EUROOPA KOHTU OTSUS

12. juuni 2003(*)

Kaupade vaba liikumine – Üksikisikute tegevusega põhjustatud takistused – Liikmesriikide kohustused – Otsus mitte keelata keskkonnapoliitilise eesmärgiga kogunemist, mis blokeeris täielikult Brenneri kiirtee ligi 30 tunniks – Õigustatus – Põhiõigused – Sõna‑ ja kogunemisvabadus – Proportsionaalsuse põhimõte

Kohtuasjas C‑112/00,

mille ese on Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel Oberlandesgericht Innsbrucki (Austria) esitatud taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas asjas järgmiste poolte vahel:

Eugen Schmidberger, Internationale Transporte und Planzüge

ja

Austria Vabariik,

eelotsuse tegemiseks EÜ asutamislepingu artiklite 30, 34 ja 36 (muudetuna EÜ artiklid 28, 29 ja 30) koostoimes EÜ asutamislepingu artikliga 5 (nüüd EÜ artikkel 10) tõlgendamise kohta ning selle kohta, millistel tingimustel kohaldatakse liikmesriigi vastutust kahju eest, mis üksikisikutele ühenduse õiguse rikkumisega on põhjustatud,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed J.‑P. Puissochet, M. Wathelet ja R. Schintgen (ettekandja), kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, P. Jann, V. Skouris, F. Macken, N. Colneric, S. von Bahr, J. N. Cunha Rodrigues ja A. Rosas,

kohtujurist: F. G. Jacobs,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Eugen Schmidberger, Internationale Transporte und Planzüge, esindajad: Rechtsanwalt K. H. Plankel, Rechtsanwalt H. Mayrhofer ja Rechtsanwalt R. Schneider,

–        Austria Vabariik, esindaja: A. Riccabona,

–        Austria valitsus, esindaja: H. Dossi,

–        Kreeka valitsus, esindajad: N. Dafniou ja G. Karipsiadis,

–        Itaalia valitsus, esindaja: U. Leanza, keda abistas vice avvocato generale dello Stato O. Fiumara,

–        Madalmaade valitsus, esindaja: A. Fierstra,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: J. C. Schieferer,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 12. märtsi 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Eugen Schmidberger, Internationale Transporte und Planzüge (esindaja: R. Schneider), Austria Vabariik (esindaja: A. Riccabona), Austria valitsus (esindaja: E. Riedl), Kreeka valitsus (esindajad: N. Dafniou ja G. Karipsiadis), Itaalia valitsus (esindaja: O. Fiumara), Madalmaade valitsus (esindaja: H. G. Sevenster), Soome valitsus (esindaja: T. Pynnä) ja komisjon (esindajad: J. C. Schieferer ja J. Grunwald),

olles 11. juuli 2002. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

         otsuse

1        Oberlandesgericht Innsbruck esitas 1. veebruari 2000. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 24. märtsil 2000, EÜ artikli 234 alusel kuus eelotsuse küsimust EÜ asutamislepingu artiklite 30, 34 ja 36 (muudetuna EÜ artiklid 28, 29 ja 30) koostoimes EÜ asutamislepingu artikliga 5 (nüüd EÜ artikkel 10) tõlgendamise kohta ning selle kohta, millistel tingimustel kohaldatakse liikmesriigi vastutust kahju eest, mis üksikisikutele ühenduse õiguse rikkumisega on põhjustatud.

2        Need küsimused kerkisid Eugen Schmidberger, Internationale Transporte und Planzüge (edaspidi „Schmidberger”) ja Austria Vabariigi vahelises vaidluses loa üle, mille Austria Vabariigi pädevad asutused andsid vaikimisi ühele peamiselt keskkonnaalaste eesmärkide realiseerimiseks loodud ühendusele kogunemise korraldamiseks Brenneri kiirteel, mille tagajärjel oli liiklus sellel kiirteel ligi 30 tunniks täielikult blokeeritud.

 Siseriiklikud õigusnormid

3        1953. aasta Versammlungsgesetz (koosolekute seadus), mida on hiljem muudetud (edaspidi „VslgG”), sätestab:

„(1) Igaüks, kes soovib korraldada avaliku kogunemise või mis tahes muu kõigile osavõtjatele avatud koosoleku, peab esitama selle kohta pädevatele asutustele (§ 16) vähemalt 24 tundi enne kavandatava koosoleku või kogunemise toimumist kirjaliku teate, märkides koosoleku või kogunemise eesmärgi, koha ja kellaaja. Teade peab jõudma pädevate asutusteni vähemalt 24 tundi enne kavandatud kogunemise algust.

(2) Pädevad asutused peavad andma kohe tõendi teate esitamise kohta, kui selleks on esitatud vastav taotlus. [...]”

4        VslgG § 6 sätestab:

„Pädevad ametiasutused keelavad kogunemised, mille eesmärk on vastuolus karistusseadusega ja mis ohustavad avalikku korda või üldist heakorda.”

5        VslgG § 16 näeb ette:

„Käesolevas seaduses mõistetakse üldjuhul „pädeva asutusena” järgmisi asutusi:

a)      föderaalpolitsei nende vastavas teeninduspiirkonnas;

b)      Landeshauptmanni [liidumaa president] asukoha piirkonnas Sicherheitsdirektion [politseiprefektuur], kui seal ei asu föderaalpolitseid; [...]

c)      muudes piirkondades Bezirksverwaltungsbehörde [Bezirki haldusasutus].”

6        1960. aasta Straßenverkehrsordnungi (liikluseeskiri), mida on hiljem muudetud (edaspidi „StVO”), § 42 lõige 1 keelab raskeveohaagiste liikluse maanteedel laupäeval ajavahemikul kella 15.00‑st kuni 24.00‑ni ning pühapäeval ja riigipühadel kella 00.00‑st kuni 22.00‑ni, kui raskeveoki või haagise maksimaalne lubatud kogumass ületab 3,5 tonni. Sama sätte lõikes 2 on ette nähtud, et lõikes 1 osundatud ajavahemikel on keelatud ka selliste raskeveokite, liigendsõidukite ja liikurmasinate liiklus, mille lubatud maksimaalne kogumass on üle 7,5 tonni. Sätestatud keeldudest on ette nähtud mõningad erandid, eelkõige piima, kiiresti riknevate toiduainete või tapaloomade veo korral (välja arvatud suurloomade vedu kiirteel).

7        StVO § 42 lõike 6 kohaselt on keelatud üle 7,5‑tonnise maksimaalse lubatud kogumassiga veokite liiklus kella 22.00 ja 05.00 vahel; nimetatud keeld ei puuduta madala müratasemega sõidukite liikumist.

8        Vastavalt StVO § 45 lõikele 2 ja järgmistele lõigetele võib maanteede kasutamisel teha teatud tingimustel individuaalse taotluse alusel erandeid.

9        StVO § 86 näeb ette:

„Rongkäigud. Kui teed või tänavat soovitakse kasutada vabas õhus peetava koosoleku, avaliku või kohalikele traditsioonidele vastava rongkäigu, rahvapeo, protsessiooni või muu sarnase kogunemise korraldamiseks, peavad korraldajad teatama sellest asjaomasele ametiasutusele kolm päeva ette, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti [...]”.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

10      Põhikohtuasja toimikust nähtub, et ühendus Transitforum Austria Tirol, mille eesmärk on „kaitsta elukeskkonda Alpide piirkonnas”, teatas 15. mail 1998 VslgG § 2 ja StVO § 86 alusel Bezirkshauptmannschaft Innsbruckile, et alates kella 11.00‑st reedel, 12. juunil 1998 kuni kella 15.00‑ni laupäeval, 13. juunil 1998 toimub Brenneri kiirteel (A 13) kogunemine, mistõttu mainitud ajavahemikul suletakse täielikult liiklus selle kiirtee Europabrücke puhkeala ja Scönbergi (Austria) teemaksu kogumise punkti vahelisel lõigul.

11      Samal päeval andis nimetatud ühenduse esimees pressikonverentsi, mille järel levitasid Austria ja Saksa meedia Brenneri kiirtee sulgemise kohta teavet. Samuti hoiatati Austria ja Saksamaa autotranspordi ühinguid, kes omakorda andsid maantee kasutajatele praktilist teavet, soovitades neil iseäranis asjaomasel ajavahemikul kõnealust kiirteed vältida.

12      Bezirkshauptmannschaft palus 21. mail 1998 Sicherheitsdirektion für Tirolilt etteteatatud kogunemise kohta juhiseid. Sicherheitsdirektor andis 3. juunil 1998 korralduse seda mitte keelata. Mitmed kohalike ametivõimude esindajad pidasid 10. juunil 1998 koosoleku, et tagada kõnesoleva kogunemise tõrgeteta läbiviimine.

13      Leides, et selline kogunemine on Austria õiguse järgi lubatud, otsustas Bezirkshauptmannschaft seda mitte keelata, ent ta ei kontrollinud, kas tema otsus võib rikkuda ühenduse õigust.

14      Kõnesolev kogunemine toimus teatatud kohas ja kuupäeval. Selle tulemusena ei saanud raskeveokid, mis pidid kasutama Brenneri kiirteed, reedel 12. juunil 1998 alates kella 09.00‑st edasi liikuda. Kiirtee avati uuesti liikluseks laupäeval 13. juunil 1998 kella 15.30 paiku, rakendades Austria õigusnormides sätestatud piiranguid üle 7,5‑tonniste veoautode liikluse kohta teatud kellaaegadel laupäeval ja pühapäeval.

15      Schmidberger on rahvusvahelise transpordiga tegelev ettevõtja, kelle asukoht on Rot an der Rotis (Saksamaa) ning kes kasutab kuut „madala müra‑ ja heitmetasemega” raskeveohaagist. Tema põhitegevusala on metsamaterjali vedu Saksamaalt Itaaliasse ja terase vedu Itaaliast Saksamaale. Kõnealuseks veoks kasutavad raskeveokid peamiselt Brenneri kiirteed.

16      Schmidberger esitas Landesgericht Innsbruckile (Austria) hagi, milles palus Austria Vabariigilt tema kasuks välja mõista hüvitis 140 000 Austria šillingit (ATS) kahju eest, mis tekitati talle sellega, et viis tema veoautot ei saanud kasutada Brenneri kiirteed neli päeva järjest esiteks seetõttu, et neljapäev 11. juuni 1998 oli Austrias riigipüha ning 13. ja 14. juuni vastavalt laupäev ja pühapäev, ning teiseks seetõttu, et Austria õiguse kohaselt on üle 7,5‑tonniste veoautode liiklus nädalalõppudel ja riigipühadel suurema osa ajast keelatud. Kõnealune kiirtee on ainus transiiditee, mida ettevõtja sõidukid saavad Saksamaa ja Itaalia vahel kasutada. See, et Austria ametiasutused kogunemist ei keelanud ega teinud midagi selle maanteelõigu blokeerimise ärahoidmiseks, takistas kaupade vaba liikumist. Kuna sellist takistust ei saa õigustada meeleavaldajate õigusega sõna‑ ja kogunemisvabadusele, rikutakse ühenduse õigust, mis võib kaasa tuua asjassepuutuva liikmesriigi vastutuse. Antud juhul hõlmas Schmidbergerile tekitatud kahju seda, et tema raskeveokid ei saanud edasi liikuda (50 000 Austria šillingit), veokijuhtidega seotud püsikulusid (5000 Austria šillingit) ning tulu, mis tal jäi saamata klientidele kauba kohaletoimetamise oluliste viivituste tõttu tehtud hinnaalanduse tõttu ning seetõttu, et jäi teostamata kuus Saksamaa ja Itaalia vahelist sõitu (85 000 Austria šillingit).

17      Austria Vabariik palus jätta hagi rahuldamata põhjusel, et otsus etteteatatud kogunemist mitte keelata tehti pärast seda, kui asjas oli hoolikalt kontrollitud, et Brenneri kiirtee sulgemise kuupäeva kohta oli eelnevalt edastatud teavet Austrias, Saksamaal ja Itaalias ning et kõnealune kogunemine ei põhjusta suuri ummikuid ega muid häireid. Meeleavaldusega kaasnev vaba liikumise takistamine on lubatud, kui sellega põhjustatud takistus ei ole püsiv ega tõsine. Asjassepuutuvate huvide kaalumisel tuleb eelistada sõna‑ ja kogunemisvabadust, sest põhiõigused on demokraatlikus ühiskonnas puutumatud.

18      Olles tuvastanud, et Schmidberger ei suutnud tõendada, et tema veoautod pidid kasutama 12. ja 13. juunil 1998 just Brenneri kiirteed ega seda, et pärast kogunemise korraldamisest teadasaamist ei olnud asjaomasel ettevõtjal võimalik kahju ärahoidmiseks oma marsruute muuta, otsustas Landesgericht Innsbruck 23. septembri 1999. aasta kohtuotsusega hagi rahuldamata jätta põhjusel, et esiteks ei täitnud kõnealune transpordiettevõtja (Austria materiaalõigusest tulenevaid) nõudeid viidatud kahju olemasolu näitamise ja selle tõendamise kohustuse kohta, ning teiseks ei täitnud ta (Austria menetlusõigusest tulenevat) kohustust esitada kõik nõude aluseks olevad asjaolud, mis on vaidluse lahendamiseks vajalikud.

19      Schmidberger kaebas seejärel selle otsuse apellatsiooni korras edasi Oberlandesgericht Innsbruckile, kes leidis, et kui asi puudutab – nagu käesolevas asjas – vähemalt osaliselt ühenduse õigusel rajanevaid õigusi, tuleb arvestada ühenduse õiguse nõuetega.

20      Siinjuures oleks vaja esmalt kindlaks teha, kas kaupade vaba liikumise põhimõte, vajaduse korral koostoimes asutamislepingu artikliga 5, paneb liikmesriigile kohustuse tagada vaba juurdepääs tähtsatele transiiditeedele ning kas see kohustus kaalub üles sellised põhiõigused nagu sõna‑ ja kogunemisvabadus, mis on tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „EIÕK”).

21      Kui see on nii, siis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus teiseks, kas nõnda tuvastatud ühenduse õiguse rikkumine on piisavalt selge, et riigil tekiks vastutus. Tõlgendamisprobleemid tuleb lahendada selgitades iseäranis seda, milline on asutamislepingu artikli 5 ning artiklite 30, 34 ja 36 selguse ja täpsuse aste.

22      Käesoleval juhul võib riigivastutus tekkida kas tulenevalt eksimusest õigusloomes – Austria seadusandja ei ole kohandanud kogunemisvabaduse regulatsiooni ühenduse õigusest tulenevate kohustustega, eriti kaupade vaba liikumise põhimõttega – või haldustegevuse õigusvastasuse tõttu – riigi pädevad asutused on kohustatud vastavalt asutamislepingu artiklis 5 kehtestatud koostöö‑ ja lojaalsuskohustusele tõlgendama siseriiklikku õigust kaupade vaba liikumist puudutavate asutamislepingu nõuete kohaselt osas, milles ühenduse õigusest tulenevad kohustused on vahetult kohaldatavad.

23      Kolmandaks tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, milles seisneb õigus saada riigivastutuse alusel hüvitist ja millises ulatuses on õigus seda hüvitist saada. Kohus tunneb huvi, kui rangeid nõudeid tuleb kohaldada sellise kahju tekitamise ja suuruse tõendamisele, mis on põhjustatud ühenduse õiguse rikkumisega õigusloomes või haldustegevuses, soovides teada eelkõige seda, kas õigus saada hüvitist eksisteerib ka juhul, kui kahju ulatust on võimalik kindlaks määrata vaid hinnanguliste summade alusel.

24      Lõpetuseks väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlust seoses siseriiklike tingimustega, mille täidetuse korral tekib õigus riigivastutuse alusel hüvitist saada. Ta küsib, kas Austria normid, mis käsitlevad kohustust näidata õiguse olemasolu ja seda tõendada ning asja lahendamiseks kõikide vajalike asjaolude esitamise kohustust, vastavad kohtupraktikast tulenevale tõhususe põhimõttele, kui ühenduse õigusel rajanevad õigused on ikka veel täies ulatuses määratlemata või kui nõude esitajal on tõsiseid raskusi tõendada täpselt kõiki asjaolusid, mida Austria õiguses nõutakse. Hüvitise saamise õigus ei ole käesoleval juhul seega selge ei oma laadi ega hüvitise määra poolest, mistõttu on vaja esitada eelotsusetaotlus. Esimese astme kohtu arutluskäik võib olla selline, mis riivab ühenduse õigusel rajanevaid õigusi, jättes nõude siseriikliku õiguse põhimõtete alusel rahuldamata ning hoides puhtalt formaalsetel põhjustel kõrvale ühenduse õiguse seisukohast asjakohaste küsimuste esitamisest.

25      Kuna vaidluse lahendamiseks on seega vaja tõlgendada ühenduse õigust, otsustas Oberlandesgericht Innsbruck menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas kaupade vaba liikumise põhimõtet EÜ artikli 28 (endine artikkel 30) ja sellele järgnevate artiklite või muude ühenduse õigusnormide tähenduses tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik on kohustatud hoidma tähtsad transiiditeed, kas täielikult või niivõrd, kui mõistlikkuse piires võimalik, vabad igasugustest piirangutest ja takistustest ning seda muu hulgas ka selles mõttes, et teate kohaselt transiiditeel korraldatavale poliitilisele kogunemisele ei või anda luba või siis tuleb see kogunemine vähemalt hiljem laiali saata, juhul kui või alates hetkest, kui sellist kogunemist on võimalik korraldada ka transiiditeest eemal ja sellel on avalikkusele samaväärne mõju?

2.      Kas asjaolu, et liikmesriik ei ole oma kogunemisõigust ja -vabadust käsitlevates õigusnormides sätestanud, et kogunemisvabaduse ja avaliku huvi kaalumisel tuleb arvestada ka ühenduse põhimõtetega, s.o eeskätt põhivabadustega ja käesolevas asjas eelkõige kaupade vaba liikumist reguleerivate normidega, juhul, kui sellise sätte puudumise tõttu antakse luba 28 tundi kestvale poliitilisele kogunemisele ja see viiakse läbi, mis koos riigipühadel liiklemise üleriigilise keeluga viib selleni, et kaupade ühendusesisese transpordi jaoks oluline marsruut suletakse – välja arvatud mõnetunnine ajavahemik – neljaks päevaks muu hulgas suurema osa raskeveokite liikluse jaoks, on piisavalt jäme ühenduse rikkumine, mis muude tingimuste täidetuse korral toob kaasa liikmesriigi vastutuse vastavalt ühenduse õiguse põhimõtetele?

3.      Kas liikmesriigi ametiasutuse otsus – mille kohaselt ühenduse õigusnormid, eelkõige kaupade vaba liikumist ning EÜ artiklis 10 (endine artikkel 5) ette nähtud koostöö‑ ja lojaalsuskohustust käsitlevad sätted ei välista ega anna seega alust keelata 28 tundi kestvat poliitilist kogunemist, mille tõttu kaupade ühendusesisese transpordi jaoks oluline marsruut suletakse – välja arvatud mõnetunnine ajavahemik – neljaks päevaks muu hulgas suurema osa raskeveokite liikluse jaoks – kujutab endast piisavalt jämedat ühenduse õiguse rikkumist, mis muude tingimuste täidetuse korral toob kaasa liikmesriigi vastutuse vastavalt ühenduse õiguse põhimõtetele?

4.      Kas riigi ametiasutuselt loa saanud poliitilise kogunemise eesmärk, mis seisneb puhta elukeskkonna loomise heaks tegutsemises ja tähelepanu juhtimises ohule, mida pidevalt suurenev raskeveokite transiit elanikkonna tervisele põhjustab, prevaleerib ühenduse õigusnormide ees, mis käsitlevad kaupade vaba liikumist EÜ artikli 28 tähenduses?

5.      Kas kahju eest on võimalik nõuda hüvitist riigivastutuse alusel tekkiva hüvitise saamise õiguse alusel, kui kahju saanud isik saab küll tõendada, et ta oli täitnud kõik vajalikud tingimused tulu saamiseks, mille ta käesoleval juhul oleks saanud rahvusvaheliste kaubavedude realiseerimisega tema käsutuses olevate raskeveokitega, mille edasiliikumine oli aga 28 tundi kestnud kogunemise tõttu neli päeva takistatud, kuid ta ei suuda tõendada, et mingi konkreetne vedu jäi teostamata?

6.      Kui vastus neljandale küsimusele on eitav:

Kas liikmeriigi ametiasutuste, eelkõige kohtute koostöö‑ ja lojaalsuskohustusest EÜ artikli 10 (endine artikkel 5) tähenduses ja tõhususe põhimõttest tulenevalt peab jätma kohaldamata siseriiklikud materiaal‑ ja menetlusõiguse normid, mis piiravad võimalust tugineda ühenduse õigusega antud õigustele, nagu käesoleval juhul õigusele saada hüvitist riigivastutuse alusel, seni kuni ühenduse õigusega antud õiguse sisu ei ole, vajaduse korral Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotluse abil, täielikult selgitatud?”

 Vastuvõetavus

26      Austria Vabariik väljendab käesoleva eelotsustaotluse vastuvõetavuse osas kahtlusi, väites peamiselt seda, et Oberlandesgericht Innsbrucki esitatud küsimused on puhtoletuslikud ega puutu põhikohtuasja lahendamisel asjasse.

27      Schmidbergeri esitatud hagi, milles ta taotleb liikmesriigi vastutuse kohaldamist ühenduse õiguse rikkumise eest, eeldab, et asjaomane äriühing tõendab väidatava rikkumisega põhjustatud tegeliku kahju tekkimist.

28      Schmidberger ei ole kummaski põhikohtuasjas arutanud siseriiklikus kohtus tõendanud isikliku konkreetse kahju tekkimist – esitades täpseid asjaolusid, et põhjendada oma väidet, mille kohaselt olid tema raskeveokid sunnitud kasutama Saksamaa ja Itaalia vaheliste vedude teostamiseks Brenneri kiirteed nendel kuupäevadel, mil seal toimus kogunemine – ega vajaduse korral seda, et ta täitis kohustuse piirata talle väidetavalt tekitatud kahju, selgitades, miks tal ei olnud võimalik asendada suletud tee mõne muu marsruudiga.

29      Neil asjaoludel ei ole vaja vastata küsimustele selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks langetada oma otsuse, või vähemalt on eelotsusetaotlus ennatlik, kuni kõnealusele kohtule ei ole esitatud kõiki asjas tähtsust omavaid fakte ja asjaolusid.

30      Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artiklis 234 sätestatud menetlus Euroopa Kohtu ja liikmesriigi kohtute koostöö vahend, mille kaudu Euroopa Kohus annab liikmesriigi kohtutele ühenduse õiguse tõlgendusi, mida viimased vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (vt eelkõige 18. oktoobri 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑297/88 ja C‑197/89: Dzodzi, EKL 1990, lk I‑3763, punkt 33; 8. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑231/89: Gmurzynska Bscher, EKL 1990, lk I‑4003, punkt 18; 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑83/91: Meilicke, EKL 1992, lk I‑4871, punkt 22, ja 17. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑413/99: Baumbast ja R, EKL 2002, lk I‑7091, punkt 31).

31      Selle koostöö raames on asja menetleval liikmesriigi kohtul, kes ainsana on vahetult kursis vaidluse aluseks olevate asjaoludega ja kes vastutab langetatava kohtulahendi eest, pädevus kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult juhul, kui küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud eelotsuse tegema (vt selle kohta eelkõige 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punkt 59; 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑379/98: PreussenElektra, EKL 2001, lk I‑2099, punkt 38; 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑153/00: Der Weduwe, EKL 2002, lk I‑11319, punkt 31, ning 21. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑318/00: Bacardi-Martini ja Cellier des Dauphins, EKL 2003, lk I‑905, punkt 41).

32      Euroopa Kohus on veel otsustanud, et erandjuhtudel peab ta siiski kindlaks tegema need asjaolud, mille tõttu liikmesriigi kohus talle eelotsusetaotluse esitas (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus PreussenElektra, punkt 39). Koostöö, mis eelotsusemenetluses on esmatähtis, tähendab nimelt seda, et liikmesriigi kohus omalt poolt arvestab Euroopa Kohtule usaldatud ülesandega, mis seisneb liikmesriikide õigusemõistmisele kaasaaitamises, mitte aga üldistele või oletuslikele küsimustele nõuandvate arvamuste andmises (eespool viidatud kohtuotsused Bosman, punkt 6; Der Weduwe, punkt 32, ning Bacardi Martini ja Cellier des Dauphins, punkt 42).

33      Niisiis leidis Euroopa Kohus, et ta ei saa vastata liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele, kui on ilmselge, et liikmesriigi kohtu taotletud ühenduse õigusnormi tõlgendusel või kehtivuse hindamisel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui kõnealune probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, et anda talle esitatud eelotsuse küsimustele tarvilik vastus (vt eespool viidatud kohtuotsused Bosman, punkt 61, ning Bacardi Martini ja Cellier des Dauphins, punkt 43).

34      Tuleb tõdeda, et käesoleval juhul ei ole ilmselge, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused vastaksid mõnele juhtumile, millele eelmises punktis meenutatud kohtupraktikas viidatakse.

35      Schmidberger palub esitatud hagis mõista Austria Vabariigilt välja hüvitis kahju eest, mis talle väidetavalt ühenduse õiguse rikkumisega tekitati seeläbi, et Austria ametiasutused ei keelanud kogunemist, mis blokeeris täielikult liikluse Brenneri kiirteel peaaegu 30 tunniks järjest.

36      Sellest järeldub, et antud asjaoludel tugineb eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlus ühenduse õiguse tõlgendamiseks vaieldamatult põhikohtuasja poolte vahelisele tegelikule vaidlusele, mida ei saa seega käsitada oletuslikuna.

37      Lisaks ilmneb eelotsusetaotlusest, et liikmesriigi kohus on esitanud täpselt ja üksikasjalikult põhjused, miks ta leiab, et tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks on vaja esitada Euroopa Kohtule mitmesuguseid küsimusi ühenduse õiguse tõlgendamise kohta, muu hulgas eelkõige küsimus selle kohta, milliseid tegureid peab arvestama Schmidbergerile väidetavalt tekitatud kahju tõendamiseks.

38      Peale selle nähtub liikmesriikide ja komisjoni märkustest, mis on esitatud Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 kohaselt vastuseks eelotsusetaotluse teatele, et eelotsusetaotluses sisalduva teabe alusel oli neil võimalik asjakohasel viisil võtta seisukoht kõikide Euroopa Kohtule esitatud küsimuste osas.

39      Tuleb lisada, et EÜ artikli 234 teisest lõigust tuleneb selgelt, et on liikmesriigi kohtu otsustada, millises menetlusstaadiumis on tal vaja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus (vt 10. märtsi 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 36/80 ja 71/80: Irish Creamery Milk Suppliers Association jt, EKL 1981, lk 735, punkt 5, ning 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑236/98: JämO, EKL 2000, lk I‑2189, punkt 30).

40      Samuti peab vaieldamatult paika see, et eelotsusetaotluse esitanud kohus määratles õiguslikult piisavalt ühenduse õiguse tõlgendamise taotluse aluseks oleva faktilise ja õigusliku raamistiku ning et ta edastas Euroopa Kohtule kogu vajaliku teabe, et viimane saaks anda taotlusele tarviliku vastuse.

41      Pealegi ei näi ebaloogiline, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul kõigepealt määrata kindlaks, mis liiki kahju võib liikmesriigipoolse ühenduse õiguse rikkumise korral tekkiva liikmesriigi vastutuse raames arvesse võtta – ning palub tal selgitada iseäranis seda, kas hüvitamisele kuulub ainult tegelikult tekitatud kahju või hõlmab see ka hinnangulistele summadele tuginevat saamata jäänud tulu ning kas ja millises ulatuses peab kahju saanud isik püüdma tekkinud kahju ära hoida või seda vähendada –, enne kui kõnealune kohus otsustab mitme konkreetse tõendi üle, mille Euroopa Kohus on tunnistanud Schmidbergerile tegelikult tekitatud kahju hindamisel asjakohaseks.

42      Liikmesriigi vastu esitatud vastutuse tuvastamise hagi raames ei küsi eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult mitte ainult kahju olemasolu tingimuse ja kahju võimalike liikide ning seonduvate tõendamisreeglite kohta, vaid peab ka vajalikuks esitada mitu küsimust kõnesoleva vastutuse kohaldamise muude tingimuste kohta, eelkõige selle kohta, kas asjassepuutuvate liikmesriigi ametiasutuste tegevus põhikohtuasjas kujutab endast ühenduse õiguse rikkumist ja kas väidetavalt kahju saanud isikul tekib sellise rikkumise alusel õigus saada hüvitist.

43      Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes ei saa väita, et Euroopa Kohtul palutakse põhikohtuasjas vastata küsimusele, mis on ilmselgelt oletuslik või mis ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu tehtava lahendi tegemisel asjakohane.

44      Vastupidi, neist kaalutlustest tuleneb, et asjaomase kohtu esitatud küsimused on objektiivselt vajalikud tema menetluses oleva poolelioleva vaidluse lahendamiseks, mille raames ta peab tegema Euroopa Kohtu otsust arvestava lahendi, ning Euroopa Kohtule eeskätt eelotsusetaotluses esitatud teave võimaldab tal asjakohasel viisil nendele küsimustele vastata.

45      Järelikult on Oberlandesgericht Innsbrucki eelotsusetaotlus vastuvõetav.

 Eelotsuse küsimused

46      Esmalt on vaja märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu formuleeritud küsimused tõstatavad kaks teineteisega seotud, ent siiski erinevat probleemi.

47      Esiteks tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult teada seda, kas Brenneri kiirtee täielik sulgemine ligi 30 tunniks järjest, nagu see põhikohtuasjas asetleidnud asjaoludel toimus, kujutab endast takistust, mis ei ole kaupade vaba liikumisega kooskõlas ja on seega käsitatav ühenduse õiguse rikkumisena. Teiseks puudutavad need küsimused täpsemalt tingimusi, mille täidetuse korral võib nõuda liikmesriigi vastutuse kohaldamist kahju eest, mis ühenduse õiguse eiramisega isikutele on tekitatud.

48      Viimase küsimuse kohta palub eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustada eelkõige seda, kas – ja kui see on asjakohane, siis millisel määral – sellistel asjaoludel nagu kõnealuses kohtus menetluses olevas asjas on ühenduse õiguse rikkumine – kui see on tuvastatud – piisavalt selge ja jäme, et tuua kaasa asjassepuutuva liikmesriigi vastutus. Samuti esitab ta Euroopa Kohtule küsimuse hüvitatava kahju laadi ja tõendamise kohta.

49      Kuna on loogiline, et teisena mainitud küsimused on vaja läbi vaadata vaid juhul, kui käesoleva kohtuotsuse punkti 47 esimeses lauses osutatud küsimusele vastatakse jaatavalt, peab Euroopa Kohus eelnevalt lahendama mitu kõnealustes küsimustes tõstatatud aspekti, mis on peamiselt esimese ja neljanda küsimuse esemeks.

50      Arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud põhikohtuasja toimikust tulenevaid asjaolusid ning Euroopa Kohtule esitatud kirjalikke ja suulisi märkusi, tuleb kõnealuseid küsimusi mõista nii, et nendega tahetakse välja selgitada, kas asjaolu, et liikmesriigi pädevad ametiasutused ei keelanud peaasjalikult keskkonnapoliitilise eesmärgiga kogunemist, mille tagajärjel blokeeriti täielikult ligi 30 tunniks järjest selline tähtis ühendustee nagu Brenneri kiirtee, kujutab endast asutamislepingu artiklites 30 ja 34 – lugedes neid vajaduse korral koostoimes asutamislepingu artikliga 5 – kehtestatud kaupade vaba liikumise aluspõhimõtte õigustamatut takistust.

 Kaupade vaba liikumise takistus

51      Siinjuures tuleb alustuseks meenutada, et kaupade vaba liikumine on üks ühenduse aluspõhimõtetest.

52      EÜ asutamislepingu esimeses osas „Põhimõtted” sisalduva artikli 3 (muudetuna EÜ artikkel 3) punkt c sätestab, et asutamislepingu artiklis 2 seatud eesmärkide saavutamiseks hõlmab ühenduse tegevus siseturgu, mida iseloomustab muu hulgas kaupade vaba liikumise takistuste kõrvaldamine liikmesriikide vahel.

53      EÜ asutamislepingu artikli 7a (muudetuna EÜ artikkel 14) teises lõigus on ette nähtud, et siseturg hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade vaba liikumine vastavalt asutamislepingu sätetele.

54      Seda aluspõhimõtet rakendatakse eelkõige asutamislepingu artiklitega 30 ja 34.

55      Artikkel 30 sätestab, et keelatakse liikmesriikidevahelised koguselised impordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed. Samamoodi keelab artikkel 34 liikmesriikidevahelised koguselised ekspordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed.

56      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mis sai alguse 11. juuli 1974. aasta otsusest kohtuasjas 8/74: Dassonville (EKL 1974, lk 837, punkt 5), tuleb nimetatud sätteid nende kontekstis mõista nii, et nende eesmärk on kõrvaldada kõik takistused, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust (vt selle kohta 9. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑265/95: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1997, lk I‑6959, punkt 29).

57      Nii otsustas Euroopa Kohus eeskätt, et sisepiirideta turu saavutamiseks hädavajaliku vahendina ei keela asutamislepingu artikkel 30 mitte ainult riigi võetud meetmeid, mis iseenesest piiravad liikmesriikidevahelist kaubandust, vaid kõnealust artiklit saab kohaldada ka siis, kui liikmesriik hoidub vajalike meetmete võtmisest kaupade vaba liikumise niisuguste takistuste vastu, mida ei põhjusta riiklik meede (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 30).

58      Asjaolu, et liikmesriik hoidub meetmete võtmisest või olenevalt asjaoludest ei võta piisavaid meetmeid, et ära hoida kaupade vaba liikumise takistamist, mille on muu hulgas põhjustanud üksikisikute tegevus oma territooriumil teisest liikmesriigist pärit toodete suhtes, võib takistada ühendusesisest kaubandust samamoodi nagu aktiivne meede (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 31).

59      Lisaks kohustusele jätta ise võtmata meetmed või teha toiminguid, mis võivad kaubandust takistada, järelikult ka – koostoimes asutamislepingu artikliga 5 – tuleneb asutamislepingu artiklitest 30 ja 34 liikmesriikidele kohustus võtta kõik vajalikud ja sobivad meetmed, et tagada oma territooriumil kõnesoleva põhivabaduse järgimine (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 32). Nimetatud artikli 5 kohaselt võtavad liikmesriigid kõik vajalikud üld‑ või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad asutamislepingust, ning hoiduvad kõigist meetmetest, mis võiksid kahjustada asutamislepingu eesmärkide saavutamist.

60      Kui võtta arvesse kaupade vabale liikumisele ühenduse süsteemis antud fundamentaalset rolli, mis on eelkõige vajalik siseturu tõrgeteta toimimiseks, on kõik liikmesriigid kohustatud tagama kaupade vaba liikumise oma territooriumil, võttes vajalikud ja sobivad meetmed üksikisikute tegevusega põhjustatud mis tahes takistuste ärahoidmiseks, sõltumata sellest, kas selline tegevus kahjustab impordi‑ või ekspordivoogusid või üksnes kaupade transiiti.

61      Eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Prantsusmaa punktist 53 tuleneb, et selle otsuse aluseks olev kohtuasi käsitles mitte ainult importi, vaid ka teistest liikmesriikidest pärit kaupade transiiti läbi Prantsusmaa.

62      Seega, kui liikmesriigi pädevad asutused on sellises olukorras, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, kus eraisikute tegevuse tõttu takistatakse asutamislepinguga tagatud sellise põhivabaduse nagu kaupade vaba liikumine tegelikku kasutamist, on nad kohustatud võtma asjassepuutuvas liikmesriigis kõnealuse põhivabaduse tagamiseks adekvaatseid meetmeid, isegi kui neid kaupu veetakse kõigest transiidina Austria kaudu Itaaliasse või Saksamaale, nagu põhikohtuasjas.

63      Tuleb lisada, et liikmesriikide kõnesolev kohustus on seda olulisem, kui tegemist on sellise ülitähtsa maanteelõiguga nagu Brenneri kiirtee, mis on Põhja‑Euroopa ja Põhja‑Itaalia vahelise kaubavahetuse jaoks üks põhilistest maismaad mööda kulgevatest ühendusteedest.

64      Eeltoodust tuleneb, et asjaolu, et liikmesriigi pädevad asutused ei keelanud kogunemist, mis blokeeris täielikult ligi 30 tunniks järjest sellise tähtsa ühendustee nagu Brenneri kiirtee, piirab ühendusesisest kaubavahetust ning seda tuleb seega pidada koguliste piirangutega samaväärse toimega meetmeks, mis on – välja arvatud juhul, kui keelamata jätmine on objektiivselt õigustatud – põhimõtteliselt vastuolus ühenduse õigusest tulenevate kohustustega, mis lähtuvad asutamislepingu artiklitest 30 ja 34 koostoimes asutamislepingu artikliga 5.

 Takistuse võimalik õigustatus

65      Neljandas küsimuses tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi kaupade vaba liikumise valdkonnas võib ohustada 12. ja 13. juunil 1998 toimunud kogunemise eesmärk –meeleavaldajad tahtsid juhtida avalikkuse tähelepanu ohule, mida pidevalt suurenev raskeveokite liiklus Brenneri kiirteel keskkonnale ja rahvatervisele põhjustab, ning kutsuda pädevaid asutusi üles võtma rangemaid meetmeid liikluse ja sellest tingitud saaste vähendamiseks väga tundlikus Alpide piirkonnas.

66      Isegi kui rahvatervise ja keskkonnakaitse võib – eelkõige kõnealuses piirkonnas – olla teatavatel tingimustel üldisest huvist kantud õiguspärane eesmärk, mis õigustab asutamislepinguga tagatud põhivabaduste, sealhulgas kaupade vaba liikumise piiramist, tuleb siiski märkida, nagu tegi kohtujurist oma ettepaneku punktis 54, et kogunemise konkreetsed eesmärgid ei ole iseenesest otsustavad sellise hagi lahendamisel nagu Schmidbergeri esitatu, milles taotletakse ühenduse õiguse väidetava rikkumise eest liikmesriigi vastutuse kohaldamist, mis on tuletatud asjaolust, et liikmesriigi asutused ei hoidnud ära Brenneri kiirtee liiklustakistust.

67      Et määrata kindlaks liikmesriigi vastutuse tekkimiseks vajalikud tingimused ja eelkõige see, kas liikmesriik on ühenduse õigust rikkunud, tuleb võtta arvesse vaid talle süüks arvatav tegevus või tegevusetus.

68      Käesoleval juhul tuleb seega arvestada üksnes liikmesriigi asutuste eesmärki, mida nad pidasid silmas, kui tegid vaikimisi otsuse anda asjaomaseks kogunemiseks luba või kogunemist mitte keelata.

69      Sellega seoses ilmneb põhikohtuasja toimikust, et Austria ametiasutused juhindusid kaalutlustest seoses meeleavaldajate sõna‑ ja kogunemisvabaduse põhiõiguste järgimisega, mis on sätestatud ja tagatud EIÕK‑s ja Austria põhiseaduses.

70      Liikmesriigi kohus tõstatab eelotsusetaotluses ka küsimuse selle kohta, kas asutamislepinguga tagatud kaupade vaba liikumise põhimõte kaalub üles kõnealused põhiõigused.

71      Siinkohal tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika järgi on põhiõigused lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagab Euroopa Kohus, ning selleks tugineb ta liikmesriikide ühesugustele riigiõiguslikele tavadele ning inimõiguste kaitset puudutavatele rahvusvahelistele õigusaktidele, mille koostamisel liikmesriigid on osalenud või millega nad on liitunud. Selles kontekstis on EIÕK-l eriline tähendus (vt eelkõige 18. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑260/89: ERT, EKL 1991, lk I‑2925, punkt 41; 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑1611, punkt 37, ja 22. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑94/00: Roquette Frères, EKL 2002, lk I‑9011, punkt 25).

72      Selles kohtupraktikas sedastatud põhimõtted leidsid kinnitust ühtse Euroopa akti preambulis ja hiljem Euroopa Liidu lepingu artikli F lõikes 2 (eespool viidatud kohtuotsus Bosman, punkt 79). Nimetatud sättes on öeldud: „Liit austab põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga, mis on alla kirjutatud Roomas 4. novembril 1950, ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest”.

73      Sellest järeldub, et ühenduses ei ole lubatud meetmed, mis on nii tunnustatud inimõiguste järgimisega vastuolus (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus ERT, punkt 41, ja 29. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑299/95: Kremzow, EKL 1997, lk I‑2629, punkt 14).

74      Kuna põhiõigusi peab järgima nii ühenduses kui ka selle liikmesriikides, on asjaomaste õiguste kaitse õigustatud huvi, mille tõttu võib ühenduse õigusest tulenevate kohustuste piiramine olla põhimõtteliselt õigustatud isegi selliste kohustuste puhul, mis tulenevad asutamislepinguga tagatud põhivabadustest, nagu kaupade vaba liikumine.

75      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb veel, et kui liikmesriigis tekkinud olukord kuulub, nii nagu põhikohtuasjas, ühenduse õiguse kohaldamisalasse ja Euroopa Kohtule on esitatud eelotsusetaotlus, siis peab viimane andma liikmesriigi kohtule kõik tõlgendamisjuhised, mis on vajalikud, et hinnata kõnealuse olukorra vastavust põhiõigustele, eelkõige EIÕK‑st tulenevatele põhiõigustele, mille järgimise Euroopa Kohus tagab (vt selle kohta eelkõige 30. septembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 12/86: Demirel, EKL 1987, lk 3719, punkt 28).

76      Käesoleval juhul tuginesid liikmesriigi asutused vajadusele järgida EIÕK‑s ja asjassepuutuva liikmesriigi põhiseaduses tagatud põhiõigusi, et lubada ühte asutamislepingus kehtestatud põhivabadustest piirata.

77      Niisiis kerkib käesolevas kohtuasjas küsimus, kuidas viia omavahel kooskõlla ühenduses põhiõiguste kaitsest tulenevad nõuded asutamislepingus sätestatud põhivabadusest tulenevate nõuetega, ning täpsemalt küsimus selle kohta, milline on EIÕK artiklites 10 ja 11 tagatud sõna‑ ja kogunemisvabaduse ning kaupade vaba liikumise vastav ulatus, kui kaupade vaba liikumise takistamise õigustamiseks viidatakse sõna‑ ja kogunemisvabadusele.

78      Sellega seoses peab esiteks märkima, et kaupade vaba liikumine on küll üks aluspõhimõtetest asutamislepingu süsteemis, kuid teatavatel tingimustel võib sellele seada piiranguid asutamislepingu artiklis 36 loetletud põhjustel või ülekaaluka üldise huvi tõttu vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale alates 20. veebruari 1979. aasta otsusest kohtuasjas 120/78: Rewe‑Zentral (nn Cassis de Dijoni kohtuotsus, EKL 1979, lk 649).

79      Teiseks, kuigi EIÕK tunnistab sõnaselgelt põhikohtuasjas käsitletavaid põhiõigusi ja need kujutavad endast demokraatliku ühiskonna põhialust, tuleneb selle konventsiooni artikli 10 lõike 2 ja artikli 11 sõnastusest siiski, et sõna‑ ja kogunemisvabadusele võidakse seada teatud üldise huvi eesmärkidega õigustatud piirangud tingimusel, et need erandid on ette nähtud seadusega, need lähtuvad asjaomaste sätete ühest või mitmest õiguspärasest eesmärgist ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, st kui need on õigustatud ülekaaluka sotsiaalse vajadusega ning eeskätt proportsionaalsed taotletava õiguspärase eesmärgiga (vt selle kohta 26. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑368/95: Familiapress, EKL 1997, lk I‑3689, punkt 26, ja 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑60/00: Carpenter, EKL 2002, lk I‑6279, punkt 42, ning Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas Steel vs. Ühendkuningriik, Recueil des arrêts et décisions 1998-VII, punkt 101).

80      Seega ei tundu, et EIÕK‑ga tagatud õigus sõnavabadusele ja rahumeelse kogunemise vabadusele – erinevalt teistest selles konventsioonis sätestatud põhiõigustest, nagu igaühe õigus elule või piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld, mida ei või mingil juhul piirata – oleksid absoluutsed eelisõigused, vaid neid tuleb mõista arvestades nende funktsiooni ühiskonnas. Järelikult võib nende õiguste kasutamist piirata tingimusel, et need piirangud vastavad tegelikult üldise huvi eesmärkidele ega kujuta selliste piirangutega taotletud eesmärki arvestades ebaproportsionaalset ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks nende õiguste olemust (vt selle kohta 8. aprilli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑62/90: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1992, lk I‑2575, punkt 23, ja 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑404/92 P: X vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑4737, punkt 18).

81      Neil asjaoludel tuleb kaaluda asjaomaseid huve ja teha iga konkreetse juhtumi kõikidest asjaoludest lähtudes kindlaks, kas nende huvide vahel on õige tasakaal.

82      Pädevatel ametiasutustel on selles osas ulatuslik kaalutlusõigus. Siiski tuleb kontrollida seda, kas ühendusesisesele kaubandusele seatud piirangud on proportsionaalsed taotletava eesmärgiga, milleks käesoleval juhul on põhiõiguste kaitse.

83      Põhikohtuasjasse puutuvalt on kõigepealt vaja rõhutada, et seda kohtuasja iseloomustavad asjaolud erinevad selgelt selles kohtuasjas kõne all olnud olukorrast, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, millele Schmidberger tugines Austrias algatatud kohtumenetluses kui asjakohasele kohtupretsedendile.

84      Nende faktiliste asjaoludega kõrvutades, millele Euroopa Kohus tugines eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Prantsusmaa punktides 38−53, tuleb esiteks märkida, et põhikohtuasjas käsitletav kogunemine toimus pärast seda, kui kogunemise korraldamiseks oli taotletud luba siseriikliku õiguse alusel ning pädevad ametiasutused olid otsustanud seda mitte keelata.

85      Teiseks oli Brenneri kiirteel viibinud meeleavaldajate tõttu liiklus takistatud ainult ühel marsruudil ühelainsal korral umbes 30‑tunnise ajavahemiku jooksul. Kõnealuse kogunemisega põhjustatud kaupade vaba liikumise takistus oli eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Prantsusmaa aluseks olnud kohtuasjas käsitletud takistusega võrreldes nii oma geograafilise ulatuse kui ka rahutuste tõsiduse osas piiratum.

86      Kolmandaks ei vaidlustata seda, et kodanikud rakendasid kõnealuse kogunemise kaudu oma põhiõigusi, väljendades avalikult nende arvates üldsuse jaoks tähtsat seisukohta; samuti on selge, et selle avaliku meeleavalduse eesmärk ei olnud takistada konkreetset liiki või päritolu toodete kaubavahetust. Seevastu eespool viidatud kohtuasjas komisjon vs. Prantsusmaa oli meeleavaldajate eesmärk takistada mujalt kui Prantsuse Vabariigist pärit konkreetsete toodete liikumist nii, et meeleavaldajad mitte ainult ei takistanud asjaomaste kaupade vedu, vaid ka hävitasid Prantsusmaa poole suunduvaid või seda transiidina läbivaid tooteid ja seda isegi pärast seda, kui tooted olid juba asjassepuutuvas liikmesriigis poodides müügil.

87      Neljandaks tuleb meenutada, et käesoleval juhul võtsid pädevad ametiasutused mitmesuguseid korraldus‑ ja abimeetmeid, et liiklustakistust võimalikult suures ulatuses piirata. Muu hulgas tegid asjaomased ametiasutused, sealhulgas politsei, meeleavalduse korraldajad ning erinevad autotranspordi ühingud koostööd, et tagada kogunemise sujuv läbiviimine. Juba pikka aega enne kogunemise toimumise kavandatud kuupäeva alustati nii Austrias kui ka naaberriikides meediakanalite ja autotranspordi ühingute kaudu ulatuslikku teabekampaaniat ning nähti ette mitmesugused ümbersõiduteed, nii et puudutatud ettevõtjad olid kavandatud kogunemise kuupäeval ja kohas rakendatavatest liikluspiirangutest nõuetekohaselt informeeritud ja neil oli võimalik aegsasti võtta kõik vajalikud abinõud nende piirangute vältimiseks. Lisaks viibis meeleavalduse kohas korrakaitseüksus.

88      Muu hulgas ei ole vaidlust selle üle, et erinevalt eespool viidatud kohtuotsuse Prantsusmaa vs. komisjon aluseks olnud kohtuasjas käsitletud tõsistele ja korduvatele avaliku korra rikkumistele ei toonud käesolevas asjas kõne all olev üksik vahejuhtum kaasa üldist ebakindlat õhkkonda, mis oleks mõjunud pärssivalt kõikidele ühendusesisestele kaubavoogudele.

89      Lõpetuseks, mis puutub teistesse võimalustesse, millele Schmidberger asjaomase kogunemisega seoses on viidanud, tuleb liikmesriikide ulatuslikku kaalutlusõigust arvestades sedastada, et käesolevas asjas esinevatel asjaoludel võisid liikmesriigi pädevad asutused asuda seisukohale, et kogunemise kategooriline keelamine oleks tähendanud lubamatut riivet meeleavaldajate põhiõiguse osas koguneda ja väljendada rahumeelselt avalikult oma arvamust.

90      Kui asjaomasele kogunemisele oleks kohaldatud rangemaid tingimusi nii koha – näiteks kohustus korraldada kogunemine Brenneri kiirtee ääres – kui ka kestuse osas – lubada vaid mõnetunnist kogunemist –, oleks seda peetud ülemääraseks piiranguks, mis oleks muutnud olulise osa tegevusest sisutuks. Kuigi liikmesriigi pädevad asutused peavad võimalikult suures ulatuses piirama mõju, mida avalikul teel toimuv meeleavaldus liikumisvabadusele vältimatult avaldab, peavad nad siiski asjassepuutuvat huvi ja nende meeleavaldajate huve, kes tahavad juhtida oma tegevuse eesmärkidele avalikkuse tähelepanu, omavahel kaaluma.

91      Kuigi on tõsi, et sedalaadi meetmed põhjustavad tavaliselt ebamugavusi isikute jaoks, kes neis ise ei osale, piirates eelkõige nende isikute liikumisvabadust, võivad need meetmed põhimõtteliselt olla lubatud, kui nende peamine eesmärk on avalikult ja seaduslikult arvamust avaldada.

92      Siinkohal väidab Austria Vabariik, ilma et talle selles osas vastu vaieldaks, et kõik mõeldavad alternatiivsed lahendused oleksid igal juhul võinud kaasa tuua ohu selliste reaktsioonide tekkimiseks, mida olnuks raske kontrollida ja mis oleksid võinud veel tõsisemalt ühendusesisest kaubandust ja avalikku korda häirida sellega, et võinuksid toimuda „metsikud” demonstratsioonid, asjaomase protestiliikumise pooldajate ja vastaste vahelised kokkupõrked või nende meeleavaldajate vägivallaaktid, kelle hinnangul nende põhiõigusi riivatakse.

93      Seetõttu võisid liikmesriigi ametiasutused neile antud valdkonnas tagatud ulatuslikku kaalutlusõigust arvestades mõistlikult asuda seisukohale, et asjaomase kogunemisega taotletavat õiguspärast eesmärki ei saanud käesoleval juhul saavutada ühendusesisest kaubandust vähem piiravate meetmetega.

94      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb seega esimesele ja neljandale küsimusele vastata, et asjaolu, et liikmesriigi pädevad asutused ei keelanud kogunemist sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, ei ole vastuolus asutamislepingu artiklitega 30 ja 34 koostoimes asutamislepingu artikliga 5.

 Liikmesriigi vastutuse tingimused

95      Esimesele ja teisele küsimusele antud vastusest tuleneb, et sellise kohtuasja asjaolusid arvesse võttes, mis on menetluses eelotsusetaotluse esitanud kohtus, ei saa liikmesriigi pädevatele asutusele ette heita ühenduse õiguse niisugust rikkumist, mis võib kaasa tuua asjassepuutuva liikmesriigi vastutuse.

96      Neil kaalutlustel ei ole vaja vastata muudele küsimustele, mis puudutavad teatud tingimusi liikmesriigi vastutuse kohaldamiseks kahju eest, mis liikmesriik ühenduse õiguse eiramisega üksikisikutele on tekitanud.

 Kohtukulud

97      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Austria, Kreeka, Itaalia, Madalmaade ja Soome valitsuse kulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Oberlandesgericht Innsbrucki 1. veebruari 2000. aasta otsusega esitatud küsimustele, otsustab:

Asjaolu, et liikmesriigi pädevad asutused ei keelanud kogunemist sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, ei ole vastuolus EÜ asutamislepingu artiklitega 30 ja 34 (muudetuna EÜ artiklid 28 ja 29) koostoimes EÜ asutamislepingu artikliga 5 (nüüd EÜ artikkel 10).

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. juunil 2003 Luxembourgis.

*Kohtumenetluse keel: saksa.