1.

Käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiiviga 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (edaspidi „direktiiv 2000/35”) ( 2 ) on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ametiasutuse vastu suunatud vaidlustamata nõuete täitmist saab nõuda alles pärast 120-päevase tähtaja möödumist täitedokumendi ametiasutusele kättetoimetamisest.

2.

See küsimus esitati Tribunale civile di Roma (Rooma tsiviilkohus) menetluses olevas täiteasjas, mille äriühing Caffaro s.r.l. (edaspidi „Caffaro”) on algatanud Rooma avalik-õigusliku kommunaalettevõtja Azienda Unità Sanitaria Locale RM/C (edaspidi „USL”) vastu täitedokumendi alusel, mille Caffaro omandas direktiivi 2000/35 liikmesriigi õigusesse ülevõtvate õigusnormide alusel.

3.

Direktiivi 2000/35 põhjenduses 4 on kirjas:

„29. mail 1997 võttis majandus- ja sotsiaalkomitee vastu arvamuse komisjoni rohelise raamatu „Riigihange Euroopa Liidus: vaade tulevikku” kohta.”

4.

Direktiivi 2000/35 põhjenduses 5 on märgitud:

„4. juunil 1997 avaldas komisjon ühisturgu käsitleva tegevuskava, milles rõhutati, et hilinenud maksmine on üha suuremaks takistuseks ühisturu edukale toimimisele.”

5.

Direktiivi 2000/35 põhjenduse 7 kohaselt:

„Liialt pikad maksetähtajad ja hilinenud maksmine tekitavad ettevõtetele, eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele tõsise haldus- ja finantskoorma. Lisaks sellele on nimetatud probleemid maksejõuetuse tekkimise peamine põhjus, mis seab ohtu ettevõtete elujõulisuse ja põhjustab töökohtade arvu vähenemist.”

6.

Direktiivi 2000/35 põhjendused 9 ja 10 on järgmised:

„Erinevused liikmesriikide makse-eeskirjade ja -tavade vahel takistavad siseturu nõuetekohast toimimist.

Selle mõjul väheneb märkimisväärselt liikmesriikide vaheliste äritehingute arv. See on vastuolus asutamislepingu artikliga 14, sest ettevõtjatel peaks olema võimalik kaubelda tervel siseturul tingimustel, mis tagavad, et piiriüleste tehingutega ei kaasne suuremad ohud kui siseriikliku müügiga. Kui siseriiklike ja piiriüleste tehingute suhtes kohaldataks märkimisväärselt erinevaid eeskirju, põhjustaks see konkurentsikahjustusi.”

7.

Direktiivi 2000/35 põhjendus 15 sätestab:

„Käesolevas direktiivis määratletakse ainult „täitedokumendi” mõiste, kuid ei reguleerita sellise [dokumendi] sund[täitmise] erinevaid menetlusi ega tingimusi, mille korral sellise [dokumendi] sund[täitmise] võib lõpetada või peatada.” [Siin ja edaspidi on direktiivi tõlget täpsustatud Euroopa Kohtus.]

8.

Direktiivi 2000/35 põhjenduse 22 kohaselt:

„Käesoleva direktiiviga tuleks reguleerida kõiki äritehinguid, olenemata sellest, kas need toimuvad eraõiguslike või riigi osalusega ettevõtjate vahel või ettevõtjate ja riigiasutuste vahel, arvestades sealjuures, et viimatinimetatud asutused sooritavad märkimisväärse hulga ettevõtetele suunatud makseid. Seepärast tuleks käesoleva direktiiviga reguleerida ka kõik peatöövõtjate ning nende tarnijate ja alltöövõtjate vahelised äritehingud.”

9.

Direktiivi 2000/35 põhjendus 23 näeb ette:

„Käesoleva direktiivi artiklis 5 on sätestatud, et vaidlustamata nõuete sissenõudmismenetlus tuleks lõpetada lühikese aja jooksul kooskõlas siseriiklike õigusnormidega, kuid see ei kohusta liikmesriike võtma vastu konkreetset menetlust ega muutma kehtivaid menetlusi konkreetsel moel.”

10.

Direktiivi 2000/35 mõisteid sisaldava artikli 2 lõikes 5 on sätestatud:

11.

Direktiivi 2000/35 artikkel 5 pealkirjaga „Vaidlustamata nõuete sissenõudmismenetlus” sätestab:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et [täitedokumendi] võib saada, olenemata võla suurusest, tavaliselt 90 kalendripäeva jooksul alates võlausaldaja hagi esitamisest või kohtu või muu pädeva asutuse poole pöördumisest eeldusel, et võlga ega menetluse asjaolusid ei ole vaidlustatud. Seda kohustust täidavad liikmesriigid kooskõlas asjaomaste siseriiklike õigusnormidega.

2.   Asjaomaste siseriiklike õigusnormidega kohaldatakse kõigi Euroopa Ühenduses tegutsevate võlausaldajate suhtes samu tingimusi.

3.   Lõikes 1 osutatud 90 kalendripäeva pikkune ajavahemik ei hõlma järgmist:

4.   Käesolev artikkel ei piira kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva [Brüsseli] konventsiooni sätete kohaldamist.” ( 3 )

12.

Direktiivi 2000/35 artikli 6 lõikes 2 on märgitud:

„Liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada sätteid, mis on võlausaldajale soodsamad kui käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud sätted.”

13.

Direktiiv 2000/35 võeti Itaalia õigusesse üle 9. oktoobri 2002. aasta dekreetseadusega nr 231 (edaspidi „dekreetseadus nr 231/2002”) ( 4 ). Direktiivi 2000/35 artikkel 5 võeti üle dekreetseaduse nr 231/2002 artikliga 9, mis muutis Itaalia tsiviilkohtumenetluse seadustiku paljusid sätteid, ( 5 ) et kiirendada täitedokumendi saamise menetlust vaidlustamata nõuete korral.

14.

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et täitedokumendi saamine Itaalias toimub vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklile 641 järgmiselt: pärast seda, kui on esitatud sellekohane taotlus, teeb kohus 30 päeva jooksul määruse, millega võlgnikku kohustatakse võlg tasuma. Selle määruse kättetoimetamine toimub 10-päevase tähtaja jooksul. Määruses on märgitud, et võlgnik peab võla 40-päevase tähtaja jooksul tasuma või sellele sama tähtaja jooksul vastu vaidlema. Kui võlgnik selle ajavahemiku jooksul vastuväiteid ei esita ega võlga ei tasu, saab võlausaldaja selle tähtaja lõppedes täitedokumendi tasumisele kuuluva nõude täitmiseks. Võlausaldaja peab täitedokumendi võlgnikule üle andma, kui ta selle alusel täitmist nõuab.

15.

31. detsembri 1996. aasta dekreetseadus nr 669 ( 6 ) (edaspidi „dekreetseadus nr 669/1996”), mida on muudetud 28. veebruari 1997. aasta seadusega nr 30 ( 7 ) ja 23. detsembri 2000. aasta seaduse nr 388 ( 8 ) artikliga 147 (edaspidi „seadus nr 388/2000”) sisaldab konkreetseid sätteid avalik-õiguslike asutuste vastu suunatud sundtäitmise kohta. Seaduse nr 388/2000 artikkel 147 pikendas täitmise peatamise tähtaega 60 päevalt 120 päevale. Nõnda sätestab seaduse nr 388/2000 artikliga 147 muudetud dekreetseaduse nr 669/1996 artikkel 14 järgmist:

„Riigi ametiasutused ja majandusliku eesmärgita avalik-õiguslikud organisatsioonid täidavad kohtute ja vahekohtute otsused, mis on täidetavad ja sisaldavad rahasumma tasumise kohustust, 120 päeva jooksul alates täitedokumendi kättesaamisest. Enne selle tähtaja möödumist ei saa võlausaldaja asuda sundtäitmisele ega teha võlgnikule ettekirjutusi kohustuse täitmiseks.”

16.

Võlausaldaja Caffaro algatas Tribunale ordinario di Romas sundtäitmise menetluse võlgnik USL-i vastu seoses vaidlustamata nõudega, mis oli tekkinud äritehingust. Siseriiklikus kohtus toimunud menetluses sai võlausaldaja täitedokumendi dekreetseaduse nr 231/2002 alusel, mis võtab Itaalia õigusesse üle direktiivi 2000/35. Nimetatud täitedokument toimetati võlgnikule kätte 6. detsembril 2004. Kuna täitmine toimus Banca di Romas asunud võlgniku varade arestimise teel, teatati täitedokumendist samal päeval ka pangale. Varad arestiti võlausaldaja nõudel 4. aprillil 2005, võlgnikule ja Banca di Romale teatati arestimisaktist samal päeval.

17.

Täitemenetluse raames määrati 13. juuniks 2006 kohtuistung, kuhu olid kutsutud võlausaldaja, võlgnik ja Banca di Roma, kus asus võlgniku vara. Kohtuistungil kinnitas Banca di Roma, et võlgniku rahalised vahendid asusid tema juures ning et arest oli toimunud. Samas kohtuistungil tõdes eelotsusetaotluse esitanud kohus, et arest oli toimunud enne, kui oli lõppenud 120-päevane tähtaeg täitedokumendi kättetoimetamisest, mis peab mööduma, enne kui avalik-õiguslike asutuste vastu suunatud täitmine võib alata. Kohus järeldas, et sel juhul tuleb vastavalt kehtivale siseriiklikule õigusele arest tühiseks tunnistada.

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis sellega seoses kahtlus, kas liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt avalik-õiguslike asutuste vastu suunatud täitemenetlus võib toimuda alles pärast 120-päevase tähtaja möödumist vastavale ametiasutusele täitedokumendi edastamisest, on kooskõlas direktiiviga 2000/35. Neil asjaoludel otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus 21. mai 2007. aasta määrusega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus ei ole küll väljendatud selgesõnaliselt, kuid arvestades selle kohtu poolt edastatud andmeid nende kogumis, võib selle küsimuse sõnastada niiviisi:

„Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu dekreetseaduse nr 669/96 artikkel 14, mille kohaselt ei saa võlausaldaja, kellel on täitedokument avalik-õigusliku asutuse poolt äritehingu eest tasumisele kuuluva vaidlustamata makse kohta, nõuda nimetatud ametiasutuse vastu suunatud sundtäitmist enne 120-päevase tähtaja möödumist sellele asutusele täitedokumendi kättetoimetamisest?”

19.

Eelotsusetaotlus jõudis Euroopa Kohtusse 4. juunil 2007. Kirjalikus menetluses esitasid märkusi Caffaro, Itaalia valitsus ja komisjon.13. märtsil 2008 toimunud kohtuistungil esitasid Caffaro, Itaalia valitsus ja komisjon suulisi märkusi ning vastasid Euroopa Kohtu küsimustele.

20.

Caffaro hinnangul on vaadeldavad liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt täitemenetlus avalik-õigusliku asutuse vastu võib alata alles pärast 120-päevase tähtaja möödumist sellele asutusele täitedokumendi kättetoimetamisest, vastuolus direktiiviga 2000/35. Caffaro väidab, et direktiivi 2000/35 artiklis 5 ettenähtud 90-päevane tähtaeg kaotab seeläbi oma tähenduse. Ta rõhutab, et kõnealust direktiivi kohaldatakse tulenevalt selle artiklist 1 „kõigi maksete suhtes, mis on tehtud äritehingute eest tasumiseks” ning direktiivi põhjenduse 22 kohaselt puudutab see „kõiki äritehinguid, olenemata sellest, kas need toimuvad eraõiguslike või riigi osalusega ettevõtjate vahel või ettevõtjate ja riigiasutuste vahel, arvestades sealjuures, et viimatinimetatud asutused sooritavad märkimisväärse hulga ettevõtetele suunatud makseid”. Kuna liikmesriigi õigusnormid kohtlevad era- ja avalik-õiguslikke isikuid erinevalt, on need Caffaro hinnangul vastuolus direktiivi 2000/35 sõnastuse ja mõttega.

21.

Itaalia valitsus rõhutab, et direktiiv 2000/35 ei määra kindlaks tähtaega, mille jooksul on tarvis täitedokumendis nimetatud võlg sisse nõuda ning et direktiivi kohaldamine täitmisele läheks seetõttu vastuollu mitte üksnes direktiivi sõnastuse, vaid ka selle mõttega. Direktiivi 2000/35 artiklist 5 ja põhjendusest 23 tuleneb, et see direktiiv puudutab üksnes täitedokumendi saamist, mitte hilisemat täitmise etappi. Ka direktiivi artiklis 2 sisalduvast täitedokumendi määratlusest ei saa järeldada, et võlausaldajal peaks olema võimalus võlg kohe pärast täitedokumendi saamist sisse nõuda. Itaalia valitsuse väitel võib keeld alustada avalik-õigusliku asutuse vastu sundtäitmist enne 120-päevase tähtaja möödumist täitedokumendi kättetoimetamisest kujutada endast sundtäitmise peatamist direktiivi põhjenduse 15 tähenduses. Itaalia valitsus kinnitab ka, et kui direktiiv 2000/35 on antud konkreetsel juhul kohaldatav, ei ole sellega vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad. Itaalia valitsus leiab, et sellised õigusnormid on lubatud ülekaaluka üldise huvi tõttu, kuna avalik-õiguslike asutuste vastu suunatud täitmise peatamise eesmärk on üksnes tagada, et võla tasumiseks vajalike rahaliste vahendite kindlustamiseks jääks piisavalt palju aega, nii et sundtäitmise menetlus ei takistaks asutuse tööd.

22.

Komisjon kontrollib kõigepealt eelotsuse küsimuse vastuvõetavust ja leiab, et küsimus on vastuvõetav. Täitemenetlust võib tema arvates pidada menetluseks, mille puhul kohus peab lahendama vaidluse ja tegema kohtuotsuse EÜ artikli 234 tähenduses – hoolimata sellest, et põhimõtteliselt ei ole selle menetluse eesmärgiks teatavate õiguste olemasolu tuvastamine, vaid et selle esemeks on vastupidi juba olemasolevate õiguste täitmine. Kolmanda isiku valduses oleva võlgniku vara aresti korral lõpetab täitekohtunik täitemenetluse määrusega, mis annab loa kolmanda isiku valduses oleva vara ülekandmiseks võlausaldajale, kes nõuab täitemenetluses võla tasumist (ordinanza di assegnazione del credito). Selle määruse puhul on komisjoni arvates sisuliselt tegemist kohtuotsusega. Lisaks peab liikmesriigi kohus kontrollima, kas aresti kohaldamisel järgiti kõiki vorminõudeid. Õigusvastasuse korral võib ta aresti tühistada, mille puhul on samuti sisuliselt tegemist kohtuotsusega.

23.

Mis puudutab eelotsuse küsimust, siis leiab komisjon, et vaadeldavad Itaalia õigusnormid ei ole direktiiviga 2000/35 kooskõlas. See direktiiv puudutab kõiki äritehinguid sõltumata sellest, kas need on sõlmitud ettevõtjate või riigiasutuste vahel, seetõttu ei saa riigiasutusi kohelda soodsamalt. Komisjoni arvates kaotab täitedokumendi saamise tähtaeg lisaks mõtte, kui võlausaldaja peab pärast selle dokumendi kättesaamist veel 120 päeva täitmist ootama. Ta rõhutab, et direktiivi eesmärk on tagada, et võlausaldaja saaks täitemenetluse kohe pärast täitedokumendi saamist lõpule viia.

24.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb selleks, et hinnata, kas eelotsusetaotluse esitanud organi puhul on tegemist kohtuga EÜ artikli 234 tähenduses, arvestada paljusid asjaolusid, sealhulgas organi õiguslikku alust, alalisust, otsuste kohustuslikkust, õigusnormide kohaldamist organi poolt ( 9 ) ning tema sõltumatust ( 10 ). Lisaks on kohtuga EÜ artikli 234 tähenduses tegemist üksnes siis, kui selles kohtus on pooleli vaidlus ja kui siseriiklik kohus peab langetama otsuse menetluses, mille lõpptulemuseks on kohtuotsus. ( 11 ) Praegusel juhul tõusetub seoses vastuvõetavusega küsimus, kas liikmesriigi kohus teeb selles asjas otsuse menetluses, mille eesmärgiks on jõuda kohtuotsuse tegemise teel vaidluse lõpliku lahendamiseni.

25.

Käesoleval juhul toimub täitmine kiirendatud täitemenetluse (procedimento di ingiunzione) raames väljaantava täitevolituse alusel. ( 12 ) Euroopa Kohtu praktikast ilmneb selgelt, et kui eelotsuse küsimus on esitatud sellise menetluse raames nagu põhikohtuasja menetlus, on see küsimus vastuvõetav. ( 13 ) Kohus on oma praktikas ka rõhutanud, et kohtu määratlemiseks EÜ artikli 234 tähenduses ei ole vajalik, et selles kohtus toimuv menetlus oleks võistlev. ( 14 ) Siseriiklik kohus võib esitada eelotsuse küsimuse sõltumata sellest, millises staadiumis on tema poolt lahendatav vaidlus. ( 15 )

26.

Seega on esimene küsimus vastuvõetav.

27.

Käesolevas asjas küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas direktiiviga 2000/35 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei või avalik-õiguslike asutuste vastu suunatud vaidlustamata võlanõuete täitmine toimuda enne 120-päevase tähtaja möödumist täitedokumendi kättetoimetamisest sellele asutusele. Direktiivi 2000/35 artikli 5 lõige 1 sätestab, et liikmesriigid peavad tagama, et täitedokumendi võib tavaliselt saada 90 kalendripäeva jooksul alates võlausaldaja hagi esitamisest. See artikkel sätestab seega täitedokumendi saamise tähtaja, kuid ei sisalda sätteid, mis puudutaksid täitedokumendi saamisele järgnevat etappi. Seega võib püstitada küsimuse, kas täitedokumendi saamisele järgnev etapp kuulub ühenduse pädevusse. Järgnev analüüs käsitleb kõigepealt pädevuse jaotumist ühenduse ja liikmesriikide vahel direktiivi 2000/35 raames ning keskendub seejärel selle direktiivi sätete analüüsimisele.

28.

Direktiiviga ei ühtlustata kõiki õigusnorme, mis puudutavad hilinenud maksmist äritehingute korral, vaid sellega reguleeritakse üksnes teatud konkreetseid ennetusvahendeid sellise hilinemisega võitlemiseks nagu näiteks hilinenud maksmise intress (artikkel 3), omandireservatsioon (artikkel 4) ja vaidlustamata nõuete sissenõudmismenetlus (artikkel 5). ( 16 ) Direktiivi puhul on seega tegemist minimaalse ühtlustamisega ( 17 ) hilinenud maksmise vastu võitlemise vallas ning selle mitmed sätted viitavad liikmesriigi õiguse sätete kohaldamisele.

29.

Direktiiv 2000/35 ühtlustab hilinenud maksmise ennetamise mehhanismi üksnes osaliselt seetõttu, et komisjonil ei ole pädevust valdkondades, mida direktiiv ei ühtlusta. Direktiivi põhjenduses 12 on selles osas märgitud, et direktiiv ei lähe kaugemale siseturu toimimise parandamiseks vajalikust ning et direktiivi vastuvõtmisel on järgitud subsidiaarsuse põhimõtet. Seetõttu on oluline, et direktiivi tõlgendamisel ei mindaks kaugemale komisjoni pädevuse piiridest.

30.

Euroopa Kohus on oma kehtivas praktikas juba märgistanud komisjoni pädevuse piirid selle direktiiviga reguleeritud valdkondades. Nii näiteks leidis kohus kohtuasjas komisjon vs. Itaalia ( 18 ) seoses direktiivis 2000/35 omandireservatsiooni reguleeriva artikli 4 lõikega 1, et see artikkel reguleerib üksnes müüja ja ostja võimalust leppida kokku omandireservatsioonis enne asja üleandmist ja müüja võimalust säilitada asja omand kuni ostuhinna täieliku tasumiseni, ( 19 ) kuid et see ei reguleeri küsimust, kas omandireservatsiooni klauslit tuleb kinnitada kõikidel hilisemate tarnetega seonduvatel kindla kuupäevaga arvetel. ( 20 ) Kohtuasjas QDQ Media ( 21 ) otsustas Euroopa Kohus, et kuna direktiivil 2000/35 puudub horisontaalne mõju, ei saa juhul, kui siseriiklike õigusnormidega ei ole ette nähtud võimalust hõlmata võla tagasinõudmise kohtumenetluses võlausaldaja kulude hulka advokaadi menetluses osalemise kulud, direktiivi 2000/35 kasutada iseenesest sellise võimaluse alusena. Kohtujurist M. Poiares Maduro kaitses aga kohtuasjas Telecom vs. Deutsche Telekom ( 22 ) vastupidi seisukohta, et arvestades direktiivi 2000/35 artikli 3 lõike 1 punkti c alapunkti ii, mis reguleerib võlausaldaja õigust saada hilinenud maksmise puhul intressi, ei teki pädevuse piiramise probleemi, kuna see artikkel ei viita liikmesriikide õiguskordadele. ( 23 )

31.

Direktiivi 2000/35 artikli 5 lõige 1, mis on võtmesäte, mida Euroopa Kohus peab käesolevas asjas tõlgendama, on seetõttu oluline ühenduse ja liikmesriikide pädevuse piiritlemise seisukohast. Juba selle artikli kujunemislugu näitab selle tähtsust pädevuse piiritlemise küsimuses. Direktiivi 2000/35 esimeses ettepanekus ( 24 ) sätestas artikkel 5, et liikmesriigid „kehtestavad kiirendatud menetluse vaidlustamata nõuete sissenõudmiseks” ( 25 ) [mitteametlik tõlge]. Kaasotsustamismenetluses tõdes komisjon, et ühendusel ei ole pädevust nõuda liikmesriikidelt, et need kehtestaksid vaidlustamata nõuete osas uue sissenõudmise menetluse. ( 26 ) Kuna see säte oli määrava tähtsusega hilinenud maksete vastu võitlemisel äritehingute puhul, nõudis nõukogu, et seda muudetaks nii, et liikmesriikidel ei oleks enam vaja kehtestada uut vaidlustamata nõuete sissenõudmise menetlust, vaid et nad peaksid pigem tagama juba olemasolevate menetluste raames, et võlausaldaja saaks täitedokumendi tavaliselt 90 kalendripäeva jooksul alates võlausaldaja hagi esitamisest. ( 27 )

32.

Direktiiv 2000/35 kuulub nende ühenduse õigusnormide hulka, millel on mõju liikmesriikide täitemenetlustele. ( 28 ) Ühenduse tasemel on juba vastu võetud mitmeid samasuguse mõjuga sätteid: nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste [tunnustamise ja] täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 29 ), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta ( 30 ) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus ( 31 ). Viidatud määrused omavad mõju üksnes piiriülesele täitemenetlusele, ( 32 ) kuid mitte sellisele olukorrale nagu põhikohtuasjas, kus täitmine toimub üksnes ühe liikmesriigi sees. Viidatud määrused on vastu võetud EÜ artikli 61 punkti c alusel, ( 33 ) mis võimaldab võtta vastu meetmeid õigusalase koostöö valdkonnas vastavalt EÜ artiklile 65; viimatinimetatud artikkel võimaldab üksnes selliste meetmete vastuvõtmist, millel on piiriülene toime. Käesolevas asjas on olukord aga teistsugune, kuna sellest tuleneb ühenduse ja liikmesriikide pädevuse piiritlemine osas, mis puudutab üksnes ühe liikmesriigi piires toimuvaid täitemenetlusi.

33.

Ühest küljest tuleb mõista liikmesriikide soovi jätta enda pädevusse see osa täitemenetlusest, mis puudutab täitmist üksnes nende territooriumil. Täitemenetlus on tasakaalustatud süsteem, mille ühe osa muutmine mõjutab ka selle menetluse teisi osi. Teisest küljest peavad liikmesriigid – nii nagu näitab edasine analüüs – järgima selles valdkonnas oma pädevuse kasutamisel ühenduse õigust.

34.

Nagu juba märgitud, sätestab direktiivi 2000/35 artikli 5 lõige 1, et vaidlustamata nõude täitedokumendi võib tavaliselt saada 90 kalendripäeva jooksul alates hagi esitamisest. Kui selle artikli tõlgendamisel kasutada kitsast grammatilist tõlgendust, katab komisjoni pädevus täitedokumendi saamise etappi, samas kui järgmine etapp jääb liikmesriikide pädevusse. ( 34 ) Samas ei ole kohtujuristi hinnangul direktiiviga 2000/35 siiski kooskõlas Itaalia õigusnormid, mis näevad ette avalik-õiguslike asutuste vastu suunatud täitemenetluse peatamise 120 päevaks alates täitedokumendi kättesaamisest. ( 35 ) Käesoleval juhul tuleb esmajärjekorras silmas pidada direktiivi eesmärki ning seepärast on eelotsuse küsimusele vastamisel määrav roll teleoloogilisel tõlgendusel. ( 36 ) Direktiivi tuleb tõlgendada viisil, mis tagaks direktiivi kasuliku mõju (effet utile). ( 37 )

35.

Direktiivi 2000/35 eesmärgiks on ennetada hilinenud maksmist äritehingute puhul, et seeläbi kõrvaldada siseturu korrapärase toimimise takistused, mis on tingitud sellisest hilinemisest. ( 38 ) Selles kontekstis sätestab direktiivi 2000/35 põhjendus 5, et hilinenud maksmine on üha suuremaks takistuseks ühisturu edukale toimimisele. Põhjendustes 9 ja 10 on samuti rõhutatud, et erinevused liikmesriikide makse-eeskirjade ja -tavade vahel piiravad märgatavalt liikmesriikide vaheliste äritehingute toimumist. ( 39 ) Direktiivi 2000/35 artikli 5 lõikes 1 sätestatud 90-päevane tähtaeg täitedokumendi saamiseks vaidlustamata nõuete puhul on üks hilinenud maksmise ennetamise vahenditest.

36.

Direktiiv 2000/35 soovib eelkõige kaitsta väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid hilinenud maksmise eest. Nii on direktiivi 2000/35 põhjenduses 7 kirjas, et „[l]iialt pikad maksetähtajad ja hilinenud maksmine tekitavad […] eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele tõsise haldus- ja finantskoorma” ning et see on „maksejõuetuse tekkimise peamine põhjus, mis seab ohtu ettevõtete elujõulisuse”. Nende ühenduse majandusarengu jaoks määrava tähtsusega ettevõtjate ( 40 ) tegevust häirib maksmisega hilinemine kõige rohkem, kuna sellistel juhtudel ei ole neil pikaajaliseks omafinantseeringuks piisavalt rahalisi vahendeid. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad rahastavad end peamiselt lühiajalise krediidi abil ning sageli ei pea nad vastu hilinenud maksmise survele ja on sunnitud end seetõttu maksejõuetuks kuulutama. ( 41 )

37.

Direktiivi 2000/35 eesmärk on ennetada maksmisega hilinemist kõikide äritehingute puhul, ka siis, kui võlgnikud on avalik-õiguslikud asutused. See tähendab, et eesmärk on ennetada maksmisega hilinemist ka riigihangete puhul, nagu kinnitab selle direktiivi põhjendus 4 ( 42 ). Direktiiv kasutab sellega seoses mõistet „riigiasutus”, mida ta tõlgendab laialt; artikli 2 lõikes 1 on „riigiasutus” paigutatud samasse ritta „igasugu[s]e üksus[ega] vastavalt määratlustele riigihanget käsitlevates direktiivides”. ( 43 ) Komisjoni uuringust ühenduse seadusandluse tõhususe kohta hilinenud maksmise valdkonnas ( 44 ) selgub, et paljudes riikides on valitsus kõige kehvem maksja. ( 45 ) Õigeaegne maksmine riigiasutuste poolt on seega peamise tähtsusega riigihangete süsteemi korralikuks toimimiseks ja järelikult ka ühisturu toimimiseks.

38.

Itaalia õigusnormide kohaselt ei tohi avalik-õigusliku asutuse vastu suunatud täitedokumenti, mis on saadud õiguspäraselt 90-päevase tähtaja jooksul vastavalt direktiivile 2000/35, täita enne 120 päeva möödumist vastava täitedokumendi avalik-õiguslikule asutusele kättetoimetamisest. Selle sätte tõttu võib täitmiseks vajalik menetlus sellel ajavahemikul küll jätkuda, kuid täitmine ise ei või alata. Sellise sõnastuse tõttu on kõnealuse sätte tulemus tegelikult see, et võlausaldaja saab täitedokumendi 210-päevase tähtaja jooksul alates hagi või taotluse esitamisest kohtule või muule pädevale asutusele. Direktiivi 2000/35 artikli 5 lõikes 1 sätestatud 90-päevane täitedokumendi saamise tähtaeg kaotab seega mõtte.

39.

Selle nurga alt tuleb tõlgendada ka direktiivi 2000/35 põhjendust 15, mis sätestab, et see direktiiv ei reguleeri tingimusi, mille esinemisel võib täitedokumendi sundtäitmise lõpetada või peatada. Itaalia valitsus kinnitab, et täitmise peatamine avalik-õiguslike asutuste suhtes ei ole täitmise peatamine direktiivi 2000/35 põhjenduse 15 tähenduses. Selle väitega ei saa nõustuda. Niisamuti nagu artikli 5 lõike 1 tõlgenduse puhul, võib ka direktiivi 2000/35 põhjenduse 15 osas kinnitada, et liikmesriikidel on kahtlemata vabad käed täitmise peatamise või lõpetamise tingimuste kindlaksmääramisel, kuid nad ei või seda teha viisil, mis muudaks direktiivi sätete tõhusa kohaldamise võimatuks. See tõlgendus ei riiva mingil moel liikmesriikide üldist pädevust määrata siseriiklikus õiguses kindlaks täitmise peatamise või lõpetamise tingimused.

40.

Direktiivi 2000/35 artikli 5 lõige 1 on üks sätetest, mis viitavad liikmesriigi õiguse kohaldamisele. Selles osas võib tuua võrdluse sama direktiivi artikli 4 lõikega 1, mis puudutab omandireservatsiooni ning mida Euroopa Kohus on käsitlenud kohtuasjas komisjon vs. Itaalia ( 46 ). Kohtuasjas komisjon vs. Itaalia jättis Euroopa Kohus liikmesriikide õiguse ülesandeks selle reguleerimise, kas omandireservatsiooni klauslit tuleb kinnitada kõikidel hilisemate tarnetega seonduvatel kindla kuupäevaga arvetel. Eelnevat silmas pidades võib ehk väita, et ka praegusel juhul arutluse all oleva küsimuse võiks jätta liikmesriikide reguleerida. Siiski on kahe kõrvutatava juhtumi problemaatika põhiosas erinev. Kohtuasjas komisjon vs. Itaalia reguleerisid Itaalia õigusnormid üksnes omandireservatsiooni klausli toimet ning määrasid seega kindlaks üksnes ühe selle sätte omadustest. Käesoleval juhul ei määra Itaalia õigusnormid kindlaks täitedokumendi saamise tingimusi, vaid muudavad selle lühikese saamistähtaja sisutuks.

41.

Itaalia õigusnormid on vastuolus ka direktiivi 2000/35 eesmärgiga, kuna need eelistavad avalik-õiguslikke asutusi ettevõtjatele. Niisiis muudab see esiteks võimatuks eeskätt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate tõhusa kaitsmise ning teiseks takistab õigeaegset maksmist riigihangete puhul. Itaalia valitsus kinnitab, et avalik-õiguslike asutuste eeliskohtlemist õigustavad ülekaalukad üldisest huvist tulenevad põhjused, kuna täitmise peatamine võimaldab avaliku halduse korrapärast toimimist. See argument ei saa vaadeldavaid liikmesriigi õigusnorme õigustada. Maksetähtaja pikendamine on avalik-õiguslike asutuste jaoks viis, kuidas laenata oma võlausaldajatelt raha, mis nad on viimastele võlgu juba alates võla tasumise tähtaja saabumisest. Võlausaldajad, s.o ettevõtjad, kellele avalik-õiguslikud asutused raha võlgnevad, võivad samuti tugineda asjaolule, et hilinenud maksmise tõttu ei saa nad normaalselt töötada ega tagada oma äritegevuse maksejõulisust. Maksete õigeaegne laekumine on ettevõtjate jaoks määrava tähtsusega, kuna käibevahendite puudumisel ohustab neid maksejõuetus, samas kui avalik-õiguslikke asutusi selline oht ei ähvarda. Teiseks tuleb arvestada asjaoluga, et direktiivi 2000/35 artikli 6 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid säilitada või vastu võtta võlausaldajale soodsamaid sätteid; sellest võib vastupidiselt järeldada, et kui liikmesriik võtab vastu sätted, mis on soodsamad võlgnikule, on sellekohane akt direktiiviga vastuolus.

42.

Tuleb märkida, et liikmesriikidel ei ole ka enne direktiivi ülevõtmise tähtaja lõppemist õigust võtta vastu sätteid, mis läheks direktiiviga vastuollu. ( 47 ) Selles osas tuleb märkida, et Itaalia pikendas esialgset 60-päevast täitmise peatamise tähtaega 120-le päevale 23. detsembril 2000, s.o kuus kuud pärast direktiivi 2000/35 vastuvõtmist ( 48 ) ning 8. augustil 2002 lõppenud ülevõtmistähtaja jooksul. ( 49 ) Itaalia käitumist võib niisiis määratleda direktiivi eesmärkidest möödaminekuna ja seega käitumisena in fraudem legis agere (formaalselt seaduse sõnastust järgides, kuid seaduse mõtte vastaselt) ( 50 ). Direktiivi ülevõtmisel on liikmesriikidel tänu EÜ artikli 249 lõikele 3 vaba valik seoses ülevõtmise vormi ja meetoditega, kuid saavutatava eesmärgi osas on direktiiv neile siiski siduv. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad liikmesriigid direktiivi üle võtma viisil, mis tagaks selle kasuliku mõju (effet utile) ( 51 ) ning mis kindlustaks, et ülevõtmisel järgitakse direktiivi eesmärke. ( 52 )

43.

Kuigi direktiivi 2000/35 artikli 5 lõike 1 grammatiline tõlgendamine viib järeldusele, et täitedokumendi saamisele järgnev etapp ei kuulu ühenduse pädevusvaldkonda, ei või liikmesriigid kasutada oma pädevust viisil, mis läheb vastuollu kehtivate ühenduse õigusnormide eesmärgiga. Pädevuse jagamine ühenduse ja liikmesriikide vahel ei tähenda, et viimased võiksid oma pädevust kasutades võtta vastu sätteid, mille läbi nad läheks vastuollu direktiivi eesmärgiga. Vastavalt EÜ artikli 10 esimesele lõigule peavad liikmesriigid võtma „kõik vajalikud üld- ja erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad […] lepingust või ühenduse institutsioonide võetud meetmetest”. Samuti peavad liikmesriigid vastavalt EÜ artikli 10 teisele lõigule „hoidu[ma] kõigist meetmetest, mis võiksid kahjustada […] lepingu eesmärkide saavutamist”. Samasugune ühenduse õiguse järgimise nõue leidub ka nt otsese maksustamise ( 53 ), sotsiaalhoolekande ( 54 ) ja hariduse ( 55 ) valdkonnas.

44.

Viimaseks tuleb toonitada, et vaadeldavad Itaalia õigusnormid ei saa olla tervikuna vastuolus direktiiviga 2000/35, vaid üksnes osas, mis puudutab direktiivi reguleeritavat valdkonda, seega olukordades, mis seonduvad äritehingutest tulenevate vaidlustamata võlanõuetega. Direktiiv ei käsitle teisi võlanõuete liike ega saa seega mõjutada Itaalia õigust. Järeldus, et põhikohtuasjas esitatud Itaalia õigusnormid on direktiiviga 2000/35 vastuolus, ei anna siiski komisjonile üldist pädevust reguleerida täitemenetlusi, kus puudub piiriülene element.

45.

Eelnenud järeldustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/35/EÜ tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selliste siseriiklike õigusnormide säte nagu dekreetseaduse 669/1996 artikkel 14, mille kohaselt ei saa võlausaldaja, kellel on täitedokument avalik-õigusliku asutuse poolt äritehingu eest tasumisele kuuluva vaidlustamata nõude kohta, nõuda nimetatud asutuse vastu suunatud sundtäitmist enne 120-päevase tähtaja möödumist sellele asutusele täitedokumendi kättetoimetamisest.