Kohtuasi C‑543/09

Deutsche Telekom AG

versus

Saksamaa Liitvabariik

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht)

Elektrooniline side – Direktiiv 2002/22/EÜ – Artikli 25 lõige 2 – Direktiiv 2002/58/EÜ – Artikkel 12 – Numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste pakkumine – Telefoninumbrite eraldamisega tegelevale ettevõtjale pandud kohustus edastada teistele ettevõtjatele andmed, mis tal on kolmandate ettevõtjate abonentide kohta

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Elektroonilised sidevõrgud ja ‑teenused – Universaalteenus ja kasutajate õigused – Direktiiv 2002/22

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/22, artikli 5 lõige 1 ja artikli 25 lõige 2)

2.        Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Isikuandmete töötlemine ja eraelu puutumatuse kaitse elektroonilise side sektoris – Direktiiv 2002/58

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/58, põhjendus 39 ja artikkel 12)

1.        Direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul artikli 25 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis panevad lõppkasutajatele telefoninumbreid eraldavatele ettevõtjatele kohustuse teha üldkasutatavate numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste pakkumisega tegelevatele ettevõtjatele kättesaadavaks mitte ainult nende endi abonente puudutavad andmed, vaid ka andmed, mis neil on kolmandate ettevõtjate abonentide kohta.

Esiteks, direktiivi 2002/22 artikli 25 lõige 2 kuulub selle direktiivi IV peatükki, mis käsitleb lõppkasutajate huve ja õigusi. Samas ei näe see direktiiv ette tarbijakaitse aspektide täielikku ühtlustamist.

Teiseks, nimetatud artikli 25 lõike 2 eesmärk on tagada, et täidetaks liikmesriikidel tulenevalt sama direktiivi artikli 5 lõikest 1 lasuvat kohustust hoolitseda selle eest, et lõppkasutajad saaksid kasutada vähemalt ühte täielikku kataloogi ja ühte täielikku numbriinfoteenust. Kuna tegemist on miinimumnõudega, mida liikmesriigid peavad täitma, siis on neil põhimõtteliselt vabad käed võtmaks vastu rangemaid sätteid, selleks et lihtsustada uute operaatorite sisenemist üldkasutatavate numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste turule.

(vt punktid 41, 42, 47 ja resolutsiooni punkt 1)

2.        Direktiivi 2002/58, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis panevad üldkasutatavate kataloogide avaldamisega tegelevale ettevõtjale kohustuse edastada isikuandmed, mis tal on teiste telefoniteenuseid pakkuvate ettevõtjate abonentide kohta, kolmandale ettevõtjale, kelle tegevuseks on üldkasutatava trükitud või elektroonilise kataloogi väljaandmine või niisuguste kataloogide kättesaadavaks tegemine numbriinfoteenuse abil, ilma et selleks oleks nõutav asjaomase abonendi uus nõusolek, kuid seda siiski esiteks tingimusel, et asjaomast abonenti on enne tema andmete kandmist üldkasutatavasse kataloogi teavitatud selle otstarbest ning samuti asjaolust, et andmed võidakse edastada mõnele teisele telefoniteenuste osutajale, ja teiseks tingimusel, et on tagatud, et asjaomaseid andmeid ei kasutata pärast nende edastamist muuks otstarbeks kui need, milleks asjaomased andmed nende esmase avaldamise eesmärgil koguti

Selles osas on nimetatud artikli 12 lõikes 2 käsitletud abonendi nõusolek esmajoones seotud andmete üldkasutatavas kataloogis avaldamise eesmärgiga, mitte aga sellise kataloogi pakkuja isikuga, nii et abonendil puudub valikuõigus otsustamaks teatavate üldkasutatavate numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste pakkujate kasuks. Kuna juba isikuandmete avaldamine teatava otstarbega kataloogis võib osutuda abonenti kahjustavaks. Samas, kui abonent on andnud nõusoleku niisuguste andmete avaldamiseks ühes teatava otstarbega kataloogis, ei ole tal üldiselt huvi keelduda samade andmete avaldamisest mõnes teises sarnases kataloogis. Lisaks ilmneb sama direktiivi põhjendusest 39, et abonendilt tuleb küsida uus nõusolek juhul, kui osaline, kes on kogunud andmed abonendilt, või kolmas isik, kellele on andmed edastatud, soovib kasutada andmeid mõnel muul otstarbel.

(vt punktid 61, 62, 64, 65, 67 ja resolutsiooni punkt 2)







EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

5. mai 2011(*)

Elektrooniline side – Direktiiv 2002/22/EÜ – Artikli 25 lõige 2 – Direktiiv 2002/58/EÜ– Artikkel 12 – Numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste pakkumine – Telefoninumbrite eraldamisega tegelevale ettevõtjale pandud kohustus edastada teistele ettevõtjatele andmed, mis tal on kolmandate ettevõtjate abonentide kohta

Kohtuasjas C‑543/09,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa) 28. oktoobri 2009. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. detsembril 2009, menetluses

Deutsche Telekom AG

versus

Bundesrepublik Deutschland,

menetluses osalesid:

GoYellow GmbH,

Telix AG,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees K. Lenaerts (ettekandja), kohtunikud R. Silva de Lapuerta, G. Arestis, J. Malenovský ja T. von Danwitz,

kohtujurist: V. Trstenjak,

kohtusekretär: ametnik K. Malacek,

arvestades kirjalikus menetluses ja 2. detsembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Deutsche Telekom AG, esindajad: Rechtsanwalt W. Roth, ja Justitiarin I. Fink,

–        Saksamaa Liitvabariik, esindaja: E. Greiwe,

–        GoYellow GmbH, esindaja: Rechtsanwalt G. Jochum,

–        Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: F. Penlington ja C. Murrell, keda abistas barrister T. Ward,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: A. Nijenhuis ja G. Braun,

olles 17. veebruari 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367) artikli 25 lõike 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT L 201, lk 37; ELT eriväljaanne 13/29, lk 514; edaspidi „eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv”), artikli 12 tõlgendamist.

2        See taotlus esitati Deutsche Telekom AG (edaspidi „Deutsche Telekom”) ja Saksamaa Liitvabariigi – keda esindab Bundesnetzagentur für Elektrizität, Gas, Telekommunikation, Post und Eisenbahnen (föderaalne elektri-, gaasi-, telekommunikatsiooni-, posti- ja raudteeamet, edaspidi „Bundesnetzagentur”) – vahelises kohtuvaidluses telekommunikatsiooniseadusega (Telekommunikationsgesetz, edaspidi „TKG”) telefoninumbrite eraldamisega tegelevatele ettevõtjatele pandud kohustuse üle teha üldkasutatavat numbri- või kataloogiinfoteenust pakkuvatele ettevõtjatele kättesaadavaks andmed, mis neil on kolmandaks isikuks olevate ettevõtjate abonentide kohta.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigusnormid

 Direktiiv 95/46/EÜ

3        Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355) artikli 1 lõikele 1 kaitsevad liikmesriigid isikuandmete töötlemisel füüsiliste isikute põhiõigusi ja -vabadusi ning eelkõige nende õigust eraelu puutumatusele.

4        Nimetatud direktiivi artikli 2 punkti h määratluse kohaselt on „andmesubjektinõusolek” „iga vabatahtlik, konkreetne ja teadlik tahteavaldus, millega andmesubjekt annab nõusoleku töödelda tema kohta käivaid andmeid”.

5        Sama direktiivi artikli 7 punkt a sätestab, et isikuandmeid võib töödelda juhul, kui „andmesubjekt on selleks andnud oma ühemõttelise nõusoleku”.

 Avatud võrgu direktiiv

6        Alates 1. jaanuarist 1998 on telekommunikatsiooni teenuste ja infrastruktuuride pakkumine Euroopa Liidus liberaliseeritud. See toimus samaaegselt ühtlustatud regulatiivse raamistiku sisseseadmisega, mille hulka kuulus ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/10/EÜ avatud võrgu pakkumise kohaldamise kohta kõneside suhtes ja telekommunikatsiooni universaalteenuse kohta konkurentsitingimustele vastavas keskkonnas (EÜT L 101, lk 24; edaspidi „avatud võrgu direktiiv”).

7        Avatud võrgu direktiiv tühistati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiviga 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349; edaspidi „raamdirektiiv”). Avatud võrgu direktiivi artikli 6 lõige 3 sätestas:

„Selleks, et tagada [telefonikataloogi- ja numbriinfo] teenuste osutamine, hoolitsevad liikmesriigid selle eest, et kõik organisatsioonid, mis eraldavad abonentidele telefoninumbreid, täidaksid kõik põhjendatud taotlused muutmaks kättesaadavaks asjakohast teavet kokkulepitud vormingus tingimustel, mis on ausad, kulupõhised ja mittediskrimineerivad.”

 Ühine õiguslik raamistik

8        Raamdirektiivi põhjendusest 1 selgub, et mõni aasta pärast telekommunikatsiooniturgude avamist oli loodud tõhusa konkurentsi tingimused ning vastu võetud ühine õiguslik raamistik. Selle raamistiku moodustavad eelkõige raamdirektiiv, universaalteenuse direktiiv ning eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv.

–       Raamdirektiiv

9        Raamdirektiivi artikli 1 lõige 1 sätestab:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse elektrooniliste sideteenuste […] reguleerimise ühtlustatud raamistik. Käesolevas direktiivis sätestatakse riigi reguleerivate asutuste kohustused ja kehtestatakse kord reguleeriva raamistiku ühtse kohaldamise tagamiseks kogu ühenduses.”

10      Raamdirektiiv paneb riigi reguleerivatele asutustele elektroonilise side turgude reguleerimisel eriülesanded. Nii analüüsivad riigi reguleerivad asutused raamdirektiivi artikli 16 kohaselt asjaomaseid turge elektroonilise side sektoris ja hindavad, kas need turud tegutsevad konkurentsinõuete kohaselt. Kui asjaomane turg ei tegutse konkurentsinõuete kohaselt, siis kehtestab riigi reguleeriv asutus ettevõtjatele, kellel kõnealusel turul on märkimisväärne turujõud, regulatiivsed erikohustused.

–       Universaalteenuse direktiiv

11      Universaalteenuse direktiivi põhjendused 11 ja 35 sätestavad:

„(11) Kataloogiinfo ja numbriinfoteenused on üldkasutatavate telefoniteenuste olulised vahendid ja moodustavad osa universaalteenuse osutamise kohustusest. Kasutajad ja tarbijad soovivad kasutada ulatuslikke katalooge ja numbriinfoteenuseid, mis hõlmaksid kõiki abonente, kelle telefoninumbrid (nii paikvõrgu telefoni kui ka mobiiltelefoninumbrid) on avalikustatud, ning tahavad, et teave oleks esitatud neutraalselt. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiviga 97/66/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset telekommunikatsioonisektoris [EÜT 1998, L 24, lk 1], tagatakse abonentide õigus eraelu puutumatusele seoses nende isikuandmete avaldamisega telefonikataloogis.

[…]

(35) Numbriinfoteenuse ja kataloogide pakkumine on juba avatud konkurentsile. Käesoleva direktiivi sätted täiendavad direktiivi 97/66/EÜ sätteid, andes abonentidele õiguse lasta oma isikuandmed avaldada trükitud või elektroonilises kataloogis. Kõik teenuseosutajad, kes jagavad oma abonentidele numbreid, on kohustatud muutma asjaomase teabe kättesaadavaks õiglasel, kuludele orienteeritud ja mittediskrimineerival viisil.”

12      Universaalteenuse direktiivi artikkel 5 „Numbriinfoteenused ja kataloogid” sätestab põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis järgmist:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et:

a)      lõppkasutajatele on riigi asjaomase võimuorgani heakskiidetud kujul (trükituna või elektrooniliselt) kättesaadav vähemalt üks ulatuslik kataloog, mida ajakohastatakse regulaarselt vähemalt kord aastas;

b)      kõigile lõppkasutajatele, kaasa arvatud taksofonide kasutajad, on kättesaadav vähemalt üks ulatuslik numbriinfoteenus.

2.      Võttes arvesse direktiivi 97/66/EÜ artikli 11 sätteid, sisaldavad lõikes 1 nimetatud kataloogid kõiki üldkasutatavate telefoniteenuste abonente.

[…]”

13      Universaalteenuse direktiivi artikkel 17 näeb ette, et kui riigi reguleerivad asutused otsustavad tehtud turuanalüüsi tulemuste põhjal, et asjaomane jaemüügiturg ei vasta tegeliku konkurentsi nõuetele, siis nad kehtestavad asjakohased reguleerivad kohustused ettevõtjatele, kelle puhul on tuvastatud, et neil on vaadeldaval jaemüügiturul märkimisväärne turujõud.

14      Universaalteenuse direktiivi artikkel 25 „Operaatoriabiteenused ja numbriinfoteenused” sätestab põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et üldkasutatavate telefoniteenuste abonentidel on õigus lasta kanda oma andmed artikli 5 lõike 1 punktis a nimetatud üldkasutatavasse kataloogi.

2.      Liikmesriigid tagavad, et kõik abonentidele telefoninumbrite eraldamisega tegelevad ettevõtjad rahuldavad kõik põhjendatud taotlused avaldada asjaomane teave üldkasutatava numbriinfoteenuse ja üldkasutatavate kataloogide jaoks kokkulepitud kujul ja tingimustel, mis on õiglased, objektiivsed, kuludele orienteeritud ja mittediskrimineerivad.

[…]

5.      Lõigete 1, 2 […] kohaldamisel võetakse arvesse ühenduse õigusnormide nõudeid isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse kohta, eelkõige direktiivi 97/66/EÜ artiklit 11.”

–       Eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv

15      Eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi põhjendused 38 ja 39 sätestavad:

„(38) Elektrooniliste sideteenuste abonentide katalooge levitatakse laialdaselt ja need on üldkasutatavad. Vastavalt füüsiliste isikute õigusele eraelu puutumatusele ja juriidiliste isikute õigustatud huvidele peab abonentidel olema võimalik määrata, kas nende isikuandmed avaldatakse kataloogis, ja kui, siis millises ulatuses. Üldkasutatavate kataloogide pakkujad peaksid teatama sellistesse kataloogidesse arvatavatele abonentidele, mis on kataloogi otstarve ja kuidas võib kasutada üldkasutatava kataloogi elektroonilist versiooni, eelkõige tarkvaras sisalduvate otsingufunktsioonide, näiteks pöördotsingu abil, mis võimaldab kataloogi kasutajatel kindlaks teha abonendi nime ja aadressi ainult tema telefoninumbri põhjal.

(39)      Kohustus teatada abonendile selle üldkasutatava kataloogi otstarve, millesse tema isikuandmed kantakse, tuleks kehtestada sellele osalisele, kes kogub kõnealuseid andmeid. Kui andmeid võib edastada ühele või mitmele kolmandale isikule, tuleks abonendile teatada sellisest võimalusest ja sellest, kes on nende andmete saajad või saajate kategooriad. Igasuguse andmeedastuse puhul peaks kehtima tingimus, et andmeid võib kasutada ainult sel otstarbel, milleks need on kogutud. Kui osaline, kes on kogunud andmed abonendilt, või kolmas isik, kellele on andmed edastatud, soovib kasutada andmeid mõnel muul otstarbel, peab kas andmete esmakoguja või kolmas isik, kellele andmed on edastatud, saama abonendilt uue nõusoleku.”

16      Eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikkel 12 „Abonendikataloogid” näeb oma lõigetes 1–3 ette järgmist:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et abonentidele teatatakse tasuta ja enne nende andmete kandmist kataloogi selle üldkasutatava või numbriinfoteenuse vahendusel kasutatava trükitud või elektroonilise abonendikataloogi otstarve, millesse nende isikuandmed võib kanda, ja kõik kataloogi elektroonilise versiooni otsingufunktsioonidele rajatud täiendavad kasutusvõimalused.

2.      Liikmesriigid tagavad, et abonentidele antakse võimalus otsustada, kas nad soovivad lasta oma isikuandmeid kanda üldkasutatavasse kataloogi, ja kui nad seda soovivad, siis millises ulatuses, kuivõrd sellised andmed on olulised kataloogi koostaja määratletud otstarbe seisukohast, ning selliseid andmeid kontrollida, parandada ja kustutada. Abonendi väljajätmine üldkasutatavast abonendikataloogist ning tema isikuandmete kontrollimine, parandamine ja kataloogist kustutamine on tasuta.

3.      Liikmesriigid võivad nõuda, et kui üldkasutataval kataloogil on muu otstarve peale isikute kontaktandmete otsimise nende nime ja vajaduse korral üksikute muude tunnusandmete põhjal, tuleb selleks küsida abonendilt lisanõusolek.”

17      Eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikkel 19 sätestab, et direktiiv 97/66 tunnistatakse kehtetuks alates 31. oktoobrist 2003 ning et „[v]iiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile.” Niisiis tuleb viiteid direktiivi 97/66 artiklile 11 mõista viidetena eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artiklile 12.

 Siseriiklikud õigusnormid

18      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel ilmneb TKG § 47 lõike 1, § 104 ja § 105 koostoimest, et telefoninumbrite eraldamisega tegelevad ettevõtjad peavad tegema üldkasutatavat numbri- või kataloogiinfoteenust pakkuvatele ettevõtjatele kättesaadavaks mitte ainult enda klientide andmed, vaid ka andmed, mis neil on telefoniteenuseid pakkuvate kolmandate ettevõtjate abonentide kohta. Niisuguste andmete edastamise tingimuseks ei ole seatud asjaomaste abonentide või neile telefoniteenuseid pakkuvate ettevõtjate nõusolekut või vastuseisu puudumist.

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud ja eelotsuse küsimused

19      Deutsche Telekom eraldab Saksamaal telekommunikatsioonivõrgu operaatorina oma abonentidele telefoninumbreid. Ta osutab kogu Saksamaa territooriumil telefoniinfoteenuseid. Lisaks annab ta välja trükitud või elektroonilisi katalooge, mis sisaldavad mitte ainult tema enda abonentide andmeid, vaid ka teiste ettevõtjate abonentide omi. Selleks vajalikud andmed saab Deutsche Telekom telefoniteenuste pakkujatelt, kes on asjaomastele abonentidele numbrid andnud. Nii on Deutsche Telekom sõlminud umbes 100 ettevõtjaga lepingud, mille ese on abonente puudutavate andmete omandamine.

20      Põhikohtuasja menetlusse astujad, GoYellow GmbH (edaspidi „GoYellow”) ja Telix AG (edaspidi „Telix”), osutavad vastavalt inteneti-infoteenust ja telefoniinfoteenust, kasutades andmeid, mis Deutsche Telekom neile tasu eest kättesaadavaks teeb. Pärast seda, kui tekkis vaidlus niisuguste andmete mahu üle, mis Deutsche Telekom GoYellowile ja Telixile peab TKG § 47 lõike 1, § 104 ja § 105 alusel kättesaadavaks tegema, andsid nimetatud äriühingud asja Bundesnetzagenturi lahendada.

21      Bundesnetzagentur kohustas 11. septembri 2006. aasta otsusega Deutsche Telekomi tegema GoYellowile ja Telixile kättesaadavaks mitte ainule enda abonentide andmed, vaid ka andmed, mis tal on telefoniteenuseid pakkuvate kolmandate isikute abonentide kohta (edaspidi „välisandmed”), ja seda olenemata asjaolust, et viimati nimetatud telefoniteenuste pakkujad või nende kliendid on avaldanud soovi, et nimetatud andmed avaldaks ainult Deutsche Telekom.

22      Deutsche Telekom esitas Bundesnetzagenturi otsuse peale kaebuse Verwaltungsgericht Kölnile.

23      Verwaltungsgericht Köln jättis 14. veebruari 2008. aasta otsusega selle kaebuse rahuldamata. Deutsche Telekom esitas seepeale Bundesverwaltungsgerichtile kassatsioonkaebuse, märkides eelkõige, et välisandmete kättesaadavaks tegemise kohustuse laiendamine rikub universaalteenuse direktiivi sätteid.

24      Bundesverwaltungsgericht selgitab eelotsusetaotluses, et põhikohtuasi piirdub esiteks Deutsche Telekomile pandud kohustusega teha välisandmed GoYellowile ja Telixile kättesaadavaks, ja teiseks andmetega, mida abonent või tema talle telefoniteenuseid pakkuv ettevõtja soovib avaldada ainult Deutsche Telekomi kaudu. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel tuleks kassatsioonkaebus siseriikliku õiguse alusel rahuldamata jätta. Sellegipoolest soovib ta teada, kas tema lahendada olevale vaidlusele kohaldatavast siseriiklikust õigusest tulenev kohustus on kooskõlas liidu õigusega.

25      Bundesverwaltungsgericht toob esiteks välja, et 25. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑109/03: KPN Telecom (EKL 2004, lk I‑11273) võimaldab asuda seisukohale, et telefoninumbreid eraldav ettevõtja peab universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 kohaselt kättesaadavaks tegema ainult omaenda abonentide andmed. Teisalt leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ei ole välistatud, et liidu õigus võimaldab liikmesriigi seadusandjal laiendada andmete kättesaadavaks tegemise kohustust välisandmetele, arvestades eelkõige raamdirektiivi üldeesmärki, mis seisneb konkurentsi soodustamises. See kohus leiab, et kui kõik andmed on kättesaadavad ühe vahendaja kaudu, siis väldib see esiteks olulisi takistusi, mis on seotud andmete omandamisega igalt üksikult telefoninumbreid eraldavalt ettevõtjalt kataloogi- ja numbriinfo teenuste pakkumiseks vajalike andmebaaside loomise ja eriti pideva ajakohastamise käigus, ja teiseks soodustab püsivalt tõhusaid konkurentsistruktuure.

26      Juhul kui liikmesriigi seadusandjal on õigus laiendada andmete kättesaadavaks tegemise kohustust ka selleks kohustatud ettevõtja valduses olevatele välisandmetele, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikkel 12 seab välisandmete kättesaadavaks tegemise tingimuseks asjaomaste abonentide ning neile telefoniteenuseid pakkuvate ettevõtjate nõusoleku.

27      Neil asjaoludel otsustas Bundesverwaltungsgericht menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [universaalteenuse direktiivi] artikli 25 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidel on lubatud kohustada ettevõtjaid, kes eraldavad abonentidele telefoninumbreid, tegema üldkasutatavate numbriinfo- ja kataloogiteenuste pakkumise eesmärgil kättesaadavaks selliste abonentide andmed, kellele asjaomane ettevõtja ei ole ise telefoninumbreid eraldanud, juhul kui ettevõtjal on nimetatud andmed olemas?

         Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav:

2.      Kas [eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi] artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et eespool nimetatud kohustuse kehtestamine siseriikliku seadusandja poolt sõltub sellest, kas teine telefoniteenuste osutaja ja/või tema abonendid annavad andmete edastamiseks nõusoleku või ei esita sellele vähemasti vastuväiteid?”

 Eelotsuse küsimused

 Esimene küsimus

28      Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis panevad abonentidele telefoninumbreid eraldavatele ettevõtjatele kohustuse teha üldkasutatavaid numbriinfo‑ ja kataloogiteenuseid pakkuvatele ettevõtjatele kättesaadavaks andmed, mis neil on kolmandate ettevõtjate abonentide kohta.

29      Sellele küsimusele vastamiseks tuleb esiteks hinnata, kas põhikohtuasjas vaidluse all olevad välisandmed kujutavad endast niisugust „asjaomast teavet” universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 tähenduses, mida telefoninumbreid eraldavad ettevõtjad peavad selle sätte alusel edastama ettevõtjatele, kelle tegevuseks on üldkasutatavate numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste pakkumine.

30      Selles osas tuleb sedastada, et universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 kohaselt on andmete kättesaadavaks tegemiseks kohustatud ainult „abonentidele telefoninumbrite eraldamisega tegelevad ettevõtjad”. Arvestades nii sätestatud seost ühelt poolt kõnealuse andmete kättesaadavaks tegemise kohustuse ja teiselt poolt abonendile telefoninumbri eraldamise vahel, tuleb asuda seisukohale, et „asjaomane teave”, mille kättesaadavaks tegemise kohustuse see säte ette näeb, puudutab ainult vastavate ettevõtjate enda abonente. See säte kohustab niisugust ettevõtjat nagu Deutsche Telekom ainult kui telefoninumbreid eraldavat ettevõtjat, mitte kui numbriinfo‑ ja kataloogiteenuseid pakkuvat ettevõtjat.

31      Niisugust tõlgendust kinnitab universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 eesmärk, milleks on tagada selle direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud universaalteenuse pakkumise kohustuse täitmine; viimati nimetatud säte näeb ette, et liikmesriigid peavad tagama, et lõppkasutajatele oleks kättesaadav vähemalt üks täielik kataloog või numbriinfoteenus. Samas võimaldab kõigile ettevõtjatele, kes eraldavad telefoninumbreid, pandud kohustus teha kättesaadavaks enda kliente puudutavad andmed, universaalteenust osutama kohustatud ettevõtjal moodustada täielik andmebaas ja seeläbi tagada viidatud artiklis 5 lõikest 1 tuleneva kohustuse täitmine.

32      Toetamaks oma argumenti, mille kohaselt universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõikes 2 ette nähtud andmete kättesaadavaks tegemise kohustus puudutab ka välisandmeid, viitavad Bundesnetzagentur ja Itaalia valitsus nii selle direktiivi põhjendusele 11 kui ka ühise õigusliku raamistiku üldeesmärgile soodustada konkurentsi.

33      Selles osas tuleb meenutada, et universaalteenuse direktiivi põhjendus 11 sätestab, et „[k]asutajad ja tarbijad soovivad kasutada ulatuslikke katalooge ja numbriinfoteenuseid, mis hõlmaksid kõiki abonente, kelle telefoninumbrid (nii paikvõrgu telefoni kui ka mobiiltelefoninumbrid) on avalikustatud”. Seda põhjendust tuleb sellegipoolest lugeda koos nimetatud direktiivi artikli 5 lõikega 1, mis ei pane liikmesriikidele kohustust tagada, et kõik kataloogid ja numbriinfoteenused oleksid täielikud. Selle sätte kohaselt peavad liikmesriigid tagama üksnes selle, et lõpptarbijate kasutusse antaks vähemalt üks täielik kataloog või numbriinfoteenus. Samas ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 31, et nimetatud artikli 5 lõikes 1 ette nähtud universaalteenuse osutamise kohustuse täitmiseks piisab sellest, kui kehtestatakse andmete kättesaadavaks tegemise kohustus, mis kehtib telefoninumbreid eraldavate ettevõtjate suhtes ja puudutab ainult nende ettevõtjate enda abonentide andmeid.

34      Ka ühise õigusliku raamistiku üldeesmärk soodustada konkurentsi ei võimalda järeldada, et niisugune abonentidele telefoninumbreid eraldav ettevõtja nagu Deutsche Telekom oleks universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 kohaselt kohustatud edastama kolmandatele ettevõtjatele muid andmeid kui omaenda abonentide omad.

35      Universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõiget 2 tuleb tõlgendada lähtuvalt selle konkreetsest eesmärgist, milleks on tagada selle direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud universaalteenuse pakkumise kohustuse täitmine.

36      Lisaks sätestab universaalteenuse direktiivi põhjendus 35, et numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste pakkumine on juba avatud konkurentsile. Samas, põhimõtteliselt võimaldab konkurentsile avatud turul telefoninumbreid eraldavatel ettevõtjatel lasuv kohustus teha vastavalt selle direktiivi artikli 25 lõikele 2 kättesaadavaks oma abonentide andmed mitte ainult kohustatud ettevõtjal tagada sama direktiivi artikli 5 lõikes 1 ette nähtud universaalteenuse kohustuse täitmine, vaid ka telefoniteenuseid osutaval ettevõtjal koostada täielik andmebaas ja laiendada oma tegevust numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste turule. Selleks piisab, kui asjaomane teenusepakkuja küsib kõikidelt telefoninumbreid eraldavatelt ettevõtjatelt asjaomased andmed nende abonentide kohta.

37      Eelnevast ilmneb seega, et „asjaomane teave” universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 tähenduses, mille kättesaadavaks tegemise see säte ette näeb, puudutab ainult teavet telefonumbreid eraldavate ettevõtjate endi abonentide kohta.

38      Teiseks tuleb välja selgitada, kas universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõige 2 näeb ette täieliku ühtlustamise või on olukord vastupidine ning see säte jätab liikmesriikidele võimaluse panna telefoninumbreid eraldavatele ettevõtjatele kohustuse teha üldkasutatavaid numbriinfo- ja kataloogiteenuseid pakkuvatele ettevõtjatele kättesaadavaks mitte ainult „asjaomane teave” nimetatud sätte tähenduses, vaid ka välisandmed.

39      Sellega seoses tuleb esmalt meenutada, et avatud võrgu direktiivi artikli 6 lõike 3 – mille ulatus on sama mis universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõikel 2 – tõlgendamist käsitleva, eespool viidatud kohtuotsuse KPN Telecom punktis 35 on Euroopa Kohus leidnud, et nimetatud artikli 6 lõike 3 eesmärk pole täielik ühtlustamine ning liikmesriikidele jääb pädevus otsustada, kas konkreetses siseriiklikus kontekstis tuleb teatavad täiendavad andmed kolmandatele isikutele kättesaadavaks teha.

40      Deutsche Telekom, Ühendkuningriigi valitsus ja Euroopa Komisjon väidavad sellegipoolest, et niisugune tõlgendus ei pea paika universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 puhul, kuna viimati nimetatud säte on osa ERR‑ist, mis nähtuvalt raamdirektiivi artikli 1 lõikest 1 on elektrooniliste sideteenuste reguleerimise ühtlustatud raamistik. Seega ei ole liikmesriigi seadusandjal õigust panna asjaomastele ettevõtjatele kohustusi, mis on laiemad nimetatud artikli 25 lõikes 2 ettenähtutest.

41      Selles osas tuleb esiteks märkida, et universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõige 2 kuulub selle direktiivi IV peatükki, mis käsitleb lõppkasutajate huve ja õigusi. Samas on Euroopa Kohus juba otsustanud, et raamdirektiiv ja universaalteenuse direktiiv ei näe ette tarbijakaitse aspektide täielikku ühtlustamist (11. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑522/08: Telekomunikacja Polska, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 29).

42      Teiseks tuleb meenutada, et universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõike 2 eesmärk on tagada, et täidetaks liikmesriikidel tulenevalt sama direktiivi artikli 5 lõikest 1 lasuvat kohustust hoolitseda selle eest, et lõppkasutajad saaksid kasutada vähemalt ühte täielikku kataloogi ja ühte täielikku numbriinfoteenust. Kuna tegemist on miinimumnõudega, mida liikmesriigid peavad täitma, siis on neil põhimõtteliselt vabad käed võtmaks vastu rangemaid sätteid, selleks et lihtsustada uute operaatorite sisenemist üldkasutatavate numbriinfo‑ ja kataloogiteenuste turule.

43      Niisiis ei ole ERR‑iga vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu need, mis on põhikohtuasjas vaidluse all ning mis kehtivad kõikide lõppkasutajatele telefoninumbreid eraldavate ettevõtjate suhtes, mõjutades elektroonilise side ettevõtjaid üldiselt ja võrdsetel alustel, tingimusel et need ei piira asjaomase riigi reguleerivale asutusele ERR‑iga antud pädevust (eespool viidatud kohtuotsus Telekomunikacja Polska, punktid 27 ja 28; vt ka 3. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑424/07: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2007, lk I‑11431, punktid 78 ja 91–99).

44      Praeguses asjas tuleb asuda seisukohale, et niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu need, mis on põhikohtuasjas vaidluse all, ei mõjuta asjaomase riigi reguleerivale asutusele ERR‑iga antud pädevust.

45      Esiteks ei anna universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõige 2 riigi reguleerivale asutusele mingit eripädevust ega pane talle erikohustusi. See säte tekitab kohustusi ainult liikmesriikidele kui sellistele.

46      Teiseks ei mõjuta niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu need, mis on põhikohtuasjas vaidluse all, riigi reguleeriva asutuse pädevust erinevate elektroonilise side turgude analüüsimisel ja raamdirektiivi artiklist 16 ja universaalteenuse direktiivi artiklist 17 tulenevate regulatiivsete kohustuste kehtestamisel ettevõtjatele, kellel on oluline jõud turgudel, kus ei valitse tegelik konkurents. Pelgalt asjaolu põhjal, et juhul, kui asjaomased ettevõtjad järgivad põhikohtuasjas vaidluse all olevaid siseriiklikke õigusnorme, ei pea riigi reguleeriv asutus pärast asjaomase jaemüügituru võimalikku analüüsi enam kasutusele võtma erimeedet, nimelt olulise turujõuga ettevõtja kohustamist välisandmete kolmandatele ettevõtjatele edastamiseks, ei saa siiski teha järeldust, et pädevus, mille universaalteenuse direktiivi artikkel 17 asjaomasele riigi reguleerivale asutusele annab, oleks otseselt mõjutatud (vt analoogia alusel seoses seotud müügi üldise keeluga eespool viidatud kohtuotsus Telekomunikacja Polska, punkt 28).

47      Eelnevast järeldub, et esimesele küsimusele tuleb vastata, et universaalteenuse direktiivi artikli 25 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis panevad lõppkasutajatele telefoninumbreid eraldavatele ettevõtjatele kohustuse teha üldkasutatavate numbriinfo- ja kataloogiteenuste pakkumisega tegelevatele ettevõtjatele kättesaadavaks mitte ainult nende endi abonente puudutavad andmed, vaid ka andmed, mis neil on kolmandate ettevõtjate abonentide kohta.

 Teine küsimus

48      Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et lõppkasutajatele telefoninumbreid eraldava ettevõtja kohustus teha üldkasutatavate numbriinfo- ja kataloogiteenuste pakkumisega tegelevale ettevõtjale kättesaadavaks mitte ainult tema enda abonente puudutavad andmed, vaid ka andmed, mis tal on kolmandate ettevõtjate abonentide kohta, sõltub sellest, kas tema abonendid annavad andmete edastamiseks nõusoleku või ei esita sellele vähemasti vastuväiteid.

49      Selles osas tuleb meenutada, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 8 lõige 1 sätestab, et „[i]gaühel on õigus tema isikuandmete kaitsele”.

50      Direktiivi 95/46 eesmärk on tagada õiguse isikuandmete kaitsele austamine liikmesriikides. Eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikli 1 lõikest 2 ilmneb, et see direktiiv täpsustab ja täiendab direktiivi 95/46 elektroonilise side sektoris.

51      Õigus isikuandmete kaitsele ei ole siiski absoluutne õigus, vaid sellega tuleb arvestada vastavalt selle ülesandele ühiskonnas (9. novembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑92/09 ja C‑93/09: Volker und Markus Schecke ja Eifert, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

52      Niisiis on isikuandmete töötlemine harta artikli 8 lõike 2 alusel lubatud, kui teatud tingimused on täidetud. Selles osas näeb nimetatud säte ette, et isikuandmeid „tuleb töödelda asjakohaselt ning kindlaksmääratud eesmärkidel ja asjaomase isiku nõusolekul või muul seaduses ettenähtud õiguslikul alusel”.

53      Abonentide isikuandmete edastamine üldkasutatavate numbriinfo- ja kataloogiteenuste pakkumisega tegelevale kolmandale ettevõtjatele kujutab endast isikuandmete töötlemist harta artikli 8 lõike 2 tähenduses, mis võib toimuda ainult „asjaomase isiku nõusolekul või muul seaduses ettenähtud õiguslikul alusel”.

54      Samas ilmneb eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlevast direktiivist, et see seob abonente puudutavate isikuandmete avaldamise trükitud või elektroonilistes kataloogides asjaomaste abonentide nõusolekuga.

55      Nii sätestab selle direktiivi artikli 12 lõige 2, et abonentidel on vabadus otsustada, kas nad soovivad lasta oma isikuandmeid kanda üldkasutatavasse kataloogi, ja kui nad seda soovivad, siis millises ulatuses.

56      Seevastu ükski eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi säte ei seo abonente puudutavate isikuandmete avaldamist asjaomased telefoninumbrid eraldanud või välisandmeid valdava ettevõtja nõusolekuga. Niisugune ettevõtja ise ei saa tugineda nõusoleku andmise õigusele, kuivõrd see õigus on ainult abonentidel.

57      Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus ka teada, kas nimetatud direktiivi artikkel 12 seob isikuandmete kättesaadavaks tegemise kolmandale ettevõtjale, kelle tegevuseks on üldkasutatavate numbriinfo- ja kataloogiteenuste pakkumine, abonendi uue nõusolekuga, juhul kui viimane on nõustunud oma isikuandmete avaldamisega ainult ühes kataloogis, milleks antud juhul on Deutsche Telekomi koostatav kataloog.

58      Selles osas tuleb sissejuhatuseks meenutada, et nii eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikli 12 lõikest 1 kui ka selle direktiivi põhjendusest 38 ilmneb, et enne sellistesse kataloogidesse arvamist tuleb abonentidele teatada, mis on kataloogi otstarve ja kuidas võib kasutada üldkasutatava kataloogi elektroonilist versiooni eelkõige tarkvaras sisalduvate otsingufunktsioonide tõttu. Niisugune eelnev teavitamine võimaldab asjaomasel abonendil anda vabatahtliku, konkreetse ja teadliku nõusoleku direktiivi 95/46 artikli 2 punkti h ja artikli 7 punkti a tähenduses teda puudutavate andmete avaldamiseks üldkasutatavates kataloogides.

59      Eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi põhjendus 39 täpsustab seoses sama direktiivi artikli 12 lõikest 1 tuleneva abonentide eelneva teavitamise kohustusega, et „[k]ui [isiku]andmeid võib edastada ühele või mitmele kolmandale isikule, tuleks abonendile teatada sellisest võimalusest ja sellest, kes on nende andmete saajad või saajate kategooriad”.

60      Sellegipoolest võib abonent, keda on teavitatud nimetatud direktiivi artikli 12 lõike 1 kohaselt, otsustada üksnes selle üle, kas teda puudutavad isikuandmed võib kanda üldkasutatavasse kataloogi, ja kui jah, siis millises ulatuses.

61      Nagu on märkinud kohtujurist oma ettepaneku punktis 122, tuleneb eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikli 12 kontekstipõhisest ja süstemaatilisest tõlgendusest, et selle artikli lõikes 2 käsitletud nõusolek on esmajoones seotud andmete üldkasutatavas kataloogis avaldamise eesmärgiga, mitte aga sellise kataloogi pakkuja isikuga.

62      Tõepoolest, esiteks ei võimalda eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikli 12 lõige 2 asuda seisukohale, et abonendil on valikuõigus otsustamaks teatavate üldkasutatavate numbriinfo- ja kataloogiteenuste pakkujate kasuks. Selles osas tuleb välja tuua, et juba isikuandmete avaldamine teatava otstarbega kataloogis võib osutuda abonenti kahjustavaks. Samas, kui abonent on andnud nõusoleku niisuguste andmete avaldamiseks ühes teatava otstarbega kataloogis, ei ole tal üldiselt huvi keelduda samade andmete avaldamisest mõnes teises sarnases kataloogis.

63      Teiseks, nimetatud direktiivi põhjendus 39 kinnitab, et abonentide isikuandmete üleandmisel kolmandatele isikutele „peaks kehtima tingimus, et andmeid võib kasutada ainult sel otstarbel, milleks need on kogutud”.

64      Kolmandaks, eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv mainib juhtumit, mille puhul võib ette näha abonendi nõusoleku ülekinnitamise või temalt uue nõusoleku saamise vajaduse. Nii võivad liikmesriigid selle direktiivi artikli 12 lõike 3 kohaselt nõuda, et abonendilt tuleb küsida nõusolekut juhul, kui üldkasutataval kataloogil on muu otstarve peale lihtsa isikute kontaktandmete otsimise nende nime ja vajaduse korral üksikute muude tunnusandmete põhjal. Sama direktiivi põhjendusest 39 ilmneb, et abonendilt tuleb küsida uus nõusolek juhul, „[k]ui osaline, kes on kogunud andmed abonendilt, või kolmas isik, kellele on andmed edastatud, soovib kasutada andmeid mõnel muul otstarbel”.

65      Sellest järeldub, et kui abonendile telefoninumbri eraldanud ettevõtja teavitab seda abonenti võimalusest, et tema isikuandmed edastatakse niisugusele kolmandale ettevõtjale nagu Deutsche Telekom nende andmete avaldamiseks üldkasutatavas kataloogis, ja kui abonent nõustub nende andmete avaldamisega niisuguses kataloogis, praegusel juhul Deutsche Telekomi omas, ei ole samade andmete edastamisel mõnele teisele ettevõtjale, eesmärgiga avaldada need üldkasutatavas trükitud või elektroonilises kataloogis või teha need kataloogid kättesaadavaks numbriinfoteenuse kaudu, enam tarvis abonendi uut nõusolekut, kui on tagatud, et neid andmeid ei kasutata mõnel muul otstarbel kui need, milleks asjaomased andmed nende esmase avaldamise eesmärgil koguti. Eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artikli 12 lõikes 2 alusel nõuetekohaselt teavitatud abonendi antud nõusolek teda puudutavate isikuandmete avaldamiseks üldkasutatavas kataloogis on seotud niisuguse avaldamise otstarbega ning laieneb ühtlasi nende andmete hilisemale töötlemisele üldkasutatavate numbriinfo- ja kataloogiteenuste turul tegutsevate kolmandate ettevõtjate poolt, tingimusel et see hilisem töötlemine toimub samal otstarbel.

66      Lisaks, kui abonent on nõustunud teda puudutavate isikuandmete edastamisega kindlale ettevõtjale eesmärgiga avaldada need selle ettevõtja üldkasutatavas kataloogis, siis ei saa samade andmete edastamine mõnele teisele ettevõtjale nende andmete avaldamiseks üldkasutatavas kataloogis, ilma et asjaomaselt abonendilt oleks saadud uut nõusolekut, kahjustada harta artikliga 8 tunnustatud õiguse isikuandmete kaitsele sisu.

67      Seega tuleb teisele küsimusele vastata, et eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis panevad üldkasutatavate kataloogide avaldamisega tegelevale ettevõtjale kohustuse edastada isikuandmed, mis tal on teiste telefoniteenuseid pakkuvate ettevõtjate abonentide kohta, kolmandale ettevõtjale, kelle tegevuseks on üldkasutatava trükitud või elektroonilise kataloogi väljaandmine või niisuguste kataloogide kättesaadavaks tegemine numbriinfoteenuse abil, ilma et selleks oleks nõutav asjaomase abonendi uus nõusolek, kuid seda siiski esiteks tingimusel, et asjaomast abonenti on enne tema andmete kandmist üldkasutatavasse kataloogi teavitatud selle otstarbest ning samuti asjaolust, et andmed võidakse edastada mõnele teisele telefoniteenuste osutajale, ja teiseks tingimusel, et on tagatud, et asjaomaseid andmeid ei kasutata pärast nende edastamist muuks otstarbeks kui need, milleks asjaomased andmed nende esmase avaldamise eesmärgil koguti.

 Kohtukulud

68      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) artikli 25 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis panevad lõppkasutajatele telefoninumbreid eraldavatele ettevõtjatele kohustuse teha üldkasutatavate numbriinfo- ja kataloogiteenuste pakkumisega tegelevatele ettevõtjatele kättesaadavaks mitte ainult nende endi abonente puudutavad andmed, vaid ka andmed, mis neil on kolmandate ettevõtjate abonentide kohta.

2.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv), artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis panevad üldkasutatavate kataloogide avaldamisega tegelevale ettevõtjale kohustuse edastada isikuandmed, mis tal on teiste telefoniteenuseid pakkuvate ettevõtjate abonentide kohta, kolmandale ettevõtjale, kelle tegevuseks on üldkasutatava trükitud või elektroonilise kataloogi väljaandmine või niisuguste kataloogide kättesaadavaks tegemine numbriinfoteenuse abil, ilma et selleks oleks nõutav asjaomase abonendi uus nõusolek, kuid seda siiski esiteks tingimusel, et asjaomast abonenti on enne tema andmete kandmist üldkasutatavasse kataloogi teavitatud selle otstarbest ning samuti asjaolust, et andmed võidakse edastada mõnele teisele telefoniteenuste osutajale, ja teiseks tingimusel, et on tagatud, et asjaomaseid andmeid ei kasutata pärast nende edastamist muuks otstarbeks kui need, milleks asjaomased andmed nende esmase avaldamise eesmärgil koguti.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: saksa.