52007DC0013

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 19.1.2007

KOM(2007) 13 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Ettepanek: 2007. aasta ühisaruanne sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta

PEAMISED SÕNUMID

Liikmesriigid on esmakordselt esitanud ühtsed riiklikud aruanded sotsiaalset kaasamist, pensione, tervishoidu ja pikaajalist hooldust käsitlevate strateegiate kohta.[1] Aruannete koostamisel on aluseks võetud rahvastiku vananemine ja globaliseerumise hoogustumine. Kõikides liikmesriikides on endiselt probleemiks tõrjutus ja ebavõrdsus ning sotsiaalkaitsesüsteeme on vaja ajakohastada. Lähtekohad on liikmesriigiti erinevad, kuid nende aruannete analüüsimisel tulevad selgesti esile järgmised olulised sõnumid.

- Liikmesriigid on vastanud Euroopa Nõukogu 2006. aasta kevadisele üleskutsele laste vaesuse vähendamiseks ning võtnud kindlalt kohustuseks vaesumise tsükkel purustada. See aitab sotsiaalset ühtekuuluvust tugevdada ja jätkusuutlikumaks muuta. Eluliselt tähtis on tagada kõigile juurdepääs kvaliteetsele üldharidusele ja ametikoolitusele, keskendudes eriti koolieelse õpetuse andmisele ja kooli poolelijätmise ärahoidmisele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata immigrantide ja rahvusvähemuste olukorrale.

- Aktiivne kaasamine on osutunud tõhusaks vahendiks kõige ebasoodsamas olukorras olevate isikute integreerimiseks ühiskonda ja tööturule. Oluline tegur on endisest rangemate tingimuste seadmine kasusaamisele, ent see ei tohi süvendada töövõimetute sotsiaalset tõrjutust. Kuigi enamik liikmesriike toetab tasakaalustatud lähenemisviisi, milles ühendatakse individuaalne tööturutoetus ja hõlpsasti kättesaadavad kõrgekvaliteedilised sotsiaalteenused, on tarvis rohkem tähelepanu pöörata piisava miinimumsissetuleku tagamisele.

- Oma esimestes Euroopa tasemel tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse kavades määratlevad liikmesriigid prioriteetsetena järgmised vajadused: tagada kõigile võrdne juurdepääs sotsiaalteenustele; vähendada tervishoiualaste tulemuste ebavõrdsust; tagada turvaline ja kõrgekvaliteediline hooldus ning korraldada uue tehnoloogia kasutuselevõttu, millega toetada tervist ja tagada sõltumatu eluviis. Tervishoiusüsteemide jätkusuutlikuks muutmisel ja kõrge kvaliteedi säilitamisel on väga oluline tegur ressursside otstarbekam kasutamine. Kuid mõnes riigis võib tarvis olla rahalisi vahendeid ja inimressursse suurendada, et tagada kogu elanikkonda asjakohaselt hõlmavad teenused. Koordineerimise parandamine, tervislike eluviiside edendamine ning ennetustegevus võivad olla ühtviisi kasulikud strateegiad nii tervisliku seisundi parandamiseks kui ka kulude kasvu pidurdamiseks.

- Enamikus liikmesriikides on vaja laiendada pikaajalist hooldust ning tugevdada selle majanduslikku alust. Tervishoiu ja sotsiaalteenuste parem koordineerimine, mitteametlike hooldajate toetamine ning uue tehnoloogia kasutamine võib aidata hooldatavatel võimalikult kaua oma kodus elada.

- Paljudes riikides kohandatakse pensionisüsteem eluea ootuspärasele pikenemisele vastavaks ning luuakse sissemaksete ja saadava kasu vahel läbipaistev seos. Vanuritel on tihti suurem oht vaesuda kui elanikkonnal üldiselt. Uuendustega püütakse jätkuvalt kehtestada asjakohaseid ja jätkusuutlikke pensionisüsteeme. Rahvastiku vananemine tähendab, et pensionide piisava suuruse tagamine sõltub üha enamate inimeste üha pikaajalisemast tööst. Seetõttu on väga oluline, et eelkõige eakamatel töötajatel oleks võimalus seda teha. Uuenduste mõju pensionide suurusele on vaja hoolikalt jälgida.

- Käimasolevatest reformidest hoolimata suurendab rahvastiku vananemine 2050. aastaks pensionidele, tervishoiule ja pikaajalisele hooldusele tehtavaid kulutusi nelja protsendi võrra SKT-st. Riikide rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus on endiselt ohus. Komisjoni viimase aruande[2] kohaselt on sellega seotud ohud suured kuues, keskmised kümnes ja väikesed üheksas liikmesriigis. Sellise olukorraga toimetulek on tähtis poliitiline väljakutse, mis nõuab kolmesuunalist strateegiat, mille abil vähendada riigivõlga, tõsta tööhõivet ja uuendada sotsiaalkaitsesüsteeme. Jätkusuutlikkuse aruandes vaetakse ka pensionide ebapiisavuse ohtu, mis võib kaasa tuua ettenägematu surve tõsta erandkorras pensione või suurendada nõudlust muude toetuste järele. Seetõttu tuleb pensionide piisavusega, jätkusuutlikkusega ja uuendustega seotud küsimusi koos käsitleda.

- Liikmesriigid arvestavad rohkem sotsiaal-, majandus- ja tööhõivepoliitika vaheliste seostega riigi tasemel, eelkõige pensionireformide kaudu, millega piiratakse ennetähtaegselt pensionile jäämise kavadele kasutamist ning lisatakse stiimuleid ja võimalusi kauem töötada, mille tulemusel tõuseb vanemate töötajate tööhõive. Sellistele vastastikustele mõjudele toetumine aitab saavutada paremaid tulemusi majanduskasvu ja tööhõive riiklike reformiprogrammide[3] ning sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasamise strateegiate rakendamisel.

- Tugevdatakse ELi ja riikliku sotsiaalpoliitika juhtimist. Sidusrühmi, sealhulgas otseselt mõjutatud isikuid, kaasatakse üha enam sotsiaalsete reformide ettevalmistamisse. Kaasamise kvaliteeti võiks siiski parandada. Sidusrühmade osa peaks ulatuma rakendamise ja järelmeetmeteni. Tuleks tugevdada poliitikate vastastikust mõju riikide ja Euroopa Liidu tasandil, samuti piirkondlikel ja kohalikel tasanditel, kus rakendamine suuremalt osalt toimub. Kõigis Euroopa koostööharudes on palju vastastikuse õppimise võimalusi.

1. SISSEJUHATUS

2006. aastal kasutusele võetud ühtne avatud kooskõlastusmeetod[4] tugevdab ELi võimalusi toetada liikmesriike nende püüetes suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust Euroopas. See hakkab juba ka praktilist mõju avaldama ning ELi seotus sotsiaalsete väärtustega muutub Euroopa kodanikele selgemini märgatavaks. Avatud kooskõlastusmeetod aitab süvendada vastastikust õppimist ning laiendada sidusrühmade kaasamist nii riigi kui ka Euroopa tasandil. See on lisanud teadlikkust tõrjutuse ja vaesuse mitmemõõtelisuse kohta ning kujundanud sotsiaalkaitsereformidele ühise lähenemisviisi, mis tugineb kättesaadavuse, piisavuse, kvaliteedi, ajakohastamise ja jätkusuutlikkuse põhimõtetele. Tervishoidu ja pikaajalist hooldust käsitletakse esmakordselt viisil, mis näitab, et nendes valdkondades ollakse valmis poliitikat muutma. Riiklikud aruanded näitavad kujukalt, et kõikide eesmärkide ühine käsitlemine suurendab poliitika tõhusust ja riiklike kulutuste kvaliteeti. Avatud kooskõlastusmeetodi uued tööviisid hakkavad juba vilja kandma, kuigi selle potentsiaalist täieliku kasu saamiseks on vaja jätkuvaid jõupingutusi ELi ja liikmesriikide tasandil.

2. SOTSIAALSET KAITSET JA SOTSIAALSET KAASAMIST KÄSITLEVA POLIITIKAGA SEOTUD PÕHIKÜSIMUSED

Tugevam sotsiaalne ühtekuuluvus

Viimase aja areng on olnud julgustav: peaaegu kõigis liikmesriikides on läbi viidud (või käimas) reformid, et muuta süsteemid maksustamise ja ühiskonna seisukohast jätkusuutlikumaks ning inimeste arenevatele vajadustele paremini vastavaks. Aktiivse kaasamise nimel tehakse suuri jõupingutusi ning tunnistatakse, et tuleb toetada inimeste õigust aktiivseks tegevuseks ühiskonnas. Pensionireformiga tahetakse parandada nii pensionide piisavust kui ka jätkusuutlikkust. Tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse strateegiate peamine eesmärk näib olevat kättesaadavuse, kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse parandamine.

Avatud kooskõlastusmeetodi eesmärkides on viidatud, et olulise tegurina kuulub nende küsimuste hulka ka meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamine. Üldiselt võtavad liikmesriigid soolise võrdõiguslikkusega seotud küsimusi rohkem arvesse ning andmeid jaotatakse endisest sagedamini sugupoolte järgi. Mõned edumeelsed rakendavad soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist süstemaatiliselt. Kuid siiski on veel märkimisväärne vajadus tagada, et kõigi kolme koostöövaldkonna poliitikavahendite hulgas arvestataks rohkem soolise võrdõiguslikkusega.

Koostoime tööhõive ja majanduskasvuga

Liikmesriigid tunnistavad endisest selgemalt, et majandus- ja tööturureformidega on vaja tugevdada sotsiaalset ühtekuuluvust ning et sotsiaalpoliitika peab toetama majanduslikku ja tööhõive kasvu. Aktiivse kaasamise poliitika aitab suurendada tööjõupakkumist ning tugevdada ühiskonna ühtekuuluvust. Hoolitsemine laste heaolu parandamise eest võib aidata rohkematel inimestel täielikult välja arendada oma võimed ning anda täispanus ühiskonna- ja majandusellu. Käimasolevad pensioni- ja tervishoiureformid avaldavad selget mõju nii riikide rahanduse jätkusuutlikkusele kui ka tööturu käitumisele. Tervishoiumeetmetega parandatakse elukvaliteeti ja tootlikkust ning aidatakse säilitada finantsilist jätkusuutlikkust.

Liikmesriigid tunnistavad siiski, et terve majanduskasv ja uute tööpaikade loomine ei vii automaatselt sissetulekute ebavõrdsuse, töötajate vaesuse või piirkondlike erinevuste vähenemisele. Mõnede riiklike reformiprogrammide puhul ilmneb ka suurem tähelepanu ühiskonna kõige puudustkannatavamatele, kusjuures tegeldakse näiteks tööturu segmenteerumise ja ebakindluse küsimustega ning aidatakse vaestel leibkondadel tööhõive kasvust rohkem kasu saada. Riikide rahanduse jätkusuutlikkuse tagamise meetmetega kaasnevad sätted, millega kaitstakse kõige enam ohustatud elanikerühmi. Endisest tugevamat ja nähtavamat koostoimet on vaja nii Euroopa kui ka riiklikel tasanditel.

Valitsemistavad

Kodanikuühiskonda ja sotsiaalpartnereid kaasatakse üha enam riiklike strateegiate ettevalmistamisse ja sotsiaalkaitse uuendamisse. Pensionireformidega tugevdatakse läbipaistvust ja inimeste arusaamist oma seisundist. Kuid kaasamise kvaliteeti saab veelgi parandada, eriti rakendus- ja järelmeetmete järgus. Tuleb parandada koordineerimist nii Euroopa, riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil. Tõhusa järelevalve ja hindamise tähtsust on praegu üldiselt tunnustatud, kuid selleks ettenähtud konkreetsete meetmete kohta on vähe teavet. Mõnevõrra rohkem kasutatakse näitajaid ja eesmärke ning riiklikes strateegiates eraldatakse vahendid ja suunatakse vastutus üha sagedamini meetmetele, mis on kavandatud vastavalt eesmärkidele ja ülesannetele, ent seda ei tehta ikka veel süstemaatiliselt. Parem koostöö on sotsiaalset kaasamist ja tervishoidu käsitlevate poliitikate rakendamise ning struktuurifondide (eriti Euroopa Sotsiaalfondi) kasutamise vahel, kuid selle nähtavust võiks kõnealuses valdkonnas veelgi parandada.

3. SUURIMAD VÄLJAKUTSED AVATUD KOOSKÕLASTUSMEETODI KOHASE TÖÖ ERI VALDKONDADES

3.1 Võitlus vaesuse ja tõrjutuse vastu

Liikmesriikide aruanded on strateegilisemad kui eelnevatel aastatel, keskendudes väiksemale arvule prioriteetidele. Kuid nendes tunnistatakse jätkuvalt tõrjutuse mitmemõõtmelist olemust ning käsitletakse tähtsamaid küsimusi mitmest vaatevinklist.

Põlvest põlve kanduva vaesuse katkestamine

Lastel on keskmisest kõrgem vaesumisoht enamikus liikmesriikidest. Mõnes liikmesriigis on vaesumisohus peaaegu iga kolmas laps. Elu koos üksikvanemaga või töötute leibkonnas suurendab niisugust ohtu veelgi. See ohustab sotsiaalset kaasatust ja jätkusuutlikku arengut. Puudustkannatavatel lastel on eakaaslastest väiksem tõenäosus õppida koolis hästi, vältida kokkupuuteid kriminaalkohtusüsteemiga, säilitada hea tervis ning integreeruda tööturule ja ühiskonda.

2006. aasta märtsis tegi Euroopa Ülemkogu liikmesriikidele ülesandeks „võtta vajalikud meetmed, et järsult ja oluliselt vähendada laste vaesust ja anda seega võrdsed võimalused kõikidele lastele, sõltumata nende sotsiaalsest päritolust“. Valdav enamus liikmesriikidest tunnistas esmatähtsaks vajaduse välja töötada ühtne ja pikaajaline lähenemisviis laste vaesuse ja tõrjutuse ärahoidmiseks ja tõkestamiseks.

Küsimusega tegeldakse liikmesriikides mitme poliitika ühendamise kaudu, mis käsitlevad probleemi eri tahke: perekonna sissetuleku suurendamine; parem juurdepääs teenustele (sealhulgas korralikele eluruumidele); laste õiguste kaitsmine. Sageli keskendutakse liikmesriikides laiema üldise lähenemisviisi raames kõige suuremat puudust kannatavatele lastele ja peredele.

Esile kerkivad kaks seisukohta: anda võrdsed võimalused hariduse (sealhulgas koolieelse ja täiskasvanute hariduse) saamiseks ning aidata kaasa vanemate osalemisele tööturul. Töö ja pereelu kokkusobitamist hõlbustatakse, parandades kvaliteetse lapsehoidmisteenuse kättesaadavust ja võimaldades paindlikku töögraafikut. Sellega seoses kerkib küsimus, kuidas aidata võrdsemalt jaotada koduseid töid ja hooldamiskohustusi.

Keskmiselt 15% õppureist jätab kooli pooleli, kuid mõnes riigis teeb seda üle kolmandiku noortest. Kooli poolelijätmise ärahoidmine ja noorte kvalifikatsiooni tõstmine vähendab sotsiaalse tõrjutuse ohtu ja suurendab väljavaadet edukalt tööturule pääseda. Mõnes liikmesriigis on seatud konkreetsed eesmärgid ja võetud ennetusmeetmeid (nt koolieelne õpe, suunamine ja nõustamine, koduõpetajad, õppetoetused) ning kompensatoorsed meetmed (nt uut võimalust pakkuvad koolid). Kui neist arendatakse üldstrateegiad, aitab see saavutada märkimisväärseid tulemusi.

Kõigis liikmesriikides on noorte töötus, eelkõige immigrantide päritolu elanike seas, kaks korda kõrgem kui üldine töötuse määr (18,7% EL 25 riikides aastal 2004). Noorukid leiavad end sageli nõiaringist, kus on valida madala töötasu või üldse palgata jäämise vahel. Paljudes liikmesriikides pikendatakse õpipoisiaega, pakutakse pärast lühiajalisi töötuseperioode individuaalset toetust või alternatiivtegevust, keskendutakse ühiskondlikult vähem soodsas olukorras olevatele aladele või parandatakse juurdepääsu tavameetmetele.

Aktiivse kaasatuse edendamine

Head töökohad võimaldavad järjepidevalt ära hoida vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, parandada tuleviku tööhõive olukorda ning ühiskondlikku ja inimkapitali. Tervislikud ja ohutud töötingimused võimaldavad rohkematel inimestel töötada ja kauem töövõimeliseks jääda.

Liikmesriikides keskendutakse üha enam „aktiivsele kaasamisele”,[5] et sotsiaalset integreerumist tugevdada. On võetud kindel suund seada toetused rangemasse sõltuvusse aktiivsest töövalmidusest ning lisada stiimuleid maksu- ja toetussüsteemi uuenduste kaudu. Mõnedes liikmesriikides võib näha, kuidas toetuste saamise tingimusi on võimalik edukalt kombineerida nende järk-järgulise vähendamisega tööturule tagasipöördumisel ning maksusoodustustega madalapalgalistel töödel, et ka ebasoodsamas olukorras olevad inimesed saaksid tööturul osaleda. Tõhustatud aktiivne tööturupoliitika, võimalused parandada tööoskusi (sh arvutioskust), jõupingutused hariduslike puudujääkide kõrvaldamiseks ning asjakohane nõustamine on samuti olulised eri valdkondade poliitikate tasakaalustatud kombinatsioonis, mis on suunatud aktiivse kaasatuse saavutamisele. Tuleb tähele panna, et mõnes liikmesriigis on otsustatud parandada toetuste hõlmavust, et rangemaks muudetud tingimused ei nõrgendaks tuge neile inimestele, kes ei ole suutelised töötama. Mitmes strateegias ei pöörata siiski küllalt tähelepanu vajadusele tagada piisava tasemega miinimumsissetulek.

Majanduskasv ja tööhõive suurenemine ei kaasa iseenesest inimesi, kes on tööturult kõige rohkem eemale jäänud. Mõned liikmesriigid on kehtestanud vastava poliitika, näiteks töökohapoolne toetus töökoha hoidmise ja ametialase edasijõudmise korral, täienduskoolitus töökohas ning miinimumpalga tõstmine tasemeni, mil töötamine muutub tasuvaks. Sotsiaalmajandus on elutähtis allikas töö andmisel, sealhulgas ka kvalifikatsioonita ja vähenenud töövõimega isikutele, ning pakub selliseid sotsiaalteenuseid, mida turumajandus ei võimalda. Diskrimineerimisvastased meetmed, võitlus majandusliku tõrjutuse ja ülemääraselt suurte laenude vastu, ettevõtluse ja kohanemisvõime edendamine, tööseadus koostoimes sotsiaalse dialoogiga ning teadlikkuse tõstmine tööturule pääsemise kasulikkusest on samuti väga olulised tegurid.

Sageli on vaja tööturule pääsemine ühendada mitmesuguste muude teenustega. Mõnes liikmesriigis kujundatakse struktuursemat lähenemisviisi eluaseme kättesaamatusele ja kodutusele , püüdes neid ennetada ning hoolitseda pigem eluaseme kvaliteedi kui lihtsalt öömaja andmise eest. Suur probleem on vajadus tagada kvaliteetse teenuse üldine kättesaadavus ning samas hoida selle maksumus madalana.

Euroopa Nõukogu on määratlenud puudega isikud üheks prioriteetseks rühmaks, kelle osalemist tööturul tuleb suurendada. Mõnes liikmesriigis hõlbustatakse füüsiliste puuetega inimeste pääsu tööturule, samas kui mõned teised liikmesriigid käsitlevad kaasamise probleemi laiemalt: asjakohaste poliitikate, sõltumatu eluviisi ning teenuste parema kättesaadavuse süvalaiendamise kaudu. Vaimuhaigustele ja vaimsetele puuetele pööratakse siiski vähem tähelepanu.

Mitmes liikmesriigis on omaks võetud terviklikum lähenemisviis migrantide integreerimisele ja rahvusvähemuste sotsiaalsele kaasamisele; neid peetakse samuti prioriteetseteks rühmadeks. See hõlmab haridusega seotud puudujääkide likvideerimist ja keeleoskuse parandamist, aga ka diskrimineerimisega võitlemist ja ühiskonna elust laiema osavõtu edendamist.

Ebasoodsamas olukorras olevate inimeste sotsiaalse kaasamise tugevdamine, et nad jätkusuutlikult tööellu integreeruksid, on praegu Euroopa Sotsiaalfondi eriline prioriteet. Euroopa Sotsiaalfondi kõigi 2007–2013 aastate prioriteetide kohaseid meetmeid võib toetada ning kavad parandavad struktuurifondide nähtavust. Euroopa Regionaalarengu Fond annab oma panuse sotsiaalse kaasamisega ning linnavaesuse vastu võitlemisega seotud infrastruktuuride parandamiseks.

3.2 Tervishoid ja pikaajaline hooldus

Esimese koordineerimisaasta aruannetest ilmneb, et tervishoiutulemustes on silmatorkavaid erinevusi nii liikmesriikide siseselt kui ka nende vahel. Eluea eeldatav pikkus kõigub riigiti 65,7 aastast 77,9 aastani meestel ja 75,9 aastast 82,5 aastani naistel. Paljudes riikides võib leida märkimisväärseid erinevusi ka sotsiaalmajanduslikus olukorras. Tulemusi mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas elu- ja töötingimused. Liikmesriigid püüavad neid erinevusi vähendada, parandades ennetusmeetmeid ja terviseõpetust ning tervishoiuteenuste kättesaadavust.

Tervishoiuteenuste ja pikaajalise hoolduse (ebavõrdne) kättesaadavus

Kõik riigid on võtnud kindla kohustuse tagada asjakohased tervishoiuteenused ja pikaajalise hoolduse võimalus. Siiski ei tähenda see tingimata, et need teenused on üldiselt kättesaadavad; endiselt esineb märkimisväärset ebavõrdsust . Oma taskust maksmine on pidevalt suurenenud, kuna teatavad hoolduseliigid on sotsiaalhüvede paketist välja jäetud ning omavastutuse osa on suurendatud, et tõsta tulusid ja vähendada ülemäärast hoolduse kasutamist. Et mitte takistada kõige enam ohustatud rühmade juurdepääsu teenustele, on liikmesriikides hakatud kohaldama erandeid, ettemakse ja kulutuste ülemmäärasid.

Hooldus on vahel ebavõrdselt jaotatud. Teenuse osutamise piirkondlikud erinevused tulenevad mitte üksnes geograafilisest, vaid ka institutsioonilisest eripärast. Hajutamine on võimaldanud teenuseid vastavalt kohalikele oludele kohandada, kuid samas tekitanud erinevusi ravihoolduse hõlmavuses ja praktilises teostuses. Piirkondlikke erinevusi võib olla ka rahastamise mahus. ELi struktuurifondidest toetatakse tervishoiu infrastruktuuri parandamist, et vähendada selliseid erinevusi.

Pikaajalise hoolduse süsteemid on vaja arendada kasvavale nõudlusele vastavaiks. Praegusest pakkumisest tihti ei piisa, mille tulemuseks on suured kulud ühe isiku kohta ning pikad ooteajad. Perekondade muutuv struktuur, ulatuslikum geograafiline liikuvus ning naiste suurenenud osalemine tööturul nõuavad rohkem ametlikku hooldust vanuritele ja puuetega isikutele. Ollakse ühel meelel, et tuleb eelistada kodust hooldust ning võtta kasutusele uus tehnoloogia (nt sõltumatut eluviisi võimaldavad süsteemid), mis aitaks inimestel võimalikult kaua elada nende oma kodus. Liikmesriigid rõhutavad ka rehabilitatsiooni tähtsust, mis aitab hooldatavatel aktiivse elu juurde tagasi pöörduda. Üha üldisemalt tunnistatakse vajadust luua tugev alus pikaajalise hoolduse rahastamisele ja mõned liikmesriigid ongi juba hakanud selles suunas liikuma.

Kvaliteedi parandamine standardite, tõenditel põhineva meditsiini ja integreeritud hoolduse kaudu

Liikmesriikides kasutatakse mitmesuguseid vahendeid, et saavutada kõrgekvaliteediline hooldus ja seda kogu süsteemis säilitada. Need on järgmised: kvaliteedistandardid, nt tehnilised ja protseduurilised miinimumnõuded teenuseosutajatele, teenuseosutajate akrediteerimine või sertifitseerimine ning aruannetel või kontrollidel põhinevad kvaliteedijälgimissüsteemid. Hooldusala töötajaid julgustatakse kasutama tsentraliseeritult hinnatud ja kättesaadavaks tehtud ravijuhendeid, mis põhinevad parimatel saadaolevatel eeskujudel. On asutatud riiklikud tervishoiutehnoloogia hindamisametid ja need teevad koostööd ELi tasandil (EUnet-HTA). See aitab tagada uute raviviiside tõhususe, ohutuse ja tasuvuse.

Et tagada süsteemi parem vastavus nõudlusele ja suurendada patsientide rahulolu, arendatakse patsiendikesksemat hooldusviisi. Siis kuuluvad individuaalsed teenused (eelkõige pikaajalises hoolduses) ja patsientide õiguste tagamine, valikuvõimalused, osavõtt otsuste tegemisest ning tagasiside, mis saadakse patsientide küsitlemisel.

Liikmesriikides on seatud eesmärgiks parem koordineerimine esimese etapi arstiabi ning teise ja kolmanda etapi arstiabi ambulatoorse ja haiglaravi vahel, samuti meditsiini-, hooldus-, sotsiaalhooldus- ja palliatiivteenuste vahel. Abiks võib olla eHealth. Eeldatakse, et selle tulemusena paraneb ja tõhustub patsientide süsteemisisene liikumine, väheneb ebakohaste hooldusviiside kasutamine, edeneb iseseisev eluviis ning suurenevad patsientide rahulolu ja turvalisus.

On rakendatud edendus- ja ennetusprogramme, et lahendada mittenakkavate haiguste ja tervisest tuleneva ebavõrdsusega seotud probleeme (nt vähk, südame- ja veresoonkonna haigused, vaktsineerimiskavad).

Rahastamise pikaajalise jätkusuutlikkuse saavutamine

Tervishoiu ja pikaajalise hoolduse jätkusuutlikkusel on nii rahaline kui ka inimressurssidega seotud külg. Ressursid on märkimisväärsed, kuigi esineb üllatavalt suuri erinevusi kulutustes (5–11% SKTst 2003. aastal) ja palgatud isikute hulgas (3–10% tööealisest elanikkonnast).

Aruannetest ilmneb selgesti vajadus piirata kulusid , mis kasvavad oluliselt kiiremini kui SKT. Peamist kulutõusu põhjustavad uued tehnoloogiad, hinnasuundumused, patsientide kasvavad ootused ja tulevikus ka rahvastiku vananemine. Peamiseks probleemiks on võimaldada kõigil meditsiini arengust kiiresti ja võrdselt kasu saada. Enamik liikmesriike pürgib ressursside ratsionaalsema kasutamise poole näiteks kuludele ülemmäära seadmisega, patsientide osalemisega tasumisel ning kasutades geneerilisi ravimeid, personalijuhiseid ja tervishoiutehnoloogia hindamist. Tõhususe tõstmiseks eraldatakse mõnes liikmesriigis teenusepakkuja ja rahastaja rollid ning soodustatakse konkurentsi tervishoiuteenuste pakkujate vahel. Eraisikute kulutused moodustavad praegu 26% tervishoiu kogukuludest, mis tuleneb kulutõhususpoliitika rakendamisest ja tõusnud nõudlusest, mida põhjustab sissetuleku suurenemine ühe isiku kohta. Väljakujunenud tavasid tihti küsimuse alla seades edendatakse liikmesriikides tervishoiu ümberkorraldusi üleandmissüsteemide kaudu, tugevdades esimese etapi arstiabi ja selle territoriaalseid sidemeid, vähendades haiglate voodikohtade arvu ja suurendades päevakirurgia osakaalu, tõhustades eriotstarbelist hooldust selle koondamisega üksikutesse kompetentsikeskustesse.

Hoolduse kasutamise eeldatav suurenemine pakub palju võimalusi tööhõive kasvamiseks. Siiski on üldiselt erialaarste liiga palju, üldarste ja õdesid aga liiga vähe. Mõnede riikide suur vajadus personali järele põhjustab teiste riikide meditsiinipersonali äravoolu, mis rõhutab vajadust ühise lähenemisviisi järele. On vaja meetmeid meditsiinipersonali püsivuse ja täienemise saavutamiseks pikemas ajaperspektiivis. Ka pikaajalises hoolduses on tööjõu nappus. Mitteametlikud hooldajad vajavad koolitust, ametialast järelevalvet, nõustamist ja ajutist asendamist, samuti võimalust ühendada peres toimuv hooldamine palgalise tööga.

Kuna erinevaid olukordi on palju, on ka liikmesriikide probleemid väga erinevad. Mõnedes riikides tuleks suunata tervishoiu ja pikaajalise hoolduse kasutusse rohkem ressursse, et tagada piisav hõlmavus ja tõsta tõhusust; teistes riikides tagaks juba tõhusus ise jätkusuutliku süsteemi säilitamise.

Kõigile kasuliku strateegia leidmine

Liikmesriigid tunnistavad kättesaadavuse, kvaliteedi ja rahastamise jätkusuutlikkuse omavahelist sidet: kättesaadavuse laiendamise poliitika tuleb ühitada parema rahalise jätkusuutlikkusega ning pikaajaline jätkusuutlikkus peab suutma pakkuda kõrgekvaliteedilist hooldust kõikidele. Eri poliitikate vahel tuleb teha kompromisse, kuid esineb ka positiivset koostoimet. Kompromisside läbipaistvaks muutmine ja koostoime edasiarendamine aitab kindlustada asjakohast sotsiaalkaitset tervishoiu ja pikaajalise hoolduse ohtude vastu. Edendades tervislikke ja aktiivseid eluviise, töötervishoidu ja ohutust ning ennetavamat laadi hooldust, samuti võttes kõigi poliitikate puhul arvesse tervisetegureid – see on strateegia, millest võidavad kõik. Parem koordineerimine nii eri liiki hoolduse kui ka eri kompetentsustasandite (riiklike, piirkondlike, kohalike) vahel ning tõenditel põhinev meditsiin ja tehnoloogia hindamine võivad samuti tõsta hoolduse kvaliteeti ja suurendada patsientide turvalisust ning aitavad kulusid kontrolli all hoida.

3.3 Piisavate ja jätkusuutlike pensionide tagamine

Aruandlus pensionide kohta toimus juba 2006. aastal. Üldine koondaruanne piisavate ja jätkusuutlike pensionide kohta[6] näitab selgelt, et reformistrateegiates tuleb kaaluda vastasmõjusid ja kompromisse laiemate eesmärkide vahel, milleks on piisavus, jätkusuutlikkus ja moderniseerimine. Enamikus riikides on viimase kümne aasta jooksul toimunud üldised struktuurireformid, mis mõnes liikmesriigis 2006. aastal jätkusid. Need on rajatud elutsüklil põhinevale lähenemisele, tugevdades sissemaksete ja saadava kasu vahelist seost ning arvestades eluea pikenemist, ning aktiivse vananemise strateegiatele, vähendades ennetähtaegselt pensionile jäämise kavade kasutamist ja tugevdades stiimuleid kauem töötada. Nendega peavad kaasnema positiivsed muutused tööturu avamisel vanematele töötajatele. Et tagada pensionisüsteemide piisavus ja jätkusuutlikkus peab töötama rohkem inimesi ja nad peavad töötama kauem. Vanemate töötajate tööhõive näitajate pidev tõus on julgustav, ent ei anna veel põhjust rahuloluks.

On selgesti näha, et jätkusuutlikkuse ja piisavuse probleemid käivad käsikäes. Jätkusuutmatud pensionisüsteemid seavad pensionid ohtu ning ebapiisavad pensionid omakorda tekitavad ettenägematuid nõudmisi pensionäride vaesumise vältimiseks. Teoreetilised asendusmäärad, mis kirjeldavad kuidas tüüpiline töötaja pension võiks varieeruda 2050. aastani, näitavad etteantud pensionilejäämise eas pensioni langust enamikus riikides, eelkõige seal, kus kehtestati põhjalikud reformid (ja parandati jätkusuutlikkust). Liikmesriikides kavatsetakse seda langust kompenseerida töövõimelise ea pikendamisega või lisapensionisäästude suurendamisega. Nendes riikides on endiselt oluline arvestada lisapensioni sätetega, kindlustades erapensionid ja laiendades hõlmavust.

2006. aastal keskendus töö sellistele konkreetsetele küsimustele nagu näiteks vanemate naiste suurem vaesuseoht, miinimumpensionid või miinimumsissetulek sotsiaalabi sätete alusel. Kehtivad sätted erinevad suuresti, sest mõned riigid on viimastel aastatel hõlmavust märkimisväärselt laiendanud, teistes aga väheneb miinimumpensionide osatähtsus maksmisele kuuluvate sissetulekutest sõltuvate pensionide ja kõrgema tööhõive tulemusel. Liikmesriikides on vaja käsitleda edaspidiseid kohandusi, sealhulgas niisuguste hüvitiste indekseerimist, tagamaks eelkõige seda, et nende saajad ei lange liiga palju allapoole üldist palgataset, säilitades samas tugevad stiimulid kauem töötada ja sääste koguda.

Keskenduti ka paindlikule töökorraldusele töövõimelise ea lõpuaastatel. Kauem töötamiseks on ülimalt olulised asjakohased rahalised stiimulid. Selliste stiimulite mõju võib eri aegadel varieeruda olenevalt pensionilejäämise standardvanusest ja sissetulekute eri tasemest. Sellised süsteemid kipuvad olema komplitseeritud ning väga oluline on muuta need läbipaistvamaks ja inimestele paremini mõistetavamaks.

[1] http://ec.europa.eu/employment_social/social_inclusion/naps_en.htm

[2] KOM(2006)574 lõplik.

[3] Viimane aruanne aastase arengu kohta: KOM(2006)816.

[4] Ühiseesmärgid: http://ec.europa.eu/employment_social/social_inclusion/objectives_en.htm

[5] Mõiste sisuliseks seletuseks vt KOM(2006)44 lõplik.

[6] SEK(2006) 304, 27.2.2006.