Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega

 

KOKKUVÕTE:

määrus (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades otsuste tunnustamist ja täitmist, ning rahvusvahelisi lapserööve

MIS ON MÄÄRUSE EESMÄRK?

• Sellega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2201/2003 ehk Brüsseli IIa määrus, et tagada tõhusamad õigusnormid laste ja nende vanemate kaitseks, kes on sattunud piiriülestesse vanemlikku vastutust hõlmavatesse vaidlustesse, näiteks seoses hooldusõiguse, suhtlusõiguste ja lapseröövidega.
• Selle eesmärk on kiirendada menetlusi, kuna paljudes sellistes olukordades tuleb lapse parimate huvide kaitsmiseks tegutseda kiiresti.

PÕHIPUNKTID

Käesolevat määrust kohaldatakse järgmiste tsiviilasjade* suhtes:

• abielulahutus;
• lahuselu;
• abielu kehtetuks tunnistamine;
• vanemlik vastutus (tekkimine, teostamine, piiramine või äravõtmine), eelkõige:
  • eestkosteõigus ja suhtlusõigus;
  • eestkoste, hooldus* ja samalaadsed institutsioonid;
  • lapse paigutamine asutuse- või perepõhisele hooldusele;
  • lapse kaitsmine seoses tema isikliku varaga.

Ülalpidamiskohustused on määruse kohaldamisalast välja jäetud.

Piiriüleses kontekstis nähakse määrusega ette:

• abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamise suhtes kohaldatavad kohtualluvust reguleerivad ühtsed normid;
• vanemlikku vastutust hõlmavate vaidluste, nagu hoolduse, suhtlusõiguse või lapse paigutamise suhtes teise liikmesriiki kohaldatavad kohtualluvust reguleerivad ühtsed normid;
• tõhustatud tagasisaatmismenetlus lapseröövi korral, kehtestades selged tähtajad juhtumite kiireks lahendamiseks; esimese ja teise astme kohtud peavad oma lahendi tegema kuue nädala jooksul;
• lepitamise edendamine;
• lastele antakse võimalus lasta end ära kuulata neid puudutavates menetlustes;
• vahepealse menetluse (välisriigi kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetlus) vajaduse kõrvaldamine vanemlikku vastutust käsitlevate otsuste tegemise järele, säästes üksikisikute aega ja kulusid;
• selgemad normid lapse teise liikmesriiki paigutamise kohta, sealhulgas nõusoleku vajadus igas olukorras, välja arvatud juhul, kui laps tuleb paigutada vanema juurde;
• otsuste tõhusam rakendamine, võimalike põhjuste tutvustamine täitmise peatamiseks või sellest keeldumiseks;
• lahendite, ametlike dokumentide* ja teatavate kokkulepete lihtsustatud liikumine ELis, kehtestades sätted nende tunnustamise ja täitmise kohta teistes liikmesriikides;
• parem koostöö liikmesriikide keskasutuste ja kohtute vahel, austades samas osaliste õigusi ja konfidentsiaalsust.

Vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 24 ja 20. novembri 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsioonile, nii nagu neid rakendatakse riigisisese õiguse ja menetluste kohaselt, jäävad esikohale lapse parimad huvid.

Määrusega täiendatakse rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise 25. oktoobri 1980. aasta Haagi konventsiooni, milles käsitletakse otsuseid lapse kodumaale tagasi saatmiseks.

Kehtetuks tunnistamine

Määrusega (EL) 2019/1111 tunnistatakse määrus (EÜ) nr 2201/2003 kehtetuks alates 1. augustist 2022.

MIS AJAST MÄÄRUST KOHALDATAKSE?

Määrust kohaldatakse alates 1. augustist 2022. Mõningaid norme, mis käsitlevad delegeeritud õigusakte ja liikmesriikide nõuet edastada teavet Euroopa Komisjonile, kohaldatakse alates 22. juulist 2019.

TAUST

Lisateave:

• Uute normide vastuvõtmine laste paremaks kaitseks, kes on sattunud piiriülestesse vanemlikku vastutust hõlmavatesse vaidlustesse – pressiteade (Euroopa Komisjoni veebisait).

PÕHIMÕISTED

PÕHIDOKUMENT

Nõukogu 25. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) (ELT L 178, 2.7.2019, lk 1–115)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1–29)

Määruse (EÜ) nr 2201/2003 hilisemad muudatused on algdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ELT L 7, 10.1.2009, lk 1–79)

Vt konsolideeritud versioon.

Viimati muudetud: 13.11.2019