral on kõnealuse meetmega võimalik vähendada sisepiirikontrollita alal ohtu avalikule korrale või sisejulgeolekule, ning seda, kas kõnealuse meetme kohaldamine on asjaomase ohuga proportsionaalne. Hinnangu aluseks on asjaomase liikmesriigi (asjaomaste liikmesriikide) ja komisjoni esitatud üksikasjalik teave ning mis tahes muu asjakohane teave, kaasa arvatud käesoleva artikli lõike 2 kohaselt kogutud teave. Hinnangu koostamisel võetakse arvesse eelkõige järgmist:

a)

tehnilise või rahalise abi meetmed, mida saaks kasutada või mida on kasutatud liikmesriigi või liidu või mõlema tasandil, kaasa arvatud selliste liidu asutuste, ametite ja agentuuride nagu agentuuri, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 439/2010 (30) asutatud Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti või otsusega 2009/371/JSK asutatud Euroopa Politseiameti (Europol) pakutav abi, ning see, mil määral on kõnealuste meetmetega võimalik vähendada ohtu avalikule korrale või sisejulgeolekule sisepiirikontrollita alal;

b)

määruse (EL) nr 1053/2013 kohaselt läbi viidud hindamiste kontekstis tuvastatud välispiiridega seotud tõsiste puuduste praegune mõju ning nende tõenäoline mõju tulevikus ning mil määral sellised tõsised puudused kujutavad endast tõsist ohtu avalikule korrale või sisejulgeolekule sisepiirikontrollita alal;

c)	sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestamise tõenäoline mõju isikute vabale liikumisele sisepiirikontrollita alal.

2.   Enne nõukogu soovituse ettepaneku vastuvõtmist kooskõlas artikli 29 lõikega 2 võib komisjon teha järgmist:

a)	nõuda liikmesriikidelt, agentuurilt, Europolilt või teistelt liidu asutustelt või ametitelt täiendavat teavet;

b)	teha kohapealseid kontrollkäike, milles osalevad liikmesriikide, agentuuri, Europoli või mis tahes muu asjaomase liidu asutuse või ameti eksperdid, et koguda või kontrollida kõnealuse soovituse tegemiseks vajalikku teavet.

Artikkel 31

Euroopa Parlamendi ja nõukogu teavitamine

Komisjon ja asjaomane liikmesriik (asjaomased liikmesriigid) teavitavad Euroopa Parlamenti ja nõukogu viivitamata mis tahes põhjustest, mis võivad kaasa tuua artiklite 21 ja 25–30 kohaldamise.

Artikkel 32

Sätted, mida kohaldatakse, kui sisepiiridel taaskehtestatakse piirikontroll

Kui piirikontroll sisepiiridel taaskehtestatakse, kohaldatakse II jaotise asjakohaseid sätteid mutatis mutandis.

Artikkel 33

Aruanne piirikontrolli taaskehtestamise kohta sisepiiridel

Sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestanud liikmesriik esitab hiljemalt neli nädalat pärast sisepiiridel piirikontrolli kaotamist Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile aruande piirikontrolli taaskehtestamise kohta sisepiiridel, milles pööratakse eelkõige tähelepanu järgmisele: esialgne hindamine ning artiklites 26, 28 ja 30 osutatud kriteeriumite järgimine, kontrollide teostamine, naaberliikmesriikidega tehtav praktiline koostöö, kaasnev mõju isikute vabale liikumisele, sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestamise tõhusus, sealhulgas piirikontrolli taaskehtestamise proportsionaalsuse järelhindamine.

Komisjon võib esitada arvamuse ühel või mitmel sisepiiril või selle lõikudel piirikontrolli ajutise taaskehtestamise järelhindamise kohta.

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule vähemalt kord aastas aruande sisepiirikontrollita ala toimimise kohta. Aruanne sisaldab loetelu kõigist vaadeldaval aastal tehtud sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestamise otsustest.

Artikkel 34

Üldsuse teavitamine

Komisjon ja asjaomane liikmesriik teavitavad kooskõlastatult üldsust sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestamise otsusest, märkides eelkõige kõnealuse meetme algus- ja lõppkuupäeva, välja arvatud juhul, kui vastava teabe esitamata jätmiseks on kaalukad julgeolekupõhjused.

Artikkel 35

Konfidentsiaalsus

Asjaomase liikmesriigi taotlusel käsitlevad teised liikmesriigid, Euroopa Parlament ja komisjon piirikontrolli taaskehtestamise või selle pikendamise kohta esitatud teavet ning artikli 33 alusel koostatud aruannet konfidentsiaalsena.

IV JAOTIS

LÕPPSÄTTED

Artikkel 36

Lisade muutmine

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 37 vastu delegeeritud õigusakte III, IV ja VIII lisa muutmiseks.

Artikkel 37

Delegeeritud volituste rakendamine

1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artikli 13 lõikes 5 ja artiklis 36 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 13 lõikes 5 ja artiklis 36 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses kindlaksmääratud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samaaegselt teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.   Artikli 13 lõikega 5 ja artikli 36 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 38

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes selle artikliga 5.

Artikkel 39

Edastamine

1.   Liikmesriigid edastavad komisjonile:

a)

elamislubade loetelu, kusjuures tehakse vahet artikli 2 punkti 16 alapunktides a ja b kirjeldatud elamislubade vahel, ning loetelule lisatav artikli 2 punkti 16 alapunktis b kirjeldatud elamisloa näidis. Direktiivi 2004/38/EÜ alusel väljastatud elamislubade puhul osutatakse konkreetselt, et tegemist on seda liiki elamisloaga, ja selliste elamislubade puhul, mis ei ole väljastatud vastavalt määruses (EÜ) nr 1030/2002 sätestatud ühtsele vormile, tuleb esitada nende näidised;

b)	oma piiripunktide loetelu;

c)	siseriiklike asutuste poolt igal aastal kinnitatavad välispiiri ületamisel nõutavad summad;

d)	piirikontrolli eest vastutavate siseriiklike teenistuste loetelu;

e)	välisministeeriumide poolt väljastatud kaartide näidised;

f)	artikli 5 lõike 2 punktis a osutatud erandid välispiiri ületamisel;

g)	artikli 11 lõikes 3 osutatud statistika.

2.   Komisjon teeb lõike 1 kohaselt edastatud teabe liikmesriikidele ja üldsusele kättesaadavaks Euroopa Liidu Teataja C-seerias avaldamise teel ning muude asjakohaste vahenditega.

Artikkel 40

Kohalik piiriliiklus

Käesolev määrus ei piira kohalikku piiriliiklust käsitlevate liidu eeskirjade ja kehtivate kahepoolsete kokkulepete kohaldamist.

Artikkel 41

Ceuta ja Melilla

Käesoleva määruse sätted ei avalda mõju Ceuta ja Melilla linnade suhtes kohaldatavatele erieeskirjadele, mis on määratletud Hispaania Kuningriigi 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingu rakendamise konventsiooniga ühinemise lepingu lõppaktis esitatud Hispaania Kuningriigi deklaratsioonis Ceuta ja Melilla linnade kohta (31).

Artikkel 42

Teabe edastamine liikmesriikide poolt

Liikmesriigid esitavad komisjonile teabe siseriiklikest sätetest, mis on seotud artikli 23 punktidega c ja d, karistustest, millele on osutatud artikli 5 lõikes 3, ja kahepoolsetest kokkulepetest, mille sõlmimine on käesoleva määrusega lubatud. Nende sätete järgnevatest muudatustest teatatakse viie tööpäeva jooksul.

Liikmesriikide poolt esitatud teave avaldatakse Euroopa Liidu Teataja C-seerias.

Artikkel 43

Hindamismehhanism

1.   Aluslepingute kohaselt ja ilma et see piiraks nendes sisalduvate rikkumismenetlust käsitlevate sätete kohaldamist, hinnatakse hindamismehhanismi abil seda, kuidas iga liikmesriik käesolevat määrust rakendab.

2.   Hindamismehhanismi käsitlevad eeskirjad on täpsustatud määruses (EL) nr 1053/2013. Vastavalt kõnealusele hindamismehhanismile viivad liikmesriigid ja komisjon ühiselt läbi regulaarseid, objektiivseid ja erapooletuid hindamisi käesoleva määruse nõuetekohase kohaldamise kontrollimiseks ning komisjon koordineerib neid hindamisi tihedas koostöös liikmesriikidega. Kõnealuse mehhanismi kohaselt hindab komisjoni esindajatest ja liikmesriikide määratud ekspertidest koosnev väike rühm iga liikmesriiki vähemalt iga viie aasta järel.

Hindamine võib toimuda välis- või sisepiiridel läbiviidava etteteatatud või etteteatamata kohapealse kontrollkäigu teel.

Kõnealuse hindamismehhanismi kohaselt vastutab komisjon mitmeaastaste ja iga-aastaste hindamisprogrammide ning hindamisaruannete vastuvõtmise eest.

3.   Võimalike puuduste korral võidakse asjaomasele liikmesriigile esitada soovitused parandusmeetmete võtmiseks.

Kui hindamisaruandes, mille komisjon on vastu võtnud määruse (EL) nr 1053/2013 artikli 14 kohaselt, on esile toodud tõsised puudused välispiiride kontrollimisel, kohaldatakse käesoleva määruse artikleid 21 ja 29.

4.   Euroopa Parlamenti ja nõukogu teavitatakse hindamise kõikides etappides ja neile edastatakse kõik asjakohased dokumendid vastavalt salastatud dokumente käsitlevatele eeskirjadele.

5.   Euroopa Parlamenti teavitatakse viivitamata ja täielikult igast ettepanekust muuta määruses (EL) nr 1053/2013 sätestatud eeskirju või need asendada.

Artikkel 44

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EÜ) nr 562/2006 tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt X lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 45

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

---

(1)  Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2016. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 29. veebruari 2016. aasta otsus.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrus (EÜ) nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad) (ELT L 105, 13.4.2006, lk 1).

(3)  Vt IX lisa.

(4)  EÜT L 239, 22.9.2000, lk 19.

(5)  EÜT C 313, 16.12.2002, lk 97.

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrus (EÜ) nr 767/2008, mis käsitleb viisainfosüsteemi (VIS) ja liikmesriikidevahelist teabevahetust lühiajaliste viisade kohta (VIS määrus) (ELT L 218, 13.8.2008, lk 60).

(7)  Nõukogu 26. oktoobri 2004. aasta määrus (EÜ) nr 2007/2004 Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri asutamise kohta (ELT L 349, 25.11.2004, lk 1).

(8)  Nõukogu 19. detsembri 1991. aasta määrus (EMÜ) nr 3925/91 ühendusesiseseid lende tegevate isikute salongi- ja registreeritud pagasi ning ühendusesiseseid merereise tegevate isikute pagasi suhtes kohaldatavate kontrollide ja formaalsuste lõpetamise kohta (EÜT L 374, 31.12.1991, lk 4).

(9)  Nõukogu 7. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 1053/2013, millega kehtestatakse hindamis- ja järelevalvemehhanism Schengeni acquis’ kohaldamise kontrollimiseks ja tunnistatakse kehtetuks täitevkomitee 16. septembri 1998. aasta otsus, millega luuakse Schengeni hindamis- ja rakendamiskomitee (ELT L 295, 06.11.2013, lk 27).

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(11)  Nõukogu 6. aprilli 2009. aasta otsus 2009/371/JSK, millega asutatakse Euroopa Politseiamet (Europol) (ELT L 121, 15.5.2009, lk 37).

(12)  EÜT L 239, 22.9.2000, lk 69.

(13)  EÜT L 176, 10.7.1999, lk 36.

(14)  Nõukogu 17. mai 1999. aasta otsus 1999/437/EÜ Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel sõlmitud lepingu teatavate rakenduseeskirjade kohta nende kahe riigi ühinemiseks Schengeni acquis’ sätete rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega (EÜT L 176, 10.7.1999, lk 31).

(15)  ELT L 53, 27.2.2008, lk 52.

(16)  Nõukogu 28. jaanuari 2008. aasta otsus 2008/146/EÜ sõlmida Euroopa Ühenduse nimel Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vaheline leping Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega (ELT L 53, 27.2.2008, lk 1).

(17)  ELT L 160, 18.6.2011, lk 21.

(18)  Nõukogu 7. märtsi 2011. aasta otsus 2011/350/EL Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta, seoses sisepiiridel piirikontrolli kaotamise ja isikute liikumisega (ELT L 160, 18.6.2011, lk 19).

(19)  Nõukogu 29. mai 2000. aasta otsus 2000/365/EÜ Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis’ sätetes (EÜT L 131, 1.6.2000, lk 43).

(20)  Nõukogu 28. veebruari 2002. aasta otsus 2002/192/EÜ Iirimaa taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis’ sätetes (EÜT L 64, 7.3.2002, lk 20).

(21)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, 30.4.2004, lk 77).

(22)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1987/2006, mis käsitleb teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) loomist, toimimist ja kasutamist (ELT L 381, 28.12.2006, lk 4).

(23)  Nõukogu 13. juuni 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1030/2002, millega kehtestatakse ühtne elamisloavorm kolmandate riikide kodanike jaoks (EÜT L 157, 15.6.2002, lk 1).

(24)  Nõukogu 29. mai 1995. aasta määrus (EÜ) nr 1683/95 ühtse viisavormi kohta (EÜT L 164, 14.7.1995, lk 1).

(25)  Nõukogu 15. märtsi 2001. aasta määrus (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (EÜT L 81, 21.3.2001, lk 1).

(26)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri) (ELT L 243, 15.9.2009, lk 1).

(27)  Nõukogu 18. veebruari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 333/2002 ühtse vorminguga vormide kohta liikmesriigi väljastatud viisa kinnitamiseks isikutele, kelle reisidokumenti vormi koostav liikmesriik ei tunnusta (EÜT L 53, 23.2.2002, lk 4).

(28)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT L 348, 24.12.2008, lk 98).

(29)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 862/2007, mis käsitleb ühenduse rände- ja rahvusvahelise kaitse statistikat ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 311/76 võõrtöötajaid käsitleva statistika koostamise kohta (ELT L 199, 31.7.2007, lk 23).

(30)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta määrus (EL) nr 439/2010, millega luuakse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (ELT L 132, 29.5.2010, lk 11).

(31)  EÜT L 239, 22.9.2000, lk 73.

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---

---