1

Käesoleva kohtuasja ese on nende kohtukulude kindlaksmääramine, mida Elf Aquitaine SA (edaspidi „Elf Aquitaine”) kandis esimeses kohtuastmes toimunud menetluses, mis on aluseks apellatsioonkaebusele, mille kohta tehti 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon (EKL 2011, lk I-8947).

2

Selle apellatsioonkaebusega palus Elf Aquitaine Euroopa Kohtul eelkõige tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2009. aasta otsuse kohtuasjas T-174/05: Elf Aquitaine vs. komisjon (edaspidi „apellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsus”).

3

Eespool viidatud 29. septembri 2011. aasta kohtuotsuses Elf Aquitaine vs. komisjon tühistas Euroopa Kohus apellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsuse, lahendas kohtuasja ning tühistas komisjoni 19. jaanuari 2005. aasta otsuse K(2004) 4876 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/E-1/37.773 – monokloroäädikhape).

4

Kuna apellatsioonkaebuse osa nõudeid rahuldati Elf Aquitaine’i ja osa Euroopa Komisjoni kasuks, otsustas Euroopa Kohus jätta nende apellatsioonimenetluse kohtukulud nende endi kanda.

5

Mis aga puudutab esimeses kohtuastmes toimunud menetluse kohtukulusid, siis kuna komisjon kaotas selle menetluse lõplikult, mõisteti need välja komisjonilt.

6

Kuna Elf Aquitaine ja komisjon ei leppinud kokku kõnealuse menetlusega seotud hüvitamisele kuuluvate kohtukulude summas, esitas Elf Aquitaine käesoleva taotluse.

7

Elf Aquitaine palub Euroopa Kohtul määrata esimeses kohtuastmes kantud kohtukulude summaks – mille peab hüvitama komisjon –255620,45 eurot „ilma maksudeta”, millest 251097,99 eurot on advokaaditasu ning 4522,46 eurot ettemaksed ja sõidukulud. Nimetatud äriühing väidab sisuliselt, et nõutud summasid hinnati Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast tulenevate kriteeriumide alusel. Ta rõhutab sellega seoses eriti selle kohtuasja keerukust, milles tehti eespool viidatud 29. septembri 2011. aasta otsus Elf Aquitaine vs. komisjon, selle tähtsust liidu õiguse seisukohast, selle kohtuasjaga kaasnenud töö mahtu ning tema majanduslikku huvi, mis tal selles kohtuasjas oli.

8

Komisjon leiab, et Elf Aquitaine’i taotlus 19 advokaadi poolt enam kui 1000 töötunni kohta ületab oluliselt selle, mida võib pidada esimeses kohtuastmes toimunud menetlusega seotud vältimatuteks kuludeks. Sellega seoses vaidlustab komisjon asjaolu, et nimetatud kohtuasi on eriti keerukas ja omab tähtsust konkurentsiõiguse seisukohast või on majanduslike huvide osas apellandi jaoks oluline. Mis puudutab nõutud advokaaditasu aluseks olevat töömahtu, siis väidab komisjon, et kõnealused advokaaditasu arved sisaldavad teenuseid, mis ei olnud esimeses kohtuastmes toimunud menetluse jaoks vajalikud. Pidades vastuvõetavaks Elf Aquitaine’i taotlusest tulenevat advokaaditasu keskmist tunnimäära, milleks on 244 eurot, on komisjon seisukohal, et hüvitamisele kuuluv advokaaditasu summa peaks olema 24400 eurot, mis vastab 100 töötunnile. Mis puudutab ettemakseid ja muid kulusid peale advokaaditasu, siis on komisjon seisukohal, et hüvitamisele peaks kuuluma 2000 eurot.

9

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 137, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 ja Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetlusele, sätestab, et „[k]ohtuotsuses või -määruses tehakse otsus kohtukulude kohta”. Nii näeb Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

10

Kuna apellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsus tühistati ja Euroopa Kohus lahendas kohtuasja, tuleb tõdeda, et eespool viidatud 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon lõpetas menetluse esimeses kohtuastmes. Lisaks, kuna apellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsus tühistati tervikuna, ei ole enam olemas Üldkohtu otsust esimeses kohtuastmes kantud kohtukulude kohta.

11

Sarnases olukorras on Euroopa Kohus juba leidnud, et ta on pädev tegema otsuse Üldkohtus toimunud menetlusega seotud kohtukulude kindlaksmääramise kohta (vt selle kohta 3. septembri 2009. aasta määrus kohtuasjas C-326/05 P-DEP: Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, punktid 9 ja 37).

12

Neil asjaoludel kuulub taotlus määrata kindlaks need kohtukulud, mis on seotud esimeses kohtuastmes kantud kuludega, Euroopa Kohtu pädevusse erinevalt taotlusest, mille kohta tehti 17. novembri 2005. aasta määrus kohtuasjas C-3/03 P-DEP: Matratzen Concord vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (punktid 2 ja 14) ning 11. jaanuari 2008. aasta määrus liidetud kohtuasjades C-105/04 P-DEP ja C-113/04 P-DEP: CEF ja CEF Holdings vs. Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie (punktid 21 ja 22).

13

Seega tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 144 punkti b kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetlusele, ning lisaks ka Üldkohtu kodukorra artikli 91 punkti b kohaselt peetakse hüvitamisele kuuluvateks kuludeks „menetlusega seotud vältimatuid poolte kulusid, eelkõige sõidu- ja elamiskulusid ning esindaja-, nõustaja- või advokaaditasusid”.

14

Artikli 144 punktist b tuleneb, et hüvitamisele kuuluvad kulud piirduvad ühelt poolt menetlusega seotud kulude ning teiselt poolt kuludega, mis on sel eesmärgil olnud vältimatud (vt selle kohta 9. novembri 1995. aasta määrus kohtuasjas C-89/85 DEP: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, punkt 14, ning 28. veebruari 2013. aasta määrus kohtuasjas C-465/09 P-DEP: Comunidad autónoma de La Rioja vs. Diputación Foral de Vizcaya jt, punkt 22).

15

Väljakujunenud kohtupraktika on, et liidu kohus ei ole pädev määrama kindlaks tasusid, mida pooled peavad maksma oma advokaatidele, küll aga peab kohus määrama kindlaks summa, mille ulatuses saab kohtukulud sisse nõuda poolelt, kellelt need välja mõistetakse (vt eelkõige 26. novembri 1985. aasta määrus kohtuasjas 318/82: Leeuwarder Papierwarenfabriek vs. komisjon, EKL 1985, lk 3727, punkt 2, ning 7. juuni 2012. aasta määrus kohtuasjas C-451/10 P-DEP: France Télévisions vs. TF1, punkt 19). Kohtukulude kindlaksmääramise taotluse üle otsustamisel ei pea liidu kohus arvestama siseriiklikke kehtivaid advokaadi tasumäärasid ega mis tahes selle kohta sõlmitud kokkulepet huvitatud poole ja tema esindajate või nõustajate vahel (vt eelkõige eespool viidatud kohtumäärus Leeuwarder Papierwarenfabriek vs. komisjon, punkt 2, ning 30. novembri 1994. aasta määrus kohtuasjas C-294/90 DEP: British Aerospace vs. komisjon, EKL 1994, lk I-5423, punkt 10).

16

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liidu kohus tasumäärasid reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel vabalt hindama juhtumi asjaolusid, arvestades kohtuvaidluse eset ja olemust, selle olulisust liidu õiguse seisukohalt, selle keerukust, töömahtu, mida kohtumenetlus võis eeldada menetluses osalenud esindajatelt või nõustajatelt, ja majanduslikke huve, mis pooltel selles kohtuasjas olid (vt eelkõige 1. juuli 1981. aasta määrus liidetud kohtuasjades 241/78, 242/78 ja 246/78-249/78: DGV jt vs. Euroopa Majandusühendus, EKL 1981, lk 1731, punkt 3, ning 16. mai 2013. aasta määrus kohtuasjas C-498/07 P-DEP: Deoleo vs. Aceites del Sur-Coosur, punkt 20).

17

Käesolevas kohtuasjas hüvitamisele kuuluvate kulude suurus tuleb määrata nende kriteeriumide põhjal.

18

Esiteks, mis puudutab kohtuvaidluse eset ja olemust, siis tuleb meenutada, et käesoleval juhul ei tule kindlaks määrata mitte Euroopa Kohtus toimunud apellatsioonimenetluse kohtukulud, vaid need, mis puudutavad menetlust esimeses kohtuastmes. Seega ei ole tulemuslikud need Elf Aquitaine’i argumendid apellatsioonimenetluse kohta, milles tehti eespool viidatud 29. septembri 2011. aasta kohtuotsuses Elf Aquitaine vs. komisjon.

19

Kuigi käesoleva kohtumääruse punktis 3 viidatud otsuse aluseks olnud rikkumisega seotud asjaolud ei olnud Üldkohtus vaidluse all, nagu komisjon meelde tuletas, tuleneb sellegipoolest apellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 40 ja 129–176, et menetlus esimeses kohtuastmes hõlmas lisaks mitmele õigusküsimusele ka faktiküsimust ehk seda, kas seoses komisjoni vastuväiteteatisega esitatud apellandi tõendid tõendavad apellandi tütarettevõtja – varasema ärinimega Elf Atochem SA, hiljem Atofina SA, ning kuupäeval, mil esitati apellatsioonkaebus asjas, milles tehti eespool viidatud 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, Arkema SA – sõltumatust turul.

20

Teiseks, mis puudutab kohtuvaidluse olulisust liidu õiguse seisukohalt ning asja keerukust, siis nähtub nimetatud kohtuotsusest, et esimeses kohtuastmes tõstatati mitmeid keerukaid küsimusi, mis olid tõesti olulised liidu konkurentsiõiguse nõuetekohaseks mõistmiseks ja õigeks kohaldamiseks. Vastupidi sellele, mida komisjon soovib mõista anda, tuleb sellega seoses märkida, et liidu õiguse seisukohast tõstatud teatud küsimused seoses ümberlükatava eeldusega – mille kohaselt siis, kui emaettevõtjale kuulub sajaprotsendile osalus tütarettevõtja osa- või aktsiakapitalis, avaldab nimetatud emaettevõtja tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtjale – ei olnud Üldkohtu menetluse toimumise ajal, st eelkõige enne 10. septembri 2009. aasta otsuse kohtuasjas C-97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon (EKL 2009, lk I-8237) kuulutamist, selgelt lahendatud.

21

Kolmandaks, mis puudutab majanduslikke huve, mis neil selles kohtuasjas oli, siis tuleb vastupidi komisjoni väidetule tõdeda, et vaidlus, mis on seotud 45 miljoni euro suuruse trahviga, on apellandile vähemalt märkimisväärse majandusliku tähtsusega.

22

Neljandaks, mis puudutab asjaga kaasnenud töö mahtu, siis kindlalt väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et vastavalt iga kohtuasja konkreetsetele asjaoludele, mille hulka tuleb arvata esmajärjekorras kohtuasja keerukus, võib mõistega „vältimatud kulud” Euroopa Kohtu kodukorra artikli 144 punkti b tähenduses pidada hõlmatuks mitme advokaadi tasu (vt selle kohta eelkõige 15. märtsi 1994. aasta määrus kohtuasjas C-107/91 DEP: ENU vs. komisjon, punkt 22, ning eespool viidatud kohtumäärus Deoleo vs. Aceites del Sur-Coosur, punkt 27). Hüvitamisele kuuluvate kulude kindlaksmääramisel peab seega eelkõige võtma arvesse nende töötundide koguarvu, mis võivad näida objektiivselt vältimatud seoses menetlusega, ja seda sõltumata advokaatide arvust, kelle vahel osutatud teenused võisid olla jaotatud (vt selle kohta eelkõige eespool viidatud kohtumäärused CEF ja CEF Holdings vs. Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie, punkt 42; France Télévisions vs. TF1, punkt 28, ning Deoleo vs. Aceites del Sur-Coosur, punkt 28).

23

Võttes eelkõige arvesse käesoleva kohtumääruse punktides 14 ja 15 viidatud kohtupraktikat, tuleb sellega seoses märkida, et 19 advokaadi tehtud tuhandest töötunnist osa ei näi olevat olnud menetlusega seotud vältimatud kulud Euroopa Kohtu kodukorra artikli 144 punkti b tähenduses. Näiteks ilmneb Elf Aquitaine’i poolt oma taotlusele lisatud advokaaditasu arvetest, et see tasu maksti muu hulgas väga laiulatusliku uurimustöö eest äriühinguõiguses või keskkonnaõiguses, mis, võttes arvesse seda, et mõiste „ettevõtja” on liidu konkurentsiõiguses kindlalt välja kujunenud, oli menetluse jaoks vähekasulik.

24

Lõpuks tuleb märkida, et kuna apellant tõi oma kohtukulude kindlaksmääramise taotluses välja oma advokaatide tasu „ilma maksudeta”, siis tuleb meenutada, et see äriühing kui ettevõtja on käibemaksukohustuslane ning seetõttu on tal õigus nõuda tagasi summad, mis ta selle tasu pealt maksuna tasus, mistõttu neid summasid ei saa hüvitamisele kuuluvate kulude arvutamisel arvestada (vt selle kohta eelkõige 16. detsembri 1999. aasta määrus kohtuasjas C-137/92 P-DEP: Hüls vs. komisjon, punkt 20; 10. juuli 2012. aasta määrus kohtuasjas C-191/11 P-DEP: Norma Lebensmittelfilialbetrieb vs. Yorma’s, punkt 24, ning eespool viidatud kohtumäärus Deoleo vs. Aceites del Sur-Coosur, punkt 32).

25

Eeltoodut kaalutluste ja apellandi esitatud dokumentide uurimise põhjal leiab Euroopa Kohus, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 144 alusel hüvitamisele kuuluvaks advokaaditasu summaks on sobiv määrata 90000 eurot.

26

Mis puudutab ettemakseid ja sõidukulusid, siis piisab kui tõdeda, et kuna kohtukulude kindaksmääramise taotluses ei ole selle kohta täpsemat teavet esitatud, ei ole selle taotluse esemeks olevate ettemaksete ja tasude ühe osa vältimatust seoses esimeses kohtuastmes toimunud menetlusega tõendatud.

27

Seega tuleb advokaaditasuga hõlmamata ettemaksete ja kulude summaks määrata 3000 eurot.

28

Kõikidest eeltoodud kaalutlustest järeldub, et hinnates õiglaselt esimeses kohtuastmes toimunud menetlusega seotud vältimatuid kulusid, tuleb nende kogusummaks määrata 93000 eurot.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) määrab:

Euroopa Komisjoni poolt Elf Aquitaine SA-le 29. septembri 2011. aasta otsuse alusel kohtuasjas C-521/09 P: Elf Aquitaine vs . komisjon hüvitamisele kuuluvate kulude summaks on määratud 93000 eurot.