Kohtuasi C-514/03

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Hispaania Kuningriik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – EÜ artiklid 43 ja 49 – Asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piiramine – Eraturvaettevõtjad ja -teenused – Tingimused – Juriidilise isiku õigussubjektsus – Minimaalne osa- või aktsiakapital – Tagatis – Töötajate minimaalne arv – Direktiivid 89/48/EMÜ ja 92/51/EMÜ – Pädevuskinnituse tunnustamine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Piirangud

(EÜ artiklid 43 ja 49)

2.        Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Diplomite ja kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamine – Direktiiv 92/51

(Nõukogu direktiiv 92/51)

1.        EÜ artiklitest 43 ja 49 tulenevaid kohustusi rikub liikmesriik, kes kehtestab välismaistele eraturvaettevõtjatele liikmesriigi territooriumil tegutsemiseks rea tingimusi, st kohustuse:

– olla juriidiline isik;

– omada teatavat minimaalset osa- või aktsiakapitali;

– maksta liikmesriigi rahandusasutusele tagatis;

– võtta tööle teatav minimaalne arv töötajaid, kui asjaomane ettevõtja tegutseb muudes valdkondades kui lõhkematerjali vedu ja jaotamine;

– mille kohaselt peavad nende töötajad üldiselt omama liikmesriigi ametiasutuste poolt antavat eriluba.

(vt punktid 31, 36, 41, 48, 50, 55, 56 ja resolutiivosa)

2.        Liikmesriik rikub direktiivist 92/51 täiendava tööalase koolituse tunnustamise teise üldsüsteemi kohta, mis täiendab direktiivi 89/48, tulenevaid kohustusi, kui jätab vastu võtmata õigusnormid, mis on vajalikud, et tagada eradetektiivina tegutsemiseks tarviliku kutsekvalifikatsiooni pädevuskinnituse tunnustamine.

(vt punkt 65 ja resolutiivosa)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

26. jaanuar 2006(*)

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – EÜ artiklid 43 ja 49 – Asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piiramine – Eraturvaettevõtjad ja -teenused – Tingimused – Juriidilise isiku õigussubjektsus – Minimaalne osa- või aktsiakapital – Tagatis – Töötajate minimaalne arv – Direktiivid 89/48/EMÜ ja 92/51/EMÜ – Pädevuskinnituse tunnustamine

Kohtuasjas C‑514/03,

mille esemeks on 8. detsembril 2003 EÜ artikli 226 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. Patakia ja L. Escobar Guerrero, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Hispaania Kuningriik, esindaja: E. Braquehais Conesa, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees P. Jann, kohtunikud K. Schiemann, N. Colneric, J. N. Cunha Rodrigues ja E. Levits (ettekandja),

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikku menetlust,

olles 7. juuli 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Hispaania Kuningriik kehtestas:

–        eraturvaettevõtjatele ja nende töötajatele rakendussätetes kohustuse omada Hispaania kodakondsust;

–        eraturvaettevõtjate registreerimise korra raames kohustuse:

a)      olla igal juhul juriidiline isik,

b)      omada kindlaksmääratud osa- või aktsiakapitali, arvestamata asjaoluga, et oma asukohariigis ettevõtjal sellist kohustust ei ole,

c)      hoiustada tagatis Caja General de Depósitos’is, arvestamata võimaliku päritoluliikmesriigis antud tagatisega,

d)      võtta tööle teatav arv töötajaid;

–        välismaise eraturvaettevõtja turvatöötajatele kohustuse hankida Hispaanias teatav uus luba, olgugi et võrreldav luba on nimetatud ettevõtja asukohaliikmesriigis juba saadud,

ja kuna eraturvasektori kutsealadele ei kohaldata ühenduse kutsekvalifikatsiooni tunnustamise korda,

siis on Hispaania Kuningriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad EÜ artiklitest 43 ja 49, nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivist 89/48/EMÜ vähemalt kolmeaastase kutsealase koolituse lõpetamisel antavate kõrgharidusdiplomite tunnustamise üldsüsteemi kohta (EÜT L 19, lk 16; ELT eriväljaanne 05/01, lk 337) ning nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivist 92/51/EMÜ direktiivi 89/48 täiendava tööalase koolituse tunnustamise teise üldsüsteemi kohta (EÜT L 209, lk 25; ELT eriväljaanne 05/02, lk 47).

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

2        Direktiivide 89/48 ja 92/51 eesmärk on luua diplomite tunnustamiseks süsteem, mis lihtsustab Euroopa Liidu kodanike võimalust tegeleda mis tahes kutsetegevusega, mille jaoks on vastuvõtvas liikmesriigis vaja läbida keskharidusjärgne koolitus. Kui direktiiv 89/48 käsitleb vähemalt kolmeaastase kutsealase koolituse lõpetamisel antavaid ülikoolidiplomeid, siis direktiivi 92/51 kohaldatakse vähemalt üheaastase või sama direktiivi artiklis 1 kindlaksmääratud samaväärse kestusega keskharidusjärgse koolituse lõpetamisel antavate diplomite suhtes.

3        Direktiivi 92/51 artikkel 1 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

c)      pädevuskinnitus – mis tahes kvalifikatsiooni tõendav dokument:

–        mis kinnitab koolitust, mida ei hõlma direktiivis 89/48/EMÜ osutatud diplom ega käesolevas direktiivis osutatud diplom või tunnistus;

või

–        mis on antud pärast seda, kui liikmesriigi õigus- ja haldusnormide kohaselt määratud asutus on hinnanud taotleja isikuomadusi, sobivust või teadmisi, mis peavad sellel kutsealal tegutsemiseks olema, ilma et nõutaks tõendeid varasema koolituse kohta,

[...]

e)      reguleeritud kutseala – reguleeritud kutsealane tegevus või tegevuste hulk, mis moodustab liikmesriigis asjaomase kutseala;

f)      reguleeritud kutsealane tegevus – kutsealane tegevus, millega tegelema hakkamine või tegelemine või üks tegelemise moodustest liikmesriigis eeldab otseselt või kaudselt õigus- ja haldusnormidest tulenevalt koolituse kohta antud tõendi või pädevuskinnituse olemasolu. Reguleeritud kutsealase tegevusega tegelemise moodused seisnevad eelkõige järgmises:

–        kutsealaga tegelemine kutsenimetuse all, kui sellise nimetuse kasutamine on lubatud vaid neil, kellel on õigus- ja haldusnormide kohane tõend koolituse kohta või pädevuskinnitus […]

[…]”.

4        Direktiivi 92/51 artikkel 8 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui vastuvõtvas liikmesriigis eeldab reguleeritud kutsealal tegutsema hakkamine või tegutsemine pädevuskinnituse olemasolu, ei või pädev asutus ebapiisava kvalifikatsiooni tõttu keelduda andmast liikmesriigi kodanikule luba asuda tegutsema või tegutseda sellel kutsealal samadel tingimustel, mis kehtivad selle riigi oma kodanike suhtes:

a)      kui taotlejal on pädevustunnistus, mida muus liikmesriigis nõutakse samal kutsealal tegutsema hakkamiseks või tegutsemiseks tolle riigi territooriumil, ja see pädevustunnistus on talle antud liikmesriigis;

või

b)      kui taotleja esitab muudes liikmesriikides saadud kvalifikatsiooni tõendava dokumendi,

ja andes eelkõige tervishoiu, ohutuse, keskkonnakaitse ja tarbijakaitsega seotud küsimustes vastuvõtva liikmesriigi õigus- ja haldusnormidega nõutavaga võrdväärse garantii.

Kui taotleja ei esita tõendeid sellise kinnituse või sellise kvalifikatsiooni kohta, kohaldatakse vastuvõtva liikmesriigi õigus- ja haldusnorme.”

 Siseriiklikud õigusnormid

5        Hispaanias reguleerib eraturvateenuse osutamist 30. juuli 1992. aasta seadus nr 23/1992 eraturvateenuse kohta (BOE nr 186, 4.8.1992, lk 27116; edaspidi „eraturvaseadus”) ja 9. detsembri 1994. aasta kuninga dekreet nr 2364/1994, millega kiidetakse heaks määrus eraturvateenuse osutamise kohta (BOE nr 8, 10.1.1995, lk 779; edaspidi „eraturvamäärus”).

6        Eraturvaseaduse artikli 5 lõige 1 sisaldab ammendavat loetelu kuuest teenuse liigist, mida eraturvaettevõtjad osutada võivad:

–        vara, asutuste, ürituste, võistluste või kogunemiste valve ja kaitse;

–        kindlaksmääratud isikute kaitse;

–        metall- ja paberraha, valuuta ning väärisesemete või ohtlike esemete hoiustamine, valve, kontrollimine ja sorteerimine ning nende esemete vedamine ja jaotamine;

–        turvaaparatuuri, -seadmestiku ja -süsteemide paigaldamine ja hooldamine;

–        alarmsignaalide vastuvõtmise, kontrollimise ja edastamise keskuste pidamine ja alarmsignaalidest Fuerzas y Cuerpos de Seguridad’ile teavitamine ning vastusteenuste osutamine, mis ei kuulu nimetatud ameti pädevusse;

–        seaduses sätestatud turvateenuste planeerimine ja assisteerimine.

7        Nimetatud seaduse artikli 7 lõike 1 kohaselt peab selliseid teenuseid osutada sooviv ettevõtja saama tegevusloa, mis tähendab vormiliselt enda registreerimist siseministeeriumi peetavas registris. Sellise registreeringu saamiseks peab asjaomane ettevõtja olema juriidiline isik, mis vastab ühele siseriiklikus õiguses sätestatud neljast äriühingu liigist. Lisaks sellele kehtestab eraturvamäärus eespool viidatud loa saamisele muid tingimusi, mis erinevad sõltuvalt asjaomase ettevõtja tegevusalast.

8        Nii peab asjaomasel ettevõtjal olema minimaalne osa- või aktsiakapitali ning ta peab andma tagatise. Aktsiakapitali ja tagatise suurus ei sõltu mitte ainult ettevõtja tegevusalast, vaid ka tema tegevuse riigisisesest geograafilisest ulatusest. Nimetatud tagatis tuleb hoiustada Hispaania rahandusasutuses Caja General de Depósitos.

9        Turvaettevõtjatele on eraturvamääruse lisas kehtestatud teatud erinõuded, mis sõltuvad nende ettevõtjate tegevusalast. Kui selliseks tegevusalaks on väärisesemete või ohtlike esemete vedamine ja jaotamine või turvaaparatuuri, -seadmestiku ja -süsteemide paigaldamine ja hooldamine, siis esitatakse vastavalt järgmised nõuded:

„1.      Väärisesemed või ohtlikud esemed

a)      [...]

b)      Teine etapp

1.°      Meeskond, mis koosneb turvaülemast ja vähemalt 30 turvatöötajast, kui ettevõtja tegutseb riigisisesel tasandil, ning kuuest turvatöötajast, kellele lisandub kolm töötajat provintsi kohta, kui tegevus hõlmab autonoomset piirkonda.

[...]

2.      Lõhkematerjalid

a)      [...]

b)      Teine etapp

1.°      Meeskond, mis koosneb vähemalt kahest lõhkematerjalile spetsialiseerunud turvatöötajast lõhkematerjali veoks kasutatava iga sõiduki kohta, mis ettevõtjale kuulub, ja turvaülemast, kui turvatöötajate arv on suurem kui 15.

[...]

5.      Turvaaparatuuri, -seadmestiku ja -süsteemide paigaldamine ja hooldamine

[...]

2.°      Teine etapp

a)      Meeskond, mis koosneb vähemalt ühest insener-tehnikust ja viiest paigaldajast ettevõtjate puhul, kes tegutsevad siseriiklikul tasandil, ja insener-tehnikust ning kahest paigaldajast nende puhul, kelle tegevus hõlmab autonoomset piirkonda.”

10      Vastavalt turvaseaduse artiklile 10 koosmõjus turvamääruse artikliga 53 peab iga eraturvatöötaja hankima siseministeeriumilt loa. Selleks peab ta olema täisealine, ei tohi olla jõudnud õigusnormides kindlaksmääratud vanusepiirini, peab omama tööülesannete täitmiseks vajalikku füüsilist ja vaimset sobivust ning sooritama teadmisi ja võimeid tõendavad katsed.

11      Eelkõige eradetektiivi kutsealal tegutsemise osas nõuab eraturvamääruse artikli 54 lõike 5 punkt b muu hulgas, et asjaomastel isikutel oleks eradetektiivi diplom. See diplom antakse tingimusel, et on läbitud teatava taseme koolitus, osaletud erikursustel ja sooritatud sobivuseksamid.

12      Direktiivid 89/48 ja 92/51 võeti siseriiklikusse õigusesse üle vastavalt 25. oktoobri 1991. aasta kuninga dekreediga nr 1665/1991, millega reguleeritakse Euroopa Liidu liikmesriikides antavate vähemalt kolmeaastast koolitust nõudvate kõrgharidusdiplomite tunnustamise üldsüsteemi (BOE nr 280, 22.11.1991, lk 37916), ja 4. augusti 1995. aasta kuninga dekreediga nr 1396/1995, millega reguleeritakse Euroopa Liidu liikmesriikide ja teiste Euroopa Majanduspiirkonna lepingu riikide kutsealase koolituse tunnustamise teist üldsüsteemi ning täiendatakse kuninga dekreediga nr 1665/1991 kehtestatut (BOE nr 197, 18.8.1995, lk 25657). Nende kahe dekreedi lisad sisaldavad reguleeritud kutsealade nimekirju, mida hõlmab kõnealune tunnustamise mehhanism. Samas ei ole neis nimekirjades kutsealasid, mis on sätestatud eraturvamääruses.

 Kohtueelne menetlus ja menetlus Euroopa Kohtus

13      1997. aastal esitas komisjon Hispaania Kuningriigi vastu esimese liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, mis puudutas eraturvaseaduse ja -määruse teatavaid sätteid. Seoses selle hagiga 29. oktoobril 1998 tehtud otsuses kohtuasjas C‑114/97: komisjon vs. Hispaania (EKL 1998, lk I-6717) leidis Euroopa Kohus, et kuna Hispaania Kuningriik jättis jõusse eraturvaseaduse artiklid 7, 8 ja 10, mis lubavad eraturvateenuse osutamiseks tegevusloa anda üksnes Hispaanias asutatud ettevõtjatele, ja väljastas lube üksnes Hispaania kodanikest turvatöötajatele, on ta rikkunud EÜ asutamislepingust tulenevaid kohustusi.

14      29. novembri 1999. aasta kirjas teatas komisjon Hispaania valitsusele, et eraturvavaldkonnas kehtivad siseriiklikud õigus- ja haldusnormid rikuvad endiselt ühenduse õigust.

15      Kuna Hispaania valitsus ettenähtud tähtajal ei vastanud, esitas komisjon 24. juulil 2000 põhjendatud arvamuse, kutsudes Hispaania Kuningriiki üles võtma arvamuse teatavakstegemisest alates kahe kuu jooksul meetmed, mis on vajalikud väidetavate rikkumiste lõpetamiseks. Leides, et Hispaania võimude esitatud märkused põhjendatud arvamuse kohta ei olnud piisavad, esitas komisjon käesoleva hagi.

16      Komisjon möönis oma repliigis, et pärast eelviidatud kohtuotsust komisjon vs. Hispaania on Hispaania võimud eraturvaseadust ja -määrust muutnud, kaotades kodakondsuse tingimuse. Seega loobus komisjon seda tingimust puudutavast etteheitest, säilitades kõik teised etteheited.

 Hagi

17      Komisjon esitab oma hagi toetuseks kuus etteheidet, mis sisuliselt puudutavad Hispaania õigusaktidega Hispaanias eraturvateenuse osutamise suhtes kehtestatud tingimusi.

18      Neid etteheiteid võib määratleda selliselt:

1)      niisuguse tingimuse vastuolu EÜ artiklitega 43 ja 49, mille kohaselt peab eraturvaettevõtja olema alati juriidiline isik,;

2)      niisuguse tingimuse vastuolu EÜ artiklitega 43 ja 49, mille kohaselt peab selline ettevõtja omama minimaalset osa- või aktsiakapitali;

3)      niisuguse tingimuse vastuolu EÜ artiklitega 43 ja 49, mille kohaselt peab selline ettevõtja maksma tagatise Hispaania rahandusasutusele Caja General de Depósitos;

4)      niisuguse tingimuse vastuolu EÜ artiklitega 43 ja 49, mille kohaselt peab selline ettevõtja võtma tööle teatava minimaalse arvu töötajaid;

5)      niisuguse tingimuse vastuolu EÜ artiklitega 43 ja 49, mille kohaselt peab Hispaanias turvateenust osutaval isikul olema selleks eriluba;

6)      direktiivide 89/48 ja 92/51 rikkumine kutsekvalifikatsiooni tunnustamata jätmise tõttu.

19      Enne iga etteheite põhjendatuse uurimist tuleb välja tuua poolte esialgsed argumendid ning meenutada Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga kehtestatud üldpõhimõtteid.

 Üldised tähelepanekud

 Poolte argumendid

20      Komisjon möönab, et eraturvateenuste osutamist ei ole ühenduse tasandil ühtlustatud. Vaatamata sellele ei järgi Hispaania õiguse piiravad sätted selles valdkonnas põhinõudeid, mille on kindlaks määranud EÜ artikleid 43 ja 49 käsitlev Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika. Komisjon vaidlustab eelkõige väidetava sarnasuse eraturvavaldkonna ja avaliku julgeoleku vahel. Komisjon leiab, et asjaomaste ettevõtjate panus viimase säilimisse ei erine sellest, mida igalt üksikisikult oodata võib. Komisjon väidab, et Hispaania ettevõtjate suhtes kohaldatavate nõuetega samasuguste nõuete kohaldamine välismaise eraturvaettevõtja suhtes – arvestamata kohustusi, tagatisi ja eeskirju, mida võidakse sama ettevõtja suhtes teises liikmesriigis juba kohaldada – kujutab endast põhjendamatut takistust sellise ettevõtja asutamisele Hispaanias ja tegurit, mis oluliselt pärsib selles sektoris piiriüleste teenuste osutamist, ja seda eelkõige väikeste ning keskmise suurusega ettevõtjate osas.

21      Hispaania Kuningriik on seisukohal, et eraturvateenus on tihedalt seotud avaliku julgeolekuga, olles sellele jätkuks. Suur osa selle sektori tegevusaladest kätkeb endas teatavate vahendite kasutamist, mis tavapäraselt ei ole lubatud (eelkõige relvad). Samuti võivad need tegevusalad mõjutada tõsiselt kodanike õiguste ja vabaduste piiramatut teostamist. Järelikult võib liikmesriik selles sektoris õiguspäraselt kasutada sekkumis- ja kontrollimeetmeid, mis muudes valdkondades ei oleks põhjendatud. Kuna tegemist on ühenduse tasandil ühtlustamata sektoriga, võivad selle valdkonna õigusaktid teistes liikmesriikides Hispaania õigusaktidest oluliselt erineda, millest tuleneb ka vajadus järgida Hispaanias esinevaid erinõudeid ning eelkõige neid, mis on seotud terrorismiprobleemiga.

 Euroopa Kohtu hinnang

22      Komisjon tugineb oma hagis nii EÜ artiklile 43, millega tagatakse asutamisvabadus, kui ka EÜ artiklile 49, mis puudutab teenuste osutamise vabadust. Siinkohal tuleb meenutada, et nende kahe sätte kohaldamisalade piiritlemisel seisneb võtmeküsimus selles, kas asjaomane ettevõtja on asutatud liikmesriigis, kus ta kõnealuseid teenuseid osutab (vastuvõttev liikmesriik), või mitte. Kui seal on tema põhi- või kõrvaltegevuskoht, kuulub tema seisund asutamisvabaduse põhimõtte kohaldamisalasse EÜ artikli 43 tähenduses. Vastupidisel juhul tuleb teda käsitleda „piiriüleste teenuste osutajana” ning ta kuulub EÜ artiklis 49 sätestatud teenuste osutamise vabaduse põhimõtte alla (vt selle kohta 30. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑55/94: Gebhard, EKL 1995, lk I‑4165, punktid 25–28, ja 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑215/01: Schnitzer, EKL 2003, lk I‑14847, punktid 28–32). Käesoleva hagi puhul tundub, et asjaomaseid siseriiklikke õigus- ja haldusnorme kohaldatakse vahet tegemata nii Hispaanias asutatud eraturvaettevõtjate kui ka teistes liikmesriikides asutatud eraturvaettevõtjate suhtes, kes tegutsevad Hispaanias aeg-ajalt või ajutiselt.

23      Praegu eraturvateenust ühenduse tasandil ühtlustatud ei ole. Kuigi on tõsi, et sellises olukorras on liikmesriigid põhimõtteliselt pädevad kindlaks määrama selle sektori tegevusalal tegutsemise tingimused, peavad nad samas oma pädevust antud valdkonnas teostama asutamislepinguga tagatud põhivabadusi järgides (vt 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑58/98: Corsten, EKL 2000, lk I‑7919, punkt 31; 1. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑108/96: Mac Quen jt, EKL 2001, lk I‑837, punkt 24, ja 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑294/00: Gräbner, EKL 2002, lk I‑6515, punkt 26).

24      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei nõua EÜ asutamislepingu artikkel 59 (pärast muutmist EÜ artikkel 49) mitte ainult igasuguse kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keelamist teise liikmesriigi teenuseosutaja suhtes, vaid ka kõigi piirangute kaotamist, isegi juhul, kui piirang laieneb nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele, kui see võib keelata või muuta vähem soodsaks teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on teises liikmesriigis, kus ta seaduslikult sarnaseid teenuseid osutab (9. augusti 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑43/93: Vander Elst, EKL 2001, lk I‑3803, punkt 14, ja 29. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑17/00: De Coster, EKL 2001, lk I‑9445, punkt 29).

25      Pealegi on Euroopa Kohus sedastanud, et nimetatud artikliga 59 on vastuolus igasuguse siseriikliku õigusakti kohaldamine, mille toimel liikmesriikidevaheline teenuste osutamine muutub võrreldes liikmesriigisisese teenuste osutamisega raskemaks (eespool viidatud kohtuotsus De Coster, punkt 30).

26      Tuleb silmas pidada ka seda, et kõiki siseriiklikke meetmeid, mis võivad mainitud põhivabaduste teostamist takistada või selle vähem atraktiivseks muuta, saab õigustada ainult nelja eeltingimuse täitmisel: neid peab kohaldama mittediskrimineerival viisil, need peavad olema õigustatud ülekaaluka üldise huvi kaalutlustest lähtuvalt, need peavad olema taotletava eesmärgi tagamiseks sobivad ja need ei või ületada määra, mis on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks (vt eelkõige 31. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑19/92: Kraus, EKL 1993, lk I‑1663, punkt 32; 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑424/97: Haim, EKL 2000, lk I‑5123, punkt 57, ja eespool viidatud kohtuotsus Mac Quen jt, punkt 26).

27      Üldreegli kohaselt võib sellist meedet, kui see seisneb tagatud õiguste teostamisele teatavate tingimuste kehtestamises, õigustada üksnes tingimusel, et aluseks võetavat üldist huvi ei kaitsta teenuseosutaja suhtes tema asukohaliikmesriigis kohaldatavate eeskirjadega (eespool viidatud kohtuotsus Corsten, punkt 35). Teiste sõnadega, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 45, peavad vastuvõtva liikmesriigi ametiasutused põhimõtteliselt arvestama tingimustega, mida asjaomased ettevõtjad ja nende töötajad oma päritoluriigis juba täidavad.

28      Hispaania valitsuse argumendi osas eraturvavaldkonna ja avaliku julgeoleku valdkonna seotuse kohta on Euroopa Kohus juba leidnud, et EÜ artikli 46 lõikes 1 sätestatud erandit, mis lubab liikmesriikidel avaliku julgeoleku huvides hoida välisriigi kodanike suhtes kehtivana erikorda, ei kohaldata eraturvaettevõtjaid puudutava üldise korra suhtes (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punktid 45 ja 46, samuti 9. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑355/98: komisjon vs. Belgia, EKL 2000, lk I‑1221, punktid 28 ja 30).

 Esimene etteheide, mis puudutab ettevõtja õiguslikku vormi

 Poolte argumendid

29      Komisjon leiab, et eraturvaettevõtjale kehtestatud kohustus olla peaaegu kõikidel juhtudel juriidiline isik tähendab seda, et teises liikmesriigis asutatud ja seal õiguspäraselt asjaomaseid teenuseid osutav isik on sunnitud olema juriidiline isik selleks, et kas või ajutiselt või aeg-ajalt Hispaanias tegutseda. Kuna sellel nõudel ei ole põhimõtteliselt mingisugust otsest seost ettevõtja tegevusalaga, ei ole see vajalik, et tagada teenusesaajate kaitset ja avalikku julgeolekut. Kõiki Hispaania õigusnormidega kehtestatud tingimusi on võimalik tõhusalt täita ka ilma, et ettevõtja oleks juriidiline isik.

30      Hispaania valitsus vastab repliigi korras, et asjaomaste teenuste võimalik osutamine füüsiliste isikute poolt mitte üksnes ei loo tervet rida praktilisi probleeme, vaid on ka vastuvõetamatu avaliku julgeoleku seisukohast. Esiteks, kui lubada füüsilistel isikutel osutada kõiki vaidlusaluseid teenuseid, tuleks üle vaadata relvakandmise valdkonnas olemasolevad kohustused, mis Hispaanias on eriti ranged. Teiseks välistab teatavate teenuste osutamine füüsilise isiku poolt turvatöötaja ja äriühingu peakorteri vahelise teabevahetuse, mis võib olla eluliselt tähtis kaitstavate isikute julgeolekule ja ka turvatöötajale endale. Kolmandaks esineb töötajate vormiriietuse mitmekordistumise tõttu segiajamise oht. Üldisemas plaanis vähendaks eespool mainitud õigusnormide kergendamine julgeolekutagatisi, mida Hispaania ametiasutused on sobilikuks pidanud.

 Euroopa Kohtu hinnang

31      Ennekõike tuleb meenutada, et komisjoni poolt kritiseeritud Hispaania õigusnormidega analoogsete õigusnormide osas on Euroopa Kohus juba leidnud, et tingimus, mille kohaselt peab eraturvaettevõtja oma tegevusalaga tegelemiseks olema juriidiline isik, kujutab endast EÜ artiklitega 43 ja 49 vastuolus olevat piirangut (29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑171/02: komisjon vs. Portugal, EKL 2004, lk I‑5645, punktid 41–44).

32      Antud asjas tugineb Hispaania valitsus selle piirangu õigustamiseks asjaomaste teenusesaajate ja kõikide ülejäänud inimeste julgeoleku kaitsele. Kohtujuristi ettepaneku punktis 52 ulatuslikumalt käsitletud põhjustel ei ole juriidilise isiku õigussubjektsuse nõue taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv meede. Ükski valitsuse poolt loetletud praktilistest probleemidest ei ole otseselt seotud ettevõtja õigusliku vormiga.

33      Nendel tingimustel on esimene etteheide põhjendatud.

 Teine etteheide, mis puudutab minimaalse suurusega aktsiakapitali nõuet

 Poolte argumendid

34      Komisjon tõstab esile, et välismaine eraturvaettevõtja peab Hispaanias asutamiseks või seal piiriüleste teenuste osutamiseks alluma minimaalse suurusega aktsiakapitali nõudele. Sellist nõuet ei saa õigustada ei avaliku julgeolu kaalutlustega ega asjaomaste teenusesaajate kaitsega. Teiste liikmesriikide eraturvaettevõtjad täidaksid neid eesmärke ilmselgelt ka kindlaksmääratud aktsiakapitali tingimuseta.

35      Hispaania valitsus märgib, et kuna eraturvateenuste sektor ei ole ühenduse tasandil ühtlustatud, võivad Hispaania Kuningriigi ja teiste liikmesriikide vahel esineda olulised erinevused eelkõige relvakandmis- ja relva kasutamise juhiste osas. Võttes arvesse selle liikmesriigi erilist olukorda seoses terrorismiohuga, on teistest liikmesriikidest rangemate nõuete kehtestamine tema puhul põhjendatud. Kuigi vastab tõele, et eraturvaettevõtjad peavad Hispaanias esitama kaks täiendavat garantiid, st kohustusliku tagatise ja kindlustuse, on igaühel neist oma konkreetne ülesanne. Neist kahest garantiist iseenesest siiski ei piisa, et saavutada taotletavaid kodanike julgeoleku ja kaitse eesmärke.

 Euroopa Kohtu hinnang

36      Selles küsimuses on Euroopa Kohus juba leidnud, et eraturvaettevõtjatele kehtestatud tingimus omada minimaalset osa- või aktsiakapitali rikub EÜ artikleid 43 ja 49 (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punktid 53–57). Hispaania valitsuse esitatud põhjendused ja eelkõige Hispaanias esinev eriline terrorismioht ei oma mingisugust otsest seost ettevõtja aktsiakapitali suurusega ega selgita teenuste osutamise vabadusele ja asutamisvabadusele kehtestatud piiranguid.

37      Antud juhul esineb asjaomaste teenusesaajate kaitse eesmärgi saavutamist võimaldavaid vähem piiravaid meetmeid, näiteks tagatis või kindlustuslepingu sõlmimine. Isegi Hispaania valitsuse väidetavas olukorras, kus teatud juhtudel võib üks nendest kahest meetmest üksinda osutuda ebapiisavaks, säilib alati võimalus kohaldada mõlemaid kumulatiivselt. Seega ei ole Hispaania valitsus esitanud argumente, mis tõendaksid, miks need kaks eespool viidatud meedet ei ole piisavad, et saavutada kodanike julgeoleku ja kaitse eesmärke.

38      Nendel tingimustel on ka teine etteheide põhjendatud.

 Kolmas etteheide, mis puudutab tagatise hoiustamist Hispaania rahandusasutuses

 Poolte argumendid

39      Komisjon mõistab selle nõude peamist eesmärki, milleks on hoida Hispaania ametiasutuste valduses summasid, mis tagavad võimaliku vastutusega seotud ohtude või määratud trahvide katmise. Samas leiab komisjon, et see tingimus ei ole taotletavate eesmärkidega proportsionaalne. Eelkõige ei võimalda siseriiklikud õigusnormid arvestada ettevõtja päritoluliikmesriigis makstud tagatisega, mis peaks põhimõtteliselt olema piisav.

40      Hispaania valitsuse jaoks on tagatise maksmine või kindlustuslepingu sõlmimine õiguspärased meetmed, et tagada asjaomaste teenusesaajate kaitse. Eraturvamäärus kehtestab asjaomastele ettevõtjatele kohustuse sõlmida tsiviilvastutuskindlustuse leping. Samas pakub see meede kindlustusturule omaseid majandustegureid arvesse võttes üksnes piiratud garantiid. Teiste sõnadega on tagatis täiendava ülesandega ning see ei asenda muude tagamismeetmete, st minimaalse osa- või aktsiakapitali ja kindlustuse ülesandeid.

 Euroopa Kohtu hinnang

41      Tuleb märkida, et Hispaania õiguses sätestatud kohustus hoiustada tagatis Caja General de Depósitos’is võib takistada asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse teostamist EÜ artiklite 43 ja 49 tähenduses või muuta selle vähem atraktiivseks. See muudab Hispaanias teenuste osutamise või filiaali loomise või kõrvaltegevuskoha rajamise teistes liikmesriikides asutatud eraturvaettevõtjatele kulukamaks kui Hispaanias asutatutele. Tuleb kindlaks teha, kas see tingimus on õigustatud.

42      Euroopa Kohus on juba üheselt leidnud, et võlausaldajate kaitsmisel piirab tagatise nõudmine asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust vähem kui minimaalse osa- või aktsiakapitali kindlaksmääramine (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 55).

43      Ometi näitab väljakujunenud kohtupraktika, et selline takistamine on õigustatud ainult siis, kui eeskirjad, mida teenuseosutaja suhtes tema asukohariigis kohaldatakse, üldist huvi juba ei kaitse (vt eespool viidatud kohtuotsus Corsten, punkt 35). Kõnealused Hispaania õigusnormid nõuavad tagatise hoiustamist Hispaania rahandusasutuses Caja General de Depósitos, jättes arvestamata tagatisega, mis päritoluliikmesriigis on võib-olla juba antud. Lisaks sellele tundub liidus võla piiriülese sissenõudmise ja välismaiste kohtuotsuste täitmise mehhanismide arengutaseme juures selline rangus ebaproportsionaalne. Tagatise hoiustamise kohustus on ulatuslikum kui see, mis on vajalik, et tagada võlausaldajate tõhus kaitse.

44      Hispaania valitsuse märkustest nähtub, et valitsus oli valmis arvestama teiste liikmesriikide rahandusasutustes hoiustatud tagatistega tingimusel, et tema valduses ja kasutuses on summad, mis puudutavad tegevust Hispaania territooriumil. Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis esineva olukorra alusel ning hiljem aset leidnud muutusi ei saa Euroopa Kohus arvestada (vt eelkõige 30. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑103/00: komisjon vs. Kreeka, EKL 2002, lk I‑1147, punkt 23, ja 30. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑323/01: komisjon vs. Itaalia, EKL 2002, lk I‑4711, punkt 8). Antud juhul on aga tegemist kostjaks oleva valitsuse lihtsa avaldusega, mitte konkreetse õigusliku või haldusmeetmega.

45      Nendel tingimustel on kolmas etteheide põhjendatud.

 Neljas etteheide, mis puudutab töötajate minimaalset arvu

 Poolte argumendid

46      Komisjon on seisukohal, et iga ettevõtja, kes osutab oma asukohaliikmesriigis seaduslikult eraturvateenust, kuid kellel ei ole Hispaania õigusaktidega nõutud arvu töötajaid, peab seda arvu tõstma ka juhul, kui tema tegevusala seda ei nõua. See tingimus on pärssiva mõjuga eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele osas, mis puudutab õigust rajada kõrvaltegevuskohti ning osutada piiriüleseid teenuseid. EÜ artiklid 43 ja 49 keelaksid selliste õigusaktide kohaldamise ettevõtjate suhtes, kui Hispaania ametiasutused ei võta arvesse neid kohustusi, mida see ettevõtja oma asukohariigis on juba täitnud ning mis on kui mitte identsed, siis vähemalt võrreldavad.

47      Hispaania valitsus tõstab esile, et Hispaania ametiasutused on võtnud kohustuse vähendada üldiselt 50% miinimumnõuetest, mis puudutavad inimressurssi ning materiaalseid ja tehnilisi vahendeid. Seevastu õiguslikke nõudeid, mis puudutavad töötajate arvu lõhkematerjali vedamise valdkonnas, õigustavad Hispaania olukorraga eriliselt seotud julgeolekukaalutlused.

 Euroopa Kohtu hinnang

48      Alustuseks tuleb märkida, et sätted, mis määravad turvaettevõtjatele minimaalse töötajate arvu, kujutavad endast takistust asutamisvabadusele ja teenuste osutamise vabadusele, kuna need muudavad Hispaanias kõrvaltegevuskoha rajamise ja filiaalide asutamise palju kulukamaks ning veenavad välismaiseid eraturvaettevõtjaid oma teenuseid Hispaania turul mitte osutama.

49      Selle piirangu õigustatuse osas tuleb meenutada, et pelk asjaolu, et üks liikmesriik kohaldab leebemaid eeskirju kui need, mida kohaldatakse teises liikmesriigis, ei tähenda iseenesest seda, et viimased on ebaproportsionaalsed ja ühenduse õigusega vastuolus (10. mai 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑384/93: Alpine Investments, EKL 1995, lk I‑1141, punkt 51; 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑3/95: Reisebüro Broede, EKL 1996, lk I‑6511, punkt 42; eespool viidatud kohtuotsus Mac Quen jt, punktid 33 ja 34, ning eespool viidatud kohtuotsus Gräbner, punktid 46 ja 47).

50      Kui jätta kõrvale lõhkematerjali vedu, siis ei ole Hispaania valitsus üksikasjalikult tõendanud, et kehtivate õigusaktidega nõutud minimaalne töötajate arv ei ole ulatuslikum, kui on vajalik soovitud eesmärgi saavutamiseks, st selleks, et tagada taotletav julgeolekutase väärisesemete ja ohtlike esemete vedamisel ning turva- ja alarmsüsteemide paigaldamisel ja hooldamisel. Järelikult tuleb neljas etteheide lugeda selles osas põhjendatuks.

51      Mis puudutab eraturvamääruse lisa punkti 2 alapunktis b sätestatud nõuet, et lõhkematerjali vedamisega tegelevatel ettevõtjatel peab olema minimaalne arv töötajaid, siis tuleb tõdeda, et see nõue on põhjendatud. Hispaania valitsuse esitatud julgeolukaalutlustega seoses tundub see nõue olevat eesmärgi täitmiseks sobiv ning mitte ulatuslikum, kui selleks vajalik.

52      Seega tuleb neljas etteheide lõhkematerjali vedamise ja jaotamisega tegelevatele ettevõtjatele kehtestatud minimaalse töötajate arvu nõude osas tagasi lükata.

 Viies etteheide, mis puudutab töötajatele loa andmist

 Poolte argumendid

53      Komisjon meenutab, et Hispaanias peavad välismaise eraturvaettevõtja töötajad igal juhul saama eriloa. Samas puuduvad igasugused asjaomaste ettevõtjate asukohaliikmesriigis juba antud loa tunnustamise tingimused ja seda isegi olukorras, kus vastava valdkonna nõuded on analoogsed nendega, mida kohaldatakse Hispaanias. See formaalsus kujutab endast teenuste osutamise vabaduse olulist takistust, sest välismaine ettevõtja ei saa oma asukohaliikmesriigis heaks kiidetud töötajaid Hispaaniasse üle viia.

54      Hispaania valitsus selgitab, et siseriiklikud õigusnormid nõuavad eraturvatöötajatelt Euroopa tasandil kõige pikemat koolitust. Need nõuded on järelikult teistes liikmesriikides kehtivatest nõuetest oluliselt erinevad, mistõttu ei saa seal põhimõtteliselt olla õiguskordade võrdlust võimaldavaid „analoogseid nõudeid”.

 Euroopa Kohtu hinnang

55      Euroopa Kohus on juba leidnud, et tingimus, mille kohaselt peavad eraturvaettevõtja töötajad taotlema vastuvõtvas liikmesriigis uut eriluba, kujutab endast selle ettevõtja teenuste osutamise vabaduse põhjendamatut piirangut EÜ artikli 49 tähenduses, kuivõrd loa taotlemisel ei võeta arvesse päritoluliikmesriigis teostatud kontrolli ega järelevalvet (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punkt 66, ja 7. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑189/03: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2004, lk I‑9289, punkt 30).

56      Mis puudutab asutamisvabadust EÜ artikli 43 tähenduses, siis võib eespool mainitud tingimus samuti muuta raskemaks kõrvaltegevuskoha rajamise vastuvõtvas liikmesriigis. Järelikult takistab see välismaistel eraturvaettevõtjatel teostada oma asutamisvabadust Hispaanias.

57      Selle takistuse õigustatuse osas on Euroopa Kohus juba asunud seisukohale, et ettevõtja on teises liikmesriigis asutamiseks kohustatud täitma samu tingimusi, mis kehtivad vastuvõtva liikmesriigi kodanikele (eespool viidatud kohtuotsus Gebhard, punkt 36). Eeltoodut arvestades ei ole loa saamise menetluse üldine kohaldamine välismaiste turvaettevõtjate suhtes iseenesest EÜ artikliga 43 vastuolus. Küll aga, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 84 ja 85 õigesti märgib, ei näe Hispaania õigusaktid ette võimalust võtta arvesse nõudeid, millele nende ettevõtjate erinevad töötajad oma päritoluliikmesriigis juba vastavad. Seega on selline rangus ulatuslikum, kui on vajalik eespool toodud töötajate kontrollimise õiguspärase eesmärgi saavutamiseks.

58      Hispaania valitsuse argument, mille kohaselt on need nõuded teistes liikmesriikides kehtivatest nõuetest oluliselt erinevad, mistõttu seal ei saa põhimõtteliselt olla vastavate õiguskordade võrdlust võimaldavaid „analoogseid nõudeid”, on asjakohatu.

59      Nendel tingimustel on ka viies etteheide põhjendatud.

 Kuues etteheide, mis puudutab kutsekvalifikatsiooni tunnustamist

 Poolte argumendid

60      Komisjon meenutab, et eraturvamäärusega reguleeritud kutseala on reguleeritud kutseala direktiivide 89/48 ja 92/51 tähenduses, kuna sellel kutsealal tegutsemine nõuab teatavat kvalifikatsiooni. Vaatamata sellele ei ole seda kutseala neid direktiive siseriiklikusse õigusesse ülevõtvatele dekreetidele lisatud nimekirjades märgitud ja ka ükski muu Hispaania õigusnorm ei näe ette võimalust tunnustada teistes liikmesriikides omandatud vastava ala kvalifikatsiooni. Komisjon meenutab, et oma alalise kehtivuse ja ajalise piiramatuse tõttu kujutab Hispaania õigusaktidega nõutav loa andmine vaieldamatult endast direktiivis 92/51 sätestatud „pädevuskinnitust”.

61      Hispaania valitsuse kinnitusel ei ole ühtegi nimetatud direktiivi rikutud. Ei eraturvasektori kutsealale juurdepääs ega sellel kutsealal tegutsemine ei nõua mingisugust „pädevuskinnitust”. Siseriiklike õigusaktidega nõutud koolitust on vaja alles asjaomase isiku töölevõtmisel. Lisaks ja vastupidi sellele, mida väidab komisjon, on eraturvaseadusega nõutav loa andmine ajaliselt piiritletud. Vastavalt nimetatud seaduse artiklile 10, kui eraturvaettevõtja töötaja „ei ole tegev rohkem kui kaks aastat, peab ta sooritama uued katsed selleks, et ta tohiks oma ülesandeid täita”. Järelikult ei ole tegemist „pädevuskinnitusega” ja etteheites viidatud olukord ei kuulu direktiivide 89/48 ja 92/51 kohaldamisalasse.

 Euroopa Kohtu hinnang

62      Alustuseks peab tõdema, et komisjon väidab, et ühel ajal on rikutud nii direktiivi 89/48 kui ka direktiivi 92/51. Samas peab silmas pidama, et neil kahel direktiivil on erinev kohaldamisala. Eelkõige puudutab direktiiv 89/48 vähemalt kolmeaastase kutseõppe läbimisel antavaid kõrgharidusdiplomeid. Ometi ei nähtu komisjoni esitatud hagiavaldusest, et see kvalifikatsioon, mis peab eraturvaettevõtja töötajatel ja eradetektiividel Hispaanias olema, eeldab vähemalt kolmeaastase kutseõppe läbimist kõrgkoolis. Seega ei ole komisjon tõendanud, millises osas ja mil moel kuulub eespool mainitud kutseala direktiivi 89/48 kohaldamisalasse.

63      Direktiivi 92/51 küsimuses on pooled üksmeelel selles, et Hispaanias tegelevad eraturvaettevõtja turvatöötajad reguleeritud kutsealaga selle direktiivi artikli 1 punkti e tähenduses. Et teha kindlaks, kas nimetatud direktiivi kohaldatakse selle tegevuse suhtes, tuleb samas uurida, kas Hispaania õigusnormide kohaselt eeldab eraturvatöötajatele loa andmine pädevuskinnituse olemasolu sama direktiivi artikli 1 punkti c tähenduses. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 96–100 õigesti märkis, ei ole komisjon selgelt välja toonud, millised täpselt on need formaalsed pädevuskinnitused, mida Hispaania ametiasutused eraturvavaldkonnas nõuavad. Seetõttu on ka direktiivi 92/51 puudutav etteheide seda valdkonda käsitlevas osas põhjendamatu.

64      Seevastu eradetektiivi kutseala osas nõuab eraturvamääruse artikli 54 lõike 5 punkt b asjaomastelt isikutelt, et neil oleks eradetektiivi diplom. See diplom antakse tingimusel, et vastavate erinormide kohaselt on läbitud teatava taseme koolitus, osaletud erikursustel ja sooritatud eksamid. Tuleb tõdeda, et isegi kui see dokument ei kujuta endast „diplomit” selle sõna kitsas tähenduses, st ei nõua vähemalt üheaastast koolitust, vastab see kahtlemata „pädevuskinnituse” mõistele direktiivi 92/51 artikli 1 punkti c teise taande tähenduses, kuna see omistatakse pärast hinnangu andmist asjaomase isiku isikuomadustele, sobivusele või teadmistele, mis on vajalikud kõnealuse kutsealaga tegelemiseks. Seega kuuluvad Hispaania õigusnormid selle direktiivi kohaldamisalasse.

65      Tuleb tõdeda, et vastupidi direktiivi 92/51 nõuetele ei eksisteeri käesoleval ajal Hispaanias eradetektiivi kutsealal mingisugust kutsekvalifikatsiooni vastastikuse tunnustamise süsteemi.

66      Nendel tingimustel on kuues etteheide põhjendatud osas, mis puudutab eradetektiivina tegutsemiseks tarvilike kutseala pädevuskinnituste tunnustamist.

 Kohtukulud

67      Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on käesolevas kohtuasjas nõudnud kohtukulude väljamõistmist Hispaania Kuningriigilt ja see liikmesriik on komisjoni poolt esitatud esimese kuni kolmanda ning samuti viienda etteheite raames kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud neid kaebusi puudutavas osas välja mõista Hispaania Kuningriigilt.

68      Kodakondsust puudutava etteheite osas, millest komisjon loobus, on kumbki pool nõudnud kohtukulude väljamõistmist teiselt poolelt. Seega tuleb kohaldada kodukorra artikli 69 lõike 5 esimest lõiku ja mõista kohtukulud välja komisjonilt, välja arvatud juhul, kui kostja käitumise tõttu tundub olevat õigustatud mõista kohtukulud välja temalt. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 109 ja 110 õigesti välja tõi, tingis komisjoni hagi Hispaania Kuningriigi käitumine, kuna viimane muutis eraturvamäärust hilinenult. Nendel tingimustel tuleb loobutud etteheitega seotud kohtukulud välja mõista sellelt liikmesriigilt.

69      Eeltoodut arvestades ja võttes arvesse asjaolu, et neljanda ja kuuenda etteheite osas rahuldati komisjoni hagi üksnes osaliselt, tuleb kolm neljandikku komisjoni kohtukuludest välja mõista Hispaania Kuningriigilt ja otsustada, et ülejäänud osas kannavad pooled oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

1.      Kuna Hispaania Kuningriik jättis jõusse 30. juuli 1992. aasta seaduse nr 23/1992 eraturvateenuse kohta ja 9. detsembri 1994. aasta kuninga dekreedi nr 2364/1994 (millega kiidetakse heaks määrus eraturvateenuse osutamise kohta) sätted, millega kehtestatakse välismaistele eraturvaettevõtjatele Hispaanias tegutsemiseks rida tingimusi, st kohustus:

–        olla juriidiline isik;

–        omada teatavat minimaalset osa- või aktsiakapitali;

–        maksta Hispaania rahandusasutusele tagatis;

–        võtta tööle teatav minimaalne arv töötajaid, kui asjaomane ettevõtja tegutseb muudes valdkondades kui lõhkematerjali vedu ja jaotamine;

–        mille kohaselt peavad nende töötajad üldiselt omama Hispaania ametiasutuste poolt antavat eriluba, ja

kuna ta jättis vastu võtmata õigusnormid, mis on vajalikud, et tagada eradetektiivina tegutsemiseks tarviliku kutsekvalifikatsiooni pädevuskinnituse tunnustamine, siis on Hispaania Kuningriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad esiteks EÜ artiklitest 43 ja 49 ning teiseks nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivist 92/51/EMÜ täiendava tööalase koolituse tunnustamise teise üldsüsteemi kohta, mis täiendab nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivi 89/48/EMÜ vähemalt kolmeaastase kutseõppe läbimisel antavate kõrgharidusdiplomite tunnustamise üldsüsteemi kohta.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Mõista kolm neljandikku Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukuludest välja Hispaania Kuningriigilt ja jätta Hispaania Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

4.      Jätta üks neljandik Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukuludest tema enda kanda.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: hispaania.