1

Hageja Smurfit Kappa Group plc on rahvusvaheline ettevõtja asukohaga Iirimaal. Ta tegutseb pakendisektoris põhiliselt Euroopas ja Ladina-Ameerikas. Ta toodab ja turustab lainepapist pakendeid, lainepappi ja lehtkartongi, lainepapist ja kartongist karpe, graafilist pappi ja eriotstarbelist pappi. Samuti võtab ta tagasi ümbertöödeldud paberijäätmeid.

2

Saksamaa ametivõimud teatasid 8. oktoobri 2007. aasta kirjas Euroopa Komisjonile, et nad kavatsevad anda Propapier PM2 GmbH & Co. KG-le investeerimistoetust summast 82509500 eurot (ehk 72154700 eurot nüüdisväärtuses) (edaspidi „asjaomane abi”) paberitehase ja elektrigeneraatori ehitamiseks Eisenhüttenstadti, Brandenburg-Nordosti piirkonda (Saksamaa). Komisjon registreeris selle teate numbriga N 582/2007.

3

Asjaomasest abist rahastatud paberivabriku eesmärk oli toota kahte tüüpi lainepapist pakendeid, st esiteks lehtpappi kaaluga kuni 150 g/m2 ning teiseks ümbertöödeldud kiududest toodetud lainekihipaberit. Käitise ehitamine pidi toimuma ajavahemikul 2007. aasta detsembrist kuni 2010. aasta esimese pooleni.

4

Hageja esitas 9. novembril 2007 komisjonile asjaomase abi kohta konfidentsiaalse kaebuse.

5

Komisjon esitas 7. detsembri 2007. aasta kirjaga Saksamaa Liitvabariigile täiendava teabe nõude. Saksamaa ametivõimud vastasid sellele teabenõudele 3. jaanuari 2008. aasta kirjaga.

6

Komisjoni talituste ja Saksamaa ametivõimude vaheline kohtumine toimus 25. jaanuaril 2008 menetlusse astuja esindajate osavõtul.

7

Komisjon registreeris 29. jaanuaril 2008 kaks ametlikku kaebust ning esitas need Saksamaa Liitvabariigile märkuste esitamiseks.

8

Komisjon esitas 1. veebruari 2008. aasta kirjaga Saksamaa Liitvabariigile uue teabenõude.

9

Saksamaa Liitvabariik vastas 6. ja 14. veebruari 2008. aasta kirjaga vastavalt eespool punktis 7 nimetatud kaebustele ning eespool punktis 8 viidatud teabenõudele.

10

Komisjonile esitati 20. veebruaril 2008 kolmas ametlik kaebus. Kuna see põhineb samadel argumentidel kui kaks esimest kaebust, siis seda liikmesriigile ei edastatud.

11

Komisjon võttis EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametlikku uurimismenetlust algatamata 2. aprillil 2008 vastu otsuse K (2008) 1107, millega tunnistatakse asjaomane abi ühisturuga kokkusobivaks (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

12

Vaidlustatud otsuses tõdes komisjon eelkõige, et asjaomane abi ei ületa piirmäärasid, mis on ette nähtud regionaalabi suuniste aastateks 2007–2013 (ELT 2006, C 54, lk 13) punktis 68, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Kui kõigist allikatest saadav abi ületab 75% abi ülemmäärast, mida 100 miljoni euro suuruse abikõlbliku investeeringu korral võib saada vastavalt abi andmise hetkel kehtivas heakskiidetud regionaalabi kaardis leiduvale suurte ettevõtete suhtes kohaldatavale abi tüüp-piirmäärale, ja kui:

siis kiidab komisjon investeeringuteks ettenähtud regionaalabi heaks alles pärast üksikajalikku kontrollimist, mis järgneb [EÜ] artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamisele, kontrollides, et abi oleks vajalik investeeringule ergutava mõju avaldamiseks ning et abimeetmest saadav kasu ületaks konkurentsimoonutuste mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele.”

13

Eespool viidatud punktis sisalduvas 63. joonealuses märkuses on täpsustatud, et enne suuniste jõustumist 1. jaanuaril 2007 koostab komisjon täiendavad suunised kriteeriumide kohta, mida võetakse arvesse selleks, et kontrollida, kas abi oli vajalik investeeringule ergutava mõju avaldamiseks ning kas abimeetmest saadav kasu ületas konkurentsimoonutuste mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele.

14

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 119 ja 120 lükkas komisjon tagasi argumendid, mis temale asjaomase abi kohta esitatud kaebustes esitati (vt eespool punktid 4, 7 ja 10), märkides et suunised on talle kohustuslikud ning nende kohaselt on välistatud, et algatatakse ametlik uurimismenetlus asjades, mille puhul ei ole ületatud nende suuniste punktis 68 sätestatud piirmäärad. Komisjon arvab sellega seoses, et nende turuosade ja tootmisvõimsuse kasvu piirmäärade järgimine tagab igale toetust saanud projektile esiteks selle, et ettenähtavad konkurentsimoonutused ei ületa oodatavat kasu ning teiseks on olemas piisav toetus regionaalarengu eesmärgile.

15

Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 5. augustil 2008.

16

Propapier PM2 GmbH & Co. KG, kellest menetluse käigus sai Propapier PM 2 GmbH, palus 12. detsembril 2008 Üldkohtu kantseleisse saabunud avaldusega luba astuda käesolevas asjas menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu kolmanda koja esimees rahuldas 21. aprilli 2009. aasta määrusega selle menetlusse astumise avalduse.

17

Menetlusse astuja kaebas 14. mail 2009 selle üle, et talle ei ole kirjaliku menetluse toimikut täies mahus edastatud. Kohtusekretär kinnitas oma kirjas talle, et kõik menetlusdokumendid on edastatud, ning menetlusse astuja loobus sellest kaebusest.

18

Hageja taotles, et kirjalikus menetluses edastatud menetlusdokumentide teatud osi käsitletaks menetlusse astuja suhtes konfidentsiaalsetena ning kuna menetlusse astuja vaidlustas mõned nendest taotlustest, siis Üldkohtu kolmanda koja esimees rahuldas 5. juuli 2010. aasta määrusega hageja taotlused osaliselt. Seetõttu esitati menetlusse astujale teatud täiendavaid andmeid ning tal lubati oma menetlusse astuja seisukohti täiendada.

19

Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti ja algselt määratud ettekandja-kohtunik nimetati esimesse kotta, määrati käesolev kohtuasi lahendamiseks esimesele kojale. Kuna ühel esimese koja liikmel esines takistus käesoleva asja arutamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president Üldkohtu kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel koja koosseisu täiendamiseks kotta teise kohtuniku.

20

Hageja palub Üldkohtul:

21

Komisjon palub Üldkohtul:

22

Menetlusse astuja palub Üldkohtul:

23

Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (esimene koda) alustada suulist menetlust ning esitas menetlust korraldavate meetmete raames vastavalt kodukorra artiklile 64 pooltele kirjalikke küsimusi.

24

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 28. november 2011. aasta kohtuistungil.

25

Kohtuistungil loobusid komisjon ja menetlusse astuja vaidlustamast hagiavalduse vastuvõetavust seoses kodukorra artikli 44 lõike 5 punktis a sätestatud kohustuse täitmisega, mille kohta tehti märge kohtuistungi protokolli.

26

Kohtuistungi lõppedes andis Üldkohus hagejale võimaluse kohtuistungi protokolli kättetoimetamisest alates kolmenädalase tähtaja jooksul esitada kõik tõendid, mida ta peab vajalikuks tema advokaatidele antud volituste nõuetekohasuse tõestamiseks.

27

Hagejale määratud tähtaja jooksul tema poolt esitatud dokumendid edastati komisjonile ja menetlusse astujale märkuste tegemiseks. Pärast Üldkohtule nende märkuste esitamist lõpetas Üldkohus 25. jaanuaril 2012 suulise menetluse.

28

Komisjon ja menetlusse astuja vaidlustavad esiteks hagiavalduse vastuvõetavuse seoses kodukorra artikli 44 lõike 5 punktis b ettenähtud nõuetega. Teiseks vaidlustab komisjon samuti hageja õiguse esitada hagi vaidlustatud otsuse peale.

29

Kodukorra artikli 44 lõike 5 punkt b sätestab, et kui hageja on eraõiguslik juriidiline isik, lisab ta hagiavaldusele tõendid selle kohta, et hageja advokaadile on nõuetekohaselt andnud volitused selleks õigustatud isik. Kodukorra artikli 44 lõige 6 sätestab, et kui hagiavaldus ei vasta eespool viidatud tingimusele, määrab kohtusekretär hagejale mõistliku tähtaja puuduste kõrvaldamiseks või eespool viidatud dokumentide esitamiseks. Kui hageja ei kõrvalda puudusi või ei esita nõutud dokumente ettenähtud tähtaja jooksul, otsustab Üldkohus, kas nende tingimuste täitmata jätmine muudab hagiavalduse vorminõuete eiramise tõttu vastuvõetamatuks.

30

Nendest sätetest tuleneb, et Üldkohtu kohtusekretär peab nõudma eraõiguslikult juriidiliselt isikult hagiavalduse puuduste kõrvaldamist, kui see isik ei ole täitnud kohustust esitada tõendid selle kohta, et tema advokaatidele on nõuetekohaselt antud volitused ning alles siis, kui hageja ei ole kohtusekretäri nõuet täitnud ettenähtud tähtaja jooksul, on Üldkohtul õigus tunnistada hagi vastuvõetamatuks.

31

Käesolev hagi esitati 5. augustil 2008 hageja nimel Amsterdami (Madalmaad) advokatuuri kuuluvate advokaatide T. Ottervangeri ja E. Henny poolt. Hageja lisas oma hagiavaldusele volituse, millega andis nendele advokaatidele õiguse esitada käesolev hagi. Volituse andis M. O’Riordan, kes tegutses äriühingu peasekretärina.

32

Kodukorra artikli 44 lõike 6 alusel määras kohtusekretär hagejale tähtaja tõendite esitamiseks selle kohta, et selle volituse koostaja on pädev äriühingu nimel seda akti andma. Temale määratud tähtaja jooksul esitas hageja teise volituse, mille koostas 28. augustil 2008 direktor G. McGann, kuigi hageja väitis jätkuvalt, et Iirimaa seaduse alusel on äriühingu peasekretäril pädevus anda tema advokaatidele volitus äriühingu nimel kohtusse pöörduda.

33

Kuna menetlusse astuja ja komisjon vaidlustasid nii O’Riordani kui ka McGanni pädevuse, esitas hageja enne suulise menetluse lõpetamist äriühingu juhatuse 8. detsembri 2011. aasta resolutsiooni, millega kinnitati, et McGannil kui äriühingu tegevdirektoril ja ühel juhatajal on pädevus teise volituse andmiseks.

34

Esiteks vaidlustab menetlusse astuja võimaluse kõrvaldada menetluses puudused, kui on rikutud kodukorra artikli 44 lõike 5 punktis b ettenähtud kohustust. Selline väide tuleb tagasi lükata, kuna puuduste kõrvaldamise võimalus on ette nähtud sama kodukorra artikli 44 lõikes 6, mis näeb ette, et kohtusekretär määrab hagejale tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks ning kui puudusi ei kõrvaldata ettenähtud tähtaja jooksul, otsustab Üldkohus, kas see asjaolu muudab hagi vastuvõetamatuks (vt eespool punkt 29).

35

Nagu on meenutatud eespool punktis 32, esitas hageja käesolevas asjas teise volituse tähtaja jooksul, mille Üldkohtu kohtusekretär oli talle määranud. Seega tuleb teiseks analüüsida, kas teine volitus vastab kodukorra artikli 44 lõike 5 punktist b tulenevatele nõuetele.

36

Sellega seoses väidavad komisjon ja menetlusse astuja, et hagiavalduse puuduste kõrvaldamisel lisatud põhikirja, mille puhul ta enam ei vaidlusta seda, et tegemist on hageja põhikirjaga, artiklid 66–68 näevad ette, et otsus kohtusse pöörduda ning anda äriühingu nimel volitus advokaatidele kuulub juhatuse kollegiaalsesse pädevusse ning juhatus võib selle pädevuse anda ühele või mitmele juhatajale. Komisjon ja menetlusse astuja väidavad seega, et juhul, kui ei tõendata, et on olemas juhatuse otsus T. Ottervanger ja E. Henny volitamiseks, et viimased esitaksid vaidlustatud otsuse tühistamise nõude või otsus, mis andis sellise volituse McGannile, siis on hageja rikkunud kodukorra artikli 44 lõike 5 punktis b ettenähtud kohustust.

37

Kui Üldkohus aga ei saa kindel olla, et McGannil oli õigus teine volitus anda, kuna hageja ei ole esitanud äriühingu juhatuse varasemat otsust käesoleva hagi esitamise kohta või otsust, mis annab McGannile volituse selliste hagide kohtusse esitamise otsustamiseks, siis igal juhul tuleb tõdeda, et juhatus kinnitas 8. detsembri 2011. aasta otsusega, et äriühingu tegevdirektoril ja juhatajal McGannil oli sellealane pädevus (vt eespool punkt 33).

38

Kui on samuti tõsi, nagu väidab menetlusse astuja, et see kinnitus anti rohkem kui kolm aastat pärast käesoleva hagi esitamist ning kui on võimalik, et äriühingu juhatuse koosseisu muudeti pärast teise volituse andmist, siis seevastu ei ole mingit kahtlust selles, et hageja, kellele on kolmandate isikutega suhetes tema juhatuse otsused õiguslikult siduvad, soovib, et käesolev hagi oleks tulemuslik.

39

Seega tuleb tagasi lükata asja läbivaatamist takistav asjaolu, millele viitavad menetlusse astuja ja komisjon ning mis on seotud sellega, et hagiavaldus ei vasta tingimustele, mis tulenevad kodukorra artikli 44 lõike 5 punktist b (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 11. mai 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 193/87 ja 194/87: Maurissen ja Union syndicale vs. kontrollikoda, EKL 1989, lk 1045, punktid 33 ja 34).

40

Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, väidab, et hagejat, kes on küll asjassepuutuv isik, ei puuduta vaidlustatud otsus isiklikult. Seega ei saa ta vaidlustada vaidlustatud otsuses sisalduvate nende hinnangute põhjendatust, mis puudutavad asjaomase abi ühisturuga kokkusobivust. Hagiavalduses sisalduvate kõikide argumentidega püütakse aga kahtluse alla seada nende hinnangute põhjendatust, mis puudutavad asjaomase abi ühisturuga kokkusobivust, mitte väita, et hageja EÜ artikli 88 lõikest 2 tulenevaid menetlusõigusi on rikutud.

41

Lisaks väidab komisjon, et hageja väide, et haldusmenetluse kestus tõendab tõsiste raskuste olemasolu, mis oleksid õigustanud EÜ artikli 88 lõikes 2 nimetatud ametliku uurimismenetluse algatamist, esitati esimest korda repliigis ning seetõttu on see samuti vastuvõetamatu. Sellest järeldub, et ükski hagi väidetest ei ole vastuvõetav.

42

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et olenemata asjaolust, et ELTL artikkel 263 jõustus käesoleva menetluse kestel, st 1. detsembril 2009, tuleb vaidlustatud otsuse tühistamise nõude vastuvõetavust hinnata üksnes EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel (vt selle kohta Üldkohtu 7. septembri 2010. aasta määrus kohtuasjas T-532/08: Norilsk Nickel Harjavalta ja Umicore vs. komisjon, EKL 2010, lk II-3959, punktid 68–75, ning määrus kohtuasjas T-539/08: Etimine ja Etiproducts vs. komisjon, EKL 2010, lk II-4017, punktid 74–81), mida pooled ei ole vaidlustanud.

43

Vastavalt EÜ artikli 230 neljandale lõigule võib füüsiline või juriidiline isik algatada menetluse teisele isikule adresseeritud otsuse vastu, kui see otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult.

44

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saavad teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et see puudutab neid isiklikult ainult siis, kui see mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, 223; 19. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C-198/91: Cook vs. komisjon, EKL 1993, lk I-2487, punkt 20; 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C-225/91: Matra vs. komisjon, EKL 1993, lk I-3203, punkt 14; 13. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-78/03 P: komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, EKL 2005, lk I-10737, punkt 33, ning 11. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-75/05 P ja C-80/05 P: Saksamaa jt vs. Kronofrance, EKL 2008, lk I-6619, punkt 36).

45

Kuna käesolev hagi puudutab riigiabi käsitlevat komisjoni otsust, siis tuleb märkida, et EÜ artiklis 88 sätestatud riigiabi järelevalvemenetluses tuleb eristada ühelt poolt esialgse uurimise etappi selle artikli lõike 3 alusel, mille eesmärk on vaid võimaldada komisjonil esimese arvamuse kujundamist asjaomase abi ühisturuga osalise või täieliku kokkusobivuse küsimuses, ja teiselt poolt EÜ artikli 88 lõikes 2 nimetatud uurimise etappi. Ainult selle uurimise raames, mis peab komisjonil võimaldama hankida juhtumi kõigi asjaolude kohta täielikku teavet, näeb asutamisleping ette komisjoni kohustuse küsida asjassepuutuvatelt isikutelt selgitusi (vt selle kohta eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Saksamaa jt vs. Kronofrance, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Sellest tuleneb, et kui komisjon EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametlikku uurimismenetlust algatamata EÜ artikli 88 lõike 3 alusel vastu võetud otsuses leiab, et abi sobib ühisturuga kokku, siis saavad õigustatud isikute menetluslikud tagatised olla kindlustatud vaid siis, kui neil on võimalus vaidlustada see otsus liidu kohtus. Sel põhjusel tunnistab liidu kohus vastuvõetavaks tühistamishagi, mille EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses asjassepuutuv isik on niisuguse otsuse peale esitanud, et tagataks talle osutatud sättest tulenevate menetluslike õiguste kaitse (vt selle kohta eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Saksamaa jt vs. Kronofrance, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 1 punkti h alusel on asjassepuutuv isik EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses eelkõige mis tahes isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, eriti selle abi saajaga konkureerivad ettevõtjad. Kohtupraktika kohaselt on teisisõnu tegemist piiramatu hulga adressaatidega (Euroopa Kohtu 24. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C-83/09 P: komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, ELT 2011, lk I-4441, punkt 63; vt samuti selle kohta Euroopa Kohtu 14. novembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 323/82: Intermills vs. komisjon, EKL 1984, lk 3809, punkt 16).

48

Seevastu kui hageja vaidlustab abi ühisturuga kokkusobivuse hindamise otsuse põhjendatuse seisukohalt, siis ainuüksi asjaolu, et teda võib pidada asjassepuutuvaks isikuks EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, ei ole hagi vastuvõetavaks tunnistamisel piisav. Ta peab veel tõendama, et ta on erilises olukorras eespool punktis 44 viidatud kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon mõttes. Nii oleks see eelkõige juhul, kui vaidlustatud otsuse esemeks oleva abiga oleks oluliselt kahjustatud hageja seisundit turul (vt selle kohta eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Saksamaa jt vs. Kronofrance, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Mis puudutab tingimust, et hageja seisundit asjaomasel turul oluliselt kahjustataks, siis ainuüksi asjaolu, et akt võib teatud määral mõjutada asjaomasel turul esinevaid konkurentsisuhteid ja et puudutatud ettevõtja on teatud konkurentsisuhtes nimetatud akti soodustatud isikuga, ei ole igal juhul piisav. Seega ei saa ettevõtja tugineda ainuüksi asjaolule, et ta on abi saava ettevõtja konkurent, vaid peab lisaks tõendama, et ta on faktilises olukorras, mis individualiseerib teda sarnaselt otsuse adressaadiga (Euroopa Kohtu 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-525/04 P: Hispaania vs. Lenzing, EKL 2007, lk I-9947, punktid 32 ja 33, ning 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-487/06 P: British Aggregates vs. komisjon, EKL 2008, lk I-10515, punktid 47 ja 48).

50

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei saa liidu kohus tõlgendada hagi, millega vaidlustatakse ainult abi ühisturuga kokkusobivuse hindamise otsuse kui selline põhjendatus, sellisena, mille eesmärk on tegelikult EÜ artikli 88 lõikest 2 hagejale tulenevate menetlusõiguste tagamine, kui hageja ei ole sõnaselgelt sellekohast väidet esitanud. Sellisel juhul oleks hagi väite tõlgendamise tulemus tegelikult hagi eseme ümberkvalifitseerimine (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, punkt 55; vt samuti selle kohta Euroopa Kohtu 29. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-176/06 P: Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 25).

51

Hagi väidete tõlgendamise volituste niisugune piiramine ei too siiski kaasa seda, et liidu kohtul takistatakse analüüsida hageja esitatud sisulisi küsimusi käsitlevaid argumente, et kontrollida, kas nendega saab põhjendada väidet, mis toob sõnaselgelt esile tõsiseid raskusi, mis oleksid õigustanud EÜ artikli 88 lõikes 2 nimetatud menetluse algatamist (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, punkt 56).

52

Kui hageja palub tühistada vastuväidete esitamata jätmise otsuse, vaidlustab ta peamiselt asjaolu, et komisjoni poolt asjaomase abi suhtes tehtud otsus võeti vastu, ilma et komisjon oleks algatanud ametlikku uurimismenetlust, rikkudes sellega tema menetlusõigusi. Selleks et hageja tühistamisnõue oleks tulemuslik, võib ta esitada kõik väited, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni kasutuses oleva teabe ja asjaolude hindamise tõttu oleks pidanud abi ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnema kahtlusi. Selliste väidete kasutamise tõttu ei saa aga muutuda hagi ese või hagi vastuvõetavuse tingimused. Vastupidi, kahtluste olemasolu kokkusobivuse kohta on just täpselt see tõend, mille peab esitama, et tõendada, et komisjon oleks pidanud algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud ametliku uurimismenetluse (vt Euroopa Kohtu 27. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-47/10 P: Austria vs. Scheucher-Fleisch jt, EKL 2011, lk I-10707, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Hageja menetluslikku olukorda tuleb analüüsida neid põhimõtteid arvestades.

54

Sellega seoses tuleb esiteks täpsustada, et hageja on asjassepuutuv isik EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, millega nõustusid komisjon ja menetlusse astuja. Hageja väidab, et ta on menetlusse astuja otsene konkurent, ilma et komisjon, menetlusse astuja või ükski toimiku dokument seda kahtluse alla seaks. Seevastu ei ole pooled ühel arvamusel selles osas, kas vaidlustatud otsus puudutab hagejat isiklikult ning kas selle põhjal on tal õigus vaidlustada vaidlustatud otsuses sisalduva sellise hinnangu põhjendatust, mis puudutab asjaomase abi ühisturuga kokkusobivust, sõltumata tema menetlusõiguste kaitsest.

55

Kuigi hageja esitas piisavaid tõendeid selleks, et näidata, et asjaomane abi võib tema konkurentsiolukorda mõjutada, ei esitanud ta seevastu tõendeid selle kohta, et tema seisundit turul oluliselt kahjustataks eespool punktides 48 ja 49 meenutatud kohtupraktika tähenduses.

56

Esiteks lähtub hageja sellest, et kuna ta esitas konfidentsiaalse kaebuse pärast asjaomasest abist teatamist, osales ta haldusmenetluses. Määruse nr 659/1999 artiklis 4 sätestatud esialgses uurimise etapis ettevõtja osalemine ei tõenda, et ainult selle tõttu, et ta kaebuse esitas, puudutab teda isiklikult vaidlustatud otsus, mis selle menetluse tulemusel vastu võeti (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-319/07 P: 3F vs. komisjon, EKL 2009, lk I-5963, punktid 94 ja 95).

57

Teiseks väidab hageja, et lainepapist pakendite turg on integreeritud ning igasugune tootjale antud riigiabi mõjutab kõiki tema konkurente Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP). Hageja esitatud konfidentsiaalses kaebuses toodud andmetest nähtub siiski, et lainepapist pakendite sektor EMP-s koondab ligikaudu 130 äriühingut. See hageja argument toob seega välja asjaolu, et antud abil on mõju ettevõtjate vahelistele konkurentsisuhetele, kuid see ei ole piisav selle tõendamiseks, et hageja olukorras toimuks oluline konkurentsipositsiooni kahjustamine, mis eristaks teda kõikidest ettevõtjatest.

58

Kolmandaks väidab hageja, et asjaomane abi võimaldab ehitada kõige suurema lainepapist pakendite tehase Euroopas ning selle käitise kasutuselevõtmisel on hinnatasemele tingimata oluline mõju. See väide, mille menetlusse astuja pealegi vaidlustab, on samamoodi nagu eelminegi väide igal juhul ebapiisav, et tõendada, et vaidlustatud otsus puudutab hagejat isiklikult, kuna ta ei viita ühelegi tema olukorra erisusele, mis tõendaks, et selle tehase avamine mõjutab teda määral, mis eristaks teda kõikidest teistest menetlusse astuja konkurentidest.

59

Neljandaks märgib hageja, et lainepapist pakendite turg on strukturaalselt ebastabiilne, mille tunnuseks on toomisvõimsuse ülejääk ning et ta oli sunnitud sulgema suure hulga enda käitisi. Nagu väidavad menetlusse astuja ja komisjon, võib käitiste sulgemist siiski seletada hageja võetud iseseisvate juhtimisotsustega, nagu olemasolevate käitiste kohandamine tehnika arenguga või tema tootmisseadmete ratsionaliseerimine, ning hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis näitaks, et ta ei sulgenud oma tööstusrajatisi amortisatsiooni tõttu. Igal juhul ja isegi kui hageja oli sunnitud vähendama oma tootmisvõimsust lainepapist pakendite pakkumise ja nõudluse struktuurilise ebastabiilsuse tõttu, ei ole selle asjaolu põhjuseks käitis, mis sai toetust asjaomasest abist, ning iseenesest ei ole see asjaolu olemuselt selline, mis eristaks hagejat menetlusse astuja teistest konkurentidest (vt selle kohta Üldkohtu 18. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T-375/04: Scheucher-Fleisch jt vs. komisjon, EKL 2009, lk II-4155, punktid 59 ja 60).

60

Viiendaks tuleb märkida, et hageja argument, et tal on asjaomasest abist toetust saanud käitisest 800—1000 km raadiuses kuus käitist ning see teeb menetlusse astujast tema peamise konkurendi, näib esmapilgul olevat vastuolus tema teise argumendiga, et lainepapist pakendite turg on täielikult konkurentsil põhinev ja integreeritud, kuna ükskõik millisele tootjale antud igasugune abi mõjutab tingimata EMP-s tema kõikide konkurentide hinnataset. Igal juhul ei võimalda pelk asjaolu, et hagejal on kuus käitist toetuse saanud rajatise läheduses ning et asjaomane abi võimaldab menetlusse astujal toota ligikaudu miljon tonni lainepapist pakendeid aastas, samas kui võrdluseks on hageja kuue tehase ligikaudne aastane võimsus [konfidentsiaalne], ( 1 ) ei võimalda järeldada, et hageja seisundit turul on oluliselt kahjustatud. Menetlusse astuja väidab ilma, et talle vastu vaieldaks, et hageja ei ole tema kõige lähim konkurent, et ta ise ja hageja on avatud erinevatele geograafilistele turgudele ning et isegi kui eeldada, et rajatise geograafilise läheduse kriteerium on kõige asjakohasem, on teistel konkurentidel peale hageja rajatisi, mis on veel lähemal kui see, mis kavatsetakse ehitada Eisenhüttenstadti.

61

Eeltoodust tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et asjaomane abi võiks oluliselt kahjustada tema seisundit turul. Neil asjaoludel saab hageja kui asjassepuutuv isik taotleda ainult oma nende menetlusõiguste kaitset, mis tal on EÜ artikli 88 lõike 2 alusel ning vaidlustada komisjoni keeldumise algatada ametlik uurimismenetlus, mitte aga seada kahtluse alla need hinnangud, mille alusel komisjon jõudis järeldusele, et asjaomane abi on ühisturuga kokkusobiv. Kuna komisjon ja menetlusse astuja väidavad, et ühegi käesoleva hagi väite eesmärk ei ole kaitsta asjassepuutuva isiku menetlusõigusi, siis tuleb seega analüüsida hageja esitatud väidete olemust.

62

Eespool punktides 50–52 meenutatud kohtupraktika kohaselt ei ole asjaolu, et hageja ei suutnud tõendada, et asjaomane abi kahjustaks oluliselt tema seisundit turul, takistus sellele, et ta esitab argumendid komisjoni hinnangu põhjendatuse kohta selleks, et näidata, et komisjonil oleksid pidanud tekkima kahtlused asjaomase abi ühisturuga kokkusobivuse osas, mis põhjendaks EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse algatamist, kuid seda siiski tingimusel, et üks tema hagi väidetest käsitleks seda, et komisjon rikkus kohustust algatada ametlik uurimismenetlus. Sellega seoses tuleb ka meenutada, et komisjonil on kohustus algatada ametlik uurimismenetlus eeskätt siis, kui esialgse uurimismenetluse käigus saadud andmeid arvesse võttes seisab ta kõnealuse meetme hindamisel jätkuvalt silmitsi tõsiste raskustega. See kohustus tuleneb otseselt EÜ artikli 88 lõikest 3, nagu seda on kohtupraktikas tõlgendatud, ning määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikest 4, kui komisjon tuvastab esialgse uurimismenetluse lõpus, et õigusvastane meede tekitab kahtlusi selle ühisturuga kokkusobivuse osas (Üldkohtu 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas T-289/03: BUPA jt vs. komisjon, EKL 2008, lk II-81, punkt 328).

63

Sissejuhatuseks täpsustab hageja, et ta vaidlustab asjaolu, et komisjon uskus, et ta võis võtta heakskiitva otsuse vastu ilma ametlikku uurimismenetlust algatamata. Ta nimelt leiab, et komisjon ei saa peita ennast piirmäärade taha, mille ta määratles regionaalabi suunistes, selleks et keelduda konkreetse hinnangu andmisest asjaomase meetme tagajärgedele. Vaidlusaluse meetmega kaasnevate tagajärgede kaalumine oleks nõudnud EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse algatamist. Lisaks väidab hageja, et ametliku uurimismenetluse algatamata jätmine takistas tal menetlusõiguste kasutamist.

64

Selles osas puudutab hagi esimene väide seda, et komisjon ei täitnud temal käesolevas asjas lasuvat kohustust algatada ametlik uurimismenetlus, ning see rikub EÜ artikli 88 lõiget 2 ja määruse nr 659/1999 artikli 4 lõiget 4.

65

Nii käsitleb vähemalt üks hagi väidetest sõnaselgelt hageja menetlusõiguste kaitset. Neil asjaoludel ja vastupidi sellele, mida väidavad komisjon ja menetlusse astuja, tuleb hageja esitatud argumente, isegi kui need on seotud nende hinnangute põhjendatusega, mis käsitlevad asjaomase abi ühisturuga kokkusobivust, analüüsida ainult osas, millega püütakse tõendada, et komisjon ei suutnud ületada tõsiseid raskusi, millega ta esialgses uurimise etapis silmitsi seisis (vt eespool punkt 52). Sellest järeldub, et komisjoni poolt kogu hagi vastu esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu tuleb tagasi lükata ning hageja esitatud väidete vastuvõetavust ja iga väite raames esitatud argumentide vastuvõetavust tuleb ükshaaval analüüsida.

66

Hagi esimene väide käsitleb seda, et komisjon ei täitnud tal käesolevas asjas lasuvat kohustust algatada ametlik uurimismenetlus ning see rikub EÜ artikli 88 lõiget 2 ning määruse nr 659/1999 artikli 4 lõiget 4. Kuigi väidet ei esitatud ametlikult kahes osas, hõlmab see väide kahte eraldiseisvat etteheidet. Esiteks heidab hageja sisuliselt komisjonile ette, et ta rikkus õigusnormi, kui ta järeldas suuniste punktist 68, et kui selles ettenähtud piirmäärasid ei olnud ületatud, siis on tema poolt põhjendatud järeldus, et asjaomane abi on kokkusobiv ning ta saab ennast ametliku uurimismenetluse algatamisest vabastada. Teiseks esitab hageja mitmeid argumente, mis tõendavad, et komisjon seisis silmitsi suuniste punktis 68 sätestatud kriteeriumide hindamise raskustega, mis oleksid põhjendanud ametliku uurimismenetluse algatamist.

67

Komisjon vaidlustab esimese väite vastuvõetavuse, kuna hageja tõi selle raames välja argumendid, mille eesmärk on seada kahtluse alla vaidlustatud otsuses antud hinnangute põhjendatus.

68

Siiski tuleb meenutada, et hageja kui asjassepuutuv isik võib väita, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse. Selleks on hagejal samuti õigus esitada sellise väite põhjenduseks argumente, mis tõendavad, et asjaomase abi esialgse uurimise etapis komisjoni kasutuses oleva teabe ja asjaolude hindamise tõttu oleks pidanud abi ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnema kahtlusi (vt selle kohta eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Austria vs. Scheucher-Fleisch jt, punkt 50).

69

Tuleb aga meenutada, et vaidlustatud otsuses andis komisjon asjaomase abi kokkusobivuse hindamisel otsustava kaalu asjaolule, et suuniste punktis 68 sätestatud piirmäärasid ei olnud ületatud.

70

Seega on hagejal õigus oma menetlusõiguste kaitse taotlemiseks vaidlustada õigusnormi rikkumine, mille komisjon pani tema arvates toime, kui ta tuletas asjaomase abi ühisturuga kokkusobivuse asjaolust, et suuniste punktis 68 sätestatud piirmäärasid ei olnud ületatud, ning vaidlustada faktilise hinnangu, mis võimaldas komisjonil olla kindel, et käesolevas asjas neid piirmäärasid ei olnud ületatud.

71

Komisjonil on seevastu alust esile tuua, et väide, mis esitati esimest korda repliigis ja mis käsitleb esialgse uurimise etapi kestust, on uus ega ole seotud hagiavalduses sisalduvate argumentidega. See viimane väide on seega vastuvõetamatu Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 alusel, mille kohaselt ei tohi menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.

72

Sellest tuleneb, et komisjoni poolt esimese väite suhtes esitatud asja läbivaatamist takistav asjaolu tuleb tagasi lükata, välja arvatud esialgse uurimise etapi kestust käsitleva väite osas.

73

Esimese väite raames toob hageja välja, et EÜ artikli 88 lõikest 2 ning määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 4 lõikest 4 tuleneb, et komisjon peab algatama ametliku uurimismenetluse, kui ta ei suuda kõrvaldada kõiki kahtlusi riigiabi ühisturuga kokkusobivuse kohta EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud esialgse uurimise etapis. Tema arvates ei olnud vaidlusaluse meetme ühisturuga kokkusobivus ilmne ning teatud hindamisraskused oleksid pidanud komisjoni viima selleni, et ta oleks algatanud ametliku uurimismenetluse, mis on põhjalikum, ning põhjalikuma teabe otsimine on vajalik.

74

Täpsemalt rikkus komisjon õigusnormi, kui ta leidis esiteks, et asjaolu, et suuniste punktis 68 sätestatud piirmäärasid ei olnud ületatud, on vastuolus sellega, et komisjon viiks läbi põhjalikuma analüüsi asjaomase meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ning teiseks, et komisjonile on selle sätte ekslik tõlgendus siduv.

75

Sellega seoses tuleb meenutada, et EÜ artikli 88 lõike 3 sätete raames uurib komisjon kavandatud riigiabi ning selle uurimise eesmärk on võimaldada tal kujundada esmane arvamus kõnealuse abi osalise või täieliku kokkusobivuse kohta ühisturuga. EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse eesmärk on kaitsta potentsiaalselt huvitatud kolmandate isikute huve ja see peab võimaldama komisjonil olla enne lõpliku otsuse tegemist täielikult informeeritud kõnealuse juhtumi asjaoludest, paludes eelkõige esitada huvitatud kolmandatel isikutel ja liikmesriikidel märkusi. Kuigi ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse osas on tema volitused rangelt piiritletud, on komisjonil siiski teatav kaalutlusruum juhtumi asjaolude uurimisel ja hindamisel, et määrata kindlaks, kas nendega kaasnevad tõsised raskused. Vastavalt EÜ artikli 88 lõike 3 eesmärgile ja komisjoni hea halduse kohustusele võib ta eelkõige abimeetmetest teatanud riigi või kolmandate isikutega dialoogi astuda, et esialgse menetluse käigus ületada võimalikud raskused (vt Üldkohtu 10. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas T-388/03: Deutsche Post ja DHL International vs. komisjon, EKL 2009, lk II-199, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

76

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artikli 88 lõike 2 kohane menetlus vältimatu, kui komisjonil on tõsiseid raskusi abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel (vt eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Deutsche Post ja DHL International vs. komisjon, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

77

Seega tuleb komisjonil juhtumile omaste faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel kindlaks määrata, kas abi kokkusobivuse hindamisel ilmnenud raskused tingivad selle menetluse algatamise. See hinnang peab vastama kolmele tingimusele (vt eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Deutsche Post ja DHL International vs. komisjon, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Esiteks on komisjonil EÜ artikli 88 kohaselt õigus võtta esialgse uurimismenetluse lõppedes seisukoht abi ühisturuga kokkusobivuse osas üksnes nende meetmete puhul, mis ei tekita tõsiseid raskusi, nii et tegu on välistava tingimusega. Seega ei saa komisjon keelduda ametlikku uurimismenetlust algatamast teistele asjaoludele tuginedes, näiteks kolmandate isikute huvi, menetlusökonoomia kaalutlused või kõik muud otstarbekast haldusest või poliitikast tingitud põhjused (vt eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Deutsche Post ja DHL International vs. komisjon, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).

79

Teiseks, kui komisjon on silmitsi tõsiste raskustega, peab ta algatama ametliku uurimismenetluse ning tal ei ole sellega seoses mingit kaalutlusõigust (vt eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Deutsche Post ja DHL International vs. komisjon, punkt 91).

80

Kolmandaks on tõsiste raskuste mõiste laadilt objektiivne. Selliseid raskusi tuleb otsida nii vaidlustatud akti vastuvõtmise tingimustes kui ka selle sisus, tehes seda objektiivselt, võrreldes otsuse põhjendusi nende tõenditega, mis komisjonil olid siis, kui ta võttis seisukoha vaidlusaluse abi ühisturuga kokkusobivuse osas. Sellest tuleneb, et Üldkohtu teostatav õiguspärasuse kontroll tõsiste raskuste olemasolu suhtes läheb oma laadilt kaugemale ilmse hindamisvea kontrollist (vt eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Deutsche Post ja DHL International vs. komisjon, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Samuti nähtub kohtupraktikast, et komisjoni uurimise ebapiisavus või puudulikkus esialgses uurimismenetluses viitab tõsistele raskustele (vt eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Deutsche Post ja DHL International vs. komisjon, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Kui komisjon hindab riigiabi ühisturuga kokkusobivust EÜ artikli 87 lõike 3 punktis a sätestatud erandi suhtes, peab ta arvestama ühenduse huviga ning ta ei saa jätta analüüsimata nende meetmete mõju asjaomasele turule või turgudele terves EMP-s. Sellisel juhul peab komisjon mitte ainult kindlaks tegema, et need meetmed tegelikult aitavad kaasa asjaomaste piirkondade majanduslikule arengule, vaid samuti hindama selle abi mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ning eelkõige hindama sektoraalseid tagajärgi, mida need meetmed võivad ühenduse tasandil tekitada (Euroopa Kohtu 19. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-113/00: Hispaania vs. komisjon, EKL 2002, lk I-7601, punkt 67).

83

Komisjonil on EÜ artikli 87 lõike 3 kohaldamisel lai kaalutlusõigus, mille kasutamine hõlmab keerulisi majanduslikke ja sotsiaalseid hinnanguid, mis tuleb anda ühenduse kontekstis. Selle kaalutlusõiguse kasutamise kontrollimisel tuleb kohtul kontrollida üksnes menetlusnormide järgimist ja põhjendamiskohustuse täitmist, faktiliste asjaolude sisulist õigsust, et rikutud ei oleks õigusnorme, asjaolude hindamisel ei oleks tehtud ilmselget kaalutlusviga ning et tegemist ei oleks võimu kuritarvitamisega (vt eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Saksamaa jt vs. Kronofrance, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

Selliseid käitumisnorme vastu võttes ja nende avaldamisega teada andes, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab komisjon oma kaalutlusõigust ega saa neist normidest kõrvale kalduda, ilma et tema suhtes olenevalt olukorrast rakendataks sanktsioone selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse, või vähemalt esitama põhjendused, mis õigustavad nende samade põhimõtete suhtes seda, et nad rikuvad omaenda norme (vt Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P-C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5425, punkt 211; vt eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Saksamaa jt vs. Kronofrance, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Sellega seoses tuleb meenutada, et suuniste punkt 68 kehtestab turuosa piirmäära (25%) ning sektorites, kus kasvumäär viimasel viiel aastal ei ületa pidevalt Euroopa Majanduspiirkonna SKT keskmist aastast kasvumäära, nagu see on lainepapiga, tootmisvõimsuse tõusu piirmäära (5%), mille ületamisel on komisjon kohustatud algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse.

86

Vaidlustatud otsuses arvas komisjon, et ta võib sellest sättest järeldada, et kuna ta käesolevas asjas tuvastas, et asjaomaseid piirmäärasid ei olnud ületatud, peab ta asuma seisukohale, et asjaomane abi on ühisturuga kokkusobiv, ilma ametlikku uurimismenetlust algatamata. Seega tuleb analüüsida, kas komisjon on nii tehes rikkunud õigusnormi, mis takistab komisjonil kõrvaldada kõik kahtlused seoses asjaomase abi ühisturuga kokkusobivusega, nagu väidab hageja.

87

Komisjon, kes seda pealegi kohtuistungil kinnitas, leidis, et ta ei pea algatama ametlikku uurimismenetlust käesolevas asjas seetõttu, et suuniste punktis 68 sätestatud piirmäärasid ei olnud ületatud. Samal põhjusel leidis komisjon samuti, et kaebaja argumendid tuleb igal juhul tagasi lükata.

88

Kuigi suuniste punktis 68 kehtestatakse erandita menetluslik kohustus komisjonile, kes peab algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse, kui piirmäärasid on ületatud ning seda isegi siis, kui ta on esialgu arvamusel, et asjaomane abi on ühisturuga kokkusobiv, ei nähtu siiski punktist 68, et ametliku uurimismenetluse algatamine on välistatud, kui neid piirmäärasid ei olnud ületatud. Selle sätte ainutagajärg on kohustada komisjoni algatama ametlikku uurimismenetlust, kui neid piirmäärasid on ületatud, kuid mitte mingil juhul takistada tal seda teha juhul, kui neid piirmäärasid ei ole ületatud. Sellisel juhul on komisjonil kindlasti õigus jätta ametlik uurimismenetlus algatamata, kuid ta ei saa põhjendada seda otsust väites, et ta on kohustatud seda suuniste punktist 68 tulenevalt tegema.

89

Tuletades asjaomase abi ühisturuga kokkusobivuse sellest, et suuniste punktis 68 sätestatud piirmäärasid on järgitud, on komisjon seega valesti tõlgendanud selle punkti ulatust.

90

Nagu hageja õigesti väidab, ei ole komisjon selle vea tõttu lisaks ka teostanud täielikult oma kaalutlusõigust asjaomase abi ühisturuga kokkusobivuse osas, nagu on tema kohustus (vt selle kohta Üldkohtu 14. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T-357/02 RENV: Freistaat Sachsen vs. komisjon, EKL 2011, lk II-5415, punkt 45).

91

Komisjonil tuleb kohtupraktika kohaselt (vt eespool punktid 82 ja 83) teostada talle EÜ artikli 87 lõikega 3 antud laia kaalutlusõigust raskustes olnud piirkonnale antud abi kokkusobivuse üle, et teha kindlaks, kas regionaalarengu seisukohast saadud kasu kaalub üles konkurentsimoonutused ning toetuse saanud projekti mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele.

92

Vaidlustatud otsusest aga ei nähtu, et selleks et jõuta järeldusele, et asjaomane abi on ühisturuga kokkusobiv, oleks komisjon tegelikult sellist hindamist läbi viinud. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 119 märkis komisjon, et ta on kohustatud mitte analüüsima põhjalikult seda, kas abimeetmest saadav kasu kaalub üles konkurentsimoonutused, mida ta võib teha, kui suuniste punktis 68 sätestatud piirmäärasid ei olnud ületatud. Lisaks leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 120, et suuniste järgimine tagab iseenesest selle, et abimeede aitab kaasa piirkondlikule arengule.

93

Peale punktis 68 sätestatud turuosade ning tootmisvõimsuse suurendamise piirmäärade järgimise kontrollitakse suuniste kohaldamisel ainult järgmisi aspekte: esiteks asjaolu, et piirkond, kus toetuse saanud projekt asub, on kõlblik saama riigiabi „majandusarengu edendamiseks niisugustes piirkondades, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus” (EÜ artikli 87 lõike 3 punkt a); teiseks, abi suuruse, mis sõltub piirkondlikest vajakajäämistest, piirmäärast kinnipidamine; kolmandaks, teatud arvu tegutsemistingimuste järgimine, nagu abisaaja poolt taotluse esitamine enne tööde algust ning abisaaja kohustus käidelda käitist vähemalt viis aastat. Siiski tuleb tõdeda, et selliste tingimuste täitmine ei tõenda, et nende tingimustega kooskõlas olev iga meede omaks positiivset mõju regionaalarengule.

94

Kindlasti tuleb komisjonile anda lai kaalutlusõigus selles osas, mis puudutab asjaomase juhtumi asjaolude väljaselgitamist ja analüüsimist selleks, et teha kindlaks, kas riigiabi võib ühisturuga kokkusobivaks tunnistada (vt eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Saksamaa jt vs. Kronofrance, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika). Siiski piirdus komisjon käesolevas asjas selle kontrollimisega, kas toetuse saanud projektiga põhjustatud ebamugavused konkurentsimoonutuste näol püsivad piiratud tasemel, mitte ta ei kontrollinud seda, kas kasu regionaalarengu seisukohast kaalub üles need ebamugavused, ükskõik kui minimaalsed need ka ei oleks.

95

Sellega seoses tuleb meenutada, et komisjon kavatses enne 1. jaanuari 2007 vastu võtta täiendavad suunised kriteeriumide kohta, mida võetakse arvesse selleks, et kontrollida, kas uuritav abi oli vajalik investeeringule ergutava mõju avaldamiseks ning kas abimeetmest saadav kasu ületas konkurentsimoonutuste mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele (vt eespool punkt 13).

96

Seega oli hagejal alust väita, et vaidlustatud otsuses tehtud hinnangud iseenesest ei võimalda komisjonil kõrvaldada kahtlusi, mis puudutab asjaomase abi ühisturuga kokkusobivust seoses EÜ artikli 87 lõike 3 punktis a sätestatud erandiga. Nagu meenutati eespool punktis 91, eeldab selle erandi kohaldamine, et asjaomasest meetmest saadav kasu kaalub üles need ebamugavused, ükskõik kui piiratud need viimased ka ei oleks (vt selle kohta eespool punktis 82 viidatud kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 67).

97

Eeltoodust tuleneb, et tehes asjaomase abi suunistele vastavusest järelduse, ilma toetuse saanud projekti olulisust piirkondliku arengu seisukohast hindamata, et see abi oli ühisturuga kokkusobiv ning et ta ei pidanud ametlikku uurimismenetlust algatama, ei eksinud komisjon mitte ainult suuniste ulatuse tõlgendamisel, vaid ta jättis ka oma kaalutlusõiguse toestamata. Seega on hagejal alust väita, et kuna ei võetud arvesse kriteeriume, mida hindamisel tuli arvesse võtta, ei olnud komisjonil võimalik kõrvaldada kahtlusi asjaomase abi ühisturuga kokkusobivuse kohta.

98

Ilma et oleks vaja hinnata teiste hagi argumentide vastuvõetavust ning teha otsus nende põhjendatuse kohta, tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada.

99

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni ja menetlusse astuja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt hageja nõuetele komisjoni ja menetlusse astuja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab: