—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja N. Graf Vitzthum,

—

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Condou‑Durande ja V. Kreuschitz,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT L 348, lk 98) ning eelkõige selle artikli 11 lõiget 2.

2

See taotlus on esitatud G. Filevi ja A. Osmani – kes on vastavalt endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ja Serbia Vabariigi kodanikud – vastu alustatud kriminaalmenetlustes, tulenevalt sellest, et nad olid sisenenud Saksamaa territooriumile rohkem kui viis aastat pärast nende Saksamaalt väljasaatmist, rikkudes seeläbi alalist sisenemiskeeldu, mis olid lisatud nende suhtes võetud väljasaatmisotsustele.

3

Direktiivi 2008/115 põhjendustes 4, 5 ja 14 on kirjas:

[...]

4

Kõnealuse direktiivi artikli 2 „Reguleerimisala” lõikes 2 on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad otsustada mitte kohaldada käesolevat direktiivi kolmandate riikide kodanike suhtes:

[...]

5

Nimetatud direktiivi artikli 3 punkt 6 määratleb mõiste „sisenemiskeeld” järgmiselt: „haldus- või kohtuotsus või haldus- või kohtuakt, millega keelatakse sisenemine liikmesriigi territooriumile ja viibimine liikmesriigi territooriumil kindla tähtaja jooksul ning millega on kaasas tagasisaatmisotsus”.

6

Direktiivi 2008/115 artikli 7 lõike 1 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Tagasisaatmisotsusega nähakse ette sobiv, seitsme kuni kolmekümne päeva pikkune tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks, ilma et see piiraks lõigetes 2 ja 4 osutatud erandite tegemist. Liikmesriigid võivad oma siseriiklikes õigusaktides sätestada, et nimetatud tähtaeg võimaldatakse ainult asjaomase kolmanda riigi kodaniku taotlusel. Sellisel juhul teavitavad liikmesriigid asjaomaseid kolmandate riikide kodanikke sellise taotluse esitamise võimalusest.”

7

Nimetatud direktiivi artikli 11 lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1.   Tagasisaatmisotsustele lisatakse sisenemiskeeld:

Teistel juhtudel võib tagasisaatmisotsustele lisada sisenemiskeelu.

2.   Sisenemiskeelu kestus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Sisenemiskeelu kestus võib siiski ületada viit aastat, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule.”

8

Liitvabariigi territooriumil välismaalaste elamisõigust, töötamist ja integratsiooni käsitlev seadus (Gesetz über den Aufenthalt, die Erwerbstätigkeit und die Integration von Ausländern im Bundesgebiet) selle 25. veebruari 2008. aasta redaktsioonis (BGBl. 2008 I, lk 162, edaspidi „Aufenthaltsgesetz”), muudetud 22. novembri 2011. aasta seadusega, millega võetakse üle riigis elamise õiguse valdkonna Euroopa Liidu direktiivid ja kohandatakse siseriiklikke õigusnorme Euroopa Liidu viisaeeskirjaga (Gesetz zur Umsetzung aufenthaltsrechtlicher Richtlinien der Europäischen Union und zur Anpassung nationaler Rechtsvorschriften an den EU‑Visakodex) (BGBl. 2011 I, lk 2258, edaspidi „22. novembri 2011. aasta seadus”), sisaldab § 11, mille lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Saksamaa Liitvabariigist tagasi- või väljasaadetud välismaalane või välismaalane, kellele on antud korraldus riigist lahkuda, ei tohi Saksamaa Liitvabariigi territooriumile uuesti siseneda ega seal viibida. Talle ei anta elamisluba isegi juhul, kui käesolevas seaduses sätestatud tingimused on täidetud. Esimeses ja teises lauses osutatud meetmete mõju kestust võib puudutatud isiku taotlusel piirata. Tähtaja kindlaksmääramisel võetakse arvesse konkreetse juhtumi asjaolusid ja tähtaeg võib ületada viit aastat üksnes juhul, kui välismaalane saadetakse riigist välja süüdimõistva kohtuotsuse alusel või kui ta kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Tähtaja pikkuse määramisel võetakse arvesse seda, kas välismaalane on vabatahtlikult ja selleks ette nähtud tähtajaks riigist lahkunud. Tähtaeg hakkab kulgema riigist lahkumise hetkest. Tähtaega ei määrata juhul, kui välismaalane saadeti Saksamaa Liitvabariigist välja rahuvastase kuriteo, sõjakuriteo või inimsusevastase kuriteo toimepanemise tõttu või väljasaatmiskorralduse alusel vastavalt §‑le 58a. Liidumaa kõrgeim asutus võib üksikjuhtudel teha seitsmendast lausest erandeid.”

9

Aufenthaltgesetzi § 14 lõike 1 kohaselt on välismaalase riiki sisenemine ebaseaduslik eelkõige siis, kui ta ei tohi riiki siseneda selle seaduse § 11 lõike 1 alusel, välja arvatud juhul, kui tal on sissesõiduluba vastavalt sama paragrahvi lõikele 2.

10

Aufenthaltsgesetzi § 95 „Karistusõiguse normid” lõike 2 punkt 1 näeb ette järgmist:

„Kuni kolmeaastase vangistuse või rahalise karistusega karistatakse isikuid, kes

11

Kriminaalmenetluse seadustiku § 456a sätestab:

“1.   Täitevasutus võib vabadusekaotusliku karistuse, asendusvangistuse, lisakaristuse või muu mõjutusvahendi jätta täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu antakse muu kuriteo tõttu välja välisriigi valitsusele, antakse üle rahvusvahelisele kriminaalkohtule või talle anti korraldus lahkuda käesoleva seaduse reguleerimisalast.

2.   Kui välja- või üleantud või lahkumiskorralduse saanud isik pöördub tagasi, võib karistuse täitmisele pöörata.

[…]”

12

G. Filevile oli pärast tema varjupaigamenetluse lõpetamist antud Bundesamt für die Anerkennung ausländischer Flüchtlinge (välismaalaste pagulase õiguste tunnustamise föderaalamet) 29. oktoobri 1992. aasta ettekirjutusega korraldus lahkuda Saksamaa territooriumilt. 1993. ja 1994. aastal võeti tema suhtes mitu meedet tema väljasaatmiseks endisesse Jugoslaavia Makedoonia Vabariiki, mis ei olnud ajaliselt piiratud.

13

G. Filev sisenes 28. aprillil 2012 uuesti Saksamaa territooriumile, kus teda kontrollis politsei. Selle kontrolli käigus tehti kindlaks, et talle oli 1992. aastal antud tagasipöördumise korraldus. Pärast seda kontrolli alustati tema suhtes kriminaalmenetlust ning ta võeti vahi alla.

14

Prokuratuur nõudis 3. mail 2012 eelotsusetaotluse esitanud kohtus toimunud istungil, et G. Filevile määrataks Aufenthaltsgesetzi § 95 lõike 2 punkti 1 alapunktides a ja b ette nähtud ning nende alusel karistatavate süütegude eest rahatrahv 60 päevamäära ulatuses, 15 eurot iga päeva kohta, kuna ta sisenes Saksamaale ebaseaduslikult ja seejärel viibis seal ebaseaduslikult.

15

Stuttgarti linn (Saksamaa) tegi 19. novembril 1999 A. Osmani suhtes korralduse riigist lahkuda, tuginedes sel ajal kehtinud välismaalaste seaduse (Ausländergesetz) sätetele, milles oli selline meede ette nähtud narkootiliste ainete seaduse rikkumise eest. Lahkumiskorralduse mõju ei olnud ajaliselt piiratud.

16

A. Osmanile mõisteti 10. juunil 2003 uue karistusena kahel korral narkootiliste ainetega ebaseadusliku kaubitsemise eest kokku kaks aastat ja kaheksa kuud vangistust. Pärast selle vangistuse osalist ärakandmist ta vabastati ja tema suhtes tehti 30. juunil 2004 väljasaatmisotsus, mille mõju ei olnud ajaliselt piiratud. Stuttgarti prokuratuur andis kriminaalmenetluse seadustiku § 456a alusel käsu vangistusest kandmata jäänud 474‑päevane osa täitmisele pöörata, kui A. Osmani peaks uuesti Saksamaa territooriumile sisenema.

17

A. Osmani sisenes 29. aprillil 2012 uuesti Saksamaa territooriumile ja suunati politseikontrolli, mille käigus tehti kindlaks, et tema suhtes oli tehtud lahkumiskorraldus. Seejärel alustati tema suhtes kriminaalmenetlust. Prokuratuur nõudis eelotsusetaotluse esitanud kohtus 3. mail 2012 toimunud istungil, et A. Osmanile mõistetaks Aufenthaltsgesetzi § 95 lõike 2 punkti 1 alapunktides a ja b ette nähtud ning nende alusel karistatavate süütegude eest kolmekuuline vangistus ning et see jäetaks tingimisi täitmisele pööramata.

18

Eelotsusetaotluse esitamise kuupäeval oli A. Osmani kandmas allesjäänud osa talle 2003. aastal mõistetud vangistusest.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkisid direktiivi 2008/115 artikli 11 lõiget 2 ning selle põhjendusi 4 ja 5 arvestades kahtlused seoses Aufenthaltsgesetzi § 11 lõike 1 ning § 95 lõike 2 punkti 1 alapunktide a ja b kohaldatavusega tema menetluses olevates kohtuasjades.

20

Ta tuletab seoses sellega meelde, et direktiivi 2008/115 artikli 11 lõige 2 näeb ette, et sisenemiskeelu kestus ei tohi põhimõtteliselt ületada viit aastat. See säte oli Saksamaal vahetult kohaldatav 24. detsembrist 2010, mis on selle direktiivi artikli 20 lõike 1 esimeses lõigus selle ülevõtmiseks ette nähtud lõppkuupäev, kuni 26. novembrini 2011, mil jõustus nimetatud direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud 22. novembri 2011. aasta seadus, mistõttu rohkem kui viis aastat enne eespool nimetatud esimest kuupäeva vastu võetud lahkumiskorraldus või väljasaatmine ei saanud enam olla Aufenthaltsgesetzi § 95 alusel kriminaalkaristuse määramise aluseks. Nimetatud kohus märgib lisaks, et selle seaduse § 11 lõige 1, mida on muudetud 22. novembri 2011. aasta seadusega, ei näe ette selliste meetmete mõju ajalist piiramist, vaid lubab huvitatud isikul ainult esitada taotluse sellise piirangu kehtestamiseks.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab esiteks, et G. Filev ei näi kujutavat endast tõsist ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule direktiivi 2008/115 artikli 11 lõike 2 teise lause tähenduses. Teisalt ei ole ta esitanud taotlust tema suhtes tehtud lahkumiskorraldusele või väljasaatmisele ajalise piirangu kehtestamiseks, mille tagajärg on, et nende mõju kestab juba ligi 20 aastat.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib A. Osmani kohta esiteks, et Aufenthaltsgesetzi § 95 lõige 2 näeb tema suhtes ette karistused, kuna ta sisenes Saksamaa territooriumile pärast talle 1999. aastal tehtud lahkumiskorraldust ja/või 2004. aasta väljasaatmist, ning teiseks, et direktiivi 2008/115 artikli 2 lõike 2 punkt b lubab liikmesriikidel otsustada seda mitte kohaldada juhul, kui isiku suhtes rakendatakse tagasisaatmist kriminaalkaristusena või kriminaalkaristuse tagajärjena. Kohus märgib siiski, et Saksa õiguses ei ole viimati nimetatud sätte alusel sel ajavahemikul, mil nimetatud direktiivil oli Saksamaal vahetu õigusmõju, vastu võetud ühtegi erandit, vaid et selline erand kehtestati 22. novembri 2011. aasta seadusega muudetud Aufenthaltsgesetzi § 11 lõikega 1.

23

Neil asjaoludel otsustas Amtsgericht Laufen menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused, millest kolm esimest on mõlemas põhikohtuasjas samad ning neljas esitati vaid A. Osmanit puudutavas kohtuasjas:

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel kaalus koda, kellele kohtuasi määrati, vajadust menetleda käesolevat asja kiirmenetluses, mis on ette nähtud Euroopa Kohtu kodukorra taotluse esitamise kuupäeval kohaldatava versiooni artikli 104b lõikes 1. Nimetatud koda otsustas pärast kohtujuristi ärakuulamist jätta selle taotluse rahuldamata.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma kolmandas küsimuses, mida tuleb analüüsida esimesena, sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/115 artikli 11 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, nagu Aufenthaltsgesetzi § 11 lõige 1, mis seab sisenemiskeelu kestuse piiramise tingimuseks, et puudutatud kolmanda riigi kodanik esitab taotluse sellise piirangu kehtestamiseks.

26

Direktiivi 2008/115 artikli 11 lõike 2 esimese lause kohaselt määratakse sisenemiskeelu kestus igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat.

27

Tuleb märkida, et sõnastusest „[s]isenemiskeelu kestus määratakse” tuleneb selgelt, et liikmesriikidel on kohustus iga sisenemiskeelu ajalist mõju piirata, põhimõtteliselt kõige rohkem viieks aastaks, ja seda hoolimata puudutatud kolmanda riigi kodaniku sellekohasest taotlusest.

28

See tõlgendus tuleneb ka direktiivi 2008/115 põhjenduse 14 teisest lausest, mis ütleb samuti, et sisenemiskeelu pikkus tuleks igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat.

29

Nimetatud tõlgendust toetab muu hulgas esiteks ka mõiste „sisenemiskeeld” nimetatud direktiivi artikli 3 punktis 6 toodud määratlus, millega peetakse silmas otsust või akti, millega keelatakse sisenemine liikmesriikide territooriumile ja viibimine seal „kindla tähtaja jooksul”.

30

Teiseks, mis puutub tagasisaatmisotsuse raames antavasse vabatahtliku lahkumise tähtaega, siis direktiivi 2008/115 artikli 7 lõike 1 esimene lõik sätestab, et liikmesriigid võivad oma siseriiklikes õigusaktides sätestada, et nimetatud tähtaeg võimaldatakse ainult asjaomase kolmanda riigi kodaniku taotlusel. Selline sõnastus viitab sellele, et kui liidu seadusandja oleks soovinud liikmesriikidele ette näha võimaluse kolmanda riigi kodaniku taotlusel sisenemiskeelu kehtivust piirata, siis oleks ta seda sõnaselgelt selle direktiivi artikli 11 lõikes 2 sätestanud.

31

Vastupidi Saksamaa valitsuse Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades väidetule ei piisa direktiivi 2008/115 artikli 11 lõike 2 eesmärgi saavutamiseks sellest, kui siseriiklikus õiguses seatakse sisenemiskeelu kestuse piiramise tingimuseks, et puudutatud kolmanda riigi kodanik seda taotleb.

32

Nimetatud sättega soovitakse nimelt tagada, et sisenemiskeelu kestus ei ületaks viit aastat, välja arvatud juhul, kui see puudutatud isik kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule.

33

Isegi kui eeldada, et siseriiklik õigus näeb ette – nagu Saksamaa valitsus oma siseriikliku õiguse kohta väidab –, et puudutatud kolmanda riigi kodanikule teatatakse võimalusest taotleda tema suhtes kehtestatud sisenemiskeelu kestuse piiramist ning et siseriiklikud ametiasutused alati täidavad seda teavitamise kohustust, ei ole siiski tagatud, et see kodanik vastava taotluse tõepoolest esitab. Sellise taotluse puudumisel ei saa direktiivi 2008/115 artikli 11 lõike 2 eesmärki lugeda saavutatuks.

34

Eespool esitatud põhjendusi arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/115 artikli 11 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu Aufenthaltsgesetzi § 11 lõige 1, mis seab sisenemiskeelu kestuse piiramise tingimuseks, et puudutatud kolmanda riigi kodanik esitab taotluse sellise piirangu kehtestamiseks.

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma esimeses ja teises küsimuses, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/115 artikli 11 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus kriminaalkaristuse määramine liikmesriigi territooriumile sisenemise ja seal viibimise keelu rikkumise eest, kui selle keelu kehtestamisest on puudutatud kolmanda riigi kodaniku riiki uuesti sisenemise või selle direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklike õigusnormide jõustumise kuupäeval möödas rohkem kui viis aastat.

36

Euroopa Kohus on seoses sellega juba otsustanud, et kuigi ei EÜ artikli 63 esimese lõigu punkti 3 alapunkt b, mida on korratud ELTL artikli 79 lõike 2 punktis c, ega ka eelkõige nendest kahest sättest esimese alusel vastu võetud direktiiv 2008/115 ei välista liikmesriikide karistusõiguslikku pädevust ebaseadusliku sisserände ja ebaseadusliku riigis elamise valdkonnas, peavad liikmesriigid kohandama oma selle valdkonna õigusakte, et tagada liidu õiguse järgimine. Nimetatud riigid ei tohi nimelt kohaldada kriminaalõiguse norme, mis võivad seada kahtluse alla selle direktiiviga edendatavate eesmärkide saavutamise ja võtta seeläbi sellelt kasuliku toime (vt 28. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-61/11 PPU: El Dridi, EKL 2011, lk I-3015, punktid 54 ja 55, ning 6. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-329/11: Achughbabian, EKL 2011, lk I-12695, punkt 33).

37

Sellest järeldub, et liikmesriik ei tohi määrata kriminaalkaristust direktiivi 2008/115 kohaldamisalasse kuuluva sisenemiskeelu rikkumise eest, kui selle keelu toime jätkumine ei ole kooskõlas selle direktiivi artikli 11 lõikega 2.

38

Seega tuleb põhikohtuasjade asjaolusid arvesse võttes analüüsida, kas nimetatud artikli 11 lõikega 2 on vastuolus see, kui tähtajatu sisenemiskeelu – mis on kehtestatud enne kuupäeva, mil asjassepuutuv liikmesriik oleks pidanud direktiivi 2008/115 üle võtma – mõju jätkub selles sättes ette nähtud keelu maksimaalsest kestusest kauem, s.o põhimõtteliselt kauem kui viis aastat.

39

Seoses sellega tuleb esmalt märkida, et nimetatud direktiiv ei sisalda ühtegi sätet, mis kehtestaks üleminekukorra sisenemiskeeldu puudutavatele otsustele, mis võetakse vastu enne direktiivi kohaldatavaks muutumist.

40

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et uut õigusnormi kohaldatakse koheselt, välja arvatud erandjuhtudel, varasemate õigusnormide kehtivusajal tekkinud olukorra edaspidiste tagajärgede suhtes (vt 29. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-162/00: Pokrzeptowicz-Meyer, EKL 2002, lk I-1049, punkt 50; 10. juuni 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-395/08 ja C-396/08: Bruno jt, EKL 2010, lk I-5119, punkt 53, ning 1. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑393/10: O’Brien, punkt 25).

41

Sellest järeldub, et direktiivi 2008/115 kohaldatakse asjaomases liikmesriigis selliste sisenemiskeeldu kehtestavate otsuste suhtes, mis on vastu võetud enne direktiivi kohaldatavaks muutumise kuupäeva kehtinud siseriikliku õiguse alusel ja mille tagajärjed ulatuvad nimetatud kuupäevast kaugemale (vt analoogia alusel 30. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-357/09 PPU: Kadzoev, EKL 2009, lk I-11189, punkt 38).

42

Järelikult selleks, et hinnata selliste otsuste mõju jätkumise kooskõla direktiivi 2008/115 artikli 11 lõikega 2, mis puudutab eelkõige nimetatud sättes ette nähtud sisenemiskeelu põhimõtteliselt maksimaalselt viieaastast kestust, tuleb arvesse võtta ka ajavahemikku, mil see keeld kehtis enne direktiivi 2008/115 kohaldatavaks muutumist (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsused Kadzoev, punkt 36, ning Bruno jt, punkt 55).

43

Nimetatud ajavahemiku arvesse võtmata jätmine ei oleks nimelt kooskõlas direktiivi 2008/115 artikli 11 lõike 2 eesmärgiga, mis seisneb selles, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 32, et sisenemiskeelu kestus ei ületa viit aastat, välja arvatud selle sätte teises lauses ette nähtud juhtumid (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Kadzoev, punkt 37).

44

Siit järeldub, et direktiivi 2008/115 artikli 11 lõikega 2 on vastuolus see, kui enne direktiivi 2008/115 kohaldatavaks muutumise kuupäeva vastu võetud sellise tähtajatu sisenemiskeelu – nagu on kõne all põhikohtuasjas – mõju jätkub nimetatud sättes ette nähtud keelu maksimaalsest kestusest kauem, välja arvatud juhul, kui sisenemiskeeld kehtestati selliste kolmandate riikide kodanike suhtes, kes kujutavad endast tõsist ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule.

45

Järelikult tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2008/115 artikli 11 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus kriminaalkaristuse määramine liikmesriigi territooriumile sisenemise ja seal viibimise keelu rikkumise eest, kui selle keelu kehtestamisest on puudutatud kolmanda riigi kodaniku riiki uuesti sisenemise või selle direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklike õigusnormide jõustumise kuupäeval möödas rohkem kui viis aastat, välja arvatud juhul, kui see kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule.

46

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma neljandas küsimuses sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/115 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriik näeb ette, et lahkumiskorralduse või väljasaatmismeetme alusel, millest direktiivi ülevõtmiseks ette nähtud kuupäeva ja selle tegeliku ülevõtmise kuupäeva vahelisel ajavahemikul oli möödunud viis või rohkem aastat, võib hiljem uuesti määrata kriminaalkaristuse, kui see meede põhines süüdimõistval kohtuotsusel nimetatud direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti b tähenduses.

47

Saksamaa valitsus leiab, et neljas küsimus ei ole vastuvõetav, kuna sellele vastuse andmine ei ole A. Osmanit puudutava põhikohtuasja lahendamise seisukohast vajalik. Ta rõhutab, et viimase sisenemine Saksamaa territooriumile, mille tõttu alustati põhikohtuasja esemeks olevat kriminaalmenetlust, ei toimunud mitte direktiivi 2008/115 ülevõtmiseks ette nähtud kuupäeva ja selle tegeliku ülevõtmise kuupäeva vahelisel ajavahemikul, vaid pärast viimati mainitud kuupäeva. Saksamaa valitsus on seega seisukohal, et küsimus, kas selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis b ette nähtud erand võis nimetatud ajavahemikul kehtida, ei ole määrav.

48

Seoses sellega piisab, kui märkida, et neljas küsimus ei käsitle mitte nimetatud erandi võimalikku mõju eelmises punktis mainitud ajavahemikul, vaid seda, kuidas selle ajavahemiku olemasolu mõjutab liikmesriigi võimalust sellisele erandile pärast nimetatud direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklike õigusnormide jõustumist tugineda. See küsimus näib olevat A. Osmanit puudutava kohtuasja lahendamise seisukohast oluline.

49

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljas küsimus on järelikult vastuvõetav.

50

Tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2008/115 artikli 2 lõike 2 punkt b lubab liikmesriikidel otsustada, et nad ei kohalda seda nendele kolmandate riikide kodanikele, kelle suhtes rakendatakse muu hulgas tagasisaatmist kriminaalkaristusena või kriminaalkaristuse tagajärjena vastavalt siseriiklikule õigusele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused El Dridi, punkt 49, ja Achughbabian, punkt 41).

51

Seoses sellega tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei kahtle, et A. Osmanile laieneb nimetatud sätte isikuline kohaldamisala. Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest esiteks, et A. Osmani suhtes tehti 1999. aastal tähtajatu lahkumiskorraldus, tuginedes välismaalaste seaduse sätetele, milles oli selline meede ette nähtud välismaalaste suhtes, kes rikuvad Saksa narkootiliste ainete seaduse sätteid. Teiseks võeti A. Osmani suhtes 2004. aastal, mil ta kandis pärast narkootiliste ainetega kaubitsemise eest süüdimõistmist vabadusekaotuslikku karistust, väljasaatmismeede, mille mõju oli ajaliselt piiramata.

52

Oluline on märkida, et kui liikmesriik kasutab kõige hiljem direktiivi 2008/115 ülevõtmiseks ette nähtud tähtaja lõppemisel selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis b ette nähtud võimalust, siis selle tagajärjel ei kuulu seal silmas peetud kolmandate riikide kodanikud kunagi selle direktiivi kohaldamisalasse.

53

Seevastu, kui liikmesriik ei ole nimetatud ülevõtmise tähtaja lõppemisel veel seda võimalust kasutanud, eelkõige kuna ta ei ole direktiivi 2008/115 oma riigi õiguskorda veel üle võtnud, siis ei saa ta direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti b alusel tugineda õigusele piirata selle isikulist kohaldamisala nende isikute suhtes, kellele nimetatud direktiivi mõju on juba kohaldatav.

54

Neil asjaoludel ei ole nimetatud artikli 2 lõike 2 punkti b alusel direktiivi 2008/115 isikulise kohaldamisala piiramine, mida tehakse alles pärast selle direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist, kohaldatav sellistele isikutele nagu A. Osmani, kelle suhtes tehti 30. juunil 2004 väljasaatmiskorraldus ja kes sisenes selle liikmesriigi territooriumile pärast nende siseriiklike õigusnormide jõustumist, milles kasutati nimetatud sättes ette nähtud võimalust.

55

Direktiivi 2008/115 artikli 2 lõike 2 punktis b ette nähtud võimaluse kasutamine sellise isiku suhtes nagu A. Osmani, kes võis juba selle direktiivi sätetele vahetult tugineda, võiks nimelt selle isiku olukorda halvendada.

56

Eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/115 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriik näeb ette, et lahkumiskorralduse või väljasaatmismeetme alusel, millest direktiivi ülevõtmiseks ette nähtud kuupäeva ja selle tegeliku ülevõtmise kuupäeva vahelisel ajavahemikul oli möödunud viis või rohkem aastat, võib hiljem uuesti määrata kriminaalkaristuse, kui see meede põhines süüdimõistval kohtuotsusel nimetatud direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti b tähenduses ning kui see liikmesriik on kasutanud selles sättes ette nähtud võimalust.

57

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: