14.11.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 300/72

---

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 1072/2009,

21. oktoober 2009,

rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta

(uuesti sõnastatud)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut ja eriti selle artiklit 71,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 26. märtsi 1992. aasta määrusesse (EMÜ) nr 881/92 (turulepääsu kohta sellise ühenduses toimuva kaupade (3) autoveo puhul, mille algus- või lõpp-punkt asub liikmesriigi territooriumil või mis läbib ühe või mitme liikmesriigi territooriumi), (4) nõukogu 25. oktoobri 1993. aasta määrusesse (EMÜ) nr 3118/93 (millega kehtestatakse tingimused, mille kohaselt mitteresidendist vedajad võivad osutada liikmesriigis riigisisese autoveo teenuseid) (5) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/94/EÜ (ühiste eeskirjade kehtestamise kohta kaupade autoveo teatavate liikide jaoks) (6) tuleb teha mitmeid olulisi muudatusi. Selguse ja lihtsuse huvides tuleks need õigusaktid uuesti sõnastada ja koondada üheks määruseks.

(2)

Ühise transpordipoliitika kehtestamine toob muu hulgas kaasa ühenduse territooriumil toimuva veoste autoveo turule pääsemise suhtes kohaldatavate ühiste eeskirjade kehtestamise, samuti nende tingimuste sätestamise, mille alusel mitteresidendist vedajad võivad liikmesriigis veoteenuseid osutada. Need eeskirjad peavad olema kehtestatud viisil, mis aitaks kaasa autoveo siseturu sujuvale toimimisele.

(3)

Selleks et tagada rahvusvaheliste autovedude ühtne raamistik kogu ühenduses, tuleks käesolevat määrust kohaldada kõigi ühenduse territooriumil toimuvate rahvusvaheliste vedude suhtes. Liikmesriigist kolmandasse riiki toimuvad veod on suures osas jätkuvalt hõlmatud liikmesriikide ja asjaomaste kolmandate riikide vaheliste kahepoolsete lepingutega. Seepärast ei tuleks käesolevat määrust kohaldada veo selle osa suhtes, mis tehakse selle liikmesriigi territooriumil, kus toimub peale- või mahalaadimine, kuni vajalikku lepingut ühenduse ja asjaomase kolmanda riigi vahel ei ole veel sõlmitud. Seda tuleks siiski kohaldada transiidi käigus läbitava liikmesriigi territooriumil kulgeva reisi osa suhtes.

(4)	Ühise transpordipoliitika kehtestamine eeldab, et kõrvaldatakse kõik veoteenuseid osutavale isikule kehtestatud piirangud, mis põhinevad tema kodakondsusel või asjaolul, et ta on asutatud mõnes muus liikmesriigis kui selles, kus teenuseid kavatsetakse osutada.

(5)	Selleks, et seda tõrgeteta ja paindlikult saavutada, tuleks ette näha ajutine kabotaažikord, kuni autoveoturu ühtlustamine ei ole veel lõpule viidud.

(6)

Euroopa ühtse turu järkjärguline väljakujundamine peaks tooma kaasa liikmesriikide siseriiklikele turgudele juurdepääsu piirangute kaotamise. Siiski tuleks arvesse võtta kontrollide tõhusust ja töölevõtutingimuste arengut asjaomasel kutsealal ning eeskirjade ühtlustamist, muu hulgas jõustamise ja maanteekasutusmaksude ning sotsiaal- ja ohutusealase õigusloome valdkonnas. Komisjon peaks hoolikalt jälgima turuolukorda ja eespool nimetatud ühtlustamist ning tegema vajaduse korral ettepaneku siseriiklike autoveoturgude täiendavaks avamiseks, sealhulgas kabotaažvedudele.

(7)	Direktiivi 2006/94/EÜ kohaselt on teatavad veoliigid vabastatud ühenduse ja muudest loasüsteemidest. Käesoleva määrusega ettenähtud turukorralduse raames tuleks teatavate veoliikide eripära tõttu säilitada nende jaoks ühenduse tegevusloast ja mis tahes muust veoloast vabastamise süsteem.

(8)

Direktiivi 2006/94/EÜ kohaselt on veosevedu, mida teostatakse mootorsõidukitega, mille suurim lubatud täismass on 3,5–6 tonni, vabastatud ühenduse tegevusloa omamise nõudest. Veoseveo alaseid ühenduse eeskirju kohaldatakse aga üldjuhul sõidukite suhtes, mille suurim lubatud täismass on suurem kui 3,5 tonni. Seega tuleks käesoleva määruse sätted ühtlustada autoveoalaste ühenduse eeskirjade üldise reguleerimisalaga ning nendega tuleks ette näha erandid üksnes alla 3,5 tonnise suurima lubatud täismassiga sõidukite puhul.

(9)

Veoste rahvusvahelise autoveo tingimuseks tuleks seada kvootideta ühenduse tegevusloa omamine. Vedajatelt tuleks nõuda, et iga nende sõiduki pardal hoitaks ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja, et hõlbustada ja tõhustada kontrollimist, mida viivad läbi järelevalveasutused, eelkõige need, mis asuvad väljaspool vedaja asukohaliikmesriiki. Seepärast on vaja sätestada ühenduse tegevusloa ja kinnitatud ärakirjade vormi ning muid aspekte hõlmav üksikasjalik kirjeldus.

(10)	Teel toimuvaid kontrolle tuleks läbi viia otseselt või kaudselt diskrimineerimata autoveo-ettevõtja kodakondsuse või autoveo-ettevõtja asukohaliikmesriigi või sõiduki registreerimisriigi alusel.

(11)	Tuleks määrata ühenduse tegevuslubade väljaandmist ja kehtetuks tunnistamist reguleerivad tingimused ja veoliigid, mille suhtes neid kohaldatakse, nende kehtivusajad ja kasutamise üksikasjalikud eeskirjad.

(12)	Samuti tuleks kehtestada juhitunnistus, et võimaldada liikmesriikidel tõhusalt kontrollida, kas teatava veo eest vastutav vedaja on kolmandast riigist pärit juhiga sõlminud seadusliku töölepingu või ta on tema käsutuses.

(13)

Riigisiseste veoteenuste osutamise õiguse teatavas liikmesriigis peaksid kooskõlas käesoleva määrusega saama ajutiselt vedajad, kellel on käesoleva määrusega ettenähtud ühenduse tegevusluba, või vedajad, kellel on luba osutada ajutiselt teatavat liiki rahvusvahelisi veoteenuseid, omamata kõnealuses liikmesriigis registrijärgset või muud asukohta. Kui selliseid kabotaažvedusid tehakse, tuleks nende suhtes kohaldada ühenduse õigusakte, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrust (EÜ) nr 561/2006 (mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist) (7) ja vastuvõtvas liikmesriigis kindlaksmääratud valdkondades kehtivaid siseriiklikke õigusakte.

(14)	Tuleks vastu võtta sätted veoteenuste turu tõsiste häirete korral meetmete võtmiseks. Sel eesmärgil on vajalik kehtestada sobiv otsustusmenetlus ning näha ette nõutavate statistiliste andmete kogumine.

(15)

Ilma et see piiraks asutamisõigust käsitlevate asutamislepingu sätete kohaldamist, koosnevad kabotaažveod teenuste osutamisest vedajate poolt liikmesriikides, mis ei ole nende asutamiskohaks, ning see ei tohiks olla keelatud seni, kuni selliseid vedusid ei teostata vastuvõtvas liikmesriigis alaliselt ega pidevalt. Abistamaks sellest nõudest kinnipidamist, tuleks selgemalt määratleda kabotaažvedude sagedus ning nende tegemiseks lubatud ajavahemik. Varem lubati selliseid riigisiseseid veoteenuseid osutada ajutiselt. Praktikas ei ole lubatud teenuste määratlemine olnud lihtne. Seepärast on vaja selgeid ja paremini jõustatavaid eeskirju.

(16)

Käesoleva määrusega ei piirata sätteid, mis käsitlevad kaupade rahvusvahelist autovedu kombineeritud veo ühe etapina, nagu on sätestatud nõukogu 7. detsembri 1992. aasta direktiivis 92/106/EMÜ (millega kehtestatakse ühiseeskirjad kaupade teatavate kombineeritud vedude kohta liikmesriikide vahel) (8). Vastuvõtvas liikmesriigis toimuvad siseriiklikud autoveod, mis ei ole osa kombineeritud veost, nagu see on sätestatud direktiivis 92/106/EMÜ, kuuluvad kabotaažvedude määratluse alla ja nende suhtes tuleks vastavalt kohaldada käesoleva määruse nõudeid.

(17)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) (9) sätteid kohaldatakse kabotaažvedusid tegevate veoettevõtjate suhtes.

(18)	Kabotaažvedude tõhusaks kontrollimiseks peaks vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutustel olema ligipääs vähemalt saatekirja ja sõidumeerikute andmetele kooskõlas nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määrusega (EMÜ) nr 3821/85 (autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta) (10).

(19)	Liikmesriigid peaksid osutama üksteisele käesoleva määruse nõuetekohaseks kohaldamiseks vastastikust abi.

(20)

Haldusformaalsuste hulka tuleks vähendada nii palju kui võimalik, ilma et loobutaks kontrollimisest ja karistustest, mille abil tagatakse käesoleva määruse nõuetekohane kohaldamine ja tõhus jõustamine. Selleks tuleks ühenduse tegevusloa kehtetuks tunnistamist käsitlevaid kehtivaid eeskirju täpsustada ja rangemaks muuta. Kehtivaid eeskirju tuleks kohandada, et võimaldada tõhusaid karistusi ka vastuvõtvas liikmesriigis toime pandud raskete rikkumiste korral. Karistused ei tohiks olla diskrimineerivad ja need peaksid olema rikkumise raskusastmega proportsionaalsed. Tuleks ette näha kaebuse esitamise võimalus.

(21)	Liikmesriigid peaksid kandma oma riiklikku elektroonilisse vedajate registrisse kõik rasked rikkumised, mille on toime pannud nende vedajad ning millega on kaasnenud karistus.

(22)

Selleks et tugevdada ja hõlbustada teabevahetust riiklike asutuste vahel, peaksid liikmesriigid asjakohast teavet vahetama riiklike kontaktpunktide kaudu, mis luuakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1071/2009 (millega kehtestatakse ühiseeskirjad autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohta) (11) alusel.

(23)	Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (12).

(24)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus kohandada käesoleva määruse I, II ja III lisa tehnika arenguga. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(25)	Liikmesriigid peaksid võtma käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed eelkõige tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste osas.

(26)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt tagada rahvusvaheliste autovedude ühtne raamistik kogu ühenduses, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning käesoleva määruse ulatuse ja toime tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisala

1.   Käesolevat määrust kohaldatakse ühenduse territooriumil rendi või tasu eest tehtavate veoste rahvusvaheliste autovedude suhtes.

2.   Juhul kui vedu tehakse liikmesriigist kolmandasse riiki või vastupidi, kohaldatakse käesolevat määrust transiidi käigus läbitava liikmesriigi territooriumil kulgeva reisi osa suhtes. Seda ei kohaldata reisi selle osa suhtes, mis tehakse selle liikmesriigi territooriumil, kus toimub peale- või mahalaadimine, kuni ühenduse ja asjaomase kolmanda riigi vahel ei ole sõlmitud vajalikku kokkulepet.

3.   Kuni lõikes 2 osutatud kokkulepete sõlmimiseni ei mõjuta käesolev määrus:

a)	liikmesriigist kolmandasse riiki ja vastupidi tehtavaid vedusid käsitlevaid sätteid, mis sisalduvad liikmesriikide ja kõnealuste kolmandate riikide vahel sõlmitud kahepoolsetes kokkulepetes;

b)

liikmesriigist kolmandasse riiki ja vastupidi tehtavaid vedusid käsitlevaid sätteid, mis sisalduvad liikmesriikide vahel sõlmitud kahepoolsetes kokkulepetes ja mis kahepoolsete lubade või liberaliseerimise korra alusel lubavad liikmesriigis peale ja maha laadida sellistel vedajatel, kes ei ole asutatud kõnealuses liikmesriigis.

4.   Käesolevat määrust kohaldatakse mitteresidendist vedaja teostatava ajutise riigisisese veoste autoveo suhtes, nagu on ette nähtud III peatükiga.

5.   Järgmist liiki vedude ja selliste vedudega seotud tühisõitude puhul ei ole vaja ühenduse tegevusluba ning need on vabastatud kõigist veoloa nõuetest:

a)	postivedu universaalteenusena;

b)	kahjustatud või rikkis sõidukite vedu;

c)	veosevedu mootorsõidukitega, mille suurim lubatud täismass koos haagisega ei ületa 3,5 tonni;

d)

veosevedu mootorsõidukitega, kui järgmised tingimused on täidetud: i) veetav veos on ettevõtja omand või vara, mille ettevõtja on müünud, ostnud, rendile andnud või rendile võtnud, tootnud, kaevandanud, töödelnud või remontinud; ii) reisi eesmärk on veose vedamine ettevõttesse või ettevõttest või veose ettevõttesisene või -väline ümberpaigutamine ettevõtja oma tarbeks; iii) sellise veo puhul kasutatavaid mootorsõidukeid juhivad ettevõtja poolt töölevõetud töötajad või lepingulise kohustuse alusel ettevõtte käsutusse antud töötajad; iv) veost vedavad sõidukid kuuluvad ettevõtjale või ettevõtja on need järelmaksuga ostnud või rentinud, kusjuures rentimise korral vastavad sõidukid tingimustele, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. jaanuari 2006. aasta direktiiviga 2006/1/EÜ (ilma juhita renditud sõidukite kasutamise kohta kaupade autoveol), (13) ning v) selline veosevedu on ettevõtjale ainult lisategevusala;

e)	meditsiinitoodete, -aparaatide, -seadmete ja muude arstiabiks vajalike veoste vedu hädaolukorras, eelkõige looduskatastroofide korral.

Esimese lõigu punkti d alapunkti iv ei kohaldata asendussõiduki kasutamise suhtes juhul, kui harilikult kasutatav sõiduk on lühiajaliselt rikkis.

6.   Lõike 5 sätted ei mõjuta tingimusi, mille kohaselt liikmesriik annab oma kodanikele loa tegelemiseks kõnealuses lõikes osutatud tegevusaladega.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.	„sõiduk” – liikmesriigis registreeritud mootorsõiduk või ühendatud autorong, millest vähemalt mootorsõiduk on liikmesriigis registreeritud, ja mida kasutatakse eranditult veoste veoks;

2.

„rahvusvaheline vedu” – a) koormaga vedu sõidukiga, mille lähte- ja sihtkoht on kahes erinevas liikmesriigis ja mis läbib ühe või mitme liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumi või mitte; b) liikmesriigist kolmandasse riiki või vastupidi toimuv koormaga vedu sõidukiga, mis läbib ühe või mitme liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumi või mitte; c) kolmandate riikide vahel toimuv koormaga vedu sõidukiga, mis läbib ühe või mitme liikmesriigi territooriumi, või d) punktides a, b ja c osutatud veoga seotud tühisõit;

3.	„vastuvõttev liikmesriik” – liikmesriik, kus vedaja tegutseb, kuid mis ei ole vedaja asukohaliikmesriik;

4.	„mitteresidendist vedaja” – vedaja, kes tegutseb vastuvõtvas liikmesriigis;

5.	„juht” – isik, kes juhib sõidukit kasvõi lühikese aja jooksul või kes viibib sõidukis, et ta oleks vajaduse korral osana oma töökohustustest juhtimiseks kättesaadav;

6.	„kabotaažveod” – rendi või tasu eest tehtavad riigisisesed veod, mida teostatakse vastuvõtvas liikmesriigis ajutiselt kooskõlas käesoleva määrusega;

7.	„ühenduse autoveoalaste õigusaktide raske rikkumine” – rikkumine, mis võib viia hea maine kadumiseni vastavalt määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikli 6 lõigetele 1 ja 2 ja/või ühenduse tegevusloa kehtivuse peatamiseni kindlaksmääratud ajaks või alaliselt.

II PEATÜKK

RAHVUSVAHELINE VEDU

Artikkel 3

Üldpõhimõte

Rahvusvaheline vedu toimub ühenduse tegevusloa alusel ning kui juht on kolmanda riigi kodanik, peab tal olema ka juhitunnistus.

Artikkel 4

Ühenduse tegevusluba

1.   Ühenduse tegevusloa annab liikmesriik kooskõlas käesoleva määrusega välja igale vedajale, kes tegeleb veoste autoveoga rendi või tasu eest ja:

a)	kes on asutatud kõnealuses liikmesriigis kooskõlas ühenduse ja nimetatud liikmesriigi siseriiklike õigusaktidega ning

b)	kellel on kooskõlas ühenduse ja kõnealuse liikmesriigi vedaja tegevusalale lubamist käsitlevate õigusaktidega õigus korraldada asukohaliikmesriigis veoste rahvusvahelist autovedu.

2.   Ühenduse tegevusloa annab välja asukohaliikmesriigi pädev asutus kuni kümneks aastaks ja seda saab uuendada.

Enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva välja antud ühenduse tegevusload ja kinnitatud ärakirjad kehtivad kuni nende kehtivusaja lõpuni.

Komisjon kohandab ühenduse litsentsi kehtivusaega tehnika arenguga, eelkõige määruse (EÜ) nr 1071/2009 artikliga 16 sätestatud riiklike elektrooniliste vedajate registritega. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

3.   Asukohaliikmesriik annab omanikule ühenduse tegevusloa originaali, mille säilitab vedaja, ja nii mitu kinnitatud ärakirja, kui on ühenduse tegevusloa omaniku valduses olevaid sõidukeid, mis kuuluvad täielikult temale või on tema käsutuses näiteks järelmaksu-, rendi- või liisingulepingu alusel.

4.   Ühenduse tegevusluba ja kinnitatud ärakirjad vastavad II lisas ettenähtud näidisele, kõnealuses lisas sätestatakse ka tegevusloa kasutamist reguleerivad tingimused. Need sisaldavad vähemalt kahte I lisas loetletud turvaelementi.

Komisjon kohandab I ja II lisa tehnika arenguga. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

5.   Ühenduse tegevusloal ja selle kinnitatud ärakirjadel peab olema väljaandva asutuse pitser, samuti allkiri ja seerianumber. Ühenduse tegevusloa ja kinnitatud ärakirjade seerianumbrid kantakse riiklikku elektroonilisse vedajate registrisse osana vedajat hõlmavast teabest.

6.   Ühenduse tegevusluba antakse välja vedaja nimele ning seda ei või kolmandale isikule üle anda. Ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja hoitakse igas vedaja sõidukis ja see esitatakse volitatud kontrollametniku nõudmisel.

Ühendatud autorongi puhul kuulub kinnitatud ärakiri mootorsõiduki juurde. See kehtib ühendatud autorongi suhtes ka juhul, kui haagis või poolhaagis ei ole registreeritud või tegevusloa omaniku nimel liiklusesse lubatud või kui see on registreeritud või lubatud liiklusesse mõnes muus riigis.

Artikkel 5

Juhitunnistus

1.   Liikmesriik annab vastavalt käesolevale määrusele juhitunnistuse igale vedajale, kes:

a)	omab ühenduse tegevusluba ning

b)

kasutab ka selles liikmesriigis seaduslikult töölepingu alusel töötavat juhti, kes ei ole liikmesriigi kodanik ega pikaajaline elanik nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) (14) tähenduses, või kasutab seaduslikult juhti, kes ei ole liikmesriigi kodanik ega pikaajaline elanik kõnealuse direktiivi tähenduses ning on antud nimetatud vedaja käsutusse kooskõlas tööhõive- ja kutseõppetingimustega, mis on liikmesriigis ette nähtud: i) õigus- ja haldusnormidega, ning vajaduse korral; ii) kollektiivlepingutega vastavalt selles liikmesriigis kohaldatavatele eeskirjadele.

2.   Vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus annab juhitunnistuse ühenduse tegevusloa omaniku taotluse põhjal igale juhile, kes ei ole liikmesriigi kodanik ega pikaajaline elanik direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses ning kellega vedaja on seaduslikult sõlminud töölepingu, või igale seaduslikult vedaja käsutusse antud juhile, kes ei ole liikmesriigi kodanik ega pikaajaline elanik nimetatud direktiivi tähenduses. Iga juhitunnistus tõendab, et selles nimetatud juht töötab vastavalt lõikes 1 sätestatud tingimustele.

3.   Juhitunnistus vastab näidisele, mis on esitatud III lisas. Tunnistus sisaldab vähemalt kaht I lisas loetletud turvaelementi.

4.   Komisjon kohandab III lisa tehnika arenguga. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

5.   Juhitunnistusel peab olema väljaandva asutuse pitser, samuti allkiri ja seerianumber. Juhitunnistuse seerianumber võidakse kanda riiklikku elektroonilisse vedajate registrisse osana seda vedajat hõlmavast teabest, kes annab selle juhitunnistuses nimetatud juhi kasutusse.

6.   Juhitunnistus kuulub vedajale, kes annab selle juhitunnistuses nimetatud juhi kasutusse, kui see juht juhib kõnealusele vedajale antud ühenduse tegevusluba kasutavat sõidukit. Juhitunnistuse kinnitatud ärakirja, mille on välja andnud vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus, hoitakse vedaja tööruumides. Juhitunnistus esitatakse volitatud kontrollametniku nõudmisel.

7.   Juhitunnistus antakse tähtajaks, mille määrab väljaandev liikmesriik, maksimaalselt viieks aastaks. Enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva välja antud juhitunnistused kehtivad kuni nende kehtivusaja lõpuni.

Juhitunnistus kehtib ainult seni, kuni selle väljaandmise tingimused on täidetud. Liikmesriigid võtavad kohased meetmed tagamaks, et kui neid tingimusi enam ei täideta, tagastab vedaja tunnistuse viivitamata väljaandnud asutusele.

Artikkel 6

Tingimuste kontrollimine

1.   Kui on esitatud ühenduse tegevusloa saamise taotlus, või artikli 4 lõike 2 kohane ühenduse tegevusloa uuendamise taotlus, kontrollivad asukohaliikmesriigi pädevad asutused, kas vedaja vastab (endiselt) artikli 4 lõikes 1 sätestatud tingimustele.

2.   Asukohaliikmesriigi pädev asutus jälgib korrapäraselt iga-aastaste kontrollimistega, mis hõlmavad vähemalt 20 % selles liikmesriigis antud kehtivatest juhitunnistustest, kas artikli 5 lõikes 1 nimetatud juhitunnistuse andmise tingimused on jätkuvalt täidetud.

Artikkel 7

Ühenduse tegevusloa ja juhitunnistuse väljaandmisest keeldumine ja nende kehtetuks tunnistamine

1.   Kui artikli 4 lõikes 1 sätestatud või artikli 5 lõikes 1 osutatud tingimusi ei täideta, lükkab asukohaliikmesriigi pädev asutus ühenduse tegevusloa või juhitunnistuse andmise või uuendamise taotluse tagasi põhjendatud otsusega.

2.   Pädev asutus tunnistab ühenduse tegevusloa või juhitunnistuse kehtetuks, kui selle omanik:

a)	ei täida enam artikli 4 lõikes 1 sätestatud või artikli 5 lõikes 1 osutatud tingimusi või

b)	on esitanud ühenduse tegevusloa või juhitunnistuse saamise taotluses ebaõiget teavet.

III PEATÜKK

KABOTAAŽVEOD

Artikkel 8

Üldpõhimõte

1.   Rendi või tasu eest veoste vedajal, kellel on ühenduse tegevusluba ja kelle juhil, kui ta on kolmanda riigi kodanik, on juhitunnistus, on käesolevas peatükis sätestatud tingimustel õigus teha kabotaažvedusid.

2.   Kui saabuva rahvusvahelise veoga veetud veosed on kohale toimetatud, lubatakse lõikes 1 osutatud vedajal pärast teisest liikmesriigist või kolmandast riigist vastuvõtvasse liikmesriiki toimuvat rahvusvahelist vedu teha ühe ja sama sõidukiga või ühendatud autorongi puhul sama sõiduki mootorsõidukiga kuni kolm kabotaažvedu. Kabotaažveo raames toimuv viimane koorma mahalaadimine enne vastuvõtvast liikmesriigist lahkumist leiab aset seitsme päeva jooksul alates saabuva rahvusvahelise veo raames toimunud viimasest mahalaadimisest vastuvõtvas liikmesriigis.

Vedajad võivad esimeses lõigus osutatud tähtaja jooksul teha mõned või kõik esimese lõigu kohaselt lubatud kabotaažveod kõigis liikmesriikides, tingimusel et need piirduvad ühe kabotaažveoga liikmesriigi kohta kolme päeva jooksul pärast sõiduki tühjana saabumist kõnealuse liikmesriigi territooriumile.

3.   Riigisisese autoveo teenuseid, mida vastuvõtvas liikmesriigis osutab mitteresidendist vedaja, käsitatakse käesoleva määrusega kooskõlas olevatena üksnes juhul, kui vedaja esitab selged tõendid saabuva rahvusvahelise veo kohta ja iga järgneva kabotaažveo kohta, mille ta on seal teinud.

Esimeses lõigus osutatud tõendusmaterjal koosneb iga üksiku veo puhul järgmistest üksikasjadest:

a)	saatja nimi, aadress ja allkiri;

b)	vedaja nimi, aadress ja allkiri;

c)	saaja nimi ja aadress, samuti tema allkiri ja kohaletoimetamise kuupäev pärast seda, kui veosed on kohale toimetatud;

d)	veoste ülevõtmise koht ja kuupäev ning kättetoimetamiskoht;

e)	veoste olemuse tavakirjeldus ning nende pakkimisviis ja ohtlike veoste puhul nende üldtunnustatud kirjeldus, samuti pakkide arv ning nende peal olevad erimärgid ja -numbrid;

f)	veoste brutomass või muul viisil väljendatud hulk;

g)	mootorsõiduki ja haagise numbrimärgid.

4.   Käesolevas artiklis sätestatud tingimuste täitmise tõendamiseks ei nõuta lisadokumente.

5.   Vedajal, kellele on asukohaliikmesriigi õigusaktide kohaselt antud õigus osutada selles liikmesriigis rendi või tasu eest artikli 1 lõike 5 punktides a, b ja c täpsustatud autoveoteenuseid, on käesolevas peatükis ette nähtud tingimustel lubatud teha sama liiki kabotaažvedu või kabotaažvedu samasse kategooriasse kuuluvate sõidukitega.

6.   Luba teha artikli 1 lõike 5 punktides d ja e nimetatud veoliikide raames kabotaažvedu on piiranguteta.

Artikkel 9

Kabotaažvedude suhtes kohaldatavad eeskirjad

1.   Kui ühenduse õigusaktides ei ole sätestatud teisiti, peavad kabotaažveod olema kooskõlas vastuvõtvas liikmesriigis kehtivate õigus- ja haldusnormidega, mis käsitlevad järgmisi valdkondi:

a)	veolepingut reguleerivad tingimused;

b)	maanteesõidukite mass ja mõõtmed;

c)	teatavate veoseliikide, eelkõige ohtlike veoste, kiirestiriknevate toiduainete ja elusloomade veo kohta kehtivad nõuded;

d)	sõiduaeg ja puhkeperioodid;

e)	veoteenuste käibemaks.

Vajaduse korral võivad esimese lõigu punktis b osutatud mass ja mõõtmed olla vedaja asukohaliikmesriigis kohaldatavatest suuremad, kuid mitte mingil juhul ei tohi need ületada vastuvõtva liikmesriigi kehtestatud piiranguid riigisiseste vedude osas või tehnilisi omadusi, millele on viidatud nõukogu 25. juuli 1996. aasta direktiivi 96/53/EÜ (millega kehtestatakse teatavatele ühenduses liikuvatele maanteesõidukitele siseriiklikus ja rahvusvahelises liikluses lubatud maksimaalmõõtmed ning rahvusvahelises liikluses lubatud täismass) (15) artikli 6 lõikes 1 nimetatud tõendites.

2.   Selleks et vältida mis tahes diskrimineerimist kodakondsuse või registrijärgse asukoha alusel, tuleb lõikes 1 osutatud õigus- ja haldusnorme kohaldada mitteresidentidest vedajate suhtes samadel tingimustel kui need, mis vastuvõttev liikmesriik esitab oma kodanikele.

Artikkel 10

Kaitsesätted

1.   Tõsiste häirete korral veonduse siseturul teatavas geograafilises piirkonnas, mis tulenevad kabotaažvedudest või on kabotaažvedude tõttu süvenenud, võivad liikmesriigid kaitsemeetmete vastuvõtmiseks pöörduda kõnealuse küsimusega komisjoni poole, edastades talle vajaliku teabe ja teatades kõikidest meetmetest, mida nad kavatsevad võtta residentidest vedajate suhtes.

2.   Lõike 1 kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

— „tõsised häired veonduse siseturul teatavas geograafilises piirkonnas” – kõnealusele turule eriomaste probleemide ilmnemine, mis väljendub selles, et pakkumine ületab nõudmist tõsisel määral ning tõenäoliselt jätkuvalt, ohustades finantsstabiilsust ja paljude vedajate püsimajäämist,

— „geograafiline piirkond” – piirkond, mis moodustab kogu liikmesriigi territooriumi või osa sellest või ulatub kogu teise liikmesriigi territooriumile või osale sellest.

3.   Komisjon tutvub olukorraga, eelkõige asjakohaste andmete põhjal, ja pärast konsulteerimist artikli 15 lõikes 1 osutatud komiteega otsustab ühe kuu jooksul alates liikmesriigi taotluse vastuvõtmisest, kas kaitsemeetmed on vajalikud või mitte, ning kui need on vajalikud, võtab need vastu.

Nende meetmete hulka võib kuuluda asjaomase piirkonna ajutine väljajätmine käesoleva määruse reguleerimisalast.

Käesoleva artikli kohaselt vastu võetud meetmed kehtivad tähtaja jooksul, mis on kuni kuus kuud ning mida võib üks kord samaks kehtivusajaks uuendada.

Komisjon teatab liikmesriikidele ja nõukogule viivitamata kõikidest käesoleva lõike kohaselt võetud meetmetest.

4.   Kui komisjon otsustab vastu võtta kaitsemeetmed ühe või mitme liikmesriigi suhtes, peavad asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võtma samasuguses ulatuses meetmeid residentidest vedajate suhtes ning teavitama sellest komisjoni. Kõnealuseid meetmeid kohaldatakse hiljemalt alates samast kuupäevast, kui komisjoni vastuvõetud kaitsemeetmeid.

5.   Iga liikmesriik võib komisjoni lõike 3 kohaselt tehtud otsuse osas pöörduda nõukogu poole 30 päeva jooksul alates selle teatavakstegemisest. 30 päeva jooksul pärast pöördumist, või kui pöördumise on esitanud mitu liikmesriiki, siis pärast esimest pöördumist, võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega teha teistsuguse otsuse.

Nõukogu otsuse suhtes kohaldatakse lõike 3 kolmandas lõigus sätestatud kehtivusaega. Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused peavad võtma samasuguses ulatuses meetmeid residentidest vedajate suhtes ja teavitama sellest komisjoni. Kui nõukogu ei võta vastu otsust esimeses lõigus sätestatud tähtaja jooksul, on komisjoni otsus lõplik.

6.   Kui komisjoni arvates on lõikes 3 osutatud meetmeid vaja uuendada, teeb ta ettepaneku nõukogule, kes teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega.

IV PEATÜKK

VASTASTIKUNE ABI JA KARISTUSED

Artikkel 11

Vastastikune abi

Liikmesriigid abistavad üksteist käesoleva määruse kohaldamise ja järelevalve tagamisel. Nad vahetavad teavet vastavalt määruse (EÜ) nr 1071/2009 artiklile 18 loodud riiklike kontaktpunktide kaudu.

Artikkel 12

Asukohaliikmesriigi karistused rikkumiste korral

1.   Mis tahes liikmesriigis toime pandud või tuvastatud autoveoalaste ühenduse õigusaktide raske rikkumise korral võtab rikkumised toime pannud vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus vajalikud meetmed, mille hulka võib kuuluda hoiatus, kui see on siseriiklikus õiguses ette nähtud, et menetleda asja, mille tulemusena võib muu hulgas määrata järgmised halduskaristused:

a)	ühenduse tegevusloa kõigi või osade kinnitatud ärakirjade ajutine või alaline kehtetuks tunnistamine;

b)	ühenduse tegevusloa ajutine või alaline kehtetuks tunnistamine.

Need karistused võib määrata pärast lõpliku otsuse langetamist rikkumiste kohta ning pidades silmas ühenduse tegevusloa omaniku toime pandud rikkumise raskust ja selle tegevusloa kinnitatud ärakirjade arvu, mida ta valdab rahvusvaheliseks veoks.

2.   Juhitunnistuste igasuguse väärkasutamisega seotud raske rikkumise korral võib rikkumised toime pannud vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus kehtestada kohaseid karistusi, näiteks:

a)	juhitunnistuste andmise peatamine,

b)	juhitunnistuste kehtetuks tunnistamine,

c)	juhitunnistuste andmise seadmine sõltuvusse täiendavatest tingimustest väärkasutuse vältimiseks,

d)	ühenduse tegevusloa kõigi või osade kinnitatud ärakirjade ajutine või alaline kehtetuks tunnistamine,

e)	ühenduse tegevusloa ajutine või lõplik kehtetuks tunnistamine.

Need karistused võib määrata pärast lõpliku otsuse langetamist rikkumiste kohta ning võttes arvesse ühenduse tegevusloa omaniku toime pandud rikkumise raskust.

3.   Asukohaliikmesriigi pädev asutus edastab selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus rikkumine tuvastati, võimalikult kiiresti ja hiljemalt kuue nädala jooksul pärast rikkumise suhtes lõpliku otsuse langetamist teabe selle kohta, kas ja millised lõigetega 1 ja 2 ettenähtud karistused määrati.

Kui selliseid karistusi ei määrata, esitab asukohaliikmesriigi pädev asutus põhjenduse.

4.   Pädev asutus võtab arvesse selles liikmesriigis, kus rikkumised tuvastati, määratud karistusi ja tagab, et vedajale määratud karistused tervikuna oleksid proportsionaalsed vastavate rikkumistega.

5.   Samuti võib vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus vastavalt oma õigusele algatada vedaja suhtes menetluse siseriiklikus kohtus. Kõnealune pädev asutus teatab vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele sellekohasest otsustest.

6.   Liikmesriigid tagavad, et vedajad võivad nende suhtes vastavalt käesolevale artiklile määratud halduskaristuse vaidlustada.

Artikkel 13

Vastuvõtva liikmesriigi karistused rikkumiste korral

1.   Kui liikmesriigi pädev asutus on teadlik käesoleva määruse või autoveoalaste ühenduse õigusaktide raskest rikkumisest, mis on omistatav mitteresidendist vedajale, edastab liikmesriik, kelle territooriumil rikkumine tuvastati, vedaja asukohaliikmesriigi pädevale asutusele võimalikult kiiresti ning hiljemalt kuue nädala jooksul pärast rikkumise suhtes lõpliku otsuse langetamist järgmise teabe:

a)	rikkumise kirjeldus ning selle toimepaneku kuupäev ja aeg;

b)	rikkumise kategooria, liik ja selle raskusaste ning

c)	määratud ja täideviidud karistused.

Vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus võib nõuda vedaja asukohaliikmesriigi pädevalt asutuselt halduskaristuste kehtestamist kooskõlas artikliga 12.

2.   Ilma et see piiraks kriminaalvastutusele võtmist, on vastuvõtva liikmesriigi pädevatel asutustel õigus kehtestada karistusi mitteresidendist vedaja suhtes, kes on kabotaažveo jooksul rikkunud nende territooriumil käesolevat määrust või autoveoalaseid siseriiklikke või ühenduse õigusakte. Karistusi kohaldatakse diskrimineerimata. Karistuste hulka võib muu hulgas kuuluda hoiatus või raske rikkumise korral kabotaažveo ajutine keelamine selle vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, kus eeskirju on rikutud.

3.   Liikmesriigid tagavad, et vedajad võivad nende suhtes vastavalt käesolevale artiklile määratud halduskaristuse vaidlustada.

Artikkel 14

Sissekanne riiklikku elektroonilisse registrisse

Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asutatud vedaja autoveoalaste ühenduse õigusaktide raske rikkumine, mille eest on mis tahes liikmesriik karistuse määranud, samuti ühenduse tegevusloa või selle kinnitatud ärakiri ajutine või alaline kehtetuks tunnistamine kantakse riiklikku elektroonilisse vedajate registrisse. Registri sissekanded, mis hõlmavad ühenduse tegevusloa ajutist või alalist kehtetuks tunnistamist, jäävad andmebaasi kaheks aastaks alates kehtetuks tunnistamise perioodi lõpust ajutise kehtetuks tunnistamise puhul ning alates kehtetuks tunnistamise kuupäevast alalise kehtetuks tunnistamise puhul.

V PEATÜKK

RAKENDAMINE

Artikkel 15

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab vastavalt määruse (EMÜ) nr 3821/85 artikli 18 lõikele 1 asutatud komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ning artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 16

Karistused

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva määruse sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad kõnealustest meetmetest komisjonile hiljemalt 4. detsembriks 2011 ning nende hilisematest muudatustest nii ruttu kui võimalik.

Liikmesriigid tagavad meetmete kohaldamise diskrimineerimata vedaja kodakondsuse või registreeritud asukoha põhjal.

Artikkel 17

Aruandlus

1.   Liikmesriigid teatavad komisjonile iga kahe aasta tagant nende vedajate arvu, kes on eelneva aasta 31. detsembri seisuga ühenduse tegevuslubade omanikud, ja kinnitatud ärakirjade arvu, mis vastab kõnealusel kuupäeval veonduses kasutatavate sõidukite arvule.

2.   Liikmesriigid teatavad komisjonile ka eelmisel kalendriaastal välja antud juhitunnistuste arvu ning sama aasta 31. detsembril kehtivate juhitunnistuste arvu.

3.   Komisjon koostab 2013. aasta lõpuks aruande ühenduse autoveoturu kohta. Kõnealune aruanne sisaldab turuolukorra analüüsi, sealhulgas hinnangut kontrollide tõhususele, ja analüüsi töötingimuste arengu kohta kutsealal ning ka hinnangut sellele, kas eeskirjade ühtlustamine, muu hulgas jõustamise ja maanteekasutusmaksude ning sotsiaal- ja ohutusealase regulatsiooni valdkonnas, on edenenud sellisel määral, et võiks kavandada riigisiseste autoveoturgude edasist avamist, sealhulgas kabotaaži osas.

VI PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 18

Kehtetuks tunnistamine

Määrused (EMÜ) nr 881/92 ja (EMÜ) nr 3118/93 ning direktiiv 2006/94/EÜ tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele ja direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt IV lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 19

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 4. detsembrist 2011, välja arvatud artiklid 8 ja 9, mida kohaldatakse alates 14. mai 2010.

---

(1)  ELT C 204, 9.8.2008, lk 31.

(2)  Euroopa Parlamendi 21. mai 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata), nõukogu 9. jaanuari 2009. aasta ühine seisukoht (ELT C 62 E, 17.3.2009, lk 46), Euroopa Parlamendi 23. aprilli 2009. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 24. septembri 2009. aasta otsus.

(3)  Termin on muutunud, uus termin on „veos”.

(4)  EÜT L 95, 9.4.1992, lk 1.

(5)  EÜT L 279, 12.11.1993, lk 1.

(6)  ELT L 374, 27.12.2006, lk 5.

(7)  ELT L 102, 11.4.2006, lk 1.

(8)  EÜT L 368, 17.12.1992, lk 38.

(9)  EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1.

(10)  EÜT L 370, 31.12.1985, lk 8.

(11)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 51.

(12)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(13)  ELT L 33, 4.2.2006, lk 82.

(14)  ELT L 16, 23.1.2004, lk 44.

(15)  EÜT L 235, 17.9.1996, lk 59.

---

---

---

---

---