1.

Esitasin 22. veebruaril 2024 käesolevas asjas oma ettepaneku. ( 2 ) Selle järel otsustas Euroopa Kohus 9. aprillil 2024 vastavalt oma kodukorra artikli 60 lõikele 3 määrata asi läbivaatamiseks suurkojale. Peale selle otsustas Euroopa Kohus kodukorra artikli 83 alusel tehtud 16. aprilli 2024. aasta kohtumäärusega menetluse suulise osa uuendada.

2.

Selle käigus kutsus Euroopa Kohus asjaomaseid isikuid osalema uuel kohtuistungil ning keskenduma oma uutes suulistes seisukohtades Svea Hovrätti (Svea apellatsioonikohus, Rootsi) esitatud kolmandale eelotsuse küsimusele, mis, olgu meelde tuletatud, puudutab liikmesriikide kohtute pädevust vastavalt Brüsseli Ia ( 3 ) määrusele kolmandate riikide patente käsitlevate kohtuvaidluste lahendamiseks. See teine kohtuistung toimus 14. mail 2023. BSH Hausgeräte GmbH (edaspidi „BSH“), Aktiebolaget Electroluxi (edaspidi „Electrolux“), Prantsuse valitsuse ja Euroopa Komisjoni esindajad vaidlesid sellel kohtuistungil põhiliselt selle küsimuse üle.

3.

Euroopa Kohtu palvel teen uue ettepaneku, mis käsitleb kõnealust kolmandat küsimust. See ettepanek on esimese ettepaneku addendum. Ettepanek pakub mulle haruldase võimaluse süvendada seda küsimust puudutava arutluskäigu teatud osi.

4.

Tuletan lühidalt meelde konteksti. BSH (asukoht Saksamaa) esitas Rootsi kohtusse õiguste rikkumise hagi Electroluxi (asukoht Rootsi) vastu. BSH väidab sisuliselt, et Electrolux rikub teatud „Euroopa patenti“, mille Euroopa Patendiamet oli BSH‑le välja andnud ( 4 ) mitme Euroopa Liidu liikmesriigi jaoks (sealhulgas Rootsi jaoks) ja ühe kolmanda riigi (Türgi) jaoks. Kuivõrd see Euroopa patent ei ole ühtne riikideülene patent, vaid sisuliselt selliste riiklike patentide kogum, mis annavad igaüks asjaomase riigi territooriumil kehtiva kaitse (vastavalt selliste patentide suhtes kohaldatavale territoriaalsuse põhimõttele), kujutab kõnealune hagi tegelikult endast õiguste rikkumise nõuete kogumit (üks nõue riikliku patendi kohta). Nende nõuete vastu väitis Electrolux, et nimetatud patendid on tühised. Seda vastuväidet arvestades küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas Rootsi kohtutel on pädevus lahendada nõudeid, mis puudutavad teiste liikmesriikide kui Rootsi patente (esimene ja teine eelotsuse küsimus) ning Türgi patenti puudutavat nõuet (kolmas eelotsuse küsimus). Nagu sissejuhatuses on selgitatud, keskendun oma analüüsis viimasele küsimusele ning seega liikmesriikide kohtute rahvusvahelisele pädevusele lahendada kolmandate riikide patente puudutavaid kohtuvaidlusi.

5.

Selle analüüsi lähtepunkt ei ole (või ei ole enam) vaidlusküsimus. Brüsseli Ia määrus on kohaldatav ja seega määrab see määrus kindlaks liikmesriikide kohtute pädevuse niisuguse kohtuvaidluse lahendamiseks, kui (ja ainult põhjusel, et) kostja elu- või asukoht on liidus (nagu käesolevas asjas Electroluxil), ( 5 ) sõltumata asjaomase patendi „välismaa“ päritolust. ( 6 ) Seda teemat ma uuesti ei käsitle ning viitan rohkemate üksikasjade saamiseks oma esimese ettepaneku punktidele 24 ja 101.

6.

Mis puudutab Brüsseli Ia määruses kehtestatud korraga (edaspidi „Brüsseli kord“) ette nähtud lahendusi, siis on selge veel üks punkt. Asjaosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kõnealuse määruse artikli 4 lõikes 1 ette nähtud üldeeskirja kohaselt on liikmesriigi kohtud suures enamuses juhtudest ( 7 ) pädevad lahendama välisriigi patente, sealhulgas kolmandate riikide patente käsitlevaid hagisid, juhul kui kostja elu- või asukoht on selles liikmesriigis. Selle alusel on neil kohtutel eelkõige pädevus lahendada kohtuvaidlust, mis käsitleb niisugusest patendist tulenevate õiguste rikkumist, mis on toime pandud väljaspool kõnealuse liikmesriigi piire. ( 8 ) Nimelt nähtub kohtuotsusest Owusu ( 9 ), et pädevus, mis nendele kohtutele sellest eeskirjast tuleneb, ei ole põhimõtteliselt mitte üksnes üldine, vaid ka universaalne.

7.

Tuletan aga meelde, et käesoleva kohtuasja sõlmpunktiks on asjaolu, et erandina ei ole vastavalt Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktile 4 liikmesriigi kohtute, sealhulgas kostja elu- või asukohajärgse liikmesriigi kohtute alluvuses lahendada hagisid, mille esemeks on selliste patentide registreerimine või kehtivus, mida on taotletud või mis on registreeritud (või mille kohta loetakse, et neid on taotletud või need on registreeritud) teises „liikmesriigis“. Kõnealused kohtud ei saa võtta nende küsimuste kohta seisukohta ka õiguste rikkumise menetluse käigus täiendavat küsimust lahendades. Nimelt on nimetatud sättega antud selles valdkonnas erandlik kohtualluvus patendi „liikmesriigi kohtutele“. Kogu küsimus on aga selles, kas kõnealuse määruse kohaselt puudub liikmesriikide kohtutel ka pädevus lahendada põhi- või täiendava küsimusena kolmandate riikide patentide registreerimise või kehtivuse küsimust. Nõnda püstitatud probleem on delikaatne, vana ja pealegi valdkondadeülene: see tekib ühtemoodi seoses iga valdkonnaga, mille puhul on Brüsseli Ia määruse artikliga 24 ette nähtud erandlik kohtualluvus (kinnisasjaõigus, avalike registrite kannete kehtivus, kohtuotsuste täitmine jne), kui asjaomane riik ei ole mitte liikmesriik, vaid kolmas riik. ( 10 )

8.

Sellele küsimusele pakkusid BSH, Prantsuse valitsus ja komisjon välja vastuse (mis on samuti valdkondadeülene, sest seda saab kasutada erisusteta kõikide nende valdkondade puhul), et kuna Brüsseli Ia määruse artikkel 24 ei näinud sellist võimalust sõnaselgelt ette, on selle määruse artikli 4 lõikes 1 ette nähtud üldeeskiri kohaldatav „mööndusteta“. Seega oleks kostja elu- või asukoha liikmesriigi kohtutel kõnealuse eeskirja alusel pädevus menetleda muu hulgas kolmanda riigi patendi registreerimist või kehtivust. Peale selle, kui nende poole on pöördutud, oleks nad kohustatud hagi lahendama, välja arvatud juhul, kui on kohaldatavad selle määruse artiklid 33 ja 34 (juhtumid, mida on käsitletud allpool). ( 11 )

9.

Kõigepealt tulen tagasi sellise Brüsseli Ia määruse tõlgendamise mõningate puuduste juurde (A) ning seejärel kordan lahendust, mille ma omalt poolt välja pakkusin (B). Euroopa Kohtu teise istungi käigus toimunud vaidluse tulemusena uurin viimasena „kolmandat teed“ (C).

10.

Ma ei korda siinkohal kogu kriitikat, mis ma oma esimeses ettepanekus tegin Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 „mööndusteta“ kohaldamise seisukoha kohta. Piirdun sellega, et käsitlen uuesti kahte aspekti, mis olid teisel kohtuistungil vaidluse keskmes, nimelt 1) see, millisel määral oleks rahvusvahelise tavaõigusega vastuolus, et liikmesriigi kohtud otsustavad kolmanda riigi patendi registreerimise või kehtivuse üle, ning 2) küsimus, kas selle määruse sätted praegusel kujul nõuavad niisugust lahendust.

11.

Nagu väidab enamus asjatundjaid ja nagu pealegi möönsid (ehkki alguses pisut vastumeelselt) Prantsuse valitsus ja komisjon teisel kohtuistungil, reguleerib rahvusvaheline tavaõigus riikide kohtualluvust (adjudicatory jurisdiction) tsiviil- ja kaubandusasjades. Sisuliselt võib riik õiguspäraselt tugineda sellisele kohtualluvusele ainuüksi juhul, kui selle riigi ja asjasse puutuva kohtuvaidluse vahel on piisav seos, mis võib olla territoriaalne või riiklik. Seega, kui riik määratleb oma kohtute rahvusvahelise kohtualluvuse, võttes vastu rahvusvahelise eraõiguse norme (või kui seda teeb liit liikmesriikide kohtute osas), peab ta seda raamistikku järgima. ( 12 )

12.

Selles osas vastab tsiviil- ja kaubandusasjades enamiku kohtuvaidluste puhul kostja elu- või asukoha liikmesriigi kohtute universaalne pädevus, mis on ette nähtud Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõikega 1, rahvusvahelisele tavaõigusele. Nimelt võib riik õiguspäraselt lahendada tema territooriumil elavate või asuvate isikute vastu esitatud nõudeid, isegi kui need puudutavad muu hulgas mõne muu riigi (liikmesriigi või kolmanda riigi) territooriumil aset leidnud asjaolusid. Elu‑ või asukoht loob selleks esimese riigi ja nende nõuete vahele piisava seose. Sellel alusel võivad liikmesriikide kohtud eeskätt õiguspäraselt lahendada kolmanda riigi patendi õiguste rikkumise hagi, mis on esitatud „kohaliku“ kostja vastu. ( 13 ) Niisugust kohtualluvust järgides ei kahjusta kostja elu- või asukoha liikmesriik asjaomase kolmanda riigi suveräänsust. Konkreetselt ei takista esimene riik mitte kuidagi teisel riigil teostada oma kohtualluvust asjaomases kohtuvaidluses. ( 14 ) Sellest tulenev kohtualluvuste kattumine ühe ja sama kohtuvaidluse suhtes ei ole vastuolus rahvusvahelise tavaõigusega (vaid on sellele pigem omane). ( 15 )

13.

Seevastu ja erandina oleks selle õiguse seisukohast (väga) vaieldav, et ühe liikmesriigi kohtud lahendavad teatud kohtuvaidlusi tsiviil- ja kaubandusasjades, mis puudutavad teist riiki (liikmesriiki või kolmandat riiki), ja seda isegi juhul, kui asjaomase kostja elu- või asukoht on esimese riigi territooriumil. See kehtib eriti patentide registreerimise või kehtivuse valdkonnas. Teisel kohtuistungil möönsid Prantsuse valitsus ja komisjon, et selles valdkonnas on kohaldatavad suveräänsuse kaalutlused, rõhutades samas, et nende kaal on eri juhtumite puhul erinev. Minu arvates peab tõepoolest eristama kahte olukorda.

14.

Ühelt poolt on selge, et liikmesriigi kohtud ei saa õiguspäraselt lahendada hagisid, mille ese ise on teises riigis (liikmesriigis või kolmandas riigis) taotletud või registreeritud patendi registreerimine või kehtivus, arvestades, et teise riigi organ, nimelt intellektuaalomandi amet, on seotud selle patendi andmisega ja selle registri haldamisega, kuhu see kantud on.

15.

Asi ei ole selles, et patendi välja andmine oleks „võimu teostamine“, mis väljendaks „suveräänseid“ poliitilisi vaikuid, mis ei kuulu välisriigi kohtu kontrolli alla. Tänapäeval ei ole intellektuaalomandi ametitel hindamisruumi niisuguse dokumendi väljaandmise suhtes (või on seda harva). Nad vaatavad patenditaotlused läbi kohaldatavate õigusnormide nõuete alusel, annavad patendid välja, kui need nõuded on täidetud, ning registreerivad need seejärel. Lühidalt öeldes on nende tegevus pigem „automaatne“ kui „suveräänne“. See peab veelgi enam paika riikide intellektuaalomandi ametite rolli kohta Euroopa patentide puhul (nagu põhikohtuasjas käsitletav patent), kuna need ametid piirduvad sellega, et kui on tegemist niisuguse patendi oma territooriumil „kehtivaks tunnistamisega“ (andes sellele seega sama mõju kui riigi patendile), nad vaid kinnitavad ametlikult Euroopa patendikonventsioonis ette nähtud patendi saamise tingimuste eelnevat kontrolli, mille viib läbi Euroopa Patendiamet.

16.

Seletus on tegelikult palju lihtsam. Nimelt on tavaõiguse selge põhimõte see, et üks riik ei saa sekkuda teise riigi avalike teenuste toimimisse. Niisamuti nagu üks riik ei saa nõuda oma kohtute kaudu välisriigi organilt akti vastuvõtmist, ei saa ta ka muuta või tühistada selle organi tehtud akte. Riigil, kelle organiga on tegemist, on nimelt selles suhtes sisuline erandlik kohtualluvus. Seega, niisamuti nagu liikmesriigi kohtud ei saa nõuda teise riigi (liikmesriigi või kolmanda riigi) intellektuaalomandi ametilt patendi väljaandmist selle teise riigi territooriumi jaoks, ei saa need kohtud ka nõuda sellelt ametilt, et see muudaks tema peetavas registris kannet või kustutaks selle, ega isegi seda, et ta teeks erga omnes-avalduse selle kande aluseks oleva patendi kehtivuse kohta. Ainuüksi selle intellektuaalomandi ameti riik võib õiguspäraselt tugineda kohtualluvusele selles valdkonnas. ( 16 ) Rõhutan, et vastupidi minu esimese ettepaneku 51. joonealuses märkuses mõista antule, on probleem täpselt sama nende nõuete puhul, mille ese on Euroopa patentide riiklike „osade“ registreerimine või kehtivus. ( 17 )

17.

Teiselt poolt ei oleks põhimõtteliselt rahvusvahelise tavaõigusega vastuolus see, et liikmesriigi kohtud, kuhu on pöördutud „kohaliku“ kostja vastu esitatud hagiga, mille esemeks on kolmanda riigi patendist tulenevate õiguste rikkumine, teevad selle patendi kehtivuse kohta otsuse menetluse käigus tõstatatud eelneva või täiendava küsimuse raames (kuna kehtiva patendi olemasolu on niisuguse hagi rahuldamise vältimatu eeldus), näiteks juhul, kui kostja on esitanud tühisuse vastuväite.

18.

Nimelt, vastavalt eelmises punktis esitatud selgitusele ning vastupidi Electroluxi väidetele ei ole selles osas otsustav mitte lahendust vajava küsimuse olemus (patendi kehtivus) ega kohaldatavate eeskirjade laad (tühistamise põhjused või väidetava menetlusnormide rikkumise puhul kolmanda riigi õiguses ette nähtud menetluseeskirjad ( 18 )), vaid just kuulutatava otsuse laad. Õiguste rikkumise hagi raames ei tee selle liikmesriigi kohtud, kelle poole on pöördutud, mitte kohtulahendit, mille esemeks on asjaomase patendi nõuetekohasus, vaid lihtsalt pakuvad oma arutlusjärgu vahepealses osas välja vastuse (kehtivus või tühisus), mille ainus eesmärk on neile esitatud põhiküsimuse (õiguste rikkumine või selle puudumine) lahendamine. Nende tehtava otsuse resolutsioonis määratakse kindlaks poolte eraõigused. Sellega nõutakse kostjalt välja kahjuhüvitis (jne) juhul, kui õiguste rikkumine on kindlaks tehtud, või vastasel juhul jäetakse hageja hagi rahuldamata. Tingimusel, et niisugusel otsusel on ainult inter partes mõju ja patendi kehtivusega seotud põhjendustega ei ole seotud mingit erga omnes-mõju, ei ületa selline otsus kostja elu- või asukoha liikmesriigi kohtu pädevust. ( 19 )

19.

Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktis 4 sätestatud erandliku kohtualluvuse eeskiri patentide registreerimise või kehtivuse valdkonnas tuleneb eeltoodud rahvusvahelise tavaõiguse kaalutlustest. Selle eeskirja eesmärk on kaitsta liikmesriigi suveräänsust rahvusvahelises õiguskorras juhul, kui see liikmesriik osaleb kohtuvaidluses, ( 20 ) tagades, et õiguspäraselt saaksid otsuse teha ainult selle liikmesriigi kohtud. ( 21 ) Kõnealune eeskiri järgib seda eesmärki isegi liialdatult, sest tuletan meelde, et see takistab liikmesriigi kohtutel arutada teise liikmesriigi välja antud patendi kehtivust lihtsalt eelneva küsimusena õiguste rikkumise menetluse raames. ( 22 )

20.

Kuna aga Brüsseli Ia määruse artikli 24 punktis 4 on viidatud üksnes liikmesriikide patentidele, ei saa see säte (ilma selle sõnastust moonutamata) hõlmata kolmandate riikide patente, ( 23 ) ja lisaks ei ole selles määruses nende suhtes ette nähtud ühtegi samaväärset sätet. Ent Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuses Owusu, et ainsad erandid, mida võib teha üldeeskirjast, mis on (nüüd) sätestatud nimetatud määruse artikli 4 lõikes 1, on need, mis on samas määruses „sõnaselgelt sätestatud“ ( 24 ). Kas selle kõige põhjal peab siiski jõudma, nagu seda teevad BSH, Prantsuse valitsus ja komisjon, paradoksaalsele järeldusele, et samal ajal kui kostja elu- või asukohajärgse liikmesriigi kohtutel puudub kindlalt pädevus otsustada teiste liikmesriikide patentide kehtivuse üle, on nad pädevad (ja lausa kohustatud) lahendama hagisid, mille ese on kolmandate riikide patentide kehtivus?

21.

Ma ei ole (endiselt) sellel seisukohal.

22.

Selles osas tuletan kohe meelde, et kohtuotsuses Owusu jättis Euroopa Kohus oma analüüsist välja selle konkreetse stsenaariumi, mis on käsitlusel käesolevas asjas. ( 25 ) Nimetatud kohtuotsusest tulenevaid juhtnööre ei saa seega käesolevas asjas kohaldada ilma mööndusteta.

23.

Erinevalt nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjast ei ole käesolevas asjas mitte sugugi küsimus selles, et lisada Brüsseli korra alla sellest täielikult välja jääv erand. Nimelt on selle korra koostajate seisukoht olnud algusest peale see, et patentide registreerimine ja kehtivus on erilised küsimused, mis põhjendavad erandit kohtualluvuse üldeeskirjast, mille kohaselt on pädevad kostja elu- või asukohajärgse liikmesriigi kohtud. Sellest tulenevalt on nad selle jaoks „sõnaselgelt sätestanud“ eeskirja. Asjaolu, et see eeskiri piirdub liikmesriikide patentidega, on lihtsasti seletatav. Brüsseli kord on liidusisene kohtualluvuse kord ning sellega järgitakse liidu enda eesmärke (nimelt siseturu nõuetekohane toimimine ning hiljuti vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomine). Sellest tulenevalt on selle korra raames sätestatud erandid üldeeskirjast, sealhulgas patentide registreerimist ja kehtivust puudutav erand, ette nähtud selleks, et jaotada kohtualluvus tsiviil- ja kaubandusasjades liikmesriikide kohtute vahel. ( 26 ) Kuna aga liidul ei ole pädevust määrata kindlaks kolmandate riikide kohtualluvust, on seevastu loogiline, et selle korra koostajad ei näinud ette niisuguseid erandeid nende kohtute kasuks. Tegelikult ei olnud algul selles korras ette nähtud ühtegi erandit.

24.

Ent eespool toodud selgitust arvestades oleks sellest, et need „sõnaselged“ erandid piirduvad liikmesriikidega, liiga lihtsustav järeldada, et kohtualluvuse üldeeskiri, mille kohaselt on pädevad kostja elu- või asukohajärgse liikmesriigi kohtud, on absoluutne suhetes kolmandate riikidega ja „mööndusteta“ kohaldatav, isegi hagide puhul, mille ese on kolmandate riikide välja antud patentide kehtivus, eirates seega erandlikku kohtualluvust, mida üldiselt nende riikide kohtute puhul selles valdkonnas tunnustatakse. Niisugune tulemus kujutaks endast väga kummalist Brüsseli korra „välismõju“, mida selle algsed koostajad ei olnud kavandanud. ( 27 )

25.

BSH, Prantsuse valitsus ja komisjon väidavad aga vastu, et alates Brüsseli Ia määruse vastuvõtmisest sisaldab Brüsseli kord teatud erandeid kolmandate riikide kasuks, nimelt selle määruse artikleid 33 ja 34. Nende menetlusosaliste sõnul soovis liidu seadusandja nende uute artiklitega reguleerida sõnaselgelt ja eelkõige ammendavalt liikmesriikide kohtute ja kolmandate riikide kohtute vahelisi suhteid. Selle raames soovis seadusandja nende arvates lubada liikmesriikide kohtutel loobuda pädevusest kolmanda riigi kohtute kasuks üksnes nendes artiklites ette nähtud asjaoludel, nimelt juhul, kui liikmesriigi kohtusse on pöördutud hagiga (olenemata selle esemest), mis on juba kolmanda riigi kohtu menetluses.

26.

Minu arvates ei ole selline käsitlus veenev. Nagu nähtub Brüsseli Ia määruse artiklite 33 ja 34 sõnastusest ning selle jao pealkirjast, mille alla need artiklid kuuluvad, käsitlevad need artiklid erilist teemat: „riigivälised“lis pendens’i ja seotud menetlused. Kuigi need artiklid reguleerivad vaieldamatult sõnaselgelt ja ammendavalt seda konkreetset teemat, ei viita miski selle määruse sõnastuses sellele, et liidu seadusandja tahtis tegelikult lahendada sedavõrd ühekordsete sätetega kõiki küsimusi, mida tekitavad liikmesriikide ja kolmandate riikide kohtute vahelised suhted, sealhulgas kolmandate riikide suveräänsust puudutavaid küsimusi. ( 28 )

27.

Ettevalmistavad materjalid ei too selle kohta rohkem selgust. Kuigi nendest nähtub, nagu kõnealused menetlusosalised meenutasid, et Prantsuse delegatsioon nõukogu juures tegi ettepaneku lisada tulevasse määrusesse täieliku eeskirjade kogumi nende suhete reguleerimiseks (mis lubaks eelkõige, et liikmesriikide kohtutel on võimalik loobuda pädevusest valdkondades, mis kuuluvad kolmanda riigi erandlikku kohtualluvusse) ning liidu seadusandja seda kogumit teksti ei lisanud, ei ole üheski avalikus dokumendis selgitatud, miks ta seda ei teinud (seda kinnitas Prantsuse valitsus teisel kohtuistungil). Ent jällegi ei saa pelgast asjaolust, et seadusandja ei tahtnud kõnealuseid eeskirju lisada, järeldada, et tal oli mingisugune „selge kavatsus“ seoses kõnesoleva küsimusega, ning eelkõige, et ta tegi „poliitilise valiku“, mille kohaselt oleks liikmesriikide kohtud pädevad lahendama küsimusi, mis puudutavad kolmandate riikide suveräänsust, nagu nende riikide väljastatavate patentide kehtivust puudutavaid küsimusi. ( 29 ) Nimelt võis seadusandjal sama hästi olla soov piirduda „riigivälise“lis pendens’i reguleerimisega ning jätta selleks korraks nii, et muud liikmesriikide ja kolmandate riikide kohtute suhteid puudutavad küsimused, sealhulgas käesolevas kohtuasjas käsitletav vaidlusküsimus, lahendatakse iga liikmesriigi õigusnormide alusel ( 30 ) või Euroopa Kohtus olemasolevate eeskirjade tõlgendamise teel. ( 31 )

28.

Kokkuvõtteks ei nõua BSH, Prantsuse valitsuse ja komisjoni pakutud lahenduse kasutamist ei õigusnormide sätted, mida on tõlgendatud nende kontekstis, ega austus, mida Euroopa Kohus peab liidu seadusandja suhtes üles näitama, järgides institutsioonidevahelist tasakaalu. Arvestades liidu seadusandja kavatsuste „hägusust“ ja vastupidi nimetatud valitsuse seisukohale, ei näitaks Euroopa Kohus üles „ettevaatlikkust“, kui ta tõlgendaks lihtsustatud pöördjärelduse põhjal (vt eespool punkt 20) Brüsseli Ia määrust sedavõrd drastiliselt. ( 32 ) Seevastu näitaks Euroopa Kohus üles seda „ettevaatlikkust“, kui ta annaks selle määruse põhjal oma tavapäraseid tõlgendusmeetodeid kasutades vastuse, mis on kõige paremini kooskõlas selle määruse eesmärkidega ja sellega seotud kõrgema tasandi õigusnormidega. ( 33 )

29.

Selle kohta selgitasin esiteks juba oma esimese ettepaneku punktides 124–134, miks Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 „mööndusteta“ kohaldamise seisukoht oleks vastuolus selle määrusega taotletavate eesmärkidega. Rõhutan vaid kaht punkti, mida teisel kohtuistungil (uuesti) arutati, nimelt korrakohast õigusemõistmist ja liidus elavate ja asuvate kostjate õiguskaitset.

30.

Esimese punkti kohta olgu märgitud, et kuigi kostja elu- või asukohajärgse liikmesriigi kohtute universaalne pädevus õiguste rikkumise küsimuses aitab kaasa korrakohasele õigusemõistmisele, ( 34 ) ei oleks selle eesmärgiga kooskõlas see, et need kohtud oleks pädevad (ja kohustatud) lahendama hagisid, mille ese on kolmanda riigi väljastatud patendi kehtivus. Nimelt ei tunnustataks viimati nimetatud riigis mitte kunagi kõnealuste kohtute tehtud lahendit tühisuse kohta ning seega ei saa see praktikas tuua kaasa seda, et selle riigi intellektuaalomandi amet peab oma registrites vastava paranduse tegema.

31.

Teise punkti osas oleks selline lahendus samuti probleemne. Nimelt võiks see praktikas kohustada liidus elavaid või asuvaid isikuid, kes on kolmandate riikide patendi omanikud, osalema oma elu- või asukohajärgse riigi kohtutes kasututes (eelmises punktis selgitatud põhjustel) või lausa pahatahtlikes tühisuse tuvastamise menetlustes, mille algatamist on taotlenud nende konkurendid ainult nende kiusamiseks. ( 35 )

32.

Teiseks tuletan meelde, et kuna liit peab oma pädevust teostades järgima rahvusvahelist õigust, sealhulgas tavaõigust, peab Brüsseli Ia määrust tõlgendama selle õigusega kooskõlas. ( 36 ) Eelmises jaos toodud selgitusi arvestades on mul aga suuri kahtlusi selles osas, et kõnealust määrust saaks tõlgendada nii, nagu pakkusid välja BSH, Prantsuse valitsus ja komisjon. Nimelt ei saa Brüsseli kord ühtaegu tugineda universaalsusele, kui asi puudutab liidu kodanikust kostjat, ( 37 ) ning võtta arvesse üksnes liikmesriikide suveräänsust, eirates kolmandate riikide oma. ( 38 )

33.

Arvestades ühelt poolt kõiki puudusi, mis on Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 „mööndusteta“ kohaldamise seisukohal, kuid teiselt poolt ka asjaolu, et selles määruses ei sisaldu (veel) sõnaselget erandit selle määruse artiklis 24 käsitletud valdkondade puhul, kui asi puudutab kolmandaid riike, pakkusin oma esimese ettepaneku punktis 147 ja sellele järgnevates punktides välja lahenduse (mis on samuti valdkondadeülene, sest seda saaks kohaldada ühtemoodi kõikide nende valdkondade suhtes ( 39 )), mille ajendiks on „peegelduva mõju“ teooria, mille töötas palju aastaid tagasi välja Droz. ( 40 )

34.

Selle kohaselt peaks sisuliselt leidma, et kuigi liikmesriikide kohtutel on vastavalt Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõikes 1 ette nähtud üldeeskirjale (kuna puuduvad vastupidised sätted) pädevus kolmandaid riike puudutavate kohtuvaidluste lahendamiseks kõnealustes valdkondades, on selle eeskirja kontekstipõhise ja teleoloogilise tõlgenduse kohaselt neil siiski lubatud jätta see pädevus teostamata. Kuigi Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Owusu, et see eeskiri on põhimõtteliselt „kohustuslik“, leian niisamuti nagu Droz, et sellise kohustusliku „iseloomu“ rakendamise nõudmine ka selliste juhtumite suhtes „läheks liiga kaugele“ ( 41 ).

35.

Praktikas tuleneks sellest, et kui liikmesriigi kohtutele esitatakse selline hagi „kohaliku“ kostja vastu, mille ese on näiteks kolmanda riigi patendi kehtivus, oleks Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt nendel kohtutel lubatud kasutada oma riigisisese õigusega ette nähtud pädevust (olenemata selle laadist, sealhulgas nende rahvusvahelise eraõiguse normidest tulenevat pädevust), et asja lahendamisest loobuda. Ka juhul, kui neile kohtutele on samasuguse kostja vastu esitatud kolmanda riigi patenti puudutav õiguste rikkumise hagi ning see kostja on esitanud tühisuse vastuväite, võivad need kohtud keelduda selle vastuväite kohta otsuse tegemistest ning vajaduse korral peatada selle hagi menetlemine seniks, kuni patendi väljastanud kolmanda riigi ametiasutused on teinud otsuse selle kehtivuse kohta, viisil, mis „peegeldab“ selle määruse artikli 24 punktist 4 tulenevat lahendust. ( 42 )

36.

Nagu ma oma esimeses ettepanekus üksikasjalikult selgitasin, on selle tõlgenduse eeliseks minu arvates see, et nõnda pakutakse käsitletavale probleemile lahendus, mis on vaieldamatult pragmaatiline ning järgib samas õigusnormi sätete piire. ( 43 ) Nimelt, kui liikmesriikide kohtud ei ole täiesti pädevusest ilma jäetud, vaid neil on lihtsalt võimalus mitte otsustada, jätab see lahendus neile teatava paindlikkuse iga konkreetse kohtuasja asjaolude arvesse võtmiseks ning vajaduse korral selle pädevuse teostamiseks juhul, kui pooltel ei ole võimalust õiglasele kohtumenetlusele asjasse puutuva kolmanda riigi kohtutes, et vältida õigusemõistmisest keeldumist. ( 44 )

37.

Vastupidi sellele, mida väitis Prantsuse valitsus teisel kohtuistungil, ei seaks selline tõlgendus kahtluse alla Brüsseli korra „üldist ja järjepidevat“ ( 45 ) iseloomu. Esiteks ei ole selle tõlgenduse kohaselt kõnesolevat küsimust Brüsseli korra alt välja jäetud ega täielikult iga liikmesriigi õiguse alla antud. See küsimus oleks ikkagi reguleeritud Brüsseli korra alusel. See kord näeks lihtsalt lahendusena ette osalise ja piiritletud viite selle kohtu riigi õigusele, mille poole on pöördutud. ( 46 ) Teiseks aitab see tõlgendus kaasa just selle korra järjepidevusele. Nimel tagab see, et selle raames lahendatakse sarnaseid olukordi analoogselt.

38.

BSH ( 47 ), Prantsuse valitsus ja komisjon kordasid teisel kohtuistungil samuti kriitikat, mida nad olid juba väljendanud oma esimestes seisukohtades ja mille kohaselt see, kui liikmesriikide kohtutele antakse võimalus jätta asjaomastes valdkondades oma riigisisese õiguse alusel otsus tegemata, kahjustab kohtualluvuse ettearvatavust ning seega õiguskindlust ja Brüsseli Ia määruse ühetaolist kohaldamist viisil, mis on vastuolus kohtuotsuse Owusu „mõttega“.

39.

Mina aga ei ole endiselt selles veendunud. Esiteks ei antaks, nii nagu kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Owusu, liikmesriikide kohtutele ulatuslikku kaalutlusõigust jätta oma pädevus teostamata igas„välises“ kohtuvaidluses (mis kahjustaks tõsiselt nende pädevuse ettearvatavust), ( 48 ) vaid tunnustataks nende kitsast kaalutlusõigust loobuda pädevusest teatud valdkondades niivõrd, kuivõrd see „peegeldab“ Brüsseli Ia määruse artikli 24 alusel kohaldatavaid lahendusi.

40.

Teiseks, selles osas, mis puudutab Brüsseli Ia määruse ühetaolist kohaldamist kõikides liikmesriikides, on nendes riikides laialdaselt tunnustatud, et riigi kohtud ei peaks kõnealuseid küsimusi arutama juhul, kui asjasse puutub mõni teine riik. ( 49 ) Niisiis on liikmesriikide kohtutel üldiselt oma riigisiseses õiguses pädevus loobuda asja lahendamisest niisuguses olukorras. ( 50 ) Ehkki see, millistel konkreetsetel tingimustel nad seda teevad, võib liikmesriigiti põhimõtteliselt erineda, meenutan lõpetuseks, et nagu on selgitatud minu esimese ettepaneku punktides 150 ja 152, piirab liidu õigus liikmesriigi õigust üsna märkimisväärses ulatuses. Sellega on tagatud, et sellist lahendust kohaldatakse piisavalt järjepidevalt kogu liidus.

41.

Prantsuse valitsus väitis teisel kohtuistungil veel, et niisuguse erandliku kohtualluvuse eeskirjade „peegelduva mõju“ tunnustamise tagajärjel tuleks lahendada palju praktilisi küsimusi (millistel asjaoludel peab asjaomane kohus pädevusest loobumise asemel pigem menetluse peatama, selle kohtu võimalus otsustada niisuguse meetme võtmine omal algatusel jne), mida Euroopa Kohus ei saa teha kohtupraktika teel. Tegelikult ei peaks Euroopa Kohus minu arvates leiutama ammendavat pädevusest loobumise korda, vaid kehtestama teatud liidu õigusest tulenevad nõuded ning laskma ülejäänu kindlaks määrata iga liikmesriigi õigusnormidega ( 51 ) (seniks, kuni liidu seadusandja lisab ise Brüsseli Ia määrusesse niisuguse korra).

42.

Teatud küsimused, mis Euroopa Kohus teise kohtuistungi jaoks esitas, ning komisjoni vastused viitavad „kolmanda tee“ võimalusele, mis oleks ühtaegu sihipärasem (patentide registreerimise ja kehtivuse kohta) ja radikaalsem kui minu välja pakutud lahendus (tunnistan, et ma ei tulnud selle võimaluse peale oma esimese ettepaneku koostamise käigus).

43.

See „kolmas tee“ oleks Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 tõlgendamine selle konteksti (vt eespool punkt 23) ja rahvusvahelist tavaõigust (vt eespool punktid 14–18) arvesse võttes nii, et sellega ei ole kostja elu- või asukohajärgse liikmesriigi kohtutele antud mingit pädevust nende hagide lahendamiseks, mille ese on kolmandate riikide patentide registreerimine või kehtivus. ( 52 ) Peale selle, kui sellise patendi kehtivuse küsimus esitatakse, nagu käesolevas asjas, õiguste rikkumise hagi raames esitatud vastuväite teel, on selle sättega nendele kohtutele antud pädevus lahendada see küsimus üksnes eelneva küsimusena, ( 53 ) ainuüksi hagi lahendamise eesmärgil. ( 54 ) Selle sättega ei ole neile antud pädevust anda patendi kehtivust käsitlevatele põhjendustele erga omnes-mõju (või veelgi vähem esitada oma kohtulahendi resolutsioonis selle kohta niisuguse mõjuga seisukoht). ( 55 )

44.

Praktikas tähendaks see, et kuigi Brüsseli Ia määrus oleks kohaldatav niisuguste hagide (või vastuväidete) suhtes, kui kostja elu- või asukoht on liidus, ei oleks sellega antud pädevust (ega erga omnes-mõjuga seisukoha esitamise õigust) mitte ühelegi liikmesriigi kohtule. Järelikult, kui sellisele kohtule esitatakse niisugune hagi „kohaliku“ kostja vastu, peaks see kohus tunnistama, et tal ei ole pädevust seda lahendada (või õiguste rikkumise hagi raames esitatud tühisuse vastuväite puhul piirama oma otsuse mõju pooltega), ning seda kõnealuse määruse alusel. ( 56 )

45.

Sellel tõlgendusel oleks mitu eelist. Kõigepealt, teoreetilisest küljest, kui Euroopa Kohus leiaks, et liikmesriikide kohtutel ei ole Brüsseli korra alusel mingit pädevust tühistada kolmandate riikide patente (või anda õiguste rikkumise hagi raames mõnele oma järeldusele erga omnes-mõju), teeks Euroopa Kohus küll radikaalsed, aga siiski loogilised (ning seega täiesti põhjendatavad) järeldused käesoleva ettepaneku punktides 14–18 kirjeldatud rahvusvahelise tavaõiguse kaalutlustest.

46.

Peale selle kindlustaks see tõlgendus praktikas teatud järjepidevuse „liidusiseselt“ kasutatavate lahenduste ja nende lahenduste vahel, mida kasutatakse suhetes kolmandate riikidega, ning sealjuures järgitaks jällegi Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkti 4 sõnastust. ( 57 ) See peegeldaks ka võrdlevas õiguses, iseäranis liikmesriikide õiguses olemasolevaid lahendusi. ( 58 )

47.

Viimase punktina oleks selle tõlgenduse eeliseks pakkuda tõstatatud probleemile lahendust, mis on täiesti ühetaoline (kuna liikmesriikide kohtute pädevuse puudumine tuleneks otse Brüsseli Ia määrusest, olles ühtemoodi kohaldatav kogu liidus) ja ettenähtav (sest nendele kohtutele ei jäetaks mingit kaalutlusruumi seoses asja lahendamise vajalikkusega). Seega oleks see täielikult kooskõlas kohtuotsuse Owusu „mõttega“.

48.

Ent niisugune Brüsseli Ia määruse tõlgendamine annaks alust teatavale kriitikale. Kõigepealt võiks teoreetilisest küljest väita vastu, et see tõlgendus ei sobi kokku Brüsseli Ia artikli 4 lõikes 1 ette nähtud kohtualluvuse eeskirja loogikaga. See eeskiri põhineb määratud kohtute ja asjaomase kostja vahelistel isiklikel seostel. Selle alusel ja nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 6, hõlmab nende kohtute pädevus põhimõtteliselt kõiki nõudeid, mis on esitatud asjaomase kostja vastu. Selle eeskirjaga ei ole iseenesest tehtud mingit vahet kohtuvaidluse valdkonna alusel.

49.

Sellel vastuväitel on siiski oma piirid. Faktiliselt on „liidusisestes“ olukordades jäetud teatud valdkonnad kostja elu- või asukohajärgse liikmesriigi kohtute alluvusest välja teiste Brüsseli Ia määruse sätete (eriti selle artikli 24) alusel. Seega tuleks lihtsalt möönda, et sama kehtib vahel ka kohtuvaidluste puhul, mis puudutavad kolmandaid riike, nõustudes, et selle määruse artikli 4 lõike 1 enda raames on selle kohtualluvuse suhtes olemas teatud vaikimisi piirangud, mida nõuab rahvusvaheline tavaõigus.

50.

Järgmiseks võib välja tuua, et paljud Brüsseli õigusakte käsitlevad ametlikud aruanded, ( 59 ) lõik arvamusest 1/03 ( 60 ) ja Brüsseli Ia määruse põhjenduse 24 teine lõik ( 61 ) annavad alust arvata, et liikmesriikide kohtud on selle määruse artikli 4 lõike 1 alusel tõepoolest pädevad lahendama niisuguseid küsimusi nagu patentide registreerimine või kehtivus, kui asjasse puutub kolmas riik.

51.

Siiski on vastuväitel jällegi piirid. Esiteks, lisaks sellele, et kõnealustes aruannetes ei ole nendes esitatud seisukohta tõendatud, ei ole neis ka pakutud Brüsseli korra autentset tõlgendust, vaid need kujutavad endast parimal juhul vabatahtlikku juhendit selle tõlgendamise jaoks. ( 62 ) Teiseks, kuna arvamus 1/03 ei puuduta iseenesest käesoleva kohtuasja keskmes olevat probleemi, ( 63 ) võib kõnealust lõiku käsitada kui obiter dictum’it, mida võib teatud määral nüansseerida ja täpsustada, ja mitte kui Euroopa Kohtu kindlat seisukohta selle küsimuse kohta. ( 64 ) Kolmandaks oleks ebakõla Brüsseli Ia määruse põhjendusega 24 väga suhteline. ( 65 )

52.

Lõpetuseks, praktilisest küljest võiks Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 niisugust tõlgendamist kritiseerida sellest tuleneva lahenduse jäikuse tõttu. Nimelt, kui liikmesriikide kohtutel puuduks (täielikult) pädevus lahendada hagisid, mille ese on kolmandate riikide patentide registreerimine või kehtivus, ei oleks nendel kohtutel mingit kaalutlusruumi selleks, et kaaluda pädevusest loobumise vajalikkust. Nad oleksid kohustatud seda igal juhul tegema. Teatud juhtudel võivad menetlusosalised olla selle tõttu kohustatud pöörduma kolmanda riigi kohtu poole, kes ei taga õiglast kohtumenetlust. Kõnealustel liikmesriigi kohtutel ei oleks sellistel juhtudel võimalust kohtuvaidlust lahendada.

53.

Selle kriitika põhjendatus on taaskord suhteline. Kuigi niisugune kaalutlusruum on minu arvates teatud kontekstis hädavajalik, ( 66 ) on selle vajalikkus vaieldavam käesolevas asjas arutatava konkreetse juhtumi puhul. Liikmesriikide kohtud ületaksid rahvusvahelise tavaõigusega seatud piire, kui nad peaksid esitama erga omnes-seisukoha kolmanda riigi patendi tühisuse kohta, isegi kui põhjuseks on „vajalikkus“ (asjaolu, et selle kolmanda riigi kohtud ei taga õiglast kohtumenetlust) ning nende otsus jääks ikkagi ilma praktilise väärtuseta. ( 67 ) Pealegi, kuigi sellest tuleneks eelkõige, et liidus elava või asuva kolmandate riikide patentide omaniku konkurent ei saa kunagi esitada niisuguse patendi tühisuse hagi liikmesriikide kohtutesse, võiks selline konkurent ikkagi vaidlustada patendi kehtivuse täiendava küsimuse raames, näiteks õiguste rikkumise hagi raames, mis võidakse tema vastu esitada (tingimusel, et tema enda elu- või asukoht on liidus), või selle omaniku vastu esitatud vastutuse „negatiivse tunnistamise“ nõude raames. Seega ei jääks ta nendes kohtutes täiesti ilma kaitseta kolmandate riikide alusetute patentide eest.

54.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Svea Hovrätti (Svea apellatsioonikohus, Rootsi) kolmandale eelotsuse küsimusele järgmiselt.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 24 punkti 4

tuleb tõlgendada nii, et

see säte ei ole kohaldatav kolmandas riigis registreeritud patendi kehtivuse suhtes. Kui aga liikmesriikide kohtutel on pädevus mõne muu selle määruse eeskirja alusel, võivad nad jätta selle küsimuse lahendamata.