1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et osaühingu Volkswagenwerk erastamist puudutava 21. juuli 1960. aasta seaduse (Gesetz über die Überführung der Anteilsrechte an der Volkswagenwerk Gesellschaft mit beschränkter Haftung in private Hand, BGBl. 1960 I, lk 585, ja BGBl. 1960 III, lk 641-1-1; edaspidi „VW seadus”) paragrahvi 2 lõige 1 ja paragrahvi 4 lõiked 1 ja 3, käesolevas vaidluses kohaldatavas redaktsioonis, on vastuolus EÜ artiklitega 43 ja 56.

2

6. septembri 1965. aasta aktsiaseltside seaduse (Aktiengesetz, BGBl. 1965 I, lk 1089; edaspidi „aktsiaseltside seadus”), mida muudeti 27. aprilli 1998. aasta ettevõtjate järelevalve ja läbipaistvuse seadusega (Gesetz zur Kontrolle und Transparenz im Unternehmensbereich, BGBl. 1998 I, lk 786), paragrahvi 134 lõige 1 sätestab:

„Hääleõigus tuleneb aktsiate nimiväärtusest või nimiväärtuseta aktsiate (Stückaktien) puhul nende arvust. Kui aktsiaselts ei ole börsil noteeritud, võib põhikirjas ette näha, et aktsionäri, kellele kuulub mitu aktsiat, hääleõigus on piiratud teatud kindla või progressiivse piirmääraga. […]”

3

Aktsiaseltside seaduse paragrahvi 101 lõige 2 sätestab:

„Nõukogu liikmete nimetamise õigus peab olema sätestatud põhikirjas ja seda õigust saab anda vaid teatud aktsionäridele või teatud aktsiate omanikele. Viimasel juhul antakse nõukogu liikme nimetamise õigus vaid siis, kui aktsiad on nimelised ja nende võõrandamine toimub äriühingu nõusolekul. Sellise õigusega aktsionäride aktsiaid ei käsitleta eraldiseisvat liiki aktsiatena. Kokku ei või nimetatud nõukogu liikmete arv ületada üht kolmandikku seaduses või põhikirjas sätestatud aktsionäride poolt määratavate nõukogu liikmete arvust. [VW seaduse] paragrahvi 4 lõige 1 jääb muutmata kujul kehtima.”

4

VW seaduse paragrahvi 1 lõikes 1 on märgitud, et osaühing Volkswagenwerk kujundatakse ümber aktsiaseltsiks (edaspidi „Volkswagen”).

5

VW seaduse paragrahvi 2, mis puudutab hääleõigust ja selle piiranguid, lõige 1 sätestab:

„Nende aktsionäride hääleõigust, kelle aktsiate nimiväärtus esindab enamat kui üht viiendikku aktsiakapitalist, piiratakse nii, et nad saavad hääli võrdselt häälte arvuga, mille annab üht viiendikku aktsiakapitalist esindavate aktsiate nimiväärtus.”

6

Sama seaduse paragrahvi 3, mis puudutab esindatust hääleõiguse teostamiseks, lõige 5 sätestab:

„Ükski aktsionär ei saa aktsionäride üldkoosolekul hääleõigust teostada enamate aktsiate eest, kui need, mis esindavad üht viiendikku aktsiakapitalist.”

7

Sama seaduse paragrahv 4, pealkirjaga „Äriühingu põhikiri”, on sõnastatud järgnevalt:

„1.   Saksamaa Liitvabariigil ja Alam-Saksi liidumaal on mõlemal selle äriühingu aktsionäriks olles õigus nimetada kaks nõukogu liiget.

[…]

3.   Aktsionäride üldkoosoleku otsused, mis on vastavalt aktsiaseltside seadusele vastu võetud, kui nende poolt on antud vähemalt kolm neljandikku üldkoosolekul aktsiakapitali esindavatest häältest, on vastu võetud, kui nende poolt on antud enam kui neli viiendikku üldkoosolekul aktsiakapitali esindavatest häältest.”

8

Pärast seda, kui komisjon andis märgukirjas Saksa Liitvabariigile võimaluse esitada VW seaduse paragrahvi 2 lõike 1 ja paragrahvi 4 lõigete 1 ja 3 kohta oma seisukoha, saatis ta 1. aprillil 2004 põhjendatud arvamuse, milles märgiti, et need siseriiklikud õigusnormid on käsitletavad kapitali vaba liikumise ja asutamisvabaduse piirangutena, mis on tagatud vastavalt EÜ artiklitega 56 ja 43. Kuna liikmesriik nimetatud arvamuses märgitud tähtajaks oma kohustuste täitmiseks vajalikke meetmeid vastu ei võtnud, esitas komisjon käesoleva hagi, mille põhjenduste kohaselt rikutakse nende sätete jõushoidmisega EÜ artikleid 56 ja 43.

9

Komisjon väidab sisuliselt seda, et esiteks piiravad käsitletavad VW seaduse sätted, erandina üldnormist, iga aktsionäri hääleõigust 20%-le Volkswageni aktsiakapitalist, teiseks kehtestatakse nendega üldkoosolekul üle 80% aktsiakapitali esindavate häälte enamuse nõue otsuste vastuvõtmiseks, mida üldnormi kohaselt saaks vastu võtta 75% enamusega, ja kolmandaks lubavad nad erandina üldnormist Saksa Liitvabariigil ja Alam-Saksi liidumaal mõlemal nimetada selle äriühingu nõukogusse kaks liiget, mistõttu need sätted pärsivad otseinvesteeringuid ning on seega käsitletavad kapitali liikumise piiranguna EÜ artikli 56 tähenduses.

10

Komisjon ei esita ühtegi konkreetset argumenti, mis tõendaks EÜ artikli 43 rikkumist.

11

Saksa Liitvabariik vaidleb vastu komisjoni esitatud EÜ artikli 56 rikkumise väite põhjendatusele.

12

Saksamaa Liitvabariik leiab, et kuna komisjon ei esita mingeid argumente seoses EÜ artikli 43 rikkumisega, langeb komisjoni selle väite ese ära.

13

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kuuluvad siseriiklikud õigusnormid, mida kohaldatakse juhul, kui liikmesriigi kodanikule kuulub mõnes teises liikmesriigis asutatud äriühingu kapitalis osalus, mis võimaldab tal otsustavalt mõjutada selle äriühingu otsuseid ning otsustada äriühingu tegevuse üle, asutamisvabadust käsitlevate EÜ asutamislepingu sätete kohaldamisalasse (vt eelkõige 13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-251/98: Baars, EKL 2000, lk I-2787, punkt 22; 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-196/04: Cadbury Schweppes ja Cadbury Schweppes Overseas, EKL 2006, lk I-7995, punkt 31, ning 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-524/04: Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation, EKL 2007, lk I-2107, punkt 27).

14

Käesolevas asjas nähtub toimikust, eriti Saksamaa Liitvabariigi kostja vastuses esitatud argumentatsioonist, et kohtuasjas käsitletavate VW seaduse sätete eesmärk, vähemalt osaliselt, on allutada Volkswagen ühe aktsionäri kontrollile, kes sooviks saada äriühingu üle valitsevat mõju.

15

Tuleb nõustuda, et ei hagiavalduses, repliigis ega kohtuistungil ei ole komisjon tuginenud ühelegi konkreetsele argumendile, mis põhjendaks väidetavat asutamisvabaduse piirangut.

16

Järelikult tuleb hagiavaldus EÜ artikli 43 rikkumist puudutavas osas rahuldamata jätta.

17

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt keelab EÜ artikli 56 lõige 1 üldiselt kapitali liikumise piirangud liikmesriikide vahel (vt eelkõige 28. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-282/04 ja C-283/04: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2006, lk I-9141, punkt 18 ja selles viidatud kohtupraktika).

18

Kuna asutamislepingus ei ole määratletud mõistet „kapitali liikumine” EÜ artikli 56 lõike 1 tähenduses, on Euroopa Kohus eelnevalt omistanud nõukogu 24. juuni 1988. aasta direktiivile 88/361/EMÜ asutamislepingu artikli 67 [Amsterdami lepinguga tühistatud säte] rakendamise kohta (EÜT L 178, lk 5; ELT eriväljaanne 10/01, lk 10) lisatud nomenklatuurile indikatiivse tähenduse. Seega on kapitali liikumiseks EÜ artikli 56 lõike 1 tähenduses eelkõige otseinvesteeringud, ja nagu nähtub ka sellest nomenklatuurist ning sellele kaasnevatest selgitavatest märkustest, nimelt mis tahes liiki investeeringud, mida teevad füüsilised või juriidilised isikud ja mille eesmärk on luua või säilitada püsivad ja otsesed sidemed kapitali paigutava isiku ja sellise ettevõtja vahel, kelle käsutusse kapital majandustegevuseks antakse (vt selle kohta 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-446/04: Test Claimants in the FII Group Litigation, EKL 2006, lk I-11753, punktid 179–181, ja 24. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-157/05: Holböck, EKL 2007, lk I-4051, punktid 33 ja 34). Kui tegemist on osalemisega uutes või olemasolevates ettevõtjates, siis nagu kinnitavad ka selgitavad märkused, eeldab püsivate majandussidemete loomise või säilitamise eesmärk seda, et aktsionärile kuuluvad aktsiad annavad talle kooskõlas aktsiaseltse käsitlevate siseriiklike õigusaktidega või muudel alustel õiguse reaalselt osa võtta äriühingu juhtimisest või selle kontrollimisest (vt eespool viidatud kohtuotsused Test Claimants in the FII Group Litigation, punkt 182, ja Holböck, punkt 35; vt ka 4. juuni 2002. aasta otsused kohtuasjas C-367/98: komisjon vs. Portugal, EKL 2002, lk I-4731, punkt 38, kohtuasjas C-483/99: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2002, lk I-4781, punkt 37, kohtuasjas C-503/99: komisjon vs. Belgia, EKL 2002, lk I-4809, punkt 38, 13. mai 2003. aasta otsused kohtuasjas C-463/00: komisjon vs. Hispaania, EKL 2003, lk I-4581, punkt 53, ja kohtuasjas C-98/01: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2003, lk I-4641, punkt 40; 2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-174/04: komisjon vs. Itaalia, EKL 2005, lk I-4933, punkt 28, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 19).

19

Selle investeerimisvormi osas täpsustas Euroopa Kohus, et „piirangutena” EÜ artikli 56 lõike 1 tähenduses võib käsitelda siseriiklikke meetmeid, mis võivad takistada või piirata nendes ettevõtjates aktsiate omandamist või mis võivad pärssida teiste liikmesriikide investorite investeeringuid selliste ettevõtjate aktsiakapitali (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Portugal, punkt 45, komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 41, komisjon vs. Hispaania, punkt 61, komisjon vs. Ühendkuningriik, punkt 47, komisjon vs. Itaalia, punktid 30 ja 31, ja komisjon vs. Madalmaad, punkt 20).

20

Saksamaa Liitvabariik väidab asjas sisuliselt seda, et VW seadus ei ole siseriiklik meede kolmes eelmises punktis viidatud kohtupraktika tähenduses. Ta lisab, et selle seaduse vaidlustatud sätted üksikuna või koosmõjus ei ole käsitletavad ka piirangutena eeltoodud kohtupraktika tähenduses.

21

Komisjoni esitatud EÜ artikli 56 rikkumise väidet põhjendavaid argumente tuleb analüüsida ülaltoodud seisukohti silmas pidades.

22

Saksamaa Liitvabariik tuletab meelde, et VW seadus on 1959. aasta kompromissi tulemus, mis saavutati nende isikute ja isikute gruppide vahel, kes osaühingu Volkswagenwerk kapitalis 1950-ndate aastate jooksul osaluse omandasid. Sel ajal oli ettevõtjas hääleõigus nii ametiühingutel, töötajatel, Saksamaa Liitvabariigil kui ka Alam-Saksi liidumaal. Selle kompromissiga said töötajad ja ametiühingud oma osadest loobumise eest tagatise, et neid kaitstakse suuraktsionäri eest, kes võiks äriühingut üksi kontrollima hakata.

23

Saksamaa Liitvabariik selgitab, et selle kompromissi tingimused olid esialgu täpsustatud 12. novembril 1959 Saksamaa Liitvabariigi ja Alam-Saksi liidumaa vahel sõlmitud lepingus (Staatsvertrag) ning hiljem, 9. mail 1960 võeti selle lepingu alusel vastu seadus, mis puudutas osaühingu Volkswagenwerk õigusliku staatuse määratlemist (Gesetz über die Regelung der Rechtsverhältnisse bei der Volkswagenwerk Gesellschaft mit beschränkter Haftung, BGBl. 1960 I, lk 301); sellele järgnevalt võeti 6. juulil 1960 vastu Volkswageni põhikiri ja lõpuks VW seadus, milles korrati juba põhikirjas sätestatud tingimusi.

24

See liikmesriik leiab, et VW seadus, millega asutati aktsiaselts Volkswagen ja viidi läbi selle erastamine, väljendab vaid nende aktsionäride ning teiste isikute ja gruppide tahet, kellele kuulusid selle äriühingu kapitalis eraõigusest tulenevad õigused. Kapitali liikumise vabaduse seisukohast tuleb seda seadust pidada sarnaseks osanikevahelise kokkuleppega. Põhimõttest pacta sunt servanda lähtuvalt tuleb selle kompromissiga arvestada ka praegu.

25

Komisjon leiab, et need ajalugu puudutavad argumendid ei ole asjakohased. Ta ei arva, et Saksamaa Liitvabariik on rikkumise toime pannud 1960. aastal õigusnorme vastu võttes, vaid seetõttu, et ta ei ole mingeid õigusakte vastu võtnud praegu, sest VW seadus on juba pikemat aega vastuolus kapitali vaba liikumise nõuetega.

26

Isegi kui eeldada, nagu seda teeb Saksamaa Liitvabariik, et VW seaduses piirdutakse vaid eraõigusliku kokkuleppe kordamisega, tuleb siiski asuda seisukohale, et ainuüksi asjaolu tõttu, et see kokkulepe oli vormistatud seadusena, tuleb seda kapitali vaba liikumise seisukohast käsitleda siseriikliku meetmena.

27

Nimelt on õigustloova pädevuse teostamine selleks pädevate siseriiklike asutuste poolt ülim riigivõimu väljund.

28

Lisaks on oluline märkida, et asjassepuutuva seaduse sätteid ei saa muuta ainult esialgse kokkuleppe poolte tahtel, vaid igaks muudatuseks tuleb vastu võtta uus seadus Saksamaa Liitvabariigi riigiõigusega kehtestatud korras.

29

Neid tingimusi arvestades ei saa nõustuda Saksamaa Liitvabariigi väitega, et VW seadus ei ole käsitletav siseriikliku meetmena kapitali vaba liikumise mõttes.

30

Arvestades poolte argumentatsiooni kahe esimese väite kohta ning VW seaduse kahest sättest tekkivat koosmõju, mida nendes väidetes vaidlustatakse, tuleb neid väiteid uurida koos.

31

Esiteks, mis puudutab iga aktsionäri hääleõiguse ülemmäära kehtestamist 20%-le Volkswageni aktsiakapitalist, mis on sätestatud VW seaduse paragrahvi 2 lõikes 1, siis väidab komisjon, et see reegel on vastuolus nõudega, et kapitalis osaluse ja sellega kaasneva hääleõiguse vahel peab olema seos. Kuigi hääleõiguse ülemäära kehtestamine on äriõiguses tuntud meede, mida kohaldatakse ka teistes liikmesriikides, on oluline vahe selles, kas liikmesriik lubab selle meetme kehtestamist äriühingu põhikirjas, nagu seda Saksa õiguse kohaselt võimaldatakse börsil noteeritud aktsiaseltsidele, või võtab liikmesriik seadusandjana vastu vastava normi ainult ühe ettevõtja jaoks, ja seda veel riigi huvides, nagu on tehtud VW seaduse paragrahvi 2 lõikes 1.

32

Saksamaa Liitvabariik tuletab meelde, et Volkswageni asutamisel oli kõigi aktsionäride hääleõiguse ülemmääraks 0,01%, välja arvatud Saksamaa Liitvabariik ja Alam-Saksi liidumaa, kes võisid hääleõigust kasutada võrdeliselt oma 20% osalusega. See kaht aktsionäri eelistav erandolukord muudeti 1970. aastal ära ning 20% hääleõiguse ülemmäär hakkas kehtima eranditult kõigi aktsionäride suhtes. Saksamaa Liitvabariik toonitab, et sellest ajast alates on VW seaduse asjakohane säte kohaldatav eranditult kõigile Volkswageni aktsionäridele. Õiguslik olukord erineb nendest olukordadest, millega oli tegemist kohtuasjades, millele komisjon käesolevas asjas kapitali vaba liikumise piirangu olemasolu tõendamiseks viitab (eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Portugal, punktid 36 ja 44; komisjon vs. Prantsusmaa, punktid 35 ja 40; komisjon vs. Belgia, punkt 36; komisjon vs. Hispaania, punktid 51 ja 56; komisjon vs. Ühendkuningriik, punktid 38 ja 43; ja komisjon vs. Itaalia, punkt 26). See kohtupraktika puudutab nimelt riigi suhtes kehtestatud eriõigusi. Saksamaa Liitvabariigi sõnul võiks kaitstud kapitali vaba liikumise valdkonna käsitlemine kaugemale ulatuvamana kui riigi suhtes kehtestatud eriõigused viia selleni, et selle vabaduse kohaldamisala laieneks lõpmatuseni.

33

Vaidlustades väite, et äriühingu kapitalis osaluse ja aktsionäride hääleõiguse vahel peab olema seos, leiab Saksamaa Liitvabariik, et siseriiklikul seadusandjal on õigus vastu võtta äriühinguid puudutavaid siseriiklikke õigusakte ja kehtestada teatud ettevõtjate gruppidele või ka ühele ettevõtjale kohaldatavaid reegleid, kui nendest normidest ei tulene mingeid piiranguid.

34

Teiseks, mis puutub vähemusaktsionäride vetoõiguse määramist 20%-le, leiab komisjon, et nõudes üldkoosolekul enamat kui 80% kapitali esindavatest häältest selliste otsuste vastuvõtmiseks, mida äriõiguse üldnormi kohaselt saaks vastu võtta 75% enamusega, annab VW seaduse paragrahvi 4 lõige 3 Alam-Saksi liidumaale, arvestades tema 20%-st osalust Volkswagenis alates selle erastamisest, õiguse seda laadi otsuste vastuvõtmist blokeerida. Komisjon leiab, et kõrgem, 80% poolthäälte nõue – mis ei ole küll formaaljuriidiliselt diskrimineeriv – kehtestati ainult avaliku võimu huvides.

35

Komisjon nõustub, et aktsiaseltside seadus võimaldab teatud otsuste vastuvõtmiseks 75%-st kõrgema poolthäälte määra kehtestamist, kuid ta toonitab, et see on aktsionäridele antud valikuvabadus, mille kasutamise üle peaksid otsustama nemad. 80% määr, mis tuleneb VW seaduse paragrahvi 4 lõikest 3, kehtestati seadusandja poolt Volkswageni aktsionäridele täitmiseks kohustusliku normina, mis tagab riigile kui sel ajal äriühingu peamisele aktsionärile sobiva vetoõiguse.

36

Esiteks toonitab Saksamaa Liitvabariik, et nagu hääleõiguse ülemmäära kehtestamine 20%-le, on ka VW seaduse asjassepuutuv säte kohaldatav eranditult kõigile Volkswageni aktsionäridele. Tema arvates ei ole vaidlusalune säte, mis ei anna riigile mingit eriõigust, käsitletav kapitali vaba liikumise piiranguna.

37

Saksamaa Liitvabariik lisab, et aktsiaseltside seadus või asjassepuutuvad ühenduse õigusnormid ei kehtesta mingit piirangut vähemusaktsionäride vetoõiguse kindlaksmääramise kohta. Alam-Saksi liidumaal valitsev olukord, mis puutub tema võimet olla vetoõigusega vähemusaktsionär, vastab tema suurusjärgus aktsionäri tavalisele olukorrale. See liikmesriik toonitab, et Alam-Saksi liidumaal on hetkel umbes 20% osalus Volkswageni kapitalis seetõttu, et ta on sellesse osalusse investeerinud kui turul tegutsev erainvestor.

38

Nagu märgib ka Saksamaa Liitvabariik, on hääleõiguse ülemmäära kehtestamine äriõiguses kasutatav meede.

39

Lisaks ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kuigi aktsiaseltside seaduse paragrahvi 134 lõike 1 esimeses lauses sätestatakse hääleõiguse ja kapitaliosaluse võrdelisuse põhimõte, on sama paragrahvi teises lauses märgitud, et hääleõigust võib teatud juhtudel piirata.

40

Samas märgib komisjon õigesti, et tuleb eristada aktsionäridele antud valikuvabadust, kes võivad valida selle õiguse kasutamise või kasutamata jätmise vahel, ja aktsionäridele seaduses kehtestatud konkreetset kohustust, mis neile valikut ei jäta.

41

Lisaks on mõlemad pooled nõus tunnistama, et ettevõtjate järelevalve ja läbipaistvuse seadusega muudetud aktsiaseltside seaduse paragrahvi 134 lõike 1 esimese lausega võeti ära õigus sätestada hääleõiguse piirang börsil noteeritud aktsiaseltside põhikirjas. Seega, nagu märgib komisjon ilma et Saksamaa valitsus sellele vastu vaidleks, ei tohiks Volkswageni kui börsil noteeritud aktsiaseltsi põhikiri hääleõiguse ülemmäära põhimõtteliselt sisaldada.

42

Saksamaa Liitvabariik leiab, et VW seaduse paragrahvi 2 lõikes 1 sätestatud piirangut, mida kohaldatakse eranditult kõigi aktsionäride suhtes, võib vaadelda nii ebasoodsa kui soodsa sättena. Enam kui 20% aktsiakapitalist esindavale aktsionärile kehtestatud hääleõiguse piiranguga antakse talle kaitse teiste olulise osalusega aktsionäride eest ja seega tagatakse talle õigus reaalselt osaleda äriühingu juhtimises.

43

Enne kõnealusele argumendile hinnangu andmist tuleb uurida selle hääleõiguse ülemmäära mõju koos VW seaduse paragrahvi 4 lõikes 3 sätestatud 80% enamuse nõudega teatud otsuste vastuvõtmiseks Volkswageni aktsionäride üldkoosolekul.

44

Nagu märgib komisjon, ilma et Saksamaa Liitvabariik sellele vastu vaidleks, on tegemist niisuguste otsustega nagu põhikirja, aktsiakapitali suuruse või äriühingu finantsstruktuuri muutmine, mille osas aktsiaseltsi seadus kehtestab vähemalt 75% häälteenamuse nõude.

45

On tõsi, nagu märgib ka Saksamaa Liiduvabariik, et aktsiaseltside seaduses kehtestatud 75% häälteenamuse nõuet võib suurendada ning äriühingu põhikirjas võib kindlaks määrata suurema määra. Nagu aga märgib õigesti komisjon, on sel puhul tegemist aktsionäride valikuõigusega otsustada, kas nad seda soovivad või mitte. Samas VW seaduse paragrahvi 4 lõikes 3 sätestatud 80% ületava enamuse nõue ei ole kehtestatud aktsionäride vastava tahteavalduse tulemusel, vaid nagu märgitud käesoleva otsuse punktis 29, siseriikliku meetmega.

46

See üldnormist tehtav erand, mis on sätestatud eriseaduses, annab niisiis igale 20% osalusega aktsionärile vähemusaktsionäri vetoõiguse.

47

On tõsi, nagu märgib ka Saksamaa Liitvabariik, et seda õigust kohaldatakse erandeid tegemata. Nagu ka hääleõiguse ülemmäära puhul, võib see toimida iga aktsionäri jaoks nii soodsalt kui ka ebasoodsalt.

48

Samas nähtub toimikust, et VW seaduse vastuvõtmise ajal aastal 1960 olid Saksamaa Liitvabariik ja Alam-Saksi liidumaa kaks peamist Volkswageni aktsionäri ning neil oli selle alles erastatud äriühingu aktsiakapitalis mõlemal 20% osalus.

49

Euroopa Kohtule esitatud informatsiooni kohaselt otsustas Saksamaa Liitvabariik oma osaluse Volkswageni aktsiakapitalis võõrandada, kuid Alam-Saksi liidumaal on äriühingus senini 20% osalus.

50

VW seaduse paragrahvi 4 lõikes 3 sätestatakse seega meede, mis võimaldab riigil, kes teeb väiksema investeeringu kui nõuavad äriõiguse üldnormid, jätta endale vähemusaktsionäri vetoõigus, mis annab talle õiguse blokeerida oluliste otsuste vastuvõtmist.

51

Hääleõiguse ülemmäära fikseerimisega 20%-le kehtestatakse VW seaduse paragrahvi 2 lõikes 1 õiguslik alus, mis annab riigile võimaluse palju väiksema investeeringuga äriühingut oluliselt mõjutada.

52

See olukord võib pärssida otseinvesteeringuid teistest liikmesriikidest, arvestades, et see piirab teiste aktsionäride äriühingutes osalemist, et luua või säilitada püsivad ja otsesed majandussidemed, mis annaksid aktsionärile õiguse reaalselt äriühingu juhtimisest või selle kontrollimisest osa võtta.

53

Seda järeldust ei lükka ümber ka Saksa Liitvabariigi esitatud argument, et Volkswageni aktsiad on ühed Euroopa enim ostetud aktsiad, millest suur arv kuulub teiste liikmesriikide investoritele.

54

Nagu märgib ka komisjon, puudutavad käesoleva hagiavalduse esemeks olevad kapitali vaba liikumise piirangud pigem Volkswageni kapitali tehtavaid otseinvesteeringuid kui portfelliinvesteeringuid, mis tehakse vaid finantspaigutuse eesmärgil (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, punkt 19) ja viimaseid käesolev hagi ei puuduta. Otseinvesteeringute kohta tuleb märkida, et VW seaduse paragrahvi 2 lõige 1 ja paragrahvi 4 lõige 3 vähendavad Volkswageni kapitalis osaluse omandamise huvi, kuna nendes sätetes kehtestatakse meede, mis võib piirata võimalust osaleda äriühingus, et luua või säilitada püsivad ja otsesed majandussidemed, mis annaksid aktsionärile õiguse reaalselt osa võtta äriühingu juhtimisest või selle kontrollimisest.

55

Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et Volkswageni aktsionäride hulgas on teatud arv otseinvesteeringute tegijaid, mis Saksamaa Liitvabariigi kohaselt on nii ka teiste suurettevõtjate aktsionäride puhul. Selle argumendiga ei saa õigustada asjaolu, et VW seaduse sätted võisid pärssida praeguseid või tulevasi teiste liikmesriikide otseinvesteeringute tegijaid omandama osalust selle äriühingu kapitalis, et osaleda nimetatud äriühingus selleks, et luua või säilitada püsivad ja otsesed majandussidemed, mis annaksid aktsionärile õiguse reaalselt osa võtta äriühingu juhtimisest või selle kontrollimisest, kuigi neil oli õigus kasu saada kapitali vaba liikumise põhimõttest ja selle alusel nendele kehtestatud kaitsest.

56

Neil tingimustel tuleb tõdeda, et VW seaduse paragrahvi 2 lõige 1 koosmõjus paragrahvi 4 lõikega 3 kujutab endast kapitali liikumise piirangut EÜ artikli 56 lõike 1 tähenduses.

57

Komisjon märgib, et VW seaduse paragrahvi 4 lõige 1, mis võimaldab Saksa Liitvabariigil ja Alam-Saksi liidumaal mõlemal Volkswageni aktsionäriks olles nõukogusse nimetada kaks liiget, on erisäte aktsiaseltside seaduse paragrahvi 101 lõike 2 suhtes, mille kohaselt võib sellise õiguse kehtestada vaid põhikirjaga, ning seda erandit võib kohaldada vaid ühe kolmandiku aktsionäride poolt nimetatavate nõukogu liikmete suhtes, st Volkswageni puhul kolme liikme suhtes. Komisjon leiab, et nimetatud paragrahvi 4 lõige 1 on käsitletav kapitali vaba liikumise piiranguna, kuna see piirab teiste aktsionäride võimalust reaalselt osa võtta äriühingu juhtimisest või selle kontrollimisest.

58

Saksamaa Liitvabariik väidab, et nõukogu on vaid äriühingu kontrollorgan, mitte selle otsuseid vastu võttev organ. Ta lisab, et Volkswageni nõukogu liikmete arv on võrdeline osalusega Volkswageni kapitalis ning et Alam-Saksi liidumaa poolt nimetatud nõukogu liikmeid on vähem kui lubaks nimetada tema osalus kapitalis. Saksamaa Liitvabariik leiab, et VW seaduse paragrahvi 4 lõikel 1 ei ole enam praktilist seost investeeringute alal vastuvõetavate otsustega.

59

VW seaduse paragrahvi 4 lõike 1 alusel on Saksamaa Liitvabariigil ja Alam-Saksi liidumaal Volkswageni aktsionäriks olles õigus nõukogusse nimetada kaks liiget, st kokku neli liiget.

60

See õigus on käsitletav erinormina äriõiguse üldnormi suhtes. Nimelt piirab see teatud aktsionäride õigust nimetada nõukogusse liikmeid maksimaalselt ühe kolmandiku ulatuses aktsionäre esindavate liikmete koguarvust. Volkswagenil, nagu märgib ka komisjon, ilma et talle selles osas vastu vaieldaks, on 20 nõukogu liiget, kellest 10 nimetatakse aktsionäride poolt ning kellest Saksamaa Liitvabariik ja Alam-Saksi liidumaa võiksid äriõiguse üldnormi kohaselt nimetada maksimaalselt 3 liiget.

61

Tegemist on seega erilise õigusega, erinormiga äriõiguse üldnormi suhtes, mis kehtestab siseriiklikul tasandil vastuvõetud seaduse alusel teatud eelise vaid riigile.

62

Saksamaa Liitvabariigile ja Alam-Saksi liidumaale antud nõukogu liikmete nimetamise õigus annab neile seega võimaluse võtta nõukogu tegevusest rohkem osa kui nende aktsionäri staatus muidu lubaks.

63

Kuigi on tõsi, nagu täheldab ka Saksamaa Liitvabariik, et liidumaa õigus nõukogu liikmete nimetamisel ei ole ebaproportsionaalne tema praeguse osalusega Volkswageni kapitalis, on siiski nii sellel liidumaal kui ka Saksamaa Liitvabariigil mõlemal Volkswageni aktsionäriks olles õigus nimetada äriühingu nõukogusse kaks liiget, ja seda olenemata nende osaluse suurusest.

64

VW seaduse paragrahvi 4 lõikega 1 kehtestatakse seega meede, mis annab riigile võimaluse mõjutada äriühingut rohkem, kui tema investeering seda lubaks. Järelikult võib teiste aktsionäride mõju võrreldes nende investeeringuga olla väiksem.

65

Asjaolu, et nõukogu pole mitte äriühingu otsuseid tegev organ, nagu seda väidab Saksamaa Liitvabariik, vaid lihtsalt kontrollorgan, ei ole argument, mis muudaks riigi positsiooni ja mõju küsitavaks. Kuigi Saksa äriõigusega kehtestatakse nõukogule äriühingu juhtimise kontrolli kohustus ning selle kohta aktsionäride üldkoosolekule aruandmise kohustus, annab ta sellele organile nende kohustuste täitmiseks ulatusliku pädevuse, näiteks õiguse nimetada ja tagasi kutsuda juhatuse liikmeid. Pealegi, nagu tuletab meelde ka komisjon, on teatud tehingute tegemiseks, muu hulgas lisaks tootmisüksuste sisseseadmisele ja üleviimisele ka tütarettevõtja asutamine, kinnisasjade ost ning müük, investeeringud ja ettevõtte ost, vajalik nõukogu nõusolek.

66

Piirates teiste aktsionäride õigust osaleda äriühingus, et luua või säilitada püsivad ja otsesed majandussidemed, mis annaksid aktsionärile õiguse reaalselt osa võtta äriühingu juhtimisest või selle kontrollimisest, võib VW seaduse paragrahvi 4 lõige 1 pärssida teiste liikmesriikide otseste investeeringute tegijate tahet investeerida selle äriühingu kapitali.

67

Põhjustel, mis on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 53–55, ei muuda seda järeldust Saksamaa Liitvabariigi argument, et rahvusvahelistel finantsturgudel on investoritel Volkswageni aktsiate vastu elav huvi.

68

Arvestades eespool toodut tuleb asuda seisukohale, et VW seaduse paragrahvi 4 lõige 1 on käsitletav kapitali vaba liikumise piiranguna EÜ artikli 56 lõike 1 tähenduses.

69

Küsimus, kas Saksamaa Liitvabariik ja Alam-Saksi liidumaa kasutavad õigust, mis neile VW seaduse paragrahvi 4 lõikega 1 on antud, ei ole asjakohane. Piisab sellest, et on tuvastatud, et üldnormist erandi kehtestav erinorm, mis annab riigile õiguse nimetada liikmeid Volkswageni nõukogusse, on Saksa õiguses jätkuvalt kehtiv.

70

Teise võimalusena väidab Saksamaa Liitvabariik, et komisjoni kritiseeritud VW seaduse sätted on põhjendatud üldisest huvist tulenevate ülekaalukate põhjustega. Nimelt kehtestatakse selle seadusega, millel on spetsiifiline ajalooline taust, „õiglane võimujaotus”, mis arvestab Volkswageni töötajate huvisid ja kaitseb vähemusaktsionäre. Selle seaduse eesmärgid on seega sotsiaal- ja regionaalpoliitilised ning majanduslikud, seondudes tööstuspoliitiliste eesmärkidega.

71

Komisjon, kes ei nõustu nende ajalool põhinevate argumentide asjassepuutuvusega, leiab, et VW seadus ei vasta üldisele huvile, sest põhjused, millele Saksamaa Liitvabariik tugineb, ei kehti mitte iga selle liikmesriigi territooriumil tegutseva ettevõtja suhtes, vaid nendega üritatakse saavutada majanduspoliitilisi eesmärke, millega ei saa kapitali vaba liikumise piiranguid põhjendada (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Portugal, punktid 49 ja 52).

72

Kapitali vaba liikumist võib siseriiklike meetmetega piirata põhjustel, mis on nimetatud EÜ artiklis 58, või üldisest huvist tulenevatel ülekaalukatel põhjustel, kui ei leidu ühenduse ühtlustamismeedet, mis näeks nende huvide kaitseks ette vajalikud meetmed (vt eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Portugal, punkt 49, komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 45, komisjon vs. Belgia, punkt 45, komisjon vs. Hispaania, punkt 68, komisjon vs. Itaalia, punkt 35, ja komisjon vs. Madalmaad, punkt 32).

73

Ühenduse poolt sellise ühtlustamise puudumisel kuulub põhimõtteliselt liikmesriikide pädevusse otsustada, millisel tasemel nad niisuguseid õigustatud huve kaitsevad ning kuidas nad selle taseme saavutavad. Nad võivad aga tegutseda vaid asutamislepinguga etteantud piirides, arvestades eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet, mis nõuab, et võetavad meetmed oleksid taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Portugal, punkt 49, komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 45, komisjon vs. Belgia, punkt 45, komisjon vs. Hispaania, punkt 68, komisjon vs. Itaalia, punkt 35, ja komisjon vs. Madalmaad, punkt 33).

74

Saksamaa Liitvabariigi poolt VW seaduse vaidlustatud sätete põhjendamiseks viidatud töötajate huvide kaitse suhtes tuleb märkida, et liikmesriik ei ole suutnud selgitada põhjuseid, miks on lisaks üldisele huvile – pakkuda kaitset üksi äriühingut valitseva suuraktsionäri eest – Volkswageni kapitalis tugeva ja muutmatu riigi osaluse alleshoidmine selle äriühingu töötajate huvide kaitse eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik meede.

75

Lisaks, mis puutub nõukogu liikmete nimetamise õigusse, siis tuleb märkida, et Saksa õiguse kohaselt võivad töötajad nimetada sellesse organisse ühe enda esindaja.

76

Seega ei saa liikmesriigi esitatud töötajate kaitse põhjendusega nõustuda.

77

Sama kehtib ka Saksamaa Liitvabariigi põhjenduse suhtes väikeaktsionäride kaitse kohta. Kuigi väikeaktsionäride kaitse tahe võib olla vaadeldav õiguspärase huvina ja õigustada seadusandlikku sekkumist käesoleva kohtuotsuse punktides 72 ja 73 viidatud põhimõtete kohaselt isegi siis, kui see sekkumine võib olla käsitletav kapitali vaba liikumise piiranguna, tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas ei saa seda tahet VW seaduse vaidlustatud sätetega põhjendada.

78

Tuleb meelde tuletada, et nende sätetega kehtestatakse õigusnormid, mille alusel Saksamaa Liitvabariigil ja Alam-Saksi liidumaal on võimalus mõjutada äriühingut olulisemalt, kui seda nende investeering muidu lubaks. Saksamaa Liitvabariik ei ole aga tõendanud, miks nende sätete jõushoidmine riigi kasuks on väikeaktsionäride üldiste huvide kaitseks vajalik või sobiv.

79

Nimelt ei saa välistada, et teatud olukorras võib riik oma positsiooni kasutada üldiste huvide kaitseks, mis võivad olla aga erinevad asjassepuutuva äriühingu majanduslikest huvidest ning järelikult ka selle aktsionäride huvidest.

80

Lõpetuseks, kuigi Saksamaa Liitvabariik väidab, et nii olulise ettevõtja nagu Volkswagen tegevus võib mõjutada üldist huvi nii, et see õigustab äriõiguse üldnormist tulenevast kontrollist kaugemale ulatuvama õigusliku tagatise olemasolu, tuleb märkida, et isegi eeldades, et see argument on põhjendatud, ei ole liikmesriik selgitanud, millised – lisaks üldistele kaalutustele riski suhtes, et aktsionärid eelistavad oma isiklikke huvisid äriühingu töötajate huvidele – on põhjused, miks VW seaduse komisjon poolt vaidlustatud sätted on Volkswageni tegevusest tekkivate töökohtade säilitamiseks sobivad ja vajalikud.

81

Arvestades kõiki eespool toodud kaalutlusi nende kogumis tuleb nõustuda komisjoni esitatud EÜ artikli 56 lõike 1 rikkumisele põhinevate väidetega.

82

Järelikult tuleb tuvastada, et VW seaduse paragrahvi 4 lõike 1 ning paragrahvi 2 lõike 1, koosmõjus paragrahvi 4 lõikega 3, jõushoidmisega on Saksamaa Liitvabariik rikkunud EÜ artikli 56 lõikes 1 sätestatud kohustusi.

83

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kandma kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Saksamaa Liitvabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: