31.10.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 402/21

—

tühistada Üldkohtu 9. juuni 2016. aasta otsus kohtuasjas T-276/13: Growth Energy ja Renewable Fuels Association vs. Euroopa Liidu Nõukogu, mis tehti nõukogule teatavaks 10. juunil 2016;

—

jätta rahuldamata esimeses kohtuastmes Growth Energy ja Renewable Fuels Association’i esitatud nõue tühistada vaidlustatud määrus (1);

—

mõista Growth Energy’lt ja Renewable Fuels Association’ilt välja nõukogu poolt nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses kantud kulud.

—

saata asi tagasi Üldkohtusse uuesti läbivaatamiseks;

—

asja Üldkohtule tagasisaatmise korral otsustada mõlema kohtuastme menetlusega seotud kohtukulude kandmine edaspidi.

a.

Esiteks asub Üldkohus seisukohale, et otsese puutumuse tuvastamiseks piisab sellest, kui neli valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat on bioetanooli tootjad. See tuvastus ei ole aga kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga, milles ei tunnustata otsese puutumuse olemasolu puht majanduslike tagajärgede põhjal.

b.

Teiseks ei ole selge, kuidas saab pelk asjaolu, et Ühendriikide tootjad müüsid enne dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist oma bioetanooli kodumaistele kauplejatele/segajatele, kes müüsid bioetanooli seejärel edasi oma riigis või eksportisid märkimisväärses koguses liitu, märkimisväärselt mõjutada nende tootjate seisundit turul. Näitamaks oma turuseisundi märkimisväärset mõjutamist tollimaksude kehtestamise tõttu oleks hagejad pidanud vähemalt tõendama tollimaksude mõju importimisel liitu pärast dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist. Hagejad ei esitanud selle kohta aga mingit teavet ning ka vaidlustatud kohtuotsus ei sisalda ühtegi sellekohast sedastust. Seega on tegemist nii õigusnormide rikkumisega isikliku puutumuse testi kohaldamisel kui ka põhjenduste puudumisega.

a.

Esiteks tõlgendas Üldkohus algmäärust vääralt, kui ta leidis, et algmääruse artikli 9 lõikega 5 võetakse üle nii 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) VI artikli rakendamise lepingu (WTO dumpinguvastane leping) artikkel 9.2 kui ka artikkel 6.10. Ühelt poolt – nagu nähtub algmääruse artikli 9 lõike 5 sõnastusest – ei käsitle nimetatud säte väljavõttelist uuringut. Teiselt poolt rakendatakse WTO dumpinguvastase lepingu artikkel 6.10 algmääruse artikliga 17 ja artikli 9 lõikega 6, mitte artikli 9 lõikega 5.

b.

Teiseks on Üldkohus vääralt tõlgendanud algmääruse artikli 9 lõikes 5 ja WTO dumpinguvastase lepingu artiklis 9.2 sisalduvat mõistet „tarnija“. Artikli 9 lõike 5 loogikast ja üldisest ülesehitusest tuleneb, et tarnija saab olla ainult „[allikas], millega seoses on avastatud, et [selle] suhtes on kohaldatud dumpingut“. Kuna aga Ühendriikide tootjatel puudus ekspordihind, ei oleks saanud neid dumpingus süüdistada. Järelikult on Üldkohus rikkunud õigusnormi, kui ta kvalifitseeris need tootjad „tarnijateks“ algmääruse artikli 9 lõike 5 ja WTO dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 tähenduses.

c.

Kolmandaks on Üldkohus tõlgendanud vääralt algmääruse artikli 9 lõikes 5 ja WTO dumpinguvastase lepingu artiklis 9.2 sisalduvat mõistet „raskendatud“ [mõiste „raskendatud“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „võimatu“], tuginedes algmääruse artikli 9 lõike 5 väärale tõlgendusele arvestades WTO dumpinguvastase lepingu artiklit 6.10 ja tuginedes apellatsioonikogu ettekandele asjas „kinnitusdetailid“ (3). Kõnealune ettekanne käsitleb ainult WTO dumpinguvastase lepingu artiklit 9.2 ja seetõttu puudutab selles sisalduv mõiste „võimatu“ analüüs ainult olukorda ja kohtlemist, mille algmääruse artikli 9 lõige 5 näeb ette mitteturumajanduslikest riikidest pärinevate eksportijate puhul. Seega ei andnud apellatsioonikogu mõistele „võimatu“ sellist tõlgendust, mida võiks üle kanda käesolevale menetlusele, mis ei puuduta mitteturumajanduslikest riikidest pärinevaid eksportijaid.