Kohtuasi C-258/04

Office national de l’emploi

versus

Ioannis Ioannidis

(Cour du travail de Liège’i eelotsusetaotlus)

Tööotsijad – Euroopa kodakondsus – Mittediskrimineerimise põhimõte – EÜ artikkel 39 – Esimest töökohta otsivatele noortele makstav ootetoetus –Toetuse maksmine tingimusel, et on omandatud keskharidus asjaomases liikmesriigis

Kohtuotsuse kokkuvõte

Isikute vaba liikumine — Töötajad — Võrdne kohtlemine — Esimest töökohta otsivatele noortele makstav ootetoetus — Toetuse maksmine tingimusel, et on omandatud keskharidus asjaomases liikmesriigis — Lubamatus — Õigustus — Puudumine

(EÜ artikkel 39)

EÜ artikliga 39 on vastuolus liikmesriigi keeldumine maksta ootetoetust teise liikmesriigi kodanikule, kes otsib oma esimest töökohta ja kes ei ole esimesena nimetatud liikmesriigis elava võõrtöötaja ülalpeetav laps, üksnes põhjendusel, et asjaomane isik on omandanud keskhariduse teises liikmesriigis.

Kuna kõnealune tingimus nõuab ootetoetuse saamiseks taotlejalt diplomi omandamist selles liikmesriigis, on riigi kodanikel tõenäoliselt kergem seda tingimust täita ja seega võib see kahjustada eelkõige teiste liikmesriikide kodanike huve.

Sellist erinevat kohtlemist saab õigustada vaid juhul, kui see põhineb asjaomaste isikute kodakondsusest sõltumatutel objektiivsetel ja siseriiklikus õiguses õiguspäraselt taotletud eesmärgi suhtes proportsionaalsetel kaalutlustel. Kuigi siseriiklikul seadusandjal on õiguspärane nõuda reaalset sidet toetuse taotleja ja asjaomase geograafilise tööturu vahel, on siinjuures ainuüksi tingimus keskkooli lõputunnistuse saamise asukoha kohta liiga üldine ja välistav ning läheb kaugemale, kui on vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks

(vt punktid 28−31, 38 ja resolutiivosa)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

15. september 2005(*)

Kohtuasjas C‑258/04,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Cour du travail de Liège’i (Belgia) 7. juuni 2004. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 17. juunil 2004, menetluses

Office national de l’emploi

versus

Ioannis Ioannidis,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees P. Jann, kohtunikud N. Colneric, J. N. Cunha Rodrigues (ettekandja), M. Ilešič ja E. Levits,

kohtujurist: D. Ruiz-Jarabo Colomer,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikus menetluses esitatut,

arvestades märkusi, mille esitasid:

– Office national de l’emploi, esindajad: avocat Y. Denoiseux ja avocat G. Lewalle,

– Belgia valitsus, esindajad: Y. Denoiseux ja G. Lewalle,

– Kreeka valitsus, esindajad: S. Bodina, Z. Chatzipavlou ja M. Apessos,

– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. Condou ja D. Martin,

olles 9. juuni 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1 Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artiklite 12, 17 ja 18 tõlgendamist.

2 Kõnealune taotlus esitati I. Ioannidise ja Office national de l’emploi (riiklik tööhõiveamet; edaspidi „tööhõiveamet”) vahelises kohtuvaidluses seoses otsusega, millega viimane keeldus asjaomasele isikule Belgia õigusaktides ette nähtud ootetoetuse maksmisest.

Õiguslik raamistik

Ühenduse õigusnormid

3 EÜ artikli 12 esimene lõik sätestab:

„Ilma et see piiraks käesolevas lepingus sisalduvate erisätete kohaldamist, on lepingus käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.”

4 EÜ artikkel 17 sätestab:

„1. Käesolevaga kehtestatakse liidu kodakondsus. Iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodanik. […]

2. Liidu kodanikel on käesoleva lepinguga antud õigused ja sellest tulenevad kohustused.”

5 EÜ artikli 18 lõige 1 näeb ette, et igal liidu kodanikul on vastavalt nimetatud lepingule ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutele ja tingimustele õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil.

6 EÜ artikli 39 lõike 2 kohaselt nõuab töötajate liikumisvabadus igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul.

7 EÜ artikli 39 lõike 3 järgi „[a]lludes piirangutele, mis on õigustatud avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise seisukohalt, toob [töötajate liikumisvabadus] endaga kaasa õiguse:

a) võtta vastu tegelikult tehtud tööpakkumisi;

[...]”.

8 Vastavalt nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15), muudetud nõukogu 27. juuli 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 2434/92 (EÜT L 245, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 69; edaspidi „määrus nr 1612/68”), artikli 7 lõikele 2 on liikmesriigi kodanikust töötajal teise liikmesriigi territooriumil samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.

Siseriiklikud õigusnormid

9 Belgia õigusnormidega on noortele, kes on hiljuti lõpetanud õpingud ja kes otsivad oma esimest töökohta, ette nähtud töötu abiraha, mida määratletakse kui „ootetoetus”.

10 Kuninga 25. novembri 1991. aasta dekreedi töötuse kohta (Moniteur belge, 31.12.1991, lk 29888), muudetud kuninga 13. detsembri 1996. aasta dekreediga (Moniteur belge, 31.12.1996, lk 32265; edaspidi „kuninga dekreet”), artikli 36 lõike 1 esimene lõik sätestab:

„Noorele tööotsijale makstakse ootetoetust:

1) kui ta ei ole enam koolikohustuslik;

2) a) kui ta on täielikult omandanud kõrgema keskhariduse või alamastme tehnilise või kutsekeskhariduse õppeasutuses, mida juhib, rahastab või tunnustab üks piirkond;

[...]

h) kui ta on omandanud hariduse või läbinud koolituse teises Euroopa Liidu liikmesriigis ja samaaegselt on täidetud järgmised tingimused:

– noor esitab dokumendi, mis tõendab, et omandatud haridus või läbitud koolitus vastab eelnevates alapunktides sätestatud tasemele ja on sellega võrdväärne;

– noor on abiraha taotluse esitamise ajal EÜ asutamislepingu artikli 48 tähenduses Belgias elavate võõrtöötajate ülalpeetav laps.

[...]”.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

11 Pärast keskhariduse omandamist Kreekas saabus Kreeka kodanik I. Ioannidis 1994. aastal Belgiasse. Talle Kreekas väljastatud tunnistust tunnustati võrdväärsena kõrgema keskhariduse tunnistusega, mis annab Belgias juurdepääsu lühendatud kestusega kõrgharidusõppele.

12 Pärast kolmeaastast õppeperioodi sai I. Ioannidis 29. juunil 2000 Haute école de la province de Liège André Vésale’i poolt väljastatud diplomi füsioteraapias ning registreeris end seejärel piirkondliku ja regionaalse kutse- ja ametialase koolituse ametis täisajaga töökohta taotleva tööotsijana.

13 Tehnikuna kõrva-nina-kurguarstide kutseühinguga sõlmitud töölepingu raames läbis I. Ioannidis Prantsusmaal ajavahemikul 10. oktoober 2000–29. juuni 2001 tasulise koolituse vestibulaarse rehabilitatsiooni alal.

14 Pärast Belgiasse naasmist esitas I. Ioannidis 7. augustil 2001 tööhõiveametile taotluse ootetoetuse saamiseks.

15 Tööhõiveamet lükkas selle taotluse 5. oktoobril 2001 tehtud otsusega tagasi põhjendusel, et I. Ioannidis ei ole omandanud kuninga dekreedi artikli 36 lõike 1 esimese lõigu punkti 2 alapunktis a sätestatud keskharidust õppeasutuses, mida juhib, rahastab või tunnustab üks kolmest Belgia piirkonnast.

16 I. Ioannidis vaidlustas selle otsuse Tribunal du travail de Liège’is. Nimetatud kohus tühistas vaidlusaluse otsuse 7. oktoobri 2002. aasta otsusega, milles märkis, et „taotleja oli abiraha taotluse esitamisel võõrtöötaja, kes samal ajal töötas Prantsusmaal” ning et „kuninga dekreedi […] artikkel 36 on ameti poolt tõlgendatuna selgelt vastuolus [EÜ] artikliga 39”.

17 Cour du travail de Liège leidis seoses nimetatud kohtuotsuse peale tööhõiveameti poolt esitatud apellatsioonkaebusega, et I. Ioannidis ei vasta ühelegi siseriiklikus õiguses alternatiivselt esitatud tingimusele. Eelkõige ei vasta ta nii kuninga dekreedi artikli 36 lõike 1 esimese lõigu punkti 2 alapunktis a ette nähtud nõuetele, kuna ta ei ole omandanud keskharidust Belgias, ega vasta ka osutatud sätte alapunktis h ette nähtud nõuetele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et asjaomane isik omandas kõrgema keskhariduse teises liikmesriigis, mille tõenduseks on ta esitanud kuninga dekreedi sama sätte alapunktis a nimetatud dokumentidega võrdväärsed ja samale tasemele vastavad dokumendid. Seevastu ei nähtu kõnealuse kohtu arvates ühestki dokumendist ega toimiku materjalidest, et ootetoetuse taotluse esitamise päeval olid I. Ioannidise vanemad Belgias elavad võõrtöötajad.

18 Kuna Cour du travail de Liège’il oli kahtlusi I. Ioannidise vastu suunatud võimaliku kaudse diskrimineerimise esinemise suhtes põhjusel, et asjaomasele isikule keelduti ootetoetuse maksmisest üksnes seetõttu, et ta ei ole läbinud kõrgemat keskharidust õppeasutuses, mida juhivad, rahastavad ja tunnustavad Belgia ametiasutused, kuigi ta läbis võrdväärse õppe oma päritoluriigis, otsustas nimetatud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas Euroopa Ühenduse õigusega (eriti EÜ artiklitega 12, 17 ja 18) on vastuolus liikmesriigi õigusnormid (nagu seda on Belgia kuninga 25. novembri 1991. aasta dekreet töötuse kohta), mille alusel makstakse ootetoetust üldjuhul alla 30‑aastastele tööotsijatele, kes on omandanud keskhariduse ja kes on mõne teise liikmesriigi kodanikud, samadel tingimustel nagu riigi enda kodanikele, mille kohaselt saab tööotsija toetust vaid juhul, kui nõutud haridus on omandatud õppeasutuses, mida juhib, rahastab või tunnustab üks kolmest Belgia piirkonnast (nagu on sätestatud eespool viidatud kuninga dekreedi artikli 36 lõike 1 esimese lõigu punkti 2 alapunktis a) ja mille tulemuseks on see, et toetust ei saa noor tööotsija, kes ei ole võõrtöötaja perekonna liige, kuid kes on teise liikmesriigi kodanik, kus ta enne ühenduse piires ümberkolimist on omandanud keskhariduse, mida peetakse võrdväärseks ootetoetuse taotlemise riigi ametiasutuste poolt nõutava haridusega?”

Eelotsuse küsimus

19 Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt seda, kas ühenduse õigusega on vastuolus liikmesriigi keeldumine maksta ootetoetust teise liikmesriigi kodanikule, kes otsib oma esimest töökohta, üksnes põhjendusel, et asjaomane isik on omandanud keskhariduse teises liikmesriigis.

20 Alustuseks tuleb juhtida tähelepanu sellele, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimuses ühenduse teatud õigusnormidele viitamine ei takista Euroopa Kohut esitamast siseriiklikule kohtule kõiki tõlgendamise elemente, mida saab kasutada sellele otsustamiseks antud kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas siseriiklik kohus neile oma küsimustes viitas või mitte (vt eelkõige 12. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑241/89: SARPP, EKL 1990, lk I‑4695, punkt 8, ja 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑456/02: Trojani, EKL 2004, lk I‑7573, punkt 38).

21 Käesoleva kohtuasja raames tuleb märkida, et ühe liikmesriigi kodanikud, kes otsivad tööd teises liikmesriigis, kuuluvad EÜ artikli 39 kohaldamisalasse, mistõttu on neil õigus osutatud sätte lõikes 2 sätestatud võrdsele kohtlemisele.

22 Euroopa Kohus on juba varem sedastanud, et liidu kodakondsuse kehtestamist ja liidu kodanikele ette nähtud võrdse kohtlemise põhimõtte tõlgendamist silmas pidades ei saa EÜ artikli 39 lõike 2 kohaldamisalast välja jätta rahalist toetust, mille eesmärk on hõlbustada juurdepääsu liikmesriigi tööturule (23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑138/02: Collins, EKL 2004, lk I‑2703, punkt 63).

23 On selge, et põhikohtuasjas vaidlustatud siseriiklikes õigusnormides ette nähtud ootetoetus on sotsiaaltoetus, mille eesmärk on hõlbustada noorte üleminekut õpingutelt tööturule (11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑224/98: D’Hoop, EKL 2002, lk I‑6191, punkt 38).

24 Samuti on vaieldamatu see, et kõnealuse toetuse taotluse esitamise ajal oli I. Ioannidis liikmesriigi kodanik, kes pärast õpingute lõpetamist otsis tööd teises liikmesriigis.

25 Neil asjaoludel on asjaomasel isikul õigus toetuda EÜ artiklile 39, väitmaks, et teda ei tohi seoses ootetoetuse andmisega kodakondsuse alusel diskrimineerida.

26 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt keelab võrdse kohtlemise põhimõte mitte ainult ilmse kodakondsusel põhineva diskrimineerimise, vaid ka kõik varjatud diskrimineerimise vormid, mis teistest eristuskriteeriumidest lähtudes viivad tegelikult samale tulemusele (vt eelkõige 12. veebruari 1974. aasta otsus kohtuasjas 152/73: Sotgiu, EKL 1974, lk 153, punkt 11, ja 15. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑209/03: Bidar, EKL 2005, lk I‑2119, punkt 51).

27 Põhikohtuasjas vaidlustatud siseriiklike õigusnormide kohaselt koheldakse Belgias keskhariduse omandanud kodanikke erinevalt, võrreldes nende kodanikega, kes on õpingud lõpetanud teises liikmesriigis, kuna vaid esimesena nimetatutel on õigus saada ootetoetust.

28 See tingimus võib kahjustada eelkõige teiste liikmesriikide kodanike huve. Kuna kõnealune tingimus nõuab toetuse saamiseks taotlejalt diplomi omandamist Belgias, on riigi kodanikel tõenäoliselt kergem seda tingimust täita.

29 Sellist erinevat kohtlemist saab õigustada vaid juhul, kui see põhineb asjaomaste isikute kodakondsusest sõltumatutel objektiivsetel ja siseriiklikus õiguses õiguspäraselt taotletud eesmärgi suhtes proportsionaalsetel kaalutlustel (vt 23. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑237/94: O’Flynn, EKL 1996, lk I‑2617, punkt 19, ja eespool viidatud kohtuotsus Collins, punkt 66).

30 Euroopa Kohus on juba varem sedastanud, et siseriiklikul seadusandjal on õiguspärane nõuda reaalset sidet toetuse taotleja ja asjaomase geograafilise tööturu vahel (vt eespool viidatud kohtuotsus D’Hoop, punkt 38).

31 Siiski ainuüksi tingimus keskkooli lõputunnistuse saamise asukoha kohta on liiga üldine ja välistav. Kõnealune tingimus eelistab põhjendamatult asjaolu, mis ei pruugi näidata reaalse ja tegeliku seose ulatust ootetoetuse taotleja ja geograafilise tööturu vahel, välistades sellega kõik muud olulised asjaolud. Seega läheb see tingimus kaugemale, kui on vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks (eespool viidatud kohtuotsuses D’Hoop, punkt 39).

32 Pealegi tuleneb kuninga dekreedi artikli 36 lõike 1 esimese lõigu punkti 2 alapunktist h, et tööotsijal, kes ei ole omandanud keskharidust Belgias, on siiski õigus saada ootetoetust, kui ta on läbinud samale tasemele vastava või võrdväärse õppe või koolituse teises liikmesriigis ning kui teda peavad ülal EÜ artikli 39 tähenduses võõrtöötajad, kes elavad Belgias.

33 Tõsiasi, et I. Ioannidise vanemad ei ole Belgias elavad võõrtöötajad, ei põhjenda mingil juhul taotletud toetuse andmisest keeldumist. Seda tingimust ei saa õigustada vajadusega tagada reaalne side taotleja ja asjaomase geograafilise tööturu vahel. Ta baseerub küll asjaolul, mis võib oletatavasti näidata reaalse ja tegeliku seose ulatust. Siiski ei saa välistada, et selline isik nagu I. Ioannidis, kes pärast keskkooliõpingute läbimist ühes liikmesriigis jätkab kõrgkooliõpinguid teises liikmesriigis ja omandab seal diplomi, oleks võimeline põhjendama reaalset sidet selle liikmesriigi tööturuga, kuigi ta ei ole selles liikmesriigis elavate võõrtöötajate ülalpeetav. Seega läheb see tingimus samuti kaugemale sellest, mis on vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks.

34 Tuleb veel lisada, et ootetoetused kujutavad endast sotsiaalset soodustust määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 tähenduses (eespool viidatud kohtuotsus D’Hoop, punkt 17).

35 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on määruse nr 1612/68 artiklis 7 kehtestatud võrdse kohtlemise põhimõte, mis hõlmab töölepingust tulenevaid või selle väliseid soodustusi, mis on üldiselt ette nähtud siseriiklikele töötajatele, tulenevalt eelkõige töötaja objektiivsest staatusest või ainuüksi elukohariigi territooriumil asumise faktist, ja mille eesmärk on ka ära hoida töötaja ülalpeetavate järglaste diskrimineerimist (vt eelkõige 30. septembri 1975. aasta otsus kohtuasjas 32/75: Cristini, EKL 1975, lk 1085, punkt 19; 20. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 94/84: Deak, EKL 1985, lk 1873, punkt 22, ja 8. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑337/97: Meeusen, EKL 1999, lk I‑3289, punkt 22).

36 Sellest järeldub, et Belgias elavate võõrtöötajate ülalpeetavatel lastel on määruse nr 1612/68 artikli 7 lõikest 2 tulenevalt õigus saada ootetoetust sõltumata asjaolust nagu käesoleval juhtumil, kas eksisteerib reaalne side asjaomase geograafilise tööturuga.

37 Eeltoodud järeldusi arvestades ei ole vaja võtta seisukohta EÜ artiklite 12, 17 ja 18 tõlgendamise küsimuses.

38 Niisiis tuleb esitatud küsimusele vastata, et EÜ artikliga 39 on vastuolus liikmesriigi keeldumine maksta ootetoetust teise liikmesriigi kodanikule, kes otsib oma esimest töökohta ja kes ei ole esimesena nimetatud liikmesriigis elava võõrtöötaja ülalpeetav laps, üksnes põhjendusel, et asjaomane isik on omandanud keskhariduse teises liikmesriigis.

Kohtukulud

39 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotamise siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.