EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

18. november 2008 ( *1 )

„Isikute vaba liikumine — Liikmesriigi kodanikust õppija, kes on tulnud teise liikmesriiki koolitusel osalemiseks — Õppijatele makstav toimetulekutoetus — Liidu kodakondsus — EÜ artikkel 12 — Õiguskindlus”

Kohtuasjas C-158/07,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Centrale Raad van Beroepi (Madalmaad) 16. märtsi 2007. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse , menetluses

Jacqueline Förster

versus

Hoofddirectie van de Informatie Beheer Groep,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, A. Rosas, K. Lenaerts ja T. von Danwitz, kohtunikud A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues (ettekandja), R. Silva de Lapuerta, K. Schiemann, A. Arabadjiev, C. Toader ja J.-J. Kasel,

kohtujurist: J. Mazák,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 23. aprilli 2008. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

Jacqueline Förster, esindaja: advokaat A. Noordhuis,

Madalmaade valitsus, esindajad: C. Wissels ja M. de Mol,

Belgia valitsus, esindaja: L. Van den Broeck,

Taani valitsus, esindaja: B. Weis Fogh,

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja J. Möller,

Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

Soome valitsus, esindaja: J. Himmanen,

Rootsi valitsus, esindajad: A. Falk ja S. Johannesson,

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: T. Harris, keda abistas barrister S. Lee,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: G. Rozet ja M. van Beek,

olles 10. juuli 2008. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1

Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artiklite 12 ja 18, komisjoni 29. juuni 1970. aasta määruse (EMÜ) nr 1251/70 töötajate õiguse kohta jääda elama liikmesriigi territooriumile pärast selles riigis töötamist (EÜT L 142, lk 24; ELT eriväljaanne 05/01, lk 32) artikli 7 ning nõukogu . aasta direktiivi 93/96/EMÜ õpilaste õiguse kohta teises liikmesriigis elada (EÜT L 317, lk 59; ELT eriväljaanne 06/02, lk 250) artikli 3 tõlgendamist.

2

See taotlus esitati J. Försteri ja Hoofddirectie van de Informatie Beheer Groepi (edaspidi „IB-Groep”) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab õpingute rahastamist käsitleva 2000. aasta seaduse (Wet studiefinanciering, edaspidi „WSF 2000”) alusel J. Försterile makstud toimetulekutoetuse osalist tühistamist.

Õiguslik raamistik

Ühenduse õigus

3

Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15), muudetud nõukogu . aasta määrusega (EMÜ) nr 2434/92 (EÜT L 245, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 69; edaspidi „määrus nr 1612/68”) artikli 7 lõige 2 sätestab, et töötajal, kes on liikmesriigi kodanik, on teise liikmesriigi territooriumil „samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel”.

4

Määruse nr 1251/70 artikkel 2 sätestab:

„1.   Õigus jääda alaliselt elama liikmesriigi territooriumile on järgmistel isikutel:

a)

töötajal, kes töötamise lõpetamisel on vastavalt selle liikmesriigi seadustele jõudnud vanaduspensioni saamise ikka ja kes on selles riigis töötanud vähemalt viimased kaksteist kuud ning seal pidevalt elanud kauem kui kolm aastat;

b)

töötajal, kes on selle riigi territooriumil pidevalt elanud kauem kui kaks aastat ning lõpetab töötamise püsiva töövõimetuse tõttu.

[…]

c)

töötajal, kes pärast kolmeaastast pidevat töötamist ja elamist selle riigi territooriumil, on palgalisel tööl teise liikmesriigi territooriumil, säilitades samal ajal oma elukoha esimeses riigis, kus ta käib tavaliselt iga päev või vähemalt korra nädalas.

[…]”.

5

Määruse nr 1251/70 artikkel 7 sätestab:

„Nõukogu määrusega (EMÜ) nr 1612/68 kehtestatud võrdse kohtlemise õigus kehtib ka isikute kohta, kelle suhtes kohaldatakse käesolevat määrust.”

6

Direktiivi 93/96 artikkel 1 sätestab:

„Selleks et luua teises liikmesriigis elamise õiguse kasutamist soodustavad tingimused ning tagada ilma diskrimineerimiseta kutseõppe kättesaadavus sellele liikmesriigi kodanikule, kes on vastu võetud kutseõppekursusele teises liikmesriigis, tunnustavad liikmesriigid kõikide teise liikmesriigi kodanikest õpilaste õigust elada teises liikmesriigis, kui neil ei ole seda õigust teiste ühenduse sätete kohaselt, ja õpilase abikaasa ja nende ülalpeetavate laste õigust elada teises liikmesriigis, juhul kui õpilane tõendab asjaomasele siseriiklikule asutusele avaldusega või omal valikul muu vähemalt võrdväärse samalaadse dokumendiga, et tal on piisavalt vahendeid selleks, et mitte koormata vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi seal elamise ajal, – kõnealune õigus elada teises liikmesriigis antakse tingimusel, et õpilane on registreerunud akrediteeritud õppeasutuses eesmärgiga läbida seal kutseõppekursus ning et tal on tervisekindlustus, mis katab vastuvõtvas liikmesriigis kõik ohud.”

7

Direktiivi 93/96 artikkel 3 sätestab:

„Käesoleva direktiiviga ei nähta teises liikmesriigis elamise õiguse alusel riigis viibivatele õpilastele ette mingisugust õigust saada vastuvõtvalt liikmesriigilt toimetulekutoetust.”

8

Direktiiv 93/96 tunnistati alates 30. aprillist 2006 kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu . aasta direktiiviga 2004/38/EÜ (ELT L 158, lk 77, parandus ELT 2004, L 229, lk 35; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), mille liikmesriigid pidid vastavalt artiklile 40 võtma üle hiljemalt .

Siseriiklik õigus

9

Ajavahemikul 1. septembrist 2000 kuni sätestas WSF 2000 artikkel 2.2:

„Õpingute rahastamiseks võib toetust anda:

a)

õppijatele, kellel on Madalmaade kodakondsus,

b)

õppijatele, kellel puudub Madalmaade kodakondsus, kuid kes elavad Madalmaades ja keda koheldakse õppetoetuse osas Madalmaade kodanikena rahvusvahelise organisatsiooni lepingu või otsuse alusel, või

c)

õppijatele, kellel puudub Madalmaade kodakondsus, kuid kes elavad Madalmaades ja kuuluvad isikute rühma, keda halduse üldakti alusel koheldakse õppetoetuse osas Madalmaade kodanikena.”

10

WSF 2000 artiklile 2.2 lisatud lõige 2, mis jõustus 21. novembril 2003, sätestab:

„Erandina artikli 2.2 lõike 1 punktist b ei kohaldata nõuet, et õppija peab olema Madalmaade kodanik, nende õppijate suhtes, kellele kõnealune nõue ei laiene rahvusvahelise organisatsiooni lepingu või otsuse alusel. Halduse üldaktiga või selle alusel võib vastu võtta sätted käesoleva lõike nõuetekohaseks rakendamiseks.”

11

4. märtsil 2005 võttis IB-Groep vastu võõrtöötajate kontrollimise juhendi (Beleidsregel controlebeleid migrerend werknemerschap, AG/OCW/MT 05.11). Juhend jõustus ja käsitleb toimetulekutoetuse andmise ajavahemike kontrollimist alates 2003. kalendriaastast. Juhend näeb ette, et iga õppija, kes on vaatlusalusel ajavahemikul töötanud keskmiselt 32 või rohkem tundi kuus, omandab automaatselt ühenduse töötaja staatuse. Kui õppija ei vasta 32 tunni tingimusele, uurib IB-Groep õppija olukorda põhjalikumalt.

12

Pärast Euroopa Kohtu 15. märtsi 2005. aasta otsust kohtuasjas C-209/03: Bidar (EKL 2005, lk I-2119) võttis IB-Groep vastu juhendi, mis käsitleb Euroopa Liidust, Euroopa Majanduspiirkonnast ja Šveitsist pärit õppijate õpingute rahastamise taotluste kohandamist (Beleidsregel aanpassing aanvraag studiefinanciering voor studenten uit EU, EER of Zwitserland, edaspidi „. aasta juhend”), mis avaldati .

13

Selle juhendi artikli 2 lõige 1 sätestab:

„Euroopa Liidu liikmesriigi […] kodanikust õppija võib taotluse esitamisel saada toetust õpingute rahastamiseks vastavalt WSF 2000-le […], kui ta on enne taotluse esitamist elanud Madalmaades seaduslikult vähemalt viis aastat järjest. WSF 2000 teisi sätteid […] kohaldatakse tingimusteta.”

14

9. mai 2005. aasta juhendi artikkel 5 sätestab:

„Käesolev juhend jõustub selle avaldamisel ja kehtib tagasiulatuvalt alates 15. märtsist 2005.”

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

15

Saksa kodanik J. Förster asus 5. märtsil 2000, mil ta oli 20-aastane, elama Madalmaadesse, kus ta alustas algklasside õpetajaks õppimist ning asus omandama bakalaureusekraadi kasvatusteooria erialal Hogeschool van Amsterdamis.

16

Oma õpingute jooksul töötas J. Förster mitmel töökohal.

17

Alates 2002. aasta oktoobrist kuni 2003. aasta juunini läbis J. Förster ühes Hollandi koolis tasustatud õppepraktika, õpetades eripedagoogina käitumisraskuste ja/või vaimsete häiretega keskkooliõpilasi.

18

Pärast nimetatud õppepraktikat J. Förster enam palgalist tööd ei teinud.

19

Pärast kasvatusteooria bakalaureuseeksami sooritamist 2004. aastal võttis J. Förster sama aasta 15. juunil vastu sotsiaaltöötaja koha vaimsete häiretega isikute hooldekodus.

20

Alates 2000. aasta septembrist maksis IB-Groep J. Försterile toimetulekutoetust. IB-Groep pikendas toetust regulaarselt. IB-Groep leidis, et J. Försterit tuleb pidada „töötajaks” EÜ artikli 39 tähenduses ning seega kohelda toimetulekutoetuse osas vastavalt määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikele 2 Madalmaade kodanikust õppijana.

21

Kontrollimisel tuvastas IB-Groep, et J. Förster ei ole 2003. aasta juulist sama aasta detsembrini palgalist tööd teinud. 3. märtsi 2005. aasta otsuses leidis IB-Groep, et J. Försterit ei saa enam käsitada töötajana. Seetõttu tühistati otsus talle 2003. aasta juulist detsembrini toimetulekutoetuse määramise kohta ja J. Försteril paluti alusetult saadud toetussumma tagasi maksta.

22

Rechtbank Alkmaar tunnistas 12. septembri 2005. aasta otsusega J. Försteri kaebuse alusetuks kahel motiivil. Esiteks leidis kohus, et 2003. aasta teisel poolaastal J. Förster tegelikult ei töötanud ja seetõttu ei saanud teda sel ajavahemikul käsitada ühenduse töötajana. Teiseks leidis kohus, et J. Förster ei saanud toimetulekutoetuse taotlemiseks tugineda eespool viidatud Bidari kohtuotsusele, sest enne bakalaureuseõpinguid kasvatusteooria erialal ei olnud ta integreerunud Madalmaade ühiskonda.

23

Selle kohtuotsuse peale esitas J. Förster Centrale Raad van Beroepile apellatsioonkaebuse, milles ta väitis esimese võimalusena, et asjas tähtsust omaval ajal oli ta juba niivõrd integreerunud Madalmaade ühiskonda, et tal oli ühenduse õiguse alusel tekkinud 2003. aasta teisel poolaastal õigus toimetulekutoetusele. Teise võimalusena väitis J. Förster, et teda tuleks käsitada ühenduse töötajana kogu 2003. aasta jooksul.

24

Neil asjaoludel otsustas Centrale Raad van Beroep menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas määruse (EMÜ) nr 1251/70 artikkel 7 kehtib ka üliõpilase puhul, kes on asunud Madalmaadesse elama õpingute eesmärgil ning on osaajaga töötanud õpingute kõrvalt, kuid on nüüdseks töötamise lõpetanud?

2.

Kas direktiiv 93/96 takistab eelmises küsimuses nimetatud üliõpilasel täissummas õppetoetuse nõudmisel tuginemast EÜ artiklile 12?

3.

a)

Kas õigusnorm, mille kohaselt majanduslikult mitteaktiivsetel Euroopa Liidu kodanikel on ainult siis õigus tugineda EÜ artiklile 12, kui nad on vastuvõtvas liikmesriigis teatud aja seaduslikult elanud või kui neil on elamisluba, kehtib ka toimetulekutoetuse puhul?

b)

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas ainult vastuvõtva liikmesriigi kodakondust mitteomavatelt isikutelt on lubatud nõuda seda, et nad oleks riigis elanud teatud aja?

c)

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas EÜ artikliga 12 on kooskõlas viieaastase elamise nõue?

d)

Kui vastus eelmisele küsimusele on eitav, siis kui pikka riigis elamise aega võib nõuda?

4.

Kas üksikjuhul piisab ka sellest, kui isik on riigis elanud seaduslikult lühemat aega, kui peale elamise aja annavad muud tegurid tunnistust sellest, et isik on vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda olulisel määral integreerunud?

5.

Kui asjaomased isikud saavad Euroopa Kohtu otsusele tuginedes tuletada EÜ artiklist 12 tagasiulatuvalt seniarvatust ulatuslikumaid õigusi, siis kas asjaomaste põhjendatud nõuete täitmist saab nõuda ka varasema ajavahemiku suhtes, kui kõnealused nõuded avaldati vahetult pärast otsuse avaldamist?”

Eelotsuse küsimused

Esimene küsimus

25

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas põhikohtuasja kaebuse esitajaga samas olukorras olev õppija võib toimetulekutoetuse saamiseks tugineda määruse nr 1251/70 artiklile 7.

26

Määrus nr 1251/70 tagab töötajale, kes on töötamise lõpetanud, õiguse jääda alaliselt elama liikmesriigi territooriumile pärast seda, kui ta on seal olnud palgalisel tööl, ning kodanikega võrdse kohtlemise õiguse, mis on kehtestatud määrusega nr 1612/68. Need õigused laienevad ka selles liikmesriigis koos töötajaga elavatele pereliikmetele.

27

Tingimused, mis annavad töötajale õiguse jääda vastuvõtva liikmesriigi territooriumile, on määruse nr 1251/70 artiklis 2 ammendavalt loetletud (vt 9. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-257/00: Givane jt, EKL 2003, lk I-345, punkt 29).

28

Lisaks töötamise ja elamise kestusega seotud tingimuste täitmisele on töötajal, kes on töötanud vastuvõtvas liikmesriigis, õigus jääda sinna elama kolmel tingimusel. Esiteks siis, kui töötaja on töötamise lõpetamise ajaks jõudnud vanusesse, mis annab selles liikmesriigis õiguse vanaduspensionile. Teiseks siis, kui töötamise lõpetamine on tingitud püsivast töövõimetusest. Kolmandaks siis, kui töötaja on palgalisel tööl teises liikmesriigis, säilitades samal ajal oma elukoha esimeses riigis, kus ta käib tavaliselt iga päev või vähemalt korra nädalas.

29

Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasja hageja olukord ei vasta ühelegi neist määruse nr 1251/70 artiklis 2 loetletud tingimustest.

30

Olgu lisatud, et J. Förster katkestas vaidlusalusel perioodil igasuguse töötamise, et jätkata õpinguid, loobumata siiski plaanist siduda oma tööelu Madalmaadega, kus ta säilitas oma elukoha.

31

Neil asjaoludel ei saa J. Försterit pidada määruse nr 1251/70 artikli 1 mõttes „liikmesriigi [kodanikuks], kes on olnud palgalisel tööl teise liikmesriigi territooriumil”.

32

Järelikult ei ole määrus nr 1251/70 käesolevas asjas kohaldatav.

33

Seetõttu tuleb esimesele küsimusele vastata, et põhikohtuasja kaebuse esitajaga samas olukorras olev õppija ei või toimetulekutoetuse saamiseks tugineda määruse nr 1251/70 artiklile 7.

Neljas kuni kuues küsimus

34

Nende küsimustega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ja millistel tingimustel võib liikmesriigi kodanikust õppija, kes on läinud teise liikmesriiki õpingute eesmärgil, tugineda toimetulekutoetuse saamiseks EÜ artikli 12 esimesele lõigule. Veel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas teiste liikmesriikide kodanike suhtes varasema viieaastase elamise tingimuse kohaldamist võib pidada mainitud artikli 12 esimese lõiguga kooskõlas olevaks ning kui jah, kas siis üksikjuhtudel võib kohaldada muid kriteeriume, mis näitavad vastuvõtvasse liikmesriiki olulisel määral integreerumist.

35

EÜ artikli 12 esimene lõik keelab EÜ asutamislepingus käsitletud valdkondades igasugune diskrimineerimise kodakondsuse alusel, ilma et see piiraks selles lepingus sisalduvate erisätete kohaldamist.

36

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib vastuvõtva liikmesriigi territooriumil seaduslikult elav Euroopa Liidu kodanik tugineda EÜ artiklile 12 kõigis olukordades, mis kuuluvad ühenduse õiguse esemelisse kohaldamisalasse (12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-85/96: Martínez Sala, EKL 1998, lk I-2691, punkt 63, ja eespool viidatud Bidari kohtuotsus, punkt 32).

37

Need olukorrad hõlmavad eelkõige asutamislepinguga tagatud põhivabaduste kasutamise ning EÜ artiklis 18 sätestatud liikmesriikide territooriumil liikumis- ja elamisvabaduse kasutamise juhtumeid (vt 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-148/02: Garcia Avello, EKL 2003, lk I-11613, punkt 24, ja . aasta otsus kohtuasjas C-403/03: Schempp, EKL 2005, lk I-6421, punkt 18).

38

Selle kohta on Euroopa Kohus juba otsustanud, et ühe liikmesriigi kodanik, kes läheb teise liikmesriiki, kus ta jätkab keskkooliõpinguid, kasutab EÜ artikliga 18 tagatud liikumisvabadust (vt 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-224/98: D’Hoop, EKL 2002, lk I-6191, punktid 29–34, ja eespool viidatud Bidari kohtuotsus, punkt 35).

39

Mis puudutab sotsiaaltoetusi, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et majanduslikult mitteaktiivne liidu kodanik võib EÜ artikli 12 esimesele lõigule tugineda siis, kui ta on vastuvõtvas liikmesriigis teatud perioodi jooksul seaduslikult elanud (eespool viidatud Bidari kohtuotsus, punkt 37).

40

Õpingute alustamiseks või jätkamiseks teise liikmesriiki läinud õppija võib saada EÜ artikli 18 ja direktiivi 93/96 alusel elamisõiguse, kui ta täidab direktiivi artiklis 1 sätestatud tingimused piisavate vahendite ja tervisekindlustuse olemasolu kohta ning tingimuse, et ta on registreerunud akrediteeritud õppeasutuses eesmärgiga läbida seal kutseõppekursus.

41

Teises liikmesriigis seaduslikult elava õppija olukord toimetulekutoetuse saamisel jääb seega asutamislepingu reguleerimisalasse EÜ artikli 12 esimese lõigu mõttes (vt eespool viidatud Bidari kohtuotsus, punkt 42).

42

On tõsi, et vastavalt direktiivi 93/96 artiklile 3 ei nähta selle direktiiviga teises liikmesriigis elamise õiguse alusel riigis viibivatele õpilastele ette mingisugust õigust saada vastuvõtvalt liikmesriigilt toimetulekutoetust.

43

Siiski ei takista nimetatud säte seda, et liikmesriigi kodanik, kes elab EÜ artikli 18 ja selle rakendamiseks vastuvõetud sätete alusel teises liikmesriigis, kus ta kavatseb alustada või jätkata õpinguid, tugineb seal elamise ajal EÜ artikli 12 esimeses lõigus väljendatud võrdse kohtlemise aluspõhimõttele (vt selle kohta eespool viidatud Bidari kohtuotsus, punkt 46).

44

Selles osas ei oma tähtsust asjaolu, et J. Förster tuli Madalmaadesse peamiselt õpingute eesmärgil.

45

Vastavalt 9. mai 2005. aasta juhendile võib Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikust õppija saada toimetulekutoetust, kui ta on enne toetuse taotlemist elanud Madalmaades seaduslikult vähemalt viis aastat järjest. Kuna seda elamisajaga seotud tingimust ei kohaldata Madalmaade kodanikest õppijate suhtes, kerkib üles küsimus, milliseid piiranguid võib kehtestada teiste liikmesriikide kodanikest õppijate õigusele saada toimetulekutoetust, ilma et sellest tulenevat viimati nimetatud õppijate erinevat kohtlemist võrreldes oma riigi kodanikest õppijatega saaks pidada diskrimineerivaks ja seega EÜ artikli 12 esimese lõigu alusel keelatuks.

46

Seda küsimust on Euroopa Kohus käsitlenud eespool viidatud Bidari kohtuotsuses.

47

Erinevalt käesolevast kohtuasjast oli eespool viidatud Bidari otsuse aluseks olnud kohtuasjas tegemist siseriiklike õigusnormidega, mis nõudsid toimetulekutoetust taotlevatelt teisest liikmesriigist pärit õppijatelt lisaks elamisajaga seotud tingimuse täitmisele ka seda, et nende elukoht oleks vastuvõtvas liikmesriigis. Kuivõrd selle otsuse aluseks olnud põhikohtuasjas kõne all olnud õigusnormid välistasid teise liikmesriigi kodanikul õppijana elaniku staatuse saamise, tegid nimetatud õigusnormid niisugusel kodanikul tema tegelikust vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda integreerumise tasemest sõltumata selle tingimuse täitmise ja järelikult ka toimetulekutoetuse õiguse omandamise võimatuks.

48

Eespool viidatud Bidari kohtuotsuses märkis Euroopa Kohus, et kuigi liikmesriike on kutsutud oma sotsiaalabisüsteemi korraldamisel ja rakendamisel üles näitama teatavat rahalist solidaarsust teiste liikmesriikide kodanike suhtes, on liikmesriikidel lubatud jälgida, et teistest liikmesriikidest tulevatele õppijatele antav toimetulekutoetus ei muutuks ebamõistlikuks koormaks, millel võiksid olla tagajärjed selles riigis võimaldatava toetuse kogumahule (eespool viidatud Bidari kohtuotsus, punkt 56).

49

Euroopa Kohus on samuti toonitanud, et on õiguspärane, kui liikmesriik annab toimetulekutoetust vaid neile õppijatele, kes on üles näidanud teatavat selle riigi ühiskonda integreerumise taset (eespool viidatud Bidari kohtuotsus, punkt 57).

50

Neil kaalutlustel otsustas Euroopa Kohus, et teatud integreerumistaseme olemasolu võib eeldada, kui on tuvastatud, et asjassepuutuv õppija on elanud vastuvõtvas liikmesriigis teatava aja (eespool viidatud Bidari kohtuotsus, punkt 59).

51

Mis puudutab konkreetsemalt küsimust, kas põhikohtuasjas kõne all olevates siseriiklikes õigusnormides ette nähtud pideva viieaastase elamise tingimus on ühenduse õigusega kooskõlas, siis tuleb uurida, kas niisugust tingimust saab õigustada vastuvõtva liikmesriigi puhul eesmärgiga tagada oma territooriumil teiste liikmesriikide kodanikeks olevate õppijate teatav integreerumistase.

52

Käesolevas asjas on pideva viieaastase elamise tingimus sobiv tagamaks, et toimetulekutoetuse taotleja on vastuvõtvasse liikmesriiki integreerunud.

53

Selle õigustatus ühenduse õiguse seisukohalt eeldab veel seda, et tingimus oleks siseriiklikus õiguses taotletava õiguspärase eesmärgiga proportsionaalne. See tingimus ei või minna eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

54

Pideva viieaastase elamise tingimust ei saa pidada ülemääraseks, arvestades eelkõige mittekodanike vastuvõtvasse liikmesriiki integreerumise tasemega seotud nõudeid.

55

Sellega seoses olgu meenutatud – kuigi direktiiv 2004/38 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav –, et direktiivi artikli 24 lõige 2 sätestab, et vastuvõttev liikmesriik ei ole kohustatud enne alalise elamisõiguse omandamist andma stipendiumide või õppelaenudena toimetulekutoetust õpinguteks, sealhulgas tööalaseks koolituseks, muudele isikutele kui töötajatele, füüsilisest isikust ettevõtjatele, sellise staatuse säilitanud isikutele ja nende pereliikmetele, ning direktiivi artikli 16 lõige 1 sätestab, et liidu kodanikud saavad alalise elamisõiguse vastuvõtvas liikmesriigis, kus nad on elanud seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat.

56

Euroopa Kohus on täpsustanud, et elamistingimus on proportsionaalne siis, kui siseriiklikud ametiasutused kohaldavad seda selgete ja eelnevalt teada olevate kriteeriumide alusel (vt 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C-138/02: Collins, EKL 2004, lk I-2703, punkt 72).

57

Võimaldades asjassepuutuvatel isikutel oma õigustest ning kohustustest ühemõtteliselt aru saada, on 9. mai 2005. aasta juhendiga kehtestatud elamistingimus juba oma olemasolu tõttu selline, et tagab õppijatele toimetuleku andmisel õiguskindluse ja läbipaistvuse kõrge taseme.

58

Niisiis tuleb tõdeda, et põhikohtuasjas kõne all olevate siseriiklike õigusnormidega ette nähtud viieaastase elamise tingimus ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik, et saavutada eesmärk tagada teisest liikmesriigist pärit õppijate teataval tasemel integreerumine vastuvõtvasse liikmesriiki.

59

See tõdemus ei mõjuta liikmesriikide õigust anda – kui nad seda soovivad – toimetulekutoetust teistest liikmesriikidest pärit õppijatele, kes ei vasta viieaastase elamise tingimusele.

60

Eeltoodut silmas pidades tuleb teisele kuni neljandale küsimusele vastata, et liikmesriigi kodanikust õppija, kes on läinud teise liikmesriiki õpingute eesmärgil, võib toimetulekutoetuse saamiseks tugineda EÜ artikli 12 esimesele lõigule, kui ta on elanud vastuvõtvas liikmesriigis teatava aja. Teiste liikmesriikide kodanike suhtes varasema viieaastase elamise tingimuse kohaldamine ei ole EÜ artikli 12 esimese lõiguga vastuolus.

Viies küsimus

61

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ühenduse õigusega, eelkõige õiguskindluse põhimõttega on vastuolus sellise elamistingimuse tagasiulatuv kohaldamine, mis põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal ei olnud asjassepuutuvale isikule teada.

62

Sellega seoses olgu meenutatud, et 9. mai 2005. aasta juhend jõustus selle avaldamisel tagasiulatuvalt alates , s.o kuupäeval, mis on põhikohtuasja asjaoludest hilisem.

63

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et 9. mai 2005. aasta juhend omab põhikohtuasja lahendamisel tähtsust, arvestades, et sellest nähtub, millisel viisil kavatses IB-Groep rakendada eespool viidatud Bidari kohtuotsust ja et mainitud kohtuotsuse toime ei ole ajaliselt piiratud.

64

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et tema kõhklused selles küsimuses tulenevad lahendusest eespool viidatud Collinsi otsuse aluseks olnud kohtuasjas, kuivõrd Euroopa Kohus leidis selles otsuses, et sotsiaalabi taotlejale saab elamistingimust kohaldada üksnes siis, kui asjassepuutuval ajal oli talle sellise tingimuse olemasolu juba teada.

65

Nagu nähtub käesoleva otsuse punktist 56, otsustas Euroopa Kohus eespool viidatud Collinsi kohtuotsuses, et elamistingimus on proportsionaalne siis, kui siseriiklikud ametiasutused kohaldavad seda selgete ja eelnevalt teada olevate kriteeriumide alusel.

66

Kõnesolevale küsimusele vastamiseks tuleb meenutada, et kuna eespool viidatud Bidari kohtuotsuse toime ei ole ajaliselt piiratud, võivad ja peavad siseriiklikud kohtud sellest otsusest tulenevat EÜ artikli 12 tõlgendust kohaldama enne seda otsust tekkinud ja kujunenud õigussuhetele, kui samal ajal on täidetud tingimused, mis võimaldavad esitada nimetatud sätte kohaldamist puudutava vaidluse pädevatele kohtutele lahendamiseks (vt selle kohta 27. märtsi 1980. aasta otsus kohtuasjas 61/79: Denkavit italiana, EKL 1980, lk 1205, punkt 16, ja eespool viidatud Bidari kohtuotsus, punkt 66).

67

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv õiguskindluse põhimõte eelkõige seda, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed ning nende tagajärjed ettenähtavad, eriti juhtudel, kui neil võib olla üksikisikutele ja ettevõtjatele ebasoodsaid tagajärgi (vt selle kohta 13. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-143/93: Van Es Douane Agenten, EKL 1996, lk I-431, punkt 27, ja . aasta otsus kohtuasjas C-347/06: ASM Brescia, EKL 2008, lk I-5641, punkt 69).

68

Toimikust nähtub, et 9. mai 2005. aasta juhendis ette nähtud elamistingimus kehtestati eesmärgiga tagada eespool viidatud Bidari kohtuotsuse ja direktiivi 2004/38 rakendamise vahele jääva aja katmine. Selline valik tehti direktiivi artikli 24 lõike 2 ja artikli 16 nõuete järgimiseks.

69

Veel nähtub, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas ei too teistest liikmesriikidest pärit õppijate toimetulekutoetuse saamise õiguse sõltuvusse seadmine elamistingimuse täitmisest asjassepuutuvatele isikutele kaasa negatiivseid tagajärgi.

70

Arvestades seda, et 9. mai 2005. aasta juhend annab asjassepuutuvatele isikutele suuremad õigused kui need, mis neil olid varasemate siseriiklike õigusnormide alusel, ei ole Collinsi kohtuotsusega kehtestatud nõue käesolevas asjas kohaldatav.

71

Seega tuleb esitatud küsimusele vastata, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei ole ühenduse õigusega, eelkõige õiguskindluse põhimõttega vastuolus sellise elamistingimuse kohaldamine, mis seab teistest liikmesriikidest pärit õppijate õiguse toimetulekutoetusele sõltuvusse selle tingimuse kehtestamisest varasemate elamisperioodide täitumisest.

Kohtukulud

72

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

 

1.

Põhikohtuasja kaebuse esitajaga samas olukorras olev õppija ei või toimetulekutoetuse saamiseks tugineda komisjoni 29. juuni 1970. aasta määruse (EMÜ) nr 1251/70 töötajate õiguse kohta jääda elama liikmesriigi territooriumile pärast selles riigis töötamist artiklile 7.

 

2.

Liikmesriigi kodanikust õppija, kes on läinud teise liikmesriiki õpingute eesmärgil, võib toimetulekutoetuse saamiseks tugineda EÜ artikli 12 esimesele lõigule, kui ta on elanud vastuvõtvas liikmesriigis teatava aja. Teiste liikmesriikide kodanike suhtes varasema viieaastase elamise tingimuse kohaldamine ei ole EÜ artikli 12 esimese lõiguga vastuolus.

 

3.

Sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei ole ühenduse õigusega, eelkõige õiguskindluse põhimõttega vastuolus sellise elamistingimuse kohaldamine, mis seab teistest liikmesriikidest pärit õppijate õiguse toimetulekutoetusele sõltuvusse selle tingimuse kehtestamisest varasemate elamisperioodide täitumisest.

 

Allkirjad


( *1 ) Kohtumenetluse keel: hollandi.