52014DC0214

Sisukord

1............ Fond, mis kaitseb liidu eelarvet laenukohustuste täitmata jätmisest tulenevate maksenõuete eest alates aastast 1994. 2

2............ Fondile vahendite eraldamise mehhanismi põhijooned. 2

2.1......... Vahendite eraldamine netoväljamaksete alusel 2

2.2......... Leevendusmehhanism.. 3

2.3......... Künnisväärtused. 3

3............ Fondi toimimine. 3

3.1......... Fondist kaetav tegevus. 3

3.1.1...... Fondist kaetavad EIP välislaenud – EIP-le antud tagatiste mahud ja riskide põhiomadused  3

3.1.2...... Fondist kaetavad makromajandusliku finantsabi laenud. 4

3.1.3...... Fondist kaetav Euratomi tegevus. 4

3.2......... Krediidiriski areng. 5

4. .......... Sündmused, mis mõjutasid fondi ajavahemikul 2010–2013. 5

4.1......... Süüriale antud tagatisega laenude tagasimaksmiskohustuste täitmatajätmine. 5

4.2......... Horvaatia sai 2013. aastal ELi liikmeks. 6

5............ Fondi varade haldamine rasketes turutingimustes. 6

5.1......... Fondi kasumlikkus. 6

5.2......... Fondi mahu muutumine. 6

6............ Uute volituste (2014–2020) väljavaated. 7

6.1......... Euroopa Investeerimispanga volitused. 7

6.2......... Makromajanduslik finantsabi 7

6.3......... Euratom.. 8

6.4......... Mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) raames vahendite eraldamise ettepanek. 8

7............ Vahendite eraldamise sihtmäär 9

8............ Kokkuvõte. 11

1.         Fond, mis kaitseb liidu eelarvet laenukohustuste täitmata jätmisest tulenevate maksenõuete eest alates aastast 1994

Välistegevuse tagatisfond (edaspidi „fond”) asutati 1994. aastal nõukogu 31. oktoobri 1994. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 2728/94[1] liidu eelarve kaitsmiseks juhul, kui Euroopa Liidu antud või tagatud laenude saajad jätavad oma lepingulised kohustused täitmata. Määrust on muudetud kolmel korral[2] ja praegu tegutseb fond nõukogu 25. mai 2009. aasta määruse (EL, Euratom) nr 480/2009[3] (kodifitseeritud versioon) alusel.

Fondi toimimine on vaadatud läbi neljal korral (1998., 2003., 2006. ja 2010. aastal). Pärast 2006. aasta läbivaatamist võeti kasutusele uus fondile vahendite eraldamise mehhanism. See jõustus 2007. aastal. Käesolev aruanne, mis kuulutati välja 2010. aasta aruande järeldustes, on viies ülevaade fondi toimimisest. Täiendavat teavet fondi tegevuse ja toimimise kohta võib leida fondi haldamist ja ELi eelarvest kaetavaid tagatisi käsitlevatest aastaaruannetest.

Käesolev aruanne on liigendatud järgmiselt: kahes järgnevas jaos (2 ja 3) kirjeldatakse praeguse vahendite eraldamise mehhanismi põhijooni ja fondi toimimist. Seejärel tuuakse osas 4 esile peamised sündmused, mis mõjutasid fondi alates viimasest üksikasjalikust aruandest, mis esitati 2010. aastal, ja osa 5 hõlmab fondi varade haldamist. Osas 6 antakse ülevaade fondist kaetavast tegevusest ja selle mõjust mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) rahastamisvajadustele. Osas 7 antakse ülevaade vahendite eraldamise sihtmäärast ning osa 8 on kokkuvõte. Käesolevat aruannet täiendab komisjoni talituste töödokument, milles on esitatud joonised ja tabelid.

2.           Fondile vahendite eraldamise mehhanismi põhijooned

2007. aastal kasutusele võetud uue mehhanismi kolm põhielementi on a) vahendite eraldamine netoväljamaksete alusel, b) leevendusmehhanism ja c) künnisväärtused.

2.1.        Vahendite eraldamine netoväljamaksete alusel

2007. aastal kasutusele võetud praegu kehtiv vahendite eraldamise mehhanism muutis fondi vahenditega varustamise eeskirju, lõpetades fondi rahastamise endise korra, mis põhines kavandatud laenulepingutel ega olenenud tegelikest väljamaksetest. Vahendite eraldamise mehhanism põhineb sellest ajast netoväljamaksetel. Selle muutuse eesmärk oli parandada fondi toimimist, vähendades liidu eelarve ja fondi vaheliste ülekannete arvu ainult ühele aastas ning suurendades eelarvevoogude tõhusust.

2.2.        Leevendusmehhanism

Selleks et kaitsta ELi eelarvet ootamatute kulude eest, näeb vahendite eraldamise mehhanism ette leevendusmehhanismi, et piirata olulisemate laenukohustuste täitmatajätmise korral aastas fondile ülekantavat summat.

Leevendusmehhanism toimib järgmiselt: kui fondist kaetav summa ületab konkreetsel aastal ühe või mitme laenukohustuse täitmata jätmise tagajärjel 100 miljonit eurot (see mõjutab eelarvet väljamaksmisele järgneva n+2 aasta alguses), siis makstakse summa, mis ületab 100 miljonit eurot, fondi tagasi osamaksetena. Konkreetselt on aastase osamakse suurus väikseim kahest järgmisest: 100 miljonit eurot või tasumisele kuuluva summa jääk (määruse nr 480/2009 artikkel 6).

Leevendusmehhanismi ei ole veel käivitatud, sest fondilt ei ole senini nõutud ühe või mitme laenukohustuse täitmata jätmise tagajärjel summasid, mis ületavad 100 miljonit eurot aastas.

2.3.        Künnisväärtused

Lisaks on võetud kasutusele nn künnisväärtused. Nende abil hoitakse eelarvepädevaid institutsioone kursis fondi suuremate kahjudega (künniseks on fondi väärtuse langemine alla 80 % sihtsummast), samuti annab see komisjonile konkreetse aluse teha aruanne erakorraliste meetmete kohta fondi täiendamiseks (künniseks on fondi väärtuse langemine alla 70 % sihtsummast). Künnisväärtusi ei ole seni saavutatud.

3.           Fondi toimimine

Käesolevas osas kirjeldatakse fondist kaetavat tegevust ja tagatud laenude krediidiriski arengut.

3.1.        Fondist kaetav tegevus

Fondist kaetavad laenutehingud on seotud kolme erineva rahastamisvahendiga, millel on Euroopa Liidu eelarve tagatis: tagatised kolmandates riikides antud Euroopa Investeerimispanga laenudele või laenutagatistele, kolmandatele riikidele antavatele Euratomi laenudele ja kolmandatele riikidele antavatele ELi makromajandusliku finantsabi laenudele. Komisjoni talituste töödokumendi (osa 1) joonisel kirjeldatakse fondi toimimist ja kõiki selle väärtust mõjutavaid rahavoogusid.

3.1.1.     Fondist kaetavad EIP välislaenud – EIP-le antud tagatiste mahud ja riskide põhiomadused

Ligikaudu 97 % fondist kaetud summast moodustavad tagatised laenudele, mille EIP on andnud kolmandate riikide projektidele. Volituse täitmise prognoosi põhjal püsib EIP tagatiste osa fondist kaetavast riskist ka tulevikus ülekaalus. Kui tagatud laenu saaja ei ole tähtajaks makset tasunud, ega tasu ka kolme sellele järgneva kuu jooksul, palub EIP maksta võlgniku maksmata summa ELi ja EIP vahelise tagatislepingu alusel komisjonil. Kui EIP-l on lisaks ELi tagatisele veel mõni avalik-õiguslik või eraõiguslik laenu tagaja, kasutatakse esimesena tema tagatist.

Joonis 1. EIP osa fondist kaetud tehingutest 2012. aasta lõpu seisuga (tasumisele kuuluvad põhi- ja intressisummad)

EIP rahastamistehingud kolmandates riikides, mis on sõlmitud riigi, , piirkondlike või kohalike omavalitsuste või riigi omanduses ja/või kontrolli all olevate avalik-õiguslike äriühingute või sobiva krediidiriskiga institutsioonidega või riigi garantiiga kaetud avaliku sektori asutuse või erasektori üksusega, on kaetud täieliku tagatisega. Teiste tehinguliikide, eelkõige erasektoriga sõlmitud tehingute puhul piirdub tagatis täpselt kindlaks määratud poliitilise riski juhtudega.

3.1.2.     Fondist kaetavad makromajandusliku finantsabi laenud

Makromajanduslikku finantsabi antakse laenude ja/või tagastamatute toetustena, eesmärgiga aidata ELi kandidaatriikidel, potentsiaalsetel kandidaatriikidel ja naabruspoliitikaga hõlmatud riikidel lahendada lühiajalisi maksebilansi probleeme, et stabiliseerida riigi rahandust ja stimuleerida struktuurireformide rakendamist. Makromajanduslikku finantsabi antakse erandkorras ja ajutiselt rangetel majanduspoliitilistel tingimustel ning tavaliselt täiendab see IMFi kohandamisprogramme. Makromajandusliku finantsabi andmiseks peavad eraldi loa andma nõukogu ja Euroopa Parlament.

Kui abisaajariik ei täida oma laenu tagasimaksmiskohustusi, võib komisjon käivitada fondi, et asjaomane laen tagasi maksta.

2012. aastal oli makromajandusliku finantsabi tehingute osa võrreldes fondist kaetud põhi- ja intressisummade kogusummaga väga piiratud (umbes 2 %) (vt joonis 1).

3.1.3.     Fondist kaetav Euratomi tegevus

Euratomi rahastamisvahendit võib kasutada projektide rahastamiseks liikmesriikides (nõukogu otsus 77/270/Euratom) või teatavates kolmandates riikides (Ukraina, Venemaa või Armeenia) (nõukogu otsus 94/179/Euratom). 1990. aastal kehtestas nõukogu laenuvõtmise ülempiiriks 4 miljardit eurot, millest ligikaudu 3,7 miljardi euro kasutamise otsus on allakirjutatud ja 3,4 miljardit eurot on välja makstud. Kui tehingute koguväärtus jõuab 3,8 miljardi euroni, teavitab komisjon sellest nõukogu ja teeb ettepaneku uue laenuvõtmise ülempiiri määramiseks.

Sarnaselt makromajandusliku finantsabiga on fondi võimalik kasutada, kui abisaaja ei suuda täita oma laenu tagasimaksmiskohustust.

2012. aastal oli Euratomi tehingute osa võrreldes fondist kaetud põhi- ja intressisummade kogusummaga tähtsusetu (alla 1 %) (vt joonis 1).

3.2         Krediidiriski areng

Fondiga maandatakse kolmandatele riikidele antud laenude ja laenutagatiste riske. Alates EIP välislaenude andmise volituse[4] (2007–2013) rakendamise algusest, on kaetud tagasimaksmata summa kasvanud keskmiselt 13,5 % aastas, ulatudes 2013. aastal ligikaudu 23,1 miljardi euroni (tagasimaksmata laenud pluss kogunenud intress). Fondist kaetava tasumata laenusumma kasv ei tähenda tingimata, et fondil oleks seoses kaetava summa suurenemisega proportsionaalselt suurem risk, sest kogu krediidiriski tuleb hinnata ka laenuvõtjate kvaliteedi alusel. Hinnates krediidiriski arengut aja jooksul, võib näha, et 2013. aasta oktoobri lõpus oli kaetud laenude krediidiriski profiil võrreldes 2009. aastaga veidi paranenud. Eelkõige on aja jooksul suurenenud nende fondi poolt tagatud laenude osakaal, mis on seotud investeerimisjärgu laenuvõtjatega (vt talituste töödokumendi osa 5). See tähelepanek on üks elemente, mis toetab järeldust, et tuleks säilitada 9 % sihtmäär.

4.            Sündmused, mis mõjutasid fondi ajavahemikul 2010–2013

Kaks sündmust, mis mõjutasid fondi kõnealusel perioodil, olid EIP poolt Süüriale antud tagatud laenude tagasimaksmiskohustuste täitmatajätmine ja Horvaatia saamine ELi liikmeks, mida kirjeldatakse üksikasjalikult allpool.

4.1.        Süüriale antud tagatisega laenude tagasimaksmiskohustuste täitmatajätmine

Seoses olukorra halvenemisega Süürias võtsid välisasjade nõukogu, Euroopa Parlament ja Euroopa Ülemkogu 2011. aastal vastu mõned selle riigiga seotud otsused. Eelkõige keelati nendega EIP-l olemasolevate laenulepingute alusel tehtavad väljamaksed. See otsus konsolideeriti hiljem nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsusesse 2011/782/ÜVJP, nõukogu 18. jaanuari 2012. aasta määrusesse (EL) nr 36/2012 ja nõukogu 31. mai 2013. aasta otsusesse 2013/255/ÜVJP.

Kui eelmistel aastatel oli Süüria täielikult ja õigeaegselt tasunud laenumakseid EIP-le, siis alates 2011. aasta novembrist on pangal võlgnevusi seoses Süüria projektidele antud laenudega. Seoses sellega ning kooskõlas ELi ja EIP vahel sõlmitud tagatislepinguga on EIP esitanud fondile 2012. aastal 4 nõuet kogusummas umbes 42 miljonit eurot. 2013. aasta jooksul esitati fondile 8 täiendavat nõuet kogusummas 82,5 miljonit eurot. 2012. aastal nõuti sisse 2,1 miljonit eurot.

Süüriale antud tagatud laenude laenujääk on kokku umbes 551 miljonit eurot, kusjuures viimase laenu lõpptähtaeg on 2030. aasta. Kui EL on ELi tagatise alusel teinud makse, lähevad vastavalt tagatislepingule EIP õigused ja õiguskaitsevahendid ELile üle. Sellise üleandmisega seotud summade sissenõudmismenetluse peab kooskõlas ELi ja EIP vahelise tagasinõudmislepinguga läbi viima EIP.

4.2.        Horvaatia sai 2013. aastal ELi liikmeks

Pärast Horvaatia ühinemist ELiga 2013. aasta juunis kaetakse selle riigiga seotud riski jätkuvalt ELi eelarvest, kuid mitte enam fondist. Selle tulemusel kanti 2013. aastal fondist ELi eelarvesse üle umbes 30,3 miljonit eurot, mis vastab Horvaatiast tulenevale umbes 337 miljoni euro suurusele riskipositsioonile (laenujääk pluss kogunenud intress).

5.           Fondi varade haldamine rasketes turutingimustes

Käesolevas osas hinnatakse fondi varade kasumlikkust ja arengut ajavahemikul 2010–2013.

5.1.        Fondi kasumlikkus

Kogu perioodil 2010. aastast 2013. aasta juunini oli fondi üldine absoluutne tootlus keskmiselt 2,42 % aastas. Sama ajavahemiku jooksul oli fondi võrdlusnäitaja keskmine tootlus 1,86 % aastas. Fondi võrdlusnäitaja koosneb peamiselt iBoxxi indeksitest (eelkõige euroala riigivõlakirjade ja eurodes nomineeritud tagatisega kaetud võlakirjade indeksid) ja Euribidi indeksitest lühiajaliste riskipositsioonide korral. Fondi tootlus ületas võrdlusindeksi oma keskmiselt 0,56 baaspunkti võrra aastas. Fondi tootlus saavutati ülemaailmsete finantsturgude viimase aja kõige rängema kriisi tingimustes. Fondi varad moodustasid 2012. aasta 31. detsembri seisuga umbes 2 miljardit eurot (millest umbes 155,7 miljonit eurot moodustas ELi eelarvest 2013. aasta alguses tasumisele kuuluv osamaks). Portfelli tundlikkus intressimäära riski suhtes, mõõdetuna kestuse järgi, piirdus 2013. aasta 30. juuni seisuga umbes 1,45-ga.

5.2.        Fondi mahu muutumine

Komisjoni talituste töödokumendis esitatud joonis 2 näitab, et fondi maht vähenes 2007. ja 2008. aastal pärast uue vahendite eraldamise mehhanismi rakendamist ja suurenes alates 2008. aastast, ulatudes 2012. aastal umbes 2 miljardi euroni. Vähenemine 2007. aastal on seletatav laenude väljamaksmise aeglustumisega EIP praeguse välislaenude andmise volituse alguses (kuid seoses varasemate volitustega), mille tulemusel kanti 125,75 miljoni euro suurune ülejääk fondist üle ELi eelarvesse. Fondi vara suurenemist seletab välislaenude volituse alusel tehtavate väljamaksete tempo kiirenemine 2010. aastast ja makromajandusliku finantsabi tehingute kasv finantskriisi tõttu (vt komisjoni talituste töödokumendi osa 6 tabel 1).

Lisaks vahendite eraldamisele on fondi teiseks peamiseks sissetulekuallikaks tema varadelt teenitud tulu. Alates 2007. aastast on fondi varadelt teenitud tulu langenud, tingituna turuintressimäärade üldisest langusest kõigi aegade madalaimale tasemele. Ajavahemikul 2007–2013 teenitud tulu ulatus 281 miljoni euroni (komisjoni talituste töödokumendi tabeli 1 veerg b, rahavood fondi ja fondist välja alates fondi asutamisest).

6.           Uute volituste (2014–2020) väljavaated

Käesolevas osas vaadeldakse fondist kaetud laenutehingute (EIP, makromajanduslik finantsabi ja Euratom) väljavaateid ning vahendite eraldamise võimalikku mõju mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 jooksul.

6.1.        Euroopa Investeerimispanga volitused

EIP volitused moodustavad üle 95 % fondi kaetud tehingutest. Fondile vahendite eraldamise mehhanismi eesmärk on säilitada fondi maht tasemel, mis moodustab 9 % tagasimaksmata laenusummast, ning sellega kehtestatakse de facto ülempiir ELi eelarvetagatisega kaetud EIP välistehingute suurusele.

Komisjon esitas ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega antakse Euroopa Investeerimispangale ELi tagatis liiduväliste investeerimisprojektide toetamiseks sõlmitud finantstehingutest tekkida võiva kahjumi puhuks [COM(2013) 293, 23.5.2013]. Nimetatud ettepaneku kohaselt nähakse ajavahemikuks 2014–2020 ette ELi tagatisega EIP finantstehingute maksimaalne ülemmäär 28 miljardit eurot, mis jaotatakse kaheks osaks:

i) kindlaksmääratud 25 miljardi euro suurune ülemmäär; ning

ii) fakultatiivne 3 miljardi euro suurune lisasumma.

Fakultatiivse lisasumma võimaliku aktiveerimise mõju eelarvele tuleks arvutada vahehindamise ajal fondi rahastamisvajaduste kohta tehtud ajakohastatud prognooside alusel.

Järgnenud läbirääkimised uute volituste üle nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahel lõppesid 17. detsembril 2013 kokkuleppega suurendada kindlaksmääratud ülemmäära 2 miljardi euro võrra, s.o 27 miljardi euroni. Selle kokkuleppe peavad nõukogu ja Euroopa Parlament 2014. aastal ametlikult heaks kiitma.

6.2.        Makromajanduslik finantsabi

2011. aastast on komisjon võtnud vastu neli seadusandlikku ettepanekut makromajandusliku finantsabi kohta: kaks 2011. aastal – jaanuaris Gruusia ja detsembris Kirgiisi Vabariigi kohta – ning kaks 2013. aastal – aprillis Jordaania ja detsembris Tuneesia kohta.

Alates 2011. aasta teisest poolest halvenesid märkimisväärselt rahastamistingimused üleilmsetel kapitaliturgudel. Lisaks sellele avaldasid araabia kevad ja sellele järgnenud murrangulised poliitilised ja majanduslikud sündmused Vahemere piirkonna Araabia partnerriikides täiendavat survet nende riikide eelarvetele ja majanduse välispositsioonidele. Need arengusuunad suurendasid 2012. ja 2013. aastal nõudlust makromajandusliku finantsabi järele. Esimene juhtum oli Egiptuse valitsuse taotlus saada makromajanduslikku finantsabi 500 miljonit eurot, mis edastati algselt 2011. aasta juunis ja mida uuendati 2012. aasta veebruaris ja novembris. Teine juhtum oli Jordaania 2012. aasta detsembris esitatud taotlus saada makromajanduslikku finantsabi laenudena summas kuni 200 miljonit eurot. 2013. aasta augustis taotlesid ka Tuneesia ametiasutused makromajanduslikku finantsabi summas kuni 500 miljonit eurot. Olles hinnanud koos IMFiga Jordaania ja Tuneesia vajadust välisrahastuse järele, võttis komisjon 2013. aasta aprillis (Jordaania kohta) ja detsembris (Tuneesia kohta) vastu seadusandlikud ettepanekud abi andmise kohta laenudena vastavalt 180 ja 250 miljoni euro ulatuses. Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 2013. aasta detsembris vastu otsuse abi andmise kohta Jordaaniale. Abi tuleb välja maksta 2014. aasta jooksul. Kavandatud makromajanduslik finantsabi Tuneesiale tuleb välja maksta 2014. ja 2015. aasta jooksul.

Pärast kriitilisi sündmusi Ukrainas tegi komisjon ettepaneku anda täiendava erakorralise makromajandusliku finantsabi raames kuni 1 miljardi euro ulatuses laene, mis täiendavad juba olemasolevaid makromajandusliku finantsabi laene summas 610 miljonit eurot. Mõlema abi väljamaksed on kavandatud aastateks 2014–2015.

Peale selle saatsid Armeenia ametiasutused 2014. aasta veebruaris ka uue makromajandusliku finantsabi taotluse.

Makromajandusliku finantsabi laenude hinnangulised kavandatud väljamaksed ajavahemikul 2014–2015 (arvestades makromajandusliku finantsabi erakorralist iseloomu, ei ole prognoosi ajaks pärast 2015. aastat) on ligikaudu 2,6 miljardit eurot, millest 1,7 miljardit eurot on kavandatud 2014. aastaks ja 0,9 miljardit eurot 2015. aastaks (need summad hõlmavad uusimat ettepanekukohast makromajanduslikku finantsabi Ukrainale). Nende laenude väljamaksed mõjutavad fondi rahastamist kõige varem 2016. aastal, sõltuvalt laenu väljamaksete rütmist.

6.3.        Euratom

2012. aastal ei tehtud Euratomi rahastamisvahendist ühtegi laenu väljamakset.

Leping rahastamisvahendist laenu ja tagatise andmise kohta Ukrainaga kirjutati alla 2013. aasta augustis (300 miljonit eurot), et parandada nende tuumaelektrijaamade ohutust. Laenu esimene osamakse makstakse eeldatavasti välja 2014. aastal.

Rahastamisvahendis veel kättesaadavad ülejäänud 326 miljonit eurot võib aastatel 2014–2020 kasutada ühe–kahe projekti jaoks liikmesriikides või mõnes konkreetses kolmandas riigis.

Komisjoni peab teavitama nõukogu ja tegema ettepaneku laenuvõtmise uue piirmäära kohta, kui laenude kogusumma jõuab 3,8 miljardi euroni (praegu 3,7 miljardit eurot).

6.4.        Mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) raames vahendite eraldamise ettepanek

Nagu näha talituste töödokumendi tabelis 2, olid finantsraamistiku 2007–2013 ajal iga-aastased mitmeaastases finantsraamistikus 2007–2013 ette nähtud eelarvelised vahendid (200 miljonit eurot aastas jooksevhindades) enamikel aastatel fondi rahastamiseks üldjuhul piisavad. ELi eelarvest fondile tehtud ülekannete kogusumma ja eelarveeraldise kogusumma suhe oli perioodi 2007–2013 lõpuks umbes 44 %.

Seda rakendamise taset mõjutas uue vahendite eraldamise mehhanismi vastuvõtmine 2007. aastal, millega lõpetati struktuuriline ülevarustamine. Peale selle ei olnud EIP laenude väljamaksmise rütm praeguse volituse alusel sõlmitud lepingute puhul ajavahemikul 2007–2009 nii kiire kui oodatud. 2011. aastal aktiveeriti kliimamuutuse valdkonnas fakultatiivsed volitused (2 miljardit eurot jooksevhindades); peale selle suurendati Vahemere piirkonna riikide ülemmäära 1,6 miljardi euro võrra jooksevhindades (otsus nr 1080/2011/EL). Need muutused mõjutavad aga vahendite eraldamist mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) raames.

Kooskõlas komisjoni 23. mai 2013. aasta ettepanekuga EIP uue välislaenude andmise volituse kohta moodustaks fondile vahendite eraldamise kogu ülemmäär aastateks 2014–2020 antud volituste raames 1,193 miljardit eurot, võrreldes 1,4 miljardi euroga finantsraamistikus 2007–2013 (mõlemad summad on jooksevhindades).

Järgnenud 17. detsembri 2013. aasta kokkuleppes (millele jõuti nõukogu, parlamendi ja komisjoni läbirääkimiste käigus ja mille kaasseadusandjad peavad veel vastu võtma) suurendada EIP-le antud ELi tagatise kindlaksmääratud ülemmäära 2 miljardi euro võrra, nähakse ette ka täiendav 110 miljoni euro suurune[5] sihtotstarbeline tulu[6], et katta fondi täiendavad rahastamisvajadused.

Kogu mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) raames eraldatav summa katab eeldatavalt fondi vajadused aastatel 2014–2020, tuginedes teabele, mis oli kättesaadav käesoleva aruande koostamise ajal ja tagatisega laenude eeldatavate välja- ja tagasimaksete prognoosile.

Fondi rahastamise tegelikud iga-aastased vajadused ajavahemikul 2014–2020 sõltuvad siiski lõppkokkuvõttes fondis ettenähtud kolme meetme (EIP tagatud laenud, makromajanduslik finantsabi ja Euratom) alusel tehingute sõlmimise, väljamaksete tegemise ja laenude tagasimaksmise tegelikust tempost.

Teine oluline tegur, mis mõjutab nimetatud perioodi eelarveliste vahendite vajaduste potentsiaalset muutumist, on mõju, mida avaldavad fondi varade vastu esitatavad maksenõuded pärast alates 2011. aastast Süüriale antud tagatud laenude tagasimaksete tähtajaks tasumata jäämist. Eeldatavates rahastamisvajadustes aastateks 2014–2020 võetakse arvesse 2012. ja 2013. aastal seoses Süüria tagastamata laenudega esitatud nõuete mõju, samuti oletust, et jätkuv maksete tasumatajätmine väheneb kuni 2015. aasta keskpaigani. Võttes arvesse asjaolu, et see oletus on vältimatult meelevaldne, võivad Süüria maksekohustuste täitmatajätmisega seotud nõuded lõppeda varem või jätkuda pärast nimetatud aega.

Peale selle täiendab fondi vahendeid fondi varade investeerimisest teenitud tulu. Kuid käesoleva aruande koostamise ajal kõigi aegade madalaimal tasemel püsinud intressimäärade tõttu võib tulu olla väiksem kui eelmistel perioodidel.

7.           Vahendite eraldamise sihtmäär

2009. aasta septembrist 2010. aasta veebruarini viidi läbi fondi hindamine. Hindamise eesmärk oli hinnata fondi asjakohasust, tulemuslikkust ja tõhusust, keskendudes eelkõige fondi peamiste parameetrite, eelkõige sihtmäära praeguse taseme sobivusele. Uuring kinnitas, et praegune 9 % tase oli fondist kaetud laenude ja laenutagatiste krediidiriski arvestades sobiv.

Isegi kahju kiirenemise stsenaariumi[7] puhul näitab eespool nimetatud hindamise raames läbi viidud kvantitatiivne hindamine, et fondist võidakse katta isegi ebatõenäoliselt suuri kahjusid. Minevikus ei ole EIP kunagi kiirendanud tagasimaksmata tagatud laenude tagasinõudmist olukorras, kus ELi tagatis annab kinnituse, et laenuvõtja ülejäänud maksed kaetakse isegi siis, kui ta jätkuvalt ei täida oma lepingulisi kohustusi.

Fond katab laenukohustuste täitmatajätmisest tingitud krediidiriski 42-s riigis. 10 riiki, kus fondil on suurim riskipositsioon, moodustavad ligikaudu 81 % kogu riskipositsioonist. Fondist kaetud laenutehingute geograafiline jaotus oli aastatel 2000–2013 suhteliselt stabiilne. Stabiilsust seletab EIP volituse piirkondlik jagunemine, sest tagatud laenutehingute jaotus on olnud eelmise ja praeguse volituse ajal paljuski sarnane. Ligikaudu 83 % tagatud laenudest on antud Vahemere riikidesse, potentsiaalsetesse kandidaatriikidesse ja kandidaatriikidesse (vt komisjoni talituste töödokumendi joonis 3).

Fondist kaetud laenude krediidiriski profiili arengu 2012. aasta lõpu seisu analüüsist nähtub, et fondi peamine parameeter (9 % „sihtmäär”) on fondi riskiprofiili arvestades kinnitatud piisaval taseme. Eelkõige on laenutehingute krediidiriski (mõõdetuna kaalutud keskmise reitinguga) profiil võrreldes eelmiste aastatega veidi paranenud (vt punkt 3.2 ja komisjoni talituste töödokumendi osa 5). See madalam riskiprofiil on üks sihtmäära tegeliku taseme toetamise üks põhjus.

Samal ajal kui üldine krediidiriski profiil on viimastel aastatel paranenud, oli 2013. aasta oktoobris umbes 49 % tagatud portfelli kuuluvate laenude krediidireiting allpool investeerimisjärku. See tähendab, et laenumaksete tasumata jätmise tõenäosus ühes aastas ei ole tähtsusetu, arvestades ajalooliseid makseviivitustest tingitud kumulatiivseid kahjumäärasid, mille suuremad reitinguagentuurid on avaldanud erinevate riigiriski krediidireitingute kohta erineva pikkusega perioodide puhul. Siiski loetakse see risk 9 % vahendite eraldamise sihtmäära kaudu kontrolli all olevaks.

Aastatel 1994–2011 on fondile esitatud täitmata jäetud laenukohustuste katteks maksenõudeid kokku 478 miljoni euro suuruses summas ja selle sissenõudmismäär on olnud 100 % (vt komisjoni talituste töödokumendi tabel 1). Viimased nõuded registreeriti 2012. ja 2013. aastal seoses Süüriaga. 2012. aastal esitati nõue 42 miljoni euro suurusele summale, millest 2,1 miljonit eurot nõuti sisse ja 24 miljonit eurot maksti. 2013. aasta kohta esitatakse nõudeid hinnanguliselt umbes 82,5 miljoni euro ulatuses.

Käesolevas aruandes tehtud analüüsi põhjal on sihtmäär 9 % (mida võib pidada fondi peamiseks parameetriks) kehtestatud piisaval tasemel, et võtta arvesse fondi riske ja krediidiriski võimalikku arengut finantskriisi mõjul.

8.           Kokkuvõte

Praegune vahendite eraldamise mehhanism parandab vastavalt lubatule jätkuvalt eelarveprotsessi, sidudes vahendite eraldamise netoväljamaksetega. Selle tulemusel on fondi vahenditega varustamise eelarveprotsess paranenud.

Fondist kaetud riski ja fondi sihtmäära 9 % kvantitatiivne analüüs näitas, et see sihtmäär koos teiste fondi peamiste parameetritega on asjakohased. Komisjon ei näe seega vajadust sihtmäära ega fondi teisi parameetreid muuta.

Sellegipoolest tuleks sihtmäär aeg-ajalt läbi vaadata, et hinnata, kas see on fondi riskiprofiiliga jätkuvalt proportsionaalne.

Selline läbivaatamine toimub välislaenude andmise volituste vahehindamise ajal. Kui sellise läbivaatamise tulemusena jõutakse järeldusele, et fondi toimimises on vaja teha muutusi, koostatakse uus üksikasjalik aruanne fondi toimimise kohta.

[1]               Nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 2728/94 (EÜT L 293, 12.11.1994, lk 1).

[2]               Nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1149/1999 (EÜT L 139, 2.6.1999, lk 1); nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 2273/2004 (ELT L 396, 31.12.2004, lk 28); nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 89/2007 (ELT L 22, 31.1.2007, lk 1).

[3]               ELT L 145, 10.6.2009, lk 10.

[4]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr 1080/2011/EL, 25. oktoober 2011, millega antakse Euroopa Investeerimispangale ELi tagatis liiduvälistele projektidele antavatest laenudest ja laenutagatistest tekkida võiva kahjumi puhuks ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 633/2009/EÜ (ELT L 280, 27.10.2011, lk 1).

[5]               Enne 2007. aastat sõlmitud tehingutest pärit 110 miljoni euro suurune summa, mis maksti tagasi Euroopa-Vahemere piirkonna investeerimis- ja partnerlusrahastu usalduskontole ja mis seondub rahastule eelarvest makstava toetusega, moodustab kooskõlas finantsmääruse artikli 21 lõikega 4 sihtotstarbelise välistulu (EIP välismandaadi 2014–2020 raames) ja kuulub fondi käsutusse.

[6]               Kuna sihtotstarbeline tulu toob kaasa täiendavaid kuluassigneeringuid, ilma et oleks vaja hankida täiendavaid omavahendeid, ei võeta seda makromajandusliku finantsabi ülemmäärades arvesse, vt nõukogu määruse (millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020) põhjendus 8: „Mitmeaastases finantsraamistikus ei tuleks arvesse võtta eelarvepunkte, mida rahastatakse sihtotstarbelistest tuludest Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (edaspidi „finantsmäärus”) tähenduses.”

[7]               Tavaliselt nõutakse fondist makset ainult konkreetseks maksetähtajaks maksmata jäetud summa (intressi ja/või põhisumma) kompenseerimiseks. See tähendab, et tulevikus tasumisele kuuluvate maksete kogusumma mõjutab fondi ainult siis, kui iga makse tähtaeg saabub. Teoreetiliselt võib võlausaldaja nõuda pärast ühe laenumakse vahelejätmist kõigi tulevaste maksete tasumist. Fondile maksimaalse surve modelleerimiseks modelleeriti kvantitatiivses analüüsis ka stsenaarium, kus vahelejäänud makse käivitab kõikide tulevikus tasumisele kuuluvate maksete kiirema väljamaksmise.