1

Euroopa Komisjon sai 19. detsembril 2017 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43) alusel taotluse tutvuda mitme dokumendiga, mis registreeriti viitega GESTDEM 2017/7530 (edaspidi „esialgne tutvumistaotlus“), pidades eelkõige silmas kolme dokumenti (edaspidi „vaidlusalused dokumendid“), mille on koostanud hageja Régie autonome des transports parisiens (RATP).

2

Vaidlusalused dokumendid on järgmised:

3

Liikuvuse ja transpordi peadirektoraat võttis 5. märtsil 2018 vastu ja edastas esialgse tutvumistaotluse autorile (edaspidi „taotluse esitaja“) tähitud kirjaga otsuse, milles ta andis loa vaidlusaluste dokumentidega osaliselt tutvuda (edaspidi „vaidlustatud otsus“). Peale selle lisas ta vaidlustatud otsusele vaidlusalused dokumendid redigeeritud versioonis.

4

Dokumentidega tutvumise taotleja esitas 19. märtsil 2018 komisjoni peasekretariaadile vastavalt määruse nr 1049/2001 artiklile 7 vaidlusaluste dokumentide terviklikul kujul tutvumise kordustaotluse (edaspidi „kordustaotlus“).

5

Liikuvuse ja transpordi peadirektoraat teavitas 20. aprillil 2018 taotluse esitajat, et vaidlustatud otsuse saatmisega oli tehtud viga ning vaidlusaluseid dokumente ei oleks tohtinud talle edastada. Liikuvuse ja transpordi peadirektoraat palus taotluse esitajal vaidlusaluseid dokumente mitte trükkida, salvestada ega kasutada ning hävitada talle varem saadetud teated.

6

Liikuvuse ja transpordi peadirektoraat palus 25. aprillil 2018 taotluse esitajalt allkirjastada avaldus, millega ta kohustub esiteks mitte kasutama, edastama, jagama, kopeerima ja töötlema vaidlusaluste dokumentide redigeeritud versioone, mis edastati talle 5. märtsil 2018, või nende sisu, teiseks mitte avaldama nende sisu ja kolmandaks hävitama vaidlusaluste dokumentide mis tahes elektrooniline või paberversioon. Samal päeval saatis taotluse esitaja tagasi omakäeliselt allkirjastatud avalduse.

7

Hageja sai teada 27. aprillil 2018, kui ta luges komisjoni vastust Üldkohtu presidendi küsimustele ajutiste meetmete kohaldamise menetluses, mis oli algatatud tema taotlusel 23. aprillil 2017 ja registreeritud numbri T‑250/18 R all ning mis samuti käsitles vaidlusaluste dokumentide avalikustamist seoses varasema dokumentidega tutvumise taotlusega, esialgsest dokumentidega tutvumise taotlusest ning sellest, et komisjon oli vaidlusalused dokumendid redigeeritud versioonis ekslikult edastanud taotluse esitajale.

8

4. mail 2018 toimus hageja ja komisjoni koosolek, mille käigus hageja palus edastada talle 5. märtsi 2018. aasta kiri ja sellele lisatud dokumendid, mis sel päeval oli saadetud dokumentidega tutvumise taotlejale.

9

Hageja kordas 23. mail 2018 kirjalikult oma taotlust saada koopia 5. märtsi 2018. aasta kirjast ning kõigist sellele lisatud taotluse esitajale saadetud dokumentidest, nende seas vaidlusalustest dokumentidest.

10

Komisjoni peasekretär võttis 7. juunil 2018 vastu otsuse kordustaotluse kohta (edaspidi „7. juuni 2018. aasta otsus“) (vt eespool punkt 4). Selles otsuses keeldus ta täielikult vaidlusaluste dokumentide avalikustamisest, kuna see kahjustaks käimasolevat menetlust kohtuasjades T‑250/18, RATP vs. komisjon ja T‑250/18 R, RATP vs. komisjon.

11

Komisjon edastas 12. juunil 2018 hagejale vaidlustatud otsuse, nende 27 dokumendi loetelu, mida komisjoni tuvastatud andmetel esialgne tutvumistaotlus puudutas, ning vaidlusalused dokumendid, nagu need taotluse esitajale saadeti.

12

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. juulil 2018.

13

Komisjon esitas Üldkohtu kantseleisse 11. oktoobril 2018 saabunud eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 130 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Hageja esitas oma seisukohad selle vastuväite kohta 24. novembril 2018.

14

Hagiavalduses palub hageja Üldkohtul:

15

Vastuvõetamatuse vastuväites palub komisjon Üldkohtul:

16

Oma seisukohtades vastuvõetamatuse vastuväite kohta palub hageja Üldkohtul:

17

Kodukorra artikli 130 lõigete 1 ja 7 kohaselt võib Üldkohus lahendada vastuvõetamatuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata, kui kostja seda taotleb. Käesolevas asjas palus komisjon lahendada vastuvõetamatuse küsimuse, ning kuna Üldkohus leidis, et tal on kohtuasja toimikus sisalduvate dokumentide põhjal piisavalt teavet, otsustas ta küsimuse lahendada ilma menetlust jätkamata.

18

Hageja sõnul võimaldaks üksnes kodukorra artikli 130 lõige 2 esitada vastuvõetamatuse väite, mille alus on hagi eseme puudumine. Kuna komisjon ei ole vastuvõetamatuse väites tuginenud kodukorra artikli 130 lõikele 2, siis tuleb see hageja arvates vastuvõetamatuna tagasi lükata.

19

Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon ei ole vastuvõetamatuse väite toetuseks märkinud, et hagi ese on menetluse käigus ära langenud, vaid et hagil puudus ese selle esitamise ajal. Vastavalt kodukorra artikli 130 lõikele 1 võib kostja aga taotleda, et Üldkohus lahendaks vastuvõetamatuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata ning hagi eseme puudumine hagi esitamise ajal on üks vastuvõetamatuse alus.

20

Lisaks ja igal juhul võib kodukorra artikli 129 alusel Üldkohus igal ajal omal algatusel, olles kohtuasja pooled ära kuulanud, otsustada põhistatud määrusega, et asja läbivaatamist takistab avalikust huvist tulenev asjaolu. Kuna hagi vastuvõetamatus hagi eseme puudumise tõttu hagi esitamise ajal on asja läbivaatamist takistav avalikust huvist tulenev asjaolu, võib Üldkohus teha otsuse omal algatusel.

21

Seega eksib hageja, väites, et komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väide ei ole vastuvõetav.

22

Esimese võimalusena märgib komisjon, et hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks seetõttu, et see puudutab akti, mida hagi esitamise ajal enam ei eksisteerinud. Komisjoni sõnul asendati vaidlustatud otsus täielikult 7. juuni 2018. aasta otsusega, mis tehti kordustaotluse kohta. Viimati nimetatud otsusega võeti institutsiooni lõplik seisukoht.

23

Hageja 6. juulil 2018 esitatud hagi on esemetu, kuna selle eesmärk on tühistada õigusakt, mida enam ei eksisteerinud alates 7. juunist 2018, mil see asendati komisjoni sama kuupäeva otsusega kordustaotluse kohta. Seega ei olnud hagil selle esitamise huvi olemasolu küsimusest sõltumata hagiavalduse esitamise ajal alust. Komisjon leiab samuti, et 7. juuni 2018. aasta otsus kõrvaldab hageja argumentidelt mis tahes väärtuse, sest sisulistes küsimustes otsustas komisjon selles otsuses vaidlusaluste dokumentidega tutvumise võimaldamisest täielikult keelduda.

24

Teise võimalusena on komisjon seisukohal, et käesolev hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks niivõrd, kuivõrd hagejal puudus hagi esitamise ajal huvi vaidlustatud otsuse tühistamiseks menetluse algatamise vastu, sest see otsus ei tekita juba pikka aega tagasi tema suhtes tagajärgi.

25

Komisjon ei eita, et ta edastas vaidlusalused dokumendid (nende redigeeritud versioonis) taotluse esitajale 5. märtsi 2018. aasta kirjas ja et ta ei oleks tohtinud seda teha. Samas leidis ta, et ta on alates selle vea avastamisest teinud kõik, et see ei tekitaks hagejale mingeid tagajärgi. Komisjoni sõnul on see meede osutunud tõhusaks, sest taotluse esitaja on kirjalikult kohustunud kõnealuseid dokumente mitte kasutama ja kustutama selle kõik jäljed, olgu need kirjalikud või elektroonilised. Komisjon väidab, et hageja oli kõnealuste kirjalike kohustuste sisust täielikult teadlik, kuna tema valduses oli neid sisaldav dokument alates 2018. aasta aprilli lõpust.

26

Seepärast leiab komisjon, et hageja väidab ekslikult ühelt poolt, et vaidlusalused dokumendid nende redigeeritud versioonis on kättesaadavad erga omnes, ja teiselt poolt, et tal oli käesoleva hagi esitamise ajal menetluse algatamise vastu endiselt huvi, olgugi et enam kui kaks kuud tagasi oli vaidlustatud otsus lakanud tema suhtes tekitamast mis tahes tagajärgi. Komisjoni sõnul väidab hageja, kuid ei tõenda, et vaidlusalused dokumendid on „potentsiaalselt“ konkurentide käes.

27

Hageja leiab, et vaidluse ese ja menetluse algatamise huvi kattuvad, sest hagejal peab hagi esitamise etapis olema selle eseme osas hagi esitamise huvi, vastasel juhul ei ole see vastuvõetav. Sellest tulenevalt analüüsib hageja kaht komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väidet koos.

28

Esiteks leiab hageja, et vaidlustatud otsus tekitab sõltumatuid ja konkreetseid õiguslikke tagajärgi. Siinkohal juhib hageja tähelepanu sellele, et ta on vaidlusaluste dokumentide autor ja seetõttu tekitab nende dokumentide edastamine kui selline vaidlustatud otsuse järgselt temale tagajärgi. Hageja märgib, et komisjon palus oma kirjas taotluse esitajalt neid viimasele ekslikult saadetud dokumente mitte välja trükkida, salvestada või töödelda alles seitse nädalat pärast vaidlusaluste dokumentide edastamist 5. märtsil 2018. Seda 20. aprilli 2018. aasta taotlust täiendati 25. aprillil 2018 ja sellel samal päeval vastates võttis taotluse esitaja kohustuse vaidlusalustes dokumentides sisalduvat teavet mitte kasutada või levitada. Hageja järeldab nende asjaolude põhjal, et seitsme nädala jooksul oli kõnealustes dokumentides sisalduva teabe levitamisel erga omnes mõju ja seda tuleb käsitada õigusvastase tegevusena, seega toob kõnealune olukord kaasa kahju tekitavaid tagajärgi, mis vaieldamatult jätkuvalt mõjutavad tema huve.

29

Hageja sõnul tekitas vaidlustatud otsus tema suhtes õiguslikke tagajärgi, kuna ühelt poolt ei saanud taotluse esitaja 25. aprilli 2018. aasta avaldus tühistada vaidlusaluste dokumentide avalikustamisega kaasnenud erga omnes mõju seitsme nädala jooksul enne kõnealuses avalduses võetud kohustust, ning teiselt poolt sai see avaldus nagu ka 7. juuni 2018. aasta otsus olla siduv üksnes komisjonile ja taotluse esitajale. Hageja sõnul võisid vaidlusalused dokumendid eespool nimetatud seitsmenädalase ajavahemiku jooksul liikuda edasi konkureerivate ettevõtjate kätte ning neid võidi kasutada liikmesriigi kohtumenetlustes, milles on tõstatatud eelotsuse küsimused, mis on identsed liidetud kohtuasjades Mobit ja Autolinee Toscane esitatud küsimustega (kohtuasjad C‑350/17 ja C‑351/17). Isegi kui hagejal ei ole võimalik sellise edastamise ulatust hinnata, leiab ta, et hea halduse põhimõte kohustas komisjoni uurima, kuidas oli taotluse esitaja vaidlusaluseid dokumente kasutanud, et vajaduse korral ja eeldusel, et see oli võimalik, tühistada vaidlustatud otsuse de facto erga omnes mõju. Hageja sõnul ei olnud meetmetega, mille komisjon oma vea parandamiseks võttis, ilmselgelt võimalik heastada teabe edastamise erga omnes mõju, mis oli juba tekkinud ja lõplik. Hageja arvates ei vastanud asjaolu, et komisjon otsustas 7. juuni 2018. aasta otsuses vaidlusaluseid dokumente mitte avalikustada, kuna selline avalikustamine kahjustaks komisjoni vastu algatatud kohtuasjade T‑250/18 R ja T‑250/18 menetlemist, mitte üksnes avalikustamise erga omnes mõjule, vaid andis tunnistust selle kohta, et avalikustamist, mis on nende kohtumenetluste suhtes juba tagajärgi tekitanud, tuleb analüüsida nii, et see tekitab tagajärgi ka tulevikus. Seetõttu leiab hageja, et tal on jätkuvalt huvi vaidlustatud otsuse tühistamise vastu.

30

Teiseks leiab hageja, et 7. juuni 2018. aasta otsus ei saanud tühistada ega asendada vaidlustatud otsust esiteks seetõttu, et viimati nimetatu andis loa vaidlusalust dokumenti erga omnes avalikustada ajavahemikul 5. märtsist kuni 25. aprillini 2018. Vaidlustatud otsus tekitab jätkuvalt õiguslikke tagajärgi seeläbi, et vaidlusaluseid dokumente, mille taotluse esitaja andis kolmandatele isikutele edasi, võivad esimesed kolmandad isikud jätkuvalt anda muudele kolmandatele isikutele edasi, kuivõrd esimesed kolmandad isikud said need dokumendid enda kätte seaduslikult, ilma et 7. juuni 2018. aasta otsusega saaks seda muuta. Hageja leiab, et 7. juuni 2018. aasta otsus ei saanud tühistada ega asendada vaidlustatud otsust ka seetõttu, et 7. juuni 2018. aasta otsuse eesmärk oli kinnistada seisukohta, mille komisjon oli taotluse esitajaga seoses võtnud esialgse taotluse ja kordustaotluse suhtes. Komisjoni 20. ja 25. aprillil 2018 toimunud mõttevahetusel taotluse esitajaga oli üksnes piiratud mõju vaidlusaluste dokumentide tulevikus edastamisele taotleja poolt kolmandatele isikutele ning sellel puudusid tagajärjed nende dokumentide varasemale kasutamisele taotluse esitaja või kolmandate isikute poolt, kusjuures viimased võivad neid ka veel praegu kasutada.

31

Kolmandaks leiab hageja, et isegi kui vaidlustatud otsust käsitatakse nii, et 7. juuni 2018. aasta otsus asendab seda, on tal jätkuvalt huvi vaidlustatud otsuse tühistamist nõuda. Hageja juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et vaidlus ei saa erandkorras muutuda esemetuks, hoolimata selle akti tagasivõtmisest või asendamisest, mille tühistamist taotletakse, kui hagejal on jätkuvalt piisav huvi otsuse suhtes, millega see akt ametlikult tühistatakse.

32

Hageja leiab, et tal on põhjendatud huvi hagi esitamise ja vaidlustatud otsuse tühistamise vastu järgmistel põhjustel:

33

Olgu tuletatud meelde, et tühistamishagi saab esitada vaid selliste aktide või otsuste peale, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9; 11. novembri 2004. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑249/02, EU:C:2004:7044, punkt 35, ja 26. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑362/08 P, EU:C:2010:40, punkt 51).

34

Et teha kindlaks, kas vaidlustatud akti peale saab esitada tühistamishagi, tuleb keskenduda kõne all oleva akti sisule (vt selle kohta 14. mai 2012. aasta kohtumäärus Sepracor Pharmaceuticals (Ireland) vs. komisjon, C‑477/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:292, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Peale selle tuleb meenutada, et kehtetuks tunnistatud ja asendatud akt kaob liidu õiguskorrast täielikult. Seega on akti kehtetuks tunnistamisel enamasti toime ex tunc (vt selle kohta 28. mai 1997. aasta kohtumäärus Proderec vs. komisjon, T‑145/95, EU:T:1997:74, punkt 26; 14. septembri 2011. aasta kohtumäärus Itaalia vs. komisjon, T‑239/10, ei avaldata, EU:T:2011:471, punkt 22, ja 8. juuni 2017. aasta kohtumäärus Elevolution – Engenharia vs. komisjon, T‑691/16, ei avaldata, EU:T:2017:395, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Käesoleval juhul järgnes vaidlustatud otsusele taotluse esitajalt määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 tähenduses kordustaotlus, milles paluti komisjonilt oma seisukohta muuta. Pärast seda taotlust võttis komisjoni peasekretär vastavalt määruse nr 1049/2001 artiklile 8 vastu 7. juuni 2018. aasta otsuse, millega täielikult keelduti võimaldamast vaidlusaluste dokumentidega tutvuda.

37

Seega tunnistati vaidlustatud otsus 7. juuni 2018. aasta otsusega kehtetuks ja esimene asendati viimasega (vt selle kohta 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punkt 89, ja 24. mai 2011. aasta kohtuotsus NLG vs. komisjon, T‑109/05 ja T‑444/05, EU:T:2011:235, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna vaidlustatud otsus oli üksnes esimene komisjoni seisukohavõtt, mis täielikult asendati 7. juuni 2018. aasta otsusega, siis lõpetati menetlus viimati nimetatud otsusega ning seetõttu on otsuse olemus viimati nimetatud otsusel (vt selle kohta 16. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Co-Frutta vs. komisjon, T‑47/01, EU:T:2003:272, punktid 30–32).

38

Seega oli hagi esitamise aja seisuga 7. juuni 2018. aasta otsus vaidlustatud otsuse juba asendanud ja selle liidu õiguskorrast kaotanud, nii et see ei tekitanud enam mingeid tagajärgi, sealhulgas hageja suhtes.

39

Seetõttu puudus käesoleval hagil selle esitamise ajal ese ning see tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.

40

Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja muud argumendid.

41

Kohus on otsustanud, et tühistamishagil võib ese mitte ära langeda, kui tühistamisnõude esemeks oleva akti kehtetuks tunnistamine leiab aset kohtumenetluse jooksul ning hagejal säilib siiski piisav huvi selle akti tühistava kohtuotsuse suhtes (vt selle kohta 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punktid 47 ja 50–52; 27. septembri 2002. aasta kohtuotsus Tideland Signal vs. komisjon, T‑211/02, EU:T:2002:232, punktid 48 ja 49, ning 14. septembri 2011. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑239/10, ei avaldata, EU:T:2011:471, punkt 23).

42

Käesoleval juhul aga puudus hageja esitatud hagil ese juba selle esitamise ajal (vt eespool punkt 38).

43

Mis puutub hageja väitesse, et vaidlustatud otsuse tühistamine võimaldaks vältida seda, et väidetav õigusvastane tegevus tulevikus ei korduks, siis tuleb märkida, et iga hageja väidetud õigusvastane tegu on tihedalt seotud käesoleva juhtumi konkreetsete asjaoludega ja hageja ei ole piisavalt põhjendanud riski, et tulevikus need asjaolud korduvad. Komisjoni käitumine pärast vaidlusaluste dokumentide avalikustamist, nagu seda on eespool punktides 5 ja 6 kirjeldatud, näitab hoopis, et sellise avalikustamise kordumise ohtu ei esine.

44

Seoses hageja seisukohaga, et tal on jätkuvalt hagi esitamise põhjendatud huvi, kuna vaidlustatud otsus on tühistamata jätmise olukorras jätkuvalt erga omnes jõus, välja arvatud taotluse esitaja suhtes, kes on 7. juuni 2018. aasta otsuse adressaat, siis tuleb tõdeda, et see hinnang on väär. Nagu on eespool punktis 37 märgitud, asendati vaidlustatud otsus 7. juuni 2018. aasta otsusega. Seega ei saa väita, et vaidlustatud otsus kehtib ka pärast 7. juuni 2018. aasta otsuse vastuvõtmist endiselt muude isikute kui juurdepääsu taotleja suhtes.

45

Lõpuks tuleb märkida, et kuivõrd hageja põhjendab oma huvi menetluse algatamise vastu vaidlusaluste dokumentide osalise avalikustamisega, siis olgu märgitud, et vaidlustatud otsuse tühistamine ei võimalda olukorda taastada. Kuigi Üldkohtu otsusel vaidlustatud otsuse tühistamise kohta on seadusjõu tõttu erga omnes mõju ja see kaotab selle otsuse tagasiulatuvalt kõigi õigussubjektide suhtes (vt selle kohta 1. juuni 2006. aasta kohtuotsus P & O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, C‑442/03 P ja C‑471/03 P, EU:C:2006:356, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika), ei heasta selline tühistamine vaidlusaluste dokumentide avalikustamisega kaasnenud tagajärgi pärast selle otsuse tegemist. Seega ei muuda vaidlustatud otsuse tühistamine olematuks vaidlusaluste dokumentide avalikustamise tagajärgi, sest selle teabe teatavaks saamine kõigile isikutele, kes neid loevad, on vahetu ja pöördumatu. Seega ei too vaidlustatud otsuse tühistamine taotluse esitajale kasu.

46

Üldkohtu otsus – lükata vaidlustatud otsuse tühistamise hagi eseme puudumise tõttu vastuvõetamatuna tagasi – ei mõjuta siiski hageja võimalust esitada kahju hüvitamise hagi juhul, kui hageja leiab, et vaidlustatud otsuse täitmine on talle tekitanud kahju. Õiguskaitsevahendite autonoomsuse põhimõtte alusel võib pool esitada kahju hüvitamise hagi, ilma et ta oleks ühegi õigusnormi kohaselt kohustatud taotlema talle kahju tekitanud õigusvastase akti tühistamist (vt selle kohta 14. septembri 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, C‑310/97 P, EU:C:1999:407, punkt 59, ja 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Vakakis kai Synergates vs. komisjon, T‑292/15, EU:T:2018:103, punkt 30).

47

Kõige eeltoodu põhjal tuleb hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

48

Komisjon leiab, et kohtukulud tuleks välja mõista hagejalt, sest ühelt poolt ei ole hagi vastuvõetav ning teiselt poolt pidi ta hagi esitamise ajal olema teadlik asjaolust, et vaidlusaluste dokumentide ekslikul edastamisel puudusid tagajärjed, et on esitatud kordustaotlus ja et komisjon võtab pärast taotluse saamist vastu otsuse, milles võetakse tema huve nõuetekohaselt arvesse.

49

Hageja leiab, et kohtukulud tuleb tervikuna välja mõista komisjonilt, sest tema vastuvõetamatuse väide tuleb tagasi lükata ning kohtujurist Saugmandsgaard Øe ettepanekus liidetud kohtuasjades Mobit ja Autolinee Toscane (C‑350/17 ja C‑351/17, EU:C:2018:869) lükatakse tagasi komisjoni tõlgendus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1370/2007 (mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70) (ELT 2007, L 315, lk 1) kohaldamisalast.

50

Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

otsustab: