EUROOPA KOHTU OTSUS

9. september 2003(*)

Määrus (EÜ) nr 40/94 – Artikkel 115 – Siseturu Ühtlustamise Ametis (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) kehtiv keelekasutuse kord – Õigusvastasuse väide – Diskrimineerimiskeelu põhimõte

Kohtuasjas C‑361/01 P,

Christina Kik, esindajad: advokaadid E. H. Pijnacker Hordijk ja S. B. Noë, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

apellatsioonkaebuse esitaja,

mille ese on apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 12. juuli 2001. aasta otsuse peale kohtuasjas T‑120/99: Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL 2001, lk II-2235), milles taotletakse viimati nimetatud kohtuotsuse tühistamist,

teised menetlusosalised:

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindajad: A. von Mühlendahl, O. Montalto ja J. Miranda de Sousa,

kostja esimeses astmes,

keda toetavad:

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Wils ja N. Rasmussen, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

menetlusse astuja apellatsioonimenetluses,

Kreeka Vabariik, esindajad: A. Samoni-Rantou ja S. Vodina, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

Hispaania Kuningriik, esindaja: S. Ortiz Vaamonde, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

ja

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: G. Houttuin ja A. Lo Monaco,

menetlusse astujad esimeses astmes,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed J.-P. Puissochet, M. Wathelet, R. Schintgen ja C. W. A. Timmermans, kohtunikud C. Gulmann, D. A. O. Edward, A. La Pergola, P. Jann, V. Skouris, F. Macken, N. Colneric, S. von Bahr, J. N. Cunha Rodrigues ja A. Rosas (ettekandja),

kohtujurist: F. G. Jacobs,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles ära kuulanud poolte kohtukõned 26. novembri 2002. aasta kohtuistungil, kus C. Kiki esindas E. H. Pijnacker Hordijk, Siseturu Ühtlustamise Ametit (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) A. von Mühlendahl, J. Miranda de Sousa ja S. Bonne, nõukogu G. Houttuin ja A. Lo Monaco ning komisjoni W. Wils,

olles 20. märtsi 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Kohtu kantseleisse saabus 21. septembril 2001 Christina Kiki apellatsioonkaebus, mille ta esitas EÜ kohtu põhikirja artikli 49 alusel Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2001. aasta kohtuotsuse T‑120/99: Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL 2001, lk II‑2235; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”) peale, millega Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata C. Kiki tühistamishagi Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) kolmanda apellatsioonikoja 19. märtsi 1999. aasta otsuse peale, millega apellatsioonikoda jättis rahuldamata kaebuse kontrollija otsuse peale, millega viimane keeldus sõnamärgi KIK ühenduse kaubamärgina registreerimisest (edaspidi „vaidlustatud otsus”).

 Õiguslik raamistik

2        EÜ asutamislepingu artikli 217 (nüüd EÜ artikkel 290) kohaselt:

„Eeskirjad ühenduse institutsioonide keelte kohta määrab ühehäälselt kindlaks nõukogu, ilma et see piiraks Euroopa Kohtu põhikirjas sisalduvate sätete kohaldamist.”

3        Nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määruse nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 1958, 17, lk 385; ELT eriväljaanne 01/01, lk 3), mida on muudetud aktiga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 1994, C 241, lk 21 ja EÜT 1995, L 1, lk 1), artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Ühenduse ametlikud keeled ning selle institutsioonide töökeeled on hispaania, hollandi, inglise, itaalia, kreeka, portugali, prantsuse, rootsi, saksa, soome ja taani keel”.

4        Sama määruse artikkel 2 sätestab:

„Liikmesriigi või liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva isiku poolt ühenduse institutsioonidele saadetavad dokumendid võib koostada saatja valikul ükskõik millises ametlikus keeles. Vastus antakse samas keeles.”

5        Kõnealuse määruse artikkel 4 näeb ette:

„Määrused ja muud üldkohaldatavad dokumendid koostatakse üheteistkümnes ametlikus keeles.”

6        Määruse nr 1 artikkel 5 sätestab:

„Euroopa Ühenduste Teataja avaldatakse üheteistkümnes ametlikus keeles.”

Alates Nice’i lepingu jõustumisest on Nice’i lepingu artikli 2 punkti 38 alusel väljaande nimetus Euroopa Liidu Teataja.

7        Ühtlustamisamet asutati nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusega (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146). Määruse artikkel 115 reguleerib keelte kasutamist ühtlustamisameti menetlustes. Artikli sõnastus on järgmine:

„1.      Ühenduse kaubamärgi taotlus esitatakse ühes Euroopa Ühenduse ametlikest keeltest.

2.      [Ühtlustamisameti] töökeeled on inglise, prantsuse, saksa, itaalia ja hispaania keel.

3.      Taotleja peab märkima mõne teise, [ühtlustamisameti] töökeeleks oleva keele, mille kasutamisega vastulausemenetluses, tühistamismenetluses või kehtetuks tunnistamise menetluses ta nõustub.

Kui taotlus esitati keeles, mis ei ole [ühtlustamisameti] töökeel, korraldab [ühtlustamisamet] artikli 26 lõikes 1 kirjeldatud taotluse tõlkimise taotleja märgitud keelde.

4.      Kui ühenduse kaubamärgi taotleja osaleb [ühtlustamisameti] menetluses üksi, on menetluskeeleks keel, milles ühenduse kaubamärgi taotlus on esitatud. Kui taotlus on esitatud keeles, mis ei ole [ühtlustamisameti] töökeel, võib [ühtlustamisamet] saata taotlejale kirjalikke teateid tema poolt taotluses märgitud teises keeles.

5.      Vastulause ning tühistamise ja kehtetuks tunnistamise taotlused esitatakse ühes [ühtlustamisameti] töökeeltest.

6.      Kui lõike 5 kohaselt vastulause või tühistamise või kehtetuks tunnistamise avalduse esitamiseks valitud keel on keel, milles esitati kaubamärgi taotlus või taotluse esitamisel märgitud teine keel, kasutatakse menetlemiseks seda keelt.

Kui lõike 5 kohaselt vastulause või tühistamise või kehtetuks tunnistamise avalduse esitamiseks valitud keel ei ole keel, milles esitati kaubamärgi taotlus, ega taotluse esitamisel märgitud teine keel, peab vastuväite esitaja või tühistamist või kehtetuks tunnistamist sooviv isik esitama oma kuludega oma taotluse tõlke kas keelde, milles on esitatud kaubamärgi taotlus (kui see keel on [ühtlustamisameti] töökeel), või taotluse esitamisel märgitud teise keelde. Tõlge tuleb esitada rakendusmäärusega ettenähtud aja jooksul. Keel, millesse taotlus on tõlgitud, on menetluskeel.

7.      Vastulause, tühistamise, kehtetuks tunnistamise ja vaidlustamise pooled võivad kokku leppida, et menetluskeeleks on mõni muu Euroopa Ühenduse ametlik keel.”

8        Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), sätestab artikli 1 I jaotises rea „eeskirju”. Taotluse sisu käsitleva eeskirja 1 lõike 1 punktis j korratakse määruse nr 40/94 artikli 115 lõikes 3 sätestatud kohustust märkida ühenduse kaubamärgi registreerimistaotluses „teine keel”.

 Vaidluse asjaolud

9        Vaidluse asjaolusid on vaidlustatud kohtuotsuses kirjeldatud järgmiselt:

„3      Hageja, Madalmaades tööstusomandile spetsialiseerunud büroo advokaat ja kaubamärgivolinik, esitas 15. mail 1996 määruse nr 40/49 alusel ühtlustamisametile ühenduse sõnamärgi taotluse.

4      Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõna KIK.

5      Teenus, mille jaoks registreerimist taotleti, kuulub 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 42.

6      Hageja oli oma hollandikeelses registreerimistaotluses märkinud „teiseks keeleks” hollandi keele.

7      Kontrollija lükkas 20. märtsi 1998. aasta otsusega taotluse tagasi, kuna hageja ei olnud täitnud keelealast vorminõuet ehk märkinud „teiseks keeleks” hispaania, inglise, itaalia, prantsuse või saksa keelt.

8      Hageja esitas 4. mail 1998 selle otsuse peale kaebuse, milles ta väitis, et kontrollija otsus lükata hageja registreerimistaotlus tagasi on õigusvastane, kuna see põhineb õigusvastastel normidel. Hageja esitas kaebuse hollandi keeles ning igaks juhuks ka inglise keeles.

9      Kaebus anti 2. juunil 1998 üle ühtlustamisameti apellatsioonikojale.

10      Kaebus jäeti 19. märtsi 1999. aasta otsusega rahuldamata […] põhjusel, et hageja oli märkinud „teiseks keeleks” sama keele, milles ta esitas registreerimistaotluse, mistõttu taotlusel on vormiviga, ning see põhjus ei sõltu hageja teisest vormiveast, mis seisneb selles, et ta ei märkinud „teise keelena” ühte ühtlustamisameti viiest keelest. […]”

 Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

10      Tühistamishagi saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 19. mail 1999.

11      Kreeka Vabariik astus menetlusse hageja nõuete toetuseks.

12      Hispaania Kuningriik ja Euroopa Liidu Nõukogu astusid menetlusse Esimese Astme Kohtus kostjaks olnud ühtlustamisameti nõuete toetuseks.

13      Vaidlustatud kohtuotsuses uuris Esimese Astme Kohus esmalt ühtlustamisameti esitatud asjaomase kaebuse vastuvõetamatuse vastuväidet. Ühtlustamisamet märkis, et hagi, milles esitatud õigusvastasuse väitega taotletakse määruse nr 40/94 artikli 115 õigusvastaseks tunnistamist, on vastuvõetamatu, sest vaidlustatud kohtuotsuse ja sätte, mille suhtes on esitatud õigusvastasuse väide ehk kõnealuse artikli lõike 3 vahel ei ole õiguslikku seost. Ühtlustamisamet lükkas hageja registreerimistaotluse tagasi põhjusel, et viimane ei olnud valinud „teist keelt”, nagu viimati nimetatud sättes nõutud, mitte seetõttu, et ta ei olnud ühte ühtlustamisameti keeltest märkinud „teiseks keeleks”.

14      Esimese Astme Kohus tuletas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 24 meelde, et hageja oli märkinud „teiseks keeleks” hollandi keele, ja leidis, et küsimus selle sätte õiguspärasusest, millega kohustatakse „teiseks keeleks” märkima mõni muu keel kui registreerimistaotluses kasutatud keel, ei erine küsimusest, kas keeld märkida „teise keelena” hollandi või teatavaid teisi ühenduse ametlikke keeli on õiguspärane. Seetõttu leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 25, et vaidlustatud otsus põhineb määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 3 õiguspärasusel, ning taotleja peab selle alusel nõustuma asjaoluga, et tal ei ole kõigis ühtlustamisameti menetlustes automaatselt õigust kasutada kaubamärgitaotluse keelt, ning just selle sätte on hageja õigusvastasuse väitega vaidlustanud.

15      Ühtlustamisameti esitatud vastuvõetamatuse vastuväite uurimise tulemusena tõdes Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 32 ja 33 järgmist:

„32      Kõigest eeltoodust tuleneb, et niivõrd, kuivõrd õigusvastasuse väide, mille hageja on esitanud vaidlustatud kohtuotsuse tühistamis- või muutmisnõude toetuseks, puudutab määruse nr 40/94 artikli 115 lõikes 3 ja määruse nr 2868/95 artikli 1 eeskirja 1 lõike 1 punktis j sätestatud kohustust, on see vastuvõetav. Selles osas laieneb nendes sätetes ette nähtud kohustus, mille ulatust ja õigusmõju on täpsustatud määruse nr 40/94 artikli 115 teatavates muudes lõigetes, õigusvastasuse väite esemele.

33      Hageja õigusvastasuse väitega ei saa aga nõustuda osas, mis puudutab määruse nr 40/94 artikli 115 ülejäänud sätteid. Vaidlustatud otsus ei põhine artikli 115 ülejäänud sätetel, kuna otsus puudutas üksnes registreerimistaotlust ja taotleja kohustust märkida teine keel, mille kasutamisega ta vastulausemenetluses, tühistamismenetluses või kehtetuks tunnistamise menetluses nõustub.”

16      Teiseks uuris Esimese Astme Kohus sisuliste küsimuste osas ühelt poolt seda, kas ühenduse õiguses eksisteerib Euroopa Ühenduse ametlike keelte diskrimineerimise keelu põhimõte. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58 ja 59 leidis ta järgmist:

„58      Selles osas tuleb esmalt tõdeda, et määrus nr 1 on teisene õigusakt, mille õiguslik alus on asutamislepingu artikkel 217. Hageja esitatud väide, et määruses nr 1 sätestatakse keelte võrdsust käsitlev ühenduse õiguse põhimõte, millest ei saa isegi nõukogu hilisema määrusega erandit teha, tähendaks määruse teisese õigusakti olemuse eiramist. Teiseks tuleb tõdeda, et liikmesriigid ei leppinud asutamislepingus kokku ühenduse institutsioonide ja muude organite keelekasutuse korras, vaid asutamislepingu artikkel 217 jätab nõukogule võimaluse määrata ühehäälselt kindlaks ja muuta ühenduse institutsioonide keelekasutuse korda ning kehtestada keelekasutuse erikordasid. Selles artiklis ei sedastata, et pärast nõukogu kindlaks määratud keelekasutuse korra kehtima hakkamist ei või seda hiljem enam muuta. Nii ei saa määruses nr 1 sätestatud keelekasutuse korda sarnastada ühenduse õiguse põhimõttega.

59      Sellest tuleneb, et hageja ei saa määruse nr 40/94 artikli 115 seadusvastasuse tõendamiseks tugineda [EÜ] asutamislepingu artiklile 6 [muudetuna EÜ artikkel 12] koostoimes määrusega nr 1.”

17      Teiselt poolt uuris Esimese Astme Kohus, kas määruse nr 40/94 artikli 115 lõige 3 on diskrimineerimiskeelu põhimõttega vastuolus. Selles osas märkis ta järgmist:

„60      Mis puutub määruse nr 40/94 artikli 115 lõikes 3 ja määruse nr 2868/95 artikli 1 eeskirja 1 lõike 1 punktis j sätestatud ühenduse kaubamärgi taotleja kohustusse märkida „mõne teise, [ühtlustamisameti] töökeeleks oleva keele, mille kasutamisega vastulausemenetluses, tühistamismenetluses või kehtetuks tunnistamise menetluses ta nõustub”, siis tuleb märkida, et vastupidi hageja ja Kreeka valitsuse väidetele ei riku see kohustus diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

61      Nagu määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 3 sõnastusest ilmneb, nõustub taotleja mõnd teist keelt märkides vaid sellega, et märgitud keelt võidakse kasutada vastulausemenetluses, tühistamismenetluses või kehtetuks tunnistamise menetluses. Sellest tuleneb asjaolu, mida kinnitab ka määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 esimene lause, et nii kaua, kui taotleja osaleb ühtlustamisameti menetluses üksi, on menetluskeeleks keel, milles on esitatud registreerimistaotlus. Seetõttu ei näe määrus nr 40/94 iseenesest nende menetluste osas mingil juhul ette keelte erinevat kohtlemist, kuna määrusega just tagatakse, et keelt, milles taotlus on esitatud, kasutatakse menetluskeelena ja seega keelena, milles tuleb koostada menetlusega seotud otsused.

62      Mis puutub asjaolusse, et taotleja peab määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 3 alusel märkima teise keele, et seda saaks kasutada vastulausemenetluses, tühistamismenetluses või kehtetuks tunnistamise menetluses, siis tuleb tõdeda, et selle sättega on taotletud õiguspärast eesmärki leida keelte osas lahendus olukordades, kus vastulausemenetluse, tühistamismenetluse või kehtetuks tunnistamise menetluse pooled ei eelista sama keelt ega jõua menetluskeele osas kokkuleppele. Viimati mainitu suhtes tuleb veel tähele panna, et määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 7 kohaselt võivad vastulausemenetluse, tühistamismenetluse ja kehtetuks tunnistamise menetluse pooled kokku leppida, et menetluskeeleks on mõni muu Euroopa Ühenduse ametlik keel; see sobib eriti nendele osapooltele, kelle eeliskeel kattub.

63      Püüdes määratleda, milline on menetluskeel juhul, kui erinevate eeliskeeltega pooled ei jõua menetluskeele osas kokkuleppele, on nõukogu teinud sobiva ja proportsionaalse valiku, isegi kui ta on otsustanud kohelda ühenduse ametlikke keeli erinevalt. Ühelt poolt annab määruse nr 40/94 artikli 115 lõige 3 kaubamärgi registreerimise taotlejale võimaluse valida juhul, kui teine menetluspool ei ole taotleja esimeseks keeleks valitud keelt soovinud, vastulausemenetluse, tühistamismenetluse või kehtetuks tunnistamise menetluse keeleks ühe nendest keeltest, mille oskus on Euroopa Ühenduses kõige levinum. Teiselt poolt aga on nõukogu, piirates seda valikut keeltele, mille oskus on Euroopa Ühenduses kõige levinum, ning püüdes sedaviisi takistada sellise olukorra tekkimist, kus menetluskeel on teise menetluspoole keeleoskust arvestades eriti võõras, jäänud piiridesse, mis on taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalik (Euroopa Kohtu 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 222/84: Johnston, EKL 1986, lk 1651, punkt 38, ja 11. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑285/98: Kreil, EKL 2000, lk I-69, punkt 23).

64      Lõpuks tuleb tõdeda, et hageja ja Kreeka valitsus ei saa tugineda [EÜ] asutamislepingu artiklile 8d (muudetuna EÜ artikkel 21) Amsterdami lepinguga lisatud lõikele, mille kohaselt „iga liidu kodanik võib kirjutada ükskõik millisele käesolevas artiklis või [EÜ] artiklis 7 osutatud institutsioonile või organile ühes [EÜ] artiklis 314 nimetatud keeltest ja saada vastuse samas keeles”. EÜ artiklis 21 viidatakse parlamendile ja ombudsmanile ning EÜ artiklis 7 mainitakse parlamenti, nõukogu, komisjoni, Euroopa Kohut, kontrollikoda, majandus- ja sotsiaalnõukogu ja regioonide komiteed. Niivõrd, kuivõrd kõnealune lõik kuulub käesolevas asjas ratione temporis kohaldamisele, ei ole ühtlustamisametit EÜ artiklites 7 ja 21 osutatud institutsioonide ja organite hulgas igal juhul mainitud.”

18      Selle põhjal jättis Esimese Astme Kohus hagi rahuldamata.

 Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

19      C. Kiki advokaat teavitas 25. jaanuari 2002. aasta kirjas Euroopa Kohut oma kliendi surmast, esitades C. Kiki pärijate ja annakusaajate nimel menetluse uuendamise taotluse. Ta märkis, et vastavalt Madalmaade tsiviilõigusele on ühenduse sõnamärgi registreerimise taotlus varaline õigus, mis kuulub C. Kiki pärandvara hulka, ning testamenditäitja, kes on pärijate ja annakusaajate õiguspärane esindaja, on volitanud teda menetlust jätkama. Edaspidi viidatakse käesolevas kohtuotsuses sõnaga „apellant” C. Kiki pärijatele ja annakusaajatele.

20      Komisjon palus Euroopa Kohtu kantseleisse 18. detsembril 2001 saabunud taotluses luba astuda ühtlustamisameti nõuete toetuseks menetlusse. See taotlus rahuldati Euroopa Kohtu presidendi 18. märtsi 2002. aasta määrusega.

21      Apellant palub vaidlustatud kohtuotsus tühistada, rahuldada nõuded, mille ta esitas vaidlustatud otsuse tühistamise kohta ning mõista esimese astme menetluse ja apellatsioonimenetlusega seotud kulud välja ühtlustamisametilt.

22      Kreeka Vabariik palub samuti vaidlustatud kohtuotsus tühistada ning rahuldada hageja kõik nõuded.

23      Ühtlustamisamet, Hispaania Kuningriik ja komisjon paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja vaidlustatud kohtuotsus jõusse.

24      Nõukogu palub esimese võimalusena jätta apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja teise võimalusena jätta see põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning nii ühel kui teisel juhul palub ta kohtukulud välja mõista apellandilt.

 Apellatsioonkaebus

25      Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks kaks väidet. Esimene väide tuleneb sellest, et Esimese Astme Kohus on tõlgendanud määruse nr 40/94 artiklit 115 vääralt. Teise väite kohaselt on Esimese Astme Kohus rikkunud ühenduse õigusnormi, täpsemalt asutamislepingu artiklit 6, kuna ta ei tunnistanud määruse nr 40/94 artiklit 115 õigusvastaseks.

 Esimene väide, et Esimese Astme Kohus on tõlgendanud määruse nr 40/94 artiklit 115 vääralt

 Poolte argumendid

26      Apellant väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus ühenduse õigust, tõlgendades vääralt määruse nr 40/94 artiklit 115, mis reguleerib ühtlustamisameti keelekasutuse korda. Esimese Astme Kohtu tõlgenduses ei arvestata selle artikli lõike 4 teise lausega, milles sätestatakse: „[kui] taotlus on esitatud keeles, mis ei ole ühtlustamisameti töökeel, võib [ühtlustamisamet] saata taotlejale kirjalikke teateid tema poolt taotluses märgitud teises keeles”. Kuna vaidlustatud kohtuotsus põhineb vääral tõlgendamisel, tuleb see otsus nimetatud põhjusel tühistada.

27      Apellant väidab, et nagu ühtlustamisameti esindaja Esimese Astme Kohtu istungil kinnitas, kasutab ühtlustamisamet kõigis menetlustes – sh kontrollides ühenduse kaubamärgi registreerimise absoluutseid ja relatiivseid keeldumispõhjuseid omal algatusel – võimalust kasutada taotluses märgitud teist keelt, kui taotlus ei ole koostatud ühes ühtlustamisameti töökeeltest. Taotleja saab registreerimismenetluse lõppedes registreerimistaotluse keeles tõendi üksnes selle kohta, et kaubamärk on kantud ühenduse kaubamärgiregistrisse.

28      Apellant väidab, et arvestades seda, milline peab olema määruse nr 40/94 artikli 115 õige tõlgendus, on ilmselgelt väär järeldus, mille Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 on esitanud ja mille kohaselt ei näe see määrus iseenesest mitte mingil juhul ette keelte erinevat kohtlemist, kuna neis ühtlustamisameti menetlustes, kus taotleja osaleb menetluses üksi, on menetluskeeleks keel, milles on esitatud registreerimistaotlus.

29      Ühtlustamisamet, Hispaania Kuningriik ja nõukogu väidavad, et esimene väide ei ole vastuvõetav osas, mis puudutab määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teist lauset, kuna Esimese Astme Kohus tunnistas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 32 õigusvastasuse väite vastuvõetavaks üksnes artikli 115 lõiget 3 või teatavaid muid selle artikli lõikeid puudutavas osas, mis selgitavad lõikes 3 nimetatud kohustust. Ühelt poolt ei ole apellant ühtlustamisameti ja Hispaania Kuningriigi sõnul vaidlustatud kohtuotsuse punkti 32 vaidlustanud. Teiselt poolt ei saa nõukogu sõnul pidada määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teist lauset sätteks, millega selgitatakse selle kohustuse ulatust ja õigusmõju, mille kohaselt tuleb ühenduse kaubamärgi taotluses märkida mõni teine keel kui see, milles on esitatud taotlus.

30      Sisuliste küsimuste osas väidavad ühtlustamisamet, nõukogu ja komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 61 sõnastusest tuleneb, et Esimese Astme Kohus on õiguslikult analüüsinud määruse nr 40/94 artikli 115 lõiget 4 tervikuna, sealhulgas selle lõike teist lauset.

31      Ühtlustamisamet leiab, et apellant ülehindab määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teise lause kohaldatavuse ulatust ja kasutamise tagajärgi ühenduse kaubamärgi taotlejate jaoks. Vastupidi apellandi väitele ei tähenda ühtlustamisameti võimalus saata taotlejale kirjalikke teateid viimase valitud teises keeles seda, et kogu järgnev menetlus toimub selles teises keeles või et taotleja saab registreerimistaotluse keeles tõendi üksnes selle kohta, et kaubamärk on kantud ühenduse kaubamärgiregistrisse.

32      Ühtlustamisameti sõnul ei arvesta apellant oma väites sellega, et üle 98% nendest füüsilistest ja juriidilistest isikutest, kes taotlevad ühenduse kaubamärgi registreerimist, teevad seda erialaasjatundjast esindaja vahendusel, kelle nad saavad vabalt valida kogu ühenduse territooriumil asuvate vastava valdkonna asjatundjate hulgast. Ühtlustamisamet tuletab samuti meelde, et isikutel, kes esitavad registreerimistaotluse muus kui ühtlustamisameti töökeeles, säilib õigus esitada ühtlustamisametile kirjalikke või suulisi teateid registreerimistaotluse keeles nii kaua, kui nad osalevad ühtlustamisameti menetluses üksi.

33      Ühtlustamisamet rõhutab, et talle antud võimalus saata kirjalikke teateid ühenduse kaubamärgi taotleja valitud teises keeles on ainult võimalus ning kui taotleja soovib, et kõik kirjalikud teated saadetaks talle registreerimistaotluse keeles nii kaua, kui ta osaleb ühtlustamisameti menetluses üksi, võib ühtlustamisamet lükata sellekohase palve tagasi üksnes tõsistel ja selleks kohustavatel põhjustel.

34      Selles osas märgib ühtlustamisamet, et ta ei tõlgenda määruse nr 40/94 artikli 115 lõiget 4 samal viisil kui Esimese Astme Kohus. Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 61 kolmandast lausest ilmneb, et registreerimistaotluse keelt tuleb kasutada menetluskeelena ja seega keelena, milles koostatakse menetlusega seotud otsused. Ühtlustamisamet leiab, et määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teises lauses sisalduv väljed „kirjalikud teated” hõlmab igasuguseid ühtlustamisameti kirjalikke dokumente, kaasa arvatud otsuseid.

35      Ühtlustamisameti sõnul on eelmainitud väljendit „menetlusega seotud otsused” keeruline määratleda ning ta toob näiteks kirja, millega ühtlustamisamet teeb määruse nr 2868/95 eeskirja 9 lõike 3 alusel ühenduse kaubamärgi taotlejale ettepaneku parandada teatavad puudused. Sellise kirja peale ei saa edasi kaevata, ent kui hageja ei paranda talle teatavaks tehtud puudusi, teeb ühtlustamisamet otsuse taotluse tagasilükkamise kohta ning selle peale saab edasi kaevata. See, kuidas Esimese Astme Kohus on artiklit 115 tõlgendanud, võib põhjustada segadust taotlejate seas, kuna nad saavad dokumente, mis on vahel koostatud registreerimistaotluse keeles ja vahel teises keeles.

36      Ühtlustamisamet rõhutab ka seda, et ta tegutseb viisil, milleks ühenduse kaubamärgi taotleja on andnud vaikiva nõusoleku, ja kuigi taotlusi on esitatud palju, on see esimene kord, mil keelekasutamise kord vaidlustatakse. Ühtlustamisamet märgib, et tulevikus võib ta vajaduse korral paluda taotlejalt sõnaselget nõusolekut kasutada teist keelt kirjalike teadete saatmiseks, nagu ühtlustamisamet seda mõistab.

37      Nõukogu leiab, et see, kuidas ühtlustamisamet määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teist lauset tõlgendab ja selle tõlgenduse põhjal asjaomast sätet kohaldab, ei saa mingil juhul mõjutada asjaomase artikli õiguspärasust.

 Euroopa Kohtu hinnang

38      Kõigepealt tuleb rõhutada, et vastupidi sellele, mida eeldatakse ühtlustamisameti, nõukogu ja Hispaania Kuningriigi esitatud vastuvõetamatuse vastuväites, vaidlustab apellant esimeses apellatsiooniväites tõlgenduse, mille Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 andnud määruse nr 40/94 artiklile 115, kuivõrd Esimese Astme Kohus ei ole võtnud arvesse asjaomase artikli 4 teist lauset, samas aga ei väida apellant, et nimetatud säte kui selline on õigusvastane.

39      Igal juhul ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 32 ja 33, et Esimese Astme Kohus on tunnistanud õigusvastasuse väite vastuvõetavaks nii selles osas, mis puudutab määruse nr 40/94 artikli 115 lõikes 3 sätestatud kohustust märkida teine keel, kui ka osas, mis puudutab selle kohustuse ulatust ja õigusmõju, mida täpsustatakse kõnealuse artikli teatavates teistes lõigetes.

40      Seega ei ole Esimese Astme Kohus välistanud, et ka määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teise lause õiguspärasus seatakse kahtluse alla, kuna kõnesolev säte on üks neist sätetest, milles määratletakse teise keele valiku ulatus ja õigusmõju, kuna selles sättes nähakse ette, et „[kui] taotlus on esitatud keeles, mis ei ole [ühtlustamisameti] töökeel, võib [ühtlustamisamet] saata taotlejale kirjalikke teateid tema poolt taotluses märgitud teises keeles”.

41      Sellest tulenevalt on esimene apellatsioonkaebuse väide vastuvõetav.

42      Väite sisu kontrollimise osas tuleb tõdeda, et väide puudutab põhiliselt viisi, kuidas ühtlustamisamet on määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teist lauset tõlgendanud ja kohaldanud, see on asjaolu, mida Esimese Astme Kohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 esitatud järelduses väidetavalt arvesse võtnud.

43      Sellega seoses väidab apellant, et ühtlustamisamet viib ühenduse kaubamärgi taotlust puudutava menetluse peaaegu täies mahus läbi taotleja märgitud teises keeles. Ühtlustamisamet ei ole seda eitanud, ent vaidleb vastu viisile, kuidas Esimese Astme Kohus tõlgendab määruse nr 40/94 artikli 115 lõiget 4, kuna ühtlustamisamet leiab, et kõiki menetlusega seotud otsuseid ei pea tingimata koostama menetluskeeles ja et mõned neist kuuluvad samas sättes mainitud „kirjalike teadete” alla.

44      Esmalt on kohane täpsustada, kuidas tuleb määruse nr 40/94 artikli 115 lõiget 4 tõlgendada.

45      Selle sätte kohaselt on ühtlustamisameti menetluskeeleks keel, milles on esitatud ühenduse kaubamärgi taotlus, samas võib ühtlustamisamet saata taotlejale kirjalikke teateid viimase valitud teises keeles. Sellest sättest ilmneb, et võimalus kasutada kirjalike teadete saatmiseks teist keelt on erand põhimõttest, et ühtlustamisamet kasutab menetluskeelt ning seega tuleb kirjalikke teateid tõlgendada kitsendavalt.

46      Kuna menetlus hõlmab kõiki registreerimistaotluse menetlemisel tehtavaid toiminguid, hõlmab väljend „menetlusdokumendid” kõiki dokumente, mis ühenduse õiguse alusel on ühenduse kaubamärgi taotluse menetlemisel nõutavad, ette nähtud või ka vajalikud, olgu siis tegemist teadete, parandusettepanekute, selgituste või muude aktidega. Vastupidi ühtlustamisameti väidetele peab ta seega koostama kõik need aktid registreerimistaotluse keeles.

47      Erinevalt menetlusdokumentidest hõlmavad määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teises lauses osutatud „kirjalikud teated” kõiki teateid, mille sisu ei saa sarnastada menetlusdokumentidega, nagu dokumendid, mille lisana ühtlustamisamet edastab menetlusdokumente või millega ta annab taotlejatele teavet.

48      Arvestades seda, kuidas määruse nr 40/94 artikli 115 lõiget 4 tuleb tõlgendada, leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 õigesti, et „määrus nr 40/94 [ei näe] iseenesest […] mingil juhul ette keelte erinevat kohtlemist, kuna määrusega just tagatakse, et keelt, milles taotlus on esitatud, kasutatakse menetluskeelena”.

49      Sellest tuleneb, et väide, mille kohaselt Esimese Astme Kohus on tõlgendanud määruse nr 40/94 artiklit 115 vääralt, tuleb tagasi lükata.

 Teine väide, et Esimese Astme Kohus on rikkunud ühenduse õigusnormi, täpsemalt asutamislepingu artiklit 6

 Poolte argumendid

50      Apellant leiab, et Esimese Astme Kohus rikkus ühenduse õigust, täpsemalt asutamislepingu artiklit 6, kui ta jättis apellandi hagi rahuldamata osas, milles apellant viitas sellele, et kogu keelekasutuse kord, mis on ette nähtud määruse nr 40/94 artikli 115 lõigetes 2–6, on õigusvastane.

51      Apellant väidab kõigepealt, et see kord rikub keelte võrdsuse aluspõhimõtet. Apellandi sõnul ilmneb see põhimõte mitmes ühenduse õigusnormis. Üks selline õigusnorm on EÜ asutamislepingu artikkel 248 (nüüd muudetuna EÜ artikkel 314), mille kohaselt on kõigi lepingukeelte tekst võrdselt autentne. Sama kehtib määruse nr 1 kohta, milles määratakse kindlaks ühenduse ametlikud keeled, nähes ette, kõik liikmesriikide kodanike poolt ühenduse institutsioonidele saadetavad dokumendid võib koostada ükskõik millises ametlikus keeles ja vastus antakse samas keeles ning et Euroopa Ühenduste Teataja avaldatakse üheteistkümnes ametlikus keeles. Asutamislepingu artiklile 8d Amsterdami lepinguga lisatud kolmas lõik kinnitab apellandi sõnul liidu iga kodaniku õigust kirjutada ükskõik millisele selles artiklis või EÜ asutamislepingu artiklis 4 (nüüd EÜ artikkel 7) osutatud institutsioonile või organile ühes asutamislepingu artiklis 248 nimetatud keeles ja saada vastuse samas keeles. Apellandi sõnul ilmneb see põhimõte ka Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikas, mis puudutab võrdsuspõhimõtet, sh kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeldu, mida mainitakse asutamislepingu artiklis 6. Nimetatud kohtupraktika põhjal peetakse isikute keelealaste õiguste ja võimaluste kaitsmist eriti oluliseks.

52      Apellant väidab seejärel, et määruse nr 40/94 artikliga 115 kehtestatud keelekasutuse kord rikub asutamislepingu artiklit 6. See kord kujutab endast keelepõhist ning kaudselt seega kodakondsusel põhinevat diskrimineerimist, mis on viimati nimetatud sättes ette nähtud diskrimineerimise keeluga vastuolus.

53      Apellandi sõnul asetab see keelekasutuse kord nende liikmesriikide kodanikud, kelle keel ei kuulu ühtlustamisameti töökeelte hulka, selgesti ebasoodsamasse olukorda võrreldes nende liikmesriikide kodanikega, mille keel kuulub nimetatud töökeelte hulka. See puudutab eelkõige ühenduse kaubamärgi taotluste menetlemist, kuna tegelikkuses menetleb ühtlustamisamet neid taotlusi juhul, kui registreerimistaotluse keel ei ole ühtlustamisameti töökeel, alati teises keeles. Kuid see puudutab ka vastulause-, tühistamis- ja kehtetuks tunnistamise menetlust, kuna välja arvatud juhul, kui pooled on sõlminud määruse nr 40/94 artikli 115 lõikes 7 osutatud kokkuleppe, viiakse need menetlused alati läbi ühtlustamisameti töökeeles.

54      Selle tulemusel kahjustatakse konkurentsi siseturul, sest kuna ühenduse kaubamärgi taotleja eelistab kasutada sellise kaubamärgivoliniku abi, kelle emakeel kuulub ühtlustamisameti töökeelte hulka, on need kaubamärgivolinikud, kelle emakeel ei kuulu kõnealuste töökeelte hulka, ebasoodsamas konkurentsiolukorras.

55      Kuna võrdse kohtlemise põhimõte on ühenduse õiguse aluspõhimõte, ei saa apellandi sõnul selle rikkumist õigustada üksnes otstarbekusega seotud kaalutlustel. Kuivõrd rikkumise õigustamine on üldse võimalik, ei ole käesoleval juhul ühenduse seadusandja valitud lahendus igal juhul sobiv ja proportsionaalne.

56      Apellant märgib selles osas, et institutsioonid ei saa ühenduse aluspõhimõtete piiramisel tugineda puhtalt majanduslikule tegurile, nagu täiendavate tõlkijatega kaasnev kulu. Nõukogu ei ole igal juhul tõendanud, et mittediskrimineeriv keelekasutuse kord mõjutaks ühenduse rahalisi vahendeid ebaproportsionaalselt. Apellant märgib lisaks, et liidu institutsioonidel ja muudel organitel on aastaid olnud kohustus teavitada kodanikke kõigis ametlikes keeltes, olgu siis tegemist koondumisi või abimeetmeid käsitlevate teatistega. Apellant toob näiteks nõukogu 27. juuli 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 2100/94 ühenduse sordikaitse kohta (EÜT L 227, lk 1; ELT eriväljaanne 03/16, lk 390) asutatud Ühenduse Sordiameti, millel ei ole kõigis ametlikes keeltes töötamisega probleeme.

57      Isegi kui praktilised ja rahalised kaalutlused võiksid õigustada võrdse kohtlemise põhimõttest erandi tegemist, ei oleks määrusega nr 40/94 kehtestatud keelekasutuse kord proportsionaalne, kuna ühtse teise keele – nagu inglise keel – valimine oleks olnud vähem diskrimineeriv ja oleks konkurentsi vähem kahjustanud.

58      Lisaks ei tule apellandi sõnul arvesse võtta asjaolu, et nõukogu võttis määruse nr 40/94 vastu ühehäälselt, kuna ühenduse seadusandja on samuti õigusnormidega seotud.

59      Juhul kui Euroopa Kohus tunnistab, et määruse nr 40/94 artiklis 115 kehtestatud ühtlustamisameti keelekasutuse kord ei ole tervikuna õigusvastane, palub apellant Euroopa Kohtul teise võimalusena tuvastada vähemalt see, et Esimese Astme Kohus rikkus õigust, kui ta jättis kõnealuse sätte lõike 4 teise lause õigusvastaseks tunnistamata. Apellandi väitel on see lause lisaks diskrimineerimiskeelu põhimõttele vastuolus ka põhimõttega, mis on kõnealuse artikli 115 lõike 1 ja lõike 4 esimese lause alus ning mille kohaselt on menetluskeeleks ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse keel. Lõike 4 teine lause nullib selle põhimõtte sisu, mida näitab ka ühtlustamisameti väljakujunenud praktika. Seega on artikli 115 erinevad sätted omavahel vastuolus.

60      Kreeka Vabariik, kes astus esimeses astmes menetlusse hageja nõuete toetuseks, märgib, et ta jagab enamikus apellatsioonkaebuses väljendatud küsimustes apellandi arvamust, eriti mis puudutab võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet. Kreeka Vabariik lisab, et mitmekeelsus on ühenduse õiguskorras õigusnormide tulemuslikuks toimimiseks hädavajalik tegur, kuna paljud esmased ja teisesed õigusaktid on liikmesriikide siseriiklikus õiguskorras otsekohaldatavad.

61      Seega leidis Esimese Astme Kohus vääralt, et määrus nr 1 on „selge ja üksik positiivse õiguse väljendus”, näides seejuures jätvat tähele panemata esmastes õigusaktides sätestatud aluspõhimõtted, mida kajastavad kõik ühenduse õigusnormid.

62      Kreeka Vabariik tuletab meelde, et kodaniku võimalus tutvuda teda puudutavate sätetega emakeeles omab suurt tähtsust seoses õiguspõhimõttega „seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest”. Kreeka Vabariik rõhutab kodaniku keele arvestamise olulisust ühenduses, mille eesmärk on teha otsuseid „nii kodanikulähedaselt kui võimalik” ning järgida ühenduse institutsioonide menetluses läbipaistvuse põhimõtet.

63      Kreeka Vabariik nendib vastuolu ühelt poolt keelte arvu ettenähtud vähendamise ja teiselt poolt EÜ asutamislepingu artiklis 126 (nüüd EÜ artikkel 149) sätestatud ühenduse eesmärkide vahel, mille kohaselt ühendus respekteerib liikmesriikide keelelist mitmekesisust. Kreeka Vabariik tuletab meelde, et Euroopa Kohus on ühenduse õigust tõlgendavas kohtupraktikas alati otsustanud keelte võrdsuse kasuks.

64      Kreeka Vabariik väidab ka seda, et kuna ühtlustamisamet on ühenduse organ, siis peab olema võimalik selle suhtes analoogia alusel kohaldada asutamislepingu artikleid 4 ja 8d.

65      Ükski teine pool ei nõustu apellandiga ning need pooled väidavad erinevaid põhjendusi välja tuues, et teine väide on tervikuna või osaliselt vastuvõetamatu. Esimene argument põhineb sellel, et apellandil puudub huvi taotleda määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teise lause õigusvastaseks tunnistamist. Ühtlustamisamet märgib, et viimati nimetatud sätte võimalik õigusvastasus ei tooks kaasa vaidlustatud kohtuotsuse õigusvastasust, kuna asjaomane kohtuotsus ei põhine kõnealusel sättel. Hispaania Kuningriik ja ühtlustamisamet väidavad lisaks, et apellant ei ole tõendanud, et asjaomase sätte kohaldamine oleks käesoleval juhul põhjustanud talle kahju. Ühtlustamisamet täpsustab selles osas, et kuna apellant andis teada, et ta soovib saada teateid registreerimistaotluse keeles ning kuna ühtlustamisametil ei ole sellise soovi täitmata jätmiseks tõsiseid ja selleks kohustavaid põhjuseid, kasutas ühtlustamisamet kõigi menetlusdokumentide, sh menetlusega seotud otsuste koostamisel hollandi, s.o registreerimistaotluse keelt.

66      Ühtlustamisameti ja komisjoni sõnul on väite peamine osa vastuvõetamatu ka selle tõttu, et tegemist on esimeses astmes esitatud argumentide lihtsa kordamisega. Nõukogu sõnul aga on see väiteosa vastuvõetamatu, kuna apellant ei ole nimetanud, millistes Esimese Astme Kohtu vaidlustatud kohtuotsuse osades on rikutud õigusnorme, mida apellandi arvates oleks tulnud järgida.

67      Mis puutub väite teise võimalusena esitatud osasse, siis kattub see nõukogu sõnul esimese väitega. Komisjon palub aga jätta see vastu võtmata, kuna apellant ei ole seadnud kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punkti 33, milles Esimese Astme Kohus sedastas, et õigusvastasuse väide ei ole vastuvõetav määruse nr 40/94 artikli 115 kõigi lõigete osas, välja arvatud lõike 3 osas.

68      Ühtlustamisamet märgib sisuliste küsimuste kohta, et apellant ei ole näidanud, mis osas rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi, kui sedastas, et ühtlustamisameti keelekasutuse kord on õiguspärase eesmärgi saavutamiseks vajalik, sobiv ja proportsionaalne meede. Ühtlustamisamet märgib, et apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud argumendid näitavad esimeses astmes kaitstud väidetest loobumist, kuna apellant väidab nüüd, et seadusandja oleks võinud näha ühtlustamisameti kõigi menetluste jaoks ette üheainsa ametliku keele.

69      Nõukogu viitab Esimese Astme Kohtu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57–64 esitatud põhjendustele. Ta märgib Ühenduse Sordiameti keelekasutuse korra kohta, et selle kindlaksmääramisel arvestati asjaoluga, et ühenduse sordikaitsealases õiguses on inter partes menetlus erandlik.

70      Seoses võrdsuse põhimõttega, mis keelab käsitleda identseid olukordi erinevalt, välja arvatud juhul, kui leidub objektiivne õigustav põhjus, on Hispaania Kuningriigi sõnul selge, et iga keelt räägib erinev arv ühenduse ja muude riikide kodanikke.

71      Hispaania Kuningriik tunnistab, et ühtlustamisameti keelekasutuse kord kohtleb teatavaid keeli erinevalt, kuid leiab, et kõnealune teistsugune kohtlemine ei ole selline, nagu väidab apellant. Ühtlustamisamet võib pöörduda taotleja poole ühenduse kaubamärgi taotluses märgitud teises keeles, kuid on peaaegu kindel, et kaubamärgivolinik valdab üht ühtlustamisameti töökeelt. Seega esineb kirjalike dokumentide tõlkimise vajadust harva. Tõlkimine on vajalik üksnes juhul, kui menetluses on teine pool, kuid sel juhul on tõlkimine vajalik ka teise poole jaoks.

72      Seega on kohtlemise erinevused väga väikesed ning apellant ei ole esitanud argumente, miks võiks ümber lükata Esimese Astme Kohtu järeldusi kohtlemise erinevust õigustava objektiivse põhjuse olemasolu kohta. Hispaania Kuningriik rõhutab, et nõukogu tegutses oma pädevuse piires ning valitud kriteerium ehk viis keelt, mida ühenduses ja sellest väljaspool räägitakse kõige enam, on mõistlik.

73      Hispaania Kuningriik märgib, et apellant ei ole näidanud, milline on tema arvates sobiv ja proportsionaalne keelesüsteem, mis võimaldab ühtlustamisameti toimimist. Lisaks on vastuolulised apellandi argumendid, mille ta esitas esimeses astmes, kuna nüüd toetab ta ühtse keele, nimelt inglise keele valikut. See väide lükkab ümber kõik väited, mis ta on esitanud keelte võrduse põhimõtte rikkumise kohta.

74      Ka komisjon väidab, et väide ei ole põhjendatud. Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 nentis, ei saa määrust nr 1 sarnastada ühenduse õiguspõhimõttega. Diskrimineerimiskeelu põhimõtte väidetava rikkumise osas sedastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 60–63 veenvalt, et nõukogu oli teinud sobiva ja proportsionaalse otsuse.

 Euroopa Kohtu hinnang

75      Kõigepealt tuleb kontrollida teise väite vastuvõetamatuse kohta esitatud argumente.

76      Mis puutub väitesse, et apellandil puudub huvi taotleda määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teise lause õigusvastaseks tunnistamist, kuna selle sätte ja vaidlustatud kohtuotsuse vahel ei ole õiguslikku seost, siis tuleb märkida, et ühtlustamisamet esitas vastuvõetamatuse vastuväite nõude peale tunnistada määruse nr 40/94 artikkel 115 õigusvastaseks juba Esimese Astme Kohtus ning kohus analüüsis seda vastuväidet vaidlustatud kohtuotsuse punktides 15–17. Esimese Astme Kohus lükkas nimetatud argumendi kõnealuse kohtuotsuse punktides 24 ja 25 tagasi ja piiras sama otsuse punktides 32 ja 33 vastuvõetavaks tunnistatud õigusvastasuse väite ulatust. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 39 ja 40 märgitud, kuulub määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teine lause sätete hulka, mis määratlevad teise keele valiku ulatuse ja õigusmõju ning mille osas Esimese Astme Kohus tunnistas õigusvastasuse väite vaidlustatud kohtuotsuse punkti 32 teises lauses vastuvõetavaks. Kuna ühtlustamisamet ei vaidlusta neid asjaolusid ega esita põhjuseid, miks on ühenduse õigusega vastuolus Esimese Astme Kohtu järeldus, et vaidlustatud kohtuotsuse ja kohustuse vahel, mille õiguspärasuse apellant vaidlustab, on otsene õiguslik seos, tuleb argument, et apellandil puudub õiguslik huvi taotleda määruse nr 40/94 kõnealuse sätte seadusvastaseks tunnistamist, tagasi lükata.

77      Samuti tuleb tagasi lükata argument, et apellant ei ole tõendanud, kuidas on ühtlustamisamet määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teise lause kohaldamisega apellandile kahju tekitanud. Selle argumendiga ei soovita põhjendada apellatsioonkaebuse või selle toetuseks esitatud väite vastuvõetamatust, vaid apellandi esitatud nõude vastuvõetamatust. Igal juhul ei ole seda esitatud Esimese Astme Kohtus, vaid sellele tugineti esimest korda Euroopa Kohtus. Kõnealune argument on seega vastuvõetamatu, kuna sellega, et see esitati esimest korda apellatsioonimenetluses, ei soovitud näidata, et Esimese Astme Kohus on nõude vastuvõetavuse vastuväite hindamisel rikkunud õigusnormi.

78      Vastupidi ühtlustamisameti ja komisjoni väidetele ei kujuta apellatsioonkaebus endast apellandi esimeses astmes esitatud argumentide lihtsat kordamist. Apellant ei palu apellatsioonkaebuses vaadata esialgne taotlus uuesti läbi, vaid vaidlustab sõnaselgelt vaidlustatud otsuse. Mis puutub vaidlustatud kohtuotsuse osadesse, mille vastu on apellatsioonkaebus suunatud, siis ilmneb kaebusest vastupidi nõukogu väidetele selgesti, et apellatsioonkaebus puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 61–64, mida kaebuses ka tsiteeritakse. Seega ei ole nõukogul alust väita, et apellatsioonkaebus on Euroopa Kohtu otsuse tegemiseks liiga ebaselge.

79      Vastupidi nõukogu väidetele ei kattu teise väite teise võimalusena esitatud osa, milles apellant vaidlustab määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teise lause õiguspärasuse, esimese väitega, milles apellant vaidlustab üksnes viisi, kuidas Esimese Astme Kohus seda sätet tõlgendab.

80      Mis puutub argumenti, et väite teise võimalusena esitatud osa on vastuvõetamatu, kuna apellant ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punkti 33 kahtluse alla seadnud, siis piisab viitest käesoleva kohtuotsuse punktidele 39 ja 40 ning järeldusest, et kõnealune väiteosa on vastuvõetav, kuivõrd apellant vaidlustab õigusmõju, mis on määruse nr 40/94 artikli 115 lõikes 3 sätestatud kohustusel märkida ühenduse kaubamärgi taotluse esitamisel mõni teine keel.

81      Väite sisuliste küsimuste uurimisega seoses tuleb kõigepealt rõhutada, et käesolevas kohtuotsuses apellandi esimese väite osas märgitut arvestades on teise väite ulatus piiratud ühtlustamisameti keelekasutuse korra õiguspärasuse hindamisega, kuivõrd selles nähakse ette, et vastulause-, tühistamis- ja kehtetuks tunnistamise menetluse keeleks ning määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teise lause tähenduses „kirjalike teadete” keeleks tuleb valida teine keel. Tuleb kontrollida, kas see kord rikub keelte võrdsuse põhimõtet, nagu märgib apellant.

82      Nagu apellant rõhutab, viidatakse asutamislepingus mitmel korral keelte kasutamisele Euroopa Liidus. Siiski ei saa neid viiteid pidada ühenduse õiguse sellise üldpõhimõtte avaldumiseks, mis tagab igale kodanikule õiguse saada kõik dokumendid, mis tema huve võivad mõjutada, kõigis olukordades tema oma keeles.

83      Kodanike ning ühenduse institutsioonide ja organite vaheliste suhete osas näeb asutamislepingu artikkel 8d Amsterdami lepinguga muudetud versioonis institutsioonide ja organite suhtes ette, et nad peavad Euroopa Liidu kodanikele vastama ühes asutamislepingu artiklis 248 nimetatud keeltest. See säte, mis vaidlustatud kohtuotsuse tegemise ajal ei olnud veel jõustunud, ei ole kõigi Euroopa Liidu organite suhtes üldkohaldatav. Seda ei kohaldata nimelt ühtlustamisametile, nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 õigesti märkis.

84      Asutamislepingu artikkel 217 lubab nõukogul määrata ühehäälselt kindlaks ühenduse institutsioonide keelekasutuse korra. Selle sätte alusel võttis nõukogu vastu määruse nr 1, mille artiklis 1 määratakse kindlaks ühenduse institutsioonide ametlikud keeled ja töökeeled. Tuleb nentida, et nimetatud ametlikud keeled ei lange täielikult kokku asutamislepingu artiklites 8d ja 248 osutatud keeltega.

85      Peale selle sätestab määruse nr 1 artikkel 4, et määrused ja muud üldkohaldatavad dokumendid koostatakse liidu ametlikes keeltes. Viimati nimetatud sättest ja EÜ asutamislepingu artiklist 191 (nüüd EÜ artikkel 254) – mis näeb ette EÜ asutamislepingu artiklis 189b (nüüd muudetuna EÜ artikkel 251) sätestatud menetluse kohaselt vastu võetud määruste, direktiivide ja otsuste avaldamise Euroopa Ühenduste Teatajas ning mida tuleb lugeda koostoimes määruse nr 1 artikliga 5, mille kohaselt Euroopa Ühenduste Teataja avaldatakse ametlikes keeltes – tuleneb, et üksikakt ei pea ilmtingimata olema koostatud kõigis ametlikes keeltes, isegi kui see akt võib mõjutada peale otsuse adressaadi veel teistegi Euroopa Liidu kodanike, näiteks konkureeriva majandustegevuses osaleja õigusi.

86      See, kui institutsioon pöördub kodaniku poole viimase emakeeles, ei lahenda seega kõiki keelelisi probleeme, mis kodanikel Euroopa Liidu institutsioonide ja organite tegevusega seoses tekivad. Käesoleval juhul on tegemist ühe sellise probleemiga, sest kui välja arvata määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teises lauses sätestatud „kirjalikud teated”, mida käsitletakse käesoleva kohtuotsuse punktis 98, ei saa ühtlustamisameti keelekasutuse korda üldiselt vaidlustada selle tõttu, kuidas ühtlustamisamet suhtleb otse kaubamärgitaotlejaga, kuna menetlus peab toimuma ühenduse kaubamärgi taotluse jaoks valitud keeles. See-eest vaidlustatakse kõnealune kord selle tõttu, kuidas sellega reguleeritakse mitmepoolseid suhteid eri keeli valdavate isikute vahel vastulausemenetluses, tühistamismenetluses ja kehtetuks tunnistamise menetluses.

87      Keelte võrduse väidetava põhimõtte toetuseks ei saa viidata ka asutamislepingu artiklile 248 Amsterdami lepinguga lisatud teisele lõikele ning ühenduse õigust tõlgendavale Euroopa Kohtu praktikale. Kuigi kõiki autentseid keeleversioone tuleb selle teksti tõlgendamisel võrdselt arvesse võtta, kehtib see vaid niivõrd, kuivõrd need versioonid on olemas ja autentsed. Isegi kui üksikakt avaldatakse Euroopa Ühenduste Teatajas ning on seega kodanike teavitamiseks kõikidesse keeltesse tõlgitud, tuleb juhinduda ja otsuse tõlgendamisel kasutada keelt, mida kasutatakse asjaomase menetluse raames.

88      Peale selle tuleb arvestada asjaoluga, et ühenduse kaubamärgikord loodi majandustegevuses osalejate, mitte kõigi kodanike jaoks ning majandustegevuses osalejad ei pea sellele korrale tuginema.

89      Kuigi kaubamärgi kasutamise ainuõiguse annavad ametivõimud, on kaubamärgiõigus peamiselt vahend, mida majandustegevuses osalejad kasutavad kutsetegevuse raames kasu teenimiseks. Seetõttu on seadusandjal õigus panna viimastele kohustuseks kanda ühenduse kaubamärgi registreerimiseks asutatud organi tegevusega seotud kogu kulu või osa sellest.

90      Määruse nr 40/94 põhjendus 5 sätestab, et „kaubamärke käsitlevad ühenduse õigusnormid ei asenda […] kaubamärke käsitlevaid liikmesriikide õigusnorme; nõue, mille kohaselt ettevõtjad peaksid oma kaubamärgid registreerima ühenduse kaubamärkidena, ei tundu olevat põhjendatud; siseriiklikud kaubamärgid on edaspidigi vajalikud nende ettevõtjate jaoks, kes ei soovi oma kaubamärki kaitsta ühenduse tasandil”.

91      Samas on majandustegevuses osalejad huvitatud sellisest ühenduse seadusandja poolt viimaste jaoks loodud vahendist nagu ühenduse kaubamärk, kuna see võimaldab neil vältida siseriiklike kaubamärgitaotluste mitmekordset esitamist, millega kaasnevad tõlkimiskulud (vt selle kohta analoogia alusel argumendid, mille BASF AG esitas Euroopa patendi kirjelduse tõlkimise kulude kohta ja mida korratakse 21. septembri 1999. aasta otsuses kohtuasjas C‑44/98: BASF, EKL 1999, lk I‑6269, punkt 12). Selle huvi kohta annab tunnistust ühtlustamisameti asutamisest alates esitatud ühenduse kaubamärgi taotluste arv, mis on suurem, kui esialgu hinnati.

92      Kõigist neist asjaoludest tuleneb, et ühtlustamisameti suguse organi keelekasutuse korraga on soovitud leida tasakaal majandustegevuses osalejate ja ametiasutuse huvide vahel, mis puudutavad menetluskulusid, kuid samas ka ühenduse kaubamärgi taotlejate ja teiste majandustegevuses osalejate huvide vahel, mis puudutavad ligipääsu õigusi dokumentide tõlgetele või menetlustele, milles osalevad mitu majandustegevuses osalejat, nagu määruses nr 40/94 osutatud vastulausemenetlus, tühistamismenetlus ja kehtetuks tunnistamise menetlus.

93      Seega leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 õigesti, et nõukogu taotles vastulausemenetluses, tühistamismenetluses ja kehtetuks tunnistamise menetluses menetluskeelena kasutatavaid ühenduse ametlikke keeli kindlaks määrates õiguspärast eesmärki leida keelealane lahendus olukordades, kus vastav kokkulepe puudub.

94      Samuti leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 õigesti, et isegi kui nõukogu kohtles ametlikke keeli erinevalt, on tema valik, mis piirdus keeltega, mille oskus on Euroopa Ühenduses kõige levinum, sobiv ja proportsionaalne.

95      Neil asjaoludel ei ole asjakohane apellandi argument, et väidetavalt on ühe keele valimine võrreldes viie keele valimisega vähem diskrimineeriv.

96      Seoses määruse nr 40/94 artikli 115 lõike 4 teises lauses osutatud kirjalike teadetega tuleb meenutada, et nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 45 ja 47 märgitud, tuleb kirjaliku teate mõistet tõlgendada kitsalt ning see mõiste saab hõlmata üksnes teateid, mille sisu ei saa menetlusdokumendiga sarnastada. Kuna teise keele kasutamine ei saa ühenduse kaubamärgi taotleja õiguslikke huve selles kontekstis kahjustada, on teise keele kasutamise tõttu tekkida võiv kohtlemise erinevus vähetähtis, ning seda õigustab ühtlustamisameti tulemusliku toimimise vajadus.

97      Kõigist eeltoodud kaalutlustest järeldub, et apellatsioonkaebuse teine väide ei ole põhjendatud.

 Täiendav väide, et puudub põhjendus

 Kreeka Vabariigi argument

98      Kreeka Vabariik esitab täiendava tühistamist taotleva väite selle kohta, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, jättes arvestamata väitega, et väidetavalt õigusvastast sätet, see on määruse nr 40/94 artiklit 115 ei ole põhjendatud või igal juhul ei ole selle asjaoluga omal algatusel arvestatud.

99      Kreeka Vabariigi sõnul märkis ta juba Esimese Astme Kohtus, et määruses nr 40/94 ei ole keelte kasutamise piiranguid nõuetekohaselt põhjendatud, selles ei ole täpsustatud, millised kriteeriumid piiramise tingivad ega selgitatud, mille alusel on teatavad keeled teistega võrreldes olulisemad. Esimese Astme Kohus ei ole arvestanud Kreeka Vabariigi väidetega ega tõstatanud ka omal algatusel määruse nr 40/94 põhjendatuse küsimust, kuigi see puudutab avalikku korda, mida ühenduse kohtul on võimalik kontrollida omal algatusel või milleks ta on lausa kohustatud.

100    Esimese Astme Kohus ei kontrollinud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62 ja 63 seadusandja eesmärke käsitledes väidetavalt õigusvastase määruse põhjendusi, vaid andis sellele oma põhjenduse, olgugi et määruses ei ole seda esitatud ja Euroopa Kohus ei ole sellist tegevust lubanud (Euroopa Kohtu 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑164/98 P: DIR International Film jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑447).

 Euroopa Kohtu hinnang

101    Vastab tõele, et Esimese Astme Kohus ei ole määruse väidetavalt õigusvastase sätte põhjenduse puudumise argumendile otsesõnu vastanud. Samas tuleb märkida, et kõnealune argument esitati selle väite osana, mida võib tõlgendada nii, et see tugineb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisel. Kuna tegemist on puhtalt õigusväitega, saab Euroopa Kohus selle Esimese Astme Kohtu vea igal juhul parandada.

102    Selles osas tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale sõltub põhjendamiskohustuse ulatus asjaomase akti iseloomust ja üldkohaldatavate aktide puhul piisab, kui põhjenduses osutatakse esiteks üldisele olukorrale, mis tingis akti vastuvõtmise, ja teiseks üldistele eesmärkidele, mille saavutamiseks see on mõeldud. Kui vaidlustatud aktis on märgitud institutsiooni peamine eesmärk, on ülearune nõuda, et erinevaid tehnilisi valikuid eraldi põhjendataks (19. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-150/94: Ühendkuningriik vs. nõukogu, EKL 1998, lk I-7235, punktid 25 ja 26, ning 7. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑168/98: Luksemburg vs. parlament ja nõukogu, EKL 2000, lk I‑9131, punkt 62).

103    Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et ühtlustamisameti keelekasutuse korda puudutavad määruse nr 40/94 sätted võimaldavad piisavalt selle määruse põhjendustega tutvuda ja neid kontrollida.

104    Vaidlustatud kohtuotsuse punktide 62 ja 63 osas tuleb märkida, et tegemist ei ole Esimese Astme Kohtu kavatsusega asendada vaidlustatud sätte väidetavalt puuduv põhjendus oma põhjendusega, vaid kontrollida selle sätte proportsionaalsust, ning see kontroll lähtub tingimata ühenduse seadusandja järgitud eesmärgist.

105    Neist asjaoludest tuleneb, et Kreeka Vabariigi täiendav väide ei ole põhjendatud.

 Kohtukulud

106    Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna ühtlustamisamet on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista apellandilt.

107    Vastavalt kodukorra artikli 69 lõike 4 esimesele lõigule kannavad Kreeka Vabariik, Hispaania Kuningriik, nõukogu ja komisjon oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja C. Kikilt.

3.      Kreeka Vabariik, Hispaania Kuningriik, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon kannavad oma kohtukulud ise.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. septembril 2003 Luxembourgis.

R. Grass                                                       G. C. Rodríguez Iglesias

* Kohtumenetluse keel: hollandi.