(1)

Kliimamuutustest tingitud eksistentsiaalne oht eeldab julgemate eesmärkide püstitamist ja kliimameetmete tõhustamist nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil. Liit on võtnud endale kohustuse rohkem pingutada, et võidelda kliimamuutuste vastu ja viia ellu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Pariisi kokkulepe (edaspidi „Pariisi kokkulepe“), (4) juhindudes selle põhimõtetest ja tuginedes parimatele kättesaadavatele teaduspõhistele teadmistele, pidades silmas Pariisi kokkuleppe pikaajalist temperatuurieesmärki.

(2)

Komisjon esitas 11. detsembri 2019. aasta teatises „Euroopa roheline kokkulepe“ (edaspidi „Euroopa rohelepe“) uue majanduskasvu strateegia, mille eesmärk on muuta liit õiglaseks ja jõukaks, nüüdisaegse, ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega ühiskonnaks, kus 2050. aastaks ei ole enam kasvuhoonegaaside netoheidet ja kus majanduskasv on ressursikasutusest lahutatud. Euroopa roheleppe eesmärk on ka kaitsta, säilitada ja suurendada liidu looduskapitali ning kaitsta kodanike tervist ja heaolu keskkonnaga seotud ohtude ja mõju eest. Samal ajal peab see üleminek olema õiglane ja kaasav, nii et kedagi ei jäetaks kõrvale.

(3)

Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) 2018. aasta eriaruanne, milles käsitletakse mõju, mis tuleneb üleilmsest soojenemisest 1,5 °C võrra tööstusajastu eelse tasemega võrreldes ja sellega seotud üleilmseid kasvuhoonegaaside heitkoguste muutumise suundumusi kliimamuutuste ohule üleilmse reageerimise tugevdamise, kestliku arengu ja vaesuse kaotamiseks tehtavate jõupingutuste kontekstis, loob kliimamuutustega võitlemiseks tugeva teadusliku aluse ning on selle tõenduseks, et kliimameetmeid on vaja kiiresti tugevdada ning jätkata üleminekut kliimaneutraalsele majandusele. Selles eriaruandes kinnitatakse, et kasvuhoonegaaside heidet tuleb kiiresti vähendada ja temperatuuri tõusu on vaja hoida 1,5 °C piires, eelkõige selleks, et vähendada äärmuslike ilmastikunähtuste ja murdepunktideni jõudmise tõenäosust. Elurikkuse ja ökosüsteemi teenuseid käsitleva valitsustevahelise teaduslik-poliitilise foorumi (IPBES) 2019. aasta üleilmne elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste hindamisaruanne annab tunnistust elurikkuse vähenemisest kogu maailmas, kusjuures kliimamuutused on tähtsuselt kolmas elurikkust vähendav tegur.

(4)

Pikaajalise eesmärgi kindlaksmääramine on väga oluline selleks, et toetada majanduse ja ühiskonna ümberkujundamist, kvaliteetsete töökohtade loomist, kestlikku majanduskasvu ja ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamist ning püüelda ausal, sotsiaalselt tasakaalustatud, õiglasel ja kulutasuval viisil Pariisi kokkuleppe pikaajalise temperatuurieesmärgi poole.

(5)

On vaja tegeleda sagenevate kliimaga seotud terviseohtudega, sealhulgas sagedasemate ja intensiivsemate kuumalainete, metsa- või maastikupõlengute ning üleujutustega, toidu ja veega seotud ohutuse ja julgeolekuohtudega, nakkushaiguste tekke ja levikuga. Nagu komisjoni 24. veebruari 2021. aasta teatises „Kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimelise Euroopa kujundamine – ELi uus kliimamuutustega kohanemise strateegia“ teatati, on komisjon loonud kliimamuutustega kohanemise Euroopa platvormil „Climate-ADAPT“ Euroopa kliima ja tervise vaatluskeskuse, et paremini mõista, ette näha ja minimeerida kliimamuutustest tulenevaid terviseohte.

(6)

Käesolevas määruses järgitakse põhiõigusi ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, eelkõige selle artiklit 37, mille eesmärk on edendada kõrgetasemelise keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamise lõimimist liidu poliitikasse kooskõlas kestliku arengu põhimõttega.

(7)

Kliimameetmed peaksid olema kõigi liidu majandussektorite jaoks võimalus ning aitama kindlustada liidu tööstuse juhtpositsiooni üleilmses innovatsioonis. Liidu õigusraamistiku ja tööstuse jõupingutuste toel on võimalik majanduskasv kasvuhoonegaaside heitest lahutada. Näiteks aastatel 1990–2019 vähenes liidu kasvuhoonegaaside heide 24 % ning majanduskasv oli samas vahemikus 60 %. Ilma et see piiraks liidu tasandil vastu võetud siduvate õigusaktide ja muude algatuste kohaldamist, peaksid kõik majandussektorid, sealhulgas energeetika, tööstus, transport, kütte- ja jahutussektor ning hooned, põllumajandus, jäätmemajandus ja maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus, olenemata sellest, kas need sektorid on hõlmatud liidu kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemiga (edaspidi „ELi HKS“), aitama kaasa kliimaneutraalsuse saavutamisele liidus 2050. aastaks. Selleks et suurendada kõigi ettevõtjate kaasatust, peaks komisjon hõlbustama sektoripõhiseid kliimadialooge ja -partnerlusi, tuues kaasaval ja esinduslikul viisil kokku peamised sidusrühmad, et julgustada sektoreid endid koostama indikatiivseid vabatahtlikke teekaarte ja kavandama oma üleminekut liidu kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisele 2050. aastaks. Sellised teekaardid võivad anda väärtusliku panuse sektorite abistamisse kliimaneutraalsele majandusele üleminekuks vajalike investeeringute kavandamisel ning võivad samuti aidata tugevdada valdkondlikku osalemist kliimaneutraalsete lahenduste otsimisel. Sellised teekaardid võiksid täiendada ka olemasolevaid algatusi, sealhulgas Euroopa akuliitu ja Euroopa saastevaba vesiniku liitu, millega edendatakse tööstuse koostööd kliimaneutraalsusele üleminekul.

(8)

Pariisi kokkuleppe artikli 2 lõike 1 punktis a on sätestatud pikaajaline temperatuurieesmärk, millega püütakse tugevdada üleilmset reageerimist kliimamuutuste ohule, suurendades suutlikkust kohaneda kliimamuutuste ebasoodsa mõjuga, nagu on sätestatud selle artikli 2 lõike 1 punktis b, ja viies rahastamisvood kooskõlla arenguteega, mis on suunatud vähese kasvuhoonegaaside heite ja kliima muutumisele vastupidava arengu saavutamisele, nagu on sätestatud Pariisi kokkuleppe artikli 2 lõike 1 punktis c. Käesolev määrus kui Pariisi kokkuleppesse antava liidu panuse üldine raamistik peaks tagama selle, et nii liit kui ka selle liikmesriigid aitaksid kaasa üleilmsele kliimamuutustele reageerimisele, nagu on osutatud Pariisi kokkuleppes.

(9)

Liidu ja liikmesriikide kliimameetmete eesmärk on kaitsta ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 raames ja Pariisi kokkuleppe eesmärkide poole püüeldes inimesi ja planeeti, heaolu, jõukust, majandust, tervist, toidusüsteeme, ökosüsteemide terviklikkust ja elurikkust kliimamuutuste ohu eest, samuti maksimeerida planeedi võimaluste piires jõukust ning tugevdada ühiskonna vastupanuvõimet ja vähendada selle vastuvõtlikkust kliimamuutuste suhtes. Sellel taustal peaksid liidu ja liikmesriikide meetmed juhinduma Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatud ettevaatuspõhimõttest ja põhimõttest „saastaja maksab“ ning võtma arvesse ka energialiidu energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet ja Euroopa roheleppe põhimõtet „ära tekita kahju“.

(10)

Kliimaneutraalsust peaksid aitama saavutada kõik majandussektorid, mille puhul reguleeritakse liidu õigusega kasvuhoonegaaside heidet või sidumist.

(11)

Arvestades energia tootmise ja tarbimise suurt mõju kasvuhoonegaaside heite tasemele, on väga oluline tagada üleminek ohutule, kestlikule, taskukohasele ja kindlale energiasüsteemile, mis tugineb taastuvate energiaallikate kasutuselevõtmisele, hästitoimivale energia siseturule ja energiatõhususe parandamisele, vähendades seejuures energiaostuvõimetust. Digiüleminek, tehnoloogiline innovatsioon ning teadus- ja arendustegevus on samuti tähtsad kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamise tegurid.

(12)

Liit on kehtestanud õigusraamistiku, et saavutada 2014. aastal enne Pariisi kokkuleppe jõustumist kokku lepitud kasvuhoonegaaside heite vähendamise 2030. aasta eesmärk. Selle eesmärgi saavutamiseks on muu hulgas vastu võetud sellised õigusaktid nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87/EÜ, (5) millega loodi ELi HKS, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/842, (6) millega kehtestati liikmesriikidele kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid 2030. aastaks, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/841, (7) millega nõutakse liikmesriikidelt maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest pärineva kasvuhoonegaaside heite ja nende sidumise tasakaalustamist.

(13)

ELi HKS on liidu kliimapoliitika nurgakivi ja selle peamine vahend kasvuhoonegaaside heitkoguste kulutasuvaks vähendamiseks.

(14)

Komisjon tutvustas oma 28. novembri 2018. aasta teatises „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ visiooni sellest, kuidas jõuda liidus 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netonullheiteni sotsiaalselt õiglase ja kulutõhusa ülemineku kaudu.

(15)

30. novembril 2016 avaldatud paketi „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ kaudu on liit viinud ellu kõikehõlmavat süsinikuheite vähendamise poliitikat, eriti ehitades üles tugevat energialiitu, mis hõlmab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 2012/27/EL (8) ja (EL) 2018/2001 (9) energiatõhususe ja taastuvenergia kasutamise 2030. aasta eesmärkide seadmist, ning tõhustades asjakohaseid õigusakte, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/31/EL (10).

(16)

Liit on kliimaneutraalsusele üleminekul maailmas juhtpositsioonil ning on kindlalt otsustanud aidata suurendada üleilmseid ambitsioone ja tugevdada üleilmset reageerimist kliimamuutustele, kasutades kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid, sealhulgas kliimadiplomaatiat.

(17)

Liit peaks jätkama kliimameetmete rakendamist ja hoidma kliimavaldkonnas rahvusvahelist juhtpositsiooni ka pärast 2050. aastat, et kaitsta inimesi ja planeeti kliimamuutuste ohu eest, püüeldes Pariisi kokkuleppes seatud pikaajalise temperatuurieesmärgi poole ja järgides IPCC, IPBESi ja kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu teaduslikke hinnanguid, samuti muude rahvusvaheliste organite hinnanguid.

(18)

Kasvuhoonegaaside heite ülekandumise oht säilib nende rahvusvaheliste partnerite puhul, kellel ei ole liiduga samu kliimakaitsestandardeid. Seepärast kavatseb komisjon teha ettepaneku võtta valitud sektorites kasutusele piiril kohaldatav süsiniku kohandusmehhanism, et vähendada selliseid riske viisil, mis on kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglitega. Tähtis on ka säilitada mõjusad poliitilised stiimulid, et toetada tehnoloogilisi lahendusi ja innovatsiooni, mis võimaldavad üleminekut konkurentsivõimelisele kliimaneutraalsele liidu majandusele, tagades samal ajal investeerimiskindluse.

(19)

Euroopa Parlament nõudis oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsioonis Euroopa rohelise kokkuleppe kohta, et üleminek kliimaneutraalsele ühiskonnale tuleb saavutada hiljemalt 2050. aastaks ja sellest peab saama Euroopa edulugu, ning kuulutas oma 28. novembri 2019. aasta resolutsioonis kliima- ja keskkonnaalase hädaolukorra kohta välja kliima- ja keskkonnaalase hädaolukorra. Euroopa Parlament on ka korduvalt kutsunud liitu üles seadma 2030. aastaks suurema kliimaeesmärgi ning lisama selle eesmärgi käesolevasse määrusesse. Euroopa Ülemkogu leppis oma 12. detsembri 2019. aasta järeldustes kokku eesmärgi saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalne liit kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega, tunnistades samal ajal, et vaja on kehtestada tugiraamistik, mis toob kasu kõigile liikmesriikidele ning sisaldab piisavaid instrumente, stiimuleid, toetust ja investeeringuid, et tagada kulutõhus, aus ning sotsiaalselt tasakaalustatud ja õiglane üleminek, võttes arvesse riikide erinevat lähteolukorda. Samuti märkis ta, et üleminek eeldab suuri avaliku ja erasektori investeeringuid. Liit esitas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile vähese kasvuhoonegaaside heitega arengu pikaajalise strateegia 6. märtsil 2020 ja oma riiklikult kindlaksmääratud panuse 17. detsembril 2020, pärast nende vastuvõtmist nõukogus.

(20)

Liit peaks võtma sihiks saavutada liidu sees 2050. aastaks kasvuhoonegaaside inimtekkelistest allikatest pärineva heite ja nende neeldajates sidumise vaheline tasakaal kogu majanduses ning kohasel juhul saavutada pärast seda negatiivsed heitkogused. See eesmärk peaks hõlmama liidu õigusega reguleeritud kasvuhoonegaaside heidet ja sidumist kogu liidus. Peaks olema võimalik käsitleda sellist heidet ja sidumist asjakohaste kliima- ja energiaõigusaktide läbivaatamise käigus. Neeldajad hõlmavad looduslikke ja tehnoloogilisi lahendusi, nagu on aru antud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile esitatud liidu kasvuhoonegaaside inventuurides. Lahendused, mis põhinevad süsiniku kogumise ja säilitamise ning süsiniku kogumise ja kasutamise tehnoloogiatel, võivad aidata vähendada süsinikuheidet, leevendades eelkõige protsessiheidet tööstuses nendes liikmesriikides, kes on selle tehnoloogia valinud. 2050. aastaks seatud kogu liitu hõlmavat kliimaneutraalsuse eesmärki peaksid kõik liikmesriigid püüdma saavutada ühiselt ning liikmesriigid, Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon peaksid võtma vajalikud meetmed, et seda oleks võimalik teha. Liidu tasandi meetmed on eesmärgi saavutamiseks vajalike meetmete oluline osa.

(21)

Euroopa Ülemkogu kinnitas oma 8. ja 9. märtsi 2007. aasta ning 23. ja 24. oktoobri 2014. aasta järeldustes vastavalt liidu kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgi 2020. aastaks ning kliima- ja energiapoliitika raamistiku aastani 2030. Käesoleva määruse sätted, mis käsitlevad liidu 2040. aasta kliimaeesmärgi kehtestamist, ei piira aluslepingutes sätestatud Euroopa Ülemkogu rolli liidu kliimapoliitika arendamise üldise poliitilise suuna ja prioriteetide kindlaksmääramisel.

(22)

Süsiniku neeldajatel on oluline roll üleminekul kliimaneutraalsusele liidus ning sellega seoses on suur panus eelkõige põllumajandus-, metsandus- ja maakasutussektoril. Nagu komisjoni 20. mai 2020. aasta teatises „Strateegia „Talust taldrikule“ õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi edendamiseks“ teatati, edendab komisjon uut keskkonnahoidlikku ärimudelit, et premeerida tulevases süsinikku siduva majandamise algatuses maahaldajaid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ja süsiniku sidumise eest. Lisaks on komisjon oma 11. märtsi 2020. aasta teatises „Uus ringmajanduse tegevuskava. Puhtama ja konkurentsivõimelisema Euroopa nimel“ võtnud kohustuse töötada välja süsiniku sidumise sertifitseerimise õigusraamistik, mis põhineb kindlal ja läbipaistval süsiniku arvestamisel ning mille abil jälgitakse ja kontrollitakse süsiniku sidumise usaldusväärsust, tagades samal ajal negatiivse mõju puudumise keskkonnale, eelkõige elurikkusele, rahvatervisele või sotsiaalsetele või majanduslikele eesmärkidele.

(23)

Ökosüsteemide taastamine aitaks looduslikke neeldajaid säilitada, hallata ja suurendada ning edendada elurikkust ja võidelda samal ajal kliimamuutustega. Metsade kolmekordne roll, nimelt süsiniku neeldaja, talletaja ja asendajana aitab ka vähendada atmosfääri eralduvat kasvuhoonegaaside heidet, tagades samal ajal metsade edasise kasvu ja paljude muude teenuste pakkumise.

(24)

Liidu kliimameetmed ja jõupingutused saavutada kliimaneutraalsus 2050. aastaks tuleb rajada teaduslikele eksperditeadmistele ja parimale kättesaadavale ajakohastatud tõendusmaterjalile koos faktilise ja läbipaistva teabega kliimamuutuste kohta ning sellised eriteadmised ja tõendusmaterjal on hädavajalikud. Tuleks luua kliimamuutusi käsitlev Euroopa teadusnõukogu (edaspidi „teadusnõukogu“), mis oleks tänu oma sõltumatusele ning teaduslikele ja tehnilistele eksperditeadmistele kliimamuutustega seotud teaduspõhiseid teadmisi käsitlev kontaktpunkt. Teadusnõukogu peaks oma ülesandeid täitma sõltumatult ning täiendama Euroopa Keskkonnaameti (EEA) tööd. Ülesannete kindlaksmääramisel tuleks vältida kattumist IPCC ülesannetega rahvusvahelisel tasandil. Seepärast tuleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 401/2009 (11) muuta, et luua teadusnõukogu. Riiklikel kliimaalastel nõuandekogudel võib olla oluline roll, sealhulgas kliimapoliitikaalase teadusliku eksperdinõu jagamisel asjaomastele riiklikele asutustele, nagu on ette näinud asjaomane liikmesriik seal, kus need on olemas. Seetõttu kutsutakse liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, üles looma riiklik kliimaalane nõuandekogu.

(25)

Üleminek kliimaneutraalsusele eeldab muutusi kõigis poliitikavaldkondades ning kõigi majandussektorite ja ühiskonna ühiseid pingutusi, nagu on esile tõstetud Euroopa roheleppes. Euroopa Ülemkogu märkis 12. detsembri 2019. aasta järeldustes, et kõik asjakohased liidu õigusaktid ja poliitikavaldkonnad peavad olema kooskõlas kliimaneutraalsuse eesmärgiga ja panustama selle täitmisesse, tagades samal ajal võrdsed võimalused, ning kutsus komisjoni üles analüüsima, kas selleks on vaja kohandada olemasolevaid reegleid.

(26)

Nagu komisjon Euroopa roheleppes välja kuulutas, hindas ta oma 17. septembri 2020. aasta teatises „Euroopa 2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamine: investeerimine kliimaneutraalsesse tulevikku meie inimeste hüvanguks“ liidu 2030. aasta kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärki. Komisjon tegi seda põhjaliku mõjuhinnangu alusel ja võttes arvesse lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade analüüsi, mis esitati komisjonile kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/1999 (12). Pidades silmas 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärki, tuleks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks vähendada ja sidumist suurendada, et kasvuhoonegaaside netoheide, st heide pärast sidumise mahaarvamist, väheneks kogu majanduses ja kogu liidus 2030. aastaks vähemalt 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega. Euroopa Ülemkogu kinnitas selle eesmärgi oma 10.–11. detsembri 2020. aasta kohtumise järeldustes. Euroopa Ülemkogu esitas ka esialgsed suunised eesmärgi elluviimiseks. See uus liidu 2030. aasta kliimaeesmärk on järgnev eesmärk määruse (EL) 2018/1999 artikli 2 punkti 11 tähenduses ja asendab seega kõnealuses punktis sätestatud kogu liitu hõlmava kasvuhoonegaaside heite 2030. aasta eesmärgi. Lisaks peaks komisjon 30. juuniks 2021 hindama, kuidas oleks vaja muuta asjakohaseid liidu õigusakte, millega rakendatakse liidu 2030. aasta kliimaeesmärki, et saavutada selline heitkoguste netovähenemine. Sellega seoses on komisjon teatanud asjakohaste kliima- ja energiaõigusaktide muutmisest, mis võetakse vastu paketina, mis hõlmab muu hulgas taastuvenergiat, energiatõhusust, maakasutust, energia maksustamist, kergsõidukite CO2 heite norme, jõupingutuste jagamist ja ELi HKSi.

Komisjon kavatseb hinnata, millist mõju avaldaks liidu lisameetmete kehtestamine, mis võiksid täiendada olemasolevaid meetmeid, näiteks turupõhised meetmed, mis hõlmavad tugevat solidaarsusmehhanismi.

(27)

Komisjoni hinnangul on määruse (EL) 2018/841 artikli 4 kohaste kehtivate kohustuste tagajärjel süsiniku netoneeldumine 2030. aastal 225 miljonit CO2 ekvivalenttonni. Selleks et tagada piisavate leevendusmeetmete võtmine kuni 2030. aastani, on asjakohane piirata netosidumise panust liidu 2030. aasta kliimaeesmärki selle tasemeni. See ei piira asjaomaste liidu õigusaktide läbivaatamist eesmärgi saavutamise nimel.

(28)

Liidu eelarvest ja nõukogu määruse (EL) 2020/2094 (13) alusel loodud Euroopa Liidu taasterahastust tehtavad kulutused aitavad kaasa kliimaeesmärkide saavutamisele, sest vähemalt 30 % kulutuste kogusummast eraldatakse mõjusa metoodika alusel ja kooskõlas valdkondlike õigusaktidega kliimaeesmärkide toetamiseks.

(29)

Pidades silmas eesmärki saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus ja arvestades Pariisi kokkuleppe kohaseid rahvusvahelisi kohustusi, on vaja jätkuvalt pingutada, et tagada selle eesmärgiga kokkusobimatute energiatoetuste järkjärguline kaotamine, eelkõige fossiilkütuste puhul, ilma et see mõjutaks energiaostuvõimetuse vähendamise nimel tehtavaid pingutusi.

(30)

Selleks et tagada kõigi majandustegevuses osalejate, sealhulgas ettevõtjate, töötajate, investorite ja tarbijate jaoks prognoositavus ja kindlustunne, et tagada kasvuhoonegaaside heitkoguste järkjärguline vähendamine aja jooksul ning et üleminek kliimaneutraalsusele oleks pöördumatu, peaks komisjon tegema hiljemalt kuue kuu möödumisel Pariisi kokkuleppe alusel tehtud esimesest üleilmsest kokkuvõttest asjakohasel juhul ettepaneku liidu 2040. aasta kliimaalase vahe-eesmärgi kohta. Komisjon saab teha ettepaneku vahe-eesmärk läbi vaadata, võttes arvesse liidu edusammude ja meetmete ning riiklike meetmete hindamiste järeldusi ning üleilmse kokkuvõtte tulemusi ja rahvusvahelist arengut, sealhulgas seoses riiklikult kindlaksmääratud panuste ühise ajaraami. Liidu kliimapoliitika läbipaistvuse ja vastutuse suurendamiseks peaks komisjon liidu 2040. aasta kliimaeesmärki käsitleva seadusandliku ettepaneku tegemisel avaldama kavandatud liidu indikatiivse kasvuhoonegaaside eelarve ajavahemikuks 2030–2050, mille all mõeldakse kasvuhoonegaaside netoheite indikatiivset kogumahtu, mis kõnealusel ajavahemikul eeldatavasti õhku paiskub, ilma et see ohustaks Pariisi kokkuleppest tulenevaid liidu kohustusi, ning samuti kõnealuse indikatiivse eelarve aluseks oleva metoodika.

(31)

Olulise osa pikaajalisest üleilmsest reageerimisest kliimamuutustele moodustab kohanemine. Kliimamuutuste kahjulik mõju võib olla suurem kui liikmesriikide kohanemisvõime. Seepärast peaksid liikmesriigid ja liit tugevdama oma vastupanuvõimet ning vähendama vastuvõtlikkust kliimamuutustele, nagu on sätestatud Pariisi kokkuleppe artiklis 7, ning maksimeerima kasu, mida saadakse koostoimest muude poliitikameetmete ja õigusaktidega. Komisjon peaks kooskõlas Pariisi kokkuleppega võtma vastu liidu kliimamuutustega kohanemise strateegia. Liikmesriigid peaksid võtma vastu põhjalikud riiklikud kohanemisstrateegiad ja -kavad, mis põhinevad kliimamuutusi ja kliimamuutustele vastuvõtlikkust käsitlevatel kindlatel analüüsidel, edusammude hindamisel ja näitajatel, milles juhindutakse parimast ja uusimast kättesaadavast teaduslikust tõendusmaterjalist. Liit peaks püüdma luua soodsa regulatiivse keskkonna kliimamuutustega kohanemiseks liikmesriikide kehtestatud riikliku poliitika ja meetmete jaoks. Selleks, et parandada vastupanu- ja kohanemisvõimet kliimamuutuste suhtes, on vaja kõigi majandussektorite ja ühiskonna ühiseid pingutusi ning kõigi asjakohaste õigusaktide ja poliitikavaldkondade sidusust ja kooskõla.

(32)

Kliimamuutused, nagu äärmuslik kuumus, üleujutused, põuad, veenappus, merevee taseme tõus, liustike sulamine, metsatulekahjud, tuulemurrud ja põllumajanduslik kahju, avaldavad edaspidi suurt mõju ökosüsteemidele, inimestele ja majandusele kõigis liidu piirkondades. Hiljutised erakorralised sündmused juba on avaldanud märkimisväärset mõju ökosüsteemidele, mõjutades metsa- ja põllumajandusmaa võimet süsinikku siduda ja talletada. ÜRO kestliku arengu eesmärke arvestav kohanemis- ja vastupanuvõime suurendamine aitab vähendada kliimamuutuste mõju, tulla toime vältimatu mõjuga sotsiaalselt tasakaalustatud moel ning parandada elamistingimusi mõjutatud piirkondades. Selliseks mõjuks varakult valmistumine on kulutasuv ning sellega võib kaasneda ka märkimisväärne kasu ökosüsteemidele, tervisele ja majandusele. Eelkõige looduspõhised lahendused võivad aidata kliimamuutusi leevendada ja nendega kohaneda ning kaitsta elurikkust.

(33)

Mitmeaastase finantsraamistiku alusel loodud asjakohastes programmides nähakse ette projektide sõelumine, et tagada projektide vastupanuvõime kliimamuutuste võimalikule kahjulikule mõjule kliimatundlikkuse ja riskide hindamise abil, muu hulgas asjakohaseid kohanemismeetmeid kasutades, ning et selliste projektide kulude-tulude analüüsis on lõimitud kasvuhoonegaaside heite kulud ja kliimamuutuste leevendamise meetmete positiivne mõju. See aitab lõimida kliimamuutustega seotud riskid ning kliimamuutustega seotud kliimamuutustele vastuvõtlikkuse ja nendega kohanemise hinnangud liidu eelarve raames tehtavatesse investeerimis- ja planeerimisotsustesse.

(34)

Kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks liidu ja liikmesriikide tasandil asjakohaste meetmete võtmisel peaksid liikmesriigid, Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon võtma muu hulgas arvesse järgmist: kliimaneutraalsusele ülemineku panus rahvatervise ja keskkonna kvaliteedi parandamisse, kodanike heaolu, ühiskonna jõukuse, tööhõive ja majanduse konkurentsivõime suurendamisse; energiasüsteemi ümberkujundamine, energiajulgeoleku tugevdamine ja energiaostuvõimetuse vastu võitlemine; toiduga kindlustatus ja toidu taskukohasus; säästvate ja arukate liikuvus- ja transpordisüsteemide arendamine; õiglus ja solidaarsus liikmesriikides ja nende vahel, arvestades nende majandusliku seisundiga, riigi oludega, näiteks saarte eripäraga, ja vajadusega saavutada pikas perspektiivis lähenemine; vajadus ausa ja sotsiaalselt õiglase ülemineku järele asjakohaste haridus- ja koolitusprogrammide kaudu; parim kättesaadav ja uusim teaduslik tõendusmaterjal, eelkõige IPCC järeldused; vajadus võtta kliimamuutustega seotud riske arvesse investeerimis- ja planeerimisotsustes; kulutasuvus ja tehnoloogiline neutraalsus kasvuhoonegaaside heite vähendamisel ja nende sidumisel ning vastupanuvõime tugevdamisel ning pikas perspektiivis keskkonnaterviklikkuse edenemine ja kõrgemate eesmärkide seadmine.

(35)

Nagu on märgitud Euroopa roheleppes, võttis komisjon 9. detsembril 2020 vastu teatise „Säästva ja aruka liikuvuse strateegia – Euroopa transpordivaldkonna edasise arengu suunad“. Strateegias esitatakse Euroopa transpordi säästva ja aruka tuleviku teekaart koos tegevuskavaga, mille eesmärk on vähendada transpordisektori heitkoguseid 2050. aastaks 90 % võrra.

(36)

Selleks et liit ja liikmesriigid püsiksid kliimaneutraalsuse eesmärgi täitmisel ja kliimamuutustega kohanemisel järje peal, peaks komisjon edusamme korrapäraselt hindama, tuginedes käesolevas määruses sätestatud teabele, sealhulgas määruse (EL) 2018/1999 kohaselt esitatud teabele ja aruannetele. Selleks et aegsasti valmistuda Pariisi kokkuleppe artiklis 14 osutatud üleilmseks kokkuvõtteks, tuleks alates 2023. aastast avaldada selle hindamise järeldused iga viie aasta järel hiljemalt 30. septembriks. See tähendab, et nimetatud määruse artikli 29 lõike 5 ja artikli 35 kohased aruanded ning nimetatud määruse artikli 29 lõike 1 ja artikli 32 kohased vastavatel aruandlusaastatel esitatud aruanded tuleks edastada Euroopa Parlamendile ja nõukogule samal ajal kõnealuse hindamise järeldustega. Kui liikmesriikide ühised edusammud kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks või kliimamuutustega kohanemiseks ei ole piisavad või kui liidu meetmed ei ole kliimaneutraalsuse eesmärgiga kooskõlas või need ei ole vastupanuvõime tugevdamiseks ning kliimamuutuste suhtes vastuvõtlikkuse vähendamiseks piisavad, peaks komisjon võtma kooskõlas aluslepingutega vajalikud meetmed. Samuti peaks komisjon korrapäraselt hindama asjakohaseid liikmesriikide meetmeid ja andma soovitusi, kui ta leiab, et liikmesriigi meetmed ei ole kliimaneutraalsuse eesmärgiga kooskõlas või kohanemis- ja vastupanuvõime tugevdamiseks ning kliimamuutuste suhtes vastuvõtlikkuse vähendamiseks piisavad.

(37)

Komisjon peaks tagama kindla ja objektiivse hindamise, mis põhineks kõige ajakohasematel teaduslikel, tehnilistel ja sotsiaal-majanduslikel andmetel ning milles oleks arvesse võetud paljusid sõltumatuid eksperdiarvamusi, ning tuginema oma hinnangus asjakohasele teabele, sealhulgas liikmesriikide esitatud teabele ja aruannetele, EEA, teadusnõukogu ja Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse aruannetele ja parimale kättesaadavale ja uusimale teaduslikule tõendusmaterjalile, sealhulgas IPCC, IPBESi ja muude rahvusvaheliste organite viimastele aruannetele ning Maa seire Euroopa programmi „Copernicus“ raames esitatud Maa seire andmetele. Lisaks peaks komisjon võtma oma hindamise aluseks indikatiivse lineaarse trajektoori, mis ühendaks liidu 2030. ja 2040. aasta kliimaeesmärgid, kui need vastu võetakse, liidu kliimaneutraalsuse eesmärgiga ning mis oleks indikatiivne vahend, mille abil prognoosida ja hinnata liidu kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamisel tehtud ühiseid edusamme. Indikatiivne lineaarne trajektoor ei piira otsuseid, mis käsitlevad liidu 2040. aasta kliimaeesmärgi kehtestamist. Võttes arvesse, et komisjon on kohustunud uurima võimalusi, kuidas avalik sektor saab kasutada ELi taksonoomiat Euroopa roheleppe kontekstis, peaks see hõlmama teavet liidu või liikmesriikide keskkonnasäästlike investeeringute kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/852, (14) kui selline teave muutub kättesaadavaks. Komisjon peaks kasutama Euroopa ja üleilmset statistikat ja andmeid, kui need on olemas, ning hankima eksperdihinnanguid. EEA peaks komisjoni vastavalt oma iga-aastasele tööprogrammile asjakohaselt abistama.

(38)

Kuna kodanikel ja kogukondadel on kliimaneutraalsusele ülemineku edendamisel suur roll, tuleks kaasava ja juurdepääsetava protsessi käigus kõigil tasanditel, sealhulgas riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, ergutada ja soodustada üldsuse ja ühiskonna aktiivset osalemist kliimameetmetes. Komisjon peaks seetõttu tegema koostööd kõigi ühiskonna osadega, sealhulgas majanduse eri sektoreid esindavate sidusrühmadega, et neil oleks võimalik astuda samme kliimaneutraalse ja kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimelise ühiskonna arendamiseks, sealhulgas Euroopa kliimapakti abil.

(39)

Vastavalt komisjoni võetud kohustusele järgida parema õigusloome põhimõtteid, tuleks püüda tagada liidu õigusaktide kooskõla kasvuhoonegaaside heite vähendamise küsimuses. Süsteem, mille alusel hinnatakse kliimaneutraalsuse eesmärgi täitmiseks tehtud edusamme ja võetud meetmete kooskõla selle eesmärgiga, peaks tuginema määrusega (EL) 2018/1999 kehtestatud juhtimisraamistikule ja olema sellega kooskõlas, võttes arvesse energialiidu kõiki viit mõõdet. Eelkõige tuleks korrapärase aruandluse süsteem ning aruandlusele järgneva komisjonipoolse hindamise ja meetmete võtmise etapid viia vastavusse liikmesriikidele määrusega (EL) 2018/1999 kehtestatud teabe ja aruannete esitamise nõuetega. Seepärast tuleks määrust (EL) 2018/1999 muuta, et lisada asjakohastesse sätetesse kliimaneutraalsuse eesmärk.

(40)

Kliimamuutused on oma olemuselt piiriülene katsumus ning liikmesriikide poliitika täiendamiseks ja tugevdamiseks on vaja liidu tasandil kooskõlastatud meetmeid. Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt jõuda liidus 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda selle ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,