Kohtuasi C-84/03
Euroopa Ühenduste Komisjon
versus
Hispaania Kuningriik
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiivid 93/36/EMÜ ja 93/37/EMÜ – Riiklikud lepingud – Riiklike tarnelepingute ja ehitustöölepingute sõlmimise kord – Kohaldamisala – Tellija mõiste – Avaliku võimu organite vahelised koostöölepingud – Lepingu mõiste – Direktiivis nimetamata juhtudel läbirääkimistega menetluse kasutamine
Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 13. jaanuar 2005 …………………………………………………...
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Õigusaktide ühtlustamine – Riiklike tarnelepingute ja ehitustöölepingute sõlmimise kord – Direktiivid 93/36 ja 93/37 – Tellija – Avalik-õiguslik isik – Mõiste – Siseriiklik õigusakt, mis jätab välja direktiivides sätestatud tingimustele vastavad eraõiguslikud isikud – Vastuvõetamatus
(Nõukogu direktiiv 93/36, artikli 1 punkt b, ja direktiiv 93/37, artikli 1 punkt b)
2. Õigusaktide ühtlustamine – Riiklike tarnelepingute ja ehitustöölepingute sõlmimise kord – Direktiivid 93/36 ja 93/37 – Riiklik leping – Mõiste – Siseriiklik õigusakt, mis jätab välja avalik-õiguslike isikute vahel sõlmitud koostöölepingud – Vastuvõetamatus
(Nõukogu direktiiv 93/36, artikli 1 punkt a, ja direktiiv 93/37, artikli 1 punkt a)
3. Õigusaktide ühtlustamine – Riiklike tarnelepingute ja ehitustöölepingute sõlmimise kord – Direktiivid 93/36 ja 93/37 – Erandid üldistest reeglitest – Kitsas tõlgendamine – Läbirääkimistega menetluse kasutamine – Piirid
(Nõukogu direktiivid 93/36 ja 93/37)
1. Siseriikliku õigusakti puhul riiklike lepingute valdkonnas, mis jätab oma kohaldamisalast välja eraõiguslikud isikud isegi siis, kui nad täidavad samaaegselt direktiivi 93/36, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord, ja direktiivi 93/37, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord, artikli 1 punkti b teises lõigus nimetatud tingimused, mille abil on defineeritud mõiste „avalik-õiguslik isik”, on tegemist nimetatud mõiste „avalik-õiguslik isik” ja seega selle sätte esimeses lõigus toodud mõiste „tellija” ebaõige ülevõtmisega.
Tegemaks kindlaks, kas eraõiguslikku isikut saab kvalifitseerida avalik-õigusliku isikuna, tuleb ainult kontrollida, kas asjaomane isik vastab nendele tingimusele, ning isiku eraõiguslik staatus ei ole selline tingimus, mille alusel võiks välistada tema määratlemise tellijana nimetatud direktiivide mõttes.
(vt punktid 27, 28, 31 ja resolutiivosa)
2. Direktiivi 93/36, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord, ja direktiivi 93/37, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord, ebaõige ülevõtmisega on tegemist siseriikliku õigusakti puhul riiklike lepingute valdkonnas, mis jätab oma kohaldamisalast a priori välja avaliku võimu ja teiste avalik-õiguslike isikute vahelised koostöölepingud ning seega ka need lepingud, mis on riiklikud lepingud nimetatud direktiivide mõttes.
Selleks et oleks tegemist nimetatud direktiivide artikli 1 punkti a mõttes riiklike tarnelepingute või ehitustöölepingutega, piisab põhimõtteliselt sellest, et leping oleks sõlmitud ühelt poolt piirkondliku või kohaliku omavalitsuse ja teiselt poolt viimasest õiguslikult eraldiseisva isiku vahel. See ei ole nii juhul, kui piirkondlik või kohalik omavalitsus teostab asjaomase isiku suhtes kontrolli, mis on analoogne sellega, mida ta teostab oma üksuste üle, või juhul, kui see isik tegutseb põhiliselt koos seda kontrolliva omavalitsusega.
(vt punktid 38, 40 ja resolutiivosa)
3. Erandeid reeglist, mille eesmärk on tagada asutamislepinguga tunnustatud riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sektorit puudutavate õiguste efektiivsus, tuleb tõlgendada kitsalt. Et mitte võtta direktiivilt 93/36, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord, ja direktiivilt 93/37, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord, nende kasulikku mõju, ei tohi liikmesriigid ette näha uusi läbirääkimistega menetluse kasutamise juhtusid, mis ei ole nimetatud direktiividega ette nähtud, või lisada uusi tingimusi nendele juhtudele, mis on direktiivides sõnaselgelt ette nähtud ning mille tulemusena nimetatud menetluse kasutamine on lihtsam.
(vt punktid 48, 58 ja resolutiivosa)
EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
13. jaanuar 2005(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiivid 93/36/EMÜ ja 93/37/EMÜ – Riiklikud lepingud – Riiklike tarnelepingute ja ehitustöölepingute sõlmimise kord – Kohaldamisala – Tellija mõiste – Avaliku võimu organite vahelised koostöölepingud – Lepingu mõiste – Direktiivis nimetamata juhtudel läbirääkimistega menetluse kasutamine
Kohtuasjas C‑84/03,
mille esemeks on EÜ artikli 226 alusel 26. veebruaril 2003 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: K. Wiedner ja G. Valero Jordana, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Hispaania Kuningriik, esindaja: S. Ortiz Vaamonde, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud R. Schintgen, J. Makarczyk (ettekandja), G. Arestis ja J. Klučka,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada asi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Oma hagiavaldusega palub Euroopa Ühenduste Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Hispaania Kuningriik ei ole oma õiguskorda õigesti üle võtnud nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/36/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord (EÜT L 199, lk 1; ELT eriväljaanne 06/02, lk 110) ja nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/37/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord (EÜT L 199, lk 54; ELT eriväljaanne 06/02, lk 163) ja eriti,
– kuna 16. juuni 2000. aasta Ley de Contratos de las Administraciones Públicas (seadus avaliku võimu poolt sõlmitud lepingute kohta) kodifitseeritud versiooni, mis on heaks kiidetud 16. juunil 2000. aasta Real Decreto Legislativo’ga 2/2000 (BOE nr 148, 21.6.2000, lk 21775, edaspidi „kodifitseeritud seadus”) kohaldamisalast, täpsemalt kodifitseeritud seaduse artikli 1 lõikest 3 on välja jäetud eraõiguslikud isikud, kes vastavad mõlema nimetatud direktiivi artikli 1 punkti b teise lõigu esimeses, teises ja kolmandas taandes nimetatud tingimustele,
– kuna kodifitseeritud seaduse artikli 3 lõike 1 punkti c kohaldamisalast on täielikult välja jäetud avaliku võimu ja teiste avalik-õiguslike isikute vahel sõlmitud koostöölepingud ja seega ka need lepingud, mis on riiklikud lepingud samade direktiivide mõttes,
– kuna kodifitseeritud seaduse artikli 141 punktis a ning artikli 182 punktides a ja g on lubatud läbirääkimistega menetluse kasutamine kahel juhul, mida nimetatud direktiivid ette ei näe,
siis on Hispaania Kuningriik rikkunud EÜ asutamislepingust ning nendest direktiividest tulenevaid kohustusi.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
2 Direktiivi 93/37 artikli 1 punkt b sätestab:
„tellija – riik, piirkondlik või kohalik omavalitsus, avalik-õiguslikud isikud ning ühest või mitmest sellisest organist või avalik-õiguslikust isikust koosnevad ühendused;
Avalik-õiguslik isik on mis tahes isik:
– mis on asutatud üldistes huvides ega tegele tööstuse ega kaubandusega,
– mis on juriidiline isik,
ja
– mida põhiliselt rahastavad riik, piirkondlik või kohalik omavalitsus või teised avalik-õiguslikud isikud või mille juhtimist need isikud kontrollivad, või millel on haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan, millesse riik, piirkondlik või kohalik omavalitsus või teised avalik-õiguslikud isikud nimetavad üle poole liikmetest.
[...]”.
3 Direktiivi 93/36 artikli 3 punkti b sätted on sisuliselt identsed.
4 Direktiivi 93/36 artikli 6 lõigete 2–4 kohaselt:
„2. Tellijad võivad tarnelepinguid sõlmida läbirääkimistega menetluse alusel, kui avatud või piiratud menetluse puhul esitatud pakkumised ei vasta nõuetele või kui pakkumised ei ole kooskõlas IV jaotisele vastavate siseriiklike sätetega, juhul kui lepingu algtingimusi sellega oluliselt ei muudeta. Sel juhul avaldavad tellijad lepingu kohta teate, välja arvatud juhul, kui niisugusesse läbirääkimistega menetlusse kaasatakse kõik ettevõtjad, kes vastavad artiklite 20–24 kriteeriumidele ja kes esitasid algse avatud või piiratud menetluse käigus pakkumismenetluse vorminõuetele vastavad pakkumised.
3. Tellijad võivad sõlmida tarnelepinguid läbirääkimistega menetluse alusel asjakohast teadet avaldamata:
a) kui avatud või piiratud menetluse käigus ei ole esitatud ühtki pakkumist või nõuetele vastavat pakkumist, juhul kui lepingu algtingimusi sellega oluliselt ei muudeta ja kui komisjonile esitatakse asjakohane aruanne;
b) kui asjaomaseid tooteid valmistatakse üksnes uuringu, katse või arendustegevuse eesmärgil, ei kohaldata seda sätet ärilise elujõulisuse loomiseks mõeldud masstoodangu suhtes ega uurimis- või arendustegevusega seotud kulude katmiseks;
c) kui tehnilistel või kunstilistel põhjustel või ainuõiguste kaitsega seotud põhjustel saab tarnitavaid tooteid valmistada või tarnida ainult üks konkreetne tarnija;
d) äärmise vajaduse korral, kui asjaomaste tellijate poolt ettenägematute sündmuste tagajärjel tekkinud kiireloomulise olukorra tõttu ei ole võimalik lõikes 2 nimetatud avatud, piiratud või läbirääkimistega menetluse tähtajast kinni pidada. Kiireloomulise olukorra põhjenduseks toodavad asjaolud ei või mingil juhul johtuda tellijatest;
e) esialgse tarnija lisatarnete puhul, mis on mõeldud olemasolevate toodete või seadmete osaliseks asendamiseks või olemasolevate toodete või seadmete täiendamiseks, kui tarnija vahetamine sunniks tellijat hankima teistsuguste tehniliste omadustega materjali, mis tooks kaasa ühildamatuse või ebaproportsionaalsed tehnilised raskused käitamisel ja hooldamisel. Selliste lepingute ja samuti uuendatavate lepingute kehtivusaeg ei või üldiselt olla pikem kui kolm aastat.
4. Kõikidel teistel juhtudel kasutavad tellijad tarnelepingute sõlmimisel avatud või piiratud menetlust.”
5 Direktiivi 93/37 artikli 7 lõigete 3 ja 4 kohaselt:
„3. Tellijad võivad riiklikke ehitustöölepinguid sõlmida läbirääkimistega menetluse alusel hanketeadet avaldamata:
a) kui avatud või piiratud menetluse käigus ei ole esitatud ühtki pakkumist või nõuetele vastavat pakkumist, juhul kui lepingu algtingimusi sellega oluliselt ei muudeta ja kui komisjoni taotlusel esitatakse komisjonile asjakohane aruanne;
b) kui tehnilistel või kunstilistel põhjustel või ainuõiguste kaitsega seotud põhjustel saab ehitustöid teostada ainult üks konkreetne tööettevõtja;
c) äärmise vajaduse korral, kui asjaomaste tellijate poolt ettenägematute sündmuste tagajärjel tekkinud kiireloomulise olukorra tõttu ei ole võimalik lõikes 2 nimetatud avatud, piiratud või läbirääkimistega menetluse tähtajast kinni pidada. Kiireloomulise olukorra põhjenduseks toodavad asjaolud ei või mingil juhul johtuda tellijatest;
d) täiendavate ehitustööde puhul, mida algselt kavandatud projekt või algselt sõlmitud leping ei sisaldanud, kuid mis ettenägematu asjaolu tõttu osutusid projektis või lepingus kirjeldatud tööde teostamisel vajalikuks, tingimusel et leping sõlmitakse tööettevõtjaga, kes kõnealust tööd teostab:
– kui sellist täiendavat ehitustööd ei saa tehnilistel või majanduslikel põhjustel põhilepingust eraldada ilma, et see tooks tellijatele kaasa suuri ebamugavusi,
või
– kui kõnealused tööd on hoolimata sellest, et neid on võimalik põhilepingust eraldada, selle edaspidistes järkudes vältimatult vajalikud.
Täiendavate ehitustööde kohta sõlmitud lepingute kogumaksumus ei tohi siiski ületada 50% põhilepingu maksumusest;
e) uute ehitustööde puhul, mis seisnevad samalaadsete ehitustööde kordamises, mille kohta tellijad on tööettevõtjatega varem lepingu sõlminud, tingimusel et need tööd vastavad kooskõlas lõikega 4 sõlmitud esialgse lepingu objektiks olevale põhiprojektile.
Niipea kui esialgne projekt on pakkumisele üles seatud, tuleb teatada selle menetluse kasutamise võimalusest ning tellijad peavad artikli 6 sätete kohaldamisel arvesse võtma järgnevate ehitustööde eeldatavat kogumaksumust. Sellist menetlust võib rakendada üksnes kolme aasta jooksul pärast esialgse lepingu sõlmimist.
4. Kõikidel teistel juhtudel kasutavad tellijad riiklike ehitustöölepingute sõlmimisel avatud või piiratud menetlust.”
Siseriiklikud õigusnormid
6 Hispaania õigusnormide isikuline kohaldamisala riiklike tarnelepingute vallas on sätestatud kodifitseeritud seaduse artiklis 1. Selles on nimetatud nii riiklikud, piirkondlikud kui ka kohalikud territoriaalsed ametivõimud.
7 Kodifitseeritud seaduse artikli 1 lõige 3 lisab:
„Käesolev seadus kohaldub riiklike lepingute sõlmimisel igal juhul iseseisvatele isikutele ning teistele juriidilise isiku staatusega avalik-õiguslikele isikutele, mis on seotud avaliku võimuga või sõltuvad sellest ning vastavad järgmistele tingimustele:
a) on asutatud üldistes huvides ega tegele tööstuse ega kaubandusega;
b) mida põhiliselt rahastavad avalik võim või teised avalik-õiguslikud isikud, või mille juhtimist need isikud kontrollivad, või millel on haldus-, juhtimis- või järelevalveorgan, millesse avalik võim või muud avalik-õiguslikud isikud nimetavad üle poole liikmetest.”
8 Kodifitseeritud seaduse kuuenda lisasätte kohaselt, mille pealkiri on „Avalikus sektoris riiklike lepingute sõlmimise põhimõtted”, „järgivad äriühingud, milles avalikul võimul või selle iseseisvatel isikutel või avalik-õiguslikel isikutel on otsene või kaudne enamusosalus, lepingute sõlmimisel avaldamise ja konkurentsi põhimõtteid, v.a siis, kui sõlmitava lepingu iseloom on nende põhimõtetega vastuolus”.
9 Kodifitseeritud seaduse artikli 3 lõike 1 punkt c jätab seaduse kohaldamisalast välja „koostöölepingud ühelt poolt riigi keskvõimu ja teiselt poolt sotsiaalkindlustusameti, omavalitsuste, kohalike haldusorganite, nende iseseisvate üksuste ja teiste avalik-õiguslike isikute vahel ning nende organite endi vahel sõlmitud koostöölepingud.”
10 Kodifitseeritud seaduse artikli 141 punkt a (mis puudutab ehitustöölepinguid) ja artikli 182 punkt a (mis puudutab tarnelepinguid) sätestavad, et läbirääkimistega menetlust võib asjakohast teadet avaldamata kasutada, kui lepingut ei ole sõlmitud avatud või piiratud menetluse käigus või kandidaatidel ei ole lubatud pakkumist esitada juhul, kui lepingu algtingimusi sellega ei muudeta, v.a hinda, mis ei tohi suureneda rohkem kui 10% võrra.
11 Kodifitseeritud seaduse artikli 182 punkt g sätestab, et läbirääkimistega menetlust võib asjakohast teadet avaldamata kasutada menetluste käigus, mis puudutavad neid kaupu, mille ühetaolisus on avaliku võimu poolt tunnistatud ühiseks kasutamiseks vajalikuks juhul, kui asjaomase kauba liik on eelnevalt ja iseseisvalt valitud vastavalt asjaomasele teatele ning kooskõlas käesoleva peatüki sätetega.
Kohtueelne menetlus
12 Kuna direktiive 93/36 ja 93/37 Hispaania õigusesse ülevõtvad õigusaktid olid nimetatud direktiividega osaliselt vastuolus, saatis komisjon Hispaania Kuningriigile 17. septembril 1997 märgukirja ning 24. juulil 2000 täiendava märgukirja.
13 Pärast seda, kui Hispaania ametiasutused olid komisjoni teavitanud kodifitseeritud seadusest, luges viimane teatud vaidlusalused ülevõtmist puudutavad probleemid lahendatuks.
14 Võttes arvesse, et direktiivid 93/36 ja 93/37 olid siiski jätkuvalt Hispaania õigusesse ebaõigesti üle võetud, esitas komisjon 24. jaanuaril 2001 põhjendatud arvamuse ning 31. jaanuaril 2002 täiendava põhjendatud arvamuse, kutsudes liikmesriiki võtma arvamuse järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul alates arvamuse kättesaamisest.
15 Kuna komisjon pidas Hispaania Kuningriigi vastust täiendavale põhjendatud arvamusele ebapiisavaks, esitas ta käesoleva hagi.
Hagi
16 Oma hagi toetuseks esitab komisjon kolm etteheidet.
17 Esimese etteheitega heidab komisjon Hispaania Kuningriigile ette, et kodifitseeritud seaduse kohaldamisalast on a priori välja jäetud eraõiguslikud isikud, kuigi viimased võivad olla avalik-õiguslikud isikud direktiivide 93/36 ja 93/37 artikli 1 punkti b teise taande mõttes.
18 Teise etteheitega heidab komisjon Hispaania Kuningriigile ette, et kodifitseeritud seaduse kohaldamisalast on välja jäetud avalik-õiguslike isikute vahelised koostöölepingud, kuigi neid võib lugeda riiklikeks lepinguteks direktiivide 93/36 ja 93/37 mõttes.
19 Kolmanda etteheitega heidab komisjon Hispaania Kuningriigile ette, et kahel juhul, mida direktiivid 93/36 ja 93/37 ette ei näe, lubatakse kasutada läbirääkimistega menetlust, st lepingute sõlmimisel tulemuseta jäänud menetluste puhul ja tarnelepingute sõlmimisel ühetaoliste kaupade puhul.
Esimene etteheide, mis puudutab kodifitseeritud seaduse kohaldamisalast selliste eraõiguslike isikute väljajätmist, kes vastavad direktiivide 93/36 ja 93/37 artikli 1 punkti b teise lõigu esimeses, teises ja kolmandas taandes nimetatud tingimustele
Poolte argumendid
20 Komisjoni arvates ei kattu kodifitseeritud seaduse isikuline kohaldamisala direktiivide 93/36 ja 93/37 kohaldamisalaga osas, milles siseriiklik õigusakt kohaldub ainult Hispaania õiguse mõttes avalik-õiguslikele isikutele, samas kui nimetatud isiku õiguslik vorm ei vasta direktiivide „avalik-õigusliku isiku” definitsioonile.
21 Tuues välja 15. jaanuari 1998. aasta otsuse kohtuasjas C‑44/96: Mannesmann Anlagenbau Austria jt (EKL 1998, lk I‑73, punktid 17–35), tuletab komisjon meelde, et „avalik-õigusliku isikuna” tuleb mõista isikuid, kes täidavad üheaegselt direktiivi 93/37 artikli 1 punkti b teise lõigu kolm tingimust.
22 Toetudes Euroopa Kohtu otsustele (eelkõige 20. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 31/87: Beentjes, EKL 1988, lk 4635, ja 10. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑360/96: BFI Holding, EKL 1998, lk I‑6821), väidab komisjon, et direktiivide 93/36 ja 93/37 artiklis 1 defineeritud tellija mõistet tuleb tõlgendada funktsionaalselt.
23 Lisaks väidab komisjon, et Hispaania valitsuse poolt „avalik-õiguslikule isikule” antud tõlgendus tähendab seda, et ühenduse mõiste, mis peab olema aluseks selle ühetaolisele tõlgendamisele ühenduses, kaotab oma iseseisvuse.
24 Hispaania valitsus tõlgendas mõistet „avalik-õiguslik isik” täht-tähelt. Hispaania valitsus väidab, et direktiivides 93/36 ja 93/37 ei hõlma see mõiste avaliku sektori kontrolli all olevaid äriühinguid. Oma argumendi toetuseks toob ta välja nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/38/EMÜ, millega kooskõlastatakse veevarustus‑, energeetika‑, transpordi‑ ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate tellijate hankemenetlused (EÜT L 199, lk 84; ELT eriväljaanne 06/02, lk 194), milles tehakse vahet mõistetel „avalik-õiguslik isik”, mis on identne riiklike lepingute direktiivide omale, ja „riigi osalusega äriühingud”, mille definitsioon vastab riigiettevõtte omale.
25 Muu hulgas keeldub Hispaania valitsus kõikidest üldist laadi lahendustest. Ta väidab, et mõistet „avalik-õiguslik isik” saab sisustada ainult pärast mõiste „üldistes huvides” ja eriti samade huvidega seotud mõiste „ega tegele tööstuse ega kaubandusega” defineerimist, uurides detailselt iga organi olemust.
26 Komisjon vastab, et direktiiv 93/38 on eriregulatsioon ning selle erandlik olemus välistab selle kasutamise üldsätete ehk käesoleval juhul direktiivide 93/36 ja 93/37 tõlgendamiseks.
Euroopa Kohtu hinnang
27 Siinkohal tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt defineeritakse funktsionaalselt ühenduse õiguse mõistet „avalik-õiguslik isik”, millel peab olema iseseisev ja kogu ühenduses ühetaoline tõlgendus, arvestades ainult direktiivide 93/36 ja 93/37 artikli 1 punkti b teises lõigus nimetatud kolme tingimust, mis peavad olema samaaegselt täidetud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Mannesmann Anlagenbau Austria jt, punktid 20 ja 21; 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑470/99: Universale-Bau jt, EKL 2002, lk I‑11617, punktid 51–53; 15. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑214/00: komisjon v. Hispaania, EKL 2003, lk I‑4667, punktid 52 ja 53, ja 16. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑283/00: komisjon v. Hispaania, EKL 2003, lk I‑11697, punkt 69).
28 Sellest tuleneb, et tegemaks kindlaks, kas eraõiguslikku isikut saab kvalifitseerida avalik-õigusliku isikuna, tuleb ainult kontrollida, kas asjaomane isik vastab direktiivide 93/36 ja 93/37 artikli 1 punkti b teises lõigus nimetatud kolmele tingimusele, mis peavad olema samaaegselt täidetud, ja isiku eraõiguslik staatus ei ole selline tingimus, mille alusel võiks välistada tema määratlemise tellijana nende direktiivide mõttes (eespool viidatud 15. mai 2003. aasta otsus komisjon v. Hispaania, punktid 54, 55 ja 60).
29 Euroopa Kohus täpsustas muu hulgas, et sellise tõlgenduse puhul pööratakse tähelepanu ka üldistes huvides asutatud isiku üldiste huvide tööstuslikule või kaubanduslikule iseloomule, kuna seda asjaolu võetakse tingimata arvesse siis, kui määratakse kindlaks, kas isik vastab või ei vasta direktiivide 93/36 ja 93/37 artikli 1 punkti b teise lõigu esimeses taandes nimetatud tingimusele (vt selle kohta eespool viidatud 16. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus komisjon v. Hispaania, punkt 75).
30 Muu hulgas ei mõjuta seda järeldust see, et direktiivides 93/36 ja 93/37 ei ole tehtud sõnaselget viidet erilisele „riigi osalusega äriühingute” kategooriale, mida siiski kasutatakse direktiivis 93/38 (vt selle kohta eespool viidatud 16. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus komisjon v. Hispaania, punkt 76).
31 Seega tuleneb eelnevast, et Hispaania õigusakt on ebaõigesti üle võtnud direktiivide 93/36 ja 93/37 artikli 1 punktis b nimetatud mõiste „tellija”, milles ta jätab oma kohaldamisalast välja eraõiguslikud isikud isegi siis, kui nad võivad vastata nimetatud direktiivide artikli 1 punkti b teise lõigu esimeses, teises ja kolmandas taandes nimetatud tingimustele.
32 Neil asjaoludel tuleb komisjoni esimese etteheitega nõustuda.
Teine etteheide, mis puudutab kodifitseeritud seaduse kohaldamisalast avalik-õiguslike isikute vaheliste koostöölepingute väljajätmist
Poolte argumendid
33 Komisjon leiab, et kodifitseeritud seadus jätab kohaldamisalast välja koostöölepingud ühelt poolt riigi keskvõimu ja teiselt poolt sotsiaalkindlustusameti, omavalitsuste, kohalike haldusorganite, nende iseseisvate üksuste ja teiste avalik-õiguslike isikute vahel ning nende organite endi vahel sõlmitud koostöölepingud. Komisjoni arvates on sellise täieliku väljajätmise puhul tegemist direktiivide 93/36 ja 93/37 ebaõige ülevõtmisega, kuna mõned nendest lepingutest võivad olla olemuselt samad kui direktiividega reguleeritud riiklikud lepingud.
34 Komisjon väidab, et tegemist on erandiga, mida direktiivides 93/36 ja 93/37 ei ole mainitud.
35 Komisjon toob välja direktiivide 93/36 ja 93/37 artikli 1 punktis a toodud lepingu definitsiooni ja Euroopa Kohtu praktika, mille kohaselt tuleb lepingu olemasolu kindlakstegemiseks kontrollida, kas tegemist on kahe eraldiseisva isiku vahelise kokkuleppega (18. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑107/98: Teckal, EKL 1999, lk I‑8121, punkt 49). Arvestades ülalnimetatud asjaolusid, võivad avaliku võimu organite vahelised koostöölepingud komisjoni hinnangul olla lepingud direktiivide 93/36 ja 93/37 mõttes.
36 Hispaania valitsus rõhutab, et kokkulepete puhul on tegemist avalik-õiguslike isikute tavalise viisiga korraldada omavahelisi suhteid. Valitsus väidab, et need suhted on väljaspool lepinguid. Lisaks paneb ta kahtluse alla kohtuotsuse Teckal põhjendatuse ning väidab, et nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord (EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 322), artiklis 6 sätestatud põhimõte sisaldub vaikimisi ka teistes direktiivides riiklike lepingute kohta.
Euroopa Kohtu hinnang
37 Direktiivide 93/36 ja 93/37 artikli 1 punktis a toodud definitsioonide kohaselt eeldab riiklik tarneleping või riiklik ehitustööleping kirjalikult sõlmitud rahaliste huvidega seotud lepingut, mis on ühelt poolt sõlmitud tarnija või ettevõtja ja teiselt poolt nimetatud direktiivide artikli 1 punkti b mõttes tellija vahel ning mille esemeks on toodete ostmine või teatud liiki töö tegemine.
38 Direktiivi 93/36 artikli 1 punkti a kohaselt piisab põhimõtteliselt sellest, et leping oleks sõlmitud ühelt poolt piirkondliku või kohaliku omavalitsuse ja teiselt poolt viimasest õiguslikult eraldiseisva isiku vahel. See ei ole nii juhul, kui piirkondlik või kohalik omavalitsus teostab asjaomase isiku suhtes kontrolli, mis on analoogne sellega, mida ta teostab oma üksuste üle või juhul, kui see isik tegutseb põhiliselt koos seda kontrolliva omavalitsusega (eespool viidatud kohtuotsus Teckal, punkt 50).
39 Võttes arvesse direktiivides 93/36 ja 93/37 lepingu mõiste moodustavate osade olemust, v.a asjaomase lepingu eset, tuleb direktiiviga 93/37 kaetud avaliku võimu vahelistele kokkulepetele kohaldada kohtuotsuse Teckal lahendust.
40 Seega osas, milles kodifitseeritud seadus jätab oma kohaldamisalast a priori välja avaliku võimu, selle haldusorganite ja üldiselt mittetulunduslike avalik-õiguslike isikute vahelised suhted, hoolimata suhete iseloomust, on käesolevas asjas asjaomane Hispaania õigusakt direktiivid ebaõigesti üle võtnud.
41 Nendel tingimustel tuleb komisjoni teise etteheitega nõustuda.
Kolmas etteheide, mis puudutab läbirääkimistega menetluse kasutamist kahel juhul, mida direktiivid 93/36 ja 93/37 ette ei näe
42 Komisjon leiab, et kahel juhul, mida direktiivid 93/36 ja 93/37 ette ei näe, näeb kodifitseeritud seadus ette läbirääkimistega menetluse kasutamise: lepingute sõlmimisel tulemuseta jäänud menetluste puhul ja tarnelepingute sõlmimisel ühetaoliste kaupade puhul.
Kolmanda etteheite esimene osa, mis puudutab lepingute sõlmimist tulemuseta jäänud menetluste puhul
Poolte argumendid
43 Komisjon väidab, et lubades algse pakkumishinna suurenemist 10% võrra võrreldes avatud või piiratud menetlusega, on kodifitseeritud seaduse artikli 141 punkt a ja artikli 182 punkt a direktiividega 93/36 ja 93/37 vastuolus, kuna need sätted lubavad lepingu ühe algtingimuse, st hinna olulist muutmist.
44 Komisjon väidab, et need juhud, mil läbirääkimistega menetlust võib kasutada, on piiratud. Komisjon järeldab sellest, et mõiste „oluliselt ei muudeta” tõlgendamine peab olema piiratud.
45 Hispaania valitsus heidab komisjonile ette seda, et viimane ei märkinud, milline hinnamuudatus tuleb lugeda oluliseks ja milline muudatus sellisena ei kvalifitseeru. Hispaania valitsus väidab, et õiguskindluse eesmärgil on Hispaania seadusandja muutnud sellise määratlemata mõiste nagu „lepingu algtingimuste oluline muutmine” määratletud mõisteks.
46 Vastuseks väidab komisjon, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames ei ole komisjon kohustatud rikkumise piire kindlaks määrama ega osutama nendele meetmetele, mis lubaksid etteheidetud kohustuste rikkumist kõrvaldada. Lisaks väidab komisjon, et siseriikliku seadusandja eesmärk täpsustada direktiivides sisalduvaid mõisteid ei tohi viia direktiivide mittekohaldamiseni.
Euroopa Kohtu hinnang
47 Nagu tuleneb eriti direktiivi 93/36 kaheteistkümnendast põhjendusest ja direktiivi 93/37 kaheksandast põhjendusest, tuleks läbirääkimistega menetlust pidada erandlikuks ja seetõttu tuleks seda kohaldada üksnes kindlaksmääratud juhtudel. Sellest vaatepunktist tulenevalt loetlevad direktiivi 93/36 artikli 6 lõike 3 punkt a ja direktiivi 93/37 artikli 7 lõike 3 punkt a kindlaksmääratult juhud, mil võib kasutada läbirääkimistega menetlust ilma asjakohast teadet avaldamata.
48 Kohtupraktika kohaselt tuleb erandeid reeglist, mille eesmärk on tagada asutamislepinguga tunnustatud ehitustöölepingute sektorit puudutavate õiguste efektiivsus, tõlgendada kitsalt (18. mai 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑57/94: komisjon v. Itaalia, EKL 1995, lk I‑1249, punkt 23, ja 28. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑318/94: komisjon v. Saksamaa, EKL 1996, lk I‑1949, punkt 13). Et mitte võtta asjaomastelt direktiividelt nende kasulikku mõju, ei tohi liikmesriigid ette näha uusi läbirääkimistega menetluse kasutamise juhtusid, mis ei ole direktiividega 93/36 ja 93/37 ette nähtud või lisada uusi tingimusi nendele juhtudele, mis on direktiivides sõnaselgelt ette nähtud ning mille tulemusena nimetatud menetluse kasutamine on lihtsam.
49 Sellisel juhul ei saa eitada, et osas, milles kodifitseeritud seaduse artikli 141 punkt a ja artikli 182 punkt a lubavad läbirääkimistega menetluse kasutamist, kui lepingut ei ole sõlmitud avatud või piiratud menetluse käigus või kandidaatidel ei ole lubatud pakkumist esitada juhul, kui lepingu algtingimusi sellega oluliselt ei muudeta, v.a hinda, mis ei tohi suureneda rohkem kui 10% võrra, lisavad need sätted direktiividele 93/36 ja 93/37 uue tingimuse, mis võib nõrgendada nende erandlikku ulatust ja iseloomu. Sellist tingimust ei saaks lugeda lepingu algtingimuste mitteoluliseks muutmiseks, mis on sätestatud vastavalt direktiivi 93/36 artikli 6 lõike 3 punktis a ja direktiivi 93/37 artikli 7 lõike 3 punktis a.
50 Nendel tingimustel tuleb sedastada, et kodifitseeritud seaduse artikli 141 punkti a ja artikli 182 punkti a puhul on tegemist direktiivi 93/36 artikli 6 lõike 3 punkti a ja direktiivi 93/37 artikli 7 lõike 3 punkti a ebaõige ülevõtmisega.
Kolmanda etteheite teine osa, mis puudutab ühetaoliste kaupade tarnelepingute sõlmimist
Poolte argumendid
51 Komisjon väidab, et kodifitseeritud seaduse artikli 182 punktis g sätestatud menetlus on vastuolus direktiivi 93/36 artikli 6 lõigetega 2 ja 3, mis loetlevad läbirääkimistega menetluse kohaldamise juhud.
52 Käesoleval juhul näeb Hispaania õigusakt ette läbirääkimistega menetluse kasutamise asjakohast teadet avaldamata nende kaupade suhtes, mille ühetaolisus on tunnistatud vajalikuks avaliku võimu poolt ühiseks kasutamiseks. Selle menetluse kasutamine on võimalik osas, mil kauba liik on eelnevalt ja iseseisvalt valitud vastavalt asjaomasele teatele.
53 Hispaania valitsus väidab, et teated, mille eesmärk on kaupade liigi kindlaksmääramine, on sarnased raamlepingutele.
54 Lisaks kinnitab Hispaania valitsus, et asjaomased teated ei ole erinevad kokkuleppe või raamlepingu järgsetest pakkumistest, mis on sätestatud kodifitseeritud seaduse teise artikliga, mida komisjon ei ole üldse kommenteerinud. Seega leiab ta, et kodifitseeritud seadus on riiklike lepingute direktiividega kooskõlas.
55 Tuletades meelde raamlepingute definitsiooni, väidab komisjon, et need lepingud ei ole direktiiviga 93/36 kaetud.
Euroopa Kohtu hinnang
56 Mis puudutab ühetaoliste kaupade tarnelepingu sõlmimist, mis on sätestatud kodifitseeritud seaduse artikli 182 punktis g, võib läbirääkimistega menetlust kasutada ainult direktiivi 93/36 artikli 6 lõigetes 2 ja 3 ammendavalt loetletud juhtudel. Selle artikli lõige 4 sätestab pealegi, et „[k]õikidel teistel juhtudel kasutavad tellijad tarnelepingute sõlmimisel avatud või piiratud menetlust.”
57 Käesolev Hispaania seadusandja poolt vastuvõetud säte ei vasta nii direktiivi 93/36 artikli 6 lõikes 2 nimetatud juhule ega ka sama artikli lõikes 3 loetletud viiele juhule, mil sõnaselgelt on lubatud läbirääkimistega menetlust kasutada asjakohast teadet avaldamata. Muu hulgas tuleb rõhutada, et mõiste „raamleping” ei mahu nende erandite kohaldamisalasse.
58 Teisalt tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt erandeid reeglist, mille eesmärk on tagada asutamislepinguga tunnustatud tarnelepingute sektorit puudutavate õiguste efektiivsus, tõlgendada kitsalt (17. novembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑71/92: komisjon v. Hispaania, EKL 1993, lk I‑5923, punkt 36). Seega on liikmesriikide kohustus näidata, et nende õigusaktide puhul on tegemist direktiivis sätestatud juhtude kohase ülevõtmisega. Antud juhul ei ole aga Hispaania valitsus sellekohaseid tõendeid esitanud.
59 Seega osas, milles asjaomane õigusakt lubab läbirääkimistega menetluse kasutamist asjakohast teadet avaldamata menetluste puhul, mis puudutab kaupu, mille ühetaolisus on tunnistatud vajalikuks avaliku võimu poolt ühiseks kasutamiseks juhul, kui kauba liik on eelnevalt ja iseseisvalt valitud vastavalt nimetatud teatele, on tegemist direktiivi 93/36 artikli 6 lõigete 2 ja 3 ebaõige ülevõtmisega.
60 Nendel tingimustel tuleb komisjoni kolmanda etteheitega nõustuda.
61 Arvestades eelnevaid kaalutlusi, tuleb tuvastada, et kuna Hispaania Kuningriik ei ole direktiive 93/36 ja 93/37 oma õiguskorda õigesti üle võtnud ja eriti
– kuna kodifitseeritud seaduse kohaldamisalast, täpsemalt selle seaduse artikli 1 lõikest 3 on välja jäetud eraõiguslikud isikud, kes vastavad mõlema direktiivi artikli 1 punkti b teise lõigu esimeses, teises ja kolmandas taandes nimetatud tingimustele,
– kuna kodifitseeritud seaduse artikli 3 lõike 1 punkti c kohaldamisalast on täielikult välja jäetud avaliku võimu ja teiste avalik-õiguslike isikute vahel sõlmitud koostöölepingud ja seega ka need lepingud, mis on riiklikud lepingud samade direktiivide mõttes,
– kuna kodifitseeritud seaduse artikli 141 punktis a ning artikli 182 punktides a ja g on lubatud läbirääkimistega menetluse kasutamine kahel juhul, mida nimetatud direktiivid ette ei näe,
siis on Hispaania Kuningriik rikkunud nimetatud direktiividest tulenevaid kohustusi.
Kohtukulud
62 Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Hispaania Kuningriik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Hispaania Kuningriigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Kuna Hispaania Kuningriik ei ole oma õiguskorda õigesti üle võtnud nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/36/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord, ja nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/37/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord, eriti
– kuna 16. juunil 2000. aasta Real Decreto Legislativo 2/2000-ga heaks kiidetud 16. juuni 2000. aasta Ley de Contratos de las Administraciones Públicas (seadus avaliku võimu poolt sõlmitud lepingute kohta) kodifitseeritud versiooni kohaldamisalast, täpsemalt selle seaduse artikli 1 lõikest 3 on välja jäetud eraõiguslikud isikud, kes vastavad mõlema nimetatud direktiivi artikli 1 punkti b teise lõigu esimeses, teises ja kolmandas taandes nimetatud tingimustele,
– kuna sama seaduse artikli 3 lõike 1 punkti c kohaldamisalast on täielikult välja jäetud avaliku võimu ja teiste avalik-õiguslike isikute vahel sõlmitud koostöölepingud ja seega ka need lepingud, mis on riiklikud lepingud samade direktiivide mõttes, ja
– kuna nimetatud seaduse artikli 141 punktis a ning artikli 182 punktides a ja g on lubatud läbirääkimistega menetluse kasutamine kahel juhul, mida nimetatud direktiivid ette ei näe,
siis on Hispaania Kuningriik rikkunud nimetatud direktiividest tulenevaid kohustusi.
2. Mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: hispaania.