Ühine kalanduspoliitika (ÜKP)

Ühine kalanduspoliitika (ÜKP) on reeglistik mere bioloogiliste ressursside kaitseks ning Euroopa kalavarude majandamiseks ja kontrolliks ELi vetes ja väljaspool neid. ÜKP eesmärk on tagada, et kalastustegevus ja vesiviljelus aitaksid kaasa pikaajalisele keskkonnaalasele, majanduslikule ja sotsiaalsele kestlikkusele. Sealhulgas tuleb tagada ELis turustatavate toodete jälgitavus, turvalisus ja kvaliteet, aidata saavutada tootlikkuse suurenemine, õiglane elatustase kalandussektoris, sh väikesemahulise kalapüügi korral, ja stabiilsed turud ning tagada mõistliku hinnaga toiduainete kättesaadavus tarbijatele.

ÜKP kohaldamisala hõlmab mere bioloogiliste ressursside kaitset ja neid kasutava kalanduse majandamist. Turu- ja finantsmeetmete osas hõlmab ÜKP ka magevee bioloogilisi ressursse ja vesiviljelust ning samuti kalanduse ja vesiviljeluse toodete töötlemist ja turustamist.

Viimane ÜKP reform toimus aastal 2013 ja see jõustus 1. jaanuaril 2014. Praegune ÜKP toetub neljale põhisambale:

• 1.

  kalavarude majandamine;

• 2.

  rahvusvaheline poliitika;

• 3.

  turu- ja kaubanduspoliitika;

• 4.

  poliitika rahastamine.

ÜKP neljas osa on Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfond (2021–2027), mis aitab täita ÜKP eesmärke rahastamiskõlblike meetmete rahastamise kaudu.

ÜKPs on sätestatud, et tuleb seada püügi piirnormid, mis on kestlikud ja säilitavad kalavarusid pikas perspektiivis. ÜKPs rakendatakse ettevaatlikku lähenemisviisi, mis tunnistab inimtegevuse mõju ökosüsteemi kõigile osadele. Selle eesmärk on muuta kalalaevastikud püügi suhtes valivamaks ning lõpetada järk-järgult tagasiheide, vältides ja vähendades võimalikult palju soovimatu saagi merre viskamist lossimiskohustuse kehtestamise teel. ÜKP on muutnud kalanduspoliitika haldamisviise, andes liikmesriikide piirkondlikele rühmadele suurema kontrolli nn piirkondadeks jaotamise kasutusele võtmise kaudu.

ÜKP on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 38–43. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 kohaselt kuulub mere bioloogiliste ressursside säilitamine ELi ainupädevusse, see tähendab, et üksnes EL võib õiguslikult siduvaid akte menetleda ja vastu võtta. Liikmesriigid saavad seda teha ainult juhul, kui EL annab neile volituse selliseid akte rakendada. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 4 kohaselt kuuluvad muid teemasid peale mere bioloogiliste ressursside kaitse käsitlevad ÜKP osad jagatud pädevusse, see tähendab, et EL ja selle liikmesriigid võivad õiguslikult siduvaid akte menetleda ja vastu võtta ning liikmesriigid võivad kasutada oma pädevust küsimustes, milles EL oma pädevust ei teosta või on otsustanud seda mitte teha.

LISATEAVE

• Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP)
• Ökosüsteem
• Liikmesriigid
• ELi ühine kalanduspoliitika (kokkuvõte)
• Ühine kalanduspoliitika (ÜKP) (Euroopa Komisjon)