c)  pädev asutus — liikmesriigi keskasutus, mis on pädev sooritama veterinaarkontrolli, või keskasutuse poolt selleks volitatud mis tahes muu asutus;

f)  riiklik veterinaararst — veterinaararst, kes on käesoleva määruse kohaselt pädev tegutsema riikliku veterinaararstina ja on pädeva asutuse poolt määratud;

g)  heakskiidetud veterinaararst — veterinaararst, kelle pädev asutus on määranud enda nimel läbi viima ametlikke erikontrolle ettevõtetes;

h)  riikliku veterinaararsti abi — isik, kes on käesoleva määruse kohaselt pädev tegutsema riikliku veterinaararsti abina, kelle pädev asutus on määranud ning kes töötab riikliku veterinaararsti alluvuses ja tema vastutusalas;

ja

i)  tervisemärk — märk, millega märgistamine tõendab, et ametlikud kontrollid viidi läbi käesoleva määruse kohaselt.

a) määrus (EÜ) nr 178/2002;

b) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. oktoobri 2002. aasta määruses (EÜ) nr 1774/2002 (milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad) ( 9 ) on sätestatud järgmised määratlused: „loomsed kõrvalsaadused”, „TSEd” (transmissiivsed spongioossed entsefalopaatiad) ja „määratletud riskiteguriga materjal”;

b) a) määrus (EÜ) nr 882/2004;

c) määrus (EÜ) nr 852/2004, v.a määratlus „pädev asutus”;

ja

d) määrus (EÜ) nr 853/2004.

c) Hulgiturgude puhul võib pädev asutus heakskiidu tühistada või peatada teatavate üksuste või üksuste rühmade osas.

a) ettevõtete suhtes, kes alustavad loomsete saaduste turuleviimisega käesoleva määruse kohaldamiskuupäeval või pärast nimetatud kuupäeva;

ja

b) ettevõtete suhtes, kes juba viivad loomseid saaduseid turule, kuid kelle kohta puudusid varem heakskiitmise nõuded. Viimasel juhul teeb pädev asutus lõikes 1 nõutud visiidi kohapeale võimalikult ruttu.

— võimaldavad juurdepääsu kõikidele hoonetele, ruumidele, käitistele jm infrastruktuuridele;

— teevad kättesaadavaks kõik dokumendid ja andmed, mida käesoleva määruse alusel nõutakse või mida pädev asutus peab vajalikuks olukorra hindamiseks.

a) määrus (EÜ) nr 852/2004;

b) määrus (EÜ) nr 853/2004;

ja

c) määrus (EÜ) nr 1774/2002.

a) heade hügieenitavade ning ohuanalüüsil ja kriitilistel kontrollpunktidel (HACCP) põhinevate menetluste auditeerimised;

b) artiklites 5–8 nimetatud ametlikud kontrollid

ja

c) lisades täpsustatud konkreetsed auditeerimisülesanded.

a) toiduahelat käsitleva teabe kontrolle;

b) ruumide ja seadmete projekteerimist ja hooldust;

c) hügieeni enne toimingut, toimingu ajal ja pärast toimingut;

d) isiklikku hügieeni;

e) hügieeni ja tööprotseduure käsitlevat koolitust;

f) kahjuritõrjet;

g) veekvaliteeti;

h) temperatuuri kontrollimist

ja

i) ettevõttesse saabuva ja sealt väljuvate toiduainete kontrollimist ning kaasasolevaid dokumente.

a) vastavad ühenduse õigusaktides kehtestatud mikrobioloogilistele kriteeriumidele;

b) vastavad jääke, saasteaineid ja keelatud aineid käsitlevatele ühenduse õigusaktidele

ja

c) ei sisalda füüsikalisi ohte, nagu näiteks võõrkehad.

a) selle kindlaksmääramisele, kas ettevõtte töötajad ja nende tegevused vastavad tootmisprotsessi kõikidel etappidel lõike 1 punktides a ja b nimetatud määruste asjakohastele nõuetele. Auditi toetamiseks võib pädev asutus läbi viia tulemuslikkuse analüüsid, et kindlaks teha, kas töötajate tulemuslikkus vastab kindlaksmääratud parameetritele;

b) toidukäitlejate asjakohaste andmete tõendamisele;

c) vajaduse korral laboratoorseks analüüsiks proovide võtmisele;

ja

d) arvessevõetud üksikasjade ja auditi tulemuste dokumenteerimisele.

a) ohte rahvatervisele ja vajaduse korral loomade tervisele;

b) tapamajade puhul loomade heaolu aspekte;

c) teostatud menetluste liiki ja tootmismahtu

ja

d) toidukäitlejate minevikku toidualaste õigusnormide täitmise osas.

1. Riiklik veterinaararst teostab I lisa II peatüki I jao üldiste nõuete ja IV jao erinõuete kohaselt värsket liha turule viivates tapamajades, ulukiliha töötlemisettevõtetes ja lihalõikusettevõtetes inspekteerimisülesandeid, mis käsitlevad eelkõige järgmist:

2. Koduloomadena peetavate kabiloomade, tehistingimustes peetavate ulukimetajate, v.a jäneselised, ning looduslike suurulukite rümbad ning poolrümbad, veerandrümbad ja jaotustükid, mis on saadud poolrümpade lõikamisel kolmeks tükiks, märgistatakse tervisemärkidega tapamajades ja ulukiliha töötlemisettevõtetes I lisa I jao III peatüki kohaselt. Tervisemärgid paneb riiklik veterinaararst või pannakse need tema vastutuse all siis, kui ametlikud kontrollid ei ole tuvastanud puudusi, mille tõttu liha ei kõlbaks inimtoiduks.

3. Pärast punktides 1 ja 2 nimetatud kontrollide läbiviimist võtab riiklik veterinaararst sobivad meetmed, mis on sätestatud I lisa II jaos ja mis käsitlevad eelkõige järgmist:

4. Riikliku veterinaararsti abid võivad aidata riiklikku veterinaararsti I lisa I ja II jaos nimetatud ametlike kontrollide läbiviimisel III jao I peatüki kohaselt. Sel juhul töötavad nad sõltumatu rühma osana.

7. Liikmesriigid tagavad, et riiklikud veterinaararstid ja nende abid on vastava kvalifikatsiooniga ja läbinud koolituse I lisa III jao IV peatüki kohaselt.

a) määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 46 lõike 3 punkti a kohaselt kindlaks määratud risk ei õigusta seda;

ning

b) vastavalt lõikele 1 konkreetse kolmanda riigi nimekirja lisamise üle otsustamisel jõutakse seisukohale, et muu teave viitab sellele, et pädev asutus annab vajalikud tagatised.

a) kolmanda riigi õigusaktid:

i) ühendusse importimiseks ettenähtud loomsete saaduste tootmise, valmistamise, käitlemise, ladustamise ja lähetamise suhtes tegelikult kohaldatavad hügieeninõuded;

j) kolmandast riigist pärit saaduse turustamise kogemus ja kolmandas riigis läbi viidud impordikontrollide tulemused;

k) kolmandas riigis läbi viidud ühenduse kontrollide tulemused, eelkõige pädevate asutuste hindamise tulemused ning tegevus, mida pädevad asutused on teostanud ühenduse kontrolli järel neile antud soovituste põhjal;

l) heakskiidetud zoonoosi tõrjeprogrammi olemasolu, selle rakendamine ja sellest teatamine;

ja

m) heakskiidetud jääkide tõrjeprogrammi olemasolu, selle rakendamine ja sellest teatamine.

a) siis, kui iga üksikjuhtumi puhul eraldi otsustatakse artikli 19 lõikes 2 nimetatud korra kohaselt, et kõnealuse kolmanda riigi antavad tagatised teatavate loomsete saaduste impordi osas on sellised, et käesolevas artiklis sätestatud menetlust ei ole vaja lõike 2 nõuete täitmise tagamiseks;

ja

b) V lisas märgitud juhtudel.

a) ettevõte ja asjaomaste loomsete saaduste valmistamisel kasutatavat loomset toormaterjali käitlevad ettevõtted täidavad asjakohaseid ühenduse nõudeid, eelkõige määruse (EÜ) nr 853/2004 nõudeid või nõudeid, mis on määratud olema selliste nõuetega samaväärsed, otsustades lisada nimetatud kolmas riik asjakohasesse loetellu artikli 11 kohaselt;

b) nimetatud kolmanda riigi ametlik kontrolliteenistus teostab järelevalvet ettevõtete üle ja teeb komisjonile vajaduse korral kättesaadavaks kogu asjaomase teabe toormaterjaliga varustavate ettevõtete kohta;

ja

c) sellel on reaalsed volitused peatada ettevõtete eksport ühendusse juhul, kui ettevõtted ei täida punktis a nimetatud nõudeid.

a) Komisjon edastab liikmesriikide poolt selleks otstarbeks määratud kontaktpunktidele korrapäraselt selliseid teatisi uute või ajakohastatud loetelude kohta, mille ta on saanud kõnealuste kolmandate riikide pädevatelt asutustelt lõike 3 kohaselt.

b) Kui ükski liikmesriik ei esita uute või ajakohastatud loetelude kohta vastuväiteid 20 tööpäeva jooksul alates komisjoni teatisest, lubatakse loetelus nimetatud asutustest importida 10 tööpäeva möödumisel päevast, mil komisjon avaldab loetelu üldsusele.

c) Komisjon teavitab kõiki liikmesriike, kui vähemalt üks liikmesriik teeb kirjalikud kommentaarid või kui ta sellise asjakohase teabe nagu ühenduse inspekteerimisaruanne või kiirhoiatussüsteemi kaudu tulnud teatise põhjal leiab, et loetelu muutmine on vajalik, ning lisab punkti alalise toiduahela ja loomatervishoiu komitee asjakohase sektsiooni järgmise istungi päevakorda vajaduse korral otsuse tegemiseks artikli 19 lõikes 2 nimetatud korra kohaselt.

a) Enne lõikes 1 nimetatud loetelude koostamist tuleks eelkõige arvesse võtta tagatisi, mida kolmanda riigi pädev asutus saab anda selleks, et täidetaks käesoleva määruse nõudeid tootmisalade klassifitseerimise ja kontrolli kohta.

b) Ühenduse paikvaatlus viiakse läbi enne selliste loetelude koostamist, välja arvatud juhul, kui:

a) sellistele toodetele määrusele (EÜ) nr 852/2004 ja määrusele (EÜ) nr 853/2004 vastavalt sätestatud nõuetele või neile nõuetele samaväärsetele sätetele;

ja

b) võimalikud määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 48 kohaselt kehtestatud impordi eritingimused.

a) Kolmanda riigi lipu all sõitvalt tehas- või külmutuslaevalt imporditavad kalatooted on pärit laevadelt, mis on nimetatud artikli 12 lõikes 4 sätestatud menetluse kohaselt koostatud ja ajakohastatud loetelus.

b) Erandina artikli 12 lõike 2 punktist b võib laeva siiski kanda sellistesse loeteludesse:

c) Komisjon korraldab, et kõigi vastavalt käesolevale artiklile koostatud või ajakohastatud loetelude ajakohased versioonid oleksid üldsusele kättesaadavad.

a) eesmärk on:

b) Nimetatud meetmed käsitlevad eelkõige järgmiseid I lisa elemente:

a) esitatakse üksikasjalik kirjeldus nende nõuete kohta, mida nimetatud liikmesriik peab vajalikuks kohandada, ja taotletava kohanduse olemuse kohta;

b) kirjeldatakse kõnealuseid ettevõtteid;

c) selgitatakse kohandamise põhjuseid, sh vajaduse korral esitades kokkuvõtte teostatud ohuanalüüsi ja mis tahes meetmete kohta, mida on vaja võtta selle tagamiseks, et kohandamine ei ohustaks käesoleva määruse eesmärke;

ja

d) esitatakse kogu muu asjakohane teave.

a) kooskõlas lõike 6 kohaselt vastuvõetud otsusega;

b) siis, kui üks kuu pärast lõikes 6 nimetatud aja möödumist ei ole komisjon teatanud liikmesriigile, et ta on saanud kätte kirjalikud märkused või et ta kavatseb teha ettepaneku otsuse vastuvõtmiseks lõike 6 kohaselt.

1. toidukäitlejate ja nende personali tulemuslikkuse hindamist käsitlevaid katseid;

2. kontrollitulemuste teavitamismeetodit;

3. kriteeriume, millega määratakse kindlaks, millal ohuanalüüsi põhjal on riiklikul veterinaararstil vaja olla kohal tapamajades ja ulukiliha käitlemisettevõtetes tapaeelse ja tapajärgse kontrolli kestel;

4. riiklike veterinaararstide ja nende abide katsete sisu käsitlevaid eeskirju;

5. ettevõtte hügieenikontrolli mikrobioloogilisi kriteeriume;

6. alternatiivseid menetlusi, seroloogilisi või muid laborikatseid, mis annavad vähemalt samaväärseid tagatisi kui I lisa IV jaos kirjeldatud teatavad tapajärgse kontrolli menetlused ja millega võidakse seega asendada neid kontrollimenetlusi, kui pädev asutus nii otsustab;

7. olukordi, mil teatavad I lisa IV jaos kirjeldatud tapajärgse kontrolli menetlused ei ole vajalikud, võttes arvesse päritolupõllumajandusettevõtet, -piirkonda või –riiki ning ohuanalüüsi põhimõtteid,

8. laborikatsete tegemise eeskirju;

9. nookpaelusstõve ja trihhinoosi korral kohaldatavat liha külmtöötlemist;

10. tingimusi, mille alusel saab põllumajandusettevõtteid ja piirkondi sertifitseerida tsüstitserkidest või trihhiinidest vabana;

11. meetodeid, mida kohaldatakse I lisa IV jaos IX peatüki nimetatud tingimuste uurimisel;

12. nuumsigade puhul kontrollitavaid elamistingimusi ja integreeritud tootmissüsteeme käsitlevaid kriteeriume;

13. kriteeriume elusate kahepoolmeliste karploomade tootmis- ja ülekandealade klassifitseerimiseks koostöös asjaomase ühenduse tugilaboriga, sealhulgas:

14. kalatoodete värskuse hindamisega seotud organoleptilisi kriteeriume;

15. III lisas nõutud kalatoodete ametlike kontrollidega seotud analüütilisi piire, analüüsimeetodeid ja proovivõtuplaane, kaasa arvatud parasiitide ja keskkonna saasteainete osas;

16. meetodit, mille abil komisjon teeb kolmandate riikide ja kolmandates riikides asuvate ettevõtete loetelud üldsusele kättesaadavaks artiklite 11, 12, 13 ja 15 kohaselt.

1. enne I lisa IV jaos kehtestatud tapajärgse kontrolli menetlusi käsitlevate erinõuete muutmisettepaneku tegemist;

2. enne I lisa IV jao IX peatüki nende loomade liha käsitlevate eeskirjade muutmisettepaneku tegemist, mille puhul tapajärgsel kontrollil on ilmnenud kahjustused, mis viitavad brutselloosi või tuberkuloosi nakkusele;

ja

3. enne rakendusmeetmete kohta ettepaneku tegemist artikli 18 lõigetes 5-15 nimetatud küsimuste osas.

a) määrus (EÜ) nr 852/2004;

b) määrus (EÜ) nr 853/2004

ja

c) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/41/EÜ, millega tunnistatakse kehtetuks teatavad toiduhügieeni ja tootmise tervishoiunõudeid ning loomsete saaduste turuleviimist käsitlevad direktiivid. ( 10 )

1. Lisaks artikli 4 lõike 4 heade hügieenitavade kontrollimist käsitlevatele üldnõuetele kontrollib riiklik veterinaararst, et toidukäitlejate endi menetlusi täidetakse jätkuvalt toidukäitleja vastutusalasse kuuluvate loomsete kõrvalsaaduste, kaasa arvatud määratletud riskiteguriga materjali kogumise, transpordi, ladustamise, käitlemise, töötlemise ning kasutamise või kõrvaldamise osas.

2. Lisaks artikli 4 lõike 5 HACCP-süsteemil põhinevate menetluste auditeerimise üldnõuetele kontrollib riiklik veterinaararst, et käitlejate menetlused tagavad võimaluste piires, et:

1. Riiklik veterinaararst kontrollib ja analüüsib tapmiseks ettenähtud loomade päritoluettevõtte andmetes olevat asjakohast teavet ja võtab arvesse nimetatud kontrolli ja analüüsi dokumenteeritud tulemusi tapaeelse ja tapajärgse kontrolli läbiviimisel.

2. Kontrolliülesannete sooritamisel võtab riiklik veterinaararst arvesse loomadega kaasasolevaid riiklikke sertifikaate ning esmatootmise etapil kontrolle läbiviivate veterinaararstide, kaasa arvatud riiklike veterinaararstide ja heakskiidetud veterinaararstide kinnitusi.

3. Kui toiduahelas tegutsevad toidukäitlejad võtavad lisameetmeid toiduohutuse tagamiseks, rakendades integreeritud süsteeme või erakontrollisüsteeme, kasutades sõltumatu kolmanda riigi tehtud sertifikaate, ning kui need meetmed on dokumenteeritud ja nende kavadega hõlmatud loomad on selgelt äratuntavad, võib riiklik veterinaararst võtta seda arvesse, sooritades kontrolliülesandeid ja vaadates üle HACCP-süsteemil põhinevaid menetlusi.

1. Vastavalt lõigetele 4 ja 5:

Lisaks sellele võib riiklik veterinaararst nõuda kontrolle mistahes muul ajal.

2. Tapaeelse kontrolli käigus tuleb eelkõige kindlaks määrata, kas konkreetsetel kontrollitavatel loomadel on märke:

▼M10

▼B

3. Riiklik veterinaararst teostab lisaks tavapärasele tapaeelsele kontrollile kliinilise uuringu kõikidele loomadele, kelle toidukäitleja või riikliku veterinaararsti abi on pannud eraldi.

4. Mujal kui tapamajas hädatapetud ja kütitud looduslike ulukite puhul uurib riiklik veterinaararst tapamajas või ulukiliha töötlemisettevõttes loomaga kaasasolevat kinnitust, mille on välja andnud veterinaararst või koolitatud isik määruse (EÜ) nr 853/2004 kohaselt.

5. Kui III jao II peatükis või IV jaos nii ette nähakse, võib tapaeelset kontrolli teostada päritoluettevõttes. Sel juhul peab riiklik veterinaararst tapamajas läbi viima tapaeelse kontrolli üksnes täpsustatud ulatuses.

1. Rümpade ja nendega kaasasoleva rupsi suhtes tuleb pärast tapmist viia viivitamata läbi tapajärgne kontroll. Uurida tuleb kõiki välispindasid. Selleks otstarbeks võivad osutuda vajalikuks rümpade ja rupsi minimaalne käitlemine või tehnilised erivahendid. Eritähelepanu tuleb pöörata ELi loomatervishoiu eeskirjadega hõlmatud zoonootiliste ja loomahaiguste avastamisele. Tapmisliini kiirus ja kohapeal oleva kontrolli läbiviiva personali hulk peab olema selline, et kontrolli saab nõuetekohaselt läbi viia.

2. Lisauuringuid, nt rümba osade ja rupsi palpeerimine ja sisselõiked ning laborikatsed, viiakse läbi siis, kui neid peetakse vajalikuks:

3. Riiklik veterinaararst nõuab, et koduloomadena peetavate kabjaliste, üle kuue kuu vanuste veiste ja üle nelja nädala vanuste koduloomadena peetavate sigade rümbad esitataks tapajärgseks kontrolliks pikisuunas selgroogu pidi poolrümpadeks poolitatutena. Riiklik veterinaararst võib samuti nõuda mistahes pea või rümba poolitamist pikisuunas, kui see on kontrolliks vajalik. Eriliste toitumisharjumuste, tehnika arengu või konkreetsete sanitaarolukordade arvesse võtmiseks võib pädev asutus siiski lubada koduloomadena peetavate kabjaliste, üle kuu vanuste veiste ja üle nelja nädala vanuste koduloomadena peetavate sigade poolitamata rümpade esitamist kontrolliks.

4. Kontrolli käigus peab võtma kasutusele ettevaatusabinõud selle tagamiseks, et nt palpeerimisel, lõikamisel või sisselõikel põhjustatud liha saastumine oleks võimalikult väike.

5. Hädatapmise korral läbivad rümbad tapajärgse kontrolli võimalikult kiiresti lõigete 1–4 kohaselt enne inimtoiduna ringlusse lubamist.

1. Riiklik veterinaararst tagab, et võetakse proovid ja et proovid on asjakohaselt identifitseeritud, käsitletud ja saadetud vastavale laboratooriumile seoses:

▼M10

▼B

2. Riiklik veterinaararst tagab samuti, et viiakse läbi mis tahes muid vajalikke laborikatseid.

1. Riiklik veterinaararst teostab järelevalvet tervisemärkidega varustamise ja kasutatavate märkide üle.

2. Riiklik veterinaararst tagab eelkõige, et:

3. Tervisemärk peab olema ovaalne märk, mis on vähemalt 6,5 cm laiune ja 4,5 cm kõrgune, millele on märgitud järgmine teave selgelt loetavate tähtedega:

▼M6

▼B

4. Tähtede kõrgus peab olema vähemalt 0,8 cm ja numbrite kõrgus vähemalt 1 cm. Märgi mõõtusid ja tähti võib vähendada lamba- ja kitsetallede ning põrsaste tervisemärkide puhul.

5. Tervisemärgis kasutatavad värvid peavad olema toiduainetes värvainete kasutamist käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaselt lubatud.

6. Lisaks sellele võib tervisemärgil olla viide riiklikule veterinaararstile, kes vastava liha puhul tervishoiukontrolli läbi viis. ►M3  ————— ◄

8. Nülgimata looduslike ulukite lihale ei või panna tervisemärki, välja arvatud siis, kui pärast nülgimist ulukiliha töötlemisettevõttes on liha läbinud tapajärgse kontrolli ja on tunnistatud inimtoiduks kõlblikuks.

9. Käesoleva peatüki kohaldamine ei piira tervisemärke käsitlevate loomatervishoiueeskirjade kohaldamist.

1. Riiklik veterinaararst registreerib ja hindab kontrollitegevuste tulemusi.

3. Kontrollide ja katsete tulemused kantakse vastavatesse andmebaasidesse.

4. Kui riiklik veterinaararst kahtlustab tapaeelsete või tapajärgsete kontrollide või muu kontrollitegevuse läbiviimisel ELi loomatervishoiu eeskirjadega hõlmatud loomahaiguse tekitaja olemasolu, peab riiklik veterinaararst sellest viivitamata teavitama pädevat asutust ning võtma kõik vajalikud liidu õigusaktide kohased meetmed ja ettevaatusabinõud haigusetekitaja võimaliku leviku ärahoidmiseks.

1. Riiklik veterinaararst tõendab, et loomad ei ole tapetud ilma, et tapamaja käitajale ei oleks esitatud toiduahelat käsitlevat kontrollitud asjakohast teavet.

2. Riiklik veterinaararst võib siiski lubada loomi tappa tapamajas juhul, kui toiduahelat käsitlev asjakohane teave ei ole kättesaadav. Sel juhul tuleb kogu toiduahelat käsitlev asjakohane teave esitada enne rümba inimtoiduks heakskiitmist. Kuni lõpliku otsuse tegemiseni tuleb säilitada selliseid rümpasid ja rupsi muust lihast eraldi.

3. Olenemata lõikest 2, kui toiduahelat käsitlev asjakohane teave ei ole kättesaadav 24 tunni jooksul alates looma saabumisest tapamajja, tunnistatakse kogu loomaliha inimtoiduks kõlbmatuks. Kui looma ei ole veel tapetud, tapetakse see teistest loomadest eraldi.

4. Kui kaasasolevatest andmetest, dokumentidest või muust teabest ilmneb, et:

Kui loomad on juba tapamajas, tuleb nad tappa eraldi ja tunnistada nad inimtoiduks kõlbmatuks, võttes vajaduse korral kasutusele ettevaatusabinõud loomade ja inimeste tervise kaitsmiseks. Kui riiklik veterinaararst peab seda vajalikuks, viiakse ametlikud kontrollid läbi päritoluettevõttes.

5. Pädev asutus võtab asjakohased meetmed, kui ta avastab, et kaasasolevad andmed, dokumendid või muu teave ei vasta tegelikule olukorrale päritoluettevõttes või loomade tegelikule seisundile või püütakse tahtlikult eksitada riikliku veterinaararsti. Pädev asutus võtab meetmed nende toidukäitlejate vastu, kes vastutavad loomade päritoluettevõtte eest, või mistahes muu asjassepuutuva isiku vastu. Need meetmed võivad hõlmata eelkõige lisakontrolle. Päritoluettevõtte eest vastutav toidukäitleja või mis tahes muu asjassepuutuv isik kannab selliste lisakontrollide kulud.

1. Riiklik veterinaararst kontrollib toidukäitleja määruse (EÜ) nr 853/2004 kohase kohustuse täitmist, tagamaks, et inimtoiduks tapmiseks heakskiidetud loomad on nõuetekohaselt identifitseeritud. Riiklik veterinaararst tagab, et loomad, kelle identiteet ei ole mõistlikult tuvastatav, tapetakse eraldi ja tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks. Kui riiklik veterinaararst peab seda vajalikuks, viiakse ametlikud kontrollid läbi päritoluettevõttes.

2. Kui asjaga on ennekõike seotud loomade heaolu käsitlevad kaalutlused, võib hobused tappa tapamajas isegi siis, kui ei ole esitatud seaduse kohaselt nõutavat teavet nende identiteedi kohta. Nimetatud teabe võib siiski esitada enne seda, kui rümbad võidakse tunnistada inimtoiduks kõlblikuks. Nimetatud nõudeid kohaldatakse samuti hobuste hädatapmise korral mujal kui tapamajas.

3. Riiklik veterinaararst kontrollib toidukäitleja määruse (EÜ) nr 853/2004 kohase kohustuse täitmist, tagamaks, et loomi, kellel on naha ja karvkatte seisund on selline, et liha saastumisrisk tapmise ajal on vastuvõetamatu, ei tapeta inimtoiduks, välja arvatud juhul, kui neid on eelnevalt puhastatud.

4. Inimtoiduks ei tapeta loomi, kellel on selline haigus või seisund, mida võib nakata loomadele või inimestele liha käitlemise või söömise kaudu, ja üldse loomi, kellel ilmnevad süsteemse haiguse kliinilised tunnused või kõhnus. Sellised loomad tuleb tappa eraldi, et need ei saaks kahjustada muid loomi või rümpasid, ning tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks.

5. Selliste loomade tapmine lükatakse edasi, kellel kahtlustatakse olevat haigus või seisund, mis võib kahjustada inimeste või loomade tervis. Sellised loomad läbivad üksikasjaliku tapaeelse kontrolli diagnoosi panemiseks. Lisaks sellele võib riiklik veterinaararst otsustada, et tapajärgset kontrolli täiendatakse proovivõtu ja laboratoorsete uuringutega. Vajaduse korral tapetakse loomad eraldi või tavapärase tapmise lõpus, võttes kasutusele vajalikud ettevaatusabinõud liha saastumise vältimiseks.

6. Loomi, kellel võib olla ühenduse õigusaktide kohaselt kehtestatud piirmäärasid ületavas koguses veterinaarravimite jääke või keelatud ainete jääke, ei käsitleta direktiivi 96/23/EÜ kohaselt.

7. Riiklik veterinaararst kehtestab tingimused, mille alusel loomi käsitletakse tema järelevalve all konkreetse haiguse, nt brutselloos või tuberkuloos, või zoonootiliste toimega mõjurite, nt salmonella, likvideerimise või tõrje kava kohaselt. Pädev asutus määrab kindlaks tingimused, mille alusel selliseid loomi võib tappa. Nimetatud tingimuste eesmärgiks peab olema teiste loomade või teiste loomade liha saastamise vähendamine.

8. Loomad, kes tuuakse tapamajadesse tapmiseks, tuleb üldiselt tappa seal. Erandjuhtudel, nt tapamaja vahendite töös esineb tõsiseid rikkeid, võib riiklik veterinaararst siiski lubada liikumist otse teise tapamajja.

1. Kui ei peeta kinni eeskirjadest, mis käsitlevad loomade kaitsmist tapmise või veristamise ajal, tõendab riiklik veterinaararst, et toidukäitleja võtab viivitamata parandusmeetmed ja väldib olukorra kordumist.

2. Riiklik veterinaararst kasutab proportsionaalseid ja järkjärgulisi täitemeetmeid, sõltuvalt probleemi laadist ja tõsidusest, kas andes juhtnööre või aeglustades tootmist ja peatades selle.

3. Vajaduse korral teavitab riiklik veterinaararst teisi pädevaid asutusi heaoluga seotud probleemidest.

4. Kui riiklik veterinaararst avastab, et loomade kaitsmist transportimise ajal käsitlevatest eeskirjadest ei ole kinni peetud, võtab ta vajalikud meetmed asjakohaste ühenduse õigusaktide kohaselt.

5. Kui:

1. Liha tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks, kui:

▼M10

▼B

2. Riiklik veterinaararst võib kehtestada nõuded, mis käsitlevad sellistelt loomadelt saadud liha kasutamist, kes

1. auditeerimisülesannete osas võivad riikliku veterinaararsti abid üksnes koguda teavet heade hügieenitavade ja HACCP-süsteemil põhinevate menetluste kohta;

2. tapaeelse kontrolli ja loomade heaolu käsitlevate kontrollide osas võivad riikliku veterinaararsti abid üksnes aidata puhtalt praktiliste ülesannetega, mis võivad hõlmata selliste loomade eelvalimist, millel esinevad kõrvalekalded;

3. tapajärgse kontrolli osas peab riiklik veterinaararst korrapäraselt kontrollima oma abide tööd ja mujal kui tapamajas hädatapetud loomade puhul läbi viima kontrolli isiklikult.

1. Pädev asutus tagab, et vähemalt üks riiklik veterinaararst on kohal:

2. Pädev asutus võib siiski kohandada nimetatud lähenemist konkreetsetes tapamajades ja ulukiliha töötlemisettevõtetes, mis on kindlaks tehtud ohuanalüüsi põhjal ja vastavalt artikli 18 punktile 3 kehtestatud võimalike kriteeriumide kohaselt. Sellistel juhtudel:

3. Lõikes 2 sätestatud paindlikkust ei kohaldata:

▼M10

▼B

4. Pädev asutus tagab, et lihalõikusettevõtetes on kohal riiklik veterinaararst või tema abi siis, kui liha lõigatakse, nii sageli kui on vaja käesoleva määruse eesmärkide saavutamiseks.

a) kui ettevõte on kasutanud häid hügieenitavasid käesoleva määruse artikli 4 lõike 4 ja HACCP menetluse kohaselt vähemalt 12 kuud, võib pädev asutus anda ettevõtte töötajatele loa täita riikliku veterinaararsti abi ülesandeid. Kõnealuse loa võib anda üksnes siis, kui ettevõtte töötajad on saanud pädeva asutuse nõuetele vastava samasuguse koolituse nagu riikliku veterinaararsti abid riikliku veterinaararsti abi ülesannete täitmiseks või kui nad on saanud koolituse konkreetselt neile antud ülesannete alal. Kõnealuste töötajate eest peab vastutama riiklik veterinaararst ning nad peavad olema riikliku veterinaararsti järelevalve all ning täitma ülesandeid tema juhtimisel. Sellistel juhtudel on riiklik veterinaararst kohal tapaeelsete ja tapajärgsete kontrollide ajal, teostab järelevalvet kõnealuste tegevuste üle ja sooritab regulaarseid tulemuslikkuse analüüse, millega tagatakse, et tapamaja ülesannete tulemuslikkus vastab pädeva asutuse poolt kehtestatud erikriteeriumidele, ning dokumenteerib nimetatud tulemuslikkuse analüüside tulemused. Kui ettevõtte hügieeni taset mõjutab ettevõtte töötajate töö, kui nimetatud töötajad ei täida oma ülesandeid nõuetekohaselt või kui nimetatud töötajad teevad oma tööd enamasti viisil, mida pädev asutus peab ebarahuldavaks, asendavad kõnealuseid töötajaid riikliku veterinaararsti abid.

b) Liikmesriigi pädev asutus otsustab põhimõtteliselt ja iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kas lubada rakendada eespool kirjeldatud süsteemi. Kui liikmesriik teeb otsuse põhimõtteliselt nimetatud süsteemi kasuks, teatab ta sellest otsusest ja sellega seotud tingimustest komisjonile. Süsteemi rakendavates liikmesriikides tegutsevad toidukäitlejate puhul on süsteemi tegelik kasutamine vabatahtlik. Pädev asutus ei sunni toidukäitlejaid eespool kirjeldatud süsteemi kasutusele võtma. Kui pädev asutus ei ole veendunud, et toidukäitleja täidab nõudeid, ei rakendata süsteemi selles ettevõttes. Selle hindamiseks analüüsib pädev asutus tootmis- ja kontrolliandmeid, ettevõtte tegevusala, nõuete varasemat täitmist, tapamaja personali asjatundlikkust, kutse-eetikat ja vastutustunnet toiduohutuse osas ning muud asjakohast teavet.

1. Pädev asutus võib ametisse määrata riiklike veterinaararstidena üksnes veterinaararste, kes on sooritanud lõikes 2 nimetatud nõuetele vastava katse.

2. Pädev asutus peab kehtestama katse korra. Katsega kinnitatakse teadmisi järgmistes valdkondades sel määral, mis veterinaararsti taustast ja kvalifikatsioonist sõltuvalt on vajalikud:

Kandidaadid võivad omandada nõutavad teadmised veterinaararsti põhikoolituse osana või pärast veterinaararstiks kvalifitseerumist koolituse või omandatud töökogemuse kaudu. Pädev asutus võib korraldada erinevaid katseid kandidaatide tausta arvessevõtmiseks. Kui pädev asutus on siiski veendunud, et kandidaat on omandanud kõik nõutavad teadmised ülikooliõpingute osana või kraadiõppele viiva jätkuhariduse kaudu, võib see loobuda katse sooritamise nõudest.

3. Veterinaararst on valmis valdkondadevaheliseks koostööks.

4. Lisaks sellele sooritab iga riiklik veterinaararst praktika vähemalt 200 tunnise katseajaga enne iseseisvalt tööleasumist. Nimetatud perioodi jooksul katseajal olev veterinaararst töötab tapamajade, lihalõikusettevõtete, värske liha kontrollikohtade ja põllumajandusettevõtete praeguste riiklike veterinaararstide järelevalve all. Koolitusel käsitletakse eelkõige toiduohutuse haldamissüsteemide kontrolli.

5. Riiklik veterinaararst hoiab teadmised ajakohastatud tasemel ja peab sammu uute arengutega regulaarse täiendõppe ja erialase kirjanduse abil. Riiklik veterinaararst läbib võimaluse korral iga-aastase täiendõppe.

6. Juba riiklikeks veterinaararstideks määratud veterinaararstid peavad omama piisavaid teadmisi lõikes 2 nimetatud valdkondade kohta. Vajaduse korral omandavad nad need teadmised täiendõppe abil. Seoses sellega näeb pädev asutus ette piisavad meetmed.

7. Olenemata lõigetest 1-6, võivad liikmesriigid kehtestada erieeskirju nende osalise ajaga töötavate riiklike veterinaararstide jaoks, kes vastutavad väikeettevõtete kontrollimise eest.

1. Pädev asutus võib riikliku veterinaararsti abiks määrata üksnes isiku, kes on läbinud koolituse ja sooritanud järgmiste nõuete kohase katse.

2. Pädev asutus peab korraldama sellised katsed. Nimetatud katsetel osalemiseks peavad kandidaadid tõendama, et nad on saanud:

3. Lõike 2 punktis a nimetatud praktika toimub tapamajades või lihalõikusettevõtetes riikliku veterinaararsti järelevalve all ning põllumajandusettevõtetes ja muudes asjakohastes ettevõtetes.

4. Koolitus ja katsed käsitlevad peamiselt punast liha või linnuliha. Nendel isikutel, kes läbisid koolituse ühes kahest kategooriast ja sooritasid katse, on vaja läbida üksnes lühendatud koolitus muus kategoorias katse sooritamiseks. Koolitus ja katse peaks vajaduse korral hõlmama looduslikke ulukeid, tehistingimustes peetavaid ulukeid ja jäneselisi.

5. Riiklike veterinaararstide abide koolitus hõlmab ja katsed kinnitavad järgmiste valdkondade teadmisi:

6. Riiklike veterinaararstide abid hoiavad teadmised ajakohastatud tasemel ja peavad sammu uute arengutega regulaarse täiendõppe ja erialase kirjanduse kaudu. Riikliku veterinaararsti abi läbib võimaluse korral iga-aastase täiendõppe.

7. Isikutel, kes on juba nimetatud riiklike veterinaararstide abideks, peavad olema piisavad teadmised lõikes 5 nimetatud valdkondadest. Vajaduse korral omandavad nad need teadmised täiendõppe käigus. Pädev asutus annab selleks piisavad korraldused.

8. Kui riiklike veterinaararstide abid teostavad üksnes proovide võtmist ja analüüsi seoses trihhinoosi uuringutega, on pädeval asutusel vaja üksnes tagada, et nad saavad piisava koolituse nimetatud ülesannete täitmiseks.

1. pea ja kurgu visuaalne kontroll; neelutaguste lümfisõlmede (Lnn. retropharyngiales) lõikamine ja uurimine; suu ja neelu kontroll; keele kompimine; ►M4  ————— ◄

2. kopsude, hingetoru ja söögitoru visuaalne kontroll; kopsude kompimine; bronhiaal- ja keskseinandilümfisõlmede (Lnn. bitucationes, eparteriales ja mediastinales) sisselõige ja uurimine; Hingetoru ja kopsutorude peaharud peavad olema avatud pikuti ja kopsudesse tuleb teha sisselõige nende alumisse kolmandikku, risti põhitelgedega; need sisselõiked ei ole vajalikud, kui kopsud ei ole ette nähtud inimtarbimiseks;

3. südamepauna ja südame visuaalne kontroll, kui südamesse on sisse lõigatud pikuti, et vatsakesed avaneksid ja vatsakeste vahesein lõhestataks;

4. vahelihase visuaalne kontroll;

5. maksa ning maksa- ja pankrease lümfisõlmede (Lnn. portales) visuaalne kontroll; maksa ja selle lümfisõlmede palpeerimine ja vajaduse korral sisselõikamine;

6. seedekulgla, soolekinnisti, mao- ja soolekinnisti lümfisõlmede (Lnn. gastrici, mesenterici, craniales ja caudales) visuaalne kontroll; mao- ja soolekinnisti lümfisõlmede palpeerimine ja vajaduse korral sisselõikamine;

7. põrna visuaalne kontroll ja vajaduse korral palpeerimine;

8. neerude visuaalne kontroll; vajaduse korral neerude ja neerulümfisõlmede (Lnn. renales) sisselõikamine;

9. rinnakelme ja kõhukelme visuaalne kontroll;

10. nabapiirkonna ja liigeste visuaalne kontroll ja palpeerimine. Kahtluse korral tuleb nabapiirkonda sisse lõigata ja liigesed avada; liigesevõiet tuleb uurida.

1. pea ja kurgu visuaalne kontroll; submaksillaarsete, neelutaguste ja kõrvasüljenäärmete lümfisõlmede (Lnn retropharyngiales, mandibulares ja parotidei); väliste mälumislihaste, millesse tuleb teha kaks sisselõiget paralleelselt alalõuaga, ning sisemiste mälumislihaste (sisemised pterügoidlihased), mis tuleb tasapinnaliselt läbi lõigata, uurimine. Suu ja neelu üksikasjaliku visuaalse kontrolli jaoks tuleb keel vabastada ümbritsevatest kudedest ning keelt ennast tuleb visuaalselt kontrollida ja palpeerida; ►M4  ————— ◄

2. hingetoru ja söögitoru visuaalne kontroll; kopsude visuaalne uurimine ja palpeerimine; bronhiaal- ja keskseinandi lümfisõlmede (Lnn. bitucationes, eparteriales and mediastinales) sisselõige ja uurimine. Hingetoru ja kopsutorude peaharud peavad olema pikisuunas avatud ja kopsud on lõigatud tagumises kolmandikus risti nende põhitelgedega; need sisselõiked ei ole vajalikud, kui kopse ei kasutata inimtoiduks;

3. südamepauna ja südame visuaalne kontroll; viimane on lõigatud pikisuunas, avades vatsakesed ja lõigates läbi vatsakeste vaheseina;

4. vahelihase visuaalne kontroll;

5. maksa ning maksa ja kõhunäärme lümfisõlmede (Lnn. portales) visuaalne kontroll ja palpeerimine; sisselõiked maksa maopoolsele pinnale ja lobus caudatus'e tüvele sapijuhade uurimiseks;

6. seedekulgla, soolekinnisti, mao- ja soolekinnisti lümfisõlmede (Lnn. gastrici, mesenterici, craniales ja caudales) visuaalne kontroll; mao- ja soolekinnisti lümfisõlmede palpeerimine ja vajaduse korral sisselõikamine;

7. põrna visuaalne kontroll ja vajaduse korral palpeerimine;

8. neerude visuaalne kontroll ja vajaduse korral neerude ja neerulümfisõlmede (Lnn. renales) sisselõikamine;

9. rinnakelme ja kõhukelme visuaalne kontroll;

10. suguelundite (v.a peenis, kui see on juba eemaldatud) visuaalne kontroll;

11. udara ja selle lümfisõlmede (Lnn. supramammarii) visuaalne kontroll ning vajaduse korral palpeerimine ja sisselõikamine. Lehmadel tuleb udar avada pikisuunalise sügava sisselõikega piimanäärmetesse (sinus lactiferes) ning tuleb sisse lõigata udara lümfisõlmedesse, v.a siis, kui udarat ei kasutata inimtoiduks.

1. pea visuaalne kontroll pärast nülgimist ja kahtluse korral neelu, suu, keele ning neelutaguste ja kõrvasüljenäärmete lümfisõlmede uurimine. Ilma et see piiraks loomatervishoiu eeskirjade kohaldamist, ei ole need uuringud vajalikud juhul, kui pädev asutus on võimeline tagama, et pead, kaasa arvatud keelt ja ajusid, ei kasutata inimtoiduks;

2. kopsude, hingetoru ja söögitoru visuaalne kontroll; kopsude ning bronhiaal- ja keskseinandi lümfisõlmede (Lnn.bifucationes, eparteriales ja mediastinales) palpeerimine; kahtluse korral tuleb neisse organitesse ja lümfisõlmedesse sisselõiked ja neid uuritakse;

3. südamepauna ja südame visuaalne kontroll; kahtluse korral tuleb südamesse teha sisselõiked ja südant uurida;

4. vahelihase visuaalne kontroll;

5. maksa ning maksa ja kõhunäärme lümfisõlmede (Lnn. portales) visuaalne kontroll; maksa ja selle lümfisõlmede palpeerimine; sisselõiked maksa maopoolsele pinnale sapijuhade uurimiseks;

6. seedekulgla, soolekinnisti ning mao- ja soolekinnisti lümfisõlmede (Lnn. gastrici, mesenterici, craniales ja caudales) visuaalne kontroll;

7. põrna visuaalne kontroll ja vajaduse korral palpeerimine;

8. neerude visuaalne kontroll; vajaduse korral sisselõiked neerudesse ja neerulümfisõlmedesse (Lnn. renales);

9. rinnakelme ja kõhukelme visuaalne kontroll;

10. suguelundite (v.a peenis, kui see on juba eemaldatud) visuaalne kontroll;

11. udara ja selle lümfisõlmede visuaalne kontroll;

12. noorte loomade nabapiirkonna ja liigeste visuaalne kontroll ja palpeerimine. Kahtluse korral tuleb teha sisselõige nabapiirkonda ja liigesed avada; tuleb uurida liigesevõiet.

1. pea ja, pärast keele vabastamist, kurgu visuaalne kontroll; submaksillaarsete, neelutaguste ja kõrvasüljenäärmete lümfisõlmede (Lnn. retropharyngiales, mandibulares ja parotidei) palpeerimine ja vajaduse korral sisselõiked. Suu ja neelu üksikasjaliku visuaalse kontrolli jaoks tuleb keel vabastada ning keelt ennast tuleb visuaalselt uurida ja palpeerida; ►M4  ————— ◄

2. kopsude, hingetoru ja söögitoru visuaalne kontroll; kopsude palpeerimine; bronhiaal- ja keskseinandi lümfisõlmede (Lnn. bifucationes, eparteriales ja mediastinales) palpeerimine ja vajaduse korral sisselõiked. Hingetoru ja kopsutorude peaharud peavad olema avatud pikisuunas ning kopsud on lõigatud tagumises kolmandikus risti nende põhitelgedega; need sisselõiked ei ole vajalikud, kui kopse ei kasutata inimtoiduks;

3. südamepauna ja südame visuaalne kontroll; viimane on lõigatud pikisuunas, avades vatsakesed ja lõigates läbi vatsakeste vaheseina;

4. vahelihase visuaalne kontroll;

5. maksa ning maksa ja kõhunäärme lümfisõlmede (Lnn. portales) visuaalne kontroll, palpeerimine ja vajaduse korral sisselõige;

6. seedekulgla, soolekinnisti ning mao- ja soolekinnisti lümfisõlmede (Lnn. gastrici, mesenterici, craniales ja caudales) visuaalne kontroll; vajaduse korral mao- ja soolekinnisti lümfisõlmede sisselõiked;

7. põrna visuaalne kontroll ja vajaduse korral palpeerimine;

8. neerude visuaalne kontroll ja palpeerimine; vajaduse korral sisselõiked neerudesse ja neerulümfisõlmedesse (Lnn. renales);

9. rinnakelme ja kõhukelme visuaalne kontroll;

10. täkkude suguelundite (v.a peenis, kui see on juba eemaldatud) ja märade suguelundite visuaalne kontroll;

11. udara ja selle lümfisõlmede (Lnn. supramammarii) visuaalne kontroll ja vajaduse korral udaraüleste lümfisõlmede sisselõiked;

12. noorte loomade nabapiirkonna ja liigeste visuaalne kontroll ja palpeerimine. Kahtluse korral tuleb teha sisselõige nabapiirkonda ja liigesed avada; tuleb uurida liigesevõiet;

13. kõiki halle või valgeid hobuseid tuleb kontrollida melanoosi ja melanoomide suhtes, uurides pärast ühe õlaliigese piirkonna liite vabastamist õlaliigestest allpoole jäävaid abaluu lihaseid ja lümfisõlmi (Lnn. subrhomboidei). Neerud paljastatakse ja neid uuritakse, lõigates kogu neeru.

1. Pädev asutus võib otsustada, et tapmiseks ettenähtud sead esitatakse tapaeelseks kontrolliks päritoluettevõttes. Sellisel juhul võib ettevõttest saabunud seapartii tapmist lubada üksnes siis, kui:

2. Tapaeelne kontroll päritoluettevõttes hõlmab:

3. Riiklik veterinaararst või heakskiidetud veterinaararst viib läbi tapaeelse kontrolli ettevõttes. Sead saadetakse otse tapmisele ja neid hoitakse teistest sigadest eraldi.

4. Tapaeelne kontroll tapamajas peab hõlmama üksnes:

5. Kui sigu ei tapeta kolme päeva jooksul lõike 1 punktis a sätestatud veterinaarsertifikaadi väljaandmisest:

1. Sigade rümbad ja rups läbivad järgmised tapajärgsed menetlused:

2. Riiklik veterinaararst teeb tapajärgsed lisauuringud, kasutades rümba ja rupsi sisselõikeid ja palpeerimist, kui ta leiab, et rahvatervis, loomatervis või loomade heaolu võivad olla ohus, sest sellele on viidanud üks järgnevalt nimetatust:

3. Olenevalt määratletud ohust võivad punktis 2 loetletud täiendavad tapajärgsed menetlused sisaldada järgmiseid toiminguid:

1. Pädev asutus võib otsustada, et tapmiseks ettenähtud kodulinnud esitatakse tapaeelseks kontrolliks päritoluettevõttes. Sellisel juhul võib ettevõttest saabunud linnukarja tapmist lubada üksnes siis, kui:

2. Tapaeelne kontroll päritoluettevõttes hõlmab:

3. Riiklik veterinaararst või heakskiidetud veterinaararst viib läbi tapaeelse kontrolli ettevõttes.

4. Tapaeelne kontroll tapamajas peab hõlmama üksnes:

5. Kui linde ei tapeta kolme päeva jooksul lõike 1 punktis a sätestatud veterinaarsertifikaadi väljaandmisest:

6. Kui tapaeelset kontrolli ei viida läbi ettevõttes, viib riiklik veterinaararst linnukarja kontrolli läbi tapamajas.

7. Kui lindudel esineb haiguse kliinilisi tunnuseid, ei või neid tappa inimtoiduks. Nende lindude veristamine tapmisliinil võib siiski toimuda tavapärase tapmise lõpus, kui on võetud ettevaatusabinõud patogeensete organismide leviku ärahoidmiseks ning vahendite puhastamiseks ja desinfitseerimiseks kohe pärast veristamist.

8. Rasvamaksa tootmiseks kasvatatud kodulindude ja päritoluettevõttes tapetud kodulindude puhul, kelle siseelunditest puhastamist on edasi lükatud, viiakse tapaeelne kontroll läbi lõigete 2 ja 3 kohaselt. Tapamajja või lihalõikusettevõttesse minevate siseelunditest puhastamata rümpadega on kaasas C osas olevale näidisele vastav sertifikaat.

1. Kõik linnud läbivad tapajärgse kontrolli I ja III jao kohaselt. Lisaks sellele viib riiklik veterinaararst isiklikult läbi järgmised kontrollid:

2. Rasvamaksa tootmiseks kasvatatud kodulindude ja päritoluettevõttest saadud kodulindude puhul, kelle siseelunditest puhastamist on edasi lükatud, hõlmab tapajärgne kontroll rümpadega kaasasoleva sertifikaadi kontrolli. Kui selliseid rümpasid transporditakse otse ettevõttest lihalõikusettevõttesse, toimub tapajärgne kontroll lihalõikusettevõttes.

1. Tapaeelset kontrolli võib läbi viia päritoluettevõttes, kui määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa III jao nõuded on täidetud. Sel juhul viib tapaeelse kontrolli läbi riiklik veterinaararst või heakskiidetud veterinaararst.

2. Ettevõttes tehtav tapaeelne kontroll hõlmab andmete või dokumentide, sh toiduahelat käsitleva teabe kontrolli ettevõttes.

3. Kui tapaeelne kontroll viiakse läbi rohkem kui kolm päeva enne loomade saabumist tapamajja ja loomad tuuakse tapamajja elusatena, peab tapaeelne kontroll tapamajades hõlmama üksnes:

4. Ettevõttes kontrollitud elusloomadega on kaasas X peatüki A osas olevale näidisele vastav sertifikaat. Ettevõttes kontrollitud ja tapetud loomadega on kaasas X peatüki B osas olevale näidisele vastav sertifikaat. Määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa III jao punkti 3 alapunkti a kohaselt ettevõttes kontrollitud ja tapetud loomadega on kaasas X peatüki C osas olevale näidisele vastav sertifikaat.

5. Kui pädev asutus lubab loomade nõuetekohast tapmist ja veretustamist kinnitada toidukäitlejal, kontrollib riiklik või heakskiidetud veterinaararst korrapäraselt loomade tapmise ja veretustamise teostamist.

1. Nimetatud kontroll hõlmab muutunud või mõnel muul põhjusel kahtlaste loomade osade palpeerimist ja vajaduse korral sisselõikeid.

2. Tehistingimustes peetavate ulukite vastavate liikide suhtes kohaldatakse veiste ja lammaste, koduloomadena peetavate sigade ja kodulindude puhul kirjeldatud tapajärgse kontrolli menetlusi.

3. Kui loomad tapetakse ettevõttes, kontrollib tapamaja riiklik veterinaararst loomadega kaasasolevat sertifikaati.

1. Looduslikke ulukeid kontrollitakse võimalikult kiiresti pärast nende vastuvõtmist ulukiliha töötlemisettevõttes.

2. Riiklik veterinaararst võtab arvesse kinnitust või teavet, mida jahipidamisel osalenud koolitatud isik on esitanud määruse (EÜ) nr 853/2004 kohaselt.

2a. Riiklik veterinaararst kontrollib, et komisjoni rakendusmääruse EL nr 636/2014 ( 15 ) lisas esitatud näidisele vastav veterinaarsertifikaat või deklaratsioon(id) on kaasas teise liikmesriigi territooriumilt ulukite töötlemisettevõttesse transporditava nülgimata loodusliku suurulukiga, nagu on sätestatud määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa IV jao II peatüki punkti 8 alapunktis b. Riiklik veterinaararst võtab arvesse kõnealuse sertifikaadi või deklaratsiooni(de) sisu.

3. Tapajärgse kontrolli käigus viib riiklik veterinaararst läbi järgmised toimingud:

4. Kui riiklik veterinaararst nõuab seda, lõigatakse selgroog ja pea pooleks pikisuunas.

5. Väikeste looduslike ulukite puhul, keda ei puhastata siseelunditest kohe pärast veristamist, viib riiklik veterinaararst läbi tapajärgse kontrolli samast allikast pärinevate loomade representatiivse valimiga. Kui kontrollimisel ilmneb inimestele nakkav haigus või muud lõike 3 punktis e loetletud omadused, viib riiklik veterinaararst läbi kogu partii kontrollid, et kindlaks teha, kas tunnistada see inimtoiduks kõlbmatuks või kas tuleks iga rümpa kontrollida eraldi.

6. Kahtluse korral võib riiklik veterinaararst lõpliku diagnoosi panemiseks loomade asjakohaseid osi täiendavalt tükeldada ja kontrollida.

1. Miinimumnõudeks üle kuue nädala vanuste veiste ja sigade uurimisel nookpaelusstõve suhtes on I ja IV peatükis kirjeldatud tapajärgsed kontrollid. Lisaks sellele võib kasutada spetsiaalseid seroloogilisi katseid. Üle kuue nädala vanuste veiste puhul ei ole sisselõike tegemine mälumislihastesse tapajärgsel kontrollil kohustuslik, kui kasutatakse spetsiaalset seroloogilist katset. Sama kehtib siis, kui üle kuue nädala vanuseid veiseid on kasvatatud ettevõttes, mis on ametlikult tunnistatud nookpaelusstõvest vabaks.

2. Tsüstitserkidega nakatunud liha tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks. Kui loomad ei ole üleni nakatunud tsüstitserkidega, võib tunnistada nakatamata osad inimtoiduks kõlblikuks pärast külmtöötlemist.

1. Sigade (koduloomadena peetavate sigade, tehistingimustes peetavate ja looduslike ulukite), kabjaliste ja muude trihhinoosile vastuvõtlike liikide rümpasid uuritakse trihhinoosi suhtes kohaldatavate ühenduse õigusaktide kohaselt, kui õigusaktides ei ole sätestatud teisiti.

2. Trihhiinidega nakatunud liha tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks.

1. Vajaduse korral uuritakse kabjalisi malleuse suhtes. Kabjaliste uurimine malleuse suhtes hõlmab hingetoru, kõri, ninaõõnte ja urgete ning nende harunemiste limaskesta põhjalikku läbivaatust pärast pea pikuti läbilõikamist ja ninavaheseina eemaldamist.

2. Nende hobuste liha, kellel on diagnoositud malleus, tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks.

1. Kui loomade reaktsioon tuberkuliinile oli positiivne või ebaselge või on põhjust kahtlustada nakkust, tapetakse loomad teistest loomadest eraldi, võttes ettevaatusabinõud teiste rümpade, tapmisliini ja tapamaja personali nakkusohu ärahoidmiseks.

2. Kõikide nende loomade liha, kelle puhul tapajärgse kontrolli käigus tulid ilmsiks paiksed tuberkuloossed kahjustused mitmetes elundites või mitmetes rümba osades, tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks. Kui on ilmnenud tuberkuloosne kahjustus üksnes ühe elundi või rümba osa lümfisõlmedes, tuleb inimtoiduks kõlbmatuks tunnistada üksnes kõnealune elund või rümba osa või sellega seotud lümfisõlmed.

1. Kui loomade reaktsioon brutselloositestile oli positiivne või ebaselge või on põhjust kahtlustada nakkust, tapetakse loomad teistest loomadest eraldi, võttes ettevaatusabinõud teiste rümpade, tapmisliini ja tapamaja personali nakkusohu ärahoidmiseks.

2. Nende loomade liha, kelle puhul tapajärgse kontrolli käigus tulid ilmsiks kahjustused, mis viitavad ägedale brutselloosi nakkusele, tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks. Kui loomade reaktsioon brutselloositestile oli positiivne või ebaselge, tuleb udar, suguelundid ja veri tunnistada inimtoiduks kõlbmatuks isegi siis, kui selliseid kahjustusi ei ole leitud.

1. Ilma, et see piiraks komisjoni määruse (EÜ) nr 2073/2005 ( 16 ) artikli 1 kohaldamist, kontrollib pädev asutus, et toidukäitlejad rakendavad nõuetekohaselt kõnealuse määruse I lisa punkti 2.1.4 (protsessi hügieenikriteerium searümpades esineva Salmonella suhtes) järgmiste meetmete abil:

2. Kui toidukäitleja ei vasta protsessi hügieenikriteeriumile mitmel korral, siis nõuab pädev asutus asjaomaselt toidukäitlejalt tegevuskava ning jälgib rangelt selle täitmist.

3. Proovide koguarvu ja positiivsete Salmonella proovide arvu kohta, eristades punkti 1 alapunktide a, b ja c alusel võetud proovid, kui neid kohaldatakse, esitatakse aruanne Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/99/EÜ ( 18 ) artikli 9 lõike 1 kohaselt.

1. Pädev asutus peab kinnitama klassifitseeritavate tootmis- ja ülekandealade asukoha ja piirid. See võib vajaduse korral teha seda koostöös toidukäitlejaga.

2. Pädev asutus peab klassifitseerima tootmisalad, kust ta on lubanud püüda elusaid kahepoolmelisi karploomi, kolme kategooriasse vastavalt fekaalse saastamise tasemele. See võib vajaduse korral teha seda koostöös toidukäitlejaga.

3. Pädev asutus võib klassifitseerida A-klassi aladeks alad, kust võib elusaid kahepoolmelisi karploomasid püüda otsetarbimiseks. Nimetatud aladelt püütud elusad kahepoolmelised karploomad peavad vastama määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatükis kehtestatud elusate kahepoolmeliste karploomade tervishoiunõuetele.

4. Pädev asutus võib klassifitseerida B-klassi alaks alad, kust elusaid kahepoolmelisi karploomi võib püüda ja turustada inimtoiduks üksnes pärast töötlemist puhastuskeskuses või pärast ülekandmist, et lõikes 3 nimetatud tervishoiunõuded oleksid täidetud. 90 % kõnealustelt aladelt püütud elusate kahepoolmeliste molluskite valimist ei tohi sisaldada rohkem kui 4 600 E. coli bakterit 100 g liha ja valvulaarvedeliku kohta. Elusad kahepoolmelised molluskid, mis kuuluvad ülejäänud 10 % hulka valimist, ei tohi sisaldada rohkem kui 46 000 E. coli bakterit 100 g liha ja valvulaarvedeliku kohta.

Nimetatud analüüsi puhul on standardmeetodiks standardis ISO 16649-3 kirjeldatud viie katseklaasi ja kolme lahjendusega kõige tõenäosema arvu (MPN) määramise katse. Alternatiivseid meetodeid võib kasutada, kui need on valideeritud kõnealuse standardmeetodi alusel vastavalt EN/ISO 16140 kriteeriumidele.

5. Pädev asutus võib klassifitseerida C-klassi alaks alad, kust elusaid kahepoolmelisi karploomi võib püüda ja turustada üksnes pärast ülekandmist pika aja jooksul, et lõikes 3 nimetatud tervishoiunõuded oleksid täidetud. Nendelt aladelt püütud elusad kahepoolmelised karploomad ei tohi sisaldada rohkem kui 46 000 E. coli bakterit 100 g liha ja valvulaarvedeliku kohta. Nimetatud analüüsi puhul on standardmeetodiks standardis ISO 16649-3 kirjeldatud viie katseklaasi ja kolme lahjendusega kõige tõenäosema arvu määramise katse. Alternatiivseid meetodeid võib kasutada, kui need on valideeritud kõnealuse standardmeetodi alusel vastavalt EN/ISO 16140 kriteeriumidele.

6. Kui pädev asutus otsustab põhimõtteliselt klassifitseerida tootmis- ja ülekandealaks, peab see:

1. Klassifitseeritud ülekande- ja tootmisaladel peab perioodiliselt teostama seiret, mille käigus kontrollitakse:

2. Lõike 1 punktide b, c ja d rakendamiseks tuleb koostada proovivõtukavad, mille kohaselt sellised kontrollid toimuvad korrapäraste intervallide tagant või iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kui püügiperiood on ebakorrapärane. Proovivõtukohtade geograafiline jaotus ja proovivõtusagedus peavad tagama, et analüüsitulemused on uuritava ala suhtes võimalikult representatiivsed.

3. Elusate kahepoolmeliste karploomade mikrobioloogilise kvaliteedi kontrollimise proovivõtukavades tuleb eelkõige võtta arvesse:

4. Tootmis- ja ülekandevees toksiini tootva planktoni ja elusates kahepoolmelistes karploomades biotoksiinide esinemise kontrollimise proovivõtukavad peavad eelkõige arvesse võtma merelisi biotoksiine sisaldava planktoni esinemise võimalikke muutusi. Proovivõtt peab hõlmama:

5. Proove karploomades esinevate toksiinide analüüsimiseks võetakse üldiselt iga nädal ajal, mil nende püük on lubatud. Seda sagedust võib vähendada teatavatel aladel või teatavat liiki karploomade osas, kui toksiinide või fütoplanktoni esinemist käsitleva ohuanalüüsi põhjal oletatakse, et toksiliste perioodide oht on väga väike. Proovivõtusagedust suurendatakse, kui sellise analüüsi põhjal oletatakse, et iganädalased proovivõtud ei ole piisavad. Ohuanalüüsi vaadatakse perioodiliselt üle, et hinnata toksiinide esinemise ohtu kõnealuste alade elusates kahepoolmelistes karploomades.

6. Kui saadaval on andmed toksiinide ladestumisastmetest samal alal kasvavate liikide rühma osas, võib kasutada indikaatorliikidena kõige kõrgema ladestumisastmega liike. Selle abil lubatakse rühma kõikide liikide kasutamist, kui indikaatorliikide toksiinitasemed on seadusega ettenähtud piirmääradest madalamad. Kui indikaatorliikide toksiinitasemed on seadusega ettenähtud piirmääradest suuremad, on muude liikide püük lubatud üksnes siis, kui muude liikide täiendaval analüüsil ilmneb, et nende toksiinitasemed on piirmääradest madalamad.

7. Planktonite seire osas on proovid veepiirkonna suhtes representatiivsed ja neist saadakse teavet toksiliste liikide esinemise ja populatsioonisuundumuste kohta. Kui avastatakse toksilistes populatsioonides muutused, mis võivad põhjustada toksiinide ladestumist, suurendatakse karploomade proovivõtusagedust või suletakse alad ettevaatusabinõuna seniks, kuni saadakse toksiinianalüüsi tulemused.

8. Keemiliste saasteainete esinemise kontrollimise proovivõtukavade abil peaks olema võimalik avastada, kas ületatakse komisjoni määruses (EÜ) nr 466/2001 ( 19 ) kehtestatud tasemeid.

1. Kui proovivõtu tulemustest ilmneb, et karploomade tervishoiunorme ei täideta või et on teistsugune oht inimeste tervisele, peab pädev asutus sulgema kõnealuse tootmisala, tõkestades elusate kahepoolmeliste karploomade püüki. Pädev asutus võib siiski tootmisala uuesti klassifitseerida B- või C-klassi tootmisalana, kui see vastab A osas sätestatud asjakohastele kriteeriumidele ja ei ohusta inimeste tervist.

2. Pädev asutus võib taasavada suletud tootmisala üksnes siis, kui karploomade tervishoiunormid vastavad taas ühenduse õigusaktidele. Kui pädev asutus sulgeb tootmise planktoni esinemise või karploomade liialt kõrgete toksiinitasemete tõttu, siis on selle taasavamiseks vaja seadusega ettenähtud piirmääradest madalam tulemus vähemalt kahel järjestikusel katsel, mille tegemise vahel on vähemalt 48 tundi. Pädev asutus võib selle otsuse langetamisel arvesse võtta teavet fütoplanktoni arengusuundumuste kohta. Kui on selgeid andmeid kõnealuse piirkonna toksilisuse dünaamika kohta ja tingimusel, et oleksid kättesaadavad värsked andmed toksilisuse vähenemissuundumuste kohta, võib pädev asutus otsustada taasavada ala, mille puhul ühe proovivõtu põhjal saadud tulemused jäävad seadusega ettenähtud piirmääradest allapoole.

1. Pädev asutus jälgib klassifitseeritud tootmisalasid, kust ta on keelanud kahepoolmeliste karploomade püügi või kehtivad püügi suhtes eritingimused, tagab, et inimeste tervisele kahjulikke tooteid ei turustataks.

2. Lisaks B osa lõikes 1 nimetatud ülekande- ja tootmisalade jälgimisele tuleb koostada kontrollisüsteem, mis koosneb laborikatsetest, millega tõendatakse, et toidukäitlejad täidavad lõpptoodetele kehtestatud nõudeid kõikidel tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel. Nimetatud kontrollisüsteemi abil tõendatakse eelkõige, et mereliste biotoksiinide ja saasteainete tasemed ei ületa ohutustasemeid ja et karploomade mikrobioloogiline kvaliteet ei ohusta inimeste tervist.

a) koostama ja ajakohastama nende heakskiidetud tootmis- ja ülekandealade loetelu, kust võib püüda elusaid kahepoolmelisi karploomi käesoleva lisa nõuete kohaselt; loetelus on alade üksikasjalik asukoht ja piirid ning klass, millesse ala on klassifitseeritud. See loetelu tuleb edastada huvitatud osapooltele, keda käesolev lisa mõjutab, näiteks tootjatele ning puhastus- ja väljastuskeskuste käitajatele;

b) viivitamata teatama huvitatud osapooltele, kellel mõjub käesolev lisa, nt tootjad, kogujad ning puhastus- ja väljastuskeskuste käitajad, mistahes muutustest tootmisala asukoha, piiride ja klassi mistahes muutustest või tootmisala ajutisest või lõplikust sulgemisest;

ja

c) tegutsema kiiresti, kui käesolevas lisas ettenähtud kontrollid viitavad sellele, et tootmisala tuleb sulgeda või uuesti klassifitseerida või saab selle taasavada.

1. Kalatoodete tootmise ja turuleviimise ametlikud kontrollid hõlmavad eelkõige:

2. Vastavalt lõikele 3 laevade ametlikud kontrollid:

4. Kui liikmesriigi pädev asutus annab muu liikmesriigi või kolmanda riigi pädevale asutusele loa viia läbi inspekteerimisi enda nimel lõike 3 kohaselt, lepivad kaks pädevat asutust kokku selliseid inspekteerimisi reguleerivates tingimustes. Nimetatud tingimused tagavad eelkõige, et selle liikmesriigi pädev asutus, mille lipu all laev sõidab, saab aruanded viivitamata inspekteerimiste tulemuste ja võimalike puuduste kohta nõuetele vastamisel, et see saaks võtta vajalikud meetmed.

1. ei turustata järgmiste sugukondade mürgistest kaladest saadud kalatooteid: Tetraodontidae, Molidae, Diodontidae ja Canthigasteridae;

2. sugukonda Gempylidae kuuluvat värsket, valmis või töödeldud kala, eriti liike Ruvettus pretiosus ja Lepidocybium flavobrunneum, võib turustada ainult pakitult/pakendatult ja asjakohaselt märgistatult, teavitamaks tarbijat selle valmistamise/kuumtöötlemise meetoditest ja ohust, et toode võib sisaldada mao- ja sooletegevusele ebasoodsalt mõjuvaid aineid. Etiketil peab olema kalatoote teaduslik nimetus ja tavanimetus;

3. ei turustata kalatooteid, mis sisaldavad biotoksiine, nt Ciguatera, või muid inimeste tervisele ohtlikke toksiine. Kahepoolmelistest molluskitest, okasnahksetest, mantelloomadest ja meritigudest saadud kalatooteid võib siiski turustada, kui need on toodetud määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao kohaselt ja vastavad kõnealuse jao V peatüki punktis 2 kehtestatud normidele.

1. organoleptiliste, keemiliste, füüsikaliste või mikrobioloogiliste kontrollide või parasiite käsitlevate kontrollide käigus on ilmnenud, et need ei vasta asjakohastele ühenduse õigusaktidele;

2. nende söödavad osad sisaldavad saasteaineid või jääke koguses, mis ületab ühenduse õigusaktides kehtestatud piirmäärasid, või tasemetel, kui arvestatud toidu kaudu omastamine ületaks inimeste puhul lubatud omastamist päevas või nädalas;

3. need on saadud:

või

4. pädev asutus leiab, et need võivad kujutada ohtu rahvatervisele või loomade tervisele või ei kõlba mõnel muul põhjusel inimtoiduks.

1. Piimatootmisettevõtetes olevate loomade suhtes peab kohaldama ametlikke kontrolle selle tõendamiseks, et täidetakse toor- ja ternespiima tootmise, eelkõige loomade tervisliku seisundi ja veterinaarravimite kasutamise tervishoiunõudeid.

Need kontrollid võidakse läbi viia loomade või inimeste tervist või loomade heaolu käsitlevate ühenduse sätete kohaselt läbi viidud veterinaarkontrollide käigus ning neid võib läbi viia heakskiidetud veterinaararst.

2. Kui on alust kahtlustada, et loomatervishoiunõudeid ei täideta, kontrollitakse loomade üldist tervislikku seisundit.

3. Piima- ja ternespiimatootmisettevõtted läbivad ametlikud kontrollid, mille käigus tõendatakse, et hügieeninõudeid täidetakse. Need ametlikud kontrollid võivad hõlmata inspekteerimist ja/või kutseorganisatsioonide poolt läbi viidud kontrollide järelevalvet. Kui ilmneb, et hügieen on ebapiisav, peab pädev asutus kindlaks tegema, et võetakse asjakohased sammud sellise olukorra parandamiseks.

1. Toor- ja ternespiima puhul teostab pädev asutus järelevalvet määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa IX jao I peatüki III osa kohaselt läbi viidud kontrollide üle:

2. Kui toidukäitleja ei ole parandanud olukorda kolme kuu jooksul alates pädeva asutuse esimesest teavitamisest kriteeriumidele mittevastavuse kohta bakterite ja keharakkude arvu osas, peatatakse tootmisettevõttest toor- ja ternespiima tarnimine või – pädeva asutuse eriloa või üldiste juhtnööride kohaselt – kohaldatakse selle suhtes toor- ja ternespiima töötlemist ja kasutamist käsitlevaid nõudeid rahvatervise kaitsmiseks. Kõnealune peatamine või nimetatud nõuded jäävad kehtima seni, kuni toidukäitleja on tõendanud, et toor- ja ternespiim vastab jälle kriteeriumidele.

1. ettevõtted, mis käitlevad loomseid saaduseid, mille kohta ei ole kehtestatud määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisas nõudeid;

2. ettevõtted, mis tegelevad üksnes esmatootmisega;

3. ettevõtted, mis tegelevad üksnes transportimisega;

4. ettevõtted, mis tegelevad üksnes selliste loomsete saaduste ladustamisega, mis ei vaja reguleeritava temperatuuriga ladustamistingimusi.

1. Kolmanda lähteriigi pädeva asutuse esindaja, kes annab välja loomsete saaduste partiiga kaasasoleva sertifikaadi, peab sertifikaadi allkirjastama ja tagama, et sellel oleks ametlik tempel. Kui sertifikaat koosneb rohkem kui ühest lehest, kohaldatakse seda nõuet iga lehe suhtes. Tehaslaevade puhul võib pädev asutus lubada sertifikaadile alla kirjutada kaptenil või muul laevaohvitseril.

2. Sertifikaadid peavad olema koostatud sihtliikmesriigi keeles või keeltes ning selle liikmesriigi keeles või keeltes, kus toimub piirikontroll, või neil peab kaasas olema kinnitatud tõlge nimetatud keelde või keeltesse. Liikmesriik võib siiski nõustuda ka mõne muu ühenduse ametliku keele kasutamisega kui tema oma keel.

3. Ühendusse sisenemisel peab partiiga kaasas olema sertifikaadi originaaleksemplar.

4. Sertifikaadid peavad koosnema:

5. Sertifikaatidel peab olema kordumatu identifitseerimisnumber. Kui sertifikaat koosneb järjestikustest lehekülgedest, peab see number olema igal leheküljel.

6. Sertifikaat peab olema välja antud enne, kui partii, mille juurde sertifikaat kuulub, lahkub kolmanda lähteriigi pädeva asutuse kontrolli alt.