EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62010CJ0619

Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 6.9.2012.
Trade Agency Ltd versus Seramico Investments Ltd.
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Augstākās tiesas Senāts.
Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Täitmine – Vaidlustamise alused – Menetluse algatamist käsitleva dokumendi teatavaks tegemata jätmine – Taotluse saanud kohtu teostatav kontroll – Ulatus – Tunnistuses sisalduva teabe väärtus – Avaliku korra rikkumine – Põhjendamata kohtuotsus.
Kohtuasi C-619/10.

Court reports – general

ECLI identifier: ECLI:EU:C:2012:531

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

6. september 2012 ( *1 )

„Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Määrus (EÜ) nr 44/2001 — Täitmine — Vaidlustamise alused — Menetluse algatamist käsitleva dokumendi teatavaks tegemata jätmine — Taotluse saanud kohtu teostatav kontroll — Ulatus — Tunnistuses sisalduva teabe väärtus — Avaliku korra rikkumine — Põhjendamata kohtuotsus”

Kohtuasjas C-619/10,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Augstākās tiesas Senāts’i (Läti) 10. detsembri 2010. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. detsembril 2010, menetluses

Trade Agency Ltd

versus

Seramico Investments Ltd,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees A. Tizzano (ettekandja), kohtunikud M. Safjan, M. Ilešič, E. Levits ja M. Berger,

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,

arvestades kirjalikus menetluses ja 8. veebruari 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

Trade Agency Ltd, esindaja: zvērināts advokāts V. Tihonovs,

Seramico Investments Ltd, esindaja: zvērināts advokāts J. Salims,

Läti valitsus, esindajad: M. Borkoveca, A. Nikolajeva ja I. Kalniņš,

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,

Iirimaa, esindaja: D. O’Hagan, keda abistas A. Collins, SC,

Prantsuse valitsus, esindajad: G. de Bergues, B. Beaupère-Manokha ja N. Rouam,

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,

Leedu valitsus, esindajad: D. Kriaučiūnas ja R. Krasuckaitė,

Madalmaade valitsus, esindajad: C. M. Wissels ja B. Koopman,

Poola valitsus, esindajad: M. Szpunar, M. Arciszewski ja B. Czech,

Portugali valitsus, esindaja: L. Inez Fernandes,

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: S. Hathaway, keda abistas barrister A. Henshaw,

Euroopa Komisjon, esindajad: A.-M. Rouchaud-Joët ja A. Sauka,

olles 26. aprilli 2012. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 34 punktide 1 ja 2 tõlgendamist.

2

See taotlus on esitatud Trade Agency Ltd (edaspidi „Trade Agency”) ja Seramico Investments Ltd (edaspidi „Seramico”) vahelise kohtuvaidluse raames, mis puudutab High Court of Justice’i (England & Wales) Queen’s Bench Division’i (Ühendkuningriik) tagaseljaotsuse tunnustamist ja täitmist Lätis vastavalt määrusele nr 44/2001.

Õiguslik raamistik

Määrus nr 44/2001

3

Määruse nr 44/2001 põhjendused 16–18 näevad ette:

„(16)

Tulenevalt vastastikusest usaldusest õigusemõistmisse ühenduses tunnustatakse liikmesriikide kohtuotsuseid automaatselt ilma täiendavate menetlusteta, välja arvatud juhul, kui vaidluse aluseks on kohtuotsuse tunnustamine.

(17)

Sama vastastikuse usalduse põhimõtte tõttu peab olema kord, millega ühe liikmesriigi kohtuotsus teises liikmesriigis jõustatakse, tulemuslik ja kiire. Selleks tuleks deklaratsioon kohtuotsuse jõustatavuse kohta tegelikult välja anda automaatselt pärast esitatud dokumentide formaalset kontrollimist, ilma et kohus saaks omal algatusel esitada käesoleva määruse kohaseid jõustamata jätmise põhjusi.

(18)

Kaitseõiguse austamine tähendab siiski, et kostjal peab olema võimalus esitada võistleva menetluse raames apellatsioonkaebus täidetavaks kuulutamise vastu, kui tema arvates on olemas mõni põhjus täitmata jätmiseks. Apellatsioonimenetlust peab saama kasutada ka nõude esitaja, kui tema avaldus täidetavaks kuulutamise kohta on tagasi lükatud.”

4

Selle määruse artikli 34 punktid 1 ja 2 sätestavad:

„Otsust ei tunnustata:

1.

kui tunnustamine oleks selgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse;

2.

kui otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud otsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus”.

5

Nimetatud määruse artikkel 35 sätestab:

„1.   Otsust ei tunnustata ka juhul, kui see on vastuolus II peatüki 3., 4. või 6. jao sätetega ning artiklis 72 sätestatud juhul.

2.   Eelmises lõikes märgitud juhul pädevuse aluseid kontrollivale kohtule, kellelt taotletakse tunnustamist, on siduvad need asjaolud, mis on otsuse teinud liikmesriigi kohtu pädevuse aluseks.

3.   Võttes arvesse lõiget 1, ei või otsuse teinud liikmesriigi kohtu pädevust kontrollida. Artikli 34 punktis 1 osutatud avaliku korraga seonduvat kontrolli kohtualluvuse puhul teha ei või.”

6

Sama määruse artikkel 36 sätestab:

„Mitte mingil juhul ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu.”

7

Määruse nr 44/2001 artikkel 41 on sõnastatud järgmiselt:

„Kohtuotsus kuulutatakse täitmisele pööratavaks kohe pärast artiklis 53 nimetatud vorminõuete täitmist ilma artiklite 34 ja 35 kohase kontrollimiseta. Poolel, kelle vastu täitmist taotletakse, ei ole menetluse selles staadiumis õigust teha taotluse kohta mingeid esildisi.”

8

Nimetatud määruse artikkel 42 näeb ette:

„1.   Täitmismääruse taotluse kohta tehtud otsusest teatatakse taotluse esitajale viivitamata korras, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusnormidega, kus täitmist taotletakse.

2.   Täitmismäärus toimetatakse poolele, kelle vastu täitmist taotletakse, koos kohtuotsusega, kui seda kõnealusele poolele pole juba kätte toimetatud.”

9

Sama määruse artikkel 43 sätestab:

„1.   Kumbki pool võib täitmismääruse taotluse kohta tehtud otsuse edasi kaevata.

2.   Apellatsioonkaebus esitatakse III lisas nimetatud kohtusse.

3.   Apellatsioonkaebust menetletakse vaidlustatud kohtuasjade menetluskorra kohaselt.

4.   Kui pool, kelle vastu täitmist taotletakse, ei ilmu taotleja algatatud menetluseks apellatsioonikohtusse, kohaldatakse artikli 26 lõikeid 2–4 ka siis, kui kõnealuse poole alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis.

5.   Apellatsioonkaebus täitmismääruse peale tuleb esitada ühe kuu jooksul alates selle teatavaks tegemisest. Kui selle poole alaline elukoht, kelle suhtes täitmist taotletakse, on muus liikmesriigis kui selles, kus tehti kohtuotsuse täitmismäärus, on kaebuse esitamise tähtaeg kaks kuud alates kuupäevast, mil määrus edastati isikule või tema elukohta. Olenemata kaugusest ei või tähtaega pikendada.”

10

Määruse nr 44/2001 artikkel 45 näeb ette:

„1.   Kohus, kellele esitatakse artikli 43 või artikli 44 alusel apellatsioonkaebus, keeldub kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest või tühistab selle ainult artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustel. Kohus teeb oma otsuse viivitamata.

2.   Mitte mingil juhul ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu.”

11

Nimetatud määruse artikkel 54 on sõnastatud järgmiselt:

„Otsuse teinud liikmesriigi kohus või pädev asutus annab huvitatud poole taotlusel välja tunnistuse, kasutades käesoleva määruse V lisas esitatud tüüpvormi.”

12

Sama määruse artikkel 55 sätestab:

„1.   Kui artiklis 54 märgitud tunnistust ei esitata, võib kohus või pädev asutus määrata selle esitamise tähtaja, tunnustada võrdväärseid dokumente või kui ta leiab, et tal on piisavalt teavet, selle esitamise nõudest loobuda.

2.   Kui kohus või pädev asutus seda nõuab, esitatakse nimetatud dokumentide tõlge. Tõlke tõestab selleks mõnes liikmesriigis õigustatud isik.”

13

Määruse nr 44/2001 V lisa punktis 4.4. on ette nähtud, et selle liikmesriigi kohtute, kus otsus tehti, koostatud tunnistuses märgitakse „menetluse algatamist käsitleva dokumendi kättetoimetamise kuupäev, kui otsus on tehtud tagaselja.”

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

14

Seramico esitas High Courtile hagi Trade Agency ja Hill Market Management LLP vastu, nõudes neilt 289122,10 Suurbritannia naelsterlingi tasumist.

15

Nagu nähtub toimikust ja High Courti esitatud teabest, tehti asjaomane menetluse algatamist käsitlev dokument kostjatele teatavaks 10. septembril 2009.

16

Kuna aga Trade Agency kostja vastust ei esitanud, tegi High Court kõnealuse ettevõtja kahjuks 8. oktoobril 2009 tagaseljaotsuse, põhjendades seda nii: „Te ei ole vastanud teile teatavaks tehtud hagiavaldusele. Seetõttu olete te kohustatud tasuma hagejale 289122,10 naelsterlingit, millele lisandub selle otsuse kuupäevani kogunenud viivitusintress ja kohtukulud summas 130 naelsterlingit. Kokku tuleb teil hagejale tasuda 293582,98 naelsterlingit.”

17

Seramico esitas 28. oktoobril 2009 Rigās pilsētas Ziemeļu rajona tiesa’le (Riia linna põhjapiirkonna kohus) (Läti) taotluse High Courti otsuse tunnustamiseks ja täitmiseks Lätis. Taotlusele oli lisatud nimetatud kohtuotsuse koopia ja määruse nr 44/2001 artikliga 54 ettenähtud tunnistus (edaspidi „tunnistus”).

18

Rīgas pilsētas Ziemeļu rajona tiesa rahuldas selle taotluse 5. novembri 2009. aasta otsusega.

19

Rīgas apgabaltiesas Civillietu tiesas kolēģija (Riia ringkonnakohtu tsiviilkolleegium) (Läti) jättis 3. märtsil 2010 Trade Agency kaebuse selle otsuse peale rahuldamata.

20

Kõnealune äriühing esitas siis Augstākās tiesas Senāts’ile (kõrgeim kohus) kassatsioonkaebuse, väites, et High Courti otsuse Lätis tunnustamise ja täitmise nõue tuleb jätta rahuldamata, sest esiteks rikuti Ühendkuningriigis toimunud menetluses kaitseõigusi, kuna teda ei teavitatud menetluse algatamisest High Courtis, ja teiseks on viimasena mainitud kohtu tehtud otsus ilmselgelt vastuolus Läti avaliku korraga, sest seda ei ole kuidagi põhjendatud.

21

Selles osas märkis Augstākās tiesas Senāts esiteks, et mõistetavalt ilmneb määruse nr 44/2001 artikli 54 ratio’t silmas pidades, et kui välismaisele kohtuotsusele on lisatud tunnistus, peab täitmistaotlust lahendav kohus vastavalt mainitud määruse põhjendustes 16 ja 17 väljendatud vastastikuse usalduse põhimõttele õigusemõistmise vastu piirduma kostja teavitamist puudutavas osas selles tunnistuses sisalduvale teabele tuginemisega, nõudmata muid tõendeid.

22

Samas, viidates 14. detsembri 2006. aasta otsusele kohtuasjas C-283/05: ASML (EKL 2006, lk I-12041, punkt 29), märgib see kohus, et selline järeldus tundub minevat vastuollu Euroopa Kohtu praktikaga, milles mööndakse määrusega nr 44/2001 loodud korda silmas pidades, et kohtusse ilmumata jätnud kostja kaitseõigused tagatakse kahekordse kontrollimisega, mille viib samuti läbi kohus, kes lahendab välismaise kohtuotsuse tunnustamise või täitmise taotlust.

23

Teiseks tõdeb Augstākās tiesas Senāts Läti avaliku korra rikkumise suhtes, et esineb seos selle avaliku korra ja põhiõiguste vahel, mida kaitseb kas 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (edaspidi „EIÕK”) või Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”).

24

Arvestades eelkõige, et Euroopa Inimõiguste Kohus on tõlgendanud EIÕK artikli 6 lõiget 1 – millele vastab harta artikkel 47 – nii, et see kohustab siseriiklikke kohtuid esitama oma otsustes põhjendused, miks need otsused on tehtud, tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tähenduses peaks olema võimalik keelduda tunnustamast välismaist kohtuotsust, mis sellist kohustust rikub. Siiski säilib ebakindlus seoses asjaoluga, kas selline kohtuotsus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, millel puuduvad mis tahes argumendid nõude sisulise põhjendatuse kohta, on tõepoolest nimetatud artikliga 47 vastuolus.

25

Neil asjaoludel otsustas Augstākās tiesas Senāts menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas juhul, kui välismaise kohtu otsusele on lisatud määruse nr 44/2001 artikliga 54 ettenähtud tunnistus, kuid vaatamata sellele vaidlustab kostja selle väitega, et teda ei ole teavitatud otsuse teinud liikmesriigis algatatud menetlusest, on selle liikmesriigi kohus, kus täitmist taotletakse, kui ta analüüsib määruse nr 44/2001 artikli 34 lõikega 2 ettenähtud tunnustamisest keeldumise põhjust, pädev omal algatusel kontrollima tunnistuses sisalduva teabe vastavust tõenditele? Kas selle liikmesriigi kohtu, kus täitmist taotletakse, pädevuse selline ulatus on kooskõlas määruse nr 44/2001 põhjendustes 16 ja 17 nimetatud vastastikuse usalduse põhimõttega õigusemõistmise vastu?

2.

Kas tagaseljaotsus, millega lahendatakse vaidluse sisu, kontrollimata nõude eset ja selle alust, ning milles ei esitata ühtki argumenti nõude sisulise põhjendatuse kohta, on kooskõlas harta artikliga 47 ja kas see ei riku nimetatud artiklis sätestatud kostja õigust õiglasele kohtumenetlusele?”

Eelotsuse küsimused

Esimene küsimus

26

Oma esimese küsimusega soovib Augstākās tiesas Senāts sisuliselt teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2, millele viitab selle määruse artikli 45 lõige 1, koostoimes nimetatud määruse põhjendustega 16 ja 17, tuleb tõlgendada nii, et kui kostja esitab tagaseljaotsuse – mis on tehtud päritoluliikmesriigis ja millele on lisatud tunnistus – täitmismääruse peale kaebuse, väites, et ta ei ole saanud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti, on seda kaebust lahendav selle liikmesriigi kohus, kus täitmist taotletakse, pädev kontrollima mainitud tunnistuses sisalduva teabe ja tõendite omavahelist vastavust.

27

Sellele küsimusele vastamiseks ei ole vaja määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2 tõlgendada mitte üksnes selle sätte sõnastust, vaid samuti selle määrusega loodud korda ja sellega kavandatud eesmärke arvestades.

28

Mis puudutab selle määrusega kehtestatud korda, siis määruse põhjendusest 17 nähtub, et menetlus, milles taotletakse teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmisele pööramist adressaatliikmesriigis, peab seisnema üksnes adressaatliikmesriigis täitmisele pööratavaks tunnistamiseks nõutavate dokumentide formaalses kontrollis (vt 13. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-139/10: Prism Investments, EKl 2011, lk I-9511, punkt 28).

29

Pärast sellise taotluse esitamist, nagu nähtub määruse nr 44/2001 artiklist 41, peavad selle liikmesriigi ametiasutused, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, menetluse esimeses staadiumis piirduma asjaomase kohtuotsuse kohta täitmismääruse andmiseks vajalike formaalsuste täitmise kontrollimisega. Seetõttu ei saa nad selles menetlusstaadiumis kuidagi uurida selle kohtuasja faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis lahendati kohtuotsusega, mille täitmist taotletakse (vt eespool viidatud kohtuotsus Prism Investments, punkt 30).

30

Määruse nr 44/2001 artikli 42 lõike 2 kohaselt tuleb täitmismäärus siiski toimetada poolele, kelle vastu täitmist taotletakse, koos päritoluliikmesriigis tehtud kohtuotsusega, kui seda kõnealusele poolele pole juba kätte toimetatud.

31

Vastavalt määruse nr 44/2001 artiklile 43 võib asjaomane kostja menetluse teises staadiumis mainitud täitmismääruse peale kaebuse esitada. Vaidlustamise alused, millele on võimalik tugineda, on sõnaselgelt ja ammendavalt loetletud selle määruse artiklites 34 ja 35, millele viitab selle määruse artikkel 45 (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Prism Investment, punktid 32 ja 33).

32

Mis puudutab konkreetsemalt määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 2 mainitud alust, millele viitab sama määruse artikli 45 lõige 1, siis tuleb tõdeda, et selle eesmärk on tagada kohtusse ilmumata jäänud kostja õiguste järgimist päritoluliikmesriigis algatatud menetluses kahekordse kontrollimise kaudu (vt eespool viidatud kohtuotsus ASML, punkt 29). Selle korra kohaselt peab selle liikmesriigi kohus, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, välismaise tagaseljaotsuse täitmisele pööramisest keelduma või kaebuse esitamisel selle rahuldamata jätma siis, kui kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti ja viisil, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud riigis, kus otsus tehti, selle otsuse vaidlustamise menetlust, kuigi tal oli selleks võimalus.

33

Selles kontekstis on aga selge, et asjaolu, kas mainitud kostjale toimetati kätte menetluse algatamist käsitlev dokument, kujutab endast olulist elementi üldises faktilises hinnangus (vt selle kohta 16. juuni 1981. aasta otsus kohtuasjas 166/80: Klomps, EKL 1981, lk 1593, punktid 15 ja 18), mille peab andma selle liikmesriigi kohus, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, selleks et kontrollida, kas kõnealusele kostjale jäi piisavalt aega, et enda kaitsmiseks valmistuda või teha vajalikke toiminguid, et vältida tagaseljaotsuse tegemist.

34

Seda silmas pidades tuleb seega märkida, et asjaolu, et välismaisele kohtuotsusele on lisatud tunnistus, ei piira hinnangu ulatust, mille peab kahekordse kontrollimise raames andma selle liikmesriigi kohus, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, kui ta analüüsib määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 2 nimetatud vaidlustamise alust.

35

Nimelt tuleb kõigepealt tõdeda, nagu kohtujurist seda oma ettepaneku punktis 31 ka on märkinud, et mitte ükski määruse nr 44/2001 säte ei keela sõnaselgelt selle liikmesriigi kohtul, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, kontrollida tunnistuses sisalduvate faktiliste asjaolude paikapidavust, kuna selle määruse artikkel 36 ja artikli 45 lõige 2 keelavad sisuliselt kontrollida vaid päritoluliikmesriigi kohtuotsust.

36

Järgmiseks tuleb märkida, nagu kohtujurist seda oma ettepaneku punktis 35 ka on rõhutanud, et kuna tunnistuse väljastanud kohus või selleks pädev ametiasutus ei pruugi tingimata kattuda kohtuga, kes tegi otsuse, mille täitmist taotletakse, saavad need samad asjaolud olla vaid puhtalt informatiivset laadi, millel on pelk teavitav väärtus. See tuleneb samuti selle tunnistuse esitamise võimalikkusest, sest kui seda ei esitata, võib selle liikmesriigi täitmismääruse andmiseks pädev kohus, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, vastavalt määruse nr 44/2001 artiklile 55 tunnustada võrdväärseid dokumente või kui ta leiab, et tal on piisavalt teavet, selle esitamise nõudmisest loobuda.

37

Lõpuks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 44 on samuti välja toonud, tuleb täpsustada, et mainitud määruse V lisa sõnastusest endast nähtub, et tunnistuses märgitakse vaid „[m]enetluse algatamist käsitleva dokumendi kättetoimetamise kuupäev, kui otsus on tehtud tagaselja”, esitamata samas muud teavet, mis oleks kasulik kontrollimisel, kas kostjal oli võimalus end kaitsta, nagu näiteks kättetoimetamise viis või kostja aadress.

38

Sellest järeldub, et analüüsides määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 2 nimetatud vaidlustamise alust, millele viitab selle määruse artikli 45 lõige 1, on selle liikmesriigi kohus, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, pädev iseseisvalt hindama kõiki tõendeid ja kontrollima seega vajadusel nende tõendite ja tunnistuses sisalduva teabe vastavust, selleks et teha kindlaks esiteks, kas menetluse algatamist käsitlev dokument toimetati kätte või tehti teatavaks kohtusse ilmumata jätnud kostjale, ja teiseks, kas kõnealune kättetoimetamine või teatavakstegemine toimus piisavalt aegsasti ja nii, et ta oleks saanud end kaitsta.

39

Seda järeldust kinnitavad määruse nr 44/2001 eesmärgid.

40

Selles osas tuleb täpsustada, et nagu nähtub mainitud määruse põhjendustest 16 ja 17, põhineb sellega loodud tunnustamise ja täitmise kord vastastikusel usaldusel õigusemõistmise vastu Euroopa Liidus. Selline usaldus nõuab, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid mitte ainult ei tunnustata teises liikmesriigis automaatselt, vaid ka seda, et kõnealuste kohtuotsuste teises liikmesriigis täitmise kord on tulemuslik ja kiire (vt eespool viidatud kohtuotsus Prism Investments, punkt 27).

41

Tunnistuse ülesanne selles kontekstis seisneb täpsemalt selles, et hõlbustada päritoluliikmesriigis tehtud otsuse täitmismääruse vastuvõtmist menetluse esimeses staadiumis, muutes selle peaaegu automaatseks, nagu on sõnaselgelt välja toodud ka määruse nr 44/2001 põhjenduses 17.

42

Siiski, nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, ei tohi kavandatud eesmärki saavutada kaitseõigusi ükskõik millisel viisil nõrgendades (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus ASML, punktid 23 ja 24 ning seal viidatud kohtupraktika).

43

Nimelt on Euroopa Kohus juba leidnud, et määruse nr 44/2001 põhjendustest 16–18 nähtub sõnaselgelt, et kohtuotsuse tunnustamise ja täitmisele pööramise suhtes ette nähtud õiguskaitsevahendite süsteemi eesmärk on luua õiglane tasakaal kahe aspekti vahel, milleks on ühelt poolt vastastikune usaldus õigusemõistmise vastu liidus ja teiselt poolt kaitseõiguste tagamine, mis tähendab, et kostjal peab olema võimalus esitada täitmismääruse peale võistlevas menetluses kaebus, kui tema arvates on olemas mõni põhjus täitmata jätmiseks (vt selle kohta 28. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-420/07: Apostolides, EKL 2009, lk I-3571, punkt 73).

44

Just selles menetluse teises staadiumis, mis algatatakse liikmesriigis, kus tunnustamist või täitmist taotletakse ja mis leiab aset üksnes siis, kui kostja esitab täitmismääruse peale kaebuse, on määrus nr 44/2001 ette näinud – nagu on meenutatud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 32 – kahekordse kontrollimise mehhanismi, mille eesmärk on eelkõige tagada kohtusse ilmumata jätnud kostja kaitseõigused mitte üksnes esialgses menetluses päritoluriigis (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus ASML, punkt 30), vaid ka täitmismenetluses liikmesriigis, kus täitmist taotletakse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus ASML, punkt 31).

45

Selle liikmesriigi kohtule, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, selles staadiumis antud uurimispädevuse ulatuse piiramine üksnes põhjusel, et väljastatud on tunnistus, võtaks kontrollilt, mida see sama kohus peab teostama, igasuguse tõhusa mõju ja takistaks seega saavutamast nimetatud määruse eesmärki, mis seisneb kaitseõiguste tagamises ja mis on välja toodud selle määruse põhjenduses 18.

46

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2, millele viitab selle määruse artikli 45 lõige 1, koostoimes nimetatud määruse põhjendustega 16 ja 17, tuleb tõlgendada nii, et kui kostja esitab tagaseljaotsuse – mis on tehtud päritoluliikmesriigis ja millele on lisatud tunnistus – täitmismääruse peale kaebuse, väites, et ta ei ole saanud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti, on kaebust lahendav liikmesriigi kohus, kus täitmist taotletakse, pädev kontrollima mainitud tunnistuses sisalduva teabe ja tõendite omavahelist vastavust.

Teine küsimus

47

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 34 punkt 1, millele viitab selle määruse artikli 45 lõige 1, lubab selle liikmesriigi kohtul, kus täitmist taotletakse, avaliku korra tingimuse alusel jätta täitmisele pööramata tagaseljaotsuse, millega lahendatakse vaidluse sisu ja mis ei sisalda hinnangut nõude eseme ega selle aluse kohta ning milles ei esitata ühtki argumenti nõude sisulise põhjendatuse kohta, üksnes sel põhjendusel, et see rikub kostja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud harta artiklis 47.

48

Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tõlgendada kitsalt, kuna see kujutab endast takistust selle määruse põhieesmärkide saavutamisel, ja määruse artikli 34 punktis 1 osutatud avaliku korra tingimusele võib tugineda üksnes erandjuhtudel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Apostolides, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Kuigi selles kontekstis, nagu tuleneb samuti väljakujunenud kohtupraktikast, jääb liikmesriikidele määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 sätestatud reservatsiooni alusel põhimõtteliselt vabadus otsustada kooskõlas oma siseriikliku õigusega, millised on nende avaliku korraga seotud nõuded, siis selle mõiste piirid tulenevad siiski nimetatud määruse tõlgendusest (vt 28. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C-7/98: Krombach, EKL 2000, lk I-1935, punkt 22; 11. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C-38/98: Renault, lk I-2973, punkt 27, ja eespool viidatud kohtuotsus Apostolides, punkt 56). Seega ei ole Euroopa Kohtu ülesanne mitte määratleda liikmesriigi avaliku korra sisu, vaid pigem kontrollida piire, mille raames liikmesriigi kohus võib sellele mõistele tugineda, et teise liikmesriigi kohtu otsust mitte tunnustada (vt eespool viidatud kohtuotsused Krombach, punkt 23; Renault, punkt 28, ja Apostolides, punkt 57).

50

Selles osas tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikkel 34 ja artikli 45 lõige 2, mis ei luba kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu, keelavad kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud liikmesriigi kohtul keelduda kõnealuse otsuse tunnustamisest või täitmisele pööramisest ainuüksi põhjusel, et õigusnorm, mida kohaldas päritoluliikmesriigi kohus, erineb sellest, mida tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud liikmesriigi kohus oleks kohaldanud, kui ta ise oleks kohtuvaidluse lahendanud. Samuti ei tohi kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud liikmesriigi kohus kontrollida, kas päritoluliikmesriigi kohus on täpselt hinnanud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid (eespool viidatud kohtuotsused Krombach, punkt 36; Renault, punkt 29, ja Apostolides, punkt 58).

51

Määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 osutatud avaliku korra tingimusele tuginemine on seega lubatud üksnes juhul, kui teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamine või täitmisele pööramine kahjustaks lubamatult selle liikmesriigi õiguskorda, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, riivates mõnda aluspõhimõtet. Kahjustamine peab kujutama endast selle liikmesriigi õiguskorras, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, olulise tähtsusega õigusnormi või selles õiguskorras põhiõigusena käsitletava õiguse ilmselget rikkumist (eespool viidatud kohtuotsused Krombach, punkt 37; Renault, punkt 30, ja Apostolides, punkt 59).

52

Mis puudutab õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, millele on esitatud küsimuses viidatud, siis tuleb meenutada, et see õigus tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja seda kinnitab harta artikli 47 teine lõik, mis vastab selle artikli kohta antud selgituste kohaselt EIÕK artikli 6 lõikele 1 (vt 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-279/09: DEB, EKL 2010, lk I-13849, punkt 32).

53

Selles osas on Euroopa Kohus juba leidnud, et õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele tagamine nõuab, et iga kohtuotsus oleks põhjendatud, selleks et kostjal oleks võimalik mõista tema süüdistamise põhjusi ja selline kohtuotsus tõhusalt ja tegelikult vaidlustada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus ASML, punkt 28).

54

Sellest järeldub, et selle liikmesriigi kohtul, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, on õigus põhimõtteliselt leida, et tagaseljaotsus, mis ei sisalda hinnangut nõude eseme, selle aluse ega sisulise põhjendatuse kohta, kujutab endast selle liikmesriigi õiguskorras põhiõiguse piirangut.

55

Selle kohta on Euroopa Kohus siiski leidnud, et põhiõigused ei ole absoluutsed õigused, vaid neile võib seada piiranguid tingimusel, et need piirangud vastavad tegelikult asjaomaste meetmetega taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta taotletavat eesmärki arvestades ilmselget ja ülemäärast riivet (vt selle kohta 15. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-28/05: Dokter jt, EKL 2006, lk I-5431, punkt 75; 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-394/07: Gambazzi, EKL 2009, lk I-2563, punkt 29, ning 18. märtsi 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-317/08-C-320/08: Alassini, EKL 2010, lk I-2213, punkt 63).

56

Antud asjas on Ühendkuningriigi valitsus täpsustanud, et sellist tagaseljaotsust, nagu on põhikohtuasjas kõne all olev High Courti otsus, saab teha vaid esiteks juhul, kui hageja esitab esialgse hagiavalduse (claim form) ning üksikasjaliku kokkuvõtte nõuetest (particulars of claim), milles on esitatud täpsemad õigusväited ja vaidluse aluseks olevad faktilised asjaolud, millele kohtuotsus ise kaudselt viitab, ja teiseks, kui kostja, keda on tema vastu algatatud kohtumenetlusest nõuetekohaselt teavitatud, ei esita või ei anna teada oma soovist esitada kostja vastust ettenähtud tähtajal.

57

Selles menetluskorras on sellise tagaseljaotsuse tegemise eesmärk tagada vaidlustamata võlgade väljamõistmiseks algatatud kohtumenetluste kiire, tõhus ja võimalikult vähekulukas läbiviimine.

58

Tuleb tõdeda, et selline eesmärk võib iseenesest õigustada õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele piiramist osas, milles see õigus nõuab, et kohtuotsused oleksid põhjendatud.

59

Seda arvestades peab eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski kontrollima seoses põhikohtuasja konkreetsete asjaoludega, kas Ühendkuningriigi menetluskorras kehtestatud piirang ei ole kavandatud eesmärgi suhtes ilmselgelt ebaproportsionaalne (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Gambazzi, punkt 34).

60

Seda silmas pidades tuleb tõdeda, nagu seda samuti märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 83, et põhjendamiskohustuse ulatus võib sõltuda asjaomase kohtuotsuse laadist ja seda tuleb analüüsida, lähtudes menetlusest tervikuna ja arvestades kõiki asjaolusid, võttes arvesse selle kohtuotsusega kaasnevaid menetluslikke tagatisi, selleks et kontrollida, kas need tagavad asjaomastele isikutele võimaluse mainitud kohtuotsust tõhusalt ja tegelikult vaidlustada (vt selle kohta 2. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-341/04: Eurofood IFSC, EKL 2006, lk I-3813, punkt 66, ning eespool viidatud kohtuotsus Gambazzi, punktid 40, 45 ja 46).

61

Põhikohtuasjas tähendab see, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võib hinnata – nagu kohtujurist seda oma ettepaneku punktides 88 ja 89 märkis – eelkõige seda, kas ja mil määral oli Trade Agency teadlik Seramico Investmentsi nõuete üksikasjalikust kokkuvõttest, ja seda, millised olid Trade Agency õiguskaitsevahendid pärast selle kohtuotsuse tegemist, et taotleda selle otsuse muutmist või tühistamist.

62

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1, millele viitab selle määruse artikli 45 lõige 1, tuleb tõlgendada nii, et selle liikmesriigi kohus, kus täitmist taotletakse, ei või avaliku korra tingimuse alusel jätta täitmisele pööramata tagaseljaotsust, millega lahendatakse vaidluse sisu ja mis ei sisalda hinnangut nõude eseme ega selle aluse kohta ning milles ei esitata ühtki argumenti nõude sisulise põhjendatuse kohta, välja arvatud juhul, kui menetlust tervikuna hinnates ja kõiki olulisi asjaolusid arvestades ilmneb, et see kohtuotsus kahjustab ilmselgelt ja ülemäära kostja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud harta artikli 47 teises lõigus, kuna puudub võimalus seda kohtuotsust tõhusalt ja tegelikult vaidlustada.

Kohtukulud

63

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

 

1.

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 34 punkti 2, millele viitab selle määruse artikli 45 lõige 1, koostoimes nimetatud määruse põhjendustega 16 ja 17, tuleb tõlgendada nii, et kui kostja esitab tagaseljaotsuse – mis on tehtud päritoluliikmesriigis ja millele on lisatud sama määruse artikli 54 kohaselt koostatud tunnistus – täitmismääruse peale kaebuse, väites, et ta ei ole saanud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti, on seda kaebust lahendava liikmesriigi kohus, kus täitmist taotletakse, pädev kontrollima mainitud tunnistuses sisalduva teabe ja tõendite omavahelist vastavust.

 

2.

Määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1, millele viitab selle määruse artikli 45 lõige 1, tuleb tõlgendada nii, et selle liikmesriigi kohus, kus täitmist taotletakse, ei või avaliku korra tingimuse alusel jätta täitmisele pööramata tagaseljaotsust, millega lahendatakse vaidluse sisu ja mis ei sisalda hinnangut nõude eseme ega selle aluse kohta ning milles ei esitata ühtki argumenti nõude sisulise põhjendatuse kohta, välja arvatud juhul, kui menetlust tervikuna hinnates ja kõiki olulisi asjaolusid arvestades ilmneb, et see kohtuotsus kahjustab ilmselgelt ja ülemäära kostja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teises lõigus, kuna puudub võimalus seda kohtuotsust tõhusalt ja tegelikult vaidlustada.

 

Allkirjad


( *1 ) Kohtumenetluse keel: läti.

Top